2-21-6036/67 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Kaija Kaijanen ja Ulvi Loonurm

Otsuse kuupäev

16. detsember 2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-21-6036

Tsiviilasi

X hagi Y OÜ vastu töövaidluses

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 4. juuli 2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus ja Y OÜ vastuapellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

Hageja kaebuselt 1649,82 eurot

Kostja kaebuselt 3005,93 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (töötaja): X (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Asso Prii

Kostja (tööandja): Y OÜ (registrikood XXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Enno Heringson

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

I. RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON

I.1. Määrata tsiviilasja hinnaks apellatsioonimenetluses hageja kaebuselt

1649,82 eurot ja kostja kaebuselt 3005,93 eurot.

I.2. Harju Maakohtu 4. juuli 2022 otsus tühistada osas, milles hageja töötasu nõue

ajavahemiku 1. aprill 2020 – 15. august 2020 eest jäi rahuldamata osasumma

1443,23 eurot ja sellelt arvutatud viivise saamiseks, samuti menetluskulude

jaotuse osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega eelmises lauses märgitud

nõuded rahuldada ja jätta menetluskulud kummagi poole enda kanda.

Asendada samas otsuses viited võlaõigusseaduse § 113 teisele lõikele viidetega

esimesele lõikele. Ülejäänud osas jätta sama otsus muutmata.

I.3. Hageja apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

I.4. Kostja vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

I.5. Menetluskulud ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda.

I.6. Rahuldada hageja taotlus riigilõivu 490 eurot tagastamiseks ning selleks

kanda 315 eurot C OÜ pangakontole XXXXXXXXXXXXXXX ja 175 eurot

hageja pangakontole XXXXXXXXXXXXXXXXXXX.

I.7. Jätta menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata.

II. KOHTUOTSUSE KEHTIVA RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS

II.1. Hagi rahuldada osaliselt.

2 (13)

II.2. Mõista kostjalt Y OÜ-lt hageja X kasuks välja töötasu ajavahemiku

1. aprill 2020 – 15. august 2020 eest 3442,64 eurot (bruto), kasutamata

puhkuse hüvitis 872,76 eurot (bruto), viivis 801,04 eurot ja alates

17. detsembrist 2022 viivis põhivõla summalt 4315,40 eurot võlaõigusseaduse

§ 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni.

II.3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda.

II.4. Jätta menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale (v.a resolutsiooni punkt I.6) võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult

Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioon-

kaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. X (hageja, töötaja) esitas 8. jaanuaril 2021 Tööinspektsiooni juures tegutsevale

töövaidluskomisjonile (edaspidi: TVK) avalduse Y OÜ (kostja, tööandja) vastu töölepingust

tulenevates rahalistes nõuetes. TVK jättis 2. märtsi 2021 otsusega hageja avalduse rahuldamata.

2. Hageja esitas 16. aprillil 2021 Harju Maakohtule hagi kostja vastu saamata jäänud töötasu,

puhkusehüvitise ja viivise nõudes. Hageja palus täpsustatud hagiavalduses kostjalt välja mõista:

-

töötasu 9067,64 eurot ja kasutamata jäänud puhkuse eest hüvitise 872,76 eurot;

-

kui kohus leiab, et lähtuda tuleb hageja keskmisest töötasust, siis töötasu 7335,32 eurot

ja puhkusehüvitise 706,32 eurot;

-

sissenõutavaks muutunud viivise 412,92 eurot;

-

alates 17. aprillist 2021 viivise põhinõudelt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 2 teises

lauses sätestatud määras kuni nõude tasumiseni.

Hageja peamised väited on järgmised:

-

pooled sõlmisid 14. mail 2018 töölepingu, mille järgi asus hageja kostja juures tööle

täistööajaga teenindusjuhi ametikohal. Pooled leppisid kokku töötasus 1250 eurot

(bruto) kalendrikuus;

-

hageja on Filipiini Vabariigi kodanik ja asus Eesti Vabariigis tööle kostja kutsel;

-

hagejale väljastati 1. novembril 2018 Eesti Vabariigis töötamiseks elamisluba kuni

30. detsembrini 2020;

-

hageja viibis alates 3. juunist 2019 haiguslehel ning vahemikus 29. oktoober 2019 kuni

16. märts 2020 rasedus- ja sünnituspuhkusel;

-

hageja asus töökohustusi (sh laudlinade õmblemine, pesemine, triikimine) uuesti täitma

17. märtsil 2020 ning täitis neid kuni 15. augustini 2020, st ajani, kui kostja hagejale

enam tööd ei andnud ja viis ootamatult oma toonasest tegevuskohast (XXX) vara

3 (13)

(pesumaja, triikimiskeksus, inventari ladu jne) minema. Kostja ei avaldanud hagejale

uut tegevuskohta. Tööandja sulges ka hageja e-posti;

-

hageja pöördus tööandja poole, et talle antaks tööd, kuid alates 16. augustist 2020 ei

ole talle tööd võimaldatud. Töö andmata jätmist ei põhjustanud hageja;

-

kostja tegi 18. augustil 2020 töötamise registris (TÖR) kande, justkui töösuhe hagejaga

oleks lõppenud poolte kokkuleppel alates 17. augustist 2020, kuid vastavat kokkulepet

töösuhte lõpetamiseks pooled ei sõlminud. TÖR-i kanne on väär. Töösuhe lõppes

31. detsembril 2020 tähtaja möödumisega;

-

töötukassalt laekus hagejale 7. mail 2020 nii aprilli kui ka mai eest 718,79 eurot

(bruto). Alates juunist 2020 on töötasu tervikuna tasumata. Hageja nõuab kokku

brutotöötasu 9067,64 eurot järgmise arvutuse alusel:

o aprilli 2020 eest 376,21 eurot (töötasu 1250 eurot, millest kostja tasus 155 eurot

ja töötukassa 718,79 eurot);

o mai 2020 eest samuti 376,21 eurot (= 1250 – 155 – 718,79);

o juuli 2020 eest 815,22 eurot (≈ 15 × 54,35). Hageja viibis tasustamata puhkusel

7.-10. ja 13.–16. juuli ning töötas 15 päeva; tööpäevatasu on 54,35 eurot;

o juuni ja august–detsember 2020 (kuue kuu) eest 7500 eurot (= 6 × 1250);

-

kui kohus tuvastab, et alates 16. augustist 2020 on hagejal õigus nõuda kostjalt

keskmist töötasu arvestatuna 865,04 eurot kalendrikuus, siis tuleb kostjalt välja mõista

töötasu kokku 7335,32 eurot;

-

ajavahemiku 1. aprill – 31. detsember 2020 eest oli hagejal õigus saada puhkust

21 kalendripäeva. Kuues kuus 1. juuni – 30. november 2020 oli 183 kalendripäeva,

millest tuleb maha arvata riigipühad ja rahvuspühad, st kolm päeva, ning 10 päeva, mil

töötaja mõjuval põhjusel tööd ei teinud (haigus või puhkus). Seega on kalendripäevi

kokku 170. Töötaja töötasu pidanuks sel perioodil olema 7065,22 eurot, mistõttu

keskmine kalendripäeva tasu on 41,56 eurot. Seega puhkusetasu 21 päeva eest on

872,76 eurot;

-

kui kohus asub seisukohale, et hageja osas tuleb alates 16. augustist 2020 kohaldada

keskmist töötasu, tuleb kostjalt välja mõista puhkusehüvitis 706,32 eurot;

-

viivist töötasult nõuab hageja töötamise kuule järgneva kuu 11. kuupäevast, hagi

esitamise aja seisuga oli sissenõutavaks muutunud viivisenõue 412,92 eurot;

-

kostja pidanuks puhkusehüvitise tasuma hiljemalt 31. detsembril 2020, seega on ta

viivitanud kuni hagi esitamiseni maksmisega 106 päeva ja viivis on 20,28 eurot.

3. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

kostja ainuosanik ja juhatuse liige on Z (edaspidi: kostja juhatuse liige). Q oli kostja

juhatuse liikme endine elukaaslane, ta töötas kostja juures erinevatel ametikohtadel

(mh turundusjuhina) ja oli volitatud kostjat esindama; hiljem said elukaaslasteks hageja

ja Q;

-

Q vormistas hageja kostja juurde tööle pesulao töölisena, kes vajadusel abistas ka

väliüritustel. Hageja töösuhe algas 14. mail 2018;

-

tulenevalt poolte mõnevõrra mitteformaalsematest suhetest oli hagejal oluliselt vabam

töögraafik ja tema rakendamist otsustas eelkõige Q vajadusest lähtuvalt. Seda enam, et

kostja tegutses hageja ja Q koduks oleva elamu esimesel korrusel. Hageja ei töötanud

täiskohaga ega saanud sellest tulenevalt ka palka täiskohal töötamise eest. Tööaja

arvestust pidas ja esitas raamatupidamisele Q ning väljamakseid tegi tema ema W

(edaspidi: raamatupidaja), seega ei ole eluliselt usutav, et seda tehti hageja huve

kahjustavalt;

4 (13)

-

kostja juhatuse liige faktiliselt hagejat tööd tegemas ei näinud. Kostja juhatusele

teadaolevalt töötas hageja reaalselt kuni 3. juunini 2019, kui talle vormistati haigusleht.

Haiguslehe lõppedes jäi hageja rasedus- ja sünnituspuhkusele 29. oktoobrist 2019 kuni

16. märtsini 2020;

-

peale rasedus- ja sünnituspuhkust hageja tööle ei asunud, kuid Q ei pidanud vajalikuks

seda vormistada, vaid kasutas kostja vahendeid hagejale alusetu palga maksmiseks

ning Töötukassalt hüvitiste saamiseks. Sellest tulenevalt vormistati töösuhte

lõpetamine ametlikult alates 17. augustist 2020 poolte kokkuleppel;

-

hageja sai töösuhte lõpetamise kande tegemisest TÖR-i teada viivituseta Maksu- ja

Tolliameti 17. augusti 2020 e-kirjaga, kuid ei pöördunud kordagi kostja poole selgituse

nõudmiseks. Samuti sõlmis hageja kohaselt peale kostjaga töösuhte lõppemist

töölepingu uue firmaga. Lisaks sai hageja 6. novembril 2020 töötasu C OÜ-lt, mille

juhatuse liige on Q. Samuti asutas hageja rasedus- ning sünnituspuhkusel viibides

F OÜ, mis kanti äriregistrisse 4. detsembril 2019;

-

hagejal puudub töötasu nõue, seega on alusetu viiviste nõue. Kui viivisenõue isegi

eksisteeriks, siis oleks see aegunud. Viivisenõude esitamise tähtaeg on neli kuud alates

töötasu tähtaegselt väljamaksmata jätmisest;

-

samuti on aegunud puhkusetasu hüvitise ja sellelt summalt viivise nõue. Poolte töösuhe

lõppes 17. augustil 2020. ja hageja sai sellest teada sama päeva e-kirjaga Maksu- ja

Tolliametilt. Seega möödus töölepingu seaduse (TLS) §-s 3¹ sätestatud nelja kuuline

aegumistähtaeg 18. detsembril 2020.

MAAKOHTU OTSUS

4. Maakohus rahuldas hagi 4. juuli 2022 otsusega (vaidlustatud otsus) osaliselt. Maakohus

mõistis kostjalt välja hageja kasuks töötasu ajavahemiku 1. aprill – 15. august 2020 eest

1999,41 eurot (bruto), puhkusehüvitise 872,76 eurot (bruto), sissenõutavaks muutunud viivise

413,08 eurot ja edasiulatuva viivise 2872,17 eurolt VÕS § 113 lg 2 teises lauses sätestatud

määras alates otsuse tegemisest kuni nõuete tasumiseni. Menetluskulud jaotas maakohus

vastavalt hagi rahuldamise ulatusele ja otsustas määrata need rahaliselt kindlaks edaspidi.

4.1. Maakohus tuvastas järgmised vaidlustamata asjaolud:

-

hageja on Filipiini Vabariigi kodanik;

-

hageja asus Eesti Vabariigis tööle kostja kutsel;

-

hageja ja kostja sõlmisid 14. mail 2018 suulise töölepingu tähtajaga kuni

31. detsember 2020, mille järgi asus hageja kostja juures tööle;

-

hagejale väljastati 1. novembril 2018 Eesti Vabariigis töötamiseks elamisluba kuni

30. detsember 2020;

-

hageja tegi kostja juures tööd kuni 3. juunini 2019, mil talle vormistati haigusleht, mis

kestis kuni 28. oktoobrini 2019;

-

haiguslehe lõppedes jäi hageja rasedus- ja sünnituspuhkusele, mis kestis

29. oktoobrist 2019 kuni 16. märtsini 2020.

4.2. Esmalt selgitas maakohus välja, kas ja millistel asjaoludel on tööleping lõppenud.

4.2.1. Puuduvad tõendid, et üks pool oleks teinud teisele ettepaneku lõpetada tööleping

ennetähtaegselt mingil kindlal kuupäeval ja teine oleks sellega nõustunud. Kostja töötaja Q

palved teda ja hagejat koondada ei ole käsitletavad nõusolekuna või tahteavaldusena hageja

tööleping lõpetada. Esmalt, koondamine on tööandjapoolne töölepingu erakorraline

ülesütlemine ja töötaja ei saa esitada vastavat avaldust. Teiseks, hageja Q-l puudus volitus

hageja nimel kehtivalt töösuhte lõpetamisega seonduvaid avaldusi esitada. Asjaolu, et hageja

on sõlminud töölepinguid teiste tööandjatega või asutanud äriühingu, ei tähenda, et

5 (13)

vaidlusalune töösuhe oleks lõppenud või et hageja oleks sellega avaldanud soovi see

kokkuleppel lõpetada.

