2-21-10420/41 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Kädi Sacik-Korn

Otsuse tegemise aeg ja koht

16.12.2022, Tallinn, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-21-10420

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi J N vastu

võlgnevuse nõudes

Hagihind

10 186,93 eurot

Menetlusosalised ja nende esindajad Hageja: Aktsiaselts PlusPlus Capital (rk 11919806)

Hageja lepinguline esindaja: C K, e-post xxx

Kostja: J N (ik xxx)

Kostja lepinguline esindaja: A N, e-post xxx

Asja läbi vaatamine

Kirjalikus menetluses

Resolutsioon

1. Rahuldada hagi osaliselt.

2. Välja mõista J Nlt tasumata liisingumaksete intressivõlgnevus seisuga kuni

19.10.2022 (k.a) summas 5 253,34 eurot Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks.

Menetluskulud

3. Jätta menetluskulud 100% ulatuses J N kanda.

4. Määrata menetluskulude rahaline suurus kindlaks tsiviilkohtumenetluse seadustiku

§ 177 lõikes 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord ja selgitused

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul,

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv

sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada

ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude

kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult

või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja nõue ja põhjendused

1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja xxx OÜ 16.03.2018 Laenu- ja tagatisomandamise

lepingu Nr. xxx (edaspidi ka Leping), mille alusel liisis xxx OÜ sõiduki reg. nr xxx kapitalirendi

vormis kostjale. Lepingu kohaselt võimaldas xxx OÜ kostjale kokku 5720 eurot. Kostja kohustus

sõiduki omandamise eest tasuma xxx OÜ-le maksegraafiku alusel igakuiselt väljaostu- ja

intressimakseid. Sõiduki omand pidi kostjale üle minema liisingulepingust tulenevate kostja kõigi

kohustuste nõuetekohase täitmise korral. Maksegraafiku koostamise meetodina leppisid pooled

kokku annuiteedi, s.o kostja kohustus alates 16.04.2018 igas kuus tasuma võrdses summas

osamakse 198,52 eurot, millest väljaostumakse osa igakuiselt suurenes ning intressimakse osa

vastavalt vähenes. Kostja ja xxx OÜ sõlmisid 19.02.2019 Lepingu LISA nr. xxx (edaspidi ka

Lepingu Lisa), mille kohaselt võimaldati kliendile tagastada laen pikema perioodi vältel. Lisaks

eeltoodule suurendati laenu summat 5 euro võrra seoses sellega, et lepingu muudatusega seonduv

kulu oli lisatud Laenu summale, mistõttu väljamakset eeltoodud summas kostjale ei tehtud.

Maksegraafiku koostamise meetodina leppisid pooled kokku annuiteedi, s.o kostja kohustus alates

19.03.2019 igas kuus tasuma võrdses summas osamakse 198,71 eurot, millest väljaostumakse osa

igakuiselt suurenes ning intressimakse osa vastavalt vähenes.

Hagi kohaselt kostja rikkus lepingut ning ei tasunud lepingu alusel maksegraafikujärgseid

osamakseid ning 05.06.2019 esitas xxx OÜ kostjale lepingu erakorralise ülesütlemisavalduse,

millega ütles Lepingu erakorraliselt üles. Ülesütlemise teade oli edastatud postiga ja e-kirjaga

kostja lepingujärgsetele aadressidele xxx ja xxx. Alternatiivselt saab laenulepingu lugeda üles

öelduks seisuga, millal kostjale toimetati käesolevas kohtumenetluses kätte hagiavaldus koos

lepingu ülesütlemise avaldusega, so 08.09.2021 (24.08.2021 + 14 päeva). 10.07.2019 loovutas xxx

OÜ oma nõuded kostja vastu hagejale, mille kohta saadeti kostjale kirjalik teade. Alates

loovutuslepingu sõlmimisest kohustus kostja täitma Lepingust ja selle lisast tulenevaid kohustusi

hagejale. Hageja saatis kostjale võlateatise, millisele jättis kostja reageerimata.

Hageja leiab, et tal on õigus nõuda kostjalt Liisingulepingu ülesütlemiseni arvestatud

väljaostumaksete tasumist. Kostja jättis xxx OÜ-le tasumata osamakse nr 1 (maksetähtpäev

vastavalt 19.03.2019), jättes tasumata põhiosa 30,30 eurot. Kostja võlgnevust ei tasunud ning jättis

tasumata ka osamakse nr 2 põhisumma täies ulatuses summas 31,23 eurot ja osamakse nr 4

summas 32,19 eurot. 05.06.2019 ütles xxx OÜ lepingu erakorraliselt üles. Seega jäid kostjal

tasumata põhisumma maksed 05.06.2019 summas 93,62 eurot + ülesütlemise hetkel järgmisena

tasumisele kuuluv põhisumma osamakse 33,18 eurot ja lepingu ülesütlemisega sissenõutavaks

muutnud põhiosa jääk summas 5340,94 eurot - kokku 5467,74 eurot. Peale lepingu ülesütlemist

tasus kostja 690 eurot, mis arvestati maha kostja põhiosa võlgnevuse jäägist ning peale tasumist

jäi kostjal tasumata põhiosa võlgnevus summas 4777,84 eurot.

