2-20-11174/35 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Meeli Kaur ja Maris Kuurberg

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. november 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-11174

Kohtuasi

VidarGrand Company OÜ hagi Lammutusspets OÜ

vastu võla ja viivise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 27. detsembri 2021 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

VidarGrand Company OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

12 620,97 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja

VidarGrand

Company

OÜ

(registrikood

14067730), lepinguline esindaja vandeadvokaat Rene

Varul

Kostja Lammutusspets OÜ (registrikood 12334284),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Naur

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 24. oktoobri 2022 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 27. detsembri 2021 otsuse resolutsioon muutmata, kuid

osaliselt muuta otsuse põhjendusi.

2. Jätta VidarGrand Company OÜ apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud VidarGrand Company OÜ kanda.

4. Määrata kindlaks Lammutusspets OÜ menetluskulude rahaline suurus ja mõista

VidarGrand Company OÜ-lt Lammutusspets OÜ kasuks välja menetluskulud

912,50 eurot.

5. Hüvitatavatelt menetluskuludelt tuleb VidarGrand Company OÜ-l tasuda viivist

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse

jõustumisest kuni täitmiseni.

2-20-11174

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. VidarGrand Company OÜ (hageja) esitas 3. augustil 2020 Harju Maakohtule

Lammutusspets OÜ (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt välja mõista hageja kasuks

põhivõlgnevus 11 240 eurot ja viivis 1380,97 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja

kanda.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja suulise tööjõu rendilepingu. Kostja pidi

tasuma hagejale renti ühe töötaja eest 10 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks. Pooled

leppisid kokku, et tasunõue muutub sissenõutavaks arve/saatelehe esitamisega e-posti

aadressile info@lammutusspets.ee. Suulise rendilepingu alusel esitas hageja kostjale

tasumiseks järgmised arved: 30. novembri 2018 arve nr 123 summas 11 724 eurot, 5. veebruari

2019 arve nr 131 summas 5232 eurot ja 6. veebruari 2019 arve nr 132 summas 1284 eurot.

Kostja tasus 18. detsembril 2018 arve nr 123 osaliselt, summas 7000 eurot. Kostja on olnud

viivituses arvete tasumisega ja keeldunud arvete tasumisest.

Kostja vastuväited

3. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

4. Kostja vastuväidete kohaselt ei saa arve esitamisest tekkida selle tasumise kohustust. Hageja

esitatud arvetest ei selgu, millised töötajad, kus ja millal on töid teinud. Kostja tasus arve nr

123 selles osas, milles töötamine oli tõendatud. Ehitusvaldkonnas levinud praktika kohaselt

akteeritakse töid kas töölehtede või aktide alusel, millest nähtuvad reaalselt tehtud tööde mahud.

Selliseid dokumente ei ole hageja esitanud ja kostja ei saa arvete sisu kontrollida.

Maakohtu otsus ja põhjendused

5. Harju Maakohus jättis 27. detsembri 2021 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda ning määras kindlaks kostjale hüvitatavate menetluskulude suuruseks 1194 eurot.

6. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole hageja esile toonud ega tõendanud, milles

pooled lepingu sõlmisid. Asjas kogutud tõenditest võib järeldada tööjõu rendilepingu

sõlmimist, kuid hageja ei ole tõendanud, et tema tasunõue on hagiavalduses toodud ulatuses

muutunud sissenõutavaks. Hageja ei ole tõendanud, mitu töötajat, millal ja mitmeks

tööjõutunniks on hageja kostjaga sõlmitud suulise lepingu alusel kostjale rentinud.

