3-22-608/9 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. detsember 2022, Tallinn

Haldusasja number

3-22-608

Haldusasi

X

kaebus

Eesti

Töötukassa

21.01.2022

otsuse

nr

TVH/22/002897, 24.01.2022 otsuse nr TVT/22/004224 ja

02.03.2022 vaideotsuse nr VO/22/326 tühistamiseks ning

vastustaja kohustamiseks vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Eesti Töötukassa

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 16.01.2023 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui

14 päeva (HKMS § 184).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

Avaldatavas kohtuotsuses asendatakse kaebaja nimi tähemärkidega.

3-22-608

2(17)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (kaebaja) esitas 03.12.2021 Eesti Töötukassale (vastustaja) töövõime hindamise

taotluse1.

2. Vastustaja tuvastas 21.01.2022 otsusega nr TVH/22/0028972 kaebajal osalise töövõime

kestusega 5 aastat perioodil 30.01.2022–29.01.2027. Kaebajal on raske tegutsemispiirang

käelise tegevuse valdkonnas, mille põhjuseks on amputatsioon. Kaebaja kirjeldatud piiranguid

liikumise ning muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkondades ei leidnud tervise

infosüsteemi (TIS) andmetel kinnitust. Kaebajal on parema käe puudumise tõttu piiratud suurte

ja raskete esemete tõstmine ja kandmine ning igapäevatoimingute tegemine. Takistatud on

tegevused, mis vajavad kahe käe koostööd. Kaasuvana esineb seljavalu. Arvestades kaebaja

tervisekahjustuse iseloomu, on tema töövõime 5 aasta jooksul tõenäoliselt vähemuutuv.

3. Vastustaja määras 24.01.2022 otsusega nr TVT/22/0042243 kaebajale töövõimetoetuse

perioodiks 30.01.2022–29.01.2027 summas 8,6241 eurot kalendripäevas.

4. Kaebaja esitas 21.01.2022 ja 24.01.2022 otsuste peale 28.01.2022 vaide4.

5. Vastustaja jättis 02.03.2022 vaideotsusega nr VO722/3265 vaide rahuldamata.

Põhjendused:

5.1. Vastustaja hindas kaebaja töövõime ulatust, võttes arvesse tema taotluses märgitud

hinnanguid oma tervisest tulenevate piirangute kohta ja TIS-i kantud terviseandmed.

Vaidlustatud otsus tugineb eksperdiarvamusele, mille on koostanud Qvalitas Arstikeskus AS-i

ekspertarst (TTO ekspertarst). TTO ekspertarst analüüsis vaidemenetluses veel kord kaebaja

TIS-i terviseandmeid, töövõime hindamise taotlust ja vaides kirjeldatud asjaolusid ning jäi oma

esialgse arvamuse juurde. Vastustaja töövõime hindamise ekspertarst analüüsis samuti

vaidemenetluses kaebaja taotlust, TIS-i terviseandmeid ja vaides kirjeldatud asjaolusid ning

TTO ekspertarsti koostatud eksperdiarvamust ja leidis, et eksperdiarvamuse põhjendused ja

hinnangud vastavad õigusaktidele, töövõime hindamise metoodikale ning faktilistele

asjaoludele, eksperdiarvamus on kaalutlusvigadeta ja õige.

5.2. TTO ekspertarst hindas vaidemenetluses jätkuvalt, et kaebajal on raske tegutsemispiirang

käelise tegevuse valdkonnas, mille põhjuseks on mitut kehapiirkonda haaravad vigastused.

Kaebajal on raskusi suurte ja raskemate asjade tõstmisega, kuna puudub parem käsi. Liigutada

saab hästi, aga ei saa kõike teha. Piiratud on paljude asjade tõstmine, sidumine,

toiduvalmistamine, kodutööde tegemine, hoidmine, remontimine, võsalõikuri, mootorsae jmt

asjadega töötamine, mis nõuavad kahe käega korraga töötamist. Käte sirutamisel hinnatakse

eelkõige õlavöötme, õlaliigete ning küünarliigese seisundist tulenevaid tegutsemispiiranguid.

Antud tegevuse juures hinnatakse võimet tõsta käsi erinevatele kõrgustele ja nende painutamist,

et teostada erinevaid tegevusi. Arvesse võetakse mõlema käe funktsiooni. Kuigi kaebajal

puudub parem käsi, on vasaku käega tegevused võimalikud ja piiranguid ei esine. Tegemist on

mõõduka piiranguga käte sirutamisel. Peenmotooriliste liigutuste sooritamisel on piirang raske.

Kaebaja väidab fantoomvalusid, kuid kroonilise valu retseptiravi pole määratud. Proteesi ei

kasuta. Kaebaja töötab täiskoormusega. Ajutist töölt vabastust haiguslehe alusel ei ole viimase

1 Vastustaja 22.04.2022 esitatud lisa 1.

2 Kaebaja 11.03.2022 esitatud lisa 3.

3 Kaebaja 11.03.2022 esitatud lisa 4.

4 Vastustaja 22.04.2022 esitatud lisa 7.

5 Kaebaja 11.03.2022 esitatud lisa 6.

3-22-608

3(17)

2 aasta jooksul vajanud. Väljastatud juhilubade tervisetõend, juhib autot. Kaebaja on oma

piirangutega 25 aasta jooksul kohanenud.

5.3. Taotluses kirjeldatud piirangud liikumise ning muutustega kohanemise ja ohu tajumise

valdkondades ei leidnud TIS-i andmetel kinnitust. Kaebaja digiloo andmed ei kinnita olulisi

liikumispiiranguid, puuduvad andmed kroonilistest terviseprobleemidest, mis takistaksid

liikumist. Kaebaja pole olnud viimase 2 aasta jooksul töövõimetuslehel liikumisprobleemide

tõttu. Pole vajanud retseptivaluravi ega taastusravi. Töövõime hindamisel arvestatakse, et

istuvat ja seisvat asendit võib vahetada. Seljavalu, skolioos ja hüpertooniatõbi töövõimet

mõjutavaid tegevuspiiranguid ei põhjusta. Digiloo andmed ei kinnita vaimseid piiranguid.

Psüühikahäireid ei ole kaebajal diagnoositud ega kirjeldatud.

5.4. Eelmise ekspertiisi käigus, kui kaebaja töövõime hinnati puuduvaks, on piirang käelise

tegevuse valdkonnas ekslikult täielikuks hinnatud. Ei ole arvestatud, et töövõime hindamise

metoodika kohaselt võetakse hindamisel arvesse mõlema käe funktsiooni.

5.5. Töövõime hindamisel võetakse arvesse isiku üldist töövõimet tööturul, mitte ei arvestata

ainult konkreetsele ametikohale sobivusega. Hindamisel võetakse arvesse kõiki võimalikke

töötamise valdkondi ja seda, et sobimatuid töövõtteid ja -tingimusi on võimalik vältida. Kaebaja

terviseseisundist tulenevad tegutsemise ja osalemise piirangud ei ole sellised, mitte tõttu oleks

tal tuvastatav puuduv töövõime. Kaebajale ei sobi töö, mis nõuab pidevalt kahe käe koostööd.

Kui kaebaja töövõime edaspidi oluliselt muutub ja seda kinnitavad ka TIS-is olemasolevad või

muul moel tõendatavad terviseandmed, on ta võimalik esitada vastustajale uus töövõime

hindamise taotlus.

6. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse vastustaja 21.01.2022 ja 24.01.2022

otsuste ning 02.03.2022 vaideotsuse tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks vaadata kaebaja

taotlus uuesti läbi. Põhjendused:

6.1. Kaebajal on lapseeas amputeeritud parem käsi alates õlaliigesest ehk ülajäse kogu ulatuses.

Käeproteesi kasutamine ei ole rihmade hõõrumise tõttu osutunud võimalikuks ja proteesi

kasutamine takistas kaebajal liikumist enam kui käe puudumine. Lisaks esinevad kaebajal

amputeeritud jäseme fantoomvalud kuni sõrmeotsteni, pingutusel õlavöötmes tõmblused, valud

olemasolevas käes (tõenäoliselt koormuse tõttu), valud seljas, väljakujunenud torakaalne

skolioos (ülajäseme puudumise tõttu väljakujunenud selgroo kõverus) ja hüpertoonia. Kaebaja

vajab abi paljudes toimingutes, sh igapäevatoimingud, riietumine, pesemine, käte ja käsivarte

kasutamine, esemete tõstmine ja kandmine, haaramine, toidu valmistamine, kodutööde

tegemine. Kaebaja ei ole võimeline töötama. Ehkki kaebaja on püsivalt olnud töötajana arvel,

tuleb rõhutada, et selline töösuhe on olnud võimalik üksnes perekondlike sidemete tõttu

(tööandjaks on kaebaja isa – FIE xxxxxxx talu). Selle tõttu võimaldatakse kaebajale

kokkuleppeliselt töist tegevust vaid siis, kui tema terviseseisund seda võimaldab, ja valikuliselt

vaid sellist tööd, mida kaebaja terviseseisund võimaldab, eeldusel, et sellist tööd on üldse anda

(hooajaline ja istuv töö, pidevate puhkepausidega, mida kaebaja on saanud teha ühe käega või

koos abilisega). Seejuures on kaebaja saanud neid tegevusi teha koduses keskkonnas valitud

ajal ehk aeg-ajalt puhata ja hooaja väliselt üldse mitte töötada. Kaebajal ei ole võimalik sellistel

tingimustel olla töösuhtes ühegi teise tööandja juures. Ainuüksi ülajäseme puudumise tõttu on

töö leidmise võimalused äärmisel piiratud. Takistuseks saavad kaebaja kroonilised seljavalud,

valud olemasolevas käes, fantoomvalud puuduvas ülajäsemes ning ülajäseme puudumisest ja

selgroo kõverusest tingitud raskused liikumisel. Kaebaja peab saama töö tegemise ajal pidevalt

puhata ja vajab ka kõrvalabi. Kaebaja ei teadnud, et selline erandlik töösuhe isaga on

tõlgendatav terviseseisundi paranemisena. Vastasel juhul ei oleks ta töösuhet isaga

vormistanud.

