2-20-11922/42 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Margo Klaar, Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

29.12.2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-11922

Kohtuasi

Enefit Power AS hagiavaldus Delta Recover BVBA

vastu leppetrahvi ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 07.06.2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Enefit Power AS apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

952 560 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

Enefit

Power

AS

(endine

nimi

Enefit

Energiatootmise AS, registrikood 10579981), lepingulised

esindajad Jevgeni Sander Sepp ja Sander Retel

Kostja Delta Recover BVBA (Belgia registrikood

BE0536.790.971, asukoht Kortenbosstraat 17, 3800 Sint-

Truiden, Belgia), lepinguline esindaja vandeadvokaat

Enno Heringson

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 07.06.2021 otsus jätta muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Ringkonnakohtu menetluskulud jätta Enefit Power AS kanda.

4. Delta Recover BVBA taotlus menetluskulude hüvitamiseks rahuldada. Määrata

Delta Recover BVBA ringkonnakohtu menetluskulude suuruseks 1836 eurot.

5. Välja mõista Enefit Power AS-lt Delta Recover BVBA kasuks 1836 eurot.

Kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tasuda viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

2-20-11922

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Enefit Power AS (endine nimi Enefit Energiatootmine AS, hageja) esitas 18.08.2020 Harju

Maakohtule Delta Recover BVBA (kostja) vastu hagi leppetrahvi ja viivise väljamõistmiseks.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja konkursi “Competition for the Purchase of

Waste Wood from Europe for the Baltic Power Plant No. EE-2721” tulemusel müügilepingu nr

NJ-BEJ-9/3440 (leping). Lepingu esemeks oli lepingus sätestatud nõuetele vastava jäätmepuidu

müük ja tarne lepingus kokku lepitud kogustes ning aegadel. Jäätmepuitu kavandas hageja

kasutada elektrienergia tootmiseks. Tarneperioodil 01.06.2019–31.12.2019 kohustus kostja

hagejale tarnima jäätmepuitu koguses 294,000 MWh hinnaga 4,15 €/MWh. Kokkulepitud

tarnemahtu kostja ei täitnud ega sooritanud tarneperioodil ühtegi tarnet, s.o lepingu lõppemise

seisuga (31.12.2019) oli tarnitud 0 MWh jäätmepuitu.

3. Lepingu rikkumist ja tarne mahtude täitmata jätmist õigustas kostja asjaoluga, et ta polnud

võimeline tarnima Keskkonnaameti poolt impordiloas kehtestatud nõuetele vastavat

jäätmepuitu ning nõudis seejuures, et hageja vastutaks võimalike lisakulude eest, mis tekivad

jäätmepuidu mittevastavuse tõttu. Seejuures olid pooled lepingu p-des 9.1 ja 9.2 kokku

leppinud, et kostja kannab kõik kulud seoses tarnitava jäätmepuidu maale toomisega ning

kohustub omama kõiki lubasid, kooskõlastusi ja volitusi, mis on vajalikud jäätmepuidu

seaduspäraseks ja õigeaegseks tarneks.

4. Lepingu p-s 10.1 olid pooled kokku leppinud, et juhul kui kostja tarnib hagejale vähem, kui

kokkulepitud koguse jäätmepuitu, on hagejal õigus nõuda leppetrahvi summas, mis vastab 3

eurole iga MWh eest, mille võrra tarnitud maht on nõutust väiksem. Seega kogunes lepingulise

tarneperioodi lõpuks trahv 882 000 eurot (294 000 x 3).

5. Pooltevahelise arutelu tulemusena tegi hageja kostjale kompromissiettepaneku, kuid

määratud tähtajaks kostja ei vastanud. Seejärel esitas hageja 31.03.2020 kostjale leppetrahvi

nõude 882 000 eurot. Leppetrahvi nõudega kostja ei nõustunud, nähes oma rikkumise taga

üksnes Eesti Vabariigi (Keskkonnaameti) süüd.

6. Leppetrahvi nõudmise eeldused on täidetud. Poolte vahel on kehtiv leping, sh kehtiv

leppetrahvi kokkulepe. Kostja on leppetrahvi nõudmise aluseks olevat kohustust rikkunud

(jäätmepuitu ei ole tarnitud). Kostja vastutab rikkumise eest. Pooled ei ole lepinguga ette näinud

erinevat vastutusstandardit, mistõttu vabaneb kostja lepingu kohaselt vastutusest üksnes

2-20-11922

vääramatu jõu asjaolude ilmnemisel. Hageja teatas leppetrahvi nõudmisest kostjale mõistliku

aja jooksul pärast rikkumise avastamist.

7. Kostja raskused kohustuste täitmisel ei ole omistatavad vastuvõtuviivitusele, vääramatule

jõule või hageja pahausksusele ega vabasta seetõttu kostjat vastutusest. Puuduvad alused lugeda

leppetrahvi nõuet aegunuks või trahvisummat vähendada.

8. Vastutus reaalselt teostatava hinnapakkumuse esitamise eest saab olla vaid kostjal enesel.

Poolte vahel hiljem peetud kompromissiläbirääkimiste vältel korrigeeriti ka MWh hinda, mis

tähendab, et kostjal olnuks võimalus jäätmepuitu tarnida ka endale sobiva hinnaga ja vabaneda

leppetrahvidest.