4.2.2. Asjakohatu on töölepingu kokkuleppel lõppemise kontekstis tugineda TÖR-i kannetele

ja nendega seonduvalt adressaatidele laekuvale teavituskirjale. TÖR-i kande tegemine ei ole

võrdsustatav töölepingu kokkuleppel lõpetamise ettepanekuga (offert). Kande tegemine on

tööandja mõjuväljas ja töötaja ei saa mõjutada selle tegemist või sisu. Ühepoolse kande

tegemisega töösuhte lõpetamist võib äärmisel juhul käsitada töölepingu ühepoolse lõpetamise

avaldusena, kuid ka siis oleks selle kehtivus küsitav. Samuti ei saa nimetatud kande

vaidlustamata jätmist lugeda töötaja poolseks nõusolekuks (aktseptiks). TÖR-i kande tegemine

järgneb töölepingu lõpetamisele ja sellel on informatiivne tähendus. Seega TÖR-i kandel ei ole

õiguslikku mõju töösuhte kehtivusele.

4.2.3. Tähtsust ei oma, kas TÖR-i kande tegija oli hageja elukaaslase Q ema (raamatupidaja)

või mõni muu isik. Raamatupidaja oli kostjaga käsundussuhtes, mistõttu on vastavasisulise

kande tegemine vaatamata isikute lähikondsusele mõistetav ja tavapärane. Kande tegemise

kontekstis ei oma tähendust Q-le väljastatud kostja tähtajatu volikiri, millega anti talle juhatuse

liikme õigused.

4.2.4. Eeltoodust tuleneb, et poolte töösuhe lõppes tähtaja möödumisel 31. detsembril 2020.

4.3. Edasi lahendas maakohus hageja töötasu ja puhkusehüvitise nõuded.

4.3.1. Tõendatud ei ole, milline oli poolte kokkulepitud töötasu. Puudub kirjalik tööleping ja

varasemalt maksti töötasu erinevates summades. Seega on põhjendatud lähtuda välismaalaste

seaduse (VMS) § 107 lg-s 1 ja § 178 lg-s 1 sätestatud töötasu minimaalsest suurusest.

Statistikaameti avaldatud Eesti aasta keskmine brutokuupalk august kuni detsember 2020

seisuga oli 1407 eurot. Seega saab lähtuda hageja soovitud 1250-eurosest brutopalgast.

4.3.2. Asja materjalidest nähtuvalt on hagejale mais ja juunis 2020 töötasu makstud, samuti

laekus hagejale töötukassalt mais 2020 mõlema kuu eest 718,79 eurot (bruto) Seetõttu saab

eeldada, et hageja ka tööd tegi. Vastupidine ei ole eluliselt usutav. Hageja konto väljavõttelt

nähtub, et vahetult enne haiguslehele ja puhkusele jäämist (märts – juuni 2019) maksti talle

töötasu 800 eurot kuus (neto). Seega on tõendatud, et hageja ei töötanud täistööajaga. Ka hageja

esindaja kinnitas TVK istungil, et hageja töötas osalise tööajaga graafiku alusel.

4.3.3. Seega ei kohustunud kostja tasuma hagejale Statistikaameti poolt töötamisele eelnevalt

avaldatud keskmist töötasu, vaid Eesti vastava aasta keskmise töötasuga proportsionaalset

töötasu arvestades hageja tööaega. Kumbki pool ei ole täpsustanud, millise koormusega hageja

töötas. Hageja väitel oli tema töötasu täistööajaga töötamise korral 1250 eurot kuus, seega

907,68 eurot kuus vastab 72,61% töökoormusele. Sellest maakohus ka lähtus.

4.3.4. Juunis ja juulis 2020 on hageja samuti tööd teinud, sest tõendid kostjale esitatud

tellimuste osas kinnitavad hageja töötamist. Hageja suhtlus kostja juhatuse liikmega juunis ja

juulis näitavad, et hagejal oli kostjaga töösuhe. Ka tunnistajana üle kuulatud raamatupidaja

kinnitas, et pärast puhkust asus hageja uuesti kostja juurde tööle, töötades kuni 10. juunini 2020

kostja laos ning alates 11. juunist 2020 lisaks KKK. Nimetatud tõendid ei kajasta, et hageja

oleks täistööajaga tööd teinud, kuid kuna töötaja on töösuhtes nõrgem pool, tuleb töötaja suhtes

kohaldada kergemat tõendamisstandardit. Seda eriti olukorras, kus töötaja poolt töötegemine

on ilmne, kuid tööandja on tema ülesandeks olevat tööaja aruandluse pidamise kohustust

rikkunud.

4.3.5. KKK oli kostja ettevõtmine, mistõttu on hageja töötamine nimetatud toitlustuskohas

võimalik käsitada kostja kasuks töötamisena. TTT juhataja kinnitas, et TTT omanduses olev

maa-ala oli antud tasuta kasutada kostjale ja kostja tasus talle esitatud kommunaalkulude arveid.

Samuti kinnitas TTT juhataja, et tema teada tegutses Q kostja nimel. KKK ettekandjad oli

lepingulises suhtes kostjaga, kostja juhatuse liige määras menüü ja hinnastamise ning KKK

6 (13)

reklaamsilt viitas, et tegemist oli kostja ettevõtmisega, kuivõrd täiendava info saamiseks

palutakse pöörduda kostja e-postiaadressil. Ka KKKi kohvik ja selle sisustus oli kostja poolt

kindlustatud, kusjuures kindlustatud isikuks oli märgitud samuti kostja. KKK tegutses kuni

2020. aasta augusti keskpaigani.

4.3.6. Eeltoodust tulenevalt tegi hageja kostja heaks lepingujärgset tööd 1. aprillist 2020 kuni

15. augustini 2020. Hagejal on õigus saada töötasu TLS § 28 lg 2 p 2 ja VÕS § 101 lg 1 p 1

alusel sel ajavahemikul 1999,41 eurot: aprilli ja mai eest mõlemal juhul 33,84 eurot (hageja

töötasu 1250 eurot, osakoormusele 72,61% vastab 907,63 eurot, millest kostja on tasunud

155 eurot ja töötukassa 718,79 eurot, kokku 873,79 eurot), juuni eest 907,63 eurot (1250 eurost

72,61%), juuli eest 591,90 eurot (hageja viibis tasustamata puhkusel ning töötas 15 päeva;

hageja päevatasu 39,46 eurot × 15), augusti eest 432,20 eurot (hageja töötas 10 päeva,

päevatasu 43,22eurot × 10).

4.3.7. Puuduvad tõendid, et hageja oleks peale 15. augustit 2020 tööle ilmunud või teavitanud

kostjat sellise tegevuse/tegevusetuse põhjustest. Hageja ei tõendanud, et ta oli töö tegemiseks

valmis. Hageja ei tõendanud ka, et kostja keeldus talle tööd andmast või et kostjal ei olnud tööd

anda. Sellises olukorras puudub alus hagejale töötasu väljamõistmiseks TLS § 35 alusel.

4.3.8. Hageja esitas puhkusetasu hüvitise arvutamise käigu ning kostja ei vaielnud sellele

vastu. Tööleping kehtis kuni 31. detsembrini 2020. Seega tuleb kostjalt välja mõista kasutamata

põhipuhkuse hüvitis 872,76 eurot.

