2-22-10761/11 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtu nimetus

Harju Maakohus

Kohtunik

Toomas Ventsli

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. detsember 2022.a, Tallinna kohtumaja, Lubja tn 4, Tallinn

Tsiviilasja number

2-22-10761

Tsiviilasi

D. J.i (J.) hagiavaldus AS-i ÜHISTEENUSED vastu raha

tasumise kohustuse puudumise tuvastamise, maksehäireregistri

kande kustutamise ning kahjuhüvitise tasumise nõuetes

Hagihind

339,04 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

D. J. (isikukood xxxx, aadress xxx)

Lepinguline esindaja Andrus Reidi

Kostja

AS ÜHISTEENUSED (registrikood 11052490, aadress Endla tn

15, 10122 Tallinn)

Lepinguline esindaja Annemarie Taal

Viimase kohtuistungi aeg või

viide asja lahendamisele

kirjalikus menetluses

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada hagiavaldus.

2. Tuvastada, et D. J.il (J., isikukood xxxx) puudub kohustus tasuda AS-ile ÜHISTEENUSED

(registrikood 11052490) 80 (kaheksakümmend) eurot ja 68 (kuuskümmend kaheksa) senti.

3. Tuvastada, et AS-i ÜHISTEENUSED (registrikood 11052490) 80 (kaheksakümne) euro ja 68

(kuuekümne kaheksa) sendi tasumise nõue D. J.i (J., isikukood xxxx) vastu on aegunud.

4. Kohustada AS-i ÜHISTEENUSED (registrikood 11052490) kustutama D. J.i (J., isikukood

xxxx) kohta tehtud kanne maksehäireregistris TAUST.EE.

5. Välja mõista AS-ilt ÜHISTEENUSED (registrikood 11052490) D. J.i (J., isikukood xxxx)

kasuks 258 (kakssada viiskümmend kaheksa) eurot ja 36 (kolmkümmend kuus) senti.

Menetluskulude jaotus ja

kindlaksmääramine

6. Jätta menetluskulud AS-i ÜHISTEENUSED (registrikood 11052490) kanda.

7. Välja mõista AS-ilt ÜHISTEENUSED (registrikood 11052490) D. J.i (J., isikukood xxxx)

kasuks riigilõiv 100 (ükssada) eurot ja lepingulise esindaja kulu 360 (kolmsada

kuuskümmend) eurot.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul,

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme

2 (12)

kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta

seda apellatsioonkaebuses märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab menetlusabi

taotluse esitamise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Kohtuotsuse kirjeldav osa

1. D. J.i (hageja) esitas 22.07.2022 Harju Maakohtule hagiavalduse AS-i ÜHISTEENUSED

(kostja) vastu raha tasumise kohustuse puudumise tuvastamise, maksehäireregistri kande kustutamise

ning kahjuhüvitise tasumise nõuetes. Kohus võttis hagi 22.08.2022 menetlusse. Kostja vastas hagile

24.08.2022. Kohus määras 27.10.2022 asja lahendamise kirjalikus menetluses ning otsuse

teatavakstegemise aja.

2. Hageja on kostja vastu esitanud nõuded tuvastada 80,68 euro tasumise nõude aegumine ja

puudumine, kohustada kostjat kustutama hageja kohta tehtud kanne maksehäireregistris TAUST.EE

ning välja mõista kostjalt kahjuhüvitis 258,36 eurot. Hageja põhjendab hagi järgmiselt. Julianus

Inkasso OÜ esitas 05.04.2022 hagejale võlateatise, mille postitamise kuupäev on 08.04.2022.

Võlateatise kohaselt teatas Julianus Inkasso OÜ hagejale, et vastavalt Julianus Inkasso OÜ ja kostja

vahel sõlmitud lepingule, volitas kostja 25.03.2022 hageja ja kostja vahelistest tehingutest tulenevat

varalist nõuet koos kõrvalnõuetega sisse nõudma Julianus Inkasso OÜ. Nõude aluseks on märgitud:

Nr: xxxx; Arved: 0235003201; Kuupäev 18.11.2018; 40,00. Kostja on 22.03.2022 volikirjaga

volitanud Julianus Inkasso OÜ-d esindama esindatavat tema võlgnikelt võla sissenõudmisel. Seega

on antud vaidluses kostjaks Ühisteenused AS, keda esindab Julianus Inkasso OÜ ning viimase poolt

esitatud nõuet käsitletakse kostja nõudena. Võlateatise selgituses märgitakse, et hageja võlgneb

kostjale põhisumma 40 eurot, viivise 10,68 eurot ning võla sissenõudmise kulud summas 30 eurot.

Nõude kogusumma 80,68 eurot paluti tasuda Julianus Inkasso OÜ arveldusarvele. Andmed tasumata

võlgnevuse kohta on avaldatud maksehäireregistris TAUST.EE. Hageja esitas Julianus Inkasso OÜ-

le 12.04.2022 vastuse nõudekirjale, milles selgitas, et nõudekiri jääb talle arusaamatuks, kuna sellest

ei selgu, et Julianus Inkasso OÜ-l oleks õigus või volitus mistahes nõudeid esitada. Nõuet või Julianus

Inkasso volitusi/õigusi nõude väljanõudmiseks ei ole tõendatud. Sissenõudja peab ise esimesena

tõendama oma nõuet, selle õigsust, alust ja suurust, samuti nõude esitamise õigsust. Lisaks muule

isegi kui nõudekirjas esitatud informatsioon oleks korrektne ja tõendatud, on ilmne, et esitatud nõue

on aegunud. Aegumise kohaldamiseks piisab selgest suulisest vastuväitest. Julianus Inkasso töötaja

S. L. teatas 14.04.2022 vastuses, et „Vastus inkassonõudele“ on automaatne kiri, kus on täidetud vaid

vajalikud väljad, süvenemata kirja sisusse. Muuhulgas teatab ta õigusest pöörduda kohtu poole.

Samuti selgitatakse kirjas, et kuna leppetrahv on pandud sõiduki kojamehe vahele, on leppetrahvi

nõue esitatud mõistliku aja jooksul. Kirjas märgitakse, et asjaolu, et trahvi laekumisest on möödunud

kolm aastat, ei tühista võlgnevuse tasumise vajadust automaatselt. Aegumistähtaeg ei kehti

automaatselt, mistõttu võib võlausaldaja midagi nõuda ka 10 või 20 aasta pärast. Hageja vastas

22.04.2022 e-kirjaga, milles ta teatas, et vaidleb esitatud nõudele vastu ning ei tunnista seda. Ta

selgitas, et saadetud informatsioon koos piltidega, mis tal varasemalt puudus ning puudus ka isikutel,

kes sama sõidukit erinevatel aegadel on kasutanud, ei tõenda jätkuvalt väidetava nõude õigsust ja

alust. Nüüd enam kui kolme aasta möödudes ei ole võimalik seda taastada. Hagejale teadaolevalt

kehtib antud parklas neljatunnine tasuta parkimise võimalus ning oletatavasti kehtis see ka väidetava

rikkumise ajal. Piltidelt on näha, et esiklaasi alla on korrektselt paigutatud parkimiskell. Piltidelt aga

ei nähtu, et tasuta parkimisaeg oleks ületatud või polegi saabunud. Nõude aktsepteerimiseks peab

esitatud materjalidest selguma, milles seisneb rikkumine. Nüüd saadetud leppetrahvi kviitungil on

märgitud, et parkimistasu on tasumata. Hagejale saadetud kirjas märgitakse, et „leppetrahv on pandud

sõiduki kojamehe vahele samal ajal, kui rikkumine avastati“. Hageja kinnitab, et tal puudub antud

leppetrahv ning seda ei ole ka inimestel, kellel oli võimalus sama sõidukit kasutada. 25.04.2022 saatis

Julianus Inkasso OÜ võlanõude, milles tuletatakse meelde, et tasumata on Ühisteenused AS-i

3 (12)

võlanõue koos kõrvalnõuetega kogusummas 80,85 eurot. 29.04.2022 vastas S. L., et Julianus Inkasso

jääb oma seisukohtade juurde ning nõuded jäävad aktiivseks ja sissenõutavaks. 29.04.2022 teavitas

