2-20-5869/78 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Margo Klaar, Maris Kuurberg

Otsuse tegemise aeg ja koht

6.12.2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-5869

Tsiviilasi

Osaühingu Vecta Design hagi X vastu kahju

hüvitamiseks ja viivise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 05.01.2022 otsus

Kaebuse esitaja, liik ja hind

Osaühingu

Vecta Design

apellatsioonkaebus,

hind

8 524,81 eurot

X vastuapellatsioonkaebus, hind 1 612,80 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Osaühing Vecta Design (registrikood 11249560),

seaduslikud esindajad DK ja VK, lepinguline esindaja

Robert Sarv

Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX), esindajad

vandeadvokaat Ksenia Kravtšenko ja advokaat Aljona

Burova

Asja läbivaatamine

13.10.2022 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Pärnu Maakohtu 05.01.2022 otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebused

rahuldamata.

2. Maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

2

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Osaühing Vecta Design (hageja) esitas 21.04.2020 Pärnu Maakohtule hagi X (kostja) vastu.

Hageja palus mõista kostjalt välja kahju hüvitamiseks 7 893,34 eurot, kui kohus leiab, et kostja

poolt kahju tekitamine on kindlaks tehtud ning kahju täpse suuruse saab kindlaks teha (esimene

alternatiiv). Teise alternatiivina palus hageja, et kui kohus leiab, et kostja poolt kahju tekitamine

on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, siis määrata kindlaks

kahjusumma ning mõista see koos kohtueelsete õigusabikuludega 693,33 eurot välja. Hageja

palus kohustada kostjat maksma põhinõudelt viivist seadusjärgses määras alates hagi

esitamisest kuni põhinõude täieliku rahuldamiseni. Menetluskulud tuli jätta kostja kanda.

2. Hagiavalduse asjaolude kohaselt avaldas kostja 12.03.2020 Facebookis kõigile avalikult

kättesaadava postituse (I kd tl 14-25, tõlge I kd tl 25-30), milles esitas hageja suhtes mitmeid

ebaõigeid väiteid ja ebakohaseid väärtushinnanguid (esimene postitus). Kostja oli hageja endine

töötaja. Ebaõiged faktiväited olid järgnevad:

I. „Ma tean, et see on „pääsemine“.“

Siin väidetakse, justkui töökohalt lahkumine oli pääsemine. Tegemist oli ebaõige

faktiväitega, sest pääseda sai vaid väga ebameeldivast kohast ehk selle kaudu jättis kostja

avalikkusele ebaõige mulje hageja ettevõtte töökeskkonnast. Seda väidet kinnitas väite

avaldamise kontekst, sest alljärgnevalt esitab kostja ebaõigetele faktidele tugineva

„kirjelduse“ kohast ja tingimustest, kust ta „pääses“.

II. „Kui madalalt ja alatult seda tehti, jääb mind mingiks ajaks kummitama.“

Tegemist oli ebaõige faktiväitega, sest väidetav hageja käitumise kirjeldus ei vastanud

tegelikele asjaoludele. Hageja polnud tööandjana alatult ja madalalt käitunud ehk polnud

kohelnud ega kohtle enda töötajaid ebaseaduslikult ja ebaväärikalt.

III. „Seda oleks pidanud tegema ammu - hüvasti jätma, kuid huvitav töö ja esmaklassilised

töökaaslased nihutasid seda hetke tulevikku.“

Kogumis jättis kostja ebaõige mulje, et kuna hageja ettevõtte töötingimused ei kannatanud

üldse kriitikat, oleks pidanud juba ammu lahkuma. Kostja kordas valeväidet, et tööl oli halb,

kuid ainult ägedad kolleegid ja töö huvitav iseloom lükkas kostja omal käel lahkumist edasi.

IV. „Need olid huvitavad neli aastat, kuid see puudutas ainult tööd, mida ma tegin ja mis

mulle ni-i-i-i meeldis. Minu aju oli täielikult arvudele keskendunud, ma tundsin

rahuldust tehtavast tööst. See on just see hetk, mil sina vaatamata kõigele jääd oma tööga

rahule, pannes kõrvad ja silmad kinni kõigele, mis ümberringi toimub. Aga ümberringi

toimusid koleduslikud asjad: töötajaid aeti minema päevapealt, asjatult ma lootsin, et

minuga nii ei tehta, ülemuste halb tuju pani kontoritöötajaid värisema.“

Kostja tõi välja positiivse poole selleks, et luua suur kontrast meeldiva töö sisu ning

töökeskkonna väga suurte ebameeldivuste vahel. Ebaõiged olid väited töökeskkonna

„koleduslike“ tingimuste kohta: töötajaid poldud ilma asjata (ebaseaduslikult) päevapealt

minema aetud ning ülemuste halb tuju polnud kontoritöötajaid „värisema“ pannud.

V. „Nüüd ma tean täpselt, et ilus ja luksuslik kontor mitte kunagi ei asenda sõbralikku

psühholoogilist kliimat kollektiivis. Olid olemas kõik eeldused, et tema - see kliima -

oleks soodne ja et valitseks rahuldustunne oma töö üle ja ühtesobivus ja ühteliitumus

ning koostöövaim kollektiivis, kuid juhtimise autoritaarne stiil sünnitas vaenulikkust,

alandlikkust ja lipitsemist.“

Kostja esitas ebaõiged väited ja ebakohased väärtushinnangud. Kostja jättis mulje, et ainult

töö iseloom oli huvitav, ülejäänu oli täiesti väljakannatamatu ja ebameeldiv. Nii

3

ebameeldiv, et isegi mugav ja kaasaegne kontor ei kaalunud üles ebameeldivusi. Juhtkonna

oskamatu stiil tekitas töötajates irdumist jm.

VI. „Kuigi enamus kolleege on huvitavad inimesed, Vecta meeskonna koosseis praeguseks

hetkeks on peaaegu täiesti vahetunud ja mõnedel ametikohtadel mitu korda.

Muutumatuks jäid üksnes juhtimise viisid: kui ei meeldi - mine ära, ma otsustasin nii,

sest mina olen siin peremees! Juhtkond otsustas, et temal on õigus süstemaatiliselt ja

avalikult alandada ja solvata, rääkida kõrgetel toonidel lükates tagasi kõik vastuväited

ja arvestamata sellega, et me oleme töötajad, aga mitte orjad! Ja ka meil on õigus

lugupidamisele ja inimlikule kohtlemisele!“ (Kohus märkis, et esimesed kaks lauset

käesolevas lõigus olid hagiavalduses originaalkeeles märkimata, kuigi postituses

eksisteerisid).

Kostja tõi järjekordselt sisse kontrasti tekitamiseks ja hagejale suurema kahju tekitamiseks

võrdluse: justkui meeskond oli täielikult vahetunud (tegemist oli absurdse väitega, sest

kostja ise töötas hageja juures ligi neli aastat). Seega oli väide vale, et hageja juures töötajad

pidevalt vahetusid. Selle ebaõige väitega soovis kostja kahjustada hagejat seeläbi, et hagejal

oleks hiljem keerulisem leida uusi töötajaid, sest töötajad väärtustasid stabiilse kollektiiviga

tööandjaid. Kostja kirjeldas hageja juhtkonna tööd kui autoritaarset ja töötajate arvamusest

mittehoolivat. Tegemist oli valeväitega, hageja juhtkonna juhtimisstiil polnud kunagi

selline olnud. Juhtkond polnud kunagi otsustanud, et tal oli õigus töötajaid süstemaatiliselt

ja avalikult alandada ja solvata, rääkida kõrgetel toonidel, lükates tagasi kõik vastuväited.

Tegemist oli valeväitega, sest midagi sellist polnud kunagi esinenud. Kostja kirjeldas täiesti

vääralt hageja ettevõtte suhtumist töötajatesse: hageja polnud kunagi suhtunud töötajatesse

nagu orjadesse või nii, et töötajatel polnud õigust lugupidamisele ja inimlikule kohtlemisele.

Tegemist oli valeväidetega.

VII. „Täpselt nii nagu taim, mis ühes kliimas võib lopsakalt õitsema puhkeda, teises aga

kiratsema hakata, on ka inimene, kes võib avaneda ja tuua positiivseid tulemusi, kui

teda „kasta värske veega“, mitte aga poriga üle valada. See on jutt mittemateriaalsest

motiveeringust - kiitusest! Just see puudub Vectas täielikult.“

Siin avaldas kostja valeväite, et hageja ettevõttes inimesi üldse ei kiidetud või muul viisil

mitterahaliselt ei motiveeritud. Tegemist oli ebaõige väitega, sest hageja ettevõttes kiideti

inimesi hea töö eest ning motiveeriti ka mitterahaliselt.

VIII. „Kuid kui Vecta juhtkond äkki tüdineb uute töötajate otsimisest (sest „need“ kas

lahkuvad omal soovil või vallandate neid teie selle eest, ET TÖÖTAJA JULGES TEILE

VASTU VÄITA), soovitan neile muuta juhtimisstiili demokraatlikuks ja õppida selgeks

töötajate hindamise.“

Kostja valeväide seisneb selles, et hageja polnud kunagi vallandanud ühtegi töötajat

vastuvaidlemise eest. Samuti oli ebaõige väide, et juhtkonna juhtimisstiil polnud

demokraatlik või töötajaid ei hinnata.

Kokkuvõtvalt soovis kostja postituse ebaõigete väidete kaudu jätta väära mulje, justkui hageja

juhtkond solvas, alandas ja käitus töötajatega ebaväärikalt ja lugupidamatult. Samuti jättis

kostja ebaõige mulje, et hageja juures ei kiidetud töötajaid ning toimus ainult nende laitmine

ning et töötajad vahetusid alatasa, sest töötajad vallandatakse põhjusel, et nad julgesid

juhtkonnaga eriarvamusele jääda. Sellise üldmulje loomine oli vale ja ebaseaduslik. Ükski neist

väidetest polnud tõene ning need väited tekitasid hagejale kahju.

Kostja avaldas 13.03.2020 Facebookis kõigile avalikult kättesaadava postituse (I kd tl 31-32,

tõlge I kd tl 33-34), milles kostja esitas hageja suhtes mitmeid ebaõigeid väiteid ja ebakohaseid

väärtushinnanguid (teine postitus). Teises postituses kordas kostja uuesti üle väite, et ta

4

vallandati alusetult ning temaga käituti ebaõiglaselt ja ebaseaduslikult ehk sisuliselt soovis

kinnistada esimese postituse mõtteid nende ülekordamise teel. Kostja avaldas järgmise teksti:

IX. „Kui kellelgi äkki jäid kahtlused minu poolt võetud otsuse kohta kirjutada publikatsioon

Bye, Vecta, siis seletan olukorra: mind vallandati mitte lihtsalt nii, vaid usalduse

kaotamise pärast. Sellise paragrahviga vallandatakse vargaid ja tõsiste üleastumiste eest.

