2-21-129359/47 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke, Vahur-Peeter Liin

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. detsember 2022, Tartu

Tsiviilasja number

2-21-129359

Tsiviilasi

TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagi N.V.u vastu võla

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

2854 eurot 53 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 11. mai 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

N.V.u apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant (kostja): N.V. (isikukood XXXXXXXXXXXX),

esindaja riigi õigusabi korras vandeadvokaat Rein Napa

Vastustaja (hageja): TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal

(registrikood 14304235), lepinguline esindaja Anni

Kennedy

RESOLUTSIOON

1. Jätta vastu võtmata kostja 3. detsembri 2022 seisukohale lisatud tõendid.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 11. mai 2022. a otsus osas, milles maakohus mõistis

N.V.ult TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kasuks välja rohkem kui 636 eurot 62 senti

ja viivise sellelt alates 11. juunist 2022 kuni põhivõla tasumiseni võlaõigusseaduse §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määrasning jaotas menetluskulud. Jätta TF Bank AB

(publ.) Eesti filiaali nõue tühistatud osas rahuldamata ning jaotada menetluskulud

proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega.

3. Rahuldada N.V.u apellatsioonkaebus osaliselt.

4. Otsuse tervikresolutsioon on järgmine:

4.1. Rahuldada TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagi N.V.u vastu osaliselt.

4.2. Mõista N.V.ult TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kasuks välja 632 eurot 62 senti.

4.3. Mõista N.V.ult TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali kasuks välja viivis põhivõlalt (632

eurot 62 senti) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates

11. juunist 2022 kuni võla tasumiseni.

4.4. Jätta TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagi p-des 4.2 ja 4.3 märgitud nõudeid

ületavas osas rahuldamata.

4.5. Jätta menetluskuludest 20% N.V.u kanda ja 80% TF Bank AB (publ.) Eesti

filiaali kanda.

4.6. Mõista TF Bank AB (publ.) Eesti filiaalilt N.V.u kasuks välja menetluskulude

katteks 56 eurot.

4.7. Mõista TF Bank AB (publ.) Eesti filiaalilt riigituludesse 362 eurot 88 senti. Raha

tuleb tasuda 15 päeva jooksul otsuse jõustumisest. Tasumisega viivitamise korral

tuleb tasuda otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse

§ 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

4.8. TF Bank AB (publ.) Eesti filiaalil tuleb väljamõistetud riigi õigusabi tasu ja kulud

tasuda Maksu- ja Tolliameti kontole AS-is SEB Pank nr EE351010052031000004,

Swedbank AS-is nr EE522200221013264447 või Luminor Bank AS-s nr

EE401700017002872300 unikaalse viitenumbriga 99922700043579. Selgitusse

märkida tsiviilasja number.

5. Asendada kohtuotsuse avalikustamisel kostja nimi initsiaalidega.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. TF Bank AB (publ.) Eesti filiaal (hageja, pank) esitas 17. septembril 2021 Pärnu Maakohtule

N.V.u (kostja) vastu maksekäsu kiirmenetluse avalduse, milles palus mõista kostjalt hageja

kasuks välja 3052 euro 55 sendi suuruse võla. Kuna kostja esitas vastuväite, anti nõude

menetlemine üle Tartu Maakohtule.

Hageja esitas 12. novembril 2021 Tartu Maakohtule kostja vastu hagi, milles palus mõista

kostjalt hageja kasuks välja 2411 euro 42 sendi suuruse põhivõla, 194 euro 8 sendi suuruse

intressi, 11 euro 60 sendi suuruse haldustasu, 50 euro suuruse sissenõudmiskulu ja hagi

esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 540 eurot. Samuti palus hageja mõista kostjalt

hageja kasuks välja viivise alates 13. novembrist 2021 kuni põhinõude (2411 euro 42 sendi)

tasumiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud

palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pank ja kostja 22. oktoobril 2018 väikelaenulepingu

nr 703814789 (laenuleping), mille alusel sai kostja 3000 eurot laenu. Kostjal on võlg alates

24. osamaksest, mille tasumise tähtaeg oli 10. oktoobril 2020, kuni ülesütlemisele eelnenud

27. osamakseni, mille tasumise tähtaeg oli 10. jaanuaril 2021. Kostja on laenu põhiosa katteks

tasunud 588 eurot 56 senti. Seisuga 10. oktoober 2020 oli kostja põhivõla jääk 2411 eurot

44 senti. Laenuandja saatis 8. jaauaril 2021 kostjale laenulepingu ülesütlemise hoiatuse, milles

andis kostjale täiendava tähtaja võla tasumiseks. Kuna kostja ei tasunud võlga ka täiendava

tähtaja jooksul, saatis pank 23. jaanuaril 2021 kostjale lepingu lõpetamise teate.

