2-21-10088/12 · Pärnu Maakohus Pärnu kohtumaja Rüütli tänaval

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Pärnu Maakohus

Kohtunik

Kadri Mälberg

Määruse tegemise aeg ja koht

19. detsember 2022, Pärnu

Tsiviilasja number

2-21-10088

Tsiviilasi

PlusPlus Capital AS hagi R. L. vastu võlgnevuse,

kõrvalnõuete ja viivise nõudes

Tsiviilasja hind

14 559,66 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: PlusPlus Capital AS (registrikood 11919806)

Hageja lepinguline esindaja: Carlo Kask (PlusPlus

Legal OÜ, e-post: carlo.kask@plusplus.ee)

Kostja: R. L. (isikukood xxxxxxxxxxx)

Kostja lepinguline esindaja: vandeadvokaat Kaire Aus

(Advokaadibüroo

Kaire

Aus,

e-post

kaire.aus@austalu.ee)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada.

2. Mõista kostjalt R. L. (isikukood xxxxxxxxxxx) hageja PlusPlus Capital AS

(registrikood 11919806) kasuks välja põhivõlgnevus 8887,36 eurot, lepingu sõlmimise

tasu 10 eurot, sissenõudmiskulud 35 eurot ja 19.12.2022 seisuga sissenõutavaks

muutunud viivised 6 572,14 eurot, kokku 15 504,50 eurot.

3. Mõista kostjalt R. L. hageja PlusPlus Capital AS kasuks välja viivised alates

20.12.2022 kuni põhinõude täitmiseni põhinõudelt 8887,36,40 eurot määras 0,06%

päevas, kuid mitte enam kui 2315,22 eurot.

Menetluskulude jaotus

4. Jätta menetluskulud kostja R. L. kanda.

5. Välja mõista kostjalt R. L. hageja PlusPlus Capital AS kasuks menetluskulu 1850

eurot (sh riigilõiv 650 eurot ja lepingulise esindaja kulud 1200 eurot).

6. Mõista kostjalt R. L. hageja PlusPlus Capital AS kasuks välja hüvitatavatelt

menetluskuludelt (1850 eurot) viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

käesoleva lahendi jõustumisest kuni kohase täitmiseni.

2-21-10088

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates

avalikult teatavaks tegemisest.

Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv.

Juhul kui apellatsioonkaebuses on märkimata, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil,

võib apellatsioonikohus asja lahendada kirjalikus menetluses.

Menetluskulude jaotust ja suurust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi

kaevates, millega menetluskulude jaotus ja suurus kindlaks määrati.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja nõue ja asjaolud

1. PlusPlus Capital AS (hageja) esitas 25.06.2021 Pärnu Maakohtule hagi R. L. (kostja) vastu

võlgnevuse, kõrvalnõuete ja viivise nõudes (tl 2-3).

Hagiavalduse kohaselt on kostja ja hageja sõlminud 05.10.2020 Kompromissleping /

võlatunnistuse nr 24913429. Kostja võlgnes hagejale 8887,36 eurot ja viivised summas 2711,47

eurot. Hagejal oli kostja vastu nõue 02.09.2019 Tarbimislaenu nr 10176 alusel. Kuna kostja ei

suutnud võlgnevust tasuda, sõlmisid pooled kompromisslepingu, millega hageja loobus

osaliselt viivistest nõudest summas 1 eurot ning võimaldas kostjal tasuda kohustust

osamaksetega ja kompromissisummas 11 597,83 eurot (8887,36 põhinõue ja 2710,47 viivised).

Antud summale lisandus lepingu punktis 5.1 kirjeldatud lepingu sõlmimise tasu 10 eurot.

Pooled on lepingus punktis 3.1 kokku leppinud, et kui kostja ei tasu kompromissisummat

tähtaegselt ja nõuetekohaselt, muutub kompromissisumma seni tasumata osa koheselt

sissenõutavaks. Lepingu punkti 3.2. kohaselt nõustus kostja maksekohustuse rikkumisel tasuma

võlausaldajale viivist 0,060% päevas viivituses olevalt maksmata kompromissisummalt. Kostja

rikkus kompromissilepingut ja ei tasunud maksegraafikus märgitud summasid tähtaegselt ja

kokkulepitud suuruses.

