2-22-16274/21 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maris Kuurberg, liikmed Indrek Soots ja Neve

Uudelt

Määruse tegemise aeg ja koht 14.12.2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-22-16274

Kohtuasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus X

paigutamiseks

tema

tahte

vastaselt

psühhiaatriahaiglasse

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 03.11.2022 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

Sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

(registrikood 90006399)

Puudutatud isik: X (isikukood XXXXXXXXX), riigi

õigusabi korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann

Tusti

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta Harju Maakohtu 03.11.2022 määruse resolutsioon muutmata, kuid muuta ja

täiendada maakohtu määruse põhjendusi.

3. Jätta määruskaebuse menetlemise kulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse

ärakirja kättetoimetamisest.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva määruse peale esitada

määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud

isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid

rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu

hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluse võib

2-22-16274

menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või

advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) esitas 31.10.2022 Harju Maakohtule

taotluse X (puudutatud isik) suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi

kohaldamiseks loa saamiseks.

2. Esitatud avalduse kohaselt viibib puudutatud isik SA PERH psühhiaatriakliinikus alates

30.10.2022 kell 17.35, kui tema suhtes rakendati tahtest olenematut ravi vastavalt

psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule. Käesolevaks ajaks ei ole isiku seisund

paranenud, ta on jätkuvalt ebastabiilne ning ei ole oma psüühilisest seisundist tulenevalt

võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Isiku seisundit ja senist

ravikogemust hinnates ei ole tõenäoline selle paranemine 4-päevase haiglaraviga sedavõrd, et

oleks tagatud tema ohutu toimetulek haiglavälises keskkonnas. Avaldaja palub rakendada

puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja ühtlasi pikendada seda 40 päevani ning lubada

kohaldada isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 40 päeva arvestades tahtest

olenematu ravi otsusest.

3. Avaldusele lisatud psühhiaatrite arvamusest selgub, et puudutatud isik viibib SA PERH

psühhiaatriakliinikus statsionaarsel ravil neljandat korda. Varasemast anamneesist on teada, et

lapsepõlves oli ta püsimatu ja tal esinesid probleemid koolis edasijõudmisega. 2005. aastal

diagnoositi isikul aktiivsus-tähelepanuhäire. 12-13-aastasest saadik on isik tarvitanud

regulaarselt kanepit. Puudutatud isik viibis esmakordselt psühhiaatriakliinikus 2015. aastal 18-

aastasena. Siis diagnoositi tal kanepist põhjustatud esmane psühhoosiepisood. Raviga seisund

paranes ning isik jäi ambulatoorselt psühhiaatri jälgimisele.

3.1. Lähedaste sõnul halvenes puudutatud isiku tervislik seisund uuesti 2017. aasta novembris,

mil isik keeldus söömast, näljutas end ning avaldas kuulmismeelepetteid – ta kuulis korteris

seinte seest kopsimist ning tajus, et neid hääli tehti tema mõjutamiseks. Puudutatud isik oli

mõnda aega nädalate kaupa kadunud ning elas ajutiselt autos. Lõpuks kolis isik vanaema juurde

Rakverre.

3.2. 2018. aasta suvel viibis isik haiglaravil Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinikus,

kuhu ta suunati kaitseväeteenistusest, kuna ta oli käitunud ebaadekvaatselt, oli rahutu ja ründava

olekuga ümbritsevate suhtes. Isikul diagnoositi äge skisofreeniataoline psühhootiline häire ning

ta vabastati kaitseväeteenistusest. 2018. aasta septembrist novembrini viibis puudutatud isik

uuesti SA PERH psühhiaatriakliinikus, kus tal diagnoositi äge polümorfne psühhootiline häire

skisofreenia sümptomitega (F23.1). Isik oli ähvardava sihitu käitumisega, tal olid paranoilised

luulumõtted ning kuulmismeelepetted. Püsiraviga jätkas isik umbes ühe aasta vältel, pärast seda

loobus ta ravist ning haiguskriitikat välja ei kujunenud.

