3-21-2458/33 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

05.12.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2458

Haldusasi

X ja Y kaebus Vabariigi Valitsuse 21.10.2021

korralduse nr 362 p 1 alap 7 õigusvastasuse

tuvastamiseks

Menetlusosalised

Kaebajad – X ja Y

Vastustaja – Vabariigi Valitsus; esindajad v.adv Ants

Nõmper ja adv Kairi Kilgi

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 07.02.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X ja Y apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta X ja Y apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 07.02.2022

otsus haldusasjas nr 3-21- 2458 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 04.01.2023, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-21-2458

2(15)

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse nr 305 (korraldus nr 305) p 10 kehtestas

COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 leviku tõkestamise eesmärgil

mitmeid meetmeid ja piiranguid erinevates tegevustes osalemiseks (sportimisele,

huvitegevusele, koolitustel osalemisele, kultuuriüritustel osalemisele, toitlustusettevõtete

külastamisele jms). Kuni 24.10.2021 oli täiskasvanud isikul võimalik tegevustes osaleda juhul,

kui ta oli COVID-19 haiguse läbi põdenud või selle vastu vaktsineeritud (korralduse nr 305 p

14 alap 3) või kui tal oli arstitõend vaktsineerimise vastunäidustatuse kohta (korralduse nr 305

p 14 alap 2) või kui ta esitas tõendi SARS-CoV-2 testi tegemise kohta, mille tulemus pidi olema

negatiivne (korralduse nr 305 p 15).

2. Vabariigi Valitsus tunnistas 21.10.2021 korralduse nr 362 „Vabariigi Valitsuse 23.

augusti 2021. a korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed

ja piirangud“ muutmine“ (korraldus nr 362) p 1 alap-ga 7 korralduse nr 305 p 15 kehtetuks.

Muudatus jõustus 25.10.2021.

3. X ja Y esitasid 27.10.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse korralduse nr 362 p 1 alap 7

tühistamiseks.

Vaidlustatud korraldus rikub olulise määral kaebajate liikumisvabadust ja on vaktsineerimisele

sundiva iseloomuga. Vaktsineerimine on vabatahtlik ja seda ei või peale suruda. Korraldus on

diskrimineeriv, kuna kohtleb vaktsineerituid ja vaktsineerimata isikuid põhjendamatult

ebavõrdselt. Piirangud ei ole kaalutletud ega õiguspärased. Kaalutud ei ole alternatiivseid

võimalusi (üldine testimise kohustus). Koolides võimaldatakse teste kasutada. Riigil on olnud

piisavalt aega, et haiglatesse voodikohti juurde luua ja täiendavat personali välja õpetada.

Piirangud ei ole kohased eesmärgi saavutamiseks, sest ei takista viiruse levikut. Piirangute

kestust ei ole põhjendatud. Probleemiks on hoopis haiglate ja hooldekodude sisesed kolded.

Teadusnõukoja soovitused ei ole vastustajale kohustuslikud. Teadusnõukojas puuduvad

spetsialistid, kes oskaksid hinnata piirangute mõju majandusele ja isikute põhiõigustele.

Kaalutud ei ole piirangute mõju inimeste psüühikale. Kaebajad on valmis end testima ja kandma

kaitsemaski.

X on Eesti Mereakadeemia II kursuse üliõpilane, kel on igapäevane kontaktõpe lubatud. Ta on

terve inimene ega kuulu riskigruppi. Kuna ta ei ole vaktsineeritud ega COVID-19 haigust läbi

põdenud, ei võimaldata tal õppeprogrammi kohustuslikku ainet (ujumine) läbida. Sellega

rikutakse tema õigust haridusele. Samuti ei saa ta käia lapsega ujulas ega kunstiringis, külastada

muuseumi ega kultuuriasutusi, mh osaleda kultuuriüritustel, millele ta on piletid soetanud.

Lapsega ei ole võimalik käia välitingimustes suusamäel ega uisuplatsil. Kaebaja on vabatahtlik

päästja, kes peab regulaarselt ujumas käima, et säilitada päästjalt nõutav ujumisvõimekus.

Y on registreerinud end Tallinna Ülikooli täienduskursusele, mis toimub 04.11.2021–

19.03.2022. Tal oli plaanis omandada teadmised professionaalse lepitajana tegutsemiseks.

Korraldusega piiratakse kaebaja õigust haridusele ja vabale eneseteostusele. Uutest teadmistest

ilmajäämine võib mõjutada tema ettevõtlusvabadust ja sissetulekuid. Ta ei saa osaleda ka

kultuuriüritustel, millele ta on piletid soetanud.

COVID-19 ei ole eriti ohtlik nakkushaigus nakkushaiguste ennetamise ja tõrje seaduse (NETS)

mõttes, sest tegemist ei ole enam uudse haigusega. Tegemist ei ole gripist ohtlikuma haigusega.

3-21-2458

3(15)

Järelikult puudub vastustajal volitus piiranguid seada ja korraldus on tühine. Samuti kohustavad

korraldused toime panema õigusrikkumise, sest kohustavad tegevuse eest vastutavaid isikuid

seadusliku aluseta töötlema isikuandmeid. Korraldus on sisult määrus, mitte haldusakt, sest ei

ole suunatud üksikjuhtumi reguleerimisele. Korraldused on kehtestatud tähtajatult ja piiranguid

ei ole iga 2 nädala tagant uuesti kaalutud. Vastustajal puudub pädevus NETS-i alusel määruseid

anda. Korraldused nr 305 ja 362 on põhiseadusevastased ning tuleb jätta kohaldamata.

Korraldused ei ole ka formaalselt õiguspärased, sest asjaomased ministrid ei ole neile alla

kirjutanud.

Ajutine müügiluba näitab, et tegemist on alles katsejärgus vaktsiinidega. Vaktsiinid ei ole 100%

tõhusad. Terviseameti statistika kinnitab, et ka vaktsineeritud inimesed haigestuvad COVID-19

haigusesse võrdselt vaktsineerimata isikutega. Ka vaktsineeritud isikud nakatavad teisi.

Vaktsiinide toime langeb 4 kuu möödudes. Puuduvad teadmised pikaajaliste toimete osas.

Vaktsiinide toimet vähendavad ka haiguse uued tüved ning tuleb teha tõhustusdoose.

Vaktsineerimisele vaatamata on nakatumine tõusuteel. Peamiselt haigestuvad ja surevad

vanurid ning krooniliste haigustega inimesed. Seega ei ole teistele piirangute seadmine

põhjendatud. Vaktsineerimisega kaasnevad terviseriskid. Eestis puudub vaktsiinikahjustuste

fond ja võimalike nõuetega tuleb pöörduda välisriigis tegutseva ravimitootja poole.

4. Vabariigi Valitsus palus jätta kaebuse rahuldamata.

Vaidlusalused piirangud olid kehtestamise ajal esinenud epidemioloogilises olukorras COVID-

19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud, sobivad ja proportsionaalsed, arvestades ülekaalukat

avalikku huvi, samuti kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) jm seadustega. Kaebajad ei

ole põhistanud, kuidas kaaluvad nende subjektiivsed õigused üles avaliku huvi ja teiste isikute

põhiõigused. Meetmed ja piirangud on kehtestatud inimeste elu ja tervise ning ülekaaluka

avaliku huvi kaitseks, sh riigi toimepidevuse tagamiseks COVID-19 haigust põhjustava viiruse

leviku tõkestamise eesmärgil. Pandeemia ja kõrgete või kasvavate nakatumisnäitajate

tingimustes on riigil kohustus tagada kõigi inimeste elu ja tervis, mh tagades selleks

tervishoiusüsteemi toimepidevus ja vältida tervishoiusüsteemi ülekoormamist. Uudse ohtliku

nakkushaiguse korral tuleb arvestada, et teave täieneb ja muutub pidevalt. Kui nakkushaigus on

suure nakatuvusega, mis levib kiiresti ja ulatuslikult või mille kulg on raske või eluohtlik, peab

olema võimalik kasutada igal ajahetkel asjakohaseid ja vajalikke meetmeid ja piiranguid, et

nakkushaiguse levikut tõkestada. Lisaks inimeste elu ja tervise kaitsele on piirangute

eesmärgiks hoida ka ühiskonda võimalikult avatuna, tagada kõigi riigi tuumikfunktsioonide

toimimine ja avalike ülesannete täitmine ning võimaldada teenuste tarbimist nii, et samas

hoitakse võimalikult madalal oht tervisele ja suremuse tõus viiruse tõttu. Korralduse nr 362

seletuskirjas toodud selgitustest tulenevalt kehtestati lisameetmed ja -piirangud vaktsineerimata

isikute suhtes, sest sellel sihtrühmal oli oluliselt suurem tõenäosus haigestuda ja haigestudes

sattuda haiglasse, põdeda haigust raskelt, samuti tüsistuste ja muude raskete tagajärgede

tekkeks.