2-20-11174

7. Hageja esitatud 30. novembri 2018 arvest nr 128 nähtub, et see on esitatud Xxxxxxxx

Xxxxxxxxxxus „töö rendi“ eest. Koguseks on arvel märgitud 977 „tk“ hinnaga 10 eurot, millele

lisandus arve kohaselt käibemaks. Maakohus leidis, et arvest ei saa selgelt järeldada, mitu

töötajat töötasid ja millisel ajavahemikul. Pooled ei vaidle selle üle, et arve nr 128 alusel tasus

kostja hagejale 7000 eurot. 6. veebruaril 2019 hageja esitatud arved kostjale nr 131, mille sisuks

oli Xxxxxxxx Xxxxxxxxxxus „töörent“, kogus 436 „tk“ ja hinnaks 10 eurot, millele lisandus

käibemaks, ei nähtu mitu töötajat töötas ja arves nr 132 kostjale, mille sisuks on märgitud

„Yyyyyy – Töörent, koguseks 107 ja hinnaks 10 eurot, millele lisandub käibemaks, ei nähtu

millise objektiga täpselt tegu oli ja millal või mitu inimest seal töötasid. Maakohtu hinnangul

on eeltoodud arvetest võimalik järeldada, et poolte vahel oli sõlmitud tööjõu rendileping, mitte

töövõtuleping konkreetse töö tegemiseks. Hageja taotluse alusel tunnisajana ütlusi andnud XX

kinnitas, et sõlmis hageja esindajana kostjaga kokkuleppe, mille järgi korraldas hageja kostja

objektidele töötajaid hinnaga 10 eurot tunnis, millele lisandus käibemaks. Seega kinnitasid

tunnistaja ütlused tööjõu rendilepingu sõlmimist.

8. Kuigi hageja väitis algselt menetluses, et andis kostja kasutusse enda töötajad, siis menetluse

kestel väitis hageja, et kasutas ka ise renditud tööjõudu. Magnat Partners OÜ esindaja

1. novembri 2019 kinnituskirja kohaselt olid ajavahemikul septembrist 2018 kuni detsembrini

2018 HH, PP, KK, NN, TT, GG, BB ja VV hageja kasutuses ja teostasid töid vastavalt

koostöölepingule, mis oli sõlmitud 1. augustil 2018 Xxxxxxxxs. Maakohtu arvates ei saa

kinnituskirjast järeldada, et kaheksa töötajat, kes olid väidetavalt hageja kasutusse antud, tegid

töid kostjale. Lisaks on kinnituse järgi töötajad töötanud septembrist kuni detsembrini 2018,

kuid arve-saatelehed, milliste alusel hageja kostjalt tasu nõuab, on esitatud novembris 2018 ja

veebruaris 2019 ning nendel ei ole märgitud töötajate töötamise aega. Hageja esitatud 1. augusti

2018 kuupäevaga hageja ja Magnat Partners OÜ vahel sõlmitud tööjõu rendilepingu kohaselt

on hoopis hageja töötajate rendile andja ja Magnat Partners OÜ rendile võtja ning lepingu

lisas 1 on nimetatud samad kaheksa töötajat. Kuna 1. augusti 2018 leping on vastuolus Magnat

Partners OÜ 1. novembri 2019 kinnistuskirjaga, ei saa kinnituskiri tõendada, et hageja rentis

ise Magnat Partners OÜ-lt töötajaid. Kostja esitatud väljavõtte portaalist teatmik.ee kohaselt ei

nähtu, et Magnat Partners OÜ oleks töötajaid rendile andev ettevõte. Väljavõtte kohaselt oli

Magnat Partners OÜ-l 2018. aasta kolmandas kvartalis ehk septembris 2018 vaid kuus töötajat

ja sama aasta neljandas kvartalis neli, mistõttu ei saanud ettevõttel olla kaheksa töötajat, keda

ta sai hagejale rendile anda. Esitatud tõendid ei tõenda usaldusväärselt hageja väidet, et ta ise

rentis omakorda kaheksat töötajat, kes tegid kostjale tööd.

