3-22-1467/18 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristina Maimann

Otsuse tegemise aeg ja koht

19.12.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-22-1467

Haldusasi

H.Di kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju

(2000 euro) hüvitamiseks seoses perioodil 25.07.2020-

19.06.2021

isaga

pikaajalise

kokkusaamise

mittevõimaldamisega.

Menetlusosalised

Kaebaja – H.D, seaduslik esindaja F.Y

Vastustaja – Tallinna Vangla, esindaja Ann-Enel Valter

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

3. Jätta asja juurde võtmata S.C poolt 12.12.2022 esitatud täiendavad seisukohad ja

tagastada need.

4. Avaldatavas kohtuotsuses asendada kõikide füüsiliste isikute ees- ja perekonnanimed

tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 18.01.2023 (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vanglas registreeriti 18.04.2022 H.D (sünd. 2013) taotlus 2000 euro suuruse

mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamisega

perioodil 25.07.2020 kuni 19.06.2021. Kahju hüvitamise taotluse esitas lapse seadusliku

esindajana F.Y.

2. Tallinna Vangla jättis 04.07.2022 vastusega nr 5-37/22/77-3 kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata. Vangla vastusest nähtuvalt on vangla võimaldanud pikaajalisi kokkusaamisi

2020. a kuupäevadel 25.01, 08.02, 20.06, 25.07 (taotluse esitaja 20.06.2020 toimunud

pikaajalisele kokkusaamisele ei tulnud). Aastal 2021 toimusid pikaajalised kokkusaamised

20.06, 19.08, 18.09, 11.12 (taotluse esitaja 19.08.2021 pikaajalisele kokkusaamisele ei

tulnud).

F.Y poolt 23.09.2020, 20.10.2020, 23.11.2020, 04.01.2021, 16.02.2021, 09.04.2021 esitatud

pikaajalise kokkusaamise taotlused vangla jättis rahuldamata tulenevalt sel perioodil

koroonaviiruse leviku tõkestamiseks vanglas kehtinud piirangutega. Vangla on selgitanud, et

piirangute kehtestamise peamiseks eesmärgiks oli vanglas viibivate isikute elu ja tervise

kaitse ning seeläbi vangla julgeoleku tagamine. Arvestades olukorda 2020. a

kevadel/sügisel/talvel ja 2021. a kevadel koroonaviiruse laialdast levikut ning viiruse

ohtlikkust, oli vanglas täiendavate piirangute kehtestamine õigustatud eesmärgiga

minimeerida vanglas inim- ja pindkontakte, mille kaudu viirus võib levida. Seetõttu ei saanud

vangla võimaldada F.Yile kokkusaamisi VSkE §-s 45 sätestatud sagedusega vähemalt üks

kord poole aasta jooksul. Pärast viiruse levikunäitajate langemist võimaldas vangla pikaajalisi

kokkusaamisi tavapärasest tihedamini. Seega ei ole hoolimata asjaolust, et pikaajaliste

kokkusaamiste vahe on olnud üle kuue kuu, taotlejale kahju tekkinud. Väljatoodud perioodil

võimaldati kord kuus lühiajalisi kokkusaamisi, kus taotluse esitajal oleks olnud võimalus

suhelda vangistuses viibiva vanemaga, kuid taotluse esitaja seda võimalust ei kasutanud.

3. F.Y esitas 08.07.2022 oma lapse H.Di nimel Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna

Vangla poolt tekitatud mittevaralise kahju (2000 euro) hüvitamiseks seoses pikaajaliste

kokkusaamiste mittevõimaldamisega perioodil 27.07.2020-19.06.2021.

4. Lapse ema (S.C ) teatas 19.09.2022 vastuses kohtule, et peab õigeks vanglas perioodil

25.07.2020-19.06.2021 piirangute kehtestamist (pikaajalise kokkusaamise keeldu) ning lapse

isa võinuks pojaga suhtlemiseks kasutada lühiajalisi kokkusaamisi, mida ta aga ei teinud.

Lapse ema märkis, et laps ei saanud mingit moraalset kahju, kuna tal oli võimalik isaga

telefoni teel suhelda ning laps ei vaja rahalist hüvitist.