4.4. Järgmisena analüüsis maakohus hageja viivisenõuet.

4.4.1. Hageja märkis, et töötasu maksmise tähtaeg oli järgmise kuu 10. kuupäev. Kostja sellele

vastu ei vaielnud. Seega muutus aprilli töötasu sissenõutavaks 11. mail 2020, mai töötasu

11. juunil 2020 jne. Kohtuotsuse tegemise seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis kokku

307,87 eurot (aprilli töötasu osas viivitatud päevi 785, viivis 5,82 eurot; mai töötasu osas

viivitatud päevi 754, viivis 5,59 eurot; juuni töötasu osas viivitatud päevi 724, viivis

143,93 eurot; juuli töötasu osas viivitatud päevi 693, viivis 89,85 eurot; augusti töötasu osas

viivitatud päevi 662, viivis 62,68 eurot).

4.4.2. Põhipuhkuse tasu eest tuleb välja mõista viivis 105,21 eurot, sest kostja pidanuks

hüvitise tasuma hiljemalt 31. detsembril 2020. Seega on kostja viivitanud kuni otsuse

tegemiseni tasu maksmisega 550 päeva.

4.4.3. Asjakohatu on kostja arutlus, et hageja nõuded on aegunud. TLS § 3¹ ei kohaldu. Hageja

töötasunõue ja sellega seotud viivisenõude aegub TLS § 29 lg 9 kohaselt kolme aasta

möödumisel arvates töötasu sissenõutavaks muutumisest. Puhkusehüvitise nõue ja sellega

seotud viivisenõue aegub TLS § 68 lg 6 kohaselt ühe aasta jooksul arvates selle kalendriaasta

lõppemisest, mille eest puhkust arvestatakse. Hageja on arvestanud puhkusehüvitist 2020. aasta

eest, mistõttu aegub sellega seotud nõue 1. jaanuaril 2022.

4.5. Kohtuotsuse tegemise seisuga on hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõue kokku

413,08 eurot, mis tuleb kostjalt välja mõista. Samuti tuleb kostjalt välja mõista edasiulatuv

viivis VÕS § 113 lg 2 teises lauses sätestatud määras alates otsuse tegemisest kuni nõuete

tasumiseni.

4.6. Menetluskulud jaotas maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1

alusel. Maakohus rahuldas nõuetest 28,89%, mistõttu jäid menetluskulud 28,89% ulatuses

kostja kanda ning 71,11% ulatuses hageja kanda.

POOLTE SEISUKOHAD

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, millega

hagi jäeti rahuldamata ja menetluskulud jäeti hageja kanda. Hageja palub uue otsusega mõista

kostjalt täiendavalt välja töötasu 1443,23 eurot ning viivis sellelt summalt VÕS § 113 lg 2

7 (13)

teises lauses sätestatud määras kuni nõude tasumiseni. Menetluskulud palub hageja panna

kostja kanda. Hageja kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

5.1. Esiteks ei saanud maakohus hageja töötasu vähendada. Hageja lähtus töötasust 1250 eurot

ning seda ei ole kostja vaidlustanud. Maakohus leidis, et hageja töötasu oli väiksem, sest hageja

konto väljavõttelt nähtub, et vahetult enne haiguslehele ja lapsehoolduspuhkusele jäämist

maksti talle töötasu 907,68 eurot (bruto). Sellist väidet ei ole menetluses kumbki pool esitanud

ning kohus ei või hinnata esile toodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest. Lisaks on

maakohtu seisukohad vastuolulised. Maakohus märkis otsuses, et lähtub hageja töötasu

nõudest, mis oli 1250 eurot, kuid ikkagi vähendas seda 907,68 euroni.

5.2. Teiseks ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et hageja töötas osalise tööajaga.

Täistööajaga töötamist eeldatakse (TLS § 43 lg 1). Hageja on kohtumenetluses selgitanud, et

tema esindaja TVK istungil avaldatu ei vastanud tegelikkusele. Isegi, kui leida, et hageja töötas

osalise tööajaga, siis oli töötasu summas 1250 eurot lepitud kokku tasuna selle töökoormuse

eest, millega hageja töötas. Seega oleks maakohus pidanud välja mõistma ajavahemiku 1. aprill

– 15. august 2020 (edaspidi: vaidlusalune ajavahemik) eest töötasu 3442,62 eurot (bruto):

aprilli ja mai eest mõlemal kuul 376,21 eurot (= 1250 – 873,79), juuni eest 1250 eurot, juuli

eest 815,20 eurot (hageja töötas 15 päeva, päevatasu 54,35 eurot), augusti eest 625 eurot

(10 tööpäeva, päevatasu 62,52 eurot).

5.3. Kolmandaks tuleb viivise arvestamisel lähtuda töötasust 3442,62 eurot.

5.4. Neljandaks ei põhjendanud maakohus, miks jaotas ta menetluskulud lähtudes TsMS

§ 163 lg 1 teisest, mitte esimesest alternatiivist. Arvestades menetluse käiku ja tulemust oleks

tulnud menetluskulud jätta täielikult või vähemalt suures osas kostja kanda tingituna asjaolust,

et kostja esitas ebaõigeid väiteid seoses KKKga. Töötajat peaks kaitsma selle eest, et endine

tööandja ta menetlust paisutades üle koormab. Maakohus ei arvestanud ka TsMS § 163 lg-s 2

sätestatut, mille kohaselt oleks tulnud menetluskulud jätta täies ulatuses kostja kanda.

Maakohus tegi pooltele ettepaneku lõpetada vaidlused selliselt, et kostja tasub hagejale

1500 eurot. Hageja oli kohtu pakutud kompromissiga nõus, kostja ei olnud ning kohus selgitas

pooltele ka selle võimalikku mõju menetluskulude jaotusele. Kui pooled oleksid sõlminud

kompromissi, oleks langenud ära vajadus esitada äärmiselt mahukaid menetlusdokumente.

6. Kostja vaidles hageja kaebusele vastu ja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub jätta

hagi täies ulatuses rahuldamata. Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Kostja

kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

6.1. Esiteks jättis maakohus tuvastamata, millisel ametikohal hageja töötas. Samas,

tuvastamaks seda, kas nõue on põhjendatud, tuleb selgeks teha, kas töötaja on vaidlusalusel

perioodil töötanud ning oluline on välja selgitada, millisel ametikohal. TVK istungi protokollist

nähtub, et hageja töötas pesuloa klienditeenindajana, aga seda kuni 3. juunini 2019. Hilisema

töötamise kohta muutis hageja oma väiteid kohtumenetluse ajal. Hagis väitis ta, et oli teenindus-

juht ja ei viidanud õmblustöö tegemisele ega töötamisele KKK. Kui kostja väitis, et

teenindusjuhina töötamine pole tõendatud, lisandus õmblustöö ja töötamine KKK. KKK avati

alles 2020. aasta juuni keskpaigas ning arusaamatu on, mis tööd hageja tegi sama aasta

1. aprillist kuni juuni keskpaigani.

