2-21-110975/35 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(14)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-21-110975

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 20. detsember 2022

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Aleksander Härmase hagi Bonus Motors OÜ vastu

1101 euro 82 sendi ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 23. veebruari 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Aleksander Härmase apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

865 eurot 97 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (apellant): Aleksander Härmas (isikukood

XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Eimar

Kogger

Kostja (vastustaja): Bonus Motors OÜ (registrikood

12340528), seadusjärgne esindaja Andres Ots

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Tartu Maakohtu 23. veebruari 2022. a otsus osas, milles kohus jättis

Aleksander Härmase põhinõude 203 euro 82 sendi ulatuses rahuldamata.

Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada Aleksander Härmase põhinõue

Bonus Motors OÜ vastu täiendavalt 203 euro 82 sendi ulatuses ning mõista Bonus

2(14)

Motors OÜ-lt Aleksander Härmase kasuks välja viivis võlaõigusseaduse (VÕS) §

113 lg 1 teises lauses märgitud määras 467 euro 82 sendi suuruselt põhinõudelt.

Muus osas jätta maakohtu otsus vaidlustatud osas muutmata.

2. Rahuldada Aleksander Härmase apellatsioonkaebus osaliselt.

3. Lugeda Tartu Maakohtu 23. veebruari 2022. a otsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

"1. Rahuldada osaliselt Aleksander Härmase hagi Bonus Motors OÜ vastu 1101

euro 82 sendi ja viivise väljamõistmiseks.

2. Mõista Bonus Motors OÜ-lt Aleksander Härmase kasuks välja 467 eurot

82 senti ja viivis alates 21. aprillist 2021 põhinõudelt (467 eurot 82 senti)

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras nõude tasumata osalt kuni

kohustuste kohase täitmiseni.

3. Jätta Aleksander Härmase hagi Bonus Motors OÜ vastu ülejäänud osas

rahuldamata."

4. Jätta menetluskulud mõlemas kohtuastmes 43% ulatuses Bonus Motors OÜ

kanda ning 57% ulatuses Aleksander Härmase kanda.

5. Hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks asja lahendanud

maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Aleksander Härmas (hageja) esitas 21. aprillil 2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse Bonus Motors OÜ-lt (kostja) 828 euro 48 sendi saamiseks. Kuna

kostja esitas nõudele tähtaegselt vastuväite, andis Pärnu Maakohus nõude üle Tartu

Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses (TsMS § 486 lg 1 p 1).

2. Hageja esitas Tartu Maakohtule kostja vastu hagi 1101 euro 82 sendi ja viivise

saamiseks.

3(14)

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja kui rentnik ja kostja kui rendileandja 20. juulil 2020

rendilepingu sõiduki Peugeot Boxer (sõiduk) kasutamiseks eesmärgiga transportida hageja

vara seoses kolimisega Rootsist (Sjulsmarkist) Eestisse. Rendiperiood pidi kestma 21.

juulist 2020 kuni 27. juulini 2020. Marsruudiks pidi olema Pärnu-Helsingi-

TornioSjulsmark-Tartu-Pärnu. Lepingu sõlmimisel, sellele eelnenud telefonivestluse

käigus ega pärast lepingu sõlmimist läbiviidud sõiduki esmasel tutvustamisel ei viidatud

sõiduki puudustele. Hagejaga osales sõidul ja kolimisel kaasjuhina Hannes Ots.

Kostja poolt volitatud isik Udo Born andis 21. juulil 2021 hagejale sõiduki üle. Udo Born

võttis vastu ettemaksena tasutud renditasu 315 eurot sularahas. U. Born viitas sõiduki

üleandmisel sõidukil esinevatele puudustele: teine käik ei püsi aeg-ajalt sees ja süütelukul

esineb tõrkeid. U. Born lisas, et "aga alati on ju auto lõpuks käima saadud".

Viitmatinimetatu viitab sellele, et tegu ei olnud hiljuti ilmnenud puudustega, vaid kostja

oli neist lepingu sõlmimisel teadlik, kuid ei teavitanud hagejat. Kuivõrd laevapiletid

(sõidukile, hagejale ja kaasjuhile) olid samaks päevaks ostetud, ei olnud hagejal enam

võimalust lepingust taganeda või oodata puuduste kõrvaldamist. Kuna puudustele viidati

kui väheolulistele, mis ei takista sõiduki sihtotstarbelist kasutamist, jätkas hageja senise

plaaniga ja alustas sõitu läbi Soome Rootsi poole.

Sõiduki süütelukuga ilmnes probleem sõiduki esimesel korral bensiinijaamas tankimiseks

seiskamisel. Pärast tankimist ei õnnestunud võtit süütelukus keerata ja sõidukit käivitada.

Samuti selgus, et sõiduki seisupidur ei tööta. Hageja teavitas U. Borni sellest telefoni teel,

mispeale viimane soovitas võtit süütelukus "logistada". Pärast 5–10 minutit kestnud

proovimist õnnestus sõiduk käivitada ja hageja liikus laevale. Sama probleem ilmnes

laevalt maha sõitmist alustades, kus tekkis oht, et laevalt ei õnnestugi maha sõita, kuna

teatavasti lukustub süütevõtme eemaldamisel sõiduki rool, mis teeb liikumise võimatuks.

Sõiduki edasisel kasutamisel süüteluku tõrge süvenes ja pärast sihtpunkti (Sjulsmarki)

jõudmist 22. juulil 2020 ei õnnestunud sõidukit käivitada. Pärast mitme tunni pikkust

katsetamist õnnestus 23. juulil 2020 sõiduk käivitada, käia tankimas ning osaliselt asjad

sõidukisse laadida. Hiljem ei õnnestunud käivitamine jälle. Hageja teavitas olukorrast

kostja seaduslikku esindajat Andres Oksa ja U. Borni. A. Oks soovitas hagejal ise lahendus

leida, otsida töökoda, kus tõrge likvideerida, või kasutada sõidukit viisil, et parkimisel

süütevõtit ei eemaldata.

Kostja andis hagejale seega üle puudustega sõiduki ega kõrvaldanud puudust (süüteluku

riket) ka pärast sellest teadasaamist. Hagejal ei olnud kostjast tuleneval põhjusel seega

võimalik sõidukit kasutada. A. Oks saatis 23. juulil 2020 hagejale e-kirja, milles pakkus

hagejale tekkinud olukorra eest hüvitist 200 eurot ja nentis, et kuna tegu on tehnikaga, siis

võib tõrkeid ette tulla. Kuna hageja ei saanud sõidukit eesmärgipäraselt kasutada ja sõiduki

rentimise eesmärk ei täitunud, ei nõustunud hageja hüvitisega. Edaspidi vältis kostja hageja

e-kirjadele vastamist, oli telefonivestlustes ebaviisakas või vältis hageja telefonikõnedele

vastamist. Hageja tellis 25. juulil 2020 kohalikult autoremonditöökojalt Norrvagn

spetsialisti (mehhaaniku), et tuvastada süüteluku tõrge. Mehhaanik tuvastas sõiduki

ülevaatusel, et süütevõti sobib süütelukku, kuid süüteluku silindrit ei ole võimalik pöörata

ning soovitas kontakteeruda Peugeot’ esindusega, et süütelukk välja vahetada.