3-22-608

4(17)

6.2. Kaebajal tulnuks ainuüksi käelise tegevuse valdkonnas hinnata piirangute arvväärtuseks 4.

Seda leidis ka vastustaja 2017. a toimunud töövõime hindamise käigus. Kaebaja terviseandmed

ei ole paremaks läinud. Käeline tegevus hõlmab kõigis selle osades (käte sirutamine, asjade

liigutamine, käteosavus) kahe käe koos kasutamist. Järelikult viitab ühe käe puudumine

täielikule piirangule.

6.3. Isegi kui alles oleva käe funktsiooni saab eraldi hinnata, ei ole põhjendatud järeldada

automaatselt 50% ulatuses piirangu puudumist. Enamasti on tegevuste sooritamiseks vajalik

mõlema käe koos kasutamist. Kaebaja ei saa kasutada kaht kätt korraga ega ainult paremat kätt,

seega tulnuks käte sirutamise ja asjade liigutamise osas järeldada vähemalt raske või täieliku

piirangu esinemist. Kaebaja saab küll alles oleva käega sirutada ja asju mingil määral liigutada,

kuid väga piiratud ulatuses ja kõik need tegevused, mis vajavad teise käega toetamist, on

täielikult piiratud.

6.4. Lisaks takistavad kaebajal igasugust käelist tegevust alles oleva käe valud (koormus on

kogu aeg ühel käel), selgroo kõverus ja seljavalud ning parema ülajäseme fantoomvalud ja

õlavöötme tõmblused pingutusel. Neid asjaolusid ei ole arvesse võetud. Retseptiravimite

vajaduse puudumine ei tähenda valude puudumist ega sellest tingitud piirangute puudumist.

Kaebaja terviseandmetes on selgelt tuvastatav valude, sh krooniliste valude esinemine ja

ravimite

tarvitamine.

Kaebaja

on

kõrvaltoimete

vältimiseks

teadlikult

kasutanud

retseptiravimite asemel alternatiivseid meetodeid, seetõttu ei saa retseptiravimite kasutamata

jätmist tõlgendada kaebaja kahjuks.

6.5. Vastustaja on hinnanud sõiduki juhtimist ja proteesi mitte kasutamist kaebaja kahjuks.

Sõiduki juhtimine on kaebaja õigus ja vajadus ning ainus võimalus, kuidas kaebaja saab

vajadusel iseseisvalt kodust väljapoole liikuda (kaebaja elab maa piirkonnas). Proteesi pole

rihmade hõõrumise tõttu võimalik kasutada. Seda tuleb teise käega tõsta, mistõttu segab see

rohkem kui ilma proteesita olek. Vastustaja pidanuks arvestama proteesiga mittekohanemisega.

Lisaks tulnuks arvesse võtta nii valude esinemist, kehalist võimekust üldisemalt, samuti teisi

terviseprobleeme, mis kogumis mõjutavad kaebaja töövõimet kõikides võtmetegevustes.

Õlavöötme tõmbluste osas on vastustaja esitanud seisukoha alles kohtumenetluses, jättes

arvestamata, et töövõime mõttes tähendabki käeline tegevus pingutamist, seetõttu on absurdne

järeldada, et õlavöötme tõmblused ei suurenda kaebajal piiranguid. Piirangu esinemise sagedus

on aluseks piirangu raskusastme määratlemisel, mitte piirangu olemasolu hindamisel.

6.6. Ka ajutise töövõimetuse kasutamata jätmist ei saa tõlgendada kaebaja kahjuks. Kaebaja

tööandjaks on isa. Kaebaja saab töötasu ka siis, kui ta tegelikult tervislikel põhjustel tööd teha

ei saa. Seetõttu pole olnud põhjust haiguslehte võtta.

6.7. Puuduv töövõime ei võrdu automaatselt mittetöötamisega. Riiklikult toetatakse nii osalise

kui puuduva töövõimega isikute töötamist. Puuduva ja osalise töövõimega isikute erisus

tööturul tegutsemise vaates seisneb üksnes aktiivsusnõudes, st puuduva töövõimega isikul

puudub kohustus tööd otsida ja töötada.

6.8. Vastustaja on jätnud arvestamata selgroo kõveruse ja seljavalude, parema käe

fantoomvalude, pingutusel kaasnevate õlavöötme tõmbluste ja olemasoleva käe valudega

kaasnevad liikumispiirangud. Samuti on selles valdkonnas jäetud arvestamata üldisest

terviseseisundist ja kehalisest võimekusest (hüpertoonia, rasvumine) tulenevad mõjud kogumis.

Ülajäseme puudumine mõjutab ka kogu keha liikumise funktsiooni. Kaebajal esinevad

piirangud igapäevaselt. Ühel kohal seistes selg väsib, seismine ja istumine põhjustab valu.

Ühegi võtmetegevuse juures ei ole hinnatud kumulatiivset mõju. Ülajäseme puudumise tõttu on

koormus keha ühele poolele olnud aastaid oluliselt suurem ja selg on viltu. Kaebaja õlgade

kõrgused on juba aastaid erinevad. Vildakselgsust ei diagnoosita juhul, kui luud ja liigesed on

3-22-608

5(17)

normaalsed, motoorika ja liikumine normaalne. Skolioos on lülisamba haiguslik kõverdumine

külgsuunas. Skolioos diagnoositakse, kui kõverdus on üle 10° Cobbi skaala järgi. Tegelikkuses

piirab selline olukord koosmõjus valudega seljas ja fantoomvaludega käes kogu liikumise

funktsiooni, eriti pikkade vahemaade läbimist, istumist, seismist. Kaebaja ei mõistnud taotluses

raskuste kirjeldamise olulisust. Kaebaja on kirjeldanud perearstile erinevaid probleeme

põhjalikumalt. Kaebajal esinev piirang liikumise valdkonnas on raske.

6.9. Vaidlust ei saa olla selle üle, et ülajäseme puudumine mõjutab kaebaja vaimset võimekust.

Kaebaja ei suuda käia väljas emotsionaalse või vaimse pingeta ning esineb raskusi (vaimset

pinget ja ärevust) tundmatutesse kohtadesse minekul. Sellise abivajaduse ja terviseseisundi

foonil on selline ärevus ja pinge ilmne. Vastustaja on jätnud sellega arvestamata.

6.10. Kui vastustaja vajas kaebaja töövõime hindamiseks täiendavat teavet, tulnuks kaebaja

suunata arsti vastuvõtule.

6.11. Vastustaja on sama metoodikat kasutades tuvastanud kaebajal varem puuduva töövõime.

Kaebaja terviseseisund on praegusega võrreldes halvem teiste terviseprobleemide kumulatiivse

mõju tõttu.

7. Vastustaja palus jätta kaebuse rahuldamata. Põhjendused:

7.1. Kaebaja töövõime ulatuse tuvastamise aluseks võetav võtmetegevuste arvväärtuste summa

on 7, mis annab ekspertarvamuse andjale kaalutlusõiguse hindamaks töövõime osaliseks või

puuduvaks. TTO ekspertarst hindas kaebaja töövõime osaliseks, kuna tema igapäevategevused

ei ole täielikult takistatud. Vastustaja ekspertarst nõustus vaidemenetluses TTO ekspertarsti

antud hinnangutega ja jäi nende seisukohtade juurde ka kohtumenetluses.

7.2. Olemasolevate andmete alusel ei esine kaebajal vähemalt hetkel sellist seisundit, mis

põhjustaks töövõime täieliku puudumise. Töövõime hindamisel lähtutakse hindamise hetkel

isikul esinevatest haigustest põhjustatud reaalsetest tegutsemispiirangutest. Hindamisel

võetakse arvesse isiku enda poolt kirjeldatud enesehinnangulisi tegutsemispiiranguid, mida

seostatakse olemasolevate objektiivsete terviseandmetega. Olulised ei ole ainuüksi

diagnoositud

haigused,

vaid

neist

põhjustatud

objektiivselt

kinnitust

leidnud

tegutsemispiirangud. Lisaks võetakse arvesse, kas isiku haigus on talle määratud raviga

kompenseeritud.

7.3. Kaebajal ei ole parema käega tegevused võimalikud. Samuti pole võimalikud kahe käega

teostatavad tegevused. Kuid puuduvad andmed, et käeline tegevus oleks täielikult takistatud.

Kaebaja on oma piirangutega 25 aasta jooksul kohanenud. Kaebaja saab teha võimetekohast

tööd. Eelmise töövõime hindamise käigus on hinnatud kaebajal käelises tegevuses esinev

piirang ekslikult täielikuks. Kuigi kaebajal puudub parem käsi, siis teatud kujuga kergetest

esemetest on võimalik kinni haarata ja neid vöö kõrgusel ümber paigutada ka ühe käega.