COVID-19 on uudne ohtlik nakkushaigus NETS § 2 lg 2 tähenduses. See on suure nakatuvusega

ning jätkuvalt tundmatu ja muteeruv viirus, mida teadlased järjepidevalt tundma õpivad. See

levib kiiresti ja ulatuslikult üleriigiliselt kehtestatud piirangutele ja meetmetele vaatamata. Selle

kulg on raske või isegi elukohtlik suurele osale elanikkonnast (eelkõige eakad ja kaasuvate

haiguste inimesed). Kättesaadav efektiivne ravi hetkel puudub ja haiglate ravivõimekuse piir

oli kätte jõudnud. NETS § 28 lg 5 p 3 ning § 28 lg-d 6 ja 8 annavad vastustajale pädevuse

kehtestada piirangud üldkorraldusega. Erinevalt määrusest on üksikisikul võimalik

üldkorraldust kohtus vaidlustada.

3-21-2458

4(15)

Korraldustega nr 305 ja 362 kehtestatud meetmed ja piirangud tuginevad olemasolevatele

teadusandmetele, mille kohaselt on põhjendatud vaktsineeritute ja vaktsineerimata

läbipõdemata isikute suhtes erinevate meetmete ja piirangute kehtestamine, kuna vaktsineeritud

isikutel on oluliselt väiksem tõenäosus nakatuda ja viirust edasi levitada. Samuti on nakatumise

korral vaktsineeritud isikutel oluliselt väiksem risk haigestuda raskelt ja vajada haiglaravi.

Haiglaravi vajaduse korral on vaktsineeritud inimesed põdenud kergemalt ja lühemalt. Seega

toob vaktsineeritute nakatumine kaasa väiksema koormuse tervishoiusüsteemile. Kaebajate

vastupidised seisukohad pole kooskõlas olemasolevate teadmiste ega teadlaste ja arstide

arvamustega. Olukorras, kus teiste inimestega kokkupuutel on suur oht viiruse levikuks, lasub

riigil kohustus viia nakkusoht miinimumini, sh võib selle eesmärgi saavutamiseks sobival viisil

piirata isikute kokkupuutumise võimalusi.

Vaktsineerimine on efektiivne nakkusohu vähendamisel ja raske nakatumise ärahoidmisel.

Erinevad teadusuuringud näitavad, et vaktsineerimine vähendab nakatumise tõenäosust suures

ulatuses ja vaktsineeritud nakatunud inimeselt viiruse edasikandumise tõenäosus on tunduvalt

väiksem kui vaktsineerimata inimeste puhul. Kui vaktsineeritud inimene haigestub, võib temalt

leida elujõulist viirust vaid paari päeva jooksul, kuid vaktsineerimata inimene võib olla

nakkusohtlik nädala või mitu. Vaktsineerimata isikud viibivad vaktsineeritud isikutega

võrreldes haiglas kauem, nad põevad haigust raskemalt ja nende ravi on pikemaajalisem.

Vaktsineerimata isikute osakaal haiglates on väga suur, seega vajavad nad raviks oluliselt

rohkem ressurssi. Tavapatsientide ravivõimalused vähenevad ja plaanilist ravi on võimalik

osutada vähemal määral. Teadusnõukoda on järjepidevalt olnud seisukohal, et vaktsineerimine

on väga efektiivne raske haiguse ära hoidmisel ja soovitanud kõigil end vaktsineerida.

Vaktsiinid on efektiivsed, kvaliteetsed ja ohutud. Kõik täna Eestis kasutusel olevad vaktsiinid

on saanud müügiload. Ei ole põhjust uskuda, et pandeemia ajal kiirendatud müügiloa

taotlemisel oleks vaktsiinide puhul efektiivsuse ja ohutuse osas tehtud järeleandmisi.

Tingimustega müügiload ei tähenda, nagu oleks tegemist eksperimentaalsete ja katsefaasis

vaktsiinidega. Tingimustega müügiluba antakse välja olukorras, kus ravimi järele on tungiv

vajadus, kuid ravimi kohta on olemas tavapärasemast vähem andmeid. Seda võimaldatakse

juhul, kui ravimist saadav kasu või vaktsiini kohene kättesaadavus kaalub üles puudulikest

andmetest tulenevad riskid. Ravimifirmad peavad jätkama Euroopa Ravimiametile uuringute

andmete esitamist, mille eesmärgiks on kinnitada, et vaktsiinist saadav kasu ületab jätkuvalt

sellega kaasnevad riskid. Ka enne tingimustega müügiloa andmist on Euroopa Ravimiametile

esitatud piisavat andmeid vaktsiini toime ja ohutuse kohta. Arvestades, et esimesed vaktsiinid

on olnud turul ligi aasta ja ülemaailmselt on neid süstitud miljardeid doose, kuid siiani ei ole

avastatud riske, mis kaaluksid üles vaktsiinist saadava kasu, on põhjendatud pidada Eesti

kasutusel olevaid müügilubadega vaktsiine piisavalt ohututeks. Vaktsiinide ohutust kinnitab ka

piisav kontroll ja pidev järelevalve. Siiani ei ole Euroopa Ravimiamet ühegi vaktsiini

manustamist ära keelanud. Seejuures on vaktsiinide kasutamise võimalusi tänaseks laiendatud

ka haavatavamatele inimgruppidele, nt lastele.

Negatiivne test ei kaitse nakatumise ega raske haigestumise eest ega ole efektiivne nakkuse

leviku takistamisele. Olukorras, kus vaktsineerimata isik tõestab testi alusel, et tema ise ei ole

nakkusohtlik, võivad siiski teised isikud olla talle ohtlikud. Samuti ei pruugi negatiivse testi

andnud inimene ise olla nakkusohutu. Testimine võimaldab määrata ainult viiruse geneetilise

materjali olemasolu, mitte selle nakatumisvõimet, ja negatiivne testitulemus tähendab üksnes

seda, et proovi andmise hetkel ei olnud organismis piisavalt viiruseosakesi. Isiku

nakkusohtlikkus sõltub mitmest tegurist: kui suures koguses esineb viirust hingamisteedes, kui

palju viirust ta eritab, kas kasutab ettevaatusabinõusid. Inimene võib negatiivse proovi andmise

hetkel olla juba nakatunud ja muutuda nakkusohtlikuks vahetult pärast proovi andmist. Samuti

võib ta pärast proovi andmist puutuda kokku viirusekandjaga, nakatuda ja muutuda lühikese aja

3-21-2458

5(15)

jooksul nakkusohtlikuks. Seega võib negatiivsest testist saadav kindlustunne olla petlik ja on

igal juhul ainult lühiajaline.

Kaebajate õiguste riive on proportsionaalne. Neil on oma õiguste tagamiseks ka muid

võimalusi. X-l on võimalus saada ujumise ainepunktid kätte pärast piirangute kehtivuse lõppu.

Y-l on võimalik osaleda täienduskoolitusel pärast piirangute lõppu või piirangute kehtimise ajal

virtuaalselt või küsida koolituse tasu tagasi. Kaebajad ei ole näidanud, et nad oleksid püüdnud

leida muid lahendusi. Ka kultuuriüritusi on võimalik tarbida virtuaalselt ja ostetud piletid

võõrandada. Vaktsineerimine oli juba mitu kuud ja tasuta kättesaadav. Kaebajad on teinud

teadliku valiku mittevaktsineerimise kasuks, seega said ja pidid nad selliste tagajärgedega

arvestama. Piiratud ei ole kaebajate ligipääsu esmatarbeteenustele.

Uudse ja ohtliku nakkushaiguse ohu tõrjumisel on põhjendatud lähtuda ettevaatuspõhimõttest.

Korraldused on prognoosotsused, mille õiguspärasust tuleb hinnata selle andmise aja seisuga.

Pidevalt täienevatel teadusandmetel põhinevate prognooside muutumine või täpsustumine ei

muuda varem tehtud prognoosotsust iseenesest õigusvastaseks.

Isikuandmete töötlemise aluseks võib olla isiku nõusolek või seaduslik alus. Seaduslik alus

tulenes korralduse nr 305 p-st 16, mis sätestas tõendi kontrollimise nõude. Seadusandja on

andnud NETS-ga vastustajale volituse kehtestada juriidilistele isikutele tegevusvabaduse

piirang, mille kohaselt võib isiku lubada avalikku ruumi juhul, kui kontrollitase tema tõendit ja

tõend on kehtiv.

