3-21-2038/28 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Virgo Saarmets ja

Maret Altnurme

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.12.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2038

Haldusasi

X kaebus Põllumajandus- ja Toiduameti 23.08.2021

ettekirjutuse nr 12-512-21/001-1 tühistamiseks

Y kaebus Põllumajandus- ja Toiduameti 23.08.2021

ettekirjutuse

nr

12-512-21/003-1

õigusvastasuse

tuvastamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja I X ja kaebaja II Y, ühised esindajad advokaat

Katrin Paulus ja vandeadvokaat Janar Urres

Vastustaja Põllumajandus- ja Toiduamet, esindaja

vandeadvokaat Jaanus Tehver

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 24.03.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Põllumajandus- ja Toiduameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 29.11.2022

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Põllumajandus- ja Toiduameti apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 24.03.2022 otsuse haldusasjas nr 3-21-2038

resolutsiooni p 3 osas, milles vastustajalt mõisteti kaebajate kasuks välja menetluskulud

3197,99 eurot ületavas osas. Teha uus otsus, millega mõista Põllumajandus- ja

Toiduametilt solidaarselt X ja Y menetluskulude katteks välja 3197,99 eurot. Ülejäänud

osas jätta halduskohtu otsus muutmata.

3. Mõista Põllumajandus- ja Toiduametilt solidaarselt X ja Y apellatsioonimenetluse

menetluskulude katteks välja 1400 eurot. Muud menetluskulud ringkonnakohtus jätta

menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 23.01.2023 (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

3-21-2038

2(15)

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Põllumajandus- ja Toiduamet (PTA) on korduvalt kontrollinud lemmikloomade pidamise

nõuete täitmist Võru maakonnas Rõuge vallas Augli külas Männimäe kinnistul, mille omanik

on Y.

2. PTA kontrollis 28.07.2021 taas lemmikloomade pidamise nõuete täitmist Männimäe

kinnistul. Kontroll toimus ette teatamata. PTA koostas kontrolli tulemuste kohta 06.08.2021

protokollid nr 12-512-21/001 (koerad) ja nr 12-512-21/003 (kassid ja küülikud).

Protokolli nr 12-512-21/001 kohaselt on kontrolli eesmärk kindlaks teha, kas koerapidaja X on

täitnud lubaduse ehitada 2021. a juuli lõpuks koertele 600 m2 suurune jooksuaedik, samuti

Maaeluministeeriumi seisukohast lähtuv koerte kettide pikkuse kontroll põllumajandusministri

24.07.2008 määruse nr 76 „Lemmikloomade pidamise nõuded“ (määrus nr 76) § 10 lg 3 alusel.

Kuna loomapidaja keeldus järelevalveametnikke loomapidamiskohta lubamast ja soovis nende

lahkumist kinnistult, kutsusid järelevalveametnikud kohale politsei. Kontrolli juures viibis ka

loomapidaja abikaasa Y. Protokollis nr 12-512-21/003 ei ole märgitud kontrolli eesmärki.

3. PTA kohustas 23.08.2021 ettekirjutusega nr 12-512-21/001-1 Xi võimaldama kõigil ketis

olevatel koertel liikuda vähemalt 40 m2 ulatuses. Ettekirjutus tuli täita hiljemalt 30.09.2021.

PTA hoiatas, et ettekirjutuse tähtajaks täitmata jätmise korral rakendatakse sunniraha kuni

13 000 eurot.

PTA 26.04.2021 kontrollkäigu ajal (29.04.2021 protokoll nr 12-320-21/032) andis loomapidaja

lubaduse ehitada koertele vähemalt 600 m2 suurune jooksuaedik, mis pidi valmima 31.07.2021.

PTA 28.07.2021 kontrollkäigul selgus, et loomapidaja ei ole hakanud aedikut ehitama, samuti

pole ta esitanud ühtki dokumenti, millest selguks, kui palju saavad koerad iga päev ketita

liikuda. PTA mõõtis 28.07.2021 kontrollkäigul kolme koera keti pikkust ning need olid

vastavalt 1,46 m, 2,05 m ja 2,10 m. Määruse nr 76 § 10 lg 3 sätestab, et kui koera kett on

kinnitatud muule sobivale vahendile peale jooksutrossi, siis peab koer saama liikuda vähemalt

40 m2 ulatuses. Loomapidaja ei andnud menetluse käigus tagasisidet.

4. PTA kohustas 23.08.2021 ettekirjutusega nr 12-512-21/003-1 Yi tagama, et küülikute

puuride põrandad oleks alaliselt kaetud sobiva materjaliga, ning esitama hiljemalt 06.09.2021

kolme kassi vaktsineerimist tõendavad dokumendid.

Loomapidaja sõnul on loomapidamiskohas kolm kassi, 10 küülikut ja umbes 30 kitse, samuti

kanad. Loomapidaja peab küülikuid tõuaretuse eesmärgil. Küülikute puurid ei vasta määruse

nr 76 §-s 3 sätestatud nõuetele, sest puuride võrepõrandad olid osaliselt või täielikult katmata

loomale sobiva allapanuga. Selliselt ei ole välistatud looma kinnijäämine või vigastused.

3-21-2038

3(15)

Loomapidaja sõnul on kaks kassi vaktsineerimata. See on vastuolus põllumajandusministri

20.11.2000 määruse nr 67 „Marutaudi tõrje eeskiri“ § 7 lg-ga 1. Loomapidaja ei andnud

menetluse käigus tagasisidet.

5. X ja Y esitasid Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille lõplikeks nõueteks jäid vastavalt

tühistada 23.08.2021 ettekirjutus nr 12-512-21/001-1 ja tuvastada 23.08.2021 ettekirjutuse nr

12-512-21/003-1 õigusvastasus.

Korrakaitseseaduse (KorS) §-des 50 ja 51 sätestatud eeldused valdusesse sisenemiseks ja

valduse läbivaatamiseks sellest kaebajatele ette teatamata ei olnud 28.07.2021 toimingute puhul

täidetud, sest puudus oht või ohukahtlus (KorS § 5 lg-d 2 ja 6). PTA 06.08.2021 protokollides

ega 23.08.2021 ettekirjutustes ei ole selgitatud, miks tuli kaebajate valdust läbi vaadata neid

sellest eelnevalt teavitamata. Koerte jooksuaedik ei pidanud 28.07.2021 veel valmis olema.

Kaebajad olid teinud PTA-ga koostööd ja puudusid varasemad täitmata ettekirjutused. Kaebaja

I suhtes tehtud PTA 11.02.2021 ettekirjutuse nr 12-320-21/005-1 p-i 3, mille kohaselt pidi

kaebaja I tagama kõigile ketis olevatele koertele liikumisala vähemalt 40 m2, tunnistas PTA

12.03.2021 vaideotsusega nr 1-4/134 kehtetuks. Valduse läbivaatamine rikkus kaebaja II

omandiõigust. Järelevalveametnike käitumine mõjus kaebajate lastele hirmutavalt. Kaebaja II

tegi kontrolli ajal koostööd (nt hoidis keti mõõtmise ajal koeri), sest ta oli nõrgemas positsioonis

ja tal polnud valikut. Eeltoodu mõjutab vaidlustatud ettekirjutuste õiguspärasust.

Kaebajal I on umbes 60 kelgukoera. PTA ja Maaeluministeeriumi tõlgendused määrusega nr

76 kehtestatud koerte pidamise nõuetest on pidevalt muutunud. See määrus on väga üldsõnaline

ja seda ei peaks tõlgendama grammatiliselt, vaid lähtudes eesmärgist tagada koerte heaolu.

Kaebaja I on tõendanud, et tema koerad ei ole alaliselt ketis, vaid veokoerad saavad oma

liikumisvajaduse rahuldatud treeningute ja töö käigus. Kaebaja I osaleb koertega võistlustel

ning üksnes ketis hoitavad koerad ei suudaks võistlusdistantse läbida. PTA soovitud 40 m2

suurune liikumisala (s.o umbes 4-meetrine kett) ei tagaks kelgukoerte liikumisvajadust. Ka nt

Norras on kelgukoerte puhkeajal lubatud 12 m2 liikumisruum või umbes 2-meetrine kett, et

koera kaelal ei oleks liigset raskust.

Kaebaja II on temale tehtud 23.08.2021 ettekirjutuse täitnud, kuid soovib selle õigusvastasuse

tuvastamist preventiivsel eesmärgil, eelkõige valdusesse sisenemise ja selle läbi vaatamise

õiguspärasuse kontrollimiseks, sest PTA jätkab tõenäoliselt kontrollkäike. Protokollis esitatud

väide, et kõigis küülikute puurides puudus allapanu, ei vasta tõele. Kontrolli käigus tehti

kaebajale I märkus vaid ühe puuri kohta ja kõiki puure ei kontrollitud, sh oli osa puure kaetud

kattega ja järelevalveametnikud ei eemaldanud katteid. Puurides, kus puudus allapanu, ei olnud

ka küülikuid. Ühes puuris puudus kontrolltoimingu hetkel allapanu, kuid ametnikud tulid

talitusajal ja kaebaja II ei olnud jõudnud veel uut allapanu panna. Kassid tulid kaebajate juurde

ise ja elasid seal vabalt ringi liikudes. Kaebajad on kõik kassid vaktsineerinud ja kiibistanud.