5. Kohus võttis kaebuse 09.11.2022 määrusega menetlusse ja tunnistas vastustajaks Tallinna

Vangla.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

6. Kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist kokkuvõtvalt alljärgnevatel põhjustel.

Vahetu suhtlemine ja kontakt lapse ja vanema vahel on väga tähtis, kuid kaebaja ja tema isa

jäeti sellest ilma. ELPH art 24 sätestab laste põhiõigused – mh hoolitsusele, õigus säilitada

regulaarsed isiklikud suhted ja otsene kontakt oma mõlema vanemaga. Riigisisesed asutused

peavad rakendama lapse ja vanema suhtluse tagamiseks kõiki meetmeid. Lapsel on

ülekaalukas huvi peresuhete säilitamiseks. Kaebaja ei saanud peaaegu terve aasta kokku oma

vanemaga. Tõele ei vasta vangla väide, et kaebaja jättis kokkusaamistele ka tulemata – last ei

lubatud sisse, kuna omaksed ei võtnud sünnitunnistust kaasa. Kinnipeetava tervist ja heaolu

ohustavad pigem valvurid, kes tõid haiguse sektorisse ja selle tulemusel põdesid kõik selle

läbi.

2(6)

Laps tahtis olla isaga ja ootas igat kohtumist. 11 kuud ilma füüsilise kontaktita on ülemäära

pikk aeg. Kuivõrd väikelastega oluline just vahetu füüsiline kontakt (vt õiguskantsleri

seisukoht nr 7-4/191395/1905411), siis pragmaatiline otsus mitte käia "telefoniga

rääkimiseks" Pärnust Tallinna on mõistlik, kuna telefoniga saab ka niisama rääkida. Omaksed

olid vaktsineeritud või põdesid Covidi läbi, ka kõik kinnipeetavad põdesid haiguse läbi.

Kaebaja isa oli nõus peale kokkusaamist olema karantiinis. Vangla ei võimaldanud

alternatiivvõimalusena lapse isa kordagi ka lühiajalisele väljasõidule. Lapse isa kirjutas

Yyyyy, Yyyy 2 ja Xxxx 1 aadressidele ning helistas oma õe ja ema numbritele lapsega

suhtlemiseks. Laps oli väga tihti Sindis isa sugulaste juures.

Lapse ema arvamus tuleb jätta tähelepanuta huvide konflikti tõttu.

7. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata.

1) Tallinna Vangla on 04.07.2022 vastuses nr 5-37/22/77-3 oma seisukohti põhjendanud.

Vastustaja jääb nende seisukohtade juurde ja palub kohtul nendega arvestada.

2) F.Yi kirjavahetuskaardilt nähtuvalt ei ole F.Y perioodil 25.07.2020 kuni 19.06.2021 mitte

ühtegi kirja Tallinna Vanglast kaebajale saatnud. Ka S.C-le eeltoodud ajavahemikus F.Y

kirju ei saatnud. Telefonikõnede logi on lisatud vastusele.

3) Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 45 kohaselt on kinnipeetaval õigus vähemalt üks

pikaajaline kokkusaamine üks kord poole aasta jooksul. F.Yile võimaldati pikaajaline

kokkusaamine 25.07.2020, mis kestis kuni 26.07.2020. Vanglal ei olnud seega enne

26.01.2021 kohustust pikaajalist kokkusaamist lubada, kuna enne seda ei olnud täitunud 6

kuud eelmisest pikaajalisest kokkusaamisest.

4) Tallinna Vangla jaoks on esitatud kaebus kaheldava sisuga, kuna kaebusest nähtuvalt

viitab kaebaja isa kohtumenetlustele, milles tema oli kaebajaks ja esitab oma kaebusi ning

väiteid vangistuse jooksul väidetavalt kogetust, mitte laps. Vanglal on samuti kahtlus, kas

lapse ema S.C jätkuvalt volitab lapse isa F.Yi last H.Di ainuisikuliselt menetlustes

esindama, võttes arvesse kohtule menetluse jooksul tehtud pöördumisi.

5) Vangiregistri märke kohaselt kaebaja 20.06.2020 pikaajalisele kokkusaamisele ei tulnud,

muid märkeid tehtud ei ole. Samuti on üldsõnaline ja tõendamata väide, et Viru Vangla lubas

lapse kokkusaamisele ilma isikut kindlaks tegemata. Kokkusaamisele tulles tuleb kindlasti

kaasa võtta isikut tõendav dokument. Juhul kui vanglal ei ole võimalik isikut tuvastada, ei lase

vangla tuvastamata isikul territooriumile siseneda.

6) Väited, mis puudutavad COVID-19 läbipõdemist kaebaja sugulaste poolt, on tõendamata.

