2-20-7825/59 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Villem

Lapimaa

Otsuse tegemise aeg ja koht

9. detsember 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-7825

Kohtuasi

Arvila OÜ hagi X vastu võlgnevuse ja viivise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 30. septembri 2021. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

4825,79 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) Arvila OÜ (registrikood 14092508),

lepinguline esindaja Alar Liivamägi

Kostja (apellant) X (endine perekonnanimi X) (isikukood

XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 30. septembri 2021. a otsuse resolutsioon

muutmata, osaliselt täiendades kohtuotsuse põhjendusi.

2. Jätta

apellatsioonkaebus

rahuldamata.

3. Jätta

apellatsioonimenetluse kulud X kanda.

4. Rahuldada

Arvila

OÜ

taotlus

apellatsioonimenetluse

menetluskulude

kindlaksmääramiseks

osaliselt.

Mõista

X-lt

Arvila

OÜ

kasuks

välja

apellatsioonimenetluse menetluskulud 450 eurot. Hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras viivist alates kohtuotsuse jõustumisele järgnevast päevast kuni

menetluskulude hüvitamiseni.

2-20-7825

2 (10)

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Arvila OÜ (hageja) esitas 29. mail 2020 Harju Maakohtule hagi ja 2. juunil 2020

hagiavalduse täpsustuse X (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja 4468,32

eurot ja viivise põhivõlgnevuselt seaduses sätestatud määras alates hagi esitamisele järgnevast

päevast, tehes seda kohtuotsuse tegemise päeva seisuga kindlas summas ja edasi protsendina

põhivõlalt. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt ostis hageja 4. oktoobril 2018 kohtutäitur Elin Vilippuse korraldatud

avalikult kordusenampakkumiselt kostjale kuulunud korteriomandi aadressiga XXX. Hageja

kanti omanikuna kinnistusraamatusse 19. oktoobril 2018.

Korteriomandit koormas ja jäi pärast enampakkumist koormama hüpoteek summas 91 110

eurot Swedbank AS kasuks. Hüpoteegiga on tagatud kõik nõuded kostja vastu, mis tulenesid

Swedbank AS ja kostja vahel 9. märtsil 2006 sõlmitud laenulepingust nr XXXXXXXX ning

selle võimalikest lisadest ja muutmiskokkulepetest.

Hageja on panditud asja omanikuna hüpoteegisumma ulatuses kolmanda isikuna panga ees

asjaõiguslikul alusel vastutav kostja hüpoteegiga tagatud kohustuste täitmise eest. Laenuleping

on kehtiv ja selle alusel tuli igakuiseid makseid teha. Pärast korteriomandi omandi üleminekut

hagejale kostja enam pangaga sõlmitud laenulepingust tulenevaid kohustusi ei täitnud, jättes

igakuised maksed tasumata. Soovides ära hoida laenulepingu ülesütlemist, kogu võla kohest

sissenõudmist ning hageja vastu täitemenetluse algatamist, asus hageja ise laenulepingust

tulenevaid kohustusi täitma. Hageja on laenulepingust tuleneva kostja kohustuse täitmiseks

alates 8. jaanuarist 2019 kuni praeguse hagi esitamiseni tasunud kokku 4468,32 eurot. Panga

nõudeõigus on tasutud ulatuses hagejale üle läinud. Alternatiivselt on kostja oma kohustuse

täitmata jätmisega selle summa ulatuses tekitanud hagejale õigusvastaselt kahju või hageja arvel

alusetult rikastunud. Hageja palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuselt 4468,32 eurot viivis

seaduses sätestatud määras alates hagi esitamisele järgnevast päevast.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja väitel ei ole ta hageja poolt maksete tasumisega rikastunud. Hageja omandas

korteriomandi enampakkumiselt 45 200 euroga. Korteriomandi harilik väärtus on oluliselt

kõrgem kui hageja poolt enampakkumisel makstud hind. Lisaks oli hüpoteegiga tagatud

2-20-7825

3 (10)

laenulepingu rahaline jääk ca 20 000 euro võrra madalam kui enampakkumise teates nimetatud

hüpoteegi summa 86 720 eurot. Kuna kohtutäitur ei kontrollinud laenulepingu tegelikku jääki,

omandas hageja korteriomandi selle tegelikust väärtusest oluliselt madalama hinnaga. Hageja

ei saanud eeldada, et kostja jääb veel pärast enampakkumist maksma tema ja panga vahelisest

laenulepingust tulenevaid laenumakseid. Sellisel juhul oleks kostja enda kahju suurendanud.

