3-21-60/183 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

30.11.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-60

Haldusasi

Linus Capital OÜ, EV ja OÜ TedreMaja kaebus

Tallinna Linnavalitsuse 21.12.2020 korralduse nr 1399

tühistamiseks ja Tallinna linna kohustamiseks algatada

detailplaneering nr DP044670

Menetlusosalised

ringkonnakohtus

Kaebaja Linus Capital OÜ, nõustaja AS

Kaebaja EV, nõustaja AS

Kaebaja OÜ TedreMaja, esindaja v.adv Kaarel Berg

Vastustaja Tallinna linn, esindajad EV, TP ja nõustaja

OK

Kolmas isik Eesti Vabariik (Maa-ameti kaudu), esindaja

AS

Kolmandad isikud KV, JR, AK, AN, RAN, MR, ES,

HM

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 31.03.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Linus Capital OÜ ja EV apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 31.10.2022

RESOLUTSIOON

1. Jätta Linus Capital OÜ ja EV apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Tallinna Halduskohtu 31.03.2022 otsuse resolutsioon muutmata, kuid täiendada

halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.

3. Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.12.2022, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

3-21-60

2(16)

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215

lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada taotlus Riigikohtule. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Nugise tn 19 ja Lemmiku tn 50 kinnistute omanikud esitasid 22.08.2019 Tallinna

Linnaplaneerimise Ametile (TLPA) taotluse algatada detailplaneering (DP). TLPA registreeris

selle taotluse Rännaku pst 32 DP (DP037400) menetlusdokumendina. DP algatamise taotluse

kohaselt kavandatakse Tallinnas Nõmme linnaosas Lemmiku tn 44 ja 50, Nugise tn 19 ning

Rännaku pst 30, 30a ja 32 kinnistutele 34 pereelamukrunti suurusega 1235–2879 m², kuus

transpordimaa krunti suurusega 382,4–6421 m², ühtlasi taotletakse määrata ehitusõigus 34 kuni

kahekorruselise elamu ehitamiseks. DP algatamise taotlus sisaldas Tallinna üldplaneeringu

(ÜP) muutmise ettepanekut. Lemmiku tn 50 kinnistu (reg nr 20228801; katastritunnus

78404:408:0169; pindala 11 670 m²; sihtotstarve maatulundusmaa) omanik on Linus Capital

OÜ. EVle ja OÜ-le TedreMaja kuulub vastavalt 24376/93282 ja 15284/93282 mõttelist osa

Nugise tn 19 kinnistust (reg nr 2698701; katastritunnus 78404:408:9091; pindala 93 282 m²;

sihtotstarve maatulundusmaa). Teised Nugise tn 19 kinnistu kaasomanikud on füüsilised isikud.

Lemmiku tn 44, Rännaku pst 30 ja 30a kinnistute omanik on Eesti Vabariik. Rännaku pst 32

kinnistu kaasomanikud on füüsilised isikud.

2. EV esitas DP algatamise taotluse uuesti 09.12.2019, mis registreeriti Rännaku pst 30, 30a,

32, Lemmiku tn 44, 50 ja Nugise tn 19 kinnistute DP (DP044670) menetluse juurde.

3. Tallinna Linnavalitsus keeldus 21.12.2020 korraldusega nr 1399 DP044670

algatamisest. Tallinna ÜP kohaselt jääb DP ala metsade, parkide ja looduslike haljasalade alale,

mis on puhkeotstarbelised ning mõeldud avalikuks kasutamiseks. Tallinna Linnavolikogu

04.05.2017 otsusega nr 47 vastu võetud Nõmme linnaosa ÜP kohaselt on maa-ala määratud

rohealaks. ÜP eesmärk on suunata Nõmme linnaosa arengut selliselt, et siin säiliks ka edaspidi

metsalinna miljöö. Metsad, pargid, haljasalad ja Pääsküla raba on tähtis osa linnaosa väärtustest,

mida tuleb üldistes huvides maksimaalselt säilitada. Osaliselt jääb taotletav ala Pääsküla raba

kaitsealasse ning osaliselt Pääsküla raba kohaliku kaitse all olevast territooriumist välja, kuid

on looduslikult orgaaniline osa suuremast Pääsküla raba tervikkeskkonnast. Pääsküla raba

keskkonna maksimaalne säilitamine on suure kaaluga avalik huvi. Pääsküla raba näol on

tegemist linnakeskkonnas hästi säilinud tervikliku ja kõrge loodusväärtusega rohevõrgustiku

tuumikalaga, mille kahjustamist ja pindala vähendamist tuleb vältida ning kuhu pole linnaruumi

ja keskkonna seisukohalt mõistlik hoonestust lubada. Maa-ala paikneb rabaäärses liigniiskes

madalsoos ning võimalik ehitustegevus mõjutaks negatiivselt Pääsküla raba laiemalt.

Ajaloolistele aedlinnadele tüüpilise rohevööndi säilitamine on avalikes huvides. DP koostamise

algatamisettepaneku esitajatel ei saa olla õigustatud ootust, et taotluse esitamisel nõustub

kohalik omavalitsus (KOV) ÜP-kohase ala sihtotstarbe muutmisega elamumaaks ning

kinnistutele pereelamute püstitamisega. KOV pädevuses on kohaliku elu küsimuste, sh

territoriaalplaneerimise korraldamine. DP koostamine on ressursimahukas ning soovitud

eesmärgil perspektiivitu.

4. Linus Capital OÜ, EV ja OÜ TedreMaja esitasid 11.01.2021 Tallinna Halduskohtule

kaebuse (terviktekst 26.05.2021, täpsustused 21.07.2021), mille kohus võttis menetlusse

3-21-60

3(16)

järgmistes nõuetes: tühistada Tallinna Linnavalitsuse 21.12.2020 korraldus, kohustada Tallinna

linna algatama DP nr DP044670 kohtu tuvastatud asjaoludel 15 päeva jooksul alates

kohtulahendi jõustumisest ning kohustada Tallinna linna registreerima kaebajate 22.08.2019

DP algatamise taotlus DP nr DP044670 menetluse juurde.

1)

Vastustaja on DP algatamisest keeldumisel jätnud olulised asjaolud välja selgitamata.

Kaalutud ei ole kaebajate põhjendatud huvi määrata kindlaks Lemmiku tn 44 ja 50, Nugise tn

19 ning Rännaku pst 30, 30a ja 32 kinnistute maakasutus- ja ehitustingimused hoonestuse

rajamiseks. Vaidlustatud haldusakti põhjendused on puudulikud ega võimalda kaebajatel

efektiivselt kaebeõigust teostada. Kuna vastustaja tugines kaalutlusotsuse tegemisel

määratlemata õigusmõistele Nõmme metsalinna miljöö, mis eksperdiarvamuse järgi on

urbanistlik ilming, pidi vastustaja põhjendama, miks ei ole kaebajate planeeringu visioon

kooskõlas piirkonnas väljakujunenud hoonestamisviiside ja -mahtudega.

2)

Tallinna ÜP ei ole enam ajakohane, ÜP-d on korduvalt (vähemalt 48 korral) muudetud

ning Mustamäe, Pirita, Haabersti ja Lasnamäe linnaosades on see kehtivuse kaotanud. Tallinna

ÜP-s sätestatud maakasutuse juhtfunktsioon ei saa olla asjaõigusseaduse (AÕS) § 141 lg 1

kohaseks seadusjärgseks kitsenduseks, mis välistaks maakasutuse juhtfunktsiooni muutmise

pereelamute alaks. Tallinna Ringkonnakohtu 21.06.2021 otsuses asjas nr 3-20-852 (p 16) on

tuvastatud, et Tallinna ÜP-ga ei ole Nugise tn 19 kinnistule kitsendusi seatud. Vastustaja ei ole

DP-ga hõlmatud kinnistute omanikega sõlminud kokkuleppeid kinnistute majandamisest

loobumiseks. Eraomandis olevat kinnistut puudutavas planeerimismenetluses tuleb arvestada

eelkõige kinnistu omaniku erahuvidega.

3)

Kinnistutel ei asu avalikult kasutatavaid parke ega ühtegi matkarada, puhkekohta või

muud puhke- ja spordirajatist. Tallinna ÜP raames ei tehtud ühtegi keskkonnaalast, maastikulist

või rekreatiivset alusuuringut, mis kinnitaks Nugise tn 19 jt kinnistute ökoloogilist ja

puhkeotstarbelist väärtust ning võinuks olla aluseks selle ala maakasutuse juhtfunktsiooni

määramisel. Kaebajate tellitud keskkonnaalastest uuringutest nähtuvalt puudub kinnistutel

ökoloogiline väärtus. Lemmiku tn 50 ja Nugise tn 19 kinnistud jäeti Pääsküla raba kaitse alla

võtmisel kaitseala piiridest välja. Puuduvad uuringud, mille põhjal saaks väita, et kinnistute

hoonestamine põhjustaks keskkonnale tõenäoliselt olulist kahju. Seega ei ole põhjendatud

keelduda DP algatamisest ettevaatusprintsiibist lähtudes. Kinnistute hoonestamiseks on välja

töötatud keskkonnaseisundi säilitamiseks sobilikud meetmed, mida Keskkonnaamet on

pidanud piisavaks.

4)

Tallinna Linnavolikogu 24.01.2002 otsusega nr 27 kehtestatud Rännaku pst ja Auto tn

vahelise maa-ala DP-ga loeti Nugise tn 19 kinnistul asuv puistu väheväärtuslikuks ning nähti

ette selle kinnistu edelaosasse kolmekorruselise hoone ehitamine; muus osas jäeti vastustaja ja

arendaja kokkuleppel kinnistu maakasutus- ja ehitustingimused määramata, et tegeleda selle

küsimusega pärast Pääsküla prügila sulgemist.

