2-20-5659/26 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Liis Arrak, liikmed Maris Kuurberg ja Gea Lepik

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. detsember 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-5659

Kohtuasi

Funktouch OÜ hagi LVR Kapital OÜ vastu kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 18. märtsi 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Funktouch OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

9792 eurot 72 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant) Funktouch OÜ (registrikood 12300813),

lepinguline esindaja Valeria Titova

Kostja (vastustaja) LVR Kapital OÜ (registrikood

12786980), lepinguline esindaja vandeadvokaat Viktor

Särgava

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Funktouch OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Harju Maakohtu 18. märtsi 2021. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid

osaliselt muuta ja täiendada kohtuotsuse põhjendusi.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud Funktouch OÜ kanda. LVR Kapital OÜ ei ole

taotlenud lepingulise esindaja kulude hüvitamist ega esitanud menetluskulude

nimekirja.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

2-20-5659

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Funktouch OÜ (hageja) esitas 16. aprillil 2020 Harju Maakohtule LVR Kapital OÜ (kostja)

vastu hagi, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja kahjuhüvitise 16 565 eurot 41 senti.

Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda. Hageja täpsustas oma nõuet 18. detsembri

2020. a menetlusdokumendis ja 18. veebruaril 2021. a kohtuistungil, sh võttis hageja oma

nõude osaliselt tagasi ning lõplikuks nõude suuruseks jäi 7491 eurot 20 senti.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 5. augustil 2019 üürilepingu, mille alusel andis

kostja hageja kasutusse Tallinnas Läänemere tee 30 asuvad ruumid (kaubandus- ja laopind).

Kostja tegi ruumides remondi, mille eest tasus hageja kostjale 873 eurot 52 senti. Hageja avas

ruumides vesipiibupoe ning hoidis kaupa (peamiselt vesipiibusütt) laoruumides. 13., 14., 17. ja

27. oktoobril 2019 toimus ruumides veeuputus (põrand oli vett täis), mis oli tingitud suurest

sademete hulgast neil päevadel – tugeva vihmasaju tõttu tõusis veetase keskmisest kõrgemale

ning vesi sattus läbi hoone konstruktsioonide üüriobjektile. Ei ole välistatud, et vesi võis sattuda

üüriobjektile ka sadeveekanalisatsiooni kaudu. Veeuputusega puutus kokku ka sama hoone

teine üürnik. Hageja teavitas sellest iga kord kostjat, kostja aitas vett koristada ning lubas teha

hoonele hüdroisolatsiooni ja hüvitada hagejale tekkinud kahju kindlustuse kaudu, kuid ei ole

seda teinud. Veeuputuse tõttu oli ruumis kõrge pinna- ja õhuniiskus, mille tagajärjel märgusid

nii hageja kaup kui ka riiulid. Kahjustatud kaup, mis tuli maha kanda, maksis 7732 eurot

99 senti (algses hagiavalduses 14 262 eurot 89 senti). Riiulite taastamine maksis 1428 eurot.

Veeuputuste tõttu osutus mittevajalikuks ka ruumides 873 euro 52 sendi eest tehtud remont,

sest hageja ütles üürilepingu üles.

1.2. Kostja vastutab hagejale tekkinud kahju eest, sest üüritud ruumid olid puudustega (puudus

hüdroisolatsioon). Kostja rikkus üürilepingu p 8.2.1, mille järgi kohustus üürileandja tagama

hoone põhikonstruktsioonide korrasoleku, samuti võlaõigusseaduse (VÕS) § 276 lg-t 1, mille

järgi pidi kostja tagama üüritud ruumide nõuetekohase seisundi. Kui ruumid oleks olnud

sobivas seisundis (ruumides oleks olnud hüdroisolatsioon), ei oleks veeuputust tekkinud ja

hageja kaup ning riiulid ei oleks veekahjustusi saanud. Samuti ei oleks osutunud kasutuks

ruumides tehtud remont.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

2.1. Kostja vastuväidete kohaselt on hageja esitanud osaliselt ebaõigeid väiteid.

Pooled sõlmisid üürilepingu, kuid hageja on esitanud vale üürilepingu. Kostja ei teinud üüritud

ruumides remonti. Kostja väljastas hagejale arve summaga 873 eurot 52 senti vannitoa

seadmete ja valgustite eest. Hageja leidis ise töövõtjad ja korraldas remondi. Hageja teatas

kostjale 13., 14. ja 27. oktoobril 2019 üleujutusest, kuid 17. oktoobri 2019. a üleujutusest ei ole

hageja kostjat teavitanud. Kolm korda oli vesi põrandal ning kostja andis hagejale seadmed

ruumi kuivatamiseks. Pooled ei tuvastanud põhjust, miks sattus vesi põrandale. Hageja saatis

2-20-5659

kostjale 20. detsembril 2019 e-kirja, mille kohaselt oli väidetavalt kahjustatud esemete väärtus

7486 eurot 40 senti, mitte 16 565 eurot 41 senti.

2.2. Hageja ei ole tõendanud, et vesi sattus põrandale kostjast tulenevatel põhjustel. Kuigi

pooled spekuleerisid pärast vee ruumidesse sattumist erinevate põhjuste, sh välistegurite üle, ei

ole kostja kunagi omaks võtnud, et vesi sattus põrandale tema süül. Hageja esitatud asjaolude

alusel ei saa järeldada, et üleujutus tekkis hoone puudulike konstruktsioonide või

kanalisatsiooni tõttu. Ei ole välistatud, et vesi sattus põrandale ruumide hooletu kasutamise

tõttu.

