2-22-10921/37 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maris Kuurberg, liikmed Indrek Soots ja Neve

Uudelt

Määruse tegemise aeg ja koht 09.01.2023, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-10921

Kohtuasi

Tallinna

Linnavalitsuse

avaldus

X

kinnisesse

hoolekandeasutusse

ööpäevaringsele

erihooldusteenusele paigutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 24.10.2022 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja: Tallinna Linnavalitsus

Puudutatud isik I: X (isikukood XXXXXXXXXXX,

viibimiskoht AS Hoolekandeteenused, Merimetsa tee 3

üksus), riigi õigusabi korras määratud vandeadvokaat

Mariann Tusti

Puudutatud isik II: Sotsiaalkindlustusamet

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta Harju Maakohtu 24.10.2022 määruse resolutsioon muutmata, kuid täiendada

maakohtu määruse põhjendusi.

3. Määruskaebuse esitamisega seotud menetluskulud jätta menetlusosaliste endi

kanda, v.a riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud, mis jäävad riigi

kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse

ärakirja kättetoimetamisest.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva määruse peale esitada

määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud

isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid

2-22-10921

rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu

hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluses võib

menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või

advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Linnavalitsus (avaldaja) esitas 27.07.2022 Harju Maakohtule avalduse täisealise

isiku X (puudutatud isik) kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele

paigutamiseks.

1.1. Esitatud avalduse kohaselt seadis Harju Maakohus 04.05.2022 määrusega tsiviilasjas nr 2-

22-1396 puudutud isiku üle eeskoste ja määras eestkostjaks avaldaja. Eestkoste seadmise

menetluse käigus läbi viidud kohtupsühhiaatrilise ekspertiisi kohaselt põeb puudutatud isik

vaimuhaigust püsikululise paranoidse skisofreenia kujul (F20.00), mistõttu ei ole isik võimeline

kestvalt oma tegudest aru saama ega neid juhtima. Puudutatud isik lähtub oma elu korraldamisel

psühhootilistest elamustest ning on irdunud reaalsusest.

1.2. Puudutatud isik hospitaliseeriti viimati 23.03.2022 politsei ja kiirabiga, kuna ta terroriseeris

LHV Panga esinduses töötajaid. Harju Maakohtu 28.03.2022 määrusega kohaldati puudutatud

isiku suhtes esialgset õiguskaitset ning määrati isikule tahtest olenematu psühhiaatriline ravi,

mida pikendati kuni 04.05.2022. Harju Maakohtu 02.05.2022 määrusega tsiviilasjas nr 2-22-

4434 pikendati statsionaarsel tahtest olenematul ravil viibimist kolmeks kuuks kuni 02.08.2022.

1.3. Puudutatud isik viibib avalduse esitamise hetkel SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla (PERH)

psühhiaatriakliinikus. PERH-i psühhiaatriakliiniku osakonnajuhataja 13.07.2022 seisukoha

kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire: püsikululine paranoidne skisofreenia.

Puudutatud isik on olnud psühhiaatrite vaateväljas alates 2004. aastast, mil viibis esmakordselt

psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil ning isikul diagnoositi skisofreeniataoline

psühhootiline häire. 2006. aastal diagnoositi isikul paranoidne skisofreenia ning 2009. aastal

hinnati haiguse kulg püsikululiseks. Puudutatud isik on viibinud PERH-s psühhiaatrilisel

haiglaravil 25 korda ja korduvalt tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi korras. Üldjuhul ei ole

puudutatud isik haiglaväliselt toetusravi võtnud. Haiguspildis domineerivad puudutatud isikul

laiahaardelised paranoilised luulumõtted koos suurusluulumõtetega, mis on saavutanud

aastatega süstematiseerituse. Lisaks tahtest olenematu ravi kuuridele viibis puudutatud isik ka

korduvalt sundravil süüdimatus seisundis toimepandud seadusevastastest tegudest tulenevalt.

SA Viljandi Haigla psühhiaatriakliinikus viibis puudutatud isik sundravil 27.08.2015-

06.05.2016, kuna ähvardas noaga Tallinna Linnavalitsuse töötajaid ja 03.02.2017-11.10.2018,

kuna ähvardas Tallinna Lennujaama põlema panna. Puudutatud isik ei võta haiglaväliselt

näidustatud antipsühhootilist ravi, mistõttu püsib haiglaväliselt agressiivsuse risk kõrgena ning

see on korduvalt eskaleerunud agressiivse käitumiseni, mistõttu on isik vajanud statsionaarset

ravi. Raviarsti hinnangul on eelpool kirjeldatud info põhjal kohtule avalduse esitamine

kinnisesse asutusse paigutamiseks õigustatud.

1.4. Politsei- ja Piirivalveameti 01.07.2022 vastuskirjast avaldajale nähtub, et alates 18.05.2001

on puudutatud isiku kohta Politsei- ja Piirivalveametis registreeritud 132 erinevat juhtumit. See

toetab PERH-i hinnangut puudutatud isiku käitumise kohta.

1.5. Mustamäe Linnaosa Valitsus on eestkoste seadmise menetluses avaldanud, et puudutatud

isiku kinnisesse asutusse paigutamine on põhjendatud, kuna isik vajab pidevat järelevalvet, et

ravimite tarvitamine oleks kontrolli all, sest vastasel juhul on tagasilangus vältimatu. Isikul

puudub haiguskriitika ja ilma järelevalveta ta ravimeid ei tarvita. Puudutatud isiku enda meelest

on ta terve.