5)

Vastustaja pole põhjendanud, miks ei ole linnaehituslikust, valglinnastumise vältimise ja

tervikliku linnaruumi aspektist lähtuvalt otstarbekas hoonestada Lemmiku tn 50 jt kinnistuid

piirkonda sobituvate pereelamutega.

6)

Vastustaja on korduvalt lubanud metsamaa kõlvikutega kinnistutel arendustegevust.

Kaebajaid koheldakse sarnaste kinnistute omanikega võrreldes erinevalt.

7)

Nugise tn 19 jt kinnistute maakasutuse sihtotstarbe muutmisega ei kaasne KOV-ile ühtegi

negatiivset tagajärge. Kinnistud asuvad tiheasustusalal, kus elavad isikud ei saa eeldada, et

nende elukeskkond ei muutu.

8)

TLPA planeeringute komisjoni 20.11.2012, 21.05.2019 ja 10.09.2019 otsused ei ole DP

algatamise küsimuses siduvad ning ei välista DP algatamise taotluste osas teistsuguse otsuse

3-21-60

4(16)

tegemist. TLPA 26.09.2019 kiri, millega otsustati, et Lemmiku tn 50 ja Nugise tn 19 kinnistute

omanike 22.08.2019 taotlus DP algatamiseks ei vasta Tallinna Linnavalitsuse 31.10.2012

määrusele nr 52 „Detailplaneeringu algatamisettepaneku vorm ning detailplaneeringu

koostamise nõuded“ ning on vastuolus Tallinna ja Nõmme ÜP-dega, on õigusvastane. Kui

taotlust poleks saanud menetleda, oleks vastustaja pidanud selle esitajatele tagastama, mitte

registreerima Rännaku pst 32 kinnistut puudutava menetluse (DP037400) juurde. Määruse nr

52 andmise aluseks olnud volitusnorm (planeerimisseaduse varasema redaktsiooni § 10 lg 5)

on ära langenud. 22.08.2019 taotlust ei ole lahendatud.

5. Tallinna linn vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

1) KOV-i ülesandeks on tagada planeeringu koostamisel avalike huvide ja väärtuste ning

huvitatud isikute huvide tasakaalustatud arvestamine, mis on planeeringu kehtestamise eeldus.

DP sisulise lahenduse otstarbekuse ja miljöösse sobivuse üle otsustab kaalutlusõiguse alusel

KOV. Lisaks planeeritava kinnisasja omaniku erahuvidele tuleb planeerimisel arvesse võtta

avalikke huve, puudutatud isikute huve ning erinevaid väärtusi, sh kehtiva ÜP põhimõtteid, ja

leida nende pinnalt tasakaalustatud lahendus.

2) Tallinna ÜP-ga on Rännaku pst 30, 30a ja 32, Lemmiku tn 44 ja 50 ning Nugise tn 19

kinnistute alale määratud maakasutuse juhtotstarve „metsad, pargid ja looduslikud haljasalad“.

Tallinna ÜP järgi tähendab see puhkeotstarbelisi alasid, mis on mõeldud avalikuks

kasutamiseks. Tallinna ÜP kohaselt tuleb linna maastikud ja haljasalad liita haljasühendustega

kogu linna hõlmavaks süsteemiks. Ka Nõmme linnaosa ÜP-ga on kõnealune ala määratud

rohealaks. Ökoloogilised koridorid aitavad tagada bioloogilist mitmekesisust ning võimaldavad

taime- ja loomaliikide rännet linnas. Kuigi selle juhtotstarbega alad on üldjuhul mõeldud

avalikuks kasutuseks, saab eraomandis kinnistuid avalikult kasutada juhul, kui omanik sellega

nõustub. ÜP-ga ei määrata eraomandis olevat kinnisasja avalikuks kasutamiseks. Kõnealusele

alale jäävad kinnistud on kas üldkasutatava maa sihtotstarbega või maatulundusmaad.

Looduslik keskkond ei pea tingimata olema avalikus puhkeotstarbelises kasutuses.

Looduskeskkonna arvelt linnaruumi suurendamine ei ole igas olukorras õigustatud – selleks on

ÜP-des nähtud ette perspektiivsed alad linnaruumi suurendamiseks.

3) Kaebajad ei ole välja toonud ülekaalukat vajadust muuta ÜP-d. DP algatamise ettepaneku

juurde esitatud uuring või visiooni kirjeldus ei põhjenda, miks on vajalik muuta ÜP-s määratud

juhtotstarvet. Enne DP taotluse esitamist toimunud menetlused ei anna alust muuta vaidlusaluse

ala juhtotstarvet. Vaidlusalune ala oli määratletud metsamaa ja rohealana juba enne seda, kui

kaebajad omandasid sellel alal kinnistud. Ühestki õigusaktist ei tulene alust hoonestada see ala.

Planeerimismenetlus toimub avalike huvide kaitseks. KOV ei ole kohustatud oma territooriumi

planeerimisel lähtuma kinnisasja omaniku soovist muuta kinnisasja senist maakasutust ja

ehitusõigust (Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-8-02). Kinnisasja omanikul ja teistel

planeeringulahendusest huvitatud isikutel on õigus nõuda, et planeeringu koostamist korraldav

KOV arvestaks nende huvidega, kuid nad ei või eeldada, et nende erahuvi kaalub igal juhul üles

kolmanda isiku erahuvi või planeerimisdiskretsiooni omava kohaliku omavalitsuse seisukohad

(Riigikohtu otsus asjas nr 3-3-1-15-01).

4) Asjaolu, et ÜP-d on muudetud või see kehtib nüüdseks olulisemalt väiksemas osas kui selle

kehtestamise ajal, ei tähenda, et ÜP-st kui õigusaktist tulenevad tingimused enam ei kehtiks või

et neist on võimalik lihtsamini kõrvale kalduda. ÜP-de ja DP-de kaudu kujundab KOV oma

ruumilise arengu põhimõtteid ning seab säästva ja tasakaalustatud arengu tingimusi, mis on

aluseks ka maakasutusele ja ehitustegevusele. Igas planeerimismenetluses toimub eraldi

kaalumine, mida ei saa mõjutada haldusorgani varasemalt tehtud otsused teistes menetlustes.

3-21-60

5(16)

5) TLPA komisjoni otsused on haldusorgani sisesed otsused. Komisjonides arutatakse

menetlusega seonduvaid asjaolusid ning kujundatakse ameti seisukoht. Komisjonide otsused ei

ole vaidlustatavad.

6) 22.08.2019 DP taotlust ei ole jäetud menetlemata, vaid see on lahendatud Rännaku pst 30,

30a, 32, Lemmiku tn 44, 50 ja Nugise tn 19 kinnistute DP algatamata jätmise menetluse raames.

Kõnealune taotlus ei vastanud DP taotluse nõuetele, nagu TLPA 26.09.2019 kirjas nr 3-2/2537-

4 on märgitud. Kuivõrd Tallinna planeeringute registris ei olnud võimalik alustada uut DP

menetlust ilma vormikohase algatamisettepanekuta ning lähtudes alade osalisest kattuvusest,

registreeriti 22.08.2019 kiri Rännaku pst 32 kinnistu DP algatamisettepaneku materjalide

juurde. TLPA 26.09.2019 kirjas viidatud Tallinna linna ehitusmäärus ja Tallinna Linnavalitsuse

31.10.2012 määrus nr 52 olid taotluse esitamisel kehtivad õigusaktid, millest tulenesid nõuded

DP algatamisettepanekule.

7) Olukorras, kus DP menetlust ei algatatud, puudus ka vajadus anda eelhinnang ja kaaluda

keskkonnamõju strateegilist hindamist (KSH) planeerimisseaduse (PlanS) § 142 lg 6 alusel.

6. Kolmandad isikud ei esitanud kaebuse kohta oma seisukohta.

7. Tallinna Halduskohus jättis 31.03.2022 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda.

1)

Vastustaja on DP algatamisest keeldunud PlanS § 128 lg 2 p-de 1 ja 3 alusel. DP

algatamisest keeldumise peamine põhjus on asjaolu, et planeeringuala asub Pääsküla rabas ja

taotletav maakasutuse sihtotstarbe muutus ei vasta Tallinna ÜP ega vaidlustatud otsuse

tegemise ajal koostamisel olnud Nõmme linnaosa ÜP-s (kehtestatud Tallinna Linnavolikogu

23.09.2021 otsusega nr 106) nendele aladele ette nähtud juht- ja maakasutusotstarbele, milleks

on metsade, parkide ja looduslike haljasalade maad. Vastustaja on vaidlustatud korralduses

avaliku huvina välja toonud vajaduse kaitsta Pääsküla raba ja seal asuvat metsa kui terviklikku

ja väärtuslikku looduslikku keskkonda ja rohevõrgustiku tuumikala. Kõnealune maa-ala asub

rabaäärses liigniiskes madalsoos ning võimalik ehitustegevus mõjutaks ilmselgelt negatiivselt

ka Pääsküla raba laiemalt. Piirkonna rohealana säilitamine vastab pikaajalise ruumilise arengu

ja säästva arengu põhimõtetele ning Nõmme linnaosa üldise metsalinna miljöö säilitamise

eesmärgile. Maakasutuse määramisel ei saa lähtuda üksnes eraomanike majanduslikest

huvidest, kuivõrd selliselt väheneks linnakeskkonna väärtus linnaelanike jaoks.

