4-22-3792/24 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

4-22-3792

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

05. jaanuar 2023, Tallinn

Väärteoasja number

4-22-3792 (2317,22,007247)

Kohtunik

Märt Toming

Kohtuistungisekretär

Eda Loor

Väärteoasi

K Ki (K) kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindus-grupi uurija abi

Aivar Hirs 18.10.2022 otsusele nr 2317,22,007247 K Ki

karistamises LS § 201 lg 1 ettenähtud väärteo

toimepanemise

eest

rahatrahviga

trahviühiku

ulatuses, s.o 400 eurot.

Menetlusest osa võtnud isikud

Kohtuvälise menetleja esindaja: Triinu Riigor, Silvia

Kuller,

Põhja

prefektuuri

korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupp

Menetlusalune isik: K K; ik: xxx; elukoht: xxx.

RESOLUTSIOON

1. Jätta K Ki (K) kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

kohtuesindusgrupi uurija abi Aivar Hirs 18.10.2022 otsusele nr 2317,22,007247 K Ki

karistamises LS § 201 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100

trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot, rahuldamata.

2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi

uurija abi Aivar Hirs 18.10.2022 otsus nr 2317,22,007247 K Ki karistamises LS § 201 lg

1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400

eurot, muutmata ja tühistamata.

3. Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot tuleb

kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja, s.o 30 päeva jooksul kohtuotsuse

kohtumenetluse pooltele tutvumiseks kättesaadavaks tegemise päevast, s.o hiljemalt

06.02.2023 tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele,

märkides ära kohustusliku viitenumbri 10220225090623.

4. VTMS § 204 lg 3 kohaselt, kui süüdlane ei ole tasunud rahatrahvi täies ulatuses

kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul, saadab vastavalt VTMS §-le 202

lahendit täitmisele pöörav asutus kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia,

millele on tehtud märge jõustumise kohta.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule

kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju

Maakohtu Tallinna kohtumaja kantseleis Lubja 4 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse

kuulutamisest, s.o alates 05.01.2023. Kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg on 06.02.2023.

Kui kassatsioonkaebust eelmärgitud tähtaja jooksul ei esitata, jõustub kohtuotsus 07.02.2023.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas

Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi uurija abi

Aivar Hirs 18.10.2022 otsusega nr 2317,22,007247 karistati K Ki LS § 201 lg 1 ettenähtud

väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot selles, et

menetlusalune isik 01.10.2022 kell 16.15 Retke tee 14 juures Tallinnas, Harju maakonnas juhtis

mootorsõidukit omamata vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust. Nimetatud

käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 90 lg 1 p 1 sätestatud keeldu ning pani toime LS §

201 lg 1 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse

Menetlusalune isik esitas kohtule kaebuse. Kokkuvõtvalt on kaebuses märgitud, et kaebuse

esitaja oli koos sõbra M Kiga väljas ja M K sõidutas teda raske toidukotiga koju. Kui jõudsid

tema kodu juurde hakkas M K imelikult käituma, ei suutnud enam rääkida. Ütles M Kile, et see

seisma jääks ja suretas ise auto välja. Sõiduk peatus xxx maja juures. Helistas kiirabisse ja M

K võeti kiirabiautosse. Ise läks toidukotiga tuppa. Helistati ja öeldi, et politsei soovib temaga

rääkida. Arstid ütlesid, et elutähtsad organid on korras. Politsei ütles, et peab hoiule võtma auto

võtmed ja lubama, et järgmised 8 tundi M K rooli ei lähe. Küsiti, kas M K saab tema juurde

jääda ja ütles, et saab. Kiirabi oli ära sõitmas ja kuna auto oli pargitud valesti, siis istus rooli ja

sõitis oma maja, xxx ette. Sama politseiekipaaž sõitis tema kõrvale, temalt nõuti juhiluba ja

auto dokumente. Ütles, et juhiluba ei kehti hetkel ja politsei ütles, et nad teavad seda. Teda

toimetati politseiautosse ja selle aja jooksul auto teisaldati. Karistus on ülemäära karm, ei ole 9

aasta jooksul olnud ühtegi liiklusrikkumist. Miks ei oleks saanud piirduda hoiatusega. Käib tööl

ja maksab kohtutäituritele vanu võlgu. Töötab hulgilaos ja seal oli tingimuseks, et saab aasta

jooksul juhtimisõiguse. Kehtiv rikkumine aga tähendab seda, et ta ei saa aasta jooksul endale

juhiluba kuna aasta hakkab kehtima rahatrahvi tasumisest. Üks sündmus viis teiseni, väga

kahetseb, et istus rooli, omamata selleks juhiluba.

Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja leidis, et 400 eurone rahatrahv on ülemäära

karm. Oleks nõus kui oleks sõitnud Sõpruse pst-l 50 km/h ja politsei peatab kinni ja tal ei ole

juhtimisõigust. Tuleks arvestada erinevate asjaoludega. Sõidu fakt on olemas, sellele vastu ei

vaidle. Iseasi, kas oli õigustatud või mitte. Oleks saanud piirduda hoiatusega. Küsis politseilt,

kas nad pargiks ära, kuid nad vastasid, et nad parkimisteenuse osutamisega ei tegele. Ütlesid,

et nad teadsid, et ta sõitma hakkab. Auto oli pargitud valesti ja oleks ära teisaldatud. Pärast aga

kutsuti treiler ja auto viidi ära. Kodus oli ema, aga tal ei ole juhtimisõigust. Juhtimisõigus võeti

karistusena ära 9 aastat tagasi, kandis ära ka vangistuse. On töötanud laos 9 kuud ja tingimus

oli, et aasta jooksul saab juhtimisõiguse. On seda aega oodanud, trahve tasunud, et saaks minna

eksamile. Juhtimisõigus oli 1998 kuni 2013. Auto jäi xxx ette, kinni peeti xxx ja xxx vahel. Kui

parkis ära, peeti kinni. Võtmed anti tema kätte, et M K ei hakkaks sõitma, ta elab xxx. Tahtiski

sõitma hakata.

Kaebuse esitaja asus kohtulikus vaidluses seisukohale, et ta tunnistab, et on rikkumise toime

pannud. Tal oli selleks põhjus. Politsei oleks võinud selle ära hoida. Politseiga oli parkimisest

juttu xxx juures. Istus politseiauto kongis, siis sai teada, et sõiduk on teisaldatud. Selle

rikkumise eest, tunnistab, et on selle rikkumise toime pannud, oleks võinud teha hoiatuse.

Maksimumtrahv vist oli 800 eurot, pandi 400 eurot. Kergendavaid, raskendavaid asjaolusid ei

olnud. Kahetses seal kohapeal, see on esimene kergendav asjaolu. Oleks Sõpruse puiesteel

sõitnud 60 km/h, siis saab aru. Kästi sõber viia enda juurde koju, sõber oli hüsteerias, et ei jäta

autot siia, ema kallis Mercedes. Loomulikult läheb auto rooli ja pargib auto enda maja ette ära.

Leidis, et see oli sellel hetkel ainuõige tegevus. Politsei ei olnud nõus teda selles asjas aitama,

kuigi nad teadsid kus ta elab. Oleks võinud sealt auto panna maja ette ära. Oleks võinud piirduda

hoiatusega, mitte teha 400 eurot rahatrahvi. Kaebus on esitatud eesmärgiga, et ei saaks selle

rikkumise eest rahatrahvi. Ei ole kohtuvälise menetleja seisukohaga nõus, leiab, et auto

parkimine oli õigustatud sellel hetkel kuna arstid ütles, et K peab saama puhkama. Sellel hetkel

kui istus politsei autos, ka politseinikud teadsid, et K peab saama puhkama. Leiab, et parkimine

oli õigustatud, kuna politsei ei olnud nõus aitama.

Tunnistajana üle kuulatud A D selgitas, et on kaebuse esitajaga kokku puutunud tööalaselt.

Rikkumine oli seotud kiirabi tehtud väljakutsega politseile, et isik on tarvitanud narkootilist

ainet, soovib lahkuda sõidukiga. Kuna kiirabi teda takistada ei suutnud, kutsuti neid kohale.

Tulid kohale, isiku nimi oli kas M või M. Tal esinesid joobele viitavad tunnused. Sooviski

lahkuda sõidukiga. Keelasid ja tahtsid suunata sõbra juurde kuna väitis, et tuli sõbra juurest.

Kutsus sõbra kohale, K. K tuli välja. Oli vaidlus K. Ki, kiirabi ja politseiga. Jõuti otsusele, et

isik sõitma ei lähe ja jätab auto sinna ja läheb K Ki juurde. Lahkusid sealt, kuigi jäi väike

kahtlus, et läheb sõitma ja tegid ringi ümber maja ning sõiduk tuligi neile vastu, roolis oli K K.

Juhtimisõigust tal ei ole, seega tegemist oli rikkumisega. Kahtlus oli, et rooli võib minna M või

M, kelle peale väljakutse oli. Ta oli äärmiselt uimane, sellises seisundis kindlasti ei oleks

tohtinud juhtida sõidukit. Seda pooldas nii kiirabi kui politsei, oli näha et sellises seisundis ta

kaugele ei jõua. Kui kohale jõudsid, siis oli sõiduk kas xxx või xxx juures parklas parkimiskohal

ja liiklustakistust ei olnud. Sõiduk võis seal edasi seista, mingit probleemi ei olnud.