Kostja vastuväited

9. Kostja palus jätta hagi rahuldamata.

10. Hanke tulemusel sõlmitud lepingu lisas C olid täpselt ja ammendavalt määratletud nõuded

müüdavale jäätmepuidule. Mistahes muid nõudeid puidu jäätmetele ei olnud ette nähtud.

Kostjal olid kõik tema asukoha riigi, s.o Belgia nõuetekohased load olemas. Samuti ei ole

vaidlust, et kostja oli valmis kaupa Eestisse tarnima.

11. Hageja edastas kostjale 31.07.2019 e-kirja, milles märkis, et sai just Keskkonnaametilt

kirja, mille kohaselt kõik Eestisse laevatatavad puidu jäätmed peavad vastama samadele

nõuetele, mis kehtivad Soomes. Viidatud nõuded olid kordades põhjalikumad ja rangemad kui

pooltevahelise lepingu osa C sätestatud nõuded. Nii kostjale kui hagejale üllatuslikult asus Eesti

Keskkonnaamet seadma Eestisse toodavale jäätmepuidule hoopis kõrgemaid nõudeid, kui seda

sätestas lepingu lisa C. Seega põhjus, miks kostja ei tarninud kaupa Eestisse, seisnes selles, et

hageja ei saanud Keskkonnameti nõuete tõttu vastu võtta Eestis kaupa, mis vastaks

pooltevahelise lepingu tingimustele.

12. Võrreldes uusi tingimusi lepingu osas C olevate tingimustega, on tegemist täiesti erinevate

tingimustega. Kuna lepingut ei olnud muudetud, oli kostjal kohustus tarnida üksnes lepingu

tingimustele vastavat kaupa. Lepingu täitmine ilma selle tingimusi, s.o eelkõige lepingu osa C,

muutmata ei olnud võimalik. Võimatu ei olnud mitte lepingule vastava jäätmepuidu Eestisse

tarnimine, vaid võimatu oli Keskkonnaameti nõuetele vastava jäätmepuidu tarnimine. Sellises

olukorras võinuks kostja nõuda hagejalt leppetrahvi lepingu p 10.24 alusel, kuid kostja asus

heas usus lahendust otsima.

13. Läbirääkimistel pooled möönsid, et nende vahel sõlmitud lepingu põhitingimusi (lepingu

ese, hind, kogus ja tarne aeg) ei ole üheski osas võimalik täita. Samas ei jõudnud pooled lepingu

muutmiseni ega kompromissi sõlmimiseni.

14. Hageja leppetrahvi nõue on ainetu mitmel põhjusel. Esiteks on leppetrahvinõue alusetu,

kuna hageja ise oli vastuvõtuviivituses. Kostja oli valmis lepingu tingimustele vastavat

jäätmepuitu tarnima. Kuna hageja keeldus sellest, siis on olukord käsitletav kui hageja poolne

vastuvõtuviivitus võlaõigusseaduse (VÕS) § 119 mõttes. Hageja teatas kostjale, et

Keskkonnaamet oli kehtestanud Eestisse sisse veetavatele jäätmepuidule oluliselt kõrgemad

nõuded, kui pooltevaheline leping sätestas. Hageja on rahvusvahelise energiaettevõtte Eesti

Energia AS tütarettevõttena vaieldamatult äärmiselt professionaalne turuosaline. Konkursi

tingimused, sh nõuded hangitavale jäätmepuidule, töötas välja hageja. Asjaolu, kas

müügilepingu ese, mille kvaliteedi ja omaduste suhtes on pooled lepingus selgesõnalised

2-20-11922

kokkulepped sõlminud, sobib hagejale ja on üldse riiki lubatav on hageja kui tingimused

määranud professionaalse isiku riisiko. Puudub vaidlus, et kostja oli valmis tarnima

jäätmepuitu, mis vastas konkursil selle korraldaja poolt sätestatud ja poolte vahel kokku lepitud

tingimustele.

15. Teiseks saab kostja tugineda ka lepingu täitmise võimatusele force majeure tõttu. Kuivõrd

Keskkonnaamet ei andnuks luba Eestisse tarnida lepingus sätestatud tingimustele vastavat

jäätmepuitu, siis see on kostja suhtes force majeure asjaolu (lepingu p 11.1).

16. Kolmandaks, pooled on konkludentsete tahteavaldustega sõlmitud lepingu lõpetanud

mõistes, et selle täitmine on võimatu. Pooled asusid uuesti läbi rääkima sisuliselt kõiki olulisi

lepingu tingimusi. Sellise käitumisega möönsid pooled, et senise lepingu täitmine on võimatu.

Kuigi kumbki pool otsesõnu lepingut üles ei öelnud, siis oli mõlema poole ühine arusaamine

see, et sõlmitud lepingut Keskkonnaameti nõuete tõttu täitma ei asuta ning lepingut kas

muudetakse või sõlmitakse täiesti uus leping, kus on uued tingimused nii jäätmepuidu

kvaliteedile, hinnale, kogustele kui ka tarne aegadele. Sellega avaldasid pooled tahet senise

lepingu täitmisest loobuda.