Isegi kui hagejal on kostja vastu rahaline nõue, on nõue tasaarvestatud nõude võrra madalama

enampakkumise alghinnaga. Võlasuhe lõppes tasaarvestusega.

Kuna hageja põhinõue tuleb jätta rahuldamata, ei kuulu rahuldamisele ka hageja viivisenõue.

Maakohtu otsus ja selle põhjendused

3. Maakohus rahuldas hagi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 4947,62 eurot, millest

4468,32 eurot on põhinõue ja 479,30 eurot on kohtulahendi tegemise päevaks sissenõutavaks

muutunud viivis. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja viivise põhinõudelt 4468,32

eurot seaduses sätestatud määras alates kohtulahendi tegemisele järgnevast päevast kuni

põhinõude tasumiseni. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja

kasuks menetluskuludena välja 1960 eurot ja seaduses sätestatud määras viivise väljamõistetud

menetluskuludelt alates lahendi jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.

3.1. Maakohus tuvastas, et pooled ei vaidle, et:

•

kostjale kuulus korteriomand aadressiga XXX;

•

kostja oli sõlminud AS-ga Swedbank laenulepingu nr XXXXXXXX, millest

tulenevate kohustuste tagamiseks oli korteriomandile seatud esimese

järjekoha hüpoteek 91 110 eurot;

•

hageja ostis kostjale kuulunud korteriomandi 4. oktoobril 2018 kohtutäituri

korraldatud avalikul enampakkumisel hinnaga 45 200 eurot ning hageja

kanti omanikuna kinnistusraamatusse 19. oktoobril 2018;

•

pärast enampakkumist jäi korteriomandit koormama AS Swedbank kasuks

seatud hüpoteek, sest AS Swedbank ei olnud täitemenetluses sissenõudjaks;

•

hageja tasus AS-le Swedbank kostja asemel laenulepingu nr XXXXXXXX

alusel 4468,32 eurot.

3.2. Maakohtu hinnangul on hagejale asjaõigusseaduse (AÕS) § 349 lg 3 ja

võlaõigusseaduse

(VÕS) § 173 lg 3 p 2 alusel üle läinud panga laenulepingust tulenev nõue kostja vastu ulatuses,

milles hageja on selle nõude täitnud. Õigusaktidest ei tulene, et täitemenetluse korral

hüpoteegiga koormatud kinnisasja võõrandamisel AÕS § 349 lg 3 ei kohaldu.

3.3. Kostja ei ole tõendanud, et kinnistu turuväärtus koos seda koormava hüpoteegiga

oli enampakkumise toimumise ajal 2018. a-l 140 000 eurot. Kostja esitatud ERI

Kinnisvara ekspertarvamus oli koostatud mitu aastat varem, 2015. a-l ning eeldusel,

et korteriomandil ei lasu kohustusi, sh hüpoteeke. Hageja ei osalenud

täitemenetluses

ega

saanud

mõjutada

korteriomandi

hinna

kujunemist

enampakkumisel. Kostjal oli võimalik kohtutäituri määratud hinda vaidlustada või

võõrandada ise korteriomand. Seega on alusetud kostja etteheited, et hageja on

tegutsenud pahauskselt. Kostja ei ole tõendanud, et enampakkumise toimumise ajal

oleks hüpoteegiga koormatud kinnistu turuväärtus pidanud olema müügihinnast

2-20-7825

4 (10)

kordades suurem. Kuna laenulepingu oli pangaga sõlminud kostja, ei vabastanud

kinnistu müük enampakkumisel kostjat laenulepinguliste kohustuste täitmisest.

Hageja hüpoteegiga koormatud kinnisasja omanikuna võis neid kohustusi täita

kostja asemel ning sellest tulenevalt läks talle seaduse alusel üle nõue kostja vastu.

3.4. Kostja ei ole põhistanud, kuidas omab asjas tähtsust või välistab hageja nõude

rahuldamise asjaolu, et kohtutäitur ei kontrollinud enampakkumise toimumise ajal,

milline on kostja laenulepingust tulenevate täitmata kohustuste täpne jääk.