6.2. Teiseks jättis maakohus hindamata väited ja tõendid, mis kinnitavad, et hageja ei naasnud

tööle pärast rasedus- ja sünnituspuhkust. Toimikust puudub hageja avaldus, et ta oleks soovinud

tööle naasta. Hindamata jäid G TVK-s antud ütlused ja kirjalik seletus, et peale puhkust hageja

enam tööle ei naasnud. Maakohus hindas ekslikult kostja raamatupidaja (hageja elukaaslase

ema) sõnumeid, kus ta kostja juures töötavate isikute nimekirjas hagejat ei maini. Tähelepanuta

jäid väited selle kohta, et hageja asutas vahetult enne lapse sündi ettevõtte F OÜ ning hageja

tegeles varem ja tegeleb siiani küünehoolduse pakkumisega. Arusaamatu on ka, miks maakohus

on tõesena võtnud raamatupidaja ütlusi hageja tööle naasmise kohta, kuid mitme teise isiku

8 (13)

kirjalikud ütlused luges maakohus ebausaldusväärseteks. Tegelikult pidi hageja tõendama oma

töötamise, mitte aga kostja vastupidist.

6.3. Kolmandaks jättis maakohus tuvastamata, kuidas hageja sai töötada rinnalapse kõrvalt.

Kuigi raamatupidaja väitis, et ta hoidis last igapäevaselt, on ta ka väitnud, et iga päev ta KKK

ei käinud. Kuidas rinnalast siis toideti, ei selgitatud. Lisaks oli raamatupidaja osa päevi Elvas

ja Saaremaal. Siis ei saanud ta last hoida, kuigi tegi seda väidetavalt alati ning töötaja töötas

väidetavalt täistööajaga. Samuti nägid mitmed inimesed raamatupidajat sõbrannadega

kohvikus, mitte last hoidmas ning hagejat nähti lapsega jalutamas ja mängimas, kuid mitte

kunagi töötamas. Lisaks ei arvestanud maakohus esitatud tõenditega, millest nähtub, et hageja

valetas oma puhkuse aja kohta ning ei saanud tööl olla 11., 12., 17. ja 18. juulil 2020. Tõendid

näitavad, et sellel ajal oli hageja koos Q-ga Lätis, Leedus ja Poolas.

6.4. Neljandaks puuduvad tõendid, et hageja oleks töötanud KKK. Esitatud videost, milles

hageja õpetab lapsele pannkookide tegemist, ei saa järeldada, et ta töötas. Samuti ei nähtu

hageja töötamine KKK töötajate tööajaarvestusest. Raamatupidaja ja paari sõbra ütlustest ei saa

järeldada, et hageja töötas KKK. Samas esitas kostja mitmeid tõendeid ja kinnitusi isikutelt, kes

korduvalt KKKi olid külastanud, kuid polnud seal hagejat kas üldse näinud või teda töötamas

näinud. Üllatuslik on maakohtu seisukoht, et kostja seadusliku esindaja praeguse elukaaslase

Janek Tombaku ütlused on ebausaldusväärsed, kuna teda pole hoiatatud valeütluste andmise

eest. Maakohus ei juhtinud sellele kostja tähelepanu õigeaegselt, mille tõttu ei saanud kostja

taotleda Y tunnistajana ülekuulamist.

6.5. Viiendaks ei olnud KKK üldse kostja ettevõte, vaid see oli Q ja tema sõbra ettevõtmine,

mida algul korraldas Viktus OÜ ja hiljemalt alates 11. augustist 2020 C OÜ. Maakohus jättis

kostja esitatud väited ja tõendid otsuses hindamata.

7. Hageja vaidles kostja kaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt, suurendab kostjalt hageja kasuks välja

mõistetud töötasu summat ja muudab menetluskulude jaotust (TsMS § 657 lg 1 p 2¹).

Ülejäänud osas jääb maakohtu otsus muutmata. Hageja apellatsioonkaebus rahuldatakse

osaliselt ja kostja vastuapellatsioon jääb rahuldamata. Pooled kannavad ise oma menetluskulud

mõlemas kohtuastmes, aga kohus rahuldab hageja taotluse riigilõivu tagastamiseks.

9. Vaidluse ulatuse ja tsiviilasja hinna kohta apellatsioonimenetluses märgib ringkonnakohus

sissejuhatavalt järgmist.

9.1. Maakohtu otsus on vaidlustatud osaliselt ja kaebustega hõlmamata osas on see TsMS

§ 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud. Hageja vaidlustas ajavahemiku

1. aprill 2020 – 15. august 2020 eest töötasu 1443,23 eurot ja selle summalt viivise välja

mõistmata jätmise. Seega jõustus maakohtu lahend osas, milles hagi jäi eelnimetatud nõudeid

ületavas osas rahuldamata. Kostja vaidlustas temalt hageja kasuks raha väljamõistmise, st ükski

hageja nõudeid rahuldav otsustus ei jõustunud. Mõlemad pooled vaidlustasid ka menetlus-

kulude jaotuse ja soovivad selles osas endale soodsamat lahendit.

9.2. Hageja märkis kaebuse hinnaks 1799,89 eurot ja tasus riigilõivu 315 eurot. Kostja avaldas

kaebuse hinna 3512,02 eurot ja maksis lõivu 455 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on

kaebustelt arvutatud hinnad tegelikult väiksemad. Erinevus tuleneb viivise nõuetest.

9.3. Hageja nõudis töötasult viivist iga kuu 11. kuupäevast kuni ja puhkusehüvitiselt alates

1. jaanuarist 2021. Neist andmetest ja nõudesummadest lähtudes arvutas hageja hagi esitamise

ajaks sissenõutavaks muutunud viivise summa 412,92 eurot, millest 20,28 eurot oli viivis

hüvitiselt. Hagi hinna määramisel tuleb TsMS § 123 järgi lähtuda hagi esitamise ajast. Seetõttu

on hagi hinnas sisalduv juba sissenõutavaks muutunud viivise osasumma alati piiratud hagi

9 (13)

esitamise ajaga. Kui vaidluse all on ka edasiulatuv viivis, siis lisandub TsMS § 133 lg 2 alusel

aasta eest arvutatud viivise summa, mille määr käesoleval juhul on 8% (vt järgnevas p 13.4).

9.4. Eespool p-s 9.1 märgitud põhjendustel vaieldakse praegu töötasu üle vaidlusalusel

ajavahemikul. Selle aja eest arvutas hageja 17. mai 2021 täpsustuse p-s 23 viivist 204,61 eurot

(= 28,12 + 25,56 + 76,58 + 44,49 + 59,64 : 2). Kui võtta aluseks maakohtu arvutused

vaidlustatud otsuse p-des 55 ja 58, siis mõistis ta sama ajavahemiku eest välja viivise summas

113,48 eurot (= 2,53 + 2,30 + 55,70 + 32,30 + 20,65). See osasumma mõjutab kostja kaebuselt

arvutatud hinda. Hageja vaidlustab kõnealuse ajavahemiku eest ülejäänud töötasu välja

mõistmata jätmise, st tema kaebuse vastav hinnaosa on 91,13 eurot (= 204,61 – 113,48).

9.5. Eelneva põhjal on TsMS § 124 lg 1; § 133 lg-te 1 ja 2; § 134 lg 1 ning § 137 lg 1 alusel

arvutatud hind hageja kaebuselt 1649,82 eurot (= 1443,23 + 91,13 + 1443,23 × 8%) ja kostja

kaebuselt 3005,93 eurot (= 1999,41 + 872,76 + 113,48 + 20,28 + (1999,41 + 872,76) × 8%).

