2-21-1806/46 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

kristaKohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

15.12.2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-21-1806

Tsiviilasi

X hagi Y vastu elatise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 07.03.2022 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

Y apellatsioonkaebus, hind 1 011,69 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXX), lepinguline

esindaja Erika Scholler

Kostja Y (isikukood XXXXXXXXX), esindaja Jelena

Karžetskaja

Asja läbivaatamine

21.11.2022 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 07.03.2022 otsus osas, millega maakohus mõistis Y-lt X

kasuks välja elatise perioodil 04.02.2021-31.01.2022 summat 1 262,03 eurot ületavas

osas, samuti osas, milles perioodil 01.02.2022-16.04.2035 makstava elatise

määramisel ei arvestatud lapsetoetusega, st 327,41 eurot ületavas osas. Teha

tühistatud osas uus otsus, millega mõista elatis perioodi 04.02.2021-31.01.2022 eest

välja summas 1 262,03 eurot ja perioodi eest 01.02.2022-16.04.2035 summas 327,41

eurot kuus (elatise suurus 357,41 eurot, millest kuulub mahaarvestamisele

perehüvitiste seaduse § 17 lg-s 3 ettenähtud lapsetoetus). Muus osas jätta maakohtu

otsus muutmata.

2. Kohtuotsuse resolutsioon kehtib järgmises sõnastuses:

2.1. Mitte menetleda X 21.02.2022 menetlusdokumendis sisalduvaid taotlusi, kuna

need on esitatud hilinenult.

2.2. Hagi rahuldada osaliselt.

2.3. Välja mõista Y-lt elatis perioodi 01.05.2020-03.02.2021 eest 1 156,44 eurot X

kasuks.

2.4. Välja mõista Y-lt elatis perioodi 04.02.2021-31.01.2022 eest 1 262,03 eurot X

kasuks.

2.5. Välja mõista Y-lt elatis 327,41 eurot kuus (elatise suurus 357,41 eurot, millest

kuulub maha arvestamisele perehüvitiste seaduse § 17 lg-s 3 ettenähtud

lapsetoetus) 16.04.2017 sündinud lapse X kasuks alates 01.02.2022 kuni tema

täisealiseks saamiseni, s.o kuni 16.04.2035. Juhul kui X on Y-lt saanud elatise

makseid perioodi 01.02.2022 - 15.12.2022 eest, kuuluvad saadud summad

väljamõistetud elatisega tasaarvestamisele.

2.6. Käesoleva otsuse resolutsiooni punktis 2.5. väljamõistetud igakuine elatis tuleb

tasuda iga jooksva kuu 5. kuupäevaks Q kontole XXXXXXXXXXXXXXX.

3. Kostja apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Jätta maa-ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X (hageja/laps) esitas 04.02.2021 Harju Maakohtule hagi Y (kostja/isa) vastu elatise

saamiseks (hagi täpsustatud 08.03.2021). Hageja palus, et kohus mõistaks kostjalt välja

igakuise elatise alates hagi esitamisest 500 eurot kuni hageja täisealiseks saamiseni ning

tagasiulatuvalt perioodi 01.05.2020-03.02.2021 eest 2 138,29 eurot. Menetluskulud tuli jätta

kostja kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt oli kostja hageja isa. Hageja vanemad elasid lahus alates 2020

aprillist. Hageja elas koos emaga. Kostja ei osalenud piisavalt hageja ülalpidamises. Hageja

igakuised vajadused olid veebruari-detsembri 2021 kulude põhjal sisuliselt järgmised (I kd lk

74-77): lasteaed 364,75 eurot; korter 425 eurot; riided 44,58 eurot; toit 475,73 eurot; huviringid

35,73 eurot; apteek 41,02 eurot; meelelahutus 27,91 eurot; arendamine 20,51 eurot; sünnipäev

14,18 eurot; lapsehoidja 18,55 eurot; juuksur 6,27 eurot; puhkus 30,33 eurot; mööbel 3,2 eurot.

Kokku 1 507,76 eurot.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda.

Kostja oli ülalpidamiskohustust täitnud. Kostja kandis regulaarselt hageja ema kontole raha

lapse ülalpidamiseks ning kuni 2020 sügiseni kandis kostja ka lasteaia kulud. Alates septembrist

2021 tasus kostja elatist 300 eurot kuus. Hageja väidetud kulud olid tõendamata. Tagasiulatuvat

elatist nõuti perioodi eest, millal hageja kostja poole elatise nõudega ei pöördunud.

