2-19-20572/104 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtuasja number

2-19-20572

Otsuse tegemise aeg ja koht

02. detsember 2022. a, Tallinn

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Kaija Kaijanen ja Maris Kuurberg

Kohtuasi

X ja Y hagi C ja W vastu seltsinglaste panuste

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 18.02.2022 vaheotsus

Kaebuse esitaja ja liik

X ja Y apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

108 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

I

(apellant

I):

X

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

Hageja

II

(apellant

II):

Y

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

Hagejate lepinguline esindaja vandeadvokaat Lennart

Oja

Kostja

I

(vastustaja

I):

C

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

Kostja

II

(vastustaja

II):

W

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

Kostjate lepinguline esindaja vandeadvokaat Heidi

Rajamäe-Parik

Asja läbivaatamine

11.11.2022 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 18.02.2022 vaheotsus ja saata tsiviilasi läbivaatamiseks

maakohtule eelmenetluse staadiumis.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada.

2-19-20572

3. Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus asja uuel

läbivaatamisel.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul, kui menetlusosaline taotleb

kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagejate nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. X ja Y esitasid 20.12.2019 Harju Maakohtule hagi C ja W vastu seltsingulepingu

lõpetamiseks ning seltsinglaste panuste hüvitamiseks. Hagejad paluvad menetluskulud jätta

solidaarselt kostjate kanda.

2. Pooled sõlmisid 2006. aastal seltsingulepingu, milles leppisid kokku, et ehitavad ühiselt

kostjate kinnistule XXX, XXX kahe eraldi osaga elamu. Kokkuleppe kohaselt jääb kinnistu

kostja I nimele ning hagejad võivad elu lõpuni elamu väiksemas osas elada. See asjaolu on

tuvastatud tsiviilasjas nr 2-18-255.

3. Hagejad on panustanud elamu ehitusse kokku vähemalt 149 104,42 euro ulatuses, sh

pangakontodelt tehtud kulutustena 29 032,81 eurot, kamina ostu ja paigaldusena 6071,61 eurot,

hageja II töises panuses vähemalt 50 000 eurot, sularahas tehtud kulutustena vähemalt 64 000

euro ulatuses.

4. Hagejad on elamus elanud alates 14.02.2008. Kostjad kolisid elamusse 2008. aasta teises

pooles. Ajavahemikul 2008-2016 elasid pooled elamus ning pooltel märkimisväärseid

erimeelsusi ei olnud. 26.12.2016 suri hageja II õde. Hageja II ja tema vend olid pärijateks.

Pärandvara hulka kuulus mh korter Tallinnas. Pärijad kinkisid korteri hagejate lapselapsele, kes

ei olnud kostjate laps. Seejärel muutus kostja I käitumine põhjalikult ning ta hakkas hagejaid

ähvardama ning hagejate elu elamus ebameeldivaks muutma. Hagejad ütlesid seltsingulepingu

üles hagiavalduse kohtule esitamisega. Seetõttu tuleb seltsing likvideerida ja vara jaotada.

Hagejad soovivad hagejate panuste väljamõistmist kostjatelt.

Kostjate vastuväited

5. Kostjad vaidlevad hagile vastu. Pooltel ei olnud ühist soovi luua ühist vara, mida saaks

seltsingu lõppemisel jaotada. Hagejatel oli õigus elada elamus elu lõpuni ning see oli seltsingu

peamine tunnus.

2-19-20572

6. Hagejad ei ole tõendanud, et panustasid oma korteri müügist saadud raha elamu ehitamisse.

Maja ehitamine algas 2006. a kostja II korteri müügist saadud rahade eest. Nende rahaliste

vahenditega ehitati majakarp koos katusega, paigaldati uksed ja aknad, toodi elekter ja vesi.