2-22-10921

1.6. Eestkoste spetsialist on puudutatud isikuga suhelnud telefoni teel ning vestelnud temaga

PERH-i psühhiaatriakliinikus ajal, mil puudutatud isik on olnud allutatud temale määratud

ravile. Puudutatud isikuga suhtlemisel joonistub välja, et kuigi ta on suhtlusaldis ja väga teadlik

oma elust, avaldab ta teavet, mis on ebaadekvaatne (luululine) ja tegelikkusele mittevastav, sest

kontrollimisel ei ole teave kinnitust leidnud. Kuigi puudutatud isikul ei ole kunagi olnud

relvaluba, leiti kodukülastusel tema eluruumist püstoli kabuur ja raevutsemise ning võimalike

noahoopide jälgi. Eestkoste spetsialist on suhelnud ka PERH-i psühhiaatriakliiniku töötajatega

(raviarst, sotsiaaltöötaja) ja saanud tagasisidet, et haiglaravi lõppemisel oleks puudutatud isik

endiselt ohtlik iseendale ja teistele.

1.7. Avaldaja hinnangul sõltub puudutatud isiku vaimne tervis ja ohtlikkus enese või teiste

suhtes ravi järjepidevusest ja kontrollitud keskkonnas viibimisest. Puudutatud isikul puudub

haiguskriitika ja ta ei ole võimeline oma käitumisest aru saama või seda juhtima ning isik on

ohtlik nii iseendale kui ka teistele. Korduv tahtest olenematul psühhiaatrilisel ravil viibimine ja

sundravi rakendamine näitavad, et võimalused puudutatud isiku heaolu tagamiseks on

ammendunud ja eelnevalt kasutatud meetmed ei ole osutunud piisavaks. Muude abimeetmete

kasutamine ei ole võimalik. Arvestades avalduses toodud asjaolusid, on vajalik paigutada

puudutatud isik tema nõusolekuta hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele

üheks aastaks kohtumääruse tegemisest arvates.

2. Sotsiaalkindlustusameti (SKA) 30.08.2022 seisukoha järgi on esitatud avaldus põhjendatud.

Isikul esineb raske psüühikahäire. Puudutatud isik on ohtlik eelkõige ümbritsevatele inimestele,

sest tal puudub igasugune haigusteadvus ja -kriitika ning määratud toetusravi ta haiglast tulles

välja ei osta. Isik ei ole võimeline täitma ravisoovitusi. Tema seisund halveneb kiiresti, tekkinud

psühhootiliste elamuste mõjul ei ole isik võimeline enda käitumist juhtima ega aru saama oma

tegudest. Puudutatud isikule on osutatud suures mahus tervishoiuteenuseid – ta on viibinud üle

25 korra statsionaarsel ravil SA PERH Psühhiaatriakliinikus ning olnud kolm korda sundravil

SA Viljandi Haigla Psühhiaatriakliinikus. Igal korral peale statsionaarset ravi on isikule

määratud ka toetusravi, mida ta reeglina välja ei osta ega kasuta. Haiglas seisund regulaarse

ravi foonil stabiliseerub ning käitumine muutub rahulikuks. SKA andmebaasidest ei nähtu, et

isik oleks viimase 10 aasta jooksul pöördunud SKA-sse abi- ja toetusvajaduse hindamiseks, et

hakata kasutama oma tegevusvõime tasemele vastavat erihoolekandeteenust. Kõikide

erihoolekandeteenuste, peale kohtumäärusega määratava teenuse kasutamine on vabatahtlik

ning nendele suundumiseks ei saa kedagi survestada. Olemasolevate andmete alusel võib väita,

et isik soovib oma elu korraldada ilma kõrvalise sekkumiseta ning erihoolekandelist abi vastu

võtta ei soovi. Seega võib väita, et varasemate abinõude rakendamine ei ole osutunud

puudutatud isiku puhul küllaldaseks ja muude abinõude kasutamine ei ole võimalik.

Erihoolekandeteenuseid ilma kohtumääruseta saab kaaluda, kui isik on vähemalt aasta jooksul

saanud määratud toetusravi, see on osutunud efektiivseks ning tekkinud on valmisolek

erihoolekandelist abi vastu võtta.

3. 06.09.2022 ambulatoorse kohtupsühhiaatriaekspertiisi akti kohaselt põeb puudutatud isik

kroonilist vaimuhaigust püsikululise paranoidse skisofreenia kujul (F20.00). Isik vajab pidevat

psühhiaatrilist ravi, kuid ta ei saa sisuliselt ravivajadusest aru. Isiku tervislik seisund halveneb

ravita jäämisel oluliselt. Isik võib olla ja on hoolekandeasutusse paigutamata jätmise korral

ohtlik iseendale ja eriti teistele, ühiskonnale laiemas tähenduses. Isik vajaks tulenevalt

tervislikust seisundist paigutamist ööpäevaringsele tugevdatud järelevalvega erihooldusele.

Isiku suhtes ei saa kasutada muid abinõusid.

4. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja 08.09.2022 seisukoha kohaselt

isik enda kinnisesse asutusse paigutamist põhjendatuks ei pea ja ise ennast haigeks ei pea. Isik

leiab, et see on olnud ühe raviarsti kättemaks temale. Kodust leitud kabuuri kohta ütleb, et relva

tal ei ole. Noatäkete kohta korteris selgitab, et need on sellest, et hoopis teda rünnati. Esindaja

2-22-10921

märgib, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire ning tema varasem käitumine on olnud

teiste suhtes ründav ja ähvardav. Samuti avaldas isik endavastaseid ründeid. Isiku käitumine on

ilmselgelt tingitud temal esinevast psüühikahäirest. Käesoleval hetkel on isik olnud pikalt

haiglaravil (40 päeva + 3 kuud) ning on kinnitanud, et pärast haiglaravi on kokku lepitud

depoosüstidel käimine ja isik lubab, et teeb depoosüste. Esindaja leiab, et kui kohus peab

põhjendatuks isiku kinnisesse asutusse paigutamist, siis võiks peatada kinnisesse asutusse

paigutamise kuni üheks aastaks, kohustades isikut regulaarselt saama depoosüste.

