3-20-1323/23 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. november 2020, Tartu

Haldusasja number

3-20-1323

Haldusasi

X kaebus Narva linna kohustamiseks jätkama riikliku

järelevalve menetlust, mille raames teha Narva linn, A.

Puškini tn 13 korteriühistule kohustav ettekirjutus.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 20. jaanuari 2022. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Xe apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja – X,

Vastustaja – Narva linn,

esindaja Sergei Solodov

Kolmas isik – Narva linn, A. Puškini tn 13 korteriühistu

RESOLUTSIOON

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 20. jaanuari 2022. a

otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 30. detsember 2022.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja, A. Puškini tn 13-x, Narva linnas asuva korteriomandi ühisomanikuna, pöördus 25.

novembril 2019 Narva Linnavalitsuse poole avaldusega, milles märkis, et tema korteris olevad

vaheseinad (seinad, mis eraldavad korterit nr x korteritest nr x ja nr x) on avariiseisundis ja ta ei

ole saanud seetõttu kahe aasta jooksul korterit kasutada.

2. Narva linna esindaja käis kaebaja korteris vaatlusel ning seejärel vastas linn kaebajale 13. märtsi

2020. a kirjaga nr 1-12.2/12883-2; 1-12.2/2571-2 ning 5. mai 2020. a kirjaga nr 1-12.2/4117-2, et

haldusmenetlus on lõppenud, ohtu ei tuvastatud ning soovitas tellida korterelamu

ehituskonstruktsioonide auditi.

3. Pärast edutut vaidemenetlust esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse, mille lõplikuks

nõudeks jäi kohustada Narva linna jätkama riikliku järelevalve menetlust, mille raames teha A.

Puškini tn 13 korteriühistule kohustav ettekirjutus.

Kaebuse kohaselt ei ole kaebajal seoses kahe korteriomandi vahel oleva seina avariiseisundiga

võimalik enda omandis olevat korteriomandit kasutada, kuna ta kardab õnnetusjuhtumi toimumist.

Vahesein on hoone osa ning seega ei ole kaebajal õigust seda enda äranägemisel muuta või

kõrvaldada. Vastustaja peab alustama riikliku järelevalve menetluse ning tegema korteriühistule

asendustäitmise ja sunniraha seaduse alusel ettekirjutuse vajalike toimingute teostamiseks kahe

korteriomandi vahel asuva seina avariiseisundi kõrvaldamiseks.

4. Vastuses kaebusele palus Narva linn jätta kaebuse rahuldamata või alternatiivselt HKMS

§ 151 lg 2 p 1 ja § 121 lg 2 p-de 1, 2 ja 21 alusel läbi vaatamata.

Tulenevalt ehitusseadustiku (EhS) §-st 130 on kohaliku omavalitsuse roll riikliku järelevalve

teostamisel väga rangelt piiratud üksnes ehitamise ja kasutamise nõuete hindamisega. Antud juhul

ei tuvastatud kaebaja korteri ülevaatusel seinte lagunemise ohtu ega korrarikkumisi. Sellega on

vastustaja riikliku järelevalve menetluse läbi viinud.

Korterite nr x ja nr x ning nr x ja nr x mittekandvatel vaheseintel puudub krohv. Krohvi puudumine

seintel ei saa olla ohtlik ning ennatlik on kaebaja kahtlus, et seinad on ohtlikud korteris viibivatele

isikutele või tervele ehitisele.

Kõikide omanike kaasomandis olevate vaheseinte suhtes edasiste toimingute tegemine on kaebaja

ja korteriühistu pädevuses.

Kaebaja taotlus vastustaja 5. mai 2020. a vastuse osaliseks tühistamiseks ei ole asjakohane ega

kuulu rahuldamisele, kuna vastustaja taastas haldusmenetluse ja viis 1. juunil 2020 kohapeal läbi

menetlustoimingu. 5. mai ja 15. juuni 2020. a vastused ei ole haldusaktid, mille osas saaks esitada

tühistamisnõuet.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

5. Tartu Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata 20. jaanuari 2022. a otsusega. Ühtlasi keeldus

halduskohus lubamast täiendada kaebust 5. mai 2020. a vastuse tühistamise nõudega, kuna linna

vastus ei ole haldusakt ning kaebaja õiguste kaitseks on kohustamisnõue piisav. Samuti keeldus

kohus jätmast kaebust läbi vaatamata, sest ei esine ühtegi ilmselget HKMS § 121 lg-s 2 nimetatud

alust selleks.

