2-22-15189/31 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Kaija Kaijanen ja Ulvi Loonurm

Määruse kuupäev

6. jaanuar 2023, Tallinn

Tsiviilasja number

2-22-15189

Tsiviilasi

Sihtasutuse Pärnu Haigla psühhiaatriakliiniku taotlus

kohaldada X suhtes tahtest olenematut ravi

Vaidlustatud määrus

Pärnu Maakohtu 13. oktoobri 2022 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja: Sihtasutus Pärnu Haigla, lepinguline esindaja RP

Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja): X, riigi õigusabi

korras määratud esindaja vandeadvokaat Meelis Masso ja

lepinguline esindaja vandeadvokaat Mart Missik

Eestkosteasutus: Pärnu linn (linnavalitsuse kaudu),

lepinguline esindaja TP

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Täiendada Pärnu Maakohtu 13. oktoobri 2022 määrust otsustusega menetluskulude

jaotuse kohta. Ülejäänud osas jätta sama määrus muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad iga menetlusosalise enda kanda,

välja arvatud puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja kulu, mis

jääb riigi kanda.

4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 541 lõike 1 teise lause alusel toimetada

puudutatud isikule kätte üksnes määruse sissejuhatav osa ja resolutsioon.

Edasikaebamise kord

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse vahetult Riigikohtule 15 päeva jooksul alates

määruse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest. Hagita

menetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada ise või advokaadi vahendusel. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2 (6)

MENETLUSE KÄIK

1. Sihtasutuse Pärnu Haigla psühhiaatriakliinik (avaldaja või psühhiaatriakliinik) esitas

11. oktoobril 2022 Pärnu Maakohtule taotluse, millega taotles X (puudutatud isik) suhtes

esialgse õiguskaitse rakendamiseks isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks kuni neljaks

päevaks ja selle ravi pikendamiseks üle nelja päeva puudutatud isiku kinnisesse asutusse

paigutamisega 40 päevaks.

2. Politsei tõi puudutatud isiku 10. oktoobril 2022 kell 7 psühhiaatriakliinikusse, kuna ta

käitus ebaadekvaatselt. Kella 4 paiku jättis tanklas arve tasumata. Kella 5 paiku istus autos

(signaal sees, vali muusika mängis, oli praktiliselt palja ülakehaga, v.a lühike vest). Kihutas

politsei eest Pärnu kesklinnas suurel kiirusel autoga eest ära, korraldustele ei allunud, käitus

agressiivselt. Politsei kasutas puudutatud isiku ohjeldamiseks pipragaasi. Psühhiaatriakliiniku

juures politseiautos karjus, silmad suletud, mõttekäik seosetu.

3. Psühhiaatriakliiniku juhataja kohusetäitja taotlusest nähtub puudutatud isiku haigestumise

ja haiguse kulgemise kohta lisaks järgmine.

3.1. Kliinikusse saabudes oli puudutatud isik agressiivne, karjus, koostööd ei teinud.

Eraldatuna isolaatoris olles roomas põrandal, tagus kätega vastu seina, võttis ülakeha paljaks.

Kella 10 ajal võttis ennast täiesti alasti, tantsis sensuaalsete liigutustega, laulis ja keerutas

riideid käes. Uriini analüüsis oli kokaiin positiivne.

3.2. Tegemist on ägeda maniakaalse seisundiga, esinevad maania tüüpilised sümptomid –

hüplik mõttekäik, meeleolu ja aktiivsuse kõrgenemine, tahteaktiivsuse sihipäratus, unevajaduse

vähenemine, riskikäitumine (mõnuainete tarbimine), haigusteadvuse ja ravisoostumuse

puudumine. Eitab kategooriliselt kokaiini kasutamist. Esineb afektlabiilsus, mille tõttu

ärritumisel ja oma tahtmise mittesaamisel võib käituda agressiivselt ja ebaadekvaatselt. Isik

vajab spetsiifilist ravi meeleolustabilisaatorite ja antipsühhootikumidega, välistatud ei ole

elekterkonvulsioonravi vajadus. Isik vajab ravi kontrollitud ravikeskkonnas, kuna puudub

vabatahtlik ravisoostumus ja seega ei saa temaga ravi suhtes kokkuleppeid sõlmida. Ohtlikkus

tuleneb maaniaseisundist – varasemas anamneesis ning ka sel korral käitunud ebaadekvaatselt

ning agressiivselt ümbruse ja ümbritsevate suhtes, ravita jäämisel oht ka tema terviseseisundi

halvenemise suhtes, mis võib kaasa tuua ravile allumatu meeleoluhäire.