Haiglate võimekust ei ole võimalik tõsta kiiresti ja mõeldamatu on ehitada avalikest vahenditest

süsteemi üles selliselt, et ka erakorralise ja suuremahulise pandeemia aegadel oleks kaetud kogu

ravivajadus.

5. Tallinna Halduskohus jättis 07.02.2022 otsusega rahuldamata kaebajate taotluse

Terviseametilt koroonastatistika ning vastustajalt vaktsiinitarnelepingute väljanõudmiseks

(resolutsiooni p 1), jättis kaebuse rahuldamata (resolutsiooni p 2) ja menetlusosaliste

menetluskulud nende endi kanda (resolutsiooni p 3).

Korralduse nr 362 p 1 alap 7 ei ole õigusvastane ja selle tühistamiseks puudub alus. Piiranguid

on põhjendatud ja kaalutud.

Vaidlusaluse piirangu kohaldamine kaebajate suhtes on põhjendatud ega kujuta endast nende

diskrimineerimist. PS §-s 12 nimetatud võrdsuspõhiõiguse rikkumise ehk diskrimineerimisega

on tegemist juhul, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik ja asjakohane põhjus.

COVID-19 haiguse vastu vaktsineerimata inimeste ebavõrdne kohtlemine võrreldes

vaktsineeritud isikutega on mõistlikult põhjendatav vajadusega suurendada elanikkonnas

COVID-19 haiguse vastu vaktsineeritud inimeste osakaalu määral, et viiruse levik ja sellest

tingitud haigusjuhtude arv ei ohustaks tervishoiusüsteemi toimepidevust ega kahjustaks seeläbi

avalikku huvi rahvatervise kaitse vastu.

Korralduse nr 305 ja selle muutmiseks antud korralduste seletuskirjades on kajastatud andmed

COVID-19 haigust põhjustava SARS-CoV-2 viirusega nakatunud inimeste, haigestumise tõttu

haiglaravi vajavate inimeste ja COVID-19 diagnoosiga surnud inimeste arvu ja nende arvude

muutumise kohta aja jooksul. Neist andmetest on vastustaja teinud loogilise ja põhjendatud

järelduse, et SARS-CoV-2 näol on tegemist viirusega, mille leviku kontrolli alla saamine on

vältimatu inimeste elu ja tervise kaitseks, sh meditsiinisüsteemi toimepidevuse tagamiseks.

Küsimus ei ole pelgalt võimekuses pakkuda raviteenuseid konkreetselt COVID-19

patsientidele, vaid ka selles, et selliste patsientide arvu oluline suurenemine võib tuua kaasa –

ja ongi toonud – muude planeeritud raviteenuste osutamise edasi lükkamise, kuna raviasutuste

3-21-2458

6(15)

ressursid kuluvad COVID-19 haiguse raviks. Nii uute haiglahoonete ehitamine kui ka uue

meditsiinipersonali väljatöötamine võtab aastaid. Teadmata, millist ravivajadust uue viiruse

levik eeldab ja kui kauaks pandeemia kestma jääb, ei olnud riigil põhjust kohe selles suunas

oma ressursse suunata. Isegi kui meditsiinisüsteemi oleks võimalik suunata kiiresti juurde raha,

ei ole sama kiiresti võimalik kasvatada ravivõimekust. Selles olukorras on mõistlik, et avalik

võim suunab erinevate regulatiivsete meetmetega inimeste käitumist selliselt, et pandeemiast

tingitud ravivajadus ei kasvaks üle meditsiinisüsteemi taluvuspiiri.

NETS § 28 lg-s 6 on seadusandja andnud vastustajale volituse kehtestada nakkushaiguse leviku

tõkestamiseks erinevad liikumis- ja tegevusvabaduse piiranguid, mille sisu ja ulatuse

kindlaksmääramisel on vastustajal avar kaalutlusõigus. Piirangu valiku õigustamiseks piisab

sellest, et see on eesmärgipärane ja see ei ole meelevaldne. Valides ühe lahenduse, ei ole

tagantjärgi võimalik kindlaks teha, millised oleksid olnud arengud juhul, kui oleks valitud mõni

teine lahendus. Viiruse leviku ohjamiseks on vaja võimalikult palju piirata viiruse leviku ja

sellega kaasneva haigestumise võimalusi. Selleks tuleb vähendada inimestevahelisi kontakte ja

suurendada elanikkonnas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu.

Ainus töötav lahendus viiruse pandeemilise leviku tõkestamiseks on elanikkonna ulatuslik

immuniseerimine. Immuunsuskaitse saavutamine on võimalik haiguse läbipõdemisega ja

vaktsineerimisega. Arvestades seda, et COVID-19 haigus võib kulgeda väga raskelt ja

kõnealuse haiguse raviks ei ole senini olemas teaduspõhist kinnitust leidnud tõhususega ravimit,

samuti seda, et jätkuvalt ei ole üheselt teada, millistest konkreetsetest inimesega seotud

asjaoludest võib nakatumise korral haiguse kergem või raskem kulg sõltuda, on ilmne, et

rahvatervise kaitse seisukohast ei ole mõeldav soodustada elanikkonnas immuunsuskaitse

tekkimist haiguse läbipõdemise arvelt. Selles kontekstis on avaliku võimu ainumõeldavaks

käitumiseks selliste regulatiivsete meetmete võtmine, mis soodustab võimalikult palju

vaktsineeritute osakaalu suurenemist elanikkonnas.

Vaktsineerimise soodustamise eesmärgist lähtuvate meetmete näol ei ole tegemist

vaktsineerimata

inimeste

diskrimineerimisega,

vaid

vaktsineeritud

isikute

teatud

sooduskohtlemisega, mis on õigustatav avalikust huvist kantud eesmärgiga tõkestada ohtliku

nakkushaiguse levikut elanikkonnas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu suurendamise läbi.

Selleks tuleb inimestes tekitada piisav motivatsioon vaktsineerimiseks, mille tekitamiseks on

kohane vahend leevendada immuunsuskaitse saanud inimeste suhtes liikumis- ja

tegevuspiirangute kohaldamist. Lahendus, kus piiranguid ei kohaldata olemasolevate

teadusandmete põhjal usutavasti immuunsuskaitset omavate isikute suhtes (st vaktsineeritud,

vaktsineeritutega võrdsustatud ja tõendatult haiguse läbi põdenud isikud), on mõistlik ja

loogiline tasakaalupunkt, mis võimaldab ühelt poolt majandus- ja sotsiaalsete suhete jätkuvat

toimimist, toetades samas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu suurendamist elanikkonnas ja

seeläbi haiguse leviku piiramist ning eelkõige avalike teenuste ja sh meditsiiniteenuste

toimepidevuse tagamist.

Selles, et viirusega nakatunute hulgas on ka täielikult vaktsineeritud inimesi, ega selles, et

vaktsineeritud patsiente on COVID-19 haigusega sattunud haiglasse ja surnud, pole vaidlust.

Küll aga kinnitavad nii prof. Krista Fischeri analüüsis esitatud andmed, samuti teadusnõukoja

soovitused ning erinevate kogu maailmas tehtavate teadusuuringute pinnalt oma järeldusi

tegevate ja vastavaid soovitusi andvate organisatsioonide andmed veenvalt, et vaktsineerimine

on tõhus meede COVID-19 haigust põhjustava viiruse leviku tõkestamiseks.

Asjakohatu on kaebajate viide sellele, et piirangute kehtestamisel ei ole hinnatud piirangute

mõju inimeste psüühikale. Kaebajad ei ole väitnud ega tõendanud, et piirangud oleksid

mõjutanud nende psüühikat (HKMS § 44 lg 1). Ühestki allikast ei nähtu, et käesoleval ajal oleks

3-21-2458

7(15)

olemas selge teadusteadmine, et teatud kriteeriumitele vastavasse gruppi kuuluvad isikud

põhimõtteliselt ei haigestu või haigestuvad väga harva või väga kergelt. Ainsana saab sellise

järelduse teha laste kohta, kuna statistilised andmed näitavad, et lapsed põevad COVID-19

haigust enamasti kergelt. Kuigi esimesest COVID-19 juhtumite avastamisest on möödas kaks

aastat, on endiselt tegemist uue nakkushaigusega, mida põhjustav viirus lisaks sellele pidevalt

muteerub ja mille puhul ei ole teada, mis põhjustel põevad mõned inimesed haiguse läbi ilma

sümptomiteta, teised kergelt ning kolmandad raskelt või lausa väga raskelt, vajades haiglaravi,

sealhulgas juhitavale hingamisele paigutamist.