Hageja leiab, et tal on õigus nõuda kostjalt intressi. Lepingu Lisa punkti 4.1 järgi kohustus kostja

tasuma intressi määras 3,08% kuus, 36,96% aastas. Intressi arvestamisel lähtus pank tegelikust

päevade arvust kalendrikuus ja 360-päevasest aastast ning laenusumma kasutuses olemise päevast

alates. xxx OÜ-le oli õigus nõuda kuni Liisingulepingu ülesütlemiseni arvestatud intressi tasumist

summas 596,25 eurot, so 168,41+167,48+166,52+93,84. Lisaks on hagejal õigus nõuda viivist

intressimääraga võrdses ulatuses ja sissenõudmiskulude hüvitist summas 35 eurot. Hageja leiab,

et tarbijakrediidilepingu tüüptingimustes sisalduv viivisemäär, mis on võrdne samas

tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimääraga, ei ole VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel tühine

tüüptingimus.

Kostja tagastas sõiduki 24.11.2021. Hageja märgib 31.01.2022 hagi täpsustuses, et tal õnnestus

11.01.2022 sõiduk võõrandada hinnaga 2800 eurot. Lisaks kandis hageja otseseid kulusid seoses

sõiduki müügiga kokku summas 37,90 eurot. Kulud koosnevad oksjoni korraldamisest 9,90 eurot

ja oksjoni komisjonitasust 28 eurot. Nimetatud kulutustele lisandub puksiiri arve summas 54 eurot.

Lisaks tasus hageja sõiduki hindamisega seotud kulud summas 128,47 eurot. Eeltoodust tulenevalt

koosnevad sõiduki müügiga kaasnevad kulutused kokku 220,37 eurost.

Vastavalt 18.11.2022 nõuete täpsustusele (dtl 357-358) palub hageja kostjalt välja mõista

võlgnevuse 1977,74 eurot, intressid 596,25 eurot, viivised 4596,05 eurot (alates 06.06.2019-

11.01.2022), müügikulud 220,37 eurot, sissenõudekulud 35 eurot ja edasi viivis põhinõudelt

1977,74 eurolt alates 12.01.2022 kuni põhinõude tasumiseni 39,96% aastas, menetluskulud ja

viivise menetluskuludelt. Alternatiivselt juhul, kui kohus leiab, et lepingut ei ole üles öeldud, palub

hageja kostjalt välja mõista intressi 5288,34 eurot, menetluskulud ja viivise menetluskuludelt.

Kostja seisukohad

2. Kostja hagi ei tunnista, palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Kostja märgib, et pole lepingu erakorralist ülesütlemise avaldust kätte saanud. Samuti pole kostja

saanud nõude loovutamise teavitust xxx OÜ-lt, mistõttu nõude loovutamist pole toimunud. Hageja

on teda enne kohtumenetlust toimunud kirjavahetuses eksitanud Xxx OÜ esindajana esinedes.

Tahteavalduste kättetoimetamisel tuleb arvestada, et lepingu tingimused on tüüptingimused. Xxx

OÜ ei tutvustanud kostjale tüüptingimusi, mistõttu need ei saanud lepingu osaks. Kostja leiab, et

viivisemäär on tüüptingimus ja tühine. Kostja arvates tuleb arvestada käesoleva võlasuhte pooli:

ühelt poolt krediidiasutus, teiselt poolt tarbija, kes on nõrgem pool. Seega on üheselt järeldatav, et

hageja ei ole saanud kahju ulatuses, mille hüvitamist viivisenõude kaudu soovib. Kostja jaoks on

aga lisanduva viivise nõue ebamõistlikult koormav ning eelkirjeldatud asjaolusid arvesse võttes

hea usu põhimõtte vastane. Hagi materjalide juurde ei ole lisatud tõendeid, et hageja oleks kostjale

saatnud tasuta meeldetuletuskirja. Hageja poolt lisatud võlateatised ei tõenda, et need teatised

oleks kostjale edastatud. Võlateatiste esitamine ei tõenda, et need on ka kostjale edasi saadetud ja

kätte toimetatud. Kostja leiab, et intressinõue on ebaselge. Kostja hinnangul oli sõiduk müüdud

turuhinnast väiksema hinnaga ning liisingueseme realiseerimisel moodustas sõiduki hind ca 6 500

eurot.

Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused

3. Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ja menetlusosaliste seisukohtadega, leiab, et hagi

tuleb rahuldada osaliselt.

4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte

esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel

võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele

vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste

tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses

tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene

teisiti.

5. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 tulenevalt on leping lepingupooltele täitmiseks

kohustuslik. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita õigele isikule nõuetekohasel

viisil ja kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. VÕS § 100 alusel

on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine,

sealhulgas täitmisega viivitamine. VÕS § 108 lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise

kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. VÕS § 361 sätestab, et liisingulepinguga

kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese)

ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme

kasutamise eest tasu.