2)

DP sisuliste lahenduste otstarbekuse ja miljöösse sobivuse üle on kaalutlusõiguse alusel

ainupädev otsustama KOV. Kohus ei saa sekkuda sisulistesse planeerimisotsustesse, kui nende

langetamisel ei ole tehtud ilmselgeid kaalutlus- või menetlusvigu. Praegusel juhul ei ole DP

algatamisest keeldumisel selliseid vigu tehtud. Vastustaja on põhjendanud, miks ta on

eelistanud avalikke huve kaebajate erahuvidele.

3)

Sõltumata sellest, et mõisteid „roheala“ ja „rohevõrgustik“ Tallinna ÜP kehtestamise ajal

seadustes ei kasutatud, kannab maakasutuse sihtotstarve „metsad, pargid, looduslikud

haljasalad“ sisuliselt samu põhieesmärke ja on olnud sarnase põhjendusega omandiõiguse

(maakasutusõiguse) kitsenduste seadmise aluseks. Kinnistuid omandades pidid kaebajad

mõistma, et kinnistute kasutamisele on seatud ÜP-ga piirangud. Maakasutusõiguse määratlus

ei välista kaebajatel oma kinnistute majandusliku otstarbega kasutust (nt metsa õiguspärane

majandamine ja rekreatsiooniotstarbeliste väikeehitiste püstitamine). Seega ei saa kaebajad

väita, et neil ei ole võimalik maad selle määratud sihtotstarbel eraomanikuna oma huvides

kasutada.

4)

Kaebajate

viidatud

ÜP-d

muutvad

DP-d,

millega

on

lubatud

metsamaa

maakasutusfunktsiooni muutmist või arendustegevust metsamaa kõlvikutega kinnistutel, on

vastu võetud väga pika aja jooksul (umbes 20 aastat), mis näitab, et sellised otsused on küllaltki

3-21-60

6(16)

harvad. Vaid kolm neist otsustest on tehtud pärast 2010. aastat. Sedavõrd väikest hulka erandeid

ei saa Tallinna suuruses linnas pidada piisavaks, et kaebajatel võinuks tekkida õigustatud ootus

ÜP-d muutva DP algatamiseks.

5)

Kaebajate vaidlustatud menetlustoimingud ei ole iseseisvalt vaidlustatavad. Asjaolu, et

TLPA komisjonide otsustele on viidatud vaidlustatud korralduse lisades, ei tähenda seda, et

need looks iseseisvalt kaebajatele õigusi või kohustusi või oleksid olnud vastustajale otsuse

langetamisel siduvad.

6)

Põhjendatud ei ole kaebajate väide, et vastustaja on jätnud lahendamata Nugise tn 19 ja

Lemmiku tn 50 kinnistute omanike 22.08.2019 esitatud DP algatamise taotluse. Vastustaja on

selgitanud oma 26.09.2019 kirjas, et ta liitis vastava taotluse Tallinna planeeringute registris

varasemalt esitatud Rännaku pst 32 kinnistu detailplaneeringu algatamisettepaneku materjalide

juurde menetluses DP037400. Vaidlustatud korralduses on käsitletud nii Nugise tn 19 kui ka

Lemmiku tn 50 kinnistute omanike taotlust koos Rääma 32 kinnistu omaniku taotlusega. Nugise

tn 19 ja Lemmiku tn 50 omanike 22.08.2019 taotlus hõlmab ka Rännaku pst 32 ala ja seega

oleks nende eraldi käsitlemine olnud vastuolus haldusmenetluse ratsionaalsuse ja

eesmärgipärasuse põhimõttega.

7)

PlanS § 142 lg 6 ei näe ette eelhinnangu andmist DP algatamisettepaneku puhul, mille

alusel DP menetlust ei algatata. Vastustaja keeldus DP algatamisest mitte looduskaitselistel

põhjustel, vaid lähtudes avalikest huvidest, mis seisnevad eelkõige linna elukeskkonna

kvaliteedi hoidmises.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. Linus Capital OÜ ja EV paluvad apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja uue

otsusega kaebus rahuldada.

1)

Kohus jättis välja selgitamata, kas Tallinna Linnavalitsusel oli pädevus otsustada DP

algatamise küsimust või oleks pidanud selle otsuse tegema Tallinna Linnavolikogu. Kohaliku

omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 30 lg 1 p-s 4 sätestatud volitusnorm kohaldus ainult

õigusele määrata kindlaks haldusorgani siseselt isikud, kes tegutsevad haldusmenetluses

haldusorgani nimel. Kuna haldusmenetluse seadus (HMS) § 8 lg 2 ei anna Tallinna

Linnavolikogule õigust volitada Tallinna Linnavalitsust vastu võtma ÜP-d muutva DP

algatamata jätmise korraldust, on vaidlustatud korraldus tühine. Alternatiivselt on alust

tuvastada Tallinna linna ehitusmääruse § 12 lg 7 tühisus alates 21.12.2020.

2)

Kaebajad esitasid halduskohtule taotlused Keskkonnaameti kaasamiseks ja ametilt

eelhinnangu küsimiseks ning ekspertiisi tegemiseks. Kohus jättis taotlused põhjendamatult

rahuldamata. Seega jäid asja lahendamiseks olulised asjaolud välja selgitamata.

3)

Kohus on jätnud mitmed kaebajate esitatud tõendid ja väited hindamata ning

aktsepteerinud vastustaja paljasõnalisi väiteid. Kohtu hindamisruum hõlmab ka vaidlustatud

korralduses kasutatud määratlemata õigusmõiste Nõmme metsalinna miljöö sisustamist. Kohus

jättis arvestamata kaebajate esitatud eksperdiarvamuses esitatud väite, et Nõmme metsalinna

miljöö puhul on tegemist urbanistliku ilminguga, mis on ajas muutuv. Seega ei ole

linnakeskkonnas võimalik täielikult kaitsta olemasoleva miljöö muutumatuna püsimist.

Vaidlusalusel alal ei ole metsalinna miljöö kaitstav, kuna asjassepuutuvatel kinnistutel asuv

puistu ei ole arvatud kaitsemetsaks või kaitstavaks pargiks ning puuduvad tõendid selle kohta,

et kaebajad ja vastustaja oleks sõlminud metsamajandamist välistavad kokkulepped.

4)

Ebaõige on vastustaja väide, et kaebajad ei ole ÜP muutmise vajadust põhjendanud.

Tallinna ÜP on vananenud, seda on korduvalt muudetud ning selle kehtestamisel jäeti

3-21-60

7(16)

asjaomaste kinnistute omanike seisukoht maakasutuse juhtfunktsiooni määramise küsimuses

välja selgitamata. Pärast ÜP kehtestamist on tekkinud ülekaalukas ja õiguspärane erahuvi

kinnistute hoonestamiseks. Metsamaa kõlviku muutmiseks puuduvad piirangud, kuna kogu

Lemmiku tn 50 kinnistu ja suurem osa Nugise tn 19 kinnistust on keskkonnaregistris arvel

perspektiivse Pääsküla turbamaardla osana. Ala hoonestamisega säilitatakse kuni 70%

kõrghaljastusest ning eskiislahenduse realiseerimisega ei kaasne negatiivset keskkonnamõju.

DP eskiisi järgi kavandatakse 30% maa-alast jätta hoonestamata. Elamuarenduse võimalikkust

kinnitab mh asjaolu, et Tallinna Linnavolikogu 24.01.2002 otsusega nr 27 kehtestatud Rännaku

pst 30 (osaliselt praegune Nugise tn 19) DP nägi ette 18 elamukrundi moodustamise. Kohus ei

lahendanud kohtuotsusega poolte vahelist erimeelsust küsimuses, kas vastustaja jättis kinnistute

omanike huvid kaalumata.

5)

Kõnealustele kinnistutele maakasutus- ja ehitustingimuste määramine ei saa olla

vastuolus Tallinna ÜP-ga, kuna sellega ei ole neid tingimusi määratud. Kuivõrd jõustunud

kohtuotsusega asjas nr 3-20-852 on tuvastatud, et Tallinna ÜP-st ei tulene Nugise tn 19

kinnistule (ega järelikult ka teistele asjassepuutuvatele kinnistutele) ühtegi piirangut, on kohus

ebaõigesti leidnud, et kaebajad on nõustunud Tallinna ÜP-st tulenevate piirangutega.

Arvestades, et kaebajad on taotlenud ÜP-d muutva DP algatamist, ei ole PlanS § 128 lg 2 p 1

kohaldatav.

6)

Vastustaja seisukohal, et Nugise tn 19 jt kinnistutele on lubatud püstitada ainult sotsiaalse

suunitlusega seonduvaid ehitisi, puudub seaduslik alus (PS § 3). Selline nõue riivab kaebajate

õigust heale haldusele (PS § 14), ei kaitse kaebajaid vastustaja omavoli eest (PS § 13) ning on

eraomanikke liialt koormav (PS § 32 lg 2 I lause). Erakinnistul tuleb arvestada eelkõige

eraomaniku huvidega. Kuigi kohtuistungil märkis halduskohus, et üksnes sotsiaalse

suunitlusega hoonestuse kavandamine erakinnistutele ei pruugi olla proportsionaalne, on kohus

otsuses leidnud, et piirang on proportsionaalne. Puudub haldusleping, mille alusel oleks

kaebajad andnud oma kinnistud avalikku kasutusse. Kaebajaid ei ole ka vabastatud maamaksu

tasumise kohustusest.

