3-21-922/45 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. november 2022, Tartu

Haldusasja number

3-21-922

Haldusasi

A kaebus Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori 9.

veebruari 2021. a käskkirja nr 1.3-3/7d osaliseks

tühistamiseks ja 19. mai 2021. a käskkirja nr 1.3-3/26d

tühistamiseks

ning

Politsei-

ja

Piirivalveameti

kohustamiseks ennistada kaebaja teenistusse ning maksta

maksmata jäänud palk ja tasu teenistusest sunnitult

puudutud aja eest

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 29. detsembri 2021. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

kaebaja A

esindaja v.adv Indrek Koolmeister

vastustaja/apellant Politsei- ja Piirivalveamet

esindaja Irina Punko

RESOLUTSIOON

1. Jätta Politsei- ja Piirivalveameti apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

29. detsembri 2021. a otsus muutmata.

2. Mõista Politsei- ja Piirivalveametilt Au kasuks menetluskulude katteks välja üheksasada

üheksakümmend kaheksa (998) eurot 40 senti.

3. Asendada otsuse avaldamisel Bi, C, Ei, Fi, Na ja Oi nimed tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 29. detsember 2022.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) kõrvaldas 9. veebruari 2021. a käskkirjaga nr 1.3-3/7d PPA

Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna patrulltalituse patrullgrupi IV välijuhi, vanemkomissar

Au (kaebaja) alates 10. veebruarist 2021 distsiplinaarmenetluse ajaks teenistusest.

2. Kaebaja esitas 1. mail 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada PPA

peadirektori 9. veebruari 2021. a käskkiri nr 1.3-3/7d osas, millega kaebaja suhtes kohaldati

teenistusest kõrvaldamist distsiplinaarmenetluse ajaks, ning kohustada PPA-d kaebajale

teenistusest kõrvaldamise tõttu maksmata jäänud palga viivitamatult välja maksma (haldusasi

nr 3-21-922).

3. PPA määras kaebajale 19. mai 2021. a käskkirjaga nr 1.3-3/26d politsei ja piirivalve seaduse

(PPVS) § 86 p-de 1 ja 3 järgi kvalifitseeritud süütegude – teenistuskohustuste süülise

mittenõuetekohase täitmise ja vääritu teo toimepanemise – eest distsiplinaarkaristuseks

teenistusest vabastamise PPVS § 88 p 5 kohaselt avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 94 alusel.

4. Kaebaja esitas 2. juunil 2021 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada PPA

peadirektori 19. mai 2021. a käskkiri nr 1.3- 3/26d, ennistada kaebaja politseiteenistusse Lõuna

Prefektuuri Tartu politseijaoskonna patrulltalituse välijuhi ametikohale ja mõista PPA-lt kaebaja

kasuks välja töötasu teenistusest õigusevastaselt teenistusest vabastamise aja eest (haldusasi

nr 3-21-1210).

5. Halduskohus liitis kaebused ühte menetlusse, mille numbriks jäi 3-21-922.

6. Kaebuse kohaselt kaebaja teenistusest kõrvaldamist ei kohaldatud seadusest tuleneva eesmärgi

täitmiseks ning puuduvad ka avaliku teenistuse seaduse (ATS) §-st 78 tulenevad tingimused.

Kaebaja suhtes algatatud kriminaalasja menetluse lõpetamise määruses leidis prokuratuur, et

kaebaja kasutas teenistusülesannete täitmisel füüsilist jõudu põhjendatult ja lubatud määral.

Menetlustoimingu protokolli sündmuskohal koostamata jätmist ei saa lugeda rikkumiseks, mis

saab kaasa tuua teenistusest vabastamise.

Isiku valdusesse sisenemist ei saa samuti käsitada etteheidetava teona. Asjaoludest nähtub, et

piiratud sisenemine toimus jõudu kasutamata või tõkkeid kõrvaldamata ning oli täies vastavuses

sellistele situatsioonidele laienevate politsei tegevusjuhistega.

Kaebajale määratud karistus ei ole proportsionaalne meede, arvestades kõiki konkreetse sündmuse

faktilisi ja juriidilisi asjaolusid, kaebaja erialasele ettevalmistusele ning tegevusele antud

varasemaid positiivseid hinnanguid, samuti tema suhtes varasemate distsiplinaarmeetmete

kohaldamise puudumist.

Kui teenistusest vabastamise käskkiri on haldusakt, siis distsiplinaarjuurdluse kokkuvõte on

menetlusdokument. Tõendite hindamine ning kaalutluskohustuse teostamine peab kajastuma

käskkirjas. Käesoleval juhul käskkirjas puudub tõendeid käsitlev osa.

7. Vastuses kaebusele PPA vaidles kaebusele vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Vastustaja hinnangul tõendab kaebaja teenistusest vabastamine üheselt, et ATS §-s 78 viidatud

kahtlus oli ilmselgelt põhjendatud. Kaebaja puhul oli reaalne oht, et ta võib oma ametipositsiooni

ära kasutades mõjutada distsiplinaarmenetluse käiku tõendite kogumisel.

Valdusesse sisenemine oli õigusvastane. Valdusesse sisenemise eesmärgiks saab olla üksnes

konkreetse juhtumi lahendamine, mitte ülevaate saamine olukorrast. Telefoni jõuga ära võtmine

ei olnud õiguspärane ega teeninud väljakutse lahendamise eesmärki. Kehtiv õigus ei keela

teenistuskohustusi täitva politseiametniku filmimist või pildistamist, seda ka toimingule allutatud

isikul. Mobiiltelefoni jõuga ära võtmine ei saanud mingil moel teenida korrarikkumise – teist isikut

oluliselt häiriva müra tekitamine – lõpetamist või soodustada seda.

Kriminaalmenetluses läbi viidud ekspertiisi kohaselt võivad Bil vasakul õlavarrel esinevad

nahaalused verevalumid olla tekkinud pigistamisest, haaramisest sõrmedega 15. jaanuari 2021

paiku. Seega väita, et B ei saanud kannatada, ei ole korrektne.

Meetme kohaldamise dokumenteerimata jätmine oli õigusvastane. Ajavahemik 16.-24. jaanuar

2021. a (9 päeva) on piisavalt pikk seadusega nõutava koostamiseks, mille sisu on tulenevalt HMS

§-st 18 lakooniline ja mille blankett on PPA poolt välja töötatud.

Distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes, mis on distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja lahutamatu

osa, on jälgitavalt ja põhjalikult analüüsitud iga kaebajale tehtud etteheidet koos kogutud tõendite,

sh turvataktikalise analüüsiga ja kaebaja vastuväidetega.