Hageja nõuab esitatud hagis kostjalt põhinõudena 8887,36 eurot, enne 05.10.2020

sissenõutavaks muutunud viiviseid 2710,47 eurot, lepingu sõlmimise tasu 10 eurot, viivised

põhinõudelt alates 26.12.2020 kuni 25.06.2021 summas 970,50 eurot, sissenõudekulu 35 eurot

ja viiviseid põhinõudelt alates 26.06.2021 kuni põhinõude täitmiseni 0,06% päevas, kuid kokku

koos sissenõutavaks muutunud viivisega mitte enam kui põhinõude ulatuses.

2. Hageja on toob oma seisukohas kostja vastusele välja, et kokkuleppe p 2.1 sätestab, et pooled

sõlmivad punktis 1.1 toodud nõude osas kompromissilepingu VÕS § 578 lg 1 tähenduses.

Seejuures sätestab kokkuleppe p 2.3 sõnaselgelt, et kooskõlas VÕS § 578 lg-ga 2 kinnitavad

pooled, et lepingu tagajärjel nad loobuvad oma nõuetest (lõpetavad lepingu punktis 1.1 toodud

võlasuhte) ning omandavad lepingu alusel uued õigused. Ühtlasi kokkuleppe p 2.4 järgi loevad

pooled lepingu sõlmimisega lõppenuks punktis 1.1 kirjeldatud võlgniku kohustused

võlausaldaja ees ning lepingu sõlmimisega tekib võlgnikul uus iseseisev kohustus tasuda

võlausaldajale kompromissisumma 11597,83 eurot. Hageja ja kostja vahel ei ole vaidlust, et

05.10.2020 sõlmisid pooled hagiavalduse lisas 1 esitatud kokkuleppe ning vastava kokkuleppe

p 2.4 sätestab sõnaselgelt, et lepingu sõlmimisega tekib võlgnikul uus iseseisev kohustus tasuda

võlausaldajale kompromissisumma. Seejuures sätestab VÕS § 578 lg 2 eelduse, et

2-21-10088

kompromissilepingu tagajärjel loobuvad lepingupooled oma nõuetest ning omandavad

kompromissilepingu alusel uued õigused. Seetõttu tunnistas kostja kohustusi hageja ees

konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, mis kinnitab kompromissilepingus poolte

tahet luua iseseisev kohustus. Kompromissilepingu sõlmimisel loobusid lepingupooled oma

nõuetest ning omandasid kompromissilepingu alusel uued õigused. Seega ei ole Fresh Finance

OÜ leping asjassepuutuv ning ei mõjuta hagi aluseks olevaid poolte õigussuhteid (tl 28-29).

3. Hageja ja kostja sõlmitud võlatunnistus/kompromissleping ei eksi ausalt ja õiglaselt

mõtlevale inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu. Kostjale

pidi hagejapoolne nõude omandamine Fresh Finance OÜ-lt olema teada hiljemalt vaidlusaluse

võlatunnistuse/kompromisslepingu allkirjastamisel (tl 92-93).

4. Maksehäireregistri kohaselt ei olnud kostjal ühtegi võlgnevust laenulepingu sõlmimise

seisuga, s.o 02.09.2019, lisaks analüüsis laenuandja kostja poolt edastatud kontoväljavõtet ja

krediidivõimelisust. Seetõttu on laenuandja enne lepingu sõlmimist põhjalikult kontrollinud

kostja krediidivõimekust ning ei ole rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet.

Lepingupoolel on nii üldine kohustus mitte eksitada teist poolt enne lepingu sõlmimist

valeinfoga ning esitatavad andmed peavad lepingu sõlmimise ettevalmistamise käigus olema

tõesed. Seega kui kostja esitas laenuandjale ebaõigeid andmeid, ei saa pangale ette heita

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Arvestades kostjale laekunud sissetulekut ei

saa hageja hinnangul teha järeldust, et laenuandja oleks pidanud laenulepingu sõlmimise ajal

leidma, et kostja ei suuda enda sissetulekust tasuda laenu. Hageja hinnangul ei ole krediidiandja

oma kohustusi rikkunud. Olukorras, kus kostja on laenuandjale ise esitanud teadlikult valeinfot,

kannab sellest tulenevat riski tema ise. Seega kui kostja ei esitanud pangale andmeid, mille tõttu

ei oleks tohtinud kostjale laenu anda, siis nimetatud andmete mitte avaldamisest tulenevat riski

kannab kostja ise. Lähtuvalt eeltoodust ei olnud krediidiandjal nimetatud infot ka võimalik

iseseisvalt teistelt krediidiandjatelt kontrollida (antud juhul Bondora AS-ilt), sest nimetatud

andmed on andmekaitsega kaitstud ning teised krediidiandjad ei avalda nimetatud andmeid

kolmandatele isikutele. Ainus koht, kust laenuandja sai lisaks kostja esitatud andmetele