S. L. ka, et võlgnevus avalikustatakse maksehäireregistris Taust.ee 16.05.2022. Julianus Inkasso OÜ

on 06.05.2022 saatnud hagejale korduva meeldetuletuse. 15.07.2022 on saadetud järjekordne

meeldetuletus, milles kutsutakse üles näitamaks initsiatiivi, et leida kohtuväline lahendus. Julianus

Inkasso OÜ jätkuvalt nõuab aegunud võla tasumist ja hagejal on õigus keelduda aegunud nõude

tasumisest. Sõidukile Xxxx registreerimismärgiga xxxx on 18.11.2019 vormistatud leppetrahv Pärnu

mnt 45 parklas põhjusel, et parkimistasu on maksmata. Kostja nõuab leppetrahvi tasumist: leppetrahv

nr 0235003203, aeg 18.11.2018, 40 eurot, maksetähtaeg 14 päeva. Kostja esitas esmakordselt

võlanõude 05.04.2022, milles nõudis põhisumma 40 eurot, viiviste 10,68 eurot ja sissenõudmiskulude

30 eurot tasumist. Leppetrahvi kviitungilt ei nähtu, millised parkimistingimused Pärnu mnt 45 parklas

kehtivad. Leppetrahvi kviitungil on viide sellele, et parkimistingimused on näidatud infotahvlil parkla

sissesõidul või parklas sees, kuid puudub viide parkimisalale. Asjaolude lühikirjeldusena on märgitud,

et parkimistasu on maksmata. Antud kohas kehtib tasuta parkimine neli tundi ning eeldatavalt kehtis

see ka tookord. Esiklaasi alla on korrektselt paigutatud parkimiskell. Fotode kvaliteet ei võimalda

tuvastada parkimiskellale märgitud aega. Seega on tõendamata asjaolu, et hageja oleks rikkunud antud

ajal ja kohas parkimistingimusi. Hageja keeldus kostja poolt esitatud nõude rahuldamisest, kuivõrd

esitatud nõue on aegunud. Võlgnik võib aegumisele tugineda nii kohtus kui ka kohtuväliselt.

Võlausaldaja võib jätkata pärast nõude aegumist leppetrahvi tasumist nõuda. Kui võlausaldaja

pöördub kohtusse võla kättesaamiseks kohtusse, on võlgnikul õigus tugineda sellele, et nõue on

aegunud, so esitada aegumise vastuväide. Kostja ei ole hageja vastu kohtusse pöördunud võla

sissenõudmiseks. Seetõttu esitab hageja ise kohtule hagi nõude aegumise ja nõude maksmise

kohustuse puudumise tuvastamiseks, kuna kostja jätkuvalt esitab hagejale nõudeid. Nõue on aegunud.

Leppetrahv on määratud 18.11.2018, tasumise tähtaeg oli 14 päeva, so leppetrahv oli sissenõutav

02.12.2018. Kostja esitas esmakordselt oma nõude 05.04.2022. Nimetatud kuupäevaks oli möödunud

kolmeaastane aegumistähtaeg, so nõue oli aegunud. Koos põhinõudega on TsÜS § 144 kohaselt

aegunud ka kõrvalkohustused. Kostja on kaotanud õiguse nõuda leppetrahvi, sest ei ole hagejale

mõistliku aja jooksul leppetrahvi nõudmisest teatanud. Hageja ja isikud, kes võisid sõidukit kasutada,

ei ole leppetrahvi kviitungit kätte saanud ja kostja ei ole vastupidist tõendanud. Esitatud fotodelt ei

nähtu, et leppetrahvi kviitung oleks hageja sõiduki kojameeste alla peale vormistamist jäetud. Hageja

sai leppetrahvist teada alles 05.04.2022, kui kostja esitas võlateatise. Üheltki fotolt ei nähtu, et sõiduki

esiklaasile kojamehe vahele oleks jäetud leppetrahvi kviitung. Hagejale määrati leppetrahv

18.11.2018. Parklaoperaatoritel ei olnud enne 2019. aastat võimalik kindlaks teha sõiduki omanike ja

vastutavate kasutajate andmeid. Võimalikuks sai see pärast Tallinna Ringkonnakohtu otsuse

haldusasjas nr 3-17-321 jõustumist 15.01.2019, kui Maanteeamet hakkas väljastama andmeid sõiduki

omanike ja vastutavate kasutajate kohta. Seega oli alates 15.01.2019 võimalus saada andmeid sõiduki

omaniku kohta. Kostjal olid kõik võimalused leppetrahvi sissenõudmiseks kolmeaastase

aegumistähtaja piirides. Seda aga ei tehtud ning aegunud nõue anti Julianus Inkasso OÜ-le

võlamenetluse läbiviimiseks. Julianus Inkasso OÜ teatas hagejale 16.05.2022 kirjas, et

maksehäireregistris

TAUST.EE

avaldatakse

kostja

võlgnevus

summas

81,06

eurot.

Maksehäireregistris on avaldamise kuupäevaks aga märgitud 25.03.2022, mis on täiesti lubamatu

enne võlateatise väljasaatmist. Maksehäire avaldamine kahjustab tema õigusi ülemääraselt, kuna see

on avaldatud rohkem kui kolm aastat pärast väidetavat kohustuse rikkumist ja enne võlanõude

esitamist ning maksehäire on avaldatud pigem repressioonina või karistusena. Julianus Inkasso OÜ

taoline tegevus näitab, et aegunud võlgade kättesaamiseks survestab ta väidetavaid võlgnikke just

taolisel moel. Inkassoettevõttel võib olla õigustatud huvi võla menetlemiseks ja võlgnikult tema

kohustuse täitmise nõudmiseks. Inkassoettevõte ei saa aga võla kohta meeldetuletuste saatmisel

piirduda vaid tõdemusega, et aegumine ei vabasta võlgnikku kohustuse täitmisest ega lõpeta

võlasuhet. Kaaluda tuleb isiku huve või põhiõigusi ja -vabadusi ning ka seda, kas meeldetuletuste

saatmine võlgnikule aitab eesmärki saavutada. Kui võlgnik on aegumisele tuginedes korduvalt

keeldunud oma kohustust täitmast ning inkassoettevõte ei sea aegumist kahtluse alla ega kavatsegi

võla sissenõudmiseks pöörduda kohtusse, siis on kaheldav, kas sellises olukorras on isikuandmete

jätkuv töötlemine õigustatud huvile tuginedes õiguspärane. Seadus lubab edastada isiku andmeid võla

kohta maksehäireregistrile krediidivõimelisuse ja maksekäitumise hindamise, mitte lepingu täitmise

4 (12)

tagamise või lihtsalt isiku survestamise eesmärgil. Sellise nõude alusel maksehäire avaldamine võib

kahjustada ülemäära andmesubjekti õigusi või vabadusi. Hagejal on õiguslik huvi käesoleva hagi

rahuldamiseks. Seoses krediitkaardi peatse aegumisega taotles hageja juulis 2022 uut krediitkaarti.

Paraku sai ta aga pangalt äraütlemise põhjendusega, et tal on süsteemis aktiivne maksehäire. Antud

juhul hakkab kostja nõue hagejale reaalseid probleeme ja kahju tekitama. Seetõttu muutub hagejale

eluliselt oluliseks kostja maksehäiringu kustutamine, mis on hageja hinnangul tehtud tõendamata ja

aegunud nõude alusel. Hageja leiab, et kostja on talle sellega kahju tekitanud ning taotleb

kahjuhüvitise väljamõistmist. Lähtudes kohtupraktikast on hageja arvates mõistlikuks kahjuhüvitiseks

200 eurot. Hageja on kandnud kahju 58,36 eurot kohtueelse õigusabi kasutamisega. Õigusabi eest on

esitatud Õigusbüroo HUGO.legal arved nr 151924 ja nr 155627, mille saajaks on märgitud hageja

(dtl-d 4-9). Hageja ei vaidlusta asjaolu, et ta parkis sõiduki 18.11.2018 Pärnu mnt 45 parklas, kuid

samas ei saa ka kinnitada seda asjaolu, kuna sündmusest on möödunud rohkem kui kolm aastat.