3.5. Kostja esitas väljavõtte oma laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise kohta ja

pangakonto väljavõtte, mille kohaselt on ta alates 5. novembrist 2018 tasunud

kohustuste täitmiseks ise 1069 eurot. Viidatud tõendist võib järeldada, et kostjale

oli mõistetav vajadus täita laenulepingust tulenevaid kohustusi ka pärast kinnistu

müüki enampakkumisel. Kuidas aga välistavad kostja enda tehtud maksed hageja

nõude rahuldamist tema vastu, ei ole kostja põhistanud.

3.6. Kostja vastuväited ei anna alust jätta hagi rahuldamata. Kostja ei ole põhistanud

ega tõendanud, et tal on hageja vastu nõue, millega ta saaks hageja nõude

tasaarvestada.

3.7. Kuna kostja ei ole esile toonud ühtegi asjaolu, millest tulenevalt võiks jätta hageja

nõude tema vastu rahuldamata, mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja 4468,32

eurot. Kuna hageja põhinõue kuulus rahuldamisele, rahuldas kohus ka hageja

viivisenõude seaduses sätestatud määras.

3.8. Kuna kohus ei võtnud menetlusse kostja vastuhagi, ei hinnanud kohus koos

vastuhagiga esitatud tõendeid. Kuna kohus jättis rahuldamata kostja taotluse

kolmanda isiku kaasamiseks, ei hinnanud kohus koos selle taotlusega esitatud

tõendeid.

3.9. Kuna

kohus

tegi

otsuse

kostja

kahjuks,

siis

jäid

menetluskulud

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub selle tühistada

ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Kostja palub jätta menetluskulud hageja

kanda. Kui ringkonnakohus ei saa asja ise lahendada, siis palub kostja saata asi maakohtule

uueks läbivaatamiseks.

4.1.

Kostja väitel leidis maakohus ebaõigesti, et hageja nõue kuulub AÕS § 349 lg 3

alusel rahuldamisele ka olukorras, kus hageja omandas kinnisasja kohtutäituri poolt

korraldatud enampakkumisel koos kehtiva hüpoteegiga. Hagejal ei ole tekkinud

käendajale omaseid kohustusi. Hageja on olnud eelnevalt teadlik nõude olemasolust

ning asjaolust, et kinnisasjale jääb kehtima hüpoteek, ning ka sellest, et tal on võimalus

omandada kinnisasi selle harilikust väärtusest oluliselt, s.o hüpoteegi väärtuse võrra

soodsamalt. Täitemenetlus ei tohiks viia selleni, et võlgnik oma perega jääb koduta ja

lisaks kaasneb talle mitmekümneaastane laenumaksete tasumise kohustus olukorras,

kus konkreetse laenu tagamiseks olev hüpoteek on kohtutäituri poolt enampakkumise

alghinna määramisel maha arvestatud. Täitemenetlus ei tohiks võlgniku olukorda

täiendavalt raskendada ja teda sisuliselt vaesusesse viia.

2-20-7825

5 (10)

4.2.

Maakohus tõlgendas ebaõigesti ka VÕS § 173 lg-t 1, lg-t 2 ja lg 3 p-i 2. Hagejale

oli teada, et kinnisasja suhtes jääb pärast enampakkumist kehtima hüpoteek ja ta

omandab kinnisasja koos kehtiva hüpoteegiga. Hagejale oli teada ka hüpoteegi suurus,

sest see oli kajastatud nii kinnistusraamatus kui ka enampakkumise teadetes. Seega pidi

hageja arvestama ka sellega, et eduka pakkujana kaasneb talle enampakkumise järgselt

kohustus täita hüpoteegi aluseks olevast laenulepingust tulenevad rahalised kohustused.

Hageja oli teadlik ka sellest, et kostja ei olnud hagejaga sõlminud lepingut, mille

kohaselt kostja maksab pärast enampakkumise edukat toimumist laenulepingust

tulenevaid makseid edasi.

4.3.

Maakohus tõlgendas ebaõigesti ka kostja esitatud eksperthinnangut ja asjaolu, et

kinnisasja väärtus enampakkumise toimumise ajal, s.o 2018. a sügisel oli 140 000 eurot.

Kostja juhtis kohtu tähelepanu asjaolule, et eksperthinnang oli koostatud ca 3,5 a enne

enampakkumise toimumist ja on üldteada, et kinnisvara hinnad Tallinna lähiümbruse

valdades on aastast aastasse tõusnud, mitte langenud. Lisaks tõlgendas kohus ebaõigesti

eksperthinnangut osas, mis puudutab seadusest ja lepingust tulenevaid kohustusi.