17. Neljandaks on leppetrahvi nõue pahauskne ja hagejal ei olnud nõude esitamise õigust. Kuigi

probleem oli hageja poolne, käitus kostja heauskselt ning ei üritanud oma tehtud kulusid saada

hüvitatud läbi leppetrahvi nõudmise, vaid hagejaga uut lepingut sõlmides. Seetõttu lasi kostja

mööda ka leppetrahvi esitamise nõude tähtaja. Kui hageja riskid olid selles osas maas, muutus

hageja käitumine jäigaks ning hoopis kostjale esitati leppetrahvi nõue.

18. Leppetrahvinõue on esitatud suuremas osas hilinemisega. Kokkulepitud graafiku

rikkumisest pidi hageja saama teada pärast iga konkreetse kalendrikuu lõppu. Seega hakkas

lepingu kohane 120-päevane tähtaeg kulgema igale arvestuse aluseks olevale kalendrikuule

järgneva kuu esimesest kuupäevast. 31.03.2020 olid aegunud kõik leppetrahvi nõuded, isegi

kui neil oleks alus olnud, v.a detsembri 2019 eest. Detsembri 2019 maht on lepingu osast A

nähtuvalt 42 000 MWh. Seega esitatud leppetrahvi nõudest ei ole aegunud vaid 126 000 eurot.

19. Juhul, kui kohus leiab, et leppetrahvi nõue on õiguslikult mõnes osas põhjendatud, taotleb

kostja leppetrahvi vähendamist VÕS § 162 lg 1 alusel nullini.

Maakohtu otsus

20. Maakohus jättis 07.06.2021 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda ning

mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulud 3150 eurot ja viivise.

21. Vaidlus puudus selles, et poolte vahel oli sõlmitud ümbertöödeldud puidu müügileping ja

kokkulepitud tarnemahtu kostja ei täitnud. Pooled olid lepingu p-s 10.1 kokku leppinud, et juhul

kui kostja tarnib hagejale kokkulepitud kogusest jäätmepuitu vähem, on hagejal õigus nõuda

leppetrahvi kolm eurot iga megavatt-tunni (MWh) kohta, mis jäi tarnimata.

22. VÕS § 158 lg 1 järgi on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole

kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Poolte vahel oli

vaidlus, kas leppetrahvi nõudmise eeldused on täidetud.

23. Maakohus tuvastas, et poolte vahel oli kehtiv leping, milles sisaldus leppetrahvi kokkulepe,

ning kostja on rikkunud oma kohustust kostjale jäätmepuidu tarnimiseks. Kostja nimetatud

asjaolusid

ei

vaidlustanud. Kohus ei

nõustunud kostjaga, nagu olnuks hageja

2-20-11922

vastuvõtuviivituses. Kuna kostja lepingus kokkulepitud tarneid ei teostanud, siis ei olnud hageja

vastuvõtuviivituses (VÕS § 119).

24. Poolte vahel oli vaidlus, kas kostja kohustuste rikkumine on vabandatav VÕS § 103 lg 2

järgi vääramatu jõu tõttu. Lepingu p-s 5.1 olid pooled viitega lepingu lisale C kokku leppinud

kostja poolt müüdava jäätmepuidu (kütuse) kvaliteedinõuetes. Lepingu lisas C olid määratletud

nõuded müüdavale jäätmepuidule. Kostja tugines sellele, et Eesti Keskkonnaamet kehtestas

üllatuslikult pärast lepingu sõlmimist Eestisse toodava jäätmepuidu kvaliteedile kõrgemad

nõuded, kui seda sätestas lepingu osa C. Hageja edastas kostjale 31.07.2019 e-kirja, milles

märkis, et sai Keskkonnaametilt kirja, mille kohaselt kõik Eestisse laevatatavad puidu jäätmed

peavad vastama samadele nõuetele, mis kehtivad Soomes. Nõuded, mis Soomes kehtivad,

nähtuvad dokumendist „Kasutatud puidu klassifitseerimine biomassiks või tahkeks aineks

ümbertöödeldud

kütuseks

ning

mitmetasandiline

kasutamine

Soomes“.

Võrreldes

Keskkonnameti uusi tingimusi lepingu lisa C tingimustega, on tegemist täiesti erinevate

tingimustega. Seda järeldust kinnitab ka pooltevaheline kirjavahetus oktoober–detsember 2019.

25. Maakohus ei nõustunud hagejaga väitega, et lepingu lisa C sisaldas üksnes tehnilisi

parameetreid ja sõltumata lisas C kokkulepitust pidi kostja olema valmis järgima ka kõiki muid

jäätmepuidu kvaliteedile potentsiaalselt tulevikus kohalduda võivaid õigusakte. Kohus nõustus

kostjaga, et lepingu lisa C sisaldas ammendavat kokkulepet müüdavate puidujäätmete

kvaliteedi osas ja muid kokkuleppeid selles osas poolte vahel sõlmitud ei olnud. Tulenevalt

lepinguvabaduse põhimõttest võivad pooled vabalt kokku leppida nendevahelise lepingu alusel

müüdava kauba kvaliteedinõuetes ega pea seejuures lepingu täitmisel arvestama tulevikus

mingi kaubagrupi osas rangemaks muutuvate avaliku võimu täiendavate kvaliteedinõuetega.

Avalik võim saab enda pädevuse piires muuta teatava kaubagrupi kvaliteedinõudeid

rangemaks, kuid sellisel juhul tuleb hinnata, kas lepingu täitmine kokkulepitud kujul on

võimalik ning kas müüja vastutab muutunud olukorras tema tahtest sõltumatute asjaolude eest,

mis muudavad sõlmitud lepingu täitmise võimatuks.

