2-21-5439/22 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Iris Kangur-Gontšarov, Maris Kuurberg

Määruse tegemise aeg ja koht 13. detsember 2022. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-5439

Kohtuasi

X hagi Y OÜ vastu töötasu ja viivise nõudes

(töövaidlusasi nr 4-1/2690/20)

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 20.09.2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y OÜ apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja): X (isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja Kadri Artamonov

Kostja (apellant): Y OÜ (registrikood XXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Keidi Kõiv

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda Y OÜ apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ja tagastada kaebus selle

esitajale käesoleva määruse jõustumisel.

2. Teatada

apellatsioonkaebuse

menetlusse

võtmisest

keeldumisest

kõigile

menetlusosalistele määruse ärakirja edastamisega.

3. Jätta apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud Y OÜ kanda.

Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

2-21-5439

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

X esitas 12.10.2020 töövaidluskomisjonile avalduse tööandjalt Y OÜ saamata jäänud töötasu

ja viivise väljamõistmist. Töövaidluskomisjon rahuldas 22.02.2021 otsusega töövaidlusasjas nr

4-1/2690/20 töötaja nõude täies ulatuses. Y OÜ esitas Harju Maakohtule taotluse vaadata

töövaidluskomisjonile esitatud avaldus läbi hagimenetluses.

X esitas 26.05.2021 Harju Maakohtule hagiavalduse Y OÜ vastu töötasu 916 euro (bruto),

26.05.2021 seisuga viivise 70,27 euro ja lisanduva viivise nõudes.

2.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja töötajana ja kostja tööandjana 11.04.2019

töölepingu, mille p 1 alusel kohaldati tööaja osas summeeritud tööaja arvestust

arvestusperioodiga 4 kuud. Töölepingu p 4.1 kohaselt oli hageja töötasu 1500 eurot kuus

(bruto). Tööleping lõpetati 21.07.2020 töölepingu seaduse (TLS) § 85 lg 1 alusel. 31.03.2020

teavitas tööandja töötajat endises mahus töö mittetagamisest ning tööaja ja töötasu

vähendamisest TLS § 37 alusel. Tööandja on keeldunud õigusliku aluseta tööaja vähendamisest

eriolukorra ajal võrdeliselt vähendatud töötasuga TLS § 37 lg 3 järgi, keeldudes samaaegselt

põhjendamatult tasumast 2020. a mai eest sissenõutavaks muutunud ja tasumisele kuuluvat

töötasu. Aprillis 2020 ei olnud tööandjal hagejale tööd pakkuda ning töötasu hüvitati osaliselt

tööandja ning osaliselt Eesti Töötukassa poolt. Mais 2020 alustas restoran Ruhe taas tegevust

ning töötaja töötas täiskoormusega, s.o 16 tööpäeva, mille eest kuulunuks tasumisele

täistöötasu. Kostja tasus mai 2020 täiskoormusega töö eest hagejale töötasu Vabariigi Valitsuse

poolt määratud töötasu alammäära ulatuses, s.o 584 eurot (bruto). Seega on tööandja töötajale

mai 2020 eest töötasu vähem tasunud summas 916 eurot (bruto). Kostjal puudus mais 2020

õiguslik alus töötasu vähendamiseks TLS § 37 alusel.

Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja teavitas 31.03.2020 kogu

kollektiivi, sh hagejat, Eesti Vabariigis väljakuulutatud eriolukorrast tingitud vajadusest

restoran alates 01.04.2020 kuni erikorra lahenemiseni sulgeda. Viidatud kuupäeval edastas

kostja kogu kollektiivile ka teatise töömahu vähenemisest ja töötasude vähendamise

kavatsusest TLS § 37 alusel 3 kuuks, s.o aprilliks, maiks ja juuniks. Viiruse levikust tekkinud

olukord oli kostja jaoks ettenägematu ja temast mitteolenev, kurnates kostjat majanduslikult

väga tugevalt. Eriolukord järgnes koheselt talveperioodile, pikendades kostjale koormavat

perioodi ebamõistlikult pikaks. Meelevaldne on hageja väide, et maiks 2020 oli tavapärane

töömaht taastunud. Alles 17.05.2020 lõpetas Vabariigi Valitsus Eestis kehtestatud eriolukorra,

kuid vaatamata sellele jäi riigis kehtima tervishoiualane hädaolukord ning piirangud.