9. Hageja esitas töötajate, kes väidetavalt kostjale tööd tegid, käsikirjalised allkirjastatud

avaldused. NN avaldas, et töötas objektil Xxxxxxxxxx oktoobrist kuni detsembrini 2018 kokku

465,5 tundi. HH avaldas, et tema töötas Xxxxxxx oktoobris ja novembris 2018 kokku 93 tundi

ja 25 minutit. PP kinnitas, et ta töötas Xxxxxxxxxxus septembris 2018 kokku 97,5 tundi. KK

kinnitas, et ta töötas Xxxxxxxx Xxxxxxxxxxu objektil septembris 2018, kuid töötundide arvu

ta ei avaldanud. VV kinnitas, et ta töötas Xxxxxxxx ja Yyyyyyyyy Xxxxxxxxs oktoobrist kuni

detsembrini 2018 kokku 63 tundi. Ka TT kinnitas, et ta töötas Xxxxxxxx ja Yyyyyyyyy

Xxxxxxxxs oktoobrist kuni detsembrini 2018 kokku 63 tundi. GG kinnitas samuti, et ta töötas

Xxxxxxxx ja Yyyyyyyyy Xxxxxxxxs oktoobrist kuni detsembrini 2018 kokku 63 tundi. BB

kinnitas, et töötas Xxxxxxxx ja Yyyyyyyyy Xxxxxxxxs oktoobrist kuni detsembrini 2018

kokku 92,25 tundi.

10. Maakohus leidis, et esitatud käsikirjalised avaldused ei tõenda, et hagejal on õigus saada

kostjalt tasu hageja väidetud ulatuses. Ühestki avaldusest ei nähtu, kelle jaoks avalduse

koostanud isikud enda hinnangul töötasid ning kellega oli neil sõlmitud tööleping. Hageja

esitatud arvete kohaselt töötasid tema töötajad Xxxxxxxxxxu objekti 1413 tundi ja yyyyyyi

2-20-11174

objektil 107 tundi ehk kokku 1520 tundi. Avaldused esitanud isikud on aga kinnitanud kokku

937,5 töötunni tegemist. Nendest 656,25 tundi on kinnituste kohaselt Xxxxxxxxxxu objektil

tehtud tööd. Neli töötajat ei ole eristanud töötunde Xxxxxxxxxxus ja yyyyyyis, kuid isegi nende

töötunde kokku arvestades ei ole tõendatud arvetel märgitud ulatuses töötundide teostamine.

Isegi kui lugeda avalduste alusel tõendatuks Xxxxxxxxxxu objektil 656,25 töötunni tegemist,

on kostja ligikaudu samas ulatuses ehk 7000 euro ulatuses hagejale juba tasunud. Hageja ei ole

tõendanud, et tal oleks õigus saada kostjalt tasu ülejäänud ulatuses ehk 11 240 euro ulatuses.

11. 8. detsembri 2021 kohtuistungil tunnistajana ütlusi andnud XX avaldas, et hageja seaduslik

esindaja on tema poeg ning nimelt tunnistaja sõlmis hageja nimel kostjaga kokkuleppe töötajate

kasutada andmises objektile hinnaga 10 eurot tunnis, millele lisandus käibemaks. Tunnistaja

XXi ütluste kohaselt töötasid kostja jaoks kaks kuni kolm inimest septembrist kuni detsembrini,

kolm inimest töötasid septembris. Maakohus leidis, et tunnistaja väited olid vastuolus hageja

väidete ja tõenditega, milliste kohaselt töötasid kostja jaoks kokku kaheksa inimest. Töötajate

avaldustest nähtus, et vaid kaks töötajat töötasid septembris 2018 ning ülejäänud kuus töötasid

oktoobrist kuni detsembrini. Tunnistaja ütlused selle kohta, kuidas fikseeriti renditöötajate

töötunde, on vastuolulised. Tunnistaja väide, et tema fikseeris ise, kui palju inimesi tööle tuli ja

kui kaua nad töötasid, ei ole usutav olukorras, kus tunnistaja väitis töötajate arvu olevat oluliselt

väiksemana, kui on väitnud hageja. Tunnistaja ütlused on vastuolulised ka selles osas, kus

