3-20-1658/42 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma ja

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.11.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-20-1658

Haldusasi

X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 27.05.2020 otsuste nr

P6-2020-133452 ja nr 3 ning 06.08.2020 vaideotsuse

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja X, esindaja v.adv Martin Kruus

Vastustaja Sotsiaalkindlustusamet, esindaja MM

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 19.02.2021 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 26.09.2022

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 19.02.2021 otsus

muutmata.

2. Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 28.12.2022.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215

lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

3-20-1658

2(9)

1. X esitas 10.05.2019 Sotsiaalkindlustusametile (SKA) avalduse vanemahüvitise saamiseks

seoses 19.02.2019 sündinud lapse kasvatamisega. SKA määras 15.05.2019 otsusega X-le

perehüvitiste seaduse (PHS) § 34 ja § 37 lg 5 alusel perioodil 22.05.2019 kuni 29.07.2020 iga

kuu väljamakstavaks vanemahüvitiseks 3073,08 eurot. Hüvitise arvutamisel lähtus SKA

sotsiaalkaitse infosüsteemi (SKAIS) andmetest, mille kohaselt oli X 2018. a isikustatud

sotsiaalmaks 11 429,11 eurot ja kalendrikuu keskmine tulu 3073,08 eurot.

2. Maksu- ja Tolliamet (MTA) tegi 25.03.2020 UÜ-le L maksuotsuse, millega tühistas

töötamise registri kande X kohta ja vähendas X pealt kinnipeetud tulumaksu tasumise kohustust

3002,56 euro võrra ja sotsiaalmaksu 5139,24 euro võrra. UÜ-l L puudus X-ga tegelik töösuhe

ning tegemist on näiliku tehinguga (maksukorralduse seaduse (MKS) § 83 lg 4). Kanne

töötamise registris on tehtud ja maksud deklareeritud hüvitisepettuse eesmärgil. UÜ-l L

puudusid vastutav isik, majandustegevus ja pangakontod. Ainsad tulu- ja sotsiaalmaksu,

kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustusmaksete deklaratsioonid (TSD) on

usaldusühing esitanud perioodil august kuni detsember 2018 ja üksnes X kohta. Töötasu

ülekanded X-le tegi E OÜ ning maksumenetluse käigus tasus ka maksud sama isik. Nii X kui

ka E OÜ juhatuse liige Y eitasid kategooriliselt, et X täitis tööülesandeid E OÜ-s. Y kinnitas,

et X töötas UÜ-s L maksude optimeerimise eesmärgil. Y ei vastanud MTA täpsustavatele

küsimustele X tööaja, töö sisu, töötasu kujunemise ega töökohustuste täitmise kohta.

Dokumendid töösuhte kohta on koostatud ainult MTA-le esitamiseks. X töötas tegelikult

hambaraviõena D OÜ-s, mille juhatuse liige oli tema isa. Tema töötasu tõusis D OÜ-s alates

augustist 2018 oluliselt (väidetavalt seoses lisandunud kohustustega). D OÜ deklareeris

augustist novembrini 2018 X eest täpselt sama suure töötasu (2593,36 eurot) kui UÜ L. 2018.

a detsembris deklareeris D OÜ X nimele 5186,72 euro suuruse väljamakse ja UÜ L deklareeris

5200 eurot. Selline kokkulangevus näitab, et seotud isikud (Y ja X kinnitavad, et on omavahel

nii head tuttavad, et usaldavad teineteist) deklareerisid hüvitisepettuse eesmärgil teadlikult ja

kooskõlastatult X nimele väljamakseid, mille taga tööpanust ei olnud. X palgamaksed ja tema

eest deklareeritud maksud tasus E OÜ, kuhu tuli selleks kogu raha omakorda D OÜ-lt või

sularaha sissemaksetest. Sularaha sissemaksed ei ole seostatavad E OÜ majandustegevusega ja

valdavalt kasutati neid X-le palga maksmiseks.

3. SKA teavitas 04.05.2020 kirjaga X, et MTA-st saabunud isikustatud sotsiaalmaksu

andmetel on muutunud tema vanemahüvitise määramise aluseks võetava sotsiaalmaksu summa,

mistõttu algatab SKA vanemahüvitise määramise otsuse kehtetuks tunnistamise ja menetluse

uuendamise. X-l võimaldati esitada oma seisukoht ja vastuväited hiljemalt 18.05.2020.