2.3. Hageja ei ole tõendanud kahju tekkimist ja suurust. Hageja esitatud dokumendid ei tõenda,

et nimetatud kaup asus üleujutuste ajal üüripinnal, sh ei ole osa arvetel märgitud kaupa vastu

võetud ja osa oli ilmselt juba müüdud, sest omandati 2018. Fotode kohaselt oli vesi osaliselt

põrandal ning kahjustada võis saada üksnes vahetult põrandal asunud kastides olnud, mitte kogu

kaup. Hageja ei ole tõendanud, et kaup, mis ei olnud veega otseses kokkupuutes, muutus

põrandal olnud vee tõttu kasutuskõlbmatuks (märgus). Hageja mahakantud kaup ei ole foto

järgi kahjustatud. Kauba kahjustamist ei saa tõendada tundmatu isiku kirjalik kinnitus. Lisaks

on kinnitus abstraktne.

2.4. Hageja oli kahju tekkimises ise süüdi, sest ladustas kaupa põrandal. Hoolsalt tegutsev isik

oleks ladustanud kaupa riiulitel.

2.5. Üürilepingu p 11.1 järgi ei vastuta kostja hageja vara kahjustamise eest, v.a kui kostja

rikkus tahtlikult kohustust, ning hageja pidi kauba kindlustama. Kuna hageja pidi kauba

kindlustama, ei saanud kostja ette näha sellise kahju tekkimist.

Menetluse käik

3. Maakohus selgitas 20. novembri 2020. a eelistungil hagejale nõude kvalifikatsiooni ja sellest

tulenevalt asjaolude tõendamise koormust ning määras hagejale tähtaja täienduste ja tõendite

esitamiseks kuni 18. detsembrini 2020 ning kostjale tähtaja vastamiseks ja vajadusel

täiendavate tõendite esitamiseks kuni 15. jaanuarini 2020. Maakohus selgitas, et lahendab

pärast seda taotlused.

4. Hageja esitas 18. detsembril 2020 menetlusdokumendi, milles taotles hageja seadusliku

esindaja vande all ärakuulamist, samuti lisas hageja menetlusdokumendile kirjalikke tõendeid,

sh Riigi Ilmateenistuse veebilehe väljavõtted sademete hulga kohta. Hageja märkis mh, et juhul,

kui kostja endiselt ei nõustu, et veeuputused on talle omistatavad, soovib hageja esitada

täiendavaid tõendeid, sh taotluse hoone ehitustehnilise ekspertiisi läbiviimiseks.

5. Kostja esitas 15. jaanuaril 2021 seisukoha hageja menetlusdokumendi kohta, kuid ei lisanud

uusi tõendeid.

6. Hageja esitas 5. veebruaril 2021 menetlusdokumendi, milles palus määrata hoone

ehitustehnilise ekspertiisi eesmärgiga selgitada välja hoone põhikonstruktsioonide seisukord

ning kuulata tunnistajana üle Y, kes saab anda ütlusi selle kohta, kui palju vett oli põrandal ning

milline kaup asus ruumides ja kas see sai kahjustada.

7. Harju Maakohus jättis 16. veebruari 2021. a määrusega hageja taotlused menetlemata, sest

hageja esitas taotluse pärast kohtu määratud tähtaega ning taotluste menetlemine põhjustab asja

lahendamise viibimist. Hageja ei ole põhistanud, et tal oli mõjuv põhjus hilinemiseks. Lisaks

on taotlused ebamäärased.

2-20-5659

8. Hageja esitas 17. veebruaril 2021 maakohtu tegevuse kohta vastuväite. Maakohus arutas

vastuväidet 18. veebruari 2021. a kohtuistungil ja jättis vastuväite rahuldamata.

Maakohtu otsus ja põhjendused

9. Harju Maakohus jättis 18. märtsi 2021. a otsusega hageja kahju hüvitamise nõude 6772 euro

69 sendi osas hagi tagasivõtmise tõttu läbi vaatamata ning 7491 euro 20 sendi osas rahuldamata.

Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja

menetluskulude hüvitise 1890 eurot koos kohustusega tasuda sellelt alates otsuse jõustumisest

kuni kohase täitmiseni seadusjärgses määras viivist.

9.1. Maakohus tuvastas asjas järgmised olulised asjaolud:

-

pooled sõlmisid 5. augustil 2019 äriruumi üürilepingu, mille alusel andis kostja

tähtajaliselt tasu eest hageja kasutusse Tallinnas Läänemere tee 30 asuvad ruumid;

üürilepingu p 8.2.1 järgi kohustus üürileandja tagama mh hoone põhikonstruktsioonide

korrasoleku;

-

hageja avas ruumides vesipiibupoe, kus lisaks vesipiipudele oli võimalik osta ka

lisavarustust (tubakat, sütt jms);

-

13., 14. ja 27. oktoobril 2019 sattus vesi üüritud ruumide põrandale;

-

13., 14. ja 27. oktoobril 2019 (maakohtu otsuses ekslikult ka 2020) sadas Tallinnas

keskmiselt rohkem vihma, sh oli sademete summa 13. oktoobril 2019 13,7 mm

hommikul ja 12,0 mm õhtul, 14. oktoobril 2019 vastavalt 4,6 ja 9,0 mm ning

27. oktoobril 2019 vastavalt 11,8 ja 22,4 mm ning 27. oktoobril 2019 oli sügise

tugevaim torm;

-

sütt tuleb ladustada kuivas jahedas kohas puidust kaubaaluste peal;

-

hageja hoiustas osa kaupa põrandal.

9.2. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja tõendanud, et kostja rikkus lepingut,

mistõttu ei ole alust hagi VÕS § 115 lg 1 alusel rahuldada.