7.4. Asjaolu, et vastustaja tuvastas 2017. a-l kaebajal puuduva töövõime, ei tähenda, et ka

2021. a taotluse kohta tuleks teha samasugune otsus. Eksperdid ega vastustaja ei ole otsuste

tegemisel seotud varasemate töövõime hindamise otsustega. Lisaks võib inimese

tegutsemisvõime sõltuvalt diagnoosist ajas muutuda, seetõttu tuleb tema töövõimet iga kord

uuesti hinnata. Uue töövõime hindamise taotluse esitamisel toimub uus töövõime hindamine ja

uue taotluse esitamisel ei saa isikul tekkida õiguspärast ootust, et varasemalt hinnatud töövõime

ulatus on tagatud ka järgmise otsusega.

7.5. Töövõime hindamise raames ei ole õigust suunata taotlejat raviarstide vastuvõttudele.

Taotleja suunatakse töövõime hindamise käigus tervishoiuteenuse osutaja vastuvõtule vaid

juhul, kui olemasolevate andmete ja diagnooside põhjal ei ole võimalik isiku töövõimet hinnata

3-22-608

6(17)

(nt andmed on puudulikud või vastuolulised). Dokumendipõhine hindamine on töövõime

eksperthinnangu andmisel valdav protseduur, sest töövõime hindamiseks vajalikud

terviseandmed on juba olemas. Asjakohaste terviseandmete olemasolu aitab tagada kohustus

käia 6 kuu jooksul enne töövõime hindamise taotluse esitamist perearsti, taotlejat põhiliselt

raviva eriarsti või töötervishoiuarsti vastuvõtul. Vaidlustatud otsuste tegemise ajal ei nähtunud

kaebaja täidetud töövõime hindamise taotluse ja tema ravidokumentatsiooni vahel sellist

vastuolu,

mis

vajanuks

kaebaja

saatmist

töövõime

hindamise

menetluse

käigus

tervishoiuteenuse osutaja vastuvõtule. Andmed töövõime hindamiseks olid olemas ja ei

esinenud vasturääkivusi.

KOHTU PÕHJENDUSED

8. Kaebaja vaidlustab töövõime hindamise otsust, millega tuvastati kaebajal osaline

töövõime. Kaebaja leiab, et tal puudub töövõime. Lisaks vaidlustab kaebaja töövõimetoetuse

määramise otsust ja viidatud otsuste vaidlustamisel tehtud vaideotsust.

9. TVTS § 5 lg 1 järgi tuvastatakse töövõime hindamisega pikaajalise tervisekahjustusega

isiku töövõime ulatus. Sama paragrahvi lg 2 järgi võetakse töövõime hindamisel arvesse isiku

terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende prognoosi ja

eeldatavat kestust. Sama paragrahvi lg 3 järgi tuvastatakse töövõime hindamise tulemusena

isikul töövõime ulatus järgmiselt:

1) töövõime ei ole vähenenud, kui tema töötamine ei ole sama paragrahvi lg-s 2 nimetatud

asjaolusid arvesse võttes takistatud;

2) osaline töövõime, kui tema töötamine on sama paragrahvi lg-s 2 nimetatud asjaolusid arvesse

võttes osaliselt takistatud, või

3) puuduv töövõime, kui ta ei ole võimeline sama paragrahvi lg-s 2 nimetatud asjaolusid arvesse

võttes töötama.

10. Eeltoodud sätetest tulenevalt tuleb töövõime hindamisel arvestada sellega, kas ja kuivõrd

piiravad kaebajal olevad terviseprobleemid tema tegutsemisvõimet. Mitte iga tervisehäda ei

anna alust arvata, et isiku töötamine on raskendatud või takistatud.

11. TVTS § 7 lg 1 järgi hindab vastustaja isiku töövõimet, kaasates eksperdiarvamuse

saamiseks vajaduse korral tervishoiuteenuse osutajaid ja teisi eksperte. Töövõime hindamiseks

koostatakse tervise- ja tööministri 07.09.2015 määruse nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele

kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet välistavate seisundite

loetelu“ (määrus nr 39) § 5 lg 1 kohaselt eksperdiarvamus, mille koostamisel lähtutakse

töövõime hindamise taotlusel olevatest andmetest, TIS-i andmetest ja vajadusel taotleja

raviarstidelt saadud andmetest. Töövõimet ei saa hinnata vaid kaebaja enda subjektiivsest

hinnangust lähtuvalt, vaid tuleb arvestada ka TIS-i kantud kaebaja terviseandmetega, sh

raviarstide määratud diagnooside ja raviga. Vastustaja ega ekspertarsti pädevuses ei ole kaebaja

töövõime hindamisel talle diagnoose või ravi määrata. Seda peab tegema kaebaja raviarst.

Ekspertarsti pädevuses on kontrollida, kas kaebaja on TIS-i andmetel pöördunud oma

terviseprobleemidega arstide poole, millise diagnoosi ja ravi on raviarstid talle määranud, kas

kaebaja on seda ravi järginud ja kas see ravi on olnud efektiivne, st kas kaebaja terviseprobleemi

on võimalik raviga kõrvaldada või kompenseerida. Samuti tuleb arvestada sellega, kas kaebaja

kasutab terviseprobleemi korral abivahendeid ja kas need kompenseerivad terviseprobleemist

tingitud piiranguid. Ekspertarst peab nende andmete koosmõjus hindama, kas kaebaja töövõime

on piiratud või mitte. Kui kaebaja ei ole oma probleemidega arsti poole pöördunud, talle ei ole

ravi määratud või ta ei järgi määratud ravi, siis ei saa tema terviseprobleemi pidada tema

igapäevaelu häirivaks ja seega ka töövõimet mõjutavaks.

3-22-608

7(17)

12. Selleks, et ekspertarstil oleks võimalik TIS-is olevatest terviseandmetest lähtuda, peab

kaebaja olema 6 kuu jooksul enne töövõime hindamise taotluse esitamist käinud perearsti, teda

põhiliselt raviva eriarsti või töötervishoiuarsti vastuvõtul (TVTS § 6 lg 4). Arsti juures käimise

nõue tõendab, et taotleja terviseprobleemid on aktuaalsed ja vajavad ravi. Sotsiaalkaitseministri

ning tervise- ja tööministri 22.02.2016 määruse nr 15 „Töövõime hindamiseks, puude

raskusastme tuvastamiseks ning hüvitiste määramiseks ja maksmiseks vajalike tervise

infosüsteemi andmete loetelu ja päringute perioodid“ § 2 lg-st 3 nähtuvalt saab vastustaja

töövõime hindamisel lähtuda viimase 5 aasta kohta TIS-i kantud andmetest. See nõue

võimaldab jätta kõrvale kõik mitteaktuaalsed terviseprobleemid, mida kaebajal enam ei esine

või mis talle enam probleeme ei tekita, sest kui kaebaja ei ole viimase 5 aasta jooksul mõne

terviseprobleemiga enam arsti poole pöördunud, siis järelikult ei vaja ta selles osas enam ravi

või ta on terviseprobleemiga kohanenud, st see ei põhjusta talle enam igapäevaelu segavaid

takistusi. Kuid ka viimase 5 aasta andmeid arvestades tuleb ekspertarstil hinnata haiguste

dünaamikat ja ravi efektiivsust. Seega tuleb ekspertarstil töövõime hindamisel arvestada nende

terviseprobleemidega, mis on leidnud kaebaja terviseandmete kohaselt arstide poolt

tuvastamist. Ekspertarst ei saa ise kaebajal terviseprobleeme diagnoosida. Uute diagnooside

ilmnemisel tuleb isikul esitada uus töövõime hindamise taotlus.

13. Töövõime hindamisel ei ole oluline, milline on kaebaja haridus, eriala, varasem

töökogemus või praegune töökoht. Töövõime hindamisel ei tule hinnata seda, kas kaebaja on

võimeline töötama omandatud erialal või praegusel ametikohal, vaid kas kaebaja on võimeline

töötama ükskõik millisel töökohal, mis talle tema terviseseisundit arvestades võiks sobida.

Töökohta on võimalik muuta ja otsida endale selline töökoht, mille töötingimused on kaebaja

tervislikule seisundile sobivad. Seega ei too terviseprobleemide olemasolu alati kaasa osalist

või puuduvat töövõimet, kui taotlejal on võimalik teha muud tööd, mille tegemist tema

terviseprobleemid ei takista. Selleks tuleb töövõimet hindaval eksperdil määruse nr 39 § 7 lg 5

järgi anda soovitused sobivate ja mittesobivate töötingimuste kohta.

14. Samuti selgitab kohus, isegi kui vastustaja on varem kaebajal puuduva töövõime

tuvastanud, ei tähenda see, et ka edaspidi tuleks kaebajal alati puuduv töövõime tuvastada.

Töövõime hindamisel arvestatakse ka määratud ravi ja selle efektiivsusega, samuti isiku

kohanemisega oma terviseprobleemidega. Seega tuleb vastustajal igal korral hinnata uuesti

isiku töövõimet tema konkreetset tervislikku olukorda, sellest tulenevaid piiranguid ja isiku

terviseandmeid arvestades. Samas on vastustaja välja toonud, et eelmisel korral hinnati kaebaja

töövõime puuduvaks ekslikult. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et vastustaja ei pea

tegema sama viga korduvalt ja tuvastama uuesti kaebajal puuduvat töövõimet, kui tema tervislik

seisund selle tuvastamist ei õigusta. Haldusorgani tegevus peab olema õiguspärane ja tuvastatud

vead tuleb kõrvaldada. Kaebajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust töövõime puudumise

tuvastamise osas kauemaks kui otsuses märgitud tähtajani.