Kui hagejad on üldse midagi panustanud, siis üksnes nende valduses oleva majapoole

sisustusse. Hagejad ei ole tõendanud, et konto väljavõtetelt nähtuvad kulutused oleksid

seostatavad elamu ehitusega. Hagejate väidetud kamin on moodulkamin ja see on lahtivõetav,

mistõttu võivad nad selle lahkudes kaasa võtta. Hageja II ei olnud maja peamine ehitaja, kostjad

olid ka ise objektil ja neil olid abiks lapsed ja sõbrad.

7. Hagejad on terroriseerinud kostjaid ja nende lapsi pidevalt, mistõttu kostjad otsustasid 2015.

aastal majast välja kolida.

8. Kuna hagejad on hagiavaldusega esitanud tahteavalduse seltsingulepingu lõpetamiseks,

puudub hagejatel alates selle kättetoimetamisest kostjatele õiguslik alus elamus viibimiseks.

Kuna seltsinguvara ei moodustunud, ei ole võimalik seltsingu likvideerimissätete kohaldamine.

Maakohtu otsus ja põhjendused

9. Maakohus jättis vaheotsusega hagi rahuldamata.

10. Pooled ei vaidle selle üle, et nende vahel oli sõlmitud seltsinguleping võlaõigusseaduse

(VÕS) § 580 mõttes, mis lõppes selle tsiviilasja menetluse käigus, kui hagejad lepingu üles

ütlesid. Pooled ei vaidle ka selle üle, et sõlmisid suulise seltsingulepingu 2006. aastal

eesmärgiga ehitada ühiselt kostjate kinnistule XXX, XXX, elamu. Samuti ei vaidle pooled selle

üle, et hagejatel oli õigus elada elamu väiksemas osas elupäevade lõpuni. Poolte põhiline

vaidlus on selles, kas seltsinguga moodustus seltsinglastel ühine vara (ühisvara), mida tuleks

seltsingu lõppedes jagada.

11. Seltsinguvara moodustamist reguleerib VÕS § 589. Selle järgi võivad pooled ka

seltsinguvara moodustamise välistada. Seega üldreeglina tuleb eeldada, et seltsinguvara

moodustub. Vaidlust ei ole selles, et nii hagejad kui ka kostjad müüsid oma eluaseme selleks,

saadavat raha saaks panustada poolte ühisesse eluasemesse. Samuti ei ole vaidlust selles, et

kinnistu ise kuulub kostjatele. Arvestades poolte piisavalt häid suhteid 2006. aastal, mil pooled

ise otsustasid ühiselt elamu ehitada, tuleb hinnata, kas hagejate panus võis olla kinkele omaste

tunnustega. Üldteadaolevalt toetavad vanemad võimalusel ka oma täiskasvanud lapsi. Eesti

kultuuriruumis on tavapärane ka vara kinkimine vanemate eluajal lastele, mis võimaldab lastel

vara kasutada varem, kui pärandina saaduna. Vastutasuna võib piisata hagejatele loast elu

lõpuni koos poja perega ühel kinnistul elada. Kuigi vaikimisi tuleb eeldada, et seltsinguga tekkis

pooltel ühisvara, siis kõiki tõendeid kogumis hinnates saab asuda seisukohale, et lepingu

sõlmimise ajal olid poolte suhted piisavalt head selleks, et hagejad soovisid toetada poja peret

ühiselt elamu ehitamisega ning piisavaks oli hagejatele lubadus elada ehitatavas elamus

elupäevade lõpuni nii, et seltsingulist ühisvara ei moodustunud.

12. Kuna pooled sõlmisid seltsingulepingu ühisvara moodustamata, luges kohus vaheotsuse

lõppotsuseks ning lõpetas tsiviilasja nr 2-19-20572 menetluse.

Apellatsioonkaebus

13. Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu vaheotsuse tühistada ja

teha uue otsuse, millega jätkata hagejate nõude menetlemist maakohtus.