7)

Kohus ei ole arvestanud asjaoluga, et kuna Lemmiku tn 44 ning Rännaku pst 30 ja 30a

kinnistud on jäetud riigiomandisse maareservina, kahjustab ÜP-d muutva DP algatamata

jätmine Eesti Vabariigi õigusi, seades põhjendamatu piirangu kinnistute võõrandamiseks

parimal viisil, mis kaalub üles vastustaja soovi säilitada olemasolev miljöö.

8)

Vaidlusalusele alale kommunikatsioonide väljaehitamiseks on antud ehitusload ning

vastustaja on saanud enda omandisse EV ehitatud Kärbi, Mägra ja Nugise tänavad, milleks

tehtud kulutuste hüvitamist soovivad kaebajad ÜP-d muutva DP algatamise kaudu.

9)

Ebaõige on vastustaja väide, et ühestki planeeringust ei tulene vaidlusalusele alale

ehitusõigust. Selline õigus tuleneb Tallinna Linnavolikogu 24.01.2002 otsusega nr 27

kehtestatud Rännaku pst ja Auto tn vahelise maa-ala DP-st, millega nähti ette Nugise tn 19

kinnistu edelaossa 5700 m² suuruse krundi moodustamine (sihtotstarve 80% ühiskondlike

ehitiste maa ja 20% elamumaa) ja sellele 500 m² ehitusaluse pindalaga kolmekorruselise hoone

ehitamine ning nähti ette Mägra tänava ehitus koos kommunikatsioonide rajamisega. Nimetatud

tänavate vaheline ala on Tallinna ÜP järgi juhtfunktsiooniga „metsad, pargid, looduslikud

haljasalad“. Kohus jättis tähelepanuta kõik kaebajate väited, mis kinnitavad ala

hoonestusõigust.

10) Tuginedes PS § 53 I lauses sätestatud kohustusele säästa elu- ja looduskeskkonda, pidi

vastustaja näitama ära, et kavandatava hoonestuse ehitamisega kaasnev keskkonnakahju on

oluline. Asjassepuutuvad kinnistud jäeti Pääsküla raba kaitse alla võtmisel kaitstava ala

piiridest välja. Mitte üheski planeeringus ei ole kõnealust ala määratletud rohevõrgustiku

3-21-60

8(16)

tuumikalana. Harju maakonnaplaneeringu 2030+ (Harju MP) järgi on Rännaku pst 30, 30a, 32

ja Lemmiku tn 44 ning Nugise tn 19 kinnistu põhjapoolne osa määratletud linnalise asustuse

alana ning Lemmiku tn 50 ja Nugise tn 19 lõunapoolne osa turbamaardlana. Kaebajatele jääb

arusaamatuks, miks DP algatamisettepanekus toodud lahendus, mis näeb ette läbi Nugise tn 19

kinnistu kuni 50 m laiuse rohekoridori ja kuni 3 ha roheala moodustamise ning kinnistute piiril

põhja-lõuna suunas kõrghaljastuse säilitamise, ei täida sidusa roheala püsimise eesmärki,

arvestades seejuures, et planeeringualast lõuna, põhja ja ida suunas puuduvad avalikult

kasutatavad pargid või rohealad, kuna maa-ala on hoonestatud pereelamutega. Kaebajad on

esitanud tõendid, mis kinnitavad, et asjassepuutuvatel kinnistutel puuduvad kaitsealused

objektid. Muinsuskaitse- ja miljööalade ekspert LV on Rännaku pst 32 hoonestamist

puudutavas eksperdiarvamuses leidnud, et miljööliselt ei ole üksikute haljastatud tänavalõikude

vaheldumine hoonestatud aladega kuidagi põhjendatud, toimides pigem miljööväärtust

vähendavalt. Nõmme äärealade teadlik hoonestamine (koos kõrghaljastuse säilitamisega) on

eksperdi arvates üks väheseid võimalusi täiendavate elamumaade kasutusele võtuks nii, et

Nõmme säilib metsalinnana.

11) Vastustaja on otsuse tegemisel lähtunud lubamatutest kaalutlustest ja jätnud olulised

asjaolud tähelepanuta. Menetlus- ja motiveerimisvead tekitavad kahtluse kaalutlusotsuse

sisulises õiguspärasuses. Kohus pole neid kahtlusi kõrvaldanud. Kohus pole ka hinnanud

kaebajate väiteid kinnistute hoonestamisega kaasneva positiivse mõju kohta.

12) Nugise tn 19 ja Lemmiku tn 50 kinnistute omanikke on koheldud ebavõrdselt võrreldes

metsamaa ostnud arendajatega, kellel on võimaldatud oma kinnistu otstarvet muuta.

13) Riik on Maa-ameti peadirektori 18.01.2019 käskkirjaga andnud Tallinna linna

munitsipaalomandisse Lemmiku tn 48, 50a ja Tirdi tn 10 a maaüksused üldpindalaga ca 54 ha,

sihtotstarbega üldkasutatav maa, mis on ette nähtud avalikult kasutatava spordiplatsi ja

terviseraja maana, mistõttu puudub igasugune vajadus määrata lisaks munitsipaalomandis

olevale rohealale ka Nugise tn 19 jt kinnistud avalikult kasutatavaks puhkeotstarbeliseks alaks.

14) Halduskohtu seisukoht, et TLPA planeeringute komisjonide 20.11.2012, 21.05.2019,

10.09.2019 otsused ei ole vaidlustatavad, on vastuolus Riigikohtu praktikaga. Kaebajatel on

õigus nõuda DP algatamata jätmisele eelneva menetluse õiguspärasuse kontrollimist.

Vastustaja on segamini ajanud kaks DP algatamise taotlust (DP044670 ja DP037400). Kuna

TLPA planeeringute komisjon ei vaadanud läbi kaebajate esitatud ÜP-d muutva DP algatamise

taotlust, ei ole kõnealused komisjonide otsused selle taotluse puhul asjakohased. 22.08.2019

esitatud DP algatamise taotlus vastas nõuetele ning seda oleks saanud eraldi menetleda.

Vastustaja viivitas 22.08.2019 taotluse lahendamisega õigusvastaselt ning selle taotluse

lahendamata jätnud. Vaidlustatud korralduse vastuvõtmisel ei ole seda taotlust arvesse võetud.

Halduskohus ei ole 22.08.2019 taotlust puudutavate väidete osas seisukohta võtnud.

9. Tallinna linn vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata.

1)

Tallinna Linnavalitsuse 21.12.2020 korralduse nr 1399 on andnud selleks pädev

haldusorgan. Korralduses on viidatud KOKS § 30 lg 1 p-le 4 (volitusnorm) ja korralduse

tegemise hetkel kehtinud Tallinna linna ehitusmääruse redaktsiooni § 12 lg-le 7. Tallinna

Linnavolikogu on volitanud linnavalitsust põhjendatud juhtudel keelduma DP koostamise

algatamisest, kui kavandatav on vastuolus piirkonnas väljakujunenud linnaehitusliku miljööga,

ÜP-ga või ei arvesta ruumilise arenguga kaasneva majandusliku, sotsiaalse ja kultuurilise

keskkonna ning looduskeskkonna pikaajalisi suundumusi ja vajadusi.

3-21-60

9(16)

2)

KOV-il on planeerimisotsuste tegemisel laiaulatuslik autonoomia. Halduskohus ei saa

kaalutlusõiguse alusel toimuvasse haldusmenetlusse sekkuda ja asuda haldusorgani eest

otsustama kaalutlusõiguse ja otstarbekuse küsimusi. Kohus saab lahendatavate küsimuste

piiridest tulenevalt (HKMS § 158 lg 3) kontrollida üksnes seda, kas vastustaja on pidanud kinni

kaalutlusõiguse kasutamise reeglitest (kas erinevaid huve on kaalutud), kas otsus on piisavalt

põhjendatud ning kas menetlusosalistele on olnud tagatud nende menetlusõiguste kasutamine,

mis neile on seadusega ette nähtud. Kaebajad nõuavad kohtult sisuliselt KOV eest

kaalutlusõiguse teostamist.

3)

DP eesmärk on eelkõige ÜP elluviimine ja planeeringualale ruumilise terviklahenduse

loomine (PlanS § 124 lg 2). ÜP eesmärk on kogu linna territooriumi või selle osa ruumilise

arengu põhimõtete ja suundumuste määratlemine (PlanS § 74 lg 1). ÜP peegeldab laiemat

avalikku kokkulepet ja arengu põhimõtteid. DP peab looma planeeringualale ruumilise

terviklahenduse sellest, kuidas ala tulevikus parimal võimalikul viisil kasutama peaks.

Seejuures tuleb järgida PlanS 2. peatükis sätestatud põhimõtteid. Planeerimismenetlus ei ole

ainult eraomaniku huvisid järgiv, vaid tegemist on avalikku kokkulepet peegeldava

menetlusega. Planeerimisalase tegevuse korraldaja peab tasakaalustama erinevaid huve,

sealhulgas avalikke huve ja väärtusi, kaaluma neid vastavalt planeerimise põhimõtetele ja

planeeringu eesmärkidele ning lõimima need planeeringulahendusse. ÜP-d muutva DP on

seadusandja näinud ette eesmärgil võimaldada teatavaid kõrvalekaldeid ÜP kohasest

lahendusest. Selline võimalus ei anna kinnistu omanikule subjektiivset õigust nõuda ÜP

muutmist. Isikul on õigus esitada avaldus ÜP muutmiseks ning KOV-il on sellest keeldumisel

täiendav põhjendamiskohustus. DP algatamine ei saa olla tingimuslik ega seotud isiku tehtud

kulutustega. Ükski teine planeeringumenetlus ega muu tingimus ei anna automaatset alust

haldusmenetluses esitatud taotluste rahuldamiseks.