4. X esitas 24.05.2020 SKA-le seisukoha, milles palus jätta vanemahüvitise määramise otsus

kehtetuks tunnistamata. UÜ L ei tühistanud maksudeklaratsioone ise, vaid seda tegi MTA oma

05.03.2020 maksuotsuse alusel, mille X on vaidlustanud. Maksuotsus pole eelhaldusakt ning

SKA-l on kohustus endal tuvastada hüvitise määramisega seotud asjaolud. X töötas 2018. a-l

UÜ L juures, kes deklareeris ja tasus kõik tööjõumaksud. Alusetu on jätta töötaja ilma

sotsiaalhüvitisest üksnes seetõttu, et ta ei ole töötajana täitnud hoolsuskohustust ning

veendunud, et ta täidab töökohustusi just selle isiku huvides, kellega on vahetult sõlminud

töölepingu. X ei saa vastutada selle eest, et MTA hinnangul pidanuks deklareerimis- ja

tasumiskohustuse täitma E OÜ, kuivõrd see asjaolu ei allunud töötaja kontrollile.

5. Sotsiaalkindlustusamet tunnistas 27.05.2020 otsusega nr P6-2020-133452 oma

15.05.2019 otsuse PHS § 37 lg-te 1 ja 2 ning § 46 lg 3, haldusmenetluse seaduse (HMS) § 68

ja sotsiaalseadustiku üldosa seaduse (SÜS) § 38 lg 1 alusel tagasiulatuvalt kehtetuks. Otsuse

põhjendused olid kokkuvõtlikult järgmised.

SKA võttis 2019. a hüvitise määramisel aluseks SKAIS-i andmed, mille kohaselt deklareerisid

D OÜ ja UÜ L X eest 2018. a-l sotsiaalmaksu kokku 11 429,11 eurot.

3-20-1658

3(9)

MTA-lt 23.04.2020 saabunud isikustatud sotsiaalmaksu andmetel on muutunud X

vanemahüvitise määramise aluseks võetava 2018. aasta sotsiaalmaksu summa, kuna UÜ L on

2020. a aprillis tühistanud varem deklareeritud sotsiaalmaksu. SKAIS-i andmetel on X 2018. a

sotsiaalmaks nüüd 6289,86 eurot. Seega ei ole 2018. a andmete alusel määratud vanemahüvitis

3073,08 eurot õiguspärane.

SKAIS-i kantud isikustatud sotsiaalmaksu andmed on SKA-le aluseks nii vanemahüvitise

suuruse määramisel, ümber arvutamisel kui ka tagasi nõudmisel. SKA-l on kohustus isikustatud

sotsiaalmaksu andmeid kontrollida ning andmete muutumisel vanemahüvitis ümber arvutada ja

alusetult makstud summad tagasi nõuda. Seejuures ei ole SKA-le jäetud kaalutlusõigust.

6. Sotsiaalkindlustusamet määras 27.05.2020 otsusega nr 3 X-le vanemahüvitise 1691,23

eurot kuus alates 22.05.2019 kuni 29.07.2020. Hüvitise suuruse arvutamisel lähtus SKA

SKAIS-i andmetest 2020. a aprilli seisuga, mille kohaselt oli X 2018. a isikustatud sotsiaalmaks

6289,86 eurot ja ühe kalendrikuu keskmine tulu 1691,23 eurot.

7. X esitas SKA 27.05.2020 otsuse nr P6-2020-133452 peale vaide, milles leidis, et SKA

pidanuks asjaolud ise tuvastama, mitte tuginema SKAIS-i andmetele. Töötaja õigusi ei saa

piirata tööandja suhtes antud haldusakti tõttu. Töötaja ei ole nii võimalik oma õigusi kaitsta.

8. SKA selgitas 01.07.2020 kirjas, et SKAIS-i kantud isiku sotsiaalmaksu andmed on aluseks

vanemahüvitise määramisele, ümber arvutamisele ja tagasi nõudmisele (PHS § 37 ja 46).

