2-21-3240/29 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Margo Klaar ja Meeli Kaur

Määruse tegemise aeg ja koht 8. detsember 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-21-3240

Kohtuasi

Y hagi X (endine X, X) vastu valduse taastamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 18. novembri 2021 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

Y määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Tõnu Tuulas

Kostja X (endine X, X, isikukood XXXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Daniil Savitski

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta vastu võtmata Y määruskaebusega esitatud tõendid (X volikiri II kd, tl 68–71;

Eesti Energia AS-i arve II kd, tl 72 – 72 pöördel).

2. Jätta Harju Maakohtu 18. novembri 2021 määrus menetluskulude jaotuse osas

(resolutsiooni p 2) muutmata. Ülejäänud osas on maakohtu määrus jõustunud.

3. Jätta Y määruskaebus rahuldamata.

4. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Y kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Y (hageja) esitas 2. märtsil 2021 Harju Maakohtule hagi X (endine X, X, kostja) vastu

kinkelepingu tuvastamiseks, kinkelepingust taganemiseks, kinkega saadu tagastamiseks,

nõusolekute andmiseks ja valduse taastamiseks. Maakohus keeldus 26. aprilli 2021 määrusega

hagi menetlusse võtmast, leides, et esitatud hagiga ei ole võimalik taotletavat eesmärki

saavutada. Hageja esitas 11. mail 2021 määruse peale määruskaebuse.

2. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 1. juuni 2021 määrusega Harju Maakohtu 26. aprilli 2021

määruse osas, milles maakohus keeldus valduse taastamise nõude menetlusse võtmisest ja jättis

menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue määruse, millega saatis

asja valduse taastamise nõude osas menetlusse võtmise otsustamiseks samale maakohtule ja

otsustas määrata menetluskulude jaotuse tsiviilasjas esitatud kõikide nõuete kohta lõpplahendi

tegemisel. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus maakohtu määruse resolutsioon muutmata,

kuid osaliselt muutis ja täiendas määruse põhjendusi.

3. Hageja täpsustas 16. juulil 2021 ja 11. oktoobril 2021 oma nõuet ning selgitas, et esitas

hagiavalduses kostja vastu asjaõigusseaduse (AÕS) § 44 lg-l 1 põhineva nõude, s.o hageja

valduse rikkumisest tuleneva nõude. Hageja nõuab AÕS § 45 lg 1 alusel kostjalt tagasi hageja

ainuvalduses olnud elumaja ja krundi valduse asukohas XXX, katastritunnus XXX, registriosa

nr XXXXXXX (kinnistu). Hageja leiab, et ta kasutas kinnistut tasuta kasutamise lepingu alusel

ja see sõlmiti abikaasade vahel suuliselt. Tasuta kasutamise lepingu tähtaeg oli ehituslaenude

tagastamise tähtaeg.

4. Harju Maakohus võttis 26. oktoobri 2021 määrusega menetlusse hageja hagi kostja vastu

valduse taastamise nõudes.

5. Kostja esitas 4. novembril 2021 hagile vastuse, milles palus jätta see läbi vaatamata. Kostja

andis teada, et on kinnistu müünud kolmandale isikule, kes on ka kinnistusraamatusse

omanikuna sisse kantud. Koos kinnistu omandiga andis kostja üle ka kinnistu valduse ning

kostjal puudub igasugune võimalus ja õiguslik alus selle taastamiseks, et seda hagejale üle anda.

Seega isegi hageja hagiavalduse rahuldamise korral ei oleks selle eesmärki (valduse taastamist)

võimalik saavutada.

6. Hageja vaidles asja läbivaatamata jätmise taotlusele vastu ja leidis, et kostja ei ole tõendanud,

et hageja on valduse ka tegelikult uuele omanikule üle andnud. Hageja on seisukohal, et kostja

on andnud kinnistu omandi üle fiktiivsele ostjale eesmärgiga vältida tema suhtes tehtava

kohtuotsuse täitmist.

Maakohtu määrus ja põhjendused

7. Harju Maakohus jättis 18. novembri 2021 määrusega (vaidlustatud määrus) hageja hagi

kostja vastu valduse taastamise nõudes läbi vaatamata ja kostja menetluskulud hageja kanda.