Kostja ei teinud pikkade telefonivestluste ja e-kirjade vahetamise käigus puuduse

kõrvaldamiseks midagi. Hageja järeldas sellest, et kostja ei kavatse riket kõrvaldada ega

sõidukit asendada. Hageja saatis 25. juulil 2020 kostjale e-kirja, milles märkis, et kuna

sõidukit ei ole võimalik käivitada ega kolimiseks kasutada, soovib hageja renditasu

tagastamist ja laevapiletite ning kütusekulu hüvitamist. Hageja andis kostjale teada, et

4(14)

kostja tuleks sõidukile Rootsi järele. Kostja saabus sõiduki asukohta Rootsis ja viis sõiduki

ära 28. juulil 2020.

Hageja peab ülalmärgitud 25. juuli 2020. a e-kirja lepingu ülesütlemise avalduseks.

Lepingu ülesütlemine on põhjendatud ja kehtiv. Üürisumma tagastamise nõue on käsitletav

hinna alandamisena VÕS § 112 lg 1 mõttes. Kuna lepingu sõlmimisega soovitud eesmärk

jäi täies ulatuses saavutamata, nõudis hageja kogu üürisumma tagastamist, st hinna

alandamist nullini.

Kuna kostja riket ise ei likvideerinud ega toonud asendusautot, millega oleks olnud

võimalik kahju tekkimist vältida, pidi hageja tegema eraldi sõidu Eestisse, võtma uue auto,

millega kolida asjad Rootsist Eestisse. Hagejal tekkisid seetõttu kulud.

Kuna rikke tekkimise tagajärjel ei olnud võimalik sõidukit kasutada ja üürilepingu

sõlmimise eesmärk jäi täitmata, oli hageja sunnitud tegema täiendavaid kulutusi oma

asjade ja kaasjuhi Rootsist Eestisse toimetamiseks. Kui riket ei oleks olnud ja sõidukit

oleks saanud kavatsetud eesmärgil kasutada, ei oleks kahju tekkinud. Hagejale tekkis

lepingu rikkumise tõttu järgnev kahju: laevapilet Helsingi-Tallinn (10. juuli 2020) 36

eurot; laevapiletid Muuga-Vuosaari-Muuga (21. ja 26. juuli 2020) 160 eurot; kütusekulu

(23. juuli 2020) 116 eurot 82 senti (1177,06 Rootsi krooni); laevapilet mootorrattale 27

eurot; laevapiletid Vuosaari-Muuga (13. august 2020) 97 eurot; tasu Hannes Otsale 350

eurot.

Kostja vastutab kahju eest. Rendilepingu punktis IV 2 sätestatud kostja vastutuse piirang

on tühine tüüptingimus. Leping sõlmiti kostja poolt eelnevalt välja töötatud lepingupõhjal,

mille sisu hageja ei saanud mõjutada.

3. Kostja hagi ei tunnistanud.

Vastuväidete kohaselt oli hagejale kasutamiseks antud sõiduk tehniliselt ja funktsionaalselt

korras. U. Born ei väitnud, et sõidukil olid tehnilised puudused. Puudusi ei olnud.

Süüteluku riket ei olnud. Sõiduk oli läbinud tehnilise ülevaatuse. Hageja ei osanud sõidukit

ilmselt käsitleda. Kui kostja esindaja läks koos Peep Huntiga sõidukit Rootsist ära tooma,

käivitus see kogu teekonna vältel Eestisse. Hageja oleks seega ka ise saanud sõidukiga

Rootsist tagasi Eestisse sõita. Sõiduk on jätkuvalt rendiautona kasutusel. Sellel ei ole

tõrkeid. Hageja ei tõendanud puuduste olemasolu. Hageja ei tõendanud, et puudused

tekkisid kostja kohustuste rikkumise tõttu.

Hageja väitel tekkis sõidukil tõrge enne laevale minekut Eestis tankimisel. Kui tegemist

oleks olnud tõsise rikkega, mis oleks takistanud sõiduki kasutamist, oleks hageja kahjude

tekkimise ärahoidmiseks võinud lepingust taganeda ja tagastada sõiduki kostjale. Hageja

läks sellele vaatamata pikale reisile ja võttis sellega kõik sõidukist tulenevad takistused või

kahju enda riisikoks. Kui hageja oleks leidnud ja tõendanud, et tegemist on sõiduki

kasutamist takistava rikkega, oleks teise rendiauto leidmine olnud kerge. Seda enam, et

hageja liikus Eestist Rootsi tühja autoga, mistõttu oleks olnud auto vahetamine lihtne.

Sõiduki rendilepingu punktist IV 2 tuleneb, et kõik sõiduki kasutaja kulud (avarii, reisi ära

jäämine, töö või muude kohustuste täitmata jätmisest tulenev kahju), mis tekivad sõiduki

võimalikust rikkest, jäävad seega sõiduki kasutaja, mitte rendileandja kanda. Arvestades

sõiduki vanust ja amortisatsiooni ning sellele vastava renditasu suurust, oli see tingimus

hagejale vastuvõetav. Hageja võttis sõiduki kasutamisega seega sõidu võimalikust rikkest

tekkida võivate kulude kandmise riski. Rendilepingu p IV 2 ei ole tühine tüüptingimus.

Lepingu sõlmimisel oli võimalik lepingut muuta või täiendada, kui selle üle oleks läbi

räägitud ja jõutud kokkuleppele. Lepingupoolte õigused ja kohustused olid tasakaalus –

5(14)

mõningast suuremat riski tasakaalustati vastava klassi ja vanusega sõiduki puhul soodsama

rendihinnaga.

Rendilepingust taganemise või selle ülesütlemise aluseid ei ole. Lepingust taganemine või

selle ülesütlemine ei ole kehtiv. Hageja kahju ei ole tõendatud. 23. juuli 2020. a e-kirjaga

ei tunnistanud kostja hageja nõuet, vaid pakkus kliendi heaolu nimel välja lahenduse.

MAAKOHTU LAHEND

4. Maakohus rahuldas 23. veebruari 2022. a otsusega hagi osaliselt. Kohus mõistis kostjalt

hageja kasuks välja 264 eurot ja viivise 264 euro tasumisega viivitamise eest alates 21.

aprillist 2021 kuni 264 euro täieliku tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras. Muus osas jättis kohus hagi rahuldamata. Menetluskuludest jättis

kohus 24% kostja ja 76% hageja kanda. Kohus märkis, et määrab menetluskulude rahalise

suuruse kindlaks pärast otsuse jõustumist.