3.3. Varasemalt on puudutatud isikul diagnoositud on raske psüühikahäire – bipolaarne

meeleoluhäire, maania (F31.1), kaasuvaks kokaiini tarvitamisest tingitud äge intoksikatsioon

(F14.04). Ta on viibinud korduvalt haiglaravil tahtest olenematu ravi (TOR) korras, sarnase

haiguspildi ja asjaoludega. Psühhiaatrilistest eriteadmistest lähtuvalt on ette näha, et puudutatud

isiku tahtest olenematu ravi on aeganõudev ja peab kestma pikemalt kui 4 päeva, sest bipolaarse

häire ägenemine ei allu ravile mõne päevaga, vaid vajab keskmiselt 1-2 kuu pikkust haiglaravi.

3.4. Kokkuvõtvalt on puudutatud isikul raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada ja seda juhtida ning haiglaravita jätmisel ohustab ta esineva psüühikahäire

tõttu nii enda kui teiste elu, tervist ja julgeolekut.

4. Ärakuulamisel oli puudutatud isik orienteeritud ajas, kohas ja omaenda isikus. Eitas

mistahes narkootiliste ainete tarvitamist, raviskeemi eiramist ja anamneesis kirjeldatud

tegevusi, välja arvatud alasti tantsimist haiglas. Viimast põhjendas sellega, et temalt võeti ära

kõik riided ja ta pidi pikka aega viibima osakonnas täiesti ilma riieteta. Puudutatud isik soovis

jääda haiglaravile, et järgida varasemat raviskeemi. Ta käib regulaarselt sundravi korras

määratud ambulatoorse ravi kontrollis ja täidab kõiki nõudeid. Ta ei ole raviskeemi rikkunud

ega midagi toime pannud, mille tõttu talle peaks tahtest olenematut ravi või statsionaarset

sundravi kohaldama. Ta selgitas, et kodus on tal kaks alaealist last (15-aastane tütar ja

13-aastane poeg) ning koer ja hobune. Lapsed saavad hakkama järelevalveta.

3 (6)

5. Maakohus kuulas ära ka puudutatud isiku raviarsti Viljandi Haigla psühhiaatriakliinikus.

Raviarst selgitas, et puudutatud isik käib regulaarselt ambulatoorse sundravi kontroll-

kohtumistel. Viimasel kahel korral (september–oktoober) on analüüsides olnud positiivne näit

narkootiliste ainete paneelis kokaiinile. Puudutatud isik selgitas seda asjaoluga, et proovid on

võetud vahetult peale sugulist vahekorda, mis annab valepositiivse tulemuse. Raviarst selgitas,

et välja kirjutatud ravimid ei saa anda valepositiivse testi tulemust, sest varem olid sama

raviskeemi ja ravimite puhul analüüsid negatiivsed. Seega on puudutatud isikul ilmselt uuesti

tekkind haigusseisund, mille käigus ta ei suuda oma käitumist kontrollida ega hoiduda

narkootilise aine tarvitamisest. Puudutatud isikule selgitatakse igakordselt ka sundravi olemust

ja kontrollnõuded ja raviskeemi, arsti hinnangul on ta nõudmistest teadlik.

6. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja leidis, et psühhiaatriakliiniku

taotlus tuleb jätta rahuldamata. Puudutatud isik teab, mis ravimeid ta saab, ja kinnitas ravi-

skeemi täitmist. Raviarsti sõnul oli puudutatud isikul haiglasse saabumisel kokaiini

intoksikatsioonist põhjustatud psühhootiline seisund, mis on möödunud, kuid põhihaiguse

sümptomid ei taandunud. Põhjendamatu on kohaldada ambulatoorset sundravi, kui isikul on

ravisoostumus ja ta saab sama raviskeemi alusel ravi statsionaarses korras. Puudutatud isik on

järginud kriminaalasjas määratud sundravi, seega on võimalik tagada psühhiaatriline ravi muu

psühhiaatrilise abiga. Puudutatud isiku seisund ei ohusta teda ega kõrvalviibijaid. Kuigi isiku

seisund ei pruugi olla stabiilne, on võimalus korrigeerida statsionaarse ravi skeemi ja doose,

mis tagaks paremini ravi tõhususe ja vähendaks võimaluse haiguse ägenemiseks.