26. Pärast Keskkonnaameti poolt uute tingimuste kehtestamist tekkis olukord, kus lepingu

täitmine ilma selle tingimusi, eelkõige lepingu osa C, muutmata, ei olnud võimalik. Kostja

selgitas, et Hollandist pärinevat kõrgematele nõuetele vastavat puitu oli kostja võimeline

pakkuma, kuid see ei olnud pooltevahelise lepingu esemeks. Kostja märkis asjakohaselt, et

lepingus kokkulepitud jäätmepuidu kvaliteedinõuete oluliselt rangemaks muutmine tähendaks

sisuliselt lepingu põhitingimuste muutmist, sest muutuvad kogused, tarneaeg ja hind. Tähtsust

ei oma hageja poolt esmakordselt alles kohtuistungil viidatud tööstusheite seaduse (THS) § 10

p 5, sest sellest ei tulenenud kohtu hinnangul keeldu sõlmida lepingut vastavalt poolte

kokkulepitud

kvaliteedinõuetele

ega

ka

kohustust

järgida

mingeid

täiendavaid

kvaliteedinõudeid lisaks pooltevahelises lepingus kokkulepitule. Hageja esindaja on ise

kinnitanud, et enne Keskkonnaameti poolt kehtestatud uusi kvaliteedinõudeid puudusid Eestis

jäätmepuidu kvaliteedi osas avalikud nõuded, mida järgida.

27. Maakohus nõustus kostjaga, et pooltevahelise lepingu esemeks olnud jäätmepuit ei pidanud

Keskkonnaameti poolt hiljem kehtestatud kõrgendatud nõudmistele vastama ning sellistele

nõuetele vastava jäätmepuidu tarnimine Eestisse muutus juulis 2019 võimatuks. Lepingu

täitmise võimatuse all tuleb seejuures mõista mitte n-ö absoluutset võimatust, vaid seda, et

lepingut ei olnud seoses Keskkonnaameti kehtestatud rangemate nõuetega võimalik täita

senistel tingimustel (sh kokkulepitud hinnaga). Kostjalt ei saa eeldada, et ta oleks tarninud

hagejale esialgselt kokkulepitust tunduvalt kõrgema kvaliteediga puitu sama hinnaga, sest selles

ei olnud pooled kokku leppinud. Ka hageja ise on kinnitanud, et tal tuli kostjalt saamata jäänud

jäätmepuitu osta teistelt partneritelt, kes küsisid selle eest ligikaudu kaks korda kõrgemat hinda.

2-20-11922

Lepingu täitmise võimatust Keskkonnaameti poolt oluliselt rangemaks muudetud

kvaliteedinõuete järgselt kinnitab ka hageja poolt kostjale saadetud kompromissilepingu

projekt, kus kütuse hind on muutunud kaks korda kallimaks pooltevahelises lepingus

kokkulepituga võrreldes. Kompromissilepingu kohaselt oleks muutunud ka tarneajad ja -

kogused ehk sisuliselt kõik lepingu põhitingimused. Seega Keskkonnaameti muutunud nõuded

tõid kaasa selle, et tarnida oligi võimalik ainult teistel tingimustel, kõrgematele nõuetele

vastavat ja oluliselt kallimat jäätmepuitu.

28. Tähtsust ei oma Keskkonnaameti kiri kostjale jäätmepuidu impordi lubamise kohta, sest see

ei muutnud pooltevahelist lepingut ega tekitanud hagejale kohustust tarnida kostjale

kõrgemakvaliteedist jäätmepuitu madalama kvaliteediga jäätmepuidu osas kokkulepitud

hinnaga. Keskkonnaameti 18.10.2019 kiri kinnitab niigi vaidluse all mitteolevat fakti, et

Keskkonnaamet oli võrreldes pooltevahelise lepingu sõlmimise ajaga oluliselt karmistanud

jäätmepuidule kehtestatud nõudeid. Kohtu hinnangul ei saa uued tingimused muutuda

tagantjärele kohustuslikuks kostjale, kes hagejaga lepingu sõlmimisel ja vastaval hankel

osalemisel uute tingimustega arvestada ei saanud. Kostjal oli kohustus tarnida üksnes lepingu

tingimustele vastavat kaupa.

29. Jäätmepuidule Keskkonnaameti poolt uute nõuete kehtestamine oli kostja suhtes vääramatu

jõu (force majeure) asjaolu, mida kostja ei saanud mõjutada. Mõistlikkuse põhimõttest lähtudes

ei saanud kostjalt oodata, et ta hagejaga lepingu sõlmimise ajal selle asjaoluga oleks saanud

arvestada. Samuti puudus kostjal igasugune võimalus Keskkonnaameti nõuete eiramiseks.

Kostjalt kui eeldatavalt kasumile orienteeritud ettevõtjalt ei saanud eeldada enesekahjustamist

viisil, kus ta oleks Keskkonnameti uute nõuete mõju ületamiseks tarninud hagejale esialgselt

kokkulepitust tunduvalt kõrgema kvaliteediga puitu selle puidu turuhinnast kaks korda

odavama hinnaga.