6. Halduskohus selgitas, et EhS § 130 lg 2 p 5 järgi kontrollib kohaliku omavalitsuse üksus

riiklikku järelevalvet teostades muu hulgas ehitise kasutamise otstarbest tulenevalt selle

korrashoiu ja kasutamise nõuetele vastavust. EhS § 11 lg 1 kohaselt peab ehitis kogu oma

kasutusea vältel vastama selle kasutamise nõuetele ja olema olemasolu vältel ohutu. EhS läbivaks

põhimõtteks on, et ehitise hooldamise ja kasutamise eest vastustab ehitise omanik ning riigi või

kohaliku omavalitsuse sekkumine on minimaalne ja pigem erandlik.

7. Praegusel juhul on vastustaja kaebaja avalduse alusel riikliku järelevalve menetluse vastavalt

EhS § 130 lg 2 p-le 5 alustanud ning viinud selle raames läbi menetlustoiminguid. Kaebaja 19.

mai 2020. a vaidest ajendatuna teostas linnavalitsuse spetsialist 1. juunil 2020 kaebaja korteris uue

paikvaatluse. Samal päeval koostatud protokollis nr 185 on fikseeritud, et paikvaatluse käigus ei

avastatud seinte lagunemist ega väikeplokkide väljakukkumisi seintest.

8. Vastustaja kirjadest on selgelt järeldatav, et vastustaja jõudis kaebaja korteris teostatud

kontrollide käigus fikseeritu põhjal järeldusele, et vaheseintest ei lähtunud sellist ohtu avalikule

korrale, mille puhul oleks tulnud võtta avalikes huvides meetmeid selle tõrjumiseks. Vastustaja

järeldused ja otsus riikliku järelevalvemenetluse lõpetamise kohta sunnimeetmeid võtmata ei ole

õigusaktidega vastuolus. Kaebaja ei ole ka kohtumenetluses piisavalt tõendanud ega põhistanud

seda, et tema korteri ja teiste korterite vahel olevatest seintest lähtuva võimaliku ohu tõrjumine

oleks avalikes huvides.

Kaebajal on võimalik ka ilma korrakaitseorgani sekkumiseta enda õigusi realiseerida. Vastustaja

viitas kohtumenetluses asjakohaselt korteriomandi- ja korteriühistuseaduse (KrtS) §-le 37, mis

käsitleb kaasomandi säilitamiseks toimingute tegemist. Samuti on vastavalt asjaõigusseaduse § 72

lg-le 4 kaasomanikul õigus teha oma korteriomandi säilitamiseks vajalikke toiminguid teiste

kaasomanike nõusolekuta ja selline kaasomaniku õigus ei vaja eraldi tuvastamist. Seega on pigem

tegemist eraõigussuhtest võrsunud vaidlusega ning üldreeglist tulenevat erandit, mis tingiks

kohaliku omavalitsuse üksuse eraõigussuhtesse sekkumise vajaduse, ei esine.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

9. Kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb tühistada halduskohtu otsus ja teha uus

otsus, millega kaebus rahuldada.

Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja, et vastustaja teostatud visuaalne ülevaatus ei olnud piisavaks

vahendiks ohu olemasolu väljaselgitamiseks.

Halduskohus hindas valesti faktilisi asjaolusid, leides, et kaebajal on õiguste kaitseks muud

võimalused ning alahindas vastustaja poolt avalikes huvides ohu tõrjumise tähtsust.