3.3. Viimati viibis puudutatud isik haiglaravil 12.04.2022–19.05.2022, kuhu ta hospitaliseeriti

kiirabiga politsei kaasabil ja käeraudades. Kiirabi oli kutsunud koju puudutatud isik ise, kuna

süüdistas invaliidist ratastoolis vanaema enda ründamises kepiga. Lähedaste sõnul oli

puudutatud isiku tervislik seisund halvenenud viimase kuu aja jooksul – ta on end lähedastest

isoleerinud, avaldas veidraid mõtteid, oli süüdistav-kahtlustav pereliikmete suhtes ning ründas

füüsiliselt vanaemale appi tulnud inimesi. Osakonnas oli isik haiguslikest elamustest hõivatud

ja tõrjuva olekuga. Tal oli hüplik mõttekäik ning ta avaldas paranoilisi luulumõtteid ema jt

sugulaste suhtes. Samuti avaldas ta tähendus- ja jälgimismõtteid, küsimustele vastas valikuliselt

ja ravikoostööst keeldus. Raviga isiku seisund stabiliseerus, mõttekäik muutus paremini

2-22-16274

jälgitavaks, kuid edasised plaanid jäid ebarealistlikuks, mistõttu hinnati ta igapäevast suunamist

ja juhendamist vajavaks. Psühhoosivastasest depooravist (Abilify Maintena) isik keeldus.

3.4. 30.10.2022 toimetati puudutatud isik Põhja-Eesti Regionaalhaigla psühhiaatriakliinikusse

Rakvere politseijaoskonnast. Ta oli toimetatud politseijaoskonda, kuna kõndis keset autoteed

liiklust häirides ja käitus ründavalt peatunud autojuhtide suhtes. Ambulatoorne raviarst oli

koostanud isikule saatekirja haiglaravile, kuna isik ei olnud ilmunud vastuvõtule. Toetusravi ei

olnud isik perekonna andmetel kasutanud juba 1,5 kuu vältel. See-eest oli puudutatud isik

tarbinud kanepit ja alkoholi ning tema käitumine oli muutunud ebaadekvaatseks (mh oli

reisinud Soome, milleks puudus nii eesmärk kui rahalised vahendid ja ta vajas lähedaste abi

koju naasmisel). Valvetoas oli isik psühhoosielamustest hõivatud olekuga – st maneerne, itsitas

omaette, vehkis pea ja kätega, avaldas paranoilisi luulumõtteid politsei ja haiglapersonali

suhtes. Sisuline kontakt ei olnud puudutatud isikuga võimalik.

3.5. Käesolevalt hospitaliseeriti puudutatud isik valvearsti poolt tahtest olenematu vältimatu

psühhiaatrilise ravi otsusega 30.10.2022 kell 17.35 ning avalduse esitamise ajaks ei ole isiku

psüühiline seisund oluliselt paranenud. Puudutatud isik on usaldamatu ja süüdistav ning kontakt

temaga on raskendatud (silmkontakti ei loo, küsimustele sisukohaselt ei vasta, on vaenulik nii

lähedaste kui ka psühhiaatri ja politsei suhtes). Samuti jääb mulje, et ta on hõivatud

kuulmismeelepetetest (välise stiimulita ütleb „palun ärge naerge ja palun ärge hakake lööma“).

Ravimite tarbimise lõpetas enda sõnul kehaliste kaebuste (kõhus halb tunne) tõttu, mida seostab

ravimi toimega. Psühhiaatri vastuvõtule isik ei pöördunud, kuna „lootis teda tänaval kohata“.

Ravikoostööst keeldub, nõudes endale mitte riigi poolt määratud, vaid usaldusväärset

advokaati.

3.6. Puudutatud isikul esineb käesolevalt raske psüühikahäire (F20.09, paranoidne skisofreenia

– jälgimisperiood vähem kui üks aasta). Isiku käitumine on täiel määral psühhoosielamustest

juhitud, millega ohustab nii iseenda kui ka ümbritsevate turvalisust (psühhoosist ajendatud

reisimine ilma elatusvahenditeta; liikluse häirimine sõiduteel; ründav käitumine nii liikluses

osalenud autojuhtide suhtes kui ka suhtlusel ametnike ja lähedastega).