Aga mida mina olen teinud, et sattuda SELLISE paragrahvi alla?“

Ebaõiged olid viited ebaseaduslikule vallandamisele ning sellele, justkui kostja vallandati ilma

seadusliku aluseta (ilma objektiivse põhjuseta) lihtsalt juhtkonna suva tõttu, mitte kostja

järjekordse töölepingu olulise rikkumise tõttu. Kostja jättis mulje, et sama sättega sai vallandada

vaid vargaid (nn eriti hulle rikkujaid) ning kuna „tema pole midagi teinud“, siis oli tema

vallandamine ebaseaduslik ja ülekohtune käitumine töötaja suhtes. Kõik kostja poolt avaldatud

väited kahjustavad hageja kui tööandaja mainet, sest töötaja ebaseaduslik ja ebaõiglane

kohtlemine on Eestis taunitav ning seeläbi selgelt ka hageja mainet rikkuv.

Esimest postitust jagas hagi esitamise seisuga 44 inimest ning sellele kommentaariga reageeris

101 inimest. Postitusele reageeris muul viisil (nt emotikoni lisamisega) kümneid inimesi. Teist

postitust jagas hagi esitamise seisuga 5 inimest ning sellele reageeris kommentaariga 21

inimest. Postitusele reageeris muul viisil (nt emotikoni lisamisega) kümneid inimesi. Hagejale

tekkinud otsese varalise kahju ulatust kirjeldas meediaasjatundja, kelle arvamusele hageja

tugines (I kd tl 36-39). Ekspert hindas, et asjakohane oleks postitusega tekkinud kahju

kompenseerimiseks lugeda kommunikatsiooniplaani elluviimist kolmekuulises mahus ehk

7 200 eurot (käibemaksuta). Tegevusplaanis aga tuleks arvestada siiski kuuekuulise perioodiga,

et tagada sõnumite kohalejõudmine ja kinnistumine kõigis sihtgruppides.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Hageja ei tõendanud ega põhjendanud, et kahjunõude eeldused olid täidetud. Hageja ei

tõendanud, et postituses avaldatud mistahes väited ning hinnangud olid ebaõiged ega toonud

välja, milliseid konkreetseid väiteid ta vaidlustas või vääraks pidas. Hageja üksnes tsiteeris

postitusi. Kui hageja leidis, et mõningad postituses sisalduvad väited olid faktiväited, siis oli

hageja ülesandeks märkida, millises ulatuses olid need väärad. Väärtushinnang oli õigusvastane

vaid siis, kui see oli ebakohane ja selle ebakohasuse tõendamise koormis lasus hagejal. Kui

kostja kommentaari aluseks olid tõesed faktid, siis ei saanud kostjale ebakohast

väärtushinnangut ette heita. Tegelikkusele vastav faktiväide, isegi kui see teotab isiku au ja

kahjustab tema mainet, avaldamine ei ole õigusvastane, kui avaldaja tõendab, et faktiväide

vastab tegelikkusele. Postituses esitatud väited olid tõesed, mistõttu puudus hagejal kahju

hüvitamise nõue. Kostja eesmärgiks oli oma arvamuse avaldamine. Väited kostja süü ja

põhjusliku seose kohta olid tõendamata.

Hageja tõlgendas väidetavaid valeväiteid äärmiselt loominguliselt ja lisas väidetele konteksti,

mida vastavas postituses ei esinenud. Kostja hinnangul oli tegemist kujundlike väljenditega

(„pääsemine“), millest ei saanud välja lugeda ühegi valeväite esitamist hageja töökeskkonna

kohta. Alusetu oli hageja väide, et postituses esitatud viide kostja ebaseaduslikule

vallandamisele oli ebaõige, sest kostja vaidlustas hagejapoolse töölepingu ülesütlemise kohtus

ning pooltel oli pooleli kohtuvaidlus. Hageja juhatusel puudus elementaarne lugupidamine ja

viisakus oma (endiste) töötajate vastu ning juhatuse liikmed suhtusid töötajatesse ebaviisakalt

ja üleolevalt. Ilmselt kostja ei olnud ainus isik, kellega juhatus ähvardusi kasutades suhtles.

Hageja juhtkond oli loonud atmosfääri, kus juhid lubasid endale töötajate peale karjumist ja

nende avalikku alandamist, mistõttu inimesed lahkusid töölt.

5

Ka väidetava otsese varalise kahju ning mainekahju tekkimine oli tõendamata. Hageja esitatud

eksperthinnang ei omanud mingisugust reaalset tõendiväärtust. Ekspertarvamus ei tuginenud

kontrollitavatele faktidele, see põhines kummalistel ning järgimatutel arvutustel ning kahju oli

oluliselt ülepaisutatud. Asjatundja arvamus postituse mõjutamise kohta oli abstraktne ja ainult

eelduslik väide, mitte aga faktiväide. Hageja ei tõendanud, et maine taastamiseks tehtavad

kulud olid adekvaatselt hinnatud. Lisaks tegutses hageja vastupidiselt eksperdi juhistele.

Hageja ei tõendanud, et mainekahju postituste tõttu üleüldse tekkis. Tõenäoline, et hageja kohta

levis internetis ka muud informatsiooni, mis ei olnud seotud kostja postitustega ja hageja

väidetav mainekahju tekkis juba enne kostja postitusi. Asjaolu, et ka hageja enda hinnangul oli

kostja postitustest tulenev kahju olematu või kaduvväike, tõendas asjaolu, et hageja ei nõudnud

hagis kostjalt postituste kustutamist ega esitatud andmete ümberlükkamist (kuigi asjatundja

asus seisukohale, et maine parandamise lahutamatuks osaks oli avaldatud väidete ja hinnangute

ümberlükkamine samal lehel või nende eemaldamine). Eriti olukorras, kus hageja proovis väita,

et kostja Facebooki külastajad olid võrdväärses arvus Maalehe lugejatega. Tõenäosus, et kostja

postitus oleks äratanud suurt huvi ning jääks veebis pikaks ajaks levima, oli nullilähedane. Kõik

kostja postituse kommentaarid ja jagamised olid tehtud paari päeva jooksul pärast postituse

avaldamist. Seega hageja tõendid, et postitus oleks avaldanud mingit mõju hageja äritegevusele,

olid ebausutavad. Kostja ei vastutanud hageja mainekahju eest, sest postitused jõudsid nii

väheste kõrvaliste inimesteni, et reaalset kahju kostjale ei tekkinud. Lisaks asus hageja ise

vastavale postitusele tähelepanu juhtima televisioonis ja kahju tekkis hagejale tema enda poolt

postituse täiendava levitamisega. Juhul kui mainekahju oleks tõepoolest tekkinud, siis ei oleks

ükski mõistlikult käituv ettevõte asunud mainet kahjustavat postitust omal algatusel täiendavalt

levitama.

Maakohtu otsus

4. Maakohus rahuldas hagi osaliselt. Kohus jättis rahuldamata haginõude esimese alternatiivi,

kuid rahuldas teise alternatiivi ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitise

1 493,33 eurot (kohtueelsed õigusabikulud 693,33 eurot ja mainekahju 800 eurot kohtu

äranägemisel). Kohus kohustas kostjat maksma hagejale viivist põhinõudelt seadusjärgses

määras alates 21.04.2020 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jäid poolte endi kanda.

Hageja nõue oli suunatud varalise kahju hüvitamisele, mille aluseks oli võlaõigusseaduse

(VÕS) § 1043, § 1045 lg 1 p-d 6 ja 8, § 1047 lg-d 1, 2 ja 3 ning hagi rahuldamiseks pidid

esinema järgmised eeldused: 1) kostja avaldas avalikult ebaõigeid andmeid hageja kohta (tegu);

2) kahju tekitamine oli õigusvastane; 3) tekkinud oli kahju (tagajärg); 4) teo ja kahju vahel oli

põhjuslik seos; 5) esines kahjustaja süü.

Pooled ei vaielnud, et kostja avaldas oma Facebooki lehel hageja kohta kaks venekeelset

postitust 12.03.2020 ja 13.03.2020. Facebooki grupis postituse avaldamisega tehakse sõnum

teatavaks kolmandale isikule või ligipääsetavaks isikute grupile, s.t avalikuks. Seda sai pidada

avaldamiseks VÕS § 1047 tähenduses. VÕS § 1047 nimetatud andmete all mõistetakse

praktikas ebaõigeid faktiväiteid. Isiku kohta avaldatud ebaõiged andmed võisid olla ka nn

kaudsed faktiväited ehk faktiväidete (mille tõeväärtus oli kontrollitav) ja väärtushinnangute

(mille tõeväärtus polnud kontrollitav) kogumid, millest tulenes teatav faktiväide. Ka mulje

jätmine, et teatud faktid esinesid, oli juba faktiväite esitamine (Riigikohtu 31.05.2006 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, p 12). Avaldatud faktiväiteid tuli võtta sellistena nagu nad olid ehk

tuli tuvastada, mida kostja mõistliku inimese arusaama järgi üldsusele avaldas. Tähtsust ei

omanud, mida avaldaja ise väidet esitades silmas pidas.

Täisteksti (I kd lk 26) kolmest esimesest lõigust polnud üheselt mõistetav, kas kostja lahkus

töölt ise või tööandja initsiatiivil. Sõna „pääsemine“ pani kostja oma postituses jutumärkidesse,

mis tavatähenduses võiks tähendada sootuks vastupidist ehk siis töölt lahkumine/sellest

6

ilmajäämine ei olnud kostjale meeldiv. Samuti tegi väljendatu mitmeti mõistetavaks see, et

kostja hinnangul oleks pidanud ta ammu hüvasti jätma, mis oli selge vihje vabatahtlikule

lahkumisele. Veelgi keerulisem oli seda seostada neljanda lõigu viimase lause osaga „töötajaid

aeti minema päevapealt, asjatult ma lootsin, et minuga nii ei tehta“. Kogu teksti kogumis

hinnates polnud võimalik seostada konkreetselt kostja töölt vabastamisega seotud asjaolusid

mingite faktiväidetega. Milles seisnes alatu või nurjatu käitumine, polnud mõistetav ning

seetõttu ei saanud kohus nõustuda hageja tõlgendusega kostja esimese postituse kolme esimese

väidetava ebaõige faktiväite (p-d I.-III.) – ebameeldivast kohast pääsemise ja kellegi

alatu/nurjatu käitumise või kostja töölt lahkumise osas. Tegemist oli kostja hinnanguga

asjaoludele, mida muu postituse tekstiga kõrvutades ei saanud konkreetse faktiväitega seostada.

