2-18-8993/166 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Kaija Kaijanen ja Maris Kuurberg

Otsuse kuupäev

16. detsember 2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-8993

Tsiviilasi

X hagi Y vastu abielu või alternatiivselt

abieluvaralepingu kehtetuks tunnistamiseks ja alusetult

saadu tagastamiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 18. veebruari 2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Asja hind ringkonnakohtus

5580 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): X (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Marika Kütt

Kostja (vastustaja): Y (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Kuldar Kirt

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 31. oktoobril 2022 (menetluskonverents),

millel osalesid poolte lepingulised esindajad, seejärel

kirjalikus menetluses

I. RINGKONNAKOHTU OTSUSE RESOLUTSIOON

I.1. Jätta rahuldamata kostja 21. novembri 2022 vastuväited kohtu tegevusele.

I.2. Muuta tsiviilasja hinda ning määrata selleks maakohtus 9080 eurot ja

apellatsioonimenetluses 5580 eurot.

I.3. Harju Maakohtu 18. veebruari 2022 otsus tühistada osas, milles kohus lõpetas

menetluse nõudes jagada eelnevate nõuete rahuldamata jätmise tõttu

seltsingvara, mõista kostjalt hageja kasuks välja OÜ C osa nimiväärtusega

2080 eurot ning kohustada kostjat tegema tahteavalduse, lugedes tema

tahteavaldus tehtuks kohtuotsusega: „Anda OÜ C (registrikood XXXXXXX)

osa

nimiväärtusega

2080 eurot

omandiõigus

üle

X-le

(isikukood

XXXXXXXXXXX)“. Tühistada sama otsus menetluskulude jaotuse ja

rahalise kindlaksmääramise osas ning teha uus otsus, millega jätta maakohtu

menetluskulud poolte endi kanda ja rahaliselt kindlaks määratama.

Ülejäänud osas jätta sama otsuse resolutsioon muutmata, arvestades

käesoleva otsuse põhjendustega.

I.4. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

I.5. Ringkonnakohtu menetluskulud jätta poolte endi kanda ja rahaliselt kindlaks

määramata.

2 (19)

II. KOHTUOTSUSE KEHTIVA RESOLUTSIOONI TERVIKLIK SÕNASTUS

II.1. Jätta tagasivõtmise tõttu läbi vaatamata hageja nõue tuvastada, et

14. oktoobri 2016 OÜ C ainuosaniku otsusel puuduvad õiguslikud tagajärjed,

ja lõpetada selle nõude osas menetlus.

II.2. Jätta hagi rahuldamata.

II.3. Jätta menetluskulud poolte endi kanda ja rahaliselt kindlaks määramata.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale (v.a resolutsiooni punkt I.1) võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes

vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse

esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. X (hageja) esitas 12. juunil 2018 Harju Maakohtule hagi oma abikaasa Y (kostja) vastu.

1.1. Algses hagis esitas hageja sisuliselt nõude

(1) kohustada kostjat andma hagejale üle OÜ C (edaspidi: MT) osa nimiväärtusega

2080 eurot ja tegema vastav tahteavaldus.

1.2. Hageja täiendas hagi 27. juunil 2018 ja lisas järgmised nõuded:

(2) tunnistada kehtetuks poolte 14. veebruaril 2016 sõlmitud abielu;

(3) tuvastada kostja kui MT osaniku 14. oktoobri 2016 otsusel (hageja tagasikutsumine

MT juhatusest) õiguslike tagajärgede puudumine.

1.3. Maakohus võttis hagi 13. septembril 2018 menetlusse, aga jättis 10. jaanuari 2019

määrusega läbi vaatamata. Viimati märgitud määruses leidis maakohus, et asi ei allu Eesti

kohtule rahvusvahelise kohtualluvuse reeglite järgi. Tallinna Ringkonnakohus tühistas selle

määruse 13. mail 2019 asudes seisukohale, et hageja harilik viibimiskoht on Eestis.

1.4. Kostja esitas 21. augustil 2018 hageja vastu hagi abielu lahutamise nõudes (tsiviilasi nr 2-

18-12442). Maakohus rahuldas selle hagi 21. novembri 2018 otsusega, mille ringkonnakohus

tühistas 18. jaanuaril 2019. Hageja palus tsiviilasjad liita. Maakohus peatas 17. juunil 2019

abielulahutuse asja menetluse kuni käesolevas asjas tehtava lahendi jõustumiseni. Liitmise

taotlus jäi käesolevas asjas 23. septembri 2019 määrusega rahuldamata.

1.5. Hageja esitas 23. märtsil 2020 hagiavalduse tervikteksti ja täiendas hagi nõudega

(4) tuvastada poolte 8. augusti 2016 abieluvaralepingu kehtetus.

Maakohus ei teinud nõude (4) menetlusse võtmise kohta eraldi määrust, aga märkis

21. detsembri 2020 korraldaval istungil, et menetluses on viidatud terviktekstis sõnastatud

nõuded (dtl 1953, seitsmes lõik).

3 (19)

2. Hageja peamised väited on järgmised:

-

MT on Eesti äriühing, mis tegeleb õli- ja naftasaaduste puhastusteenuste pakkumisega.

Hageja liitus ettevõttega 2014 aastal. Hagejale kuulus algselt 33% suurune osalus ja

67% kuulus W-le (edaspidi: kaasosanik);

-

hageja viibis tööalaselt tihti Abu Dhabis, kus kohtus novembris 2015 kostjaga. Kostja

hakkas hagejaga intensiivselt suhtlema sõnumikeskkonnas WhatsApp. Kostja väitis end

olevat miljonärist printsess, Saudi Araabia Kuningriigi kuningliku perekonna sugulane;

-

kostja väitis enda nimeks Printsess YF ja viitas endale ingliskeelses suhtluses läbivalt

tiitliga HRH (Her Royal Highness). F on Saudi Araabia Kuningriigi valitseva

kuningliku liini perekonnanimi, mille liikmed on tavapäraselt äärmiselt jõukad.

Araabia Ühendemiraatide (edaspidi: AÜE) valitsev kuningas on F perekonna liige;

-

pooltel tekkisid detsembris 2015 isiklikud suhted. Hageja ei teadnud, et kostja esitas

oma identiteedi kohta valeinfot. Kostja survestas hagejat temaga kiiresti abielluma,

tuues põhjenduseks väidetava kuningliku päritolu ja sugulaste nõudmised. Kuna hageja

uskus kostja väiteid päritolu ja perekonna kohta, oli hageja nõus kiiresti abielluma.

Poolte abielu sõlmiti Taanis 14. veebruaril 2016;

-

pärast abiellumist hakkas kostja survestama hagejat ja kaasosanikku, et viimane annaks

osaluse MT-s täies ulatuses üle hagejale. Kostja põhjendas, et nii on tema perekonnal

lihtsam MT-d aidata AÜE-s. Kaasosanik nõustus üle andma MT osa ajutiselt hagejale

ja 17. märtsil 2016 sõlmiti sellekohane müügileping koos tagasiostu kokkuleppega.

Kostja sai koheselt koos hagejaga MT juhatuse liikmeks;

-

järgmise sammuna asus kostja survestama kaasosanikku, et ta lõpetaks tagasiostu

kokkuleppe. Kostja põhjendas, et mis tahes kaasomaniku seos MT-ga võib kahjustada

ärilist perspektiivi. Kostja lubas, et pärast äritegevuse laiendamist saab kaasosanik oma

osaluse tagasi. Kaasosanik allkirjastas tagasiostuõiguse lõpetamise kokkuleppe

8. augustil 2016, uskudes, et hageja jääb MT osanikuks ja seetõttu ei ole tagasiostu

kokkuleppe lõpetamisel suurt tähendust;

-

hageja ja kostja sõlmisid 8. augustil 2016 abieluvaralepingu, mille kohaselt sai MT

osalus kostja lahusvaraks. Kuna hageja emakeel ei ole eesti keel, arvast ta, et sõlmis

tavapärase müügilepingu ja talle kuulub 50% MT osadest;

-

kostja tegi 9. augustil 2016 MT ainuosaniku otsuse kaasosaniku tagasikutsumiseks MT

juhatusest, sellest kaasosanikku või hagejat teavitamata. Samuti kutsus kostja

14. oktoobril 2016 hageja tagasi MT juhatusest ega teavitanud sellestki hagejat ja

kaasosanikku. Alates 14. oktoobrist 2016 on kostja MT ainus juhatuse liige, omades

MT üle täielikku kontrolli;

-

kostja nõustus 18. oktoobril 2016 tagastama kaasosanikule 20% MT osalusest. Kostjal

oli vaja, et kaasosanik jätkaks MT arvete tasumist;

-

saades MT juhatuse liikmeks, astus kostja täiendavaid samme, et saada enda kontrolli

alla võimalikud AÜE-st saadavad kliendid ja MT rahavood. Kostja asutas AÜE-s MT

tütarühingu nimega H (edaspidi: tütarühing). Algselt oli selle juhatuse liikmeks hageja,

ent pärast esimese suure kliendi saamist vahetas kostja hageja tütarühingu juhatusest

välja, asudes ise juhatuse liikmeks;

-

kostja hakkas järkjärgult pöörama MT vara enda kasuks. Kokku on kostja pööranud

enda kasuks ca 500 000 euro ulatuses MT, kaasosaniku ja hageja vara. Kostja nõudis

hagejalt ja kaasosanikult erinevate kulude kandmist. Kostja väitel olid kulud vajalikud

AÜE-s tegutsemise litsentside saamiseks. Hiljem selgus, et raha omastamiseks koostati

fiktiivsed arved;

-

hageja sai 2018. aasta kevadel teada, et kostja kasutab valeidentiteeti ja esitleb end

alusetult kuningliku perekonna liikmena. Hageja selgitas välja, et kostjal on mitu

4 (19)

erineva isikukoodi ja nimega isikut tõendavat dokumenti, sh mitu erineva isikukoodiga

passi. Üheski passist ei nähtunud kostja väidetav printsessi tiitel ega tema väidetav

kuninglik perekonnanimi F. Hageja sai aru, et kostja oli veennud hagejat temaga

abielluma üksnes soovist saada hageja, kaasosaniku ja MT kaudu rahalist kasu;

-

poolte abielule kohaldub nii Eesti kui Malta õigus, sest hageja elukoht on Eestis ja

kostja elukoht Maltal. Abielu ei saa olla kehtiv, kui ühe abielluja elukohariigi õiguse

kohaselt ei ole abielu kehtiv. Abielu on kehtetu nii Eesti kui ka Malta õiguse kohaselt;

-

Eesti õiguses tugineb hageja eelkõige perekonnaseaduse (PKS) § 9 lg 1 p-le 5. Pettus

ei pea olema seotud üksnes abielu sõlmimise asjaoludega, vaid pettus on ka isiklike

asjaolude varjamine. Kostja valetas hagejale oma pärituolu, perekonna, rahvuse ja nime

kohta. Kostja lõi endast täieliku valeidentiteedi, varjates hageja eest oma tegelikku

päritolu. Hageja ei teadnud, kellega ta abiellub;

-

abielu tuleb kehtetuks tunnistada ka PKS § 9 lg 1 p 6 alusel. Kostjal ei olnud kavatsust

täita abieluseisundiga kaasnevaid kohustusi. Pooled ei elanud kunagi koos. Kostja

vältis pärast abiellumist hageja püüdlusi hagejaga aega veeta. Kuigi hageja ja kostja

abiellusid, ei tekkinud neil kunagi abikaasadele omaseid suhteid. Kostja avaldas sama

oma hagis poolte abielu lahutamiseks (tsiviilasi nr 2-18-12442). Pooltel ei olnud kunagi