4. Harju Maakohus rahuldas 31.10.2022 määrusega avaldaja taotluse ja kohaldas puudutatud

isiku suhtes tahtest olenematut ravi kuni 03.11.2022.

5. Avaldajalt saadud info kohaselt ei ole puudutatud isiku tervislik seisund 02.11.2022 seisuga

paranenud ja seda ei ole oodata ka 03.11.2022, mistõttu palub avaldaja pikendada tahtest

olenematut ravi 40 päevani.

Maakohtu määrus ja põhjendused

6. Harju Maakohtu 03.11.2022 määrusega pikendati puudutatud isiku suhtes esialgse

õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematut psühhiaatrilise ravi tähtaega kuni 40 päevani

alates isiku 30.10.2022 kell 17.35 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest.

Kohus märkis, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi

tuleb lugeda lõpetatuks 09.12.2022 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse

tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega.

Kohus andis loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite

rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või

ravimeetoditega ei nõustu. Kohus jättis menetluskulud riigi kanda.

7. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt avaldas puudutatud isik ärakuulamisel, et ta viibib

haiglas, kuna kõndis Rakveres tänaval ja tema taga tuli üks sõiduauto, mille aken tehti lahti ja

naine ütles, et neil on lapsed. Puudutatud isik läks üle põllu ja siis tuli politsei, kes vaatas oma

andmebaase ning tuli kiirabi ja viis isiku haiglasse. Haiglas hakkasid kummalised asjaolud

2-22-16274

ilmnema, kõik need on puudutatud isikul telefonis salvestatud ja ka valvekaamerad salvestasid

neid. Isik tunneb, et see mis juhtus Rakveres, seda tuleb uurida. Mis need kummalised asjaolud

on, neid isik avaldada ei taha, vaid tahab sellest rääkida üksnes oma isikliku advokaadiga.

Haiglasse isik jääda ei taha. Varasemalt on isikule kaks korda ravi kohaldatud, seda ta enam ei

taha, sest määratud ravimid panid teda end halvasti tundma. Vestluse jooksul isik kohtunikule

silma ei vaata. Puudutatud isiku jutt on fikseeritud Rakvere politseile ning sellele, kuidas seda

tuleb uurida ja kuidas isik tahab oma advokaadiga asjaolusid arutada.

8. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja toetab taotlust ning muude isikute

ärakuulamist ei pea kohus vajalikuks, sest arvestades isiku psüühilist seisundit ja teisi

objektiivseid asjaolusid, ei aita nende isikute ärakuulamine ilmselt kaasa asja lahendamisele.

9. Arvestades isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil võimalik, on

alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel. Isiku ohtlikkus

lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isikul esineb psüühikahäire, tema

käitumine on psüühikahäirest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna

iseendale ja ümbritsevatele. Isik on selgelt segaduses ning ei saa korraldada enda elu selles

seisundis ka mitte elementaarsel määral. Samuti ei ole väljaspool haiglat tagatud ega

kontrollitav ravimite korrektne manustamine. Kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on

täidetud ja viivitusega võib kaasneda oht nii isikule endale kui ka ümbritsevatele. Käesolevat

seisundit arvesse võttes vajab isik hospitaliseerimist. Vabatahtliku ravi korral võib isik vabalt

haiglast lahkuda, mis toob kaasa ravi katkemise ja ravi ebaõnnestumise, mis ei ole isiku

huvides. Seega kohaldab kohus puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja paigutab isiku

40 päevaks kinnisesse asutusse (PsAS § 11 lg 1, TsMS § 534 lg-d 1 ja 5).

10. Taotlusest nähtuvalt vajab isik ravi ja ravimite manustamist. Kohus leiab, et tuleb anda luba

isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks, juhul

kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

11. Tulenevalt TsMS § 539 lg-st 3 lõpetab kohus esialgse õiguskaitse korras isiku kinnisesse

asutusse paigutamise määratud tähtaja saabumisel või enne määratud tähtaega, kui paigutamise

eeldused on ära langenud. Tahtevastase ravi kohaldamise eelduste äralangemise üle otsustab

psühhiaater (raviarst).

