2-22-9765/22 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht 09.01.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-9765

Kohtuasi

Osaühingu Eesti Killustik avaldus Osaühingu Pompei

tee 79 pankroti väljakuulutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 14.10.2022 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Osaühingu Eesti Killustik määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

(võlausaldaja)

Osaühing

Eesti

Killustik

(registrikood 10126848), esindajad vandeadvokaat Anton

Sigal ja advokaat Greete-Kai Teeäär

Puudutatud isik (võlgnik) Osaühing Pompei tee 79

(registrikood 16327985), esindajad vandeadvokaadid

Kalle-Kaspar Sepper ja Janne-Liisa Ottis

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 14.10.2022 määrus jätta muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Võtta asja materjalide juurde määruskaebemenetluses esitatud dokumentaalsed

tõendid.

4. Määruskaebusega seonduvad menetluskulud jätta Osaühingu Eesti Killustik

kanda.

5. Rahuldada Osaühing Pompei tee 79 taotlus määruskaebemenetluse kulude

rahaliseks kindlaksmääramiseks. Määrata vajaliku ja põhjendatud menetluskulu

summaks määruskaebemenetluses 1 400 eurot ja mõista see summa Osaühingult

Eesti Killustik Osaühingu Pompei tee 79 kasuks välja. Määruse jõustumisest alates

kuni täitmiseni kohustada Osaühingut Eesti Killustik tasuma välja mõistetud

menetluskulu summalt Osaühingule Pompei tee 79 viivist võlaõigusseaduse § 113

lõike 1 teises lauses ettenähtud määras.

Edasikaebamise kord

Menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas on menetlusosalisel õigus esitada

määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem

kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita menetluses võib Riigikohtus

menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi

vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Ülejäänud osas ei ole käesolev määrus vaidlustatav.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Osaühing Eesti Killustik (avaldaja/võlausaldaja) esitas 04.07.2022 Harju Maakohtule

avalduse Osaühingu Pompei tee 79 (puudutatud isik/võlgnik) pankroti väljakuulutamiseks.

Avaldaja palus jätta menetluskulud puudutatud isiku kanda.

2. Avaldusest nähtuvalt sõlmisid pooled 06.10.2021 laenulepingu, mille alusel andis

võlausaldaja võlgnikule laenu 2 166 700 eurot tähtajaga 31.12.2025. Võlgnik sõlmis

07.10.2021 lepingu kolme kinnistu ostmiseks hinnaga 3 050 000 eurot ja tasus ostuhinna

võlausaldajalt saadud laenu arvelt. Lisaks võttis võlgnik laenu oma ainuosanikult.

Võlausaldaja finantseeris kinnistute omandamist puudutatud isiku poolt selleks, et saada

lõppkokkuvõttes puudutatud isiku ning läbi selle ka kinnistute omanikuks. Avaldajale sai

teatavaks, et võlgnik tegi tema nõusolekuta ja teadmata erinevaid tehinguid, mille tulemusena

oli võlgniku ainus vara (kinnistud) koormatud hüpoteekidega summas 4,3 miljonit eurot.

Avaldaja ütles lepingu üles ja esitas pankrotihoiatuse. Pankrotiavalduse esitamise seisuga oli

võlausaldajal võlgniku vastu laenulepingust tulenev nõue 2 349 329 eurot (1 766 700 eurot

laenu tagastamata osa jääk, 87 953 eurot intress ja 494 676 eurot viivis). Nõudele lisandus

täiendav viivis vastavalt laenulepingule määraga 0,5% päevas. Puudutatud isik ei täitnud

kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja 10 päeva jooksul

pärast pankrotihoiatuse kättesaamist. Avaldaja hinnangul oli võlgnik püsivalt maksejõuetu

ja seega tuli kuulutada välja võlgniku pankrot.

Puudutatud isiku seisukoht

3. Puudutatud isik vaidles avaldusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

avaldaja kanda.

Võlausaldajal puudus õigus leping ennetähtaegselt üles öelda. Kohus peaks seetõttu

tuvastama, kas lepingu ülesütlemine oli kehtiv. Pankrotimenetluses olid piiratud võimalused

vaidlusaluste asjaolude hindamiseks. Kui ülesütlemine ei olnud kehtiv, siis polnud

võlausaldajal nõuet võlgniku vastu, sest laenu tagastamise tähtpäev polnud saabunud.

