2-22-101166/20 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. detsember 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-101166

Kohtuasi

X hagi Y vastu võlgnevuse ja viivise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 19. septembri 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

7472,02 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Merli Eichler

Kostja Y (isikukood XXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 19. septembri 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-22-101166

muutmata.

2. Jätta Y apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Y kanda.

4. Määrata kindlaks X ringkonnakohtus hüvitatavate menetluskulude rahaline suurus

ning mõista Y-lt välja X kasuks menetluskulud 588 eurot. Väljamõistetud

menetluskuludelt tuleb alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni kulude hüvitamiseni

tasuda võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja) esitas 12. jaanuaril 2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Y

(kostja) vastu 7431 euro saamiseks. Seoses kostja vastuväitega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus

ja nõue anti üle Pärnu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. Hageja esitas 20. veebruaril 2022 Pärnu Maakohtule kostja vastu hagi, milles palus kostjalt

välja mõista põhivõla 4800 eurot ja 18. veebruari 2022. a seisuga sissenõutavaks muutunud

viivise 2672,02 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt laenas hageja kostjale 30. jaanuaril 2015 7500 eurot ning 1. veebruaril

2015 1500 eurot, s.o kokku 9000 eurot. Laenu tagastamise tähtajaks oli 1. märts 2015. a, mida

pooled pikendasid kuni 1. aprillini 2015, seejärel kuni 1. maini 2015 ning edasi kuni 1. juunini

2015. Kostja on laenu osaliselt tagastanud järgnevalt: 30. juunil 2015 sularahas 2000 eurot;

31. augustil 2015 sularahas 600 eurot; 16. veebruaril 2018 ülekandega 2000 eurot. Tasutud

summadest luges hageja 600 eurot tasutuks intressi katteks. Ülejäänud summad luges hageja

tasutuks põhivõla katteks. Seega võlgneb kostja hagejale veel 4800 eurot.

Pooltevahelist intressikokkulepet (8% tagastamata summalt aastas) tõendavad hageja 6. juuli

2017. a, 7. augusti 2017. a ja 31. augusti 2017. a e-kirjad kostjale ning kostja 6. juuli 2017. a

vastus hagejale. Viidatud kirjas nõustus kostja võla arvestusega, sh intressiga ning ka asjaoluga,

et 31. augusti 2017. a sularaha makse 600 eurot loeti tasutuks kogunenud intresside katteks.

1. juuni 2015. a seisuga oli intressi suuruseks 238,68 eurot. Ülejäänud osa sularaha maksest

arvestas hageja viivise katteks.

Kostjale laenu andmiseks laenas hageja raha oma tolleaegselt elukaaslaselt, kes omakorda

nõudis laenu tagasi hagejalt. Selleks, et omavahelised laenusuhted saaks ühekorraga lõpetatud,

oli hageja nõus, et kostja tasub võla otse C-le. Kostja tunnistas edasises kirjavahetuses C-ga

oma võlgnevust ning palus tähtaja pikendust kuni 13. veebruarini 2018. Täiendavaid makseid

kostja ei teinud. 28. veebruaril 2020 loovutas hageja laenulepingust tulenevad nõuded kostja

vastu Puitex Capital OÜ-le, kuid viimane loovutas nõuded hagejale enne maksekäsu

kiirmenetluse avalduse esitamist tagasi. Kostja on korduvalt oma võlgnevust hageja ees

tunnistanud, viimati 18. detsembri 2019. a e-kirjas. Viidatud e-kirjale lisatud tabelis on üheselt

ja arusaadavalt välja toodud ka kostja võlgnevus hagejale eraisikuna summas 6926 eurot.

Hageja hinnangul ei ole nõue aegunud. Nõude aegumistähtaeg katkes ja algas uuesti nii

16. veebruaril 2018, kui kostja tagastas hagejale laenu osaliselt summas 2000 eurot, kui ka

18. detsembril 2019, kui kostja edastas hagejale e-kirjaga kinnituse kostja kui eraisiku

laenukohustuse olemasolu kohta. Viimati nimetatut tuleb lugeda nõude tunnustamiseks

(tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 158 lg-d 1 ja 2).

Kostja vastuväited

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Hagejal ei ole poolte vahel sõlmitud laenulepingust tulenevaid nõudeid kostja vastu, sest hageja

on nõuded 28. veebruaril 2020 loovutatud Puitex Capital OÜ-le. Maksekäsu kiirmenetluse

avalduse esitamise hetkel, s.o 12. jaanuaril 2022 ei olnud Puitex Capital OÜ nõuet kostja vastu

hagejale tagasi loovutanud. Hageja on tõendina esitanud küll pildi dokumendist pealkirjaga

„Nõude tagasiloovutamise kokkulepe“, millel on kuupäevaks märgitud 11. jaanuar 2022. a,

kuid tegemist on fiktiivse dokumendiga. Ka ei ole hageja kostjat teavitanud sellest, et nõue on

hagejale tagasi loovutatud. Hageja on koostanud ja allkirjastanud nõude tagasiloovutamise

dokumendi tagantjärgi. Sellele viitavad ka pildi metaandmed.