Otsuse põhjenduste kohaselt on poolte vahel sõlmitud leping üürileping VÕS § 271

tähenduses. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja rikkus oma lepingust tulenevaid

kohustusi ja kas hagejal oli sellest tulenevalt õigus leping üles öelda, hinda alandada ja

nõuda lepingu alusel makstud üüri tagastamist ning kahju hüvitamist.

Kostja on VÕS § 276 lg 1 järgi kohustatud andma sõiduki hagejale kokkulepitud ajaks

koos päraldistega üle lepingujärgseks kasutamiseks sobivas seisundis ja tagama sõiduki

hoidmise selles seisundis lepingu kehtivuse ajal. Hageja saab VÕS § 278 ja § 279 lg 1 järgi

lepingu üles öelda, kui:

sõidukil tekkis lepingu kehtivuse ajal puudus, mille eest hageja ei vastuta ja mida ta ei

pea oma kulul kõrvaldama, või kui sõiduki lepingujärgne kasutamine oli takistatud;

puudus või takistus välistas sõiduki sihtotstarbelise kasutamise või piiras seda olulisel

määral;

kostja teadis või pidi puudusest või takistusest teadma;

kostja ei kõrvaldanud puudust või takistust mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta

puudusest või takistusest teada sai või teada saama pidi;

hageja tegi kostjale lepingu ülesütlemisavalduse ja kostja sai selle kätte (VÕS § 195 lg

1).

Maakohus luges poolte e-kirjavahtuse, hageja telefoni kõneeristuse väljavõtte ja

tunnistajate ütluste põhjal tõendatuks, et sõidukil tekkis lepingu kehtivuse ajal puudus, s.o

sõiduk ei käivitunud süüteluku rikkest tulenevalt igakordsel käivitamisel koheselt. Asja

materjalidest ei nähtu, et hageja oleks puuduse eest vastutanud. Hageja ei pidanud seda

VÕS § 280 järgi ise kõrvaldama. Sõidukit, mis ei käivitu süüteluku rikkest tulenevalt

igakordsel käivitamisel koheselt, ei saanud täielikult kasutada selleks lepingus ettenähtud

otstarbel, s.o sõitmiseks marsruudil Pärnu-Helsingi-Tornio-Sjulsmark-Tartu-Pärnu.

Sõiduk renditi seitsmeks päevaks, mh selleks, et sõita sellega Pärnust Helsingisse ja sealt

edasi Sjulsmarki. Sõiduki lepingujärgne kasutamine eeldas seega ka seda, et sõidukiga

oleks võimalik sõita laevale ja sealt maha. Sõiduki lihtsa ja kiire käivitamise võimalus on

laevalt maha sõitmisel eriti oluline, kuivõrd seda tuleb teha viivitamata. Arvestades

üüriperioodi ja plaanitud marsruudi pikkust, oli oluline, et sõidukit oleks kogu lepingu

kehtivuse ajal võimalik koheselt käivitada.

Sõiduki puudus piiras seega oluliselt hageja võimalust kasutada sõidukit lepingus toodud

sihtotstarbel. Hageja telefoni kõneeristuste väljavõtte ja kostja esindaja 23. juuli 2020

ekirjaga on tõendatud, et hageja teatas kostjale puudusest. Kostja pakkus hagejale 23. juulil

6(14)

2020 kompromissi korras 200 eurot, kuid ei maksnud tegelikult seda summat ega

kõrvaldanud puudust. Hageja ütles lepingu üles 25. juuli 2020 e-kirjaga (dtl 53).

Arvestades lepingu olemust, eesmärki ja tähtaega, ütles hageja lepingu üles mõistliku aja

jooksul pärast seda, kui ta oli kostjale puudusest teatanud. Kostja kinnitas, et ta sai hageja

25. juuli 2020 e-kirja kätte (dtl 184). Hageja võis lepingu VÕS § 278 ja § 279 lg 1 alusel

seega üles öelda.

Lepingu ülesütlemine vabastab VÕS § 195 lg 2 järgi mõlemad lepingupooled nende

lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja

kohustused jäävad kehtima. Lepingu ülesütlemise korral võib hageja VÕS § 195 lg 5 järgi

nõuda üksnes lepingu lõpetamisele järgneva aja kohta juba ette üleantu tagastamist, st

renditasu tagastamist perioodi eest, mis jääb lepingu ülesütlemise ja lepingu tähtaja

lõppemise vahele. Lepingust nähtub, et hageja pidi maksma kostjale sõiduki kasutamise

eest tasu 315 eurot. Pooled ei vaidle, et hageja maksis selle ära. Sõiduk renditi seitsmeks

päevaks, st renditasu oli 45 eurot päevas. Hageja saab VÕS § 195 lg 5 alusel nõuda kostjalt

seega renditasu tagastamist 26. ja 27. juuli 2020 eest, s.o summas 90 eurot. Selles osas

tuleb hagi rahuldada.

Kui üüritud asjal tekib lepingu kehtivuse ajal puudus, mille eest üürnik ei vastuta ja mida

ta ei pea oma kulul kõrvaldama, või kui asja lepingujärgne kasutamine on takistatud, võib

üürnik VÕS § 278 p 4 kohaselt alandada üüri vastavalt VÕS §-s 296 sätestatule. VÕS §

296 lg 2 näeb ette, et kui asja sihtotstarbele vastava kasutamise võimalus on VÕS §- s 278

nimetatud puuduse või takistuse tõttu üksnes vähenenud, võib üürnik alandada üüri

puudusele vastaval määral puudusest teada saamisest kuni puuduse kõrvaldamiseni

kestnud ajavahemiku eest. Maakohtu hinnangul ei nähtunud asja materjalidest, et sõiduki

kasutamine oleks olnud ajavahemikul 21.–25. juuli 2020 kogu aeg täielikult välistatud.

Hageja poolt üüri tasumisest täielik keeldumine, s.o selle nullini alandamine ei ole VÕS §

278 p 4 ja § 296 lg 1 alusel seega põhjendatud. Samas oli sõiduki sihtotstarbeline

kasutamine VÕS §-s 278 nimetatud puuduse (süütelukku rike) sellel ajavahemikul siiski

vähenenud. Kohtu hinnangul oli hagejal VÕS § 278 p 4 ja § 296 lg 2 alusel seega õigus

alandada puudusele vastaval määral sõiduki kasutamise tasu puudusest teada saamisest

(21. juulist 2020) kuni lepingu lõppemiseni (25. juuli 2020).

Kohus määras VÕS § 112 lg 1 kolmanda lause alusel mittekohase täitmise väärtuse

asjaolusid arvestades ise. Kohus leidis, et mittekohase täitmise väärtus on vähemalt 35

eurot päevas, s.o kokku 175 eurot (35 × 5). Pole alust arvata, et sõidukit oleks renditud

muu kui turuhinna eest, st kohase täitmise väärtus on samuti 315 eurot, s.o 45 eurot päevas.