Laenulepingu p 4.1.3, mille alusel võlausaldaja laenulepingu üles ütles, oli formaalselt tühine

tüüptingimus. Samuti tegi võlgnik tehinguid kinnistutega, mis tagasid võlausaldaja kohustusi

Luminor panga ees. Nende tehingutega tekitati võlgnikule ka stabiilne rahavoog, mitte ei

muudetud võlgnikku maksejõuetuks. Seatud hüpoteek tagas ka võlausaldaja nõude

refinantseerimise eesmärki. Poolte vahel on mitu tsiviilvaidlust (tsiviilasjad nr 2-22-6607, 2-

22-9174), milles avaldaja soovis pooltevahelisi tehinguid kehtetuks tunnistada. Samas

nõudis võlausaldaja võlgniku pankrotti. Pankrotiavalduse aluseks pidi olema selge nõue,

kuid antud vaidluste asjaolud väljusid pankrotimenetluse raamidest. Nõue tuli selgeks

vaielda väljaspool pankrotimenetlust. Ajutine haldur tuli jätta nimetamata ka siis, kui

võlausaldaja nõuded olid pandiga täielikult tagatud – antud juhul oli võlausaldaja kohustused

panga ees tagatud võlgniku kinnisvaraga summas 1 300 000 eurot. Kui võlgnik peaks läbi

hüpoteegi täitma võlausaldaja kohustused panga ees, läheks nõudeõigus üle võlgnikule ning

tekiks tasaarvestuse situatsioon. Seetõttu puudusid alused ajutise halduri nimetamiseks.

Puudutatud isik oli nõus tasuma avaldajale laenujäägi 1 766 700 eurot kui hüpoteek

kustutatakse, pooleliolevad vaidlused lõpetatakse ja pooltevahelised lepingulised suhted

loetakse lõppenuks.

Maakohtu määrus

4. Maakohus jättis ajutise halduri nimetamata ja lõpetas asjas menetluse ning tagastas avaldajale

kohtu deposiiti tasutud 3 000 eurot. Menetluskulud jäid avaldaja kanda ning kohus mõistis

avaldajalt puudutatud isiku kasuks menetluskulude hüvitise 1 400 eurot.

Laenulepingu ülesütlemise kehtivuse hindamine ja sellega seotud asjaolud väljusid

pankrotimenetluse raamidest. Pooled sisustasid omavahelisi suhteid mitte ainuüksi

laenulepinguga, vaid mitmete teiste suhete ja isikutega, mis omas laenulepingu nõuetekohase

täitmise või ülesütlemise õiguspärasuse osas tähendust. Laenulepingu ülesütlemise aluseks,

milles pooled kokku leppisid ning mille alusel võlausaldaja lepingu üles ütles, olid märgitud

„sündmus, mille tulemusena Laenuandja hinnangul halveneb või võib halveneda Laenusaaja

võima Lepingut nõuetekohaselt täita“ (p 4.1.3). Selleks, et sisustada mõistet „sündmus“ peab

kohus analüüsima laenusuhtest väljapoole jäävaid õigussuhteid – kinnistute ostmist,

hüpoteegiga koormamist OÜ Levalex Invest, Prestante OÜ ja OÜ Natural Energy Projects

kasuks, kasutusvaldusega koormamist OÜ Natural Energy Projects kasuks; OÜ Levalex Invest

poolt võlausaldajale võlgniku osakapitali müüki koos eeltingimusega OÜ EK Rae osas; OÜ

Levalex Invest poolt tehingute tühistamise mõju pooltevahelisele laenusuhtele. Kõik see väljus

pankrotimenetluse raamidest. Lisaks sellele tuli arvestada, et laenu tagastamise tähtpäev polnud

veel saabunud ning võlausaldaja hinnang võlgniku võimetusele laenulepingut täita (mis sai olla

laenulepingu ülesütlemise tegelik sisu) oli hüpoteetiline. Võlgnik vaidles ka võlausaldaja

hüpoteesile vastu ja leidis, et ta oli hoopis kindlustanud rahavood ning taganud võlausaldaja

nõude Luminor panga ees. Ka neid asjaolusid ei saa kohus pankrotimenetluse raames

kontrollida, sest see tingib järgmiste pooltevahelise laenusuhte väliste suhete analüüsi.

