2-21-129917/18 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Krista Kirspuu, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht 5.12.2022, Tallinn

Tsiviilasja number

2-21-129917

Kohtuasi

OK

Incure

OÜ

hagi

X

vastu

võlgnevuse

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 24.10.2022 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

X 01.11.2022 apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja OK Incure OÜ (registrikood 11542046), esindaja

Dmitri Santašev

Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Keelduda X Harju Maakohtu 24.10.2022 otsuse peale esitatud apellatsioonkaebuse

menetlusse võtmisest.

2. Apellatsioonkaebuse esitamisega seonduvad menetluskulud jätta kostja kanda.

3. Teatada hagejale apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumisest käesoleva

määruse ärakirja kättetoimetamisega.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

Hageja nõue ja hagi aluseks olevad asjaolud

1. OK Incure OÜ (hageja) esitas 22.09.2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse X (kostja) vastu 4 294,20 euro saamiseks. Seoses võlgniku vastuväitega lõpetas kohus

maksekäsu kiirmenetlus ja andis hageja nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks

hagimenetluses. Hageja esitas 17.11.2021 hagi, milles palus kostjalt välja mõista võlgnevuse

2 720,60 eurot, intressi 929,44 eurot (periood 11.07.2020-04.03.2021), viivise 963,13 eurot

(periood 05.03.2021-17.11.2021) ja võla sissenõudmiskulu 50 eurot ning jätta menetluskulud

kostja kanda.

2. Hagiavalduse asjaolude kohaselt avas kostja krediidikonto ning sõlmis 29.01.2020 IPF

Digital Estonia OÜ-ga (laenuandja/krediidiandja) laenulepingu nr 4712831, mille järgi kasutas

kostja lepingu alusel krediidilimiiti kuni 1 100 euroni. Lepingu limiiti tõsteti 29.01.2020

(lepingu nr 4713271) ja 03.06.2020 (lepingu nr 4843664). Krediidiandja tegi kostja

arvelduskontole väljamakseid perioodil 14.02.2020-03.06.2020 kokku 4 005,82 eurot. Kostja

kasutas saadud raha, kuid raha ja intressi tagasimaksmise kohustust nõuetekohaselt ei täitnud.

04.03.2020 ütles krediidiandja lepingu üles ning loovutas nõude hagejale. Kostjale määrati

täiendav tähtaeg kohustuste täitmiseks, kuid kostja raha ei tagastanud. Laenusaajal tuli hüvitada

maksmata võlg ja intress, viivis ning hüvitada võla sissenõudmisega tekkinud kulud.

Kostja vastuväited

3. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Hagiavaldusest nähtuvalt oli

krediidilimiiti mitmel korral suurendatud. Laenuandja ei olnud laenulepingu sõlmimisel mitte

kordagi hinnanud kostja krediidivõimelisust, millega rikuti jämedalt vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Kui kohus peaks mingil põhjusel leidma, et vastaspool täitis oma

hoolsuskohustust piisavalt, siis kostja ei tunnistanud intressi- ja viivistenõuet ning oli

seisukohal, et hageja nõutud intressi ja viiviste suurus ei vastanud headele kommetele. Kuna

tegemist oli tarbijakrediidiga, siis oli hageja nõue vastuolus ka Riigikohtu praktikaga. Kostja

taotles intressinõude ja viiviste vähendamist mõistliku suuruseni, arvestades kostja

majanduslikku seisundit (kostja oli lesk ja töötu).

Maakohtu otsus

4. Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks 29.01.2020 lepingust nr

4712831, 29.01.2020 lepingust nr 4713271 ja 03.06.2020 lepingust nr 4843664 tuleneva

põhivõlgnevuse 2 375,63 eurot, 17.11.2021 seisuga viivise 134,34 eurot ja sissenõudmise kulu

25 eurot. Kohus jättis hageja menetluskulud 54% ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud

46% ulatuses hageja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise

216 eurot ja kohustas sellelt summalt kostjat tasuma viivist seadusjärgses ulatuses. Kohus

määras kindlaks, et kostjal menetluskulud puudusid.

Poolte vahel oli sõlmitud tarbijakrediidileping võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes.