Menetlusalune isik selgitas, et soovis sõidukit parkida oma maja ette, kuna väidetavalt ei olnud

esialgses kohas hästi pargitud. Sõiduk tegelikult ei takistanud. Siis, kui jõudis maja ette, siis

takistas, sest see oli ainuke läbisõit, kui oli peatatud. Enne seda võis vabalt seista. Peale

peatamist selgitas, et oli teadlik, et tal ei ole juhtimisõigust ja tahtis sõiduki ümber parkida oma

maja juurde, xxx juurde, kus on tema elukoht. Kõrval oli sama isik, kelle peale said väljakutse.

Ise ei olnud politseiauto roolis. Kaebuse esitaja ei saanud oma maja ees edasi sõita, sest

politseiauto sõitis ette, takistas liikumist. Kohapeal oli kolm politseiametnikku, ei ole kindel, et

kaebuse esitaja just temaga suhtles. Võimalik, et keegi mainis, et neil oli kahtlus, et M või M

lähebki autoga edasi sõitma, nagu aru sai, oli tal pikem sõit ees. Tegemist oli

korrakaitsepolitseiga, põhiline suund on korrakaitse. Politsei ülesanne on s.h ka tegeleda

kuritegude ja väärtegude ennetamisega. Rikkumine oli ära hoitud, Miga oli räägitud, ütles, et ei

lähe rooli. Kas saab öelda, et politsei saab kõik rikkumised ära hoida, ei saa. Seda, et kaebuse

esitaja läheb rooli ja sõidab xxx juurest xxx juurde, ära hoida ei saanud. Ei mäleta, et oleks

olnud juttu, et auto on vaja ära viia. Vaidlus oli selles, kas M saab sõita koju või mitte. Ümber

parkimisest oli juttu alles siis kui rikkumine oli toime pandud, kui kinni peeti. Et esialgsel

sündmuskohal oleks juttu olnud ümber parkimisest, seda ei mäleta, jutt oli sellest kas M saab

edasi sõita ja kas metadooni kogus on piisav. Kes kiirabi välja kutsus, ei tea, ei ole ligipääsu.

Neid kutsus kiirabi välja. Põhitöö on politsei töö ja jätab meelde olulisemaid asju, mis puudutab

mingit rikkumist või mis on endaga seotud, kahjuks enamat meelde jätta ei suuda, ei olnud

ainuke juhtum, sellel päeval olid ka teised rikkujad. Pisiasju, mida keegi konkreetselt ütles,

meelde jätta ei saa. Põhiline oli see, et M ei võinud sõidukit juhtida, kuna ta joove oli nii suur,

ta oli nii uimane ja aeglane, ta ei saaks juhtimisega hakkama. Seda talle öeldi, M nõustus, sai

sellest aru ja oligi nõus, et ei lähe sõitma. M nendega ei vaielnud, sai aru kohapeal, andis neile

oma käitumisega teada, et ei lähe sõitma. Ainuke, kes vaidles kiirabiga, politseiga, oli kaebuse

esitaja. Kaebuse esitaja soov oli, et M võib edasi sõita, et see metadooni kogus ei ole nii suur

ja saab sellega hakkama. Kui otsustati auto võtmete ja dokumentide andmine kaebuse esitaja

kätte, siis tema sellist otsust ei oleks teinud. Ei mäleta seda andmist. Enamasti antakse

omanikule või haldajale. Sõiduki teisaldamise põhjus oli see, et ühe korra juba puutusid kokku,

hoiatasid, et autoga ei tohiks sõita, reaalsus näitas seda, et autot kasutati selleks, et liikuda. Et

ära hoida kolmandat juhtumit, sõiduk oligi teisaldatud politsei parklasse. Esimene kord anti

võimalus, kui auto oleks kohale jäänud, rikkumist ei oleks juhtunud kui ei oleks sinna istunud.

Sõiduk võis seal seista täiesti vabalt, ükskõik et teise maja juures. Parkimiskohad ei olnud

tähistatud, piiratud. Igaüks saab parkida ka kõrvalmaja juurde kui see ei ole reguleeritud.

Hädavajadust seda sealt ümber parkida ei olnud. Kui alguses suhtlesid, siis ei teadnud, et

kaebuse esitajal juhtimisõigust ei ole, ainult kontrollimise käigus. Pärast küsisid andmeid.

Kahtlus oli M kohta, mitte kaebuse esitaja kohta. Kaebuse esitaja lubas, et võtab M enda juurde.