Laenulepingu järgi oli intressimäär 27,9% aastas. Intressivõlg on kokku 218 eurot 35 senti.

Laenulepingu tingimuste kohaselt kohustus kostja tasuma iga kuu ka 2 euro 90 sendi suurust

lepingu haldamise tasu (haldustasu). Kostja võlg on kokku 11 eurot 60 senti (4 kuud × 2 eurot

90 senti). Samuti nõuab hageja kostjalt 50 euro suurust sissenõudekulu. Esimese tasulise kirja

saatmise eest nõuab hageja 25 eurot, teise kirja eest 5 eurot ja muude makseviivitusega tekkinud

kulude eest 20 eurot.

Lisaks eelnevale nõuab hageja kostjalt viivist 2411 euro 44 sendi suuruselt põhivõlalt alates

lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast ehk alates 24. jaanuarist 2021 kuni hagi esitamiseni

ehk kuni 12. novembrini 2021. Hageja nõuab viivist lepingus kokku lepitud laenuintressi

määras, mis on 27,9% aastas. Hagi esitamise seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis

540 eurot 8 senti. Hagi esitamisele järgneva aja eest nõuab hageja viivist seadusjärgses määras.

Laenuandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ja kontrollinud kostja

maksevõimet. Pank tegi enne lepingu sõlmimist kostja krediidianalüüsi ja kontrollis kostja

andmeid maksehäireregistrist. Laenuandja on arvestanud ka kostja ülalpeetavatega. Laenu

taotlemise ajal oli kostjal kaks ülalpeetavat. Laenuleping ei ole heade kommete vastane ega

tühine.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja vastuväidete kohaselt ei ole hageja kostjaga laenulepingut sõlmides järginud

vastutustundliku laenamise põhimõtet ega kontrollinud kostja krediidivõimelisust. Laenu

taotlemisel esitas kostja pangale oma kuue kuu kontoväljavõtte, millest nähtub, et kostja

maksekäitumine on olnud ebaühtlane. Kostja tasus sel ajal laenumaksed I-MAKSE kaudu

106 euro kuni 198 euro suuruses summas (selgituses laenu tagastamine), BigBank AS-ile tasus

kostja laenumakset 87 eurot. L. K. tasus kostja iga kuu vähemalt 108 eurot. Neile summadele

lisandusid maksed teistele eraisikutele. Laenuandjale esitatud kontoväljavõttelt on näha, et

kostja võttis 16. augustil uue, 495 euro suuruse laenu. Kostja kuusissetulek oli sel ajal 825 eurot

kuus ja see koosnes üksnes peretoetusest. Peretoetuse suuruse järgi pidi pank saama aru, et

kostjal on mitu ülalpeetavat. Hageja ei ole laenu andmisel võtnud arvesse pereliikmete

ülalpidamiseks vajalikku elatusmiinimumi ehk seda, mis inimesel kulub toidule, eluasemele ja

muule eluks hädavajalikule. Laenuleping tühine, kuna see on vastuolus heade kommetega.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 11. mai 2022. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 3207 eurot 18 senti (põhivõlg 2411 eurot 42 senti, intress 194 eurot 8 senti, kuni

12. novembrini 2021 sissenõutavaks muutunud viivis 540 eurot 8 senti, lepingu haldamise tasu

11 eurot 60 senti ja sissenõudekulu 50 eurot) ning viivise põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras alates 13. novembrist 2021 kuni võla tasumiseni. Maakohus jättis

menetluskulud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda ning

mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 900 eurot ja viivise menetluskuludelt

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse

jõustumisest kuni täitmiseni.

Panga ja kostja vaheline võlasuhe põhineb tarbijakrediidilepingul VÕS § 402 lg 1 mõttes.

Kõigepealt võttis kohus seisukoha kostja vastuväite kohta, et laenuleping on tühine selle heade

kommete vastasuse tõttu (tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 86). Kostja on väitnud, et

laenuleping on heade kommete vastane, kuid ei ole kohtu ette toonud ühtegi faktilist asjaolu,

millest saaks järeldada, et ta oleks sõlminud vaidlusaluse laenulepingu tulenevalt oma

erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Samuti

ei saa kostja esitatud asjaoludest järeldada, et laenuleping võinuks olla sõlmitud tema jaoks

äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ega ka seda, et laenulepingu pooltele tulenevate

vastastikuste kohustuste väärtus oleks olnud heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.

Samuti ei ole kostja esitanud kohtule asjaolusid, mille põhjal saaks järeldada, et tehing oleks

vastuolus ausalt ja õiglaselt mõtleva inimese õiglustundega. Eeltoodust tulenevalt ei ole

vaidlusalust laenulepingut alust pidada heade kommete vastaseks ega tühiseks. Kostja väidetud

majanduslikud raskused ja tema maksevõime kontrollimata jätmine ei tähenda laenulepingu

heade kommete vastasust.