Juhindudes TsMS § 136 lg-test 1 ja 4 määrab ringkonnakohus kaebustelt tsiviilasja hinna.

10. Sissejuhatavalt on asjakohane käsitleda tõendamiskoormise jaotust töövaidluses.

10.1. Töötasu makstakse töö eest (TLS § 5 lg 1 p 5 ja § 28 lg 2 p 2), aga see ei tähenda, et

töötaja peab igal juhul suutma kohtus tõendada töö tegemist. Niisugune tõendamiskoormise

jaotus oleks töötaja jaoks ebamõistlikult koormav (vrd nt Riigikohtu 27. veebruari 2012 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-143-11, p 12 kolmas lõik). Ringkonnakohtu hinnangul jaotub tõendamis-

koormis töö tegemise osas nii, et kui töötaja on tõendanud töölepingu sõlmimise, siis selle

kehtivuse ajal tuleb eeldada töö tegemist. Tööandjal on võimalik see eeldus ümber lükata. See

on kooskõlas TLS § 28 lg 2 p-s 4 tööandjale pandud kohustusega pidada tööaja arvestust.

Lisaks saab TLS § 28 lg 2 p-dest 1 ja 4 järeldada, et tööandja võtab töötaja tehtud töö igal

tööpäeval vastu. VÕS § 1 lg 1 kaudu kohalduva sama seaduse § 76 lg 4 järgi saab seetõttu

omakorda eeldada, et töötaja täitis oma kohustused kohaselt. Niisiis ei pea tööandjaga

töölepingu sõlminud töötaja vähemalt üldjuhul tõendama, et ta tegi lepingu kehtivuse ajal tööd.

10.2. TLS § 43 lg 1 järgi eeldatakse, et töötaja töötab 40 t seitsmepäevase ajavahemiku jooksul

(täistööaeg), kui tööandja ja töötaja ei ole kokku leppinud lühemas tööajas (osaline tööaeg).

Tööandja tõendamiskoormisesse kuulub esitada piisavalt tõendeid selle kohta, et töösuhte

pooled leppisid kokku osalises tööajas. Siinjuures ei piisa abstraktselt niisugusele kokkuleppele

tuginemisest, vaid tööandja peab esile tooma ja vaidluse korral tõendama, mitu tundi ja millise

ajavahemiku jooksul pidi töötaja töötama.

11. TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal saab ringkonnakohus kaebuste lahendamisel

lähtuda maakohtu tuvastatud ja eespool p-s 4.1 refereeritud vaidlustamata asjaoludest. Lisaks

pole vaidlusalune, et töölepingu sõlmimisel leppisid pooled kokku töötasus 1250 eurot kuus,

mis vastas sel ajal VMS § 107 lg 1 tingimusele. Samuti ei väida kumbki pool, et nad oleks

kirjalikus või vähemalt kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis teinud töölepingu

muutmise või lõpetamise avaldusi. VMS § 107 lg 3 sätestab, et välismaalasele makstava tasu

suurus peab kuni lühiajalise töötamise lõpuni vastama lühiajalise töötamise registreerimise

taotlemise ajal Statistikaameti viimati avaldatud andmetele. Pooled ei tugine väitele, et nad

oleks kokku leppinud töötasu muutmises. Seetõttu saab ringkonnakohus lähtuda sellest, et kogu

töölepingu kehtivuse ajal võib hageja nõuda tasu vähemalt 1250 eurot kuus.

12. Ringkonnakohus alustab vaidluse lahendamist kostja kaebusest. Kui kostja väited on

edukad, siis ei tarvitse üldse olla võimalik hagi ega seega ka hageja kaebust rahuldada.

12.1. Kostja esimese väite kohaselt tulnuks maakohtul tuvastada hageja ametikoht. See väide

pole põhjendatud. Seadusest ei tulene, et töötajal peab olema kindla nimetusega ametikoht või

et töötasu ja puhkusehüvitise saamine oleneks ametikohast. TLS § 5 lg 1 p 4 järgi tuleb

töölepingu kirjalikus dokumendis märkida töötaja ametinimetus, kui sellega kaasneb õiguslik

10 (13)

tagajärg. Kostja ei toonud esile ega põhjendanud, et hageja töö olnuks selline, mille puhul

kasutati õiguslikke tagajärgi kaasa toovat ametinimetust.

12.2. Teise väitega heidab kostja ette väidete ja tõendite hindamata jätmist või ebaõiget

hindamist. Väide on osaliselt põhjendatud, aga ei too kaasa maakohtu lõppjärelduse muutmist.

12.2.1. Kostja märgib, et toimikust puudub hageja sooviavaldus tööle naasta. Vaidlusalusel ajal

kehtinud seadusest (st eelkõige enne 1. aprilli 2022 kehtinud TLS redaktsioonist) ega poolte

kokkuleppest ei tulene, et hageja pidanuks vastavat soovi avaldama kirjalikult. Tsiviil-

seadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 1 kohaselt võib tahteavalduse teha mis tahes viisil,

kui seadusega ei ole ette nähtud teisiti. Kostja oli hageja tööle asumise tahteavalduse kätte

saanud, sest vaidlustamata asjaoludel maksis tööandja talle 2020. aasta aprilli ja mai eest palka.

Nii oli hageja vastav avaldus muutunud kehtivaks olenemata selle vormist (TsÜS § 69 lg 1

esimene lause). Lisaks oli rasedus- ja sünnituspuhkuse kestus kostjale teada, selleks sätestas

TLS § 59 lg 1 eelviidatud redaktsioon 140 kalendripäeva. Vaidlustamata asjaoludel vältaski

hageja puhkus selle aja. Järelikult ei pidanud hageja esitama tööandjale ega kohtule kirjalikku

avaldust, mis kajastaks tööle naasmise soovi.

12.2.2. Õige on kostja väide, et maakohus jättis hindamata U TVK-s antud ütlused (TVK tl 94

pöördel) ja osaliselt ka 17. detsembri 2021 kinnituskirja (II kd tl 81). Selle puuduse saab

ringkonnakohus ise kõrvaldada. Viidatud ütlustest ja kinnistuskirjast nähtub, et hageja ei

töötanud 2020. aastal kostja laos sama ajal U-ga. Sellest ei saa aga teha järeldust, et hageja

üldse sel ajal kostjale tööd ei teinud. Töötajale antud ülesannete ja töö tegemise koha kirjalikus

töölepingu dokumendis kajastamine on tööandja kohustus (TLS § 5 lg 1 p-d 3 ja 4). Kui

tööandja rikub seda kohustust, siis ei saa ta hiljem ette heita, et töötaja jättis täitmata mingi

konkreetse ülesande või ei teinud tööd teatavas kindlas kohas. Ühtlasi pole kostja põhjendanud,

miks pidi hageja tegema tööd just nii, et U seda näeb, või koos temaga.