6. PTA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes varasemate seisukohtade juurde.

PTA-l oli õigus teha järelevalvet loomapidamisnõuete üle, sh siseneda ette teatamata

loomapidaja valdusesse ja see läbi vaadata (loomakaitseseaduse (LoKS) § 60 lg 1 ja § 601; KorS

§ 51 lg 1; vt ka Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 15.03.2017 määrus (EL) nr 2017/625 art 9 p

4). Nõuete täitmist ei olnud võimalik kontrollida muul viisil kui valdusesse sisenemisega.

Kaebaja II tegi vastustajaga 28.07.2021 kontrollikäigu ajal koostööd. Seega ei saanud

valdusesse sisenemine ja läbivaatamine olla tema tahte vastane. Loomapidajal on õigusaktidest

tulenev kohustus teha järelevalve käigus koostööd.

PTA tuvastas 28.07.2021 kontrollkäigul, et kaebajad rikkusid määruse nr 76 §-s 3 (küülikud)

ja § 10 lg-s 3 (koerad) ning määruse nr 67 § 7 lg-s 1 (kassid) sätestatud nõudeid. PTA nõudis

kaebajatelt kehtivate õigusaktide täitmist. Arenenud ühiskonnad liiguvad koerte ketis pidamise

keelustamise suunas. Kaebaja I esitatud koerte trennigraafik on teoreetiline ja kontrollide ajal

3-21-2038

4(15)

on koerad olnud alati ketis. Tunnistajate ütlused ei tõenda, et koerade heaolu on tagatud

aastaringselt. Kaebajal II olnuks 28.07.2021 kontrollkäigu ajal võimalik küülikute talitamine

lõpuni viia ja vältida sellega ettekirjutuse tegemist, kuid ta ei teinud seda.

7. Tallinna Halduskohus rahuldas 24.03.2022 otsusega kaebuse, tühistas 23.08.2021

ettekirjutuse nr 12-512-21/001-1 ja tuvastas 23.08.2021 ettekirjutuse nr 12-512-21/003-1

õigusvastasuse ning mõistis PTA-lt kaebaja menetluskulude katteks välja 3549,99 eurot.

Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et PTA ametnikel on põhimõtteliselt õigus siseneda

valdusesse mh valdaja nõusolekuta ja kontrollida loomapidamise nõuete täitmist. Vaidlus käib

selle üle, kas praegusel juhul on KorS § 50 lg 1 p-s 3 ja § 51 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldused

täidetud. Viidatud normide alusel võib korrakaitseorgan siseneda valdaja nõusolekuta tema

valduses olevale piiratud või tähistatud kinnisasjale või selle läbi vaadata, kui see on vajalik

seadusega või seaduse alusel kehtestatud nõuete täitmise tagamisel ohu ennetamiseks,

väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks, ning selliste nõuete

täitmise tagamine on valdusesse siseneva korrakaitseorgani pädevuses.

Vastustaja ei ole tõendanud, et KorS § 50 lg 1 p-s 3 ja § 51 lg 1 p-s 3 toodud eeldused olid

täidetud. Lähtudes PTA 06.08.2021 protokollis nr 12-512-21/001 toodust, tuldi eelkõige

teostama järelkontrolli 26.04.2021 kontrolli käigus tuvastatud asjaolude üle. Kaebaja I olevat

lubanud, et koerte jooksuaedik saab valmis 31.07.2021 (06.08.2021 protokoll, p 2). Sellest saab

järeldada, et 28.07.2021 seisuga puudus PTA kohustav ettekirjutus jooksuaediku ehitamiseks

hiljemalt 31.07.2021 või üldse mingiks tähtajaks ning kaebaja I oli selle tähtaja ise andnud.

Kaebaja lubatud tähtaeg ei olnud kontrolli tegemise ajaks veel saabunud. Seega puudus

jooksuaedikuga seoses alus ja põhjus siseneda kaebajate valdusesse nende nõusolekuta. Pole

äratuntav, et valdusesse nõusolekuta sisenemine olnuks vajalik ohu ennetamiseks,

väljaselgitamiseks või tõrjumiseks.

Teise eesmärgina tõi PTA 06.08.2021 protokollis välja vajaduse kontrollida veokoerte kettide

pikkust. Tõendite järgi kohustas PTA 11.02.2021 ettekirjutuse nr 12-320-217005-1 p-s 3

kaebajat I tagama kõigile ketis olevatele koertele vähemalt 40 m2 liikumisala. Kaebaja I esitas

selle ettekirjutuse peale vaide, mille PTA rahuldas 12.03.2021 vaideotsusega nr 1.1-4/134 ning

tunnistas 11.02.2021 ettekirjutuse p-i 3 kehtetuks. Sellega langes ära kaebajale I pandud

kohustus tagada koerte liikumisala suurusega vähemalt 40 m2. Seega ei tuginenud vajadus tulla

kaebaja I koerte kette mõõtma ühelegi kehtivale ettekirjutusele. PTA 29.04.2021 protokollis nr

12-320-21/032 on välja toodud, et 11.02.2021 ettekirjutuse p-i 3 ei pea täitma. Eeltoodut

arvestades ei olnud valdusesse nõusolekuta sisenemine koerakettide mõõtmise eesmärgil

põhjendatud. Ka PTA seisukoha muutumine õigusakti tõlgendamise küsimuses ei tekita

õiguslikku alust siseneda isiku nõusolekuta tema valdusesse. Pärast vaideotsust sai kaebaja I

eeldada, et tingimused, milles ta koeri peab, on õigusaktidega kooskõlas.

KorS-s

sätestatud

riikliku

järelevalve

erimeetmete

kohaldamisel

tuleb

arvestada

proportsionaalsuse põhimõttega (KorS § 7). Kaebajate väitel on neil varem olnud korduvalt

kokkupuuteid PTA ametnikega ning kaebajad ei ole järelevalvemenetlust takistanud. PTA on

oma kontrollkäikudest eelnevalt teada andnud. Järelevalvemenetluses tuleb eelistada

rahumeelseid lahendusi käitumisviisile, mis tekitab järelevalve subjektides potentsiaalselt

vastumeelsust ja toob kaasa konflikte. Kontrolli eesmärki arvestades polnud 28.07.2021

vajadust minna kaebajate kinnistule, mis on ka kaebajate kodu, eelneva teavitamiseta.

Asjaolusid arvestades oli riikliku järelevalve erimeetmete kasutamine ebaproportsionaalne.

Määruse nr 76 § 10 reguleerib koera pidamist ketis. Määruse nr 76 § 10 lg 3 sätestab, et kui

koera kett on kinnitatud muule sobivale vahendile, siis peab koer saama liikuda vähemalt 40 m2

ulatuses. PTA seisukohad määruse nr 76 tõlgendamisel on ajas muutunud ning see on kaebaja

I jaoks segadust tekitav. Esialgu nõustus PTA kaebajaga I, tühistades vaideotsusega PTA

3-21-2038

5(15)

11.02.2021 ettekirjutuse p-i 3, kuid pärast Maaeluministeeriumi 18.06.2021 vastust Eestimaa

Loomakaitse Liidu pöördumisele muutis PTA taas määruse nr 76 §-i 10 tõlgendust. Hiljem on

segadust veelgi süvendatud. Maaeluministeerium on 27.10.2021 kirjas nr 7.2-3/1755-2

nõustunud kaebajaga I, et lemmikloomade pidamise nõuded vajavad ajakohastamist, sest kehtiv

regulatsioon ei sisalda täpsemaid nõudeid veokoerte kui loomarühma pidamise kohta. Kirjas

märgiti, et Maaeluministeeriumis töötatakse välja lemmikloomade pidamise nõuete muutmise

määruse eelnõud, milles täpsustatakse veokoera pidamise nõudeid, sh eraldi nõudeid keti

pikkusele veokoera ketis pidamise korral. Kirjas oli mh välja toodud, et „[m]õistame, et veokoer

saab oma liikumisvajaduse rahuldatud treeningute ja töö käigus ning ketti pannakse ta eeskätt

puhkeajaks.“ Samuti oli kirjas märgitud, et mõistet „alaliselt“ on seni mõistetud üldlevinud

arusaamise järgi püsiva tegevusena. Eestimaa Loomakaitse Liit küsis 18.05.2021 pöördumises

Maaeluministeeriumilt, milliste asjaolude alusel peaks järelevalve tegija hindama looma ketis

pidamise alalisust. Maaeluministeerium vastas 18.06.2021 kirjas järgmist: „See on järelevalve

teostaja kaalutlusõigus. Koerapidajal ei ole kehtiva õiguse järgi dokumenteerimiskohustust

menetluste, protseduuride, ravi, jalutamise jms suhtes. Küll aga saab järelevalveametnik hinnata

loomade üldist tervist ja heaolu seisundit, vestelda loomapidajaga, naabritega jms.“ Seega

kinnitab Maaeluministeerium, et sisulises mõttes tuleb veokoera eristada püsivalt ketis

peetavast koerast ning ketis pidamise alalisus on järelevalve tegija kaalutlusotsustus.