Ühe võimaliku tühisuse aluse näeb ette VÕS § 4062 lg 1. Laenulepingu kohaselt oli krediidi

kulukuse määr 36,52% aastas (dtl 32 ja 34). Laenulepingu sõlmimise ajal ehk 19. oktoobril

2018 oli Eesti Panga avaldatud viimane tarbimislaenude kulukuse määr 19,97%. Seega ei

ületanud kostjaga sõlmitud krediidilepingu järgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga

avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda ja laenuleping ei ole liiga

kõrge krediidi kulukuse määra tõttu tühine.

Kostja teine vastuväide on, et laenuandja on kostjale laenu andmisel rikkunud vastutustundliku

laenamise põhimõtet (VÕS § 4034 lg 1). Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise

tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi

loetakse sellisel juhul intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole

suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Samuti ei võlgne krediidisaaja sellisel juhul

VÕS § 4034 lg 7 teise lause kohaselt laenuandjale muid kokkuleppelisi summasid (praegusel

juhul laenuhaldustasu, sissenõudekulusid ega viivist).

Finantsinspektsiooni juhendi p 5.2.1 järgi peab krediidiandja vastutustundliku laenamise

põhimõtte täitmise tõendamiseks vaidluse korral mh tõendama, et krediidi andmisel kehtisid

krediidiandjas vastutustundliku laenamise nõuete täitmiseks asjakohased sise-eeskirjad. Hageja

on kohtule esitanud „Klientidele krediidi andmise korra ja krediidivõimelisuse hindamise

metoodika“ (dtl 370-374, metoodika).

Finantsinspektsiooni juhendi p 9.10.3 järgi peab krediidiandja koguma teavet mh tarbija

varasema käitumise kohta finantskohustuste ja teiste varaliste kohustuste täitmisel.

Samasugune kohustus on pangal ka metoodika p 6.2.1.3 järgi. Kostja on esiteks väitnud, et pank

ei kontrollinud üldse tema krediidivõimelisust ega arvestanud seda, et tema maksekäitumine oli

halb. Kohus leidis, et hageja on selle vastuväite oma tõenditega ümber lükanud. Hageja esitatud

tõendite kohaselt kogus pank teavet kostja võimalike varasemate maksehäirete kohta. Hageja

esitatud maksehäireregistri väljavõttest (dtl 160) nähtub, et kostjal ei olnud laenulepingu

sõlmimise ajal ega ka vahetult pärast seda maksehäireid. Maksehäired tekkisid alles 2020. a

detsembris. Sellega on ümber lükatud ka kostja väide, et tema maksekäitumine oli juba enne

laenulepingu sõlmimist halb.

Panga metoodika p 6.2.1.1 kohaselt tuli tarbija krediidivõimelisuse hindamisel arvestada

kliendi varalist seisundit ja regulaarse sissetuleku suurust. Pangal oli kohustus kontrollida

kliendi sissetulekuallikaid tema kuue kuu pangakonto väljavõttest. Seda on pank ka teinud.

Panga metoodika p 6.2.1.2 järgi tuli arvesse võtta ka tarbija muid varalisi kohustusi, sealhulgas

regulaarseid finantskohustusi.

Laenuleping sõlmiti 19. oktoobril 2018. Hageja võttis kostja krediidivõimelisuse hindamisel

aluseks kostja pangakonto väljavõtte (dtl 120-153). Pank kasutas kostja krediidivõimelisuse

tuvastamiseks laenukalkulaatorit (dtl 157-159) ja selle kohaselt jäi kostja enda avaldatud

sissetulekute ja varasemate kohustuste suhe lubatud piiridesse. Kliendikalkulaatorist (dtl 281)

nähtub, et pank analüüsis kostja kuue kuu sissetulekuid ja varasemaid finantskohustusi ning

keskmiselt oli kuue kuu jooksul kostja sissetulek 903 eurot 83 senti kuus ning finantskohustused

185 eurot 40 senti kuus. Laenukalkulaatorist (dtl 157) nähtub, et laenu andmise otsustamise ajal

oli kostja sissetulek 825 eurot 8 senti ja finantskohustused 269 eurot 3 senti kuus. Kuna

vaidlusaluse laenulepingu järgi oli ühe kuu laenumakse 100 eurot 79 senti, siis ei olnud

laenuandjal kummagi arvutuse põhjal mõistlikult võttes põhjust eeldada, et kostja ei suuda

laenulepingut täita. Kohus nõustus hagejaga, et kaudselt kinnitab seda, et kostja oli

laenulepingu sõlmimise ajal krediidivõimeline, ka asjaolu, et kostja tasus probleemideta

18 esimest osamakset. Selline olukord näitab pigem seda, et kostja krediidivõime halvenes alles

pärast laenulepingu sõlmimist. Selle eest aga laenuandja ei vastuta.