Hageja ei ole tõendanud, et kostja rikkus VÕS §-s 276 ja üürilepingu p-s 8.2.1 sätestatud

kohustusi. Üürilepingu esemeks oleval asjal peavad olema kokkulepitud omadused, samuti

omandused, mis tagavad selle, et asi oleks lepingujärgse eesmärgi päraselt kasutatav. Üleantav

asi peab olema VÕS § 77 lg 1 järgi keskmise kvaliteediga. Kui lepingus ei ole asja seisundit

täpsemalt kirjeldatud, tuleb lähtuda asja kasutusotstarbest üldiselt ning lepingurikkumisega on

tegemist üksnes juhul, kui puudus ei võimalda asja kasutada. Kui puudus tekib kasutamise ajal,

sõltub õiguslik olukord sellest, kas puuduse eest vastutab üürnik või mitte. Kui üürnik ei

vastuta, võib ta nõuda, et üürileandja viiks asja lepingujärgset kasutamist võimaldavasse

seisundisse sõltumata sellest, kas puuduse tekkimise eest vastutab üürileandja või kolmas isik.

Hageja ei ole tõendanud, et üürilepingu esemel ei olnud kokkulepitud omadusi või et see ei

vastanud vähemalt keskmisele kvaliteedile. Hageja ei ole tõendanud oma väiteid puuduliku

hüdroisolatsiooni kohta.

Hageja ei ole tõendanud, kas ja milliseid konkreetseid kohustusi on kostja rikkunud. Hageja on

küll tõendanud, et 13., 14. ja 27. oktoobril 2019 oli vesi üüripinna põrandale sattunud ning et

neil päevadel sadas keskmisest rohkem vihma, kuid keskmisest suurem sademete hulk ei

tõenda, et vesi sattus üüripinnale just ilmaolude tõttu. Ka juhul, kui vesi oleks sattunud

põrandale ilmaolude tõttu, ei ole hageja tõendanud, mil moel rikkus kostja VÕS § 276 lg-s 1 ja

lepingu p-s 8.2.1 sisalduvaid kohustusi. Hageja ei ole tõendanud, et vesi sattus põrandale

kostjast tuleneval põhjusel. Hagiavalduse järgi ei ole selge vee põrandale sattumise põhjus ning

2-20-5659

hageja oletab, et see sattus sinna välitingimuste tõttu. Kostja ei saa vastutada vee põrandale

valgumisega tekitatud kahju eest, kui vee põrandale sattumine ei ole talle omistatav.

9.3. Ka juhul, kui kostja oleks oma kohustusi mingil moel rikkunud, ei ole hageja ise teinud

piisavalt, et kahju ära hoida.

Hageja esitatud fotod ei tõenda kahjustatud kauba olemasolu ega ulatust, kuid need kinnitavad,

et hageja hoidis kaupa põrandal ega täitnud ise söe hoiustamise nõudeid, kuna sütt tuli hoida

jahedas ja kuivas kohas puitalustel. Hageja fotod ei kinnita, et üüripinnal olnud riiul sai

kahjustusi just tulenevalt veeuputusest. Foto üüripinna seinast ei tõenda üüritud ruumi

niiskusastet, selle kestust ega tagajärgi kaubale. End asjatundjaks nimetanud isiku arvamus

tuleb jätta tähelepanuta, sest hageja ei ole tõendanud, et tegemist oli asjatundjaga. Kui hageja

oleks hoiustanud kaupa nõuetekohaselt, ei oleks süsi kahjustada saanud.

9.4. Kuigi üürilepingu p 11.1 kohaselt ei vastuta üürileandja üürniku vara kahjustamise eest,

v.a kui see tekkis üürileandja poolt tema kohustuste tahtliku rikkumise tagajärjel, ning üürnikul

peab olema täielik kindlustuskaitse ruumide ja neis oleva vara suhtes, ei välista see üürileandja

vastutust, sest on VÕS § 106 lg 2 alusel tühine.

9.5. Kuna kostja ei ole üürilepingut rikkunud ja hageja ei saa nõuda kostjalt kahju hüvitamist,

ei hinda kohus rikutud kauba tõttu tekkinud kahju suurust. Remondi tegemise ega selle kulude

kohta ei ole hageja kohtule tõendeid esitanud. Üksnes arve esitamine materjalide eest ei tõenda

kulude suurust ja põhjendatust.

9.6. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetlususkulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 162 lg 1 järgi hageja kanda. Kostja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud on

lepingulise esindaja kulud 1575 eurot (lisandub käibemaks). Lepinguline esindaja tegi

toiminguid 11,25 tunni ulatuses tunnihinnaga 140 eurot (lisandub käibemaks). Arvestades, et

kostjat esindas vandeadvokaat, on tunnitasu põhjendatud. TsMS § 177 lg 4 alusel tuleb

hüvitatavatelt menetluskuludelt tasuda viivist.

Apellatsioonkaebus

10. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus tühistada maakohtu otsuse osas, millega

maakohus jättis hagi rahuldamata, ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta

menetluskulud kostja kanda.

10.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt rikkus maakohus otsuse põhjendamise kohustust.

Maakohus jättis põhjendusteta tähelepanuta hageja kirjavahetuse kostja esindajaga, millest

tuleneb, et kostja ei heitnud hagejale ette, et veeuputus tekkis hageja tegevuse tõttu, ning kostja

väljendas valmisolekut veeuputuse tagajärgede kõrvaldamiseks ning pöördus kindlustusandja

poole.

