3-21-1402/13 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

16.12.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-1402

Haldusasi

Osaühingu NITTIS kaebus Ettevõtluse Arendamise

Sihtasutuse 28.05.2021 otsuse nr 1.1-5.1/21/919

tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja Osaühing NITTIS, esindaja EN

Vastustaja Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus,

esindaja SP

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 21.02.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Osaühingu NITTIS apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Osaühingu NITTIS apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

21.02.2022 otsus haldusasjas nr 3-21-1402 muutmata.

2. Jätta apellatsioonimenetluse menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 16.01.2023, välja arvatud halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest, võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-21-1402

2(8)

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Osaühing NITTIS (kaebaja) esitas Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusele (EAS; alates

04.01.2022 Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus; vastustaja) taotluse ettevõtlus- ja

infotehnoloogiaministri 21.04.2021 määruses nr 16 „Ettevõtjate toetamine seoses COVID-19

haigust põhjustava koroonaviiruse levikust tulenevate piirangutega“ (määrus nr 16) nimetatud

jaekaubanduse ettevõtja toetuse saamiseks. Kaebaja lisas taotlusele jaekaubanduse käibe

langust tõendavad dokumendid koos selgitusega, miks kaebaja puhul tuleks toetuse määramisel

arvestada üksnes jaemüügi käivet, mitte kogu käivet.

2. EAS jättis 28.05.2021 otsusega nr 1.1-5.1/21/919 taotluse rahuldamata, sest taotleja ei

vasta määruse nr 16 § 13 lg 1 p-s 1 nimetatud tingimusele.

Jaekaubanduse ettevõtja toetust võib taotleda käibemaksukohustuslasest juriidilisest isikust

ettevõtja, kelle märtsi 2021. a käibe langus oli võrreldes perioodi 01.01.2019–31.12.2019

aritmeetilise keskmise ühe kuu käibega vähemalt 30% ja kes oli käibemaksukohustuslane

01.01.2019–31.12.2019.

Käive

on

Maksu-

ja

Tolliametile

(MTA)

esitatud

käibedeklaratsioonidel deklareeritud käibe suurus. Kaebaja käive on eespool nimetatud

perioodide võrdluses langenud üksnes 7,38%.

3. Osaühing NITTIS esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse 28.05.2021 otsuse

tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks vaadata taotlus uuesti läbi.

Kaebaja põhitegevusala on jaekaubandus, talle kuuluvad jalatsikauplused NS King. Vabariigi

Valitsuse 19.08.2020 korraldusega nr 282 kehtestatud piirangute tõttu olid kaebaja kauplused

suletud ajavahemikul 11.03.2021–03.05.2021. Kaebaja kaupluste jaemüügi käive langes

võrdlusperioodiga võrreldes 58,19%. Vastustaja ei arvestanud toetuse määramisel taotlusele

lisatud selgitusega, et kaebaja ekspordi- ja muu hulgimüügi käive ei ole seotud füüsiliste

kaupluste jaemüügi käibega ning arvestada tulnuks üksnes jaemüügi käivet. Kaebaja soetas

2021. a märtsis suvekaupu ja müüs osa kaupu samal kuul seotud isikutele (Läti ja Leedu

kauplused NS King ning Eestis tegutsev Monobrand OÜ), mille tulemusel tekkis hulgimüügi

käive. See on kaebaja tavapärane majandustegevus.

Määruse nr 16 eesmärk ei olnud toetada hulgimüüjaid, vaid üksnes ettevõtjaid, kelle jaemüügi

käive langes vähemalt 30% füüsiliste kaupluste sulgemise tõttu. Seega on toetuse määramisel

eesmärgipärane arvestada üksnes kaupluste sulgemisest tingitud jaemüügi käibe langust.

Määruse nr 16 § 4 p-s 9 sätestatud käibe mõistet on võimalik sisustada kaebaja soovitud viisil.

Kaebaja hulgimüügi käive oli käibedeklaratsioonide alusel lihtsasti tuvastatav, sest ekspordi

käibemaksu määr on 0%. Kaebaja jaemüügi käive tervikuna nähtub 2019. a majandusaasta

aruande lisast 15. Vabariigi Valitsuse 16.04.2021 määruse nr 38 “COVID-19 põhjustava

viiruse levikuga seotud kriisi leevendamiseks ette nähtud toetusprogrammide üldtingimused“

(määrus nr 38) § 5 lg 1 p-s 1 on rõhutatud toetuse sihtrühma kuuluvate isikute võrdset

kohtlemist nii ühe meetme raames kui ka erinevate meetmete vahel. Kaebajat on koheldud

põhjendamatult halvemini kui teisi jaemüügiga tegelevaid ettevõtjaid, kelle kauplused olid

Vabariigi Valitsuse kehtestatud piirangute tõttu suletud ja kelle jaemüügi käive langes selle

tulemusel enam kui 30%.

