2-22-6335/15 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

20.12.2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-22-6335

Tsiviilasi

X (X) hagi C (C) ja Q (Q) vastu elatise vähendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 21.10.2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

C ja Q apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), esindaja Raivo

Salumäe

Kostjad C (isikukood XXXXXXXXXXX) ja Q (isikukood

XXXXXXXXXXX), esindaja W

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta C ja Q apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse.

2. Tsiviilkohtumenetluse

seadustiku

§ 646

alusel

otsustada

asi

üksnes

apellatsioonkaebuse põhjal.

3. Tühistada Harju Maakohtu 21.10.2022 otsus ja saata asi uueks menetlemiseks

samale maakohtule eelmenetluse staadiumis.

4. Apellatsioonkaebus rahuldada.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale (välja arvatud resolutsiooni punkt 1) võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse

30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja/isa) esitas 28.04.2022 Harju Maakohtule hagi laste C (kostja I) ja Q (kostja II)

vastu elatise vähendamiseks. Hageja täpsustas nõuet 07.07.2022 ja 29.08.2022. Hageja palus

vähendada elatist mõlema kostja osas 225 euro 64 sendini kuus ja korrigeerides elatise summat

vastavalt miinimummäära riiklikult kehtestatud arvestuse muutumisele. Menetluskulud tuli

jätta poolte endi kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt sündisid hageja ja kostjate ema W kooselust kostjad ning vanemad

elasid lahus alates 2021 oktoobrist. Kostjad elasid ema juures. Tsiviilasjas nr 2-21-16044

rahuldas Harju Maakohus 14.12.2021 tagaseljaotsusega kostjate hagi ja mõistis hagejalt välja

elatise siis kehtinud miinimummääras, s.o pooles Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud

kuupalga alammääras 292 eurot kummagi kostja ülalpidamiseks. Alates 01.01.2022 kehtestas

seadusandaja uue elatise alammäära ja elatist tuli vähendada.

Kostjate vastuväited

3. Kostjad vaidlesid hagile vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Menetluskulud tuli jätta

hageja kanda.

Hageja poolt soovitu ei vastanud kostjate tegelikele vajadustele ja huvidele. Kui elatisnõude

aluseks olevad asjaolud muutuvad, siis võib kumbki pool nõuda elatise suuruse muutmist.

Seaduseandja pidas silmas elatise maksja või saaja majandusliku seisundi ja/või vajaduste

muutumist. Elatise arvestamise aluste muutumist ei saanud lugeda ainsaks elatise muutmise

aluseks ilma eelnevalt nimetatud muutusteta, sest kohus lähtub elatise summa ümbervaatamisel

muutunud elatise arvutamise aluste kõrval eeskätt sellest, et elatise summa kataks kostjate

tegelikud vajadused. Hagis puudusid põhjendused, mis põhjustel hageja ei saanud maksta elatist

kohtu poolt välja mõistetud määras või uued asjaolud, et kostjate vajadused olid vähenenud.

Maakohtu otsus

4. Maakohus rahuldas hagi ja muutis 14.12.2021 otsusega tsiviilasjas nr 2-21-16044

väljamõistetud elatise suurust selliselt, et hagejal tuli maksta kostjale I elatis alates 28.04.2022

kuni tema täisealiseks saamiseni (s.o 28.08.2023) 225,64 eurot kuus (baassumma 209,20 eurot,

millele lisandus 3% keskmisest brutokuupalgast 46,44 eurot ja millest oli maha arvatud pool

lapsetoetust 30 eurot). Kostjale II tuli hagejal maksta elatist alates 28.04.2022 kuni kostja II

täisealiseks saamiseni (s.o 28.08.2027) 225,64 eurot kuus (baassumma 209,20 eurot, millele

lisandus 3% keskmisest brutokuupalgast 46,44 eurot ja millest oli maha arvatud pool

lapsetoetust 30 eurot). Juhul, kui hageja oli kohtumenetluse kestel kostjatele elatist maksnud,

kuulusid tasutud summad väljamõistetud elatisega tasaarvestamisele. Menetluskulud jäid

poolte endi kanda.