Tagasiulatuva nõude rahuldamine oleks kostjale ebamõistlikult koormav. Kostjal sündis

22.08.2021 teine laps, kes jääks hageja nõude rahuldamisel ebavõrdsesse olukorda. Teine laps

elas koos oma emaga ja kostjaga.

Maakohtu otsus

4. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks elatise perioodi

01.05.2020-03.02.2021 eest 1 156,44 eurot ja perioodi 04.02.2021-31.01.2022 eest

1 292,03 eurot. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja igakuise elatise 357,41 eurot kuus

alates 01.02.2022 kuni lapse täisealiseks saamiseni (s.o kuni 16.04.2035). Juhul kui hageja sai

kostjalt elatisemakseid perioodi 01.02.2022-07.03.2022 eest, siis kuulusid saadud summad

väljamõistetud elatisega tasaarvestamisele. Igakuine elatis tuli tasuda iga jooksva kuu 5.

kuupäevaks hageja ema kontole. Menetluskulud jäid poolte endi kanda. Kohus jättis

menetlemata hageja 21.02.2022 menetlusdokumendis sisalduvad taotlused, kuna need esitati

hilinenult.

Maakohus tuvastas, et kostja oli hageja isa, mistõttu oli hagejal õigus saada kostjalt

ülalpidamist. Maakohus lahendas hagi perekonnaseaduse (PKS) § 96, § 97 p 1, § 99 lg 1, § 100

lg 1 ja lg 2, § 102 lg 1 ja lg 2, § 105 lg 3, § 108 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §

445 lg 1 alusel.

Hageja käis tasulises lastehoius ja alates 04.10.2021 munitsipaallasteaias, kus kohatasu oli

75 eurot kuus ning huviringide eest tuli tasuda 50 eurot kuus. Lastehoiu teenust osutas Z OÜ.

Kohus tuvastas hageja ema konto väljavõttelt, et 2021 veebruarist septembrini (k.a) tehti

makseid Z OÜ-le kogusummas 3 453,30 eurot, so keskmiselt 431,66 eurot kuus. Konto

väljavõttelt makseid alates oktoobrist ühelegi munitsipaallasteaiale ega huviringile ei nähtunud.

Tallinna Linnavolikogu 10.12.2015 määruse nr 27 „Koolieelsete munitsipaallasteasutuste

kulude vanemate poolt kaetava osa määr“ § 2 lg 1 ja § 21 järgi arvestatud tasu, mida lapsevanem

peab tasuma koha eest munitsipaallasteaias, eeldusel, et lapse registrijärgne elukoht on

Tallinnas, on 71,25 eurot kuus. Kuni 2021 oktoobrini oli hageja kulu lastehoiule keskmiselt

431,66 eurot kuus ning alates 2021 oktoobrist 71,25 eurot kuus. Olukorras, kus hageja kasutas

lastehoiuteenust, ei olnud põhjendatud täiendava kulu arvestamine lapsehoidjale. Nähtuvalt

hageja ema pangakonto väljavõttelt maksis linn lapsehoiuteenuse hüvitist kokku 2021. aasta

eest 2 065,52 eurot. Seega jäi lapsevanemate kanda 3 453,30 eurost 1 387,78 eurot, so 173,47

eurot kuus (veebr kuni sept, 8 kuud).

Üürilepingu kohaselt maksis hageja ema kahe magamistoaga korteri eest üüri 850 eurot kuus,

hind sisaldas kõiki kommunaalmakseid. Hageja elas korteris emaga kahekesi, st kummagi

kasutaja ainukasutuses oli üks magamistuba, ülejäänud osa korterist oli ühiskasutuses, eraldi

kommunaalkulud polnud eristatavad. Kohus nõustus eluasemekuludega 425 eurot kuus.

Eluasemekulude hulka ei olnud põhjendatud arvestada täiendavalt kulu mööblile, kuna üürihind

vastas tavapärasele möbleeritud korteri üürimise hinnale.