3-21-1402

3(8)

Kui määrust nr 16 ei saa tõlgendada eespool toodud viisil, tuleb kaebajale toetuse maksmist

välistavad sätted tunnistada põhiseaduse (PS) §-ga 12 vastuolus olevaks ja jätta need

kohaldamata.

4. Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes

28.05.2021 otsuses toodud seisukohtade juurde.

Toetusmeetmete tingimused on kujundatud nii, et need oleksid arusaadavad ja objektiivselt

kontrollitavad ning võimaldaksid viia toetuse kiiresti ja efektiivselt seda vajavate ettevõtjateni.

Seetõttu lähtutakse taotluste menetlemisel vaid taotleja poolt riigile esitatud andmetest.

Määruse nr 16 § 4 p-s 9 mõistetakse käivet samas tähenduses kui käibemaksuseaduses, s.o

arvesse tuleb võtta ettevõtja kogu käive. See on selgelt kirjas ka määruse nr 16 seletuskirjas.

Määruse nr 16 eesmärgiks ei olnud ühelegi sektorile (sh jaekaubanduse ettevõtjad)

põhitegevusega

seotud

kahju

hüvitamine.

Euroopa

Komisjoni 19.03.2020

teatise

„Riigiabi ajutine raamistik majanduse toetamiseks praeguse COVID-19 puhangu kontekstis“ p-

de 9 ja 10 kohaselt võimaldavad riigiabi eeskirjad liikmesriikidel võtta kiireid ja tulemuslikke

meetmeid, et toetada kodanikke ja ettevõtjaid, eelkõige väikese ja keskmise suurusega

ettevõtjaid,

kes

on

koroonaviiruse

puhangu

tõttu

majandusraskustes.

Riigiabi

kontrollimeetmete suunatud ja proportsionaalse kohaldamisega tagatakse, et riiklikud

toetusmeetmed on tulemuslikud ja aitavad raskustesse sattunud ettevõtjatel koroonaviiruse

puhangu ajal toime tulla ning võimaldavad neil kriisist ka taastuda. Seega on kriisitoetuste

eelduseks, et ettevõtja kui tervik on koroonaviiruse leviku tõttu raskustes. Määruse nr 16 eelnõu

seletuskirja kohaselt seati eesmärgiks toetada piirangust otseselt mõjutatud põhitegevusalaga

(mis ei pruugi olla nende ainus tegevusala) ettevõtjate jätkusuutlikkust laiemalt. Keskenduti

sellele, et võimalikult paljud ettevõtjad oleksid võimelised avama piirangute lõppedes taas oma

uksed ja säilitama töökohad. Eesmärk oli toetada neid ettevõtjaid, kes sattusid koroonaviiruse

puhangu tõttu raskustesse ning kelle jätkusuutlikkus oli seetõttu ohus. Kuna rahalised vahendid

olid piiratud, kujundati toetuse saamise tingimused selliselt, et toetust said ettevõtjad, kes oma

majandusnäitajate põhjal kannatasid teiste sama sektori ettevõtjatega võrreldes rohkem ja

vajasid seepärast toetust teistest sama sektori ettevõtjatest enam. Kuna määruse nr 16 § 4 p 9

on üheselt mõistetav, ei ole võimalik ega vajalik tõlgendada määrust kaebaja soovitud viisil.

See oleks vastuolus Euroopa Komisjoni 19.03.2020 teatise ning toetusmeetme regulatsiooni ja

eesmärgiga. Kui lähtuda vaid jaekaubanduse käibe langusest, saaks toetust ka nt ettevõtja, kes

ei ole koroonaviiruse puhangu tõttu sattunud majandusraskustesse, sest tema käive tervikuna ei

ole (vähemalt määruses nr 16 sätestatud määras) langenud. Riik on käitunud järjepidevalt.

Jaekaubanduse ettevõtjaid puudutavate toetuste puhul on kõigis taotlusvoorudes lähtutud

ettevõtja käibest tervikuna.

Määruse nr 16 sätted ei ole vastuolus ettevõtjate võrdse kohtlemise põhimõttega.