Autoga sõitmine, selle parkimine ning kellelegi kasutada andmine on tavapärane, kui tegemist ei ole

erandliku asjaoluga, mida oleks võimalik detailselt mäletada. 4. Hageja ei väida, et Pärnu mnt 45

parklas puudusid liiklusmärgid parkimiskorralduse kohta ja/või infotahvlid. need puudusid. 5. Hageja

saab täna väita, et antud kohas oli võimalik parkida parkimiskellaga. Kostja väitel soovib ta fotodega

tõendada parkimistingimusi perioodil mai 2018 kuni mai 2019. Kostja ei ole selgitanud, milliseid

parkimistingimusi kostja tõendada soovib. Fotodel olevatel infotahvlitel toodud parkimistingimused

on loetamatud. Ka ei ole uutel esitatud fotodel näha infotahvlit, millega parkijatelt nõutaks parkimise

registreerimist infokioskis. Kostja on esitanud väljavõtted oma programmidest, mis kostja sõnul

kinnitavad, et sõiduki parkimise eest tasu ei makstud ning mistõttu väljastati parkimistingimuste p 5

eest leppetrahv. Kostja ei ole esitanud kohtule vaidlusalusel ajal kehtinud parkimistingimusi. Samuti

ei tõenda antud väljavõtted ka leppetrahvi edastamist hagejale. Hageja andmete maksehäireregistris

on avaldamine sunnivahendina on lubamatu (dtl-d 96-97).

3. Kostja vaidleb hagile vastu ja palub selle jätta rahuldamata. Kostja põhjendab vastuväiteid

hagile järgmiselt. Antud juhul võimaldas tasulise parkimise korraldaja parkimist vajava auto juhil

(üürnik) kasutada tasu eest parkimisala. Pärnu maantee 45 parkla oli tasuline eraparkla. Tasuta

parkimine oli võimaldatud sõidukijuhtidele, kes registreerisid parkimise kinnistul asuva hoone

parkimiskioskis. Fikseeritud parkimiskella alusel tasuta parkimise aega ettenähtud Pärnu maantee 45

ei olnud. Kostja parkimistingimuste p 1 kohaselt loetakse sõiduki sisenemisel parklasse sõidukijuhi

ja kostja vahel sõlmituks leping, mille kohaselt kohustub sõidukijuht kasutama parklat vastavalt

parkimistingimustele. Punkti 8 kohaselt Lepingu rikkumise korral kohustub Sõidukijuht tasuma

Operaatorile leppetrahvi 57 eurot. Kostja ei esita nõudeid muul viisil, kui asetades kviitungi sõiduki

kojamehe vahele. Viimane on nii eraparklates kui ka linna avalikul tasulisel alal tavapärane praktika

juba aastaid, kuivõrd muul viisil ei ole võimalik sõidukijuhte koheselt väljastatud leppetrahvist või

viivistasu otsusest teavitada. Leppetrahvi väljastamise hetkel puuduvad operaatoritel sõidukite

vastutavate kasutajate/omanike andmed, mistõttu saab see olla ainus viis leppetrahvist teavitamiseks.

Käesolevaga on tõendatud, et leppetrahv on väljastatud. Lisaks kviitungi asetamisele sõiduki

kojamehe

vahele,

on

kostja

edastanud

hagejale

meeldetuletava

nõudekirja

hageja

rahvastikuregistrijärgsele aadressile Xxxx.

4. Meeldetuletava nõudekirja sai kostja edastada pärast haldusasja nr 3-17-321 lahendi

jõustumist ja lepingu sõlmimist Transpordiametiga. Seega on kostja teinud omalt poolt mõistlikult

võimaliku, et hagejat leppetrahvist teavitada. Aegumine ei muuda lepingust tulenevat kohustust

olematuks ega tähenda, et võla tasumist ei võiks nõuda. VÕS § 186 sätestab võlasuhte lõppemise

alused. Leppetrahv on lepinguline sanktsioon. Käesolevaga on tuvastatud ja tõendatud

parkimistingimuste kui lepinguliste kohustuste rikkumine, mille eest on väljastatud leppetrahv nr

0235003203 (hagiavalduses ebakorrektne leppetrahvinumber). Lisaks kviitungi asetamisele on

edastatud ka meeldetuletav nõudekiri, kuid sellegipoolest on jäänud leppetrahv tasumata. Käesoleval

juhul võib lugeda, et hageja on tahtlikult kohustuse täitmisest hoidunud. Tahtliku rikkumise korral

kohaldub 10-aastane aegumistähtaeg. Tasumata leppetrahvide edastamisest inkassoettevõttele on

kostja

teavitanud

sõidukijuhte

nii

leppetrahvikviitungil

kui

ka

parkimistingimustes.

Parkimistingimuste p 12 kohaselt Operaatoril on õigus loovutada Lepingust tulenevad nõuded

inkassoteenust osutavale isikule, pöörduda nõudega maakohtusse ning avalikustada võlaandmed

5 (12)

(maksehäireandmed) Operaatori kodulehel avaldatud lepingupartneritele. Kuivõrd sõidukijuht on

sõlminud kostjaga lepingu, parkides oma sõidukit kostja hallatavas eraparklas, on hageja nõustunud

ka parkimistingimustega sh võlaandmete võimaliku avaldamisega. Inkassoettevõtte ainus võimalus

on edastada võlgnikele meeldetuletavaid kirju tasumata võla osas ja kasutada maksehäireregistrist.

Võla avaldamist maksehäireregistris ei saa pidada ka kuidagi ähvardavaks või üleliia survestavaks,

sest võlaandmete avalikustamine inkassoettevõtte poolt on täna teada tuntud ja üldlevinud (nagu

eelnevalt viidatud, siis teavitatud ka parkimistingimustes ja leppetrahvil). Võlgnikul on aga olnud ja

jätkuvalt on võimalus kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kulud tasuda. Leppetrahv on üle antud

Julianus Inkasso OÜ-le esindamiseks käesoleva kevadel, mistõttu ei saa võlgnik eeldada, et Julianus

Inkasso OÜ peab olema jõudnud juba leppetrahvi kohtusse sissenõudmiseks edastada, kuivõrd

inkassoettevõttel on palju kliente. Kostja ei saa nõustuda hagejaga nagu oleks maksehäire

avaldamisega rikutud hageja õiguseid ja sellega on tekitatud hagejale kahju. Tuvastamist on leidnud,

et hageja on sõlminud kostjaga lepingu, lepingut on rikutud, millele on järgnenud lepinguline

sanktsioon. Tegemist on kohustusega, mille on hageja põhjuseta täitmata jätnud. Kostja on teinud

mõistlikult võimaliku, et hagejat leppetrahvist teavitada, kuid leppetrahv on jäänud tasumata, mistõttu

edastati nõue inkassoettevõttele. Hageja ei ole soovinud tasuda ka inkassoettevõttele tuginedes üksnes

aegumisele ega ole nentinud fakti, et aegumine võlasuhet ei lõpeta. Seega, ei saa võtta kostja vastutust,

kui hageja ei ole saanud taotleda krediitkaarti (dtl-d 66-68). Sõiduki parkimise eest tasu ei makstud

ning mistõttu väljastati parkimistingimuste p 5 eest leppetrahv. Kostjat esindab võla sissenõudmise

menetluses Julianus Inkasso OÜ, kes võib võlgniku andmed võla tasumata jätmise korral avaldada

maksehäireregistris. Viimast tõendab hageja poolt hagiavaldusega esitatud lisa 3 - volikiri. Hageja ei

ole avaldanud hageja andmeid, küll on seda teinud kostja esindaja. Andmed on avaldatud

põhjendatult, kuivõrd hageja on jätnud lepingust tuleneva kohustuse täitmata, sh tasumata lepingu

rikkumise eest väljastatud leppetrahvi. Leppetrahvi kokkulepe peab mõjutama lepingupoolt

lepingulist kohustust täitma ja rikkumist vältima. Hageja on oma tegevusega kinnitanud, et ei

soovinud lepingulist kohustust ega ka lepingu rikkumisest tulenevat kohustust täita (dtl 88).