12.2.3. Põhjendatud ei ole kostja väide, et maakohus eksis raamatupidaja 22. märtsi 2022

sõnumite (II kd tl 141) hindamisel. Sellest tõendist pole võimalik teha kostja soovitud järeldust,

et hageja ei teinud kostjale tööd 2020. aastal. Kostja omistab sõnumitele ekslikult töötajate

nimekirja tähenduse. Lausest „Ega meil kedagi peale Ragne pole“ ei saa kõnealuste sõnumite

kontekstis järeldada, et hageja ei asunud uuesti tööle 17. märtsil 2020. Nimelt algab kohtule

esitatud sõnumivahetus maksude temaatikaga, aga tööjõumaksud tasutakse eelmisel kuul

töötajatele tehtud väljamaksetelt (tulumaksuseaduse § 40 lg 4 ja sotsiaalmaksuseaduse § 9 lg 1

p 4). Ühtlasi on õige maakohtu seisukoht vaidlustatud otsuse p 53 neljandas lõigus, et

käesolevas asjas nõuab hageja töötasu alates 1. aprillist 2020, aga sõnumivahetus on sellest

varasem.

12.2.4. Asjakohased ei ole kostja väited selle kohta, et hageja asutas vahetult enne lapse sündi

ettevõtte F OÜ ning tegeles varem ja tegeleb siiani küünehoolduse pakkumisega. Kostja pole

toonud esile, et hagejal oleks töölepingust tulenevalt olnud keelatud tegeleda muu töö või

kutsetegevusega. Töötaja võib ilma tööandja loata ja teadmiseta teha muud tööd, samuti

tegeleda ettevõtlusega, kui ta ei riku TLS § 15 lg-s 1 sätestatud lojaalsuskohustust. Niisiis leidis

maakohus vaidlustatud otsuse p 49 neljandas lõigus õigesti, et töölepingu sõlmimine teiste

tööandjaga ega äriühingu asutamine ei tähenda poolte töösuhte lõppemist või hageja vastavat

tahteavaldust.

12.2.5. Maakohus põhjendas piisavalt, miks ta peab usaldusväärseks raamatupidaja ütlusi

hageja tööle naasmise kohta, kuid loeb mitme teise isiku kirjalikud ütlused ebausaldusväärseks.

TsMS § 232 lg 1 sätestab, et kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt,

täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise

esitatud väide on tõendatud või mitte. Maakohtu põhjendused vastavad neile tunnustele.

12.3. Kostja kolmanda väitega heidab ta ette selle välja selgitamata jätmist, kuidas hageja sai

töötada rinnalapse kõrvalt ja kas töötamise aja hulka saab arvata päevi, mil hageja viibis Eestist

11 (13)

eemal. Maakohus on kõnealuses osas asjaolud piisavalt välja selgitanud ja andnud neile õige

hinnangu selles osas, mis puudutab üldiselt töö tegemist. Eelkõige lähtus maakohus õigesti

kehtivast töösuhtest ja sellega kaasnevast töö tegemise eeldusest. Eespool p-s 10.1 märgitud

põhjendustel pidi kostja igakuiselt jälgima ja arvestama, mitu tundi kuus hageja töötas.

Tööandjal oli võimalik esitada kohtule tööaja arvestus ja sellega tõendada töötaja töö tegemise

ulatus. Asjakohased ega piisavad ei ole kostja väited ja tõendid selle kohta, et mõnel argipäeval

ei saanud hageja tööl olla või tema tööaeg oli rinnalapse kasvatamise tõttu piiratud. Tervikuna

viitavad kostja väited sellele, et kostja nimel hagejale tööülesandeid andnud isik teadis hageja

eemalviibimisest, st hageja võis kokku lepitud töö teha mõnel muul ajal.

12.4. Neljas ja viies väide käsitlevad töötamist KKK alates 11. juunist 2020. Need väited pole

põhjendatud.

12.4.1. Maakohus tuvastas vaidlustatud otsuse p-s 53 kokkuvõttes õigesti, et hageja täitis

erinevaid tööülesandeid ja tegi seda mh KKK. Sarnaselt eespool p-dega 12.2.2 ja 12.3 on ka

siinkohal asjakohane tuletada meelde, et hageja tööpanust ei saa hinnata selle järgi, kas keegi

konkreetne kaastöötaja teda nägi. Hageja ei väida ja maakohus ei tuvastanud, et hageja oleks

kõnealusel ajal töötanud ainult KKK või olnud seal igapäevaselt.

12.4.2. Ühtlasi ei ole pooled esitanud väiteid, et hageja pidi oma tööle saabumise ja sealt

lahkumise kohta tegema kandeid KKKi tööaja arvestusse. Seetõttu ei pidanud maakohus

hindama kostja esitatud väljavõtteid üksikute päevade töötabelitest.

12.4.3. Maakohus ei rikkunud menetlusõigust, kui põhjendas, miks on hageja seadusliku

esindaja elukaaslase Y kinnitus ebausaldusväärne. Tema tunnistajana ülekuulamine poleks

kõrvaldanud põhjendust, et ta on vähemalt kaudselt huvitatud vaidluse lahendamisest hageja

kasuks.

12.4.4. Teise juriidilise isiku (Viktus OÜ) seotus sama tegevuskohaga ei tähenda, et hageja ei

võinud seal täita kostjalt saadud tööülesandeid. Kostja ei tõendanud, et ta oleks lõpetanud

hagejaga töösuhte 11. augustil 2020, mil kostja enda väite kohaselt asus KKKi opereerima

kolmas ettevõte (C OÜ). Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et viimati viidatud ühing kanti

registrisse 8. septembril 2020 (TVK tl 57), st enne seda ei saanud tal olla ka õigusvõimet TsÜS

§ 26 lg 2 järgi.

12.5. Kokkuvõttes ei anna kostja väited alust maakohtu ostust hagi rahuldamise osas muuta.

Maakohus järgis eespool p-s 10.1 kirjeldatud tõendamiskoormise jaotust ning tegi poolte

väidete ja tõendite põhjal õige järelduse, et kostja ei lükanud ümber hageja töötamise eeldust.

Kostja märkis ka ise, et Q koordineeris töötajate tööd ja korraldas palkade tasumist. Samas ei

ole kostja väitnud, et hageja ei täitnud neid ülesandeid, mida Q talle andis. Kui tööandja volitab

enda nimel mõne isiku end töösuhetes esindama ja töötajate tööd korraldama, siis vastutab ta

töötajate ees töölepingust tulenevate tööandja kohustuste täitmise eest, mh peab ta maksma

töötajale töötasu ja hüvitama kasutamata puhkuse rahas. Kostja esitas tõendeid selle kohta, et

mitmed isikud ei näinud hageja töötamist, aga jättis samas esile toomata ja tõendamata, et

hageja oleks pidanud tegema just sellist tööd, mida need isikud saanuks näha. Kostja tööandjana

ei saa töö üle arvestuse pidamise kohustust panna töötajale mh töötasu üle peetavas vaidluses.

13. Hageja kaebus on töötasu ja sellelt arvutava viivise osas põhjendatud.

13.1. Maakohus lähtus sellest, et hageja töötas osalise tööajaga, aga vaidlustatud otsusest ei

nähtu vastava kokkuleppe tuvastamine. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et töötajale

ebasoodsa järelduse saab teha üksnes sellest, et varem maksis tööandja töötajale kokku lepitust

vähem tasu. Ühtlasi on õige hageja kaebuse väide, et sellisele tõlgendusele töötasu suurust

käsitlevatest asjaoludest tugines maakohus üllatuslikult. Ilma osalise tööaja kokkulepet

tuvastamata ei saa kohus eeldada, et hagejale tuli maksta vähem kui poolte kokkulepe ja VMS

§ 107 lg 1 järgne miinimum.