Võrreldavateks gruppideks on ettevõtjad, kelle kahju mõõdetakse ettevõtja kui terviku

majandusnäitajate kaudu. Põhjendamatu oleks võrrelda kitsaid tegevusvaldkondi, kui ettevõtja

tervikuna ei ole kriisi tõttu kuigi palju kannatanud või on isegi saanud kasu mõne muu

tegevusala kaudu, mis on osutunud edukaks just kriisi tõttu. Seetõttu on toetuse andmise aluseks

ettevõtjate terviklik majanduslik olukord ning ühe tegevusala eraldi käsitlemine viiks ebavõrdse

tulemuseni. Seega ei saa sarnases olukorras olla ettevõtja, kes tegeleb vaid jaekaubandusega ja

kelle käive langes referentsperioodiga võrreldes vähemalt 30%, ning ettevõtja, kellel on mitu

tegevusala ja kelle käibe langus tervikuna oli väiksem kui 30%. Ettevõtjal on vabadus otsustada,

kuidas ta oma ettevõtlust korraldab, sh kas iga tegevusalaga tegelemiseks luuakse eraldi

äriühing või mitte. Kaebaja viide määruse nr 38 § 5 lg 1 p-le 1 ei ole asjakohane. Kuigi

toetusmeetmete sihtrühmaks on ettevõtjad, ei muuda see neid automaatselt sarnasteks isikuteks,

sest eri tüüpi ettevõtjate vahel on palju erinevusi.

3-21-1402

4(8)

Toetusraha määramise küsimus on poliitiline otsustus ning määrusandjal on selles osas avar

otsustusruum. Ressursside piiratuse korral on põhjendatud sätestada toetuse saamisele teatud

kriteeriumid. Määruses nr 16 toodud toetuse tingimuste kujundamisel lähtuti vajadusest

määrata toetuse sihtrühm ja tingimused kindlaks läbipaistvalt, mittediskrimineerivalt ja

ühetaotluselt kõigi sihtrühma kuuluvate isikute jaoks. Sihtrühma kuuluvate isikute ebavõrdse

kohtlemisega pole tegu pelgalt seetõttu, et ettevõtja ärijuhtimise raames tehtud otsuseid

arvestades oleks olnud teistsugused tingimused talle soodsamad või taganud toetuse saamise.

Määruse nr 16 § 13 lg 5 p 1 kohaselt arvutatakse jaekaubanduse ettevõtja toetuse suurus

järgmiselt: 70% ettevõtja MTA-le esitatud 2021. a veebruari eest tulu- ja

sotsiaalmaksudeklaratsioonil deklareeritud tööjõukuludest korrutatakse isiku § 13 lg 1 p 1

kohaselt leitud käibe languse protsendiga ning leitud summa korrutatakse kahega. Kuna toetuse

summa arvutamisel korrutatakse tööjõukulude summa läbi kogukäibe languse protsendiga, on

põhjendatud, et taotleja kvalifitseerimisel hinnatakse ettevõtja käibelangust tervikuna, mitte

ainult jaekaubanduse tegevusala põhiselt.

5. Tallinna

Halduskohus

jättis

21.02.2022

otsusega

kaebuse

rahuldamata

ja

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Kohus nõustus vastustaja 28.07.2021

vastuses esitatud põhjendustega ega korranud neid kõiki.

Vastustaja võttis kaebaja taotluse lahendamisel õigesti arvesse kaebaja kogu käibe, mitte üksnes

müügisaalide käibe. Määruse nr 16 §-st 13 ega määruse teistest normidest ei leia toetust kaebaja

eelistatud tõlgendusele. Vastustaja seisukohta toetab ka määruse nr 16 eelnõu seletuskiri, mille

järgi oli eesmärgiks toetada ettevõtjaid, kes sattusid koroonaviiruse levikuga tekkinud kahjude

tõttu raskustesse ja kelle jätkusuutlikkus oli seetõttu ohus. Seetõttu ei kvalifitseeru määrusega

nr 16 antavale riigiabile iga ettevõtja, kellele kaasnesid koroonaviiruse leviku tõttu negatiivsed

tagajärjed, vaid üksnes ettevõtja, kelle käibe langus oli vähemalt 30%. Määrus nr 16 tugineb

Euroopa Komisjoni 19.03.2020 teatisele, mille p-dest 9 ja 10 tuleneb samuti, et kriisitoetuste

eelduseks on ettevõtja kui terviku raskustesse sattumine koroonaviiruse leviku tõttu. Kuna

kaebaja käibe langus oli üksnes 7,38%, ei olnud ta raskustesse sattunud ettevõtja määruse nr 16

tähenduses.