Mis puudutab erinevaid teadusandmeid, millest võib vastustaja NETS §-des 27 ja 28 sätestatud

piirangute kehtestamisel juhinduda, siis selles osas on kohtupraktikas selgitatud, et lähtuda võib

süsteemselt kogutud, analüüsitud ja hinnatud teadusandmete tervikraportitest ning riigiülestest

uuringutest, näiteks ECDC raportitest, kusjuures teadusandmete põhjal metoodiliselt tehtud

järeldustele tuginemist haldusorgani ega kohtu poolt ei takista see, et osa teadlasi on teistsugusel

seisukohal. Vastustajal tuleb arvestada maailma juhtivate ja varasemate epideemiate ohjamise

kogemust omavate tippkeskuste seisukohtadega (ECDC, CDC, WHO), seda ka juhul, kui need

seisukohad ei ole kooskõlas teadusnõukoja soovitustega. Praegusel juhul ei nähtu, et

vaidlusalused piirangud oleksid nende seisukohtadega vastuolus.

Negatiivne testitulemus kinnitab küll seda, et konkreetne isik ei ole testimise hetkel teistele

nakkusohtlik, kuid ei kaitse teda ennast nakkusohu eest. Negatiivne test näitab vaid viiruse

puudumist organismis testi tegemise ajal, samuti ei välista see, et isik võib nakatuda viirusega

pärast testi tegemist ja muutuda ikkagi nakkusohtlikuks. Kõigile isikutele üleüldise testimise

kohustuse seadmine ei oleks samuti põhjendatud. See tooks kaasa suure koormuse

tervishoiusüsteemile ega oleks põhjendatud vaktsineeritute suhtes. Ka oleks see väga kulukas

avalikele vahenditele või isikutele endile. Sellel, et negatiivse COVID-testi alusel lubatakse

kontrollitud tegevustes osaleda 12‒18-aastastel, on asjakohane ja mõjuv põhjendus. Vabariigi

Valitsuse 28.10.2021 korralduse nr 373 „Vabariigi Valitsuse 23. augusti 2021. a korralduse nr

305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud” muutmine“

seletuskirjas on korraldusse nr 305 p 151 lisamist selgitatud sellega, et alla 18-aastastel on olnud

võimalik end vaktsineerida lühema perioodi jooksul ning neile ei kehtinud varem mingeid

piiranguid kontrollitud tegevustes osalemiseks. Täiskasvanutel on olnud võimalik vaktsineerida

end piiranguteta alates 2021. a kevad-suvest, seega on neil olnud piisavalt aega, et piirangute

kohaldumist enda suhtes vältida. Kuna täiskasvanud ja alaealised ei ole sarnases olukorras, ei

pea neid kohtlema võrdselt.

Vaktsineerimisega kaasnevad riskid ning on usutav, et vaktsineerimine võib põhjustada ka

raskeid kõrvalnähtusid ja isegi surma. Samas olukorras, kus mitte üksnes Eestis, vaid Euroopa

Liidu tasandil on ravimite turule lubamiseks pädevad organid andnud vaktsiinidele müügiloa ja

vaktsiini on manustatud sedavõrd suurele hulgale inimestele, ilma et oleks tuvastatud selliseid

riske ja ohtusid, mis väljuvad mistahes ravimi või vaktsiini puhul teaduslikult põhjendatud

tolerantsi piiridest, võib vastustaja võtta lähtekohaks teadmise, et vaktsiinid on ohutud.

Vaktsineerimisega kaasnevat võimalikku terviseriski ei saa pidada suuremaks COVID-19

haiguse läbipõdemisega kaasnevast terviseriskist. Sotsiaalministeerium on välja töötanud ja

saatnud Riigikokku arutlusele ka vaktsiinikahjude hüvitist ettenägeva seaduseelnõu

(tervishoiuteenuse osutaja kohustusliku vastutuskindlustuse seaduse eelnõu 522 SE).

Vaktsineerimisega seotud riskid on kõigi jaoks üldjoontes ühesugused. Teatud hulk

elanikkonnast on vaktsineerimisega seotud riski võtnud ja on mõistlik, et nii toiminud isikute

suhtes kohaldatavad piirangud on leebemad.

Kaebajate suhtes kehtestatud piirangud on intensiivsed, aga mitte ülemäärased, sest kõiki olulisi

elulisi vajadusi on kaebajatel oma soovides teatud kohandusi tehes võimalik rahuldada.

3-21-2458

8(15)

Tegevustele, milles osalemise korralduse nr 362 p 1 alap 7 kaebajate jaoks välistab, on võimalik

leida alternatiive: võimalik on tellida restoranidest toitu kaasa, kultuurielamuste saamiseks

kasutada erinevaid tehnilisi vahendeid, sportida vabas õhus, sõpradega kohtuda kodus.

Uisutamas ja suusatamas on võimalik käia vabas looduses. Last on võimalik saata

huviringidesse, mis ei eelda vanema kohalolu, või võib last saata tõendit omav täiskasvanu.

Kaebajatel võib olla takistusi täienduskoolitusel osalemisega ja tasemeõppes teatud ainete

läbimisega, kuid see ei anna alust pidada kaebajate suhtes kohalduvaid piiranguid

ebaproportsionaalseteks. COVID-19 leviku tingimustes on aina laiemalt hakatud koolituste

läbiviimiseks kasutama veebipõhiseid platvorme ja kontaktõpet vähendatud. Arvestades, et

COVID-19 piirangud on kehtestatud ajutiselt, on kaebajatel võimalik soovitud õpet läbida

pärast piirangute lõppemist. Võrdlus põhikooli- ja gümnaasiumiõppega ei ole asjakohane.

Igaühele on antud võimalus end tasuta vaktsineerida ja seeläbi võimalus piirangute

kohaldamisalast väljuda. Kaebajad ei ole väitnud ega tõendanud, et vaktsineerimine oleks neile

meditsiiniliselt vastunäidustatud. Vaidlusalune korraldus ei pane kaebajatele kohustust end

vaktsineerida.

Vastustaja pädevus korralduste nr 305 ja 362 kehtestamiseks tulenes NETS § 28 lg-test 6 ja 8

ja neid sätteid pole põhjust pidada põhiseadusega vastuolus olevateks. NETS § 28 lg 8

võimaldab rakendada eriti ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks ette nähtud nõudeid,

meetmeid ja piiranguid ka uudse ohtliku nakkushaiguse leviku tõkestamiseks ning neid

meetmeid võib NETS § 28 lg-st 6 tulenevalt kehtestada ka vastustaja korraldusega. Järelikult

oli vastustajal olemas seaduslik alus piirangute ja meetmete kehtestamiseks. Arvestades viiruse

kiiret levikut ja sellega kaasnevaid raskeid tagajärgi, on tulnud piiranguid seada kiiresti ning

neid on tulnud tihti ja kiiresti üle vaadata ja muuta. Sellises olukorras ei ole mõeldav, et

piiranguid kehtestaks Riigikogu. Korraldustest nähtub, et need on kehtestatud haldusaktide,

mitte määrustena, millele viitab selgelt valitud õigusakti liik ja viited HMS-i regulatsioonile.

Vaidlusalused korraldused ei reguleeri üksikjuhtumit, kuid see ei tähenda automaatselt, nagu

oleks tegemist määrusega HMS § 88 mõistes. Korraldustele nr 305 ja 362 oli kehtestatud

konkreetne ajaline piirang. Sellest, et vastustaja on pidanud vajalikuks aktuaalset olukorda

arvestades piirangute kehtima jätmise aega pikendada, ei muutu üldkorraldusena vastuvõetud

akt määruseks. Vaidlusalust piirangut ei ole põhjust pidada kaebuse esitamise aja seisuga

sedavõrd pikaajaliseks, et õigustaks selle õigusvastaseks tunnistamist ja tühistamist. Piirangute

kehtestamine haldusaktiga kaitseb paremini isikute õigusi, sest üksikisikutel on võimalik

korraldusega seatud piirangute peale kaebusega halduskohtu poole pöörduda. Vabariigi

Valitsuse seaduse § 30 lg 4 järgi kirjutavad Vabariigi Valitsuse korraldusele alla peaminister ja

riigisekretär. Praegusel juhul on see nii ka toimunud.