Viimastel aastatel on kaebaja teenistuses esinenud mitu juhtumit, millest kolmes ta on võtnud

isikult mobiiltelefoni. Seega tegemist ei ole esmakordse käitumisega. Arvestades teo toime

panemise asjaolusid, eeskätt just füüsilise jõu lubamatut kasutamist olukorras, kus sündmuse kulgu

oli võimalik mõjutada teisiti, leebemate meetmetega, on kaebaja minetanud usalduse avaliku

võimu õiguspärase teostamise osas.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

8. Tartu Halduskohus 29. detsembri 2021. a otsusega rahuldas kaebuse ning tühistas PPA

9. veebruari ja 19. mai 2021. a käskkirjad, ennistas kaebaja politseiteenistusse Politsei- ja

Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri Tartu politseijaoskonna patrullitalituse patrulligrupi IV välijuhi

ametikohale ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja tasu teenistusest sunnitult puudutud aja

eest ja 2522,40 eurot menetluskulu.

9. Halduskohus selgitas, et 15. jaanuaril 2021. a kell 04.52 laekus Häirekeskusele teade, mille

kohaselt Tartu linnas asuvas korteris kuulatakse valjult muusikat ning teataja ei saa magada. See

teade edastati lahendamiseks Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna patrullitalituse

patrullitoimkonnale 6473 koosseisus välijuht A ja patrullpolitseinik N.

10. B kirjeldab kaebuses PPA-le, kuidas ta vaatas 15. jaanuari 2021 hommikul kell 5 oma toas

filmi ja hääl oli normaalsel tasemel. Äkki hakati uksele kõvasti koputama ja öeldi, et ukse taga on

politsei. Kuna isik ei uskunud alguses, et tegu võib olla politseinikuga, pani ta oma telefoni

videosalvestama ja avas seejärel ukse. Üks politseinikest hakkas esitama pretensioone, et X

rikkuvat öörahu, ei esitlenud ennast ja tungis tuppa, kuigi B seda ei lubanud. Politseinik käskis

salvestamise lõpetada ja tõmbas Bi käest telefoni ning andis selle oma kolleegidele, kes kustutasid

telefonist Bi tehtud video. Politseinik hakkas karjuma ja ähvardama, et viib isiku kainestusmajja

ning käskis panna kõlarid kinni. Pärast juhtunut, kui B oli oma telefoni tagasi saanud ja

politseinikud lahkunud, taastas ta oma telefonis spetsiaalse tarkvaraga politseinike poolt

kustutatud videosalvestuse ja esitas selle koos avaldusega PPA sisekontrollile.

11. Kriminaalasjas nr 21210000005 alustati 19. jaanuaril 2021. a menetlust KarS § 291 lg 1

tunnustel selles, et 15. jaanuaril 2021. a võis kaebaja toime panna võimuliialduse, mis seisnes Bi

suhtes füüsilise jõu ebaseaduslikus kasutamises. Menetluses tuvastas kohtuekspert 15. veebruari

2021. a ekspertiisiaktiga, et Bil esinesid nahaalused verevalumid vasaku õlavarre painutuspinnal

ning üks nahaalune verevalum parema küünarvarre sirutuspinnal. Õlavarre verevalumid võivad

olla tekitatud sõrmedega õlavarrest haaramisel 15. jaanuaril 2021. Verevalum paremal

küünarvarrel võib olla tekitatud löömisest vastu kõva tömpi pinda orienteeruvalt 5-8 ööpäeva enne

19. jaanuaril 2021 toimunud kohtuarstlikku läbivaatust.

12. Vastustaja kõrvaldas kaks nädalat pärast distsiplinaarmenetluse algatamist, 9. veebruari

2021. a käskkirjaga nr 1.3-3/7d, kaebaja alates 10. veebruarist 2021 distsiplinaarmenetluse ajaks

teenistusest. Seega otsustas vastustaja kaebaja teenistusest kõrvaldamise enne kohtuarstliku

ekspertiisi akti saamist ja seda olukorras, kus X oli kaevanud üksnes telefoni jõuga äravõtmise üle.

13. Käskkirjas ei ole selgitatud ega põhjendatud hinnangut, et esines reaalne võimalus, et kaebaja

võib hakata oma ametipositsiooni ära kasutades menetlust mõjutama, sh ebaseaduslikke korraldusi

jagama ja/või kedagi meeskonnast juhtunu tõttu represseerima. PPA on niko, Ei, Fi, Na ja Oi

kriminaalasjas tunnistajatena üle kuulanud ja võtnud seisukohad distsiplinaarmenetluses ajal, mil

kaebajat ei olnud veel teenistusest kõrvaldatud. Seejuures on osa tunnistajad möönnud, et nende

hinnangul ei olnud telefoni äravõtmine õiguspärane ja jäänud selle arvamuse juurde ka hiljem.

Seega ei ole alust seisukohal, nagu võinuks kaebaja hakata kolleege mõjutama kaebaja suhtes

toimuvates menetlustes soodsa tulemuse saavutamiseks.

14. Samuti on jäänud põhjendamata seisukoht, et teenistuses jätkamine põhjustaks

meeskonnaliikmetes vastakat arusaama õiglase reaktsiooni saabumise osas. Teadmata neid

põhjendusi, ei ole teenistusest kõrvaldamine praegusel juhul olnud eesmärgipärane. Ainuüksi

menetlustoimingu protokolli sündmuskohal koostamata jätmist ei saa lugeda rikkumiseks, mis

toob kaasa teenistusest kõrvaldamise. Lisaks ei nähtu käskkirjast kaalutlusi selle kohta, kas

teenistusest kõrvaldamine on konkreetses olukorras põhjendatud.

15. Kaebaja teenistusest vabastamise käskkirjas ei esine menetlus- ega vormivigu, mis võiksid

iseenesest tingida käskkirja õigusvastasuse.

16. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja sisenes Bi korterisse seadusliku aluseta, kuna puudus oht,

mida tõrjuda või korrarikkumine, mida lõpetada. Halduskohtu hinnangul jäi kaebaja tegevus

seaduslikesse piiridesse. Korrakaitseseaduse (KorS) § 50 lg 1 p 3 kohaselt on valdaja nõusolekuta

ruumi sisenemine lubatud, kui see on vajalik korrarikkumise kõrvaldamiseks. Bi mobiiltelefoni

salvestiselt ja asitõendi vaatlusprotokollist (dtl 68-69) nähtub, et politseipatrull ei sisenenud isiku

valdusesse jõudu kasutades ja takistusi kõrvaldades. Isik ei andnud sisenemiseks küll nõusolekut,

kuid jättis ukse avatuks ja lahkus elukoha koridorist sellega piirnevasse tuppa. Politseiametnikud

sisenesid üksnes nimetatud valduse eeskotta. Sisenemine valdusesse oli kooskõlas seadusest

tulenevate volitustega ja eesmärgipärane ega olnud sellisena ebaproportsionaalne.