2-19-20572

14. Maakohus on kohaldanud ebaõigesti materiaalõigusnormi, rikkunud menetlusnorme ja

tuvastanud ebaõigesti asjaolusid. Kohus märkis lahendis õigesti, et pooltel puudub vaidlus selle

üle, et nad sõlmisid 2006. aastal seltsingulepingu. Kuigi pooled ei nimetanud kordagi nende

vahel tekkinud õigussuhet seltsinguks, sõlmisid pooled seltsingulepingu. Vaidluse all on vaid

see, kas seltsingul tekkis seltsinguvara. VÕS § 589 lg 1 kohaselt seltsinglaste tehtavad panused,

samuti seltsingu jaoks omandatud vara lähevad seltsinglaste ühisomandisse (seltsinguvara).

Seega näeb seadus ette, et kõik ühise eesmärgi edendamiseks antu või tehtu läheb seltsinglaste

ühisomandisse, ehk muutub seltsinguvaraks. Seega tuleb seaduse kohaselt eeldada, et kõik

seltsinglaste panused muutuvad ilma selge vastupidise kokkuleppeta seltsinguvaraks ehk poolte

ühisvaraks. Ka Riigikohus on oma tsiviilasjas nr 3-2-1-128-11 tehtud lahendis selgitanud, et

pooltel ei ole keelatud sõlmida kokkulepet, mis erinevalt VÕS § 589 lg-s 1 sätestatust välistaks

seltsinguvara tekke, kuid sellisel juhul on sellele asjaolule tugineva poole kohustus ka sellist

kokkulepet tõendada. Seega pidanuks kostjad tõendama, et nad leppisid hagejatega

seltsingulepingu sõlmimisel kokku, et nad välistavad seltsingu vara tekke. Kostjad ei ole seda

tõendanud.

15. See, et kinnistu omanikuna on kinnistusraamatusse kantud kostja I, ei näita poolte

kokkulepet seltsinguvara välistamise kohta. Tunnistajate Q ja Z ütlustest nähtub selgelt, et

hagejad mõistsid kostjatega sõlmitud kokkulepet nii, et kinnistu koos elamuga kuulus

hagejatele ja kostjatele ühiselt. Kui kinnistu hakkab kuuluma kostjatele alles peale hagejate

surma, siis enne hagejate surma kuulub see kinnistu järelikult kõikidele ühiselt. Isegi kostjate

tunnistaja F poolt antud ütlustest ei nähtu mitte ühise vara välistamist, vaid pigem ühise vara

olemasolu. Lisaks nähtub tunnistajate ütlustest, et hagejad käitusid kinnistu ja elamu suhtes

nagu omanikud (heas mõttes). See annab tunnistust selle kohta, et pooltel polnud sisemist

kokkulepet, et vara ainult kostjate oma oleks. Teiseks, hagejad hoolitsesid elamu ja kinnistu

eest nagu omanikud: tegid remonti, hooldasid. Maakohus ei ole tunnistajate ütluseid arvesse

võtnud.

16. Lisaks, ei ole usutav, et hagejad oleks müünud oma eluaseme ja saadud väga suure summa

kinkinud kostjatele ja ennast jätnud ilma kõigest. Kohus peab vastama kõikidele asjakohastele

väidetele ning selgitama, kas see on õige või mitte ja miks kohus seda arvesse ei võta. Kohus

ei ole kõnealust hagejate väidet lahendis puudutanud.

17. Kohus on lahendis tuvastanud, et pooled sõlmisid 2006. aastal lepingu seltsingulist

ühisvara moodustamata. Kohus ei ütle siin välja, et pooled leppisid kokku seltsinguvara

välistamises. Sellisel juhul aga tekkis ühisvara seaduse alusel, kuna kohus ei tuvastanud, et

pooled oleksid selle välistanud. Selleks, et hagejate nõue rahuldamata jätta, tulnuks kohtul

tuvastada, et pooled välistasid (aktiivne tegevus) oma kokkuleppega seltsinguvara tekke. Seega

on kohtulahend vastuoluline, kuna põhjendused ei lange kokku lahendi resolutsiooniga. Kohus

ei ole tuginenud ka mitte ühelegi konkreetsele tõendile, millest nähtuks, et pooled sõlmisid

seltsinguvara välistava kokkuleppe.