Kinnisasja eksperthinnangust nähtub, et kinnistusraamatusse on kantud esimese

järjekoha hüpoteek Swedbank AS kasuks ja seega on kinnisasja hariliku väärtuse

hindamisel määratud hind selle korteriomandi seisukorda, sh õiguslikku olukorda

arvestades just nii, nagu see hindamise hetkel oli. On tavapärane, et kinnisasja

hindamisel ei mõjuta kinnisasjal lasuv hüpoteek kinnisasja harilikku väärtust, kuna

üldjuhul hüpoteek tehingu, sh võõrandamistehingu raames kustutatakse. Siinsel juhul

määras aga kohtutäitur kinnisasja väärtuse vastavalt täitemenetluse seadustiku (TMS)

§-le 72 viisil, millest ei ole võimalik aru saada, olukorras, kus täitur ise ei ole kinnisvara

hindaja.

4.4.

Maakohus leidis ebaõigesti, et kostjal ei olnud hageja vastu nõuet, mida

tasaarvestada. Kohus jättis tähelepanuta kostja pangakonto väljavõtte, millest nähtuvad

nii panga poolt deponeeritud maksete selgitused kui ka summad. Kostja tasus

laenulepingust tulenevate kohustuste katteks kokku 1069 eurot. Selgitustest on nähtav,

et laenumaksed on kinni peetud laenulepingu nr XXXXXXXX osamaksete katteks.

Kuna mõlemad pooled tasusid 8. jaanuarist 2019 kuni 10. septembrini 2019

laenulepingust nr XXXXXXXX tulenevaid makseid, tulnuks maakohtul tasaarvestada,

st vähendada eelnimetatud summa arvel hageja nõuet. Seega tegi maakohus ebaõige

otsuse, kui mõistis kostjalt välja ka selle osa laenumaksetest, mille kostja oli juba

tasunud. Kostjale on arusaamatu kohtu järeldus, et kostja arvutused olid hüpoteetilised.

Kostja tugines laenujäägi puhul panga väljavõttele.

4.5.

Kohus järeldas meelevaldselt, et kostjale oli mõistetav vajadus täita

laenulepingust tulenevaid kohustusi ka pärast kinnistu müüki enampakkumisel. Kostja

ei jaga kohtu arvamust, et olukorras, kus kinnisasi müüdi koos hüpoteegiga ja hüpoteegi

summa oli kinnisasja harilikust väärtusest maha arvestatud, lasus kostjal veel

laenulepingust tulenevate maksete tasumise kohustus.

4.6.

Kostja mõistab, et teatud tingimustel on õiguslikult lubatav müüa kinnisasi

kohtutäituri poolt enampakkumisel ilma omaniku nõusolekuta. Samas olukorras, kus

kinnisasi müüakse koos kehtiva hüpoteegiga, tuleb lähtuda ka võlgniku mõistlikest

huvidest. Kui hüpoteek jääb pärast enampakkumist kehtima, siis ei tuleks hüpoteeki

algsest hinnast maha arvata, vaid müüa tuleks hinnaga, mis sisaldab ka hüpoteegi

rahalist väärtust.

2-20-7825

6 (10)

4.7.

Kuna praegune vaidlus on sisult lihtne, siis on maakohtu poolt kindlaks määratud

hageja lepingulise esindaja menetluskulude suurus ülepaisutatud.

Vastustaja seisukoht

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja maakohtu

otsus muutmata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb jätta maakohtu otsuse

resolutsioon muutmata, täiendades osaliselt kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb

jätta rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad kostja kanda. Ringkonnakohus määrab

kindlaks apellatsioonimenetluses hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse.

7. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub

maakohtu otsuse põhjendustega ning TsMS § 654 lg 6 järgi neid ei korda, kuid osaliselt täiendab

neid praeguse otsuse p-des 11–11.4. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib

kolleegium järgmist.

8. Kolleegium ei nõustu kostjaga, et maakohus eksis AÕS § 349 lg 3 ning VÕS § 173 lg

1, lg 2 ja lg 3 p 1 kohaldamisel.

8.1.