Üldjuhul ajaliselt mitte vähem kui 6 tundi, parem kui on 12 tundi. Sõitma saab minna 6 tunni,

12 tunni pärast, metadooni mõju on individuaalne. Ei mäleta, et oleks joobe osas kaebuse

esitajale öelnud. Kaebuse esitaja oli kogu aeg juures, oli vaidlus kiirabiga, ei ole välistatud, et

kiirabi mainis. Kiirabi kinnitas, et isikule ongi välja kirjutatud metadooni ravi, ehk täiesti

seaduslik. Mõnikord kui võetakse suurem doos või segatakse teiste ravimitega, siis tekitabki

seisundi, et enam juhtida sõidukit ei saa kuna sõiduk on kõrgendatud ohuga. Kui isiku seisund

peale tarvitamist muutub niivõrd uimaseks, siis ei või sõidukit juhtida. Kaebuse esitaja

seisukoht oli, et kas M seisund on niivõrd uimane, et kas saab sõita või ei saa. Ei tea põhjust

miks kiirabi välja kutsuti ega ka seda, kes kutsus kiirabi. Teab vaid seda, kes kutsus politsei.

Kiirabi arvas, et isik sellises seisundis sõidukit juhtida ei saa. Kuna kiirabi isikut takistada ei

saa, siis kiirabi kutsub üldjuhul välja politsei. Kohapeal, xxx või xxx juures ei olnud juttu, et

sõidukit tuleb ilmtingimata ümber parkida. Sõiduk seisis normaalselt maja ees ja liiklust ei

takistanud. Ümberparkimise probleem tuli alles siis kui kaebuse esitaja oli kinni peetud xxx

maja juures, selgus, et auto ei andnud kaebuse esitajale rahu. Kiirabi juures ümberparkimisest

juttu ei olnud. Auto võis seal edasi seista, oleks kõik korras. xxx ees ümber parkimisest juttu ei

olnud. Et sõiduk võis seal seista, viitab sellele, et mingit probleemi parkimisega seal ei olnud.

Parkimise osas mainiti siis kui rikkumine oli toimepandud, xxx juures, et selle asemel, et

sõidukit ära viia, politsei pargiks selle ümber. Politseis kehtib reegel ja kord, et politsei isiklikult

rikkujate sõidukeid ümber ei pargi.

Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et menetlusalune isik on leidnud, et politsei oleks

pidanud selle teo ära hoidma, siis KorS sätestab, et avaliku korra eest vastutav isik on isik, kes

saab rikkumise ära hoida. Avaliku korra alla läheb ka õiguskord. Igal inimesel on endal vastutus

ära hoida rikkumisi. Menetlusalusel isikul oli võimalus valida kas ta hakkab mootorsõidukit

juhtima või ei. Vastutus ei olnud politseil, vaid menetlusalusel isikul. Politsei ei pea tegelema

sõidukite ümberparkimisega ega võtma endale vastutust kalli sõiduki juhtimises ja hiljem

kandma süüdistusi, et sõidukiga on midagi juhtunud. Kui politsei oleks näinud, et antud kohas

sõiduk takistab liiklust, oleks kohe teisaldatud. Nii nagu tehti teisel korral kui sõiduk seisis

kohas, kus seista ei saanud. K K otsustas teadlikult ja tahtlikult ise minna sõiduki rooli, teades,

et tal ei ole juhtimisõigust, teades, et liiklusseadus ei luba mitte mingil juhul juhtimist

juhtimisõiguseta isikule. Ei esine siin hädaseisundit või sellist süüd välistavat asjaolu,

liiklusseadus ütleb, et kui juhtimisõigus puudub, siis mootorsõidukit juhtida ei tohi. Sellest on

menetlusalune isik üle astunud, olukorras, kus see ei olnud hädavajalik. Mis puudutab karistuse

raskust, siis kohtuväline menetleja on järginud Riigikohtu suuniseid, mis ütleb, et karistuse

lähtekohaks võetakse sanktsiooni keskmine määr, sellest arvestatakse kergendavaid või

raskendavaid asjaolusid, mis selles asjas puuduvad ja saadakse karistuse määr, millega isikut

mõjutada. Kui võtta, et süü on keskmine, siis sinna sanktsiooni keskmisesse jõuabki. Kuivõrd

menetlusalune isik ei ole ka tänaseks oma rolli mõistnud selles teos, saanud aru, et vastutus oli

temal endal, siis leiab, et ei ole ka alust rahatrahvi vähendada, sest ei esine mingeid

kergendavaid asjaolusid. Kohtuväline menetleja ei ole vastu kui määrata rahatrahv ositi

tasumisele.

Maakohtu seisukoht süüteokoosseisu osas

Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, samuti kohtule edastatud väärteotoimikuga,

kuulanud ära kaebuse esitaja ja tunnistaja ütlused ja kohtuvälise menetleja esindaja seisukoha,

asub alljärgnevale seisukohale.