5. 06.10.2022 ärakuulamisel avaldas puudutatud isik kohtule, et ta oli viimati haiglas kaks kuud

tagasi ning pärast seda on ta tervis paremaks läinud. Isik sattus haiglasse selle tõttu, et LHV

Pangas oli dokument tema hooldusõiguse suhtes. Isik soovis teada, kes tema hooldajaks tahab

saada, kuid ei saanud selles osas selgust, vaid kutsuti välja turvamehed, politsei ja kiirabi ning

isik viidi haiglasse. Isik leidis, et tema ravi on praegu väga hea. Merimetsa haigla õendusjuht

käib iga kahe nädala tagant tegemas isikule tema kodus depoosüsti. Varem käis isik haiglas

süsti saamas. Viimase depoosüsti sai isik 15.09.2022. Isik tunnistab enda haigust. Puudutatud

isik arvab, et ta võiks olla erihooldeteenusel aasta. Puudutatud isik märgib, et Tallinnas

Hipodroomi kõrval on uus hoone ning et ta tahab Tallinnasse hoolekandeasutusse jääda.

6. 06.10.2022 ärakuulamisel selgitas avaldaja kohtule, et õendusjuhil on puudutatud isikuga

koostöö aastakümneid. Kokkulepe on sõlmitud isikliku kontakti pealt ning see on hetkel

pidanud. See on ka põhjus, miks puudutatud isik on paremas seisus, kui ta oleks juhul, kui ta ei

saaks ravi. Hetkel on selline kokkulepe pidanud kaks kuud. Varasemalt on puudutatud isik algul

kokkulepetest kinni pidanud, aga siis enam mitte ning puudutatud isikut on olnud vaja

hospitaliseerida. Avaldaja jääb esitatud avalduse juurde.

Maakohtu määrus ja põhjendused

7. Harju Maakohtu 24.10.2022 määrusega avaldus rahuldati ja puudutatud isik paigutati

kinnisesse hoolekandeasutusse ööpäevaringsele erihooldusteenusele tähtajaga üks aasta, s.o

kuni

24.10.2023.

Maakohus

tunnistas

määruse

täitmisele

kuuluvaks

määruse

kättetoimetamisega avaldajale. Maakohus jättis riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja

kulud ning ekspertiisikulud Eesti Vabariigi kanda.

8. Maakohus viitas TsMS § 533 lg-le 2 ja sotsiaalhoolekandeseaduse (SHS) § 105 lg-tele 1 ja 5.

Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on puudutatud isikul diagnoositud krooniline

vaimuhaigus püsikululise paranoidse skisofreenia kujul (F20.00). Raskest psüühikahäirest

lähtuvalt esineb isikul nii ennast kui teisi ohustav käitumine. Puudulik arusaamisvõime

ravivajadusest ning oma tervislikust seisundist muudab isiku ohtlikuks nii iseendale kui ka

teistele. Puudutatud isiku varasem käitumine on olnud teiste suhtes ründav ja ähvardav.

Puudutatud isik on ohtlik teda ümbritsevatele isikutele oma agressiivse käitumise tõttu.

Puudutatud isikule on osutatud suures mahus tervishoiuteenuseid – ta on viibinud üle 25 korra

statsionaarsel ravil SA PERH Psühhiaatriakliinikus ning on olnud kolm korda sundravil SA

Viljandi Haigla Psühhiaatriakliinikus. Puudutatud isik ei võta haiglaväliselt näidustatud

antipsühhootilist ravi, mistõttu haiglaväliselt püsib agressiivsuse risk kõrgena ning see on juba

korduvalt eskaleerunud agressiivse käitumiseni, mistõttu on isik vajanud statsionaarset ravi.

Puudutatud isiku vaimne tervis ja ohtlikkus enese või teiste suhtes sõltub ravi järjepidevusest

ja kontrollitud keskkonnas viibimisest. Puudutatud isikul puudub haiguskriitika ja ta ei ole

võimeline oma käitumisest aru saama või seda juhtima ning on ohtlik nii iseendale kui ka

teistele. Korduv tahtest olenematul psühhiaatrilisel ravil viibimine ja sundravi rakendamine

näitavad, et võimalused puudutatud isiku heaolu tagamiseks on ammendunud ja eelnevalt

kasutatud meetmed ei ole osutunud piisavaks. Hoolekandeasutuses ööpäevaringsel

erihooldusteenusel on tagatud puudutatud isiku pidev ravi ning järelevalvega ohutus tema enda

tervisele, samuti turvaline ja kontrollitud toetusega elukeskkond ning tagatud on ka

2-22-10921

kaaskodanike ohutus. Ilma ravi ja ööpäevaringse järelevalveta on puudutatud isik ohtlik endale

ja teistele ning puudutatud isiku suhtes muude abinõude kasutamine ei ole võimalik.

9. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja pakutu, mille kohaselt võiks

peatada kinnisesse asutusse paigutamise kuni üheks aastaks, kohustades puudutatud isikut

regulaarselt saama depoosüste, ei taga praegusel juhul isiku enda ja teda ümbritsevate isikute

ohutust. Puudutatud isik tuleb paigutada tema nõusolekuta kinnisesse hoolekandeasutusse

ööpäevaringsele erihooldusteenusele tähtajaga üks aasta, s.o kuni 24.10.2023.

10. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud ning tasu ekspertiisi

teostamise eest jäävad riigi kanda (TsMS § 172 lg 3).

Määruskaebus

11. Puudutatud isik esitas 04.11.2022 määruskaebuse. 08.11.2022 täiendati määruskaebust riigi

õigusabi korras määratud esindaja vahendusel esitatud kaebusega. Puudutatud isik palub

maakohtu määruse tühistada ja teha asjas uue lahendi, millega jätta avaldus rahuldamata.

Alternatiivselt palub puudutatud isik maakohtu määruse osaliselt tühistada ja peatada

kinnisesse asutusse paigutamine kuni üheks aastaks, kohustades puudutatud isikut regulaarselt

saama depoosüste vastavalt arsti ettekirjutusele (TsMS § 540 lg 1).

12. Määruskaebuse kohaselt kinnitab puudutatud isik, et ta on aru saanud, et tal on haigus, mis

vajab järjepidevat ravi. Puudutatud isik leiab, et antud hetkeks on tema elukorraldus ja

toimetulek olulisel määral paranenud ja ta on võimeline jätkama kodus temale määratud

ambulatoorse raviga. Pärast viimast tahtest olenematut ravi käib puudutatud isiku juures

ambulatoorselt koduõenduse vaimse tervise õde Allan Kari, kes teeb temale depoosüste. Samuti

on isikul hea koostöö eestkostjaga. Seetõttu on võimalik isiku ravi ambulatoorselt. Vaidlustatud

määruse tegemise hetkel ei olnud võimalik tõsikindlalt väita, et isik ei soostu raviga ja püsib

seetõttu ohtlikuna teistele. Ärakuulamise protokollis on puudutatud isik kinnitanud oma

teadlikkust haigusest ja ravi vajaduse mõistmist. Ka ei olnud määruse tegemise ajaks mingeid

tõendeid selle kohta, et puudutatud isik oleks keeldunud depoosüstidest. Seega ei olnud kõik

SHS §-s 105 sätestatud nõuded täidetud.

13. Puudutatud isik märgib, et ta sai alles vaidlusalusest kohtumäärusest teada SKA poolt

võimaldatavast koduhooldusteenusest. Kui selline võimalus on olemas, palub puudutatud isik

mõelda ja kaaluda, et seda ka puudutatud isiku puhul kasutada.

Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik

14. Avaldaja palus 28.11.2022 seisukohas jätta määruskaebus rahuldamata. Asjaolu, et

puudutatud isik on pärast tahtevastaselt ravilt vabanemist 2022. aasta augustis saanud

regulaarselt depoosüste, on arvestades puudutatud isiku varasemat käitumismustrit lühiajaline

kokkulepe, millest kinnipidamine tuleneb isiklikust pikaajalisest kokkupuutest depoosüsti

tegijaga. Avaldajal ei ole kindlust, et selline kokkulepe depoosüstide tegemiseks peab ka juhul,

kui depoosüstide tegija peaks vahetuma. Avaldaja hinnangul ei ole väljaspool SHS § 105 kohast

teenust tagatud puudutatud isiku raviplaani järgimine. Pikaajalisem, vähemalt ühe aastase

perioodi vältel järjepidev raviplaani järgimine on vajalik, et kaaluda edaspidi erinevaid

võimalikke lahendusi puudutatud isiku heaolu tagamiseks.

15. 23.12.2022 seisukohas selgitas avaldaja, et puudutatud isik on paigutatud vaidlustatud

kohtumääruse alusel alates 10.11.2022 AS Hoolekandeteenused Merimetsa tee 3 üksusesse.

Vastuseks

avaldaja

järelepärimisele

seoses

puudutatud

isiku

toimetulekuga

erihoolekandeasutuses kinnitas asutuses tegutsev tiimijuht DJ, et puudutatud isik on väga hästi

kohanenud asutuse tingimustega. Puudutatud isik käis iseseisvalt enne asutusse paigutamist

2-22-10921

uurimas asutuse tingimusi ning pärast asutusse paigutamist võttis vastu asutuse poolt pakutava

töötegemise võimaluse. Ravimeid võtab puudutatud isik personali juuresolekul ilma täiendava

veenmiseta.

15.1. Avaldajale on varasemast suhtlusest puudutatud isiku koduõendusteenuse pakkujaga

teada, et depoosüste on tahtevastaselt ravilt vabanemise ja erihoolekandeasutusse paigutamise

vahelisel ajal manustatud puudutatud isikule vastavalt raviplaanile. Samas on ambulatoorse

koduõendusteenuse osutaja avaldajale avaldanud, et teiste raviplaanikohaste ravimite iseseisvat

võtmist puudutatud isiku poolt ta tõenäoliseks ei pea. Samasugune veendumus on tekkinud

avaldaja esindajal lähtuvalt puudutatud isiku seisukorrast ja käitumisest erinevatel kohtumistel.

Depoosüstide raviplaanikohane manustamine toimis tulenevalt puudutatud isiku ja teenuse

osutaja vahelisest pikaajalisest tutvusest konkreetse depoosüsti tegijaga. Varem ei ole

puudutatud isik avaldanud valmisolekut selliseks koostööks. Avaldaja on seisukohal, et teistel

isikutel ei oleks õnnestunud saavutada puudutatud isikuga kokkulepet depoosüstide

regulaarseks tegemiseks.