Alles 27.12.2020 algas Eestis COVID-19 vaktsineerimine (esimesena alustati haiglate,

kiirabide ja perearstikeskuste tervishoiutöötajate vaktsineerimisega Ida-Virumaal, Tallinnas ja

Tartus) ning alles 17.05.2021 avanes vaktsineerimine kõigile täisealistele. F.Y vaktsineeriti

Tallinna Vanglas 15.06.2021 esimese doosiga ja 15.07.2021 teise doosiga. Samuti on

üldsõnalised ja põhjendamata väited, kuidas kõik kinnipeetavad põdesid COVID-19 läbi.

7) On oluline arvestada kaebaja isa vangistuse ajal hooldusõigust ainuisikuliselt teostanud

lapsevanema arvamust. F.Y esitab üldisi põhistamata väiteid lapse heaolu osas, samuti

tekivad kahtlused, kui teadlik on kaebaja heaolust vangistuses viibiv vanem. F.Y esitab

kahetisi väiteid, ühel juhul lapse ema takistas lapsega kokkusaamisi, mis mõjus lapse heaolule

halvasti, kuid samas lühiajalisele kokkusaamisele „pragmaatilistel“ põhjustel laps ei tulnud.

Mis puudutab kaebaja ema väidetavat tegevust, Tallinna Vanglal seisukohta anda ei ole

võimalik.

3(6)

8) Õiguskantsler tunnustas 06.04.2020 kirjas nr 7-7/200489/2001899 (pärast Vabariigi

Valitsuse poolt 12.03.2020 eriolukorra väljakuulutamist), et vanglates rakendatud meetmete

toel on suudetud vältida viiruse jõudmist kinnipeetavate sekka. Õiguskantsler leidis, et

kokkusaamiste keelamine oli mõistlik ja vajalik. Arvestades olukorda 2020. a

kevadel/sügisel/talvel (eriolukord riigis, piirangud) ja 2021. a kevadel Eesti Vabariigis ja

COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse laialdast levikut sellel ajal ning viiruse

ohtlikkust, oli vanglas täiendavate piirangute kehtestamine õigustatud eesmärgiga

minimeerida vanglas inim- ja pindkontakte, mille kaudu viirus võib levida. Samuti hindas

Tallinna Halduskohus asjas nr 3-20-2617 F.Yi novembriks ja detsembriks 2020 esitatud

pikaajaliste kokkusaamiste taotluste rahuldamata jätmist ning Tallinna Vangla direktori

käskkirjade, mis piirasid pikaajaliste kokkusaamiste toimumist, õiguspärasust ning leidis, et

novembris ja detsembris 2020 pikaajaliste kokkusaamiste keelamine oli õiguspärane.

Tallinna Vangla on jätkuvalt seisukohal, et 27.08.2020 käskkiri nr 1-1/20/44 „Kinni peetavate

isikute kokkusaamiste korraldamise osaline peatamine“, 27.10.2020 käskkiri nr 1-1/20/50

„Kinni peetavate isikute kokkusaamiste korraldamise peatamise jätkamine“, 10.12.2020

käskkiri nr 1-1/20/56 „Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine, osakondade

lukustamine, päevakavajärgsete tegevuste peatamine ja kinni peetavate isikute kokkusaamiste

korraldamise peatamise jätkamine" ja 04.05.2021 käskkiri nr 1-1/21/16 „Tallinna Vangla

kinnises vanglas COVID-19 viiruse leviku tõkestamiseks täiendavate julgeolekuabinõude

kohaldamise vajaduse ülevaatamine“ olid õiguspärased ja kehtestatud meetmed olid

hädavajalikud. Tallinna Vangla tegevus pikaajaliste kokkusaamiste mitte võimaldamisel

COVID-19 viiruse leviku tõttu ei olnud õigusvastane ning kaebuse rahuldamiseks puudub

alus.

KOHTU PÕHJENDUSED

8. Kohus leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

9. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu

kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud

kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS

§-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 sätestab, et

füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse

alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi

saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist seoses sellega, et Tallinna Vangla ei

võimaldanud talle vanglas viibinud isaga pikaajalisi kokkusaamisi perioodil 25.07.2020 kuni

19.06.2021. Seega sisuliselt leiab kaebaja, et vastustaja on õigusvastaselt keelanud

vaidlusalusel perioodil pikaajalised kokkusaamised ning seeläbi on rikutud kaebaja õigust

pereelu puutumatusele.