30. Vääramatu jõu regulatsioon sisaldub lisaks VÕS § 103 ka pooltevahelises lepingus (lepingu

p 11.1). Pooled on otsesõnu pidanuks võimalikuks vääramatu jõu asjaoluks ka valitsusasutuste

akte, mis muudavad lepingu nõuetekohase täitmise võimatuks.

31. Ekslik on hageja arusaam, nagu olnuks Keskkonnaameti uute reeglite poolt tekitatud

raskused hõlmatud kostja garantiivastutusest. Kohtule ei nähtu pooltevahelisest lepingust ega

muudest tõenditest, nagu võtnuks kostja hageja ees garantiikohustuse. Muuhulgas ei loonud

kostjale garantiikohustust tarnete teostamiseks lepingu p 9.2 mille kohaselt oli kostjal kohustus

omada kehtivaid jäätmelubasid ja/või keskkonnalubasid, volitusi, nõusolekuid ja kooskõlastusi

kogu lepingu kehtivusaja jooksul.

32. Kohus ei jaganud hageja seisukohta, nagu oleks kostja minetanud oma õiguse tugineda

vääramatule jõule, kuna ei teatanud hagejale müügilepingu p-s 11.3 ettenähtud korras

lepingujärgsete kohustuste täitmise takistustest vääramatu jõu tõttu. Kohtu hinnangul nähtub

poolte kirjavahetusest, et mõlemad pooled olid teadlikud Keskkonnaameti poolt kehtestatud

uutest reeglitest ja asjaolust, et need takistavad lepingu täitmist. Pooled ei ole kokku leppinud,

et kui kostja rikub lepingu p-st 11.3 tulenevat teatamiskohustust, siis vastutab kostja hageja ees

VÕS § 103 lg 4 järgi kohustuse rikkumise vabandatavusest sõltumata. Sellist järeldust ei tulene

ka VÕS § 102 regulatsioonist. Teatamiskohustus on kõrvalkohustus ja selle võimalik rikkumine

ei muuda vääramatu jõu asjaolude esinemist olematuks ega takista neile asjaoludele tuginemist.

33. Kokkuvõttes oli kohtu hinnangul kostja poolne kohustuse rikkumine vabandatav, sest kostja

rikkus hagejaga sõlmitud lepingust tulenevat tarnekohustust vääramatu jõu tõttu (VÕS § 103

lg 2, pooltevahelise lepingu p 11.1). Kuna kostja ei vastuta oma kohustuse rikkumise eest

2-20-11922

vääramatu jõu asjaolude tõttu, ei ole temalt leppetrahvi nõudmise eeldused täidetud.

Arvestades, et hagejal puudub õigus nõuda kostjalt leppetrahvi, on alusetu ka

leppetrahvinõudega seotud viivisenõue.

Apellatsioonkaebus

34. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.

35. Maakohus tuvastas vääralt, et Keskkonnaameti kehtestatud täiendavad nõuded raskendasid

kostjal lepingu täitmist ja/või muutsid selle võimatuks. Täitmise võimatuse tõendamiskoormis

lasub kostjal, kes oma väidete tõendamiseks esitas puudulikke, asjassepuutumatuid ja

tõendamisväärtuseta tõendeid. Kostja ei esitanud ühtegi sisulist selgitust selle kohta, kuidas

uuenenud nõuded lepingu täitmist raskendasid. Kostja toetas oma argumente vaid uuenenud

nõuete tabeliga ja hageja kontaktisikute e-kirjadega, leides, et ainuüksi nõuete lisandumine ja

hageja mööndused, et olukord on muutunud, on piisavad, et tõendada olukorra raskenemist ilma

varem kehtinud ning uuenenud nõuete sisulise võrdluseta. Maakohus järeldas, et justkui

iseenesest mõistetavalt oleks tarnekohustust raskem täita uuenenud nõuete lisandumise tõttu

ning et eelnevat tõendavad ka hageja e-kirjad, milles hageja möönab olukorra muutumist ning

väljendab lootust ootamatu olukorraga toime tulekuks. Uuenenud nõuete esitlemine

eraldiseisva tõendina ei oma vähimatki tähendust, kui uuenenud nõudeid ei kõrvutata selle

olukorraga, mis valitses müügilepingu sõlmimise ajahetke seisuga. Sellise võrdluse tegemine

ja tõendite esitamine oli kostja kohustus. Müügilepingu kontekstis ei olnud hageja ei pädev ega

kohustatud professionaalsele kostjale tema tegevusvaldkonnas kehtivat regulatsiooni

tutvustama. Hageja eitab kategooriliselt seda, et ta oleks täitmise raskenemist omaks võtnud.

36. Maakohus kvalifitseeris ebaõigesti uuenenud nõuete kehtestamise vääramatu jõu asjaoluks.

Seda ei saa lugeda vääramatu jõu asjaoluks isegi juhul, kui peaks möönma, et uuenenud nõuded

raskendasid lepingu täitmist. Maakohus jättis oma hinnangu andmisel tähelepanuta, et kostja

on professionaalne turuosaline, kellega hageja sõlmis lepingu täiesti õigustatud eeldusega, et

viimane teab enese poolt müüdavale kaubale kehtivaid nõudeid ja seadusandlikku seisukorda.