ühist kodu. Pooled suhtlesid pärast abiellumist valdavalt sõnumeid vahetades,

kusjuures kostja esitas järjepidevalt vabandusi, miks ta ei saa hagejaga kohtuda või

miks ei tohi hageja teda külastada. Kostja ainus huvi oli saada kontroll MT üle. Lisaks

on hageja saanud teada, et enne temaga abiellumist oli kostja juba abielus;

-

Malta õiguses reguleerib abielu kehtetuks tunnistamist abieluseadus (Marriage Act,

edaspidi: Malta abieluseadus). Selle seaduse § 19 lg 1 sätestab, et abielu on tühine, kui

nõusolek abielluda puudub tulenevalt eksimusest teise poole identiteedi suhtes või kui

ühe poole nõusolekut mõjutati pettusega teise poolega seotud asjaolu suhtes, mis võib

oma olemuselt oluliselt häirida abielulist elu. Käesoleval juhul on täidetud mõlemad

eelnimetatud alused. Kuivõrd kostja valetas oma identiteedi kohta (päritolu, nimi,

rahvus, perekondlik taust), ei teadnud hageja abiellumisel, kellega ta abiellub. Kostja

ei ole see isik, kelle ta väitis enne hagejaga abiellumist olevat;

-

abielu kehtetuse tagajärjed tuleb kindlaks määrata Eesti õiguse alusel. Rahvusvahelise

eraõiguse seadus (REÕS) ei sätesta, millise riigi õiguse alusel tuleb määrata abielu

kehtetuse tagajärjed, sh poolte varalised suhted. REÕS § 58 reguleerib üksnes abi-

kaasade varalistele õigustele kohaldatava õiguse määramist. Abielu kehtetuse korral ei

saa rääkida abikaasadest, st REÕS § 58 sõnastust arvestades see säte ei kohaldu;

-

hageja ja kostja ei teinud abielu sõlmimisel valikut, millist õigust kohaldada nende

varalistele suhetele. Seetõttu kohaldub REÕS § 58 lg 3, mis näeb ette, et kui abikaasad

ei ole kohaldatavat õigust valinud, kohaldatakse abikaasade varalistele õigustele abielu

üldistele õiguslikele tagajärgedele kohaldatavat õigust ehk REÕS § 57. Nimetatud

paragrahv sätestab neli alternatiivset alust kohalduva õiguse kindlaksmääramiseks.

Neist kohaldub REÕS § 57 lg 4;

-

hagejal ja kostjal oli kõige tugevam ühine seos Eestiga. Abikaasade seotuse konkreetse

riigiga saab tuvastada ka pärast abielu ilmnenud asjaolude alusel. Kostja seos Eestiga

tekkis abielu jooksul. MT täiendav osalus (67% osadest) oli ainus vara, mille hageja

soetas abielu jooksul ja mis kuulunuks ühisvarasse, kui abielu oleks kehtiv. Pooled olid

samaaegselt mõnda aega MT juhatuses (21.märts – 24. oktoober 2016). Lisaks käis

kostja vähemalt kolm korda Eesti notari juures. Samuti esitas ta Eesti äriregistrile

dokumente ja avaldusi. Lisaks oli kostja 13. juulist 2017 – 18. aprillini 2018 Eesti

e-resident. Pooltel ei ole ühist seost ühegi teise riigiga;

-

pooltel ei ole ühisvarasuhet, sest abielu tuleb tunnistada kehtetuks. See tähendab, et

MT 1742 euro suuruse nimiväärtusega osa, mille hageja omandas kaasosanikult, ei

5 (19)

muutunud hageja ja kostja ühisvaraks. Poolte abielu on kehtetuks tunnistamisel PKS

§ 14 lg 1 järgi tühine algusest peale. Seega on abieluvaraleping PKS § 14 lg 2 alusel

samuti tühine ja hagejal puudus võlaõiguslik kohustus anda kostjale üle MT osa

nimiväärtusega 2600 eurot. Kostjale kuulub MT osalus seega alusetult;

-

hageja on teinud kostja juhistel kostjale ja temaga seotud isikutele ülekandeid summas

49 786 eurot. Lisaks sai kostja enda äriühingule Q (edaspidi: Q) MT tehtud maksete

kaudu 78 800 eurot ja F-le tasuti MT kontolt 3680,09 eurot. Veel on kostja saanud

endale Omaani projekti tulu summas 82 803,66 eurot. Seejuures on hageja kandnud

MT ja tütarühingu kulusid summas 14 045 eurot. Kostja ei ole kandnud MT kulu enda

arvel. Olukorras, kus kostja ei ole kuidagi panustanud rahaliselt pooltevahelises suhtes

ega MT äritegevuses, ei ole kostjal mingit õigust jätta MT osa endale;

-

isegi, kui ei ole alust tunnistada abielu kehtetuks, ei tähenda see, et abieluvaraleping

oleks kehtiv. Hageja tühistas lepingu pettuse alusel hagiavalduses. Hageja nõustus

kostjaga abielluma, sest hagejal tekkisid kostja vastu isiklikud tunded ja kostja väitel

tema perekond nõudis abiellumist. Hageja andis MT osa abieluvaralepingu alusel

kostjale üle, tuginedes kostja valeväidetele, et kostja perekond kavatseb MT äri-

tegevuse laiendamisse oluliselt investeerida ning perekondlike tutvuste kaudu on

võimalik saada uusi kliente ja projekte;

-

kostja kallutas valeväidetega hagejat abieluvaralepingut sõlmima. Kostja esitas vale-

väiteid selge eesmärgiga luua hagejas kostja suhtes piisav usaldus, et hageja nõustuks

kostjale üle andma MT osa. Hageja ei oleks nõustunud lepingut sõlmima, kui ta oleks

teadnud, et kostja valetab oma perekondliku tausta, varalise olukorra ja ärisidemete

kohta;

-

hageja ei saanud aru, et ta allkirjastas abieluvaralepingu. Kostja jättis hagejale mulje,

et tegemist on tavapärase müügilepinguga. Hageja ei valda piisavalt eesti keelt.

Lepingute sõlmimise juures ei viibinud vene- ega inglise keele tõlki. Kostja korraldas

abieluvaralepingu sõlmimise teadlikult notari juures, kes valdas saksa keelt. Lepingu

tõestamisel tõlgiti lepingu tekst kostja taotlusel ainult saksa keelde;

-

abieluvaraleping on kehtivalt tühistatud ka juhul, kui kohus peaks asuma seisukohale,

et kostja ei avaldanud hagejale enda identiteedi kohta ebaõigeid asjaolusid eesmärgiga

mõjutada hagejat abieluvaralepingut sõlmima. Sel juhul annab tehingu tühistamiseks

aluse asjaolu, et hageja oli lepingu allkirjastamisel eksimuses kostja varalise seisu,

äriliste sidemete ning lepingu sisu osas.

3. Kostja vaidles hagile vastu, tema vastuväited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

kostja ei ole Eestis kunagi elanud. Kostja on Saksamaa Liitvabariigi kodanik, kelle

elukoht on Malta Vabariigis. Seega ei allu vaidlus Eesti kohtule;

-

hageja nõuded on PKS § 13 lg 2 järgi aegunud. MT osa kuulub kostjale, sellekohast

tahet avaldas hageja abieluvaralepingu p-des 4.1 ja 4.2. Kostja ei ole hagejat petnud,

avaldanud talle oma identiteedi kohta ebaõigeid andmeid ega survestanud teda

abielluma;

-

kostja ei ole kasutanud printsessi tiitlit sellises käsitluses nagu hageja väidab. Juhul,

kui kostja on kasutanud sõna „printsess“, siis seda põhjusel, et see on osa kostja nimest,

kuna üks eesnimedest lalla tähendab maroko keeles printsessi. Hageja pöördumise

alusel AÜE-s alustatud menetlus on lõppenud. Kostja ei olnud samal ajal abielus

kolmanda isikuga ja hageja vastupidine väide on tõendamata;

-

arusaamatud on hageja väited seoses kostja majandusliku olukorra või staatusega, sest

hageja on avaldanud, et ta ei abiellunud kostjaga tema väidetava varanduse pärast. See

tähendab, et hageja abiellus kostjaga armastusest, mille puhul ei ole hagis jm kostja

vastu esitatud süüdistused olulised;

6 (19)

-

tõendamata on hageja väited, et kostja hakkas teda ja kaasosanikku mõjutama, et võtta

üle MT. Kostja andis Q-i kaudu MT-le 12 aprillil 2016 laenu 450 000 eurot. MT ei

suutnud raha tagasi maksta, mistõttu oli hageja nõus müüma oma osa kostjale hinnaga

6391 eurot. Poolte abielu tõttu oli kohane sõlmida abieluvaraleping. Enne tuli lõpetada

ebamõistlike leppetrahvidega tagasiostuõiguse leping;

-

tagasiostuõiguse kokkuleppe lõpetamise põhjus oli asjaolu, et selle tingimused olid

ebamõistlikud ja sisaldasid liialt kõrget leppetrahvi. Kaasosanikul oli tagasiostuõigus

ainult 858 euro suurusele osale, mis moodustas osaühingu osakapitalist 33%;

-

pole eluliselt usutav, et hageja ei saanud abieluvara lepingut sõlmides aru lepingust ega

selle sisust. Notar loeb lepingu alati pooltele ette ja täidab selgitamiskohustust;

-

kostja kutsus kaasosaniku MT juhatusest tagasi tema enda palvel, sest ta ei soovinud

olla Lähis-Idas tegutseva äriühingu juhatuses. Sisuliselt juhtisid kaasosanik ja hageja

ühingut edasi. Juunis 2017 ajasid MT asju ühiselt hageja, kaasosanik, kostja ja F, mida

tõendab vastava kirjavahetus. Äriühingu ülevõtmist ei toiminud;

-

kostja kutsus hageja MT juhatusest tagasi usalduse kaotuse tõttu, sest hageja viis oma

isikliku krediitkaardi miinusesse. Kuna hageja oli samal ajal tütarühingu juhatuse liige,

külmutas pank Abu Dhabis firma arve ja kostja oli sunnitud isiklikult tasuma hageja

krediitkaardi võla. Sellest oli teadlik kaasosanik, kes oli samuti nõus hageja tagasi

kutsumisega MT ja tütarühingu juhatusest;

-

hageja kutsuti juhatusest tagasi samal päeval, kui kostja müüs MT 20% suuruse osa

kaasosanikule. Hageja viibis samuti notaribüroos, st nii tema kui kaasosanik olid

tagasikutsumisest teadlikud. Kostja ei ole hagejalt raha nõudnud, vaid vastupidi. Kostja

on oma äriühingu kaudu andnud MT-le laenu 752 672,12 eurot;

-

abieluvaralepingu kehtivuse osas ei saa kohaldada tsiviilseadustiku üldosa seaduse

(TsÜS) § 93 lg 1 ega § 94 lg 1. PKS nimetatud aluseid ette ei näe, seega ei saa hageja

nendele tugineda. Hageja ei saa abieluvaralepingut tühistada eksimuse tõttu. Hageja

valdab eesti keelt, ta on käinud Eestis koolis ja ülikoolis ning sai abieluvaralepingu

sisust aru. Ebausutavad on hageja väited, et hageja ja kaasosanik ei saanud aru, mida

nad teevad ja milliseid dokumente allkirjastavad.