(kontoväljavõte), kostja maksekäitumist kontrollida oli maksehäireregister (täna Creditinfo)

andmesüsteem, millest nähtus, et kostjal puudusid kehtivad maksehäired. Seega ei esinenud

kostjal lepingu sõlmimisel laenu andmist takistavaid asjaolusid. Eeltoodust tulenevalt leiab

hageja, et laenuandja ei rikkunud laenulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise

põhimõtet.

Kostja väide, et põhikohustus on tühine, on tühine ka võlatunnistus, tuleb jätta tähelepanuta.

Poolte vahelt sõlmitud lepingust nähtub, et kostjal ei tulnud tasuda lisaks kokku lepitud

igakuistele maksetele intressi või muid igakuiseid tasusid. Lepingus on samas märgitud, milline

on maksimaalne summa, mis kostjal tasuda tuli (tl 107-108).

Kostja vastuväited

5. Kostja vaidles hagile vastu ning leidis, et hageja on käitunud heade kommete vastaselt ning

põhjustanud alusetult kostjale oma tegevusega kohtumenetluse ja lisakulutusi. Hagiavalduse

lisadest nähtuvalt on hageja saanud nõude läbi loovutamise ehk hagile lisatud võlanõuete

kohaselt on võla loovutanud Fresh Finance OÜ. Kostja ei ole näinud ega kätte saanud ühtegi

võlateatist, samuti ei nähtu hagiavalduse lisadest võla loovutamise dokumenti ega asjaolu, mille

tõttu on nõue edasi loovutatud hagejale. Hagile ei ole lisatud laenulepingut, mis tõendaks laenu

võtmist kostja poolt, põhinõude tegelikku summat ja kõrvalnõuete summat. Kostja on

seisukohal, et eelkõige omab tähendust laenuleping seetõttu, et hageja on tuginenud

deklaratiivsest võlatunnistusest tulenevale nõudele. Kostja leiab, et laenulepingu näol on

tegemist tarbijakrediidilepinguga. Kostja hinnangul on laenuleping tõenäoliselt tühine selle

vastuolu tõttu heade kommetega ja seetõttu ei ole hageja esitanud hagiavalduse lisana kohtule

ka laenulepingut. Samuti ei ole kostjale teadaolevalt Fresh Finance OÜ laenulepingu

sõlmimisel järginud mitte ühtegi VÕS § 4032 lg-s 1 toodud kohustust, sealhulgas ei küsinud

2-21-10088

pank kostjalt laenulepingu sõlmimisel teavet kostja varalise olukorra kohta ega andnud mitte

mingeid selgitusi. Seejuures oli pank teadlik, et kostja on rahalistes raskustes (tl 21-22).

6. Kostjal oli laenuandjaga lepingu sõlmimise ajaks sõlmitud juba mitmeid laenulepinguid,

millega oli endale võtnud kohustusi eraisikuna kokku 22 981,87 euro ulatuses, kuumaksetega

kokku 608,56 eurot. Kostja 2018 tuludeklaratsioonist nähtuvalt oli kostja sissetulek keskmiselt

655,38 eurot kuus, 2019 aastal 794,87 eurot kuus ja 2020 aastal 746,22 eurot kuus. Kostja oli

majanduslikult äärmiselt raskes majanduslikus olukorras ning tema maksevõime ei olnud piisav

temale uue laenu väljastamiseks. Hageja pidi kompromisslepingu sõlmimise ajal teadma kostja

suutmatust võetud kohustusi tasuda, kuid hoolimata sellest koostas hageja kostjale

kompromisslepingu kasutades ära kostja sundolukorda, milline oli tekkinud laenulepingu

täitmise võimetusest. Käesoleval juhul pidi laenuandja teadma enne laenu väljastamist kostja

majanduslikult rasket olukorda ja erakorralist vajadust laenude võtmiseks ning laenu andes

rikkus laenuandja vastutustundliku laenamise põhimõtet (tl 33-34).