6. Kohus leiab, et kohtule esitatud materjalidega on leidnud tuvastamist ja puudub vaidlus, et

kostja ja Xxx OÜ sõlmisid 16.03.2018 Laenu- ja tagatisomandamise lepingu Nr. xxx (edaspidi ka

Leping, dtl 6-14), mille alusel liisis Xxx OÜ sõiduki reg. nr xxx kapitalirendi vormis kostjale.

Lepingu kohaselt võimaldas Xxx OÜ kostjale kokku 5720 eurot. Kostja kohustus sõiduki

omandamise eest tasuma Xxx OÜ-le maksegraafiku alusel igakuiselt väljaostu- ja intressimakseid.

Sõiduki omand pidi kostjale üle minema liisingulepingust tulenevate kostja kõigi kohustuste

nõuetekohase täitmise korral. Maksegraafiku koostamise meetodina leppisid pooled kokku

annuiteedi. Samuti on leidnud tuvastamist, et kostja ja Xxx OÜ sõlmisid 19.02.2019 Lepingu LISA

nr. xxx (edaspidi ka Lepingu Lisa, dtl 16-26), mille kohaselt pikendati maksegraafiku perioodi

ning kostja pidi tegema vastavalt Lepingu Lisas olevale maksegraafikule tagasimakseid iga kuu

19-ndaks kuupäevaks summas 198,71 eurot. Tagasimakse koosnes põhisosamaksest ja

intressimaksest annuiteedi põhimõttel, so väljaostumakse osa igakuiselt suurenes ning

intressimakse osa vastavalt vähenes.

7. Kohus leiab, et oma olemuselt on kostja ja Xxx OÜ vahel 16.03.2018 sõlmitud leping (dtl

6-14) ja selle 19.02.2019 sõlmitud Lisa (dtl 16-26) liisinguleping vastavalt VÕS §-le 361. Ka

pooled ise on seda oma seisukohtades nimetanud liisingu suhteks ja liisingulepinguks. Vaidlust ei

ole, et Xxx OÜ sõlmis lepingu oma majandustegevuse raames. Asja materjalidest ei nähtu, et

kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Kuna Xxx OÜ andis

sõiduki kostja kasutusse liisingulepingu alusel intressi maksmise kohustuse vastu, on ühtlasi

tegemist krediidilepinguga VÕS § 401 lg 4 kohaselt ning samuti tarbijakrediidilepinguga VÕS §

402 kohaselt. Riigikohus on 3-2-1-1-07 otsuse punktis 22 märkinud, et sellisel juhul tuleb vaidluse

lahendamisel arvestada ka tarbijakrediidilepingu erisätetega, esmajoones VÕS §-dega 416 ja 417.

8. Hagi kohaselt loovutas Xxx OÜ Lepingust tulenevad nõuded hagejale, mille kohta saadeti

kostjale 10.07.2019 teade (hagiavalduse Lisa nr 4, dtl 28). Hageja on lisaks esitanud 15.09.2021

kuupäeva kandva teatise, mille kohaselt teatab Xxx OÜ kostjale, et on 10.07.2019 loovutanud

Lepingust tuleneva nõude hagejale (dtl 172). Lisaks on hageja esitanud 18.11.2022

menetlusdokumendi lisana xxx OÜ (endine Xxx OÜ, reg kood xxx) seadusliku esindaja H B poolt

antud 10.11.2022 kinnituse nõude loovutamise kohta hagejale 10.07.2019 (dtl 360). Kostja on

nõude loovutamise teatise saamisele enne hagimaterjalide saamist vastu vaielnud.

9. VÕS § 164 lg 1 kohaselt võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata

anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või

loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu

muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. VÕS § 170 kohaselt kui võlausaldaja

teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on

võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole

kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus

võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. VÕS § 172 kohaselt võlgnik võib keelduda kohustuse

täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud dokumenti

nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest

kirjalikult teatanud.

10. Hagi lisaks nr 4 oleva teatise kohaselt teatas Xxx OÜ kostjale, et loovutas 10.07.2019 talle

kuuluva nõude koos kõigi loovutuse hetkeks tekkinud ning tulevikus tekkida võivate

kõrvalnõuetega kostja vastu, mis on tekkinud lepingust nr xxx, hagejale (dtl 28). Kohus leiab, et

hageja ei ole tõendanud, et kostjale oli hagi lisaks nr 4 olev Xxx OÜ 10.07.2019 teatis nõude

loovutamise kohta kätte toimetatud enne hagi esitamist. Kuigi hageja poolt on esitatud hageja

töötaja ja kostja vahel enne kohtumenetlust peetud e-kirjavahetused (dtl 164-170, 174-183), milles

pooled peavad läbirääkimisi Lepingust tulenevate kohustuste täitmise osas, ei saa sellega lugeda

tõendatuks, et 10.07.2019 teatis oli kostjale kätte toimetatud. Samas pidi kostja hiljemalt

hagimaterjalide saamisega saama kätte ka hagi lisaks nr 4 oleva Xxx OÜ nõude loovutamise

teatise. Nähtuvalt kohtute infosüsteemist sai kostja hagimaterjalid esindaja kaudu kätte

24.08.2021. Tartu Ringkonnakohus on 02.06.2022 otsuse 2-21-113007 punktis 9 selgitanud, et

loovutamisdokumendi võib esitada ka kohtumenetluses. Seega pidi kostja hiljemalt

hagimaterjalide saamisest olema teadlik, et Lepingust ja selle Lisast tulenev nõue on loovutatud

hagejale.