MAAKOHTU OTSUS

4. Maakohus jättis hagi 18. veebruari 2022 otsusega (vaidlustatud otsus) rahuldamata. Sama

otsusega jäi tagasivõtmise tõttu läbi vaatamata nõue (3) ja maakohus lõpetas menetluse

nõudes (1) seltsingulepingul rajanevate väidete alusel, sest hageja oli sellest nõudest loobunud.

Ühtlasi jättis maakohus tähelepanuta kostja kohtuvaidluse seisukohtadele lisatud tõendid.

Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel

hageja kanda ja määras need kindlaks rahaliselt.

4.1. Maakohus tuvastas järgmised vaidlustamata asjaolud:

-

hageja ja kostja sõlmisid Taanis 14. veebruaril 2016 abielu;

-

hagejal ja kostjal ei ole kunagi olnud ühist elukohta;

-

hageja on Eesti kodanik;

-

kostja on Saksamaa kodanik;

-

kostja ei ole kunagi Eestis elanud, kostja elukoht on Maltal;

-

kostjale kuulub Eestis registreeritud äriühingu MT osa.

4.2. Esmalt analüüsis maakohus, milliste nõuete juurde on hageja menetluse käigus jäänud.

4.2.1. Hageja avaldas 23. märtsi 2020 hagiavalduse terviktekstis, et võtab tagasi nõude (3).

Varem esitatud alternatiivset nõuet jagada poolte seltsinguvara ja mõista kostjalt hageja kasuks

välja MT osa nimiväärtusega 2080 eurot, hageja selles menetlusdokumendis enam ei esitanud.

7 (19)

Kuigi hageja ei esitanud selgesõnalist avaldust nõude tagasivõtmiseks ega sellest loobumiseks,

ei esitanud ta antud nõuet ka üheski hilisemas menetlusdokumendis. Seega on hageja sellestki

nõudest loobunud.

4.2.2. Maakohus jättis TsMS § 423 lg 1 p 2 alusel tagasivõtmise tõttu läbi vaatamata nõude (3)

ja võttis TsMS § 428 lg 1 p 3 alusel vastu loobumise alternatiivsest nõudest jagada eelnevate

nõuete rahuldamata jätmise tõttu seltsingvara, mõista kostjalt hageja kasuks välja MT osa

nimiväärtusega 2080 eurot ning kohustada kostjat tegema tahteavalduse, lugedes tema

tahteavaldus tehtuks kohtuotsusega: „Anda MT osa nimiväärtusega 2080 eurot omandiõigus

üle hagejale“. Nimetatud nõude osas lõpetas maakohus menetluse.

4.3. Asja sisulist lahendamist alustas maakohus nõudest (2), millega hageja taotles abielu

kehtetuks tunnistamist. Maakohus jättis selle nõude rahuldamata järgmiste põhjendustega.

4.3.1. Poolte abielu suhtes kehtib REÕS § 57 lg-te 3 ja 4 järgi AÜE õigus, sest selle riigiga

olid pooled abiellumise ajal kõige rohkem seotud. Kohtule esitati mõlema poole elamisload,

millest nähtub, et abiellumise ajal ja vahetult pärast seda oli poolte elukoht AÜE. Lisaks nähtub

tõenditest, et hageja on kostja suhtes algatanud mitmeid kohtuvaidlusi AÜE-s, pidades seda

kohut õigeks kohtuks ja selle riigi õigust kohalduvaks.

Poolte seoseid ei saa lugeda Eestiga kõige tugevamateks üksnes põhjusel, et MT on kantud

Eesti äriregistrisse. Hageja on väitnud, et MT peamised kliendid asusid AÜE-s, ühingul oli seal

tütarühing ja seal toimus suur osa majandustegevusest. Seega ei saa isegi ainuüksi asjaolust, et

pooled olid ettevõtte juhatuse liikmed või osanikud, teha järeldusi nende seoste kohta Eestiga.

MT kontode väljavõtetest nähtuvad ülekanded tütarühingule või seoses muu äritegevusega Abu

Dhabis. MT majandustegevust AÜE-s tõendavad teisedki tõendid. Eeltoodust saab järeldada,

et MT peamine majandustegevus ei toimunud Eestis, vaid AÜE-s.

4.3.2. Kohtu ettepanekul esitasid mõlemad pooled asjatundjate arvamused selle kohta, milline

on AÜE õiguse sisu seoses abielu ja abieluvaralepingu sõlmimisega.

Hageja esitas Dubai Advokaadibüroo arvamuse ja kutselitsentsi. Seega on arvamuse koostaja

pädev. Arvamuses leiti, et oma identiteedi, tausta ja perekonnaliikmete ja nime kohta

valetamine enne abielu sõlmimist eesmärgiga veenda kedagi abielluma, on AÜE õiguse

tähenduses pettus, kui kohus loeb selle tõendatuks. Pettuse tõttu saab lepingu tühistada, kui

teine lepingupool oli eksimuses soovitud asjaolu suhtes, näiteks lepingu eseme omadustes või

teise lepingupoole isikus. Samas on viidatud kostja suutmatusele täita antud lubadusi.

Maakohus märkis, et kuigi põhjendatud arvamuse esitas pädev isik, on see sisult lakooniline

ega too täpselt välja, kas või millised normid kohalduvad nimelt abielude sõlmimisele.

Kostja esitas USA advokaadi Z arvamuse. Tema tutvustusest nähtub märkimisväärne ja

pikaajaline töökogemus vaidluste lahendamisel mitmetes Araabia riikides, mistõttu puudub

alus kahelda tema pädevuses. Arvamuses on viidatud mitmetele kohalduvatele õigusaktidele,

sh AÜE föderaalseadusele nr 28 isikustaatuse kohta (On Personal Status, edaspidi: AÜE

isikustaatuse seadus), mis käsitleb lepingulisi vaidlusi ja abielulepinguid. Seega on arvamuses

spetsiifiliselt selgitatud neid õigusnorme, mis on kohalduvad abielulepingute sõlmimisele.

Arvamuse kohaselt on hagis toodud vaidlusküsimusi juba AÜE-s lahendatud, mistõttu saab

vaidlusi jätkata ainult AÜE süsteemis, mitte Eestis. Abielulepingute osas leiti, et kui abikaasa

vaidlustab abielu kehtivuse, peab ta tõendama, et ta kas esitas selgesõnaliselt enne abielu

sõlmimist abielulepingule väidetavad tingimused või tugines enda kahjuks naise poolt

väidetavalt tehtud petlikele avaldustele. Kui abikaasa jõukus ja kuninglik päritolu ei olnud

abielulepingu sõlmimise tingimuseks, ei saa see arvamuse järgi olla abielu tühistamise aluseks.

Kui need tingimused olid täidetud, kaotas abikaasa abielu tühistamise õiguse, kuna ta nõustus

vaikimisi või selgesõnaliselt muutunud tingimustega. Vaikimisi nõustumine toimub ühe aasta

möödumisel tingimuse rikkumisest, kui õiguse omanik oli rikkumisest teadlik. Viidates

8 (19)

samadele sätetele, millele viitas hagejale arvamuse koostanud advokaadibüroo, leidis kostjale

arvamuse koostanud isik, et petetud pool peab olema petja avaldustele mingil moel tuginenud.

4.3.3. Maakohus leidis, et AÜE õiguse alusel ei ole hageja ja kostja vaheline abielu kehtetu.

Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta sõlmis kostjaga abielu üksnes põhjusel, et viimane

on jõukas Saudi-Araabia kuningliku perekonna liige. Hageja on korduvalt rõhutanud, et ta

abiellus kostjaga tunnete pärast. Iseäranis on hageja väitnud, et ta ei abiellunud kostjaga viimase

varandusliku seisundi tõttu. Seega ei olnud abielu sõlmimisel eeltingimusteks need asjaolud,

mis hageja arvates osutusid hiljem ebaõigeteks. Lisaks on hageja esitanud AÜE õiguse kohaselt

nõude hilinemisega. Hagiavaldus esitati kohtule 11. juunil 2018, kuid pooled abiellusid

14. veebruaril 2016 ja nõude esitamiseks ette nähtud ühe aasta pikkune tähtaeg möödus seega

juba 14. veebruaril 2017.

4.3.4. Tõendamata on hageja väited, et kostja pettis teda enda isiku kohta ebaõigete andmete

esitamise ja identiteedi varjamisega. Abielutunnistuses on kostja õige nimi, sünnikuupäev ja

sünnikoht. Nende andmete alusel pidi hagejale olema arusaadav, kes on kostja. Kostja ei ole

abiellumisel oma isiku ega identiteedi kohta hagejale valeandmeid esitanud.

Abielutunnistuses on kostja nimeks märgitud Y. Seega pidi hagejale hiljemalt

14. veebruaril 2016 olema teada, et kostja perekonnanime hulka ei kuulu nimi F. Kostja tegelik

nimi oli hagejale teada. Hageja esitas kohtule Wikipedia artikli Saudi-Araabia kuningliku

perekonna kohta, mille kohaselt kannavad perekonna liikmed nime F. Kuna kostja ei avaldanud

abiellumisel, et ta kannaks sellist nime, pidi hagejale hiljemalt abielu sõlmimisel olema

arusaadav, et kostja ei kuulu Saudi-Araabia kuningliku perekonna hulka.

Hageja esitas kohtule fotod kostja passidest. Hageja ei selgitanud, kuidas ta sai neist fotod teha,

kui kostja oma identiteeti varjas. Hageja väitis, et dokumendid on võltsitud ja seda tõendab

nendes erinevate isikukoodide olemasolu, kuid üheski hageja esitatud passi koopias ei ole

kostjal isikukoodi. Hageja ei eitanud, et enne abiellumist saatis kostja talle mitu pilti oma

passidest, juhiloast ja Malta elamisloast. Seega oli hagejale juba enne abiellumist teada kostja

isik ja tema õiged isikuandmed. Eluliselt pole usutav, et enda sõnul laiaulatusliku rahvus-

vahelise ärikogemusega hageja võis tõsimeeli uskuda, et abiellub Saudi-Araabia printsessiga.

Tähtsust ei oma kostja allkirjad, sest kostja tegelik nimi ja identiteet oli hagejale teada.

Hinnates kogumis tõendeid (WhatsAppi sõnumid, e-kirjad aadressilt XXX, fotod visiitkaardist

ja sõnumitest, F e-kiri) leidis maakohus, et isegi kui kostja püüdis enne abiellumist avaldada

hagejale muljet ja esineda aadlisoost või jõuka isikuna, ei ole tõendatud hageja väited pettuse

kohta. Hiljemalt abiellumise päeval sai hageja teada kostja õiged isikuandmed. Hageja ei väida,

et abiellus kostjaga ainult tingimusel, et viimane oleks kuningliku perekonna jõukas liige.

Hageja ei väida, et kostja oleks enne abiellumist andnud talle abieluga seoses lubadusi,

tuginedes oma kuninglikule päritolule ja jõukusele. Vastupidi, hageja on ise korduvalt

rõhutanud, et abiellus kostjaga tunnete tõttu ega soovi tugineda tema varalisele seisundile.

Seega ei ole hageja tõendanud, et kostja oleks teda abielu sõlmimisel petnud AÜE õiguse

tähenduses. Hagi ei ole hageja samuti esitanud õigeaegselt.