Piirangutest tingituna ei saanud kostja tegevus täismahus toimida, millest tingituna oli kostja

jaoks ka töötasude maksmine ebamõistlikult koormav. Seega esines TLS § 37 sätestatud

vähendatud töötasu maksmise olukord ka mais 2020.

3.1. Töölepingu kohaselt arvutati summeeritud tööaega arvestusperioodi märts-juuni lõpus. Kui

sellesse perioodi jääb aeg, mil tööandja rakendas TLS § 37 ja vähendas töötaja töötasu, siis

vähenes ka töötaja tööajanorm, st töötaja pidi töötasu vähendamise protsendi ulatuses vähem

töötama. Hageja tööpäevade arv ühes kuus on 16 tööpäeva. Vahemikus märts kuni juuni oli

hageja töömahu normiks seega 64 päeva, millest hageja töötas kokku 47 päeva, vastavalt

märtsis 15 päeva, aprillis 0 päeva, mais 16 päeva ja juunis 16 päeva. Seega oli töömahu

vähenemine arvestusperioodil 27% ja hageja töötasu vähenemine vastavuses töömahu

vähenemisega. Hageja töötasu normiks oli arvestusperioodil 6000 eurot (4 × 1500), millest

vähendatud normiks kujunes 4384 eurot, vastavalt märtsis koos töötasuhüvitisega 1150 eurot,

aprillis 1150 eurot, mais 584 eurot ja juunis 1500 eurot. Seega oli töötasu vähenemine

2-21-5439

arvestusperioodil 26,93% ning summeeritud arvestusperioodi lõpuks oli hageja töötasu ja

töömahu vähenemine vastavuses.

Maakohtu otsus

Maakohus rahuldas 20.09.2022 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja mai

2020 eest töötasu 916 eurot (bruto), viivise perioodi 11.06.2020–20.09.2022 eest 166,93 eurot

ning edasiulatuvalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda.

4.1. Maakohus tuvastas, et hageja töötas kostja juures ajavahemikus 11.04.2019–21.07.2020

vahetusevanemana, hageja töötasuks oli töölepingu p 4.1 kohaselt 1500 eurot kuus (bruto).

Kostja teavitas hagejat 31.03.2021 töötasu vähendamisest TLS § 37 alusel alates 01.04.2020

summani 584 eurot kuus. Hageja töötas 2020. a märtsis 15 päeva, aprillis 0 päeva, mais 16

päeva ja juunis 16 päeva. Kostja maksis hagejale mai 2020 eest töötasu 584 eurot.

4.2. Pooled vaidlevad kokkuvõtlikult selle üle, kas kostja on õiguspäraselt kohaldanud TLS

§ 37 esimest lõiget ning vähendanud 2020. a mais hageja töötasu 1500 eurolt (bruto) 584 eurole

(bruto). Tööandja on koostanud 31.03.2020 teatise selle kohta, et vähendab alates 01.04.2020

kuni eriolukorra lahenemiseni töötajatel nii tööaega kui ka töötasu TLS § 37 alusel. Samuti

teatas kostja, et seoses eriolukorraga on töötajate töömahtu alandatud vähemalt töötasu

vähendamisega samas ulatuses, kuna viidatud perioodil ei ole tööandjal töötajatele endises

mahus tööd anda (TVK tl 13).

4.3. Tööandja tasus 2020 mais hagejale töötasu 584 eurot bruto (TVK tl 15-16). Seega tasus

tööandja 2020 mais hagejale töötasu töölepinguga ettenähtust vähem 916 eurot (bruto). Töötaja

esitas tööandjale 21.05.2020 päringu, kas tööandja vähendab seoses maikuu palga

vähendamisega ka töömahtu või jõutakse kokkuleppele, et hageja töötab 16 tööpäeva täispalga

eest (TVK tl 17). 23.05.2020 tööandja vastuse kohaselt oli maikuus töömaht normaalne,

töökoormuse vähendamine ei ole põhjendatud seoses summeeritud tööajaga (TVK tl 18).