On usutav, et sarnaselt reistele jaekaubanduse ettevõtjatele mõjutas koroonaviiruse levik ka

kaebajat negatiivselt. Teatud sektori ettevõtjatele mõeldud toetustele ei pea aga kvalifitseeruma

kõik selle sektori ettevõtjad, vaid piiratud ressursside korral võib kehtestada toetuse saamiseks

tingimusi. See, et asjaolude kokkulangemise tõttu olid määrusega nr 16 kehtestatud

kriteeriumid kaebaja jaoks ebasoodsad, ei tähenda, et need olid õigusvastased. Toetuse saamise

kriteeriumid peavad olema selged ja neid peab kohaldama kõigile ühtemoodi. Riigiabile

kvalifitseeruvate isikute ringi piiritlemine on riigi majanduspoliitiline otsus, mille tegemisel

kaalutakse Eesti ettevõtluskeskkonna huve ja riigi majanduslikke võimalusi. Kohus ei saa

kontrollida sellise otsuse otstarbekust. Kaebajal puudub subjektiivne õigus riigiabile ja

üldreeglist tehtud erandeid tuleb tõlgendada kitsalt (Euroopa Kohtu otsuse C-698/19 p 19 ja

otsuse C-349/17 p 60). Riigiabi taotluse läbivaatamisel ei ole vastustajal kaalutlusõigust

küsimuses, milliseid toetuse saamise kriteeriume kohaldada ja milliseid mitte. Vastustaja peab

üksnes tuvastama, kas taotleja vastab toetuse andmise määruses kehtestatud tingimustele. Ka

kaebajalt täiendavate tõendite kogumine või tema ärakuulamine ei oleks võimaldanud

vastustajal määruses nr 16 sätestatud kriteeriumitest kõrvale kalduda.

Eeltoodud põhjendustel ei ole alust jätta määrust nr 16 kaebajat puudutavas osas kohaldamata

ja algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Kuigi toetuse tingimused osutusid

kaebajale ebasoodsateks, ei riiva need kaebaja õigust võrdsele kohtlemisele. Kaebaja on end

põhjendamatult võrrelnud ettevõtjatega, kes tegelevad üksnes jaekaubanduses ja kelle kogu

3-21-1402

5(8)

tegevus seiskus Vabariigi Valitsuse kehtestatud piirangute tõttu. Kaebaja tegutseb

jaekaubanduse kõrval ka nt hulgimüügi ja ekspordiga. Kaebajat ei saa võrrelda ka turismisektori

ettevõtjatega või teistega, kes tegutsevad hoopis muus valdkonnas. Erinevate valdkondade

ettevõtjaid võibki erinevalt kohelda.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. Osaühing NITTIS palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus ning teha uus

otsus, millega kaebus rahuldada.

Halduskohus ei hinnanud määruse nr 16 ja selle alusel makstava toetuse eesmärki ning jõudis

seetõttu valele lõppjäreldusele. Kaebaja sattus samuti majanduslikesse raskustesse, sest

kaupluste sulgemisest hoolimata tuli maksta töötajatele palka, tasuda soetatud kauba eest,

maksta üüri jms. Jaekaubanduse valdkonnas oli kaebaja samas olukorras kui konkurendid, kelle

kauplused samuti suleti. Vaidlusalune toetus oli mõeldud jaekaubanduse ettevõtja toetamiseks.

Kaebaja vastas määruses nr 16 sätestatud jaekaubanduse ettevõtja kriteeriumitele. Kuna

määruse nr 16 eesmärk oli toetada jaekaubanduse ettevõtjaid, peab määrust kohaldama sellest

eesmärgist lähtuvalt. Kui määruse nr 16 teatud normid on selle eesmärgiga vastuolus, tuleb jätta

need kohaldamata. Kaebaja kogu käibe arvestamine ei oleks eesmärgipärane, sest toetus oli

mõeldud üksnes neile jaekaubanduse ettevõtjatele, kelle peetavad kauplused suleti, mitte

jaekaubanduse ettevõtjatele üldiselt. Käibe languse kriteerium on põhjendatud, kuid üksnes

juhul, kui see on põhjuslikus seoses toetuse andmise põhjusega. See tähendab, et võrrelda tuleb

kaupluste sulgemisest tekkinud mõju kaupluste tegevusega seotud käibele. Vastupidisel juhul

ei kohelda sarnases olukorras olevaid isikuid võrdselt. Halduskohtu eelistatud tõlgenduse puhul

saaks toetust ka nt ettevõtja, kelle kogu käive langes võrdlusperioodil oluliselt, kuid kaupluste

sulgemise tõttu langes käive väga vähe (s.o käibe langus tuli tegevustest, millele piirangud ei

laienenud). See oleks selgelt vastuolus määruse nr 16 eesmärgiga.