Maakohus jättis põhjendusteta tähelepanuta hageja kirjavahetuse pesumaja omanikuga, kes

puutus samuti kokku samas hoones veeuputusega.

10.2. Maakohus rikkus selgitamiskohustust, sest jättis asja õigeks lahendamiseks välja

selgitamata tähtsad asjaolud.

Maakohus määras 20. novembri 2020. a kohtuistungil hagejale tähtaja täienduste ja tõendite

esitamiseks hiljemalt 18. detsembril 2020 ning kostjale vastamiseks ja vajadusel tõendite

2-20-5659

esitamiseks hiljemalt 15. jaanuaril 2021. Hageja väljendas 18. detsembri 2020. a

menetlusdokumendis selgelt soovi esitada täiendavaid seisukohti ning taotleda ekspertiisi

tegemist ja täiendavate tõendite kogumist, kui kostja ei nõustu endiselt, et veeuputused on talle

omistatavad. Hageja esitaski 5. veebruaril 2021 taotluse ekspertiisi määramiseks ja tunnistaja

ülekuulamiseks, kuid maakohus jättis need hilinenult esitamise tõttu rahuldamata. Hageja

soovis kostja uusi väiteid (tõendid sademete kohta ja nende seostamine veeuputusega on

meelevaldne, sest hoone konstruktsioon ei lase vett läbi; põrandal oli väike loik) ümber lükata.

Maakohus jättis välja selgitamata poolte seisukohad olulistes küsimustes. Samuti jättis

maakohus selgelt määramata, et tegemist oli lõpliku tähtajaga, ning andmata hagejale

võimaluse esitada kostja esitatule oma seisukoht. Maakohus pidanuks määrama pooltele ühise

tähtaja kõigi tõendite esitamiseks. Kohus peab andma pooltele võrdse võimaluse seisukohti

esitada ning olema erapooletu.

Vastustaja seisukoht

11. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

12. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta 657 lg 1 p 2¹ alusel rahuldamata ja

maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ja täiendada kohtuotsuse

põhjendusi.

13. Esmalt märgib kolleegium, et maakohtule ei saa tõendite esitamise tähtaegade määramisel

ega hageja tõendite kogumise taotluste menetlemata jätmisel ette heita menetlusõiguse normide

olulist rikkumist, mis võiks kaasa tuua maakohtu otsuse tühistamise. Ringkonnakohtu

hinnangul ei eksinud maakohus menetlusõiguse normide vastu, kui jättis 16. veebruari 2021. a

määrusega hageja 5. veebruaril 2021 esitatud tõendite kogumise taotlused menetlemata, sest

need olid esitatud hilinenult.

13.1. Ringkonnakohus selgitab, et menetlusosalised peavad TsMS § 329 lg 1 esimese lause

järgi esitama menetluses oma tõendid nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning

see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Selleks annab ka kohus TsMS § 237

lg 1 järgi menetlusosalistele eelmenetluses vajadusel tähtaja tõendite esitamiseks või nende

kogumise taotlemiseks. Kui menetlustoiming jääb kohtu määratud tähtajal tegemata, ei ole

menetlusosalisel TsMS § 66 järgi õigust menetlustoimingut hiljem teha, kui kohus ei pikenda

enda määratud tähtaega või ei menetle menetlusosalise esitatud taotlust või tõendit TsMS § 331

lg-s 1 sätestatud juhul. TsMS § 331 lg 1 järgi menetleb kohus tähtaja möödumise järel esitatud

taotlust või tõendit üksnes siis, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse

lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus.

Hilinenud avaldust menetledes rakendab kohus diskretsiooniõigust, millesse kõrgema astme

kohus saab sekkuda vaid piiratult (vt Riigikohtu 22. novembri 2011. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-113-11, p 57).

13.2. Siinsel juhul tõi hageja hagiavalduses esile, et kostja ei taganud hoone konstruktsioonide

korrasolekut ning üüritud ruumid olid puudustega (puudus hüdroisolatsioon), mistõttu valgus

sadevesi üüritud ruumi põrandale ning kahjustas hageja kaupa ja riiuleid. Hageja ei välistanud

ka vee ruumi sattumist sadeveekanalisatsiooni kaudu. Seega heitis hageja kostjale ette seda, et

2-20-5659

kostja andis tema kasutusse ruumid sellises hoones, millel ei olnud nõuetekohast

hüdroisolatsiooni või mille sadeveekanalisatsioon ei vastanud nõuetele. Tulenevalt TsMS § 230

lg-st 1 pidi hageja hagi esitades teadma, et tal tuleb oma nõude aluseks olevaid asjaolusid ka

tõendada, sest teda esindas kohtumenetluses õigusteadmistega kutseline lepinguline esindaja.

See polnuks vajalik, kui kostja oleks need asjaolud kohtumenetluses TsMS § 231 lg 2

tähenduses omaks võtnud, kuid kostja vaidles hagivastuses neile selgelt vastu. Seega pidi hageja

hiljemalt kostja vastuse järel mõistma, et need asjaolud tuleb tal kohtumenetluses tõendada.

Lisaks selgitas maakohus 20. novembril 2020 asjas korraldatud eelistungil hagejale tema nõude

kvalifikatsiooni ning hageja nõude aluseks olevate asjaolude tõendamise koormust. Mh selgitas

maakohus, et hageja peab tõendama, et kostja on rikkunud üüriobjekti korrashoiukohustust ja

vastutab selle rikkumise eest, samuti kahju tekkimist. Seejuures jäi kostja esindaja ka eelistungil

kindlaks, et ta ei oska öelda, mis põhjusel vesi ruumidesse sattus, ning kinnitas, et see ei ole

tingitud hoone konstruktsioonidest. Mh märkis ka kostja esindaja, et hageja peab tõendama hagi

aluseks olevaid asjaolusid. Eelistungi lõpus määras maakohus hagejale tähtaja täienduste ja

tõendite esitamiseks kuni 18. detsembrini 2020 ning kostjale tähtaja vastamiseks ning vajadusel

täiendavate tõendite esitamiseks kuni 15. jaanuarini 2021 (vt eelistungi protokoll, tl 110 jj).