Vaidlusalused korraldused ei ole tühised HMS § 63 lg 2 p 4 tähenduses. Vaktsineerimist või

läbipõdemist tõendava dokumendi kontrollimiseks on seaduslik alus. Esiteks on selleks

andmesubjekti enda nõusolek, kes soovib kasutada tõendit, et tegevuspiirangutest vabaneda

(Euroopa Parlamendi ja nõukogu 27.04.2016 määrus nr 2016/679 füüsiliste isikute kaitse kohta

isikuandmete töötlemisel ja selliste andmete vaba liikumise ning direktiivi 95/46/EÜ kehtetuks

tunnistamise kohta (isikuandmete kaitse üldmäärus) art 6 lg 1 p a). Teiseks on isikuandmete

töötlemiseks olemas vastutavale töötlejale pandud juriidiline kohustus (isikuandmete kaitse

üldmääruse art 6 lg 1 p c), sest vastustaja on pannud talle antud volitusnormi alusel korralduse

nr 305 p-ga 16 tegevuse eest vastutavale isikule kohustuse kontrollida vastava tõendi olemasolu.

Tegemist ei ole ka isikute eraelu oluliselt riivavate isikuandmetega, mille kaitsmise vastu võiks

isikul olla eriline huvi. Kaebajad ei ole korralduse nr 305 p 16 õiguspärasust vaidlustanud.

Kohus jätab tähelepanuta kaebajate viited neile tekkinud moraalse kahju kohta, kaebajad ei ole

kahju hüvitamist taotlenud.

3-21-2458

9(15)

Kaebajate taotlus vaktsiinide tarnelepingu väljanõudmiseks ei ole põhjendatud ja jääb

rahuldamata. Tegemist ei ole asjakohase tõendiga (HKMS § 62 lg 2), sest see tõend ei seondu

kuidagi praeguse vaidlusega ja selle tõendiga ei ole võimalik tõendada ühtegi vaidluse all olevat

asjaolu. Rahuldamata jääb ka kaebajate taotlus nõuda Terviseametilt välja koroonastatistika.

Asjakohane statistika nähtub K. Fischeri analüüsidest ja Terviseameti poolt igapäevaselt

avaldatavates teadetes. See, et mitmed (või ka enamik) COVID-19 haigust põdevad ja samas

haiglaravi vajavad või surnud isikud põdesid lisaks ka muid või kaasuvaid haigusi, ei tõenda, et

viiruse levik ei ole rahvatervise seisukohalt ohtlik ega vaja tõkestamist. Kohus peab korralduse

nr 362 õiguspärasuse hindamisel lähtuma vastustajale sellel ajal teada olnust, mitte kohtuotsuse

tegemise ajaks selgunud asjaoludest (HKMS § 158 lg 2 ls 2).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. X ja Y paluvad 09.03.2022 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 07.02.2022 otsuse

p-d 1 ja 2 ning rahuldada uue otsusega kaebus ja jätta menetluskulud vastustaja kanda.

Alates detsembrist 2021 on Eestis levimas peamiselt Omikron-tüvi, mille tõttu ei ole piirangute

hindamisel enam asjakohane lähtuda teadusnõukoja soovitustest, mis on antud enne otsuse

tegemist ning teadusartiklitest, mis käsitlevad viiruse Delta varianti. Kohus oleks pidanud

koguma uusi tõendeid. Tänaste teadmiste kohaselt on vaktsineeritute hulgas nakatunute hulk

suurem kui vaktsineerimata inimeste hulgas. Statistika põhjal on ilmne, et haigestuvad ja

haiglaravi vajavad just vanemaealised ja kaasuvate haigustega inimesed, mistõttu ei ole

kaebajate õiguste piiramine põhjendatud. Samuti on kohus jätnud tähelepanuta, et peamine

nakatumine leiab aset kodudes ja töökohal, mitte kultuuri- ja spordiasutustes või kohvikutes.

Halduskohus on möönnud, et vaidlustatud piirangud on vaktsineerimisele sundimine ja leidnud,

et see on õiguslikult aktsepteeritav. Kaebajad sellega ei nõustu. Kohus ei ole põhjendanud, kust

tuleb vastustaja pädevus kohaldada sundvaktsineerimist. Kuigi korraldusega otsesõnu

vaktsineerimisele ei sunnita, sunnitakse vaktsineerima põhiõiguste piiramisega. NETS-s

väljendatud liikumisvabaduse piiramine saab toimuda vaid nakkuse leviku tõkestamise

eesmärgil. Kuna nakkus levib nii vaktsineerimata kui vaktsineeritud isikute seas ühetaoliselt,

on piirangute seadmine vaktsineerimata isikute liikumisvabaduse piiramise osas ebaseaduslik

ja vastuolus PS-ga. Asjaolu, et vaktsiine on manustatud juba hulgaliselt, ei õigusta sunni

kohaldamist ega loo vastustajale pädevust. Kõrvaltoimete osas alles kogutakse infot ning

pikaajalised

toimed

on

teadmata.

Sundvaktsineerimise

iseloomuga

regulatsiooni

kehtestamiseks puudub vastustajal igasugune volitus. Sisuliselt on tegemist õigustloova aktiga

(määrusega).

Vaidlustatud korraldus on vastuolus PS-ga. Kaebajate õiguste niivõrd intensiivne riive

(põhiõigustest ilmajätmine, diskrimineerimine) on põhjendamatu.

Halduskohus on jätnud täielikult hindamata väite, et haiglate ülekoormust ei ole. Kohus ei ole

hinnanud haigekassale haiglate poolt esitatud raviarvete tabelit ning on põhjendamatult jätnud

haigekassalt välja nõudmata samad andmed 2021. a kohta.

Kuna COVID-19 haigus saab olema sesoonne haigus nagu gripp, siis tuleb riigil oma

ravivõimekus hinnata ja ümber kohandada olemasoleva ressursi arvel või seda juurde luues.

Vastustaja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta oleks selliste asjaolude hindamisega üleüldse

tegelenud.

3-21-2458

10(15)

Enamus Terviseameti statistikas toodud haigetest on COVID-19 haigusega nakatunud juba

haiglas viibides. Seega peaks esmalt tegelema haiglate sisese nakkuse leviku piiramisega, mitte

vaktsineerimisele sundimisega. Kohus ei ole selles osas seisukohta võtnud.

Demokraatlikus riigis ei saa piiranguid kehtestada n-ö igaks juhuks, vaid lähtuda tuleb rangelt

teaduspõhisusest ning piirangud saab seada vaid tähtajaliselt. Vaidlustatud korraldus kehtib

tähtajatult ja kõigi vaktsineerimata isikute suhtes.

Väär on halduskohtu seisukoht, et korraldusega vaktsineeritud isikutele soodustuse andmine ei

diskrimineeri vaktsineerimata inimesi. Vaktsineerimine ei tõkesta nakkushaiguse levikut ning

vaktsineeritud ja vaktsineerimata inimesed nakatuvad võrdselt. Seega piirangud ei täida oma

eesmärki – ei tõkesta nakkushaiguse levikut.

Väär on halduskohtu järeldus, et kõik vaktsineerimata COVID-19 nakkusega inimesed on

koormaks haiglasüsteemile. Kohus ei ole analüüsinud, millistele isikutele on COVID-19

haigusesse haigestumine ohtlik ja millised inimesed põevad selle läbi kergelt või sümptomiteta.

Kaebajad ei nõustu seisukohaga, et nakkuse leviku tõkestamiseks on ainuvõimalik tee

vaktsineerimine. Aktsepteerida tuleb ka immuniseerimist läbipõdemise näol ning

vaktsineerimise teel kaitsta raske haigestumise eest riskigruppe ja neid, kes seda soovivad.

Isegi kui kohtumenetluses leiab tuvastamist, et piirangute kehtestamine oli vajalik ja

õiguspärane 21.10.2021, siis tuleb selline haldusakt tühistada viivitamatult, kui piirangute

aluseks olevad asjaolud on ära langenud. Omikron-tüve tulekuga ei saa enam õigustada nakkuse

leviku tõkestamise vajadust vaidlustatud piirangutega.

Kohus ei ole kaalunud tegevustes osalemist n-ö kiirtestide alusel.

Kohtu viited alternatiivsetele võimalustele on kaebajaid solvavad. Ilmselgelt ei ole tegemist

samaväärsete teenuste tarbimisega.

Ebaõige on kohtu seisukoht, et kuna kaebajad ei ole moraalse kahju hüvitamist taotlenud, siis

tuleb välistada moraalse kahju tekkimise võimalus. Kaebajad saavad sellise nõudega pöörduda

kohtusse hiljem, kui on tuvastatud haldusakti õigusvastasus.

7. Vabariigi Valitsus palub 13.04.2022 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

menetluskulud kaebajate kanda.

Piirangute eesmärgiks oli takistada viiruse levikut, kaitsta vaktsineerimata isikuid ja vähendada

haiglate koormust. Vastustaja nõustub kohtu järeldustega. Pidevalt täienevatel teadusandmetel

põhinevate prognooside muutumine või täpsustumine ei muuda varem tehtud prognoosotsust

iseenesest õigusvastaseks (Riigikohtu 25.11.2021 määrus nr 3-21-2241). Kohus on õigustatult

hinnanud meetmete kehtestamist nende kehtestamise aja (oktoober 2021) seisuga.