Kui määrust nr 16 ei ole võimalik tõlgendada eesmärgipäraselt, tuleb tunnistada sätted, mis

välistavad kaebajale toetuse maksmise, PS-ga vastuolus olevaks. Halduskohus eksis

võrdlusgruppide moodustamisel. Võrdluse lähtekohaks tuleb võtta isikud, kes pidasid füüsilist

kauplust, kelle kauplus suleti COVID-19 pandeemiast tingitud piirangute tõttu ja kelle kaupluse

tegevusega seotud käive langes kaupluse sulgemise tõttu. Kaebaja on selline isik. Kaebaja

füüsiliste kaupluste käive langes võrdlusperioodiga võrreldes 58,19%, kuid kaebaja

konkurendid, kelle füüsilise kaupluse käive langes vähemalt 30%, said toetust üksnes põhjusel,

et neil ei olnud muid tegevusvaldkondi. Asjakohane pole arvestada ja võrrelda isiku muid

tegevusvaldkondi, millel puudub seos piirangutega ja millega seoses ei makstud toetust.

Toetuse saamise kriteeriumid peavad olema ettenähtavad. Kaebajale ei saanud olla ettenähtav,

et 2021. a märtsis oma tütarettevõtjatele müüdud kaup (hulgimüük) välistab võimaluse saada

toetust. Kuna kauplused suleti 11.03.2021 ja määrus nr 16 võeti vastu 21.04.2021, ei saanud

kaebaja oma tegevust kuidagi planeerida ega ümber korraldada.

Halduskohus jättis arvestamata määruse nr 38 § 5 lg 1 p-i 1, mille kohaselt lähtutakse meetme

tingimuste kehtestamisel põhimõttest, et meetme alusel toetuse eraldamine peab olema

läbipaistev ja mittediskrimineeriv ning tagama sihtrühma kuuluvate isikute võrdse kohtlemise

nii ühe meetme raames kui ka erinevate meetmete vahel. Selle määruse mõistes on toetuse

sihtrühm COVID-19 puhangust mõjutatud isikud. Nt majutusettevõtjate puhul arvestati toetuse

maksmise puhul üksnes majutusteenuse käibe langust. Seega pole kaebajat teise valdkonna

ettevõtjatega võrreldes samuti võrdselt koheldud.

7. Ettevõtluse ja Innovatsiooni Sihtasutus palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata,

jäädes varasemate seisukohtade juurde.

3-21-1402

6(8)

Vastustaja ega halduskohus ei väitnud, et füüsiliste kaupluste sulgemine ei tekitanud kaebajale

majanduslikke raskusi. Väide oli see, et kuna riigi vahendid on piiratud, ei sätestatud määruses

nr 16 toetuse maksmist kõigile COVID-19 kriisist puudutatud isikutele, vaid seati toetuse

saamiseks tingimused. Kaebaja puhul ei ole määruses nr 16 sätestatud kriteeriumid täidetud.

Kaebaja taotluse lahendamisel võeti õigesti arvesse kogu käive (vrd Tallinna Ringkonnakohtu

02.12.2022 otsus nr 3-21-1347). Kaebajat ei koheldud põhjendamatult ebavõrdselt pelgalt

põhjusel, et toetuse saamise tingimused osutusid tema jaoks ebasoodsaks. Abimeetmete üle tuli

otsustada kiiresti, mistõttu tuli teha ettevõtjate olukorra ja vajaduste kohta teatud üldistusi.

Toetuse sihtgruppide piiritlemisel õigustloovas aktis võib olla keeruline arvestada iga

üksikjuhtumi eripära ning täieliku faktilise võrdsuse saavutamine ei pruugi seetõttu olla

võimalik (vt Tallinna Ringkonnakohtu 15.10.2021 otsus nr 3-20-1643). Vaidlusaluse toetuse

andmisel oli määrav ettevõtja toimetulek ja elujõulisus tervikuna, mitte konkreetse füüsilise

kaupluse jätkusuutlikkus. Ettevõtja elujõulisust näitavad majandusnäitajad tervikuna (vrd

Tallinna Ringkonnakohtu 06.10.2022 otsus nr 3-21-1022).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