4.4. TLS § 37 lg 1 sätestab, et kui tööandja ei saa ettenägematutest, temast mitteolenevatest

majanduslikest asjaoludest tulenevalt anda töötajale kokkulepitud ulatuses tööd, võib ta töötasu

kuni kolmeks kuuks 12-kuulise ajavahemiku jooksul vähendada mõistliku ulatuseni, kuid mitte

alla Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäära, kui kokkulepitud töötasu maksmine

oleks tööandjale ebamõistlikult koormav. Sama paragrahvi teise lõike alusel peab enne töötasu

vähendamist tööandja pakkuma töötajale võimaluse korral teist tööd. Töötajal on õigus

keelduda töö tegemisest võrdeliselt töötasu vähendamisega (TLS § 37 lg 3). Tööandja peab

teatama töötasu vähendamisest vähemalt 14 kalendripäeva ette (TLS § 37 lg 4). TLS § 37 lg 1

kohaldamise eeldused on seega: 1) tööandjast ettenägematud ja temast mitteolenevad

majanduslikud asjaolud; 2) kokkulepitud töötasu maksmine on tööandjale ebamõistlikult

koormav. Vaidlustamata asjaoludel kuulutas Vabariigi Valitsus 12.03.2020 Eesti Vabariigi

haldusterritooriumil välja eriolukorra seoses COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse

pandeemilise levikuga maailmas, viiruse Eesti-sisese leviku tuvastamisega ja laienemise suure

tõenäosusega ja sellest tingitud massilise nakatumise ohuga. 17.05.2020 lõpetas Vabariigi

Valitsus Eestis kehtestatud eriolukorra, kuid teatud piirangud jäid kehtima. Samas ei ole kostja

kohtu hinnangul tõendanud, et kokkulepitud töötasu maksmine oleks kostjale 2020. a mais

olnud ebamõistlikult koormav, millest tulenevalt oleks kostjal olnud õiguslik alus TLS § 37 lg 1

kohaldamiseks.

2-21-5439

4.5. TLS § 1 lg 1 kohaselt maksab tööandja töötajale tasu ning TLS § 28 lg 2 p 2 alusel tuleb

tööandjal tasuda töötasu vastavalt töölepingule. Hageja töötasu suurus töölepingu p 4.1 kohaselt

oli 1500 eurot (bruto). Seega on kostja tasunud hagejale 2020. a mais töötasu 916 euro võrra

vähem (1500–584), mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kostja ei ole tõendanud

rikkumise vabandatavust ehk vääramatu jõu esinemist. Ainuüksi COVID-19 viiruse levikut ei

saa pidada selliseks vääramatuks jõuks, millest saaks järeldada, et äriühingu majandustegevus

muutuks automaatselt olematuks. Olenevalt äriühingu tegevusvaldkonnast ja ärimudelist võisid

osade äriühingute majandusnäitajad ja kasum COVID-19 viiruse leviku tõttu hoopis suureneda.

Kokkuvõttes leiab kohus, et kostja ei ole tõendanud ei vääramatu jõu esinemist ega asjaolu, et

kokkulepitud töötasu maksmine hagejale 2020. a mais oleks tööandjale olnud ebamõistlikult

koormav. Eeltoodust tulenevalt tuleb hagi põhinõude osas rahuldada.

4.6. Kuna kohus rahuldab hageja põhinõude, kuulub VÕS § 113 lg 1 järgi rahuldamisele ka

hageja viivisenõue. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud

viivise põhinõudelt alates 11.06.2020, mil töölepingu p 4.3 kohaselt pidi tööandja tasuma

hagejale 2020. a mai töötasu kuni käesoleva kohtuotsuse tegemiseni 20.09.2022. Seega kuulub

kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele sissenõutavaks muutunud viivis summas 166,93 eurot

ning edasiulatuv viivis kuni põhinõude täitmiseni.

4.7. Kuna hagi rahuldatakse, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. Kulude rahalise suuruse

määrab kohus kindlaks pärast otsuse jõustumist.