Kaebajad on ebaõigesti viidanud, et kohus ei ole arvesse võtnud Omikron-tüvega seotud

teadusteadmist. Kohus on otsuse p-s 31 märkinud, et senine kaheaastane kogemus on näidanud,

et piirangute ennatlik leevendamine ei ole tõhus lahendus, arvestades asjaolu, et viiruse levikut,

eeskätt uute viirustüvede ilmnemist, ei ole kontrolli alla saadud Eestis ega üheski teises riigis.

Omikron-tüvi ei olnud veel aktuaalne vaidlustatud korralduse kehtestamisel, mistõttu ei ole

kohus seda ka niivõrd spetsiifiliselt analüüsinud.

Seadusandja on sõnaselgelt piiritlenud vastustaja volitused ajutiste meetmetega. Asjaolu, et

seadusandja ei ole määranud meetmete võimalikku maksimaalset kehtivusaega ega sätestanud

nõuet, et Vabariigi Valitsus peab üldkorralduse nr 305 andmisel nende kehtivusaja määrama, ei

ole aluseks väitmaks, et NETS § 28 lg-d 5 ja 6 on põhiseadusega vastuolus. Seega on kaebajate

3-21-2458

11(15)

seisukohad seoses NETS-i sätete põhiseadusevastasusega väärad. Korraldustega kehtestatud

meetmed ei ole vastuolus NETS-i sätete ja meetmete ajutisuse põhimõttega. Vastustaja on

piiranguid perioodiliselt üle vaadanud ja neid kas leevendanud või karmistanud.

Kohus on põhjalikult selgitanud, miks ei ole korraldused oma iseloomult määrused, vaid

üldkorraldused HMS § 51 lg 2 mõttes. Korraldus on kooskõlas seadusandja volitusnormiga.

Tegemist ei ole sedavõrd intensiivsete piirangutega, mis eeldaksid kehtestamist seadusega.

Halduskohus on õigustatult nõustunud vastustajaga ning leidnud, et vaidlusaluste piirangute

kohaldamine kaebajate kui vaktsineerimata isikute suhtes on olnud tervishoiukriisis

põhjendatud. Negatiivse testi võimaluse kaotamine ei puudutanud ainult vaktsineerimata

inimesi, vaid kõiki. Vastustaja ei ole piiranguid kehtestanud n-ö igaks juhuks. Kuigi

vaktsineerimine ei taga ühegi konkreetse inimese puhul vääramatut kaitset haigestumise vastu

ega välista täielikult võimalust, et viirus selliselt inimeselt teisele inimesele edasi kandub,

kinnitavad erinevad andmed veenvalt, et vaktsineerimine on tõhus meede COVID-19 haigust

põhjustava viiruse leviku tõkestamiseks.

Ebaõige on kaebajate seisukoht, nagu oleks halduskohtu järeldused vaktsineerimata isikutele

kohalduvate piirangute osas diskrimineerivad. Tegemist on vaktsineeritud isikute teatud

sooduskohtlemisega, mis on õigustatav avalikust huvist kantud eesmärgiga tõkestada ohtliku

nakkushaiguse levikut elanikkonnas immuunkaitsega inimeste osakaalu suurendamisega ning

inimestes vaktsineerimise motivatsiooni tekitamisega. Riigis ei ole kehtestatud kohustuslikku

vaktsineerimist.

8. Vabariigi Valitsus esitas 11.11.2022 seisukoha, milles palub kohtul asja lahendamisel

arvestada Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 31.10.2022 otsuses nr 5-22-4

antud suunistega, millest järeldub, et NETS-i normid, mis võimaldasid Vabariigi Valitsusel

koroonaepideemia ajal kehtestada piiranguid, ei ole PS-ga vastuolus. Piirangud, sh COVID-19

tõendi nõue, olid vajalikud, et täita PS-ga riigile pandud kohustust kaitsta inimeste elu ja tervist

ohtliku nakkushaiguse eest. Riigikohus otsustas, et NETS-i normid ei piiranud kaebajate

põhiõigusi lubatust intensiivsemalt, NETS polnud liialt ebaselge ja Vabariigi Valitsus ei

ületanud talle seadusega antud volitusi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse muutmiseks ega

tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega neid kordamata

(HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

10. Kaebajate üldised etteheited, et halduskohus on rikkunud uurimispõhimõtet ja

põhjendamiskohustust, ei ole põhjendatud. HKMS § 2 lg 4 sätestab, et kohus tagab omal

algatusel asja lahendamiseks oluliste asjaolude väljaselgitamise, kogudes vajaduse korral

tõendeid ise või tehes nende esitamise kohustuseks menetlusosalistele. Kohus tõlgendab

menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Asja

materjalidest ei nähtu, et halduskohus oleks jätnud vajalikud asjaolud välja selgitamata või

tõendid kogumata, kõik halduskohtu seisukohad on piisavalt põhjendatud ja kaebajate

asjakohastele väidetele on vastatud.

11. Kaebajad on kaebuses taotlenud Vabariigi Valitsuse 21.10.2021 korralduse nr 362

„Vabariigi Valitsuse 23. augusti 2021. a korralduse nr 305 „COVID-19 haiguse leviku

tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ muutmine“ p 1 alap 7 õigusvastasuse

tuvastamist. Korralduse nr 362 p 1 alap-ga 7 tunnistati Vabariigi Valitsuse 23.08.2021 korralduse

3-21-2458

12(15)

nr 305 „COVID-19 haiguse leviku tõkestamiseks vajalikud meetmed ja piirangud“ p 15 alates

25.10.2021 kehtetuks. Korralduse nr 305 p 15 võimaldas osaleda p-s 10 reguleeritud tegevustes

negatiivse COVID-testi tulemuse alusel. Pärast korralduse nr 305 p 15 kehtetuks tunnistamist

pidi täiskasvanutel olema reguleeritud tegevustes osalemiseks reeglina tõend läbipõdemise või

vaktsineerimise kohta (kaebuse esitamise ajal kehtinud korralduse nr 305 p 14 alap 3). Seega ei

vaidlusta kaebajad korralduse nr 305 p-s 10 reguleeritud tegevuste piiratust iseenesest, vaid

üksnes seda, et nendes piiratud tegevustes ei olnud enam võimalik osaleda negatiivse COVID-

testi alusel ning sellega sunniti inimesi vaktsineerimisele.

12. Vaidlus puudub selles, et immuunsuskaitset omavaid ja mitteomavaid isikuid koheldi

korraldusega nr 305 erinevalt. Mitte igasugune ebavõrdne kohtlemine ei ole aga käsitatav

diskrimineerimisena.

PS

§-s

nimetatud

võrdsuspõhiõiguse

rikkumisega

(diskrimineerimisega) on tegemist siis, kui ebavõrdseks kohtlemiseks puudub mõistlik põhjus.

Erinevat kohtlemist tervise ja teiste inimeste õiguste või vabaduste kaitseks, mis on

proportsionaalsed taotletava eesmärgiga, aktsepteeritakse ka võrdse kohtlemise seaduse § 9 lg

1 järgi. Korralduse nr 362 p 1 alap 7 kontekstis aga erinev kohtlemine puudus, sest selle

regulatsiooni tulemusel puudus kõigil võimalus testitulemuse alusel korraldusega nr 305

piiratud tegevustes osaleda. Kaebajate õiguste riive oli võimalik seeläbi, et nad ei olnud

vaktsineeritud ega haigust läbi põdenud, mistõttu ei saanud nad enam piiratud tegevustes

osaleda.

13. Apellatsioonkaebuses ei esitata etteheiteid selle kohta, et negatiivse COVID-testi

kasutamise võimaluse kaotamine oleks olnud õigusvastane nõude kehtestamise hetkel

21.10.2021, vaid keskendutakse pigem sellele, et Omikron-tüve levikuga oleks tulnud see

piirang kehtetuks tunnistada, kuna kaebajate väidetel levis nakkus rohkem vaktsineeritud

inimeste seas ning vaktsineerimine ei andnud olulist tulemust raskeloomulise COVID-19

haiguse põdemise vältimiseks. Ringkonnakohus viitab, et asjas ei ole esitatud Vabariigi

Valitsuse kohustamise nõuet võtta negatiivse COVID-testi võimalus uuesti kasutusele või

leevendada kuidagi muul moel kaebajate suhtes kehtinud piiranguid. Haldusakti õiguspärasust

hindab kohus selle andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). Seetõttu oli tuginemine haldusakti

vastuvõtmisel teada olnud teadusandmetele põhjendatud.