Seega pidi hageja eelistungi järel mõistma, et tal tuleb tõendada kõik hagi alusena esitatud

asjaolud, sh hoone väidetavad puudused ning üüritud pinnal asunud kauba kahjustumine, ning

teha seda kohtu määratud tähtaja jooksul.

Hageja esitas 18. detsembril 2020 täiendavad selgitused ja kirjalikud tõendid, kuid

ehitustehnilise ekspertiisi korraldamise ning tunnistaja ülekuulamise taotluse esitas ta alles

5. veebruaril 2021, s.o pärast kohtu määratud tähtaja möödumist. Olukorras, kus maakohus oli

määranud hagejale tähtaja tõendite ja taotluste esitamiseks, kuid hageja esitas taotlused pärast

selle tähtaja möödumist, ei olnud maakohtul kohustust neid taotlusi menetleda, sest see oleks

selgelt põhjustanud kohtuasja lahendamise viibimist, millele juhtis tähelepanu ka kostja oma

9. veebruari 2021. a vastuses. Hageja ei ole toonud apellatsioonkaebuses esile, mil viisil on

maakohus TsMS § 331 lg-s 1 sätestatud diskretsiooni piire ületanud, ning seda ei saa järeldada

ka ülaltoodud asjaoludest. Olukorras, kus hageja pidi teadma, et ta peab hagi aluseks olevaid

asjaolusid tõendama, kostja oli neile asjaoludele hagivastuses ja eelistungil vastu vaielnud ning

maakohus oli hagejale tõendamiskoormist selgitanud ning määranud tõendite esitamiseks

tähtaja, kuid hageja esitas ekspertiisi ja tunnistaja ülekuulamise taotluse tähtaja möödumise

järel, oleks hageja taotluste menetlemine selgelt põhjustanud asja lahendamise viibimise ning

maakohtul oli õigus jätta hageja taotlused TsMS § 331 lg 1 järgi menetlemata. Nimetatud

asjaoludest ei tulene ka seda, et hagejal oli mõjuv põhjus hilinemiseks TsMS § 331 lg 1

tähenduses. Seega minetas hageja kohtu määratud tähtaja möödudes võimaluse esitada hagis

nimetatud asjaolude tõendamiseks uusi tõendeid, kuna ei teinud seda õigel ajal.

13.3. Asjaolu, et hageja märkis 18. detsembri 2020. a menetlusdokumendis, et sõltuvalt kostja

vastusest võib ta soovida esitada veel tõendeid, ei anna alust teistsuguseks järelduseks. Kui

hageja soovis esitada hagi aluseks olevate asjaolude kinnituseks tõendeid pärast maakohtu

määratud tähtaega, oleks hageja pidanud taotlema tähtaja pikendamist, kuid seda ei ole hageja

teinud. Ühtlasi ei saa asjaoludest järeldada ka seda, et pikendamiseks oleks olnud mõjuv põhjus

TsMS § 64 lg 1 tähenduses.

13.4. Ka see, et maakohus määras esmalt hagejale tähtaja asjaolude täpsustamiseks ja tõendite

esitamiseks ning seejärel tähtaja kostjale vastamiseks ja vajadusel tõendite esitamiseks, kuid ei

määranud hagejale täiendavat tähtaega kostja vastusele vastamiseks ega võimaldanud seejärel

uusi tõendeid esitada, ei anna alust maakohtu otsust tühistada.

2-20-5659

Ringkonnakohus märgib, et kuigi hageja väitel pidanuks maakohus andma talle võimaluse

esitada kostja 15. jaanuari 2021. a menetlusdokumendile vastuväiteid ja vajadusel ka tõendeid

kostja uute väidete kummutamiseks, ei esitanud kostja selles menetlusdokumendis uusi väiteid

ega lisanud sellele ka uusi tõendeid. Kostja oli kogu menetluse vältel väitnud, et hoone

konstruktsioonides ei olnud puudusi, mis tinginuks veelekke, ning kinnitanud, et üüritud

ruumide põrandal oli kolmel hagis nimetatud päeval vesi. See, et kostja taaskord ei võtnud

omaks hoone puudusi ning pidas meelevaldseks sademete seostamist veelekkega, pidades

põrandal olnud vee kogust minimaalseks, ei tähenda seda, et maakohus oleks pidanud andma

hagejale täiendava tähtaja hagi aluseks olevate asjaolude tõendamiseks või seisukoha

esitamiseks.

13.5. Eelnevat arvestades ei saa maakohtule ette heita seda, et ta jättis menetlusõiguse normide

vastu eksides asjas tähtsad asjaolud välja selgitamata, kohtles pooli ebavõrdselt, oli erapoolik

või ei andnud hagejale võimalust seisukohti ja tõendeid esitada. Maakohus juhtis

menetlusõiguse normidest juhindudes kohaselt menetlust, määras pooltele tähtajad ning andis

mõlemale poolele võimaluse esitada oma seisukohad ja tõendid. Jättes tähtaegselt tõendite

kogumise taotlused esitamata, võttis hageja ise riski, et kohus ei pruugi tema hilinenult esitatud

taotlusi menetleda.