Samaaegselt leiab Maaeluministeerium, et määruse nr 76 §-i 10 nõuded kehtivad kõigile

koertele, sõltumata sellest, kas koer viiakse treeningule, jalutama või tagatakse tema liikumine

muul moel. PTA on otsustanud teha kaebajale I koormava ettekirjutuse 13 000 eurose sunniraha

hoiatusega, kuigi Maaeluministeerium leiab, et veokoerad ei ole n-ö tavalised ketikoerad.

Määruse nr 76 §-i 10 sõnastus võimaldab tõlgendamist (vt ka määruse nr 76 seletuskiri). Seega,

kui koera liikumisvajadused on rahuldatud (vt määruse nr 76 § 9) ja koera hoitakse ketis

lühiajaliselt, tuleb sisuliselt hinnata seda, kas koera liikumisvajadused on rahuldatud või on

ainsaks sobivaks meetmeks määruse nr 76 § 10 lg-tele 2 ja 3 vastav kett.

Sellist hindamist ei ole 23.08.2021 ettekirjutuse tegemisel läbi viidud, kuid PTA on seda teinud

eelnevatel kontrollkäikutel (nt PTA 29.04.2021 protokoll nr 12-320-21/032). PTA tuvastas, et

kõik koerad on normaalses konditsioonis, energilised ja inimsõbralikud. Arvamuse andis ka

koeri teenindav loomaarst, kes hindas koerte seisukorra normaalseks. PTA ametnikud vaatlesid

22.04.2021 veokoerte treeningut ja 26.04.2021 koerte treeningut veorakendiga ning ametnikel

ei tekkinud kahtlust, et koertega ei tegeleta piisavalt. Kohtumenetluses on vastustaja hakanud

väitma, et koerte treenimisgraafik ja kaebajate lisatud vabatahtlike abiliste kinnitused ei tõenda,

et koerad saavad piisavalt liikuda. Kui PTA-l on tekkinud selline kahtlus, tulnuks tal seda

kontrollida. Kaebajate võimalus tõendada dokumentaalselt koerte piisavat liikumist on piiratud

ning see eeldab mh arusaamist sellest, mida PTA hindab piisavaks liikumiseks. Selle mõiste

peab sisustama PTA, kui ta väidab, et rikutakse loomapidamise nõudeid. Teiste riikide näited

ei puutu selle vaidluse puhul asjasse. Kokkuvõttes on 23.08.2021 ettekirjutus nr 12-512-21/001-

1 kaalutlusvigadega ja seetõttu õigusvastane.

Vastustaja kohustas kaebajat II koheselt tagama, et kõikide küülikupuuride põrandad oleksid

alaliselt kaetud sobiva materjaliga. Vastustaja arvates esines vastuolu määruse nr 76 §-ga 3,

mis sätestab, et lemmiklooma pidamise ruumi või ehitise põrand või põhi tuleb hoida puhtana.

Ruumi või ehitise põrand peab olema kaetud loomaliigile sobiva allapanuga. Võrkpõrand,

restpõrand või muu augustatud põrand peab olema loomaliigile sobivast materjalist, et välistada

looma kinnijäämine ja vigastumine. Kaebaja II toob 13.08.2021 vastuses PTA-le välja, et

06.08.2021 protokolli kohaselt puudus kõigis puurides allapanu, kuid kontrolli käigus tehti

märkus vaid ühe puuri kohta ning kõiki puure ei kontrollitud. Lisaks tõi kaebaja II välja, et

puurid, kus puudus allapanu, olid tühjad. Seoses ühe puuriga, kus puudus kontrolltoimingu

läbiviimise hetkel allapanu, edastas kaebaja II 03.08.2021 PTA ametnikule fotod allapanu

olemasolu kohta. Kaebaja II selgitas, et PTA ametnikud tulid talitusajal ja kontrollitav isik ei

3-21-2038

6(15)

olnud jõudnud sel hommikul uut allapanu panna. Kui ametnikud teevad ette teatamata ja

ootamatuid kontrollkäike, siis võibki juhtuda, et kontroll satub puuride puhastamise ajale.

Kaebaja II esitas PTA-le 13.08.2021 vastuväited 06.08.2021 protokollile ja pildid

küülikupuuridest, millest nähtub, et puurides, kus on küülikud, on allapanu olemas. Kaebaja

esindaja kohtuistungil antud selgituste kohaselt ei läinud 13.08.2021 saadetud e-kiri selle suure

mahu tõttu läbi ning vastuväited koos fotomaterjaliga saadeti uuesti 16.08.2021 mitmes osas,

s.o piisava ajavaruga enne vaidlustatud ettekirjutuse tegemist. Kaebuse lisadest 3.1‒3.3 nähtub,

et kaebajate esindaja on tõepoolest saatnud vastuväited ja tõendid 13.08.2021 ja 16.08.2021

PTA üldmeiliaadressile. Puudub teave selle kohta, kas vastustaja sai e-kirjad kätte. Vaidlustatud

ettekirjutustes on märgitud, et loomapidaja ei andnud tagasisidet.

Kaebaja II tuvastamisnõue tuleb rahuldada. Esiteks oli 28.07.2021 valdusesse sisenemine

õigusvastane. Asjaoludest nähtuvalt puudus PTA esindajatel teave, et kaebajad peavad

küülikuid ja küülikute pidamise tingimused ei olnud ka 28.07.2021 kontrolli eesmärgiks. Seega

ei saanud esineda KorS § 50 lg 1 p-s 3 ega § 51 lg 1 p-s 3 toodud aluseid valdusesse sisenemiseks

ja valduse läbivaatamiseks. Tegu on olulise menetlusliku rikkumisega, mis toob kaasa

ettekirjutuse õigusvastasuse. Kaebaja II on selgitanud, et kuna PTA ametnikud saabusid

ootamatult, ei olnud ta jõudnud küülikute talitamist lõpule viia. Ettekirjutus tehti kontrollkäigust

mitu nädalat hiljem ning vastustaja ei ole välja selgitanud, kas 06.08.2021 protokollis välja

toodud puudused on kõrvaldatud. Puudub ka vastustaja poolne kinnitus, et 16.08.2021 saadetud

kiri ei jõudnud kohale. Kaebaja II väitel oldi PTA ametnikega kontaktis ka telefonitsi, mille

käigus kaebajad selgitasid, et 06.08.2021 protokollis välja toodud nõuded on täidetud.

Kasside kiibistamine ei ole enam vaidluse all ning neid väiteid ei ole vaja hinnata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. PTA palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ning teha uus otsus, millega

jätta kaebus rahuldamata.

Õige pole kohtu seisukoht, et vastustajal on KorS § 50 lg 1 p-i 3 ja § 51 lg 1 p-i 3 alusel

valdusesse sisenemise ja selle läbivaatamise õigus vaid siis, kui seda tehakse mingi kaebaja

kohta antud haldusakti täitmise kontrollimiseks. KorS § 5 lg 2 järgi on oht olukord, kus

ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et

lähitulevikus leiab aset korrarikkumine. Varasemate kontrollide põhjal pidas vastustaja

tõenäoliseks, et kaebajate majapidamises võib leida aset koerte pidamise nõuete rikkumine (see

asjaolu leidis hiljem ka kinnitust). KorS § 5 lg 2 sisustamisel pole mingit tähtsust, kas tõenäoline

korrarikkumine seisneb haldusaktiga juba pandud kohustuse täitmata jätmises või rikutakse

mõnest õigustloovast aktist tulenevat kohustust. Valdusesse sisenemine ja läbivaatamine on

lubatud ka ohu ennetamiseks, s.o ohukahtluse korral (KorS § 5 lg 6). Praeguses asjas tuvastas

vastustaja enne kontrolltoiminguid nii ohu kui ka ohukahtluse. Halduskohtu tõlgendus piiraks

oluliselt PTA võimalust teha efektiivset riiklikku järelevalvet loomapidamisnõuetest

kinnipidamise üle (LoKS § 60 lg 1) ja kohaldada selle käigus riikliku järelevalve erimeetmeid

(LoKS § 601), sest sisuliselt välistatakse ette teatamata kohapealsed kontrollid. PTA-l peab

olema võimalus ise otsustada, tulenevalt kontrolli eesmärgist ja konkreetse juhtumi asjaoludest,

kas teha kohapealsed kontrolle objekti valdajaid eelnevalt teavitades või eelneva teavituseta.