14. Enne korralduse nr 305 p-i 15 kehtetuks tunnistamist oli isikul selle alusel võimalik p-s 10

loetletud tegevustes osaleda, kui ta esitas tõendi SARS-CoV-2 testi tegemise kohta, mille

tulemus pidi olema negatiivne. Täpsemalt kohaldusid piirangutest vabastused järgmistel

tingimustel: a) COVID-19 haigust põhjustava koroonaviiruse SARS-CoV-2 antigeen-RTD test

peab olema tehtud kuni 48 tundi enne tegevuses osalemist; b) COVID-19 haigust põhjustava

koroonaviiruse SARS-CoV-2 RT-PCR test peab olema tehtud kuni 72 tundi enne tegevuses

osalemist; või c) tegevuse eest vastutav isik on korraldanud SARS-CoV-2 antigeen-RTD testi

tegemise võimaluse tegevuse asukohas Terviseameti juhiste kohaselt. Ringkonnakohtu

järjepideva praktika kohaselt (vt nt haldusasjad nr 3-21-2412, 3-21-2473, 3-21-2555) ei oleks

testimine saanud viirusohu tõrjel asendada vaktsineerimist. Ringkonnakohus kaalus nendes

asjades kaebajatele kohtumenetluse ajaks testimisvõimaluse andmist esialgse õiguskaitse

korras ja leidis, et avalikes huvides on võimalikult suure hulga inimeste vaktsineerimine. Muu

hulgas seetõttu ei pidanud ringkonnakohus proportsionaalseks kaebajatele esialgse õiguskaitse

korras täiendava testimise võimaluse loomist kohtumenetluse ajaks, arvestades ka antigeeni

testi tulemuste ebakindlust ning nii antigeeni kui ka PCR testide korralduse nr 305 p-ga 15

lubatud pikaajalisi ajalisi nihkeid testi tegemise ja esitamise vahel (vastavalt 48 ja 72 tundi).

Ringkonnakohus leidis, et avalikku huvi kahjustaks oluliselt juba see, kui mõni kaebajatest

nakatab ebaõige negatiivse testi tulemusel või testimise järgselt vahetult nakatudes kasvõi ühte

inimest, kes võib põdeda haigust raskelt. Ringkonnakohus on jätkuvalt neil seisukohtadel.

3-21-2458

13(15)

15. Põhjendamata on kaebajate väited, et riik oleks piirangute kehtestamise asemel pidanud

hoopis suurendama tervishoiusüsteemi võimekust ning tegelikkuses haiglate ülekoormust ei

esinenudki. Halduskohus on õigesti selgitanud, et nii uute haiglahoonete ehitamine kui ka uue

meditsiinipersonali väljaõpetamine võtab aastaid. Teadmata, millist ravivajadust uue viiruse

levik eeldab ja kui kauaks pandeemia kestma jääb, ei olnud riigil põhjust kohe selles suunas

oma ressursse suunata (otsuse p-d 8 ja 9). Seda, et n-ö esimese koroonalaine ajal töötasid

haiglad võimekuse kriitilisel piiril, saab pidada üldteadaolevaks. Korralduse nr 362

seletuskirjast (dtl 145 jj) nähtuvalt lähtuti korralduses ettenähtud muudatuste tegemisel

hüppelisest nakkuse levikust ning suurest haiglaravi vajajate arvust. 2021. a 41. nädala (11.–17.

oktoober) jooksul lisandus 7999 haigusjuhtu. Seisuga 18. oktoober 2021. a oli viimase 14 päeva

haigestumus 100 000 elaniku kohta 1087,2. Terviseamet ennustas järgnevatel nädalatel kasvu

jätkumist. Võrreldes 41. nädalaga suurenes uute juhtude arv 23,9% võrra. Alates septembrist

2021. a kasutusel olnud riskimaatriksi järgi, mis arvestab hospitaliseerimist, oli koroonaviiruse

leviku riskitase kõrge. Võrreldes teiste Euroopa riikidega oli Eesti epidemioloogiline olukord

üks halvimaid ja elanike vaktsineerimisega hõlmatus üks Euroopa madalamaid. Haigestunute

kasvu foonil kasvas haiglaravi vajavate inimeste arv ning hospitaliseeritutest 72% olid

vaktsineerimata isikud. Surve tõttu haiglatele anti neile 19.10.2021 seisuga suunis piirata

plaanilist ravi ja rakendada vähendatud koosseisuga kiirabibrigaade. Vastustaja püüdis

COVID-19 haiguse levikut vähendada peamiselt kahel moel: inimestevaheliste kontaktide

minimeerimise kaudu ja elanikkonnas immuunsuskaitsega inimeste osakaalu suurendamise

kaudu ning seda nii haiglates kui haiglaväliselt. Väide, et pandeemia ohjamiseks oleks piisanud

vaid viiruse kontrolli alla saamisest haiglates, on üksnes spekulatsioon, mille paikapidavust ei

saanud riik hakata inimeste elu ja tervise hinnaga kontrollima, vaid pidi valima ettevaatlikuma

lähenemise. Ka pärast testimisvõimaluse kaotamist oli ECDC 24.11.2021 avaldatud

dokumendi1 kohaselt Eesti jätkuvalt riik, kus epidemioloogiline olukord oli kõige

murettekitavam

ning

teadusandmed, mis

puudutasid

vaktsineerimata ja täielikult

vaktsineeritute immuunsuskaitse tõhustust, olid ka siis lünklikud ja ebakindlad. Niisiis ei saa

asuda seisukohale, et valitsuse korraldus oleks testimisvõimaluse kaotamise küsimuses olnud

meelevaldne.

16. Kaebajate seisukoht, justkui nende vanusegrupp (nooremad ja keskealised) oleks tulnud

piirangute alt välja arvata, ei ole põhjendatud. Vastustaja on õigesti viidanud, et puuduvad

selged teaduslikud teadmised, et kindlatele kriteeriumitele vastavasse gruppi kuuluvad isikud

põhimõtteliselt ei haigestu või haigestuvad väga harva või väga kergelt ning mitte mingil juhul

ei vaja teatud inimgrupp haigestumisel haiglaravi. Ainuüksi asjaolust, et nooremad inimesed

põevad haigust üldiselt kergemalt kui vanemad inimesed, ei saa sellist järeldust teha. Lisaks on

nooremad inimesed haigestudes sama nakkusohtlikud kui vanemad ning võivad omakorda

nakatada igas eas inimesi.

17. Kaebajad heidavad vastustajale ette piirangute meelevaldsust, väites et põhiline

nakatumine leidis aset kodudes ja töökohal, mitte kultuuri- ja spordiüritustel ega kohvikus.

Ehkki praeguses asjas ei ole vaidluse all korraldusega nr 305 kehtestatud tegevuste piirangud,

nõustub ringkonnakohus halduskohtuga, et ulatuslike piirangute kehtestamine, näiteks kõigi

korralduse nr 305 p-s 10 nimetatud tegevuste täielik keelamine (ja vaktsineeritud inimestele

erandi tegemisest loobumine) või ühiskonna täielik sulgemine oleks kaasa toonud hukatuslikud

majanduslikud ja sotsiaalsed tagajärjed, kuna vastavate tegevustega oli töiselt hõlmatud väga

suur hulk inimesi. Seega oli lahendus, kus piiranguid ei kohaldata olemasolevate teadusandmete

põhjal usutavasti immuunsuskaitset omavate isikute suhtes (st vaktsineeritud, vaktsineeritutega

võrdsustatud ja tõendatult haiguse läbi põdenud isikud), mõistlik ja loogiline tasakaalupunkt,

1 https://www.ecdc.europa.eu/sites/default/files/documents/RRA-SARS-CoV-2-17th-update-Nov-2021.pdf

3-21-2458

14(15)

mis võimaldas ühelt poolt majandus- ja sotsiaalsete suhete jätkuvat toimimist, toetades samas

immuunsuskaitsega inimeste osakaalu suurendamist elanikkonnas ning seeläbi haiguse leviku

piiramist ja eelkõige avalike teenuste ja sealhulgas meditsiiniteenuste toimepidevuse tagamist.