Määruskaebus

12. Puudutatud isik esitas määruskaebuse 15.11.2022. 23.11.2022 täiendati määruskaebust riigi

õigusabi korras määratud esindaja vahendusel esitatud kaebusega. Puudutatud isik palub

maakohtu määruse tühistada.

13. Määruskaebuse kohaselt ei vaidlusta puudutatud isik endal psüühikahäire esinemist.

Haiglasse toimetamisele eelnenud sündmuste kohta märgib ta, et tegemist oli Rakvere

politseitöötajate ülereageerimisega ja mingit ohtu isik endale ega teistele ei kujutanud. Tahtest

olenematu haiglasse paigutamine ei olnud põhjendatud. Politseid teavitas kolmas isik, kellega

puudutatud isikul tekkis suusõnaline konflikt. Politseijaoskonnas ei selgitatud isikule narkotesti

olemust, kuid ta andis selle. Kohale kutsutud kiirabi sedastas, et puudutatud isik on rahulik,

kuid sellest hoolimata nõudis politseinik isiku viimist psühhiaatriakliinikusse. Veidrad

sündmused jätkusid puudutatud isik sõnul ka kliiniku vastuvõtuosakonnas, kus toimuv oli tema

sõnul paranormaalne. Täpsemalt isik seda kirjeldada ei oska, see peaks olema nähtav

kaamerasalvestuselt. Seetõttu on puudutatud isik seisukohal, et tema puhul ei ole täidetud PsAS

§-s 11 sätestatud eeldused kinnisesse asutusse paigutamiseks, eelkõige puudus tema käitumises

sellise tasemega ohtlikkus, mis oleks vajanud tahtest olenematud hospitaliseerimist.

2-22-16274

Menetlusosaliste seisukohad ja menetluse edasine käik

14. Avaldaja palus jätta maakohtu määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.

15. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

16. 01.12.2022 teatas avaldaja, et seoses puudutatud isiku psüühilise seisundi paranemisega on

tahtest olenematu vältimatu psühhiaatriline ravi psühhiaatriakliinikus lõpetatud 01.12.2022.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

17. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus

TsMS §-ga 659 jätta rahuldamata ning vaidlustatud maakohtu määruse resolutsioon muutmata,

kuid määruse põhjendusi tuleb muuta ja täiendada. Ringkonnakohus märgib, et kohus saab

TsMS § 543 lg 3 alusel ka pärast isiku kinnisesse asutusse paigutamise lõpetamist tuvastada

kinnisesse asutusse paigutamise määruse seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse, olgugi, et

avaldust ei saa uuesti lahendada (Riigikohtu 19.02.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13,

p 19). Seega ei takista määruskaebuse lahendamist asjaolu, et avaldaja lõpetas 01.12.2022

puudutatud isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi psühhiaatriakliinikus.

18. Kolleegiumi hinnangul ei ole maakohus eksinud TsMS § 534 lg 1 ja lg 5 ning PsAS § 11

lg 1 kohaldamisel ning tahtest olenematu ravi pikendamisel ka kuni 40 päevani, kuid maakohus

on rikkunud TsMS § 667 lg-s 1 sätestatud põhjendamiskohustust. Ringkonnakohus täiendab

seetõttu maakohtu määruse põhjendusi.

19. Kohus võib avaldaja taotlusel paigutada isiku TsMS § 534 lg 1 järgi esialgse õiguskaitse

korras kinnisesse asutusse, kui kinnisesse asutusse paigutamise tingimused on ilmselt täidetud

ja viivitusega kaasneks oht isikule endale või kolmandatele isikutele ja on olemas piisavad

dokumendid isiku tervisliku seisundi kohta. Kui tegemist on isiku paigutamisega haigla

psühhiaatriaosakonda, et osutada isikule tema tahtest olenemata psühhiaatrilist abi ja kohaldada

tahtevastast ravi, tulenevad isiku kinnisesse asutusse paigutamise tingimused PsAS § 11 lg-st 1,

mille kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta vältimatu

psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda ainult järgmiste asjaolude

koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest

aru saada või seda juhtida, 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire tõttu iseenda või

teiste elu, tervist või julgeolekut ning 3) muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. TsMS § 534

lg 5 kohaselt võib esialgset õiguskaitset rakendada kuni neli päeva alates isiku kinnisesse

asutusse paigutamisest. Pärast isiku enda ärakuulamist võib tähtaega pikendada kuni 40

päevani, kui see on ilmselgelt vajalik ka psühhiaatri või muu pädeva arsti arvates.