Nõustuda ei saa halduskohtu seisukohaga, et kaebajate nõusolekuta valdusesse sisenemine oli

ebaproportsionaalne (KorS § 7). Seda, kas kaebajate majapidamises järgitakse loomapidamise

nõudeid, ei ole võimalik kontrollida kohapealsete järelevalvetoiminguteta, mis eeldab ka

valdusesse sisenemist. Toimingud viidi läbi kooskõlas KorS § 50 lg 3 p-s 5 ja § 51 lg-tes 4 ja 5

ettenähtud nõuetega. Puudusid leebemad meetmed eesmärgi saavutamiseks (nt ketis peetavate

koerte liikumisala suurust saab kindlaks teha vaid keti pikkust mõõtes). Toimingud ei ole

3-21-2038

7(15)

ebaproportsionaalsed

pelgalt

selle

tõttu,

et

kaebajad

ei

ole

varem

takistanud

järelevalvemenetlust ja vastustaja on varem kontrollist ette teatanud.

Halduskohus kohaldas vääralt määruse nr 76 §-i 10 ja jõudis valele järeldusele, et vaidlustatud

ettekirjutused on kaalutlusvigadega. Määruse nr 76 §-st 10 tuleneb, et kui koeri peetakse ketis,

tuleb järgida selles paragrahvis ettenähtud nõudeid ning vastustajal ei ole kaalutlusruumi

otsustada, kas lugeda määruse nr 76 §-s 10 sätestatud nõuetele mittevastavad koerte pidamise

tingimused korrarikkumiseks. PTA ei saa lugeda ketis olevate koerte puhul liikumisvabadust

rahuldatuks määruse nr 76 §-i 9 alusel ja jätta §-s 10 sätestatud keti pikkuse nõuded

kohaldamata. Määruse nr 76 §-des 9 ja 10 sätestatud nõuded ei ole alternatiivsed, vaid

loomapidaja peab täitma mõlemast normist tulenevad nõuded. Halduskohtu seisukoht, et kui

koeri peetakse ketis lühiajaliselt, tuleb hinnata nende liikumisvajadust määruse nr 76 §-i 9

kohaselt, ei ole praeguse vaidluse puhul asjakohane. Koera ketis pidamisega (s.o määruse nr 76

§-i 10 kohaldamisalaga) on tegemist juhul, kui koer veedab suurema osa ajast keti külge

aheldatuna. Sellise loomapidamisega on tegemist kõigil juhtudel, kui koera alaline elukoht on

kuut ja koer on aheldatud ketiga kuudi lähedusse. Kaebajad ei ole väitnud, et koerad olid

kontrollimise ajal ketis juhuslikult. See, et aeg-ajalt viiakse ka ketis peetav koer aedikusse

jooksma või rännakule, ei tähenda, et tegemist ei ole koera ketis pidamisega. Ükski praeguse

juhtumi asjaolu ei viita sellele, et koerad olid ketis üksnes lühiajaliselt. Selle üle, et määruse nr

76 § 10 lg-s 3 ettenähtud nõudeid ei olnud täidetud, ei ole vaidlust.

Halduskohus leidis vääralt, et küülikute allapanu puudutav ettekirjutus on õigusvastane.

Valdusesse sisenemise ja valduses viibimise nõudeid ei rikutud (vt eespool). Pole vaidlust, et

kontrolli tegemise ajal ei olnud määruse nr 76 §-s 3 sätestatud nõuded täidetud. Halduskohtu

väide, et ette teatamata kontroll võibki sattuda puuride puhastamise ajale, kui puurides ajutiselt

puudub allapanu, on spekulatiivne.

Halduskohus ei hinnanud sisuliselt kaebajate menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust.

Vastustajalt väljamõistetavate menetluskulude suurust tuleb vähendada.

9. X ja Y paluvad jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse

põhjendustega.

Vastustaja on halduskohtu seisukohast valesti aru saanud. Halduskohus ei seadnud kahtluse alla

vastustaja õigust siseneda valdusesse ilma ette teatamata eesmärgiga kontrollida

loomapidamisnõuete täitmist. Pooltel on vaidlus selle üle, kas KorS § 50 lg 1 p-i 3 ja § 51 lg 1

p-i 3 kohaldamise eeldused olid praeguse vaidluse asjaoludel täidetud. Vastustaja kontrollis

küüliku pidamise nõuete täitmist olukorras, kus selleks puudus nii faktiline kui ka õiguslik alus.

Eelmisest koerte pidamise nõuete täitmise kontrollimisest oli möödas enam kui kolm kuud ning

29.04.2021 protokolli nr 12-320-21/032 kohaselt vastas kõik nõuetele. Selle põhjal ei saanud

pidada tõenäoliseks, et kaebajate juures võiks leida aset koerte pidamise nõuete rikkumine.

Seejuures ei ole vaidlust, et ajavahemikul 26.04.2021–28.07.2021 ei ole koerte kettide pikkusi

muudetud. Ainus, mis vahepeal muutus, oli PTA tõlgendus koera pidamise nõuetest, millest

kaebajaid ei teavitatud. Vastustaja ei ole välja toonud, milles seisnes väidetav oht või

ohukahtlus, s.o millise looma elu või tervis oli ohus. Mõistagi saab PTA otsustada, kas

kontrollida loomapidamisnõuete täitmist etteteatamisega või mitte, kuid seda üksnes

õigusaktidega ette nähtud piirides. PTA otsuse põhjendused peavad olema kontrollitavad ja

selle aluseks olevaid asjaolusid tuleb vaidluse korral tõendada. Praegusel juhul tugineb

vastustaja üksnes väitele, et KorS-i alusel on põhimõtteliselt võimalik ilma nõusolekuta

valdusesse siseneda ja seda läbi vaadata, sh teha fotosid. Praegusel juhul puudusid asjaolud,

mille tõttu pidi kaebajate valdusesse sisenema kiireloomuliselt ja politsei abiga. Seda ei saa

õigustada pelgalt vajadusega kontrollida jooksuaedikut, mõõta kettide pikkust ja kontrollida

ühe küüliku allapanu. Vastustaja valdusesse sisenemise juures olid kaebajate neli last (kõik

3-21-2038

8(15)

nooremad kui kaheksa aastat), kelle juuresolekuga ei arvestatud. Lapsed olid sunnitud toimunut

pealt vaatama, sest vanematel ei olnud võimalik korraldada neile hoidjat vms. Lastele mõjus

see väga negatiivselt.

Kohus tõlgendas määruse nr 76 §-i 10 õigesti. See määrus on väga üldsõnaline ega arvesta

koeratõugude spetsiifikat või koerapidamise erinevaid tingimusi. Määruse nr 76 seletuskirja

kohaselt peab 40 m2 nõude täitma siis, kui koer on ketis alaliselt (s.o püsivalt ja pidevalt, nagu

on selgitanud Maaeluministeerium). Vastustaja sisustab õigusnorme liiga kitsalt ja formaalselt.

Kaebajate koerte head olukorda on möönnud nii loomaarst kui ka vastustaja ametnikud.

Küülikute puhul kontrolliti ainult ühte puuri. Osa puure oli kaetud ja järelevalveametnik ei

eemaldanud katet. Kaebajad tõid välja, et puurid olid tühjad. Ametnikud ei vaadanud küülikuid

üle. Nad tulid kontrollima talitusajal ja kaebajad ei olnud jõudnud veel panna uut allapanu.

Loomade heaolu tagamiseks on vaja puure puhastada ja seda saab teha üksnes allapanu

eemaldades. Seega oli allapanu puudumine ajutine.

Halduskohus ei eksinud menetluskulude ulatuse üle otsustades.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. PTA apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada osas, mis puudutab

vastustajalt väljamõistetud menetluskulude suurust. Muus osas on halduskohtu otsuse

lõppjäreldus õige.

I

11. PTA kohustas 23.08.2021 ettekirjutusega nr 12-512-21/003-1 kaebajat II kohe tagama, et

küülikute puuride põrandad oleks alaliselt kaetud sobiva materjaliga, ning esitama hiljemalt

06.09.2021 kolme kassi vaktsineerimist tõendavad dokumendid.

12. Kaebaja II esitas 13.08.2021 ja uuesti 16.08.2021 vastustaja e-posti aadressile XXX

seisukoha koos tõenditega, mille järgi on allapanu olemas kõigis puurides, kus elavad küülikud,

ning kõik kassid on vaktsineeritud (kaebuse lisa 3). Vastustaja on kohtumenetluses nõustunud,

et kaebajale II tehtud ettekirjutuses esitatud nõuded saab lugeda täidetuks (18.10.2021 vastuse

p 10 ja lisa 2). Kuna kaebaja II esitatud tõendite kohaselt oli ta 23.08.2021 seisuga temale

28.07.2021 kontrollkäigu ajal ette heidetud puudused kõrvaldanud ja teavitanud sellest ka

vastustajat, oli ettekirjutuse tegemine alusetu – puudus korrarikkumine, mida tuli ettekirjutuse

tegemisega kohustada kõrvaldama. Riski, et vastustaja töökorralduses on puudusi, mille tõttu

ei jõudnud kaebaja II seisukoht ja tõendid ettekirjutust koostanud ametnikuni, kannab

vastustaja.