SKAIS-i pidamise eesmärk on SKA seadustest tulenevate ülesannete täitmine, sh hüvitiste

määramine ja maksmine (SÜS § 38). Kui selgub, et vanemahüvitise arvutamise aluseks olevad

isikustatud sotsiaalmaksu andmed on muutunud, arvutatakse hüvitis ümber ja enam makstud

hüvitis nõutakse saajalt tagasi (PHS § 46 lg 3). Isikul on õigus esitada vaidemenetluses kõik

andmed, dokumendid ja tõendid, mille alusel ta leiab, et SKA peaks vanemahüvitise suuruse

arvutamisel lähtuma. Hüvitise taotlemisel peab isik aitama igakülgselt kaasa eesmärgipärasele

ja efektiivsele menetlusele ning asjaolude muutumise korral hüvitise kohandamisele (SÜS § 5

lg 2) ning esitama hüvitise andjale kõik teadaolevad tõesed ja täielikud andmed, dokumendid

ja muud tõendid, mis on vajalikud hüvitise saamise õiguse või muu hüvitise andmiseks olulise

asjaolu välja selgitamiseks (SÜS § 21 lg 1). Seejärel saab SKA teha otsuse vastavalt SKA-le

teadaolevatele andmetele. Juhul kui X soovib esitada lisaandmeid või tõendeid, tuleb need

esitada hiljemalt 11.07.2020.

9. X esitas 10.07.2020 üksnes esindaja volikirja.

10. SKA jättis 06.08.2020 vaideotsusega nr 8-3/16992-3 vaide rahuldamata. Põhjendused olid

kokkuvõtlikult järgmised.

PHS § 37 lg 2 kohaselt lähtub SKA vanemahüvitise suuruse arvutamisel SKAIS-i kantud

andmetest. SKA-l on kohustus kontrollida isikustatud sotsiaalmaksu andmeid ning andmete

muutumisel vanemahüvitis ümber arvutada. Seejuures ei oma tähtsust, kas andmed muutis

äriühing ise või tegi seda MTA. Riigikohtu halduskolleegiumi 02.03.2020 otsuses nr 3-18-495

toodud seisukohad ei välista SKA võimalust lähtuda MTA haldusaktist ja SKAIS-i andmetest.

X ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis seaksid kahtluse alla SKAIS-is olevad sotsiaalmaksu

andmed ning annaksid SKA-le aluse lähtuda muudest andmetest. Vaide esitaja on selgitanud,

et töötas 2018. a-l UÜ-s L, kes maksis talle töötasu ning teadaolevalt deklareeris ja tasus ka

maksud, kuid seejärel märkis, et tegelikult tegi töötasu väljamakseid E OÜ ning vaide esitaja

jaoks ei olnudki oluline, kes oli tema tegelik tööandja. Juba see tekitab küsimuse, kumma

äriühinguga oli X-l töösuhe. Töötamise registrist ei nähtu vaide esitaja töötamist kummaski

äriühingus. SKAIS-ist ei nähtu, et kumbki äriühing oleks deklareerinud X eest sotsiaalmaksu

enne 2018. a septembrit ja pärast 2019. a jaanuarit. UÜ L deklareeris seega X eest sotsiaalmaksu

vaid ajal, mil vaide esitaja pidi olema teadlik oma rasedusest ja mille alusel arvutati tema

3-20-1658

4(9)

vanemahüvitise suurus. See ei lisa veenvust vaide esitaja väitele tema töötamise kohta raseduse

ajal ja 10 korda suurema tulu teenimisele sel ajal võrreldes varasema ajaga. UÜ L ei ole esitanud

majandusaasta aruandeid. See ei toeta vaide esitaja väidet, et ta on selle äriühingu juures

töötanud ja sealt sellises suuruses tulu saanud.

11. X esitas halduskohtule kaebuse SKA 27.05.2020 otsuste nr P6-2020-133452 ja nr 3 ning

06.08.2020 vaideotsuse tühistamiseks. Kaebuse põhjendused olid järgmised.