15.2. Alternatiivsete teenuste osutamise aluseks on puudutatud isiku vabatahtlik osalemine ja

tegelik koostöö. Lähtuvalt ekspertide hinnangutest on avaldaja veendunud, et püsiva muutuse

saavutamiseks (haiguskriitika tekkimiseks) on vajalik puudutatud isiku täiendav vähemalt

aastane kontrollitud keskkonnas viibimine ja ravikuuri järgimine. Lühiajaline kokkuleppe

järgimine puudutatud isiku poolt ei saa olla aluseks eeldusele, et tal on tekkinud tegelik

teadlikkus oma tervisliku seisundi ja diagnoosi osas. Liiati on viidatud kokkulepe aluseks mitte

raviarsti ettekirjutis, vaid isiklikul tasandil toimiv koostöö. Ei saa välistada, et puudutatud isik

käitub praegu manipuleerivalt ja haiguskriitikat teesklevalt, et vabaneda eestkostja

järelevalvest, mis segab puudutatud isiku vabalt tegutsemist.

16. SKA

leidis

18.11.2022

seisukohas,

et

puudutatud

isik

vajab

paigutamist

hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama tema nõusolekuta. SKA ei nõustu

määruskaebuse väitega, et puudutatud isiku elukorraldus ja toimetulek on olulisel määral

paranenud ja ta on võimeline jätkama kodus temale määratud ambulatoorse raviga. Periood

avaldaja avalduse menetlusse võtmise ning kohtumääruse vahel on olnud liiga lühike, et võiks

teha järeldusi puudutatud isiku seisundi olulise paranemise ja tema adekvaatse toimimise osas

ühiskonnas. Varasemast käitumismustrist nähtub, et isiku motivatsioon määratud toetusravi

tarvitada ei ole püsiv ning iseseisvalt ta ravimeid ei tarvita. SKA ei nõustu, et puudutatud isik

ei ole teadlik SKA poolt võimaldatavatest teenustest, sest puudutatud isikule on 2012. aastal

koostatud rehabilitatsiooniplaan. Protsessi käigus on rehabilitatsioonimeeskonna spetsialistidel

kohustus selgitada isikule erihoolekandelise abi võimalusi. SKA saab sotsiaalhoolekande

abimeetmeid ilma kohtumääruseta kaaluda, kui isik on vähemalt aasta jooksul saanud määratud

toetusravi ja see on osutunud efektiivseks. Samuti on isikule üle selgitatud võimalused

erihoolekandeteenuste toel oma elu kodus iseseisvalt korraldada, kui tal on olemas valmisolek

seda abi vastu võtta.

17. 19.12.2022 seisukohas leidis SKA, et SKA andmebaasidest ei nähtu, et isik oleks viimase

10 aasta jooksul pöördunud SKA-sse abi- ja toetusvajaduse hindamiseks, et hakata kasutama

oma tegevusvõime tasemele vastavat erihoolekandeteenust. Kõikide erihoolekandeteenuste,

peale kohtumäärusega määratud teenuse, kasutamine on vabatahtlik ning nendele

suundumiseks ei saa kedagi survestada. Olemasolevate andmete alusel võib väita, et isik soovib

oma elu korraldada ilma kõrvalise sekkumiseta ning erihoolekandelist abi vastu võtta ei soovi.

Seega võib väita, et varasemate abinõude rakendamine ei ole osutunud puudutatud isiku puhul

küllaldaseks või muude abinõude kasutamine ei ole võimalik. Psüühilise erivajadusega isikutel

on võimalik kasutada kohaliku omavalitsuse üksuse pakutavaid sotsiaalteenuseid (sh

koduteenus ja tugiisiku teenus), mis ei ole puudespetsiifilised ning teenust osutav personal ei

ole koolitatud tegelema psüühilise erivajadusega inimestega, kuid piisava vastastikuse koostöö

2-22-10921

korral võib teenus olla tulemuslik. SKA osutatavatest teenustest on puudutatud isik õigustatud

sotsiaalse rehabilitatsiooni ja erihoolekandeteenustele. Mõlema teenusegrupi teenuste

kasutamiseks peab isik ise või tema eestkostja esitama SKA-le taotluse, mille alusel SKA

teenuste konsultant hindab taotleja teenusevajadust, määrab sobivad teenused, nõustab nende

kasutamise ja sobivate teenuseosutajate osas. Isik ise ega ka tema eestkostja ei ole SKA poole

pöördunud, mistõttu ei ole sotsiaalse rehabilitatsiooni ja/või muude erihoolekandeteenuste,

peale kohtumäärusega määratud teenuse kasutamine võimalik.

18. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

19. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus

TsMS §-ga 659 jätta rahuldamata ning vaidlustatud maakohtu määruse resolutsioon muutmata,

kuid määruse põhjendusi tuleb täiendada. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus eksinud

SHS § 105 lg 1 kohaldamisel puudutatud isiku tahtest olenemata hoolekandeasutusse

ööpäevaringsele

erihooldusteenusele

paigutamisel,

kuid

maakohus

on

rikkunud

TsMS § 667 lg-s 1 sätestatud põhjendamiskohustust. Ringkonnakohus täiendab seetõttu

maakohtu määruse põhjendusi.