tunnistaja kord väitis, et ta kirjutas ise üles töötajate töötunnid ja esitas need kostjale ja kord

väitis, et tunde kirjutasid üles töötajad ise. Selle kohta, kuidas kostjat töötundide arvust teavitati

või kostjaga see kooskõlastati, andis tunnistaja samuti vastuolulisi ütlusi. Tunnistaja väitis

esmalt, et kokkuvõte tundide arvu kohta esitati kuu lõpus, kuid asus seejärel hoopis väitma, et

need esitati enne arve koostamist ja kooskõlastati telefoni teel. Igal juhul ei saanud maakohtu

arvates esitatud arvetest järeldada, et need oleksid koostatud teatud ajaperioodi möödumisel

ehk iga kuu lõpus. Maakohus leidis, et tunnistaja XXi ütlused ei ole usaldusväärsed nendes

sisalduvate korduvate vastuolude tõttu ning samuti on need vastuolus hageja enda väidete ja

tõenditega. Tunnistaja ütluste usaldusväärsuses saab kohus kahelda põhjusel, et tegemist on

hageja seadusliku esindaja isaga ning sellisel juhul tuleb paratamatult eeldada lähedaste isiklike

suhete mõju avaldatu objektiivsusele. Pealegi ei tõenda tunnistaja ütlused asjaolu, et kostja

teadis mitu töötajat ja kui palju tunde töötasid või et kostja oleks olnud töötundide arvuga nõus.

Apellatsioonkaebus

12. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub Harju Maakohtu 27. detsembri 2021 otsuse

tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja

kanda.

13. Maakohus on ebaõigesti mõistnud tööjõu rendilepingu olemust, samuti on maakohus

ebaõigesti jaotanud tõendamiskoormise.

14. Olukorras, kus kostja on tasunud 30. novembri 2018 arve nr 123 osaliselt, on kostja hageja

nõuet tunnustanud ja hageja vabaneb täiendavate tõendite esitamise kohustusest. Kostja ei ole

arve nr 123 puhul andnud kordagi teada, et ta ei aktsepteeriks arvet või selles näidatud tööde

mahtu. Kostja ei ole selgitanud, miks ta on tasunud arvet just 7000 euro ulatuses ja milliste

andmete alusel aktsepteerib kostja töötamist täpselt 700 tunni ulatuses (10 eurot töötamise

tund).

15. Kostja oli võtnud töötajad enda juhtimise ja kontrolli alla, mistõttu pidi kostja pidama

töötajate tööaja arvestust ja omama sellest selget ülevaadet. Kostja pidi andma hagejale ise

arvestuse, kui palju on töötajad tööd teinud, et hageja saaks sellise arvestuse alusel esitada

2-20-11174

kostjale tasumiseks arve. Hageja on ise kogunud teavet töötamise aja kohta oma töötajatelt ja

esitanud selle alusel kostjale tasumiseks arved. Kostja ei ole arvete saamisel esitanud töötundide

hulga kohta mitte mingeid pretensioone, Kostja on jätnud lihtsalt arved tasumata. Kuna kostja

omas töötajate üle kontrolli ja juhtimise kaudu teavet, kes ja kui palju on tööd teinud, siis hea

usu põhimõtte kohaselt on tõendamiskoormis ümber pöördunud. See on kostja

tõendamiskohustus, et töötajad oleks teinud vähem tööd kui arvetel nähtuv tööhulk. Kostja ei

ole esitanud tõendeid, mille kohaselt oleks töötajad töötanud tema juures vähem tunde, kui on

märgitud rendiarvetel, mistõttu tuleks lähtuda arvetel näidatud tööhulgast ja hagi rahuldada.

Vastustaja seisukoht

16. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

17. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2¹ alusel jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta

kohtuotsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

18. Pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses selle üle, et hageja ja kostja sõlmisid tööjõu

rendilepingu.