7. Kostja nõustub tühise laenulepingu alusel saadu tagastamisega ning on korduvalt pakkunud

hagejale põhinõude tasumist. Kostja leiab, et krediidi kulukuse määr on ebaproportsionaalselt

suur ning seetõttu on laenuleping tühine. Kostja taotleb kõrvalnõuete vähendamist (tl 114).

Kohtuotsuse põhjendused

8. Kohus, tutvunud asjas esitatud seisukohtade ning poolte poolt esitatud tõenditega, leiab, et

hagi tuleb rahuldada.

9. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne

õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu

vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste

tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses

tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi

poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks

ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud

väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

10. Käesoleval juhul on hageja kohtule esitatud hagis ja täiendavates selgitustest tuginenud

sellele, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud kompromissleping/võlatunnistus. Kostja on

esitanud vastuväited, mille kohaselt ta leiab, et algse võlakohustuse tekkimine on tõendamata

ja arusaamatu, rikutud on vastutustundliku laenamise põhimõtet, samuti, et nõude loovutamine

hagejale on tõendamata.

11. VÕS § 164 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda

lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või

loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu

muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Nõude loovutamine on

käsutustehing TsÜS § 6 lg 3 tähenduses, sest sellega muudetakse olemasoleva nõudeõiguse

kuuluvust. Nõude loovutamise põhiliseks õiguslikuks tagajärjeks on uue võlausaldaja astumine

võlasuhtesse eelmise asemele (vt Riigikohtu 23. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-15, p

18). Nõude loovutamiseks on piisav senise ja uue võlausaldaja kokkulepe, üldist vorminõuet

nõude loovutamise lepingule selle kehtivuse eeldusena seaduses sätestatud ei ole (vt Riigikohtu

15. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 27; Riigikohtu 6. juuni 2007 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-62-07, p 12).

12. Tsiviilasja

materjalidest

nähtuvalt

on

kostja

05.10.2020

sõlmitud

kompromisslepingus/võlatunnistuses kinnitanud, et võlausaldaja omab kokkuleppe sõlmimise

seisuga kostja vastu nõuet, mille ta on omandanud vastava loovutuslepinguga esialgselt

võlausaldajalt Fresh Finance OÜ-lt (tl 5). Samuti on hageja esitanud kohtule Fresh Finance OÜ

kinnituse nõude loovutamise kohta, milles Fresh Finance OÜ kinnitab, et nõude omandiõigus

2-21-10088

on hagejale üle läinud 30.09.2020 (tl 100). Kohtu hinnangul on eelnimetatud tõenditest

nähtuvalt tõendatud, et nõue on loovutatud ja hagejal oli õigus hagi esitada. Kohus märgib, et

nõude loovutamisele ei ole ette nähtud kohustuslikku vorminõuet.

13. Hageja on palunud kostjalt välja mõista poolte vahel sõlmitud kompromisslepingust

/võlatunnistusest tulenev võlgnevus. Kohus leiab, et kui hageja esitab kostja vastu

võlatunnistusest tuleneva nõude, peab kohus võtma seisukoha, kas esitatud dokument on

võlatunnistuse andja õigusliku sidumise tahteta antud kinnitus (võlgniku ühepoolne

mittetehinguline tunnistus) või õiguslikult siduv võlatunnistus. Võlgniku ühepoolse

mittetehingulise tunnistuse andmisel võlgnik üksnes konstateerib võla olemasolu või teatud

asjaolude esinemist, soovimata õiguslikku siduvust. Sellise tunnistuse tagajärg on aegumise

katkemine (TsÜS § 158) ning seda võib kohtumenetluses käsitada dokumentaalse tõendina

nende asjaolude osas, mille olemasolu tunnistusega kinnitatakse. Samas ei loo see iseseisvat

nõude alust ega piira tunnistuse andja poolt tunnistuses mainitud nõudele vastuväidete esitamist

(vt Riigikohtu otsust tsiviilasjas nr nr 2-19-5601, p 16 jj).