VTMS § 133 kohaselt peab kohus kaebuse lahendamiseks välja selgitama, kas ei esine

väärteoasjas VTMS § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset

tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune

isik (p 3), kas tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo

eest määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel

kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele

isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas

väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele VTMS § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada

väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid

mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas

lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju

hüvitamise seaduse kohaselt (p 10).

Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse

kohaselt LS § 201 lg 1 ettenähtud süüteo toimepanemist, kuivõrd menetlusalune isik rikkus LS

§ 90 lg 1 p 1 sätestatud keeldu. LS § 201 lg 1 kohaselt on karistatav mootorsõiduki,

maastikusõiduki või trammi juhtimine vastava kategooria mootorsõiduki või trammi

juhtimisõiguseta isiku poolt. Kuivõrd väärteoprotokolli ja kohtuvälise menetleja otsuse

kohaselt heidetakse K Kile ette mootorsõiduki juhtimist ilma juhtimisõiguseta, siis analüüsib

kohus, kas K K on 01.10.2022 juhtinud mootorsõidukit ilma juhtimisõiguseta.

Nii väärteoprotokollis kui –otsuses on kohtuväline menetleja leidnud, et K Ki tegevus tuleb

kvalifitseerida mootorsõiduki juhtimisena ilma juhtimisõiguseta isiku poolt põhjusel, et isik on

rikkunud LS § 90 lg 1 p 1 sätestatud keeldu, kuivõrd isikul puudus vastava kategooria juhtimise

õigus.

LS § 90 lg 1 p 1 kohaselt mootorsõidukit ei tohi juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria või

alamkategooria mootorsõiduki juhtimisõigust.

Transpordiameti liiklusregistri väljavõttest nähtuvalt ei olnud K Kil temale inkrimineeritud teo

toimepanemise ajal 01.10.2022 ega ka liiklusregistrist väljatrüki tegemise ajal, s.o 11.10.2022

seisuga kehtivad juhilubasid. Liiklusseaduse § 94 lg 1 kohaselt võib mootorsõidukit juhtida

isik, kellel on vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus ning kelle juhtimisõigust ei ole

peatatud, ära võetud või kehtetuks tunnistatud või keda ei ole juhtimiselt kõrvaldatud.

Transpordiameti liiklusregistri väljavõtte kohaselt K Kil seisuga 01.10.2022 juhtimisõigus

puudus. Küll nähtub sama registri andmetest, et K Kil on juhtimisõigus olnud alates 1998, kuid

juhtimisõigus on taastamata. Seega kehtivat juhiluba K Kil ei olnud ega ole ka käesoleval ajal.

Seega rikkus menetlusalune isik LS § 90 lg 1 p 1 sätestatud keeldu, mille kohaselt

mootorsõidukit ei tohi juhtida isik, kellel ei ole vastava kategooria või alamkategooria

mootorsõiduki juhtimise õigust.

Eeltooduga on seega tõendamist leidnud ning seda ei ole ka menetlusalune isik vaidlustanud,

et K K juhtis 01.10.2022 kell 16:15 mootorsõidukit xxx reg.märgiga xxx Tallinnas xxx juures.

Sealjuures ei olnud sel ajahetkel K Kil aga vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust.

Seega arvestades eeltoodut leiab kohus, et on tõendamist leidnud, et K K on täitnud LS § 201

lg-s 1 sätestatud väärteo objektiivse koosseisu ehk juhtinud mootorsõidukit ilma

juhtimisõiguseta.

Menetlusalune isik oli teadlik sellest, et tal mootorsõiduki juhtimise õigus puudub, kuid sellele

teadmisele vaatamata asus ta mootorsõidukit juhtima, leides, et ta peab enda arvates valesti või

valesse kohta pargitud sõiduki ära parkima enda elukoha juurde. Seejuures on menetlusalune

isik tunnistanud väärteo toimepanemist, kuid leidnud, et väärteo toimepanemine oli õigustatud,

sest politsei ei olnud nõus teda aitama. Seega on tegu toime pandud teadlikult ja eesmärgiga

teostada süüteokoosseisule vastav asjaolu teadmises, et see ka saabub, s.o kavatsetult ning

menetlusalune isik rikkus LS § 90 lg 1 p 1 sätestatud keeldu.

Süüd välistavaid ega õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Seega on tõendamist leidnud, et menetlusalune isik rikkus LS § 90 lg 1 p 1 sätestatud

keeldu ning pani sellega toime LS § 201 lg 1 ettenähtud väärteo, s.o mootorsõiduki

juhtimise vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõiguseta isiku poolt.