19. Arvestades seda, et ringkonnakohtul on õigus ja kohustus kontrollida hageja nõude

korrektset õiguslikku kvalifitseerimist maakohtu poolt ka siis, kui apellatsioonkaebuses ei ole

maakohtu antud kvalifikatsiooni vaidlustatud, leiab kolleegium, et poolte vahel sõlmitud leping

vastab tööjõurendilepingu tunnustele, kuid tegemist ei ole võlaõigusseaduse (VÕS) § 339

järgse rendilepinguga, nagu leidis ekslikult maakohus ja selles osas muudab kolleegium

maakohtu otsuse põhjendusi.

Rendilepingu esemeks saab VÕS § 339 tähenduses olla üksnes viljakandev asi. Praegusel juhul

ei vaidle pooled selle üle, et hageja ja kostja sõlmisid suulise lepingu, mille kohaselt andis

hageja kostja kasutusse töö tegemiseks töötajad. Sellise lepingu puhul on tegemist teenuse

osutamise lepinguga, mis vastab kõige enam käsunduslepingu tunnustele VÕS § 619 mõttes.

VÕS § 619 järgi kohustub käsunduslepinguga üks isik (käsundisaaja) vastavalt lepingule

osutama teisele isikule (käsundiandja) teenuseid (täitma käsundi), käsundiandja aga maksma

talle selle eest tasu, kui selle on kokku lepitud.

Kolleegium selgitab, et renditöö puhul on tegemist kolmepoolse suhtega, kus tööandja

(rendiagentuur) sõlmib renditöötajaga töölepingu, mille alusel saadetakse renditöötaja tegema

ajutiselt tööd kolmanda isiku (kasutajaettevõtja) juurde. Faktilisel töö tegemisel allub

renditöötaja kasutajaettevõtja juhtimisele ja kontrollile (töölepingu seadus (TLS) § 6 lg 5).

TLS § 17 lg 5 esimese lause järgi täidab töötaja ka kasutajaettevõtja korraldusi, kuid

TLS § 17 lg 1 järgi peab korraldus olema seotud töölepingus ettenähtud tööülesandega.

20. Vaatamata sellele, et maakohus kvalifitseeris pooltevahelise õigussuhte ekslikult

tööjõurendilepinguna VÕS § 339 alusel, ei muuda see poolte tõendamiskoormist. Hageja pidi

tõendama enda tasunõude eelduseks olevaid asjaolusid, eelkõige lepingu sõlmimist,

lepingujärgset tasukokkulepet ja tasunõude sissenõutavaks muutumist (et hageja on

kokkulepitud arvu töötajaid kokkulepitud asjaks andnud kostja käsutusse) ning kostja oma

vastuväidete aluseks olevaid asjaolusid.

2-20-11174

21. Ringkonnakohus võtab TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi apellatsioonkaebuse läbivaatamisel

aluseks esimese astme kohtu poolt tuvastatud faktilised asjaolud ja ringkonnakohus ei tuvasta

neid uuesti. Hageja on apellatsioonkaebuses suures osas korranud oma varasemas menetluses

antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Neid väiteid

on maakohus nõuetekohaselt hinnanud ja piisava põhjalikkusega käsitlenud. Kuna

ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu otsusega, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6

juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele

märgib ringkonnakohus järgmist.

22. Pooled ei vaidle selle üle, et nende vahel oli sõlmitud suuline tööjõurendileping, mille

kohaselt hageja andis kostjale töötajaid töö tegemiseks ja kostja kohustus selle eest hagejale

tasuma teostatud töötundide alusel ühe töötaja eest 10 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks.

Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt selle üle, kas kostja peab tasuma hagejale

viimase töötajate kostja objektidel töötamise eest lepingus kokkulepitud tasu kostjale esitatud

arvetel märgitud ulatuses.