11. Hagi kohaselt kuna kostja rikkus lepingust tulenevat maksmise kohustust, ütles Xxx OÜ

Lepingu erakorraliselt üles 05.06.2019 ja saatis selle kohta kostjale ülesütlemisavalduse postiga ja

e-kirjaga kostja lepingujärgsetele aadressidele xxx ja xxx. Kostja on lepingu ülesütlemise avalduse

saamisele vastu vaielnud.

12. VÕS § 416 lg 1 kohaselt võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul

tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult

või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on

andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks

koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu

üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku

taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. VÕS §

417 lg 1 kohaselt kui tarbija on viivituses krediidi tagasimaksmisega, võib krediidiandja

tarbijakrediidilepingust, mille esemeks on tagasimaksete tasumise vastu asja üleandmine või

kohustuse täitmine, taganeda üksnes käesoleva seaduse § 416 lõikes 1 sätestatud tingimustel.

13. Kohus selgitab, et ülesütlemisavaldus on tahteavaldus tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 68 mõttes. TsÜS § 69 lg 1 esimese lause kohaselt muutub kindlale isikule suunatud

tahteavaldus (sh nt lepingu ülesütlemine) kehtivaks kättesaamisega. Kohtu hinnangul on hageja

poolt tõendamata, et Xxx OÜ saatis 05.06.2019 lepingu ülesütlemise avalduse kostjale posti teel

aadressil xxx. Selle kohta ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit. Hageja on küll esitanud väljavõtte

e-kirjast, millega Xxx OÜ väidetavalt saatis ülesütlemisavalduse kostjale aadressile xxx (dtl 162-

163), kuid tõendamata on, et kostja selle kätte sai. Riigikohus on selgitanud, et kui saatja e-kirja

kättesaamise kinnitust ei nõudnud, peab saatja tõendama, et teade jõudis tähtaegselt saajani. E-

kirja saajani jõudmist ei saa saatja tõendada saadetud e-kirja väljavõttega, sest see ei tõenda e-kirja

jõudmist saajani. Usaldusväärseks tõendiks võib olla aga nt kolmandast isikust teenusepakkuja

serveri väljavõte selle kohta, et e-kiri saabus teatud ajal tema serverisse (vt selle kohta Riigikohtu

21. detsembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-123-07, p 14; Riigikohtu 08. aprilli 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-8-15 p 13). Hageja ei ole teenusepakkuja server väljavõtet esitanud.

14. Hageja leiab, et 05.06.2019 ülesütlemise avalduse saab kostja e-postile saatmisega lugeda

kättetoimetatuks Lepingu Üldsätete punktile 1.2 tuginevalt. Kostja leiab, et Üldsätete punkt 1.2 on

tühine tüüptingimus.

15. VÕS § 35 lg 1 kohaselt tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja

töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi

rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise

lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. VÕS § 42 lg 1

kohaselt tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte

huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige

siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise

lepingupoole

kahjuks

oluliselt

rikutud.

Ebamõistlikku

kahjustamist

eeldatakse,

kui

tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab

teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi

saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse

lepingu sõlmimise aja seisuga.

16. Kohus märgib, et nähtuvalt Lepingu Üldsätete punktist 1.2 saab kirjalikus vormis esitatud

tahteavalduse lugeda Poole poolt kättesaaduks, kui see on saadetud postiga Üldsätete p-s 1.1

viidatud aadressil ning postitamisest on möödunud 3 (kolm) päeva. Kirjalikku taasesitamist

võimaldavas vormis Üldsätete p-s 1.1 viidatud e-posti aadressile edastatud teated loetakse

kättesaaduks saatmise päevale järgneval esimesel tööpäeval (dtl 24). Kohtu hinnangul on

nimetatud Üldsätete punkt 1.2 VÕS § 35 lg 1 järgi tüüptingimus. Nimetatud tingimus on eelnevalt

välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks ning pooled ei ole seda eraldi läbi rääkinud.

17. TsÜS § 69 lg 3 kohaselt lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale,

loetakse kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam

seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. TsÜS § 70

kohaselt kui lepingupool edastab teisele poolele tahteavalduse, milles teatab, et teine pool on oma

lepingulist kohustust rikkunud, ja tahteavalduse edastamisel esineb viivitus või tahteavaldus läheb

edastamisel kaotsi, loetakse tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks

kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud

ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi.