Kohtuotsuse põhjendav osa

5. Hageja on põhjendanud hagiavaldust väitega, et kostja nõuab temalt leppetrahvi tasumist

seonduvalt sõiduauto parkimisega 18.11.2018 Pärnu mnt 45 parklas. Hageja ei ole sõiduki parkimist

sõnaselgelt vaidlustanud. Kohus leiab, et sõiduki registreerimismärgiga xxxx parkimine parkimisalale

asukohaga Pärnu mnt 45, Tallinn, on tõendatud fotodega, mis on tehtud sõidukist

registreerimismärgiga xxxx 18.11.2018 (dtl 34-42) ning fotodega, mis on tehtud parkimisalast

päevasel ajal (dtl-d 70, 89-90). Kohus arvestab seejuures, et hageja ei ole välistanud seda, et sõidukiga

kostja väidetud ajal kõnealusel parkimisalal pargiti.

6. Kostja põhjendab oma nõuet hageja vastu sellega, et hageja ja kostja sõlmisid sõiduki

parkimiseks 18.11.2018 parkimislepingu. Kohus on seisukohal, et kuivõrd parkimistingimused on

tüüptingimused, tuleb eeldada, et kostja ei vaheta parkimistingimusi sageli. Seetõttu ei pea kostja

tõendama liikluskorralduse tähistust ja infotahvlite sisu konkreetse rikkumise päeva seisuga, vaid

rikkumise ajale mõistlikult lähedase aja seisuga. Kohtu hinnangul on 2018.a oktoober (dtl 90) ja

2019.a märts (dtl 89) rikkumise ajale mõistlikult lähedane aeg. Kohus leiab, et kostja on tõendanud

parkimistingimuste avaldamise territooriumitel asuvatel infotahvlitel fotodega (dtl-d 70, 89-90).

7. Parkimistingimuste punkt 5 sisaldab järgmise sisuga tingimust: „1. Operaator väljendab

Lepingus toodud tingimuste esitamisega pakkumust Lepingu sõlmimiseks VÕS § 16 lg 1 järgi.

Parkides sõiduki parklasse aktsepteerib Sõidukijuht Operaatori poolt esitatud tingimusi ja Leping

loetakse sõlmituks VÕS § 20 lg 1 järgi/aluse“ (dtl-d 70-71, 89-90). Kohus tuvastas eelnevalt, et hageja

parkis parkimisalal 18.11.2018 seisuga sõidukit. Kohus leiab eeltoodut arvestades, et pooled on

sõlminud lepingu parkimistingimustes märgitud tingimustel. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 389 sätestab,

et tasuta kasutamise lepinguga kohustub üks isik (kasutusse andja) andma teisele isikule (kasutaja)

üle eseme tasuta kasutamiseks. VÕS § 392 lg 1 sätestab, et kasutaja võib eset kasutada üksnes lepingus

ettenähtud viisil, kokkuleppe puudumisel aga eseme olemusest või kasutamise eesmärgist tuleneval

viisil. Kohus leiab, et parkimisleping vastab tasuta kasutamise lepingu tunnustele VÕS § 389 mõttes.

VÕS § 37 lg 1 kohaselt on tüüptingimuste lepingu osaks muutumise eelduseks see, et teisel

lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Kostja tugineb sellele, et pooltevaheline leping

6 (12)

on sõlmitud tüüptingimustel, kusjuures lepingu sõlmimine on toimunud tüüptingimustes sätestatud

korras.

8. Kohtu hinnangul ei nähtu kostja esitatud fotodest 2018.a oktoober (dtl 90) ja 2019.a märts (dtl

89) kohta parkimisala sissesõidul liiklusmärgi 578a olemasolu, mis tähistab tasulist parkimist.

Fotodelt ei nähtu ka, et parkimisala oleks tähistatud liiklusmärkidega 577a või 577b, mis võimaldavad

parkimiskellaga tähistatud tasuta parkimist märgil tähistatud lubatud parkimisaja kestel.

Parkimistingimuste punkt 5 sisaldab järgmise sisuga tingimust: „Sõidukijuht on kohustatud

Operaatori parkimiskoha kasutamise eest tasuma parkimistasu või omama antud parkimisalal

parkimisõigust andvat parkimisluba“ (dtl-d 70-71, 89-90). Parkimistingimuste punkt 5 sisaldab

järgmise sisuga tingimust: „7. Sõidukijuht kohustub vahetult pärast sõiduki parkimist parklasse

asetama parkimise õigust tõendava dokumendi esiklaasile või armatuurlauale nii, et väljastpoolt

mootorsõidukit oleks võimalik tuvastada tasutud parkimisaega või dokumendi kehtivust, v.a kui

parkimise eest tasutakse mobiiltelefoniga või pargitakse elektroonilise parkimisloa alusel. Juhul, kui

Operaator võimaldab infotahvlil märgitud aja ulatuses Operaatori opereeritaval parkimisalal tasuta

või ilma parkimisloata parkida, tuleb parkimise algus sõiduki esiklaasile või armatuurlauale

nähtavale kohale paigaldatud parkimiskellal fikseerida vastavalt parklas kehtestatud tingmuste

alusel“ (dtl-d 70-71, 89-90). Infotahvlilt on näha, et tegemist on parkimistsooniga YT14, millel toimib

mobiilne parkimine (dtl 89-90). Kostja heidab hagejale ette parkimistasu maksmata jätmist (dtl-d 32-

33). Kohus on eeltoodut arvestades seisukohal, et parkimisala kasutajale pidi olema selge, et

parkimise eest tuleb maksta või tuleb parkimine tähistada parkimisõigust tõendava dokumendiga.

Hageja ei ole tõendanud, et ta maksis parkimise eest või omas elektroonilist parkimisluba. Parklas

tähistatud parkimistingimused ei näinud ette tasuta parkimise õigust parkimiskellaga tähistatult.

Eeltoodut arvestades leiab kohus, et hageja rikkus parkimistingimusi.

9. Parkimistingimuste punkt 8 sisaldab järgmise sisuga tingimust: „8. Lepingu rikkumise korral

kohustub Sõidukijuht tasuma Operaatorile leppetrahvi 57 eurot. Leppetrahvi tasumine ei asenda

parkimistasu maksmist“ (dtl-d 70-71, 89-90). VÕS § 159 lg 2 sätestab, et kahjustatud pool kaotab

õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele

lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Hageja on esitanud kostja nõudele vastuväite, mille

kohaselt ei ole kostja hagejale teatanud mõistliku aja jooksul leppetrahvi nõudmisest. Kostja nõude

eelduseks on leppetrahvi nõudmisest teatamine hagejale mõistliku aja jooksul. Mitteteatamine on

negatiivne asjaolu, mistõttu on kostjal koormis tõendada leppetrahvi nõudmisest teatamine hagejale

(sh teatamise viis, aeg ja teate kui tahteavalduse kättesaamine kostja poolt) (TsMS § 230 lg 1).

Kostja põhjendab nõuet sellega, et leppetrahvi teade pandi sõiduki kojameeste vahele. Kohtu

hinnangul on parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemine sõiduki esiklaasile kojamehe

vahele mõistlik viis tahteavalduse edastamiseks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 70 mõttes

(vt ka RKTKo 2-17-117146 p 12). Kohtu hinnangul ei nähtu hageja sõidukist 18.11.2018 tehtud

fotodelt leppetrahviteadet sõiduki kojameeste vahel. Kohus leiab, et kostja ei ole tõendanud

leppetrahvi nõudmisest teatamist 18.11.2018 teate panemisega hageja sõiduki kojameeste vahele.

Kostja väidab, et ta on saatnud hagejale meeldetuletava lihtkirja ning esitanud selle kohta

kuvaväljatrüki kostja kasutatavast inforakendusest (dtl 72). Dokumendist nähtuvalt on 09.08.2021

saadetud lihtkiri. Kuvatõmmisest ei nähtu, millisele isikule on kiri saadetud ning millisele aadressile.

Kohus leiab, et isegi kui eeldada kirja saatmist hagejale, on see toimunud VÕS § 159 lg 2 mõistes

pärast mõistliku aja möödumist. Kirja saatmise ajaks oli möödunud rohkem kui 2,5 aastat, milline

ajavahemik on leppetrahvist teatamiseks ebamõistlik ka siis, kui võlausaldaja võimalused võlgniku

andmeid teada saada on olnud piiratud. Kostja ei ole vaielnud hageja väitele vastu, et alates 2019.a

algusest hakkas Maanteeamet hakkas väljastama andmeid sõiduki omanike ja vastutavate kasutajate

kohta. Seega oli kostjal mõistlik võimalus saada hageja kohta andmeid 2019.a jooksul, kuid kostja

seda võimalust ei kasutanud. Kohus leiab eeltoodut arvestades, et kostja ei ole teatanud leppetrahvi

nõudmisest mõistliku aja jooksul ning on seetõttu kaotanud õiguse hagejalt leppetrahvi nõuda.