14. Eeltoodu ei tähenda siiski seda, et siinsel juhul oli maakohtul alust jätta hagi rahuldamata

põhjusel, et hageja ei ole tõendanud kostja rikkumist. Selles osas muudab ja täiendab

kolleegium kohtuotsuse põhjendusi.

14.1. Kolleegium selgitab, et VÕS § 276 lg 1 järgi on üürileandja kohustatud andma asja

üürnikule üle lepingujärgseks kasutamiseks sobivas seisundis ja tagama asja hoidmise selles

seisundis lepingu kehtivuse ajal.

Kuna pooled sõlmisid äriruumi üürilepingu, mille p 3.2 järgi kohustus hageja kasutama ruume

kaubandus- ja laopinnana, kuid ei täpsustanud ruumide seisundit ega omadusi, pidid ruumid

olema kaubandus- ja laopinnana kasutatavad ning vastama VÕS § 77 lg 1 järgi keskmisele

kvaliteedile, nagu leidis õigesti ka maakohus. Arvestades seda, et maakohus tuvastas, et 13.,

14. ja 27. oktoobril 2019 sadas Tallinnas keskmiselt rohkem vihma ning vesi sattus üüritud

ruumide põrandale, ei olnud vähemalt neil päevadel ruumid keskmise kvaliteediga kaubandus-

ja laopinnana kasutatavad, st üüritud ruumidel ilmnes nende kasutamise ajal puudus. Iga

keskmise kvaliteediga siseruumides paikneva kaubandus- ja laoruumi põrand peab

ilmastikutingimustest sõltumata püsima kuiv. Seega rikkus kostja üürileandjana kohustust anda

hagejale üürilepingu alusel üle ruumid, milles on ka tugeva vihmasaju korral võimalik pidada

kauplust ning ladustada kaupa, ilma et vesi oleks põrandal (vt ka Riigikohtu 23. veebruari

2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-06, p 9).

Kuigi kostja väitel ei ole rikkumine talle omistatav, ei ole kostja toonud esile asjaolusid, mille

alusel saaks järeldada, et kostja ei vastuta kohustuse rikkumise eest. Võlgnik vastutab

VÕS § 103 lg 1 järgi lepingust tuleneva kohustuse rikkumise korral, v.a kui rikkumine on

VÕS § 103 lg 2 tähenduses vabandatav, st võlgnik rikkus kohustust vääramatu jõu tõttu,

seejuures eeldatakse, et rikkumine ei ole vabandatav. Siinsel juhul eitab küll kostja oma

vastutust, kuid ei ole toonud esile, et ta rikkus kohustust vääramatu jõu asjaoludel. Kostja

tugines küll sellele, et lepingu p 11.1 järgi ei vastuta ta tekkinud kahju eest, kuid maakohus asus

põhjendatult seisukohale, et selline vastutuse piirang on tühine.

Kui üüritud asjal tekib lepingu kehtivuse ajal puudus, mille eest üürnik ei vastuta ja mida ta ei

pea oma kulul kõrvaldama, võib üürnik VÕS § 278 p-de 1 ja 3 järgi nõuda üürileandjalt puuduse

2-20-5659

kõrvaldamist VÕS § 279 alusel, aga ka kohustuse rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamist

VÕS § 115 alusel. Üürnikul on õigus kasutada neid õiguskaitsevahendeid ka siis, kui asja

lepingujärgne kasutamine on takistatud asjaolu tõttu, mis tekkis enne lepingu sõlmimist või

lepingu sõlmimise ajal (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 23. oktoobri 2006. a otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-82-06, p 12). Kuigi kostja väitis, et vesi võis sattuda põrandale ka hagejast tulenevalt,

ei ole kostja oma väidet täpsustanud ega tõendanud. Seega pidi kostja veelekke oma kulul

kõrvaldama ning hüvitama hagejale rikkumisega, s.o ebakvaliteetsete ruumide kasutusse

andmisega põhjustatud kahju.

14.2. Seejuures ei ole vaidluse lahendamisel, sh kostja rikkumise tuvastamisel tähtsust hageja

esitatud sõnumivahetusel kostja esindajaga ning samas hoones ruume üüriva pesumaja

omanikuga. Hageja juhib küll õigesti tähelepanu sellele, et maakohus pidanuks võtma ka nende

hageja esitatud tõendite kohta otsuses seisukoha, sh selgitama, miks ta ei arvesta neid vaidlust

lahendades, kuid ringkonnakohtu hinnangul oli maakohtul alust jätta need tõendid TsMS § 238

lg 5 järgi arvestamata.

Ringkonnakohus selgitab, et TsMS § 230 lg 1 järgi pidi hageja tõendama kohtumenetluses

üksnes neid asjaolusid, millele tuginesid tema nõuded, ning kohus pidi võtma vastu ja

arvestama asja lahendades TsMS § 238 lg 1 järgi ainult neid tõendeid, millel on asjas tähtsust.

Hageja esitas koos hagiavaldusega sõnumivahetuse kostja esindaja C-ga (tl 29–36), millega

hageja soovis tõendada, et ta edastas kostjale veelekke järel kõik fotod ning C palvel kahju

kalkulatsiooni, mille C pidi edastama oma kindlustusandjale. Nimetatud asjaoludel ei ole aga

hageja kahjunõude lahendamisel, sh kostja rikkumise tuvastamisel tähtsust, sest hageja ja kostja

esindaja suhtlus pärast vee põrandale sattumist ei kinnita kostja rikkumist ega selle tõttu hagejal

kahju tekkimist.