Küll sai faktiväiteid tuletada esimese postituse osast, mis oli toodud p-des IV.-VI. Kohus

nõustus hagejaga, et olles muus tekstis kirjeldanud sisulises mõttes huvitavat tööd ja füüsiliselt

kena töökeskkonda, rõhutatakse kostja poolt juhtkonna autoritaarset juhtimisstiili. Kostja

sisuliselt esitas järgmised kontrollitavad nn kogumis tuletatavad kaudsed faktiväited:

a) mitmete

hageja

töötajatega

oli

tööandja

initsiatiivil

lõpetatud

töösuhe

etteteatamistähtajata ja aluseta;

b) ettevõtte juhtkonna liikmed kõnelesid töötajatega sageli (vrd süstemaatiliselt) ja teiste

töötajate juuresolekul kõrgendatud häälel (sealhulgas nt sõimates) vastuvaidlemist

sallimata;

c) tööandja juures oli ebaharilikult suur kaadrivoolavus (siinkohal tuli silmas pidada, et

kostja ise märkis oma töötamise ajaks neli aastat, milles vaidlus puudus) ja seda just

juhtkonna liikmete suhtumise tõttu töötajatesse, s.t nad ei hoolinud töötajate arvamusest.

Punkti a) osas ei esitanud kostja ühtki kontrollitavat tõendit. Ainus konkreetne episood oli

tunnistaja C enda töölt lahkumine (mida kirjeldas tunnistaja ise ja teine tunnistaja Q), kuid

siinjuures oli oluline, et C kirjutas lahkumisavalduse ise (II kd tl 24) ja lahkus töölt samal

päeval. Ühegi teise hageja töötaja osas polnud töösuhte lõpetamise kohta fakte esitatud. W

puutuv polnud asjakohane, kuivõrd tema töölt lahkumine toimus pärast kostja postitust ja

töötaja enda lahkumisavalduse alusel (II kd tl 14-22). Seega avaldas kostja etteteatamistähtajata

vallandamise (päevapealt töötaja minema ajamine) osas hageja kohta ebaõigeid andmeid ning

seda ei õigustanud avaldaja väljendusvabadus. Õigus sõnavabadusele oli piiratud teiste isikute

õigustega, sh hageja õigusega maine säilitamisele. Väide, et hageja vallandas korduvalt

töötajaid päevapealt ja põhjuseta pidi olema kontrollitav. See väide tuvastamist ei leidnud, st

hageja mainet kahjustati.

Punkti b) osas leidis kohus, et vähemalt ühe konkreetse episoodi osas (C töölt lahkumine

07.09.2018) oli kostja tunnistajate ütlustega (C, Q ja H) suutnud näidata, et hageja juhatuse

liikme V käitumine oli töötaja suhtes üleolev, solvav ja lugupidamatu. Ülemus ei tohiks selliselt

töötajasse suhtuda. Mõistmatu oli kõnealusel episoodil tunnistajate olemasolu, sest töö

mittetegemist või töö ajal muuga kui tööga tegelemist saanuks töötajale ka omavahel ette heita.

Hageja esitatud väide ja tõend H mitteviibimise kohta sel päeval tööl (uksekaardisüsteemi logi

väljavõte, II kd tl 25) ei vääranud kohtu siseveendumust, et isik siiski kõnealuse intsidendi

juures viibis. Tema ütlused haakusid teiste nimetatud tunnistajatega. Asjaolu, et H uksekaart ei

olnud registreeritud süsteemis, ei välistanud juhtumi asetleidmist ning kohtu arvates ei saanud

tunnistajalt kolm aastat hiljem nõuda kindlat teadmist, millistel asjaoludel tal õnnestus

konkreetselt tööruumidesse kaardita siseneda. Samas polnud teiste sarnaste töötajatega

ebaviisaka ja üleoleva suhtumise kohta väidetavalt asetleidnud juhtumite kohta kostja suutnud

kohtu ette tuua ühtki kontrollitavat juhtumit, kuivõrd tunnistajad ei mäletanud või ei avaldanud

isikute nimesid või konkreetseid päevi/aegu, mil sellised intsidendid aset leidsid. Seega oli

tõendatud üks juhtum, kuid süstemaatilist/pidevat alandamist kohus ei tuvastanud.

7

Punkti c) kohta kostja ise sisulisi tõendeid ei esitanud. Ainus konkreetsem tõend oli hageja enda

müügijuhtide kohta esitatud info (06.05.2021 menetlusdokumendi p 73), millest nähtus, et

suvest 2016 kuni suveni 2018 lahkus töölt kokku 10 müügijuhti. Kui arvestada, et sama

menetlusdokumendi p-de 69 ja 70 tabelite järgi oli aastail 2017-2018 tööl 8-10 müügijuhti, siis

sai selle valdkonna osas lugeda õigeks kostja avaldatu, et hageja meeskonna koosseis

praeguseks hetkeks oli peaaegu täiesti vahetunud ja mõnedel ametikohtadel mitu korda. Samas

polnud sel väitel otsest seost lahkumise väidetava põhjusega, enamik lahkujaid lõpetasid

töösuhte omal soovil. Mis oli konkreetsete isikute lahkumise tegelik taust, polnud kohtule

avatud. Ka selles osas ei suutnud kostja tunnistajad nimetada konkreetseid isikuid, mis oleks

võimaldanud kostja väiteid kontrollida. Seega oli nimetatud asjaolu kohta kostja avaldanud

mittetäielikke ja osaliselt ka ebaõigeid andmeid, mida tunnistajate üldsõnaliste ütlustega

kinnitada ei saanud. Vaidlus puudus, et tunnistajad O, C ja Q suhtlesid hagejaga tänini ja olid

sarnaselt kostjaga lahkunud hageja ettevõttest, mis heitis varju nende tunnistajate

usaldusväärsusele.

Kostja tõi esimeses postituse p-s VII. esile, et hageja ettevõttes puudus täielikult töötajate

mitterahaline motiveerimine ja kiituse avaldamine. Kohus märkis, et kuigi seda väidet sai

käsitleda faktiväitena, ei olnud võimalik kiitmise või mitterahalise motiveerimise puudumisele

omistada olulist kaalu. Töölepingu seadus (TLS) ei sätestanud tööandja kohustust selliseks

tegevuseks, töötajal oli õigus eelkõige töötasule ja puhkusele. Töötaja väljendas ilmselt sellist

arvamust pigem enda kogemusele tuginedes. Postituses väljatoodud sõnastuses polnud selge,

kas kiitust polnud väljendatud postitaja või kõikide töötajate suhtes. Ühtegi tõendit kiituse,

mitterahalise premeerimise või sellise tegevuse puudumise osas kumbki pooltest ei esitanud.

Esimese postituse p-s VIII. väitega seostus juba kohtu poolt käsitletud väidetega töötajate

lahkumise või vallandamisega ja hageja juhtkonna väidetavalt ebademokraatliku

juhtimisstiiliga ning suhtumisega töötajatesse (kohtu järeldatud faktiväited a) ja b) ). Väite tegi

õigusvastaseks eelkõige selle suurtäheline rõhutus, mille osas kohus leidis, et töötaja erineva

arvamuse tõttu tööandjaga ei olnud tõendatud ühtki töösuhte lõpetamist. Ka selline rõhutus

polnud õigustatav üksnes sõnavabaduse põhimõttega ning pidi olema faktiliselt kontrollitav.

Kostja teise postituse osas (p IX.) leidis kohus, et kostja andis sisuliselt emotsionaalse hinnangu

töölepingu lõpetamise õiguslikule alusele, milleks oli TLS § 88 lg 1 p 5. Nimetatud sätte

kohaselt võib tööandja öelda töölepingu erakorraliselt üles töötajast tuleneval mõjuval põhjusel,

mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja

on pannud toime varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse

enda vastu. Kohus möönis, et kuivõrd üheks võimalikuks kõnealuse sätte kohaldamise

eelduseks on vargus (ja see oli seaduse tekstis esikohal), sai kostja postitust emotsionaalselt

mõista, kuid postituse avaldamise ajal ei olnud selge töösuhte ülesütlemise põhjendatus.

Pooltevaheline töövaidlus alles järgnes sellele. Kohus ei pidanud isiklikke emotsioone ja

sõnavabadust piisavaks õigustuseks sellele, et töösuhte lõppemise osas lõpliku selguse

saamisele eelnevalt asutakse avalikult ja osaliselt ka suurtäheliselt rõhutama tööandja ebaõiget

ja/või seadusele mittevastavat käitumist.

Kokkuvõttes asus kohus seisukohale, et kostja emotsionaalne ja konkreetseid fakte eelnevalt

kontrollimata tehtud postitus oli üldjoontes õigusvastane ning kostja pidi seda avaldades

mõistma, et vähemalt teatud faktiväidete (päevapealt vallandamised, juhtkonna autoritaarne

suhtlusstiil kõigi töötajatega, süstemaatiline alandamine, kaadrivoolavus) osas peab tal olema

võimalik neid väiteid ka hiljem tõendada. Mõnevõrra laialivalguva teksti tõttu ei olnud

konkreetsete ebaõigete andmete osas võimalik ühemõttelist nimekirja esile tuua, kuid

kahtlemata sai postitus mõjuda hageja majandustegevust kahjustavalt. Samas oli esimese

postituse lugejate kommentaaride hulgas nii selliseid, mis näitasid, et negatiivne info tuli neile

uudisena, kui selliseid, mis kinnitasid, et negatiivne info hageja kohta oli juba varem teada.