13. Seega on kaebajale II tehtud ettekirjutus õigusvastane.

II

14. PTA kohustas 23.08.2021 ettekirjutusega nr 12-512-21/001-1 kaebajat I võimaldama

hiljemalt 30.09.2021 kõigil ketis olevatel koertel liikuda vähemalt 40 m2 ulatuses.

15. Kaebaja I kahtles ringkonnakohtu istungil, kas tema peetavatele veokoertele üldse

kohaldub määrus nr 76. Sellisel kahtlusel ei ole alust.

16. LoKS § 3 lg 2 kohaselt mõistetakse selles seaduses lemmiklooma all inimese isiklikuks

meelelahutuseks või seltsiks peetavat või sellel eesmärgil pidamiseks mõeldud looma ning

lemmiklooma kohta käivaid sätteid kohaldatakse ka eriülesannete täitmiseks treenitud loomale,

keda kasutavad näiteks pimedad, politsei või Päästeamet. Ringkonnakohus leiab, et haski tõugu

koer võib põhimõtteliselt olla nii isiklikuks meelelahutuseks või seltsiks peetav kui ka mingi

eriülesande täitmiseks treenitud loom.

3-21-2038

9(15)

17. LoKS § 5 lg 2 järgi peab loomapidaja loomale võimaldama vastavalt looma liigile ja

eale: 1) kohases koguses sööta ja joogivett; 2) sobiva hoolduse; 3) sobiva mikrokliima ja ruumi

või ehitise, mis rahuldab liigile iseloomulikku liikumisvajadust; 4) muu looma terviseks ja

heaoluks vajaliku. Lemmikloomade pidamisele on täiendavad nõuded kehtestatud LoKS §-des

51 ja 52. LoKS § 4 lg 1 loetleb looma suhtes lubamatud teod, mis hõlmavad loomale mis tahes

välditavate füüsiliste ja vaimsete kannatuste põhjustamist. Nende normide eesmärk on tagada

lemmiklooma, sh koera, tervis ja heaolu.

18. Määrusega nr 76 on kehtestatud täpsemad nõuded kõigi loomade pidamisele, keda saab

käsitada lemmikloomadena LoKS § 3 lg 2 tähenduses. Määruse nr 76 § 1 lg 1 järgi mõeldakse

lemmikloomade all ka koeri, eristamata nõuete kehtestamisel nende tõugu või pidamise

eesmärki. Määruse nr 76 kohaldumist ei välista pelgalt see, et kaebaja I hinnangul tuleks temale

kuuluvate haskide pidamist reguleerida teisiti kui mingit teist tõugu koerte pidamist. Seega võis

vastustaja 23.08.2021 ettekirjutuses nr 12-512-21/001-1 tugineda määrusele nr 76.

19. Pooled vaidlevad selle üle, kuidas tõlgendada määruse nr 76 §-e 9 ja 10 nende koostoimes

ning kas kaebaja I koeri peetakse ketis nimetatud määruse § 10 tähenduses.

20. Määruse nr 76 § 9 kohaselt tuleb koerale tagada võimalus rahuldada liikumisvajadust,

arvestades tema suurust ja temperamenti. Määruse nr 76 § 10 reguleerib koera pidamist ketis,

kehtestades nõuded ketile (lg 1), ketiga jooksutrossile kinnitatud koera minimaalsele

liikumisulatusele (lg 2), ketiga muule sobivale vahendile kinnitatud koera liikumisulatusele (lg

3), metallist keti ja jooksutrossi või muu sobiva vahendi ühenduskohale (lg 4) ning keti

paiknemisele (lg 5). Määruse nr 76 § 10 lg 3 sätestab, et kui koera kett on kinnitatud muule

vahendile peale jooksutrossi, peab koer saama liikuda vähemalt 40 m2 ulatuses. Määruse nr 76

§-s 11 sätestatakse nõuded koera pidamisele väliaedikus – sätestatud on aediku minimaalne

pindala, sõltuvalt koera kaalust ja seal peetavate koerte arvust. Määruse nr 76 § 12 on

pealkirjastatud „Koerakuut“, kuid selle sisuks on peale kuudile esitatud nõuete ka see, millist

koera ja millistel tingimustel tohib pidada välitingimustes. Määruse nr 76 § 13 reguleerib koera

pidamist puuris, nähes ette üksikasjalikud nõuded puuri suurusele. Seejuures on määruse nr 76

§ 13 lg-s 4 eraldi rõhutatud, et kui koera peetakse puuris või muus selletaolises ruumis, tuleb

teda viia jalutama vähemalt kaks korda päevas. Määruse nr 76 § 14 sätestab nõuded koerte

paaritamisele ja poegimisele. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud normide sõnastuse põhjal ei

ole üheselt selge, milline koer on ketis peetav koer ning kuidas on omavahel seotud määruse nr

76 §-d 9 ja 10.

21. Määruse nr 76 eelnõu seletuskirjas1 on märgitud järgmist: „Eelnõus on väga üksikasjaliku

regulatsiooni kasuks otsustatud lemmikloomade ketis, väliaedikus ja puuris pidamise nõuete

puhul, sest sellised loomapidamisviisid piiravad oluliselt lemmiklooma liikumisvabadust ning

nende pidamisviiside puhul on eriti oluline looma heaolu tagamiseks kehtestada keti, väliaediku

ja puuri konkreetsed mõõtmed, mis üldjuhul rahuldavad liigile iseloomulikku liikumisvajadust.

Konkreetsete keti, väliaediku ja puuri mõõtmete kehtestamine määrusega on vajalik, sest juhul,

kui jätta liigile iseloomuliku liikumisvajaduse määr üksnes loomapidaja hinnata, võib looma

inimese isiklikuks meelelahutuseks või seltsiks pidamine kujuneda looma jaoks piinamiseks.

/…/ Eelnõu peatükis 4 esitatakse nõuded koera pidamise kohta. Esitatud on nõue, et koerale

tuleb tagada võimalus rahuldada liikumisvajadust, arvestades tema suurust ja temperamenti.

/…/ Alaliselt ketis peetavale koerale tuleb tagada vähemalt 40 m² suurune liikumisruum.

Sätestatakse nõuded koera pidamise väliaediku, kuudi ning puuri või muu selletaolise ruumi

kohta. Mõistet “puur” kasutatakse tavalises tähenduses, mille kohaselt puuriks loetakse püsivalt

paigaldatud või teisaldatavat kinnist ruumi, mille vähemalt üks külg on kaetud võre või võrguga

ning milles peetakse üht või mitut looma. Sõltuvalt puuris peetavate loomade arvust on loomade

1 Leitav: https://eelnoud.valitsus.ee/main#ea6Pmzw1

3-21-2038

10(15)

liikumisvabadus suhteliselt piiratud. Pidevalt puuris peetavaid koeri tuleb vähemalt kaks korda

päevas jalutama viia. Väliaedik on tavalises tähenduses seinte, võre või võrguga ümbritsetud

ala, milles peetakse üht või mitut looma. Väliaedikus on loomade liikumisvabadus piiratud,

kuid siiski suurem, kui puuris.“ Ringkonnakohtu hinnangul ei anna ka seletuskiri selgeid

juhiseid määruse nr 76 §-de 9 ja 10 tõlgendamiseks. Seletuskirja võib siiski mõista selliselt, et

määrusandja soovis kehtestada §-s 9 üldise nõude tagada koera liiklusvajaduse rahuldamine ja

§-s 10 on sisustatud liikumisvajaduse rahuldamine ketis peetava koera puhul. Samuti võib

seletuskirjast järeldada, et määrusandja on §-s 10 silmas pidanud alaliselt ketis peetavat koera.