Halduskohus ei selgitanud kaebajale, kuidas jaotatakse tõendamiskoormus. Kaebaja on esitanud

vastustajale oma põhjendatud kahtlused seina osas. Üksnes vaatlusega ei olnud võimalik õigesti

hinnata seina seisukorda, vaid tulnuks teha audit või saada eksperdi arvamus. Alusetu on selle

ülesande panemine just kaebajale, kuna just vastutaja pidi tuvastama, kas vahesein on ohtlik või

mitte.

10. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb Narva linn apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

see rahuldamata.

Vastustaja selgitab, et kaebaja ei ole esitanud tõendeid korteri seinte lagunemisest ega

väikeplokkide väljakukkumisest seintest. Jääb mulje, et kaebaja alustas korteri remonti ja mõned

ehitustegevused on tehtud omavoliliselt. Remondi ajal on tuvastatud mõned varjatud defektid ja

nüüd kaebaja soovib parandada neid korteriühistu arvelt vastustaja ettekirjutuse kaudu.

11. Korteriühistu A. Puškini tn 13 korteriühistu ei esitanud vastust apellatsioonkaebusele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohtu hinnangul halduskohtu otsusega on kaebus põhjendatult rahuldamata jäetud.

Halduskohus on põhjalikult selgitanud ehitise ohutusega seotud kohaliku omavalitsusüksuse

teostatava riikliku järelevalve piire, järelevalve suunatust ehituse ohutuse kontrollimisele avalikes

huvides ning korteriomanike kohustusi ehitise korrashoiul, samuti kaebaja eraõiguslikke

võimalusi oma õiguste kaitsmiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega,

järgib neid ning HKMS § 200 lg 4 alusel jätab põhjendused kordamata.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

13. Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja jätkuvalt, et tema korteri vaheseina ohutuse kontrollimine

on vastustaja ülesanne ning vastustaja ei olnud piisavalt põhjalik, leides et seina ei ole alust pidada

ohtlikuks.

Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.

14. Halduskohus selgitas, et ehitise hooldamise ja kasutamise eest vastustab ehitise omanik ning

riigi või kohaliku omavalitsuse sekkumine on minimaalne ja pigem erandlik. Nii näeb EhS § 19 lg

1 p 4 ette, et omanik peab tagama ehitise, ehitamise ja ehitise kasutamise vastavuse õigusaktidest

tulenevatele nõuetele, sealhulgas peab omanik tagama ehitise korrashoiu ja kasutamise ohutuse.

On selge, et ehitise korrashoiu ja ohutuse tagamise kohustus hõlmab ühtlasi kohustuse kontrollida

ehitise seisukorda ja selle ohutust. KrtS § 37 lg-s 1 on sätestatud korteriomaniku õigus teha

kaasomandi eseme säilitamiseks vajalikke toiminguid teiste korteriomanike ja korteriühistu

nõusolekuta ning nõuda korteriühistult vajalike kulutuste hüvitamist ning üksnes suuremate

ümberkorralduste tegemiseks on kehtestatud korteriomanike kokkuleppe nõue (KrtS § 38 lg 1).

Korrashoiu ja ohutuse tagamise kohustuse ega kaasomandi eseme säilitamiseks vajalike kulutuste

tegemise eeldusena ei ole seadusandja ette näinud, et kohalik omavalitsus oleks

järelevalvemenetluses tuvastanud ehitusliku puuduse. Seetõttu korterelamu kaasomandisse

kuuluvate osade korrashoiu ja ohutuse tagamise kohustuse täitmisel korteriomanike vahelised

suhted, samuti suhted korteriühistuga on eelkõige eraõiguslikud. Tavaolukorras ei puutu ehitise

korrashoiuks ja ohutuse tagamiseks tehtavad toimingud kohalikku omavalitsusse muidu, kui

üksnes ehitusteatise või ehitusloa menetluse kaudu. Ka kaebaja saab kõrvaldada tema hinnangul

seina ohtlikkust põhjustava asjaolu omal algatusel ega vaja selleks vastustaja ettekirjutust.

