2-22-16234/20 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Kaija Kaijanen, Maris Kuurberg

Määruse tegemise aeg ja koht 20. detsember 2022. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-16234

Kohtuasi

SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku

taotlus

X

paigutamiseks

tema

tahte

vastaselt

psühhiaatriahaiglasse

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30.10.2022 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja:

Sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

(registrikood 90006399)

Puudutatud isik: X (isikukood XXXXXXXXXXX), riigi

õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Eva

Tibar

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 30.10.2022 määrus muutmata.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jätta riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

2-22-16234

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik esitas 28.10.2022 Harju

Maakohtule taotluse esialgse õiguskaitse rakendamiseks, millega taotles X (puudutatud isik)

suhtes esialgse õiguskaitse raames tahtest olenematu ravi kohaldamist kuni 4 päevaks ja ravi

pikendamist 40 päevani. Valvearst vormistas tahtest olenematu ravi otsuse 27.10.2022 kell

19.57.

2. Taotlusega samal päeval esitas avaldaja kohtule psühhiaatrite KT ja KK ning arst-residendi

psühhiaatria erialal ET arvamuse.

2.1. Arvamuses kirjeldatakse, et puudutatud isik viibib statsionaarsel ravil SA PERH

psühhiaatriakliinikus teist korda. Varasemalt on olnud lastepsühhiaatri jälgimisel alates 2014. a

aktiivsus- ja tähelepanuhäirega. Saanud medikamentoosset ravi aastatel 2014–2017. Alates

2018. a lisandunud mõõduka depressiooni diagnoos. 2019. a diagnoositud kaasuvana mitmete

psühhoaktiivsete ainete kuritarvitamine (F19.1). 12.11.2020–11.12.2020 viibis esmakordselt

haiglaravil seoses elutüdimusmõtete ja enesevigastamisega, diagnoositi depressiooniga ärevus.

Osakonnas esialgu väga äreva ja pinges olekuga, kõikuva meeleoluga, käitumiselt impulsiivne,

paaril korral olnud vihapursked, lõikas käsivarred pindmiselt pliiatsiteritajaga. Antidepressant-

ja stimulantavi foonil meeleolu paranes, emotsionaalne seisund stabiliseerus. Käinud

regulaarselt ambulatoorsetel vastuvõttudel psühhiaatriapolikliinikus kuni 2021. a suveni.

2022. a pöördunud mõned korrad vastuvõttudele, esiplaanil alkoholi kuritarvitamine.

Soovitatud pöörduda haiglaravile.

2.2. Käesolevalt pöördus 27.10.2022 psühhiaatriapolikliinikusse elutüdimusmõtete, alkoholi

kuritarvitamise ja enesekahjustamise tõttu. Vastuvõttu oodates lõikas ootesaalis noaga oma

rannet. Valvetoas tuvastati puudutatud isikul alkohoolne joove. Vestlusel valvearstiga oli

nutlik, vihane, süüdistav, provokatiivne, tähelepanuotsiv, avaldas plaani end ravimitega ära

tappa. Ooteruumis tekitatud kehavigastus vajas puhastamist ja sidumist.

2.3. Käesolevaks ajaks ei ole puudutatud isiku seisund paranenud. Ta on adekvaatselt

kontaktne, emotsionaalselt reaktiivne, kardab personali ja on personali suhtes äärmiselt

süüdistav (tunneb, et protseduuritoa õde mõõtis valesti vererõhku ning saab nüüd iga kord teda

nähes „paanikahoo“, katab õde nähes demonstratiivselt silmad). Ravisoostumus on

ambivalentne: kohati väidab, et tuli ise ja tahab väga abi, teisest küljest on äärmiselt

pretensioonikas kõige osas (reeglite, asjade kättesaadavuse, personali, teiste patsientide) ja

ähvardab pidevalt osakonnast lahkuda ning end ära tappa. Avaldab ka korduvalt, et ei taha enam

elada, samuti nähtub anamneesist, et on viimastel kuudel tihti suurtes kogustes alkoholi joomas

käinud ja ööbinud teadmata paikades. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire:

depressiooni sümptomitega segatüüpi ärevushäire (F41.2), kaasuvalt alkoholi kuritarvitamine

(F10.1), puudub adekvaatne haiguskriitika ning valmidus ravikoostööks haigla tingimustes.