7. Pärnu linn (eestkosteasutus) toetas taotlust. Lastekaitsespetsialist andis teada, et puudutatud

isiku alaealised lapsed viibivad isa juures ja nende heaolu on tagatud.

MAAKOHTU MÄÄRUS

8. Maakohus jättis 13. oktoobri 2022 määrusega (vaidlustatud määrus) taotluse rahuldamata.

Maakohus asendas 27. mai 2021 määrusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX kohaldatud

ambulatoorse sundravi statsionaarse psühhiaatrilise sundraviga Viljandi Haigla psühhiaatria-

kliinikus.

8.1. Puudutatud isiku puhul tuleb kohaldada psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg 1. Tal

on varem diagnoositud raske psüühikahäire – bipolaarne meeleoluhäire, maania (F31.1),

kaasuvaks kokaiini tarvitamisest tingitud äge intoksikatsioon (F14.04). Kohtule avalduse

esitamise ajal olid tal maania tüüpilised sümptomid – hüplik mõttekäik, meeleolu ja aktiivsuse

kõrgenemine, tahteaktiivsuse sihipäratus, unevajaduse vähenemine, riskikäitumine (mõnu-

ainete tarbimine), haigusteadvuse ja ravisoostumuse puudumine, st tema diagnoos käesoleval

ajal on samuti bipolaarne meeleoluhäire, maania (F31.1), kaasuvaks kokaiini tarvitamisest

tingitud joove (F14.0). Esineb afektlabiilsus, mille tõttu ärritumisel ja oma tahtmise

mittesaamisel võib käituda agressiivselt ja ebaadekvaatselt. Ohtlikkus tuleneb maaniaseisundist

– varasemas anamneesis ning ka sel korral käitunud ebaadekvaatselt ning agressiivselt ümbruse

ja ümbritsevate suhtes, ravita jäämisel oht tema terviseseisundi halvenemise suhtes, mis võib

kaasa tuua ravile allumatu meeleoluhäire. Ta on viibinud korduvalt haiglaravil TOR korras,

sarnase haiguspildi ja analoogsete asjaoludega.

8.2. Puudutatud isik on haigusseisundist tulenevalt ja ravita jätmise korral ohtlik nii iseendale

kui ka temaga kokku puutuvatele kõrvalistele isikutele. Maakohus täheldas puudutatud isiku

käitumise korduvust viisil, mis on üldohtlik – ägedas haigusseisundis ning narkootilises joobes

sõiduauto juhtimine suurel kiirusel ja vastuhakk politseile. Kohtu veendumus põhineb asjaolul,

et puudutatud isik pani 29. novembril 2020 kella 21.53 ajal toime õigusevastase teo juhtides

narkootilises joobes sõidukit, samuti käitus puudutatud isik 10. oktoobri 2022 varahommikul

ebaadekvaatselt ning kihutas politsei eest Pärnu kesklinnas suurel kiirusel autoga eest ära,

korraldustele ei allunud, agressiivse käitumisega. Isikule on varasemalt kohaldatud karistusena

ambulatoorset psühhiaatrilist sundravi ning karistus on kehtiv.

4 (6)

8.3. Täidetud on ka PsAS § 11 lg 1 kolmas eeldus: muu psühhiaatrilise abi osutamine ei ole

võimalik või ei ole küllaldane. Puudutatud isiku ohtlikkus tuleneb haigusseisundi ägenemisest,

st maaniaseisundist – nii varasemas anamneesis kui ka sel korral käitunud ebaadekvaatselt ning

agressiivselt ümbruse ja ümbritsevate suhtes, ravita jäämisel oht ka tema terviseseisundi

halvenemise suhtes, mis võib kaasa tuua ravile allumatu meeleoluhäire. Haigusteadvus ja

ravisoostumus puuduvad täielikult. Puudutatud isikut saab abistada ainult TOR- korras. Ta

vajab raske psüühikahäire tõttu erilist ravi meeleolustabilisaatorite ja antipsühhootikumidega,

välistatud ei ole elekterkonvulsioonravi vajadus. Ta vajab ravi kontrollitud ravikeskkonnas,

kuna puudub vabatahtlik ravisoostumus ja seega ei saa temaga ravi suhtes kokkuleppeid

sõlmida. Puudutatud isik ei ole suuteline andma nõusolekut raviks, samuti ei ole ambulatoorne

ravi isiku terviseseisundi ja puuduva ravisoostumuse tõttu võimalik.