20. Asja materjalidest nähtuvalt viibis puudutatud isik esmakordselt psühhiaatriakliinikus ravil

2015. aastal, kui puudutatud isikul diagnoositi kanepist põhjustatud esmane psühhoosiepisood.

2018. aastal viibis puudutatud isik taas ravil psühhiaatriakliinikus. 2018. aasta suvel diagnoositi

puudutatud isikul äge skisofreeniataoline psühhootiline häire (F23.2) ning 2018. aasta sügisel

äge polümorfne psühhootiline häire skisofreenia sümptomitega (F23.1). Käesolevalt viibis

puudutatud isik psühhiaatriakliinikus alates 30.10.2022 ning psühhiaatrite KE ja CR

arvamusest nähtuvalt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire – paranoidne skisofreenia

(F20.09, jälgimisperiood vähem kui üks aasta), mille tõttu on isiku käitumine

psühhoosielamustest juhitud. Psühhoosielamused väljenduvad selles, et isik oli valvetoas

maneerne, itsitas omaette, vehkis pea ja kätega, avaldas paranoilisi luulumõtteid politsei ja

haiglapersonali suhtes ning sisuline kontakt temaga ei olnud võimalik. Raske psüühikahäire

tõttu ei ole puudutatud isik võimeline kontrollima ravivajadust ega oma käitumist. Ka

2-22-16274

puudutatud isik ise ei vaidlusta määruskaebuses psüühikahäire olemasolu. Seega on täidetud

PsAS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud eeldus.

21. Ringkonnakohus märgib, et isiku tegelik ohtlikkus tuleb alati konkreetselt tuvastada.

Ainuüksi isikule pandud psühhiaatriline diagnoos ei tähenda veel isiku ohtlikkust (Riigikohtu

10.10.2007 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-07, p 11). Riigikohus on rõhutanud, et isiku

ohtlikkust tuleb hinnata pigem kõrgendatud standardite kohaselt ning ohtlikkust ei saa

põhjendada üldise isiku käitumist iseloomustava omadusena, vaid seda tuleb analüüsida

konkreetsel juhtumil eraldi ning tuvastada ohtlikkus lähituleviku mõttes väga piiratud ajalise

distantsiga ja et isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui tõenäoline. Ka

eksperdiarvamuses ei või piirduda üldise konstateeringuga isiku ohtlikkuse kohta, iseäranis

iseendale, vaid tuleb põhjendada, milles võib ohtlikkus väljenduda. Isiku ohtlikkuse

tuvastamine ei eelda, et ta oleks juba jõudnud enda või teiste isikute elu või tervist kahjustada.

Samas peab kohtutel olema konkreetsete asjaolude põhjal piisavalt alust arvata, et isik võib

lähitulevikus seda pigem kindlasti kui tõenäoliselt teha (vt nt Riigikohtu 20.03.2019 määrus

tsiviilasjas nr 2-16-10435/138, p 18; 14.02.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-3662/92, p 14;

19.02.2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 39.2).

21.1. Ringkonnakohus märgib, et isiku ohtlikkus väljendub eelkõige füüsilises ohus tema enda

või teiste isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile. Maakohus leiab

vaidlustatud määruses, et kuna puudutatud isiku käitumine on psüühikahäirest mõjutatud, siis

haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna iseendale ja ümbritsevatele. Selliselt ei ole maakohus aga

ringkonnakohtu hinnangul konkreetselt tuvastanud, milles võib isiku ohtlikkus väljenduda.