Maakohus leidis tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 2 p 1 ja 2 alusel, et hagiga

ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. 26. oktoobri 2021 määrusega menetlusse

võetud hagiavalduse põhiväide on, et hagejal on õiguslik alus kinnistut vallata tasuta kasutamise

lepingu alusel kuni hoonete rajamiseks võetud laenude tagastamiseni. Kostja on tõendanud, et

on vaidlusaluse kinnistu 8. oktoobril 2021 võõrandanud ja valduse üle andnud Q-le. Tasuta

kasutamise leping lõpeb automaatselt omandisuhte muutusest tuleneva kasutusse andja

muutusega. Seega eeldades hageja esiletoodud väite õigsust, et poolte vahel oli sõlmitud

kinnistu tasuta kasutamise leping, lõppes kinnistu võõrandamise ja valduse uuele omanikule

üleandmisega 8. oktoobril 2021 ka hageja ja kostja vahel sõlmitud tasuta kasutamise leping,

mistõttu ei ole hagiga võimalik hageja taotletavat eesmärki saavutada.

TsMS § 168 lg 2 järgi kannab hageja menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui

menetlus lõpetatakse määrusega ja sama paragrahvi lg-test 3–5 ei tulene teisiti. Maakohtule ei

olnud teada asjaolusid, mis oleksid andnud aluse kostja suhtes TsMS § 168 lg-tes 3–5 sätestatu

kohaldamiseks. Esitatud materjalidest nähtub, et kostja on võõrandanud kinnistu enne

hagiavalduse menetlusse võtmist, mistõttu ei ole kostja käitunud pahauskselt ja menetluskulude

hageja kanda jätmine on põhjendatud.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

8. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse p 2 tühistada ja teha uus

määrus, millega jätta menetluskulud kostja kanda, alternatiivselt jätta Tallinna Ringkonnakohtu

1. juuni 2021 määrusega seotud menetluses kantud hageja menetluskulud kostja kanda ja

ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda. Määruskaebuse menetlemise kulud palub hageja

jätta kostja kanda.

Hageja esialgne, 2. märtsil 2021 esitatud hagi sisaldas muuhulgas ka valduse taastamise nõuet.

Kostja oli hagejalt valduse seadusevastaselt jõudu kasutades ära võtnud, mistõttu oli hageja

sunnitud enda rikutud õiguste kaitseks pöörduma kohtu poole. Järelikult oli hageja kohtusse

pöördumine õigustatud ja selle oli põhjustanud kostja seadusevastane tegevus. Lisaks on kostja

käitunud pahauskselt. Hageja eeldas registriosas oleva märkuse tõttu, et kostja ei saa heauskselt

kinnistut menetluse ajal maha müüa. Kostja oli alates 2. märtsil 2021 hagi esitamisest teadlik,

et hageja on esitanud tema vastu valduse taastamiseks hagi, kuid müüs kohtumenetluse ajal

kinnistu edasi ja müügi tõttu tekkis maakohtul pärast hagi menetlusse võtmist põhjus jätta hagi

läbi vaatamata. Maakohus oleks pidanud kohe peale Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuni 2021

määruse tegemist võtma menetlusse hageja nõude valduse taastamiseks, kuna ringkonnakohtu

hinnangul oli hageja selleks õigustatud. Hageja on veendunud, et kuna kostja sai 1. juunil 2021

teada, et Harju Maakohtul tuleb hakata menetlema hagi valduse taastamise nõudes, asus ta

tegutsema pahatahtlikult selleks, et vormistada menetluse ajal fiktiivne kinnistu müük

järgmisele omanikule eesmärgiga vältida kohtuotsuse täitmist ja ka valduse taastamise nõude

menetlemist. Seetõttu on ebaõige Harju Maakohtu kohtumääruse järeldus selle kohta, et kostja

pole käitunud pahauskselt.

Kuna hageja oli määruskaebemenetluses edukas, on põhjendamatu, et hageja peaks kandma

antud juhul kostja menetluskulud. TsMS § 162 lg 1 sätestatud üldise põhimõtte järgi kannab

menetluskulu kaotaja ja seetõttu on analoogia alusel sisuliselt ebaõige ja ka äärmiselt

ebaõiglane, et hageja peaks kandma muuhulgas ka kostja menetluskulu, mis kostja kandis

määruskaebuse menetluses ja enne seda. Ülejäänud menetluskulud tuleb alternatiivselt jätta

TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda, kuna kostja müüs menetluse ajal kinnistu pahauskselt

edasi ja põhjustas sellega hagi läbi vaatamata jätmise.