Kohus leiab, et väärteomenetluses kogutud tõenditega on väärteokoosseisu olemasolu

menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning menetlusaluse isiku käitumine on õigesti

kvalifitseeritud LS § 201 lg 1 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas VTMS § 29

sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud VTMS § 133 p 1 mõttes. Seejuures on

tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle

on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Samuti on tuvastatud, et menetlusalune isik

juhtis sõidukit isikuna, kelle puudus vastava kategooria mootorsõiduki juhtimise õigus. Seega

on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 201 lg 1 järgi (§ 133 p 4).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse kohtuesindusgrupi uurija abi Aivar Hirs, kes on

täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik VTMS § 9 p 1 ja § 10 lg 1, 2 mõttes, mistõttu

on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5).

Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud ka, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises

menetluses

väärteoasja

menetledes

või

otsust

koostades

jätnud

järgimata

väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati

menetlusalust isikut LS § 201 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 100

trahviühiku ulatuses, s.o 400 eurot. LS § 201 lg 1 sanktsioon näeb karistusena ette rahatrahvi

kuni 200 trahviühikut, s.o kuni 800 eurot või aresti kuni 30 päeva. Seega järeldub, et kohtuvälise

menetleja määratud põhikaristus on määratud ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Sellest

tulenevalt kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise

alustega (p 7) ja süü suurust arvestades puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks VTMS

§ 30 alustel (§ 133 p 8).

Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse

isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks

ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks VTMS § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd

menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis

puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (§ 133 p 10).

Karistuse määramine

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu

poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt tuvastatakse kõigepealt menetlusaluse isiku

süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse

konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse eri- ja

üldpreventiivseid eesmärke.

LS § 201 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatakse rahatrahviga kuni 200

trahviühikut või arestiga kuni 30 päeva.

Kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse määramisel/mõistmisel võtta lähtepunktiks

karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr ning sellises määras on kohtuväline

menetleja menetlusalusele isikule karistuse ka määranud. Seejuures ei ole tegemist väärteoga,

milles sisalduva süü suurust saaks mõõta, s.t ei ole tegemist ei lubatud suurima sõidukiiruse

ületamise ega ka lubatud alkoholipiirmäära ületamisega, milliste mõõtetulemusest lähtudes

saaks hinnata süü suurust. Seega saab asuda seisukohale, et tegemist on keskmise süüga.

Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu.

Väärteootsusest nähtuvalt kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei ole tuvastatud. Seevastu

on kaebuse esitaja kohtule esitatud kaebuses avaldanud kahetsust ja märkinud kohtuistungil, et

ta kinnipidamise järgselt avaldas kahetsust. Sellistest andmetest võiks tulla järeldusele, et

menetlusaluse isiku käitumises on tuvastatud karistust kergendav asjaolu. Samas on kaebuse

esitaja kohtuistungil korduvalt rõhutanud, et süüteo toimepanemine, mida kaebuse esitaja

nimetab parkimiseks, oli õigustatud, kuna politsei ei olnud nõus teda aitama. Seejuures jätab

kaebuse esitaja tähelepanuta selle, et parkimise vajadusest rääkis ta politseile alles siis, kui oli

süüteo toime pannud ja eelnevalt ei olnud ta politseilt abi palunud. Sellised kaebuse esitaja

seisukohad viitavad sellele, et kaebuse esitaja peab süüteo toimepanemist õigustatuks ning

selline suhtumine süüteo toimepanemisse näitab kohtu arvates seda, et väited

kahetsusavaldusest on paljasõnalised ning kaebuse esitaja poolt süüteo toimepanemise

õigustamine näitab kahetsuse puudumist. Seega ei ole ei kohtuvälises menetluses ega ka

kaebemenetluses tuvastatud ei raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid.

Puutuvalt eripreventiivsesse eesmärki, s.o eesmärki mõjutada isikut edaspidi hoiduma

süütegude toimepanemisest, tuleb karistuse määramisel hinnata isiku käitumist süüteole

eelnevalt ja sellele järgnevalt, millest saab järeldada isiku üldist õiguskuulekust või selle

puudumist. Seetõttu tuleb arvesse võtta ka süüteole eelnenud perioodil määratud karistusi ja

tema käitumist liikluses üldises plaanis. Väärteotoimikus leiduvast karistusregistri väljatrükist

nähtuvalt on kaebuse esitajal üks kehtiv kriminaalkaristus teiseliigilise kuriteo eest ja kaheksa

kehtivat väärteokaristust. Seejuures nähtub nendest andmetest sedagi, et kaheksast

väärteokaristusest kuus on määratud 2010. aastal ning need karistused on kehtivad seetõttu, et

rahatrahvid on jäetud tasumata. Samas on nende väärteootsuste täitmine aegunud KarS § 82 lg

4 mõttes ning neid karistusi ei saaks lugeda kehtivaks. Samamoodi ei saa kehtivaks lugeda

seitsmendat väärteokaristust, mis on määratud 2013. aastal, kuivõrd ka selle otsuse täitmine on

aegunud. Seega on kaebuse esitajal üks kehtiv väärteokaristus teiseliigilise väärteo

toimepanemise eest. Sellistest andmetest saab tulla järeldusele, et viimased aastad on kaebuse

esitaja olnud suhteliselt õiguskuulekas ning kohtuvälisel menetlejal oli alus karistus määrata

ettenähtud sanktsioonimäära keskmises määras, kuivõrd eripreventiivne eesmärk ei nõua

karistuse kohaldamist keskmist määra ületavas määras, kinnistamaks varem karistatud

süüdlases arusaama keelunormi kehtivusest. Seda on kohtuväline menetleja ka otsust koostades

teinud.