Vastustaja on rikkunud kaalutlusõiguse reegleid ja uurimispõhimõtet. Kaebajal puudub kontroll

UÜ L deklareeritavate andmete üle. Kaebaja täitis endale teadaolevalt tööülesandeid UÜ L

juures ning sai selle eest töötasu. Kui tööandja on rikkunud maksuseadusi, on põhjendamatu

tühistada muutunud andmete põhjal automaatselt ka sellega seonduvaid töötaja õigusi (sh

vanemahüvitis). SKA-l tuleb hinnata andmete muutumise aluseks olevaid asjaolusid ning

otsustada selle põhjal hüvitise muutmise üle. Kui hüvitise saajale on töötasu tegelikult makstud

(ükskõik missuguse tegeliku õigussuhte alusel) ning sellelt arvestatud maksud on riigile

tasutud, puudub igasugune mõistlik põhjus tühistada väljamaksmisele kuuluvat hüvitist.

Riigikohtu halduskolleegium on 02.03.2020 asjas nr 3-18-495 tehtud otsuses selgitanud, et

maksuotsus ning selle põhjal registrites tehtud muudatused ei ole käsitatavad eelhaldusaktina

SKA menetlustes. Riigikohus selgitas viidatud lahendis (p 15), et SKA-l on iseseisev

kaalutlusõigus hüvitise määramise, tühistamise või muutmise aluseks olevate asjaolude

hindamisel. Vastustaja ei ole asjaolusid välja selgitanud ja on selle asemel väitnud, et tal ei ole

kaalutlusõigust. Kaalutlusõiguse puudumine tooks kaasa olukorra, kus hüvitise saaja tööandja

saaks oma suvaotsuse alusel mõjutada töötajale hüvitise määramist või muutmist.

Kaalutlusõiguse teostamata jätmist pole hilisemas menetluses võimalik kõrvaldada ja see tingib

vältimatult kaevatava haldusakti tühistamise. Kui SKA on eitanud kaalutlusõiguse olemasolu,

on arusaamatu viidata sellele, et kaebaja pole esitanud põhjendusi ega tõendeid töösuhte

olemasolu kinnitamiseks.

12. Sotsiaalkindlustusamet vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

SKA-l on tulenevalt PHS §-st 46 kohustus kontrollida isikustatud sotsiaalmaksu andmeid ja

andmete muutumisel vanemahüvitis ümber arvutada. See on erinorm HMS § 64 lg 2 suhtes,

mille kohaselt otsustab haldusorgan haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse kohaselt.

SKA ei ole väitnud, et tal ei ole andmete muutumise aluseks olevate asjaolude hindamiseks

jäetud mingisugust kaalutlusõigust. Vastustaja on kaalutlusõiguse puudumise all pidanud silmas

PHS §-i 46, millest tulenevalt on vastustajal kohustus vanemahüvitise suurus ümber arvutada

ja alusetult makstud vanemahüvitis tagasi nõuda, kui selgub, et sotsiaalmaksu andmed on

muutunud. Riigikohus möönis 02.03.2020 otsuses asjas nr 3-18-495, et menetlusökonoomia

tõttu võib olla otstarbekam kasutada tegeliku töötamise tuvastamiseks MTA abi ning juhinduda

hüvitise tagasinõudmisel maksuhalduri haldusaktist. SKA on 01.07.2020 e-kirjas kaebajale

juhtinud tähelepanu, et isikul on õigus esitada vaidemenetluses kõik andmed, dokumendid ja

tõendid, millest lähtuvalt peaks SKA vanemahüvitise suuruse arvutamisel lähtuma. Kaebaja ei

ole esitanud SKA-le ühtegi tõendit, mis seaksid kahtluse alla SKAIS-is olevad sotsiaalmaksu

andmed ning annaks SKA-le aluse lähtuda muudest andmetest. Hüvitise taotlemisel peab isik

aitama igakülgselt kaasa eesmärgipärasele ja efektiivsele menetlusele ja asjaolude muutumise

korral hüvitise kohandamisele (SÜS § 5 lg 2) ning esitama hüvitise andjale kõik teadaolevad

tõesed ja täielikud andmed, dokumendid ja muud tõendid, mis on vajalikud hüvitise saamise