Veenev polnud, et hageja toiduga seotud kulu vastavalt tema põhjendatud vajadustele saaks olla

475,73 eurot kuus. Hageja oli 4-aastane laps. 2020 Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike

rakendusuuringute keskuse ja Pricewaterhouse Coopers Advisorsi läbi viidud uuringu (edaspidi

uuring) kohaselt oli lapse energiavajadusele (3-6aastaste laste vanusegrupis) vastava toidukorvi

väärtus 98,60 eurot kuus. Hageja ei toonud välja, et tal oleks mingeid toiduga seotud

erivajadusi. Arvestades, et hinnad olid võrreldes uuringu läbiviimise ajaga tõusnud, ning võttes

arvesse lisaks toidule ka muid hagejaga seotud esmatarbekaupu, leidis kohus, et hageja

vajadustele vastav kulu toidule jm esmatarbekaupadele ei ületanud 120 eurot kuus. Kohus

tuvastas hageja ema konto väljavõttelt, et 2021 veebruarist septembrini (k.a) oli makseid

apteekides kokku 177,95 eurot, so keskmiselt 25,42 eurot kuus, millest hagejale vastav osa oli

12,71 eurot. Hageja ei toonud välja, et tal oleks erivajadusi seoses tervisega.

Hageja esmavajadusteks oli mõistlikud kulud mänguasjadele, raamatutele, kulutused

tavapärases sotsiaalses suhtluses osalemisele, so kokkuvõtlikult meelelahutusele või vabale

ajale. Viidatud uuringus oli 3-6 aastaste laste ülalpidamiskuluks seoses vaba ajaga hinnatud

28 eurot kuus. Hageja ei toonud välja asjaolusid, miks hageja vajadusi seoses meelelahutusega

tuleks hinnata keskmisest oluliselt kõrgemaks (meelelahutuse jaotisele lisaks jaotised

arendamine, sünnipäev). Kohtu hinnangul ei ületanud meelelahutusele vastavad hageja

vajadused kokku 35 eurot kuus. Kulu puhkusele polnud lapse esmavajaduseks.

Kohus tuvastas, et hageja igakuised vajadused on järgmised: lasteaed (sh lapsehoiuteenus)

71,25 eurot (vajadus kuni 30.09.2021 – 173,47 eurot); eluase 425 eurot; riided 44,58 eurot; toit

120 eurot; tervishoid 12,71 eurot; meelelahutus 35 eurot ja juuksur 6,27 eurot. Kokku

714,81 eurot (kuni 30.09.2021 – 817,03 eurot). Pooled asusid kohtuistungil seisukohale, et

lapsevanemate majanduslik võimekus on võrdne, mistõttu hageja ülalpidamiskulud peaksid

jagunema nende vahel pooleks. Seega pidi kostja andma hagejale kuni 30.09.2021 ülalpidamist

408,52 eurot kuus ning alates 2021 oktoobrist 357,41 eurot kuus.

Kostja andis hagejale ülalpidamist (tasus arveid ja kandis raha ema kontole), kuid ülalpidamine

ei olnud piisav ning enne hagi esitamist polnud see ka regulaarne. Alates hagi esitamisest

04.02.2021 kuni 2022.a. veebruarini täitis kostja ülalpidamiskohustust järgnevalt: veebruar

2021 (04.02.-28.02.2021) - ½ hageja vajadustest 364,75 eurot ja kostja andis ülalpidamist

250 eurot; märts 2021 - ½ hageja vajadustest 408,52 eurot ja kostja andis ülalpidamist

282 eurot; aprill 2021 - ½ hageja vajadustest 408,52 eurot ja kostja andis ülalpidamist

250 eurot; mai 2021 - ½ hageja vajadustest 408,52 eurot ja kostja andis ülalpidamist 250 eurot;

juuni 2021 - ½ hageja vajadustest 408,52 eurot ja kostja andis ülalpidamist 250 eurot; juuli 2021

- ½ hageja vajadustest 408,52 eurot ja kostja andis ülalpidamist 250 eurot; august 2021 - ½

hageja vajadustest 408,52 eurot ja kostja andis ülalpidamist 250 eurot; september 2021 - ½

hageja vajadustest 408,52 eurot ja kostja andis ülalpidamist 330 eurot; oktoober 2021 - ½

hageja vajadustest 357,41 eurot ja kostja andis ülalpidamist 300 eurot; november 2021 - ½

hageja vajadustest 357,41 eurot ja kostja andis ülalpidamist 300 eurot; detsember 2021 - ½

hageja vajadustest 357,41 eurot ja kostja andis ülalpidamist 350 eurot; jaanuar 2022 - ½ hageja

vajadustest 357,41 eurot ja kostja andis ülalpidamist 300 eurot. Kokku olid hageja vajadused ½

ulatuses 4 654,03 eurot ja kostja täitis oma kohustusi kokku 3 362 euro ulatuses.