17. Lubamatu oli aga isiku telefonist videomaterjali kustutada. Samas ei ole see etteheide

praegusel juhul seostatav kaebaja käitumisega, sest ühestki tõendiallikast ei nähtu, et kaebaja oleks

andnud pärast telefoni Bilt äravõtmist korralduse sellest midagi kustutada. Mobiiltelefoni

kasutamine menetlustoimingute läbiviimisel oli oluliseks menetlust takistavaks asjaoluks. Kaebaja

väide, et ta tegi seda muuhulgas ka põhjusel, et kontrollida, kas isiku valduses olev telefon ei kujuta

endast elektrišokirelva, ei tundu samas eluliselt usutav.

18. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruses on ringkonnaprokurör 26. veebruaril 2021

selgitanud, et kriminaalmenetluse vaatepunktist on võtmetähendusega jõu kasutamise aspekt (dtl

17). Prokuröri hinnangul esines küllaldane alus KorS § 76 lg-s 1 ette nähtud vahetu sunni

kasutamiseks, kusjuures kaebaja kasutas vahetut sundi säästvalt ja eesmärgipäraselt

korrarikkumise kõrvaldamiseks ning lõpetas füüsilise jõu kasutamise koheselt, kui kord oli

taastatud. Praegusel juhul on ka distsiplinaarmenetluses antud hinnang KorS § 76 lg-le 1.

Seejuures ei ole teenistusest vabastamise käskkirjas selgitatud, miks ei olnud vahetu sunni

kohaldamine lubatud või miks on vale kriminaalmenetluses tehtud järeldus, et esines küllaldane

alus vahetu sunni kasutamiseks.

19. Karistus on kaebajale määratud politsei- ja piirivalveseaduse (PPVS) § 88 p-i 5 kohaselt

avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 94 alusel. Teenistusest vabastamise kui rangeima

distsiplinaarkaristuse kohaldamise eelduseks on rikkumise olulisus (ATS § 75 lg 4). PPVS ei

sätesta olulise rikkumise mõistet. Seega tuleb lähtuda rikkumise olulisuse sisustamisel ATS

regulatsioonist kohaldamispraktikast. Vastustaja hinnangul on ainuüksi põhjendamatu füüsilise

jõu kasutamine ja selle tagajärjel isikule füüsiliste vigastuste tekitamine niivõrd jäme ehk oluline

rikkumine, mis on politseiteenistusest vabastamise vääriline. Kaebaja selgitustest nähtuva hoiaku

(ta ei ole aru saanud oma rikkumisest ega kahetse seda, vaid esitab valeväiteid ja põhjendusi) tõttu

puudub vastustajal veendumus ja kindlus, et 15. jaanuaril 2021 tekkinud olukord taoliste

väljakutsete lahendamisel enam ei kordu. Selletõttu ei ole edaspidi enam võimalik usaldada

kaebajale avaliku võimu teostamise õigust PPA-s.

Kohtupraktikast tuleneb, et ka rikkumiste olulisus ei vabasta distsiplinaarkaristuse määrajat

igakordsest kaalumiskohustusest sellise teo eest karistamise otsustamisel ja karistuse valikul.

Kaebaja 11. septembri 2019. a arenguvestluse kokkuvõttes on märgitud, et on esinenud mõningaid

kaebusi väljakutsete teenindamise kohta, kuid siis on täiendavalt selgitatud, et pigem võiks selle

liigitada kodaniku seaduse mittetundmise alla. Arusaamatuks jääb, kuidas 2018-2020 PPA-le ja

prokuratuurile kaebaja kohta esitatud avaldused olid piisavalt tõsised distsiplinaarkaristuse

valikul, kuid ei omanud tähtsust kaebaja välijuhi ametikohale nimetamisel 2020. a sügisel ja

katseaja läbimisel, samuti, kui tõendeid ei olnud piisavalt, et avalduste alusel algatada kriminaal-

või muud menetlust, siis kuidas on neid piisavalt selleks, et määrata kaebajale rangeim võimalikest

distsiplinaarkaristustest.

Isegi, kui nõustuda vastustajaga, et kaebaja käitumine on käsitatav tahtlikult toime pandud vääritu

teona, on kaalutlused, mille kohaselt kaebaja tegevus kujutab endast sedavõrd raske iseloomuga

tegu, mis tingib rangeima karistuse, ebaõiged. Käskkirjas märgitud põhjused ei kajasta veenvalt,

miks kaebajaga ei saa teenistussuhet jätkata ning miks leebem karistus oma eesmärki ei teeniks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

20. PPA esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse

tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata.

21. Vastustaja selgitab, et kaebaja distsiplinaarsüüteo laadi ja raskust arvestades oli

politseiorganisatsiooni toimimise tagamiseks kaebaja teenistusest kõrvaldamine õigustatud.

Asjaolu, et teenistusest kõrvaldamise otsust kaaluma asudes ei olnud veel kogutud tõendeid, ei

oma tähtsust. Piisab sellest, kui otsustaja oli olulisest informatsioonist teadlik. Teenistusest

kõrvaldamise aluseks olev rikkumine ning asjaolu, et kaebaja ei ole oma tegevuse keelatust

mõistnud, andis PPA-le alust arvata, et kaebaja võib analoogset tegu ka edaspidi korrata ning

kuritarvitada distsiplinaarmenetluse ajal oma välijuhi positsiooni.

22. Kohtuotsusest ei selgu, miks on jäetud käsitlemata tõend - kannatanu telefoniga tehtud

salvestis, samuti PPA turvataktika analüüs – erialaspetsialisti hinnang kaebaja käitumisele koos

viidetega asjasse puutuvatele õigusaktidele. Kriminaalmenetluses oli vaatluse all kitsalt KorS § 76

kohaldamise ehk ametiisiku poolt füüsilise jõu kasutamise õiguspärasus KarS § 291 mõttes.

Distsiplinaarmenetluses käsitleti kaebaja käitumist laiemalt KorS § 50 ja KorS § 50 lg 6 kaudu.