12 (13)

13.2. Eespool p-s 10.2 märgitud kaalutlustel pidi kostja tõendama, et töösuhte pooled leppisid

kokku osalises tööajas. Sellist kokkulepet kostja ei tõendanud. Ükski muu asjaolu ega tõend

peale varasema töötasu ei viita osalise tööaja kokkuleppele.

13.3. Eelneva põhjal otsustab ringkonnakohus, et kostjal oli TLS § 28 lg 2 p 2 alusel kohustus

maksta hagejale kokku lepitud töötasu mh vaidlusalusel ajavahemikul 1. aprill 2020 –

15. august 2020. Hageja saab VÕS § 101 lg 1 ja § 108 lg 1 alusel nõuda kohustuse täitmist.

Hageja esitatud arvutuste järgi võlgnes kostja brutotöötasu 3442,64 eurot järgmiselt:

Kuu

Töötasu

Maksis kostja Maksis töötukassa

Maksmata

aprill

1250,00

155,00

718,79

376,21

mai

1250,00

155,00

718,79

376,21

juuni

1250,00

1250,00

juuli

815,22

815,22

august

625,00

625,00

KOKKU

3442,64

Kostja ei esitanud neile arvutustele vastuväiteid. Maakohus mõistis sama aja eest välja töötasu

1999,41 eurot, järelikult tuleb välja mõistetud töötasu summat suurendada 1443,23 euro võrra

(= 3442,64 – 1999,41).

13.4. Viivise nõude õiguslik alus on VÕS § 113 lg 1 ja hageja nõudele kohaldub sama sätte

teises lauses nimetatud viivisemäära, mis vaidlusalusel ajal on 8%. Nii hageja kui ka maakohus

viitasid ekslikult teisele lõikele, selles osas tuleb maakohtu põhjendusi ja otsust muuta.

Vastavalt põhinõude rahuldamise ulatusele suureneb kostja võlgnevata viivise summa. Pooled

ei vaidle, et töötasu tuli maksta töötamisele järgneva kuu 10. kuupäeval, st viivist võib hageja

nõuda alates 11. kuupäevast. Samuti pole vaidlusalune puhkusehüvitise sissenõutavaks

muutumine töölepingu lõppemisega. Juhindudes TsMS § 367 teisest lausest arvutab ringkonna-

kohus välja viivise samadel sisulistel alustel, nagu seda tegi maakohus, aga lähtudes suuremast

töötasu summast ja käesoleva otsuse tegemise ajast. Viisise summaks kujuneb 801,04 eurot

järgmiselt:

Sisu

Summa

Alates

Kuni

Päevi

Viivis

töötasu aprill

376,21

11.05.2020

16.12.2022

950

78,33

töötasu mai

376,21

11.06.2020

16.12.2022

919

75,78

töötasu juuni

1250,00

11.07.2020

16.12.2022

889

243,56

töötasu juuli

815,22

11.08.2020

16.12.2022

858

153,31

töötasu august

625,00

11.09.2020

16.12.2022

827

113,29

puhkusehüvitis

872,76

01.01.2021

16.12.2022

715

136,77

KOKKU

801,04

Ühtlasi tuleb kostjal maksta sama määraga viivist alates otsuse tegemisele järgnevast päevast

põhivõla kogusummalt 4315,40 eurot (= 3442,64 + 872,76).

14. Menetluskulude kohta teeb ringkonnakohus järgmised otsustused.

14.1. Maakohus jaotas menetluskulud TsMS §163 lg 1 alusel vastavalt hagi rahuldamise

ulatusele. Hageja heidab ette TsMS § 163 lg 2 kohaldamata jätmist, aga selle sätte kohaldamine

on kohtu õigus, mitte kohustus. Töötasu nõude nüüd suuremas ulatuses rahuldamine mõjutab

ka menetluskulude jaotust. Kokku rahuldatakse hageja põhinõuetest 43,4% (≈ 4315,40 /

(9067,64 + 872,76)). Ringkonnakohus võtab lisaks arvesse, et kohtuvaidluse põhjustas

vähemalt osaliselt tööandja hooletus töölepingu vormistamisel, tööaja arvestuse pidamisel ja

töösuhte lõpetamisel. Samas on osaliselt hagi rahuldamata jätmise kohta maakohtu otsus edasi

kaebamata jõustunud. Lisaks on asjakohane märkida, et eelneva p 12 ja selle alapunktide

13 (13)

tulemuse ning TsMS § 171 lg 1 järgi tuleks kostja kaebusega seotud kulud pigem jätta tema

kanda. Kokkuvõttes on õiglane ja põhjendatud jätta kummagi poole kulud mõlemas

kohtuastmes tema enda kanda.

14.2. Tulenevalt menetluskulude jaotusest pole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.

14.3. Pooled on maksnud mõlemas kohtuastmes ettenähtust enam riigilõivu. Esiteks mõjutab

seda erinev arusaam tsiviilasja hinnast (vt eespool p 9 ja selle alapunktid). Teiseks leiab

ringkonnakohus, et töötasu, kasutamata puhkuse hüvitise ja neilt arvutatud viivise nõuded on

riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 1 järgi riigilõivust vabad. Nii ei järgi ringkonnakohus maakohtu

4. mai 2021 määruses väljendatud seisukohta, et puhkusehüvitise (ja sellelt arvutatud viivise)

nõue ei kuulu viidatud sätte kohaldamisalasse. Puhkusehüvitis on sarnaselt palgaga töötajale

tema tööpanuse eest makstav tasu. Lähetuse päevaraha isikliku sõiduki kasutamise hüvitis

seevastu järgivad hoopis muid eesmärke.

14.4. Hageja palus talle tagastada kogu asjas tasutud riigilõivu 490 eurot (sh 315 eurot

kaebuselt ja 175 eurot maakohtus). Ringkonnakohus rahuldab selle taotluse eelmises p-s 14.3

märgitu ja TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel. Hageja palus lõivu tagastada selle maksjale, st kummaski

kohtuastmes erinevale isikule. Riigilõivu tagastamise kohta tehtud otsustus ei ole kassatsiooni

korras vaidlustatav. Kostja lõivu tagastamise taotlust ei esitanud.

15. Eelneva põhjal saab ringkonnakohus teha lõplikud otsustused kaebuste kohta. Hageja

kaebus rahuldatakse osaliselt, sest menetluskulude jaotuse osas on kaebus edukas vaid osaliselt.

Kostja kaebus jääb tervikuna rahuldamata, sest ka menetluskulude jaotus ei muutunud kostjale

soodsamaks. Ringkonnakohus märgib, et ta nõustub maakohtu nende põhjendustega, mille osas

ei pidanud vajalikuks asuda käesolevas otsuses maakohtust erinevale seisukohale. Neid

põhjendusi pole vaja korrata (TsMS § 654 lg 6).

16. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

(allkirjastatud digitaalselt)