15. Ringkonnakohus mõistab EhS § 130 lg 2 p-i 2 ja KorS § 2 lg-eid 2 ja 3 ning EhS § 19 lg 1 p-i

4 koostoimes selliselt, et kohaliku omavalitsuse üksus riikliku järelevalve teostajana peab võtma

meetmeid ehitise ohutuse tagamiseks, kui ehitise omanik ei täida talle seadusega pandud kohustust

hoida ehitis korras ja tagada selle ohutus.

Riigikohus on samuti selgitanud1, et ehitis või ehitamine on ohutu, kui see ei põhjusta ohtu

inimesele, varale või keskkonnale (EhS § 8 teine lause). Ehitise ja ehitamise ohutust nõudvad

normid on avaliku õiguse normid, millest tulenevate õiguste kaitstus on avaliku korra osa (vt

korrakaitseseadus (KorS) § 4). Avalikku korda ähvardava ohu ennetamine, ohukahtluse korral ohu

väljaselgitamine, ohu tõrjumine ja korrarikkumise kõrvaldamine on esmajoones ohu või

ohukahtluse põhjustanud isiku ülesanne (KorS § 2 lg 2). Kui tema tegevus ei ole piisav või muul

põhjusel eesmärgipärane, tuleb sekkuda korrakaitseorganil (samas lg 3).

16. Praegusel juhul pöördus kaebaja vastustaja poole leides, et talle kuuluva korteri sein on ohtlik

ja see ei võimalda korterit kasutada. Seega väljendas kaebaja ohukahtlust (KorS § 5 lg 6) ja palus

vastustajal seda kahtlust kontrollida. Vaidlust ei ole, et vastustaja ametnik kahel korral käis kaebaja

korteris kohapeal, viis läbi vaatluse, kuid ohtu ei tuvastanud.

13. märtsi 2020. a vastuses selgitas vastustaja, et ehitise korrashoid on omaniku ülesanne ja seina

olukorra selgitamiseks võib olla mõistlik tellida ehitise audit.

15. juuni 2020. a vastuses selgitas vastustaja täpsemalt, et vaidlusalustel mittekandvatel seintel

puudub krohv, seinad on müüritud väikeplokkidest ja väikeplokkide tükkidest. Vaatlus ei näidanud

seinte lagunemist ega väikeplokkide eraldumist seinast. Puudub seinte varisemise oht.

17. Seega on vastustaja kontrollinud kaebaja tõstatatud ohukahtlust ning leidnud, et oht puudub.

Sellega on vastustaja täitnud talle seadusega pandud riikliku järelevalve kohustuse. Kaebajal

puudub subjektiivne õigus nõuda, et vastustaja lisaks ohu puudumise tuvastamisele asuks

korraldama kaebaja korteris remondi lõpetamiseks vajalike tööde planeerimist ja tegemist ning

reguleerima seina korrastamise kulude jaotamist kaebaja, teiste sama maja korteriomanike ja/või

korteriühistu vahel. Sellist kohustust ei ole seadusandja kohaliku omavalitsuse üksusele pannud.

18. Riigikohus on selgitanud2 isiku subjektiivse õiguse ulatuse kohta riikliku järelevalvega

seonduvalt, et isikul puudub subjektiivne õigus nõuda järelevalvemenetluse algatamist või

konkreetse meetme rakendamist kolmanda isiku suhtes, kui pädevus- ja volitusnorm näevad

järelevalveorganile ette kaalutlusõiguse nii järelevalvemenetluse algatamiseks kui ka

järelevalvemeetme rakendamiseks. Selleks et kontrollida, kas järelevalveorgani tegevuses esines

kaalutlusviga, tuleb kohtul tuvastada, kas õigusnormi, mis sätestab kaalutlusõiguse, faktiline

koosseis on täidetud. Kui selle õigusnormi faktiline koosseis on täitmata, ei pea järelevalveorgan

järelevalvemenetluse algatamist või meetme rakendamist üldse kaaluma.

19. Kuna vastustaja tuvastas kaebaja korterit kontrollides, et ohtu ei esine, siis ei pidanud ta

kaaluma, kellele ja millise sisuga ettekirjutus teha ohu kõrvaldamiseks.

Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et visuaalne vaatlus ei olnud piisav ohu väljaselgitamiseks.