18. Riigikohus on selgitanud, et kui laenulepingu ülesütlemisteates on korraga esitatud nii

teave võlgnevuse kohta kui ka tehtud lepingu ülesütlemise tahteavaldus, ei saa teate kättesaaduks

lugemisele kohaldada TsÜS §-s 70 sätestatut. Sellist tagajärge TsÜS § 70 ette ei näe. Vastasel

korral pandaks laenusaajale ebamõistlik tahteavalduse kättesaamise risk, kuna lepingu

ülesütlemisele võib kohe järgneda laenuandja avaldus kohtutäiturile täitemenetluse alustamiseks

ja laenusaaja tagatisvara täitemenetluses müümiseks (vt Riigikohtu 01. novembri 2017. a otsus

tsiviilasjas nr 2-15-17677/33, p 12). TsÜS § 69 lg 3 paneb lepinguga seotud ja eemalviibijale

tehtud tahteavalduse kättesaamise tõendamise riski tahteavalduse saatjale ning et vaidluse korral

tuleb tahteavalduse saatjal lisaks saatmisele tõendada ka seda, et saadetis on jõudnud tahteavalduse

saaja tegevuskohta ning saajal on olnud mõistlik võimalus sellega tutvuda (vt Riigikohtu 25. aprilli

2012. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-151-11, p 12). Seadusega kooskõlaks olevaks (VÕS § 42 lg 1) ega

sisust lähtuvalt osaliselt kehtivaks (VÕS § 39 lg 2) ei saa pidada krediidiasutuse kasutatavat

tüüptingimust, mis paneb igasuguse krediidiasutuse saadetava teate kättesaamise riski saajale

olenemata sellest, mis on teate sisu (lepingu rikkumine, lepingu ülesütlemine vms). TsÜS § 69 lg-

s 3 ja §-s 70 on riski jaotus sätestatud erinevalt olenevalt tahteavalduse sisust (vt Riigikohtu 01.

novembri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-17677/33, p 14).

19. Kohus märgib, et Riigikohus on lahendi 2-15-17677 p-s 14 leidnud, et käesoleva Üldsätete

punktiga 1.2 sarnane tüüptingimus, mis paneb igasuguse panga saadetava teate kättesaamise riski

saajale olenemata sellest, mis on teate sisu (lepingu rikkumine, lepingu ülesütlemine vms), on

tühine tüüptingimus. Ka antud juhul paneb vaidlusalune Üldsätete punkt 1.2 igasuguse panga

saadetava teate kättesaamise riski saajale olenemata sellest, mis on teate sisu ning sellist tingimust

ei saa pidada seadusega kooskõlas olevaks. Kohus leiab, et Üldsätete punkt 1.2 on eelnevast

tulenevalt tühine tüüptingimus.

20. Eeltoodust tulenevalt ei saa lugeda tõendatuks, et kostjale on 05.06.2019

ütlesütlemisavaldus nõuetekohaselt kätte toimetatud enne hagi esitamist. Kohtu hinnangul tuleb

seetõttu lugeda tuvastatuks, et kostja sai 05.06.2019 ülesütlemisavalduse kätte hagi materjalide

saamisega. Kohtute infosüsteemist nähtuvalt sai kostja hagimaterjalid kätte esindaja kaudu

24.08.2021.

21. Riigikohus on otsuse 3-2-1-53-16 punktides 13-14 selgitanud, et lepingut ei ole võimalik

üles öelda tagasiulatuvalt ning leping lõpeb igal juhul alles ülesütlemisavalduse kättetoimetamise

järel, st kas avalduse kättetoimetamisest või tahteavalduses või seaduses määratud tähtaja

möödumisel. Riigikohus on selgitanud, et kohtumenetluses saab lepingu üles öelda siiski vaid

juhul, kui täidetud on ka kõik materiaalõigusest tulenevad eeldused lepingu ülesütlemiseks.

Sealjuures peab tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus olema üheselt arusaadav, mh

ülesütlemise kuupäeva osas. Tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avaldus peab olema tingimusteta

ja tarbija jaoks üheselt arusaadav. Avaldusest peab tarbija aru saama, et temaga sõlmitud leping

on üles öeldud (mh ülesütlemise kuupäev) ja temalt nõutakse laenusumma tingimusteta tasumist

(Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 17). VÕS § 416 lg 1 järgi

võib ülesütlemise siduda täiendava tähtaja andmisega võla tasumiseks, st tähtaja edutul

möödumisel loetakse leping lõpetatuks. See säte ei nõua täiendava ülesütlemisavalduse tegemist

(Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-190-13, p 25). Küll aga peab

ülesütlemisavaldus siiski vastama eelnimetatud nõuetele. Kuivõrd tarbijakrediidilepingu

ülesütlemise avaldus peab olema üheselt selge ka täitmise täiendava tähtaja ja lepingu lõppemise

kuupäeva osas, siis tuleb kehtetule (st kätte toimetamata) ülesütlemisavaldusele tuginedes määrata

uuesti ka lepingu täiendav täitmise ning lõppemise tähtpäev või tähtaeg. Riigikohus on selgitanud,

et tarbijakrediidilepingu puhul ei piisa kohtumenetluses laenulepingu ülesütlemiseks vaid

varasema ülesütlemisteate hagile lisamisest. Laenulepingu kehtivaks ülesütlemiseks peaks hageja

esitama kostjale VÕS § 416 nõuetele vastava avalduse, eelkõige märkima täitmiseks täiendava

tähtaja ning mis kuupäevast alates on seejärel leping üles öeldud.