AÕS § 349 lg 3 sätestab, et kui võla on tasunud hüpoteegiga koormatud

kinnisasja omanik, kes ei ole võlgnik, läheb nõue rahuldatud ulatuses talle üle. Sellisel

juhul kohaldatakse käenduse kohta käivaid sätteid. VÕS § 173 lg 1 sätestab, et kui nõue

läheb võlausaldajalt teisele isikule (nõude omandaja) üle seaduse alusel, kehtib nõude

üleminek senise võlausaldaja tahteavalduseta. Lõike 2 kohaselt kohaldatakse seaduse

alusel nõude üleminekule nõude loovutamise kohta sätestatut. VÕS § 173 lg 3 p 2

kohaselt läheb nõue seaduse alusel üle isikule, kes täidab kohustuse seetõttu, et tema

varaga on tagatud võlgniku vastu suunatud nõude täitmine. Riigikohus on selgitanud, et

AÕS § 349 lg-s 3 ja VÕS § 173 lg 3 p-s 2 toodud juhul läheb nõue kolmandast isikust

pantijale rahuldatud ulatuses üle seaduse alusel VÕS § 173 lg 1 mõttes (8. jaanuari 2014.

a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-13, p 14; 18. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-146-13, p 19).

8.2.

Kolleegium leiab, et maakohus järeldas nimetatud sätetest õigesti, et kui

hüpoteegiga koormatud kinnistu omanik täidab hüpoteegiga tagatud nõude

võlausaldajale, läheb talle seaduse alusel üle nõue võlgniku vastu. Kostja ei

vaidlustanud apellatsioonkaebuses maakohtu tuvastatut, et hageja on tasunud AS-le

Swedbank kostja asemel laenulepingu nr XXXXXXXX alusel 4468,32 eurot. Kuna

hageja on täitnud hüpoteegiga tagatud laenulepingust tuleneva nõude 4468,32 euro

ulatuses, on panga nõue kostja vastu läinud selles ulatuses AÕS § 349 lg 3 ja § 172 lg 3

p 2 alusel hagejale üle.

8.3.

Eelnevat ei mõjuta asjaolu, et hageja ostis hüpoteegiga koormatud korteriomandi

täitemenetluses enampakkumiselt. Seadusest ei tulene, et kinnistu sel viisil omandamine

välistaks AÕS § 349 lg 3 ja VÕS § 173 lg 3 p 2 kohaldamise. Õiguslikku tähtsust ei ole

2-20-7825

7 (10)

ka sellel, kas hageja oli teadlik hüpoteegiga tagatud nõude olemasolust, suurusest ja

hüpoteegi püsimajäämisest ning kas ta sai kinnistu selle tõttu soodsamalt.

9. Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, et hageja pidi arvestama sellega, et enampakkumise

järgselt on tal kohustus täita hüpoteegiga tagatud laenulepingust tulenevad rahalised

kohustused. Nimetatud kohustused tulenevad panga ja kostja vahel sõlmitud lepingust.

Maakohus leidis õigesti, et hüpoteegiga koormatud korteriomandi võõrandamisega ei läinud

need kohustused üle hagejale (vt maakohtu otsuse p 39). Laenulepingu pooleks, kes peab täitma

sellest lepingust tulenevad kohustused, jäi endiselt kostja. Hagejale hakkas üksnes kuuluma

kinnistu, mida koormab hüpoteek, mis tagab laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist.

Seega on kostja panga ees kohustatud isik, kes vastutab oma isikliku varaga, aga lepingust

tulenevate kohustuste täitmata jätmise korral on pangal kui hüpoteegipidajal õigus pöörata

sissenõue ka hagejale kuuluvale hüpoteegiga koormatud korteriomandile (AÕS § 325 lg 1).

10. Kostja apellatsioonkaebuses esitatud etteheited seonduvad peamiselt sellega, et kinnistu

müüdi täitemenetluses põhjendamatult odava hinnaga, kuna selle harilikust väärtusest arvestati

maha hüpoteegi väärtus.