Kaebaja leiab küll jätkuvalt, et sein on ohtlik, kuid ei ole ohukahtlust mingil moel põhistanud.

Kaebaja ei väida, et seinas oleks lahtisi osi või tükke, sein oleks vajunud või muul moel nihkunud

1 Vt RKHK 13. detsembri 2018. a otsus asjas nr 3-16-1050 (p 10).

2 Vt RKHK 13. oktoobri 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-44-10 (p 15).

või esineks muu asjaolu, mis viitaks sellele, et seina konstruktsiooniline terviklikkus oleks

kahjustatud.

20. Asja materjalidest ilmneb, et 26. novembril 2019 nõudis kaebaja seina remontimist

korteriühistult. Korteriühistu esindajad tutvusid seina olukorraga ning selgitasid 12. detsembri

2019. a vastuses, et seinte nähtavad ebatasasused 4 ploki eenduvate osadena (vertikaalis umbes 3

cm ulatuses) ei ole konstruktiivne defekt, vaid seda võib hinnata kui hooletut plokkide ladumist.

Defekt oli enne korteris nr x toimunud remonti varjatud krohvikihiga, st oli visuaalselt märkamatu

ja samal moel saaks defekti jälle katta.

Seega ka korteriühistu esindajad ei tuvastanud seina juures märke sellest, et see oleks lagunenud

või lagunemas või muul põhjusel ohtlik inimeste elule või tervisele või hoonele tervikuna. Kaebaja

ei ole vastustaja ega korteriühistu tuvastatud faktilisi asjaolusid vaidluse alla seadnud ega

põhjendanud, miks ta erinevalt vastustajast siiski peab seina ohtlikuks. Olukorras, kus kaebaja ei

ole selgitanud, mis on need tunnused, mis siiski viitavad seina ohtlikkusele, ei ole ohukahtlus

kontrollitav ega nõua vastustajalt täiendavate meetmete võtmist ohukahtluse selgitamiseks.

Kaebajal on juurdepääs seinale ning miski ei takista tal endal pöördumast asjatundja poole seina

olukorra kohta põhjalikuma hinnangu saamiseks, kui kaebaja seda vajalikuks peab. Seina olukorra

täpsema hindamise ja seina korrastamise kulude jaotamine käesolevat vaidlust ei puuduta, kuna

ehitise korrashoiu (ja sellega kaasnevate kulude kandmise) kohustus on korteriomanike, s.h

kaebaja enda ülesanne. Seetõttu sellel eesmärgil ei saa kaebaja nõuda, et just vastustaja uuriks

seina olukorda täpsemalt ja hindaks selle korrastamiseks vajalike tööde mahtu ja hinda.

21. Kaebaja heidab halduskohtule ette, et halduskohus ei selgitanud kaebajale, milliseid asjaolusid

tema peab tõendama. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud see ka eraldi vajalik. Vastustaja 15.

juuni 2020. aasta vastusest nähtub üheselt, et vastustaja hinnangul ei osutunud tõeks kaebaja

püstitatud ohukahtlus. On ilmne, et selle seisukoha ümberlükkamiseks pidi kaebaja selgitama,

miks ta vastustaja seisukohaga ei nõustu. Seejuures ei nõudnud halduskohus, et kaebaja oleks

tõendanud ehitustehnilisi asjaolusid. Halduskohtu otsusest nähtuvalt pidanuks kaebaja selgitama,

miks peab ta seina jätkuvalt ohtlikuks. Kaebaja ei teinud seda halduskohtumenetluses ega

põhistanud oma seisukohta ka apellatsioonimenetluses, kuigi hiljemalt halduskohtu otsusest pidi

kaebajale olema selge, mis viis kaebuse rahuldamata jätmiseni. Põhistuste esitamata jätmine viitab

sellele, et kaebaja ohukahtlus ei põhine tähelepanekutel seina olukorra kohta.

22. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.

23. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ega kolmas isik ei ole esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu

tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 menetluskulusid vastustaja ja kolmanda isiku kasuks välja ei

mõisteta. Kaebaja menetluskulud jäävad tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/