Alandatud hinna leidmiseks korrutas kohus seega mittekohase täitmise väärtuse 175 eurot

kokkulepitud hinnaga 315 eurot ning jagas selle kohase täitmise väärtusega 315 eurot.

Alandatud hind on seega 175 eurot.

Hageja märgib 25. juulil 2020 kostjale saadetud e-kirjas, et sõidukil ei ole süütelukk korras

ja hageja soovib, et kostja hüvitaks hagejale lepingujärgse üürihinna 315 eurot. Hageja see

tahteavaldus on seega suunatud tasutud üüri tagastamisele, s.o tegemist saab olla VÕS §

112 lg 2 ja 3 mõttes hinna alandamise ja hinda ületava rahasumma tagastamise avaldusega.

Isegi, kui hageja 25. juuli 2020 e-kirja ei saa lugeda hinna alandamise avalduseks, on

selleks hageja 14. detsembri 2021. a menetlusdokument. Hageja maksis kostjale

üürilepingu kehtivuse aja, s.o 5 päeva eest 225 eurot (45 × 5). Hageja pidi maksma

nimetatud ajavahemiku eest aga 175 eurot (alandatud hind). Hageja võib VÕS § 278 p 4,

§ 296 lg 2 ja § 112 lg-te 1–3 alusel seega nõuda enamtasutud hinna tagastamist 50 euro

ulatuses. Selles osas tuleb hagi rahuldada.

7(14)

Hageja võib nõuda kostjalt lepingu ning VÕS § 278 p 3 ja 115 lg 1 alusel kahju hüvitamist,

kui on täidetud eelkõige alljärgnevad üldised eeldused:

kostja rikkus lepingut, so sõidukil tekkis lepingu kehtivuse ajal puudus, mille eest

hageja ei vastuta ja mida ta ei pea oma kulul kõrvaldama, või kui sõiduki lepingujärgne

kasutamine oli takistatud;

kostja vastutab lepingu rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1);

hagejale on tekkinud kahju (VÕS § 127 lg 1, § 128);

kahju on hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2);

kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena kostjale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav,

v.a kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3);

rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

Rendilepingu punkti IV 2, mille järgi ei kuulu sõiduki rikkest tingitud ja muud kahjud

kandmisele rendifirma poolt, luges kohus tüüptingimuseks VÕS § 35 lg 1 tähenduses.

Kohtu arvates oli see tüüptingimus VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 2 alusel tühine, kuna see piirab

ebamõistlikult hageja, so tarbija, võimalusi nõuda kostjalt lepingu rikkumise korral kahju

hüvitamist. Kostja vastutab VÕS § 103 lg 1 ja 2 kohaselt lepingu rikkumise eest.

Kohus pidas põhjendatuks nõuet 26. juulil 2020 mootorratta laevapileti eest tasutud 27 euro

hüvitamiseks. Kui sõidukil ei oleks tekkinud üüriperioodi jooksul puudust ja hageja oleks

saanud seda tõrgeteta kasutada, ei oleks hageja pidanud ostma mootorrattale uut

laevapiletit, millega Eestisse tagasi tulla, kuna ta oleks saanud sõita Eestisse kaubikuga ja

kasutada seda laevapiletit, mille ta juba oli 26. juuliks 2020 kaubikule ostnud. Lepingu

rikkumise ja hageja täiendava laevapileti ostmiseks kulutatud 27 euro vahel on seega

põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4). Kostjale oli lepingu sõlmimisel teada, et hageja läheb

sõidukiga Rootsi ja tuleb sellega Eestisse tagasi. Kostja jaoks pidi lepingu sõlmimisel

olema seega ettenähtav, et juhul, kui sõidukiga midagi juhtub ja hageja ei saa sõidukit reisi

lõpuni kasutada, peab hageja leidma muu viisi, kuidas Rootsist Eestisse tagasi tulla. Kahju

oli seega lepingu sõlmimisel kostja jaoks ettenähtav (VÕS § 127 lg 3). Hageja võib VÕS

§ 278 p 3 ja § 115 lg 1 alusel nõuda kostjalt seega laevapileti 27 euro hüvitamist. Selles

osas tuleb hagi rahuldada.

Samuti pidas kohus põhjendatuks 13. augusti 2020. a laevapileti (mille hageja ostis 10.

augustil) kulu 97 euro hüvitamise nõuet. Kui sõidukil ei oleks tekkinud üüriperioodi

jooksul puudust ja hageja oleks saanud seda tõrgeteta kasutada, ei oleks hageja pidanud

ostma uut laevapileti Vuosaari-Muuga. Hageja oleks sel juhul saanud sõidukiga enda asjad

Rootsist ära tuua ning uue sõiduki hankimise vajadust ei oleks olnud. Lepingu rikkumise

ja uue laevapileti ostmise vahel on seega põhjuslik seos. Kostja pidi lepingu sõlmimisel

ette nägema, et sõiduki rikke korral võib hagejal tekkida vajadus hankida teine kaubik ja

kasutada seda selleks, et tuua oma asjad Rootsist ära. Hageja poolt 13. augustiks 2020 uue

laevapileti ostmisest hagejale tekkinud kahju pidi seega olema kostjale lepingu sõlmimisel

ettenähtav.

Kohus leidis, et kostja lepingurikkumise ja hageja poolt 8. juulil 2020 laevapileti ostmiseks

kulutatud 36 euro vahel ei ole VÕS § 127 lg 4 mõttes põhjuslikku seost. Sõidukil lepingu

kehtivuse ajal puuduse tekkimine ei põhjustanud seda, et hageja pidi maksma 8. juulil 2020

10. juuli 2020. a laevapileti eest. Vastavas osas tuleb hageja nõue jätta rahuldamata.

Samuti leidis kohus, et puudub põhjuslik seos lepingurikkumise ja hageja poolt 17. juulil

2020 laevapiletite ostmiseks (Muuga-Vuosaari-Muuga 21. juuliks ja 26. juuliks 2020)

kulutatud 160 euro vahel. Sõidukil lepingu kehtivuse ajal puuduse tekkimine ei

8(14)

põhjustanud seda, et hageja pidi maksma 17. juulil 2020 laevapiletite eest 160 eurot.

Hageja nõue laevapiletite 160 euro hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata.

Lepingu rikkumise ja hageja poolt kütusele (81,57 liitrit) kulutatud 116 euro 82 sendi vahel

ei olnud kohtu hinnangul samuti põhjuslikku seost, kuna sõidukil lepingu kehtivuse ajal

puuduse tekkimine ei põhjustanud seda, et hageja pidi maksma sõiduki tankimiseks

vajamineva kütuse eest 116 eurot 82 senti. Kütuse kahjuna hagejale hüvitamine ei ole

põhjendatud lisaks seetõttu, et hageja tegelikult kasutas rendiperioodil sõidukit ja tekitas

seeläbi vajaduse sõidukile kütust osta. Kohus jättis selle nõude samuti rahuldamata.