On täiesti loomulik, et valdkonnas tegutseval professionaalil peab olema suurem võime

võimalikke riske ette näha, nendega arvestada ning riskide realiseerumisel neid ületada. Isegi

kui vastaks tõele, et lepingu sõlmimise hetkel ei kehtinud jäätmepuidu suhtes mingeid norme,

pidi kostja ette nägema seda, et selliste nõuete täiendav kehtestamine pole välistatud. Puudub

igasugune alus väita, et avaliku asutuse poolt nõuete kehtestamine mingile kaubaklassile oleks

sedavõrd erakordne, ettenägematu ja ületamatu takistus, et seda võiks tõlgendada kui

vääramatut jõudu. Samas maakohus möönis, et uuenenud nõuete kehtestamine ei muutnud

kostja jaoks lepingu täitmist võimatuks. Maakohus selgitas, et lepingu lisas C nõuetele vastavat

puitu oli võimalik tarnida, ent see oleks kujunenud kostjale kallimaks. Sellise faktihinnangu

andmisega välistas maakohus, et uuenenud nõudeid saaks käsitleda vääramatu jõu ilminguna.

Kategooriliselt väär on vääramatuks jõuks tembeldada takistust, mida on võimalik rahaga

ületada. Selliselt takistuste ületamine on osaks võlgniku garantiivastutusest vastavalt VÕS

§ 103 lg-le 1.

37. Arusaamatuks jääb maakohtu selgitus, et kuivõrd Keskkonnaameti muutunud nõuded olid

üllatavad isegi Eesti Vabariigi omandis oleva energiaettevõtte kontserni kuuluvale hagejale, siis

polnud mõistlik eeldada, et Keskkonnaameti uued nõuded pidid olema ettenähtavad ja

välditavad kostjaks olevale välisriigi ettevõttele. Hageja selgitas korduvalt, et ta ei ole ekspert

jäätmepuidu impordi-ekspordi regulatsiooni osas, mistõttu ta palkaski konkursi vahendusel

endale professionaalse partneri jäätmepuidu maale toomiseks.

2-20-11922

38. Maakohus luges vääramatuks jõuks sellist asjaolu, mida kostja pidanuks ette nägema.

Käesoleval juhul vääramatut jõudu ei ilmnenud. Lepingu lisas C kirjeldatud nõuetele vastava

jäätmepuidu tarnimine oli ühtviisi võimalik nii lepingu sõlmimisel, kui ka igal hetkel pärast

seda.

39. Maakohus sisustas ebaõigesti kostja lepingulisi kohustusi. Hagejal ei olnud kohustust

ammendavalt lepingus üles loetleda kõiki võimalikke seadusest tulenevaid nõudeid, mis võisid

jäätmepuidule või laiemalt tarnekohustuse täitmisele kohalduda. Maakohus jõudis arusaamatult

järeldusele, et lepingus sätestatud nõuded ja kriteeriumid on kokku lepitud sedavõrd

ammendavalt, et vabastada kostja mistahes muude seadusest tulenevate nõuete järgimisest

vaatamata sellele, kas need olid jõus juba lepingu sõlmimisel (THS § 10 p 5) või jõustusid

pärast seda (uuenenud nõuded). Maakohus laiendas seaduse dispositiivsust rohkem kui kostja

ise, kui leidis, et THS § 10 p 5 järgimine ei ole kostjale kohustuslik.

40. Maakohus tõlgendas ebaõigesti poolte kokkulepet vääramatust jõust teatamise kohta.

Pooled leppisid lepingu punktis 11.3 kokku, et vääramatu jõu ilmingu kohta tuleb mõjutatud

poolel teisele poolele esitada kirjalik teade viivitamatult, kuid hiljemalt 7 päeva jooksul alates

vääramatu jõu takistuse tekkimisest. Maakohus leidis ebaõigesti, et eelviidatud lepingupunkti

ei pidanud kostja järgima. Arvestades, et kostja ei maininud lepingu täitmisperioodi vältel

kordagi vääramatut jõudu ei kirjalikult ei üheski teises vormis, järeldas maakohus

põhjendamatult, et kostja täitis oma vääramatust jõust teatamise kohustust.

41. Maakohus jagas tõendamiskoormise valesti. Maakohus eiras asjaolu, et hageja vaidles vastu

sellele, et uuenenud nõuded kuidagi oleks muutnud võimatuks lepingu täitmist, ja vastupidi

luges, et hageja on nõus sellega, et lepingu täitmine muutus uuenenud nõuete kehtestamisega

keerulisemaks. Omaksvõtu tuvastamine eeldab, et kohus järgiks TsMS § 392 lg 1 p 3, s.t et

kohus peab eeldatava omaksvõtu olukorras võimalusel küsima poole seisukohta asjaolu kohta

ning alles siis, kui pool ei avalda pärast seda otseselt või kaudselt tahet asjaolu vaidlustada, on

alust lugeda, et pool on asjaolu omaks võtnud. Maakohus seda ei teinud. Nii vabastas maakohus

kostja selliste asjaolude tõendamisest, mis on tema vastuväidete keskseks eelduseks. Eelnevat

arvestades on tõendamata sisuliselt kõik kostja õiguslikud seisukohad ning maakohus on

lahendanud vaidluse tervikuna valesti.

42. Maakohus rikkus ka otsuse põhjendamiskohustust (TsMS § 436 lg 1), nõustudes kostja

seisukohtadega, kuid jätnud järeldustele jõudmise jälgitavalt põhjendamata. Otsus on üllatav

osas, milles maakohus omistas hageja e-kirjadele sisult omaksvõtu laadse iseloomu. Maakohus

ei tuvastanud omaksvõttu selleks nõutaval viisil ega arutanud seda hagejaga, et tema esindajate

e-kirjadel võib olla sedavõrd otsustav tähendus.