15. Määruse nr 39 § 6 lg 1 järgi antakse eksperdiarvamus isiku tegutsemisvõime kohta sama

määruse § 3 lg-s 2 nimetatud valdkondade võtmetegevuste kaupa, välja arvatud §-s 4 nimetatud

töövõimet välistava seisundi kinnitamisel.

Määruse nr 39 § 3 lg 2 järgi annab isik taotlusel hinnangu igapäevaelus osalemise tahte

olemasolu kohta ning piirangute esinemise või puudumise kohta alljärgnevates kehalise ja

vaimse võimekuse valdkondades ja võtmetegevustes:

1) liikumine – liikumine eri tasapindadel, ohutu ringiliikumine, seismine ja istumine,

liikumisega seotud muud piirangud;

2) käeline tegevus – käte sirutamine, asjade liigutamine, käteosavus, käelise tegevusega seotud

muud piirangud;

3-22-608

8(17)

3) teabe edasiandmine ja vastuvõtmine – teabe edasiandmine, teabe vastuvõtmine,

teabevahetusega seotud muud piirangud;

4) teadvusel püsimine ja enesehooldus – teadvusel püsimine, tualettruumi toimingud, söömine

ja joomine, teadvusel püsimise ja enesehooldusega seotud muud piirangud;

5) õppimine ja tegevuste sooritamine – tegevuste õppimine, tegevuste alustamine ja lõpetamine,

õppimise ja tegevuste sooritamisega seotud muud piirangud;

6) muutustega kohanemine ja ohu tajumine – väljaskäimine, riski või ohu tajumine, toimetulek

muutustega, muutustega kohanemise ja ohu tajumisega seotud muud piirangud;

7) suhtlemine – suhtlemisega hakkamasaamine, kohane käitumine, suhtlemisega seotud muud

piirangud.

Määruse nr 39 § 6 lg 3 järgi hinnatakse võtmetegevuste sooritamisel esinevate piirangute

raskusastmeid ja iga valdkonna võtmetegevuste kokkuvõtlikku raskusastet vastavalt sama

määrusega kehtestatud võtmetegevuste raskusastmete vastavustabelile (lisa):

1) 0 – piiranguid ei tuvastatud;

2) 1 – kerge piirang: piirang, mis ei takista eriti isiku igapäevaelu või esineb vähem kui 25%

ajast;

3) 2 – mõõdukas piirang: piirang, mis takistab sageli isiku igapäevaelu või esineb 25–50% ajast;

tegevus on ilmselgelt raskemini teostatav kui ilma pikaajalise tervisekahjustuseta inimesel;

4) 3 – raske piirang: piirang, mis segab oluliselt isiku igapäevaelu, esineb väga sageli või

pidevalt; tegevuse sooritamine on peaaegu võimatu, kuid mingil määral siiski teostatav;

5) 4 – täielik piirang: piirang, mis segab ja takistab pidevalt igapäevaelu; tegevust ei ole

võimalik sooritada, vastav funktsioon puudub.

Määruse nr 39 lisa „Võtmetegevuste raskusastmete vastavustabel“ järgi tähendab punkti 9

kasutamine seda, et taotleja võimekus mingis võtmetegevuses on muutlik. Sel juhul peab

ekspertarst andma piirangule punktiväärtuse vastavalt skaalale 0-4. Ekspertarstil tuli iga kaebaja

kirjeldatud piirangule anda omapoolne eksperthinnang ja vajadusel piirangute raskusastmeid

korrigeerida. Kaebaja enda antav hinnang peab olema kooskõlas tema terviseandmetega. Seega

on ekspertarstil kaebaja töövõimet hinnates kohustus kontrollida, kas TIS-ist nähtuvad või

kaebaja esitatud terviseandmed kinnitavad tema enesehinnangulisi piirangute raskusastmeid.

16. Vastustaja tugines töövõime hindamise otsuse tegemisel Qvalitas Arstikeskus AS-i

ekspertarst Kristiine Reede (TTO ekspertarst) 20.01.2022 koostatud dokumendipõhisele

töövõime hindamise eksperthinnangule6. Kohus kontrollib, kas eksperthinnangus on arvestatud

kõigi oluliste asjaoludega ning tehtud põhjendatud järeldused.

17. Kaebaja tõi töövõime hindamise taotluses välja piirangud liikumise valdkonnas, käelise

tegevuse valdkonnas ning muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkonnas. Teistes

valdkondades ei ole kaebaja piiranguid välja toonud ja neid ei ole tuvastanud ka ekspertarstid.

Samuti ei ole kaebaja väitnud, et tal esineks töötamist välistav seisund (määruse nr 39 § 4). Seda

ei ole leidnud ka ekspertarstid. Seega neid asjaolusid kohus ei kontrolli.

18. Liikumise valdkond.

18.1. Kaebaja tõi selles valdkonnas välja piirangu võtmetegevuses „seismine ja istumine“,

leides, et tal on kerge piirang (raskusaste 1). Kaebaja tõi välja, et ei suuda kehaasendeid säilitada

ega vahetada ilma raskusteta ja valu tundmata. Suudab ühel kohal olla seistes või istudes,

tundmata valu või väsimust, väheste raskustega. Pikalt ühel kohal seistes selg väsib ja tekib

6 Kaebaja 11.03.2022 esitatud lisa 5.

3-22-608

9(17)

vajadus istuda. Kaebaja suudab kehaasendeid vahetada väikeste raskustega. Kõike saab teha,

aga maast tõustes oleks vahepeal vaja teise käe abi, et sellele toetuda.

18.2. TTO ekspertarst leidis, et kaebajal ei ole selles võtmetegevuses piirangut (raskusaste 0),

sest kaebaja kirjeldatud piirangud ei leidnud TIS-i andmetel kinnitust. Kaebaja digiloo andmed

ei kinnita olulisi liikumispiiranguid. TTO ekspertarst jäi samale seisukohale ka vaidemenetluses

koostatud 31.01.2022 täiendavas eksperthinnangus7. Seismise või istumise hindamisel ei

eeldatakse püsivalt seismist või istumist (vähemalt 60 minutit) ning asendeid võib muuta.

Kaebaja terviseandmetes puuduvad andmed kroonilistest terviseprobleemidest, mis takistaksid

liikumist. Kaebaja pole olnud töövõimetuslehel liikumisprobleemide tõttu. Pole vajanud valu-

ega taastusravi. Töötab täiskoormusega.

18.3. Vastustaja ekspertarst Alvi Tellmann leidis 21.04.2022 arvamuses8, et kaebajal ei esine

selles valdkonnas piiranguid, sest need ei leidnud TIS-i andmetel kinnistust või ei ole need

töövõimet mõjutavad. TIS-i andmetel on kaebajal küll diagnoositud hüpertooniatõbi ja

rasvumus, kuid hüpertooniatõbi on raviga rahuldavalt kompenseeritud ja üheski

meditsiinidokumendis ei ole kirjeldatud hüpertooniatõvest või rasvumisest põhjustatud

tegevuspiiranguid. Töövõime hindamisel ei ole määravaks haiguste diagnoosid, vaid nendest

põhjustatud tegevuspiirangud. Samuti hinnatakse tegutsemispiiranguid koosmõjus määratud

raviga. Kaebaja viidatud skolioos, õlgade erinev kõrgus, õlavöötme tõmblused, seljavalu ja

fantoomvalud TIS-i andmetel liikumise piirkonnas töövõimet mõjutavaid piiranguid ei

põhjusta, sest perearst dr Aksa Veinpalu epikriiside kohaselt on kaebaja luud ja liigesed

arenenud normaalselt, on tursevabad, kaebaja liikumine ja motoorika (st liigutused) on

normaalsed. 13.12.2021 teostatud röntgenülesvõte rindkere piirkonnas oli aktuaalse

patoloogiata. Piiranguid ei põhjusta ka kaebuses nimetatud valuravi vajadus, sest töövõime

hindamise metoodika kohaselt hinnataksegi piiranguid koos raviga. Retseptipõhiste

valuravimite vajaduse puudumine ei tähenda valude puudumist, kuid kui valudest põhjustatud

tegevuspiiranguid on võimalik kompenseerida käsimüügi ravimite või muude meetoditega, on

piirangud kompenseeritud ja töövõimet ei mõjuta. Töövõime hindamise metoodika kohaselt

hinnatakse piiranguid koos raviga. Retseptipõhiseid valuravimeid ei ole kaebajale viimase

2 aasta jooksul välja kirjutatud. Ka ei ole välja toodud kroonilise valu diagnoosi.

18.4. Vastustaja ekspertarst Pille Tommingas leidis 23.11.2022 arvamuses9, et seoses ühe käe

puudumisega on koormus kehapooltel erinev, esineb lülisamba kõverdus ja kõnnimuster võib

erineda tavapärasest. Kuid töövõime hindamisel hinnatakse nendest haigusseisunditest

tulenevaid töövõimet mõjutavaid funktsionaalseid häireid kindlate võtmetegevuste lõikes

vastavalt kaebaja enesehinnangule ja objektiivsetele terviseandmetele koos vajaduspõhise

raviga, mitte ei kinnitata diagnooside või seisundite olemasolu. Kui kaasuvad, sisuliselt

traumajärgsed muutused ja seisundid tekitavad igapäevastel tegevustel, sh töötamisel, püsivaid

piiranguid, on soovitatav pöörduda nende kaebustega arsti poole võimalike ravimenetluste üle

aruteluks kas seisundite kompenseerimise või edasise progresseerumise peatamise eesmärgil.