14. Juhul kui tegemist on tehinguga, tuleb hinnata, kas võlatunnistus on abstraktne

(konstitutiivne) (VÕS § 30) või kausaalne (deklaratiivne). Seda, kas tegemist on konstitutiivse

või deklaratiivse võlatunnistusega ning missugune on võlatunnistuse sisu, tuleb välja selgitada

võlatunnistuse kui lepingu tõlgendamise teel, kohaldades mh VÕS §-s 29 sätestatut. Oluline on

tuvastada poolte ühine tegelik tahe võlatunnistuse kokkuleppe sõlmimisel. Võlatunnistuse liigi

kindlaksmääramisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu

ja eesmärgiga, arvestades kõiki võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid

läbirääkimisi, poolte huve jms. VÕS §-s 30 sätestatud abstraktse kohustuse tekkimine eeldab,

et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärk on luua iseseisev ja

sõltumatu nõudealus kas senise võlasuhte asemele või selle kõrvale. Tõendamaks, et võlgnik

tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal

esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset

võlatunnistust. Seega on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega siis, kui vaidlusaluse

võlatunnistuse tõlgendamise teel selgub, et hoolimata poolte lepingudokumendis kasutatud

sõnastusest oli poolte eesmärk luua senistest võlasuhetest sõltumatu (abstraktne)

kohustus. Tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, mis oli poolte ühine tahe

lepingudokumendi koostamise ajal (vt VÕS § 29). Kui sellist abstraktse kohustuse loomise

tahet ei tuvastata, tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, millega

üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada

selle sissenõudmist. Arvestades võlatunnistusi puudutavat varasemat praktikat, leiab

kolleegium, et deklaratiivse võlatunnistuse andmisega loobub võlgnik lähtuvalt võlatunnistuse

eesmärgist kas osaliselt või täielikult sellises võlatunnistuses tunnistatud nõudele vastuväidete

esitamisest. Kui võlatunnistus tehinguna kehtib ning võlgnik oli loobutavatest vastuväidetest

teadlik või pidi neist teadma ja sai loobumise tagajärjest aru, on võlatunnistusega määratud

vastuväidetest loobumine lõplik ning võlgnik saab võlale esitada üksnes neid vastuväiteid,

millest teda ei loeta võlatunnistuse andmisega loobunuks. Missugustest vastuväidetest on

deklaratiivse võlatunnistusega loobutud, tuleb kohtutel välja selgitada iga üksikjuhtumi puhul

eraldi, võttes arvesse eelkõige võlatunnistuse sisu, ulatust, poolte huve ja lepingu sõlmimise

eesmärki.

15. Riigikohus peab lahendis tsiviilasjas nr 2-19-5601 vajalikuks täpsustada varasemaid

seisukohti deklaratiivse võlatunnistuse õigusliku tähenduse kohta. Nimetatud varasema

praktika kohaselt ei ole deklaratiivse võlatunnistuse puhul võlausaldajal vaja tunnustatud võla

sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest

vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega

tunnistatud võlga. Kolleegium täpsustab oma varasemat praktikat selles osas ja leiab, et võlgnik

võib kohustusest vabanemiseks esitada ainult neid vastuväiteid, millest võlgnik deklaratiivset

võlatunnistust andes loobunud ei ole. Kui võlgnik on kehtiva deklaratiivse võlatunnistusega

2-21-10088

loobunud vastuväidetest, ei ole tal õigust hiljem nendele vastuväidetele tugineda, isegi kui ta

suudaks vastupidist tõendada. Selles osas on deklaratiivne võlatunnistus võrreldav

kompromissilepinguga, milles lepitakse kokku vaieldava asjaolu vaieldamatuks muutmises.

Konstitutiivne võlatunnistus loob võlatunnistusega lubatud sooritusele iseseisva, st selle

aluseks olevast õigussuhtest sõltumatu nõude aluse ning võla sissenõudmiseks ei pea

võlausaldaja esitama muid tõendeid peale võlatunnistuse. Kui hageja tugineb nõuet esitades

konstitutiivsele võlatunnistusele, saab võlgnik esitada vastuväiteid võlatunnistuse aluseks

olevast õigussuhtest tulenevale nõudele VÕS §-del 1028 ja 1032 põhineva alusetu rikastumise

tagasinõude esitamisel.

16. Kompromisslepingust (tl 5-6) nähtuvalt on kostja kinnitanud, et hageja omab

kompromisslepingu sõlmimise seisuga kostja vastu nõuet, millise ta on omandanud vastavalt

loovutuslepinguga esialgselt võlausaldajalt. Kohus on 25.01.2022 määruses märkinud, et kohus

on seisukohal, et käesoleval juhul põhineb hageja nõue 05.10.2020 sõlmitud lepingus sisalduval

deklaratiivsel võlatunnistusel (lepingu p 2.2.). Kohus jääb oma nimetatud seisukoha juurde,

kohtu hinnangul on kompromissleping käsitletav deklaratiivse võlatunnistusena, kuivõrd

sellega kinnitasid pooled kohustuste olemasolu ja kostja võttis kohustuse neid täita.