Alternatiivselt leidis kostja, et hageja nõue on TsÜS § 164 lg-st 1 tulenevalt aegunud. Vastavalt

hagis esitatule oli laenulepingust tuleneva kohustuse täitmise tähtaeg 1. juuni 2015. a. Ka siis,

kui lugeda hagis toodud erinevaid kostja toiminguid aegumise katkemiseks TsÜS § 158 mõttes,

on viimaseks aegumise uuesti algamise kuupäevaks 16. veebruar 2018. a, mil hageja teostas

2000 euro suuruse tagasimakse. Ka sellisel juhul on nõue aegunud.

Eksitav on hageja väide nagu oleks kostja veel 18. detsembri 2019. a e-kirjaga kinnitanud

võlgnevuse olemasolu. 2019. a detsembris peetud kirjavahetus hõlmas hageja ja kostja vahelisi

erinevaid ärisuhteid. Kõnealuses e-kirjas oli diskussiooni osaks koos muude teemadega

potentsiaalne tulevikus sõlmitav laenuleping.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Pärnu Maakohus rahuldas 19. septembri 2022. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi ja mõistis

kostjalt hageja kasuks välja võlgnevuse 4800 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised

2672,02 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, mõistes kostjalt hageja kasuks

menetluskuludena välja 2639 eurot ning neilt viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras.

Maakohtu põhjenduste kohaselt puudub poolte vahel vaidlus selles, et hageja ja kostja vahel on

sõlmitud suuline laenuleping ning kostjal on kohustus laen vastavalt laenulepingule tagastada.

Maakohus märkis, et kohtul ei ole alust kahelda, et hageja esitatud nõude tagasiloovutamise

kokkulepe poleks kehtiv või tehtud selles märgitust erineval päeval. Seejuures saaks nõude

loovutamise korral ka menetluse ajal hageja uue võlausaldajana osaleda tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 210 sätete alusel menetluses vähemalt kolmanda isikuna hageja poolel ja

kohtulahend kehtiks ka tema suhtes.

Maakohus leidis, et nõude aegumistähtaeg katkes ja algas uuesti nii 16. veebruaril 2018, kui

kostja tagastas hagejale laenu osaliselt summas 2000 eurot, kui ka 18. detsembril 2019, kui

kostja edastas hagejale e-kirjaga kinnituse kostja kui eraisiku laenukohustuse olemasolu kohta.

Seega ei ole hageja nõue aegunud, sest 18. detsembri 2019. a e-kirjale lisatud tabeli

koostamisega tunnistas kostja enda kui eraisiku võla suurust hageja kui eraisiku ees. Tabeli

koostamise ajal on poolte vahel toimunud ka kirjavahetus. Tabelis märgitud summa 6926 eurot

haakub selleks ajaks tekkinud kostja võlgnevusega.

Apellatsioonkaebus

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega jätta hageja hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Kostja hinnangul jättis maakohus põhjendamatult kohaldamata TsMS § 277, kuigi kostja seda

taotles. Kostja on veendunud, et maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamise hetkel ei olnud

Puitex Capital OÜ nõuet kostja vastu hagejale tagasi loovutanud. Kostja leiab jätkuvalt, et hagi

lisana nr 15 esitatud nõude tagasiloovutamise kokkulepe on fiktiivne ning see on koostatud ja

allkirjastatud tagantjärgi. Seega ei olnud hagejal kostja vastu nõuet. Maakohus on jätnud aga

tähelepanuta asjaolu, et hagi on esitatud isiku poolt, kellel selline õigus puudub. Ka taotles

kostja vastavalt TsMS § 277 lg-le 4 ekspertiisi määramist, kuid maakohus jättis selle taotluse

põhjendamatult rahuldamata.

Lisaks rikkus maakohus tsiviilkohtumenetlusliku võrdse kohtlemise põhimõtet, kui jättis kostja

24. augusti 2022. a menetlustähtaja pikendamise taotluse rahuldamata. Maakohus küsis

põhjendamatult kostja tähtaja pikendamise taotluse osas hageja seisukohta. Kostja hinnangul

on maakohus eelistanud hagejat. Tähtaja pikendamine oli kostja jaoks oluline, sest kostja

sooviks oli käesoleva kohtuvaidluse raames lahendada ära kõik pooltevahelised vaidlused, sh

kaalus kostja ka vastuhagi esitamist.