Ravita jäämisel võib ta oma ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisega olla ohtlik eelkõige

iseendale (korduv enesekahjustus: lõiganud end ka valvetoas noaga, ähvardanud korduvalt

suitsiidiga). Tema seisundit ja häire iseloomu arvestades ei ole tõenäoline tema paranemine

adekvaatse toimetulekuni 4 päeva jooksul.

3. Maakohus rakendas 28.10.2022 esialgse õiguskaitse määrusega puudutatud isiku suhtes

tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli ööpäeva.

2-22-16234

4. Psühhiaatriakliiniku valvearst teavitas 29.10.2022 maakohut sellest, et puudutatud isiku

seisund ei ole muutunud. Puudutatud isikul puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita

jäämisel on ta oma raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsejatele.

Maakohtu määrus ja põhjendused

5. Maakohus pikendas 30.10.2022 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset

40 päevani ja paigutas puudutatud isiku tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse kuni

06.12.2022 kell 19.57 või mõne nimetatud tähtpäevale eelneva päevani, kui psühhiaatriahaigla

on teinud otsuse tahtest olenematu psühhiaatrilise haiglaravi lõpetamiseks. Ühtlasi andis

maakohus loa puudutatud isiku suhtes kohaldada tahtest olenematut psühhiaatrilist haiglaravi.

5.1. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-te 1 ja 5 järgi võib kohus esialgse

õiguskaitse korras rakendada tahtest olenematut ravi kuni neljaks päevaks, kui kinnisesse

asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud, viivitusega kaasneks oht isikule endale

või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta.

Psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg 1 kohaselt võib isiku paigutada tema nõusolekuta

vältimatu psühhiaatrilise abi andmiseks kinnisesse asutusse, kui isikul on raske psüühikahäire,

mis piirab võimet saada aru oma käitumisest või seda juhtida, haiglaravita võib isik

psüühikahäire tõttu olla ohtlik endale või teistele ning muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

5.2. Kohus kuulas puudutatud isiku ära 28.10.2022. Puudutatud isik väljendas ärakuulamisel,

et on nõus haiglas olema. Psühhiaater ütles talle, et ainus võimalus on minna haiglasse. Läks

valveõe juurde. Teda kuulati ära ja siis keegi saatis ta viienda osakonna ukse taha. Oli

segaduses, kuna arst ütles, et läheb teise osakonda. Siis ootas, keegi ei tulnud. Tekkis

paanikahoog ja vigastas ennast. Ei suutnud toime tulla. Siis kutsuti politsei, kes pani ta

väikesesse kongi. Vigastas end siis veelgi rohkem, sest ei suutnud taluda väikest kongi. Siis

toodi osakonda sisse, anti ravimeid ja saadeti magama. Kodus võtab ravimeid korralikult. Elab

koos emaga, kellega suhted on väga hullud. Puudutatud isik on närviline ja väga emotsionaalne.

Loodab haiglast abi saada, et mitte end ära tappa. Enda vigastamine aitab mõneks sekundiks.

Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas avaldust.

5.3. Kohus kohaldas puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ning rakendas tahtest

olenematut ravi neljaks päevaks. Pärast isiku ära kuulamist võib kohus pikendada esialgset

õiguskaitset kuni 40 päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti

arvates (TsMS § 534 lg 5). Puudutatud isiku seisund ei ole alates ravi alustamisest paranenud

ning esialgse õiguskaitse kohaldamise aluseks olnud asjaolud ei ole muutunud ega ära

langenud. Kohus tuvastas esialgse õiguskaitse kohaldamisel, et puudutatud isikul on raske

psüühikahäire, mis piirab võimet saada aru oma käitumisest ega seda juhtida, haiglaravita võib

isik raske psüühikahäire tõttu olla ohtlik endale ning muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

Kohus kohaldab esialgset õiguskaitset 40 päeva alates puudutatud isiku haiglasse sattumisest.

5.4. Taotlusest nähtuvalt vajab puudutatud isik ravi ja ravimite manustamist. Kohus annab

esialgse õiguskaitse korras loa puudutatud isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks,

eeskätt meeleolu stabiliseeriva ja rahustava ravi manustamiseks haigla tingimustes ja vajalike

ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui puudutatud isik vabatahtlikult

ravimeid ei manusta või ravimeetoditega ei nõustu.