10. Kolmandad isikud apellatsioonkaebusele oma seisukohti ei esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Vaidlust ei ole selle üle, et DP algatamise taotluste esitamise ajal oli Lemmiku tn 50, Nugise

tn 19 (osa endisest Rännaku pst 30 kinnistust) ja Rännaku pst 32 kinnistute sihtotstarbeks

maatulundusmaa. Maa tagastamise toimikutest (kaebuse lisad 58, 59 ja 60) nähtub, et sama

maakasutuse sihtotstarve oli nendele kinnistutele määratud juba maade tagastamise ajal.

Maatulundusmaa on põllumajandussaaduste tootmiseks või metsakasvatuseks kasutatav maa ja

maa, millel on põllu- või metsamajanduslik potentsiaal (maakatastriseaduse (MaaKatS) § 181

lg 9). DP algatamisega soovisid kaebajad kinnistute jagamist väiksemateks kruntideks ja neile

elamute ehitamiseks ehitusõiguse andmist, mis eeldas kinnistute sihtotstarbe muutmist. DP

koostamise kohustuse korral määrab KOV katastriüksuse sihtotstarbe kehtestatud DP alusel

(MaaKatS § 18 lg 1 p 2).

12. PlanS § 124 lg 2 esimese lause järgi on DP eesmärk eelkõige ÜP elluviimine ja

planeeringualale ruumilise terviklahenduse loomine. Põhjendatud vajaduse korral võib DP

sisaldada kehtestatud ÜP põhilahenduste muutmise ettepanekut (PlanS § 142 lg 1 esimene

lause). Tallinna Linnavolikogu 11.01.2001 määrusega nr 3 kehtestatud Tallinna ÜP kohaselt

jääb asjassepuutuv ala metsade, parkide ja looduslike haljasalade juhtotstarbega alale. Enne DP

taotluse esitamist vastu võetud ja hiljem kehtestatud Nõmme ÜP järgi on kõnealuse maa-ala

juhtotstarbeks määratud roheala. Järelikult ei kavandatud ka Nõmme uue ÜP-ga ala juhtotstarbe

muutmist. Seega eeldas alale elamumaa ja transpordimaa sihtotstarvete määramine ÜP-ga

määratud maakasutuse juhtotstarbe ulatuslikku muutmist, mis tähendab ÜP põhilahenduse

3-21-60

10(16)

muutmist (PlanS § 142 lg 1 p 1). Puudub vaidlus, et 09.12.2019 DP algatamise taotlus sisaldas

sellist ettepanekut.

13. 21.12.2020 korralduse nr 1399 (kaebuse lisad 9 ja 10 (põhjendused)), millega keelduti DP

algatamisest, on võtnud vastu Tallinna Linnavalitsus, kellel apellantide arvates puudus pädevus

otsustada ÜP muutmise ettepanekut sisaldava DP algatamise taotluse üle.

PlanS § 124 lg 10 ja § 128 lg 1 järgi algatab DP ja korraldab selle koostamist KOV üksus.

KOKS § 22 lg 2 sätestab, et õigusaktiga KOV, KOV üksuse või KOV organi pädevusse antud

küsimused otsustab omavalitsusüksuse nimel volikogu, kes võib nende küsimuste lahendamise

volitada valla- või linnavalitsusele või volikogu poolt määratud osavalla või linnaosa

esinduskogule, ametiasutusele, asutuse struktuuriüksusele või ametnikule. Tallinna

Linnavolikogu 06.09.2012 määruse nr 12 „Tallinna linna ehitusmäärus“ (03.02.2019–

30.06.2021 kehtinud redaktsioon) § 11 lg 2 järgi on DP koostamise algatamine antud

linnavalitsuse pädevusse. Ka DP algatamisest keeldumise otsustab linnavalitsus (ehitusmääruse

§ 12 lg 7).

PlanS § 128 lg 2 p 1 kohaselt ei algatata DP-d muu hulgas juhul, kui selle algatamine on

ilmselgelt vastuolus ÜP-ga. PlanS § 128 lg 3 järgi ei kohaldata PlanS § 128 lg 2 p-i 1 ÜP-d

muutva DP puhul. PlanS § 142 lg 1 sätestab, et DP võib põhjendatud vajaduse korral sisaldada

kehtestatud ÜP põhilahenduse muutmise ettepanekut. PlanS § 142 lg 2 esimese lause järgi

kohaldatakse ÜP põhilahenduse muutmise ettepanekut sisaldava DP koostamisele ÜP

koostamisele ettenähtud menetlust (arvestades seejuures nimetatud paragrahvis sätestatud

erisusi, vt § 142 lg 2 II lause ja lg-d 3–8). KOKS § 22 lg 1 p‑dest 31 ja 32 ning PlanS § 77

lg‑st 1 tulenevalt kuulub ÜP, sh senist ÜP-d muutva planeeringu algatamine, vastuvõtmine ja

kehtestamine KOV üksuse volikogu ainupädevusse (Riigikohtu 18.10.2016 otsus asjas nr 3-3-

1-31-16, p 22). Ringkonnakohus on varasemalt leidnud, et ka ÜP-d muutva DP algatamisest

keeldumise peab otsustama KOV volikogu (Tallinna Ringkonnakohtu 14.11.2019 otsus nr 3-

19-475, p 13). Ringkonnakohus ei jää siinses asjas samale seisukohale. PlanS eristab ÜP

koostamist (§ 74 lg 8) ja algatamist (§ 77 lg 1). PlanS § 142 lg-st 2 ei tulene, et ka ÜP muutmise

ettepanekut sisaldava DP algatamise otsustamisel tuleks kohaldada ÜP menetlust, vaid selles

sättes räägitakse sellist ettepanekut sisaldava DP koostamisest. Praegusel juhul on tegemist DP

algatamise otsustamisega, mitte aga ÜP muutmise algatamisega. DP võib üksnes sisaldada ÜP

põhilahenduse muutmise ettepanekut (PlanS § 142 lg 1). Kui DP sisaldab ettepanekut muuta

ÜP-d, siis ÜP-sse muudatuse tegemine tuleb eraldi otsustada ja ÜP-sse sisse viia (PlanS § 142

lg 8). Ringkonnakohtu hinnangul ei tule ehitusmääruse § 11 lg-t 2 ja § 12 lg-t 7 tõlgendada

selliselt, et need kohalduvad vaid nendes olukordades, kus algatatakse DP, mis ei sisalda ÜP

muutmise ettepanekut. ÜP-d muutva DP saab vastavalt PlanS § 77 lg-le 1 algatada üksnes

volikogu, kui linnavalitsus ei ole keelduvat otsust teinud. Volikogu saab alati algatada ÜP

muutmise menetluse omal algatusel või taotluse alusel. Seega ei ole volikogult võetud ära õigust

otsustada ÜP muudatuse algatamise üle.

14. Üld- ja detailplaneeringute kaudu kujundab KOV valla või linna ruumilise arengu

põhimõtteid ning seab säästva ja tasakaalustatud arengu tingimusi, mis on aluseks ka

maakasutusele ja ehitustegevusele. Nimetatud tegevuses on KOV-il ulatuslik kaalutlusruum.

Kaalutlemisel peab KOV arvestama nii avalikke huve, mis väljenduvad muu hulgas MP-des ja

valla ÜP-des, kui ka taotleja põhjendatud huve (Riigikohtu 27.01.2010 otsus nr 3-3-1-79-09, p

13). Kuivõrd DP koostamisel vaadeldakse vaid väikest osa ÜP-ga hõlmatud alast, ei ole selle

menetlemisel võimalik samaväärselt arvesse võtta kogu linna või valla territooriumil valitsevat

olukorda. Seetõttu peaks DP-ga ÜP muutmine jääma erandlikuks võimaluseks, mis tagab

paindlikuma reageerimisvõimaluse muutuvatele oludele ja vajadustele. ÜP muutmiseks

põhjendatud vajaduse äratundmisel on haldusorganil lai kaalutlusruum. Sellise otsuse kohtulik

3-21-60

11(16)

kontroll on piiratud, kuivõrd kohus ei saa hinnata planeerimisotsuste otstarbekust. Isikud, kelle

õigusi ja vabadusi planeeringud riivavad, on oma õiguste kohtulikul kaitsmisel õigustatud

nõudma eelkõige õiguslike hüvede õiglase kaalumise kontrollimist (Riigikohtu 19.04.2007

otsus nr 3-3-1-12-07, p 11). KOV peab põhjalikult kaaluma ja motiveerima DP-lahenduse ja

ÜP-ga kehtestatud sihtotstarbe muutmise vajalikkust. Ka eraõiguslikust isikust maaomanik või

arendaja peab maa kasutamist kavandades arvestama kehtestatud ÜP-ga ning sellega, et ÜP-d

mõjuva põhjuseta muuta ei saa (Riigikohtu 15.01.2009 otsus nr 3-3-1-87-08, p 22).