Vastustaja seisukoht

43. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

44. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 järgi tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja

apellatsioonkaebus rahuldamata.

2-20-11922

45. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks

esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kui puuduvad kahtlused

vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava

ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

46. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus vaidluse lahendamiseks oluliste faktiliste

asjaolude tuvastamisel menetlusõiguse norme rikkunud. Maakohus on läbi viinud nõuetekohase

eelmenetluse ja arutanud pooltega piisavas mahus nii tõendamiskoormust kui õiguse

kohaldamisega seonduvat. Erinevalt hagejast on kolleegium seisukohal, et maakohus on

jõudnud lepingu asjassepuutuvaid sätteid analüüsides paikapidavatele järeldustele ning

kohaldanud õigesti asjakohast materiaalõigust. Kohtu hinnang esiletoodud asjaoludele ja nende

kinnitamiseks esitatud tõenditele on olnud igakülgne, täielik ja objektiivne. Kolleegiumil ei ole

alust anda käsitatud lepingupunktidele teistsugust hinnangut, kohaldada materiaalõigust teisti

ega kujundada nõude aluseks olevate asjaolude suhtes maakohtu järeldustega võrreldes erinevat

seisukohta. Maakohtu otsus on piisavalt põhjendatud. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse

põhjendustega ja järgib neid, mistõttu neid käesolevas otsuses TsMS § 654 lg 6 järgi ei korrata.

47. Hageja on apellatsioonkaebuses enamasti korranud maakohtus esitatud väiteid ja

vastuväiteid, mida maakohus on vaidlustatud otsuses põhjalikult käsitanud. Hageja

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust vaidlustatud otsust tühistada ega muuta. Vastuseks

apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

48. Vastupidiselt hageja seisukohale leiab ringkonnakohus, et maakohus tuvastas olulised

lepingu eseme omadusi puudutavad tingimused õigesti. Maakohus tuvastas, et lepingu p-s 5.1

olid pooled viitega lepingu lisale C kokku leppinud kostja poolt müüdava jäätmepuidu

kvaliteedinõuetes. Maakohus käsitas otsuses põhjalikult lepingu lisas C sisalduvat

pooltevahelist kokkulepet müüdavate puidujäätmete kvaliteedi kohta ja järeldas poolte

seisukohti, pooltevahelist kirjavahetust, Keskkonnaameti 18.10.2019 kirja ja ka läbirääkimiste

käigus väljatöötatud uue lepingu projekti sisu analüüsides õigesti, et lepingus kokkulepitud

kvaliteedinõuded erinesid oluliselt Keskkonnaameti rakendatud uutest tingimustest. Seejuures

ei ole põhjendatud hageja etteheited tõendamiskoormuse jaotamise osas. Kostja tõi esile asjaolu

ja tõendas seda pooltevahelise kirjavahetusega, et pärast lepingu sõlmimist teavitas hageja

kostjat Keskkonnaameti rakendatud uutest tingimustest, sh möönis hageja, et pakkumises olid

hoopis teised tingimused, kui pärast uute tingimuste kehtestamist. Ringkonnakohus ei nõustu

apellatsioonkaebuse seisukohaga, et maakohus ei saanud vaidluse lahendamisel arvestada

e-kirjades väljendatud seisukohtadega. Maakohus ei käsitanud hageja seisukohti omaksvõtuna,

nagu hageja ekslikult leiab. Maakohus hindas asjas esitatud tõendeid ja kujundas nende järgi

oma siseveendumuse. Kirjavahetusest nähtuvalt oli e-kirjades väljendatud seisukohad

kooskõlastatud hageja juhtkonnaga (I kd, tl 115). Asjaolu, et nõudmised jäätmepuidu

tarnimisele olid oluliselt muutunud, kinnitas ühtlasi ka see, et pooled asusid läbirääkimistesse

lepingu sõlmimiseks uutel tingimustel. Selleks puudunuks vajadus, kui tingimused ja nõuded

ei oleks muutunud või oleks olnud võimalik lepingut täita ka uute Keskkonnaameti kehtestatud

tingimuste järgi.

49. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus kvalifitseeris

ebaõigesti uuenenud nõuete kehtestamise vääramatu jõu asjaoluks. Hageja määras hanke

tingimused ja leping sõlmiti mõlema poole teadmises, millistele tingimustele peab tarnitav

jäätmepuit vastama. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et pooltevahelise lepingu esemeks

olnud jäätmepuit ei pidanud Keskkonnaameti poolt hiljem kehtestatud kõrgendatud

nõudmistele vastama ning kostja ei saanud ega pidanud ette nägema, et lepingus kokkulepitud

tingimustele vastava jäätmepuidu tarnimine Eestisse muutub sisuliselt kohe pärast lepingu

2-20-11922

sõlmimist kokkulepitud tingimustel õiguslikult võimatuks. Lepingut sõlmides said pooled

arvesse võtta olemasolevat õiguslikku regulatsiooni.