Deklaratiivse võlatunnistuse andmisega loobus kostja võlatunnistuses tunnistatud nõudele

vastuväidete esitamisest. Riigikohtu seisukoha järgi kinnitatakse deklaratiivse võlatunnistuse

korral olemasolevat võlga ning deklaratiivse võlatunnistuse andmise menetlusõiguslikuks

tagajärjeks on tõendamiskoormise ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud

võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse (Riigikohtu lahend tsiviilasjas

nr 2-13-34922/124, p 13.1 ja Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 2-13-34922/124, p 12.2). Kohus

selgitas kostjale, et sellisel juhul tuleb kostjal tõendada, et tal võlga hageja ees ei ole - tegu on

ümber pööratud tõendamiskoormisega (vt 25.01.2022 määrust). Kohus on seisukohal, et kostja

käesoleval juhul vastavaid põhistusi ega tõendeid kohtule esitanud ei ole. Samuti on kostja oma

kohtule esitatud menetlusdokumentides möönnud, et nõustub tühise laenulepingu alusel saadu

tagastamisega. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et hagi tuleb põhinõude osas rahuldada.

17. Lepingu p 3.2. kohaselt nõustus kostja maksekohustuse rikkumisel tasuma võlausaldajale

viivist 0,060% päevas viivituses olevalt maksmata kompromissisummalt. Viivist hakati

arvestama maksekohustuse rikkumisele järgnevast päevast. Kohus leiab, et viivisenõue on

põhjendatud ja rahuldab selle. Kompromissi sõlmimise ajaks oli sissenõutavaks muutunud

viivis 2711,47 eurot. Võlgnik on seda tunnistanud kompromisslepingus ja seega loobunud

sellele nõudele vastuväite esitamise õigusest. Kohus arvestab täiendavalt viivist alates kostja

lepingu lõpetamise päevast (26.12.2020) kuni käesoleva otsuse tegemiseni põhinõudelt

(8887,36 eurot) määras 0,06%. Kohus arvutas viivise välja kasutades viivisekalkulaatorit

(viivisekalkulaator.ee) ja viivise summaks otsuse tegemise aja seisuga on 3 860,67 eurot. TsMS

§ 367 kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise,

mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte

kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude

täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana

kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja on palunud viivise välja mõista

kuni põhinõudega võrdses summas. Kohus leiab, et hageja viivisenõue on põhjendatud ja

kuulub rahuldamisele.

18. Kostja on oma kohtule esitatud menetlusdokumendis palunud kõrvalnõuete vähendamist

põhjusel, et kostja on nõustunud tühise laenulepingu alusel saadu tagastamisega ning on

korduvalt pakkunud hagejale põhinõude tagastamist, kuid hageja ei ole kostja poolt pakutud

kompromissiga nõustunud. VÕS § 113 lg 8 sätestab, et viivise maksmiseks kohustatud isik võib

nõuda selle vähendamist vastavalt VÕS §-s 162 sätestatule. VÕS § 162 lg 1 kohaselt kui

tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks

kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige

kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte

2-21-10088

majanduslikku seisundit. Kohus nõustub hagejaga, et kostja ei ole käesoleval juhul

põhjendanud ja tõendanud VÕS § 162 lg-s 1 nimetatud asjaolude esinemist, mistõttu tuleb

kostja taotlus viivise vähendamiseks jätta rahuldamata.

19. Vastavalt VÕS § 113² lg-le 2 on hagejal õigus nõuda ja kostjal lasub kohustus hüvitada

mitteõigeaegsest tasumisest tuleneva võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulud. VÕS § 113²

lg 2 seob sissenõudekulu võlgnikule saadetud meeldetuletuskirjadega. VÕS § 113² lg 2 p 3 järgi

pärast lepingu lõppemist võib majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda

tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel ja lisaks iga solidaarvõlgniku või tagatise andja kohta

sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale

saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 25 eurot ning kummagi järgmise kahe

kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1 000 eurot. Hagis toodud nõue kostja vastu

on kompromissisummaga 11607,83 eurot. Hageja on volitanud PlusPlus Baltic OÜ-d sisse

nõudma kostjalt võlgnevust ja PlusPlus Baltic OÜ sissenõudemenetluse kohtuväline esindaja

on toimetanud teenusena kolm võlateatist (tl 7-9) hagejale teadaolevale kostja aadressile.