20. TsMS § 533 lg 1 p 1 kohaselt menetleb kohus isiku elukohajärgse valla- või linnavalitsuse

avalduse alusel psüühiliselt haige isiku paigutamist tema tahteta või tahte vastaselt

psühhiaatriahaiglasse või hoolekandeasutusse koos vabaduse võtmisega ja talle haiglaravi

kohaldamisega. TsMS § 533 lg 2 järgi menetleb kohus psüühiliselt haige isiku tema tahteta või

tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse või hoolekandeasutusse paigutamise asja ka isiku

eestkostja avalduse alusel. Alused isiku paigutamiseks tema nõusolekuta hoolekandeasutusse

ööpäevaringset erihooldusteenust saama tulenevad SHS-ist. SHS § 105 lg 1 kohaselt

paigutatakse isik hoolekandeasutusse ööpäevaringset erihooldusteenust saama tema

nõusolekuta, kui esinevad kõik järgmised asjaolud: 1) täisealisel isikul on raske psüühikahäire,

mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) täisealine isik on endale

või teistele ohtlik, kui ta jäetakse paigutamata hoolekandeasutusse ööpäevaringset

erihooldusteenust saama; 3) varasemate abimeetmete rakendamine ei ole osutunud küllaldaseks

või muude abimeetmete kasutamine ei ole võimalik. Vastavalt TsMS § 538 lg-le 2 ei või isikut

kinnisesse asutusse paigutada kauemaks kui üheks aastaks määruse tegemisest alates.

21. Asja materjalidest nähtuvalt viibis puudutatud isik esmakordselt psühhiaatriakliinikus

statsionaarsel ravil 2004. aastal, mil isikul diagnoositi skisofreeniataoline psühhootiline häire.

2006. aastal diagnoositi puudutatud isikul skisofreenia ning 2009. aastal hinnati haiguse kulgu

püsikujuliseks.

Käesoleva

tsiviilasja

raames

läbi

viidud

ambulatoorse

kohtupsühhiaatriaekspertiisi akti kohaselt esineb puudutatud isikul püsikujuline paranoidne

skisofreenia (F20.00), mida saab pidada raskeks psüühikahäireks. Raskest psüühikahäirest

tulenevalt domineerivad puudutatud isiku haiguspildis laiahaardelised paranoilised luulumõtted

koos suurusluulumõtetega, mis on aastatega saavutanud süstematiseerituse. Isik on veendunud

oma suures missioonis ning rollis Eesti vabastamisel võõrvägedest ning oma sidemetest Rootsi

kuningliku perega. Ekspert on välja toonud, et isiku tegude põhjal esineb tal suurusluul (pangas

miljonid) ja ilmselt ka missiooniluul (Kadrioru lossi ümber luuramine). Luululistel ajenditel

(oli veendunud, et abiellub Rootsi printsessiga) on puudutatud isik külastanud sageli Rootsit,

kus on samuti psühhiaatriakliinikus ravil olnud. Asja materjalidest nähtuvalt on puudutatud

isiku käitumine mõjutatud temal esinevatest psühhootilistest elamustest. Ekspertiisiakti

kohaselt elab puudutatud isik suuresti omas psühhootilises luululises maailmas ja tema ütlused

ning arusaamad põhinevad ja tulenevad nendest luululistest veendumustest ning arusaamadest.

Arvestades eeltoodut, on tsiviilasja materjalidest nähtuvalt täidetud SHS § 105 lg 1 p-st 1

2-22-10921

tulenev tingimus, s.o puudutatud isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada või seda juhtida.

22. Riigikohus on rõhutanud, et isiku ohtlikkust tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite

kohaselt ning ohtlikkust ei saa põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena,

vaid seda tuleb analüüsida konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku

mõttes väga piiratud ajalise distantsiga ja et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui

tõenäoline. Isiku ohtlikkuse tuvastamine SHS § 105 kohaldamisel ei eelda, et ta oleks juba

jõudnud enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada. Samas peab kohtutel olema

konkreetsete asjaolude põhjal piisavalt alust arvata, et isik võib lähitulevikus seda pigem

kindlasti kui tõenäoliselt teha. Isiku suutmatus iseseisvalt oma elu korraldada ning ravimeid

võtta ei tähenda tingimata tema ohtlikkust iseendale või teistele, kuid ohtlikkusele võib viidata

puudulik haiguskriitika, kui isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (vt Riigikohtu 14.02.2018

määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662/92, p 14.1). Ringkonnakohus märgib, et isiku ohtlikkus

väljendub eelkõige füüsilises ohus tema enda või teiste isikute elule või tervisele, mh

kalduvuses vägivallale või suitsiidile.

23. Arvestades, et isiku ohtlikkus tuleb tuvastada piiratud ajalise distantsiga, siis võtab

ringkonnakohus küll ohtlikkuse kriteeriumi tuvastamisel taustaks arvesse ka 2015–2016 ja

2017–2018 isikule määratud sundravi aluseks olnud asjaolusid (eespool määruse p 1.3), kuid

kuna vastavate tegude toimepanemisest on avalduse esitamise seisuga möödunud ca 5–7 aastat,

siis ei saa isiku kinnisesse hoolekandeasutusse paigutamisel üksnes neile kaugemas minevikus

toimunud sündmustele tugineda, vaid hinnata tuleb ka vahepeal toimunud arenguid ja isiku

enda suhtumise võimalikku muutumist (vt ka Riigikohtu 30.04.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-

1-44-13, p 16).

24. Ringkonnakohus leiab siiski, et ka käesoleval ajal on täidetud SHS § 105 lg 1 p-s 2

sätestatud eeldus, s.o isik on ohtlik teistele, kui ta jäetakse paigutamata hoolekandeasutusse

ööpäevaringset erihooldusteenust saama. Käesoleval juhul väljendub isiku ohtlikkus eelkõige

füüsilises ohus teda ümbritsevate inimeste elule ja tervisele, sest puudutatud isik on ka viimasel

ajal olnud teda ümbritsevate inimeste suhtes ähvardav ja ründav, sh on puudutatud isik oma

onule pipragaasi näkku lasknud ning terroriseerinud panga töötajaid. Järgnevatel asjaoludel on

isiku ohtlikkus teda ümbritsevatele inimestele lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline.