9. Kostja palub määruskaebuse jätta rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

10. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

11. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus

§-ga 659) alusel jätta muutmata ning määruskaebus rahuldamata.

12. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 (koosmõjus §-ga 659) järgi määruskaebuse

põhjal maakohtu määruse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi

kaevatud. Määruskaebuses vaidlustatakse üksnes menetluskulude jaotust (resolutsiooni p 2),

mistõttu on maakohtu määrus ülejäänud osas jõustunud (TsMS § 456 lg 4 teine lause

koosmõjus §-ga 659).

13. Maakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle

muutmiseks. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud määruse põhjendustega ning TsMS § 654

lg 6 alusel (koosmõjus §-ga 659) neid täies ulatuses ei korda. Vastuseks määruskaebuse

väidetele märgib kolleegium järgmist.

14. Maakohus jättis õigesti menetluskulud hageja kanda. TsMS § 168 näeb ette menetluskulude

jaotuse eriregulatsiooni mh juhuks, kui kohus keeldub hagi menetlusse võtmast või jätab hagi

läbi vaatamata. TsMS § 168 lg 1 järgi kannab hageja menetluskulud, kui kohus keeldub

avaldust menetlusse võtmast ja tagastab selle. TsMS § 168 lg 2 sätestab, et hageja kannab

menetluskulud, kui hagi jäetakse läbi vaatamata ja TsMS § 168 lõigetest 3–5 ei tulene teisiti.

Hageja esitas esialgses hagis viis nõuet: tuvastada, et hageja ja kostja vahel 4. mail 2010

sõlmitud abieluvaraleping on kinkeleping, millest hageja taganeb hagi esitamisega; kohustada

kostjat andma hagejale kinnistu omandist tagasi hageja ühisomandiosa; tuvastada, et kostjal on

kohustus anda nõusolek kinnistu omanikukande kustutamiseks ja hageja ühisomanikuna

sissekandmiseks; parandada Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kinnistusregistri registriosas

nr XXXXXXX II jao omaniku kohta tehtud kannet ja kanda ühisomanikena II jakku sisse

hageja ja kostja; asendada kostja tahteavaldused jõustunud kohtuotsusega; nõuda kostjalt välja

kinnistu ja kinnistul asuvate ehitiste valdus. Harju Maakohtu 26. aprilli 2021 määruse ja

Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuni 2021 määrusega keeldus kohus hagi menetlusse võtmast, v.a

valduse taastamise nõudes. Vaidlustatud määrusega jäi läbi vaatamata ka hageja valduse

taastamise nõue. Seega oli maakohtul alus kohaldada TsMS § 168 lg-d 1 ja 2 , kuna hagi jäi

osades nõuetes menetlusse võtmata ja ühes nõudes läbi vaatamata. Maakohus märkis õigesti, et

ei esine asjaolusid, mis võimaldaksid kohaldada TsMS § 168 lg-d 3–5. Hageja ei ole ka

määruskaebuses selliseid asjaolusid esile toonud. TsMS § 168 lg 1 ega lg 2 ei võimalda jätta

menetluskulusid kostja kanda.

15. Alternatiivselt on hageja palunud jätta 11. mai 2021 määruskaebusega seotud

menetluskulud kostja kanda ja ülejäänud menetluskulud poolte endi kanda. Hageja leiab, et

menetluskulude tema kanda jätmine on äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik (TsMS § 162

lg 4). Kui hagi läbi vaatamata jätmise korral oleks menetluskulude hageja kanda jätmine

äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik, võib kohus jätta menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel

ka täielikult või osaliselt poolte endi kanda (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-149-13, p 61). Riigikohtu praktika kohaselt ei piisa TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks

üksnes ebaõiglusest või ebamõistlikkusest, vaid kehtestatud on kõrgendatud standard, mille

järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik menetluskulude väljamõistmine poolelt,

kelle kahjuks otsus tehti. Tegemist on kohtu diskretsiooniotsusega (vt nt Riigikohtu

18. novembri 2022 määrus tsiviilasjas nr 2-20-5007, p 15; 27. oktoobri 2021 määrus tsiviilasjas

nr 2-19-6689, p 13).