8.4. PsAS § 13 lg 1² alusel kontrollis maakohus Kohtute Infosüsteemist, et puudutatud isiku

suhtes on kohaldatud maakohtu 27. mai 2021 määrusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX

ambulatoorset sundravi. Raviasutuseks määrati Sihtasutuse Viljandi Haigla psühhiaatriakliinik.

8.5. Riigikohtu 14. oktoobri 2021 määruses kriminaalasjas nr Y-YY-YYYY märgitud

põhjendustele tuginedes jäi rahuldamata avaldaja taotlus puudutatud isiku suhtes esialgse

õiguskaitse korras isiku tahtest olenematu ravi pikendamiseks kuni 40 päevaks. Riigikohtu

seisukoht on, et kui täidetud on PsAS § 11 lg-s 1 nimetatud eeldus ja inimene on määratud

ambulatoorsele sundravile, siis kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 402¹ lg 4 alusel ei

suundu patsient tahtest olenematule ravile, vaid tema psühhiaatriline sundravi jätkub

statsionaarsena.

MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLUS MAAKOHTUS

9. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada.

Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

9.1. Esiteks ei analüüsinud maakohus, kas haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik

psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut. Maakohus ei määratlenud,

milline konkreetne oht endale või teistele lähtub isiku tervislikust seisundist. Ainuüksi viited

kokaiini tarbimisele ei saa tingida psühhiaatrilise sundravi jätkumist statsionaarsena.

Psühhiaatrite arvamused isiku käitumise hindamisel tuginevad põhiliselt vaid politseitöötaja

ütlustele. Samas nendest ei tulene isiku ohtlikkus, puuduvad viited käitumise ohtlikule

agressiivsusele.

Maakohus ei võtnud arvesse, et juba kohtuliku arutamise ajaks oli maniakaalne seisund

möödunud ja isiku taju täiesti selge. Kohus viitab, et varasemalt on puudutatud isik käitunud

ebaadekvaatselt, kuid sisulist hinnangut ohtlikkuse tõusule/kasvule ei andnud, määruses on vaid

viide tegevuste korduvusele. Puudutatud isikul on diagnoos juba ammu ja diagnoosist

tulenevalt on raviarst kinnitanud, et psühhoosihood on paratamatud. Eelnev aga ei tähenda, et

iga kord ohtlikkus endale või teistele suureneb.

9.2. Teiseks ei põhjendanud maakohus seisukohta, et muu psühhiaatriline abi pole küllaldane.

Põhjendamatu on kohaldada ambulatoorset sundravi, kui isikul on ravisoostumus ja ta saab

sama raviskeemi alusel ravi statsionaarses korras. Asjast ei nähtu, et puudutatud isik ei täitnud

kriminaalasjas määratud sundravi täitmise kohustust, seega on võimalik tagada psühhiaatriline

ravi isikule muu psühhitaarilise abiga. Kuigi isiku seisund ei pruugi olla stabiilne, on võimalus

korrigeerida statsionaarse ravi skeemi ja doose, mis tagaks paremini ravi tõhususe ja vähendaks

võimaluse haiguse taaskordseks ägenemiseks.

10. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis avaldajale ja eestkosteasutusele

tähtaja sellele vastamiseks. Avaldaja ja eestkosteasutus vaidlesid kaebusele vastu. Maakohus

määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu

tsiviilasja toimik saabus 10. novembril 2022.

5 (6)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus jätab vaidlustatud määruse sisuliselt muutmata ja määruskaebuse

rahuldamata, aga täiendab määrust otsustusega menetluskulude jaotuse kohta (tsiviilkohtu-

menetluse seadustiku (TsMS) § 659 ja § 657 lg 1 p 1). Ringkonnakohus nõustub maakohtu

määruse põhjendustega ega korda neid (TsMS § 659 ja § 654 lg 6).

