1-10-15681/9 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-10-15681

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 3. jaanuar 2011. a., kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-10-15681 Kohtukoosseis Meelika Aava, Julia Katškovskaja, Paavo Randma Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 27. novembri 2010. a kohtuotsus I.V

süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav I.V

isikukood xxx elukoht XXXXXXX XXXXXXX XX-

XX, ei tööta, varem 16 korda kohtu poolt karistatud, viimati 06.05.2010.a Harju Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 9 järgi 3 kuu 10 päeva vangistusega, kinni peetud 26.11.2010. a

RESOLUTSIOON

Jätta I.V apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata ja tagastada

apellandile.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse

Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 27. novembri 2010. a otsusega lühimenetluses tunnistati I.V süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi ja mõisteti karistuseks 7 kuud vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra vähendati ja kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 4 kuud 20 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks määras kohus 26. november 2010. a.

2. I.V mõisteti süüdi selles, et ta süstemaatiliselt vargusi toime paneva isikuna uuesti 26.

novembril 2010. a võttis Tallinnas XXXX XX asuvas R. kaupluse müügisaali riiulilt 10 pakki kana täissuitsuvorsti 239 krooni väärtuses ning möödus kassadest kauba eest tasumata, kuid turvatöötaja pidas ta kinni, mistõttu kuritegu jäi tema tahtest olenemata põhjusel lõpule viimata.

2(3) 3. Maakohtu otsuse peale esitas I.V apellatsiooni, milles vaidlustab üksnes talle mõistetud karistuse, leides, et see on liialt range, kuna ta püüdis varastada vaid vorsti.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

4. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab

üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Oma seisukohta põhistab kohtukolleegium järgmiselt.

4.1 KrMS § 326 lg 2 lause 2 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni läbi vaatamata juhul, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu 12. aprilli 2010. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-120-09 annab juhiseid apellatsiooni põhjendatuse hindamiseks. Muu hulgas nähtub sellest lahendist, et kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest

juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast, aga ka sellest, et

ringkonnakohtu lahend peaks reeglina kujunema KrMS 11. peatükis sätestatud

apellatsioonimenetluse kui terviku tulemina. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega

apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas

kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi

vaatamata jätmine on seega võimalik vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus

jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast.

4.2 I.V apellatsioonis ei vaidlustata tõendite hindamist ega tõstatata mingeid sisulisi

õiguslikke probleeme, mida tuleks kohtuistungil lahendada. Apellatsioonis vaidlustatakse vaid mõistetud karistust. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on I.V-le karistust mõistes järginud KarS §-s 56 sätestatut, st arvestanud süü suurust, karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, raskendavate asjaolude puudumist, lähtunud nii üld- kui eripreventiivsetest kaalutlustest.

Kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub KarS §-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus

arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude

toimepanemisest. Eelnevat silmas pidades on kohus õigustatult oma otsuses märkinud, et I.V on varem kriminaalkorras korduvalt karistatud, seda peamiselt reaalse vangistusega. Varasemad karistused ei ole süüdistatavat mõjutanud uute kuritegude, so varguste toimepanemisest

loobuma. Kuritegude toimepanemist on I.V jätkanud iga kord kohe pärast vanglast vabanemist. Maakohus on põhjalikult motiveerinud, miks ei ole võimalik I.V karistada rahalise karistusega, tingimusliku vangistusega või üldkasuliku tööga. Samas on maakohus karistuse

mõistmisel märkinud süü vähest suurust, sest püüti varastada vaid väikeses koguses vorsti. Neid

asjaolusid silmas pidades on maakohus kohtukolleegiumi hinnangul mõistnud I.V-le põhjendatult karistuseks sanktsiooni alammäära lähedase karistuse, so 7 kuud vangistust, mida on KrMS § 238 lg 2 alusel ühe kolmandiku võrra vähendatud. Kohtukolleegiumi hinnangul puudub alus

mõistetud karistusliigi muutmiseks, selle vähendamiseks või asendamiseks tingimusliku vangistusega või üldkasuliku tööga. 5. Eelnevat silmas pidades leiab kohtukolleegium üksmeelselt, et I.V-le mõistetud karistus on seaduslik ja põhjendatud, apellatsiooni põhjendused selle tühistamiseks alust ei anna. Seega on

3(3)

apellatsioon ilmselt põhjendamatu ning ringkonnakohus jätab selle juhindudes KrMS § 326 lg 2 lausest 2 läbi vaatamata.

Meelika Aava Julia Katškovskaja Paavo Randma