Ka on kostja jätkuvalt seisukohal, et hageja nõue on aegunud. Poolte vahel 2019. a detsembris

peetud kirjavahetusest ei nähtu käesolevas menetluses esitatud nõude aegumise katkemist.

Kostja ei ole oma käitumisega tunnistanud nõude olemasolu.

Vastustaja seisukoht

6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata

ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kolleegium nõustub maakohtu otsuse õiguslike

põhjendustega ega pea vajalikuks neid täies ulatuses korrata (TsMS § 654 lg 6).

8. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes jätkuvalt selle üle, kas hagejal on kostja vastu

laenulepingust tulenev nõue ning kas see nõue saab olla aegunud. Maakohus leidis, et hagejal

on kostja vastu nõue ning nõue ei ole aegunud. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus

asjaolude tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse normi ning on õigesti kohaldanud

materiaalõigust (vt ka ringkonnakohtu 21. novembri 2022. a määrus; dtl-d 450–452).

9. Pooled ei vaidle selle üle, et nad sõlmisid võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 mõttes

laenulepingu. Hageja andis kostjale laenu 30. jaanuaril 2015 7500 eurot ja 1. veebruaril 2015

1500 eurot. Laenu tagastamise tähepäevaks oli 1. märts 2015, kuid poolte kokkuleppel seda

pikendati. Kostja ei vaidlusta ka laenusuhtest tuleneva võlgnevuse suurust ega arvutuskäiku –

põhivõlg 4800 eurot ja 18. veebruari 2022 seisuga viivis 2672,02 eurot. Pooled ei vaidle ka

selle üle, et hageja loovutas nõude Puitex Capital OÜ-le. Küll aga vaidlevad pooled jätkuvalt

selle üle, kas Puitex Capital OÜ loovutas nõude tagasi hagejale.

10. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et maakohus pidi nõude tagasiloovutamise kokkuleppe

TsMS § 277 lg 4 alusel jätma arvestamata (dtl 47). Nimetatud tõend on lubatav ning see

tõendab, et Puitex Capital OÜ on nõude hagejale tagasi loovutanud. Kostja

apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.

Üksnes kostja väide, et temale teadaolevalt ei allkirjasta hageja kunagi dokumente omakäeliselt,

ei ole piisav, et jätta dokumentaalne tõend tõendina arvestamata.

Samuti ei põhista dokumendi võltsitust ka see, et kostja sai tagasiloovutamisest teada

hagiavalduse kättesaamisel. Esmalt märgib kolleegium, et maksekäsu kiirmenetluses ei ole

tõendite esitamine kohustuslik (TsMS § 482). Teiseks, loovutamisest teatamata jätmine ei

tähenda, et nõude loovutamist ei ole toimunud. VÕS § 172 järgi võib võlgnik keelduda

kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt väljastatud

dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude

loovutamisest kirjalikult teatanud. Praegusel juhul on kostja koos hagimaterjalidega kätte

saanud senise võlausaldaja kirjaliku teate nõude loovutamise kohta.

Lisaks sellele märgib kolleegium, et Riigikohus on väljendanud seisukohta, mille kohaselt ei

välista ainuüksi see, et dokument on allkirjastatud hiljem, mitte lepingus märgitud ajal

(intellektuaalne võltsimine), lepingust tulenevate õiguslike tagajärgede tekkimist (vt 9. aprilli

2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-14766, p 15). Nõude loovutamiseks on piisav senise ja uue

võlausaldaja kokkulepe, üldist vorminõuet nõude loovutamise lepingule selle kehtivuse

eeldusena seaduses sätestatud ei ole. Eelnevast tuleneb, et isegi kui tõendatud oleksid kostja

kahtlused ning nõude tagasiloovutamise kokkulepe oleks allkirjastatud tagantjärele, ei tähenda

see, et sellest ei saa tuleneda õiguslikke tagajärgi. Seega ei oma asja lahendamisel tähtsust, kas

nõude tagasiloovutamise kokkulepe oli allkirjastatud tagantjärele või mitte, mistõttu puudub

kostjal vajadus sellekohase väite tõendamiseks.

11. Kolleegiumil pole alust asuda maakohtust erinevale seisukohale ka selles osas, et hageja

nõue ei ole aegunud. Maksekäsu kiirmenetluse avaldus esitati 12. jaanuaril 2022, s.o kolm

aastat enne viimasest aegumise katkemisest ja uuesti algamisest. Maakohus ei ole rikkunud

kohtuotsuse põhjendamiskohustust ning on poolte väiteid ja tõendeid nõuetekohaselt hinnanud.