Ringkonnakohus leiab, et asjaolust, et puudutatud isik on „selgelt segaduses ning ei saa

korraldada enda elu selles seisundis ka mitte elementaarsel määral“, ei saa järeldada isiku

ohtlikkust PsAS § 11 lg 1 p 2 tähenduses. Riigikohus on selgitanud, et ainuüksi see, et inimene

ei suuda iseseisvalt oma elu korraldada ega võtaks iseseisvalt ravimeid, ei tähenda tingimata

tema ohtlikkust iseendale või teistele (vt Riigikohtu 12.02.2018 määrus tsiviilasjas nr 2-15-

3662, p 14.1 koos seal sisalduvate viidetega).

21.2. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul väljendub isiku ohtlikkus eelkõige füüsilises

ohus teiste isikute elule ja tervisele, sest puudutatud isik on teda ümbritsevate inimeste suhtes

olnud ähvardav, ründav ja füüsiliselt vägivaldne. 2018. aasta suvel enne haiglaravile suunamist

käitus puudutatud isik ebaadekvaatselt, oli rahutu ja ründava olekuga ümbritsevate suhtes.

2018. aasta sügisel ravil viibides oli puudutatud isik jätkuvalt ähvardava sihitu käitumisega.

Enne 12.04.2022 hospitaliseerimist ründas puudutatud isik füüsiliselt oma vanaemale appi

tulnud inimesi ning puudutatud isik hospitaliseeriti kiirabiga politsei kaasabil käeraudades.

30.10.2022 kõndis puudutatud isik keset autoteed, häirides liiklust ja käitudes ründavalt

peatunud autojuhtide suhtes. Eelnevatel asjaoludel on ringkonnakohtu hinnangul isiku

ohtlikkus teiste elule ja tervisele lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline ning täidetud on

PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud kriteerium.

22. Asja

materjalidest

nähtub,

et

puudutatud

isik

on

mitmel

korral

viibinud

psühhiaatriakliinikus ravil. 2018. aastal jätkas puudutatud isik püsiraviga umbes ühe aasta

vältel, kuid loobus pärast seda ravist. 2022. aastal on isik keeldunud psühhoosivastasest

depooravist. Enne 30.10.2022 hospitaliseerimist ei olnud puudutatud isik perekonna andmetel

toetusravi kasutanud 1,5 kuu vältel. Lisaks koostas ambulatoorne raviarst puudutatud isikule

saatekirja haiglaravile, kuna puudutatud isik ei ilmunud vastuvõtule. Käesolevalt on puudutatud

isik psühhiaatriahaiglas avaldanud, et ravimite tarbimise lõpetas ta kehaliste kaebuste (kõhus

halb tunne) tõttu, mida seostab ravimi toimega. Psühhiaatri vastuvõtule ei pöördunud ta

seetõttu, et „lootis teda tänaval kohata“. Puudutatud isik on ka maakohtule avaldanud, et ta ei

soovi psühhiaatriahaiglasse ravile jääda ning ravi kohaldamist ta ei soovi, sest määratud ravimid

panid teda ennast halvasti tundma. Arvestades ühelt poolt, et puudutatud isik on korduvalt

2-22-16274

viibinud psühhiaatriakliinikus ravil, isik ei ole korrektselt järginud talle antud ravisoovitusi ja

on katkestanud ambulatoorse toetusravi, isik ei saa aru ravivajadusest ja tal puudub

haiguskriitika ning teiselt poolt, et ravita jäämisel esineb oht puudutatud isikut ümbritsevate

isikute elule ja tervisele, siis ei ole ringkonnakohtu hinnangul muu psühhiaatriline abi

küllaldane ega võimalik. Seega on täidetud ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldus.

23. Eelnevat arvestades asus maakohus põhjendatult seisukohale, et puudutatud isikule esialgse

õiguskaitse korras tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamise eeldused olid ilmselt

täidetud ja puudutatud isiku võis paigutada kuni 40 päevaks või kuni ravivajaduse

äralangemiseni haigla psühhiaatriaosakonda ning kohaldada talle tahtest olenematut ravi.

Seetõttu jääb määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määruse resolutsioon muutmata, kuid

muudetud ja täiendatud on maakohtu määruse põhjendusi.

24. Määruskaebuse menetlemisest tingitud menetluskulud jäävad riigi kanda (TsMS § 172

lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt)

Maris Kuurberg Indrek Soots Neve Uudelt