Apellatsioonkaebus

Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus,

millega jätta hagi rahuldamata ning kõik menetluskulud hageja kanda.

5.1. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt on maakohus kohtuotsuses ebaõigesti leidnud, et

tõendamata on töötasu maksmise koormavus. Kostja taotles hageja osas töötasu hüvitamist

töötukassast perioodidele märts ja aprill, millises osas väljastati ka positiivsed otsused. Apellant

vastas töötasu toetuse saamise tingimustele (mh käibelangus vähemalt 30%) ning seega ei

saanud käesolevas vaidluses kahtluse alla sattuda TLS § 37 eelduste täidetavus. Apellandi käibe

kukkumine 2020. a III kvartalis oli võrreldes eelmise aasta sama ajaga 50%. Apellandil puudus

võimalus restorani tavapäraselt avatuna hoida ja kasumit teenida. Maakohus on otsuses jätnud

täielikult hindamata apellandi esitatud väited ja tõendid tööaja arvestusega seonduvalt.

Summeeritud arvestusperioodi lõpuks on hageja töötasu ja töömahu vähenemine olnud

vastavuses. Ilma tasuta ei olnud hagejal aga ka kohustust tööd teha (TLS § 37 lg 3).

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjaliga, leiab, et kooskõlas

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 638 lg-ga 1 tuleb apellatsioonkaebuse menetlusse

võtmisest TsMS § 637 lg 2¹ alusel keelduda ning kaebus TsMS § 638 lg 10 järgi selle esitajale

tagastada.

Tsiviilasja hinna järgi on tegemist lihtmenetluse asjaga TsMS § 405 lg 1 tähenduses. TsMS

§ 637 lg 2¹ sätestab, et sama seadustiku § 405 lg-s 1 nimetatud asjas võetakse apellatsioon-

kaebus menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui

maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on

selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis

2-21-5439

oluliselt mõjutada lahendit. Maakohus edasikaebamiseks luba ei andnud. Asjaolu, et maakohus

märkis kohtuotsuses edasikaebamise korra, ei ole edasikaebamise loa andmine TsMS § 637

lg 2¹ tähenduses.

Ringkonnakohtu hinnangul ei esine TsMS § 637 lg-s 2¹ sätestatud aluseid kaebuse

menetlusse võtmiseks. Asjas tehtud hagi rahuldav otsus ei ole maakohtu poolt selgelt ebaõigesti

materiaalõiguse normi kohaldamise tagajärg, samuti ei ole maakohus rikkunud menetlusõiguse

normi ega selgelt ebaõigelt hinnanud tõendeid. Asjaolu, et apellant maakohtu otsusega ei

nõustu, ei anna vastupidise järeldamiseks alust.

Ringkonnakohus ei pea lihtmenetluse asjas apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest

keeldumist TsMS § 637 lg 2¹ alusel põhjendama pikemalt, kui et määrusest oleks selgelt

arusaadav, et kaebuse menetlemisest on keeldutud viidatud normi alusel ning põhjusel, et

maakohus ei ole andnud luba edasikaebamiseks ning maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt

ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi, selgelt rikutud menetlusõiguse normi ega selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid või et võimalikud minetused materiaalõiguse normi ebaõigel

kohaldamisel, menetlusnormide järgimisel või tõendite hindamisel ei võinud oluliselt mõjutada

maakohtu lahendit. Sisuliselt nõustub ringkonnakohus sel juhul maakohtu otsuse põhjendustega

neid kordamata. Määruse pikemalt põhjendamise kohustus ei oleks kooskõlas menetlus-

ökonoomiaga (vt Riigikohtu 10.04.2019. a määrust tsiviilasjas nr 2-17-13363, p 15).

Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks. Tasu

vähendamine TLS § 37 lg 1 järgi on lubatud vaid eeldusel, et 1) tööandja ei saa

ettenägematutest, temast mitteolenevatest majanduslikest asjaoludest tulenevalt anda töötajale

kokkulepitud ulatuses tööd ja 2) kokkulepitud töötasu maksmine on tööandjale ebamõistlikult

koormav. Juhul, kui tööandjal esinevad majanduslikud raskused ja töötasu maksmine võib olla

tööandja jaoks koormav, kuid töötajale võimaldatakse samal ajal töölepingus kokku lepitud

ulatuses tööd, ei ole TLS § 37 lg 1 kohaldamise esimene eeldus täidetud. Maakohus on tööandja

23.05.2020 e-kirja (TVK tl 18) alusel õigesti tuvastanud, et maikuus oli töömaht normaalne

ning tööandja ei pidanud töökoormuse vähendamist põhjendatuks. Alusetu on kaebaja väide,

nagu saanuks töötaja tugineda TLS § 37 lg-le 3, kuid seda ei teinud. 21.05.2020 e-kirjas märkis

töötaja, et kui maikuu eest töötasu vähendatakse, soovib ta võrdeliselt ka vähendatud töömahtu

(TVK tl 17). Töökoormuse vähendamist ei pidanud tööandja aga põhjendatuks (TVK tl 18).

Olukorras, kus töötaja töötasu on TLS § 37 alusel vähendatud kolmeks kuuks ning vähendamist

tinginud asjaolud kaovad või leevenevad viidatud perioodi jooksul, tuleb tööandjal hakata enne

kolmekuulise tähtaja möödumist töötajale maksma töötasu kokkulepitud ulatuses. Seejuures ei

oma tähtsust, millises ulatuses oli tööandjal pakkuda tööd enne maikuud. Kui summeeritud

tööaja arvestusperioodi jooksul esines kuid, mil töötaja tööga kindlustamine oli võimalik, ei

olnud sel kuul töötasu vähendamise eeldus täidetud.

Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul alus kaebuse menetlusse võtmiseks.

Kolleegium lähtub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist kaaludes TsMS §-s 2 sätestatud

tsiviilkohtumenetluses valitsevast põhimõttest lahendada kohtuasi õigesti, mõistliku aja jooksul

ja

võimalikult

väikeste

kuludega.

Sellest

tulenevalt

arvestab

ringkonnakohus

apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise üle otsustades mh ka seda, et menetlusosalistel ei

tekiks apellatsioonkaebuse menetlemisel tsiviilasja hinnaga võrreldes ülemääraseid

menetluskulusid.

Ringkonnakohtul ei ole alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust.

Maakohus jättis õigesti TsMS § 162 lg 1 alusel menetluskulud kostja kanda, sest hagi rahuldati.

2-21-5439

TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus

keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud

jätta kostja kanda. Kuivõrd käesoleval juhul keeldub ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmisest enne selle hagejale vastamiseks edastamist, siis ei saanud hagejal

apellatsioonimenetluses tekkida vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid.

Seetõttu määrab ringkonnakohus, et kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

13.1. Kostjal on õigus esitada taotlus kaebuselt tasutud riigilõivu tagastamiseks TsMS § 150

lg 1 p 2 alusel pärast käesoleva määruse jõustumist. Taotluses tuleb märkida, kellele ja millisele

arveldusarvele lõiv tagastada. TsMS § 150 lg 6 kohaselt lõpeb riigilõivu tagastamise nõue kahe

aasta möödumisel selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti, kuid mitte enne menetluse jõustunud

lahendiga lõppemist.

Kui ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlemast, ei toimeta ta TsMS § 638

lg 4 teise lause järgi apellatsioonkaebuskaebust vastaspoolele kätte ning apellatsioonkaebus

tuleb selle esitajale koos lisadega ja kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määrusega

tagastada. Elektrooniliselt esitatud menetlusdokumente kohus ei tagasta. Kohtumäärus tuleb

TsMS § 638 lg 8 järgi apellandile kätte toimetada ja edastada teistele menetlusosalistele. TsMS

§ 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole kohtule esitatud.

Vastavalt Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi tööjaotusplaanile asendas kaebuse

menetlusse võtmise otsustamisel kohtukoosseisu liiget Kaija Kaijaneni kohtunik Iris Kangur-

Gontšarov.

TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vallo Kariler

Iris Kangur-Gontšarov

Maris Kuurberg