10. Kohus leiab, et kostjal puudub õigus nõuda hagejalt leppetrahvi tasumist. Kuivõrd hagejal

puudub kohustus tasuda kostjale leppetrahvi, puudub tal kohustus tasuda leppetrahvil arvestatud

viivist ning võlgnevuse sissenõudekulusid. Seega puudub kostjal õigus nõuda hagejalt 80,68 euro

7 (12)

tasumist. Kohus rahuldab hagiavalduse ja tuvastab, et hagejal puudub kohustus tasuda kostjale 80,68

eurot.

11. Hageja on taotlenud, et kohus tuvastaks kostja poolt esitatud võlanõude aegumise.

Kohtupraktikas on tunnustatud võlgniku nõuet esitada tuvastushagi nõude aegumise tuvastamiseks

(RKTKo 3-2-1-166-13 p 12). TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg

kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui õigustatud isik võib nõuda teiselt isikult teatud teost hoidumist,

algab teost hoidumise nõude aegumistähtaeg kohustuse rikkumisest. Kui hagejal oleks olnud kohustus

tasuda leppetrahvi, oleks see vastavalt kostja leppetrahviteatele pidanud muutuma sissenõutavaks

pärast 14 möödumist leppetrahvinõude tegemisest, see on 03.12.2018 (02.12.2018 oli pühapäev) (dtl

33). Pooled ei ole avaldanud asjaolusid, mis viitaksid aegumise katkemisele või peatumisele (TsÜS §

158-169). Seega möödus aegumistähtaeg 03.12.2021. Seega, kui kostjal isegi oli nõue hageja vastu,

aegus see 03.12.2021. Tegemist on VÕS 4 lg 1 mõttes mittetäieliku on kohustusega, mille võlgnik

võib täita, kuid mille täitmist ei saa võlausaldaja temalt nõuda. TsÜS § 144 kohaselt on koos

põhivõlaga aegunud ka kõrvalkohustustest tulenevad nõuded, st intressi-ja viivisenõue. Kohus leiab,

et kostja ei ole esile toonud ja tõendanud asjaolusid VÕS § 104 lg 5 järgi, mille kohaselt on hageja

oma kohustusi rikkunud tahtlikult. Kuivõrd hageja ei ole oma kohustusi tahtlikult rikkunud, ei

kohaldu TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud aegumistähtaeg. Kohus rahuldab hagi ja tuvastab, et kostja 80,68

euro tasumise nõue hageja vastu on aegunud.

12. Hageja esitas kostja vastu varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõude, mille aluseks on

ebaõigete faktiväidete avaldamine. Nimetatud nõue võiks kuuluda rahuldamisele VÕS § 1043, VÕS

§ 1046 ja VÕS § 1047 lg 4 alusel. Selle eeldused on: hageja kohta on avaldatud andmeid, nimetatud

andmed on ebaõiged, andmed avaldas kostja, hageja õigusi on rikutud, kostja käitumine on olnud

õigusvastane.

13. Nõude esimene eeldus on, et hageja kohta oleks avaldatud andmeid. Andmed ehk faktiväited

on asjaolud, mis on põhimõtteliselt kontrollitavad ning mille tõesus või väärus on kohtumenetluses

tõendatav (RKTKo 3-2-1-67-10 p 17). Avaldamise all mõeldakse andmete ja/või väärtushinnangute

teatavaks tegemist kolmandale isikule. Avaldatud faktiväiteid tuleb võtta sellistena, nagu need on, st

kohus peab vaidluse korral tuvastama, mida kostja mõistliku inimese arusaama järgi üldsusele

avaldas. See, mida avaldaja ise silmas pidas, ei ole asjakohane (RKTKo 3-2-1-161-05 p 11). Kui

avaldaja on väljendatud arvamust isiku kohta andmeid sisaldavate lausetega, tuleb seda lugeda

faktiväiteks VÕS § 1047 mõttes (vt RKTKo 3-2-1-11-04 p 10). Ümberlükatavad on ka kaudsed

faktiväited, st selliste väidete ning väärtushinnangute kogum, millest järeldub (mõistlikult võttes)

teatav faktiväide (RKTKo 3-2-1-161-05 p 12). Seda, kas avaldatu sisaldab faktiväiteid või

väärtushinnanguid, tuleb välja selgitada avaldatu tõlgendamise teel (RKTKo 3-2-1-5-07 p 27).

14. Poolte vahel ei ole vaidlust asjaolu üle, et hageja suhtes on avaldatud maksehäire veebilehel

www.taust.ee, mille kohaselt on hageja võlgnevus 81,06 eurot, nõude kuupäev 25.03.2022 ning

nõudjaks Julianus Inkasso OÜ (dtl 15). Poolte vaidluse puudumise tõttu ei vaja eespool nimetatud

asjaolud eraldi tõendamist (TsMS § 231 lg 2 ja 238 lg 1 p 1). Hageja väidab, et maksehäire avaldajaks

on kostja. Kostja on avaldanud, et andmed on avaldanud kostja esindajana Julianus Inkasso OÜ (dtl

88, p 4). Kohus on kostja avaldatud arvestades seisukohal, et Julianus Inkasso OÜ on maksehäiret

avaldades tegutsenud kostja esindajana TsÜS § 115 lg 1 mõistes ning seetõttu esinevad kostja

vastutuse eeldused TsÜS § 132 lg 1 järgi. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et andmeid hageja kohta

on avaldanud kostja.

15. Nõude teine eeldus on, et avaldatud andmed on ebaõiged. Riigikohus on selgitanud, et ka VÕS

§ 1047 lg 4 puhul tuleb kohaldada VÕS § 1047 lg-s 2 sätestatud asjaolude tõendamise koormuse

põhimõtet ehk juhul kui hageja kohta esitatud faktiväited on tema au teotavad, lasub selliste

faktiväidete tõendamise koormus nende avaldajal ka VÕS § 1047 lg 4 puhul (RKTKo 3-2-1-144-15

p 11). Isiku au teotavad on faktiväited, mis kutsuvad tavapäraselt esile avalikkuse negatiivse

suhtumise isikusse. Faktiväide võib olla isiku au teotav selle tõttu, et see võimaldab isiku

„väärtustamist“ negatiivse hinnanguga (RKTKo 3-2-1-83-10, p 12). VÕS § 1047 lg 2 mõttest

tulenevalt kannab avaldaja faktiväidete tegelikkusele vastavuse tõendamise koormust ka siis, kui

faktiväited iseenesest ei ole hageja au teotavad, kuid avaldaja oli nende faktiväidetega põhjendanud

8 (12)

hageja mainet kahjustavat väärtushinnangut (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-161-05, p 13). Avaldatud

andmed isiku võlgnevuse kohta on faktiväide. Faktiväide on põhimõtteliselt kontrollitav ja selle

tõesus või väärus on kohtumenetluses tõendatav. Kohtupraktikas on leitud, et seadus lubab

võlausaldajal avalikustada kolmandale isikule andmeid oma võlgnike kohta ja kolmandad isikud

võivad andmed omakorda ka Internetis avaldada tingimusel, et järgitud on IKS-i sätted ega ole

avaldatud ebakohaseid väärtushinnanguid.

16. Kuivõrd avaldatud on andmed selle kohta, et hageja on võlgnik, loob see temast negatiivse

kuvandi. Hageja nõude eeldusena tuleb tuvastada veebilehel Taust.ee esitatud andmete õigsus. Kostja

leidis, et andmete õigsus, sh hageja võlgnevuse olemasolu on tõendatud hageja enda tõenditega.

Kohus selle väitega ei nõustu. Kohus leiab, et maksehäire kohta avaldatud andmed on valed ainuüksi

seetõttu, et hageja võlgnevuse suhtes nõudjaks, seega ilmselgelt võlausaldajaks, on märgitud Julianus

Inkasso OÜ, mitte kostja (dtl 15). Lisaks tuvastas kohus eelnevalt, et kostjal puudub õigus nõuda

hagejalt 80,68 euro tasumist ning et kostja raha tasumise nõue hageja vastu on aegunud. Seega on

kostja on ebaõigete andmete avaldajaks.