KorS § 50 meede „Valdusesse sisenemine“ ei ole mõeldud politseiametniku ohutuse tagamiseks

või salvestamise keelamiseks või menetlustoimingu kõrvaldamiseks. Valdusesse sisenemine on

lubatud vaid valduses viibimise ja selle visuaalse vaatlemisega, mille eesmärgiks on mh selgitada

välja ohuolukorra esinemist. Salvestise põhjal on ilmselge, et kaebaja ei sisenenud kannatanu

eluruumi ohuolukorra välja selgitamise eesmärgil, vaid salvestamise lõpetamiseks. Väljakutse

tegijat häiriv müra kestis kuni ametnike lahkumiseni, mis tähendab, et kaebaja tegevus ei olnud

eesmärgipärane.

23. Väljakutse lahendamise taktika ja valitud suhtlusstiil ei olnud sobivad ja õiguspärased olukorra

lahendamiseks. Kannatanule võis teha ettekirjutuse korrarikkumise kõrvaldamiseks koos vahetu

sunni hoiatusega. Alles ettekirjutuse täitmata jätmisel olnuks kaebajal õigus kohaldada vahetut

sundi asja suhtes ja panna müraallikast tulev heli vaiksemaks või kinni.

24. Ebaprofessionaalselt käituv ametnik näitab ennast ja asutust negatiivsest küljest. Igal juhul

diskrediteeris kaebaja ennast ja politsei mainet kannatanu ees.

25. Andmete puudumine kaebaja edutamise asjaolude ja tegevusele esitatud kaebuste

lahendamise käigu kohta oli kõrvaldatav kohtuistungil või kohtuistungiks ettevalmistuste tegemise

käigus, kuid kohus, jättes kõrvale uurimisprintsiibi, tõstatas probleemi alles kohtuotsuses.

26. Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb kaebaja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta

see rahuldamata.

27. Teenistusest kõrvaldamine eeldab vähemalt kolme tingimuse üheaegset täitmist: a) piisav

kahtlus, et isik on toime pannud õigusvastase teo, mille eest distsiplinaarmeetmena saab kohaldada

teenistusest vabastamist; b) kahtlus, et teenistussuhte jätkamisel isik võib panna toime uusi

õiguserikkumisi; c) kahtlus, et teenistussuhte jätkamisel võib isik takistada distsiplinaarmenetluse

läbiviimist. Need tingimused ei olnud täidetud. Asjassepuutumatud on vastustaja seisukohad, et

teenistusest kõrvaldamise otsustamisel olid kaalukeeleks kaebaja poolt politseiasutuse töömoraali

rikkumine, vastuolu üldtunnustatud moraalinormidega ja ametnikule esitatud eetiliste nõuetega,

eriliselt kõrgendatud hoolsus- ja vastutustunde kohustuse rikkumine ning asjaolu, et kaebaja pole

oma tegevuse keelatust mõistnud.

28. Kaebajale arvatakse süüks valdusesse sisenemist ja füüsilise jõu väärkasutamist. Füüsilise jõu

kasutamine oli aga ka prokuratuuri määruste kohaselt õiguspärane, mitte ülemäärane. Vastustaja

leiab, et kaebaja oleks pidanud tegema õiguserikkujale ettekirjutuse. Vaidlust ei ole selles, et

kaebaja tegi korduvalt rikkujale suulisi korraldusi rikkumine, sh menetluse takistamine lõpetada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

29. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse

tühistamiseks. Halduskohus on põhjalikult selgitanud politseiametniku distsiplinaarmenetluse

ajaks teenistusest kõrvaldamise, samuti distsiplinaarkaristusena teenistusest vabastamise aluseid

ning PPA kaalutlusi ning teinud faktiliste asjaolude pinnal arusaadava järelduse, et vaidlustatud

käskkirjade andmine ei ole kooskõlas kehtiva õigusega. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

otsuse põhjendustega, järgib neid ning jätab põhjendused kordamata vastavalt HKMS § 201

lg-le 4.

30. Apellatsioonimenetluses leiab vastustaja jätkuvalt, et esinesid kaebaja teenistusest

kõrvaldamiseks ja ametist vabastamiseks seaduses nõutavad alused ning vastustaja ei ole eksinud

ka

kaalutlusõiguse

teostamisel.

Ringkonnakohus

vastustajaga

ei

nõustu.

Vastuseks

apellatsioonkaebusele hindab ringkonnakohus esmalt kaebaja teenistusest kõrvaldamisega

seonduvat (I), seejärel kaebaja teenistusest vabastamisega seonduvat (II) ning lahendab

apellatsioonkaebuse ja jaotab menetluskulud (III).

I

31. Halduskohus selgitas põhjendatult, et ATS § 78 lg 1 järgi on distsiplinaarmenetluse ajaks

ametniku teenistusest kõrvaldamiseks nõutav, et distsiplinaarsüüteona uuritavat tegu esialgselt

hinnates võib eeldada, et distsiplinaarmenetluse tulemusel määratakse ametnikule karistusena

teenistusest vabastamine. Selle eelduse esinemise korral tuli vastustajal kaaluda, kas kaebaja

teenistusest kõrvaldamine on vajalik ja esitada sellekohased põhjendused haldusaktina

vormistatud käskkirjas (ATS § 78 lg 2, HMS § 56 lg 1).

32. Vaidlustatud käskkirjas tugineb vastustaja sellele, et distsiplinaarmenetluse ajendiks olnud

faktilised asjaolud andsid põhjust järeldada, et kaebaja võis panna toime olulise rikkumise, mille

tagajärjena sai teine isik füüsiliselt kannatada.

Siinkohal jagab ringkonnakohus halduskohtu seisukohta, et teenistusest kõrvaldamise käskkirjast

ei ilmne, miks vastustaja peab tuvastatuks, et kaebaja tegevuse tulemusena sai isik füüsiliselt

kannatada. Vastustaja ei ole selgitanud füüsiliste vigastuste olemust ega seda, miks ta peab

võimalikke vigastusi kaebaja tegevuse tagajärjeks.

33. Apellatsioonkaebuses selgitab vastustaja, et tema kasutuses oli kannatanu 19. jaanuari 2021. a

avaldusega saadetud neli fotot tekitatud vigastustest ning videosalvestis, mis andsid alust arvata,

et kannatanu ja kaebaja vahel toimunud füüsiline kontakt põhjustas kannatanule valu ning kaebaja

seletus distsiplinaarmenetluses ja 5. veebruari 2021. a turvataktika analüüs, mis kinnitas

ülemäärase ja põhjendamatu jõu kasutamist.