22. Määruse nr 76 eelnõu seletuskirja lisades 1 ja 2 on toodud eelnõu kooskõlastamise käigus

tehtud ettepanekud ja nendega arvestamine. Määrusandja selgitas lisas 1 vastuseks

Keskkonnaministeeriumi 21.10.2005 kirjale järgmist: „[e]elnõu § 9 kohaselt tuleb koerale

tagada võimalus rahuldada liikumisvajadust, arvestades tema suurust ja temperamenti. Kuna

koera pidamise puuri mõõtmed (erinevalt väliaediku mõõtmetest ja ketikoera liikumisruumi

mõõtmetest) ei taga koera liikumisvajaduse rahuldamist, on eelnõu § 13 lõikes 4 sätestatud

täpsustav nõue, et kui koera peetakse puuris või muus selletaolises ruumis, tuleb teda viia

jalutama vähemalt kaks korda päevas.“ Eesti Akadeemiline Loomakaitse Ühing tegi

kooskõlastamise käigus ettepaneku keelata alla üheaastase koera pidamine ketis, v.a ajutiselt

lühikese aja jooksul. Määrusandja jättis ettepaneku arvestamata, pidades seda ebamõistlikuks,

sest sellisel juhul võib osutuda võimatuks koera õpetamine. Eesti Akadeemiline Loomakaitse

Ühing tegi veel ettepaneku sätestada, et ketis peetavale koerale peab olema vähemalt üks kord

nädalas tagatud võimalus jalutada väljaspool koera ketipidamise ala, sest koera pidev ketis

pidamine ei rahulda koera liigiomast liikumisvajadust, sõltumata keti pikkusest. Määrusandja

jättis selle ettepaneku arvestamata põhjendusega, et keti pikkus tagab loomale liikumisvajaduse

rahuldamise ning sõltuvalt koera iseloomust ja õpetatusest, ei ole võimalik iga koeraga

väljaspool ketis pidamise ala jalutada. Vastuseks Siseministeeriumi 11.01.2018 kirjale on

määrusandja lisas 2 selgitanud, et konkreetse keti, väliaediku ja puuri mõõtmete kehtestamine

määrusega on vajalik, sest kui jätta liigile iseloomuliku liikumisvajaduse määr üksnes

loomapidaja hinnata, võib looma pidamine inimese seltsiks või meelelahutuseks kujuneda

looma jaoks piinamiseks. Lisades 1 ja 2 toodud täiendavatest selgitustest saab ringkonnakohtu

hinnangul samuti järeldada, et määrusandja arvates on lubatud koera pidada ka ketis, ketis

peetava koera puhul tuleb loomapidajal täita määruse nr 76 §-s 10 sätestatud nõudeid koera

liikumisulatusele ning §-s 10 ettenähtud nõuete (s.o sisuliselt keti minimaalse pikkuse)

kehtestamisel on silmas peetud, et see tagab ketis peetava koera liigiomase liikumisvajaduse

(vrd puuris peetav koer, kelle puhul on eraldi sätestatud nõue viia teda iga päev jalutama).

23. Maaeluministeeriumi hilisemad selgitused määruse nr 76 §-de 9 ja 10 koostoime kohta ei

ole olnud järjekindlad. Maaeluministeerium selgitas 18.06.2021 Eestimaa Loomakaitse Liidule

saadetud kirjas (vastustaja 14.09.2021 seisukoha lisa 1, dtl 78–79), et määruse nr 76 § 10 on

kohaldatav kõigile loomadele, sh juhul, kui muidu ketis peetav koer viiakse ööpäevas korra või

kaks treeningule, jalutama või tagatakse tema liikumine muul moel. Samas koera ketis pidamise

alalisust tuleb Maaeluministeeriumi 18.06.2021 selgituste järgi hinnata loomade üldise tervise

ja heaolu seisundi järgi ning vesteldes nt naabritega, sest koerapidajal ei ole jalutamise jms

koeraga seotud tegevuste dokumenteerimise kohustust. Need selgitused ei haaku määruse nr 76

eelnõu seletuskirjas avaldatud seisukohtadega. Maaeluministeeriumi 27.10.2021 kirjas (dtl

208) on märgitud, et määrus nr 76 kehtestab mh täpsed nõuded koera ketis pidamisele ning

kuna selline loomapidamisviis piirab oluliselt koera liikumisvabadust, on oluline kehtestada

sellised keti mõõtmed, mis tagaks koera liigiomase liikumisvajaduse rahuldamise. Kirjas on

lisatud, et väljendit „alaliselt“ on seni mõistetud selle sõna üldlevinud tähenduses ehk püsiva

tegevusena.

3-21-2038

11(15)

24. Ka vastustaja praktika määruse nr 76 §-de 9 ja 10 rakendamisel on olnud heitlik, sh on

vastustaja ainuüksi 2021. a-l kaebaja I koerte pidamise kohta tehtud haldusaktides ja kontrolli

käigus koostatud protokollides mitmel korral oma seisukohti muutnud (sellest täpsemalt

allpool).

25. Ringkonnakohus märgib, et sellises ebaselges olukorras on loomapidajal väga keerukas

õigusaktidest aru saada ja neid täita. Kui ühiskonna arusaam lemmikloomade pidamise nõuetest

muutub (nt ei ole koera ketis pidamine enam aktsepteeritav loomapidamise viis) või praktikas

levib uus viis mingi loomarühma pidamiseks, mille eripäradega ei ole õigusaktides arvestatud

(nt veokoerte pidamine turismimajanduse ja meelelahutuse eesmärgil), tuleb õigusselguse

tagamiseks määrust nr 76 muuta või kehtestada uus määrus, eriti kuna määruse nr 76 sõnastus

on mitmeti mõistetav ning ka määrusandjal ja selle rakendajal puudub määrusest selge arusaam.

26. Eelneva põhjal tuleb järeldada, et LoKS-s ja määruses nr 76 on kehtestatud nõuded, mille

eesmärk on tagada lemmikloomade tervis ja heaolu. Kuna lemmikloomade vajadused on väga

erinevad, on suurem osa nõudeid sätestatud üldiselt. See tähendab, et kui vastustaja teeb

järelevalvet lemmikloomade pidamise nõuete täitmise üle, tuleb tal sisustada õigusaktides

kasutatud määratlemata õigusmõisteid, arvestades konkreetse liigi või tõu eripärasid ning muid

tähtsust omavaid asjaolusid. Määruses nr 76 on sätestatud detailsemad nõuded olukordadeks,

kui lemmiklooma heaolu võib olla ohus, arvestades tema pidamise viisi või kohta, sh kui koeral

puudub võimalus rahuldada liigiomast liikumisvajadust põhjusel, et teda peetakse ketis. Koera

ketis pidamine määruse nr 76 § 10 mõistes tähendab, et koer kasvab ja elab ketis püsivalt

(pidevalt, alaliselt). Seda, kas tegemist on ketis peetava koeraga, tuleb iga kord eraldi hinnata.

Määruse nr 76 § 10 tähenduses ketis peetava koera liikumisvajaduse tagamiseks tuleb loomale

minimaalselt võimaldada liikumisulatus, mis on sätestatud § 10 lg-s 3. Kui tegemist ei ole ketis

peetava koeraga määruse nr 76 § 10 tähenduses, tuleb lähtuda §-st 9. Ka sel juhul tuleb hinnata,

kas koera liikumisvajadus on tagatud, arvestades looma suurust ja temperamenti, kuid määrav

ei ole üksnes koera keti pikkus, kui seda koera suhtes mõnikord kasutatakse.

27. Pole vaidlust, et kaebaja I peetavad koerad olid 28.07.2021 kontrollkäigu ajal ketis ja keti

pikkus ei taganud ühelegi loomale määruse nr 76 § 10 lg-s 3 ettenähtud liikumisulatust. Samas

on kaebaja I esitanud selgitused ja tõendid, mis viitavad sellele, et tema koerad ei viibi ketis

alaliselt.

28. Kaebaja I lubas vastustajale 26.04.2021 kontrollkäigu ajal, et ehitab koertele 2021. a juuli

lõpuks vähemalt 600 m2 suuruse väliaediku, kuhu saab korraga jooksma lasta 15 koera (vt PTA

29.04.2021 protokoll nr 12-320-21/032, kaebaja 27.09.2021 määruskaebuse lisa, dtl 95–98).

Vastutaja ei ole ümber lükanud kaebaja I väidet, et 28.07.2021 kontrollkäigu ajal oli Männimäe

kinnistul olemas väliaediku ehitamiseks vajalik materjal ning ettekirjutuse tegemise aja seisuga

oli väliaedik valmis ehitatud ja kasutuses. Vastustaja 28.07.2021 kontrollkäigu tulemusi

kajastavas protokollis ei ole küll mainitud ehitusmaterjali olemasolu, kuid kaebaja I 13.08.2021

vastuses märgitu kohaselt (kaebuse lisa 3) esitas ta vastustajale foto väliaedikust juba

01.08.2021. Seega tuleb eeldada, et kaebaja I koertel oli juba mitu nädalat enne ettekirjutuse

tegemist võimalik rahuldada oma liikumisvajadust mh väliaedikus joostes.

29. Lisaks on kaebaja I selgitanud, et osaleb oma koertega erinevatel võistlustel, mis nõuavad

pikkade distantside tõttu koerte head tervist ja treenitust (07.01.2022 seisukoha p 25 ja seal

toodud viited, dtl 165). Võistlustel osalemine ei ole kaebaja I väitel mõeldav, kui koeri peetaks

alaliselt ketis. Vastustaja ei ole neid kaebaja I väiteid kahtluse alla seadnud. Kaebaja I koerte

sitkust, tugevust ja normaalset konditsiooni on kinnitanud koeri teenindav veterinaararst,

samuti vastustaja 29.04.2021 protokollis nr 12-320-21/032, milles on kirjeldatud Männimäe

kinnistul toimunud 13.04.2021 paikvaatluse ning 22.04.2021 ja 26.04.2021 veokoerte treeningu

vaatluse tulemusi. Sellest protokollist on näha, et kaebaja I on vastustajale varem esitanud ka

3-21-2038

12(15)

fotosid

ja

videosalvestisi

koerte

treeningutest

ja

vabajooksust,

samuti

koerte

treeningprogrammi (vt ka kaebajate 07.01.2022 seisukoha lisad 5, 6 ja 23). Koerte treenimisel

on kaebajat abistanud vabatahtlikud, kes on kirjeldanud kaebaja I koertega läbiviidavaid

treeninguid (kaebajate 07.01.2022 vastuse lisad 9–22). Puudub mõistlik alus arvata, et kaebaja

peatas 2021. a aprilli lõpus oma koerte treenimise ja hakkas neid alaliselt ketis hoidma.