Lisaks esitas hageja 18. detsembri 2020. a menetlusdokumendi lisana venekeelse

sõnumivahetuse (tl 125–125 pöördel), kuid ei ole lisanud selle tõlget. Menetlusdokumendis tõi

hageja esile vestlusest järgmised laused: „Terekest! Vesi tõusis iga kord peale pikaajalisi

vihmasid, 3–4 päeva. 4 korda. Hetkel käivad läbirääkimised“. Samuti kinnitas vestlus hageja

hinnangul seda, et esimene veeuputus toimus pesumajas 2017. Hageja pole aga selgitanud,

millist siinse vaidluse olulist asjaolu ta selle kirjavahetusega tõendada soovis. See, et veeleke

oli hoone teistes ruumides ja seda ka juba 2017. aastal, ei puuduta hageja üüritud ruume ega

hagejale väidetavalt tekkinud kahju. Sellest tulenevalt ei ole ka neil asjaoludel vaidluse

lahendamisel tähtsust. Lisaks ei ole hageja esitatud tõendist võimalik aru saada, kellega, millal

ja milliste ruumide üle sõnumeid vahetati.

14.3. Ülaltoodut arvestades jättis maakohus põhjendatult arvestamata hageja tõendina esitatud

sõnumivahetused, sest need ei kinnitanud asjas tähtsaid asjaolusid, kuid asus ekslikult

seisukohale, et hageja ei ole tõendanud, et kostja rikkus üürilepingut.

15. Hoolimata sellest, et kostja rikkus üürilepingut ja vastutas eelduslikult selle eest, jättis

maakohus hagi lõppjäreldusena siiski õigesti rahuldamata, sest hageja ei ole tõendanud, et talle

tekkis 13., 14. ja 27. oktoobril 2019 põrandale sattunud vee tõttu väidetud kahju.

15.1. Esmalt märgib ringkonnakohus, et hageja on menetluse vältel pidevalt muutnud oma

seisukohta kahjustatud kaupa puudutava kahjuhüvitise nõude ja selle suuruse osas, kuid

18. veebruari 2021. a kohtuistungi protokolli ja hageja 18. detsembri 2020. a

menetlusdokumendi kohaselt saab hageja lõplikuks nõudeks pidada kahjuhüvitist 7491 eurot

2-20-5659

20 senti, sh kahjustatud kauba väärtus 5189 eurot 68 senti, riiulite remondikulu 1428 eurot ning

üüritud ruumide remondikulu 873 eurot 52 senti.

15.2. Edasi juhib ringkonnakohus tähelepanu sellele, et maakohus on 20. novembri 2020. a

eelistungil selgitanud hagejale tema tõendamiskoormist, kuid sellest hoolimata ei ole hageja

esitanud kohtule selliseid tõendid, mille alusel saaks kohus tuvastada, kas üldse ja millises

ulatuses kahjustas neil kuupäevadel põrandale sattunud vesi hageja kaupa ja inventari ning

millised olid hageja remondikulud.

15.2.1. Maakohus järeldas asjas esitatud tõendite alusel õigesti, et hageja ei ole tõendanud, et

tema kaup sai veelekke tõttu kahjustada.

Hageja esitas 18. detsembri 2020. a menetlusdokumendi lisana fotod väidetavalt kahjustatud

kaubast (tl 126–127) ja kauba mahakandmise akti (tl 128). Maakohus asus nende fotode alusel

põhjendatult seisukohale, et neilt ei nähtu, et fotodel olev kaup oleks saanud põrandale sattunud

vee tõttu veekahjustusi. Ka ringkonnakohtu hinnangul näivad fotodel olevad pakitud kaubad

kahjustusteta. Kuigi hagile lisatud fotodelt (tl 10, 11, 13, 16, 17, 19, 25 ja 37) nähtub, et osad

põrandal paiknenud kastid võisid olla kokkupuutes veega, ei ole hageja tõendanud, kas ja

millises ulatuses neis kastides olnud kaup veega kokku puutus ja seetõttu riknes. Seejuures ei

ole võimalik ka fotosid kõrvutades järeldada, et väidetavalt kahjustatud kaup oli see, mis

paiknes põrandal. Ka juhul, kui hageja oleks tõendanud, et põrandal olnud kaup sai

veekahjustusi, arvestas maakohus õigesti mh asjaolu, et hageja ladustas ise kaupa valesti, sest

pidanuks niiskustundlikku kaupa ladustama alustel, mitte vahetult põrandal, mis annab alust

arvestada kahju tekkimisel hageja osa ning kohaldada VÕS § 139 ning ei ole välistatud, et kaup

sai kahjustada hagejast tulenevatel asjaoludel.

Kuigi hageja väitel sai kaup ka niiskes ruumis viibimise tõttu niiskuskahjustusi, ei ole hageja

ka seda väidet täpsustanud, sh välja toonud, milline konkreetne kaup sai niiskes ruumis

viibimise tõttu kahjustada, ega millegagi tõendanud vastava niiskuskahjustuse tekkimist, sh kui

kaua oli vesi põrandal ning kas ja millise suurenenud õhuniiskuse põhjustas põrandale sattunud

vesi. Ainuüksi asjaolust, et kaupa tuli hoida jahedas kuivas ruumis ning süsi niiskub, kui see

jätta mõneks päevaks niiskesse ruumi, ei saa järeldada, kas üldse ja milline osa hageja kaubast

tegelikult niiskus ja muutus kasutuskõlbmatuks. Seda, kas ja milline kaup sai vee põrandale

sattumise tõttu kahjustada, ei tõenda ka hageja juhatuse liikme ja raamatupidaja allkirjastatud

kauba mahakandmise akt ega kohtule tundmatu isiku kirjalik selgitus söe võimaliku niiskumise

kohta.