10. Kohus kontrollib esmalt, kas Tallinna Vangla tegevus on olnud õigusvastane – kui see

eeldus on täitmata, ei saa kaebaja õigusi olla rikutud ega temale kahju tekitatud.

10.1 Vangistusseaduse (VangS) § 41 lg-st 2 tuleneb, et kui seadus ei sätesta konkreetset

piirangut, võib vangla kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla julgeoleku

kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele

ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.

Kuigi üldjuhul on VSkE § 45 kohaselt kinnipeetaval õigus vähemalt ühele pikaajalisele

kokkusaamisele üks kord poole aasta jooksul, kehtisid vaidlusalusel perioodil vangla direktori

4(6)

üldkorraldused (Tallinna Vangla 27.08.2020 käskkiri nr 1-1/20/44, 27.10.2020 käskkiri nr 1-

1/20/50, 10.12.2020 käskkiri nr 1-1/20/56 ja 04.05.2021 käskkiri nr 1-1/21/16), mille alusel

olid muu hulgas pikaajalised kokkusaamised peatatud. Ka F.Yi poolt 23.09.2020, 20.10.2020,

23.11.2020, 04.01.2021, 16.02.2021, 09.04.2021 esitatud pikaajalise kokkusaamise taotlused

jättis vangla rahuldamata tulenevalt sel perioodil koroonaviiruse leviku tõkestamiseks vanglas

kehtinud piirangutest. Seega tuleb kohtul hinnata eelviidatud käskkirjadest tulenenud piirangu

– pikaajaliste kokkusaamiste peatamise – õiguspärasust.

10.2 Tallinna Halduskohus on 07.06.2021 otsuses haldusasjas nr 3-20-2617 hinnanud F.Yi

poolt 23.09.2020 ja 20.10.2020 esitatud pikaajalise kokkusaamise taotluste rahuldamata

jätmise ning Tallinna Vangla direktori käskkirjade, mis piirasid pikaajaliste kokkusaamiste

toimumist, õiguspärasust ning leidnud, et novembris ja detsembris 2020 pikaajaliste

kokkusaamiste keelamine oli õiguspärane. Viidatud kohtuotsus on jõustunud ning kohtul

puudub alus käesolevas asjas asuda teistsugusele seisukohale. Eeltoodut arvestades ei pidanud

vangla F.Yi 23.09.2020 ja 20.10.2020 taotluste osas ka kaaluma, kas esineb mingeid

erandlikke asjaolusid pikaajalise kokkusaamise lubamiseks enne 6 kuu möödumist viimasest

pikaajalisest kokkusaamisest, mis toimus 25.07.2020.

Ka F.Yi poolt 2021. a jaanuaris, veebruaris ja aprillis esitatud taotluste alusel pikaajaliste

kokkusaamiste mittevõimaldamist ei ole alust pidada õigusvastaseks. Kohus leiab, et vangla

valitud meede – s.o inimestevaheliste kontaktide minimeerimine, millega kaasnes ka

pikaajaliste kokkusaamiste peatamine – on proportsionaalne. Meetme eesmärk oli

vanglasiseselt nakkushaiguse leviku takistamine ning seeläbi vangla julgeoleku ja vanglas

viibivate isikute (nii kinnipeetavate kui vanglaametnike) elu ja tervise kaitse. Seda on

asjakohaselt selgitatud kaebajale ka vastustaja 04.07.2022 vastuses nr 5-37/22/77-3.

Pandeemia tingimustes tuleb eeldada, et ka vanglas kehtivad piirangud viiruse leviku

takistamiseks. Ka õiguskantsler on leidnud, et kokkusaamiste keelamine on viiruse laialdase

leviku olukorras mõistlik ja vajalik. Õiguskantsler on pidanud oluliseks, et viirus ei satuks

vanglasse mh külastajate kaudu ning on tunnustanud vanglaid selle eest, et vanglates

rakendatud meetmete toel on suudetud vältida viiruse jõudmist kinnipeetavate sekka (vt

06.04.2020 seisukoht nr 7-7/200489/2001899). Kaitstav ei ole üksnes kaebaja ja tema

pereliikmete perekonnapõhiõigus, vaid ka vanglaametnike ning teiste kinnipeetavate

põhiõigus elule ja tervise kaitsele. Vanglaametnike ja kinnipeetavate ulatuslikul haigestumisel

võib sattuda ohtu vangla julgeolek (ei ole piisavalt valvureid) ning ka meditsiinisüsteemi

ressursid. Valitud meede oli sobiv ja vajalik, sest inimkontaktide vähendamine aitab inimeselt

inimesele liikuva viirushaiguse leviku tõkestamisele ilmselgelt kaasa ning viirushaiguse

levikut ei olnud võimalik sama tõhusalt tõkestada mõne isikut vähem koormavama meetmega.