Kohane ei ole võrrelda näiteks tööl käimist kohviku külastamisega ega hariduse omandamist

spordiüritustel osalemisega. Tööl käimine ja hariduse omandamine kontaktõppes oli kõigile

inimestele eluliselt oluline. Vaba aja veetmisel kohaldatud piirangud immuunsuskaitset

mitteomavatele isikutele olid küll märkimisväärsed, kuid siiski mitte absoluutsed ega

ülemäärased ning inimestel oli võimalik kasutada alternatiive (toidu koju tellimine restorani

külastamise asemel, teatrietenduse jälgimine teleri või muu tehnilise abivahendi abil

teatrikülastuse asemel jne). Ka kursused, mis olid seotud sportimisega (Xi ujumine) või kus

kontaktõpe oli nn koroonatõendit mitteomavale isikule piiratud, oli haridusasutustes võimalik

lõpetada pärast piirangute lõppu ning etendusasutused ostsid kultuuriürituste piletid tagasi.

Kaebajad ei ole väitnud ega tõendanud vastupidist. Kokkuvõtvalt ei saa kaebajate õiguste riivet

pidada ebaproportsionaalseks, arvestades kaebajate huvidele vastanduvat suurt avalikku huvi

rahva tervise kaitseks.

18. Tuleb möönda, et testimisvõimaluse kaotamise üks eesmärkidest oli võtta meetmeid

vaktsineeritud inimeste osakaalu suurendamiseks (n-ö kaudne vaktsineerimisnõue). Riigikohus

selgitas 25.11.2021 määruses nr 3-21-2241, et vaktsineerimisnõude eesmärgid on äärmiselt

kaalukad. Ringkonnakohtu hinnangul on need seisukohad asjakohased ka n-ö kaudse

vaktsineerimisnõude puhul. Teiste inimeste elu ja tervise kaitse ei ole pelgalt riigi õigus, vaid

ka kohustus (PS §-d 13 ja 14). Arvestades kaitstavate õigushüvede kaalu ja pandeemia

tagajärgede tõsidust nii elu, tervise kui ka vabaduse seisukohast, on vaktsineerimisnõudel tungiv

sotsiaalne vajadus. Koroonavastase kaitsesüsti nõudega kaasneva riive hindas Riigikohus

mõõdukaks, võttes mh arvesse, et vaktsineerimise kõrvaltoimed võivad harvadel juhtudel olla

tõsised või ülitõsised (haiglaravi vajadus, eluohtlik reaktsioon, tervisekahju, surm).

27.12.2020‒08.11.2021 oli Eestis tehtud kokku 1 531 430 vaktsiinisüsti. Samal ajavahemikul

laekus Ravimiametile 224 teatist tõsiste kõrvaltoimete kohta. Peamiselt oli neil juhtudel

tegemist allergiliste reaktsioonidega ning neuroloogiliste ja kardioloogiliste häiretega. Neljal

surmaga lõppenud juhtumil (neist kolm 63-aastased ja vanemad, üks 31-aastane) ei saa seost

vaktsiiniga välistada (vt määruse p 29). Euroopa Inimõiguste Kohus on vaktsineerimisnõuetega

seoses oluliseks pidanud ka lisatagatisi: vaktsiini ohutuse üldist hindamist, võimalike

vastunäidustuste hindamist konkreetse inimese puhul, kasutatavate vaktsiinide pidevat seiret ja

hüvitamismehhanismi raskete kõrvalmõjude korral. Riigikohus ei näinud ka nende tingimuste

rikkumist. Vaktsiinide sissevedu, turustamine, käitlemine ja tõsistest kõrvaltoimetest teatamine

on reguleeritud ravimiseaduse ja EL-i vastavate õigusaktidega, kahju tekkimisel on võimalik

nõuda kahju hüvitamist (vt ka ravimiseaduse ptk 51 (vaktsiinikahjude hüvitamine, jõustus

01.05.2022) ning tervise- ja tööministri 25.04.2022 määrus nr 36 „Vaktsiinist põhjustatud

tervisekahju tunnused“. Riik tegeles vaktsiinikahjude hüvitamise temaatikaga siiski juba

oluliselt varem2 ja vaktsiinikindlustus hakkas kehtima tagantjärele).

19. Riigikohus leidis 25.11.2021 määruse nr 3-21-2241 p-des 27‒31 ka, et kaitsesüstimine ei

välista inimese poolt koroonaviiruse edasikandmist ega tema haigestumist, eriti, kui on tegemist

tiheda ja püsiva kontaktiga, ning on ka näiteid vaktsineeritute rasketest haigusjuhtudest. Siiski

viitab tänane teadmine piisavalt vaktsiinide efektiivsusele: koroona vastu vaktsineeritud

haigestuvad elanikkonnas üldiselt harvemini ja kergemalt kui immuunsuseta inimesed. Neid

järeldusi toetavad süsteemselt kogutud, analüüsitud ja hinnatud teadusandmete tervikraportid

ning riigiülesed vaktsineerimise efektiivsusuuringud, nt ECDC raportid (asjakohased

veebiviited on Riigikohtu määruses lisatud). Muu hulgas kinnitas ECDC 01.09.2021 tehniline

raport, et koroonavastane vaktsineerimine aitab vähendada haigusesse nakatumise,

2 https://www.postimees.ee/7382379/isamaa-algatas-vaktsiinikahjustuse-fondi-loomise-eelnou

3-21-2458

15(15)

sümptomaatilise haigestumise, raskete haigusvormide, hospitaliseerimise ning surmade

ohtu. Selle põhjal võis eeldada, et vaktsineerimine võimaldab vähendada inimeste raske

haigestumise riski ning vähemal määral viiruse ülekandumist. Teadusandmete põhjal

metoodiliselt tehtud järeldustele tuginemist haldusorgani ega kohtu poolt ei takista see, et osa

teadlasi oli teistsugusel seisukohal. Teadusandmed koroonaviiruse teemal täienesid pidevalt.

Seetõttu nõudis vaktsiinide mõju hindamine pidevaid uuringuid ja seiret, kuid täienevad

andmed ei muuda prognoosidel põhinevaid otsuseid iseenesest õigusvastaseks. Riigikohus

viitas selles lahendis ka, et vaktsineerimisele polnud näha sama tõhusaid leebemaid meetmeid

ühiskonna avatuna hoidmiseks. Tõsiseltvõetavaid andmeid vaktsiinidega võrreldes vähemalt

sama tõhusate, ohutute ja Eestis laialt kättesaadavate ravimite kohta ei olnud.

20. Riigikohus kontrollis 31.10.2022 otsuses nr 5-22-4 korralduse nr 305 ja selle muutmise

korralduste andmise õiguslike aluste NETS § 27 lg 3 ning § 28 lg-te 2, 5‒6 ja 8

põhiseaduspärasust ning leidis need olevat põhiseadusega kooskõlas. Riigikohus oli seisukohal,

et Vabariigi Valitsus ei ületanud volitusnormidest tulenevat õigust piirangute kehtestamiseks.

Seoses vaktsineerimisega märkis Riigikohus, et kehalise puutumatuse ja õiguse elule riive

intensiivsust vähendas koroonahaiguse vastu vaktsineerimise surmlõppe või tõsiste

kõrvaltoimete väike tõenäosus. Riigikohus leidis, et kaudne vaktsineerimisnõue ei alandanud

inimväärikust (PS § 10), arvestades vaktsiinide toimet raskete haigusjuhtude hulga

vähendamisel (p-d 49 ja 50). Riigikohus möönis, et hoolimata korralduste pikemaajalisest

kehtimisest oli neil siiski ajutine iseloom. Praktikas hindas Vabariigi Valitsus pidevalt oma

korraldusi ümber, leevendas, kaotas ja taaskehtestas meetmeid, lähtudes epidemioloogilisest

olukorrast ja piirangutega kahjustatavatest õigusväärtustest (p 84). Riigikohtu arvates pole alust

väita, et piirangud, mida vaidlusalused normid Vabariigi Valitsusel kehtestada võimaldavad (nt

liikumisvabaduse piiramine), oleksid põhimõtteliselt sobimatud nakkushaiguse epideemilise

leviku tõkestamiseks, järelikult tuleb meetmeid pidada sobivateks. Samuti ei ole piiranguid alust

pidada ebavajalikeks või ebamõõdukateks. Riigikohus rõhutas, et riigi kaitsekohustuse täitmine

uudsete ohtlike nakkushaiguste puhul võib eeldada laia ulatusega volituste kehtestamist.

Inimeste elu ja tervise kaitsmine ning ühiskonna kui terviku toimimise tagamine on kaalukad

eesmärgid, mille puhul ei saa välistada, et need kaaluvad üles muude põhiõiguste tagamise

vajaduse (p 91).

21. Terviseametilt täiendavate andmete välja nõudmata jätmise osas nõustub ringkonnakohus

halduskohtu otsuse p-s 37 toodud põhjendustega neid kordamata (HKMS § 201 lg 4).

22. Eelnevast tulenevalt jääb X ja Y apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata (HKMS § 200 p 1). Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 ja § 109 lg-le 1 jäävad

menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)