8

Hageja tugines ka mainekahjule ja lähtus kahju suurusest asjatundja arvamusest. Tegemist oli

eriteadmistega isikuga (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 293 lg 2) ja kohus ei

kahelnud isiku pädevuses. Vaidlus puudus, et esimesel postitusel oli 16.04.2020 seisuga 83

reaktsiooni, 101 kommentaari ja 44 jagamist, teisel postitusel olid need arvud vastavalt 56, 21

ja 5 (I kd tl 36). Samas ei vastanud tõele arvamuse lause, nagu olnuks kostja Facebooki kontol

362 jälgijat, sest tegelikult oli neid 22 (I kd tl 109) ehk ca 16 korda vähem. Asjatundja võrdles

oma arvamuse teise lehekülje avalõigus 300 jälgijaga Facebooki kasutaja mõju ulatust Maalehe

päevase loetavusega online’s. Sellega kohus ei nõustunud. Pärnus tegutseva ettevõtte kohta

avaldatud venekeelne postitus ei olnud oma mõju võrdlusena üleriigilise lehe levikuga

võrreldav. Reaktsioonide-kommentaaride-jagamist hulka silmas pidades võis postitus sisuliselt

jõuda ehk tuhande inimeseni. Pealegi tuli mainekahju seisukohalt silmas pidada, et kostja

kõrvaldas umbes kuu aega pärast postituste avaldamist hagejale kui ettevõttele viitavad

nimetused („Vecta“). Eksperthinnangus oli kolmanda lehekülje allosas välja toodud tabel

võimalike vajalike tegevuste kohta tööandja maine tõstmiseks ja nende hinnangulise

maksumuse kohta. Tabelis esile toodud arvude liitmisel võiks tegevuste maksumuse kuue kuu

jooksul saada kaugelt üle 20 000 eurot. Samas hindas asjatundja arvamuse viimasel lehel, et

kommunikatsiooniplaani elluviimine kolmekuulises mahus maksaks 7 200 eurot käibemaksuta.

Arusaamatu oli, kuidas selline arv oli saadud või kuidas see haakus eelmisel lehel oleva

tabeliga. Asjatundja märkis ise arvamuse viimases lõigus, et hageja avalike kanalite põhjal jäi

mulje, et ettevõte polnud tööandja brändinguga tegelenud sihipäraselt, regulaarselt ja teadlikult,

et luua positiivset fooni. Kaudselt kinnitasid seda ka postituste kommentaarid, millest nähtus,

et hageja maine osas oli ka varasemalt kahtlusi. Eelnevat kogumis hinnates leidis kohus, et

mainekahju ärahoidmiseks/maine taastamiseks vajalike tegevuste nimekiri võis avamuses küll

olla õige, kuid tõsikindlat alust vastava kahjusumma väljamõistmiseks polnud. Hageja esitatud

tõenditest tekkinud kahju osas (I kd tl 86-90) seoses koostööst keeldumise, tööle mittenaasmise

või kuulujuttudega oli kostjaga seostatavad aadressilt XXX 26.06.2020 saadetud e-kiri ja hageja

enda töötaja Z postitus. Brigada OY ja G e-kirjades kostja kui hageja kohta halva info levitaja

nime ei mainitud. Samas ei olnud ka nende kahe tõendi põhjal võimalik hinnata tekkinud kahju

suurust.

Hageja tõi esile, et kahju tekitamisega seoses kandis ta kulusid õigusabile (kohtueelse

nõudekirja koostamine, I kd tl 40-47, 53-55). Nõudekirja koostaine kohtuvälise lahenduse

leidmiseks (lisaks kahju hüvitamisele nõuti 26.03.2020 saadetud kirjas ka postituse

eemaldamist) käitus hageja advokaadi poole pöördudes mõistlikult ning selle eest tasutud

693,33 eurot (ajakulu 4 tundi ja 20 minutit 6 lehekülje dokumendi ja konsultatsiooni eest

tunnihinnaga 160 eurot) oli põhjendatud (VÕS § 128 lg-d 2 ja 3). Seega tuli kahju määratleda

alternatiivnõude alusel (VÕS § 127 lg 6 esimene lause, TsMS § 233 lg 1). Kohus leidis, et

hinnates kõike eelpooltuvastatut kogumis ja pidades silmas eelkõige: 1) hageja maine

varasemat olukorda, millele viitasid mõned kommentaarid kostja postitustes (VÕS § 127 lg 1);

2) kostja poolt esimese postituse järel teise avaldamist, millega ta sisuliselt rõhutas esimese

postituse õigsust, kuigi korduv alusetu töölepingute lõpetamine, süstemaatiline töötajate

alandamine ja just tööandjast tingitud kaadrivoolavus ei olnud usaldusväärselt tõendatud; 3)

hageja ilmset vajadust enda mainekujundusega teadlikumalt tegeleda (s.t hagejal olnuks maine

tõstmiseks nagunii tarvis tegeleda sisuturundusega, sotsiaalmeedia positiivsete postitustega jm

tegevusega); 4) kostja poolt postitustes tehtud suurte tähtedega rõhutusi; 5) hageja vastuolulist

käitumist seoses kostja postituste sisu avaldamise ja kommenteerimisega meedias (Kuu-uurija

telesaade ja venekeelne Postimees detsembris 2020), mis näitas hageja enda hinnangut ja

sootuks teistsugust lähenemist tegelikule mainekahjule, leidis kohus, et kohane kahjuhüvitis

hagejale postitustega tekitatud mainelanguse kompenseerimiseks vajalike tegevuste tegemiseks

kostja postitustega põhjustatud osas oli 800 eurot (Riigikohtu 09.04.2008 otsis tsiviilasjas nr 3-

2-1-19-08, p 13 ja 26.06.2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-13, p 26). Kuigi käesoleval juhul ei

9

olnud tegemist mittevaralise kahju nõudega, sai kohtu hinnangul lähtuda sarnastes asjades

väljamõistetud hüvitiste suurusest (vt Riigikohtu koostatud kohtupraktika analüüs

„Mittevaralise

kahju

hüvitamise

nõuded

tsiviilasjades

2018.–2019.

aastal“

https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/kohtupraktika%20anal%C3%BC%C3%BCs/07_

Mittevaraline_tsiviil.pdf , p 2.2.). Hüvitiste suurused sarnaste rikkumiste korral jäid 300 –

1 500 euro vahele.

Hagejal tekkinud kahju tulevikus tekkivate kulutuste tegemiseks oli vähemalt osaliselt kostja

teo tagajärg ehk esines põhjuslik seos. Kui kostja poleks avaldanud postitusi, tulnuks hagejal

ilmselt tegeleda oma brändinguga maine parandamiseks, kuid vähemas ulatuses (VÕS § 127 lg

4 ja § 134 lg 2). Kostja lähtus postituste puhul eelkõige emotsioonidest ega kontrollinud, kas

väljaöeldud faktiväited tegelikkusele vastasid. Süüd välistavaid asjaolusid kostja menetluses ei

esitanud, mistõttu oli tema rikkumine süüline vähemalt kaudse tahtluse vormis. Kostja pidi

mõistliku inimese arusaama kohaselt postituste avaldamisega mõistma, et tema esitatud väited

võivad kahjustada hageja majandustegevust (VÕS § 104 lg 5, § 1047 lg-d 1 ja 3, § 1043, § 1045

lg 1 p 8, § 1050 lg 2 ja Riigikohtu 14.03.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-06, p 12). Viivisenõue

kuulus rahuldamisele VÕS § 113 lg-te 1 ja 2, § 94 lg 1 ning TsMS § 367 alusel.

Hageja apellatsioonkaebus

5. Hageja palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uue, millega rahuldada hagi ja jätta mõlema

astme menetluskulud kostja kanda.

Menetlusõiguse oluline rikkumine seisnes selles, et kohus ei võimaldanud hagejal ümber lükata

kostja väiteid ja esitada tõendeid, sh ei võtnud vastu hageja tõendeid ning ei kuulanud üle hageja

taotletud tunnistajaid – tegu oli nii võistlevuse kui ka poolte võrdsuse põhimõtete rikkumisega

ning asjakohase tõendi kogumata jätmise nõude rikkumisega. Pooltel esines maakohtus vaidlus

selle üle, kas hageja juhtkond alandas C koosolekuruumis. Samas ei võtnud kohus hageja

tõendeid juurde. Kohus pidas usaldusväärseks tunnistaja C ütlusi olukorras, kus ükski

objektiivne tõend tunnistaja väiteid ei toetanud. C ütluste hindamise juures ei arvestanud

maakohus hageja väidet, et tunnistaja väited osutusid valdavas enamuses kas üldsõnaliseks

(objektiivselt kontrollimatuteks) või valeks (hageja lükkas need väited tõenditega ümber). Q

ütluste hindamise juures tuli arvestada, et tema ütlused olid kallutatud, ebaobjektiivsed ning

polnud usaldusväärsed. H puhul jäi hageja väite juurde, et ukselogi väljavõte oli

usaldusväärsem tõend võrreldes kostja sõbrannast H ütlustega. Seda ka olukorras, kus H ei

osanud konkreetselt selgitada, mis koosolekul täpselt juhtus.

Kohus hindas valesti asjatundja arvamust osas, mis puudutas kostja Facebooki konto jälgijate

arvu ning leidis selle pinnalt ebaõigesti, et arvamuses aluseks võetud kahju ulatus oli 16 korda

väiksem. Samuti ei analüüsinud kohus hageja 04.01.2021 dokumendi viienda peatüki väiteid.

Nendega arvestamata jätmine tõi kaasa sisult ebaõige otsuse tegemise, kuna kohus hindas kahju

ulatust väiksemaks võrreldes tegeliku kahju ulatusega. Hageja palus ringkonnakohtul hageja

väiteid asja uuel läbi vaatamisel arvestada (hagi p-d 7-10 ja 04.01.2021 menetlusdokumendi

viies peatükk). Maakohtu põhjendused asjatundja arvamuse tõlgendamisel olid vastuolulised.

Kuna kostja ei esitanud vastupidiseid tõendeid, ei saanud kohus vastuoluliselt leida, et

asjatundja oli küll pädev, aga kohus tema arvamust eluliselt usutavaks ei pidanud (eriti veel

olukorras, kus asjatundja viitas allikatele). Sama kehtis ka kahju ulatuse määramisel. Kui

asjatundja pidas asjakohaseks erialateadmistele tuginedes kindlat tegevuskava ja tõi esile

tegevuskava realiseerimise maksumuse, pidi kohus aluseks võtma kohtule esitatud asjatundja

arvamuse. Kuna kostja tõendeid ei esitanud, siis pidi kohus lähtuma hageja esitatud tõenditest.

Maakohus tegi vastuolulise otsuse, kui arvestas kostja väidetega, millega arvestamise

maakohus välistas (otsuse p 18.3 ja maakohtu 26,02,2021 määruse p 10). Eeltoodud rikkumine

tõi kaasa ebaõige otsuse tegemise, sest kohus arvestades neid väiteid kahju ulatust mõjutavate

10

(vähendavate) asjaoludena. Kui kohus oleks hinnanud tõendeid nõuetekohaselt, oleks olnud

võimalik võtta aluseks asjatundja arvamus ning mõista kahju välja selle alusel. Samuti poleks

maakohus pidanud kahjusummat vähendama.

Hageja ei nõustunud ka materiaalõiguse kohaldamisega. Esiteks, kaebaja ei nõustunud, et kohus

ei võimaldanud tõendada enda väiteid seoses väitega b) ning leidis, et üks situatsioon võimaldas

sisustada kostja väidet, justkui hageja ettevõttes toimuks süstemaatiline töötajate kiusamine.