Ekspertarvamuse ja vastuste andmisel on üle vaadatud kõik TIS-is olevad andmed. Jääb

arusaamatuks, milliseid objektiivseid terviseandmeid ei ole kaebaja väitel arvesse võetud.

Kaebaja ei ole esitanud ka omalt poolt ühtegi arsti dokumenti, mis objektiivselt kinnitaksid tema

väiteid ja vaidlusaluste otsustega hinnatust halvemat terviseseisundit. Kaebaja ei ole pidanud

vajalikuks pöörduda antud seisunditega arstide poole viimase 5 aasta jooksul enam kui ühel

korral 08.12.2021, s.o 5 päeva pärast töövõime hindamise taotluse esitamist ja seda ilmselt

seoses töövõime hindamisega (eelnevalt puudus TIS-is tema seisundi kohta objektiivne

7 Vastustaja 22.04.2022 esitatud lisa 8.

8 Vastustaja 22.04.2022 esitatud lisa 9.

9 Vastustaja 25.11.2022 esitatud lisa 2.

3-22-608

10(17)

kirjeldus, v.a 10.01.2020 läbivaatus juhiloa saamiseks), mitte vajaduse tõttu oma

terviseseisundit parandada või säilitada. Kusjuures ei ole ka perearstil tekkinud objektiivset

vajadust täiendavateks uuringuteks (puuduvad objektiivsed andmed skolioosi raskuse kohta

konsultatsioonideks (ortopeed, valuraviarst), ravile suunamiseks (füsioteraapia – lihaspingete

vähendamine, lihaskonna tugevdamine tasakaalustamiseks võimaluste piires)). Need andmed

viitavad üheselt, et probleemid ei vaja sekkumist, mis omakorda võimaldab järeldada, et

seisundit on rahuldavalt kompenseeritud või on kaebaja piisavalt kohanenud. Piirangute

hindamise aluseks ei ole lihtsalt diagnoosi olemasolu. Sisuliselt on need seisundid jäänud

kaebaja subjektiivsete kaebuste tasemele. Õlavöötme tõmblused pingutusel on käsitatav trauma

jääknähuna, eraldi otsusel väljatoomist ei vaja. Objektiivseid andmed, et eespool nimetatud

seisundid põhjustavad töövõimet mõjutavaid püsivaid piiranguid, TIS-is puuduvad.

Kõrgenenud vererõhu tõttu on viimasel 2 aastal ühel korral, s.o 21.12.2021 välja kirjutatud

vererõhku alandav ravi. Ei ole võimalik eeldada, et regulaarne ravi vererõhku ei normaliseeriks.

Ülekaal on terviseandmetes 21.12.2021 fikseeritud kui liigsete kalorite põhjustatud rasvumus.

Tegemist on terviseseisundiga, mis vajab elu- ja toidurežiimi üle vaatamist. Võimalik, et

kaalulangetus mõjutaks positiivselt nii vererõhu näitajaid kui ka vähendaks koormust seljale.

Vastustaja ei ole käelise tegevuse hindamisel arvestanud kaebaja teiste terviseprobleemide

kumulatiivset mõju. Üldjuhul hinnatakse ülajäseme probleemidest tingitud probleeme

liikumisel juhul, kui isik vajab abivahendeid liikumisel (ratastool, kark, kepp), kuid käelise

tegevuse piirangud ei luba neid kasutada. Antud juhul on selge, et liikumisel kaebaja

abivahendeid ei vaja. Objektiivsete terviseandmete alusel ei ole seljavalu olnud igapäevaelu

niivõrd segav, et tekiks vajadus raviarsti poole pöörduda. Maast tõusmine on antud

võtmetegevuse hindamisel on küll põhimõtteliselt võimalik, kuid ei anna sellist kaalu, mis

põhjustaks piirangu hindamist kogusummas.

18.5. Kohus ei leia, et ekspertarstid oleksid teinud selles valdkonnas kaebaja töövõime

hindamisel vigu, mis mõjutaks asja tulemust. Kohtu hinnangul on ekspertarstide poolt eespool

välja toodud seisukohad põhjendatud ja tuginevad olemasolevatele terviseandmetele10. Kaebaja

kurtis 08.12.2021 arstile seljavalu, kuid ei ole kuni selle ajani viimase 5 aasta jooksul seljavalu

probleemidega arstide poole pöördunud ega valuravi vajanud. Seni on kaebaja hoidnud

seljavalusid kontrolli all käsimüügiravimitega. Röntgenülesvõte rindkere piirkonnast aktuaalset

patoloogiat ei tuvastanud11. Kaebaja ei väida, et ta oleks vajanud seljavalude tõttu füsioteraapiat

või kasutaks korsetti vm abivahendeid. Seda ei kinnita ka TIS-i andmed. Seega ei ole

terviseandmete järgi tuvastatav, et kaebajal esineksid kroonilised ja ravile allumatud seljavalud,

mis tema töövõimet pidevalt ja igapäevaselt mõjutaksid. Kaebaja ei ole ise seljavalusid

töövõimet mõjutavatena töövõime hindamise taotluses välja toonud. Aeg-ajalt esinevaid

üksikuid valuepisoode ei saa pidada püsivaks terviseprobleemiks, mis töövõimet mõjutaks.

Vererõhku on võimalik raviga kontrolli all hoida. Terviseandmed ei kinnita, et rasvumus oleks

põhjustatud meditsiiniliste probleemide tõttu ega oleks adekvaatse dieediga mõjutatav.

Töövõime ei eelda, et kaebaja peaks suutma käia pikki vahemaid ja suutma olla pikalt

sundasendis. Kaebaja suudab iseseisvalt istuda, seista ja ringi liikuda ega kasuta seejuures

abivahendeid. Istumisel või asendi vahetamisel on võimalik kasutada ka ühe käe abi. Sel

põhjusel nõustub kohus vastustaja seisukohaga, et kaebajal ei ole liikumise valdkonnas

töövõimet mõjutavaid piiranguid.

19. Kaebaja tõi välja piirangud käelise tegevuse valdkonna kõigis võtmetegevustes.

19.1. Võtmetegevus „käte sirutamine“.

10 Vastustaja 22.04.2022 esitatud lisad 3-6.

11 Vastustaja 22.04.2022 esitatud lisa 5.

3-22-608

11(17)

19.1.1. Kaebaja tõi selle võtmetegevuse juures välja, et tal on mõõdukas piirang (raskusaste 2).

Ei suuda raskusteta käsi üles tõsta. Suudab käsi nii palju tõsta, et nt riiulilt mingit eset kätte

saada, mõõdukate raskustega. Kuna kaebaja on ühe käega, siis on koormus kõik ühel käel ja

sellest tingitult on käsi saanud tänaseks palju koormust ja tuleb ette, et kätt liigutada on valulik,

teinekord just kõrgemalt tõstes päris valus.

19.1.2. TTO ekspertarst nõustus, et kaebajal on selles võtmetegevuses mõõdukas piirang

(raskusaste 2), tuginedes traumaatilise amputatsiooni diagnoosile. TTO ekspertarst selgitas

täiendavas eksperthinnangus, et selle tegevuse juures hinnatakse eelkõige õlavöötme, õlaliigese

ning küünarliigese seisundist tulenevaid tegutsemispiiranguid. Antud tegevuste juures

hinnatakse võimet tõsta käsi erinevatele kõrgustele ja nende painutamist, et teostada erinevaid

tegevusi. Vasaku käega tegevused võimalikud ja piiranguid ei esine.

19.1.3. Vastustaja ekspertarst nõustus 21.04.2022 arvamuses, et TIS-i andmetel on piirang

käte sirutamisel mõõdukas, sest hindamisel võetakse arvesse mõlema käe funktsiooni. Kuigi

kaebajal puudub parem käsi, ei ole meditsiinidokumentides vasaku käe funktsioonihäireid

kirjeldatud. Perearsti dr Aksa Veinpalu 10.01.2020 epikriisi kohaselt puudub kaebajal parem

käsi, kuid tema teiste jäsemete motoorika (st liigutused) on normis. Ekspertiisitaotluses

nimetatud mõnikord esinev valu vasaku käe sirutamisel piirangut ei põhjusta, sest seda on

võimalik kompenseerida valuvaigistite kasutamisega. Kaebuses nimetatud õlavöötme

tõmblused piiranguid ei suurenda, sest perearsti dr Aksa Veinpalu 21.12.2021 epikriisi kohaselt

tekivad need pingutusel (st ei esine pidevalt) ja üheski meditsiinidokumendis ei ole kirjeldatud

nendest põhjustatud tegevuspiiranguid.