Kohus lahendas hagi perekonnaseaduse (PKS) § 96, § 97, § 100 lg 1 ja 4, § 101, § 102 ja § 217²

lg 2 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 459 lg 1 ja TsMS § 497 alusel. Kostjad

olid hageja lapsed. Hageja oli kohustatud tulenevalt Harju Maakohtu 14.12.2021

tagaseljaotsusest tsiviilasjas nr 2-21-16044. tasuma kostjatele elatist 1/2 osa Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammääras kuni kostjate täisealiseks saamiseni. Tsiviilasjas 2-21-16044

esitatud hagiavalduses palusid kostjad hagejalt välja mõista elatise sel ajal kehtinud

miinimumsummas, märkides oma igakuisteks kuludeks kokku 515 eurot (kostja I) ja 550 eurot

(kostja II). Hageja oli võimeline tasuma elatist miinimumsummas 292 eurot.

Hageja palus vähendada elatist kehtiva miinimumsuuruseni tuginedes õigusliku olukorra

muudatustele. Kohus leidis, et käeoleval juhul puuduvad tõendid, et kostjate igakuised

vajadused oleksid vähenenud võrreldes eelmise aastaga. Samuti hageja ei tõendanud, et tema

enda majanduslik olukord oleks oluliselt halvemaks muutunud. Seega polnud käesoleval juhul

põhjendatud elatist vähendada põhjusel, et kostjate igakuised kulud oleksid vähenenud või

hageja majanduslik olukord halvenenud. Alates 01.01.2022 muutus miinimumelatise

regulatsioon (PKS § 101). Kuna tegemist oli olulise seaduse muudatusega, oli põhjendatud

elatist vähendada, et see vastaks PKS § 101 sätestatule ehk kehtivale miinimumile. Ka 2021

aastal oli kohus elatise välja mõistnud tuginedes miinimumelatisele.

Kostjate apellatsioonkaebus

5. Kostjad palusid tühistada maakohtu otsuse ja saata asi esimese astme kohtule uueks

läbivaatamiseks ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Kohus rikkus selgitamiskohustust ning seeläbi tegi üllatusliku otsuse. Kohus selgitas hagejale,

et elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise

kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise

suurust muuta. Hageja ei esitanud menetluse käigus ühtegi tõendit oma väidetavalt muutunud

majandusliku olukorra kohta. Hageja muutis hoopis hagi. Kohus küsis kostjatelt arvamust

muudetud hagi osas, kuid ei selgitanud, et kui kostjad leiavad, et elatise vähendamine ei ole

põhjendatud, siis on kostjad kohustatud tõendama, et vajadused on elatise väljamõistmise hetke

seisuga kas samad või suurenenud. Kohus ei kohelnud menetluse pooli võrdselt. Kostjate

seaduslik esindaja ei omanud juriidilist haridust. Samas hagejat esindas lepinguline esindaja.

Kohus ei andnud kostjatele riigi õigusabi ning soovitas kostjate seaduslikul esindajal pöörduda

õigusabi saamiseks samasse büroosse, kus töötas hageja lepinguline esindaja. Kohus selgitas,

et kui kostjatel oli vaja täiendavalt midagi esitada või asjaolusid välja tuua, siis annab kohus

sellest täiendavalt kostjatele teada. Kohus aga ei teinud ühtegi selgitavat pöördumist kostjatele.

Seega kuulus maakohtu otsus tühistamisele.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja asi lahendada TsMS

§ 646 alusel üksnes kaebuse põhjal. Maakohtu otsus kuulub tühistamisele menetlusõiguse

normi olulisel määral rikkumise tõttu, mida ei saa kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Asi

tuleb saata läbivaatamiseks esimese astme kohtule TsMS § 656 lg 1 p 5 ja § 657 lg 1 p 3 alusel,

kuna ringkonnakohus ei saa ise rikkumist kõrvaldada. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.

Maakohus ei viinud sisuliselt läbi eelmenetlust nii nagu selle näevad ette TsMS § 237 lg 1, §

329 lg-d 3 ja 4, § 392 lg 1 ning § 398 ega täitnud piisavalt selgitamiskohustust (§ 351). Selle

tulemusel jättis maakohus olulised asjaolud välja selgitamata. Need rikkumised on olulised

TsMS § 656 mõttes. Rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust ja seda ei saa

kõrvaldada apellatsioonimenetluses (TsMS § 656 lg 2, Riigikohtu 29.04.2015 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-41-15, p 20 teine lõik ja 17.12.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-14, p 17 kolmas

lõik).