Laenuandja loovutas oma nõuded hagejale (VÕS § 164 lg 1 ja § 170) ning teavitas sellest kostjat

ning seega oli hagejal alus nõuda VÕS § 108 lg 1 alusel kostjalt võlgnevuse tasumist. Vaidlust

polnud, et kostjale tehti väljamakseid CREDIT24 krediidikonto 4713271 alusel kogusummas

3 500 eurot ja CREDIT24 krediidikonto 4843664 alusel 505,82 eurot. Kostja tegi lepingu

kehtivuse ajal tagasimakseid 1 354,37 eurot, millest laenuandja arvestas põhiosa tagasimakseks

1 010,22 eurot ja intressi tagasimakseks 344,15 eurot. Pärast lepingu ülesütlemist tasus kostja

veel 275 eurot, mille arvestati maha põhiosa tagasimakse. Krediidiandja ütles lepingu üles

(VÕS § 399 lg 1 p 1 ja § 416 lg 1) ning kostjale anti tähtaeg võlgnevuse tasumiseks kuni

03.03.2021. Kostja võlga ei tagastanud.

Lepingute nr 4712831 ja nr 4713271 kohaselt oli intressimäär 45,96% aastas ja lepingu

nr 4843664 kohaselt oli intressimäär 47,88% aastas. Hageja nõudis kostjalt intressi tasumist

929,44 eurot. Kostja leidis, et hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ning palus

vähendada intressinõuet.

Laenuandja polnud veendunud kostja krediidivõimelisuses ning sellega ta rikkus VÕS § 4034

lg-s 6 sätestatud kohustust. Kohtule esitatust ei nähtunud, kuidas laenuandja kontrollis seda, et

kostja oli suuteline võetud laenukohustust tagastama, milline oli kostja sissetulek ja

laenukohustused (VÕS § 4034 lg 1 p 1 ja 2, lg 2, lg 3, lg 6, lg 7 ning krediidiandjate ja -

vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1, lg 2, § 50 lg 3 ja lg 4). Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 oli

selle tagajärjeks see, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest

tulenevalt polnud krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga

seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu hooldustasu). Samas ei vabanenud

krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest.

Seega kohus arvestas, et kogu laenu perioodi olnud intress moodustas 0 %, lepingu kehtivuse

jooksul kostja intressi tasuma ei pidanud ja kõik kostja makstud summad tuli lugeda tasutuks

põhivõla katteks. Kostja tegi lepingu kehtivuse ajal hagejale tagasimakseid 1 354,37 eurot, mis

tuli arvestada tervikuna põhiosa tagasimakseks. Pärast lepingu ülesütlemist tasus kostja veel

275 eurot, mis samuti tuli arvestada põhiosa tagasimakseks. Seega oli hageja põhinõue kostja

vastu 2 375,63 eurot (4005,82 – 1354,37 – 275).

Tulenevalt VÕS § 4034 lg 7 oli tarbijakrediidilepingu intressimääraks 0 %. Seega tulenevalt

VÕS § 113 lg-st 1 oli viivisemääraks 8% aastas. Hageja palus mõista välja viivise alates

laenulepingu ülesütlemisele järgnevast päevast 05.03.2021 kuni hagiavalduse esitamiseni

17.11.2021 ehk 258 päeva eest. Viivis põhinõudelt 2 375,63 eurot moodustab 134,34 eurot

(2375 eurot x 8% : 365 x 258 päeva).

Võlausaldaja saatis kostjale tõendite kohaselt ühe tasulise kirja. Hageja tõi välja, et oli

edastanud kirju ka kostja e-postile ning helistanud kostjale. Samas polnud hageja vastavate

toimingute tegemist tõendatud. Seega oli põhjendatud sissenõudmiskulu nõue 25 eurot (VÕS §

1132 lg 2 p 3).

Kohus leidis, et kuna ta tuvastas krediidiandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtte

rikkumise, mille tulemusel olid intressi ja viivise kokkulepe tühised ning kohaldus seaduse

regulatsioon (VÕS § 4034 lg 7), siis puudus vajadus analüüsida kostja täiendavaid

alternatiivseid vastuväiteid seoses intressi ja viivise mittevastavusele headele kommetele ning

nende vähendamise nõudeid.

Apellatsioonkaebus

5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles märkis, et ta polnud maakohtu otsusega nõus.