Hageja poolt kaasreisijale H. Otsale abi osutamise eest tasutud 350 eurot ei kuulunud kohtu

hinnangul kostja poolt hagejale hüvitamisele. Kostja ei saanud hagejale sõidukit üürile

andes ette näha, et juhul, kui sõidukil peaks tekkima lepinguperioodi jooksul rike, siis

hageja maksab sellest tulenevalt H. Otsale kompensatsiooni, kuigi H. Otsal ei tekkinud

asjaoludest tulenevalt hageja vastu nõudeid, mida tal oleks võimalik hagejalt sisse nõuda.

Kokkuvõttes rahuldas kohus hageja nõuded järgmiselt: üüritasu tagastamise nõue

140 eurot (45 + 45 + 50) ning mootorratta laevapileti hüvitamise nõue 27 eurot ja 13.

augusti 2020 laevapileti hüvitamise nõue 97 eurot, kokku 264 eurot.

Hageja võib VÕS § 113 lg 1 ja TsMS § 367 alusel nõuda kostjalt 264 euro tasumisega

viivitamise eest viivist alates hagi esitamisest kuni nõude tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras. Hagi esitamise aeg on TsMS § 486 lg 2 järgi maksekäsu

kiirmenetluse avalduse esitamise aeg (s.o 21. aprill 2021).

Menetluskulude jaotamisel lähtus kohus TsMS § 163 lg-st 1.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Hageja palub 28. märtsil 2022 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse hagi

osalise rahuldamata jätmise osas osaliselt tühistada ning teha uus otsus, millega rahuldada

hageja põhinõue 801 euro 82 sendi ulatuses ning mõisa välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud ulatuses sellelt põhinõude summalt. Menetluskulud palub hageja jätta

mõlemas kohtuastmes kostja kanda.

Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et lepingu rikkumise ja hageja poolt laevapiletite

(Muuga-Vuosaari-Muuga) ostmiseks kulutatud 160 euro vahel ei ole põhjuslikku seost.

Hageja küll ostis piletid enne lepingu rikkumist, kuid jäi piletite soetamisel loodetud kasust

ilma just lepingu rikkumisest tuleneva lepingu eesmärgi mittetäitumise tõttu. Teisisõnu sai

hageja küll sõita kaubikuga Rootsi, kuid tagasi sealt enam ei saanud ning pidi uuesti

Eestisse ja teise sõiduvahendiga tagasi Rootsi sõitmiseks uued piletid soetama.

Samuti ei saa nõustuda maakohtu käsitlusega kütusele kulutatud summa osas.

Rendilepingu eritingimustes on märgitud, et sõiduk antakse üle ¼ paagitäie kütusega.

Sellist kokkulepet tuleb käsitleda selliselt, et ¼ paagitäie nõue kehtib nii sõiduki

üleandmisel hagejale kui ka hiljem tagastamisel kostjale ehk lepingu punkti 4 kohase teisiti

kokkuleppimisena. Vastasel juhul tuleks lepingu üldtingimuste punkti 4 pidada tühiseks

tüüptingimuseks, kuna see oli eelnevalt kostja poolt lepingutes kasutamiseks välja töötatud

ja hageja ei saanud selle sisu mõjutada. Täis paagiga tagastamise kohustuse puhul oleks

tegu sisuliselt üürihinna varjatud komponendiga. Lisaks jättis maakohus arvestamata, et

juba Rootsi sõites (ca 1200 km) oli hageja vähemalt ühe paagitäie kütust tankinud ja sellega

teinud kulutuse, millest ta kostja poolsest lepingu rikkumisest tulenevalt mingit kasu ei

9(14)

saanud. Lisaks märgib hageja, et kostja ise ei ole sõiduki täis paagiga tagastamise

kohustusele tuginenud. Maakohus väljus seega vaidluse piiridest.

Hageja ei nõustu maakohtu käsitlusega, et sõiduki kasutamine ei olnud 24. ja 25. juulil

2020 välistatud. Hageja on selgitanud, et pärast mitme tunni pikkust proovimist 23. juulil

õnnestus tal sõiduk käivitada, kuid hiljem see jälle ei õnnestunud (kohus on sellele otsuse

ka viidanud). Kahtluse puhul oleks kohus pidanud hagejale täiendavaid küsimusi esitama,

tuvastamaks, kas pärast 23. juulit oli võimalik sõidukit käivitada ja sihtotstarbeliselt

kasutada. Asjaoludest nähtub selgelt, et sõiduki rike süvenes ning pärast 23. juulit (kui

käivitamine võttis juba tunde) sõidukit enam käima ei saadudki, mis oli ka üürilepingu

ülesütlemise põhjuseks. Oleks sõiduki käivitamine olnud võimalik, ei oleks hageja

üürilepingut üles öelnud, tekitades sellega nii endale kui ka kaassõitjale täiendavalt kulusid

ja ebamugavusi.

Vastuoluline on maakohtu käsitlus mittekohase täitmise väärtusest. Ühelt poolt leidis

maakohus, et süüteluku rikkega sõiduki üüri turuhinda ei ole ilmselt võimalik välja

selgitada, kuna kaubikuid, mida ei ole võimalik käivitada, ei soovita ilmselt üürida. Teiselt

poolt aga jõudis maakohus järeldusele, et mittekohase täitmise väärtus on vähemalt 35

eurot päevas.

Hageja hinnangul ei ole asjas ka kohaldatav maakohtu kohaldatud arvutuskäik. Sellise

arvutuskäigu tulemuseks oleks alati (kohtu poolt juba määratud) mittekohase täitmise

väärtus. Maakohtu poolt viidatud Riigikohtu lahendis oli lisaks tegemist korteriga, millel

ka vaatamata puudustele on alati mingi väärtus, antud juhul aga oli tegu sõiduki

üürilepinguga, kus sõiduki puudustest tulenevalt ei olnud hageja jaoks üürilepingu esemel

mingit väärtust. Hageja poolne üürihinna vähendamine nullini oli põhjendatud ja kogu

tasutud üürihind (315 eurot) tuleb kostjalt välja mõista. Kuna maakohus luges

põhjendatuks üürihinna tagastamise nõuet kokku 140 euro ulatuses, tuleb hageja kasuks

täiendavalt välja mõista 175 eurot.

Maakohus kohaldas ebaõigesti VÕS § 127 lg-t 3, leides, et kostja ei saanud hagejale

sõidukit üürile andes ette näha, et juhul, kui sõidukil peaks tekkima lepinguperioodi

jooksul rike, siis hageja maksab sellest tulenevalt H. Otsale kompensatsiooni 350 eurot.