Samas vaatab vastustaja jätkuvalt mööda asjaolust, et 15. veebruari 2021. a ekspertiisiaktist

nr 21E-LÕI0008 nähtuvalt vähemalt osa kannatanu poolt esile toodud vigastuste (verevalumite)

tekkimise põhjusena on välistatud kaebaja tegevus. Ülejäänud osas ei ole tekkepõhjus üheselt

selge, verevalumid õlavarrel võisid tekkida õlast haaramise tagajärjel umbkaudu vaidlusaluse

intsidendi toimumise ajal. Seega on vastustaja ühelt poolt tuginenud objektiivselt ebaõigele

faktilisele asjaolule (pidanud kannatanu väidetud vigastusi tervikuna kaebaja tekitatuks), teisalt ei

ole mingil moel seostanud kannatanu õlavarre verevalumeid kaebaja tegevusega, mistõttu ka see

seisukoht ei ole kontrollitav.

34. Iseenesest võib nõustuda, et politseiametniku poolt teenistuskohustuste täitmisel ülemäärase

jõu kasutamisega isikule tervisekahju tekitamine võib kvalifitseeruda distsiplinaarsüüteoks, mis

võib karistusena kaasa tuua teenistusest vabastamise. Samas ei saa mööda vaadata ATS § 75 lg-st

4, mille kohaselt on teenistusest vabastamine lubatav üksnes olulise rikkumise korral.

Teenistuskohustuste rikkumine on oluline, kui see toob endaga kaasa usalduse kaotuse ametniku

vastu põhjusel, et rikkumise laadist tulenevalt võib arvata, et ametnik ei suuda ka edaspidi tagada

teenistuskohustuse täitmist (ATS § 75 lg 5). Juhud, mil rikkumise olulisust eeldatakse on

sätestatud ATS § 75 lg-s 6. Kolmandatele isikutele terviskahju tekitamine kvalifitseerub ATS § 75

lg 6 p 5 järgi olulise kahju tekitamisena. ATS § 75 lg-s 6 nimetamata juhtudel tuleb eraldi

põhjendada, miks rikkumist oluliseks peetakse. Siinkohal leiab vastustaja ekslikult, et ATS § 75

lg-te 4, 5 ja 6 regulatsioon ei ole asja lahendamisel määrav. ATS § 78 lg-st 1 tuleneb selgelt, et

teenistusest kõrvaldamise eelduseks on kahtlus selles, et isik on toime pannud sellise teo, et see

võib karistusena kaasa tuua teenistusest vabastamise, s.t peab esinema kahtlus olulise rikkumise

toimepanemises ATS § 75 lg 5 ja 6 mõttes.

Vaidlustatud käskkirjas on vastustaja leidnud, et kaebaja tegevus võib vastata PPVS § 86 p-des 1

ja 3 kvalifitseeritud distsiplinaarsüüteo tunnustele. Samas ei ole vastustaja osutanud, miks ta peab

kaebaja tegevust oluliseks rikkumiseks ATS § 75 lg 5 tähenduses. Vastustaja seisukoht, et kaebaja

võis käituda teenistuses ebaeetiliselt ja ennast politseiametnikuna diskrediteerida juures olnud

politseiametnike silmis ei vasta otseselt ühelegi ATS § 75 lg-s 6 nimetatud olulise rikkumise

kirjeldusele. Seega ei ilmne käskkirjast otseseid põhjendusi, miks kaebaja võimalikku rikkumist

tuleks pidada oluliseks rikkumiseks. Muu hulgas ei ole vastustaja selgitanud, miks rikkumise

laadist tulenevalt võib arvata, et kaebaja ei suuda ka edaspidi tagada teenistuskohustuse täitmist.

35. Vastustaja leidis käskkirjas, et usaldus kaebaja suhtes oli kadunud, sest kaebaja võis panna

toime olulise rikkumise, mille tagajärjena sai teine isik füüsiliselt kannatada. Kuid nagu eelnevalt

selgitatud tugines vastustaja seejuures vähemalt osaliselt faktilistele asjaoludele, mis hiljem

osutusid ebaõigeks. Eelnevalt käskkirjas nimetatud kahtlust PPVS § 86 p-s 1 nimetatud teo

toimepanemises, s.o ebaseaduslikku valdusesse sisenemist ei ole käskkirjas kaebaja suhtes

usalduse kaotamisega seostatud. Seetõttu jäävad vaidlustatud käskkirja põhjendused kaebaja

võimaliku rikkumise kui olulise rikkumise sisustamisel deklaratiivseks ega ole sisuliselt

kontrollitavad.

36. Kui vastustaja hinnangul oli selge, et esineb alus kahtlustada kaebajat olulise rikkumise

toimepanemises pidi vastustaja ATS § 78 lg 1 järgi kaaluma, kas kaebaja teenistusest vabastamine

on vajalik ja põhjendatud.

ATS § 78 lg 1 ei piiritle neid asjaolusid, mida võib teenistusest kõrvaldamise kaalumisel arvesse

võtta. Seega pidi vastustaja ise otsustama, millised on teenistusest kõrvaldamise otsustamisel

kohased kaalutlused. Selles osas leidis vastustaja, et kaebaja naasmine teenistusse põhjustaks

meeskonnaliikmetes vastakat arusaama rikkumisele õiglase reaktsiooni saabumise osas ja

kahjustaks töömoraali. Ametnik peab olema teistele eeskujuks. Ta ei saa suhtuda enda tegevusse

ja sellega kaasneda võivatesse võimalikesse tagajärgedesse pealiskaudselt ning ta peab arvestama,

et tema poolt toime pandud rikkumised saavad igal juhul hukka mõistetud. Samuti on reaalne

võimalus, et kaebaja võib hakata taaskord oma ametipositsiooni ära kasutades, sh ebaseaduslikke

korraldusi jagades, kedagi meeskonnast juhtunu tõttu represseerima.

37. Käskkirjas ei ole esile toodud asjaolusid, mis võivad toetada kaebaja teenistusse jätmist

distsiplinaarmenetluse ajaks. Samuti ei nähtu, et vastustaja oleks vastandlikke huve kaalunud.

Küsitav on seegi, kuidas on vastustaja jõudnud veendumusele, et esinevad tema poolt esile toodud

asjaolud, mis toetavad kaebaja teenistusest kõrvaldamist.

38. Halduskohus on põhjendatult märkinud, et on arusaamatu, kuidas kaebaja võimalik teenistuses

jätkamine saanuks anda teistele ametnikele vastakaid signaale võimaliku rikkumise hukkamõistu

osas, kui distsiplinaarmenetlus rikkumise asjaolude ja kaebaja süü väljaselgitamiseks alles käis.