9. Määruse nr 16 § 13 lg 1 järgi võib jaekaubanduse ettevõtja toetust taotleda

käibemaksukohustuslasest juriidilisest isikust ettevõtja, kelle 2021. a märtsi käibe langus oli

võrreldes perioodi 01.01.2019–31.12.2019 aritmeetilise keskmise ühe kuu käibega vähemalt

30% (p 1) ning kes oli käibemaksukohustuslane 01.01.2019–31.12.2019 (p 2). Määruse nr 16

§ 4 p 9 kohaselt mõistetakse käibena selle määruse tähenduses taotleja poolt MTA-le esitatud

käibedeklaratsioonidel deklareeritud käibe suurust. Määruse nr 16 § 4 p-st 9 ja § 13 lg-st 1

nende koostoimes ei tulene, et jaekaubanduse ettevõtjate puhul tuleks arvestada üksnes

füüsiliste kauplustega seotud käivet või nt ainult füüsilise kaupluse ja sellega seotud e-poe

jaemüügi käivet kombineerituna. Kaebaja eelistatud tõlgendust ei toeta ka määrusandja tahe.

Määruse nr 16 eelnõu seletuskirjas (vastustaja 28.07.2021 vastuse lisa 1) on seatud § 13 lg 1

puhul eesmärgiks selgitada välja taotleja tavapärane käive enne COVID-19 kriisi (lk-d 7 ja 19).

Seega võttis vastustaja kaebaja käibe languse arvutamisel õigesti arvesse kogu 2019. a

käibedeklaratsioonidel deklareeritud käibe, sh hulgimüügi ja 0% määraga maksustatavate

tehingute käibe (vt deklaratsioonid kaebaja 31.01.2022 seisukoha lisas 3).

10. Eespool toodud seisukoht ei lähe vastuollu jaekaubanduse ettevõtjale toetuse maksmise

eesmärgiga. Määruse nr 16 § 2 järgi on toetuse eesmärk toetada määruses loetletud valdkondade

ettevõtjaid, kelle tegevus on koroonaviiruse leviku tõttu piiratud. Seletuskirja kohaselt on

Vabariigi Valitsuse kehtestatud piirangutest mõjutatud erinevad ettevõtjad, sh jaekaubanduse

ettevõtjad (lk-d 1–2). Määruse nr 16 § 4 p 8 kohaselt loetakse jaekaubanduse ettevõtjaks

äriregistris või mittetulundusühingute ja sihtasutuste registris registreeritud eraõiguslik

juriidiline isik või füüsilisest isikust ettevõtja, kes omab või valdab füüsilist kauplust või

müügisaali, kus klientidel oli või on Vabariigi Valitsuse 19.08.2020 korralduse nr 282

p 2014 alap 8 kohaselt alates 11.03.2021 kuni nimetatud alapunktis sätestatud piirangu

lõppemiseni keelatud viibida ning kelle põhitegevusala on EMTAK koodiga jagu G 451,

jagu 4532, jagu 4540, jagu 4719, jagu 4726, jagu 474, jagu 475, jagu 476, jagu 477 või

jagu 478, välja arvatud isikud, kelle põhitegevusala on EMTAK koodiga 4773, 4774, 47762,

47781 ja 4781. Seletuskirja järgi peaks toetusmeede kaasa aitama sellele, et võimalikult paljud

ettevõtjad oleksid võimelised piirangute lõppedes avama taas oma uksed, taaskäivitama äri ja

säilitama töökohad. Selleks toetatakse osaliselt määruses nr 16 nimetatud ettevõtjate 2021. a

tegevuskulusid. Toetuse andmise oodatav tulemus on ettevõtjate jätkusuutlikkus toodete ja

teenuste pakkumisel pärast COVID-19 pandeemia raugemist ja piirangute leevenemist

(seletuskirja lk-d 1–3; vt konkreetselt jaekaubanduse ettevõtjate kohta ka lk-d 6 ja 20).

3-21-1402

7(8)

11. Seega sooviti määruses nr 16 ettenähtud toetusega abistada Vabariigi Valitsuse kehtestatud

piirangutest otseselt ja oluliselt mõjutatud jaekaubanduse ettevõtjaid, et tagada nende

elujõulisus ka pärast piirangute leevenemist või lõppemist. Määruse nr 16 § 4 p-st 8 tuleneb

selgelt, et jaekaubandus peab olema ettevõtja põhitegevusala, kuid tal võib olla ka muid

tegevusalasid. Jaekaubanduse ettevõtja elujõulisus võis seetõttu kriisist hoolimata säilida mh

seeläbi, et ettevõtjal oli muid tegevusalasid, mida koroonaviirusest tingitud piirangud ei

mõjutanud negatiivselt või millega seotud käive referentsperioodiga võrreldes hoopis suurenes.