Vastuseks kostja väitele, et pank oleks pidanud kostja krediidivõimelisuse hindamisel

arvestama ka makseid, mida kostja tegi eraisikutele, märkis kohus, et selliseid makseid

pidanuks pank lugema regulaarseteks finantskohustuseks vaid siis, kui see oleks ilmnenud

kostja enda avaldatud asjaoludest või tema esitatud kontoväljavõttelt. Praegu see aga nii ei

olnud. Kostja kontoväljavõttelt on küll näha, et ta on teinud makseid L. K., aga samamoodi on

L. K. teinud makseid talle (dtl 399-400). Oktoobris 2018 on kostja teinud kaks makset C. K.

selgitusega „Võlg osadena tagasi“ (dtl 402). Nendest kahest maksest ei saa aga järeldada, et

tegu oleks olnud pikemaajaliste ja regulaarsete finantskohustusega. Kostja on kontoväljavõttest

nähtuvalt ajavahemikus 2018. a aprillist kuni septembrini maksnud ka L.V. laenu AS-ile

Bigbank (dtl 397), kuid tegu on kolmanda isiku kohustuse täitmisega, mitte kostja enda

finantskohustusega. Seega ei pidanud pank eeltoodud makseid kostja kohustustena arvesse

võtma, kuna nendest maksetest ei pidanud pank järeldama, et tegemist on kostja regulaarsete

finantskohustustega kolmandate isikute ees.

Kostja on väitnud ka seda, et pank ei arvestanud tema krediidivõimelisuse kontrollimisel kostja

ja tema alaealiste laste eluks vajalike kuludega. Kohus ei nõustu sellega, kuna hageja esitatud

laenukalkulaatori järgi (dtl 157-159) on seda arvestatud. Pank on seejuures lähtunud

elatusmiinimumist.

Finantsinspektsiooni juhendi p 9.11 kohaselt võtab krediidiandja tarbija krediidivõimelisuse

hindamisel arvesse ülalpeetavate arvu ja tarbija muid kogumis mõistlikult hinnatavaid

regulaarseid

kulutusi

majapidamisele

(nt

kulutused

toidule,

kommunaalkuludele,

sideteenustele, kindlustusmaksetele jne). Sama kohustuse näeb ette ka panga metoodika

p 6.2.1.4. Hageja esitatud kontoväljavõtetest nähtunud majapidamiskulude makseid on kohtu

hinnangul võetud arvesse just nii, nagu nad pangale esitatud on. Seega on ümber lükatud ka

kostja väide, et pank ei arvestanud talle laenu andes seda, et tal kulub raha lisaks eelmiste

finantskohustuste täitmisele ka lihtsalt elamisele.

Eeltoodust tulenevalt oli kohus seisukohal, et pank ei rikkunud kostjaga laenulepingut sõlmides

vastutustundliku laenamise põhimõtet ja seega ei ole lepingus sätestatud intressikokkulepe

tühine. Samuti ei ole sel põhjusel tühised viivise- ega muud kõrvalnõuete tasumise

kokkulepped.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostjal oli panga ees lepingu ülesütlemist õigustav võlg (et

ülesütlemise materiaalsed eeldused olid täidetud) ega ka selle üle, et pank ütles vaidlusaluse

laenulepingu mõistliku aja jooksul pärast väidetavat rikkumist üles ja et kostja on

ülesütlemisavalduse kätte saanud (et ülesütlemise formaalsed eeldused on täidetud).

Hageja 2411 euro 42 sendi suurune põhinõue koosneb tasumata jäänud laenumaksetest. Kostja

ei ole põhivõla arvestusele vastuväiteid esitanud. Hageja nõutav põhivõlg on kooskõlas poolte

vahel kokku lepitud maksegraafikuga. Hageja nõuab kostjalt ka 194 euro 8 sendi suurust

intressi. Selle nõude aluseks on lepingu eritingimuste (dtl 32 ja 34) p 2, mille kohaselt kohustus

laenusaaja maksma laenuandjale intressi 27,9% aastas. Kostja ei ole hageja intressiarvestusele

vastu vaielnud.

Viivisenõude aluseks on VÕS § 113 lg 1 esimene lause. Kohtu arvates on hageja esitatud

asjaolusid arvestades lepingust tulenev viivise tasumise kokkulepe tüüptingimus VÕS § 35 lg

1 mõttes. Kostja ei ole viivise vähendamist taotlenud ega toonud kohtu ette asjaolusid, millest

nähtuks, et viivis oleks ebamõistlikult suur.