õiguse või muu hüvitise andmiseks olulise asjaolu välja selgitamiseks (SÜS § 21 lg 1). UÜ L

on sotsiaalmaksu deklareerinud vaid ajal, mil kaebaja pidi olema teadlik oma rasedusest (laps

sündis 19.02.2019, esimene sotsiaalmaksu kanne tehti 19.09.2018) ning mis kuulus

vanemahüvitise suuruse arvutamise alusandmete ajavahemikku. Samuti oli sotsiaalmaksu

andmete järgi otsustades kaebaja tulu enne 2018. a augustit oluliselt väiksem. Eeltoodu ei lisa

3-20-1658

5(9)

veenvust kaebaja väitele tema töötamise kohta raseduse ajal ja kordades suurema tulu

teenimises sel ajal võrreldes varasema ajaga. UÜ L deklareeritud sotsiaalmaksu andmete alusel

sai kaebaja augustist novembrini iga kuu töötasu 2593,36 eurot (sotsiaalmaks 33% sellelt on

835,81 eurot) ja detsembris 5200 eurot (sotsiaalmaks sellelt on 1716 eurot). Samuti

mitmekordistus D OÜ poolt kaebaja eest samal perioodil, st augustist detsembrini 2018,

deklareeritud sotsiaalmaks. Kui enne 2018. a augustit oli kaebaja igakuine sissetulek 500 eurot

(sotsiaalmaks sellelt on 165 eurot), siis augustist novembrini 5186,72 eurot ning detsembris 10

386,73 eurot. Eeltoodu ei lisa usutavust kaebaja töötamisele ja tulu teenimisele UÜ L

deklareeritud sotsiaalmaksu põhjal arvestatud ulatuses.

13. Tallinna Halduskohus jättis 19.02.2021 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda.

SKA-l on seadusest tulenev kohustus kontrollida isikustatud sotsiaalmaksu andmeid ning kui

andmed muutuvad, on SKA-l kohustus nõuda PHS § 46 lg 1 p-s 1 loetletud eelduste korral

vanemahüvitis enamtasutud osas tagasi. 23.04.2020 muutus MTA-st saabunud andmete alusel

kaebaja 2018. a sotsiaalmaksu summa (ehk summa, mis võeti aluseks vanemahüvitise

määramisel). Kui varem oli nimetatud aasta sotsiaalmaks 11 429,10 eurot, siis muudetud

andmete alusel 6280,86 eurot. SKA otsuses ei ole väidetud, et SKA ei saaks arvesse võtta isiku

esitatud põhjendusi ja tõendeid töösuhte kohta. SKA on õigesti osutanud, et tal puudub

kaalutlusõigus otsustada selle üle, kas kontrollida sotsiaalmaksu andmeid, kas andmete

muutumisel vanemahüvitis ümber arvutada ning kas nõuda alusetult makstud summad tagasi.

Riigikohtu halduskolleegiumi 02.03.2020 otsusest asjas nr 3-18-495 järeldub ennekõike see, et

SKA ei pea ilmtingimata lähtuma MTA sisestatud andmetest, vaid võib teatud asjaolude või

täiendavate tõendite ilmnemisel maksuotsusest või SKAIS-i andmetest kõrvale kalduda.

Arvestades Riigikohtu otsuse p 15 sõnastust ning viidet SÜS § 31 lg 1 p-le 1, ongi Riigikohus

rõhutanud SKA pädevust nõuda hüvitis tagasi ka siis, kui MTA ei ole selliseid andmeid

sisestanud või kui hüvitise tagasinõudmine eeldaks tsiviilõigusliku suhte puudumise

tuvastamist SKA poolt. Kehtivast õigusest ega ka Riigikohtu otsusest ei tulene vastustajale

kohustust iga kord kontrollida MTA-ga paralleelses menetluses samu asjaolusid. Seda

seisukohta toetab (koos viitega menetlusökonoomia kaalutlustele) ka viidatud Riigikohtu

lahendi punkti 15 viimane lause. SKA kaalutlusõigus võib piirduda ka otsustusega selle kohta,

kas lähtuda MTA poolt SKAIS-i kantud andmetest või mitte. Kui SKA-l tekib menetluse käigus