Vastustaja ei ole 06.08.2021 protokollis ega 23.08.2021 ettekirjutuses välja toonud, et kaebaja

I koerte konditsioon oleks kolme kuu jooksul oluliselt muutunud.

30. Eeltoodust saab järeldada, et kaebaja I ei pidanud oma koeri ketis määruse nr 76 § 10 lg 3

tähenduses. Ringkonnakohus arvestab seejuures, et koerapidajal ei ole LoKS-st ega määrusest

nr 76 tulenevat kohustust koostada koeraga jalutamise või temaga treeningutes osalemise

graafikut või tema liikumisvajaduse tagamist muul viisil dokumenteerida. Kui vastustaja peab

nt veokoerte puhul koerte liikumisvajaduse rahuldamise dokumenteerimist oluliseks, tuleb

selline kohustus loomapidajale selgesõnaliselt kehtestada.

31. Kokkuvõttes on kaebajale I tehtud ettekirjutus õigusvastane ja tuleb tühistada. Ettekirjutuse

tegemiseks ei piisanud pelgalt sellest, et keti pikkuse tõttu ei olnud koertele ketis olles tagatud

liikumisulatus 40 m2, sest tegemist ei olnud ketis peetavate koertega määruse nr 76 § 10

tähenduses. Vastustaja ei ole piisava põhjalikkusega uurinud ja ettekirjutuses põhjendanud, et

kaebaja I koertele ei ole tagatud võimalus rahuldada liikumisvajadust kooskõlas määruse nr 76

§-ga 9, arvestades koerte tõugu, suurust, temperamenti jms asjaolusid. Kaebaja I esitatud

tõenditest saab järeldada, et koerte seisukord on rahuldav, hoolimata keti pikkusest.

III

32. Eeltoodud selgitusi arvestades ei ole asja lahendamisel tähtsust, kas 28.07.2021 kaebajate

valdusesse sisenemine ja valduse läbivaatamine kui menetlustoimingud olid õiguspärased või

mitte. Ringkonnakohus märgib nende menetlustoimingute kohta siiski järgmist.

33. Vastustaja teeb riiklikku järelevalvet loomapidamise nõuete järgimise üle ning võib selle

käigus kohaldada mh KorS §-des 50 ja 51 sätestatud erimeetmeid (LoKS § 60 lg 1 ja § 601).

Riikliku järelevalve toiminguid võib põhimõtteliselt teha ka neist loomapidajale ette teatamata,

kuid järelevalve käigus piiratud või tähistatud kinnisasjale sisenemine või selle läbi vaatamine

valdaja tahte vastaselt või tema teadmata on lubatud üksnes KorS §-s 50 ja 51 sätestatud

tingimustel, sh kui see on vajalik seadusega või seaduse alusel kehtestatud nõuete täitmise

tagamisel ohu ennetamiseks, väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või korrarikkumise

kõrvaldamiseks (KorS § 50 lg 1 p 3 ja § 51 lg 1 p 3).

34. Asja materjalide järgi ei teavitanud vastustaja kaebajaid 28.07.2021 kontrolli tegemisest

ette ja kaebajad ei olnud järelevalveametnike saabudes valdusesse sisenemise ja selle

läbivaatamisega

nõus.

Kuigi

kaebajad

abistasid

vastustaja

ametnikke

hiljem

järelevalvetoimingute tegemisel (nt hoidis kaebaja II koera kinni, kui ametnik mõõtis keti

pikkust), tegid nad seda enda väitel põhjusel, et ametnike valdusesse sisenemise järel ei olnud

neil enam valikut. Seega toimus kaebajate valdusesse sisenemine ja valduse läbivaatamine

nende nõusolekuta.

35. PTA 06.08.2021 protokolli nr 12-512-21/001 järgi oli 28.07.2021 kontrolli esimene

eesmärk kindlaks teha, kas kaebaja I on täitnud oma lubaduse ehitada koertele 600 m2 suurune

väliaedik. LoKS-st ega määrusest nr 76 ei tulene, et väliaediku olemasolu oleks koerte

pidamiseks vältimatult vajalik. Vastustaja pole väitnud, et ta on teinud kaebajale I ettekirjutuse

väliaediku ehitamiseks. Asja materjalide järgi lubas kaebaja I vastustajale varasema kontrolli

käigus, et ehitab väliaediku 2021. a juuli lõpuks. See tähtaeg ei olnud 28.07.2021 veel saabunud.

Seda, kas väliaedik on juba ehitatud või mitte, oli kaebajate väitel võimalik näha ka kaebajate

valdusesse sisenemata. Vastustaja ei ole seda väidet ümber lükanud. Seega ei saa kaebajate

3-21-2038

13(15)

nõusolekuta nende valdusesse sisenemist ja selle läbivaatamist õigustada vajadusega

kontrollida väliaediku valmimist.

36. Teiseks märkis PTA 06.08.2021 protokollis nr 12-512-21/001, et soovis kontrollida koerte

kettide pikkust kooskõlas määrusega nr 76 § 10 lg-ga 3, arvestades Maaeluministeeriumi

seisukoha muutumist selle määruse tõlgendamise küsimuses. Pole vaidlust, et vastustajale oli

28.07.2021 kontrolli alustades ka valdusesse sisenemata näha, et kaebaja I koerad on ketis.

Pooled ei vaidle ka selle üle, et vastustaja ametnikud on käinud varem kaebaja I koerte kette

mõõtmas ja kindlaks teinud, et kettide pikkus on keskmiselt 2 meetrit. Nende asjaolude põhjal

võis vastustaja 28.07.2021 seisuga eeldada, et kaebaja I koertele ei ole tagatud määruse nr 76 §

10 lg-s 3 sätestatud liikumisulatust, sest koerte ketid olid liiga lühikesed. Vaidlusaluse

menetlustoimingute abil soovis vastustaja kindlaks teha, kas kaebaja I koerte heaolu on tagatud.

Kuna Maaeluministeerium oli 2021. a juunis muutnud oma seisukohta määruse nr 76

tõlgendamisel, oli vastustajal alus arvata, et kaebaja I rikub määruses nr 76 kehtestatud nõudeid.

Seega olid KorS § 50 lg 1 p-s 3 ja § 51 lg 1 p-s 3 toodud tingimused kaebajate nõusolekuta

nende valdusesse sisenemiseks ja selle läbivaatamiseks täidetud, sest vastustajal oli kahtlus, et

kaebajate kinnistul leiab aset korrarikkumine.

37. Riiklikku järelevalvet teostades tohib vastustaja siiski kohaldada üksnes sellist meedet, mis

on proportsionaalne, arvestades meetmega taotletavat eesmärki ja kiireloomulist kohaldamist

nõudvat olukorda (KorS § 7 p 2). Kuigi lemmiklooma liikumisvajaduse tagamine on kahtlemata

oluline, ei ole vastustaja ära näidanud, et praegusel juhul oli tegemist kiireloomulist

reageerimist nõudva olukorraga. Seda kinnitab mh asjaolu, et kontrollkäigu ja ettekirjutuse

tegemise vahele jäi umbes üks kuu ning vastustaja andis kaebajale I seejärel ettekirjutuse

täitmiseks veel ligikaudu kuu aega. Vastustaja ei ole ära näidanud, et kaebaja I koerad olid

nende tervist ja heaolu tõsiselt ohustavas olukorras. Vastupidi, ringkonnakohus on eespool

leidnud, et tõendite järgi olid kaebaja koerad paar kuud varem normaalses konditsioonis, sitked

ja tugevad ning pole alust arvata, et koerte pidamise viis oli vahepeal oluliselt muutunud.