17. VÕS § 1047 lg 1 järgi eeldatakse et avaldaja oli teadlik avaldatud faktiväite ebaõigsusest ja

seepärast saab ta vastutusest vabaneda, kui ta: a) tõendab VÕS § 1047 lg 2 järgi, et avaldatud

faktiväide vastab tegelikkusele; b) tõendab, et oli VÕS § 1047 lg 1 järgi heauskne, st ei teadnud ega

pidanud teadma faktiväite tõele mittevastavusest; c) tõendab VÕS § 1047 lg 3 järgi et avaldajal või

isikul, kellele faktiväide avaldati, oli avaldamise suhtes õigustatud huvi ning avaldaja kontrollis

faktiväidet põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele. Tõendamiskohustus hõlmab

ka vastavate asjaolude kohtu ette toomise kohustust. Kui ei õnnestu tõendada tõele vastavust ega

heausksust, võib siiski vabaneda avaldaja vastutusest, kui ta tõendab, et täitis enne andmete

avaldamist nende õigsuse kontrollimisel VÕS § 1047 lg 3 sätestatud välise hoolsuse kohustust, st et

ta kontrollis andmeid põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele. VÕS § 1047 lg 3 ei

kohaldata ebaõigete andmete tahtliku avaldamise korral ning sellisel juhul ei saa avaldaja tegu

üldjuhul lugeda õiguspäraseks teoks ka VÕS § 1046 järgi. Ebaõigete ja au teotavate andmete

avaldamise korral tuleb lisaks VÕS § § 1047 lg-tele 1-3 kohaldada ka VÕS § 1046 ja teha

õigusvastasuse tuvastamiseks hinnanguline väärtusotsustus. Muu hulgas tuleb VÕS § 1046 lg 1

esimese lause järgi tuvastada andmete au teotav iseloom, VÕS § 1046 lg 1 teise lause järgi tuleb kahju

hüvitamise nõude tarbeks õigusvastasuse otsustamisel arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit

ning suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. Samuti tuleb VÕS § 1046 lg 2

esimese lause järgi lisaks arvestada: muud seadusega kaitstavat hüve, millele avaldamine tugineb,

kolmandate isikute õigusi ja huve ning avalikkuse huvi. VÕS § 1046 lg 2 teise lause järgi tuleb lähtuda

erinevate kaitstud õigushüvede võrdlevast hindamisest. Au teotavate faktiväidete tõelevastavust tuleb

tõendada kostjal (VÕS § 1047 lg 2). Ebakohase väärtushinnangu korral tuleb õigusvastasuse

tuvastamiseks minna VÕS § 1046 juurde. VÕS § 1046 lg 1 järgi saab õigusvastane olla üksnes au

teotav ja ebakohane väärtushinnang. Selle üle otsustamisel tuleb teha hinnanguline otsustus. Seda

tehakse kahes etapis. Esmalt tuleb õigusvastasuse hindamisel tuvastada: 1) väärtushinnangu au teotav

iseloom (väärtushinnang on au teotav, kui sellel on konteksti arvestades vastavas kultuuriruumis

halvustav või negatiivne tähendus, vt RKTKo 3-2-1-159-14 p 17) väärtushinnangu ebakohasus ehk

anda hinnang väärtushinnangu kujundamise ja avaldamise viisile. Väärtushinnang on eeldatavasti

ebakohane, kui: a) see on kujundatud ilma põhjenduseta või ebaõigete andmete alusel; b) see põhineb

küll teistel andmetel, kuid on oma sisult põhjendamatult negatiivne; c) jäetakse petlik mulje, et

avaldajale on teada mingid asjaolud, millel väärtushinnang põhineb; d) väärtushinnang võib olla

ebakohane ka üksnes oma väljendusviisi tõttu, nt on eeldatavasti õigusvastane isiku sõimamine

avalikuse ees; e) isik, kelle kohta väärtushinnang avaldati ei ole andnud selleks põhjust, st avaldajal

ei ole mõistlikku õigustust adressaati avalikuse ees negatiivselt kajastada. Väärtushinnangu

põhjendatus ei tähenda seejuures mitte millegi tõesuse kindlakstegemist, vaid eelkõige seda, kas

väärtushinnangu avaldajal oli mõistlik õigustus teist isikut üldsuse ees halvustada. Väärtushinnangu

põhjendamatus võib olla tingitud ka üksnes ebakohasest väljendusviisist (RKTKo 3-2-1-161-05 p 12),

mh võib olla ebakohane isiku avalikkuse ees sõimamine. Kohasus võib mh sõltuda sellest, kas isik,

kelle kohta hinnang käib, on andnud põhjust (alust) selliseks hinnanguks (RKTKo 3-2-1-63-02 p 7).

Kohaldada tuleb ka VÕS § 1046 täiendavaid kriteeriume ja teha õigusvastasuse tuvastamiseks

9 (12)

hinnanguline väärtusotsustus, mh tuleb VÕS § 1046 lg 1 esimese lause järgi tuvastada andmete au

teotav iseloom, VÕS § 1046 lg 1 teise lause järgi tuleb kahju hüvitamise nõude tarbeks õigusvastasuse

otsustamisel arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit ning suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja

rikkumise raskuse vahel. Samuti tuleb VÕS § 1046 lg 2 esimese lause järgi lisaks arvestada: muud

seadusega kaitstavat hüve, millele avaldamine tugineb, kolmandate isikute õigusi ja huve ning

avalikkuse huvi. VÕS § 1046 lg 2 teise lause järgi tuleb lähtuda erinevate kaitstud õigushüvede

võrdlevast hindamisest. Väärtushinnangu avaldamise õigusvastasuse tuvastamisel ei kohaldata VÕS

§ 1047 (vt ka RKTKo 3-2-1-43-09 p 15). Väärtushinnang ei ole kontrollitav ega tõendatav, kuid on

põhjendatav.

18. Andmed füüsilise isiku võlgnevuse kohta on isikuandmed isikuandmete kaitse seaduse (IKS)

ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL 2016/679) andmekaitsemääruse (GDPR) artikli 4 p

1 mõttes ning nende andmete kogumine, salvestamine ja avalikustamine on andmete töötlemine IKS

ja GDPR artikli 4 p 2 mõttes. Isikuandmete töötlemine on IKS ja GDPR kohaselt lubatud üldjuhul

üksnes andmesubjekti nõusolekul. Teatud erijuhtudel on lubatud ka andmete avaldamine

andmesubjekti nõusolekuta. Tulenevalt esitatud asjaoludest on avaldatud lepingulisest suhtest tulenev

võlgnevus. Andmed isiku võlgnevuse kohta on isikuandmed IKS mõttes, mille töötlemisele kehtivad

IKS-ist tulenevad lisapiirangud (vt RKTKo 3-2-1-80-13 p 32). Kohtupraktikas on leitud, et

juriidilistest isikutest võlglaste nimekirja avalikustamist koos juhatuse liikmete nimedega ei saa

pidada IKS-iga vastuolus olevaks (vt RKTKo 3-2-1-67-10, p 19). Erireeglid kolmandale isikule

edastatud andmete töötlemisele isiku krediidivõimelisuse hindamiseks või muul samasugusel

eesmärgil näeb ette IKS § 10. IKS § 10 lg-s 1 on sätestatud, et võlasuhte rikkumisega seotud

isikuandmete edastamine kolmandale isikule ja edastatud andmete töötlemine kolmanda isiku poolt

on lubatud andmesubjekti krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil või muul samasugusel eesmärgil

ning üksnes juhul, kui vastutav või volitatud töötleja on kontrollinud edastatavate andmete õigsust ja

õiguslikku alust isikuandmete edastamiseks ning on registreerinud andmeedastuse. IKS § 14 p-s 4 on

sätestatud, et isikuandmed peavad olema õiged ja vajaduse korral ajakohastatud; mõistlike

meetmetega tagatakse, et andmetöötluse eesmärgi seisukohast ebaõiged isikuandmed kustutatakse või

parandatakse viivitamata. Andmed peavad olema enne avaldamist kontrollitud põhjalikkusega, mis

vastab võimaliku rikkumise raskusele (vt RKTKo 3-2-1-83-10 p 13). Seega pidi kostja andmeid

piisava põhjalikkusega kontrollima ja olema teadlik enda poolt avaldatud andmete ebaõigsusest.