(nt isiku esitatud andmetele tuginedes) põhjendatud kahtlus, et SKAIS-i muudatused ei pruugi

olla õiged, on vastustajal võimalik asjaolud ka iseseisvalt tuvastada. Praegusel juhul võis

vastustaja lähtuda MTA maksuotsuse alusel esitatud andmetest. Riigikohus on 30.06.2016

otsuses asjas nr 3-3-1-86-15 selgitanud, et vanemahüvitise seadus (VHS) lähtub hüvitise

suuruse arvutamisel kassapõhisest arvestusest, mis teeb hüvitise maksmise süsteemi

administreerimise lihtsamaks ja vähem kulukaks, mis oli ka VHS-i ettevalmistamisel üks

eesmärkidest (p 56). See, et Riigikohus on 02.03.2020 otsuses nr 3-18-495 jaatanud SKA õigust

iseseisvalt hüvitis tagasi nõuda ning tuvastada muu hulgas ka tsiviilõigusliku suhte puudumine

hüvitist puudutavas osas, ei ole varasema seisukohaga vastuolus. Olukorras, kus kaebaja ei ole

varasemas menetluses ega ka kohtumenetluses esitanud tõendeid, mis seaksid kahtluse alla

SKAIS-is olevad sotsiaalmaksu andmed ning mille alusel saaks SKA kontrollida SKAIS-i

muudatuste põhjendatust, on kaebaja etteheide asjaolude uurimata jätmise kohta põhjendamatu.

Vastustaja on püüdnud (mh kaebajalt arvamust küsides) tähtsust omavaid asjaolusid välja

selgitada ning andnud kaebajale võimaluse esitada täiendavaid tõendeid. Vastustaja on

vaideotsuses kaebaja esitatud väiteid sisuliselt analüüsinud ning leidnud, et ka need ei sea

kahtluse alla SKAIS-is sisalduvaid andmeid. Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et tööandja

„suvaotsuse“ tõttu võivad jääda kaitseta töötaja õigused sotsiaalhüvitistele. Töötajal on

3-20-1658

6(9)

võimalik esitada SKA-le tõendid, mis kummutavad tööandja „suvaotsuse“, samuti on tal õigus

vaidlustada maksuotsust. SKA tagas kaebajale õiguse olla haldusmenetluses ära kuulatud.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

14. X palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega

tema kaebus rahuldada.

Kaebaja selgitas oma seisukohti töösuhte kohta juba enne SKA otsuse tegemist, kuid

haldusaktis ei võetud neid arvesse. Olukorras, kus vastustaja on oma haldusaktis sõnaselgelt

deklareerinud, et tal on kohustus vanemahüvitise määramisel lähtuda kitsalt infosüsteemi

andmetest ning puudub iseseisev kaalutlusõigus, puudus kaebajal ka mõistlik põhjus esitada

haldusmenetluses täiendavaid tõendeid. Inimene saab haldusmenetluses lähtuda haldusorgani

juhistest ja kinnitustest ning eeldusest, et need on kohased ja õiged. Vanemahüvitise kehtetuks

tunnistamise otsus tuleb teha kaalutlusõiguse alusel. SKA on rikkunud kaalutlusotsuse tegemise

reegleid. Kaalutlusviga ei ole võimalik kohtumenetluses kõrvaldada, isegi kui tegemist on

üksnes formaalse rikkumisega. Juhul kui SKA sai pärast haldusakti andmist aru, et tal on siiski

õigus ja kohustus arvestada otsuse tegemisel ka muid asjaolusid ning teha diskretsiooniotsus,

tulnuks tal esialgne haldusakt tühistada, korraldada uus nõuetekohane menetlus ning koguda

asjaomased tõendid. Ümber ei ole lükatud asjaolu, et kaebaja sai UÜ-lt L töötasu ja selle pealt

on tasutud sotsiaalmaks. Sotsiaalmaksu faktiline tasumine peaks tagama ka õiguse saada

vanemahüvitist. MTA poolt maksuarvestuse muutmine ei tohi töötaja olukorda mõjutada.

Apellant ei pea õigeks, et maksuõiguslikke asjaolusid hakatakse esimest korda sisuliselt uurima

apellatsiooniastmes, kuna see võtab kaebajalt võimaluse vaidlustada tõendite hindamist.