Kostja üüris korterit hinnaga 850 eurot kuus. Kostja märkis kommunaalteenuste hinnanguliseks

kuluks kokku 250 eurot kuus. 2021 juuni kommunaalteenuste arve oli 216,32 eurot ning

detsembri eest 464,38 eurot. Kohus lähtus eeltoodust. Teise lapse eluasemekulu kokku oli

366,67 eurot (1100 : 3 inimest). Kostja teine laps oli 6-kuune. Eelpool viidatud uuringu kohaselt

oli kuni aastaste laste vajadustele vastav hinnanguline kulu riietele 68 eurot kuus, toidule

92 eurot kuus, tervishoiule 6 eurot kuus ning beebikaupadele 76 eurot kuus. Seoses nimetatud

kululiikidega kostja mingeid erivajadusi välja ei toonud. Kohus pidas vajalikuks arvestada

hindade tõusuga võrreldes uuringu läbiviimise ajaga. Teise lapse igakuised vajadused

käesoleval ajal olid kokkuvõtlikult järgmised: eluase 366,67 eurot, riided 75 eurot, toit

100 eurot, tervishoid 10 eurot ja beebikaubad 80 eurot (kokku 631,67 eurot). Kostja andis

teisele lapsele ülalpidamist kulude vahetu kandmisega.

Kostja keskmine töötasu oli 2 400 – 2 500 eurot kuus. See oli piisav, et anda ülalpidamist nii

hagejale 357,41 eurot kuus (714,81 : 2), kui ka teisele lapsele isegi olukorras, kus kostja täidab

kõik teise lapse vajadused ise, arvestamata, et teisele lapsele peab ülalpidamist andma ka tema

teine vanem. Juhul kui ka kostja täidab kõik teise lapse vajadused ise, jääb kostjale enda

ülalpidamiseks vähemalt 1 410,92 eurot (2400-357,41-631,67). Juhul kui kostja hinnangul

sellest seoses tema muude kulutustega ei piisa, tuleb kas sissetulekut suurendada või muid

kulutusi vähendada.

Hageja nõudis kostjalt ülalpidamiskohustuse täitmist tagasiulatuvalt osas, mis vastas kehtinud

seaduses sätestatud miinimummäärale. Kostja andis tagasiulatuval perioodil järgnevalt: 2020

mai 0 eurot (½ hageja vajadustest 292 eurot); 2020 juuni 0 eurot (½ hageja vajadustest

292 eurot); 2020 juuli 456,20 eurot (½ hageja vajadustest 292 eurot); 2020 august 525,65 eurot

(½ hageja vajadustest 292 eurot); 2020 september 0 eurot (½ hageja vajadustest 292 eurot);

2020 oktoober 0 eurot (½ hageja vajadustest 292 eurot); 2020 november 21 eurot (½ hageja

vajadustest 292 eurot); 2020 detsember 500 eurot (½ hageja vajadustest 292 eurot); 2021

jaanuar 0 eurot (½ hageja vajadustest 292 eurot); 2021 veebruar (3 päeva) 0 eurot (½ hageja

vajadustest 31,29 eurot). Kokku olid hageja vajadused 2 659,29 eurot ja kostja andis

ülalpidamist kokku 1 502,85 eurot.

Hageja ema palus enne hageja kohtusse pöördumist, et kostja hakkaks täitma materiaalseid

kohustusi hageja ees ja palus jagada vähemalt kulud toidule ja elukohale. Kostjal polnud seega

põhjendatud alust arvata, et hageja ei kavatse nõuet elatise väljamõistmiseks esitada. Enne

01.01.2022 kehtinud PKS § 101 lg 1 kohaselt igakuine elatis ühele lapsele ei võinud olla

väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära (2020. ja 2021.a 292

eurot kuus). Kostja ei toonud välja erandlikke asjaolusid, mis võisid anda alust

ülalpidamiskohustuse vähendamiseks tagasiulatuva nõude perioodil. Kostja palk oli ka

tagasiulatuva nõude perioodil keskmisest kõrgem (mai-oktoober 2020 oli konto väljavõttelt,

nähtuv 6 kuu keskmine palk 2 268 eurot, millele lisandus sissetulek Venemaalt samal perioodil

keskmiselt 40 850 rubla kuus (so 01.10.2020 kehtinud kursiga 450,86 eurot)), täiendavaid