38. Menetlustoimingute proportsionaalsuse hindamisel on tähtis ka see, et vastustaja

tegutsemine määruse nr 76 tõlgendamisel ja kaebajale I tegutsemisjuhiste andmisel on olnud

heitlik. Vastustaja kohustas 11.02.2021 ettekirjutuse nr 12-320-217005-1 p-ga 3 kaebajat I

tagama ketis olevatele koertele liikumisala vähemalt 40 m2, kuid tunnistas 12.03.2021

vaideotsusega nr 1.1-4/134 (kaebuse lisa 6) ettekirjutuse p-i 3 kehtetuks. Seega vaid mõned

kuud varem oli vastustaja nõustunud kaebaja I arusaamaga, et tegemist ei ole ketis peetavate

koertega määruse nr 76 § 10 tähenduses ja koerte liikumisvajadus on piisavalt tagatud,

sõltumata keti pikkusest. Vastustaja tuvastas seejärel 29.04.2021 protokollis nr 12-320-21/032,

et koerte keti pikkus on keskmiselt 2 m, kuid kõik koerad on normaalses seisukorras. Seejärel

viis vastustaja 28.07.2021 läbi järjekordse koerte kettide pikkuse kontrolli, kuigi oli kette kolm

kuud varem mõõtnud ning arvestades kuutide paiknemist ja kaebaja varasemaid seisukohti

selles küsimuses, ei olnud alust arvata, et kettide pikkus on vahepeal muutunud. Õigusaktide

tõlgendamise ja rakendamise praktika järjekordsest muutumisest 2021. a suvel oleks tulnud

kaebajat I esmalt teavitada ja selgitada, miks seisukohad on muutunud ja mida see kaebaja I

jaoks tähendab. Selleks puudus vajadus siseneda 28.07.2021 kaebajate tahte vastaselt nende

kinnistule, et asuda järjekordselt koerte kettide pikkusi üle mõõtma.

39. Eeltoodut arvestades ei olnud kaebajate nõusolekuta nende valdusesse sisenemine ja selle

läbivaatamine proportsionaalne.

40. Vastustaja 28.07.2021 järelevalvetoimingute eesmärk ei olnud kontrollida kasside ja

küülikute, vaid üksnes koerte pidamise nõuete täitmist. Seega on kaebajatel õigus, et vastustaja

ei saa õigustada kaebajate nõusolekuta nende valdusesse sisenemist ja selle läbivaatamist

vajadusega kontrollida kasside ja küülikute olukorda. Eeltoodu ei välista vastustaja õigust ja

3-21-2038

14(15)

kohustust reageerida kontrolli käigus avastatud loomapidamise nõuete rikkumisele, sõltumata

kontrolli algsest eesmärgist ja sellest, kas valdusesse siseneti või valdust vaadati läbi valdaja

nõusolekul või tema tahte vastaselt.

IV

41. Vastustaja leiab, et temalt kaebajate esimese kohtuastme õigusabikulude katteks välja

mõistetud summa on ülemäärane.

42. Menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks teeb kohus otsuse (HKMS § 108 lg 1).

Menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja

kuludokumentide esitamine (HKMS § 109 lg 1). Esindajakulud on väljamõistetavad, kui

menetlusosalisel on tekkinud kulude kandmise kohustus (HKMS § 109 lg 11). Välja mõistetakse

üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 109 lg 6).

43. Halduskohus rahuldas kaebuse ja mõistis vastustajalt kaebajate õigusabikulude katteks

välja 2847,99+672=3519,99 eurot (sh käibemaks) ja tasutud riigilõivu katteks 30 eurot.

Halduskohus on jätnud tähelepanuta, et kaebajad esitasid 08.02.2022 kaks menetluskulude

taotlust koos menetluskulude nimekirjade ja arvetega (dtl 248–259 ja 261–264), mille järgi ei

olnud alust mõista õigusabikulusid vastustajalt välja täies ulatuses.

44. Esimese taotluse tööaruandes (dtl 249) on 04.02.2022 toiminguna välja toodud tutvumine

vastustaja seisukohaga ja e-kirjavahetus kliendiga (40 minutit; 106,67 eurot käibemaksuta) ning

08.02.2022 toimingutena ettevalmistus istungiks (50 minutit; 133,33 eurot käibemaksuta) ja

menetluskulude nimekirja koostamine (20 minutit; 53,33 eurot käibemaksuta). Neid summasid

on arvestatud esimeses menetluskulude taotluses õigusabikulude kogusumma arvutamisel

(2373,32 eurot, millele lisandub käibemaks 474,67 eurot, kokku 2847,99 eurot) ja halduskohus

on need õigusabikulud kaebaja taotletud ulatuses vastustajalt ka välja mõistnud. Samas ei ole

esimesele taotlusele lisatud arvet, mille kohaselt on kaebajatel tekkinud 04.02.2022 ja

08.02.2022 toimingute tegemise eest arvutatud summa tasumise kohustus. Teise taotluse lisaks

olevas tööaruandes (dtl 262) on nimetatud järgmised 08.02.2022 toimingud: ettevalmistus

istungiks (1 tund ja 30 minutit; 240 eurot käibemaksuta), menetluskulude nimekirja koostamine

(20 minutit; 53,33 eurot käibemaksuta) ja osalemine istungil (1 tund ja 40 minutit; 266,67 eurot

käibemaksuta). Teises taotluses on menetluskulude summaks märgitud 560 eurot, millele

lisandub käibemaks 112 eurot, kokku 672 eurot. Teisele taotlusele lisatud arvel ja selle juurde

kuuluval aruandel (dtl 263–264) kajastuvad tööaruandes nimetatud ajakulu ja summad. Seega

ei ole kaebajatele esitatud arveid topelt ühegi tegevuse eest, nagu vastustaja väidab, kuid

esimeses taotluses näidatud 04.02.2022 ja 08.02.2022 tegevuste kohta ei ole esitatud

nõuetekohast kuludokumenti (arvet). Selle summa võrra tuleb vähendada vastustajalt

väljamõistetavate menetluskulude suurust (kokku 352 eurot koos käibemaksuga).

45. Kohtul tuleb vajalike ja põhjendatud menetluskulude väljamõistmise otsustamiseks

analüüsida läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ning kaebuse või vastuse koostamise

keerukust ja aeganõudvust (vt Riigikohtu 18.05.2009 määrus nr 3-3-1-28-09, p 11; 15.12.2014

otsus nr 3-3-1-67-14, p 32.1). Kohtul on menetluskulude põhjendatusele hinnangu andmisel

suur otsustusruum ning kõrgema astme kohus sekkub sellesse vaid siis, kui kohus on hindamisel

ilmselgelt eksinud (nt Riigikohtu 02.05.2017 otsus nr 3-2-1-134-16, p 56 ja 23.03.2016 otsus

nr 3-3-1-85-15, p 30; Tallinna Ringkonnakohtu 15.04.2021 otsus nr 3-18-164, p 18).

Ringkonnakohus leiab, et praeguse asja sisu ja mahtu ning menetluse käiku arvestades ei saa

kaebajate muid õigusabikulusid halduskohtus pidada ilmselgelt ülepaisutatuks. Kaebajate

esindaja tunnitasu (160 eurot käibemaksuta) ei ole samuti ebaproportsionaalselt suur.

46. Seega tuleb osaliselt tühistada halduskohtu otsuse resolutsiooni p 3, sest vastustajalt on

ekslikult välja mõistetud 352 eurot, mille kohta ei ole esitatud arvet. Ringkonnakohus teeb

3-21-2038

15(15)

tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab vastustajalt kaebajate esimese kohtuastme

menetluskulude katteks välja 3167,99+30=3197,99 eurot.

V

47. Kokkuvõttes tuleb vastustaja apellatsioonkaebus rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada

osaliselt menetluskulusid puudutavas osas.

48. Kui kõrgema astme kohus muudab madalama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja

uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). Kaebuse

osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega

(HKMS § 108 lg 2).

49. Vastustaja oli apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud ega taotlenud

kaebajatelt esindajakulude väljamõistmist. Seega jäävad vastustaja apellatsioonimenetluse

kulud täies ulatuses tema enda kanda.

50. Kaebajate menetluskulud ringkonnakohtus olid õigusabikulud 992 eurot (käibemaksuga;

28.11.2022 taotlus koos lisadega, dtl 320–332) + 912 eurot (käibemaksuga, 02.12.2022 taotus

koos lisadega, dtl 342–344), kokku 1904 eurot. Kulude kohta on esitatud arved koos

spetsifikatsioonidega. Ringkonnakohus peab ülemääraseks kohtuistungi ettevalmistamiseks

kulunud aega (4 tundi ja 20 minutit), arvestades, et vaidlusaluste küsimuste ring jäi

apellatsioonimenetluses samaks. Ringkonnakohtu istungil osales vandeadvokaat, kes

menetlusdokumentide kohaselt ei ole kaebajaid varem selles kohtuasjas esindanud. See võib

selgitada kohtuistungi ettevalmistamise ajakulu, kuid esindaja vahetusest tingitud suuremaid

kulusid ei ole põhjendatud välja mõista vastustajalt. Seega arvestades asja mahtu, keerukust ja

menetluse käiku, samuti vastustaja apellatsioonkaebuse rahuldamist väga väikeses ulatuses,

mõistab ringkonnakohus vastustajalt kaebajate apellatsioonkaebuse menetluskulude katteks

välja 1400 eurot (sh käibemaks).

(digitaalselt allkirjastatud)