Hageja nõuab kostjalt ka lepingus kokkulepitud ja seni tasumata lepingu halduse tasu, mille

suurus on kokku 11 eurot 60 senti. Sellise nõude aluseks on VÕS § 108 lg 1 koostoimes

laenulepingu eritingimustega (dtl 32 ja 34). Kostja ei ole sellele nõudele esitanud ühtegi

vastuväidet ja kohtu arvates ei ole tegu ka kostjat ebamõistlikult kahjustava

lepingutingimusega. Lisaks eelnevale nõuab hageja kostjalt ka 50 euro suuruse sissenõudekulu

hüvitamist. Sellise nõude aluseks on VÕS § 1132 lg 2 p 3. Kostja ei ole sellele nõudele vastu

vaielnud.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist osaliselt ja

selles osas uue otsuse tegemist, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja 636 eurot 62 senti.

Kostja palub menetluskulud jätta hageja kanda.

Hageja ei ole laenu andmisel järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet ega ole lepingut

sõlmides toiminud heas usus, mistõttu on laenuleping tühine. Maakohus on rikkunud

VÕS § 4034 sätteid.

Hageja ei ole hinnanud kostja krediidivõimelisust nõuetekohase hoolsusega. Hageja ei ole

hinnanud, millised on kostja laenukohustused eraisikute ees ja seoses 3. ja 16. augustil 2018

võetud laenudega. Hageja ei ole nõudnud laenutaotlejalt teavet tema väljaminekute suuruse

kohta enese ja laste toidule, riietusele ja igapäevavajaduste katmiseks. Sotsiaaltoetused ei kata

nende saajate tegelikke vajadusi, kohatu on laenuotsuse tegemisel arvestada ja tugineda

elatusmiinimumile, mis otsesõnu tähendab, et otsustatakse laenu andmise kohta isikule, kes

elab vaesuse piiril või allapoole seda ja ilmselgelt laenulepingust tulenevaid kohustusi täita ei

suuda. Laenuleping on TsÜS § 86 alusel tühine. Sellise tehingu alusel saadu tagastatakse

vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Kostja sai hagejalt tühise lepingu alusel 3000 eurot ning

on tagastanud 2363 eurot 38 senti. Kostjal tuleb hagejale tagastada veel 636 eurot 62 senti.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata ja menetluskulude

kostja kanda jätmist.

Maakohus ei ole rikkunud VÕS § 4034 sätteid. Laenuandja on teostanud põhjaliku

krediidianalüüsi enne lepingu sõlmimist. Analüüsi tulemusena selgus, et kliendi igakuine

netosissetulek on piisav laenutaotluse rahuldamiseks ning samuti on igakuised kohustused

väiksemad, kui kliendi sissetulekud. Laenutaotleja sissetulekute/kohustuste suhe jääb lubatud

piiridesse. Kostja märkis laenutaotlusel, et tal on kaks last. Kostja keskmine sissetulek oli 825

eurot 8 senti kuus. Hageja arvestas kostja igakuisteks väljaminekuteks olemasolevatele

finantskohustustele 269 eurot 3 senti kuus. Laenuandja võrdles kostjale kätte jäävat summat

elatusmiinimumiga ning leidis, et kostjale ja tema kahele lapsele pärast finantskohustuste

tasumist jääv summa on suurem kui elatusmiinimum. Eeltoodud summaga on kaetud kostja ja

tema laste kulutused eluasemele, toidule ja muule esmavajalikule.

Kostja konto väljavõttest ei ole võimalik teha järeldusi, kas L. K. andis kostjale laenu või oli

hoopis kostja L. K. laenu andnud. Kui taotluse täitmisel esitas kostja laenuandjale ebaõigeid

andmeid, ei saa laenuandjale ette heita vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist.

Maakohus ei ole rikkunud krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3 sätteid. Hageja selgitab, et

igat konkreetset laenutaotlust hinnatakse eraldi laenuandja sise-eeskirjade alusel. Hagejal on

olemas tegevusluba ning allub otseselt Finantsinspektsiooni järelevalve alla. Sellest tulenevalt

on kõik krediidiandja sise-eeskirjad ja laenu andmise hindamise kriteeriumid, sh meetodid

Finantsinspektsiooni poolt kinnitatud ning amet teostab korrapärast järelevalvet krediidiandja

tegevuse üle.

6. Kostja selgitas 23. oktoobri 2022. a menetlusdokumendis, et ta ei oska seletada, miks ta on

märkinud laenutaotlusesse, et tal on kaks last, kuigi lapsi on viis ja kõik elavad emaga.

Laenuandja ei ole temaga ülalpeetavate arvu täpsustamiseks suhelnud.

7. Hageja selgitas 18. novembri 2022. a menetlusdokumendis, et kostja esitas laenutaotluse

selliselt, et kostja täitis veebilehel tfbank.ee vormi (lisa 2). Seejärel edastati kostja poolt täidetud

vormi andmed hageja sisemisse infosüsteemi, mille kuvatõmmise esitab hageja kohtule (lisa 3).