ülalpeetavaid lisaks hagejale ei olnud. Seetõttu pidi kostjale olema ettenähtav vajadus anda

ülalpidamist vähemalt seaduses sätestatud miinimummääras. Vanemate sissetulekute

ebavõrdsus polnud asjaoluks, mille alusel sai elatist vähendada alla PKS § 101 lg 1 määra

(Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-16-135, p 11.6), mistõttu oli kostjal kohustus anda

ülalpidamist vähemalt PKS § 101 lg 1 sätestatud määras sõltumata sellest, milline oli hageja

ema sissetulek samal ajal. Kohus rahuldas tagasiulatuva elatise nõude osaliselt ning mõistis

kostjalt lapse kasuks välja elatise võlgnevuse 1 156,44 eurot (2659,29-1502,85) perioodi

01.05.2020-03.02.2021 eest.

Kostja apellatsioonkaebus

5. Kostja palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uue, millega mõista kostjalt hageja kasuks

igakuine elatis 245 eurot alates 01.02.2022 kuni hageja täisealiseks saamiseni ning jätta

rahuldamata hageja nõue tagasiulatuva elatise saamiseks 2 138,29 eurot perioodil 01.05.2020-

03.02.2021.

Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks elatise 357,41 eurot kuus. Kostja hinnangul oli elatise

suurus seaduse miinimummääraga võrreldes liiga kõrge ja see polnud põhjendatud. Alates

01.01.2022 hakkas kehtima PKS uus redaktsioon ja elatisekalkulaatori kohaselt oleks

põhjendatud elatise summa 245 eurot kuus. Hageja kulud eluasemele olid ebamõistlikult

suured. Elamine korteris, mille üürihind oli 850 eurot kuus, ei lähtunud hageja huvidest ega

vajadustest. Hageja ema ei toonud välja asjaolusid ega tõendeid, et hageja oleks erivajadustega

ning temale oli vaja eriseadmeid ning korteri asukoht mängib olulist rolli hageja jaoks.

Arusaamatu põhjusel eluaseme hinna arvutamisel ei lähtunud kohus keskmisest hageja

vajadustest, vaid lähtus hageja ema soovidest. Kostja palus hageja elukoha kulude arvestamisel

lähtuda Tartu Ülikooli uuringust. Kohus ei kohelnud pooli võrdselt. Ebavõrdne kohtlemine

väljendus selles, et kostja, kes ei elanud hagejaga pidi oma sissetulekut suurendama või kulutusi

vähendama selleks, et tagada hageja emale keskmisest suuremad eluase tingimused. Kui hageja

ema soovis elada keskmisest kõrgemates tingimustes, siis pidi ta katma sellise erinevus ise.

Kohtu järeldused olid valed osas, kus kohus arvutas hageja vajadusi meelelahutusele. Kohus

tugines, et meelelahutuse vajaduste rahuldamiseks piisas 28 eurost, kuid hiljem arvestas 35

eurot. Polnud arusaadav, mille alusel kohus kohaldas keskmisest oluliselt kõrgemat summat.

Kostja palus arvestada ümber meelelahutuskulud, arvestades kehtiva seadusandlusega ja hageja

vajadustega.

Juhul, kui ringkonnakohus muudab igakuise elatise summat vastavalt sellele, mis tuleneb

elatisekalkulaatorist, siis peab kohus tegema ümberarvestuse elatise perioodi 04.02.2021-

31.01.2022 osas. Kui tasaarvestada sellega, mida kohus kostjalt välja mõistis ning mida kostja

oli hagejale juba tasunud, siis polnud kostjal perioodil 04.02.2021-31.01.2022 elatise võlga.

Kostja ei nõustunud ka elatise tasumisega perioodi 01.05.2020-03.02.2021 eest. Hageja ei

tõendanud, et ta oli pöördunud kostja poole elatise nõudes. Maakohus analüüsis vääralt hageja

tõendit, millest ei selgunud, et hageja ema oli pöördunud kostja poole elatise nõudmisega.

Materiaalsete kohustuste all võis mõista nii vanemate kooselust tulenevaid laenukohustusi kui

ka teisi kohustusi. Tõend tuli ümber hinnata, kuna sellest ei nähtunud saatmise aega, kirja saajat

ega summat.