19.1.4. Kohtu hinnangul puudub põhjus ekspertarstidele selles võtmetegevuses esinevate

piirangute tuvastamisel vigu ette heita. Parema käe puudumisega on piirangu tuvastamisel

arvestatud. Samas ei ole kaebaja väitnud, et tal ei oleks võimalik ka vasakut kätt kasutada

(täielik piirang) või peaaegu üldse mitte kasutada (raske piirang). Kaebaja ei ole väitnud, et ta

oleks täielikus sõltuvuses teistest inimestest. Juba auto juhtimise võimekus näitab, et kaebaja

suudab vasakut kätt kasutada ning seda vastavalt vajadusele sirutada ja tõsta. Kaebaja on ka ise

pidanud töövõime hindamise taotluses käte sirutamise võtmetegevuses esinevaid piiranguid

mõõdukaks, mitte raskeks. Kaebaja terviseandmed ei kinnita, et kaebaja olemasoleva käe

jõudlus oleks väike või et seda ei saaks sirutada, liigutada ja painutada. Kaebaja terviseandmed

ei kinnita, et kaebaja saaks fantoomvalude või olemasolevas käes esinevate valude tõttu valuravi

või et talle oleks määratud füsioteraapia. Aeg-ajalt esinevaid valusid on võimalik

käsimüügiravimitega kontrolli all hoida ja neid ei ole põhjust pidada kaebajal tuvastatud

piirangu raskusastet suurendavaks. Kohus ei nõustu kaebajaga, et igasugune töö tähendab sellist

pingutust, mis põhjustab õlavöötme tõmblusi. Kergemate tööde puhul ei ole põhjust arvata

sellise pingutuse olemasolu. Kuna kaebaja saab vasakut kätt oluliste piiranguteta kasutada, siis

ei ole põhjust ühe käe puudumise tõttu tuvastada kaebajal rasket piirangut.

19.2. Võtmetegevus „asjade liigutamine“.

19.2.1. Kaebaja tõi selle võtmetegevuse juures välja, et tal on kerge piirang (raskusaste 1).

Kaebaja ei suuda kätega raskusteta asju liigutada. Suudab tõsta ja liigutada 1-liitrist vedelikuga

täidetud anumat väikeste raskustega. Suudab tõsta selliseid esemeid, mida saab haarata ühe

käega. Erilise kujuga või libedaid asju, mis ei mahu kätte, on raske tõsta. Kaebaja suudab

väikeste raskustega tõsta ja liigutada suurt ja kerget eset, nt patja või tühja pappkasti. Pappkasti,

mis on kinnine ja kui pole kusagilt kinni haarata, ei saa tõsta.

19.2.2. TTO ekspertarst leidis, et kaebajal on selles võtmetegevuses mõõdukas piirang

(raskusaste 2), tuginedes traumaatilise amputatsiooni diagnoosile. Parema käe traumaatilise

3-22-608

12(17)

amputatsiooni tõttu on kõik käelised tegevused raskendatud. TTO ekspertarst märkis täiendavas

eksperthinnangus, et vasaku käega tegevused on võimalikud ja piiranguid ei esine.

19.2.3. Vastustaja ekspertarst nõustus 21.04.2022 arvamuses, et asjade liigutamise

võtmetegevuses on mõõdukas piirang, sest selle võtmetegevuse juures hinnatakse suhteliselt

kergete asjade haaramist mõlemat kätt kasutades ja ümberpaigutamist enam-vähem vöö

kõrgusel, mitte asjade ülestõstmist põranda tasapinnalt. Asjaolu, et kaebajal puudub parem käsi,

ei põhjusta selle võtmetegevuse juures täielikku piirangut, sest teatud kujuga kergetest asjadest

on võimalik kinni haarata ja neid vöökõrgusel ümber paigutada ka ühe käega. 2017. a töövõime

hindamise käigus hinnati kaebajal selles võtmetegevuses piirang ekslikult täielikuks, sest kuigi

kaebajal puudub parem käsi, siis teatud kujuga kergetest esemetest on võimalik kinni haarata ja

neid vöö kõrgusel ümber paigutada ka ühe käega. Kaebajal on takistatud tegevused, mis

nõuavad kahe käe koostööd, kuid paljusid käelisi tegevusi on võimalik teha ka ühe käega. Ka

Sotsiaalkindlustusamet tuvastas varem kaebajal püsiva töövõimetuse 60%, st ei pidanud

kaebajat täielikult töövõimetuks. Üheski meditsiinidokumendis ei ole kirjeldatud, et kaebaja

vasaku käe tegevused oleksid piiratud ja seega ei ole vaja neid teise käega toetada. Paljude

kergemate esemete kättesaamiseks ei olegi vaja mõlemat kätt üles tõsta ning paljudest asjadest

on võimalik kinni haarata ja neid vöö kõrgusel ümber paigutada ka ühe käega.

19.2.4. Kohus peab kaebajal esinevat piirangut raskeks (raskusaste 3) kui mõõdukaks.

Erinevalt käte sirutamise võtmetegevusest eeldab asjade liigutamise võtmetegevus kahe käe

koostööd. Kaebaja möönis, et ta saab haarata ja tõsta selliseid kergemaid asju, mida on võimalik

ühe käega kinni haarata. Ta ei saa aga tõsta ega haarata neid asju, mis võivad küll olla kerged,

kuid suurema kujuga või sellise kujuga, mida ei saa ühe käega haarata. Erinevalt ekspertarstidest

leiab kohus, et paljude asjade haaramine, tõstmine ja liigutamine vajab kahe käe koostööd ning

kui üks käsi puudub, siis on nende asjade haaramine, tõstmine ja liigutamine oluliselt

keerulisem, kui mitte võimatu. Kaebaja olemasolevale käele ei ole põhjust ette heita jõudluse

puudumist, liigutamise raskusi, valusid ega muid piiranguid, mis selle käe kasutamist

takistaksid. Seda kaebaja terviseandmed ei kinnita. Kuid asjade liigutamisel esineva raske

piirangu olemasolu saab ainuüksi ühe käe puudumisest järeldada.

19.3. Võtmetegevus „käteosavus“.

19.3.1. Kaebaja tõi selles võtmetegevuses välja, et tal on mõõdukas piirang (raskusaste 2).

Kaebaja suudab mõõdukate raskustega käsi ja sõrmi kasutada. Saab liigutada vasakut kätt.

Parem käsi puudub.

19.3.2. TTO ekspertarst leidis, et kaebajal on selle võtmetegevuses raske piirang

(raskusaste 3), tuginedes traumaatilise amputatsiooni diagnoosile. Kaebajal on puudu üks käsi,

mis takistab peenmotooriliste liigutuste sooritamist. TTO ekspertarst jäi samale seisukohale ka

täiendavas eksperthinnangus.

19.3.3. Vastustaja ekspertarst leidis 21.04.2022 arvamuses, et käteosavuse võtmetegevuses on

raske piirang, sest selle võtmetegevuse juures hinnatakse koordineeritud tegevuste sooritamist

esemete puudutamisel, kätte võtmisel, käsitsemisel ja lahti laskmisel, kasutades labakäsi, sõrmi

ja pöialt ning väikeste asjade liigutamist, hoidmist ja nende sõrmitsemist. Kuigi kaebajal

puudub parem käsi, ei põhjusta see käteosavuses veel täielikku piirangut, sest ka ühe käega on

võimalik väikeseid asju kätte võtta, liigutada, hoida ja sõrmitseda.

19.3.4. Kohus nõustub ekspertarstide antud hinnanguga. Ekspertarstid on hinnanud kaebajal

esineva piirangu raskemaks kui kaebaja ise. Kohus nõustub ekspertarstidega, et käteosavus

vajab tihti kahe käe koos kasutamist, mistõttu toob ühe käe puudumine kaasa raske piirangu.

Samas ei ole põhjust jätta arvestamata olemasoleva käe võimekusega. Kaebaja saab vasakut

3-22-608

13(17)

kätt kasutada. Vasak käsi on terve, selle jõudluse ega sõrmede tundlikkuse osas ei ole

probleeme. Ka ainult vasaku käega on võimalik nt kirjutusvahendit, arvutit või telefoni

kasutada. Järelikult puudub põhjus tuvastada täielikku piirangut.

19.4. Võtmetegevus „käelise tegevusega seotud muud piirangud“.

19.4.1. Kaebaja tõi selles võtmetegevuses välja, et tema seisund on muutlik (raskusaste 9).

Puudub parem käsi, seega on kõik käelised tegevused piiranguga ja raskendatud igapäevaselt.

19.4.2. TTO ekspertarst leidis, et kaebajal puudub selles võtmetegevuses piirang

(raskusaste 0). Piiranguid on hinnatud valdkondade raames, käelise tegevuse valdkonnas. TTO

ekspertarst jäi samale seisukohale ka täiendavas eksperthinnangus.

19.4.3. Kohus nõustub, et kuna kaebajal esinevaid piiranguid on juba hinnatud muudes

võtmetegevustes ja kaebaja ei ole viidanud täiendavatele piirangutele, mida ei ole olnud

võimalik muudes võtmetegevustes hinnata, siis puudub alus hinnata piirangute olemasolu ka

selles võtmetegevuses.

19.5. TTO ekspertarst leidis käelise tegevuse valdkonna kokkuvõttes, et kaebajal on selles

valdkonnas raske piirang (raskusaste 3). Piirangud avalduvad esemete tõstmisel ja kandmisel,

käte täppisliigutustes, käte ja käsivarte kasutamisel, küünitamisel, toiduvalmistamisel,

kodutööde tegemisel. Kaebajal on raskusi suurte ja raskemate asjade tõstmisega, kuna puudub

parem käsi. Liigutada saab hästi, aga ei saa kõike teha. Piirangud on paljude asjade tõstmisel,

sidumisel, toiduvalmistamisel, kodutööde tegemisel, hoidmisel, remontimisel, võsalõikuri,

mootorsae jmt asjadega töötamisel, mis nõuavad kahe käega korraga töötamist. Esineb

seljavalu. Piirang on põhjustatud vigastusest. Piirangu põhjustanud haiguse kulg on

püsikululine. Kaebaja on piiranguga kohanenud. TTO ekspertarst tõi täiendavas

eksperthinnangus välja, et kaebajal oli 25 aastat tagasi parema käe traumaatiline amputatsioon.