18. Maakohtu otsus on vastuoluline ka seetõttu, et maakohus viitab kinkelepingule, kuid

seltsinguleping ei ole vastastikune leping, vaid ühise eesmärgi saavutamisele suunatud leping.

Maakohus tugineb oma lahendis sellele, et hagejate panuse näol oli tegemist lapse (kostja I)

toetamisega vanemate poolt. Kumbki pool pole aga väitnud, et tegemist olnuks lapse

toetamisega. Mingi asjaolu üldtuntuks lugemine eeldab hagejate hinnangul poole vastavat

taotlust. Kumbki pool seda taotlenud ei ole. Maakohus pole välja toonud, et ta oleks selle

asjaolu kohta saanud usaldusväärset infot menetlusvälisest allikast. Seega poleks maakohus

saanud sellist asjaolu lugeda üldtuntuks.

2-19-20572

Vastustajate seisukohad

19. Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hagejate kanda. Maakohus hindas õigesti tunnistajate ütluseid, et hagejad said

oma panuse vastu õiguse kinnistul elu lõpuni elada. Tunnistajate ütlustest nähtub, et pooled

sõlmisid ühisvara välistava kokkuleppe. Ebaõige on hagejate hinnang, justkui jätnuksid nad

sellisel juhul end kõigest ilma. Vastupidi, nad said õiguse elu lõpuni majas elada.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

20. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS)

§ 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ja saata tsiviilasi maakohtule läbivaatamiseks.

Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.

21. TsMS § 449 lg 1 kohaselt võib kohus juhul kui menetluses on hagi raha saamiseks,

eelkõige tekitatud kahju hüvitamiseks ja nõutava rahasumma suuruse tõendamine on väga

kulukas või keerukas ja nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta on kohtul võimalik

otsust teha, poole taotlusel teha vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta.

Maakohus tegi käesolevas asjas vaheotsuse hagejate nõude põhjendamatuse kohta, lugedes

selle TsMS § 449 lg 2 III lause alusel lõppotsuseks. Maakohus leidis, et hagejate nõue on

põhjendamatu tulenevalt sellest, et pooled sõlmisid seltsingulepingu ühisvara moodustamata.

Ringkonnakohtu hinnangul on maakohtu sellekohane järeldus ebaõige ning põhineb tõendite

ebaõigel hindamisel. Ringkonnakohus tühistab eeltoodu tõttu maakohtu vaheotsuse ja saadab

selle eelmenetluse staadiumis menetluse jätkamiseks.

22. Vaidlust ei ole pooltel enam selle üle, et pooled sõlmisid 2006. aastal seltsingulepingu

XXX kinnistule XXX elamu ühiseks ehitamiseks, millest üks osa jääb kasutamiseks hagejatele

nende elu lõpuni ja teine osa kostjatele. See asjaolu on tuvastatud samade poolte vahelises

vaidluses tsiviilasjas nr 2-18-255 jõustunud kohtuotsusega. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et

hagejad on käesolevas asjas esitatud hagiavaldusega seltsingulepingu üles öelnud.

23. Tsiviilasjas nr 2-18-255 tuvastasid kohtud, et mõlemad pooled on elamu ehitamisse

panustanud (pooled müüsid maha neile kuuluvad korterid ja panustasid saadu elamu ehitamisse.