Distsiplinaarmenetluse läbiviimine iseenesest kinnitab, et rikkumine saab kohase hinnangu.

Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud kaebajale etteheidetav rikkumine olemuslikult sellist laadi, et

oleks täiesti välistatud leebemate mõjutusvahendite kohaldamine ja ametniku jätkamine

teenistuses. Seejuures seostas vastustaja kaebaja teenistuses jätkamisest tulenevat võimalikku

kahju teiste ametnike töömoraalile kaebaja ametikoha, mitte kaebaja isiku või teoga, mille

toimepanemises teda kahtlustati.

39. Vastustaja ei selgitanud ka kahtlust, et ametipositsiooni ära kasutades võib kaebaja hakata

jagama ebaseaduslikke korraldusi ja kedagi meeskonnast represseerima. Ringkonnakohus ei näe

võimalust eeldada kaebaja sellist käitumist. Seega pidanuks vastustaja oma seisukohta

põhjendama, kuid ta ei ole seda teinud. Vastustaja ei ole viidanud ühelegi episoodile vaidlusaluse

rikkumisega seoses ega kaebaja varasema teenistuse jooksul, kus kaebaja oleks käitunud sarnaselt

ametipositsiooni õigusvastaselt ära kasutades. Vastupidi, halduskohus osutas, et kaebaja

võimupositsiooni ärakasutamise vastu distsiplinaarmenetluse ja/või teiste ametnike kahjustamise

eesmärgil, räägib asjaolu, et meeskonna liikmed andsid ütlused sama sündmuse asjaolude

uurimiseks alustatud kriminaalmenetluses ja jäid ütluste juurde ka hiljem. Seejuures andsid

meeskonnaliikmed ütlused kriminaalmenetluses enne kaebaja teenistusest kõrvaldamist

väljendades muu hulgas kahtlust kaebaja käitumise mõnede aspektide õiguspärasuses. Seega said

meeskonnaliikmed vabalt anda toimunu kohta selgitusi ning see ei toonud kaasa mõjutusi kaebaja

poolt.

40. Vastustaja on hiljem asunud sisustama käskkirja põhjendusi ka sellega, et võis karta, et kaebaja

jätkab teenistusülesannete täitmisel isikute õiguste rikkumist. Selliseks kahtluseks andis alust

asjaolu, et kaebaja ei tunnistanud rikkumist, s.t tema suhtumine oma teosse ei olnud kooskõlas

PPA ootustega oma ametnikele. Ringkonnakohus möönab, et uute rikkumiste ärahoidmine on

kaalukas argument isiku teenistusest kõrvaldamiseks. Samas ei ilmne käskkirjast ega vastustaja

kohtumenetluses esitatud põhjendustest, miks ainuüksi rikkumise etteheitega mittenõustumisest

järeldub uute rikkumiste toimepanemise võimalus. Ringkonnakohus ei näe põhjust, miks kaebaja

ja PPA esialgselt võimalikule rikkumisele antud erinevate hinnangute taustal ei saanud PPA anda

ja kaebaja aktsepteerida korraldust hoiduda edaspidi jõu kasutamisest sarnastes olukordades.

41. Vastustaja heidab kaebajale ette veel vaidlusaluse sündmuse protokolli õigeaegselt koostamata

jätmist. Samas ei tuginenud vastustaja sellele etteheitele teenistusest kõrvaldamise otsustamisel.

Ka kohtumenetluses ei ole vastustaja väitnud, et protokollimise nõuete rikkumine oli teenistusest

kõrvaldamisel oluliseks kaalutluseks.

42. Kokkuvõttes on vastustaja teenistusest kõrvaldamise kaalumisel lähtunud kahtlustest, mille

esinemist ta ei põhjendanud, jättes samas arvestamata kaebaja huvi jätkata teenistuskohustuste

täitmist distsiplinaarmenetluse tulemuste selgumiseni. Seega on otsus kaalutlusveaga, kusjuures

viga on sellist laadi, et võis mõjutada asja otsustamist.

Asjaolule, et vastustaja on mõistnud põhjendamatult kitsalt kaalutlusi teenistusest kõrvaldamise

otsustuse tegemisel, viitab muu hulgas apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et kaebaja

teenistusest kõrvaldamine oli õigustatud juba ainuüksi distsiplinaarsüüteo laadi ja raskust

arvestades.

II

43. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kohaselt pani kaebaja toime PPVS § 86 p-des 1

ja 3 nimetatud rikkumised. Teenistuskohustuste süüline mittenõuetekohane täitmine seisnes selles,

et kaebaja eiras õigusaktidega kehtestatud nõudeid valdusesse sisenemise ja vallasasja

hoiulevõtmise kohta. Vääritu tegu ehk ebaeetiline käitumine seisneb selles, et kaebaja kasutas isiku

suhtes füüsilist jõudu põhjendamatult, ehk kasutas vahetut sundi olukorras kus see ei olnud lubatud

ning selle tagajärjel sai isik füüsiliselt kannatada. Sellega käitus ta teenistuses ebaeetiliselt ja

diskrediteeris ennast politseiametnikuna kannatanu ja politseiametnike silmis.

Teenistusest vabastamist põhjendas vastustaja kokkuvõtvalt sellega, et põhjendamatu füüsilise

jõudu kasutamise ja selle tagajärjel isikule füüsiliste vigastuste tekitamine on niivõrd jäme ehk

oluline rikkumine, mis on politseiteenistusest vabastamise vääriline. Oluline on kaebaja rikkumine

kaebaja selgitustest nähtuva hoiaku (ta ei ole aru saanud oma rikkumisest ega kahetse seda, vaid

esitab valeväiteid ja põhjendusi) tõttu, kuna puudub veendumus ja kindlus, et rikkumise olukord

enam ei kordu.

44. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, et teenistusest vabastamise käskkirjas ega

hiljem kohtumenetluses ei ole vastustaja otsesõnu selgitanud, miks ta leiab, et KorS § 76 lg-s 1

sätestatud vahetu sunni kasutamise eeldused ei ole täidetud. Vastustaja küll osutas, et ei jaga

kriminaalmenetluse lõpetamise määruses (dtl 12-19) väljendatud prokuratuuri seisukohta sunni

kasutamiseks aluse esinemise kohta, kuid oma seisukohta ei ole lähemalt avanud. Vastustaja

märgib üksnes, et kaebaja tegevus intsidendi ajal kasvas üle riigivõimu omavoliks, sest ei hinnatud

ega arvestatud sündmuse objektiivseid asjaolusid. Kaebaja kasutas ka füüsilist jõudu ja selle

tagajärjel sai isik füüsiliselt kannatada.