Hageja vaidles korduvalt kostja nõudele vastu, sealhulgas juhtis tähelepanu leppetrahvi nõudest

teatamata jätmisele (dtl-d 16-26). Kostjal oli seega võimalus ja kohustus enda poolt avaldatut

kontrollida. Kostja andmeid ei kontrollinud, rikkudes sellega enda kohustusi.

19. Täiendavalt on IKS § 10 lg-s 2 on sätestatud, et sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud eesmärgil

andmeid koguda ja kolmandale isikule edastada ei ole lubatud, kui: see kahjustaks ülemäära

andmesubjekti õigusi või vabadusi (p 3); lepingu rikkumisest on möödunud vähem kui 30 päeva (p

4); kohustuse rikkumise lõppemisest on möödunud rohkem kui viis aastat (p 5). Hageja tugineb

rikkumist sisustades muu hulgas sellele, et võlgnevus on aegunud. Kohus tuvastas eelnevalt kostja

nõude aegumise.

20. IKS § 10 lg 1 kohaselt on võlasuhte rikkumisega seotud isikuandmete edastamine kolmandale

isikule ja edastatud andmete töötlemine kolmanda isiku poolt lubatud andmesubjekti

krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil või muul samasugusel eesmärgil ning üksnes juhul, kui

vastutav või volitatud töötleja on kontrollinud edastatavate andmete õigsust ja õiguslikku alust

isikuandmete edastamiseks ning on registreerinud andmeedastuse. IKS § 10 lg 2 p-de 3 ja 5 kohaselt

ei ole lubatud IKS § 10 lg 1 nimetatud eesmärgil andmeid koguda ja kolmandale isikule edastada, kui

see kahjustaks ülemäära andmesubjekti õigusi või vabadusi ning kohustuse rikkumise lõppemisest on

möödunud rohkem kui viis aastat. IKS § 21 lg 2 p-d 1 ja 2 võimaldavad andmesubjektil nõuda

isikuandmete töötlemise lõpetamist ja isikuandmete avalikustamise või neile juurdepääsu

võimaldamise lõpetamist.

21. Kohus leiab, et andmete edastamine on IKS § 10 lg 2 p-de 3 ja 5 kohaselt andmesubjekti õigusi

ja vabadusi ülemäära kahjustav. Kohus on tuvastanud nõude puudumise ning selle, et nõue oleks

olemasolu korral aegunud ja sellise nõue alusel maksehäire avaldamine võib kahjustada ülemäära

andmesubjekti õigusi või vabadusi. Nõude aegumist on võimalik arvestada andmesubjekti õigustatud

10 (12)

huvide kahjustamise kaalumisel ja mida pikema perioodi järel toimub isikuandmete töötlemine, sh

edastamine, seda intensiivsemalt riivab see andmesubjekti põhiõigusi, eelkõige eraelu puutumatust,

ning seda kaalukam peab olema andmete kolmandatele isikutele edastamise vajadus. Kohus leiab, et

andmete edasine edastamine on andmesubjekti õigustatud huve üldjuhul ülemäära kahjustav, sest

hageja ei ole lepingut rikkunud ning lepinguliste kohustuste rikkumine ei ole isiku usaldusväärsust

sedavõrd kauakestvalt negatiivselt iseloomustav asjaolu. Kostja ei ole välja toonud selliseid

erandlikke asjaolusid, mis kinnitaksid vaidlusaluste andmete krediidivõimekuse hindamise või muul

samasugusel eesmärgil kolmandatele isikutele edastamise vajalikkust.

22. Kohus on seisukohal, et sellise täitmata lepingulise kohustuse puhul, mida kostja ei ole mingil

põhjusel soovinud või suutnud üldise tehingulise aegumistähtaja jooksul hagejalt sisse nõuda, ei ole

hageja isikuandmete jätkuv avaldamine maksehäireregistris pärast nõude aegumist põhjendatud.

Kohtu hinnangul on võlgniku poolt võla tähtajaks mittetasumise korral võlausaldaja primaarseks

õiguskaitsevahendiks täitmisnõude esitamine (VÕS § 100 lg 1 p 1), kuid juhul kui seda pole tehtud ja

ka võlga pole aegumistähtaja jooksul tasutud, pole kohtu hinnangul kuidagi põhjendatud maksehäire

avaldamine nõude aegumise järgselt. Kuigi iseenesest pole välistatud maksehäire pikem

avaldamisaeg, mh nähtuvalt Andmekaitse Inspektsiooni maksehäirete avaldamise juhendist, siis

käesoleval juhul riivab andmete jätkuv edastamine surveabinõuna ülemääraselt hageja õigusi ja

vabadusi.

VÕS § 1046 lg 1 esimesest lausest tulenevalt on isiku au teotamine, muu hulgas ebakohase

väärtushinnanguga, eelduslikult õigusvastane (RKTKo 3-2-1-37-15 p 11). VÕS § 1046 sätestab

isiklike õiguste rikkumise õigusvastasuse välistamise erialused lisaks VÕS § 1045 lg s 2 sätestatule.

See tähendab, et teise isiku isiklikke õigusi rikkunud isik vabaneb vastutusest, kui ta suudab tõendada,

et see oli õigustatud. Kohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud, et hageja õiguste rikkumine oli

maksehäire avaldamisega õigustatud ning seetõttu ei esine isiklike õiguste rikkumise õigusvastasuse

välistamise erialuseid.

23. Viimaseks tuleb tuvastada ka kostja süü õigusvastase kahju tekitamise eest. Süü tasandil

eristatakse subjektiivset süüvõimelisust ehk deliktivõimet ning süü vorme (tahtlus, raske hooletus ja

hooletus, VÕS § 104). Juriidilise isiku deliktivõime osas ei saa vaidlust olla.

Seoses süü tuvastamisega ebaõige, sh au teotava faktiväite avaldamise korral selgitab kohus järgmist.

Tulenevalt VÕS § 1047 lg 1 sõnastusest on eelduslikult tegemist tahtliku teoga. Kui kahju tekitaja

tahtlust ümber ei lükka, siis on käitumine süüline VÕS § 104 lg 5 ja õigusvastane alternatiivselt ka

VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi. Välise hoolsuse hindamisel ei lähtuta VÕS § 1050 lg 1 regulatsioonist,

vaid objektiivne käitumisstandard tuleneb VÕS § 1047 lg-st 3. See tähendab hinnata tuleb, kas

avaldaja kontrollis andmeid või asjaolu põhjalikkusega, mis vastab võimaliku rikkumise raskusele.

Sisemise hoolsuse tasandil ehk süü subjektiivsel tasandil saab kahju tekitaja tugineda VÕS § 1050 lg-

le 2 ja tõendada, et ta ei olnud subjektiivselt võimeline 1047 lg-st 3 tulenevat käitumisstandardit

järgima. Eelduslikult on tegemist tahtliku teoga. Kui kahjutekitaja seda ümber ei lükka, on käitumine

süüline VÕS § 1050 lg 1, VÕS § 104 lg 5 järgi ning õigusvastane alternatiivselt ka VÕS § 1045 lg 1

p 8 järgi. Välise hoolsuse hindamisel lähtutakse VÕS § 1050 lg 1 regulatsioonist st et tuleb VÕS §

104 lg 3 alusel hinnata, kuidas oleks käitunud mõistlik isik samas olukorras. Sisemise hoolsuse

tasandil ehk süü subjektiivsel tasandil saab kahju tekitaja tugineda VÕS § 1050 lg-le 2 ja tõendada, et

ta ei olnud subjektiivselt võimeline välist hoolsust järgima. Tahtlus on õigusvastase tagajärje

soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel (VÕS § 104 lg 5). VÕS § 1043 mõttes võib

olla süü vorm ka kaudne tahtlus. Erinevalt otsesest tahtlusest, mis seisneb teo õigusvastasusest

arusaamises, kahjulike tagajärgede ettenägemises ja soovimises, asendub kaudse tahtluse korral

tagajärje ettenägemine tagajärje ettekujutamise ja tagajärje soovimine tagajärje möönmisega (RKTKo

3-2-1-6-06 p 12; 3-2-1-150-15 p 13). Käesoleval juhul kostja ei kontrollinud enne maksehäire

avaldamist ega pärast hageja vastuväidete esitamist andmeid piisava põhjalikkuse ja hoolsusega, mille

tulemusel avaldati hageja suhtes ebaõigeid andmeid. Kohus leiab, et esineb süü.