Eelnevat arvestades jättis maakohus põhjendatult rahuldamata hageja kahjunõude 5189 euro

68 sendi ulatuses, sest hageja ei tõendanud, et sellise väärtusega kaup sai üüritud ruumide

põrandale 13., 14. ja 27. oktoobril 2019 sattunud vee tõttu vee- või niiskuskahjustusi, mistõttu

ei olnud seda enam võimalik müüa.

15.2.2. Maakohus järeldas õigesti ka seda, et hageja ei ole tõendanud remondi tegemist ja selle

kulu ega ka seda, et tema riiulid said just 13., 14. ja 27. oktoobril 2019 üüritud ruumide

põrandale sattunud vee tõttu kahjustusi.

Remondikulude kohta esitas hageja üksnes arve, millest nähtub, et kostja esitas selle

materjalide eest (tl 8). Kuna kostja ei võtnud omaks, et ta tegi hagejale üürile antud ruumides

remonti ja esitas selle eest nimetatud arve, ei kinnita see arve remondikulude suurust ega ka

remondi tegemist üldse. Muid tõendeid ei ole hageja remondi tegemise ega selle kulude suuruse

kohta esitanud.

2-20-5659

Riiulite kahjustumise kohta esitas hageja küll fotod riiulitest (129–133), millest nähtub, et

niiskustundlikust materjalist riiulite nurgad on pundunud, kuid nende alusel ei ole võimalik

järeldada, mitu riiulit sai kahjustada ning et need said kahjustada just 13., 14. ja 27. oktoobril

2019 üüritud ruumide põrandale sattunud vee tõttu. Hagiavaldusele lisatud fotode (tl 14, 38, 40,

41) kohaselt võisid küll osad niiskustundlikust materjalist riiulid veega kokku puutuda, kuid ka

nende alusel ei saa järeldada, mitu riiulit võis saada veekahjustusi. Lisaks esitas hageja riiulite

remondiarve (tl 56), mille kohaselt on renoveeritud 14 riiulit ja iga riiuli remondihind on 85

eurot, kuid hageja fotodelt ei nähtu, et kahjustatud oleks saanud sedavõrd suur hulk riiuleid, ega

seda, et tegemist oli 14 samasuguse riiuliga, millel olid täpselt samasugused kahjustused, mille

kõrvaldamine võiks maksta sama palju. Seega ka juhul, kui hageja oleks toonud selgelt esile ja

tõendanud, et 13., 14. ja 27. oktoobril 2019 sai üüritud ruumide põrandale sattunud vee tõttu 14

riiulit kahjustusi, ei ole hageja tõendanud, kas ja kuidas need riiulid korda tehti ning milline oli

iga riiuli remondikulu, arvestades riiuli suurust ja kahjustuse ulatust. Ainuüksi remondiarve

seda siinsel juhul ei tõenda, sest see ei ole kooskõlas fotodelt nähtuvate kahjustustega.

16. Ülaltoodud kaalutlustel jätab kolleegium apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu

otsuse muutmata.

17. Ringkonnakohus märgib, et hoolimata kostja lepingulise esindaja 14. detsembri 2022. a

avaldusest ei ole ringkonnakohtul alust asuda seisukohale, et kostja lepingulise esindaja

volitused on kostja seadusliku esindaja surma tõttu lõppenud. Seetõttu käsitab ringkonnakohus

kostja lepingulist esindajat jätkuvalt kostja esindajana kohtumenetluses.

Kolleegium märgib, et tsiviilkohtumenetluses ei lõppe lepingulise esindaja volitus TsMS § 225

lg 3 järgi seadusliku esindaja muutumisega, sh surmaga. Riigikohus on leidnud, et lepingulise

esindaja esindusõigust kohtus ei muuda asjaolu, et kostja seaduslik esindaja suri (vt Riigikohtu

13. oktoobri 2008. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-08, p 8). Samuti ei ole alust lugeda kostja

lepingulise esindaja volitused lõppenuks esindaja loobumise tõttu. Tsiviilseadustiku üldosa

seaduse § 125 lg 2 p-de 6 ja 8 järgi koosmõjus TsMS § 217 lg-ga 4 võib lepingulise esindaja

volitus lõppeda küll juhul, kui esindaja loobub volitusest või lõppeb volituse andmise aluseks

olev õigussuhe. Siinsel juhul ei ole ringkonnakohtule teada, et esindaja oleks teinud kostjale

ühepoolse volitusest loobumise avalduse ja see oleks jõudnud kostjani, samuti ei ole teada, et

esindusõiguse aluseks olev õigussuhe oleks surma tõttu lõppenud. Lisaks märgib kolleegium,

et ka juhul, kui esindaja lõpetab volituse aluseks oleva lepingu, võib ta TsMS § 225 lg 2 järgi

esindatava huvides edasi tegutseda ja teda esindada niikaua, kuni esindatav on korraldanud oma

huvide kaitsmise muul viisil, et oleks ka pärast lepingu lõpetamist tagatud menetlusosalise

huvide kaitse kohtumenetluses.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

18. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud

TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Kuigi kostjat esindas apellatsioonimenetluses

lepinguline esindaja, ei ole kostja taotlenud lepingulise esindaja kulude hüvitamist ega esitanud

ringkonnakohtule apellatsioonimenetluse kulude nimekirja. Seetõttu ei määra ringkonnakohus

kindlaks kostjale hüvitatavate menetluskulude suurust.

(allkirjastatud digitaalselt)

Liis Arrak, Maris Kuurberg, Gea Lepik