Kohus pidi leidma minimaalselt kaks näidet süstemaatilisuse eelduse sisustamiseks. Maakohus

tuvastas vaid ühe vaieldava näite ning seda vaid põhjusel, et maakohus ei kuulanud ära hageja

tunnistajaid. Kui analüüsida kostja postitust tervikuna, oli väljaspool vaidlust, et see täitis VÕS

§ 1047 lg 1 kohaldamise eeldusi – kostja soovis jätta avalikkusele eksitava mulje hageja

ettevõtte töökeskkonna tingimuste kohta. Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 1047 lg 1, kui

leidis, et kostja avaldatud väide oli õiguspärane.

Kohtul tuli tuvastada kostja avaldatud väidete kontekst, milleks oli hageja mõnitamine ning

kontekst oli läbivalt negatiivne. Kostja jättis selgelt mulje, et hageja kui tööandja ei väärtusta

töötajaid ning hageja ettevõttes toimuvad kindlad faktipõhiselt tõendatavad sündmused, mis

põhjustavad suurt kaadrivoolavust (inimeste massilist lahkumist) ja mida saab nimetada kui

inimeste alandamist ja mõnitamist. Sisuliselt soovis kostja öelda, et hageja juhtkond keerab

kõik tuksi, rikub töötajate töörahu ja õigusi ja kohtleb töötajaid alamklassi ja orjadena. Postituse

kontekstist tulenevalt oli arusaadav, et kostja pidas silmas pääsemise all olukorda, kus ta ei pea

tagasi minema töökeskkonda, kus töötajaid alandatakse, neil pole inimõigusi jne. Pooled ei

sisustanud „pääsemist“ nn vastupidisena, seega asus kohus sisustama vaidlusalust asjaolu

pooltest erinevalt. Kokkuvõtvalt leidis kaebaja, et kostja avaldatud väited olid tervikuna

(arvestades negatiivset konteksti) õigusvastased, sest lõid hageja ettevõttest avalikkusele

eksitava mulje (VÕS § 1047 lg 1 kohaldamise eeldus).

Kohus ei põhjendanud, miks kulud jäid poolte endi kanda ja miks kohus ei võinud jagada

kulusid proportsionaalselt – tegemist oli põhjendamiskohustuse rikkumisega. Kohtul tuli mitme

erineva kulude jaotamise võimaluse vahel valides mh arvestada nõude rahuldamise ja

rahuldamata jätmise proportsiooniga. Kohus oleks pidanud arvestama, et hagi kuulus

rahuldamisele suuremas osas ning et kostja ei suutnud enda väiteid tõendada (v.a üks väide,

mille osas kohus hagejal tõendeid esitada ei lubanud). Lisaks põhjustas kostja tegevus

menetluses täiendavate toimingute tegemise vajaduse ning menetluse venimise.

Kostja vastuapellatsioonkaebus

6. Kostja palus tühistada maakohtu otsuse ja teha uue, millega jätta hagi rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda. Kostja ei vaidlustanud resolutiivosa p 2. osas, milles kohus jättis

rahuldamata hageja esimese alternatiivi 7 893,34 euro saamiseks. Kostja taotles mh järgmist:

− juhul, kui kohus leiab, et kostja postitused olid õigusvastased, tühistada maakohtu

otsuse resolutiivosa p 2. ja teha uus otsus, millega vähendada kahjuhüvitist 0 euroni;

− juhul, kui kohus leiab, et kostja postitused olid õigusvastased ja kahju hüvitise

väljamõistine oli põhjendatud, tühistada maakohtu otsuse resolutiivosa p 2. ja teha uus

otsus, millega vähendada hüvitis õigusabikulude osas 77 euroni ja mainekahju

taastamisega seotud hüvitis 0 euroni, samuti tühistada maakohtu otsuse resolutiivosa p

3. ja teha uus otsus, millega mõista kostjalt viivis seaduses sätestatud määral alates

kohtuotsuse jõustumisest (mitte alates 21.04.2020);

− juhul, kui kohus leiab, et kostja postitused olid õigusvastased ja kahju hüvitise

väljamõistmine oli põhjendatud, tühistada maakohtu otsuse resolutiivosa p 4. ja teha uus

otsus, millega muuta menetluskulude jaotust ja jagada menetluskulud poolte vahel

proportsionaalselt rahalise nõude rahuldamise ulatusele;

11

− kui kohus leiab, et asja lahendamine ei ole apellatsiooniastmes võimalik, siis tühistada

otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Hagiavaldusest ei selgunud, mida hageja pidas tema kohta avaldatust faktiväideteks. Kohus

käsitles faktiväidetena vaid 50% hageja poolt kostjale etteheidetust, ülejäänud osas jäi hagi

rahuldamata. Kohus leidis alusetult, et kostja ei tõendanud, et töötajaid aeti minema päevapealt

(väide a)). Kostja tõendas, et väärtushinnangud polnud ebakohased. Kohus hindas tõendeid

(tunnistajate C ja Q ütlusi) pealiskaudselt. Jäi arusaamatuks, mitu intsidenti ta oleks pidanud

tõendama, et lahkunuid oli mitu. Kohus oleks pidanud selgitama kostjale, et tunnistaja G ütlus

ei olnud piisav tõend. Kostjalt ega tunnistajalt ei saanud oodata, et nad mäletaksid inimese nime,

kes oli ettevõttes töötanud väga lühikest aega. Seoses töölepingu alusetu lõpetamisega jättis

kohus analüüsimata tunnistaja Q ütlused, et hageja esindaja ähvardas tema ja teiste töötajate

vallandamisega juhul, kui kostja ei eemalda vaidlusaluseid postitusi. Kostja taotles maakohtus

täiendavate tunnistajate ülekuulamist seoses töötajate töölt lahkumise põhjustega, kuid kohus

jättis taotlused rahuldamata. Kohus tõlgendas postitust liiga kitsalt. Kohus kuulas üle hageja

tunnistaja G, kuid otsuses ütlusi ei analüüsitud.

Kohus leidis alusetult, et kostja ei tõendanud süstemaatilisust hageja käitumises, mis seisnes

töötajate alandamises ja solvamises (väide b)). Kostja jaoks oli arusaamatu, miks kohus jättis

kõrvale tunnistaja O ütlused, kuigi tunnistaja kirjeldas olukordi, mida ise nägi. Samuti jättis

kohus kõrvale C ütlused, kus viimane kirjeldas juhtkonna poolset töötajate alandamist. Ka Q

kinnitas ütlustega, et toimusid juhtumid, mida ei saanud pidada tööandjale kohaseks

käitumiseks ja mis oli töötajale selgelt alandav. Üllatav oli kohtu märkus, et tunnistajad

suhtlesid hagejaga tänini ja olid sarnaselt kostjaga lahkunud hageja ettevõttest, mis kahtlemata

heitis varju nende tunnistajate usaldusväärsusele. Selline seisukoht oli vastuolus menetluse

käigus antud kohtu selgitustega. Arusaamatu oli, miks kohus hindas C ütlusi usaldusväärseteks

tema endaga toimunu osas, kus tunnistaja pidanuks olema emotsionaalsem ja tööandja suhtes

halvemini meelestatud, ning jättis kõrvale ütlused muude asjaolude kohta, mille osas tunnistaja

pidanuks olema neutraalsem. Kohus jättis alusetult tunnistajate ütlustega arvestamata. Väide b)

oli tõendatud piisavalt ja väide osutus tõeseks. Teised väited lõppkokkuvõttes taandusid sellele,

et juhtkond kohtles töötajaid halvasti.

Kohus leidis alusetult, et kostja pidi tõendama suurt kaadrivoolavust tööandja juures ja seda

just juhtkonna liikmete suhtumise tõttu töötajatesse, s.t nad ei hoolinud töötajate arvamusest

(väide c)). Kohus asetas meelevaldselt kostja väite suure kaadrivoolavuse kohta sõltuvusse

juhtkonna liikmete suhtumisest töötajatesse, s.t sellest, et nad ei hoolinud töötajate arvamusest.

Kohus järeldas alusetult esimese postituse lõigust, et ebaharilikult suur kaadrivoolavus tööandja

juures tulenes just juhtkonna liikmete suhtumisest töötajatesse. Kostja sellele ei osutanud.

Tunnistajate O, C ja Q ütlused kogumis tõendasid, et kahe aastaga oli müügimeeskond

vahetunud täies ulatuses ja asjaolu, et kaadrivoolavuse ja hageja juhtkonna käitumise vahel võis

olla seos.

Kohus leidis alusetult, et kostja teine postitus oli õigusvastane. Postitus ei sisaldanud ebaõigeid

andmeid ega ebakohaseid väärtushinnanguid. Kostja ei nõustunud, et väite tegi õigusvastaseks

selle suurtes tähtedes rõhutamine. Tegemist ei olnud iseseisva väitega, kuna see sisuliselt kordas

varasemalt käsitletut. Kostja oli tunnistaja C, R ja O ütlustega piisavalt tõendanud, et mitmed

töötajad lõpetasid oma töölepingud justnimelt lahkarvamuste tõttu tööandjaga. Suuretäheline

rõhutatus oli tehtud seonduvalt kostja juhtumiga, mille osas ta tajus ebaõiglust ja mille kohta

avaldas teise postituse. Kostjale oli arusaamatu, kas seoses teise postitusega heidetakse ette

ebaõige faktiväite avaldamist või ebakohast väärtushinnangut hagejale. Poolte vahel polnud

vaidlust, et hageja lõpetas kostjaga töölepingu TLS § 88 lg 1 p 5 alusel. Samas kohus isegi

möönis, et selline tegu nagu ka seaduse sõnastus, mis asetab varguse lepingu lõpetamise

12

põhjusena esikohale, oli töötajale emotsionaalselt koormav. Kohus jättis tähelepanuta, et

töövaidlus lõppes kompromissiga. Sellega hageja tunnistas, et kostja pahameel töölepingu

lõpetamisel oli õigustatud.