Hagiavalduse esitamise päeval või sellele eelneval päeval saadetud kolmandate isikute e-kirjad

ei ole usaldusväärsed tõendid. E-kirjade alusel ei saa tuvastada, kas kirjades nimetatud isikud

tegelikult eksisteerivad, kas või milliseid kokkupuuteid oli neil kostjaga, milliste asjaolude

alusel nad oma arvamuse on kujundanud ning kas on üldse tegu kostjaga. Hagejale olid

abiellumise päevast teada kostja õiged isikuandmed, seega ei saa kolmandate isikute e-kirjad

tõendada hageja petmist abiellumisel.

Tunnistajana üle kuulatud kaasosaniku ütlused ei ole usaldusväärsed. Kaasosanik kinnitas, et ta

on vaidluse asjaolusid arutanud enne istungit hageja esindajaga ja talle selgitati

kohtudokumente, ta on vaidlusega hästi kursis ja seisab oma sõbra huvide eest, ta on

majanduslikult huvitatud vaidluse lahendamisest hageja kasuks. Lisaks tasus kaasosanik

9 (19)

hagiavalduse esitamisel riigilõivu. Seega on kaasosanik isiklikult huvitatud vaidluse

tulemustest ja andis ütlused eesmärgiga tõendada hageja väiteid.

4.3.5. Abielu kehtetuks tunnistamise nõuet ei saa rahuldada Eesti õiguse alusel. PKS § 9 lg 1

p 2 ei kohaldu, sest tõendamata on väide kostja varasema abielu kohta. Samuti ei saa hagi

rahuldada PKS § 9 lg 1 p 5 alusel, sest hageja ei tõendanud, et teda oleks abielluma sunnitud

või teda oleks abielu sõlmimisel petetud. Kostja ei varjanud oma identiteeti või isikuandmeid.

Kui kostja varaline seisund ja sotsiaalne staatus ka ei osutunud sellisteks, nagu hageja lootis, ei

anna see alust tunnistada abielu kehtetuks. Varalisele seisundile tuginemise välistab PKS § 9

lg 2. Kui ühe abielluja ootused partneri suhtes ei täitu, ei tähenda see abiellumist pettuse teel.

Lisaks on hagi esitatud hilinemisega tulenevalt PKS § 13 lg-st 2. Hageja pidi hiljemalt

abiellumise päeval saama teada kostja tegelikud isikuandmed ja pettuse ilmikstuleku tõttu oleks

ta pidanud hagi esitama hiljemalt 14. veebruaril 2017. Hagiavaldus esitati 11. juunil 2018.

4.4. Järgmisena lahendas maakohus nõude (1) MT osa saamiseks, mis jäi samuti rahuldamata.

4.4.1. Abieluvaralepingus ei osanud hageja ja kostja avaldada, millise riigi õigus kohaldub

nende varalistele suhetele. Seega ei ole pooled valinud varasuhetele kohalduvat õigust. REÕS

§ 58 lg 3 näeb selleks puhuks ette, et abikaasade varalistele õigustele kohaldatakse abielu

üldistele õiguslikele tagajärgedele kohaldatavat õigust abielu sõlmimise ajal (REÕS § 57).

Hageja on alusetult leidnud, et siis võib lähtuda poolte seostest, mis on tekkinud abielu ajal.

REÕS näeb selgelt ette, et lähtuda tuleb abielu sõlmimise ajal kohalduvast õigusest, mis

käesoleval juhul on AÜE õigus.

4.4.2. Dubai Advokaadibüroo arvamuse kohaselt oleks hagejal olnud õigus nõuda

abieluvaralepingu tühistamist, kui kohus loeb tõendatuks, et kostja esitas valeväiteid oma

identiteedi ja finantsseisundi kohta. Edasi on arvamuses viidatud tsiviilseadustiku (Civil

Transactions Law, edaspidi: AÜE tsiviilseadustik) art-le 195, mille kohaselt on lepingu poolel

õigus leping tühistada, kui ta oli eksimuses soovitud asjaolu suhtes. Ka kostja asjatundja

memorandumis on märgitud, et petetud poolel võib olla alus lepingu tühistamiseks. Seega saab

esitatud asjatundjate arvamustest järeldada, et AÜE õigus ei näe ette, et abielu tühisuse korral

on automaatselt tühine abieluvaraleping.

4.4.3. Tõendatud ei ole hageja väited abielu sõlmimisest pettuslikel asjaoludel. Kuna abielu

on kehtiv ja abikaasade varalistele suhetele kohaldub AÜE õigus, ei saa abieluvaralepingut

lugeda automaatselt tühiseks ega sellest tulenevalt rahuldada hageja nõuet (1).

4.5. Lõpuks lahendas maakohus nõude (4) abieluvaralepingu kehtetuse tuvastamiseks ja

leidis, et selle nõude rahuldamist võimaldavad väited kas puuduvad või on tõendamata.

4.5.1. Hageja ei toonud esile asjaolusid, millest võiks järeldada, millised olid tema ootused ja

soovid abieluvaralepingu sisu osas ning millega teda peteti. Kui ka ei realiseerunud hageja

ootused ja lootused seoses abikaasa isikuga, ei tähenda see, et leping sõlmiti pettusega.

4.5.2. Pooled sõlmisid notariaalselt tõestatud abieluvaralepingu. Lepingu preambulasse

märkis notar tulenevalt tõestamisseaduse (TõS) § 17 lg-st 1, et pooled ei valda piisavalt eesti

keelt. Samas nähtub lepingust, et pooled ei nõudnud kirjalikku tõlget ja taotlesid suulist tõlget

eesti keelest saksa keelde. Seega selgitas notar TõS § 17 lg 2 alusel välja poolte keeleoskused

ja tõlkis neile lepingu keelde, mida nad valdasid. Notariaalakti märgitud kinnitustega on

vastuolus hageja väited, et talle ei tõlgitud lepingut arusaadavasse keelde. Abieluvaralepingust

ei nähtu, et notaril oleks tekkinud kahtlusi poolte tegeliku tahte osas. Eluliselt ei ole usutav, et

hageja ei mõistnud, millise lepingu ta sõlmib ja mis on selle lepingu tagajärjed.

4.5.3. Asjaolu, kas hageja sai või ei saanud kostjalt lepingus märgitud summat, ei anna alust

lepingu tühistamiseks. Hageja võib esitada nõude lepingu täitmiseks, kui kostja on jätnud

täitmata lepingulise kohustuse. Poolte esitatud asjatundjate arvamusest ei nähtu, et

abieluvaralepingus toodud kohustuse täitmata jätmine annaks õiguse nõuda lepingu tühistamist.

10 (19)

Lisaks tuleneb võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg-st 4, et kui võlausaldaja on talle kohustuse

täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli

võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Seega olukorras, kus hageja on andnud kinnituse raha

saamise kohta, tuleb eeldada kohustuse täitmist. Hageja ei esitanud ühtegi asjaolu ega tõendit,

mis selle eelduse ümber lükkaks.

4.5.4. Hageja väitis, et ta esitas tehingu tühistamise avalduse hagiavalduses. Hagiavalduses on

hageja aga esitanud avalduse mitte abieluvaralepingu, vaid müügilepingu tühistamiseks. Tegu

ei ole nõuetekohase tühistamise avaldusega, sest tehingu teisele poolele peab olema arusaadav,

millist tehingut tühistatakse. Hageja, kostja ja kaasosanik sõlmisid 8. augustil 2016 ka

osaühingu osa müügilepingu ja tagasiostuõiguse osalise lõpetamise kokkuleppe. Seega ei ole

võimalik hagiavaldusest selgelt mõista, millist tehingut hageja tühistab. Hagiavalduses on

hageja väitnud, et tehingu tühistamise põhjuseks on kostja poolt ebaõigete andmete avaldamine

abiellumise eesmärgil. Seda, et kostja ei ole Saudi-Araabia kuningliku perekonna liige, pidi

hageja teada saama juba abiellumise ajal ning need asjaolud pidid talle teada olema järelikult

ka abieluvaralepingu sõlmimise ajal. Seega isegi juhul, kui tegu oleks kohaste asjaoludega,

millele tugineda lepingu tühistamisel, on tühistamise avaldus esitatud hilinemisega.

4.5.5. Hageja väited valeidentiteedi kasutamises ja hageja abiellumiseks survestamiseks on

jäänud tõendamata. Hageja ei ole selgitanud, kuidas olid need asjaolud olulised

abieluvaralepingu sõlmimisel. Hageja ei ole samuti põhistanud ega tõendanud, et kostja väited

tema varasema ärilise kogemuse olemasolu ja perekonna varalise seisundi kohta osutusid

ebaõigeteks ning nimelt nendele asjaoludele tuginedes sõlmis ta abieluvaralepingu. Eeltoodust

lähtudes ei ole võimalik rahuldada hageja nõuet (4).

4.5.6. Hageja nõuet ei saaks rahuldada ka TsÜS § 94 lg-te 1 ja 2 alusel, sest tehingut ei saa

pettuse tõttu tühistada lihtsalt põhjusel, et tehingu teine pool ei osutunud sotsiaalselt staatuselt

selliseks, nagu üks pool lootis. Hageja ei väitnud ega tõendanud, et abieluvaralepingu

sõlmimise üheks oluliseks eeltingimuseks oli kostja kuulumine Saudi-Araabia kuninglikku

perekonda, millest tulenevalt lootus hageja tehingu läbi saada hüvesid, milliseid ta ei saanud.

Hageja väited on jäänud paljasõnalisteks.

4.6. Lõpetuseks määras maakohus menetluskulud kindlaks rahaliselt. Kostja esindaja ajakulu

on põhjendatud 79,6 t ulatuses hinnaga 120 eurot/t – kokku 11 462,40 eurot (käibemaksuga).

Kostja tõlkekulu on tõendatud kahe arvega kokku 525,79 euro ulatuses. Kokku mõistis

maakohus hagejalt kostja kasuks välja menetluskulu 11 988,19 eurot (=11 462,40 + 525,79) ja

vastavalt kostja taotlusele sellelt summalt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

alates vaidlustatud otsuse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.

POOLTE SEISUKOHAD

5. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja hagi

nõuetes (1), (2) ja/või (4) rahuldada. Nõude (3) osas hageja maakohtu otsust ei vaidlusta.

Menetluskulud palub hageja panna kostja kanda või teise võimalusena jätta need poolte endi

kanda. Kaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised.

5.1. Esiteks jättis maakohus ebaõigesti nõude (2) rahuldamata.

5.1.1. Maakohus lähtus kohalduva õiguse määramisel ekslikult REÕS § 57 lg-test 3 ja 4.

Abielu kehtetus ei seondu abielu üldiste tagajärgedega, st abikaasadele abielust tulenevate

õiguste ja kohustustega. REÕS § 60 lg 3 ja § 56 järgi oleks abielu kehtetust tulnud hinnata Eesti

ja/või Malta õiguse kohaselt.