15. Planeeringuga määratakse seaduses sätestatud juhtudel maakasutus- ja ehitustingimused

(PlanS § 3). PlanS § 75 lg 1 p 18 järgi on ÜP ülesandena nimetatud muu hulgas planeeringuala

üldiste kasutus- ja ehitustingimuste, sealhulgas projekteerimistingimuste andmise aluseks

olevate tingimuste, maakasutuse juhtotstarbe, maksimaalse ehitusmahu, hoonestuse

kõrguspiirangu ja haljastusnõuete määramine. Ka kuni 31.12.2002 kehtinud planeerimis- ja

ehitusseaduse (PES) § 8 lg 4 p 5 järgi oli ÜP üheks ülesandeks maa- ja veealade üldiste

kasutamis- ja ehitustingimuste kehtestamine. Tallinna Ringkonnakohus on oma varasemates

lahendites leidnud, et Tallinna ÜP-ga ei määratletud (maa)kasutus- ja ehitustingimusi, vaid see

oli aluseks nende täpsemale määramisele muude dokumentidega (29.05.2020 määrus nr 3-20-

852, p 14; 19.06.2019 otsus nr 3-18-835; 25.02.2019 otsus nr 3-17-2721, p 17). Maakasutuse

juhtotstarvet (PES järgi juhtfunktsiooni) ei saa PlanS § 75 lg 1 p 18 ja PES § 8 lg 4 p-de 5 ja 6

sõnastust arvestades pidada ala kasutus- ja ehitustingimuseks. Seega asjaolu, et Tallinna ÜP-ga

pole määratud maakasutus- ja ehitustingimusi, ei tähenda, et kaebajate taotletav DP lahendus ei

saa olla vastuolus Tallinna ÜP-ga. Maakasutuse juhtotstarve annab kogu määratud piirkonnale

edaspidise maakasutuse põhisuunad (PlanS § 6 p 9, § 75 lg 1 p 18). ÜP-järgne maakasutuse

juhtotstarve võimaldab ka mõningaid kõrvalekaldeid ÜP-ga sätestatud maakasutusest eeldusel,

et juhtotstarbele vastav kasutus on valdav (PlanS § 75 lg 4) ja see ei mõjuta oluliselt planeeringu

põhilahendust. Planeeringu põhilahenduseks on planeeringu oluline osa, mis tagab

planeeringuga kavandatu elluviimisel lahenduse tervikliku toimimise (PlanS § 6 p 14;

Riigikohtu 12.03.2015 otsus nr 3-3-1-71-14, p 11). Roheline võrgustik on Tallinna ÜP oluline

osa ja seda tuleb ÜP alusel säilitada (vt Tallinna ÜP seletuskiri, p 8). DP taotlusega kavandatava

kasutusotstarbe määramisel ei vastaks DP ala valdav kasutus enam Tallinna ÜP-le.

16. DP algatamisest keeldumisel on viidatud PlanS § 128 lg 2 p-dele 1 ja 3. PlanS § 128 lg 2 p

1 ei ole ÜP muutmise ettepanekut sisaldava DP algatamise taotluse puhul asjakohane (PlanS

§ 128 lg 3). PlanS § 128 lg 2 p 3 järgi võib KOV üksus keelduda DP algatamisest, kui selleks

on muu ülekaalukal avalikul huvil põhinev põhjus. Tallinna linna ehitusmääruse § 12 lg-s 7 on

toodud mitteammendav loetelu põhjustest, mis võivad olla DP koostamise algatamisest

keeldumise aluseks. Vaidlustatud korralduses on viidatud selle sätte p-dele 1, 3 ja 6, s.o DP

algatamisest on keeldutud põhjusel, et kavandatav on vastuolus piirkonnas väljakujunenud

linnaehitusliku miljööga ja ÜP-ga ning ei arvesta ruumilise arenguga kaasneva majandusliku,

sotsiaalse ja kultuurilise keskkonna ning looduskeskkonna pikaajalisi suundumusi ja vajadusi.

17. Vaidlustatud korralduses on viidatud nii korralduse andmise ajal kehtinud Tallinna ÜP-le

kui ka korralduse andmise ajaks vastu võetud Nõmme ÜP-le. Kohtupraktika järgi on KOV-il

võimalik planeeringu kaalumisel võtta arvesse asjakohastes mittesiduvates dokumentides

väljendatud huve, sh koostamisel oleva kõrgema astme planeeringu eesmärke (Riigikohtu

08.08.2016 otsus nr 3-3-1-88-15, p 23). Tallinna ÜP kohaselt jäävad asjassepuutuvad kinnistud

metsade, parkide ja looduslike haljasalade juhtotstarbega (juhtfunktsiooniga) alale. ÜP

maakasutusplaani järgi on selle juhtotstarbega alade puhul tegemist avalikuks kasutamiseks

mõeldud puhkeotstarbeliste aladega, kuhu võib ehitada üksikuid väiksemaid spordi- või

puhkeehitisi. Nõmme ÜP järgi on asjassepuutuva ala juhtotstarve roheala. Nõmme ÜP

vastuvõtmise korralduse juurde lisatud seletuskirja (2017) p 4.11 kohaselt on nimetatud

juhtotstarbega maa olemasolevate ja perspektiivsete parkmetsade, metsaparkide, puistute ja

3-21-60

12(16)

valdavalt üldkasutatavate rohealade maa. Vaidlustatud korralduses on märgitud, et ÜP oluline

eesmärk on suunata Nõmme linnaosa arengut selliselt, et siin säiliks ka edaspidi metsalinna

miljöö; metsad, pargid, haljasalad ja Pääsküla raba on väga tähtis osa linnaosa väärtustest, mida

tuleb üldistes huvides maksimaalselt säilitada; piirkonna rohealana säilitamine vastab

pikaajalise ruumilise arengu ja säästva arengu põhimõtetele.

18. Seega on vastustaja välja toonud avaliku huvi Nõmmel olemasolevate rohealade, sh

Pääsküla raba, säilitamise vastu, mille kaudu tagatakse linnaosas sellele omase metsalinna

miljöö püsima jäämine. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et rohealade säilitamine

Nõmmel on väga kaalukas avalik huvi. Ka kohtupraktikas on leitud, et ÜP-s fikseeritud

keskkonnakaitselised ja muud valla säästva ning tasakaalustatud arengu kriteeriumid on

olulisteks asjaoludeks, mida vältimatult tuleb arvestada ÜP muutmise ettepaneku ja seeläbi ka

DP algatamise taotluse põhjendatuse hindamisel. (Riigikohtu 27.01.2010 otsus nr 3-3-1-79-09,

p 13). Nõmme ÜP KSH aruanne näeb ette, et rohevõrgustiku tuumalad peaksid jääma valdavalt

väljapoole intensiivse inimmõju piirkonda (p 4.7.1, lk 66). Pääsküla raba kuulub Harju MP järgi

oluliste rohevõrgustiku tuumikalade hulka. Elamuala ja Pääsküla raba vahele tuleb jätta

hoonestamata ala ehk kaitsetsoon ning uusarendused ei tohi laieneda raba alale (seletuskiri

(2017) Nõmme ÜP vastuvõtmise korralduse juurde, p 7.1.2). Tallinna ÜP ega Nõmme ÜP ei

näe asjassepuutuvate kinnistute maa-alal ette elamuarendust, vaid seavad tingimusi metsaala

säilimise ja rohevõrgustiku toimimise tagamiseks. Ka Tallinna Linnavolikogu 03.03.2005

määrusega kehtestatud Tallinna haljastuse arengukava, milles sätestatud põhimõtetest on

Nõmme ÜP koostamisel juhindutud, näeb rohelise võrgustiku toimimiseks ja väljaarendamiseks

vajalike meetmetena muu hulgas ette miljööväärtuslikes piirkondades olemasoleva

kõrghaljastuse säilitamise ning ehitusalade metsaaladele laienemise vältimise. Sellised

tingimused väljendavad vaieldamatult avalikku huvi (vt ka Riigikohtu 27.01.2010 otsus nr 3-3-

1-79-09, p 14).

19. Mõiste Nõmme metsalinna miljöö sisu on selgitatud Nõmme ÜP seletuskirjas. Metsalinn on

metsase iseloomuga ala, kus looduslikule metsakasvukohale omaseid puid on sellisel määral, et

need annavad välisruumile metsase ilme. Krundi metsapuudega (peamiselt mändidega) kaetud

ala võiks olla vähemalt 25% krundi pindalast (seletuskiri (2017) Nõmme ÜP vastuvõtmise

korralduse juurde, p 4). Asjaolu, et Nõmmele omase miljöö säilitamine oleks põhimõtteliselt

võimalik ka selliselt, et asjassepuutuvad kinnistud lubatakse hoonestada metsalinna põhimõtteid

järgides, ei tähenda, et vastustajal puudus alus jätta DP algatamata. Metsalinna miljööd

kujundavateks elementideks ei ole ainult teatud põhimõtete järgi hoonestatud elamukrundid,

vaid ka metsased alad ja muud haljasalad. Seega seisneb praegusel juhul avalik huvi eelkõige

linnasisese looduskeskkonna säilitamises. DP algatamise taotlusega hõlmatud kinnistud

piirnevad kohalikul tasandil kaitse alla võetud Pääsküla raba alaga, seejuures jääb osa

kaitsealusest alast nende kinnistute vahele. Asjaolu, et kaebajate kinnistud jäävad kaitseala

piiridest välja ning kaebajate tellimusel tehtud uuringute (taimestiku ja linnustiku inventuurid)

järgi puuduvad DP alal kaitstavad loodusobjektid, ei tähenda, et asjassepuutuvatel kinnistutel

puuduks kaitsmist vääriv looduskeskkond. Pääsküla raba kohaliku kaitse alla võtmise

ettepaneku käigus 2007. aastal koostatud T. Ploompuu ekspertarvamusest (kaebuse lisa 33) ei

tulene, et Lemmiku tn 50 ja Nugise tn 19 kinnistud jäeti kaitseala piiridest välja ala vähese

loodusliku väärtuse tõttu. Tallinna Linnavolikogu 03.10.2013 määruse nr 55 „Pääsküla raba

kohaliku kaitse alla võtmine“ eelnõu seletuskirjast (lk 2) nähtuvalt moodustati kaitseala tuumik

linnale kuuluvatest kinnistutest ja riigi omandis olevast maast ning eraomandis olevad kinnistud

jäeti kaitseala piiridest välja eraomanike eeldatava vastuseisu tõttu, mis võinuks kaitse alla

võtmise menetlust pikendada. Isegi kui Nugise tn 19 jt kinnistutel asuv puistu ei ole kõige

kõrgema väärtusklassiga ja liigirikas, on alal omaette väärtus ka looduslikuna säiliva

haljasalana. Ta kuulub Pääsküla raba tervikliku keskkonna juurde ja toimib ühtlasi kaitsealust

3-21-60

13(16)

ala elamualadest eraldava puhvrina. Ka juhul, kui kehtestataks kaebajate taotletav

planeeringulahendus, mis näeb ette vähemalt 30% ulatuses haljastuse säilitamise, ei täidaks see

ala enam funktsiooni, mis on sellele ette nähtud Tallinna ja Nõmme ÜP-des.