Kuvatõmmisest nähtub, et perekonnas on kaks täiskasvanut ja kaks last ning soovitud

laenusumma oli 5000 eurot.

8. Tartu Ringkonnakohus võttis 22. novembri 2022. a määrusega asja materjalide juurde hageja

18. novembril 2022 esitatud tõendid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas,

milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja rohkem kui 636 eurot 62 senti ja

seadusejärgse viivise sellelt alates maakohtu otsuse jõustumisest. Ringkonnakohus teeb

tühistatud osas uue otsuse, millega jätab hageja nõude selles osas rahuldamata. Kostja

apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

10. Kostja on esitanud 3. detsembril 2022 täiendavaid tõendeid: koondamisteate 15. novembrist

2022 ning kaks maksekorraldust, millest nähtub, et kostja on 2019. a-l võtnud laenu.

Ringkonnakohus leiab, et tegemist ei ole asjakohaste tõenditega TsMS § 238 lg 1 mõttes,

mistõttu tuleb need jätta vastu võtmata. Praeguses asjas vaidlevad pooled peamiselt selle üle,

kas hageja järgis kostjale laenu andes vastutustundliku laenamise põhimõtet. Tegemist on

hageja kohustusega, mida tuleb täita enne laenulepingu sõlmimist. Seega ei ole asja

lahendamisel tähtis, et kostja on hiljem veel laenu võtnud või, et ta on hiljem koondatud.

11. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 kohaselt apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja

on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja

rohkem kui 636 eurot 62 senti. Seega ei ole maakohtu otsust vaidlustatud 636 euro 62 sendi

väljamõistmise osas ning selles osas on maakohtu otsus jõustunud.

12. Hageja on esitanud kostja vastu tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude. Pooled vaidlevad

eelkõige selle üle, kas hageja järgis kostjale laenu andes vastutustundliku laenamise põhimõtet.

VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist

järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet, st krediidiandja on kohustatud koguma teavet

tarbija krediidivõimelisuse kohta ning hindama tarbija krediidivõimet. Laenuandja ja

laenusaaja vahelises suhtes on vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise kohustuse

põhisisuks hinnata piisavalt laenusaaja krediidivõimekust, tagamaks, et laenu ei anta isikule,

kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda oma jooksvast sissetulekust või muust eluks

otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta. Selleks peab krediidiandja olema krediidiandjate

ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 44 lg 2 ja lg 3 p 2 kohaselt kehtestama sise-eeskirja, milles

tuleb reguleerida krediidivõimelisuse hindamise metoodika ja selle rakendamise kord,

sealhulgas teabe kogumise kord. Täpsemad nõuded sellele eeskirjale tulenevad KAVS §-st 49.

Seejuures ei saa tarbija krediidivõimelisuse hindamine toimuda üksnes tarbija esitatud andmete

pinnalt, vaid krediidiandja peab KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt tarbija esitatud teavet

kontrollima.

13. Kohus saab seega hinnata, kas hageja on kehtestanud tarbija krediidivõimelisuse hindamise

metoodika, kas hageja on seda metoodikat kostjale laenu andes järginud ning kas selle

metoodika järgimine on piisav, et hinnata adekvaatselt kostja krediidivõimelisust. VÕS § 4034

lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist

tõendama krediidiandja. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks

VÕS § 4034 lg 7 kohaselt on, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94

sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid

tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti

määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks

tegema.

14. Ringkonnakohus leiab, et hageja on jätnud praegusel juhul kontrollimata kostja

ülalpeetavate arvu ja sellega välja selgitamata kostja krediidivõimelisuse hindamiseks olevad

olulised asjaolud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks piisav tuvastada üksnes isiku sissetuleku ja tema finantskohustuste suurus ning

seejärel hinnata, kas finantskohustused ületavad 45% tarbija sissetulekust, nagu näeb ette

hageja enda krediidivõimelisuse hindamise metoodika p 3.1 (dtl 370). Lisaks finantskohustuste

täitmisele peab tarbijal pärast laenu võtmist olema võimalik kanda ka enda ja enda ülalpeetavate

igapäevased kulud (toit, riided, eluase jms). Kohustus arvestada tarbija regulaarseid

majapidamiskulusid tuleneb KAVS § 49 lg 1 p-st 4. Eriti just madalama sissetulekuga ja

ülalpeetavatega isikute puhul võib igapäevaste vajalike kulude osakaal ületada 55%

sissetulekust. Ülalpeetavate arvu tuleb tarbija krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtta ka

Finantsinspektsiooni soovitusliku juhendi p 9.1.1 (dtl 170) kohaselt.