12. Puudutatud isik vaidlustas maakohtu määruse osas, milles kohus asendas puudutatud isiku

suhtes kohaldatud ambulatoorse sundravi statsionaarse psühhiaatrilise sundraviga. Määrust ei

vaidlustatud osas, milles kohus jättis rahuldamata avaldaja taotluse puudutatud isiku suhtes

esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu ravi kohaldamiseks neljaks päevaks ja selle

pikendamiseks kuni 40 päevani. Seega selles osas on määrus jõustunud (TsMS § 466 lg 3).

13. Ringkonnakohus ei nõustu puudutatud isiku seisukohaga, et PsAS § 11 lg 1 tingimused ei

olnud vaidlustatud määruse tegemise ajal täidetud. Viidatud sätte kohaselt võetakse isik tema

enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla

psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi, tema tahtest olenemata, ainult kui: 1) isikul on raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida; 2)

haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või teiste elu, tervist või

julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. TsMS § 537 lg 1 järgi on isiku

kinnisesse asutusse paigutamise tingimuseks eksperdiarvamus, millena võib arvestada isikut

läbivaadanud psühhiaatrite arvamust.

14. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on psühhiaatrid diagnoosinud puudutatud isikul raske

psüühikahäire – bipolaarne meeleoluhäire, maania (F31.1). Psühhiaatri arvates on ravi

aeganõudev, sest bipolaarse häire ägenemine ei allu ravile mõne päevaga, vaid vajab keskmiselt

1–2 kuu pikkust haiglaravi. Kaasuvalt tuvastati puudutatud isikul kokaiini tarvitamisest tingitud

joove (F14.0). Puudutatud isik on viibinud korduvalt haiglaravil TOR-korras, sh sarnase

haiguspildi ja asjaoludega. Eelnevast tegi maakohus põhjendatud järelduse, et puudutatud isik

vajab ravi kontrollitud ravikeskkonnas, sest tal puudub vabatahtlik ravisoostumus ja seega ei

saa temaga ravi suhtes kokkuleppeid sõlmida. Ringkonnakohtul puudub alus kahelda

psühhiaatrite seisukohtades ja maakohtu põhjendatud järelduses. Puudutatud isiku seisukorrast

tulenevalt ei saanud maakohus võtta arvesse puudutatud isiku enda avaldusi ravisoostumuse

kohta. Puudutatud isiku ravivajadus on ringkonnakohtu hinnangul piisavalt tõendatud

psühhiaatrite arvamustega ja raviarsti ärakuulamisel avaldatuga.

15. Maakohus leidis õigesti, et ravita jäämisel on puudutatud isiku ohtlikkus lähitulevikus

pigem kindel kui tõenäoline. Nähtuvalt raviarsti selgitustest on puudutatud isiku analüüsides

olnud kahel korral positiivne näit narkootiliste ainete paneelis kokaiinile, samuti oli

hospitaliseerimisel uriini analüüsis kokaiin positiivne. See näitab, et puudutatud isik tarvitab

psühhotroopsete ainete manustamise ajal lisaks narkootikume. Samas eitas puudutatud isik

mistahes narkootiliste ainete tarvitamist ja raviskeemi eiramist. Eeltoodu viitab sellele, et

puudutatud isikul puudub haiguskriitika. Lisaks käitus puudutatud isik maniakaalses seisundis

agressiivselt ja ebaadekvaatselt, kihutas autoga Pärnu kesklinnas suurel kiirusel ning politsei

korraldustele ei allunud, mistõttu pidi politsei kasutama tema ohjeldamiseks pipragaasi. Õige

on maakohtu järeldus, et kirjeldatud tegevused (eelkõige narkootilise aine mõju all

mootorsõidukiga liiklemine) on ohtlik nii isikule endale kui ka teistele. Eeltoodust tulenevalt

leidis maakohus õigesti, et puudutatud isikul puudub arusaamine oma haiguse tõsidusest, tema

käitumine on ebaadekvaatne ja suure tõenäosusega võib ta ravita jäämisel olla ohtlik nii endale

(haiguskriitika puudumise tõttu) kui teistele ettearvamatu ja agressiivse käitumise tõttu.