Seetõttu juhindudes § 113² lg 2 p 3 on hagejal õigus nõuda kostjalt sissenõudmiskulude hüvitist

kogusummas 35 eurot.

20. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja

põhivõlgnevuse 8887,36 eurot, 19.12.2022 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 6572,14

sissenõudmiskulud 35 eurot ja lepingu sõlmimise tasu 10 eurot. Samuti mõistab kohus kostjalt

hageja kasuks välja viivise põhivõlgnevuselt alates 20.12.2022 kuni põhivõlgnevuse

tasumiseni.

Menetluskulud

21. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

22. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuivõrd kohus rahuldab hageja hagi, siis jätab kohus menetluskulud kostja kanda.

23. Hageja on esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ja palub kostjalt enda kasuks välja

mõista riigilõiv 650 eurot ja lepingulise esindaja tasu 2100 eurot (käibemaksuga). Hageja on

kinnitanud, et hageja on piiratud käibemaksukohuslane ning ei saa õigusabilt tasutud

käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvestada (tl 116). Kostja ei ole hageja menetluskulude

suurusele vastu vaielnud.

24. TsMS § 139 lg 2 ning riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja lisa 1 kohaselt on põhjendatud

mõista kostjalt hageja menetluskuluna välja hagiavalduse esitamisel vastavalt hagihinnale

tasutud riigilõiv 650 eurot.

25. TsMS § 175 lg 1 näeb ette, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline

esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja. Hagejat on

menetluses esindanud TsMS § 218 lg 1 kohane esindaja.

26. Hageja menetluskulude nimekirja järgi on hageja kandnud õigusabikulusid kokku 17,5

tunni ulatuses tunnihinnaga 120 eurot (käibemaksuga), kokku 2100 eurot. Kohus leiab, et

hageja tunnitasu suurus on mõistlik.

27. Ajakulu osas leiab kohus, et antud juhul ei ole tegemist pidevalt võlgu sisse nõudva esindaja

jaoks keeruka ega mahuka vaidlusega. Võttes arvesse käesoleva tsiviilasja mahtu ja sisu, samuti

asjaolusid, et hageja esindaja kui võlgade sissenõudmisele spetsialiseerunu esitab pidevalt

ühetaolisi hagisid, peab kohus lepingulise esindaja tasu põhjendatuks järgnevalt:

-

Dokumentide komplekteerimine ja analüüs – 0,5 tundi;

2-21-10088

-

Hagiavalduse koostamine ja esitamine – 1 tund;

-

Kostja 15.07.2021 esialgse vastusega tutvumine ja läbitöötamine ning õiguslik analüüs

– 1 tund;

-

Hageja 26.08.2021 seisukoha koostamine, ülevaatamine ja esitamine - 1 tund;

-

Kohtu 25.01.2022 määrusega tutvumine – 0,5 tundi;

-

Kostja 15.02.2022 seisukoha, taotluse ja tõenditega tutvumine, läbitöötamine ja õiguslik

analüüs – 0,5 tundi;

-

Hageja 23.02.2022 seisukoha koostamine, redigeerimine ja esitamine – 1 tund;

-

Kohtu 01.06.2022 määrusega tutvumine – 0,5 tundi;

-

Hageja 20.06.2022 seisukoha koostamine, tõendite hankimine ja esitamine – 1 tund;

-

Kostja 29.08.2022 vastusega tutvumine ja läbitöötamine ning õiguslik analüüs – 1 tund;

-

Hageja 09.09.2022 seisukoha koostamine, redigeerimine ja esitamine – 1,5 tundi;

-

Menetluskulude nimekirja koostamine ja esitamine – 0,5 tundi.

28. Eeltoodust tulenevalt peab kohus põhjendatuks hageja esindaja kulude hüvitamist 10 tunni

ulatuses.

29. Kostjalt tuleb seega hageja kasuks välja mõsta hageja õigusabikulud 1200 eurot (10x120)

ja riigilõiv 650 eurot, kokku 1850 eurot.

30. TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku

avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul

on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu märgib kohus lahendis, et otsuse jõustumisest kuni

täitmiseni tuleb kostjatel tasuda hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

31. TsMS 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi

peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Menetluskulude

kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või

menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280

eurot (TsMS § 178 lg 2). Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid

ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4).

/allkirjastatud digitaalselt/

Kadri Mälberg

kohtunik