Parema käega tegevused pole võimalikud. Samuti pole võimalikud kahe käega teostatavad

tegevused. Kaebajal on kaebused fantoomvalule. Kroonilise valu ravi pole määratud. Proteesi

ei kasuta. Kaebaja töötab täiskoormusel. Töövõimetuslehte pole vajanud. Väljastatud

juhilubade tervisetõend. Juhib autot.

19.6. Vastustaja ekspertarst nõustus 21.04.2022 arvamuses valdkonna kokkuvõtliku

raskusastmega. Proteesi mitte kasutamist ei ole hinnatud kaebaja kahjuks, sest selle kasutamine

või mitte kasutamine piirangute ulatust ei mõjuta. Juhul, kui kaebaja ei saa abivahendit

objektiivselt kasutada, siis hinnatakse tegutsemisvõimet ilma abivahendita. Auto juhtimisele

viidati näitamaks, et ka ühe käega on võimalik autoroolist kinni haarata ja autot juhtida ning

ühe käe puudumine ei põhjusta käelise tegevuse valdkonna täielikku piirangut. Kaebaja töötab

täiskoormusel ega ole vajanud viimase 2 aasta jooksul kordagi ajutist töölt vabastust haiguslehe

alusel. See viitab osalisele töövõimele, mitte puuduvale töövõimele ja seda isegi siis, kui

kaebaja töötab oma isale kuuluvas firmas. Töövõime hindamisel arvestatakse igasugust

taotlejale sobivat tööd vastavalt tema tervislikule seisundile. Selleks võib olla ka töötamine isale

kuuluvas firmas. Ka kaebaja ise on kaebuses märkinud, et talle võimaldatakse tegelikkuses

kokkuleppelist töist tegevust vaid siis, kui terviseseisund seda võimaldab, ja valikuliselt vaid

sellist tööd, mida kaebaja terviseseisund võimaldab eeldusel, et sellist tööd on üldse anda.

Sellest saab järeldada, et kaebaja töövõime ei ole puuduv.

19.7. Vastustaja ekspertarst leidis 23.11.2022 arvamuses, et 2017. a antud hinnangus on vead,

mis viisid ebaõige tulemuseni. Ei ole tõene, et kaebaja (nüüd ja ka 5 aasta eest) ei suuda

absoluutselt üles tõsta ja ümber paigutada umbes 1 kilogrammi kaaluvat eset (nt joogipudel)

oma vöökoha kõrgusel ega liigutada samamoodi ühtegi kerget eset (nt padi). Seda pole kaebaja

ka ise väitnud. Kahtlemata on kaebajal takistatud tegevused, mis vajavad kahe käe koostööd,

3-22-608

14(17)

kuid ühe käe kasutamisel ei ole suur osa tegevusi võimatud, st ei esine täielikku piirangut üheski

käelise tegevuse võtmetegevuses. 2017. a hinnangut ei vaadatud üle vaide raames ega

kontrollitud ka teistel põhjustel, mistõttu jäi viga märkamata ja selle põhjal koostati otsus

töövõime kohta. Hilisemalt 20.02.2020 on täiendatud nii metoodikat kui arstliku hindamise

juhendit. Üheks eesmärgiks on vältida võimalikke ebaühtlusi töövõime hindamisel.

Kordushindamistel ei pea eelnevaid vigu kordama.

Ühe käe kaotus on püsiv ja jääv, protsentuaalset ajaarvestust selle juures ei ole, oluline on

võtmetegevuste sooritamise võimekus. Kahe käe koostööd ei vaja kõik hinnatavad

võtmetegevused. Hindamisel on aluseks mitmed tegevused. Kaebaja ise ei ole töövõime

hindamise taotluses hinnanud käelise tegevuse piiranguid raskeks või täielikuks, vaid

mõõdukaks või kergeks.

Ekspertarst on hindamisel olnud teadlik, et kaebaja ei kasuta proteesi, ja ongi hinnanud

piiranguid selliselt, nagu need proteesi mittekasutamisel ilmnevad, st tegevused teostatakse ühe

olemasoleva käega ja teise käe protees abivahendina puudub. Kui abivahendit ja/või ravi ei

kasutata objektiivsetel põhjustel, hinnatakse piiranguid ilma kompenseeriva toimeta.

Käesolevalt on hinnatud käelist tegevust ühe käe puudumise ja teise käe olemasolul, vastasel

juhul oleks hinnatud proteesitud käe ja teise käe olemasolul. Tegemist ei ole etteheitega, et

kaebaja proteesi ei kasuta, vaid mainitud faktiga, millega on arvestatud. Veel lisaks

olemasolevatele piirangutele, mis on juba hinnatud proteesi mittekasutamisel, raskusastet liita

on ebaloogiline. Milline oleks hinnang olnud proteesi kasutamisel, on spekulatiivne, kuna oleks

omakorda sõltunud proteesi sobivusest ja funktsionaalsusest, mida antud juhul objektiivselt

hinnata polnud võimalik.

Sõidukijuhtimiseks väljastatakse autojuhi tervisetõend. Selle olemasolu aluseks on teatud

funktsionaalsed võimekused. Tõendit ei väljastata põhjusel, et isik elab maal või tal on vajadus

autot juhtida. Asjaolu, et kaebaja on võimeline autot juhtima, ei tähenda töövõimet suurendavat

asjaolu, vaid kinnitab teatud tasemel käelise tegevuse võimekuse olemasolu, mida arusaadavalt

auto juhtimisel eeldatakse. Eelkõige on siin tõendatud olemasoleva terve käe piisavat jõudlust

ja liikumisfunktsiooni. Töövõime hindamisel hinnataksegi erinevate funktsionaalsete

võimekuste kogu. Kui kaebaja on arvamusel, et autojuhtimine ei ole võimalik, tuleks kaaluda

autojuhi tõendi peatamist.

Hindamaks taotlusel töötamise osas toodud selgitusi, on kaebaja töövõime hindamisel

ekspertarstidele nähtavad töötamise registri ja äriregistri andmed. Töötamise registri andmetel

on kaebajal täiskoormusega tööleping, kus kaebaja väitel arvestatakse tööülesannete juures

temal esinevate piirangutega. Asjaolu, et tema panus on väiksem kui antud töökohal

täiskoormusel eeldatakse, on isiku sõnul isiklik perekondlik kokkulepe töötasu osas ja selle

kohta ei ole võimalik kommentaari anda. Isiku töötamist ja vajadust ajutiste töövõimetuslehtede

järgi ei arvestata otseselt ühegi konkreetse võtmetegevuse piirangu juures, kuid on võimalik, et

töötamine ning töökoha ja ametiga seotud tööalased tegevused, mida isik peab sooritama,

tulevad arvesse kaalumisel, kas isiku töövõime on osaline või puuduv. Antud juhul on hinnang

osaline töövõime õiglane ka juhul, kui kaebaja ei töötaks töötamise registri andmetel

täiskoormusel olemasoleval ametikohal, kuid need andmed kinnitavad veendumust, et isiku

töövõime ei ole puuduv. Ka puuduva töövõimega isik võib töötada, mis ei tähenda automaatselt

asjaolu, et tema töövõime ei ole puuduv. Enamasti on siiski tegemist väga väikese ja/või

spetsiifilise nišiga tööturul. Üldise praktika järgi ei hinnata isiku töövõimet puuduvaks, kui on

võimalik töötamist rajada valdkondadele, milles töövõimet mõjutavad piirangud puuduvad.

19.8. Kuigi kohus on ekspertarstidest erineval arvamusel asjade liigutamise võtmetegevuses

kaebajal erineva piirangu raskusastme osas, ei muuda see valdkonna kokkuvõtlikku raskusastet,

3-22-608

15(17)

milleks on raske piirang (raskusaste 3) (määruse nr 39 § 6 lg 5). Kohus nõustub ekspertarstidega

selles, et kaebajal on ühe käe puudumise tõttu mitmed käelised tegevused oluliselt piiratud, kuid

siiski mitte võimatud, sest kaebajal on võimalik kasutada olemasolevat kätt. Olemasolev käsi

liigub piiranguteta. Takistatud on tegevused, mis vajavad kahe käe koostööd. Arvestades ka

asjaoluga, et kaebaja käib (vähemalt osalise ajaga) tööl, siis võib eeldada, et kaebaja

tegevusvõime ei ole ühe käe puudumise tõttu täielikult piiratud.

20. Muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkond.

20.1. Kaebaja tõi selles valdkonnas välja piirangu võtmetegevuses „muutustega kohanemine

ja ohu tajumine“. Kaebaja ei suuda emotsionaalse või vaimse pingeta väljas käia. Tuttavate

kohtadega ei ole probleeme, siis teab, mis teda ees ootab ja kõik on hästi. Tundmatutesse

kohtadesse minekuga on väikeseid raskusi. Kui on vaja minna võõrasse kohta, on alati

probleem, kuidas saab toime igapäevaste toimetustega, juhul, kui on vaja abi (riietumine,

toitumine jne).