16. Samuti ei ole alust arvata, et puudutatud isikule piisanuks muudest psühhiaatrilise abi

meetmetest. Avaldaja tõi esile, et hospitaliseerimisel ei mõistnud isik enda ravivajadust, tema

käitumine oli agressiivne ja koostööd ta ei teinud. Avalduse kohaselt puudub isikul täielikult

ravisoostumus, mistõttu ei saa temaga ravi suhtes kokkuleppeid sõlmida ja ta vajab ravi

6 (6)

kontrollitud keskkonnas. Raviarsti selgitusest nähtub, et puudutatud isikul on ilmselt uuesti

tekkind haigusseisund, mille käigus ta ei suuda oma käitumist kontrollida ega hoiduda

narkootilise aine tarvitamisest. Seega ei täitnud ambulatoorne sundravi puudutatud isiku ravi

eesmärke ja ootusi. Lisaks on puudutatud isik viibinud korduvalt haiglaravil TOR-korras, mis

näitab, et bipolaarse meeleoluhäire maaniasuunaliste ägenemiste ajal uuritav ise psühhiaatrilist

abi ei otsi. Seega on täidetud PsAS § 11 lg 1 kolmas eeldus.

17. Maakohus tuvastas vastavalt PsAS § 13 lg-le 12 õigesti, et puudutatud isiku suhtes on

27. mai 2021 määrusega kriminaalasjas nr X-XX-XXXX kohaldatud ambulatoorset sundravi.

Sellises olukorras kohaldub KrMS § 402¹ lg 4, mille tõlgendamise osas on Riigikohus eespool

p-s 8.5 viidatud lahendi p-des 10 ja 14 leidnud, et kui tsiviilkohtumenetluses tuvastab kohus

ambulatoorsel sundravil oleva inimese puhul tahtest olenematu ravi eeldused (PsAS § 11 lg 1),

ei kohalda kohus sellises olukorras tahtest olenematut ravi, vaid muudab puudutatud isiku

ambulatoorse sundravi KrMS § 402¹ lg 4 alusel statsionaarseks. Viidatud lahendi p-s 15

selgitab Riigikohus, et ambulatoorne sundravi muutub KrMS § 402¹ lg 4 alusel statsionaarseks

nii juhul, kui kohus otsustab tahtest olenematu ravi eelduste täidetuse üle esialgse õiguskaitse

kohaldamise menetluses, kui ka siis, kui sama küsimus on arutlusel põhimenetluses. Maakohus

järgis asjakohaselt neid juhiseid.

18. Eeltoodust tulenevalt olid praegusel juhul täidetud KrMS § 402¹ lg-s 4 sätestatud

tingimused, mistõttu määras maakohus õigesti, et puudutatud isiku suhtes kohaldatud

ambulatoorne sundravi muutub statsionaarseks.

19. Maakohus rikkus TsMS § 173 lg 1 esimest lauset ja § 173 lg 2 ning § 463 lg 2 kaudu

kohalduvat § 438 lg 2, kui jättis otsustamata menetluskulude jaotuse. Selle rikkumise saab

ringkonnakohus kõrvaldada. Menetlusosaliste menetluskulud jäävad nii maa- kui ka

ringkonnakohtus TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel nende endi kanda, v.a puudutatud isikule

riigi õigusabi korras määratud esindaja kulu, mis jääb riigi kanda. Menetluskulude sellise

jaotuse korral ei ole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata. Puudutatud isikule riigi õigusabi

korras määratud esindaja määruskaebuse menetlemisel ei osalenud, seega puudub vajadus

ringkonnakohtus tema tasu suuruse kindlaksmääramiseks.

20. Maakohus edastas arstide soovitusest tulenevalt puudutatud isiku tervise huvides isikule

vaidlusaluse kohtumääruse ilma kirjeldava ja põhjendava osata. Arvestades, et maakohus

edastas puudutatud isikule määruse väljavõtte, mis sisaldas sissejuhatust ja resolutsiooni, peab

ka ringkonnakohus põhjendatuks teha puudutatud isikule teatavaks kohtumääruse sissejuhatuse

ja resolutsiooni (TsMS § 541 lg 1 teine lause).

21. TsMS § 543 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

(allkirjastatud digitaalselt)