Kohtuotsus oli vastuoluline, kuna kohus ei tuvastanud konkreetseid õigusvastaseid faktiväiteid,

mis oleksid mõistlikule isikule üheselt arusaadavad. Samuti osundas kohus asjaoludele, mis

välistasid õigusvastasuse. Kinnitades, et keskmisel mõistlikul inimesel oli kostja postitusest

raske mingisuguseid järeldusi teha, pidanuks kohus jätma hagi rahuldamata. Jättes hagi

rahuldamata poolte väidete osas oli ilmne, et polnudki võimalik tuvastada, kas need hageja

mainet kahjustasid. Postitust kommenteeris negatiivses toonis hulk inimesi. Oli alust arvata, et

postitus kajastas õigesti reaalsuses asetleidnud asjaolusid ning hagejal polnud õigust kostjat ega

teisi isikuid „suukorvistada“. Kohtu väide polnud õige, justkui polnud kostja viidanud tema

Facebook lugejaskonna õigustatud huvile. Kostja selgitas korduvalt, et ta avaldas enda töölt

lahkumisega seonduvaid asjaolusid vaid kitsale ringile ja tal ei olnud alust arvata, et avalikku

postitust loeb laiem hulk inimesi. Hagejal ei olnud õigust kostja eest otsustada, milliste

asjaolude vastu oli tuttavatel õigustatud huvi. Mitmed kostja tuttavad avaldasid toetust. Kostja

tõendas, et hageja töökeskkond oli pingeline ja negatiivne ning tööandja käitus tihti töötajatega

ebaviisakalt ja ebakohaselt. Postitustes ei esitatud valeväiteid.

Kahju osas asus kohus samuti vastuolulisele seisukohale. Nimelt leidis kohus, et kostja avaldas

hagejale majanduslikult kahjulikke asjaolusid, täpsustamata, milles konkreetselt seisnes kahju.

Isegi kui mainekahju taastamisega seotud nõue tuli osaliselt rahuldada, pidi õigusabikulu

hüvitamise nõuet vähendama proportsionaalselt ehk 77 euroni (693,34 : 9). Kohus rahuldas

kahju hüvitamise hagi 9 korda väiksemas summas, kui hagis nõuti.

Maakohus leidis, et kuigi kommunikatsioonispetsialist oli üldiselt pädev, kirjutas ta arvamuse,

millest polnud käesolevas asjas kasu. Mõistmatu oli, kuidas sai kohus järeldada, et kostja

postitused olid hagejale majanduslikult kahjulikud ning samas, et hageja ise nii ei arvanud.

Seega oli selgusetu, kuidas maine kujundamiseks tehtavad kulutused olid seotud kostja

postitustega. Kuigi kohus ei võtnud vastu kostja tõendeid hageja käitumise kohta meedias

(26.02.2021 määruse p 8), mainis kohus siiski vastavat asjaolu lahendis. Seega keeldus kohus

vääralt tõendite vastuvõtmisest. Ka kostja postitusteta oleks hageja maine halb, sisuturundus

tegemata ning hageja ei oleks saanud tasuta tähelepanu laia levikuga televisioonisaates ja

ajalehe veergudel. Antud juhul oli ilmne, et põhjuslik seos hageja eelseisvate kulude ja kostja

tegevuse vahel puudus.

Kohus asus määratlema kahjunõude summat alternatiivnõude alusel (s.o kohtu äranägemisel),

kuigi seadus selleks alust ei andnud. Kahju suuruse kindlakstegemine polnud seotud

ebamõistlikult suurte kuludega, vaid hageja ei olnud nõuetekohaselt täitnud tõendamise

kohustust. Kohus ei lugenud hageja tõendeid piisavaks ja seega jäi kahju suurus tõendamata.

Kostja ei nõustunud analoogiaga mittevaralise kahju nõuetega. Äriühingule tekitatud kahju

peab alati väljenduma konkreetses summas. Äriühingu puhul oli rahaliselt mõõdetav ka

tulevikus tekkiv kahju. Asjaolu, et hageja ei suutnud kahjusumma arvutada, ei õigustanud

kahjusumma määramist kohtu äranägemisel.

Kohus jättis mõjuva põhjuseta menetluskulud poolte endi kanda. Et kohus ei tuvastanud poolte

väidete osas nende õigusvastasust, rahuldas hagi vaid 17% ulatuses, oli ebaõiglane jätta

menetluskulud poolte endi kanda. Hagi osutus umbes pooles ulatuses alusetuks. Lisaks nõudis

hageja suurt hüvitist ja esitas hulganisti taotlusi, mis jäid rahuldamata. Kostja oli sunnitud

kaitsma ennast suures osas alusetuteks osutunud nõuete vastu. Juhul, kui hagi osaliselt

rahuldatakse, peavad kulud jääma hageja kanda proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega

(otsuse muutmata jäämise korral 83% ulatuses hageja kanda ja 17% kostja kanda).

Vastustajate seisukohad

13

7. Pooled vaidlesid teineteise kaebustele vastu, palusid jätta need rahuldamata. Menetluskulud

tuli jätta vastaspoole kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

8. Ringkonnakohus, tutvunud asja materjaliga ja kuulanud pooled ära kohtuistungil, leiab, et

maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning poolte apellatsioonkaebuste väited ei anna

alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja

apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse

tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Samuti ei ole

maakohus hinnanud tõendeid ebaõigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses

põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654

lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.

TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja

lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad

kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava

ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.

9. Ringkonnakohus kontrollib kõigepealt kostja ja siis hageja apellatsioonkaebuse väiteid selles

osas, kas maakohus tuvastas õigesti kostja teo ja selle õigusvastasuse.

9.1. Kostja tugines kaebuses, et hagiavaldusest ei selgunud, mida hageja pidas tema kohta

avaldatud faktiväideteks. Käesoleval juhul tõi hageja selgelt esile postituse konkreetsed laused,

millele maakohus andis ka hinnangu. Maakohus tuvastas iga väite osas selgelt, kas kohtu

hinnangul oli tegemist faktiväitega või väärtushinnanguga ning missugune on kohtu hinnang

sellele. Seega pole õige kostja etteheide, et maakohus ei tuvastanud konkreetseid õigusvastaseid

faktiväiteid. Kostja heitis ette mh, et kohus käsitles faktiväidetena vaid 50% hageja poolt

kostjale etteheidetust, ülejäänud osas jäi hagi sisuliselt rahuldamata. Kuivõrd hageja nõue oli

suunatud rahalise hüvitise saamisele, siis saab seda väidet analüüsida eelkõige hüvitise

väljamõistmise kontekstis. Pelgalt asjaolu, kui suur oli faktiväidete osakaal avaldatud tekstist,

ei võimalda teha järeldust selle kohta, kas hagi rahuldatakse või mitte.

Maakohus tuvastas, et postitustes avaldatust, mis on toodud hagiavalduse p-des IV.-VI., sai

kaudseks faktiväiteks lugeda järgmist: a) mitmete hageja töötajatega oli tööandja initsiatiivil

lõpetatud töösuhe etteteatamistähtajata ja aluseta.

Kostja avaldas, et ta polnud väitnud, et kõik töötajad olid just sel põhjusel lahkunud.

Ringkonnakohus ei nõustu kostja väitega, sest postituse tekstis on kasutatud väljendit „töötajaid

aeti minema päevapealt“, st kostja ise on kasutanud mitmust. Seega ei saa tuletada sellest, et

kostja pidas silmas ühte isikut. Kostja hinnangul oli tegemist ka väärtushinnanguga, mitte

faktiväitega, ja tegemist polnud ebakohase väärtushinnanguga. Kohtupraktikas üldtunnustatud

seisukoha järgi on faktiväide põhimõtteliselt kontrollitav, selle tõesus või väärus on

kohtumenetluses tõendatav. Seevastu ei ole võimalik tõendada isiku kohta antud ja avaldatud

väärtushinnangu sisu tõesust või väärust (Riigikohtu 15.04.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-

15, p 10 ja selles viidatud kohtupraktika). Asjaolu, kas mitme hageja töötajatega oli tööandja

initsiatiivil lõpetatud töösuhe etteteatamistähtajata ja aluseta, on kohtumenetluses kontrollitav.

Seega leidis maakohus õigesti, et tegemist oli faktiväitega.

Kostja väitis, et selle väite kontekstis ei pidanud lepingud lõppema just tööandja initsiatiivil,

sest postitusest tuli aru saada selliselt, et töötajad aeti minema. Kohus oleks pidanud tunnistajate

C ja Q ja H ütluste alusel lugema tuvastatuks, et tööandja ajas C töölt minema. Kohus tuvastas

valesti, et isik lahkus oma soovil. Lisaks tunnistas O, et lahkunuid oli mitu. Kostja

apellatsioonkaebuse väitel oleks pidanud eeltoodust piisama, et lugeda kostja väited tõendatuks.

Ringkonnakohus kostja seisukohta ei jaga.

14

TsMS § 232 lg 1 kohaselt hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt,

täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise

esitatud väide on tõendatud või mitte. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus

tõendite hindamisel viidatud normi. Maakohus lähtus õigesti, et faktiväide a) peab olema

kontrollitav. Kostja kaebuses toodud etteheited ei veena ringkonnakohut selles, et tunnistajate

ütlusi oleks tulnud hinnata maakohtust erinevalt või et tõendite hindamisel oleks tulnud jõuda

teistsugusele järeldusele. Maakohus tuvastas ühe intsidendi C suhtes arvestusega, et töötaja

lahkus töölt omal soovil. Põhimõtteliselt on õige kostja väide, et töötaja omal soovil lahkumine

ei tähendanud, et töötaja lahkumise põhjus oli tööandja käitumine. Samas märgib

ringkonnakohus, et postituse kontekstis oli oluline tuvastada just seda, et tööandja ajas töötajaid

minema. Pelgalt asjaolust, et töötajate ning tööandja omavahelised suhted olid mingil ajahetkel

keerulised, ei saa järeldada, et tööandja ajas töötajaid töölt ära. Seda enam, et ametlikult

lahkusid töötajad omal soovil. Tööandja sellist otsest tegevust ei ole võimalik nende tunnistajate

ütlustest järeldada. Lisaks pidi kostja oma väiteid tõendama rohkem kui ühe episoodi osas.

Tunnistajate ütlused muude isikute osas pidid olema aga piisavalt selged ja konkreetsed, et selle

põhjal saaks kohus mingit asjaolu tuvastada. Praegusel juhul need piisavalt selged polnud

selleks, et kohus saaks siiski tuvastada konkreetseid juhtumeid ja tuvastada punktis a) toodud

faktiväite tõendatust. Asjaolu, et tunnistajad ei pruukinud enam mäletada kõike kostja jaoks

olulist, on võistleva menetluse puhul tunnistaja kohtusse kutsunud poole risk.