22. Kohus leiab, et käesoleval juhul ei saa asuda seisukohale, et hageja nõude aluseks olev

leping oleks nõuetekohaselt, so vastavalt VÕS §-s 416 nimetatud tingimustele ja Riigikohtu

otsuses 3-2-1-53-16 punktis 14 selgitatud eeldustele kehtivalt üles öeldud. Hageja leiab 18.11.2022

menetlusdokumendis, et laenulepingu ülesütlemise ajaks saab lugeda 08.09.2021, so 14 päeva

pärast hagimaterjalide saamist. Kohus märgib, et kuigi hagile oli lisatud 05.06.2019 lepingu

ülesütlemise avaldus, tuli vastavalt Riigikohtu viimati viidatud lahendile hagejal määrata uuesti ka

lepingu täiendav täitmise ning lõppemise tähtpäev või tähtaeg. Hageja ei ole seda teinud, mistõttu

ei saa lugeda Lepingut kehtivalt ülesöelduks.

23. Kuigi hageja on palunud lähtuvalt kohtu poolt 03.11.2022 määruses antud selgitustest jätta

tähelepanuta 22.10.2021 menetlusdokumendiga loodud alternatiivsed asjaolud lepingu uuesti

ülesütlemise kohta, ei saaks kohus ka nende asjaolude ja tõendite pinnalt asuda seisukohale, et

Leping on kehtivalt üles öeldud. Nimelt nähtub 22.10.2021 menetlusdokumendist ja selle lisadest

4.1 ja 4.2, et väidetav nõude Xxx OÜ-le osaline tagasiloovutamise leping (lisa 4.2, dtl 210-211)

on digitaalselt allkirjastatud 21.10.2021 kell 18:35. Lepingu uuesti ülesütlemise tahteavaldus (dtl

205-207) on Xxx OÜ esindaja poolt digitaalselt allkirjastatud aga varem, so 21.10.2021 kell 18:33,

mil nõue oli loovutatud veel hagejale. Seega ei saanud Xxx OÜ öelda lepingut üles 21.10.2021,

kuna sel hetkel ei olnud Xxx OÜ nõude omanikuks.

24. Kokkuvõtlikult, eelnevast tulenevalt tuleb asuda seisukohale, et tõendatud ei ole nõude

aluseks oleva lepingu nõuetekohane ülesütlemine vastavalt VÕS §-le 416.

25. VÕS § 367 reguleerib liisingulepingu ülesütlemise tagajärgi. Riigikohus on 18.05.2016

otsuse 3-2-1-33-16 punktis 13 selgitanud, et olukorras kus liisinguandja ütleb liisingulepingu

erakorraliselt üles, võivad liisinguandjal liisinguvõtja vastu olla järgmised nõuded: 1) enne lepingu

lõppemist sissenõutavaks muutunud liisingumaksete (sh intressi) tasumise nõue VÕS § 108 lg 1

alusel; 2) lepingu ülesütlemisega seotud krediidikulude hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg-d 1-3);

3) lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulu hüvitamise nõue (VÕS § 367 lg 4). Hageja on hagi ja

31.01.2022 hagi täpsustusega esitanud kostja vastu kõik nimetatud nõuded.

26. Kuivõrd kohus tuvastas, et lepingut ei ole kehtivalt üles öeldud, ei ole võimalik hageja

nõudeid, mis on tekkinud seonduvalt väidetava lepingu ülesütlemisega, rahuldada. Seega ei saa

kohus rahuldada hagis esitatud kujul lepingu ülesütlemisega seotud krediidikulude hüvitamise

nõuet (VÕS § 367 lg-d 1-3). Samuti ei saa kohus rahuldada hagis esitatud kujul viivisenõuet, kuna

viivist on arvestatud eeldusel, et kogu antud krediit muutus laenulepingu ülesütlemisega

sissenõutavaks. Seetõttu puudub kohtul vajadus ka hinnata kostja viivise vähendamise taotlust

ning anda hinnangut sellele, kas viivisemäär on tühine või viivisenõue hea usu põhimõtte vastane.

Samuti puudub alus rahuldada hageja nõuet müügikulude hüvitamiseks summas 220,37 eurot,

kuivõrd tegemist on lepingu ülesütlemisest tingitud lisakulu hüvitamise nõudega (VÕS § 367

lg 4), milline saaks hagejal olla üksnes lepingu nõuetekohasel ülesütlemisel. Seetõttu jätab kohus

vastavad kuludokumendid (dtl 277, dtl 298, dtl 307-308) tähelepanuta. Rahuldada ei ole võimalik

ka hageja sissenõudekulude hüvitamise nõuet summas 35 eurot, kuivõrd hageja on esitanud selle

VÕS § 1132 lg 2 alusel eeldusel, et leping oli lõppenud.