Füüsiliste kaupluste olemasolu ja nende sulgemine Vabariigi Valitsuse korraldusel on

eeltingimus, et ettevõtjat saaks üldse käsitada jaekaubanduse ettevõtjana määruse nr 16

tähenduses. Käibe languse arvutamisel vaadeldakse aga ettevõtjat tervikuna. Arvestades

määruse nr 16 normide sõnastust ja seletuskirjas antud selgitusi, ei saa pidada regulatsiooni,

mille järgi tuleb võtta jaekaubanduse ettevõtja käibe languse arvutamisel arvesse kogu käive,

juhuslikuks.

12. Järelikult sõltub asja lahendus sellest, kas määruse nr 16 sätted, mis välistavad kaebajale

toetuse maksmise, on kooskõlas PS-ga.

13. Ettenägematutel sotsiaalmajanduslikel põhjustel ulatuslikku käibelangust kannatanud

majandusharu ettevõtjate toetamine on poliitiline valik, mille tegemisel on seadusandjal avar

otsustusruum. Siiski tuleb ka sellisel juhul kindlustada, et järgitakse PS § 12 lg-s 1 tagatud

võrdsuspõhiõigust (Riigikohtu 06.12.2022 otsus nr 5-22-8, p 32). Sama põhimõte tuleneb

praeguse vaidluse puhul ka määruse nr 38 § 5 lg 1 p-st 1 (vrd Riigikohtu 06.12.2022 otsus nr

5-22-8, p 33). PS § 12 lg-s 1 tagatud üldist võrdsuspõhiõigust riivatakse siis, kui ebavõrdselt

koheldakse sarnases olukorras olevaid isikuid. Ebavõrdse kohtlemise tuvastamiseks tuleb

määrata kindlaks võrdluse lähtekoht (lähim ühine soomõiste) ja tuua selle alusel välja

võrreldavate isikute grupid. Võrdsuspõhiõiguse riive on PS-ga vastuolus juhul, kui ebavõrdseks

kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus. Hindamaks riive põhiseaduspärasust, tuleb

kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust (Riigikohtu

06.12.2022 otsus nr 5-22-8, p-d 34 ja 42).

14. Puudub vaidlus, et kaebaja on jaekaubanduse ettevõtja määruse nr 16 § 4 p-i 8 tähenduses

ning ta oli käibemaksukohustuslane terve 2019. aasta, samuti toetuse taotlemise ja vaidlustatud

haldusakti andmise ajal. Kaebaja näeb oma põhiõiguste riivet selles, et ta pidi Vabariigi

Valitsuse kehtestatud piirangute tõttu sulgema oma füüsilised kauplused ja selle tulemusel

vähenes tema kaupluste jaemüügi käive määruse nr 16 § 13 lg 1 p-s 1 nimetatud perioodide

võrdluses enam kui 30% (kaebaja arvutuste kohaselt 58,19%), kuid kuna kaebajal oli ka muid

tegevusalasid peale füüsilistes kauplustes toimuva jaemüügi, oli tema kogu käibe langus

kõnealuste perioodide võrdluses ainult 7,38%.

15. Ringkonnakohus leidis eespool, et kõigi määruse nr 16 § 4 p-s 8 nimetatud jaekaubanduse

ettevõtjate puhul tuleb sama määruse § 13 lg 1 p-i 1 alusel käibe languse arvutamisel arvesse

võtta kogu käive. Seega kohtleb õigustloov akt selles osas jaekaubanduse ettevõtjaid võrdselt.

16. Kaebaja soovib, et jaekaubanduse ettevõtjale toetuse maksmisel võetaks määruse nr 16 §

13 lg 1 p-i 1 alusel käibe languse arvutamisel arvesse üksnes füüsiliste kauplustega seotud käive

– sellisel juhul kvalifitseeruks toetusele ka kaebaja. Seega soovib kaebaja sisuliselt saavutada

faktilist võrdsust selliste määruse nr 16 § 4 p-s 8 ja § 13 lg 1 p-s 1 nimetatud tingimustele

vastavate juriidilisest isikust ettevõtjatega, kellel ei olnud muid tegevusalasid peale füüsiliste

kaupluste pidamise ja kelle kaupluste jaemüügi käive langes vähemalt 30% või kellel oli küll

muid tegevusalasid peale füüsiliste kaupluste pidamise, kuid kelle kogu käive langes siiski

vähemalt 30%.