5.1.2. Maakohus hindas tõendeid vääralt, sest andis neile eelmenetluses lõpphinnangu ega

hinnanud tõendeid kogumis

11 (19)

-

maakohus on suures osas hinnanud tõendeid vastavalt rangele ent naiivsele

põhimõttele, et igast konkreetsest tõendist peab nähtuma hageja eksitamine kostja

valeidentiteediga. Kui kohtu hinnangul konkreetne tõend seda ei näidanud, tagastas

kohus tõendi kui asjakohatu või leidis lihtsalt, et konkreetne tõend ei tõendanud hageja

väiteid pettuse toimepanemise kohta. Iga hageja esitatud tõend tõendas mingit detaili

suuremast kostja rafineeritud skeemist, mille eesmärgiks oli hagejat järkjärguliselt

veenda, et kostja on F päritolu;

-

maakohus ei rahuldanud hageja taotlust tema vande all ülekuulamiseks, kuulates vande

all üle üksnes kostja. Samas sätestab TsMS § 346 lg 2, et abieluasjas ja põlvnemisasjas

kohustab maakohus pooli isiklikult kohtusse ilmuma ja peab nad ära kuulama. Pooli

tuleb kohustada isiklikult kohtusse ilmuma eelkõige juhtudel, kui vaidluse all on abielu

kehtivus või kestus;

-

maakohus hindas ebaõigesti 9. augustil 2016 kostja allkirjastatud MT ainuosaniku

otsust, leides, et F ei ole kostja allkirjast välja loetav. Samas on ilmne, et nimele Y on

allkirjale lisatud veel üks nimi. Kui maakohtu hinnangul ei olnud allkiri selgelt loetav,

oleks kohus pidanud sellele ning võimalikule ekspertiisi vajadusele tähelepanu juhtima

eelmenetluses, mitte otsuses;

-

maakohus leidis põhjendamatult, et 8. veebruari 2016 Stockholmi hotelli broneeringust

ei saa järeldada, kes e-kirjad tegelikult saatis. Kostja on möönnud, et XXX oli tema

e-posti aadress. See tõendab, et kostja tegi hotelli broneeringu, kasutades valenime F.

Valenime kasutamisel eesmärgiks oli hagejas mulje loomine, et kostja on kuninglikku

päritolu;

-

maakohus hindas ebaõigesti suhtluskeskkonnas WhatsApp vahetatud sõnumeid, kostja

fotosid endast, Wikipedia artiklit sõna „Lalla“ tähenduse kohta, kostja isikut

tõendavaid dokumente ning mitme isiku kirjalikke selgitusi, mis koostoimes tõendasid

hageja väiteid kostja valeidentiteedi esitlemise kohta;

-

maakohus pidas alusetult kaasosaniku ütlusi ebausaldusväärseks, sest need olid

kooskõlas dokumentaalsete tõenditega;

-

maakohus ei arvestanud vastuoludega kostja ütlustes, kostja tunnistaja valeütlustega

ning kostja esitatud võltsitud tõenditega väidetavalt hagejale ning MT-le antud laenude

kohta;

-

maakohus oleks pidanud järeldama, et pettuse toimepanek on tõendatud. Hageja

tugines väitele, et kostja esitatud valed oma päritolu kohta välistasid kostja ja hageja

vahel usaldusliku kooselu loomise ning kostja manipuleeris hageja abiellumisotsust

väidetega, et tema kuninglik perekond nõuab seda. Seega kallutas kostja valeväidete

esitamisega hageja tahet abielu sõlmimiseks. See täidab TsÜS § 94 lg 1 järgse pettuse

üld-definitsiooni. Kostja poolt oma tegeliku identiteedi varjamine oli abielu seisukohalt

oluliste isiklike asjaolude varjamine, mis vastab PKS § 9 lg 1 p 5 järgse pettuse

eridefinitsioonile.

5.1.3. Hageja sai pettuse aluseks olevatest asjaoludest teada mais 2018 ja pöördus hagiga

kohtusse juunis 2018. Seega ei ole nõudeõigust kaotanud Eesti ega AÜE õiguse kohaselt.

5.1.4. Nõude (2) saab rahuldada AÜE õiguse alusel. Hageja esitatud õigusarvamuse kohaselt

on pettuse toimepanekul sõlmitud abielu AÜE tsiviilseadustiku õigusnormide alusel tühistatav.

Tõendamaks arvamuse usaldusväärsust esitas hageja nii arvamuse väljastanud õigusbüroo

riikliku tegevuslitsentsi kui ka arvamuse kirjutanud juristi kutsetunnistuse. Samas lähtus

maakohus kostja esitatud asjatundja arvamusest, mille on koostanud USA-s tegutsev jurist,

mitte AÜE õiguse ekspert.

5.2. Teiseks lahendas maakohus ebaõigesti nõude (4).

5.2.1. Maakohus määras valesti kohalduva õiguse:

12 (19)

-

kohus lähtus valest eeldusest, et poolte ühine seos on tugevam AÜE-ga. Poole kohtusid

erinevates riikides, seega ei olnud kokkupuude AÜE-ga tugevam võrreldes teiste

riikidega, kus nad kohtusid. Samuti ei saa elamislubadest järeldada, et mõlemal poolel

oli AÜE-s elukoht. Hagejal oli AÜE elamisluba, sest ta käis seal tööülesandeid täitmas

ja elamisloaga oli lihtsam äri ajada. Hagejal ei ole kunagi olnud AÜE-s püsivat faktilist

elukohta, tema elukoht on Eestis. Hageja ei ole ka esitanud kostja vastu AÜE kohtusse

nõudeid. Maakohus tegi politseile kaebuse esitamise faktist põhjendamatult kaugele

ulatuvaid järeldusi. Lisaks esitas kostja abielu lahutamiseks hagiavalduse just Eesti

kohtusse, pidades kohalduvaks Eesti õigust;

-

arvestades poolte kummalist suhet, on ühise tugevaima seoses määramisel põhjendatud

lähtuda asjaoludest, mis iseloomustasid nende suhet pärast abiellumist. Pooli ühendas

abielu jooksul kõige tugevamalt MT ja ühise tugevaima seoses määramisel tuleb

lähtuda MT asukohast. Pooled on üksmeelsed, et neil puudusid abikaasadele omased

suhted ja abieluline kooselu ei alanud. MT ühendas pooli kõige enam, st mõlemad

pooled olid abielu jooksul MT osanikud ja juhatuse liikmed. MT on Eesti äriühing,

seega on põhjendatud esitada nõue äriühingu osaluse tagasisaamiseks Eesti kohtusse.

Eelnevat arvestades tuleb järeldada, et pooltel oli ühine tugevaim seos Eestiga.

5.2.2. Abieluvaraleping on tühine (kehtetu) sõltumata kohaldamisele kuuluvast õigusest

-

kuivõrd poolte abielu on kehtetu ja abielu kehtetuse tagajärjed tuleb määrata Eesti

õiguse alusel, on abieluvaraleping PKS § 14 lg 1 alusel automaatselt tühine;

-

teise variandina oleks pidanud maakohus tunnistama abieluvaralepingu kehtetuks.

Hageja esitas hagiavalduses nõude asendada kostja tahteavaldus MT osa hagejale

tagastamiseks ning kirjeldas kuidas ta kaotas kostja mõjutustöö tulemusel MT osa,

andes osaluse 8. augusti 2016 lepingu alusel 100%-liselt üle kostjale. Hageja selgitas

hagis, et ta tühistab lepingu nii pettuse kui ka alternatiivselt eksimuse alusel. Kostjal ei

saanud jääda kahtlust, millise lepingu hageja tühistas. Maakohus järeldas

põhjendamatult, et tühistamine võis olla seostatav samal päeval sõlmitud

tagasiostuõiguse osalise lõpetamise kokkuleppega;

-

hageja tõi esile asjaolud, mille alusel ta abieluvaralepingu tühistas. Hageja nõustus MT

osa kostjale üle andma üksnes tuginedes usaldusele, mille kostja lõi valeväidete abil.

Hageja tugines konkreetsele eeldusele, et MT osa üleandmisel kostjale on võimalik

saada kostja tutvuste abil uusi kliente ja suurendada ühingu käivet;

-

tühistamisavaldus ei ole esitatud hilinenult, sest kostja asus hagejat mõjutama MT osa

üleandmiseks peale abielu sõlmimist ning hageja ei pidanud kostja passist aru saama,

et kostja valetas oma perekonna äriliste sidemete ja varalise seisukorra kohta;

-

hageja tõi maakohtus esile, et ta ei saanud allkirjastamisel aru, et tegemist on just

abieluvaralepinguga. Lepingu sisust nähtub, et lepingut ei tõlgitud hagejale aru-

saadavasse keelde. Notar märkis, et pooled, sh hageja ei valda piisavalt eesti keelt.

Samas tõlgiti leping suuliselt üksnes saksa keelde, mida valdas ainsana kostja. Seega

on tõendatud, et hageja ei mõistnud lepingu tegelikku sisu ning notar ei selgitanud seda

välja. Hageja ekslikku arusaamist kinnitavad ka algse hagiavalduse viited müügi-

lepingule. Hagiavalduse esitamisel ei olnud lepingudokument hageja valduses ja

ärakirja polnud võimalik notarist piisavalt kiiresti saada. Hageja lepingulised esindajad

selgitasid hagejale lepingu sisu ja alles siis sai hageja aru, mis lepingu ta oli tegelikult

allkirjastanud. Hageja soovis seda selgitada vande all antavate ütlustega.

5.3. Kolmandaks jättis maakohus ebaõigesti rahuldamata nõude (1) MT osa saamiseks alusetu

rikastumise sätete alusel, mis tuleneb kas abieluvaralepingu tühisusest või kehtetusest.

5.3.1. Maakohus leidis ekslikult, et hageja loobus alternatiivsest nõudest jagada seltsinguvara.

Hageja käsitles hagiavalduse terviktekstis põhjalikult enda panuseid võimalikku seltsingusse,

13 (19)

kostja panuste puudumist ja kostja võltsitud tõendeid. Lisaks viitas hageja seltsinguvara

jagamisele kohtukõne teesides, kus käsitles seoses seltsingupanustega kostja valeväiteid

laenude kohta. Hageja ei teinud avaldust loobuda seltsingvara jagamise nõudest.

5.3.2. Arvestades hageja panuseid, tulnuks mh seltsingusätete alusel asendada kostja tahte-

avaldus MT osa hagejale üleandmiseks. Hageja tõendas enda rahalisi panuseid poolte vahelises

suhtes, st ülekandeid kostjale või tema kontrolli all olevatele ühingutele ning kostja poolt MT

vara omastamise. Kohus ei ole hageja vastavaid väiteid ja tõendeid otsuses käsitlenud.

5.4. Neljandaks jaotas maakohus valesti menetluskulud. Kohus eiras TsMS § 164 lg 2, mille

kohaselt abieluasjas kannab kumbki pool üldreeglina menetluskulud ise. Juhul, kui ringkonna-

kohus loeb kostja pettuse tõendatuks, on õiglane jätta menetluskulud tervikuna kostja kanda.

6. Kostja vaidleb kaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, milles nõude (1) menetlus osaliselt

lõpetati, samuti menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise osas. Hagi rahuldamata

jätmise otsustus jääb muutmata, aga ringkonnakohus muudab osaliselt selle põhjendusi (TsMS

§ 657 lg 1 p 2¹). Menetluskulud jätab ringkonnakohus poolte endi kanda. Apellatsioonkaebus

rahuldatakse osaliselt. Ühtlasi muudab ringkonnakohus tsiviilasja hinda.

8. Hageja soovib ringkonnakohtus oma nõuete (1), (2) ja (4) rahuldamist ning kulude jätmist

kas kostja või vähemalt poolte endi kanda. Nõude (3) läbi vaatamata jätmise ja kostja

menetluslike taotluste tähelepanuta jätmise otsustused maakohtu otsuses (resolutsiooni p-d 1

ja 3) on TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel jõustunud.