2-22-16234

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

6. Puudutatud isik esitas esindaja vahendusel määruskaebuse, milles palub vaidlustatud

määruse tühistada.

6.1. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt piirab vaidlustatav määrus ebaproportsionaalselt

puudutatud isiku otsustusõigust. Puudutatud isik on seisukohal, et on andnud vabatahtlikult

nõusoleku haiglaravil viibimiseks ning see peaks olema kohtule ja haiglale siduv. Puudutatud

isik möönab, et võis haiglasse saabudes olla ebakindlas seisundis, kuid ka siis pöördus ta

haiglasse ise. Puudutatud isiku jaoks on oluline, et tema õiguste ja tahteavaldustega arvestataks.

Ravi kohtumääruse alusel ei ole tulemuslik, kuna sellisena puudub tahe teha koostööd. Isegi

kui esialgse õiguskaitse kohaldamine neljaks päevaks võis olla teatud määral põhjendatud, siis

tahtevastase ravi pikendamine 40 päevaks ei ole seaduslik ega põhjendatud.

7. Avaldaja vaidles kaebusele vastu. Puudutatud isiku käitumine on ennastkahjustav, mistõttu

ei ole tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes. Hospitaliseerimishetkel pidas

ta ooteaega niivõrd pikaks, et otsustas end kaasavõetud noaga vasakust randmest lõigata.

Raviefekti ambulatoorsest ravist viimase poole aasta jooksul saadud ei ole. Koostöö

puudumisele viitab ka see, et puudutatud isik proovis meeleolu- ja ärevushäirete osakonnast

09.11.2022 õhtul akna kaudu põgeneda.

8. Maakohus kaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

9. Avaldaja teatas 29.11.2022, et seoses puudutatud isiku seisundi paranemisega ravi lõpetati.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1 alusel

jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

11. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654

lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

12. Maakohus asus õigesti seisukohale, et puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg 1

tingimused tahtest olenematu psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Sealjuures tugines maakohus

psühhiaatrite arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus.

Maakohus kuulas ära raviarsti, puudutatud isiku enda ja talle määratud esindaja. Psühhiaatrite

arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire ning ravita jäämisel võib ta

olla ohtlik eelkõige iseendale. Puudutatud isik on ennast korduvalt vigastanud ja ähvardanud

korduvalt suitsiidiga ning psühhiaatrite hinnangul ei olnud puudutatud isiku seisundit ja häire

iseloomu arvestades tõenäoline tema paranemine 4 päeva jooksul, mistõttu esines vajadus

puudutatud isiku paigutamiseks tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse kuni 06.12.2022.

Asjaolu, et puudutatud isiku jaoks on oluline, et tema õiguste ja tahteavaldustega arvestataks,

ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut puudutatud isiku tervislikule seisundile ning ei saa olla

määravaks PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Ringkonnakohtul puudub alus

kahelda psühhiaatrite seisukohtades. Puudutatud isik on kaebuses ka ise möönnud, et vajas abi

ning esialgne õiguskaitse oli vähemalt algselt põhjendatud.

13. Puudutatud isiku ravivajadus on piisavalt tõendatud psühhiaatrite arvamusega. Ehkki

puudutatud isik märgib kaebuses, et soostus andma vabatahtlikult nõusoleku haiglaravil

viibimiseks, nähtub psühhiaatrite arvamusest, et puudutatud isiku ravisoostumus on olnud

2-22-16234

ambivalentne. Ravivajaduse eiramisele viitab ka see, et puudutatud isik proovis haiglast

põgeneda. Haiglasse pöördumisest ning puudutatud isiku terviseseisundist järeldub, et senine

ambulatoorne ravi pole oodatud raviefekti andnud, mistõttu pole ka tõenäoline, et puudutatud

isik oleks võimeline ise ennast väljaspool raviasutust ravima.

14. Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ja ringkonnakohtu hinnangul olid

praegusel juhul täidetud tingimused esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamiseks. Seega jätab

ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

15. Määruskaebemenetlusega seotud menetluskulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel riigi kanda.

16. TsMS § 543 võimaldab käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vallo Kariler

Kaija Kaijanen

Maris Kuurberg