45. Vastustaja näib lähtuvat eeldusest, et kaebaja ja teiste politseiametnike saabumisel kannatanu

elukohta oli mürahäiring lõppenud, mistõttu puudus vajadus korrarikkumise lõpetamiseks,

kannatanu korterisse sisenemiseks ja/või muude meetmete rakendamiseks. Seejuures vaatab

vastustaja mööda sellest, et teised politseiametnikud on kinnitanud, et kannatanu elukohas mängis

muusika ja/või kõne ning seda oli kuulda koridori läbi suletud ukse. Müra on kinnitanud F, E ja

O, samuti N ja C. Seetõttu on põhjendamatu järeldus, et korrarikkumine oli lõppenud.

Politseiametnike ütlustest ja selgitustest selgub seegi, et kannatanu ei olnud koostööaldis ega

täitnud korraldust panna muusika vaiksemaks või kinni. Seetõttu ei ole selge seegi, miks vastustaja

leiab, et täidetud ei olnud KorS § 50 lg 1 p-s 3 nimetatud eeldus kannatanu valdusesse

sisenemiseks.

Samuti ei nähtu vaidlustatud käskkirjast põhjendusi selle kohta, miks tuleb kannatanult telefoni

äravõtmist pidada õigustamatuks. Õige on see, et politseiametnike hinnangud telefoni äravõtmise

õigustatuse kohta on lahknevad ning osa kohal viibinud politseiametnikke ei pidanud telefoni

äravõtmist vajalikuks. Siiski ei ole vaidlust selles, et kannatanu ei olnud valmis koostööks

politseiametnikega, jättis täitmata nii korralduse muusika vaikseks panemiseks, isikut tõendava

dokumendi esitamiseks kui ka telefoni ärapanemiseks. Kannatanu tehtud videosalvestiselt ilmneb

selgelt, et selle asemel võttis kannatanu tõrjuva hoiaku, seadis kahtluse alla politseiametnike

pädevuse hinnata rikkumist ja sekkuda selle lõpetamiseks, keskendus intsidendi filmimisele ning

ähvardas kaebaja kohta kaebuse esitada. Ringkonnakohus ei näe, et olukorras, kus kannatanu

keskendus korrarikkumise lõpetamise asemel kõrvalisele tegevusele, olnuks õigusvastane

korraldus telefon ära panna. Asjaoludest ei nähtu, et kaebaja tegevust saaks pidada reaktsiooniks

sellele, et teda filmitakse. Kaebaja tegevus on tervikuna seostatav väljakutse põhjustanud

korrarikkumisega. Korrarikkumise sisulise arutamise ja/või lõpetamise asemel kannatanu

tähelepanu keskendumine situatsiooni jäädvustamisele on aga ilmne.

46. Ringkonnakohtu hinnangul kinnitavad faktilised asjaolud seetõttu pigem prokuratuuri

järeldust, et kaebaja võttis kannatanult telefoni selleks, et võimalik tulemuslikult täita oma

tööülesannet, s.o saavutada korrarikkumise lõpetamine. Sündmuskohal viibinud politseiametnikud

ja praktikant on kirjeldanud sündmust ühetaoliselt selles osas, et telefoni äravõtmise järel

kannatanu pani muusika vaiksemaks ja esitas ka isikut tõendava dokumendi. Seega ühelt poolt oli

vahetu sunni kasutamine õigustatud (KorS § 76 lg-d 1 ja 2), kuna kannatanu ei täitnud suulist

korraldust panna telefon ära ja teisalt aitas meetme rakendamine kaebajal tööülesande täita ning

viis korrarikkumise lõpetamiseni. Ringkonnakohus nõustub, et korrarikkumise iseloomust

tulenevalt ei oleks olnud eesmärgipärane kannatanu kirjalik hoiatamine vahetu sunni kasutamise

eest. Seetõttu oleks vastustaja pidanud käskkirjas selgitama, miks ta ei nõustunud, et esines alus

vahetu sunni kasutamiseks ja kaebaja kasutas vahetut sundi säästvalt ja eesmärgipäraselt

korrarikkumise kõrvaldamiseks ning lõpetas füüsilise jõu kasutamise koheselt, kui kord oli

taastatud. Sellekohaseid põhjendusi ei ole vastustaja aga esitanud. Ringkonnakohtu seisukohta ei

muuda asjaolu, et asutuse siseselt soovib vastustaja kasutada leebemat lähenemist ning vältida

sarnastes olukordades jõu kasutamist üldse. Sellega ei saanud vastustaja kitsendada KorS-s

sätestatud vahetu sunni kasutamise aluseid.

47. Vastustaja leiab veel, et kaebaja tekitas kannatanule vigastusi ning andis korralduse kannatanu

telefonist videosalvestise kustutamiseks. Need asjaolud ei ole aga tõendatud. Iseenesest on

võimalik nii see, et telefoni äravõtmisel kaebaja haaras kannatanu käest ja põhjustas verevalumite

tekke kui ka see, et kaebaja andis korralduse salvestise kustutamiseks, mille siis teised ametnikud

täitsid. Kuid sündmuskohal viibinud politseiametnikud ei ole kinnitanud kumbagi väidet,

kirjeldades kaebaja tegevust telefoni haaramisena, mitte näiteks kui rüselust telefoni äravõtmisel

või kaebajast haaramist telefoni kättesaamiseks. Ringkonnakohus ei pea siinjuures

usaldusväärseks kannatanu väiteid toimunu kohta. Kannatanu ähvardas kaebajat tema kohta

kaebuse esitamisega juba enne telefoni äravõtmist, mistõttu on ilmne, et kannatanu oli kaebaja

suhtes vaenulik ja võis soovida teda kahjustada. Telefoni äravõtmine sai sellist soovi eeldatavalt

ainult süvendada. Seetõttu ei saa välistada, et kannatanu võis olla valmis kasutama ära selleks

soodsaid asjaolusid, s.o muudel asjaoludel tekkinud verevalumeid. Teiseks ei ole ükski

politseiametnik kinnitanud ka seda, et kaebaja oleks ühes telefoni edasiandmisega edastanud

korralduse selles oleva videosalvestise kustutamiseks.

48. Vastustaja leiab, et halduskohus on põhjendamatult jätnud tõendina tähelepanuta ja hindamata

kannatanu telefoniga tehtud intsidendi videosalvestise.