Kostja tõi välja, et kohus ei hinnanud hageja tunnistaja G ütlusi, kes kirjeldas, et ta teenindas

hageja töötajate gruppi ning kuulis, kuidas tema endised kolleegid hageja ettevõttest tähistasid

ühe kolleegi lahkumist ja tundsid rõõmu tema ja enda lahkumise pärast. Ringkonnakohtu

hinnangul ei anna selline ütlus siiski piisavalt teavet väite a) tõendatuks lugemiseks. Lisaks

leiab ringkonnakohus, et hagi lahendamise kontekstis polnud oluline hinnangu andmine

tööandja poolsetele ähvardustele, mis toimusid enne kostja tööle asumist hageja juurde ning

pärast kostjapoolset postituse avaldamist. Kostja ei selgitanud apellatsioonkaebuses, kuidas

need asjaolud oleksid asja lahendamise seisukohalt olulised.

Pooled ei vaielnud, et hageja lõpetas kostjaga töösuhte TLS § 88 lg 1 p 5 alusel. Nimetatud sätte

kohaselt võib tööandja öelda töölepingu erakorraliselt üles töötajast tuleneval mõjuval põhjusel,

mille tõttu ei saa mõlemapoolseid huve järgides eeldada töösuhte jätkamist, eelkõige kui töötaja

on pannud toime varguse, pettuse või muu teo, millega põhjustas tööandja usalduse kaotuse

enda vastu. Poolte vahel jätkus töövaidlus töövaidluskomisjonis ja edasi maakohtus, mis lõppes

kompromissi sõlmimisega. Kuivõrd töösuhte lõpetamise aluseks olevad asjaolud olid

vaidlusalused, vaidlus jõudis ka kohtusse ning kohus asja sisuliselt ei lahendanud (st asjaolusid

ei tuvastanud), siis praeguses menetluses tunnistaja Q ütluste põhjal ei saa lõplikult ja

tõsikindlalt järeldada, et kostjaga töösuhte lõpetamine toimus väites a) toodud viisil.

Maakohus tuvastas, et postitustes avaldatust, mis olid toodud hagiavalduse p-des IV.-VI., sai

kaudseks faktiväiteks lugeda järgmist: b) ettevõtte juhtkonna liikmed kõnelesid töötajatega

sageli (vrd süstemaatiliselt) ja teiste töötajate juuresolekul kõrgendatud häälel (sealhulgas nt

sõimates) vastuvaidlemist sallimata.

Kuivõrd sellist väidet on võimalik kohtumenetluses kontrollida, siis on maakohus õigesti

leidnud, et tegemist on faktiväitega. Maakohus tuvastas, et väide on tõene vähemalt ühe

episoodi osas, kuid mitte süsteemsuse osas. Kostja ei nõustunud maakohtuga osas, et sellesse

väitesse tuli suhtuda leebelt. Ringkonnakohtu hinnangul saaks kohtu „suhtumist“ sellesse

väitesse hinnata kahju ja selle suuruse väljamõistmisel. Kostja teo tuvastamisel pole sellel

määravat tähtsust.

15

Lisaks leidis kostja, et selline väide oli tõendatud piisavalt. Samas ei toonud kostja esile

põhjendusi selle väite osas, milles seisnes maakohtu rikkumine ja mille alusel tuleks maakohtu

järeldusi hinnata ümber.

Maakohus tuvastas, et postituse p-des IV.-VI. avaldatust sai kaudseks faktiväiteks lugeda

järgmist: c) tööandja juures oli ebaharilikult suur kaadrivoolavus ja seda just juhtkonna

liikmete suhtumise tõttu töötajatesse.

Ka sellist väidet sai tõendite alusel kontrollida. Ringkonnakohus ei nõustu, et maakohus asetas

meelevaldselt kostja väite suure kaadrivoolavuse kohta sõltuvusse juhtkonna liikmete

suhtumisest töötajatesse. Kostja on ka ise kaebuses tuginenud asjaolule, et hageja juhtkonna

suhtlemine töötajatega alandaval ja solvaval viisil oli primaarse tähtsusega, kuna teised väited

lõppkokkuvõttes taandusid sellele, et tööandja juhtkond kohtleb töötajaid halvasti. Faktiväide

c) peab olema kontrollitav. Maakohus tuvastas küll kaadrivoolavuse, kuid ei tuvastanud esitatud

tõendite alusel selle seost hageja juhtkonna käitumisega. Ringkonnakohus nõustub

maakohtuga, et tunnistaja üldsõnaliste ütlustega ei saanud kinnitada konkreetseid juhtumeid ja

lahkumise asjaolusid.

Kostja hinnangul oli esimese postituse kontekstis esitatud vaid üks faktiväide, et hageja

ettevõtte juhtide autoritaarne juhtimisstiil tekitas vaenulikku õhkkonda ja viis töötajate

lahkumiseni. Kuivõrd kostja selle väite kohta kaebuses sisulisi põhjendusi ei toonud, siis

ringkonnakohus ei saa hinnata, millistel asjaoludel ja tõenditel tuleks maakohtu järeldus ümber

hinnata ning milles konkreetselt seisnes maakohtupoolne menetlusnormi rikkumine.

Kostja kordas kaebuses maakohtus hagile esitatud vastuväiteid, mille kohaselt ei olnud teine

postitus õigusvastane, kuna postitus ei sisaldanud ebaõigeid andmeid ega ebakohaseid

väärtushinnanguid. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu. Maakohus tuvastas teise postituse

osas, et kostja andis sisuliselt emotsionaalse hinnangu töölepingu lõpetamise õiguslikule

alusele. Kostja vastuväited teise postituse osas ei anna alust maakohtu järelduse muutmiseks.

Hageja tugines hagi alusena järgmisele teksti osale: „Kui kellelgi äkki jäid kahtlused minu poolt

võetud otsuse kohta kirjutada publikatsioon Bye, Vecta, siis seletan olukorra: mind vallandati

mitte lihtsalt nii, vaid usalduse kaotamise pärast. Sellise paragrahviga vallandatakse vargaid ja

tõsiste üleastumiste eest. Aga mida mina olen teinud, et sattuda SELLISE paragrahvi alla?“

Hageja leidis, et ebaõiged olid viited ebaseaduslikule vallandamisele ning sellele, justkui kostja

vallandati ilma seadusliku aluseta (ilma objektiivse põhjuseta) lihtsalt juhtkonna suva tõttu,

mitte kostja järjekordse töölepingu olulise rikkumise tõttu. Seega arvestades hagi aluseks

olevaid asjaolusid, olid maakohtu järeldused teise postituse osas õiged. Ringkonnakohus

nõustub maakohtuga, et teise postituse avaldamise ajal ei olnud selge töösuhte ülesütlemise

põhjendatus, sest pooltevaheline töövaidlus alles järgnes sellele, st kostjal puudus õigustus

avalikult rõhutada tööandja ebaõiget ja/või seadusele mittevastavat käitumist kuniks polnud

lahendatud pooltevaheline vaidlus töösuhte lõppemise aluse õigsuse üle.

9.2. Hageja vaidlustas maakohtu otsuse p-i 17.2 osas, milles kohus jättis hagi osaliselt

rahuldamata (kaebuse p 27). Kohus märgib, et viidatud p-s andis maakohus õigusliku hinnangu

kostja teole mõlema postituse osas. Lisaks märkis hageja kaebuse p-s 39, et kostja avaldatud

väited olid tervikuna (arvestades negatiivset konteksti) õigusvastased, sest lõid hageja

ettevõttest avalikkusele eksitava mulje.

Ringkonnakohus kordab, et faktiväide on väide, mille tõesus on kohtumenetluses

põhimõtteliselt kontrollitav ja tõendatav (Riigikohtu 18.02.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-

14, p 10). Faktiväited võivad olla mh kaudsed, st väited, mida kostja avaldatust küll sõnaselgelt

ei nähtu, kuid mis sellest mõistlikult võttes järelduvad. Väärtushinnang on väide, mida saab

küll põhjendada, kuid mille tõesus pole tõendatav. Teatud väited võivad olla nii faktiväited kui

16

ka väärtushinnangud sõltuvalt sellest, mis kontekstis ja kellele need on esitatud (Riigikohtu

13.04.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-07, p 27).

Hageja eristas hagiavalduses oma väiteid, kuid apellatsioonikaebuses heidab kohtule ette, et

väiteid oleks pidanud hindama hoopis kui ühtset tervikut. Maakohus lahendas hagi selles

toodud asjaolude alusel (TsMS § 5 lg 1) ja puudub praegu maakohtupoolne rikkumine. Hageja

kaebuses esiletoodud põhjendused ei anna alust ringkonnakohtul hinnata kostja postitusi kui

tervikut ühtse faktiväite kogumina, eristamata konkreetseid lauseid ja analüüsimata, kas

tegemist oli faktiväite või väärtushinnanguga. Kogu postituse fooni ja konteksti saab

põhimõtteliselt arvestada avaldatu hindamisel ning maakohus on seda vajalikus ulatuses ka

teinud. Praegusel juhul ei ole hageja toonud esile selliseid asjaolusid ja menetlusnormi

rikkumisi, mille mis annaks aluse hinnata tõendeid maakohtust erinevalt. Kaebuse väited ei ole

edukad, ega lükka ümber maakohtu poolt tõendeid hinnates tehtud järeldusi. Oma varasemate

seisukohtade ülekordamine ei veena ringkonnakohut hageja seisukohtade õigsuses.

Hageja tugines kaebuses mh, et väide b) ei olnud õiguspärane, sest tegemist on ühe vaidlusaluse

olukorraga. Kostja väide b) sisaldas aga süstemaatilisuse elementi. Maakohus tuvastas

praegusel juhul ühe episoodi faktiväite b) osas ning süstemaatilisust ei tuvastanud.

Ringkonnakohus ei pea vajalikuks muuta hageja kaebuse pinnalt maakohtu põhjendusi selles

osas ja nõustub TsMS § 654 lg 6 alusel maakohtu otsuse põhjendustega.

10. Pooled vaidlesid maakohtus ja apellatsioonimenetluses kahju ja selle suuruse üle. Hageja

nõudis kostjalt otsest varalist kahju (õigusabikulud ja kulud maine taastamisele).

Kostja leidis, et õigusabikulusid tuli vähendada, sest kohus vähendas väljamõistetud

kahjuhüvitist ja hageja ei käitunud kohtueelselt mõistlikult.

Ringkonnakohus ei nõustu sellise seisukohaga. Põhjendatud ja vajaliku menetluskuluna saab

vastaspoolelt välja mõista lepingulise esindaja kulu ulatuses, mis vastab nõutava

kvalifikatsiooniga ja hoolsalt tegutseva esindaja menetlusosalise esindamiseks vajalike

menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu ja põhjendatud tunnitasu määra

korrutisele.