Kaebaja töötas 2018. a UÜ-ga L sõlmitud töölepingu alusel. Apellandi tööülesanneteks oli

koostada erinevate ehitusprojektide tarbeks hinnapakkumisi ja koguda selleks vajalikke

andmeid ehitusmaterjalide müüjatelt. Materjali nomenklatuuri ja kogused andis tööandja

kaebajale ette. Kaebaja ülesandeks oli vormistada korrektsed pakkumised, hankida hinnateavet

ja seda süstematiseerida. Kaebajale teadaolevalt koostati hinnapakkumised teiste isikute

(valdavalt E OÜ) nimelt. Missugustel kaalutlustel ja mis lepingute alusel UÜ L teenust osutas,

kaebaja ei tea. Kaebajale maksti töötasu samuti E OÜ arvelt, kuid vastastikuse kokkuleppe

alusel teise isiku kohustuste täitmises ei ole midagi tavatut ega õigusvastast. Kaebaja huviks oli

saada oma töö eest tasu ja kaebaja ees täideti kõik töölepingust tulenevad kohustused.

Missuguste kokkulepete alusel see toimus, kaebaja ei tea. Eelnevale vaatamata sõlmis

kaebajaga töölepingu UÜ L, ühtlasi deklareeris see ühing korrektselt kõik kaebajale töötasuna

tehtud väljamaksed ning täitis ka väljamaksetelt arvestatud maksukohustused. Seetõttu tuleb

kaebaja töötasult arvestatud sotsiaalmaksu arvestada ka vanemahüvitise määramisel. Asjaolud,

et kaebajaga sõlmiti tööleping, töösuhe registreeriti töötajate registris, kaebajale tehti töötasu

väljamaksed ning kõik väljamaksed on deklareeritud ning sellelt arvestatud tööjõumaksud on

tasutud, on tuvastatud haldusasjas nr 3-20-767 tehtud kohtuotsustes.

UÜ L nimelt jagas kaebajale ülesandeid ja vajalikku alusteavet Y. Y andis tööandja nimel

kaebajale kasutamiseks ka vajalikud töövahendid. Apellandil on enda koduses arvutis säilinud

vaid üksikud koostatud hinnapakkumised, kuid need moodustavad kõigist töötamise ajal

koostatud dokumentidest üksnes väga väikese osa. Kaebaja soovib oma väiteid töölepingu

sõlmimise ja tööülesannete täitmise kohta tõendada kohtuistungil tunnistaja Y ütlustega.

Haldusasjas nr 3-20-767 keeldus kohus Y tunnistajana ülekuulamisest.

3-20-1658

7(9)

15. Sotsiaalkindlustusamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see

rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja jääb halduskohtus esitatud vastuväidete

juurde.

Kaebajal pole mõjuvat põhjust esitada uusi tõendeid alles nüüd. Maksumenetluse kohtulahendis

on korduvalt viidatud sellele, et kaebaja ei esitanud andmeid või tõendeid. Vastustaja arvates

järeldub sellest kaebaja teadlik tegevus kõigi menetluste kestel, kas ja millal ta mingeid

tõendeid esitab.

Haldusasjas nr 3-20-767 maksuvaidlust lahendanud kohtud leidsid, et Y seletused ei lükka

ümber tõendeid selle kohta, et kaebajal ja UÜ-l L polnud töösuhet. Kaebaja kohtule 22.08.2022

esitatud tõendid hinnapakkumiste kohta on allkirjastamata, mõnel hinnapakkumisel puudub

selle koostaja/esitaja ning need ei seostu kuidagi kaebajaga.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

16. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

Halduskohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või

tühistamiseks puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea

vajalikuks kõiki halduskohtu põhjendusi oma otsuses korrata (HKMS § 201 lg 4).

17. Kaebaja põhiväite kohaselt pidas SKA haldusmenetluses ainuvõimalikuks lähtuda MTA

maksuotsuse alusel SKAIS-i kantud andmetest ja SKA välistas väidete ja tõendite arvestamise

selle kohta, kas X eest olid tööjõumaksud deklareeritud õigesti. Ringkonnakohus ei nõustu

sellega ja leiab, et kaebajal oli piisavalt võimalust esitada oma väiteid töötamise kohta UÜ-s L

koos asjaomaste tõenditega.