9. Kostja esitas 21. novembril 2022 vastuväited kohtu tegevusele (viidatud kuupäeva seisu-

koha p-d 1.1–1.6). Ringkonnakohus jätab vastuväited rahuldamata, mida põhjendab järgmiselt.

9.1. Ainetu on kostja etteheide 9. juuni 2022 vastuväite lahendamata jätmise kohta. Kohus

lahendas selle 31. oktoobri 2022 istungil protokollilise määrusega (dtl 2619, p 8).

9.2. Kostja heidab ette selgitamiskohustuse rikkumist ja välisriigi õiguse normide ebapiisavat

tutvustamist. See etteheide pole põhjendatud. Ringkonnakohus arutas kohaldatava õiguse

küsimusi pooltega suuliselt ja kirjalikult. Asjas esitatud faktiliste asjaolude ja võimalike

välisriigi õigusnormide kohta oli kostjal piisavalt võimalusi esitada seisukohti. Kohtu

selgitamiskohustus ei tähenda kõigi asjas tõusetunud fakti- ja õigusküsimuste pooltega läbi

rääkimist. Samuti pole kohtul kohustust selgitada pooltele õigusnormide sisu.

9.3. Samuti pole põhjendatud kostja arusaam, et ringkonnakohus eksis apellandi nõuete

ulatuse määratlemisel. Järgnevas p-s 10 põhjendab ringkonnakohus, miks ei tohtinud maakohus

lõpetada osaliselt menetlust nõudes (1). Hageja ei muutnud hagi viisil, mis vajanuks kostja

nõusolekut.

9.4. Kostja vastuväide tema korduvalt esitatud tõendite vastuvõtmata jätmise osas pole vajalik

ega põhjendatud. Pool saab tõendi ebaõigele tagastamisele tugineda kohtulahendi peale

kaevates ega pea selleks esitama vastuväidet asja menetlenud kohtule. Lisaks järgib

ringkonnakohus protokollilises määruses esitatud põhjendusi.

9.5. Kostja ei saa esitada vastuväidet seoses hageja ekspertiisitaotluse lahendamisega. Kui

kostja ei nõustu ringkonnakohtu hinnanguga tõenditele ja selle põhjal tehtava sisulise

otsustusega asja lahendamisel, siis on tal võimalik otsus vaidlustada.

10. Maakohus leidis, et nõude (1) lahendamist seltsingusuhtel rajaneval alusel hageja alates

23. märtsi 2020 hagiavalduse tervikteksti esitamist enam ei soovi. Seetõttu luges maakohus, et

hageja on viidatud alusel nõudest (1) loobunud ja lõpetas selle osas menetluse (vaidlustatud

otsuse resolutsiooni p 2). Ringkonnakohus maakohtu seisukohaga ei nõustu. Nõude (1) ese on

14 (19)

MT osa ja selle üleandmiseks vajalik tahteavaldus. Hageja soovis jätkuvalt nõude (1)

rahuldamist ka kõnealuses terviktekstis. Kohus ei pea ega saagi tükeldada nõuet osadeks

vastavalt alternatiivsetele õiguslikele alustele või faktilistele asjaoludele. Kuivõrd hageja soovis

jätkuvalt nõude (1) rahuldamist, siis ei olnud alust tõlgendada tervikteksti sellest mingiski osas

loobumisena. Neil kaalutlustel tühistab ringkonnakohus vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 2.

Ringkonnakohus saab sama nõude ise sisuliselt lahendada (järgnevas p 18).

11. Ülejäänud osas määratles maakohus õigesti poolte vaidluse kesksed küsimused

(vaidlustatud otsuse p 155). Ühtlasi on õige maakohtu arusaam, et kuivõrd poolte õigussuhetel

on puutumus enam kui ühe riigi õigusega, siis tuleb kohaldatav õigus selgitada välja REÕS

sätete kaudu (REÕS § 1 lg 1). Vaidlus on nii abielu kehtivuse kui ka poolte varaliste suhete üle,

mille osas maakohus asus asjakohaselt määrama kohaldatavat õigust eraldi. Siiski ei nõustu

ringkonnakohus kõigi maakohtu järeldustega kohaldatava õiguse määramisel.

12. Nõudega (2) taotleb hageja poolte abielu kehtetuks tunnistamist. Ringkonnakohus nõustub

maakohtuga, et asja lahendamist on põhjendatud alustada just sellest nõudest. Sama järjekorda

järgib ka hageja oma kaebuses. Esmalt tuleb selgitada välja, millise riigi õiguse järgi saab

hinnata hageja väiteid abielu kehtetuse aluste kohta.

12.1. Vaidluse keskne küsimus on Taanis sõlmitud abielu kehtivus. REÕS § 55 lg 2 sätestab,

et välismaal sõlmitud abielu loetakse Eestis kehtivaks, kui see toimus abielu sõlmimise riigi

õiguse abielu sõlmimise korra kohaselt ja vastas sisuliste eelduste poolest mõlema abikaasa

elukohariigi õigusele. Pooled ei väida, et abielu kehtivust takistaks vastuolu Taani õigusega.

Järelikult tuli kontrollida, kas poolte toonaste elukohariikide õiguses ette nähtud sisulised

eeldused olid täidetud või kas abielu on kehtetuks tunnistatav hageja nimetatud pettuse tõttu.

12.2. REÕS § 56 lg 1 järgi tuleb abielu sõlmimise eeldustele ja sõlmimise takistustele ning

sellest tulenevatele tagajärgedele kohaldada abielluja elukohariigi õigust. REÕS § 60 lg 3 alusel

kohaldatakse abielu kehtetusele sama seaduse §-s 56 nimetatud õigust. Ringkonnakohus

nõustub hageja kaebuse esimese väite õiguskäsitluse ja etteheitega maakohtule. Nimelt lähtus

maakohus kohalduva õiguse määramisel ekslikult REÕS § 57 lg-test 3 ja 4. Abielu kehtetus ei

seondu abielu üldiste tagajärgedega, st abikaasadele abielust tulenevate õiguste ja kohustustega.

REÕS § 60 lg 3 ja § 56 järgi tuleb abielu väidetavat kehtetust hinnata poolte elukohariikide

õiguse kohaselt. Siinjuures tuleb elukohariik määrata abielu sõlmimise aja seisuga.

12.3. Ringkonnakohus leiab, et elukohariik REÕS § 55 lg 2 ja § 56 lg 1 tähenduses on avaram

mõiste kui 31. juulini 2022 kehtinud nõukogu 27. novembri 2003 määruse (EÜ) nr 2201/2003,

mis käsitleb kohtualluvust ning kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist kohtuasjades, mis on

seotud abieluasjade ja vanemliku vastutusega, ning millega tunnistatakse kehtetuks määrus

(EÜ) nr 1347/2000 (Brüssel II bis määrus) art 3 lg 1 järgne alaline elukoht (harilik

viibimiskoht), sest REÕS § 10 järgi saab sama seaduse kohaldamisel lähtuda TsÜS-i sätetest.

TsÜS § 14 lg 2 võimaldab elukohta üheaegselt mitmes kohas, kusjuures igal elukohal on

õiguslikult sama tähendus, nagu ainukesel elukohal. Isik võib elada vaheldumisi kord ühes,

kord teises kohas – siis on mõlemad kohad elukohad ja ajutisel viibimiskohal ei ole elukoha

tuvastamiseks tähtsust (Riigikohtu 6. aprilli 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-16, p 13).

12.4. Maakohus tuvastas hageja elukoha Eestis (vaidlustatud otsuse p 175, sama kinnitab

elukoha andmete väljavõte, dtl 2583), kostja elukoha Maltal (p 154) ja mõlema poole elukoha

AÜE-s (p-d 176 ja 179). Elukohtade tuvastamisel maakohus menetlusnorme ei rikkunud ja

ringkonnakohus lähtub samadest asjaoludest. Eelmises p-s 12.3 märgitu kohaselt võis elukoht

siinkohal uuritavas tähenduses olla korraga mitmes kohas.

12.5. Eelneva põhjal tuleb hageja väiteid abielu kehtetuse kohta hinnata Eesti, Malta ja AÜE

õiguse järgi. REÕS § 55 lg 2 mõttest tulenevalt on nõude (2) rahuldamiseks piisav, et abielu on

kehtetuks tunnistatav neist vähemalt ühe riigi õiguse kohaselt.

15 (19)

13. Eesti õiguses käsitleb abielu kehtetust (sh kehtetuks tunnistamist) PKS 2. ptk. Hageja

kaebuse esimene väide tugineb kahele alusele: esiteks kostja valetas oma identiteedi kohta

(rahvus, päritolu, perekond, nimi) ehk abielu seisukohalt oluliste asjaolude kohta, mis oleks

teinud usaldusliku kooselu loomise võimatuks; teiseks kostja väitis, et tema staatuse tõttu (nn

kuninglik päritolu) ja perekondlike nõudmiste tõttu ei oleks tal ilma abiellumata olnud võimalik

hagejaga edasi suhelda. Õigusliku alusena tugines hageja PKS § 9 lg 1 p-le 5 koostoimes TsÜS

§ 94 lg-ga 1 ja PKS § 9 lg 1 p-le 6. Sellest saab ringkonnakohus aru, et hageja ei tugine enam

kostja väidetavale varasemale abielule.

13.1. PKS § 9 lg 1 p 5 sätestab, et kohus võib abielu kehtetuks tunnistada mh juhul, kui abielu

on sõlmitud pettuse mõjul, sh abikaasa isiklikke asjaolusid varjates, kui need on abielu

sõlmimise seisukohalt olulised. Pettus on isiku tahtlik eksimusse viimine või eksimuses

hoidmine temale ebaõigete asjaolude avaldamise teel, eesmärgiga kallutada isik tehingut

tegema (TsÜS § 94 lg 1). Erinevalt maakohtust leiab ringkonnakohus, et tõendatud on kostja

pettus tema nime ja perekondliku kuuluvuse osas. Kostja allkirjast 9. augusti 2016 osaniku

otsusel nähtub, et ta kasutas tiitlit HRH (Her Royal Highness) ja lisas oma nimele täiendi F

(dtl 40). Nimetaud tiitli kasutamine nähtub ka kuni 17. novembrini 2015 kehtinud passist

(dtl 1555). Mõlemad lisandid viitavad kuninglikule päritolule, mida kostjal tegelikult pole.

Samuti nähtub tiitli HRH kasutamine 8. veebruari 2016 broneeringust (dtl 21–23). Õige on

hageja väide, et sama e-posti aadressi on kostja korduvalt kasutanud, mistõttu selle kaudu tehtud

avaldused on talle omistatavad (vt nt kostja enda esitatud tõendina osaniku otsuse saatmise kiri,

dtl 1477). Samuti nõustub ringkonnakohus hagejaga, et kostja nime ja tiitlite kasutamise osas

ei ole kaasosaniku tunnistajaütlused ebausaldusväärsed. Nimelt puudub igasugune mõistlik

põhjendus, miks pidanuks ta andma nende asjaolude kohta valeütlusi. Seega saab võtta arvesse

ka tema tunnistusest nähtuvat. Tunnistaja ütluste järgi ütles kostja enne poolte abiellumist, et ta

on Saudi kuningliku perekonna liige ja ta perekonnanimi on F (dtl 2276). Viidatud tõendeid

koostoimes hinnates teeb ringkonnakohus järelduse, et kostja avaldas enne abiellumist hagejale

ebaõigeid andmeid oma nime ja perekondliku kuuluvuse kohta.