Samuti panustasid hagejad elamu ehitamisse isikliku tööjõuga ning kostjad sellega, et

võimaldasid kasutada elamu ehitamiseks neile kuuluvat kinnistut). Rahaliste panuste suurust

selles tsiviilasjas ei tuvastatud. Riigikohus märkis tsiviilasjas nr 2-18-255 tehtud lahendis, et

„Kohtud tuvastasid, et hageja ning kostjate I ja II ühine eesmärk oli kinnisasjale

kahepereelamu ehitamine ja selle kasutamine. Kohtud tuvastasid ka, et selle eesmärgi

saavutamiseks tegid seltsinglased rahalisi ja töiseid panuseid, kusjuures hageja omandas

kinnisasja ning andis selle seltsinglaste kasutusse.“ (vt Riigikohtu 29.04.2020 otsust tsiviilasjas

nr 2-18-255, p 14). VÕS § 589 lg 1 kohaselt lähevad seltsinglaste tehtavad panused, samuti

seltsingu jaoks omandatud vara seltsinglaste ühisomandisse (seltsinguvara). Nimetatud sättest

tuleneb seega eeldus, et kogu seltsingu jaoks omandatud vara ja tehtud panused lähevad

seltsinglaste ühisomandisse. VÕS § 589 lg 1 on dispositiivne norm ning seltsinglased võivad

ka ühisvara soetamise kokkuleppel välistada (vt Riigikohtu 14.12.2011 otsust tsiviilasjas nr 3-

2-1-128-11, p 20). Seega saab ringkonnakohtu hinnangul järeldada, et kui sellist ühisvara

soetamist välistavat kokkulepet ei ole sõlmitud, moodustub panustest ja seltsingu jaoks

omandatud varast seltsinglaste ühisvara VÕS § 589 lg 1 alusel.

2-19-20572

24. Pooled on erimeelt, kuidas asjas üle kuulatud tunnistajate ütluseid hinnata ja kas nende

ütlustega on tõendatud poolte vahel ühise vara välistamise kokkuleppe sõlmimine. Maakohus

leidis tunnistajate Q, Z ja F ütlusi hinnates, et pooltel seltsinguvara ei moodustunud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu maakohtu otsuse põhjendustest, milliste tunnistajate ütluste

pinnalt on maakohus sellisele järeldusele jõudnud. Selliselt on maakohus rikkunud kohtuotsuse

põhjendamise kohustust (TsMS § 442 lg 8). Ringkonnakohus leiab, et nimetatud tunnistajate

ütlustest ei saa järeldada hagejate ja kostjate vahel ühise vara välistamise kokkuleppe sõlmimist.

Tunnistaja Q ütluste kohaselt oli maja ehitamine Y jaoks endale ja poja lastele maja ehitamine.

Tunnistaja sõnul „Muud juttu seal ei olnud. Y teeb maja valmis ja tema võiks enne surma selles

majas elada. Siis vanade pool ja C pool jääb C käsutusse.“ (II kd tl 116-118). Tunnistaja Z

ütluste kohaselt oli kokkulepe, et hagejad ja kostjad ehitavad maja ühiselt valmis ja hagejad

saavad seal elada kuni elu lõpuni. Seejärel on kostjatel võimalus teha majaga, mida heaks

arvavad. Tunnistaja Z ütluste kohaselt „Suurematest töödest, suuremad üldehituslikud tööd

lahendas vanaisa ära. Laias laastus mäletan enamusi nüansse, kus nad rahaliselt osalesid. Me

räägime kindlasti sadadest tuhandetest kroonidest. Selle põhjal, mida mina tean, ma ei oskaks

seda nimetada kingituseks.“ Tunnistaja sõnul „Ma tean, et ühiselt seda tehti, oli ühine eesmärk

ja keegi ei pea kellelegi maksma./…/ Eesmärk oli see, et kaks leibkonda saavad ühiselt sellesse

majja sisse kolida ja selles majas elada.“ (II kd tl 120-121). Tunnistaja F ütluste kohaselt sai ta

aru, et hagejad sai võimaluse seal majas elada ning pidid toetama siseviimistlustöödega. Kostjad

ei pidanud tunnistaja F ütluste kohaselt rahas midagi täiendavalt hagejatele tasuma ning pärast

hagejate surma jääb majaosa kostjatele või nende lastele. Tunnistaja sõnul „Oli vaid kaks

kokkulepet, mõlemad pooled panustavad ühiselt ja vanemad saavad majas elada kuni oma