20.2. TTO ekspertarst leidis, et kaebajal puudub selles võtmetegevuses piirang (raskusaste 0),

sest see ei leidnud TIS-i andmetel kinnitust. Kaebaja digiloo andmed ei kinnita vaimseid

piiranguid. TTO ekspertarst jäi samale seisukohale ka täiendavad eksperthinnangus.

20.3. Vastustaja ekspertarst leidis 21.04.2022 arvamuses, et kaebaja digiloo andmed ei kinnita

vaimseid piiranguid. Selles valdkonnas hinnatakse psüühika- ja käitumishäiretest tingitud

piiranguid. Kaebajal ei ole TIS-i andmetel ühtegi psüühika- ega käitumishäiret diagnoositud

ega kirjeldatud. Kaebaja viidatud abivajadus on tingitud parema käe puudumisest, mitte

vähesest vaimsest võimekusest, ja on hinnatud käelise tegevuse valdkonnas. Kaebajat ei tulnud

suunata täiendavalt arstlikule vastuvõtule, sest kaebaja tervislik seisund oli TIS-is piisava

põhjalikkusega kirjeldatud ja tema terviseandmetes ei olnud vastuolulist teavet. Piirangute

hindamiseks vaimse võimakuse valdkondades puudus aga TIS-is piiranguid kinnitav/põhjendav

diagnoos. Töövõime hindamiseks läbiviidaval visiidil diagnoose ei panda, samuti ei teostata

uuringuid, vaid hinnatakse raviarstide poolt juba diagnoositud haigustest põhjustatud

tervisepiiranguid. Kui haigust ei ole diagnoositud, ei saa ka nendest põhjustatud

tegevuspiiranguid hinnata.

20.4. Vastustaja ekspertarst leidis 23.11.2022 arvamuses, et kaebajal ei ole diagnoositud ega

objektiivselt kirjeldatud psüühika- või käitumishäireid. Kaebaja kirjeldatud abivajadus ei ole

tingitud psüühikahäirest, vaid käelise tegevuse piirangutest ja on vastavas valdkonnas ka

hinnatud. Töövõime hindamisel ei suunata isikut täiendavale vastuvõtule, mille eesmärk oleks

lisauuringute ja/või uute haigusseisundite diagnoosimine. Töövõime hindamise aluseks on

olemasolevad TIS-i andmed, kusjuures arvestatakse, et isik pöördub ravimeditsiini poole

vajaduspõhiselt. Kui TIS-i andmed on vastuolulised või puudub objektiivne seisundikirjeldus,

on võimalik kutsuda visiidipõhisele hindamisele, mille raames täpsustatakse funktsionaalseid

piiranguid, mis on seotud eelnevalt diagnoositud haigusseisundist. Antud juhul on olemas

objektiivne tervisekirjeldus perearstilt. Kui isik ei ole aastate jooksul oma kaebuste tõttu arsti

poole pöördunud või arst ei ole pidanud vajalikuks lisauuringuid ja/või ravi, viitab see kaudselt

probleemidega kohanemisele või kompensatsioonis olemisele.

20.5. Kohus nõustub ka selles valdkonnas ekspertarstide hinnangutega. Selles valdkonnas

hinnatakse vaimset võimekust, st taotlejal esinevaid psüühilisi probleeme. Mõningast pelgust

uute kohtade ja asjaolude suhtes võib esineda paljudel inimestel, kuid kuni see ei mõjuta isiku

elu oluliselt ja häirivalt, ei saa seda pidada psüühiliseks terviseprobleemiks. Kaebaja

terviseandmed ja töövõime hindamise taotluses toodu ei kinnita kaebajal vaimsete probleemide

olemasolu. Kaebaja ei ole käinud psühhiaatri ega psühholoogi vastuvõtul ega tarvitanud

3-22-608

16(17)

psühhotroopseid ravimeid. Seetõttu ei ole kaebajal selles valdkonnas piiranguid, mida

terviseandmed kinnitaksid, ja need ei saa kaebaja töövõimet mõjutada.

21. TTO ekspertarst tõi eksperthinnangu kokkuvõttes välja, et kaebajal on osaline töövõime ja

tema seisundi on vähe muutuv 5 aastase perioodi jooksul. Kaebajale ei sobi töö, mis nõuab

pidevalt kahe käe koostööd. TTO ekspertarst jäi samale seisukohale ka täiendavas

eksperthinnangus. Samuti on sellise hinnanguga nõustunud vastustaja ekspertarst 23.11.2022

arvamuses.

22. Määruse nr 39 § 6 lg 6 järgi töövõime ulatuse tuvastamiseks võtmetegevuste raskusastmed

summeeritakse, välja arvatud raskusastmed arvväärtustega 0 ja 1. Praegusel juhul on kaebaja

töövõime hindamisel võtmetegevuste raskusastmete summaks 8.

23. Määruse nr 39 § 8 lg 1 järgi hindab eksperdiarvamuse andja töövõime kas osaliseks või

puuduvaks, kasutades kaalutlusõigust, kui võtmetegevuste piirangute raskusastmete

arvväärtuste summa on 4 või suurem või erijuhtumi esinemisel või kui teabe edasiandmise ja

vastuvõtmise valdkonna võtmetegevuse piirangu raskusaste on hinnatud arvväärtusega 4.

Praegusel juhul ei tuvastatud kaebajal teabe edasiandmise ja vastuvõtmise valdkonnas

piiranguid, samuti ei esine kaebaja puhul erijuhtumit. Samas on kaebajal tuvastatud

võtmetegevuste piirangute raskusastmete summa suurem kui 4. Kaebajal ei ole tuvastatud

töövõimet välistavat seisundit ja üheski võtmetegevuses ei tuvastatud raskusastet

arvväärtusega 4 (määruse nr 39 § 8 lg 3), mistõttu puudus kohustus tuvastada kaebajal puuduv

töövõime.

24. Määruse nr 39 § 8 lg 2 sätestab, et töövõime ulatuse tuvastamisel sama paragrahvi lg-s 1

nimetatud kaalutlusõiguse kasutamisel, arvestab eksperdiarvamuse andja eelkõige taotleja

tegutsemisvõimet mõjutavate järgnevate asjaoludega: erinevates valdkondades isikul esinevate

piirangute koosmõju, tervisekahjustuse või haiguse ulatus, kulg, raskusaste ja esinemise

sagedus, isiku haiguskriitika ja -teadlikkus, ravisoostumus ning piirangute mõju

igapäevategevustele. Seega hinnatakse töövõime puuduvaks või osaliseks olenevalt sellest,

milliseid tegelikke piiranguid terviseprobleemid isikule avaldavad. Kaebajal tuvastati raske

piirang käelise tegevuse valdkonnas. Muudes valdkondades kaebajal piiranguid ei tuvastatud.

Kaebajal esinevad piirangud on püsivad, v.a kui kaebajal tekib võimalus kasutada proteesi, mis

teda ei häiri ja mis tema tegevust toetab. Eeltoodule vaatamata nõustub kohus ekspertarstide ja

vastustajaga, et kaebajal on põhjendatud tuvastada osaline töövõime, mitte puuduv töövõime.

Arvestades olemasoleva käe funktsionaalsust, on kaebajal võimalik teha tööd, mis ei eelda kahe

käe kasutamist, nt töö telefoniga, arvutiga, inimestega suheldes. Arvestades, et kaebajal on auto

juhtimise võimekus, ta käib töötamise registri andmetel täiskoormusega tööl isa ettevõttes,

tegutseb juhatuse liikmena X OÜ-s, tulundusühistus X ja korteriühistus12, siis puudub põhjus

arvata, et kaebajal puuduks täielikult töövõime ja ta ei ole võimeline töötama (ka osalise

tööajaga) töökohal, mis tema tervislikule seisundile sobib. Sel põhjusel puudub alus

ekspertarstidele ette heita, et nad ei tuvastanud kaebajal puuduvat töövõimet. Kui kaebaja

tervislik olukord peaks tulevikus muutuma ja see leiab kinnitust ka TIS-is, on kaebajal võimalik

taotleda vastustajalt uuesti töövõime hindamist. Praegusel juhul on aga vastustaja otsus kaebajal

osalise töövõime tuvastamise kohta põhjendatud ja õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub

alus.

25. Kaebaja vaidlustas töövõimetoetuse määramise otsust üksnes põhjusel, et tema arvates

tuleks tal tuvastada puuduv töövõime ja maksta toetust vastavalt sellele. Kuna kaebajal tuvastati

12 Vastustaja 25.11.2022 esitatud lisa 3.

3-22-608

17(17)

õiguspäraselt osaline töövõime, siis määrati kaebajale ka töövõimetoetus põhjendatult vastavalt

sellele. Seetõttu puudub alus tühistada ka seda vastustaja otsust.

26. Samadel põhjendustel jääb kaebus rahuldamata ka vaideotsuse tühistamise nõudes.

27. Kuna vaidlusalused otsused on õiguspärased, siis puudub alus kohustamisnõuet rahuldada.

28. Eeltoodud põhjendustel jätab kohus kaebuse terves ulatuses rahuldamata.

29. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, jäävad menetluskulud kaebaja kanda (HKMS

§ 108 lg 1). Vastustaja ei ole taotlenud tema menetluskulude väljamõistmist kaebajalt ega ole

esitanud kohtule tema menetluskulusid tõendavaid dokumente, seepärast jäävad vastustaja

võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/