13.2. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga vaidlustatud otsuse p-s 218, et abielu ei

saa PKS § 9 lg 1 p 5 alusel kehtetuks tunnistada, kui kostja perekondlik kuuluvus või sotsiaalne

staatus ei osutunud selliseks, nagu hageja lootis või võis kostja avaldatu põhjal arvata. Nimelt

peab varjatud asjaolu olema abielu sõlmimise seisukohalt oluline, aga päritolu ega sotsiaalne

staatus sellele tingimusele vähemalt üldjuhul ei vasta. Hageja pole põhjendanud ega tõendanud,

et tal olnuks eriline õigustatud huvi kostja teatava päritolu, perekondliku kuuluvuse või

sotsiaalse staatuse suhtes. Õige on kostja arusaam, et abielu sõlmitakse (ja poolte väidete järgi

sõlmiti ka käesoleval juhul) isikuomaduste ja isikliku meeldivuse põhjal.

13.3. Seevastu ebaõige nime avaldamine on asjaolu, mis vähemalt teataval juhul võib anda

alust kaaluda abielu kehtetuks tunnistamist. Nimi on isiku üks identifitseerimistunnus (vt nt

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27. aprilli 2016 määrus (EL) 2016/679 füüsiliste isikute kaitse

kohta isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ

kehtetuks tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) art 4 p 1). Eksimus teise

abikaasa isikus võib olla abielu seisukohalt oluline.

13.4. PKS § 13 lg 2 teine lause näeb mh ette, et kui abielu on sõlmitud pettuse mõjul, võib

abielu kehtetuks tunnistamise hagi esitada ühe aasta jooksul pettusest teadasaamisest arvates.

See on õigust lõpetav tähtaeg. Ringkonnakohus tuvastab, et hageja sai kostja nime teada

hiljemalt abielludes. Kuigi kostja saatis hagejale juba 13. jaanuaril 2016 oma kahe passi

koopiad, siis olid neis erinevad kanded eesnimede kohta (dtl 1555). Abielutunnistus väljastati

14. veebruaril 2016 ja sellele oli kantud nimi Y, mida hageja võis mõistlikult pidada kostja

ametlikuks nimeks (dtl 1277). See nimi ühtis abiellumise ajal veel kehtivasse passi kantuga.

Järelikult otsustas selles osas maakohus vaidlustatud otsuse p-s 219 õigesti, et hageja

nõudeõigus abielu kehtetuks tunnistamiseks kostja nimest nähtuvate asjaolude osas lõppes

16 (19)

14. veebruaril 2017. Koostoimes eespool p-s 13.2 esitatud põhjendustega tähendab see, et

abielu ei saa kehtetuks tunnistada PKS § 9 lg 1 p 5 alusel.

13.5. PKS § 9 lg 1 p 6 sätestab, et kohus võib abielu kehtetuks tunnistada mh juhul, kui ühe või

kummagi poole kavatsus ei olnud täita abieluseisundiga kaasnevaid kohustusi, vaid abielu on

sõlmitud muude kavatsustega (näilik abielu). Maakohus jättis hageja vastava väite otsuses

käsitlemata, millega rikkus TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8 teist lauset. See rikkumine ei toonud

kaasa ebaõiget lõppjäreldust nõude (2) lahendamisel. Abieluseisundiga kaasnevate kohustuste

täitmata jätmise kavatsust ei saa järeldada sellest, et pooled ei elanud kunagi koos. Tõendamata

jäi hageja väide, et kostja vältis pärast abiellumist hageja püüdlusi kostjaga aega veeta. Ühise

kodu loomata jätmine ja vähene suhtlus pärast abiellumist ei tähenda, et vähemalt ühel poolel

oli abielu sõlmides mingi muu kavatsus. Tõendatud ei ole ka hageja väide, et kostja ainus huvi

oli saada kontroll MT üle. Lisaks ei realiseerunuks nimetatud eesmärk abielu sõlmimisega,

Hageja taotles küll endalt vande all seletuse võtmist, aga hageja teadmised ega mälestused ei

saa kajastada kostja kavatsusi. Järelikult ei ole poolte abielu näilik ja seda ei saa kehtetuks

tunnistada PKS § 9 lg 1 p 6 alusel.

14. Malta õiguses tuleb esmalt kontrollida rahvusvahelise eraõiguse norme ja kui need seda

võimaldavad, siis hinnata hageja väidetavatel alustel abielu kehtetuks tunnistamise võimalusi.

14.1. Malta tsiviilseadustiku (Civil Transactions Law) art 12 järgi saab abielu kehtivuse

objektiivseid eeldusi hinnata kummagi abikaasa riigi õiguse järgi abielu sõlmimise ajal. Sama

seaduse art 11 lg 1 esimese lause põhjal järeldab ringkonnakohus, et „isiku riigina“ tuleb mõista

tema kodakondsusriiki. Maakohtu tuvastatud ja vaidlustamata asjaoludel on kostja puhul on see

riik Saksamaa. Siiski on edasiviide kolmanda riigi õigusele REÕS § 6 lg 2 tõttu välistatud, st

kohaldub Malta materiaalõigus. Hageja kodakondsusriik on Eesti, selles osas on asjakohane ja

piisav eespool p 13 alapunktides märgitu.

14.2. Malta abieluseaduse art 11 lg 2 sätestab, et abielu kehtivuseks peavad olema täidetud kõik

selle seaduse tingimused ning art 18 täpsustab, et formaalseid eelduseid tuleb kontrollida abielu

sõlmimise koha riigi (punkt a), aga sisulisi eeldusi kummagi abikaasa kohta tema elukohariigi

(punkt b) järgi. Sama seaduse § 19 lg 1 sätestab, et abielu on tühine, kui nõusolek abielluda

puudub tulenevalt eksimusest teise poole identiteedi suhtes (punkt b) või kui ühe poole

nõusolekut mõjutati pettusega teise poolega seotud asjaolu suhtes, mis võib oma olemuselt

oluliselt häirida abielulist elu (punkt c). Nii on Malta materiaalõigus sisuliselt sarnane Eesti

õigusega, eelkõige pettuse ulatuse ja mõju osas abielu kehtetuse alusena. Seetõttu on eespool

p 13 alapunktides märgitu asjakohane ka hinnangu andmisel Malta õiguse järgi.

14.3. Malta abieluseaduse art 11 lg 3 näeb abielu kehtetuks tunnistamise hagi esitamiseks ette

tähtaja kaks aastat abielu sõlmimisest. Sarnaselt PKS § 13 lg-ga 2 on see õigust lõpetav tähtaeg.

Poolte abielu sõlmiti 14. veebruaril 2016 ja hageja esitas hagi 12. juunil 2018 – seega pärast

eelnimetatud tähtaja möödumist. Järelikult ei saa hageja ka Malta õiguse järgi edukalt nõuda

abielu kehtetuks tunnistamist, kuigi kostja on teda enda nime osas petnud.

15. AÜE õiguses tuleb samuti kontrollida rahvusvahelise eraõiguse norme ja kui need seda

võimaldavad, siis hinnata hageja väidetavatel alustel abielu kehtetuks tunnistamise võimalusi.

15.1. AÜE isikustaatuse seaduse art 1 lg 3 näeb alates 27. septembrist 2020 kehtivas sõnastuses

ette, et sama seadust kohaldatakse välisriigi kodanikele, kui vähemalt üks neist ei nõua oma

riigi õiguse kohaldamist, aga ka sel juhul kohalduvad AÜE tsiviilseadustiku art-d 12–17, 27

ja 28. Viidatud lõige lisati praegusesse redaktsiooni 2020. aasta föderaalseadusega nr 29

(Federal Decree Law No. (29) of 2020). Varem sätestas AÜE isikustaatuse seaduse art 2 lg 2

teine lause sama põhimõtte, aga ilma viiteta AÜE tsiviilseadustiku sätetele. Ringkonnakohus

leiab, et kohaldada tuleb poolte abiellumise aja õigust. Sel ajal puudus AÜE õiguses norm, mis

oleks igal juhul kohustanud kohaldama AÜE õigust. Hageja on nõudnud Eesti õiguse

17 (19)

kohaldamist ja tagasiviide Eesti õigusele on REÕS § 6 lg 1 järgi võimalik. Järelikult on hageja

suhtes taaskord asjakohane ja piisav eespool p 13 alapunktides märgitu.

15.2. Eelnevast tuleneb, et AÜE õiguse alusel tuleb kontrollida abielu kehtivuse eeldusi üksnes

kostja suhtes, sh kas teda on eksitatud või petetud. Sellistele asjaoludele kumbki pool ei tugine.

15.3. Isegi kui AÜE õiguses ette nähtud aluseid saaks kohaldada hageja suhtes, siis oleks

sarnaselt Eesti õigusega vastav nõudeõigus lõppenud. Nimelt sätestab AÜE isikustaatuse

seaduse art 20 lg 7 samasuguse tähtaja nagu PKS § 13 lg 2, st hagi abielu kehtetuks

tunnistamiseks tuleb esitada ühe aasta jooksul eksimusest või pettusest teadasaamisest. Eespool

p-s 13.4 tuvastatud asjaoludel on hageja nõudeõigus lõppenud ka AÜE õiguse järgi.

16. Senise põhjal saab teha vahekokkuvõtte, et nõue (2) jäi maakohtus lõppjäreldusena õigesti

rahuldamata. Eelkõige on hageja nõudeõigus lõppenud nii Eesti, Malta kui ka AÜE õiguse järgi.

Maakohus ei rikkunud menetlusõigust, kui tagastas pooltele asjakohatud tõendid ja jättis vastu

võetud vaidlustatud otsuse p-des 239 ja 240 esitatud põhjendustel osaliselt arvestamata.

17. Nõudega (4) taotleb hageja abieluvaralepingu kehtetuse tuvastamist. Esimese võimalusena

järeldub lepingu tühisus hageja hinnangul abielu kehtetusest, teise võimalusena tugineb hageja

lepingu tühistamisele eksimuse ja pettuse alusel. Sellegi nõude osas tuleb esmalt selgitada välja

kohaldatav õigus.

17.1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga vaidlustatud otsuse p-s 221, et

abieluvaralepingu osas on asjakohane juhinduda REÕS § 58 lg-st 3. Kui abikaasad ei ole

kohaldatavat õigust valinud, kohaldatakse viidatud sätte järgi abikaasade varalistele õigustele

abielu üldistele õiguslikele tagajärgedele kohaldatavat õigust abielu sõlmimise ajal. Viimase

võimaldavad määrata sama seaduse § 57 sätted.

17.2. Käesoleval juhul ei saa abielu üldistele õiguslikele tagajärgedele kohaldatavat õigust

kindlaks määrata REÕS § 57 lg-te 1–3 järgi. Kuigi mõlemad pooled elasid ka AÜE-s (vt

eespool p 12.4), siis ei ole tuvastatav nende sealne ühine elukoht REÕS § 57 lg-te 1 või 3

tähenduses. Ringkonnakohtu hinnangul tähendab ühine elukoht viidatud normides kohta, kus

abikaasad koos elavad või elasid, mitte aga lihtsalt riiki, kus kumbki abikaasadest alaliselt viibib

või viibis. Samuti ei kohaldu lg 2, sest pooltel pole ühist kodakondsust. Järelikult rakendub

REÕS § 57 lg 4 ja tuleb kohaldada selle riigi õigust, millega abikaasad on muul viisil kõige

tugevamalt seotud.