10.1. Need väited ei ole praeguses menetluses asjakohased, kuna need seonduvad

täitemenetlusega, mitte hageja ja kostja vahelise õigussuhtega. Kostjal oli võimalik

korteriomandi arestimisel määratud hind 60 000 eurot, mille puhul oli arvestatud

hüpoteegi püsimajäämise ja sellega tagatud nõudega (vt I kd, tl 56 pöördel),

täitemenetluse seadustikus ettenähtud korras vaidlustada (vt TMS § 74 lg 7). Maakohus

tuvastas, et kinnistu arestimisaktis oli kostjale seda võimalust selgitatud (vt maakohtu

otsuse p 46). Lisaks tuleb arvestada sellega, et täitemenetluses sõltub kinnistu

müügihind sellest, kui palju selle eest ollakse tegelikult valmis maksma. Poolte esile

toodud asjaoludest ja esitatud tõenditest nähtub, et ka kohtutäituri määratud hinnaga ei

õnnestunud kinnistut esimesel enampakkumisel müüa, kuna puudusid pakkujad, ning

ostja leiti alles kordusenampakkumisel alandatud hinna (alghind 45 000 eurot; ostuhind

45 200 eurot) eest (I kd, tl-d 40–41 pöördel; vt kostja 25. juuni 2020. a vastus hagile, p

2.5). Seega ei toeta asjaolud kostja väidet, et kohtutäitur oleks saanud korteriomandi

müüa oluliselt kõrgema hinnaga kui see, mille eest hageja selle omandas.

10.2. Samal põhjusel ei ole praeguse vaidluse lahendamisel asjakohased ka kostja

väited kinnistu väärtuse kohta enampakkumise ajal, sh etteheited maakohtule seoses

kostja esitatud ERI Kinnisvara eksperthinnangu (I kd, tl-d 42–54) tõlgendamise ja

hindamisega. AÕS § 349 lg 3 ja VÕS § 173 lg 3 p 2 kohaldamisel ei ole oluline ka see,

kas hageja omandas kinnistu täitemenetluses odavama hinnaga, kui oli selle turuväärtus

2015. a-l tellitud eksperthinnangu alusel või väidetav tegelik turuväärtus

enampakkumise ajal.

10.3. Kolleegium märgib, et isegi kui kinnistu omandanud isik saab hüpoteegi

püsimajäämise tõttu kinnistu täitemenetluses soodsamalt, jääb talle samas ka risk, et ta

peab hüpoteegiga tagatud võla võlgniku eest ise ära tasuma, et vältida sissenõude

pööramist kinnistule, ja ei pruugi saada võlgnikult selle eest hüvitist, nt kuna võlgnik

on varatu. Täitemenetluses ei saa müüa kinnistut kõrgema hinnaga, kui selle eest ollakse

tegelikult, sh erinevaid riske arvestades valmis maksma. Kui kostja arvates oleks

korteriomandit olnud võimalik müüa ka kõrgema hinna eest, oleks kostja saanud paluda

kohtutäiturilt luba müüa see ise kohtutäituri kontrolli all

2-20-7825

8 (10)

(TMS § 102). Kostja esitatud tõenditest nähtuvalt on ka kohtutäitur oma 12. novembri 2018. a

otsuses täiteasjas nr 022/2017/3175 kostjale selgitanud, et tal oli võimalik nõue vabatahtlikult

täita või müüa kinnistu ise kohtutäituri kontrolli all, sh selliselt, et kõik koormatised oleks

kustutatud, aga võlgnik seda võimalust ei kasutanud (I kd, tl-d 61–63).

11. Kolleegium ei nõustu kostja väidetega, et maakohus jättis tähelepanuta kostja

pangakonto väljavõtte, millest nähtuvad pangale tasutud summad, ning leidis ebaõigesti, et

kostjal ei olnud hageja vastu nõuet, mida tasaarvestada. Kolleegium siiski täiendab selles osas

maakohtu põhjendusi.

11.1. Kostja esitas maakohtus oma pangakonto väljavõtte (I kd, tl 60), millest kostja

väitel nähtub, et ta on alates 5. novembrist 2018 kuni 5. augustini 2019 tasunud

laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks ise 1069 eurot. Kolleegium tuvastab, et

neist maksetest puudutavad sama ajavahemikku, mil kostja kohustuste täitmiseks tegi

makseid hageja (s.o 8. jaanuar 2019 kuni 29. mai 2020), maksed kokku summas 742

eurot.