Elatise võlgnevuse summa mõistmisel lähtus kohus tolajal kehtinud elatise miinimumsummast

ning sellest, et lapsevanemate majanduslik võimekus oli võrdne, mistõttu hageja

ülalpidamiskulud peaksid jagunema vanemate vahel pooleks. Kostja sellega ei nõustunud.

Oluline oli see, kas kõik hageja vajadused olid kaetud. Kuna hageja vajadused olid kaetud, oli

elatise tagasiulatuvalt nõudmine alusetu. Kohus jättis tähelepanuta, et tagasiulatuva elatise osas

esitas hageja kahju hüvitamise nõude, mida tuli tõendada.

Vastustaja seisukohad

6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

7. Ringkonnakohus, tutvunud kostja apellatsioonkaebusega ja asja materjalidega, leiab, et

maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada § 657 lg 1 p 2 alusel. Tühistatud osas teeb

ringkonnakohus ise uue otsuse ja muudab väljamõistetud elatise suurust. Ringkonnakohus

rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt. Juhindudes § 654 lg-st 22 sõnastab ringkonnakohus

otsuse tervikresolutsiooni.

Hageja nõudis 04.02.2021 hagiga (hagi täpsustatud 08.03.2021) igakuist elatist 500 eurot kuni

hageja täisealiseks saamiseni. Lisaks soovis hageja elatist tagasiulatuvalt perioodi 01.05.2020-

03.02.2021 eest 2 138,29 eurot. Hageja arvestas tagasiulatuva perioodi eest elatist

miinimummääras, mis oli sellel ajal 292 eurot. Ringkonnakohus selgitab, et alates 01.01.2022

muutus perekonnaseadus. Samas seadusemuudatus ja kostja apellatsioonkaebuse väited ei too

käesoleval juhul kaasa maakohtu otsuse tühistamist elatise osa, mis on mõistetud välja kuni

31.12.2021. Alates 01.01.2022 muutus materiaalõigus ja ringkonnakohtu hinnangul maakohus

eksis selle kohaldamisel.

TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad

kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või

ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist

vajalikuks.

8. Elatise periood 01.05.2020-03.02.2021

Ringkonnakohtu hinnangul kohaldas maakohus otsuse tegemisel materiaalõiguse norme õigesti

ega rikkunud menetlusnorme. Apellatsioonkaebuses kordab kostja suures osas maakohtus

esitatud väiteid. Maakohus on nendele hinnangu andnud ja käsitlenud neid piisava

põhjalikkusega. Maakohtu otsuse põhjendav osa vastab nimetatud osas TsMS § 442 lg-s 8

sätestatule. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsuse põhjendustega ja neid ei

korda (TsMS § 654 lg 6). Vastuseks apellatsioonkaebustele märgib ringkonnakohus järgmist.

Hageja nõude materiaalõiguslikuks aluseks oli PKS § 96 ja § 97 p 1, mille kohaselt on vanem

kohustatud oma alaealist last ülal pidama ning alaealine laps on õigustatud elatist saama. Lapse

ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate

vahendite tagamist (Riigikohtu 16.10.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-13 p 17 ja seal viidatud

lahendid).

Vaidlust ei olnud asjas, et hageja vanemad elavad alates 2020 aprillist lahus. Seega oli kostja

kohustus PKS § 100 lg 1 kohaselt anda hagejale ülalpidamist raha perioodilise maksmisega,

Kuni 31.12.2021 kehtinud PKS § 101 lg-st 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla

väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kuna last on kohustatud

ülal pidama mõlemad vanemad, siis kulub lapse ülalpidamiseks kummagi vanema

ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär (Riigikohtu 24.10.2012

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12 p 16) ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste

rahuldamiseks tehtavaid kulutusi tõendada. Vaid juhul, kui lapse vajadused on miinimumist

suuremad, tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud ja

kogutud tõendite alusel kindlaks teha (Riigikohtu 09.06.2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-17,

p 27).