Kaebuse kohaselt oli kostja lesk ja kaua aega töötu, kuid ta oli pangaga koguaeg kontaktis ja ta

proovis maksta isegi siis, kui oli väga raske aeg. Kostja võttis kaks korda maksepuhkust.

Pangaga kokkuleppele ta ei saanud summa vähendamiseks. Pank rikkus seadus, kui võttis raha

laste toetuste arvelt. Kostja polnud võimeline maksma summasid, mida pakkus pank, eriti

olukorras, kus hinnad tõusevad. Kostja polnud süüdi, et pank ei kontrollinud kõike riske, kui

andis pandeemia ajal laenu. Praegune sissetulek ei võimalda maksta summasid, mida pank

soovis. Kostja esitab avlduse pankroti väljakuulutamiseks, kuna muud lahendust ta ei näe.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 637 lg 1 p 6 kohaselt ei võta kohus

apellatsioonkaebust menetlusse, kui kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust

ilmselt rahuldada.

TsMS § 631 lg 1 sätestab, et apellatsioonkaebuses võib tugineda üksnes väitele, et esimese

astme kohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel või et apellatsioonimenetluses arvestamisele

kuuluvate

asjaolude

ja

tõendite

kohaselt

(käesoleva

seadustiku

§

652)

tuleks

apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus. Sama paragrahvi teine

lõige näeb ette, et õigusnormi on rikutud, kui materiaalõiguse või menetlusõiguse normi on

ebaõigesti kohaldatud või kui õigusnorm on jäetud osaliselt või täielikult kohaldamata, kuigi

seda oleks pidanud asjaoludest tulenevalt kohaldama.

Apellatsioonkaebuses märgitakse muu hulgas apellatsioonkaebuse põhjendus (TsMS § 663 lg

2 p 3). Apellatsioonkaebuse põhjenduses tuleb märkida, millist õigusnormi on esimese astme

kohus oma otsuses või otsuse tegemisel rikkunud või missuguse asjaolu on esimese astme

kohus ebaõigesti või ebapiisavalt tuvastanud ning millest tuleneb õigusnormi rikkumine või

asjaolu ebaõige või ebapiisav tuvastamine (TsMS § 663 lg 3 p-d 1 ja 2).

Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on tegemist olukorraga, kus kaebuses toodud väidete

õigsust eeldades ei saa kaebust ilmselt rahuldada ning apellatsioonkaebus on õiguslikult

perspektiivitu. Kaebaja ei ole tuginenud ühelegi maakohtupoolsele rikkumisele ning

apellatsioonkaebuses ei ole välja toodud ühtegi väidet, mis annaks alust maakohtu otsuse

tühistamiseks või muutmiseks. Maakohus kontrollis nõuetekohaselt kostja poolt maakohtus

esitatud väiteid, kohaldas õigesti materiaalõigust ega rikkunud menetlusõigust. Kostja tugines

apellatsioonkaebuses vaid väitele, et tal polnud võimalik hageja nõuet tasuda, sest tal puudusid

selleks rahalised vahendid. Selline vastuväide ei välista materiaalõiguslikult hageja põhinõude

ja kõrvalnõuete rahuldamist. Seega puuduvad maakohtupoolsed rikkumised ja kostja kaebust

ei saaks rahuldada. Ringkonnakohus selgitab kostjale täiendavalt, et pooltel on võimalik

täitemenetluse raames sõlmida maksegraafiku võlgnevuse tasumiseks osade kaupa.

Kuivõrd apellatsioonkaebus ei kuulu menetlusse võtmisele TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel, siis

polnud ringkonnakohtu hinnangul otstarbekas määrata kostjale täiendavat tähtaega kaebuselt

riigilõivu tasumiseks.

7. TsMS § 639 lg 1 ja TsMS § 168 lg 1 alusel kannab apellant menetluskulud, kui kohus keeldub

kaebust menetlusse võtmast. Hagejal pole kindlaksmääratavaid menetluskulusid.

8. Ringkonnakohus toimetab määruse kätte kostjale ja edastab teadmiseks hagejale (TsMS §

638 lg-d 4 ja 8). Kuna dokumendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid esitajale

füüsiliselt tagastada (TsMS § 638 lg 4). TsMS § 638 lg 10 järgi loetakse, et apellatsioonkaebust

ei ole esitatud.

9. TsMS § 638 lg-st 9 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.

(allkirjastatud digitaalselt)