11.2. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kostja ei ole põhistanud, kuidas tema enda

tehtud maksed välistavad hageja nõude rahuldamise (maakohtu otsuse p 49). See, et

kostja täitis oma kohustusi samal ajavahemikul osaliselt ka ise, ei välista hageja nõude

rahuldamist ulatuses, milles kostja kohustusi täitis hageja. Kostja ei ole väitnud, et

hageja tehtud makseid summas 4468,32 eurot ei oleks arvestatud kostja laenulepingust

tulenevate kohustuste katteks, st kostja kohustuste maht ei oleks nende maksete arvel

vähenenud. Vastupidi, oma 25. juuni 2020. a vastuses hagile on kostja möönnud, et

laenu jääk on hageja tehtud maksete võrra vähenenud (vt p 2.6). 11.3. Samuti ei ole

kostja põhistanud, et hageja oleks teinud kõnealusel ajavahemikul selliseid makseid,

mis dubleerisid kostja tehtud makseid, st olid mõeldud sama sissenõutavaks muutunud

laenu põhiosa osamakse ja intressimakse (või selle osa) katteks. Hageja esitatud konto

väljavõttest (I kd, tl 26) nähtub, et osadel kuudel on ta teinud kostja kohustuste katteks

makseid, mille suurus on oluliselt väiksem kostja laenugraafikujärgsest kuumaksest.

Näiteks veebruaris 2019 on hageja tasunud 84,50 eurot, samas kui laenugraafiku järgne

makse oleks pidanud olema u 290,95 eurot (vt I kd, tl 23); aprillis 2019 ei olegi hageja

makset teinud, samas kui laenugraafiku järgne makse oleks pidanud olema u 291,26

eurot (vt I kd, tl 23 pöördel); ka nt hageja juulis ja augustis 2019 tehtud maksed

(vastavalt 210,85 eurot ja 151,73 eurot) on tavapärasest väiksemad, arvestades, et

enamik kuumakseid – eriti alates septembrist 2019, mil kostja ise enam oma kohustuste

täitmiseks makseid ei teinud – on olnud vahemikus 286,30– 295,20 eurot. Seega, hageja

esitatud kontoväljavõtet (I kd, tl 26) ja kostja konto väljavõtet (I kd, tl 60) koosmõjus

hinnates on võimalik, et pank võttis osa sissenõutavaks muutunud laenu põhiosast ja

intressist maha kostja kontolt ja osa tasus hageja. Esitatud tõendid ei võimalda järeldada,

et hageja arvelt oleks täidetud selliseid kohustusi (s.o osamakseid), mille kostja oli juba

täitnud.

11.4. Eelnevast tulenevalt leidis maakohus kokkuvõttes põhjendatult, et kostja enda tehtud

maksed ei välistanud hageja nõude rahuldamist tema vastu. Samuti ei saa see, et kostja tasus

oma laenulepingust tulenevaid kohustusi osaliselt ka ise, anda talle mingit nõuet hageja vastu,

mida kostja saaks hageja nõudega tasaarvestada. Ka ühegi muu rahalise nõude olemasolu hageja

vastu, mida kostja saaks tasaarvestada, ei ole kostja menetluses tõendanud. Kostja küll esitas

hageja vastu vastuhagi, milles esitas alternatiivse nõudena rahalise nõude, kuid maakohus jättis

vastuhagi 12. jaanuari 2021. a määrusega menetlusse võtmata ning see määrus on jõustunud.

2-20-7825

9 (10)

12. Eeltoodut arvestades ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsust hageja

põhinõude rahuldamise osas tühistada. Hageja viivisenõude rahuldamisele ei ole kostja

eraldiseisvaid vastuväiteid esitanud.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

13. Hagi rahuldamise tõttu jättis maakohus menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi kostja

kanda. Kuna maakohtu otsus jääb asja sisulise lahendamise osas muutmata, ei ole TsMS § 173

lg 3 järgi vajadust muuta ka menetluskulude jaotust maakohtus. Kostja ei ole

apellatsioonkaebuses väitnud, et maakohtu menetluskulude jaotus oleks põhjendamatu

sõltumata sellest, et hagi rahuldati.

14. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 1960 eurot, mis

koosnevad hagi esitamisel tasutud riigilõivust 400 eurot ja lepingulise esindaja kuludest 1560

eurot, samuti viivise hüvitatavatelt menetluskuludelt. Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et

hageja lepingulise esindaja kulude väljamõistmine sellises ajalises mahus ja summas ei olnud

asja vähest keerukust arvestades põhjendatud.

Kolleegium selgitab, et TsMS § 175 lg 1 järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Selle sätte järgi

menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine

on kaalutlusotsus, mille kohus teeb eelkõige õigusabile kulunud aega ja asja keerukust

arvestades. Kostja väide hageja lepingulise esindaja kulude põhjendamatuse kohta on liiga

üldine, et anda ringkonnakohtule alust maakohtu kaalutlusotsusesse sekkuda. Ringkonnakohtu

ülesanne ei ole uuesti hinnata kõigi menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja

vajalikkust, vaid seda, kas maakohus on nende kindlaksmääramisel väljunud kaalumispiiridest.