Lisaks eelmärgitule tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning

siia alla kuulub ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele

mootorsõiduki juhid, kes ei täida korrektselt liiklusnõudeid. Seejuures võib mootorsõiduki

juhina liikluses osaleda vaid isik, kellel on vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus.

Kaebuse esitajal see õigus puudus ja puudub seniajani. Kaebuse esitaja on õigustanud end

sellega, et ta oli olukorras, kus valesti pargitud sõiduk tuli ära parkida, et vältida sõiduki

teisaldamist, kusjuures tal ei olnud kedagi, kes sõiduki saaks ära parkida. Ka politsei keeldus

seda tegemast.

Kohus leiab, et senikaua, kuni isikul vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigus puudub,

puudub tal ka õigus selle kategooria mootorsõiduki juhina liikluses osaleda. Liiklusseadus ei

sätesta mööndusi, millal võib sellest keelust mööda minna. Juhtimisõiguse puudumisel sõiduki

juhtimise keeld on konkreetne ja kehtib ööpäevaringselt sõltumata juhtimisõiguseta isiku

vajadustest. Arvestades seda, et menetlusalune isik asus kiirabi lahkudes koheselt sõiduki rooli

ega pidanud vajalikuks otsida kedagi, kes sõiduki tema eest teise kohta viiks ning otsustas seda

kohe ise teha, viitab sellele, et kaebuse esitaja ei otsinudki võimalusi süüteo toimepanemise

vältimiseks. Seejuures selgitas kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja A. D, et sõiduk oli pargitud

õigesti ning liiklustakistust ei põhjustanud, mistõttu puudus igasugune vajadus sõiduki

ümberparkimiseks. Seega ei olnud tähtsust millise maja ette on sõiduk pargitud ning ainult

kaebuse esitajal sai tekkida mõte parkida sõiduk oma elukoha ette ning kaebuse esitaja tegi seda

teadmises, et tal sõiduki juhtimisõigus puudub. Kohtu arvates ei ole tähtsust sellel millise

kortermaja ette sõiduk on pargitud, kuivõrd sõiduki juurest lahkudes jääb sõiduk nii või teisiti

järelevalveta. Taoliselt käitudes pani kaebuse esitaja teadlikult toime süüteo ning peatamise

tõttu jäi sõiduk seetõttu seisma kohta, kus ta tekitas liiklustakistuse, s.t kaebuse esitaja rikkus

teadlikult liikluskorda, rikkudes sellega ka õiguskorda. Kohus leiab, et kui liikluses peetakse

kinni ja karistatakse isikuid, kes osalevad liikluses juhina selleks õigust omamata, tagatakse ka

teiste liiklejate turvatunnet, millega tagatakse ka liikluskord.

Kohtu hinnangul tuleb eeltoodud põhjendusi arvestades asuda seisukohale, et vastavalt

omaksvõetud karistuspraktikale on olemas kõik eeldused selleks, et kohaldada karistust

ettenähtud sanktsiooni keskmises määras, mida on kohtuväline menetleja ka teinud.

Kuivõrd kaebuse esitaja on õigustanud süüteo toimepanemist sellega, et politsei teda ei aidanud

olukorras, kus ta seda ei olnud ka palunud, vaid pidas vajalikuks politseilt teenet küsida alles

pärast väärteo toimepanemiselt kinnipidamist, siis saab järeldada, et kaebuse esitaja mõttelaadi

kohaselt on kõigil teistel tema suhtes kohustused ning temal vaid õigused. Selline mõttelaad

näitab kohtu arvates kaebuse esitaja üleolevat suhtumist õiguskorda ning kehtestatud reeglitesse

ja keeldudesse.