27. Hageja on 18.11.2022 menetlusdokumendis juhuks, kui kohus ei saa lahendada käesolevat

menetlust lepingu ülesütlemisest tulenevalt, palunud rahuldada intressinõude summas 5 288,34

eurot. Hageja on leidnud, et seisuga 18.11.2022 on sissenõutavaks muutunud osamaksed alates

19.06.2019 kuni 19.10.2022 kogusummas 8 053,34 (2 626,43 + 5 426,91) eurot. Hageja märgib,

et kuna sõiduk õnnestus 11.01.2022 võõrandada hinnaga 2 800 eurot, siis lähtuvalt eeltoodust ja

kooskõlas VÕS § 415 lg 2-ga tuleb lugeda esmalt tasutuks sissenõudmiskulud summas 35 eurot

ning seejärel põhisumma 2 626,43 eurot, kokku 2 661,43 eurot (2 626,43 + 35). Seega tuleb

arvestada intressi katteks 138,57 eurot (2 800 – 2 661,43) ning kostjalt tuleb debitoorse võlana

välja mõista intressid summas 5 288,34 eurot (5 426,91 - 138,57).

28. Kohus märgib, et lähtuvalt 19.02.2019 Lepingu Lisast tuli kostjal tasuda liisingumakseid

(põhiosa ja intressimakseid) alates 19.03.2019 kuni 19.04.2024 igakuiselt 198,71 eurot kuus

annuiteedi põhimõttel, so selliselt, et igakuiselt põhisosamakse suurenes ja selle võrra

intressimakse vähenes (dtl 16-26). Vastavalt Lepingu Lisa eritingimuste punktile 3 oli intressimäär

3,08% kuus ehk 36,96% aastas. Hagi kohaselt jäi kostja viivitusse alates 19.03.2019 osamaksest

ning tasus pärast väidetavat lepingu ülesütlemist 690 eurot. Nähtuvalt 18.11.2022

menetlusdokumendi punktis 4 toodud tabelile on hageja arvestanud kostja poolt tasutud 690 eurot

19.03.2019, 19.04.2019, 19.05.2019 osamaksete ja osaliselt 19.06.2019 osamakse katteks,

misjärel on jäänud kostjal tasumata alates 19.06.2019 kuni 19.10.2022 osamaksetest

põhiosamaksed summas 2 626,43 eurot ja intressimaksed summas 5 426,91 eurot. Kostja ei ole

menetluses väitnud ega tõendanud, et ta oleks rohkem makseid sooritanud. Kuna lepingut pole

kehtivalt üles öeldud, tuli kostjal lepingut vastavalt selle 19.02.2019 lisaks olevale

maksegraafikule (dtl 16-18) täita. Kostja ei ole seda teinud.

29. Kostja on menetluses väitnud, et intressinõude kujunemine ei ole jälgitav. Hageja on

selgitanud 22.09.2021 seisukoha punktis 5 intressi summade arvutuskäiku. Vastavalt hageja

selgitustele on hageja lähtunud lepingujärgsest maksegraafikust. Maksegraafiku järgi intress on

arvutatud järgmise valemi järgi: laenu jäägi summa, kui kostja oleks tasunud põhiosamaksed x

(intress 36,96% aastas / 360 päeva) x päevade arv (eelmise osamakse maksetähtaeg - osamaksele

eelnenud päev). Näiteks 19.03.2019 intressimakse summas 168,41 eurot = laenujääk 5467,84 € x

(intress 36,96% aastas/360 päeva) x 30 päeva (19.02.2019-19.03.2019). Kohus leiab, et hageja on

arusaadavalt selgitanud intressi osamaksete kujunemist ning pooled on vastavas maksegraafikus

kokku leppinud.

30. On tuvastatud ning puudub vaidlus, et hageja võõrandas liisingulepingu esemeks oleva

sõiduki 11.01.2022 hinnaga 2 800 eurot (dtl 306). Hageja on vastava summa arvestanud

sissenõudmiskulude katteks summas 35 eurot, kostja põhiosamaksete võla katteks summas

2 626,43 eurot ja intressivõla katteks summas 138,57 eurot (18.11.2022 menetlusdokumendi punkt

4). Kostja on leidnud, et sõiduk oli müüdud turuhinnast väiksema hinnaga ning liisingueseme

realiseerimisel moodustas sõiduki hind ca 6 500 eurot. Kostja tugineb enda poolt esitatud portaali

auto24.ee väljavõtetele sarnaste autode hindadega (dtl 215). Kohtu hinnangul ei saa pidada kostja

poolt esitatud väljavõtet asjakohaseks vaidlusaluse sõiduki väärtuse hindamisel, kuivõrd arvestada

tuleb lisaks konkreetse sõiduki seisukorda. Nimelt on kohus tuvastanud asjas esitatud tõenditega,

so sõiduki üleandmise-vastuvõtmise aktiga (dtl 283-284), et sõiduk oli kostja valduses viibimise

ajal alates 2021.a märtsikuust seisnud aadressil xxx. Hageja poolt esitatud remondi

kalkulatsioonidest (dtl 282, dtl 289) nähtub, et sõiduk vajas ulatuslikku remonti ning vastavalt

hinnapakkumistele oleks remondi hind olnud 2 071,59 eurot. xxx AS pakkus 14.12.2021 sõiduki

ostuhinnaks arvestades sõiduki vanust, lisavarustust ja tehnilist seisukorda 2 800 eurot (dtl 278).