Maakohus jättis tähelepanuta VÕS § 127 lg 3 teises pooles tahtluse ja raske hooletuse kohta

sätestatu. Hageja tugines menetluses mh sellele, et kostja oli kahju tekitamisel raskelt

hooletu (VÕS § 104 lg 4). Kostja andis teadlikult üle rikkega sõiduki, ei üritanud riket

kõrvaldada ega võimaldanud asendussõidukit (kuigi hageja oli seda kostjalt palunud) ning

viivitas põhjendamatult lahenduse leidmisega (isegi sõidukile järele läks kostja alles pärast

lepingu tähtaja lõppu), jättes selliselt käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata ja

käitus seega raskelt hooletult. Kui kostja oleks rikke viivitamatult kõrvaldanud või

asendussõiduki võimaldanud, oleks hagejal olnud võimalik oma reisi jätkata. Hagejal ei

oleks kolimise plaanipärase kestuse puhul tulnud kaasjuhile kompenseerida pikemaks

ajaks Rootsi jäämisega seotud täiendavaid kulusid ja ebamugavuse talumist, mistõttu on

kulu põhjuslikus seoses lepingu raskelt hooletu rikkumisega ja tuleb rahuldada.

6. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda.

Kostja jääb maakohtu menetluses esitatud vastuväidete juurde ning palub lugeda neid

apellatsioonkaebusele esitatud vastuse osaks. Kostja ei ole omaks võtnud väidet, et

renditud sõidukil oli mingi rike, millest tulenevalt oleks hagejal tekkinud kulusid või kahju.

Sõiduk oli rendile andes täiesti töökorras, mida tõendab ka asjaolu, et kui vastustaja läks

sõidukile Rootsi järgi siis sõiduk käivitus kohe ja mingeid tõrkeid ei esinenud ka edaspidi.

10(14)

Hageja ka ise kinnitab, et sõidukit vastu võttes käivitus see esimesel katsel kohe (st sõiduk

oli tehniliselt korras). Samuti on sõiduk läbinud tehnoülevaatused probleemideta, mida

tõendab sõiduki pidev faktiline kasutamine liikluses. Hageja väide mingi tehnilise rikke

olemasolu kohta on alusetu, mistõttu on alusetud hageja nõuded kostja vastu.

Väärad on hageja väited selle kohta, et kostja käitus hageja suhtes pahauskselt või tahtlikult

raske hooletusega või ei pakkunud hagejale kui sõiduki rentnikule lahendusvariante. Kui

hageja teatas kostjale, et väidetavalt on sõidukil mingi tehniline probleem, siis ilma

asjaolusid kontrollimata pakkus kostja hagejale 200 eurot, et isegi juhul, kui peakski olema

mingi tehniline probleem, saaks selle Rootsis korda teha ja hageja saaks teha soovitud

sõidu Eestisse. Hageja jättis kostja poolt pakutud mõistuspärase lahenduse kasutamata.

Kõik hagis märgitud kulud on põhjustanud hageja ise enda otsuste ja enda poolt

kavandatud tegevuste kaudu, mida kostja ei saanud mõjutada. Kostja on algusest peale

püüdnud pakkuda hagejale lahendusvariante ning igal võimalikul juhul tegutsenud

vaidluse lõpetamise ja lahenduste leidmise suunal, mh ei esitanud kostja hagejale nõuet

kostja poolt sõiduki Eestisse tagasitoomise kulude hüvitamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles kohus jättis

hageja põhinõude 203 euro 82 sendi ulatuses rahuldamata, ning teha uus otsus, millega

rahuldada hageja põhinõue täiendavalt 203 euro 82 sendi ulatuses ning mõista kostjalt

hageja kasuks välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses märgitud määras 467 euro 82 sendi

suuruselt põhinõudelt. Ringkonnakohus muudab ka maakohtu poolt kindlaksmääratud

menetluskulude jaotust. Muus osas tuleb maakohtu otsus jätta vaidlustatud osas muutmata.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

8. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese

astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi

kaevatud. Osas, milles maakohus hagi rahuldas, ei ole maakohtu lahendit vaidlustatud,

samuti ei ole hageja apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsust osas, milles kohus

jättis rahuldamata hageja nõude 8. juulil 2020 laevapileti ostmiseks kulutatud 36 euro

hüvitamiseks. Vaidlustamata osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi

jõustunud.

9. Maakohus on pooltevahelise õigussuhte õigesti kvalifitseerinud, leides, et poolte

vahel sõlmitud leping on üürileping VÕS § 271 tähenduses. Sellega nõustub

apellatsioonkaebuses ka hageja. Leping oli sõlmitud tähtajaliselt, ajavahemikuks 21.– 27.

juuli 2020. Samuti järeldas maakohus põhjendatult, et üüritud sõidukil tekkis lepingu

kehtivuse ajal puudus (süüteluku rikkest tingitud tõrked sõiduki käivitamisel), mis välistas

sõiduki sihtotstarbelise kasutamise või vähemalt takistas seda olulisel määral, ning sellest

lähtuvalt oli hagejal õigus lepingujärgset üüri VÕS § 296 lg 2 alusel alandada ning

üürileping VÕS § 278 ja § 279 lg 1 järgi ka üles öelda. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

järeldusega, et hageja on üürilepingu kehtivalt üles öelnud ning üüri alandanud. Maakohtu

hinnangul sisalduvad nii üüri alandamise kui ka lepingu ülesütlemise avaldused hageja

poolt 25. juuli 2020 kostjale saadetud e-kirjas (dtl 53). Neid kohtu järeldusi

apellatsioonkaebuses ka ei vaidlustata.

11(14)

10. Maakohus on otsuse põhjenduste p-s 8 õigesti välja toonud VÕS § 115 lg 1 kohase

kahju hüvitamise nõude (millele viitab ka VÕS § 278 p 3) üldised eeldused. Maakohus on

menetlusõiguse norme rikkumata tuvastanud, et sõidukil tekkis lepingu kehtivuse ajal

puudus, mille eest hageja ei vastuta ja mida hageja ei pidanud oma kulul kõrvaldama, s.o

sõiduk ei käivitunud süüteluku rikkest tulenevalt igakordsel käivitamisel koheselt.

Ringkonnakohus lähtub sellest TsMS § 652 lg 1 p-st 1 ja lg-st 5 juhindudes ka

apellatsioonkaebuse lahendamisel.

11. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et hageja nõue 17. juulil 2020 ostetud

Muuga-Vuosaari-Muuga laevapiletite (dtl-d 48–50) maksumuse (kokku 160 eurot)

hüvitamiseks tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata. VÕS § 127 lg 1 järgi on kahju

hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane

olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei

oleks esinenud. Kahjuhüvitisest tuleb VÕS § 127 lg 5 kohaselt maha arvata igasugune

kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud

kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise

eesmärgiga.

11.1. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja lepingurikkumise ja laevapiletitele

kulutatu kui kahju vahel põhjuslik seos VÕS § 127 lg 4 tähenduses.

Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuses märgituga, et kuigi hageja ostis

piletid enne lepingu rikkumist, jäi ta piletite soetamisel loodetud kasust ilma just

lepingu rikkumisest tuleneva lepingu eesmärgi mittetäitumise tõttu. Kuna hageja ei

saanud kaubikul tekkinud puuduse tõttu sellega asju Rootsist Eestisse transportida

ning pidi uuesti Eestisse ja teise sõiduvahendiga tagasi Rootsi sõitmiseks uued

laevapiletid ostma, oli 17. juulil 2020 ostetud piletid hageja jaoks tarbetu kulutus

ning see on vaadeldav kostja lepingurikkumisega põhjuslikus seoses oleva kahjuna

VÕS § 127 lg-te 1 ja 4 tähenduses (koosmõjus VÕS § 128 lg-tega 2 ja 3).

11.2. Ringkonnakohtu hinnangul oli see kahju hõlmatud rikutud kohustuse

kaitseeesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) ning kahju oli praegusel juhul rikkumise

võimaliku tagajärjena kostjale ka ettenähtav (VÕS § 127 lg 3). Arvestades

rendilepingus märgitud sõiduki marsruuti (Pärnu-Helsingi-Tornio-Sjulsmark-

Tartu-Pärnu) ja sõidu sihtkohta (dtl 46) pidi kostja mõistlikult aru saama, et üüritud

sõiduki kasutamine võib hõlmata selle transporti laevaga, millega seoses võib

üürnikul (kostjal) lisakulusid tekkida.

11.3. Siiski tuleb arvestada, et maakohus on pidanud põhjendatuks 13. augusti

2020. a Vuosaari-Muuga laevapileti (mille hageja ostis 10. augustil) kulu 97 euro

hüvitamist ning selles osas on hageja nõue maakohtu otsusega selle jõustunud osas,

rahuldatud. Kahju hüvitamise eesmärki (VÕS § 127 lg-d 1 ja 5) silmas pidades

saab seetõttu põhjendatuks pidada 17. juulil 2020 ostetud laevapiletite maksumuse

hüvitamist üksnes MuugaVuosaari reisi osas. Selle reisi maksumus oli piletitelt

nähtuvalt 87 eurot. 17. juulil 2020 ostetud laevapiletite maksumuse täies ulatuses

hüvitamine võiks viia hageja rikastumiseni, sest kostjal tuleks hüvitada nii 26.

juuliks 2020 kavandatud kui 13. augustil 2020 toimunud Vuosaari-Muuga reisi

laevapiletite maksumus.

12. Sarnaselt ei nõustu ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et puudub põhjuslik

seos lepingu rikkumise ja hageja poolt kütusele kulutatud 116 euro 82 sendi (dtl 59) vahel.

Ringkonnakohtu hinnangul on põhjuslik seos rikkumise ja kahju vahel VÕS § 127 lg 4

mõttes olemas. Kütuse tankimine Rootsis 23. juulil 2020 oli hageja jaoks tarbetu kulutus,

12(14)

kuna maakohtu tuvastatud asjaoludel oli hagejal sõiduki kasutamine sellel ilmnenud

puuduste tõttu pärast seda oluliselt takistatud ning sõidukiga Rootsist Eestisse tagasi

sõitmine osutus rikke tõttu hageja jaoks üldse võimatuks. Tuleb ka arvestada, et hagis

märgitud asjaoludest nähtuvalt tankis hageja sõidukit ka juba Eestis (enne sõidu alustamist

Rootsi). See on kooskõlas maakohtu tuvastatuga, et lepingust nähtuvalt oli sõiduki

üleandmisel sõidukis ¼ paagitäit kütust.

12.1. Maakohus on kõnealust nõuet rahuldamata jättes tuginenud mh sellele, et

poolte vahel sõlmitud lepingu üldsätete p 4 järgi (dtl 47) oli hagejal kohustus

tagastada sõiduk täis kütusepaagiga, kui pooled ei lepi kokku teisiti, ning sellise

teistsuguse kokkuleppe sõlmimisele ei ole hageja tuginenud.

Ringkonnakohus leiab, et üldsätete viidatud p 4 oleks asjassepuutuv sõiduki tagastamisel

rendiperioodi lõppedes. Olukorras, kus hageja oli sunnitud lepingu sõiduki kasutamist

takistava puuduse tõttu erakorraliselt (ennetähtaegselt) üles ütlema, ei saa lepingu üldsätete

p-s 4 märgitust lähtuda. Seetõttu ei analüüsi ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väidet,

mille kohaselt on kõnealune lepingupunkt kostja tüüptingimusena (VÕS § 35 lg 1) tühine.

12.2. Ringkonnakohtu hinnangul on ka kahju kütusele kulutatud 116 euro 82

sendi osas hõlmatud rikutud kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) ning

kahju rikkumise võimaliku tagajärjena oli kostjale ettenähtav (VÕS § 127 lg 3).

13. Sarnaselt maakohtuga leiab ringkonnakohus, et kostja vastutust välistavaid

asjaolusid ei esine. VÕS § 103 lg-st 1 tulenevalt ei ole kohustuse rikkumine eelduslikult

vabandatav. Kostja väitel piirab tema vastutust poolte vahel sõlmitud lepingu p IV 2:

"Sõiduki rikkest tingitud ja muud kahjud (avarii, reisi ära jäämine, töö või muude

kohustuste täitmata jätmisest tulenev kahju) ei kuulu kandmisele Rendifirma poolt. Need

kulud jäävad Kliendi enda kanda ja see on rendirisk." (dtl 47). Maakohus on juhtumi

asjaolusid hinnates õigesti leidnud, et lepingu punkt IV 2 on kostja tüüptingimus VÕS §

35 lg 1 mõttes ning sellisena VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 2 alusel tühine, kuna see piirab

ebamõistlikult hageja kui tarbija võimalusi nõuda kostjalt lepingu rikkumise korral kahju

hüvitamist (maakohtu otsuse põhjendust p 8.1).

14. Eelmärgitut arvestades tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus jättis

hageja kahjunõude 203 euro 82 sendi (87 eurot + 116 eurot 82 senti) ulatuses rahuldamata,

ning hagi vastavas osas rahuldada. Arvestades ka maakohtu poolt rahuldatud hagi osa,

kuuluvad hageja põhinõuded kokkuvõttes rahuldamisele 467 euro 82 sendi (264 eurot +

203 eurot 82 senti) ulatuses.

15. VÕS § 113 lg 1 esimese lause alusel on hagejal õigus nõuda rahalise kohustuse

täitmise eest viivist, mh tulevikus sissenõutavaks muutuvat viivist (TsMS § 367). Hageja

on palunud VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise välja mõista alates hagi

esitamisest, milleks praegusel juhul tuleb lugeda TsMS § 486 lg 2 alusel maksekäsu

kiirmenetluse avalduse esitamise aega, s.o 21. aprilli 2021. Ringkonnakohus mõistab VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestatud viivise välja 467 euro 82 sendi

suuruselt põhinõudelt ning muudab selles osas maakohtu otsust.