Võlgniku vastuväited polnud ilmselgelt perspektiivitud. Seetõttu leidis kohus, et võlgnik

vaidles nõudele põhjendatult vastu PankrS § 15 lg 3 p 1 tähenduses ning see vaidlus tuli

lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Puudus alus ajutise halduri nimetamiseks.

5. Maakohus jättis TsMS § 172 lg 1 alusel menetluskulud võlausaldaja kanda. Võlgniku

menetluskulud koosnesid lepingulise esindaja õigusteenuse osutamise kuludest 38 tunni 15

minuti eest, tunnihinnaga 175 eurot, so kokku 6693,75 eurot (ilma käibemaksuta). Kohus

nõustus võlausaldajaga, et kulud on ülepaisutatud. Arvestades asja mahtu ja keerukust oli kohtu

hinnangul vajalik ja põhjendatud lepingulise esindaja õigusabi kulu 8 tunni eest, sh 30 minutit

kestnud eelistungil osalemise kulu. Tunnihind 175 eurot vastas turusituatsioonile ja kohus

mõistis võlausaldajalt välja 1400 eurot.

Avaldaja määruskaebus

6. Avaldaja palus tühistada maakohtu määruse ja teha uue, millega nimetada ajutine haldur ja

keelata puudutatud isikul vara käsutamine ilma ajutise halduri nõusolekuta. Alternatiivselt tuli

asi saata tagasi maakohtule uueks arutamiseks. Menetluskulud tuli jätta võlgniku kanda.

Võlausaldaja ei nõustunud, et laenulepingu ülesütlemise kehtivuse hindamine väljus

pankrotimenetluse raamidest. Kohus sai hinnata ülesütlemist laenulepingu p 4.1.3 järgi. Selle

kohaselt oli avaldajal õigus laenuleping üles öelda, kui tema hinnangul toimus sündmus, mille

tulemusel laenuandja hinnangul halveneb või võib halveneda laenusaaja võime lepingut

nõuetekohaselt täita. Avaldaja hinnangul oli vastav sündmus toimunud. Seega ei pidanud

ülesütlemise kehtivuse tuvastamiseks andma hinnangut mistahes muudele asjaoludele ega

analüüsima laenusuhtest väljapoole jäävaid õigussuhteid.

Kohus sai hinnata ülesütlemist laenulepingu p 4.1.1 järgi (teabe esitamata jätmine). Selle

kohaselt oli laenuandjal õigus laenuleping üles öelda, kui laenusaaja jätab esitamata talle

teadaolevad lepingu täitmist mõjutavad andmed või ei esita lepingus ettenähtud informatsiooni.

Puudutatud isik ei esitanud avaldajale informatsiooni tema poolt 19.04.2022 ja 20.04.2022

tehtud tehingute kohta, kuigi oli selleks kohustatud laenulepingu p 3.2 (d) järgi. Võlgniku vara

koormamine hüpoteekide ja kasutusvaldusega, mille sisu oli võlausaldajale teadmata, kujutas

endast sellist sündmust, mille tõttu „võib halveneda laenusaaja võime lepingut nõuetekohaselt

täita“ ning mis andis võlausaldajale piisava aluse lepingu ülesütlemiseks p 4.1.3 järgi. Ka

võlgniku selgitused laenulepingu konteksti kohta ei saanud takistada ajutise halduri määramist.

Menetluse edasine käik

7. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ning andis puudutatud isikule tähtaja sellele

vastamiseks.

8. Puudutatud isik vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

9. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu seisukoht

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel jätta

muutmata ning kaebus rahuldamata. Võlausaldaja kannab selle kaebuse menetlemise kulud.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järelduse ja põhjendustega ning ei korda neid. Kohus võtab

menetlusosaliste esitatud dokumentaalsed tõendid vastu TsMS § 662 lg 3 alusel.