Siinkohal on asjakohatu kaebaja väide, justkui kinnipeetavate tervist ohustasid ainult valvurid.

Isegi kui viirus võis potentsiaalselt vanglasse sattuda ka mõne vanglateenistuja kaudu, ei

tähenda see, et vanglasisese viirusleviku tõkestamiseks ei olnud mingil juhul sobiv ja vajalik

võtta kasutusele meetmeid kinnipeetavate kontaktide vähendamiseks, sh kokkusaamiste

peatamiseks. Ka ei viita piirangute ebaproportsionaalsusele kaebaja paljasõnalised väited, et

kõik kaebaja lähisugulased olid vaktsineeritud või viiruse läbi põdenud või et kõik

kinnipeetavad olid viiruse läbi põdenud. Vangla kinnitusel sai F.Y teise doosiga

vaktsineeritud alles 15.07.2021, s.o alles pärast käesoleva kahjunõude aluseks olevat perioodi.

10.3 Kaebajal oli võimalik kasutada vaidlusalusel perioodil muid võimalusi isaga

suhtlemiseks ja kontakti hoidmiseks, eelkõige käia (vajadusel kord kuus) lühiajalistel

kokkusaamistel. Vangla vastusest nähtuvalt seda võimalust kaebaja pere sel keerulisel

perioodil kordagi ei kasutanud. Kaebaja perel oli küll õigus loobuda vaidlusalusel perioodil

vanglas lubatud suhtlusviisidest, kuid see ei tähenda, et vangla oli seetõttu kohustatud kaebaja

5(6)

peresuhete hoidmiseks tagama neile vanglas viibivate teiste isikute elu ja tervist enam

ohustavate viiside kasutamise võimalust. Pealegi nähtub lapse ema poolt asjas esitatud

seisukohtadest, et ta ei olekski vaidlusalusel perioodil last vanglasse pikaajalisele

kokkusaamisele viinud. Vanglale ei saa ette heita seda, et lapse ema ei pidanud mõistlikuks

last koroonaviiruse laialdase leviku tingimustes vanglasse pikaajalisele kokkusaamisele tuua,

isegi kui see olnuks mingitel eritingimustel lubatud. Tegemist oli lapse ema teadliku valikuga,

millesse vangla sekkuda ei saa. Asjakohatu on viide sellele, et vangla ei võimaldanud

alternatiivselt kordagi lühiajalist väljasõitu. Käesolevas asjas ei ole vaidlustatud lühiajalisest

väljasõidust keeldumist ning tegemist ei ole ka pikaajalise kokkusaamise alternatiiviga, sest

lühiajalise väljasõidu kestel on kinnipeetav ilma järelevalveta. Vangla selgituste kohaselt

võimaldati pärast viiruse leviku langust pikaajalisi kokkusaamisi tavapärasest tihedamini. Nii

oli ka kaebajal võimalik 2021. a pikaajalistel kokkusaamistel osaleda 20.06, 19.08, 18.09 ja

11.12.

11. Kokkuvõttes, kohtu hinnangul ei ole alust pidada vangla tegevust – s.o koroonaviiruse

leviku tõkestamiseks ning seeläbi vanglas viibivate isikute elu ja tervise kaitseks ajutiselt

pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamist – õigusvastaseks. Kahju hüvitamise nõude

teiste eelduste kontrollimine ei ole seega vajalik.

Kohus jätab hüvitamiskaebuse rahuldamata.

12. Kaebaja ema on kohtule 12.12.2022 esitanud täiendava avalduse. Kuna see on kohtule

esitatud pärast 24.11.2022 määruses teise poole avaldusele vastamiseks määratud tähtaega

(s.o 06.12.2022), hilinemisega esitamist ei ole põhjendatud ning hilinemisega esitatud

seisukohad ei ole ka asja õigeks lahendamiseks vajalikud, jätab kohus nimetatud avalduse asja

juurde võtmata (HKMS § 51 lg 4).

12. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja

menetluskulud jäävad viidatud sättest tulenevalt tema enda kanda. Vastustaja pole

menetluskulude väljamõistmise taotlust ega kuludokumente esitanud ning vastustaja

võimalikud menetluskulud jäävad vastustaja enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)