Kaebuse esitaja on teinud ka etteheiteid, et politsei lasi sõiduki teisaldada, selle asemel, et

sõiduk parkida. Kohus leiab, et sõiduki teisaldamine oli mitte ainult põhjendatud, vaid ka

vältimatu, kuivõrd sõiduki kasutaja, kes enne sõidukit juhtis, oli sellises seisundis, mis välistas

sõiduki juhtimise ning kuivõrd sõidukit juhtinud kasutaja sai sellest aru, siis usaldati sõiduk

kaebuse esitajale, et hoida sõiduki kasutajat sõidukist eemal. Pärast kiirabi lahkumist aga asus

kaebuse esitaja ise sõidukit juhtima teadmises, et tal juhtimisõigus puudub. Seega selleks, et

ära hoida sõiduki edasine liikluses kasutamine nii juhile keelatud seisundis oleva sõiduki

kasutaja kui ka juhtimisõiguseta kaebuse esitaja poolt, tuligi sõiduk nende isikute käeulatusest

ära toimetada ning ainus võimalus seda teha oli sõiduk teisaldada.

Kaebuse esitaja on kaebuses ette heitnud, et tema karistamise asemel võinuks kohtuväline

menetleja piirduda hoiatusega. Kohus peab sellise etteheite osas vajalikuks märkida, et

vastavalt VTMS § 31 lg 1 sätetele on kohtuväline menetleja väärteo tunnuste ilmnemisel

kohustatud alustama ja läbi viima väärteomenetluse, kui tegu ei ole kohtuvälise menetleja

veendumuse kohaselt vähetähtis või puuduvad VTMS § 29 sätestavad väärteomenetlust

välistavad asjaolud ning lõike 2 kohaselt ei pea vähetähtsa väärteo korral väärteomenetlust

alustama ja võib piirduda väärteo tunnustega teo toimepannud isiku suulise hoiatamisega.

Seega selleks, et kohtuväline menetleja piirduks väärteo tunnustega teo toimepannud isiku

suulise hoiatamisega, peab väärteo tunnustega tegu olema vähetähtis. Sellise otsustuse, kas

tegemist on vähetähtsa väärteoga või mitte, teeb kohtuväline menetleja ja seda ei saa otsustada

väärteo tunnustega teo toimepannud isik.

Käesoleval juhul on kaebuse esitaja toime pannud väärteo, mida liikluses pannakse toime

suhteliselt massiliselt ning sellist tegu ei saa pidada vähetähtsaks. Vähetähtsaks saab pidada

selliseid väärtegusid, millise toimepanemise eest on karistusena ette nähtud ainsa karistusliigina

rahatrahv ja sedagi määras 10 kuni 30 trahviühikut ning lisakaristuse kohaldamise võimalust

ette nähtud ei ole. Kaebuse esitaja on toime pannud sellise teo, millise toimepanemise eest on

suhteliselt suure rahatrahvi kõrval karistusena ette nähtud ka arest.

Lisaks sellele peab kohus vajalikuks märkida, et samalaadse teo süstemaatilise toimepanemise

eest on ette nähtud juba kriminaalkaristusena vangistus kuni 1 aasta. Seega on seadusandja

sellise süüteo toimepanemist pidanud niivõrd tähtsaks ja ohtlikuks, et ühekordse teo

toimepanemise eest võib isikut karistada isikult vabadust võtva karistusega aresti näol kuni 30

päeva ja süstemaatiliselt toime pandud teo eest vangistusega kuni 1 aasta. Sellest saab järeldada,

et kohtuvälisel menetlejal ei olegi sisuliselt võimalust hinnata sellist tegu vähetähtsaks ja

piirduda suulise hoiatusega. Seetõttu leiab kohus, et kaebuse esitaja etteheide kohtuvälisele

menetlejale, et ta ei piirdunud suulise hoiatusega, on põhjendamatu, kuivõrd kaebuse esitajale

süüks arvatud tegu ei ole võimalik vähetähtsana hinnata.

Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlus- või

materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele

minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse tühistamine või

muutmine. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja

vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata.

Kohtuvälise menetleja esindaja märkis kohtuvaidluses, et kohtuväline menetleja ei ole vastu

kui kohus määrab rahatrahvi tasumisele ositi. Rahatrahvi ositi tasumisele määramise võimaluse

sätestab KarS § 66 lg 2, mille kohaselt võib kohus määrata rahatrahvi tsumisele ositi mõjuvatel

põhjustel. Seega peab menetlusalune isik esitama kohtule mõjuvad põhjused rahatrahvi ositi

tasumisele määramiseks ning seda kohtult taotlema. Käesolevas väärteoasjas menetlusalune

isik rahatrahvi ositi tasumisele määramist ei taotlenud, rääkimata selle taotluse põhjendamisest

mõjuvate põhjustega. Seega puudub kohtul seadusest tulenev alus rahatrahvi ositi tasumisele

määramise otsustamiseks, mistõttu tuleb kohtuvälise menetleja otsusega määratud rahatrahv

täies ulatuses tasuda kohtuotsuse peale edasikaebamise tähtaja jooksul.

Märt Toming

kohtunik

/allkirjastatud digitaalselt/