Hageja esitas perioodi 01.05.2020-03.02.2021 eest tagasiulatuva elatise nõude summas 2659,29

eurot, tuginedes PKS §-le 108, mille kohaselt võib hageja nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist

ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest

enne elatishagi kohtule esitamist. Riigikohus on selgitanud, et teatud juhtudel võib ka

tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist nõutud elatise väljamõistmine asetada

isiku äärmiselt raskesse olukorda ning olla kohustatud isikule ebamõistlikult koormav, kui

õigustatud isik ei ole nimetatud ajavahemikul kohustatud isikult kordagi enda ülalpidamist

nõudnud (Riigikohtu 04.12.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-136-13 p 12). Ringkonnakohus

nõustub maakohtuga, et hageja ema pöördus kostja poole meili teel septembris 2020 (II kd, lk

36, tõlge lk 34), kus palus hakata kostjat täitma materiaalseid kohustusi poja ees palvega teha

ülekanne 338 eurot hageja ema kontole. Kostja apellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt ei

ole selge, millal ja kes kirjavahetust pidas, ei ole kohased. Kirjale oli hageja ema lisanud hageja

kulutuste nimekirja, oma nime ja panga rekvisiidid, kuhu raha üle kanda. Pooltel ei olnud

vaidlust selle üle, et hageja vajas ülalpidamist ka enne hagi esitamist ja kostja oli seega

kohustatud elatist hagejale maksma ka sel perioodil. Seega sai kohus selle perioodi osas elatise

nõude rahuldada, kuna elatist on kostjalt nõutud. Lisaks leidis maakohus tõendeid hinnates, et

elatise mõistmine tagasiulatuva perioodi eest ei seaduses sätestatud miinimummääras ei ole

kostjale ülemäära koormav. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et elatise võlgnevuse nõude

rahuldamine eelnimetatud perioodi 01.05.2020-03.02.2021 eest oli põhjendatud summas

1156,44 eurot (otsuse p-d 20-22). Enne 01.01.2022 kehtinud PKS § 101 lg 1 kohaselt oli

miinimumelatis ühtse summana pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.

Lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles

ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada

(vt nt Riigikohtu 22.03.2017 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16, p 13 ja 08.01.2014 otsust

tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 15). Kui kostja leidis, et hageja vajadused olid seaduses sätestatud

miinimummäärast väiksema summaga kaetud, tuli tal oma väidet tõendada. Kostja oma

vastuväiteid ei tõendanud.

9. Elatise periood 04.02.2021-31.12.2021 ja elatis alates 01.01.2022

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ja järeldustega osas, milles

maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise alates hagi esitamisest 04.02.2021-

31.12.2021. Enne 01.01.2022 kehtinud PKS § 101 lg 1 kohaselt oli miinimumelatis ühtse

summana pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast. Kuivõrd hageja nõudis

elatist miinimummäärast suuremas ulatuses, tuli hagejal oma väiteid tõendada.

Apellatsioonkaebuses vaidlustas kostja kahe kulutuse suuruse, leides, et meelelahutusele ja

eluasemele tehtavad kulutused on liiga suured. Meelelahutus kulude suuruse 35 eurot oli

ebaõige põhjendusel, et 2020 avaldatud Tartu Ülikooli rakendusuuring oli vastavaks kuluks

pidanud 28 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kaebuse väide pole põhjendatud, kuivõrd kulutused

võivad erineda nn keskmisest elulaadist ja praegusel juhul oli põhjendatud välja mõista 35

eurot, mis vastab hageja elulaadile. Veel vaidlustas kostja eluasemekulude suuruse, pidades

neid suureks põhjendusel, et hageja ei ole erivajadustega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

kulutused eluasemele keskmisest kõrgemad ja vastavad elulaadile, mis olid vanemad oma

lapsele eelnevalt kujundanud. Kostja ei ole esitanud tõendeid, et mõlemad eeltoodud kulutused

peaksid olema väiksemad. Kostja apellatsioonkaebuse väited on paljasõnalised ja ei anna alust

kohtuotsuse muutmiseks eeltoodud osas. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tõenditele

antud hinnanguga ja kaebuse väited ei anna talust hinnata tõendeid maakohtust erinevalt.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus rikkus materiaalõigust, kui jättis elatise väljamõistmisel

alates 01.01.2022 arvestamata PKS § 101 lg-ga 5.