24.1. Puudutatud isik viibis 14.05.2021–14.06.2021 Kuressaare haiglas, sest oli enne seda

lasknud oma onule pipragaasi näkku ning ähvardanud võõrast inimest relvataolise esemega.

Isik ähvardas ka haigla sotsiaaltöötajat.

24.2. Puudutatud isik viibis 06.01.2022–10.02.2022 SA PERH psühhiaatriakliinikus, kuhu ta

oli hospitaliseeritud kiirabiga nelja politseiniku saatel Kadrioru lossi kõrvalt, sest ta oli seal

luuramas. Isiku käitumine muutus osakonnas üha rahutumaks ning ta vajas ka

ohjeldusmeetmete rakendamist.

24.3. Puudutatud isik hospitaliseeriti viimati 23.03.2022, kuna ta oli juba nädal aega käinud

LHV Panga esinduses töötajaid terroriseerimas. Lõpuks kutsuti politsei ja kiirabi. Puudutatud

isikule kohaldati seejärel tahtest olenematut psühhiaatrilist abi, mis kestis erinvate

kohtumääruste alusel kuni 02.08.2022.

25. Käesoleval juhul on täidetud ka SHS § 105 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldus, mille järgi ei ole

varasemate abimeetmete rakendamine osutunud küllaldaseks ja muude abimeetmete

kasutamine ei ole võimalik. Puudutatud isik on viibinud SA Põhja-Eesti Regionaalhaiglas

psühhiaatrilisel haiglaravil 25 korda, seejuures korduvalt tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi

korras. Puudutatud isik on viibinud sundravil SA Viljandi Haigla psühhiaatriakliinikus

27.08.2015–06.05.2016 ja 03.02.2017–11.10.2018. Käesoleva tsiviilasja materjalidest ning

2-22-10921

Kohtute Infosüsteemist nähtuvalt on puudutatud isik viimati viibinud kohtumääruse alusel

tahtevastasel haiglaravil psühhiaatriakliinikus perioodil 25.03.2022–02.08.2022 (tsiviilasjas nr

2-22-4434 tehtud 27.03.2022, 28.03.2022 ja 02.05.2022 kohtumäärused).

25.1. Asja materjalidest nähtuvalt puudub puudutatud isikul haiguskriitika ning ravisoodumus.

Puudutatud isik on eksperdile ja riigi õigusabi korras määratud esindajale avaldanud, et ta

ennast haigeks ei pea. Asja materjalid kinnitavad, et viimastel aastatel puudutatud isik ilma

järelevalveta pikemaajalisel perioodil ravimeid korrektselt tarvitanud ei ole. Nimelt ei ole

puudutatud isik varem järginud talle määratud ambulatoorse sundravi tingimusi, mistõttu on

Viljandi Haigla teinud 2021. aastal kohtule taotluse ambulatoorse sundravi statsionaarseks

muutmiseks. Pärast Kuressaare haiglast väljakirjutamist 14.06.2021 pöördus isik vaid kahel

korral SA PERH psühhiaatriakliinikusse depoosüsti saamiseks ning tablette ei tarvitanud.

Pärast 28.10.2021 statsionaarselt sundravilt lahkumist Viljandi Haiglast puudutatud isik

psühhiaatri vastuvõtule ei pöördunud ning temale välja kirjutatud ravimitest ostis välja vaid ühe

retsepti (psühhoosivastast ravimit isik välja ei ostnud). Pärast statsionaarsel ravil viibimist

06.01.2022–10.02.2022 puudutatud isik psühhiaatri vastuvõtule ei pöördunud ega ravimeid

välja ei ostnud. 06.10.2022 ärakuulamisel avaldaja poolt antud ütlusest nähtub, et isik on varem

mõnda aega algul kokkulepetest kinni pidanud, kuid ta on tulnud hiljem siiski hospitaliseerida,

sest ta ei kasuta toetusravi ega pea kokkulepetest kinni. Seega kinnitavad lähiminevikus aset

leidnud sündmused, et pärast haiglaravil viibimist puudutatud isik korrektselt toetusravi

kasutanud ei ole.

25.2. Puudutatud isikul esinev psüühikahäire on kulgenud püsivate haigussümptomite ja

sagedaste ägenemistega. Ekspertiisiakti kohaselt on isikul esinevad psüühootilised elamused

kroonilise kuluga ning haiglaravi on vaid leevendanud nende aktuaalsust. Kuivõrd isik ei ole

kasutanud korrektselt haiglavälist toetusravi, siis on esinenud tagasilangus isiku psüühilises

tervises, mis on ka korduvalt eskaleerunud agressiivse käitumisena, ning isik on taaskord

sattunud tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriahaiglasse.

25.3. Arvestades, et puudutatud isik on korduvalt paigutatud kinnisesse asutusse temale tahtest

olenemata ravi kohaldamiseks ning isik ei ole pärast tahtevastase ravi lõppemist korrektselt

raviplaani järginud, isikul puudub haiguskriitika ning ravita jäämisel esineb oht puudutatud

isikut ümbritsevatele inimestele, siis ei ole ringkonnakohtu hinnangul muude abinõude

kohaldamine käesoleval juhul piisav ega võimalik.