20. Ringkonnakohus ei nõustu apellantidega, et vaidlustatud haldusakt ei põhine ühelgi

alusuuringul. Kuna korralduses nr 1399 tuginetakse Nõmme ÜP põhimõtetele, saab arvestada

ka selle ÜP menetluses tehtud KSH tulemustega. Lisaks on Nõmme ÜP koostamisel muu hulgas

kasutatud teemaplaneeringu „Tallinna rohealad“ (koostamisel) materjale. Samuti on korralduse

andmisel arvestatud Pääsküla rabaga, mille kaitse alla võtmise menetluses koostati

eksperdiarvamus (kaebuse lisa 33). Kaebaja ei ole viidanud ühelegi õigusaktile, millest tuleneks

KOV-ile kohustus tellida eraisiku esitatud taotluse alusel DP algatamise üle otsustamiseks ise

DP ala puudutavaid uuringuid. Vastustaja ei ole jätnud kaebajate esitatud uuringuid

tähelepanuta, vaid on neile vastanud vaidlustatud korralduse lisa p-s 3.4.1.5. Kaebajate

tellimusel koostatud uuringud (kaebuse lisad 25, 26 ja 27) puudutavad vaid DP ala ning nendes

toodud järeldused ei saa piirata vastustaja kaalutlusruumi terve asustusüksuse ulatuses

rohealade määramisel. Vastustaja ei ole DP algatamisest keeldumist põhjendanud olulise

keskkonnakahju tekkimisega ning seega puudus ka vajadus anda hinnangut selle kohta, kas DP

lahenduse realiseerimisega kaasneks oluline keskkonnamõju ning kas kaebajate tellimusel

koostatud uuringutes toodud leevendusmeetmed on piisavad võimaliku keskkonnamõju

vähendamiseks.

21. Tallinna ÜP ptk-st 4.2 „Maa-alade üldised kasutustingimused“ ja maakasutusplaanist

tulenevalt on juhtotstarve „metsad, pargid ja looduslikud haljasalad“ defineeritud kui

puhkeotstarbelised alad, mis on mõeldud avalikuks kasutamiseks ning kuhu võib ehitada

väiksemaid spordi- või puhkeehitisi. ÜP-ga ei ole kaebajatele kuuluvaid kinnistuid määratud

avalikku kasutusse ning nende avalik ja puhkeotstarbeline kasutus on võimalik

keskkonnaseadustiku üldosa seaduse §-s 32 sätestatud tingimustel. Spordi- ja puhkeotstarbeliste

ehitiste püstitamiseks nendele kinnistutele on vaja kinnistute omanike nõusolekut. Selliste

rajatiste puudumine kaebajate kinnistutel aga ei tähenda, et puudub avalik huvi ala metsa või

loodusliku haljasalana säilitamise vastu.

22. Tallinna Ringkonnakohus leidis 21.06.2021 otsuses nr 3-20-852, et Tallinna ÜP-ga ei ole

seatud kaebajate kinnistutele kitsendusi PES § 30 lg 2 p 2 mõttes. Kaebajad märgivad õigesti,

et Tallinna ÜP-st tulenev maakasutuse juhtotstarve ei ole ka seaduslik kitsendus AÕS § 141

lg 1 mõttes. Tallinna ÜP-st ega Nõmme ÜP-st tulenev maakasutuse juhtotstarve ei välista

kaebajatel kinnistute sihtotstarbe järgset kasutamist. ÜP-st tulenev juhtotstarve seab kinnistutel

asuva metsa majandamisele küll teatavad piirid (lageraie tulemusel häviks mets), kuid sellest ei

saa tuletada õigust nõuda asjaomaste kinnistute sihtotstarbe muutmist ja neile ehitusõiguse

andmist.

23. Tallinna Linnavolikogu 11.02.1999 otsusega nr 14 Tallinna ÜP vastuvõtmise kohta nähti

ette avaliku väljapaneku korraldamine ning keskkonnaalase ekspertiisi tegemine. Nugise tn 19

jt kinnistute omanikel oli võimalik avaliku väljapaneku käigus oma seisukohti avaldada.

Kuivõrd asjassepuutuvad kinnistud olid juba kaetud metsaga ning ÜP nägi ette metsa

säilitamise, ilma et senist maakasutust oleks PES mõttes kitsendatud, ei saa põhjendatuks pidada

apellantide väidet, et kõnealustel kinnistutel oleks tulnud teha spetsiaalseid keskkonnaalaseid

vms uuringuid ja nende omanikud oleks tulnud kaasata Tallinna ÜP menetlusse teiste isikutega

võrreldes intensiivsemalt.

24. Kuna Rännaku pst 30 ja 30a kinnistute omanik on Eesti Vabariik, ei saa kaebajate

subjektiivseid õigusi riivata see, et nende kinnistute sihtotstarbeks on määratud üldkasutatav

maa. Vaidlus selle üle väljuks ka kaebuse piiridest.

3-21-60

14(16)

25. Kaebajate arvates on Rännaku pst ja Auto tn vahelise maa-ala DP-ga (DP004410) nähtud

Nugise tn 19 kinnistule ehitusõigus. Kaebajate väide tugineb nimetatud DP põhijoonisele, mille

tehniliste näitajate tabeli kohaselt nähti ette Nugise tn 19 kinnistu edelaossa (positsioon 19)

5700 m² suuruse krundi moodustamine sihtotstarbega 80% ühiskondlike ehitiste maa ja 20%

elamumaa ning kavandati 500 m² ehitusaluse pindalaga kolmekorruselise hoone ehitamine.

Samas on joonise järgi nähtud ette sellel alal puistu säilitamine. Seega on tehnilised näitajad

vastuolus joonisel näidatuga. Kõnealuse DP seletuskirja (p 7, lk 4) kohaselt jäeti planeeritava

ala kõige lõunapoolsem osa (krunt 19) metsamaaks, looduslikuks ekraaniks elamumaa ja

prügimäe vahele. Ühtlasi on seletuskirjas märgitud, et taimestik kinnistu idapoolses osas ja

(lõunapoolse) nõlva all on väheväärtuslik, kuid säilib selle vee- ja mullakaitseline tähtsus, sest

ehitust kinnistu sellel osal pole ette nähtud (p 9, lk 8). Joonist ja seletuskirja koos vaadates on

ilmne, et põhijoonise tehniliste näitajate tabelis on krundi 19 puhul märgitud ekslikult ebaõiged

sihtotstarbed ja ehitusõigus. Seega ei ole kõnealuse DP-ga nähtud praegusele Nugise tn 19

kinnistule ehitusõigust. DP seletuskirjas (p 10, lk 9) on küll märgitud, et Pääsküla prügila

sanitaartsooni jäävad krundid võetakse kasutusele pärast 2002. aastat, kui prügila on suletud,

kuid seda ei saa pidada siduvaks lubaduseks, et pärast Pääsküla prügila sulgemist antakse

ehitusõigus Nugise tn 19 kinnistu hoonestamiseks. Ehitusõigus vastavale alale oleks saanud

tuleneda vaid kehtestatud DP-st. Asjaolu, et Rännaku pst ja Auto tn vahelise maa-ala DP-ga

rajati elamud alale, millel Tallinna ÜP kohaselt oli juhtotstarve „metsad, pargid, looduslikud

haljasalad“, ei saanud kaebajatele tekitada õigustatud ootust, et ehitusõigus antakse ka

kõrvalasuvate kinnistute hoonestamiseks.