24. VÕS § 1055 lg 1 ls 1 sätestab, et kui kahju õigusvastane tekitamine on kestev või kui kahju

õigusvastase tekitamisega ähvardatakse, võib kannatanu või isik, keda ähvardati, nõuda kahju tekitava

käitumise lõpetamist või sellega ähvardamisest hoidumist. Hageja on nõudnud, et kohus kohustaks

kostjat kustutama hageja kohta tehtud kanne maksehäireregistris TAUST.EE. Kohus tuvastas

11 (12)

eelnevalt, et kostja on tekitanud ebaõigete andmete avaldamisega hagejale õigusvastaselt ja süüliselt

kahju. Seetõttu on hagejal õigus nõuda kostjalt VÕS § 1055 lg 1 ls 1 alusel õigusvastaselt kahju

tekitamise lõpetamist. Kohus rahuldab seetõttu hagiavalduse ja kohustab kostjat kustutama hageja

kohta tehtud kanne maksehäireregistris TAUST.EE.

25. VÕS § 127 lg 6 sätestab, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust

ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral,

otsustab hüvitise suuruse kohus. TsMS § 233 lg 1 kohaselt, kui menetluses on tuvastatud kahju

tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud

eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, muu hulgas kui tegemist on mittevaralise

kahjuga, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades.

Eelnimetatud sätted lubavad mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitada nii, et kahjuhüvitise

suuruse otsustab kohus. VÕS § 128 lg 1 kohaselt võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või

mittevaraline. Vastavalt VÕS § 128 lg-le 5 hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku

füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. VÕS § 134 sätestab mittevaralise kahju hüvitamise erisused.

VÕS § 134 lg 2 järgi tuleb isikuõiguse rikkumisest, sealhulgas isiku au teotamisest, tekkinud kahju

hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta

mõistlik rahasumma. VÕS § 134 lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel

rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast

rikkumist. VÕS § 134 lg 6 näeb ette, et isiku au teotamise, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga,

isikuõiguse rikkumise eest mittevaralise kahju hüvitise määramisel võib kohus lisaks lõikes 5

sätestatule arvestada vajadust mõjutada kahju tekitajat hoiduma edasisest kahju tekitamisest, võttes

seejuures arvesse kahju tekitaja varalist seisundit.

26. Hageja nõuab kostjalt mittevaralise kahju hüvitamist ja kahjuhüvitise määramist 200 eurot.

Kohus leiab, et hageja nõue on põhjendatud. Kohus on leidnud, et hageja suhtes ebaõigete andmete

avaldamine oli õigusvastane ning hageja au teotav, mistõttu tuleb mittevaralise kahju olemasolu

eeldada. Kohus arvestab kahjuhüvitise määramisel, mil määral kostja poolt avaldatud au teotavad

ebakohased väärtushinnangud võisid kahju põhjustada. Kohus peab põhjendatud kahjuhüvitise

suuruseks 200 eurot, arvestades rikkumise ulatust, ebakohase väärtushinnangu iseloomu ja

avaldamise viisi ning varasemat kohtupraktikat sarnastes asjades. Kohus rahuldab hagiavalduse ja

mõistab kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise 200 eurot.

27. Hageja tugineb hagiavalduses sellele, et hageja on kandnud kahju 58,36 eurot seoses

kohtueelse õigusabi kasutamise ja kostjale nõudekirja saatmisega (õigusabi kulu). VÕS § 128 lg 3

kohaselt hõlmab otsene varaline kahju muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega

seotud nõuete esitamiseks kantud kulusid. Hageja esitas kostja nõudekirjale 12.04.2022 vastuse,

kasutades õigusabi osutaja OÜ HUGO teenust (dtl-d 16-18, 43). OÜ HUGO õigusabina pakkunud

hagejale videokonsultatsiooni 19.05.2022 kell 13.00 (dtl 44). Õigusabi eest esitatud arvete (dtl-d 43-

44) saajaks on märgitud hageja, kellele on õigusabi osutatud. Küsimus, milles hageja õigusabi vajas

(lepinguväline kahju tekitamine, andmekaitse) on sedavõrd keeruline, et õigusabi kasutamine oli

vajalik ja põhjendatud. Eeltoodule tuginedes leiab kohus, et hageja kohtueelsete õigusabikulude

hüvitamise nõue summas 58,36 eurot kuulub rahuldamisele.

28. Tõendeid, mille analüüsimist otsuses ei ole eraldi kirjeldatud, jätab kohus juhindudes TsMS §

238 lg 1 ja 5 tõenditena arvestamata kui asjakohatud või vaidlusaluseid asjaolusid mitte tõendavad.

29. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus rahuldas hagiavalduse, mistõttu jäävad menetluskulud kostja kanda.

30. TsMS § 174 lg 1 ls 1 kohaselt peavad asjas kantud kohtukulud olema vajalikud ja põhjendatud.

TsMS § 147 lg 1 sätestab, et avaldaja maksab riigilõivu lõivustatud toimingu tegemiseks ette. Enne

riigilõivu tasumist ei toimetata hagi kostjale kätte ega tehta muid lõivustatud toimingust tulenevaid

menetlustoiminguid. Avaldajale määratakse tähtaeg riigilõivu tasumiseks ja riigilõivu tähtpäevaks

tasumata jätmise korral jäetakse avaldus menetlusse võtmata, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti.

Hageja on tasunud riigilõivu 100 eurot. Kohus leiab, et menetluskulude kindlaksmääramise avaldus

on põhjendatud riigilõivu 100 eurot osas, sest riigilõiv 100 eurot on vältimatu kohtukulu, mille hageja

pidi kostja vastu hagiavalduse esitamisel tegema. Kohus määrab kindlaks hageja menetluskulude

12 (12)

(riigilõiv) suuruseks 100 eurot. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks menetluskulud välja

menetluskulude jaotuse ulatust arvestades. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja riigilõivu 100

eurot.

31. Hageja on taotlenud lepingulise esindaja kulu kindlaksmääramist. Hagejale õigusabi osutaja

poolt osutatud arvete kohaselt on olnud esindaja ajakulu olnud 4,5 tundi. Lepingulise esindaja

tasumäär on 80 eurot tunnis. Eeltoodust tulenevalt nõuab hageja lepingulise esindaja kulu 360 eurot

kindlaksmääramist (4,5x80=360). Kohus on seisukohal, et lepingulise esindaja tehtud toimingud on

olnud vajalikud. Kohus leiab, et toimingute tegemisele kulunud ajakulu on vastavuses toimingute

mahu, kohtuasja mahu ning keskmise keerukusastmega. Kohtu hinnangul on hageja esitanud asjas

hagiavalduse, mille koostamise põhjendatud ajakulu on asja keskmist õiguslikku keerukust ja mahtu

arvestades minimaalselt 3 tundi. Kostja vastuste mahtu ning kostja sisulistele vastuväidetele

vastamise mahtu arvestades on kostja seisukohtadega tutvumise, analüüsi, sellele vastuse koostamise,

lisade komplekteerimise ning kohtule esitamise põhjendatud ajakulu minimaalselt 1,5 tundi.

Eeltoodut arvestades leiab kohus, et hageja lepingulise esindaja vajalik ja põhjendatud ajakulu on 4,5

tundi. Kohus leiab, et õigusvaidluse keskmist keerukusastet arvestades ei ületa hageja lepingulise

esindaja tasumäär 80 eurot tunnis sarnase teenuse eest makstava tasu turuhinda. Kohus määrab

eeltoodut arvestades hageja lepingulise esindaja kulu suuruseks 360 eurot (tunnitasu 80 eurot x

ajakulu 4,5 tundi = 360 eurot) ning mõistab selle kostjalt hageja kasuks välja.

/allkirjastatud digitaalselt/

Toomas Ventsli

kohtunik