17.3. Maakohus kohaldas AÜE ja Eesti õigust. Vaidlustatud otsuse põhjendustest on aru saada,

et maakohtu hinnangul olid pooled kõige tugevamalt seotud just AÜE-ga (p-d 171, 176–182),

aga Eesti õigust tuli kohaldada osas, milles välisriigi õigust ei õnnestunud välja selgitada

(p-d 233 ja 234). Hageja vaidlustas maakohtu hinnangu poolte tugevama seotuse osas ja leiab,

et igal juhul tuleb varasuhtele kohaldada Eesti õigust. Ringkonnakohus nõustub selle

järeldusega, aga mõneti erineva põhjendusega. Nimelt näeb AÜE tsiviilseadustiku art 13 lg 1

ette, et abielu varaõiguslikud tagajärjed määratakse mehe riigi õigusega. Käesoleval juhul on

see Eesti õigus kui hageja kodakondsus- ja elukohariigi õigus. Viidatud normi kohaldamine ei

ole vastuolus Eesti õiguse oluliste põhimõtetega (REÕS § 7), sest selle tulemusel kohaldub

Eesti õigus. Ühtlasi on tagasiviide Eesti õigusele lubatav (REÕS § 6 lg 1 teine lause). Neil

kaalutlustel kohaldub poolte kui abikaasade varalistele suhetele ja ka abieluvaralepingule Eesti

õigus.

17.4. PKS § 14 lg 2 esimene lause sätestab, et abielu tühisuse korral on abieluvaraleping tühine.

Eespool p-s 16 tehtud vahekokkuvõtte järgi on poolte abielu kehtiv, st abieluvaraleping ei ole

tühine PKS § 14 lg 2 esimese lause alusel.

17.5. Ringkonnakohus tuvastas eespool p-des 13.1 ja 13.4, et kostja pettis hagejat enne

abiellumist oma nime ja päritolu osas, aga hagejale pidi olema kostja õige nimi teada hiljemalt

alates abielu sõlmimisest. Järelikult ei olnud hageja 8. augustil 2016 abieluvaralepingu

18 (19)

sõlmimise ajal enam eksimuses kostja nime osas. Sarnaselt abielu sõlmimisega, pole ka

abieluvaralepingu puhul abikaasa päritolu ja sotsiaalne kuuluvus sellised asjaolud, mis saaks

mõistlikult kallutada teist abikaasat lepingut sõlmima. Seega ei vasta need omadused TsÜS § 94

lg 1 tunnusele, et ebaõiged asjaolud peavad olema avaldatud eesmärgiga kallutada teist poolt

tehingut tegema. Lisaks pidi hagejale koos kostja nime teada saamisega selguma seegi, et kostja

ei ole F perekonna liige, sest ta ei kandnud sellist perekonnanimel. Neil kaalutlustel leidis

maakohus kokkuvõttes õigesti, et puudus alus abieluvaralepingu tühistamiseks pettuse tõttu.

17.6. Hageja tugineb veel väitele, et ta oli eksimuses abieluvaralepingu sisu ja tähenduse osas,

pidades seda müügilepinguks. TsÜS § 92 lg 1 kohaselt on eksimus ebaõige ettekujutus

tegelikest asjaoludest. TsÜS § 92 lg 2 näeb ette, et tehing on tehtud olulise eksimuse mõjul, kui

eksimus tehingu tegemisel oli sellise tähtsusega, et tehingu teinud isikuga sarnane mõistlik isik

ei oleks samasuguses olukorras tehingut teinud või oleks selle teinud oluliselt teistsugustel

tingimustel. Hageja ei ole põhjendatud, et ta ei oleks tahtnud MT osa kostjale võõrandada.

Seega ei ole müügilepingu asemel abieluvaralepingu sõlmimine käesolevas asjas esile toodud

asjaoludel ja selle konkreetse varaeseme osas oluline eksimus, sest mõlema tehingu asjaõiguslik

tagajärg on sama. TsÜS § 92 lg 3 p-des 1–3 loetletakse tingimused, mille korral saab olulise

eksimuse mõjul tehtud tehingu tühistada. Hageja ei ole toonud esile ega tõendanud, et tema

ekslikku arusaama lepingu sisust võinuks põhjustada kostja teatatud asjaolud (p 1) või et kostja

oleks teadnud hageja ebaõiget arusaama (p 2) või oleks ta samuti lähtunud abieluvaralepingu

asemel müügilepingu sõlmimise tahtest (p 3). Seetõttu puudus hagejal ka õigus abieluvara-

lepingu tühistamiseks väidetava eksimuse alusel.

17.7. Teise vahekokkuvõttena saab märkida, et nõue (4) jäi maakohtus lõppjäreldusena õigesti

rahuldamata.

18. Nõudega (1) taotleb hageja MT osa talle üleandmist ja selleks vajalikku tahteavaldust.

Ringkonnakohus põhjendas eespool p-s 10, miks polnud alust selle nõude menetlust osaliselt

lõpetada. Seega võivad nõude (1) rahuldamise alused tuleneda abielu tühisusest (nõude (2)

rahuldamise korral koostoimes PKS § 14 lg-ga 1 ja TsÜS § 84 lg 1 teise lausega) või

abieluvaralepingu kehtetusest (nõude (4) rahuldamise korral koostoimes TsÜS § 90 lg-ga 2).

Kummalgi märgitud alusel ei saa nõuet (1) rahuldada, sest abielu ega abieluvaraleping pole

kehtetud (vahekokkuvõtted eespool p-des 16 ja 17.7). Hageja avaldas ringkonnakohtu istungil,

et seltsingusätetele tugines ta lähtudes PKS § 14 lg 2 teisest lausest ja maakohtu selgitustest.

Viidatud sätet saab kohaldada ainult abielu tühisuse korral. Hageja ei väida, et pooled oleks

sõlminud lisaks seltsingulepingu või esineks asjaolud, mille korral tuleb nende õigussuhtele

kohaldada seltsingusätteid analoogia korras. Seega sarnaselt eelnevaga ei saa nõuet (1)

rahuldada tulenevalt seltsingu(laadsest) õigussuhtest. Järelikult jäi nõue (1) maakohtus õigesti

rahuldamata.

19. Menetluskulude osas leiab ringkonnakohus erinevalt maakohtust, et need tuleb jaotada

TsMS § 164 lg 1 alusel. Viidatud säte näeb ette üldreegli, et hagilises abieluasjas kannab

kumbki pool oma menetluskulud ise. TsMS § 164 lg 2 võimaldab kohtul jagada kulud sellest

põhimõttest erinevalt, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui

kulude selline jaotus ei oleks õiglane, mh kui see kahjustaks ülemääraselt ühe abikaasa olulisi

vajadusi. Siiski peab esimesest lõikest kõrvalekaldumine olema pigem erandlik ja põhjendatud.

Käesoleval juhul ei tähelda ringkonnakohus põhjust jätta TsMS § 164 lg 1 kohaldamata. Neil

kaalutlustel jäävad mõlema kohtuastme menetluskulud poolte endi kanda. Tulenevalt kulude

jaotusest, pole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata. Vaidlustatud otsus tühistatakse nii kulude

jaotuse kui ka kindlaksmääramise osas.

20. Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus hageja apellatsioonkaebuse osaliselt. Nõue (1)

vaadatakse tervikuna läbi, aga jääb endiselt rahuldamata, samuti jäävad rahuldamata nõuded (2)

ja (4). Seega jääb hagi muus osas peale nõude (3) rahuldamata. Edukas on hageja kaebus

menetluskulude osas, sest need jäävad ringkonnakohtu otsuse järgi poolte endi kanda.

19 (19)

21. Lõpuks käsitleb ringkonnakohus tsiviilasja hinda.

21.1. Maakohtus esitas hageja kokku neli nõuet (1)–(4). Nõue (1) on suunatud varaeseme

saamisele ja selle hind on TsMS § 126 lg 1 järgi nõutud eseme väärtus (järgnevas p 21.2).

Nõue (4) on tuvastusnõue, mille rahuldamise korral oleks hagejal samuti õigus nõude (1)

esemele, st see nõue TsMS § 134 lg 3 mõtte kohaselt asja hinda ei suurenda. Nõuete (2) ja (3)

hind on kummalgi TsMS § 132 lg 1 alusel 3500 eurot.

21.2. Nõude (1) ese on MT osa nimiväärtusega 2080 eurot, mis moodustab 80% osakapitalist.

Hageja avaldas ringkonnakohtu istungil, et muude andmete puudumisel saaks osa väärtust

eeldatavasti hinnata lähtudes MT 2016. aasta majandusaasta aruandes esitatud omakapitali

suurusest ja selle järgi oleks väärtus 99 109,60 eurot (dtl 2611). Hiljem esitatud kirjalikus

seisukohas leidis hageja siiski, et viidatud aruanne ei kajasta piisavalt hästi osa väärtust hagi

esitamise aja seisuga. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et vastavalt TsMS §-le 123 tuleb

tsiviilasja hinna arvestamisel võtta aluseks hagi esitamise aeg. Käesoleval juhul puuduvad

andmed, et kõnealuse osa väärtus oleks 2018. aastal olnud sama nagu 2016. aastal. Pigem

viitavad poolte väited sellele, et osa väärtus on aja jooksul oluliselt kahanenud. Seda kinnitavad

äriregistrist nähtuvad avalikud andmed, mille kohaselt on MT-l praegu täitmata sunniraha

tasumise kohustus, majandusaasta aruanded esitamata ja ühingule on tehtud kustutamishoiatus.

Nii võib vaidlusalune osa praegu olla väärtusetu. Neil kaalutlustel leiab ringkonnakohus, et

nõude (1) hinnaks tuleb määrata vaidlusaluse osa nimiväärtus 2080 eurot.

21.3. Kogu hagihinna leidmiseks tuleb kahes eelmises punktis nimetatud summad TsMS § 134

lg 1 esimese lause alusel liita. Järelikult oli asja hind maakohtus 9080 eurot (= 2080 + 2 × 3500).

Apellatsioonkaebusega ei vaidlustatud maakohtu otsust nõude (3) osas, seega on nüüd asja hind

TsMS § 137 lg 1 kohaselt 5580 eurot ( = 9080 – 3500). Juhindudes TsMS § 136 lg-test 1 ja 4

ning § 137 lg-st 1¹ määrab ringkonnakohus asja hinnad mõlemas kohtuastmes.

21.4. Kui hageja leiab, et ta tasus maa- või ringkonnakohtus ettenähtust enam riigilõivu, siis on

tal õigus esitada taotlus enammakstu tagastamiseks (TsMS § 150 lg 1 p 1). Lõivu tagastab

kohus, kelle menetluses asi viimati oli (TsMS § 150 lg 4 esimene lause). Lõivu tagastamise

nõue lõpeb kahe aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne

menetluse jõustunud lahendiga lõppemist (TsMS § 150 lg 6).

22. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² ja § 173 lg 1 teisest lausest esitab ringkonnakohus otsuse

resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse ja märgib selles

kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Tervikresolutsioonis pole vaja korrata maakohtu

menetluslikku otsustust kostja taotluste kohta (vaidlustatud otsuse resolutsiooni p 3), märkida

tsiviilasja numbrit, milles nõude (3) menetlus lõpetatakse (p 1) ega korrata rahuldamata jäänud

nõuete sõnastust (p 4 alapunktid).

(allkirjastatud digitaalselt)