26. Puudutatud isik on määruskaebuses esitanud taotluse peatada kinnisesse asutusse

paigutamine kuni üheks aastaks, kohustades puudutatud isikut regulaarselt saama depoosüste

vastavalt arsti ettekirjutusele. TsMS § 540 lg 1 järgi võib isiku kinnisesse asutusse paigutamise

määrusega kuni üheks aastaks isiku enda või tema eestkostja või tema elukohajärgse valla- või

linnavalitsuse taotlusel või omal algatusel peatada. Peatamisega võib siduda tingimusi ja

kohustusi. Riigikohus on selgitanud, et sellised tingimused ja kohustused peaksid

distsiplineerima isikut oma raviga tegelema ja paremini käituma ning nende täitmisel ei kujuta

isik endast ohtu iseendale ega teistele (vt Riigikohtu 14.02.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-

3662, p 15.6). Peatamise saab määrata siis, kui kinnisesse asutusse paigutamise eeldused on

iseenesest täidetud, kuid arvestades konkreetse isiku tervislikku seisundit oleks võimalik tema

vabadusse jätmine kohtuliku kontrolli all (vt Riigikohtu 20.03.2019 määrus tsiviilasjas nr 2-16-

10435, p 19). Kohus võib TsMS § 540 lg 1 järgi mh ette näha perioodilise kontrolli või ravimite

tarbimise (Riigikohtu 13.02.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-16, p 16).

26.1. Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad käesoleval juhul alused puudutatud isiku kinnisesse

asutusse paigutamise peatamiseks. Avaldaja 23.12.2022 seisukohast nähtuvalt on puudutatud

isikule depoosüste tahtevastaselt ravilt vabanemise ja erihoolekandeasutusse paigutamise

vahelisel ajal (s.o perioodil 02.08.2022–10.11.2022) manustatud vastavalt raviplaanile.

2-22-10921

Ringkonnakohus leiab siiski, et arvestades isiku varasemat käitumismustrit toetusravi

kasutamisel ei anna käesoleval juhul eeltoodu alust maakohtu määruse tühistamiseks. Nii

avaldaja kui ka SKA on avaldanud arvamust, et depoosüstide raviplaanikohane manustamine

toimis tulenevalt puudutatud isiku ja teenuse osutaja vahelisest pikaajalisest tutvusest

konkreetse depoosüsti tegijaga. Avaldaja on väljendanud kahtlust, kas teistel isikutel oleks

õnnestunud saavutada puudutatud isikuga kokkulepe depoosüstide regulaarseks tegemiseks,

kuivõrd varem ei ole puudutatud isik avaldanud valmisolekut selliseks koostööks.

26.2. Ringkonnakohus nõustub, et lühiajaline (ca 3 kuud) kokkuleppe (mille aluseks ei ole mitte

raviarsti ettekirjutis, vaid isiklikul tasandil toimiv koostöö) järgimine puudutatud isiku poolt ei

saa olla aluseks eeldusele, et tal on tekkinud tegelik teadlikkus oma tervisliku seisundi ja

diagnoosi kohta ning isik suudab korrektselt toetusravi kasutada ja raviplaani järgida.

Ringkonnakohus on eelnevalt välja toonud, et isiku varasemast käitumismustrist nähtub, et

tema motivatsioon määratud toetusravi tarvitada ei ole püsiv. Kuna ringkonnakohus on

eelnevalt tuvastanud, et puudutatud isikul puudub haiguskriitika ning isik ei ole korrektselt

varem kodus raviplaani järginud, ei ole ringkonnakohtu hinnangul käesoleval juhul kinnisesse

asutusse paigutamise peatamiseks alust. Lisaks, kuna puudutatud isikul puudub haiguskriitika

ja ravisoostumus, siis ei ole puudutatud isiku ohtlikkust võimalik ennetada muul viisil kui tema

kinnisesse asutusse paigutamise teel.

27. Puudutatud isik on määruskaebuses lisaks palunud kaaluda, kas puudutatud isiku puhul

saaks kasutada koduhooldusteenust. Ringkonnakohus on eelnevalt välja toonud, miks

ringkonnakohtu hinnangul vähem intensiivsemate abinõude kohaldamine käesoleval juhul

võimalik ei ole. Ringkonnakohus märgib siiski, et SKA on 19.12.2022 seisukohas selgitanud,

et SKA poolt osutatavatest teenustest on puudutatud isik õigustatud sotsiaalse rehabilitatsiooni

ja erihoolekandeteenustele. Teenuste saamiseks peab isik või tema eestkostja esitama SKA-le

taotluse, mille alusel SKA teenuste konsultant hindab taotleja teenusevajadust, määrab sobivad

teenused, nõustab nende kasutamise ja sobivate teenuseosutajate osas. SKA on lisaks

selgitanud, et kaalub sotsiaalhoolekande abimeetmeid ilma kohtumääruseta, kui isik on

vähemalt aasta jooksul saanud määratud toetusravi ja see on osutunud efektiivseks ning

tekkinud on valmisolek erihoolekandelist abi vastu võtta.

28. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et puudutatud isiku seisundi stabiliseerumist ja

paranemist väljaspool kinnist hoolekandeasutust ei ole hetkel võimalik tagada. Puudutatud isik

vajab pikaaegset stabiilset keskkonda, kus temale on tagatud ravi- ja hooldusteenused, mis

võimaldavad tema tervislikku seisundit (sh ohtlikkust teiste inimeste suhtes) kontrolli all hoida.

Eeltoodud põhjendustest tulenevalt on SHS § 105 lg-s 1 sätestatud tingimused täisealise isiku

ilma tema nõusolekuta kinnisesse asutusse paigutamiseks täidetud.

29. Ringkonnakohus

jätab

määruskaebuse

menetlemisest

tingitud

menetlusosaliste

menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste enda kanda ning puudutatud isikule

riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud TsMS § 172 lg 3 alusel Eesti Vabariigi

kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)

Maris Kuurberg Indrek Soots Neve Uudelt