Hageja pani sõiduki vastava alghinnaga oksjonile (dtl 301-303) ning sõiduk müüdi 11.01.2022

hinnaga 2 800 eurot xxx OÜ-le (dtl 306).

31. Riigikohus on 18.02.2015 otsuses 3-2-1-157-14 selgitanud, et liisinguandja peab VÕS §

367 lg-te 1 ja 3 järgi kulutuste hüvitamist nõudes tõendama nõude aluseks olevaid asjaolusid, sh

liisingueseme väärtuse selle liisinguandjale tagastamise hetkel, ning liisinguandja esitatud ja

tõendatud liisingueseme väärtusele vastuväite esitanud liisinguvõtja peab omakorda tõendama, et

liisingueseme väärtus oli selle tagastamise hetkel selline, nagu tema väidab.

32. Kohtu hinnangul on hageja piisavalt tõendanud, et liisingueseme väärtus selle tagastamise

hetkel oli 2 800 eurot, arvestades selle tehnilist seisukorda ja remondi vajadust. Kostja ei ole

tõendanud, et sõiduki väärtus oleks olnud suurem. Seega tuleb sõiduki väärtuseks selle tagastamise

ja müügi hetkel lugeda 2 800 eurot.

33. Kohtu hinnangul on hageja põhjendamatult arvestanud sõiduki müügihinnast

sissenõudmiskulude katteks 35 eurot. Hageja nõudis hagis nimetatud kulusid VÕS § 1132 lg 2

alusel, mis eeldab, et leping on lõppenud. Kohus tuvastas, et leping ei olnud üles öeldud. Lisaks

on kostja vastu vaielnud hageja poolt väidetavalt 05.08.2019, 26.08.2019 ja 26.05.2021 saadetud

võlateatiste (dtl 29-31) saamisele. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, millest võiks tuvastada, et

nimetatud võlateatised tegelikkuses kostjale saadeti ning kostja need kätte sai. VÕS

kommenteeritud väljaande kohaselt raha nõudmiseks meeldetuletuskirja eest peab see olema TsÜS

§ 69 mõttes tarbijani jõudnud. Kohus selgitas 03.11.2022 määruses, et hagejal tuleb esitada

tõendeid selle kohta, et hageja vaidlusalused meeldetuletuskirjad kostjale saatis ja kostja need kätte

sai. Hageja ei ole vastavaid tõendeid esitanud. Eeltoodust tulenevalt on põhjendamatu arvestada

müügihinnast sissenõudmiskulude katteks 35 eurot.

34. Küll aga on hageja põhjendatult kooskõlas VÕS §-ga 415 arvestanud müügihinnast

tervikuna põhivõla katteks summa 2 626,43 eurot ja ülejäänud intressivõla katteks. Kuna kohus

leidis, et sissenõudmiskulusid hageja arvestada ei saanud, pidi hageja täiendavalt 35 eurot

arvestama intressivõla katteks ehk hageja intressinõudeks kujuneb 5 253,34 eurot, so 5 288,34-35.

35. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hageja 18.11.2022 alternatiivse nõudena esitatud

intressinõude summas 5253,34 eurot. Ülejäänud osas jääb hagi rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

36. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS

§ 162 lg 1 alusel kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1

kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui

kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid

täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

37. Käesoleval juhul rahuldas kohus hageja alternatiivse nõude osaliselt, so 99,34% ulatuses.

TsMS ei reguleeri selgelt alternatiivsete nõuete (§ 370 lg 2) mõju kulude jaotamisele. TsMS

kommenteeritud väljaande (V. Kõve jt, 2007, § 162 komm p 3.4. e)) kohaselt lähtudes § 134 lg 1

teise lause ja § 442 lg 8 teise lause mõttest võiks pigem järeldada seadusandja tahet käsitada

alternatiivnõuetega hagi ühtse tervikuna. Sellisel juhul peaks alternatiivsetest nõuetest ka ainult

ühe tervikuna rahuldamine tooma kaasa kulude jätmise kostja kanda kommenteeritava paragrahvi

lg 1 alusel.

Kuigi kohus rahuldas alternatiivse nõude osaliselt, on rahuldamise osakaal sedavõrd suur, so

99,34%, et kohus peab põhjendatuks jätta menetluskulud tervikuna kostja kanda.

38. TsMS § 177 lg 1 p 1 ja 2 järgi määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse

menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või

määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava

määruse jõustumist.

Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

39. TsMS § 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate

menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega

menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kädi Sacik-Korn

kohtunik

Osaliselt tühistatud TRK lahendiga.