Alaealise lapse elatise nõude materiaalõiguslikuks aluseks oli PKS § 96 ja § 97 p 1, mille

kohaselt on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama ning alaealine laps on õigustatud

elatist saama. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema

arenguks piisavate vahendite tagamist (Riigikohtu 16.10.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13

p 17 ja seal viidatud lahendid).

Hageja soovis käesolevas menetluses väljamõistetud elatise vähendamist. Ringkonnakohus

märgib, et materiaalõiguse muutumine on PKS § 2172 lg 2 kohaselt elatise suuruse muutmise

alus. Enne 01.01.2022 kehtinud PKS § 101 lg 1 kohaselt oli miinimumelatis ühtse summana

pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Eeltoodu tähendas, et kuna last on

kohustatud ülal pidama mõlemad vanemad, siis kulub lapse ülalpidamiseks kummagi vanema

ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär (Riigikohtu 24.10.2012

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12 p 16) ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste

rahuldamiseks tehtavaid kulutusi tõendada. Vaid juhul, kui lapse vajadused olid miinimumist

suuremad, tuli lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud ja

kogutud tõendite alusel kindlaks teha (Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17,

p 27).

Alates 01.01.2022 kehtivas õiguses enam ühtset miinimumelatise suurust ei ole ning PKS § 101

alusel arvutatud elatis ehk nn miinimumelatis võib olla iga lapse puhul erinev. Samas ei ole ka

uue regulatsiooni alusel elatise väljamõistmine miinimumist suuremas ulatuses välistatud, kui

lapse vajadused on miinimumist suuremad. Seega pelgalt seadusemuudatus ei olnud praegusel

juhul aluseks elatise vähendamiseks. Praegusel juhul tuginesidki kostjad, et nende vajadused

polnud vähenenud. Asjaolu, et kohus menetles hageja hagi elatise vähendamiseks, ei võtnud

see kostjatelt õigust tõendada viidatud asjaolusid. Maakohus ei selgitanud, et kui kostjad

leiavad, et elatise vähendamine ei ole põhjendatud, siis on nad kohustatud tõendama, et

vajadused on elatise väljamõistmise hetke seisuga kas samad või suurenenud. Selle asjaolu jättis

maakohus ebaõigesti tähelepanuta, jättes sellega täitmata poolte suhtes selgitamiskohustuse

(TsMS § 351 lg 1) ja eelmenetluse ülesanded (TsMS § 392). Eeltoodu tulemusel jäid maakohus

asja lahendamise seisukohalt olulised asjaolud välja selgitamata.

Kohus arutab menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii

faktilisest kui õiguslikust küljest (TsMS § 351 lg 1 ja Riigikohtu 22.09.2014 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-67-14, p 42). Kohtu selgitamiskohustuse ulatus sõltub mh nii konkreetse vaidluse

asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad menetluses advokaadid. Selgitamiskohustuse

täitmisel tuli arvestada, et eelnevalt oli kostjate riigiõigusabi taotlus jäetud rahuldamata. Kohus

võib TsMS § 230 lg 3 järgi lapse huve puudutavas ülalpidamisvaidluses koguda tõendeid omal

algatusel, sh kohustada menetlusosalist TsMS § 230 lg 4 järgi esitama andmeid ja dokumente

oma sissetuleku ja varalise seisundi kohta või nõuda TsMS § 230 lg 5 järgi asjakohast teavet

kolmandatelt isikutelt.

Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kostjate menetlusõigusi on asja lahendamisel

oluliselt rikutud. Rikkumised võisid tuua kaasa ebaõige kohtulahendi tegemise ja neid ei saa

mõistlikult kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Selline rikkumiste kogum annab aluse

maakohtu otsus tühistada ja saata asi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Kuna maakohus

ei ole korrektselt viinud läbi eelmenetlust, siis tuleb asi saata uuesti arutamiseks eelmenetluse

staadiumis.

7. TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt määratakse menetluskulude jaotus kindlaks asja uuel

läbivaatamisel.

(allkirjastatud digitaalselt)