Maakohus on tuvastatud asjaoludele õigesti kohaldanud TsÜS § 158 lg-t 1. Kolleegium

nõustub maakohtu järeldusega, et aegumine katkes ja algas uuesti osalise võla tasumisega

16. veebruaril 2018. Samuti nõustub kolleegium maakohtuga, et kostja 18. detsembri 2019. a

e-kirjaga kinnitas kostja laenukohustuse olemasolu. Kostja on koostanud ja saatnud hagejale

tabeli, milles on märgitud „X laen Y-le“ ja summa 6926 eurot (dtl 50). Maakohtu tuvastatu

kohaselt kasutas kostja vaidlusalust nõuet pooltega seotud teiste nõuetega tasaarvestamiseks.

Kostja poolt hagejale saadetud tabel on käsitatav nõude tunnustamisena TsÜS § 158 lg 1

tähenduses. Kui kostja leidis, et tegemist ei olnud olemasoleva nõude tunnustamisega, vaid ta

pidas silmas tulevikus tekkivat kohustust, tulnuks tal oma väidet TsMS § 230 lg 1 järgi

tõendada. Hageja sai mõista kostja poolt koostatud tabelis tehtud arvestusi selliselt, et kostja

tunnustab hageja nõuet ning soovib selle lõpetada (vt Riigikohtu 16. mai 2018. a otsus

tsiviilasjas nr 2-16-11056/34, p 6.4). Kostja ei ole erinevate rahaliste kohustuste kohta tabelit

koostades muid vastuväiteid hageja nõudele esitanud.

12. Kolleegium ei nõustu kostja etteheitega, et maakohus rikkus poolte võrdse kohtlemise

põhimõtet (TsMS § 7). Asja materjalide põhjal ei saa teha järeldust, et maakohus on hagejat

eelistanud. Maakohus on lähtunud TsMS §-st 2, mille kohaselt on tsiviilkohtumenetluse

ülesanne tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult

väikeste kuludega. Samuti peavad menetlusosalised TsMS § 329 lg 1 järgi esitama oma

avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab

ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik.

Kolleegiumi hinnangul ei rikkunud maakohus menetlusõiguse normi, kui küsis hagejalt kostja

tähtaja pikendamise taotluse kohta seisukohta. Sellise taotluse kohta vastaspoolelt seisukoha

küsimine ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt keelatud. Samuti ei ole kostja esile

toonud, et tal oleksid tähtaja pikendamata jätmise tõttu jäänud asja lahendamise tulemust

mõjutavad avaldused ja taotlused esitamata. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul

põhjendatult leidnud, et kostjal oli piisavalt aega vastuhagi esitamiseks (dtl 122).

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

13. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud

menetluskulude jaotust muuta. Kuigi kostja on palunud tühistada maakohtu otsuse terves

ulatuses, ei ole ta menetluskulude kindlaksmääramise kohta sisulisi väiteid esitanud. Kostja ei

ole väitnud, et maakohtu menetluskulud oleks tulnud teisiti jaotada sõltumata sellest, et

maakohus hagi rahuldas.

14. Tulenevalt TsMS § 173 lg-st 1 märgib ringkonnakohus apellatsiooniastme menetluskulude

jaotuse. Apellatsiooniastme menetluskulud jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise

tõttu TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

15. Kolleegium määrab TsMS § 174 lg-te 1 ja 3 järgi kindlaks hageja apellatsiooniastme

menetluskulud.

15.1. Apellatsioonimenetluses on hageja palunud kostjalt välja mõista lepingulise esindaja kulu

588 eurot. Menetluskulude nimekirja järgi on hagejale osutatud õigusabi 3,5 tundi tunnihinnaga

140 eurot (käibemaksuta). Hageja on kinnitanud, et kõik kohtule menetluskulude rahalise

suuruse kindlaksmääramiseks esitatud kulud on kantud seoses praeguse kohtumenetlusega

(TsMS § 176 lg 5) ning ta ei ole käibemaksukohustuslane ega saa kuludelt käibemaksu tagasi

arvestada (TsMS § 174 lg 10).

15.2. Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt

kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud

TsMS § 175 lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetluskulude nimekirja

kohaselt kulus hageja esindajal apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja vastuse koostamiseks 3,5

tundi.

Kolleegium leiab, et taotluses esitatud õigusabikulud on põhjendatud ja vajalikud. Samuti peab

kolleegium konkreetse vaidluse keerukust arvestades lepingulise esindaja tunnihinda 140 eurot

(lisandub käibemaks) põhjendatuks. See ei ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat

tasu.

Eeltoodut arvestades on hageja põhjendatud ja vajalik menetluskulu apellatsiooniastmes 588

eurot. Lisaks peab kostja tulenevalt hageja taotlusest tasuma hüvitatavatelt menetluskuludelt

TsMS § 177 lg 4 järgi viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates

kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni.

16. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)