15.1. Kolleegiumi hinnangul ei anna vaidlustatud määruse muutmiseks alust hageja väide, et

kostja on pahauskselt kinnistu peale hagi esitamist võõrandanud. Asja materjalidest nähtuvalt

sõlmis kostja 8. oktoobril 2021 kinnistu müügilepingu, kinnistu hüpoteegiga koormamise

lepingu ja asjaõiguslepingud (II kd, tl 44 – 52) ning 8. oktoobri 2021 kinnistamisavalduse alusel

on kinnistu uus omanik sisse kantud 13. oktoobril 2021 (II kd, tl 37). Hageja valduse taastamise

nõue võeti maakohtu menetlusse 26. oktoobri 2021 määrusega, peale hageja poolt 11. oktoobril

2021 hagiavalduses sisalduvate puuduste kõrvaldamist. Kuivõrd hageja valduse taastamise

nõuet ei olnud kinnistu müümise ajal veel maakohtu menetlusse võetud, ei saa ringkonnakohtu

hinnangul kostjale kinnistu võõrandamist ja seeläbi omandiõiguse teostamist ette heita ning

seda menetluskulude jaotamisel arvestada. Eeltoodut ei muuda ka hageja väited selle kohta, et

kostja ja kolmanda isiku tehing võib olla näilik. Ringkonnakohus ei saa menetluskulude

kindlaksmääramise menetluses nimetatud tehingule hinnangut anda. Kostjal ei olnud

õiguslikult takistatud kinnistut müüa. Kolleegiumi arvates ei esine asjas, ega ole ka esile toodud,

asjaolusid, mida oleks õiglane ja mõistlik lugeda sedavõrd erandlikuks, et õigustada

TsMS § 162 lg 4 kohaldamist ja jätta kulud osaliselt või täielikult poolte endi kanda äärmise

ebaõigluse või ebamõistlikkuse tõttu.

Ringkonnakohus ei nõustu ka hageja väitega, et maakohus oleks pidanud kohe peale Tallinna

Ringkonnakohtu 1. juuni 2021 määruse tegemist võtma hageja nõude valduse taastamiseks

menetlusse. Ringkonnakohus saatis viidatud määrusega asja valduse taastamise nõude osas

menetlusse võtmise otsustamiseks maakohtule, mistõttu pidi maakohus kontrollima, kas

menetlusse võtmise eeldused on täidetud, arvestades sealjuures ringkonnakohtu määrust.

Maakohus leidis, et hagi on puudustega, mistõttu andis kohus hagejale kahel korral tähtaja

puuduste kõrvaldamiseks. Maakohtul ei olnud alust puudustega hagi menetlusse võtta.

15.2. Kuna hagiavalduses esitatud nõuded jäid menetlusse võtmata või läbi vaatamata, ei saa

kokkuvõttes edukaks pidada ka hageja 11. mai 2021 määruskaebust, mis osaliselt rahuldati.

Kõigi kohtuastmete menetluskulud tuleb TsMS § 168 lg-te 1 ja 2 alusel jätta hageja kanda.

16. Ringkonnakohus märgib, et asjaolu, kas hageja sai hagi läbi vaatamata jätmist mõjutada,

saab maakohus arvestada menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel (vrd Riigikohtu

6. jaanuari 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-154-09, p 14).

17. Hageja esitas koos määruskaebusega uued tõendid. TsMS § 662 lg 3 kohaselt võib

määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. TsMS § 238 lg 1 sätestab,

et kohus võtab vastu ainult sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab

asja lahendamisel ainult sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Kuna praeguses

menetlusstaadiumis ei oma tähtsust kostja sõlmitud kinnisasja võõrandamise lepingute

asjaolud, ei ole määruskaebusega esitatud tõendid asjakohased ja ringkonnakohus ei võta neid

asja materjalide juurde. Kuivõrd dokumendid, mida ringkonnakohus vastu ei võta, on esitatud

elektrooniliselt, puudub vajadus neid füüsiliselt tagastada.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

18. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad määruskaebuse menetlemise kulud

TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda.

19. Kuna maakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud, ei tee seda

TsMS § 174 lg 4 teise lause järgi ka ringkonnakohus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab

TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul pärast asjas tehtava lahendi

jõustumist.

20. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)