23. Maakohus on põhjendatult järeldanud, et hageja ei ole tõendanud oma väidetavalt saamata

jäänud tasunõuet, s.o hageja ei ole tõendanud, mitu töötajat ja millal ning mis ajaks on hageja

kostja käsutusse töö tegemiseks andnud. Maakohus ei ole eelnimetatud asjaolu tuvastamisel

rikkunud menetlusõiguse norme ning on jaganud õigesti tõendamiskoormise. Kolleegium ei

nõustu hageja käsitlusega, et olukorras, kus hageja ei ole tõendanud, mitu töötajat, millal ja mis

ajaks on hageja kostja juurde tööle saatnud, peab kostja hageja töötajate ja nende tööaja üle

omama selget ülevaadet. TsMS § 230 lg 1 järgi peab pool hagimenetluses tõendama neid

asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 5 lg 2 järgi on pooltel võrdne

õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu

vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste

tõenditega neid asjaolusid tõendab.

24. Kolleegium ei nõustu hagejaga, et arve esitamine tekitab iseenesest kohustuse see tasuda.

Kohtupraktika kohaselt ei tähenda arvel märgitu, et arve vastuvõtja saab lugeda nõustunuks või

peab ta nõustuma arvel esitatud tingimustega, milles kokkulepitud ei ole (vt Riigikohtu

17. detsembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-09, p 11). Kolleegium nõustub maakohtuga,

et kostjale tasumiseks esitatud 30. novembri 2018 arve nr 123 summas 11 724 osalisest

tasumisest 7000 eurost saab järeldada vaid seda, et selles osas on kostja nõustunud arve

tasumisega. Asjaolust, et kostja on temale esitatud arve oma raamatupidamises kajastanud, ei

tulene samuti pooltele kohustusi, milles nad kokku leppinud ei ole. Arve osalisest tasumisest ei

saa järeldada kostja nõustumust aktsepteerida arvel märgitud töötunde rohkem, kui kostja on

temale esitatud arve alusel tasunud. Kolleegium märgib, et tsiviilseadustiku üldosa seaduse

§ 158 lg 2 sätestab nõude aegumise katkemise reguleerimise ja sellest ei tulene, et nõude osalise

tasumise korral õigustatud isikule vabaneks see isik oma ülejäänud nõude tõendamisest.

Vaidlust ei ole selle üle, et selles osas, mis kostja temale esitatud arve alusel nõude tasus, selles

osas kostja nõudele vastuväiteid ei esitanud.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

25. Maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus

kantud menetluskulude jaotust muuta.

26. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt määrab

menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud

2-20-11174

ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, milles kulud tekkisid. Kuna maakohus

on oma otsuses kostja menetluskulud kindlaks määranud, määrab kolleegium TsMS § 174 lg 3

järgi kindlaks ka kostja apellatsiooniastme menetluskulud.

27. Apellatsioonimenetluses on kostja menetluskulude nimekirjas kostja palunud mõista

hagejalt välja kostja kasuks 800 euro (5 t ja 20 minutit tasumääraga 150 eurot/t ilma

käibemaksuta) suuruse lepingulise esindaja tasu, millele lisandub esindaja tasu kohtuistungil

osalemise eest sama tunnitasumääraga. Kohtuistung kestis 45 minutit. Kostja on palunud

menetluskulu välja mõista ilma käibemaksuta. Kokku on seega taotletav kulu 912,50 eurot.

Hageja kostja menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud.

28. Ringkonnakohus leiab, et kostja menetluskulude nimekirjas välja toodud ajakulu

apellatsioonkaebusega

tutvumiseks

ning

sellele

vastamiseks,

kohtuistungiks

ettevalmistumiseks, menetluskulude nimekirja ettevalmistamiseks ja kohtuistungil osalemiseks

on põhjendatud ja vajalik, arvestades menetlustoimingute ja -dokumentide sisu ja mahtu ning

tsiviilasja keerukust. Kostjale osutatud õigusteenuse tunnitasu 150 eurot ilma käibemaksuta ei

ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu.

29. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks menetluskuludena välja mõista 912,50 eurot. Kostja

taotlusel tuleb hagejalt välja mõista TsMS § 177 lg 4 alusel viivis hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt.

30. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab

vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus

kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)