15. Hageja esitatud laenukalkulaatorist (dtl 156-157) nähtub, et hageja arvestas laenu andmisel

sellega, et kostjal on kaks last. Tegelikult on kostjal aga viis last. Samas nähtus hagejale esitatud

kostja pangakonto väljavõttest (dtl 120-153), et kostja ainsaks sissetulekuks oli peretoetus 825

eurot 8 senti. Hagejal professionaalse laenuandjana oleks pidanud nende andmete alusel

tekkima kahtlus selles, et kostja laenuavalduses märgitud laste arv ei vasta tõele, kuna kahe

lapsega ei ole võimalik saada nii suurt peretoetust. Kostjal oli küll VÕS § 4034 lg 3 järgi

kohustus esitada hagejale laenu taotlemisel tõeseid andmeid, kuid krediidiandjal on VÕS § 4034

lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks

kohustus esitatud andmeid mõistlikke jõupingutusi rakendades kontrollida ja vajadusel lasta

täpsustada (vt ka Riigikohtu 31. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2‑14‑21710, p 29.3).

Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud, et ta oleks kostja esitatud andmeid ülalpeetavate

kohta kuidagi kontrollinud, kuigi, nagu eespool märgitud, pidanuks tal tekkima kahtlus kostja

esitatud andmete õigsuses. Seega on hageja vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud.

Seda järeldust ei muuda ka asjaolu, et kostja esitas hagejale valeandmeid. Nimelt välistab VÕS

§ 4034 lg 7 neljas lause vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärgede

kohaldamise üksnes juhul, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe või võltsinud

krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija

krediidivõimelisust valesti. Tarbija tahtlust valeandmete esitamisel peab esile tooma ja

tõendama krediidiandja. Ainuüksi asjaolust, et tarbija esitatud andmed ei vasta tõele, ei saa

järeldada, et tarbija on esitanud valeandmeid tahtlikult. Valeandmete esitamine võib tuleneda

ka tarbija kogenematusest, teadmatusest või hooletusest. Selle vältimiseks ongi krediidiandjal

tarbija esitatud andmete kontrollimise kohustus. Praegusel juhul oleks võinud hageja olukorras,

kus ta avastas kostja esitatud andmetes ebakõla, võtta kostjaga ühendust ja täpsustada vahetult

kostja

ülalpeetavate

arvu.

Tegemist

ei

ole

hagejat

ebamõistlikult

koormava

kontrollikohustusega. Hageja seda aga ei teinud.

16. Ringkonnakohus leiab, et hageja oleks vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkunud ka

juhul, kui ta oleks võinud lähtuda kostja esitatud andmetest selle kohta, et kostjal on kaks last.

Nimelt ei sisalda hageja krediidivõimelisuse hindamise metoodika (dtl 370-374) põhimõtteid,

kuidas arvestada tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ülalpeetavate arvuga. Metoodika

p-s 3.2 on küll reguleeritud palju peab tarbijal jääma raha enda igapäevavajaduste

rahuldamiseks, kuid sarnane regulatsioon puudub ülalpeetavate vajaduste rahuldamiseks

vajaliku ülejääva sissetuleku hindamiseks. Hageja esitatud selgituste ja laenukalkulaatori järgi

on hageja arvestanud ühe lapse igakuiseks kuluks 110 eurot. Hageja ei ole toonud välja ega

tõendanud, mille alusel on hageja lähtunud sellest, et 110 eurot kuus on ühe lapse igakuiste

vajalike kulutuste katmiseks piisav. Laenulepingu sõlmimise ajal 2018. a-l oli seadusjärgne

miinimumelatis 250 eurot kuus ühele lapsele, mille ulatuses seadusandja eeldas, et lapse üks

vanem peab lapse ülalpidamiseks kulutusi tegema. Seega on hageja rikkunud vastutustundliku

laenamise põhimõtet nii sellega, et on jätnud kehtestamata korra, kuidas arvestada

ülalpidamiskohustusega tarbija krediidivõimelisuse hindamisel kui ka sellega, et ei ole

tõendanud, millest lähtudes pidas ta kostja krediidivõime hindamisel piisavaks ühe lapse

ülalpidamiskuluks 110 eurot kuus.

17. Ringkonnakohus märgib vastuseks hageja väidetele, et asjaolu, et kostja maksis pikema aja

jooksul lepingujärgseid makseid, ei ole vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise

hindamisel oluline. Vastutustundliku laenamise põhimõte kohaldub enne lepingu sõlmimist.