Pankrotiavaldus jäi õigesti rahuldamata, sest võlausaldaja nõue ei ole piisavalt selge. Vastuseks

kaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

11. PankrS § 15 lg 3 p 1 sätestab, et kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutise

halduri nimetamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus

nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Ringkonnakohus leiab, et seadusest ei

tulene üheseid ega ammendavaid kriteeriume, mille alusel saab kohus otsustada nõude selguse

üle. Nimetatud küsimuses otsuse langetamine on hinnanguline ja seotud kohtu

kaalutlusõigusega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ületanud maakohus diskretsioonipiire, kui

leidis, et võlausaldaja nõue on ebaselge ja esineb PankrS § 15 lg 3 p s 1 nimetatud alus jätta

ajutine haldur nimetamata.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et võlgnik vaidles nõudele põhjendatult vastu ja vaidlus

nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Nõude olemasolu kindlakstegemine

eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub

pankrotimenetluse raamest (vrd Riigikohtu 06.03.2002 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-02, p 10).

PankrS § 10 lg 1 kohaselt peab võlausaldaja pankrotiavalduses tõendama enda nõude

olemasolu. Selleks peavad ka esitatud asjaolud olema selged, vastuoludeta ja vaidlustamata.

Võlausaldaja peab tooma esile selged, vastuoludeta ja vaidlustamata asjaolud ja tõendid, mille

alusel saab kohus tuvastada konkreetse nõude. PankrS § 15 lg 3 p 1 on suunatud eelkõige sellele,

et pankroti väljakuulutamise menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist

pankrotiavalduse esitaja ja võlgniku vahel. Sisulised vaidlused lahendatakse hagimenetluses

väljaspool pankrotimenetlust. Maakohus leidis menetlusosaliste esile toodu ja tõendite põhjal

õigesti, et võlausaldaja nõue pole selge. Käesoleval juhul on võlgniku vastuväited nõude

selgusele piisavalt põhistatud ja kaalukad selleks, et jätta ajutine haldur määramata ning lasta

pooltel pankrotiavalduse aluseks olev nõue hagimenetluses selgeks vaielda.

12. Määruskaebuse menetlemise kulud kannab TsMS § 171 lg 1 alusel võlausaldaja, sest tema

kaebus jääb rahuldamata.

13. Puudutatud isiku menetluskulud määruskaebemenetluses on õigusabikulud 1 400 eurot 8

tunni eest tunnitasuga 175 eurot (käibemaksuta). Esindaja tegi järgmisi toiminguid: tutvumine

määrusega, aruandlus kliendile (45 minutit); tutvumine määruskaebusega, aruanne kliendile (1

tund 30 minutit); kirjavahetus kliendiga seoses kaebuse menetlusega (30 minutit);

määruskaebusele vastuse koostamine, jooksev suhtlus kliendiga ja kliendi poolt edastatud

materjalide analüüs (4 tundi 30 minutit); kohtu kirjaga tutvumine ja menetlustähtaegade

fikseerimine (15 minutit); menetluskulude nimekirja koostamine (30 minutit).

Ringkonnakohus leiab, et asja sisu ning kaebuse ja vastuse mahtu arvesse võttes on lepingulise

esindaja toimingud ning sellele kulunud aeg põhjendatud ja vajalik. Ringkonnakohus nõustub

maakohtuga, et asja sisu arvestades on 175 eurot tunnis kohane tasumäär, millest lähtuvalt peab

vaidluse vastaspool kulud hüvitama. Seega tuleb võlausaldajal hüvitada 1 400 eurot

(käibemaksuta). Käibemaksu hüvitamist võlgnik ei taotle. Ringkonnakohus rahuldab võlgniku

taotluse menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks TsMS § 177 lg 4 alusel.

14. PankrS § 5 lg 2 kohaselt võib ringkonnakohtu määruse peale esitada määruskaebuse üksnes

siis, kui see on samas seaduses ette nähtud. Maakohus jättis PankrS § 15 lg 1 alusel rahuldamata

võlausaldaja avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks ja lõpetas pankrotiavalduse

menetluse. ParkrS ei võimalda selles osas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebust

esitada, sest PankrS § 15 lg 5 sätestab sellise määruse korral ainult ühekordse kaebeõiguse.

Menetluskulude jaotust ja rahalist kindlaksmääramist saab vaidlustada TsMS § 178 lg 1 alusel.

Kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata TsMS § 178 lg 2 alusel vaid juhul, kui vaidlustatav

summa ületab 280 eurot. Vastavalt TsMS § 178 lg-le 4 menetluskulude kindlaksmääramise

vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata.

(allkirjastatud digitaalselt)