Seejuures

saab

arvestada

menetlusosalise

esindamiseks

vajalike

menetlustoimingute tegemiseks tavapäraselt vajaliku ajakulu hindamisel menetluse ja asja liiki,

asja keerukust ja mahukust, menetlusdokumentide sisu ja mahtu. Lisaks saab arvestada esindaja

põhjendatud tunnitasu suurust. Esindajakulude teiselt menetlusosaliselt väljamõistmise reeglid

ei tohi muuta professionaalse lepingulise esindaja õigusabi kasutamist majanduslikult

ebamõistlikuks või oma õiguste kasutamist kohtus näilikuks. Seaduses pole ettenähtud

lepingulise esindaja üleüldist piirmäära ega piirmäära seoses konkreetselt nõutava hüvega.

Pelgalt hüvitise suuruse järgi summa vähendamine pole õigustatud, st tehtud kulutusi tuleb

hinnata sisuliselt. Praegusel juhul puudub põhjendatud alus arvata, et kulud õigusabile oleksid

väiksemad, kui hageja oleks nõudnud kostjalt väiksemat summat. Seega ei esine alus hüvitise

vähendamiseks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsusega eelnimetatud osas ja TsMS § 654

lg 6 alusel ei korda otsuse põhjendusi.

Kostja leidis, et ka ülejäänud kahju väljamõistmiseks puudus alus. Hageja tugines hagis, et talle

tekkis otsene varaline kahju seoses sellega, et tal on vaja tegeleda positiivse

mainekujunduskampaaniaga. Mõlemad pooled vaidlustasid asjatundja arvamusele antud kohtu

hinnangu.

Ringkonnakohus märgib esiteks, et kohus peab asjatundja arvamust hindama nagu igat teist

tõendit TsMS § 232 lg 1 kohaselt ja kriitiliselt analüüsima koos teiste tõenditega. Ühelgi tõendil

ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti (TsMS

§ 232 lg 2). Põhimõtteliselt on võimalik vaidlusaluse tõendi alusel tuvastada kahju olemasolu,

kuid kohus ei pea nõustuma asjatundja hinnanguga kahju suurusele.

17

Vastuseks kostja kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et kohus ei pea maakohtu järeldusi

vastuolulisteks ning nõustub, et arvestades kostja postituste sisu, mõjusid need hageja

majandustegevusele kahjustavalt. Töötaja ebaseaduslik ja ebaõiglane kohtlemine tööandja

poolt on Eestis taunitav. Seega sai nõustuda asjatundja arvamuses tooduga. Ringkonnakohus

nõustub maakohtuga järeldusega, et maine taastamiseks vajalike tegevuste nimekiri võib

asjatundja arvamuses olla õige. Kostja ei ole maakohtu järeldusi kaebuses ümber lükanud.

Kostja esitas paljasõnalise ja tõendamata väite, et hageja maine oli halb ka ilma kostja

postitusteta. Kostja leidis, et seetõttu ta teol ja kahju vahel puudus põhjuslik seos.

Ringkonnakohtu hinnangul kostja esiletoodu ei anna alust asuda maakohtust erinevale

seisukohale. Kaebuse väited ei lükka ümber asjaolu, et kostja avaldas hageja kohta postitusi,

milles hagejat osaliselt alusetult kajastati tööandjana negatiivses valguses. Küll aga maakohus

ei nõustunud arvamuses toodud kahju summaga ja selle arvutamise aluseks olevate asjaoludega.

Hageja leidis, et maakohus oleks saanud täies ulatuses lähtuda asjatundja arvamusest ning

määrata selle alusel kahju suuruse. Kostja leidis sisuliselt, et maakohus ei saanud arvamuse

alusel kahju välja mõista, kuid ei saanud kahju määrata ka omal algatusel. Mõlemad pooled

polnud nõus maakohtu poolt välja mõistetud kahju suurusega.

TsMS § 230 lg 1 kohaselt on hageja tõendada tekkinud kahju suurust ning kohus hindab neid

tõendeid TsMS § 232 lg 1 alusel. Isegi kui kostja ei esita omapoolseid tõendeid kahju suuruse

kohta, siis see ei tähenda, et kohtul oleks kohustus nõustuda hageja tõendiga täies ulatuses.

Praegusel juhul maakohus põhjendas selgelt ja ammendavalt, miks asjatundja arvamus ei

tõenda hageja kahju suurust ning miks kohus sellest ei saanud lähtuda. Ringkonnakohtu

hinnangul puudub praegu maakohtupoolne rikkumine ja põhjus anda arvamusele kaebuste

alusel maakohtust erinev hinnang.

Hageja esitas oma nõude selliselt, et kahju tekkimine on selgelt tuvastatav (esimene alternatiiv).

Teise alternatiivi esitas hageja juhuks, kui kohus asub seisukohale, et kahju pole võimalik

asjatundja määratud korras kindlaks teha. Teise alternatiivi kohaselt palus hageja kohtul

tuvastada kahju ulatus kooskõlas VÕS § 127 lg-ga 6. Praegusel juhul leidis maakohus õigesti,

et asjatundja arvamuse alusel polnud konkreetselt summaliselt kahju suurust võimalik kindlaks

määrata.

VÕS § 127 lg 6 esimene lause näeb ette, et kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju

täpset suurust ei saa kindlaks teha, siis otsustab hüvitise suuruse kohus. Ka TsMS § 233 lg 1

näeb ette, et kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu

kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult

suurte kuludega, siis otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki

asjaolusid

arvestades.

Viidatud

normide

rakendamise

eelduseks

on

sisuliselt

tõendamisraskused, mis võivad tuleneda nõude iseloomust või siis konkreetse juhtumi

eripärast. Kui asjas tõendamisraskusi ei esine, puudub ka alus nõude suuruse hindamise

jätmiseks kohtu diskretsiooniotsuse objektiks.

Ringkonnakohtu hinnangul maakohus ei eksinud, kui otsustas viidatud norme kohaldada.

Praegusel juhul viitavad kahju summa tõendamise raskusele järgmised asjaolud: objektiivselt

oli raskendatud inimeste hulga kindlakstegemine, kelleni selline postitus suhtlusportaalis jõudis

ja kes sellest huvi tundsid, arvestades, et maakohus tuvastas, et kostja kõrvaldas alles umbes

kuu aega pärast postituse avaldamist hagejale viitavad nimetused. Lisaks oli tegemist vene

keelsete postitustega, mis võis hageja kui tööandja vastu tekitada huvi suure tõenäosusega vaid

Pärnu linnas (ja selle lähiümbruse) venekeelses kogukonnas. Tegemist oli arvestatava

suurusega ja mõjuga tööandjaga Pärnu piirkonnas. Lisaks nähtub asjaoludest, et ka hageja enda

tegevus võis mõjutada kahju suurust. Seega isegi kui maakohus oleks nõudnud pooltelt uusi

tõendeid kahju suuruse kohta, siis oleksid tõendid subjektiivsed ja hinnangulised. Kohtu

18

hinnangul on pigem keeruline konkreetselt paika saada, kui suures ulatuses ja millise ajakuluga

oleks hageja maine taastamisega tegelikult vaja tegeleda. Seega sisuliselt võiski kahju määrata

maakohus oma siseveendumuse kohaselt.

VÕS § 127 lg 6 esimese lause ja TsMS § 233 lg 1 alusel kahju eest välja mõistetava rahalise

hüvitise suuruse otsustab kohus diskretsiooniõiguse alusel. Madalama astme kohtu

diskretsiooniotsusesse saab kõrgema astme kohus sekkuda vaid juhul, kui kohus on ületanud

diskretsiooni piire. Pelgalt asjaolu, et poole hinnangul peaks väljamõistetud hüvitis olema

väiksem või suurem ei ole aluseks sekkumiseks ja hüvitise suuruse muutmiseks.

Maakohus lähtus kahju suuruse kindlaksmääramisel maa- ja ringkonnakohtu praktikast

(ebaõiged faktiväited ja ebakohased väärtushinnangud), mille kohaselt mediaan summaks oli

800 eurot. Kuigi Eesti kohtupraktikas juriidilise isiku mainekahju ei tunnustata (Riigikohtu

27.03.1997 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-35-97), siis polnud maakohtul keelatud analoogia korras

lähtuda kohtupraktikast arvestusega, et tegeliku kahju suuruse väljaselgitamine on käesoleva

vaidluse asjaolusid arvestades keeruline. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul pole kumbki

pool oma kaebuses toonud esile selliseid asjaolusid ja väiteid, mis võimaldaksid

ringkonnakohtul sekkuda maakohtu kaalutlusõigusesse või määrata kahjuks suuruseks mõne

muu summa. Kumbki pool ei toonud esile selliseid argumente, mis veenaks ringkonnakohut

selles, et määratud summa oli väär. Lõppkokkuvõttes jõudis maakohus summa osas õigele ja

õiglasele järeldusele.

11. Kostja leidis kaebuses, et maakohus eksis, kuivõrd viivis tulnuks temalt välja mõista alates

kohtuotsuse jõustumisest. Hageja nõudis hagiavalduses viivist alates hagi esitamisest.

Ringkonnakohtu hinnangul võib hagis taotletud viisil viivist nõuda, st alates nõude kohtule

esitamisest ja kostja etteheited ei anna alust viivise alguskuupäeva muutmiseks.

12. Pooled polnud nõus ka sellega, et maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda. Ka

selline otsustus on maakohtu diskretsioon, millesse kõrgema astme kohus sekkub siis, kui

maakohus ületab diskretsiooni piire. Maakohus põhjendas piisavalt, miks ta praegusel juhul

jättis kulud poolte endi kanda. Ringkonnakohus leiab, et käesoleva vaidluse asjaolusid

arvestades, kostja avaldatud postituste sisu, väljamõistetud hüvitise suurust ja poolte käitumist

teineteise suhtes, mis viis käesoleva kohtuvaidluseni, on maakohtu järeldus õige ja õiglane.

Menetluskulude jaotus

13. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis poolte menetluskulud nende endi kanda.

Ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Kuivõrd nii hageja kui ka kostja

apellatsioonkaebused jäävad rahuldamata, siis jäävad ka apellatsioonimenetluse kulud poolte

endi kanda (TsMS § 171 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)

Tühistatud osaliselt Riigikohtu 09.08.2023 otsusega

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 6. detsembri 2022. a otsus ja Pärnu

Maakohtu 5. jaanuari 2022. a otsus tsiviilasjas nr 2-20-5869 osas, milles hagi X

19

vastu osaliselt rahuldati. Saata asi tühistatud osas maakohtule uueks

läbivaatamiseks.

2. Jätta Osaühingu Vecta Design kassatsioonkaebus rahuldamata.

3. Rahuldada X kassatsioonkaebus.