Seda saab ringkonnakohus teha üksnes juhul, kui menetluskulusid vaidlustav pool toob esile,

milles seisneb mingi konkreetse kulu hindamisel maakohtupoolne kaalumispiiridest väljumine.

Praegusel juhul nähtub vaidlustatud otsusest, et maakohus on hageja menetluskulude

kindlaksmääramisel asja keerukusega arvestanud. Kolleegiumi hinnangul oli asi õiguslikult ja

materjalide mahtu arvestades keskmise keerukusega. Sellest lähtuvalt ei ole maakohtu

põhjendatuks peetud hageja lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot ja õigusabi osutamiseks

kulunud aeg 13 t selgelt ülemäärased.

15. Kuna kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb apellatsioonimenetluse kulud

jätta TsMS § 171 lg 1 järgi kostja kanda.

16. Kooskõlas TsMS § 174 lg-ga 3 määrab ringkonnakohus kindlaks ka apellatsiooniastmes

kantud menetluskulude rahalise suuruse.

16.1. Hageja esitas 29. novembril 2022 menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on

ta kandnud apellatsioonimenetluses menetluskulusid lepingulise esindaja kulude näol.

Hageja lepingulise esindaja tunnitasu on 120 eurot ja apellatsioonimenetluses kulunud

aeg 4 t, mis on kulunud järgmistele toimingutele:

-

maakohtu otsusega tutvumine 0,5 t;

-

apellatsioonkaebuse ja selle täiendusega tutvumine 1 t; -

vastuse koostamine apellatsioonkaebusele 2 t; -

menetluskulude nimekirja koostamine 0,5 t.

2-20-7825

10 (10)

16.2. Kostja vaidles hageja menetluskuludele vastu. Kostja leiab, et hageja

menetluskulude nimekirjas kajastatud aeg menetlustoimingute tegemiseks on

ebamõistlikult suur, mh kuna hageja on jäänud maakohtus esitatud seisukohtade juurde.

Kostja arvates on põhjendatud maksimaalselt 2 tundi.

16.3. TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kolleegium leiab, et hageja

lepingulise esindaja ajakulu, mis seondub apellatsioonkaebusele vastamisega

(maakohtu otsusega tutvumine, apellatsioonkaebuse ja selle täiendusega tutvumine,

vastuse koostamine apellatsioonkaebusele), on 3,5 t ulatuses põhjendatud ja vajalik,

arvestades nii hageja esitatud menetlusdokumendi kui ka selle koostamiseks

läbitöötamist vajanud maakohtu otsuse ja kostja menetlusdokumentide sisu ja mahtu.

Seda ajakulu ei muuda olulises osas põhjendamatuks asjaolu, et hageja jäi

apellatsioonimenetluses maakohtus esitatud seisukohtade juurde, kuna tal tuli maakohtu

otsus ja kostja apellatsioonkaebus sellegipoolest läbi töötada ja apellatsioonkaebusele

vastata. Hageja menetluskulude nimekirja koostamise ajakulu 0,5 t on aga selle sisu ja

mahtu arvestades ülemäärane. Kolleegiumi hinnangul on selle dokumendi koostamise

põhjendatud aeg 15 min.

16.4. Hageja lepingulise esindaja tunnitasu 120 eurot on praeguse asja puhul

põhjendatud, nagu leidis ka maakohus (vt ka praeguse otsuse p 14). Seega on hageja

apellatsioonimenetluse kulud kokku 450 eurot (3,75×120), mis tuleb kostjalt hageja

kasuks välja mõista. Vastavalt hageja taotlusele ja kooskõlas TsMS § 177 lg-le 4

mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja ka VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras viivise hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates kohtuotsuse

jõustumisele järgnevast päevast kuni menetluskulude hüvitamiseni. 17. Kolleegium

selgitab, et TsMS § 178 lg 1 kohaselt saab menetluskulude jaotust ja hüvitatavate

menetluskulude suurust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega vastavalt kas menetluskulude jaotus või rahaline suurus kindlaks määrati. Sama

paragrahvi 2. lõike kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi

kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma

kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Gea Lepik

Meeli Kaur

Villem Lapimaa