16. Muus osas ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks

või muutmiseks. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654

lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata. Vastusena apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata

väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

16.1. Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega (otsuse p-s 7.2), mille kohaselt ei

nähtu asja materjalidest, et sõiduki kasutamine oleks olnud 24. ja 25. juulil 2020

13(14)

täielikult välistatud, mistõttu ei ole hageja poolt nende päevade eest üüri tasumisest

täielik keeldumine VÕS § 278 p 4 ja § 296 lg 1 alusel põhjendatud. Hageja peab

maakohtu otsuses esitatud käsitlust ka üllatuslikuks.

Ringkonnakohtu arvates ei anna need hageja etteheited alust maakohtu otsuse muutmiseks.

Maakohus ei ole kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ega rikkunud oluliselt

menetlusõiguse norme, sh tõendite hindamise osas (TsMS § 232 lg-d 1 ja 2). Kui üüritud

asjal tekib lepingu kehtivuse ajal puudus, mille eest üürnik ei vastuta ja mida ta ei pea oma

kulul kõrvaldama, või kui asja lepingujärgne kasutamine on takistatud, võib üürnik VÕS

§ 278 p 4 kohaselt alandada üüri vastavalt VÕS §-s 296 sätestatule. Ringkonnakohus

rõhutab, et üüri alandamise õiguse tekkimise ja alandamise ulatuse eelduseks olevate

asjaolude osas on tõendamise koormis TsMS § 230 lg-st 1 lähtuvalt hagejal. Hageja ei ole

tõendanud, et sõiduki kasutamine oli 24. ja 25. juulil 2020 oli rikke tõttu täielikult

välistatud. Hageja väidetest nähtuvalt ta veel vähemalt 23. juulil 2020 sõidukit ka kasutas.

Sõiduki ülevaatus kohaliku autoremonditöökoja (Norrvagn) spetsialisti poolt, kes

süüteluku tõrke tuvastas, toimus asja materjalidest nähtuvalt 25. juulil 2020 (dtl 52, tõlge

dtl 100). Süüteluku rikke täpsema põhjuse ja vea süvenemise kohta pärast 23. juulit 2020

asjas tõendid puuduvad.

16.2. Hageja ei nõustu maakohtu käsitlusega mittekohase täitmise väärtusest

(otsuse ps 7.3). Samas ei too hageja omalt poolt välja asjakohasemat metoodikat

mittekohase täitmise väärtuse leidmiseks käesolevas asjas. VÕS § 112 lg 1 kolmas

lause annab kohtule kaalutlusõiguse kohase ja mittekohase täitmise väärtuse

leidmiseks. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus sellele sättele tuginemist

asjakohaselt põhjendanud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kohtu

diskretsiooniotsusesse sekkuda. Nagu eespool märgitud, leidis maakohus

põhjendatult, et kuni 25. juulini 2020 ei olnud sõiduki kasutamine täielikult

välistatud ning vähemalt ajavahemikul 21.–23. juuli 2020 hageja sõidukit ka

kasutas. VÕS § 296 lõigetes 1 ja 2 sätestatut arvestades ei ole seega põhjendatud

hageja seisukoht, et ta võiks ajavahemiku 21.–25. juuli 2020 eest üüri tasumisest

täielikult keelduda.

Ringkonnakohus märgib, et üürilepingu peamiseks eesmärgiks on asja (tasu eest) kasutusse

andmine (VÕS § 271). Üürniku poolt kavandatud üüritud asja kasutamise eesmärki tuleb

lepingupoolte kohustuste sisustamisel küll arvesse võtta, niivõrd kui üürileandja üürniku

kavatsustest teab. Hageja hüvitisnõuete lahendamisel on kohtud seda praegusel juhul ka

arvestanud. Samas ei välista kostjal enne üürilepingu ülesütlemist tekkinud õigust üürile

see, et kaubiku üürimise eesmärk (asjade äratoomine Rootsist Eestisse) jäi hageja kui

üürniku jaoks saavutamata.

16.3. Ringkonnakohtu hinnangul leidis maakohus põhjendatult, et hageja poolt

H. Otsale abi osutamise eest makstud 350 eurot ei kuulu kahjuna hüvitamisele.

Esiteks ei ole võimalik asja materjalide põhjal tuvastada, kas hagejal oli üldse

õiguslikult siduvaid kohustusi H. Otsa ees. Teiseks nõustub ringkonnakohus

maakohtuga, et kostja ei saanud lepingu sõlmimisel rikkumise tagajärjena ette näha

(VÕS § 127 lg 3), et hagejal võivad tekkida kohustused H. Otsa ees. Asja

materjalidest ei nähtu, et kostja oleks lepingu sõlmimise ajal hageja kaasreisijast

(H. Otsast) üldse teadnud või teadma pidanud. Seetõttu ei ole asjakohased

apellatsioonkaebuse väited kostja raskest hooletusest lepingu täitmisel (VÕS § 104

lg 4).

14(14)

Ringkonnakohus lisab, et kõnealune väidetav kahju ei kuuluks hüvitamisele ka VÕS § 127

lg-st 2 tuleneva piirangu tõttu. Lepingust ei nähtu, et kostja oleks võtnud endale sellise

kahju kandmise riski.

17. Maakohus jättis võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega menetluskulud TsMS § 163

lg 1 alusel 24% ulatuses kostja ja 76% ulatuses hageja kanda. Ringkonnakohus rahuldab

hagi maakohtust erinevas ulatuses ning peab seetõttu põhjendatuks muuta TsMS § 173 lg

3 esimese lause alusel maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Ringkonnakohus

lähtub seejuures põhinõuete rahuldamise ulatusest, kuna viivisenõude rahuldamise ulatus

sõltub põhinõude edukusest.

Hageja esitatud põhinõuded 1101 eurot 82 senti rahuldatakse käesolevat otsust arvestades

kokku 467 euro 82 sendi ulatuses, seega rahuldatakse hagi kokkuvõttes ligikaudu 43%

ulatuses. Hagi rahuldamise ulatust arvestades peab ringkonnakohus põhjendatuks jätta

menetluskulud TsMS § 163 lg 1 (teise alternatiivi) alusel mõlemas kohtuastmes 43%

ulatuses kostja ning 57% ulatuses hageja kanda.

18. Kuna maakohus vaidlustatud otsusega hagejate menetluskulude rahalist suurust

kindlaks ei määranud, ei määra ka ringkonnakohus TsMS § 174 lg 4 kohaselt kindlaks

apellatsiooniastme menetluskulusid. TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2 järgi määrab

menetluskulud kindlaks maakohus määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või

menetlust lõpetava määruse jõustumisest.

19. TsMS § 178 lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Triin Uusen-Nacke

Kersti Kerstna-Vaks

Indrek Parrest