01.01.2022 jõustunud PKS § 101 lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui

PKS § 101 alusel arvutatud summa, st kehtivas õiguses enam ühtset miinimumelatise suurust

ei ole. Tegemist on miinimumelatise regulatsiooniga. Kuivõrd hageja soovis alates 01.01.2022

seadusemuudatusest saada elatist summas, mis ületab kehtiva PKS § 101 alusel hageja kohta

arvutatud elatise suuruse, pidi hageja oma nõuet tõendama (Riigikohtu 22.06.2022 otsus

tsiviilasjas nr 2-19-19160, p 14.2). Seega miinimumsumma väljamõistnisele kohalduv

regulatsioon praegu ei kohaldu ja kostja etteheited seoses elatisekalkulaatori arvestusega jäävad

tähelepanuta, sest need pole asjakohased.

Maakohus jättis arvestamata, et alates 01.01.2022 kehtib PKS § 101 lg 5, mis sätestab, et vanem

ei pea andma ülalpidamist ulatuses, milles lapse vajadused saab rahuldada lapsetoetuse ja

lasterikka pere toetuse arvel. Riigikohus on selgitanud enne 01.01.2022 kehtinud PKS § 101 lg

1 kohaldamise osas, et kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada PKS § 101 lg-

s 1 sätestatud elatise väljamõistmisele miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, siis oleks see

selliselt ka sätestatud.

Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust elatise vähendamiseks

poole lapsetoetuse võrra elatise väljamõistmisel perioodil 01.05.2020 - 31.12.2021. Maakohus

on põhjendatult arvestanud, et hageja elukorralduse raskuskese on seotud ühe vanema

elukohaga, kes korraldab suurel määral hageja igapäevaelu küsimusi ja annab põhilise panuse

hageja eest hoolitsemisse ning tema vajaduste katmisesse. Kostja elab hagejast lahus ja tema

panus hageja vajaduste katmisel on niigi väiksem ja tal tuleb seega ülalpidamiskohustust täita

üksnes hagejale elatise maksmisega. Asjas puudub vaidlus, et kostja vahetult hageja

ülalpidamises ei osale, tema igapäevaste tegevuste, toimingute korraldamisega ei tegele ja

jooksvate vajaduste katmisega tegeleb üksnes hageja ema. Ülalpidamise ulatus määratakse PKS

§ 99 lg 1 kohaselt kindlaks lapse vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Kuna kostja

ei tõendanud, et hageja ülalpidamiseks on piisav kostja poolt tasuda igakuiselt elatist 245 eurot,

ei ole alust maakohtu poolt väljamõistetud elatise suurust (kuni 31.12.2021) muuta.

Kuivõrd materiaalõigus muutus 01.01.2022, siis alates sellest ajast tuleb siiski lapsetoetusega

arvestada. Praegusel ajal kehtiv lapsetoetus on 60 eurot kuus, millest pool moodustab 30 eurot.

Seega jaanuari 2022 eest tuleb maakohtu poolt väljamõistetud elatise summalt arvestada maha

pool lapsetoetust ehk 30 eurot. Eeltoodu tähendab, et perioodi 04.02.2021-31.01.2022 elatis

moodustab 1 262,03 eurot (1292,03-30). Alates 01.02.2022 kuni hageja täisealtiseks saamiseni

(16.04.2035) moodustab elatise igakuine summa 327,41 eurot (357,41-30). Ringkonnakohus

selgitab, et kui lapsetoetuse suurus muutub, siis muutub ka elatise suurus.

Muus osas hindas maakohus hageja tõendeid ja kostja vastuväiteid nõuetekohaselt. Seejuures

arvestas kohus, et kostja perekonda sündis 22.08.2021 teine laps, kelle igakuiseid vajadusi

hindas kohus kokku 631,67 eurot. Kohus hindas, et teise lapse ülalpidamiskulude vahetu

kandmisega ei osutu hageja ülalpidamiseks elatise väljamõistmisel kumbki laps ebavõrdsesse

seisu (otsuse p 13-15). Maakohus ei rikkunud apellatsioonkaebuses väidetud menetlusnorme

tõendite hindamisel. ning ringkonnakohus nõustub nende maakohtu otsuse põhjendustega ja

tulenevalt TsMS § 654 lg-s 6 sätestatust neid ei korda.

Menetluskulud

10. Kuna maakohus tegi otsuse 07.03.2022, siis lähtus kohus õigesti alates 01.01.2022 kehtivast

TsMS § 164 lg-st 1 ja jättis menetluskulud poolte endi kanda.

11. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad samuti TsMS § 164 lg 1 kohaselt poolte endi kanda

(Riigikohtu 22.06.2022 otsus tsiviilasjas nr 2-19-19160, p 21).

(allkirjastatud digitaalselt)