26. Kaebajad on loetlenud metsamaa kõlvikuga kinnistuid ja kehtestatud DP-sid, mille puhul

vastustaja on võimaldanud varasema maakasutuse juhtotstarbe „metsad, pargid, looduslikud

haljasalad“ muutmist. Kaebajate arvates ei ole neid näiteid arvestades taotletud DP algatamisest

keeldumine kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega. Ringkonnakohus märgib, et Tallinna

territooriumi suurust arvestades on tegemist üksikute näidetega, mis jäävad enamasti

aastatetagusesse aega. Iga DP algatamise taotluse kohta tehakse eraldi otsus, sõltuvalt

konkreetse juhtumi asjaoludest. Näiteks asjassepuutuvate kinnistute läheduses asuva Rännaku

pst 28 krundi ja lähiala DP (DP013720), millele kaebajad on teiste seas viidanud, seletuskirjast

nähtub, et kõnealune ala oli juba Tallinna ÜP-ga määratud osaliselt (planeeritava lasteaia osas)

väikeelamute alaks ning Nõmme ÜP-ga kavandati ala olemasolevatele rohealadele määratavaks

üksikelamumaaks. Elamukruntide vahele jääva metsamaa kõlvikuga Kaldapealse tn 4 (endise

nimega Kalda tn 40a) kinnistul ei nähtu Tallinna planeeringute registrist uue DP algatamist

pärast samal alal 21.10.2009 otsusega DP (DP028890) algatamisest keeldumist. Seega ehkki

kinnistu jääb Nõmme ÜP järgi pereelamute alale, ei ole sellele seni antud ehitusõigust ja pole

teada, kas see ka uue DP taotluse esitamise korral üldse antakse, arvestades, et elamumaa

juhtotstarbe määramine ÜP-s ei tähenda, et igale vastaval alal asuvale kinnistule saab kindlasti

ehitada. KOV-il on ulatuslik kaalutlusõigus selles osas, milline juhtotstarve ühele või teisele

alale määrata ning sellest, et mõne kinnistute puhul on juhtotstarbe muutmist peetud

võimalikuks, ei saa teiste kinnistute omanikele tuleneda õigust nõuda oma kinnistutel ÜP-d

muutva DP algatamist ja kehtestamist. Arvestada tuleb sellegagi, et aja jooksul võivad muutuda

KOV eesmärgid oma territooriumi ruumilisel planeerimisel ning erinevatele huvidele antav

kaal. Haldusorganil on ka õigus korrigeerida oma varasemat võimalikku väärpraktikat.

27. Apellandid viitavad EV kulul välja ehitatud Kärbi, Mägra ja Nugise tänavatele, mis on

võetud munitsipaalomandisse, ning leiavad, et teede ehitamisele tehtud kulutused tuleks

kompenseerida DP algatamisega. PES §-s 47 sätestatud kohustuse ehitada välja DP-kohased

teed ja tehnovõrgud võis KOV täita ka arendajaga sõlmitud kokkuleppe kaudu. Seejuures sai

KOV kohustus väljaehitamine hüvitada tuleneda ainult PES § 47 alusel sõlmitud kokkuleppest

(Riigikohtu 06.12.2004 otsus nr 3-3-1-53-04, p 12). PES § 47 nägi ette teede väljaehitamise

3-21-60

15(16)

krundi piirini, s.o avalikult kasutatavate teede väljaehitamise, nagu tuleneb otseselt ka

01.01.2003 jõustunud ja kuni 30.06.2015 kehtinud ehitusseaduse § 13 ning kehtiva PlanS § 131

lg 1 sõnastusest. Tallinna linna ja EV vahel 07.12.2001 sõlmitud lepinguga nr 12 (kaebuse lisa

45) võttis EV arendajana kohustuse tagada pärast Rännaku pst ja Auto tn vahelise DP

kehtestamise otsuse jõustumist talle vajalike DP-kohaste juurdesõiduteede ja tehnovõrkude

väljaehitamise oma vahendite arvelt. Leping ei näe ette arendajale teede ja tehnovõrkude

rajamiseks tehtud kulutuste hüvitamist. Arendaja tegutseb teid ja tehnovõrke välja ehitades oma

ärihuvides, endale kuuluvate kinnistute väärtuse tõstmise eesmärgil, mitte avalikes huvides.

Seega on ekslik apellantide arvamus, et teede väljaehitamine tuleks EVle kompenseerida. Isegi

kui teede ja tehnovõrkude väljaehitamiseks tehtud kulutuste hüvitamise kohta oleks praegusel

juhul olemas õiguslik alus, ei saaks EV nõuda hüvitist vaidlusaluse DP algatamise näol.

28. Asjaolu, et Nugise tn 19 ja Lemmiku tn 50 kinnistud jäävad turbamaardla alale, nagu on

tähistatud ka Harju MP-s, ei välista kinnistute säilimist haljasalana, kuna see – erinevalt elamute

rajamisest – ei mõjuta maavara kättesaadavust. Ringkonnakohus märgib, et MP üldistusaste on

väga suur ning sellest, et ÜP-s näidatud rohevõrgustiku piirid ei kattu täpselt MP-s toodud

piiridega, ei ole põhjust järeldada ÜP vastuolu MP-ga.

29. Kaebuse tervikteksti p-s 4.9 on märgitud, et koos haldusaktiga vaidlustavad kaebajad

samadel motiividel TLPA (menetlus)toimingud: TLPA planeeringute läbivaatamise komisjoni

20.11.2012, 21.05.2019 ja 10.09.2019 otsused; TLPA 26.09.2019 kiri nr 3-2/2537-4;

Keskkonnaametilt DP algatamise taotlusele eelhinnangu küsimata jätmine; viivitus 22.08.2019

taotluse lahendamisel. Neid nõudeid ei ole kaebajad kaebuse tervikteksti taotluste hulgas

esitanud, mistõttu on võimalik kaebust tõlgendada selliselt, et nimetatud (menetlus)toimingute

õigusvastasust puudutavate väidetega soovivad kaebajad põhjendada tühistamis- ja

kohustamisnõudeid, mitte esitada eraldiseisvaid tuvastusnõudeid.

30. TLPA on oma 26.09.2019 kirjas nr 3-2/2537-4 (kaebuse lisa 3) märkinud, et 22.08.2019

esitatud DP algatamise taotlus ei vasta Tallinna linna ehitusmääruses ja Tallinna Linnavalitsuse

31.10.2012

määruses

nr

„Detailplaneeringu

algatamisettepaneku

vorm

ning

detailplaneeringu koostamise nõuded“ (määrus nr 52; kehtis kuni 08.11.2021) sätestatud

tingimustele. Vastustaja registreeris nimetatud taotluse Rännaku pst 32 kinnistu DP037400

algatamisettepaneku materjalide juurde, kuna 22.08.2019 taotlus hõlmas ka Rännaku pst 32

kinnistut. Tallinna planeeringute registrist nähtuvalt ei ole DP037400 menetluses tehtud DP

algatamise või algatamata jätmise otsust. Sellises olukorras on kaebajate õiguste kaitseks kõige

tõhusam esitada kohustamiskaebus, arvestades, et ka viivituse õigusvastasuse tuvastamisel

kehtib HKMS § 45 lg‑s 3 sätestatud menetlustoimingute eraldi vaidlustamise piirang

(Riigikohtu 30.11.2016 otsus nr 3-3-1-23-16, p 29). Seejuures on apellandid juba esitanud

haldusasjas 3-19-1796 halduskohtule nõude Tallinna linna kohustamiseks teha 22.08.2019 DP

algatamise taotluse kohta otsus DP algatamise või algatamata jätmise kohta. Selle

kohustamisnõude osas on kaebus jäetud Tallinna Halduskohtu 29.04.2020 määrusega

(jõustunud 15.05.2020) läbi vaatamata. Arvestades, et kõnealused taotlused puudutasid sama

ala ning neile oli lisatud sama eskiislahendus (Arhitekt 11 OÜ 2019. a töö – kaebuse lisa 21),

on kaebajad 21.12.2020 korraldusega sisuliselt saanud vastuse mõlemale taotlusele. Viivitus

22.08.2019 taotluse menetlemisel ei muuda vaidlustatud haldusakti õigusvastaseks ega anna

alust rahuldada praeguses asjas esitatud kohustamisnõudeid.

31. Vastustaja on vaidlustatud korralduse lisa p-s 1.15 viidanud TLPA planeeringute

läbivaatamise komisjoni 20.11.2012, 21.05.2019 ja 10.09.2019 otsustele (kaebuse lisad 34–36),

mis on tehtud Rännaku pst 32 DP menetluses ja milles kaaluti kõnealuse ala hoonestamist.

Halduskohus leidis õigesti, et tegemist on menetlustoimingutega, mis ei loo iseseisvalt

kaebajatele õigusi ja kohustusi. Ringkonnakohus märgib, et varasematele seisukohtadele

3-21-60

16(16)

viitamine näitab praegusel juhul vastustaja järjepidevust sama ala planeerimise üle otsustamisel.

Sellest ei saa järeldada, et vastustaja oleks olnud eksimuses selle osas, millist DP algatamise

taotlust ta lahendab.

32. PlanS ei näe ette eelhinnangu andmist DP algatamise otsustamisel. PlanS § 142 lg 6 näeb

ette eelhinnangu andmise KSH vajalikkuse kohta alles DP koostamise staadiumis. Seega ei

pidanud vastustaja enne DP algatamist küsima Keskkonnaametilt eelhinnangut.

33. Kokkuvõttes ei nähtu ringkonnakohtule, et kaebajate erahuvi oma kinnistute sihtotstarbe

muutmise ja hoonestamise vastu kaaluks selgelt üles olulise avaliku huvi roheala säilitamise

vastu, hoolimata sellest, et elamuarendusega DP alal kaasneks kaebajate väitel mitmeid

positiivseid mõjusid (maamaksu laekumise suurenemine, valglinnastumise vähendamine,

turvalisuse suurenemine jne). Vastustajal on ulatuslik kaalutlusruum oma territooriumi

planeerimisel ning praegusel juhul on piisavalt põhjendatud, miks ei ole elamuala laiendamine

konkreetse roheala arvel õigustatud.

34. Kuna 21.12.2020 DP algatamisest keeldumise otsus on õiguspärane, tuleb jätta rahuldamata

ka kohustamisnõue DP044670 algatamise uuesti otsustamiseks ja nõue registreerida 22.08.2019

taotlus DP044670 menetluse kui lõppenud menetluse koosseisu.

35. Eelneva põhjal jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus

jätab halduskohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid täiendab halduskohtu otsuse põhjendusi

vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele.

36. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja ega teised menetlusosalised ei

ole esitanud menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, jäävad menetluskulud

menetlusosaliste endi kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)