Ringkonnakohus ei nõustu selle etteheitega. Esmalt märgib ringkonnakohus veelkord, et

videosalvesti ei kinnita vastustaja versiooni juhtunust, eelkõige seda, et kaebaja oleks

keskendunud korrarikkumise lõpetamise asemel kannatanu poolt videosalvestamise lõpetamisele.

Teiseks kirjeldas halduskohus videosalvestiselt nähtuvat otsuse punktides 47 ja 48 ning tegi

kirjelduse pinnalt järelduse, et kannatanu valdusesse sisenemine oli kooskõlas seadusest tulenevate

volitustega ja eesmärgipärane. Samuti nõustus halduskohus prokuratuuri järeldusega, et kaebaja

võttis kannatanult telefoni ära, kuna kannatanu keskendus sündmuse salvestamisele ja see takistas

kaebajal tulemuslikult oma tööülesande täitmist.

49. Nendel asjaoludel jagab ringkonnakohus arusaama, et vastustaja on järeldanud kaebaja poolt

distsiplinaarsüütegude toimepanemist faktiliste asjaolude pinnal, mis ei ole tõendatud. Seetõttu on

vastustaja ekslikult leidnud, et kaebajal puudus õiguslik alus nii kannatanu valdusesse

sisenemiseks kui ka vahetu sunni kasutamiseks. Nõustuda tuleb sellega, et kaebaja oleks kooskõlas

politsei tööd reguleerivate siseaktidega saanud lahendada olukorda teisiti, esitledes ennast,

selgitades korrarikkumise kahtlust ja mõju sama maja teistele elanikele ning põhjendades seega

korrarikkumise lõpetamise vajalikkust. See võinuks ära hoida konflikti kannatanuga ning

distsiplinaarmenetluses kaebajale etteheidetud tegevused. See ei muuda aga järeldust, et

vaidlustatud käskkirjas kirjeldatud rikkumised ei ole nõuetekohaselt tõendatud ja vastustaja ei ole

kohaselt täitnud põhjendamiskohustust. Ringkonnakohus ei välista, et kaebaja võis täita mõne

distsiplinaarsüüteo koosseisu, kuid üksnes sellest võimalusest ei piisa tema karistamiseks

distsiplinaarkorras. Igal juhul ei saa asjas tõendatu pinnalt tõsikindlalt järeldada, et kaebaja oleks

toime pannud olulise rikkumise ATS § 75 lg-te 5 ja 6 tähenduses.

50. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta selleski, et kaebajale distsiplinaarkaristuse

määramisel lähtus vastustaja vähemalt osaliselt lubamatutest kaalutlustest. Nii märkis vastustaja,

et kaebajal puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused ning temaga 2019 ja 2020 läbiviidud

arenguvestluste tulemused ning juhi poolt antud iseloomustus on positiivsed, kuid ei omistanud

neile asjaoludele mingit kaalu. Samas luges vastustaja raskendavaks asjaoluks kaebaja poolt

vaidlusaluse sündmuse kohta protokolli koostamata jätmise, tema suhtes varasemalt isikute poolt

kaebuste esitamist, töötamist juhtival ametikohal ning seetõttu enda ja politsei maine kahjustamist,

samuti rikkumiste eitamist.

Ringkonnakohus märgib, et sündmuse kohta protokolli koostamata jätmine võib olla ametniku

kohustuste iseseisev rikkumine, kuid ei muuda kaebajale ette heidetud rikkumisi raskemaks ega

sunni neile rangemalt reageerima. Mõistetamatu on vastustaja seisukoht, et kaebaja kohta esitatud

varasemad kaebused, mis samuti seonduvad jõu kasutamisega, on karistuse määramisel

raskendava toimega. Vaidlust ei ole selles, et vastustaja ei reageerinud neile kaebustele

distsiplinaarmenetluse alustamisega, kaebaja karistamisest rääkimata. Seetõttu ei ole selge, kas

tegemist oli põhjendatud kaebustega ning puuduvad andmed, kuidas kaebaja ise kaebuste aluseks

olnud asjaolusid selgitas. Halduskohus viitas põhjendatult sellelegi, et kui vastustaja pidas

varasemaid kaebusi põhjendatuks, kuidas sai siis kaebajale arenguvestlustel antud hinnang olla

positiivne ning vastustaja pidas põhjendatuks edutada kaebaja välijuhi ametisse. Kaebaja poolt

distsiplinaarrikkumiste toimepanemisele vastuvaidlemine on kohtumenetluses osutunud suuresti

põhjendatuks.

51. Vastustaja heidab halduskohtule ette uurimisprintsiibi rikkumist, kuna halduskohus ei küsinud

selgitusi andmete puudumise kohta kaebaja edutamise asjaolude ja tegevusele esitatud kaebuste

lahendamise käigu kohta. Samas ei ole vastustaja ise ka apellatsioonkaebuses neid selgitusi

esitanud. Ometi nähtub apellatsioonkaebusest, et vastustaja oli teadlik, et need küsimused on

vaidluse all. Seega on vastustaja jätnud kasutamata võimaluse tuua välja kaebajale karistuse

määramisel arvestatud asjaolude iseloomu ja tähendust, samuti põhjendada, miks halduskohus on

neid asjaolusid ekslikult hinnanud. Vastavalt ei näe ringkonnakohus põhjust asuda selles

küsimuses halduskohtust erinevale seisukohale.

52. Kokkuvõttes ei näe ringkonnakohus võimalust mitte nõustuda halduskohtu järeldusega, et

kaevatavas käskkirjas märgitud põhjused ei kajasta veenvalt, miks kaebajaga ei saa teenistussuhet

jätkata ning miks leebem karistus oma eesmärki ei teeniks.

III

53. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

Vastustaja ei ole seadnud kahtluse alla halduskohtu otsuse põhjendusi kaebaja teenistusse

ennistamise ega sunnitult teenistusest puudutud aja eest tasu väljamõistmise ega selle

kindlaksmääramise ja maksmise korra kohta. Samuti ei vaidlusta vastustaja kaebaja kasuks välja

mõistetud menetluskulude suurust. Seetõttu ringkonnakohus neid küsimusi täiendavalt ei analüüsi.

54. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja

esitas vastuse apellatsioonkaebusele vandeadvokaadist esindaja kaudu ja tasus õigusabi teenuse

eest 998,40 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on õigusabikulu selles ulatuses tervikuna vajalik ja

põhjendatud ning tuleb vastustajalt välja mõista.

55. Jõustunud kohtulahendi avaldamisel Riigi Teatajas tuleb kaebaja, Bi, C, Ei, Fi, Na ja Oi nimed

asendada tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3).

/allkirjastatud digitaalselt/