50. Apellatsioonkaebuses leiab hageja, et puudub igasugune alus väita, et avaliku asutuse poolt

nõuete kehtestamine mingile kaubaklassile oleks sedavõrd erakordne, ettenägematu ja

ületamatu takistus, et seda võiks tõlgendada kui vääramatut jõudu. Ringkonnakohus hagejaga

ei nõustu. Maakohus viitas õigesti lepingu p-le 11.1, milles pooled otsesõnu pidasid

võimalikuks vääramatu jõu asjaoluks muu hulgas ka valitsusasutuste akte, mis muudavad

lepingu nõuetekohase täitmise võimatuks.

51. Hageja märgib kaebuses, et kostja oleks pidanud oskama professionaalse turuosalisena

arvestada asjaoluga, et seadusandlik olukord võib muutuda. Lepingu p-s 11.1 kokkulepitu seda

seisukohta ei toeta. Viidatud lepingupunktis on pooled vastupidiselt hageja seisukohale kokku

leppinud, et õigusaktide muutmist võib pidada vääramatuks jõuks. Hageja etteheide võiks olla

asjakohane, kui Keskkonnaameti nõuded oleksid olnud kehtestatud enne lepingu sõlmimist.

Sellisel juhul oleks põhjendatud kaaluda, kas pooled teadsid või oleksid pidanud teadma

vastavatest nõuetest. Puudub vaidlus, et enne Keskkonnaameti rakendatud kvaliteedinõudeid ei

olnud

Eesti

Vabariigis

jäätmepuidu

tarnimine

õiguslikult

reguleeritud.

Kuivõrd

Keskkonnaameti kehtestatud nõudeid jäätmepuidule ei ole kostjal võimalik mõjutada ega nende

kehtestamist ette näha, järeldas maakohus õigesti, et nimetatud asjaolu oli kostja suhtes

vääramatu jõu (force majeure) asjaolu.

52. Maakohus ei sisustanud kostja lepingulisi kohustusi ebaõigesti, kui leidis, et THS § 10 p 5

antud juhul ei kohaldu. Viidatud säte käsitab biomassina puidujäätmeid, mis ei või

puidukaitseainetega töötlemise või puidupinna katmise tulemusena sisaldada halogeenitud

orgaanilisi ühendeid või raskmetalle, sealhulgas eelkõige ehitamisel ja lammutamisel tekkivaid

puidujäätmeid. Kostja juhib vastuses apellatsioonkaebusele asjakohaselt tähelepanu, et lepingu

esemeks olev ümbertöödeldud puit ei olnud klassifitseeritav biomassiks ei lepingu sõlmimisel

ega ka pärast Keskkonnaameti rakendatud kvaliteedinõudeid. Seega pooltevahelisest lepingust

nähtuvalt ei soovinud hageja THS § 10 p-s 5 mõttes biomassi tarnimist.

53. Maakohus tõlgendas õigesti poolte kokkulepet vääramatust jõust teatamise kohta.

Vaatamata sellele, et lepingu p 11.3 järgi oleks kostja pidanud hagejat teavitama tema suhtes

vääramatu jõu tekkimisest, järeldas maakohus põhjendatult, et kuna vääramatu jõu aluseks

olevatest asjaoludest teavitas kostjat hageja, ei pidanud kostja formaalse nõude täitmiseks

vääramatust jõust uuesti hagejat teavitama.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

54. Seoses hagi rahuldamata jätmisega jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 järgi maakohtu

menetluskulud hageja kanda. Kindlaksmääratud menetluskulude suurust ei ole hageja

apellatsioonkaebuses vaidlustanud.

55. Ringkonnakohtu menetluskulud tuleb seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega

jätta TsMS § 171 lg 1 järgi apellandi (hageja) kanda.

56. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse

alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas,

millega seoses kulud tekkisid.

2-20-11922

57. Kostja (vastustaja) menetluskulude nimekirjast nähtub, et kostja on kandnud

apellatsiooniastmes menetluskulusid esindaja tasuna 1836 eurot (käibemaksuta). Kostja

lepinguline esindaja on kostja esindamisel kulutanud 10 tundi 48 minutit.

58. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks

määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja

kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kostja lepingulisel

esindajal kulus apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja sellele vastuse koostamiseks, sh kliendile

e-kirja koostamiseks, kokku 10 tundi 18 minutit. Arvestades, et vastuse koostamiseks tuli

esindajal tutvuda mahuka maakohtu otsusega ja sisuka apellatsioonkaebusega, saab toimingute

tegemiseks pidada põhjendatuks taotluses märgitud ajakulu. Lisaks kulus esindajal kokku 30

minutit ringkonnakohtu kirjaga tutvumiseks, kliendile info edastamiseks ja menetlusliku

olukorra selgitamiseks, samuti kliendi vastusega tutvumiseks ja menetluskulude nimekirja

koostamiseks. Eeltoodud toimingud on ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud ja ajakulu 30

minutit vajalik. Kostja lepingulise esindaja tunnitasu 170 eurot (käibemaksuta) võib pidada

põhjendatud ja vajalikuks. Seega kuulub hüvitamisele 1836 eurot (käibemaksuta). Kostja on

esitanud ka TsMS § 177 lg-le 4 vastava taotluse, mille ringkonnakohus rahuldab ja hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt kuulub alates käesoleva lahendi jõustumisest väljamõistmisele

viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

59. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 järgi

võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks

õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude

summa ületab 280 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)