See ei ole seotud sellega, kuidas tarbija sõlmitud lepingut täidab. Põhimõtteliselt on võimalik

nii olukord, kus tarbija täidab lepingust tulenevad kohustused nõuetekohaselt, vaatamata

vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumisele, kui ka olukord, kus tarbija rikub lepingut,

vaatamata sellele, et krediidiandja on teinud kõik tema krediidivõime hindamiseks ning

tuvastanud nõuetekohaselt, et isik on krediidivõimeline. Vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimine on seadusest tulenev lepingulise iseloomuga kohustus, mille rikkumisele saab

tugineda igal ajal pärast lepingu sõlmimist. Asjaolu, et kostja on lepingut pikema aja jooksul

täitnud, ei välista tema tuginemist hageja kohustuse rikkumisele.

18. Kuivõrd hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet kohaldub VÕS § 4034

lg 7, mille kohaselt on hagejal õigus nõuda kostjalt üksnes VÕS §-s 94 sätestatud määras

intressi. Intressimääraks alates laenulepingu sõlmimisest kuni käesoleva ajani on 0%. Seega

saab lugeda kõik kostja tehtud maksed tehtuks põhivõla katteks. Kostja on saanud laenulepingu

alusel laenu 3000 eurot. Hageja esitatud tagasimaksete arvestuse kohaselt (dtl 285-287) on

kostja maksnud lepingu alusel tagasi kokku 2363 eurot 38 senti. Seega on kostjal põhivõlast

tagastamata 636 eurot 62 senti. Maakohtu otsus tuleb seega tühistada osas, milles maakohus

mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla ja sissenõutavaks muutunud kõrvalnõuded 636

eurot 62 senti ületavas osas.

19. Kuivõrd ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse väljamõistetud põhivõla suuruse osas,

tuleb vastavalt muuta ka maakohtu otsusega välja mõistetud edasiulatuva viivise suurust.

Kuivõrd hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, pidanuks ta VÕS § 4034 lg 7

kolmanda lause kohaselt tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude

kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Hageja seda teinud ei ole. Sellises

olukorras ei olnud hagejal alust kostjaga lepingut vana graafiku järgi maksete tegemata jätmise

tõttu üles öelda. Seega ei saa lugeda, et hageja nõuded muutusid sissenõutavaks lepingu

ülesütlemisega. Laenulepingujärgse maksegraafiku kohaselt pidi kostja tegema viimase

tagasimakse 2023. a oktoobris. Samas on maakohus mõistnud kostjalt hageja kasuks välja 636

eurot 62 senti ning selles osas on otsus jõustunud. Hagejal on seega õigus nõuda sellelt osalt

viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates maakohtu otsuse vastavas osas

jõustumisest edasikaebetähtaja möödumisel, s.o 11. juunist 2022.

20. Hagi osalise rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud jaotada TsMS § 163 lg 1 järgi

proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi rahuldatakse ca 20% ulatuses. Seega jääb

menetluskuludest 20% kostja ja 80% hageja kanda.

21. Kostja menetluskuluks on apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv 385 eurot. Sellest jääb

hageja kanda 308 eurot. Hageja menetluskulude suuruseks maakohtu menetluses on maakohus

määranud 900 eurot. Kuivõrd pooled ei ole menetluskulude suurust vaidlustanud, lähtub

ringkonnakohus sellest. Apellatsioonimenetluses on hageja esitanud menetluskulude nimekirja,

mille kohaselt on tema menetluskuluks esindajakulu 792 eurot. Esindaja ajakulu on 5,5 tundi

ning tunnitasu määr 120 eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja on kinnitanud, et ta ei ole

käibemaksukohustuslane, mistõttu ei saa ta esindajakulult sisendkäibemaksu maha arvata.

Ringkonnakohus leiab, et hageja esindajakulu ei ole täies ulatuses TsMS § 175 lg 1 mõttes

põhjendatud ja vajalik, arvestades asjaolu, et pooled vaidlevad kitsalt üksnes vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimise üle ja hageja seisukohad kattuvad suures osas maakohtus

esitatuga. Ringkonnakohus peab põhjendatud ja vajalikuks esindajakuluks 360 eurot. Seega on

hageja menetluskuluks kokku 1260 eurot, millest 20%, s.o 252 eurot jääb kostja kanda.

Ringkonnakohus tasaarvestab poolte vastastikkused menetluskulude hüvitamise nõuded ja

mõistab hagejalt kostja kasuks välja 56 eurot.

22. Ringkonnakohus määras kostja riigi õigusabi korras määratud esindaja tasuks

apellatsioonimenetluses 453 eurot 60 senti (esindaja ajakulu 420 minutit). TsMS § 190 lg 5

teise lause kohaselt tuleb sellest 80%, s.o 362 eurot 88 senti hagi vastavas ulatuses rahuldamata

jätmise tõttu hagejalt riigituludesse välja mõista.

23. Kostja on taotlenud asendada otsuse avalikustamisel tema nimi initsiaalidega. TsMS § 462

lg 2 kohaselt tuleb taotlus rahuldada.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja Triin Uusen-Nacke Vahur-Peeter Liin