elupäevade lõpuni.“ (II kd tl 123-124). Ringkonnakohtu hinnangul nähtub tunnistajate ütlustest,

et pooled tegid ühiselt panuseid ühise eesmärgi saavutamise nimel, milleks oli ühise eluaseme

ehitamine kostjatele kuuluvale kinnisasjale ja hagejatel ühes majaosas elu lõpuni elamise

võimaldamine. Tunnistajate ütlustest ei nähtu, et pooled oleksid selgelt väljendanud tahet

välistada tehtud panustest ühisvara moodustumine. Ringkonnakohus nõustub kostjatega, et

seltsinguvara moodustumist välistav kokkuleppe ei pea olema siiski üksnes sõnaselgelt esile

toodud, vaid see võib tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 68 lg 3 kohaselt väljenduda ka teos,

millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg. Samas ei saa tunnistajate ütlustest ja

esile toodud asjaoludest teha järeldust ka selle kohta, et pooled oleksid kaudsete

tahteavaldustega soovinud kaasa tuua õigusliku tagajärjena tehtud panustest ühisvara

moodustumata jätmise. Asjaolu, et pooled leppisid kokku, et kinnisasi jääb kostjate omandisse

ja hagejad saavad seda üksnes kasutada, ei viita sellele, et pooled oleksid ühisvara

moodustumise välistanud. Poolte panused saavad moodustuda ka VÕS § 581 lg 1 kohaselt

igasugusest ühise eesmärgi edendamisest, sealhulgas vara võõrandamisest seltsingule, vara

seltsingu kasutusse andmisest või seltsingule teenuse osutamisest. Riigikohus on selgitanud, et

seltsingulepingu sätete kohaldamist ei välista see, kui ese kuulub asjaõiguslikult seltsinglaste

kaasomandisse või ühe poole ainuomandisse. Seltsingulepingu sisu võib olla ka eseme

kasutamine seltsingu tarbeks ehk üksnes n-ö majanduslikus mõttes ühisvarana (vt Riigikohtu

03.12.2014 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 17; 14.12.2011 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-128-

11, p 20). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa ka hagejate elamisõigusest järeldada, et sellega olid

pooled hagejate tehtud rahaliste ja töiste panuste ühisvara hulka lugemise välistanud.

Ringkonnakohtu hinnangul saab hagejatele antud elamisõigust käsitleda kostjate poolt tehtud

panusena kostjatele kuuluva kinnisasja kasutamise võimaldamises (vt Riigikohtu 29.04.2020

otsust tsiviilasjas nr 2-18-255, p 14), mitte aga et sellega oleks sisuliselt tasaarvestatud hagejate

poolt tehtud rahalisi panuseid. Samuti ei saa tunnistajate Z ja F ütlustest selle kohta, et kostjad

ei pidanud hagejatele midagi maksma, järeldada seda, et tehtud panustest ühisvara

moodustumise välistamises oleks kokku lepitud. Ringkonnakohtu hinnangul viitavad

tunnistajate sellekohased ütlused üksnes poolte vahelisele kokkuleppele, et kui tehtud panused

2-19-20572

on rahaliselt ebavõrdsed, siis pooled teineteise vastu rahalisi nõudeid ei esita. Eeltoodust

tulenevalt on ebaõige maakohtu järeldus, et seltsinguvara antud juhul ei moodustunud ja

hagejate tehtud panuste näol oli sisuliselt tegemist kostjatele tehtud kinkega.

25. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu vaheotsuse eeltoodud põhjusel, ei pea

ringkonnakohus vajalikuks käsitleda apellatsioonkaebuse ülejäänud väited.

26. Kuna apellatsioonkaebus rahuldatakse ja maakohtu vaheotsus tühistatakse ning saadetakse

maakohtule asja läbivaatamiseks, tuleb menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 3 II lause alusel

jätta maakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. Samuti ei määra sellisel juhul

ringkonnakohus kindlaks apellatsiooniastme menetluskulusid.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vallo Kariler

Kaija Kaijanen

Maris Kuurberg