17. Normid, mis välistavad kaebaja võrdse kohtlemise eespool nimetatud ettevõtjatega, ei ole

PS-ga vastuolus. Määruses nr 16 seati eesmärgiks toetada jaekaubanduse ettevõtjana käsitatava

3-21-1402

8(8)

isiku kui terviku jätkusuutlikkust samas määruses kehtestatud tingimustel. Määruse nr 16 § 13

lg-s 1 nimetatud juhul oli üheks hinnatavaks kriteeriumiks juriidilisest isikust ettevõtja 2021. a

märtsi käibe langus vähemalt 30%, võrreldes 2019. a keskmise käibega. Ettevõtja ehk oma

nimel tasu eest püsivalt kaupu või teenuseid pakkuva juriidilise isiku (vt ka äriseadustiku § 1)

elujõulisust ei näita vaid see, millised käibemuutused toimuvad tema ühes tegevusvaldkonnas

või kui edukas on üks konkreetne käitis, vaid ettevõtja kui terviku majandusnäitajad. Kaebajal

oli võimalik ise otsustada, kas tegeleda ühe või mitme tegevusalaga. Kaebaja tavapärane

majandustegevus hõlmas ka hulgimüüki temaga seotud äriühingutele Eestis ja teistes Euroopa

Liidu liikmesriikides. Kaebaja 2021. a märtsi jaemüügi käive langes tema arvutuste kohaselt

2019. a keskmise jaemüügi käibega võrreldes enam kui 30%, kuid kaebaja kogu käibe üsna

väikesest langusest saab järeldada, et tal oli muude tegevusvaldkondade tõttu oma tavapärase

majandustegevuse raames endal võimalik oma tegevus ümber korraldada ja seeläbi

koroonaviiruse levikust tingitud kriis üle elada. Määruses nr 16 ettenähtud toetusele

kvalifitseerusid need jaekaubanduse ettevõtjad, keda füüsiliste kaupluste sulgemine mõjutas

kõige enam – kas seepärast, et neil ei olnudki muid tegevusalasid peale füüsiliste kaupluste

pidamise, mis Vabariigi Valitsuse korraldusel suleti, või ei olnud võimalik muude tegevusalade

abil kompenseerida füüsiliste kaupluste sulgemisest tingitud negatiivseid tagajärgi piisaval

määral ning seetõttu sattus ettevõtja elujõulisus ohtu. Riigiabi ei olnud kohustuslik anda kõigile

jaekaubanduse ettevõtjatele (vt ka Euroopa Komisjoni 19.03.2020 teatise p-d 9 ja 10) ja nagu

eespool märgitud, oli määrusandjal toetuse saamise tingimuste kehtestamisel avar

otsustusruum. Valik mitte toetada neid jaekaubanduse ettevõtjaid, kes kriisi tõttu väga palju ei

kannatanud või kes osutusid edukaks just kriisi tõttu, jääb määrusandja otsustusruumi

piiridesse. Seega – kuigi kaebajal oli koroonaviiruse leviku ja sellega kaasnenud piirangute tõttu

raske, ei anna see alust tunnistada määrust nr 16 PS-ga vastuolus olevaks.

18. Kaebaja ei ole sarnases olukorras teiste määruses nr 16 nimetatud ettevõtjatega.

Ringkonnakohus märgib siiski, et kõigi määruses nr 16 nimetatud ettevõtjate gruppide puhul

sisustatakse käibe mõistet sarnaselt ning alates 01.01.2019 käibemaksukohustuslastena

registreeritud ettevõtjate puhul võetakse käibe languse arvutamisel arvesse kogu käive

(määruse nr 16 § 4 p 9, § 7 lg 1, § 8 lg 1, § 9 lg 1, § 10 lg 1, § 12 lg 1). Kaebaja ei ole võrreldavas

grupis ka ettevõtjatega, kellele makstakse toetusi mõne muu määruse alusel, sest toetuste

eesmärgid ja toetuse saamise tingimused on erinevad.

19. Eelneva põhjal jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

20. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Menetluskulude väljamõistmise eelduseks on menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide

esitamine (HKMS § 109 lg 1). Otsus tehakse kaebaja kahjuks, seega jäävad kaebaja

menetluskulud tema enda kanda. Kuna vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude

väljamõistmist, jäävad ka vastustaja menetluskulud tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)