18. SKA andis 04.05.2020 kirjas X-le teada, et MTA-st saabunud isikustatud sotsiaalmaksu

andmetel on muutunud tema vanemahüvitise määramise aluseks võetava sotsiaalmaksu summa,

mistõttu algatab SKA vanemahüvitise määramise otsuse kehtetuks tunnistamise menetluse.

SKA võimaldas X-l esitada oma seisukoht ja vastuväited hiljemalt 18.05.2020. Vastuseks

sellele kirjale esitas kaebajat esindanud vandeadvokaat SKA-le 24.05.2020 avalduse, milles

väitis, et töötaja hüvitise saamise õigust ei saa panna sõltuvusse sellest, kas tööjõumaksud on

deklareeritud õigesti. Seejärel tehtud 27.05.2020 otsuses märkis SKA, et SKA-l on kohustus

SKAIS-is andmete muutumise korral vanemahüvitis ümber arvutada ja enammakstu tagasi

nõuda ning SKA-l ei ole selles osas kaalutlusõigust. Nõustuda tuleb halduskohtuga, et SKA

neid seisukohti ei saa mõista selliselt, et SKA arvates ei saa ta üldse arvesse võtta isiku esitatud

põhjendusi ja tõendeid töösuhte kohta. SKA-l oli õigus selles mõttes, et ta peab reageerima

sotsiaalmaksu tasumise andmete muutumisele ega saa seda jätta kaalutlusõiguse alusel

tähelepanuta. Riigikohtu halduskolleegium selgitas asjas nr 3-18-495 (p 15), et SKA-l on õigus

kalduda hüvitise ümberarvutamisel ning tagasinõudmise otsustamisel kõrvale MTA poolt

SKAIS-is muudetud andmetest. Kui hüvitise saaja esitab SKA-le veenvad tõendid selle kohta,

et maksuotsuse alusel sotsiaalmaksukohustuse vähendamine on toimunud alusetult, siis ei ole

SKA kohustatud vanemahüvitist ümber arvutama ja SKAIS-i andmete alusel arvestatavat

enammakset tagasi nõudma. Samas, kui SKA lähtub siiski SKAIS-i andmetest, milleks tal on

seaduse järgi õigus, on hüvitise saajal kaebeõiguse tõhusaks tagamiseks võimalik esitada kõik

vastuväited ja tõendid töösuhte kohta SKA otsuse vaidlustamise menetluses (Riigikohtu otsus

asjas nr 3-18-495, p 16). SKA-l ei ole kohustust maksuotsuse olemasolu korral igal juhul

korraldada maksumenetlusele sarnanev uurimismenetlus, kui hüvitise saaja esitab pelgalt väite,

et vaatamata maksuotsuses tuvastatule oli tema eest sotsiaalmaksu õigesti deklareeritud. Selline

seisukoht on otseses vastuolus Riigikohtu otsuse asjas nr 3-18-495 p-ga 15, mille kohaselt võib

3-20-1658

8(9)

SKA kasutada tegeliku töötamise tuvastamiseks MTA abi ning juhinduda hüvitise tagasi

nõudmisel maksuhalduri haldusaktist.

19. Olukorras, kus kaebaja, kes pidi olema teadlik enda tõendamiskoormusest (selleks ajaks oli

olemas Riigikohtu otsus ja kaebajat esindas vandeadvokaat), ei esitanud sisulisi selgitusi ja

tõendeid oma töösuhte kohta UÜ-ga L ja näis möönvat, et töösuhe võis tal olla ka teise

ettevõtjaga, ei olnud SKA-l alust asjaolusid täiendavalt uurida ja SKA pidi lähtuma SKAIS-i

muutunud andmetest. Kaebaja jäi menetluses ise passiivseks ning üritas tugineda üksnes sellele,

et tema ei vastuta tööandja tegevuse eest ja vanemahüvitise saamiseks piisas sellest, kui keegi

on sotsiaalmaksu tema eest deklareerinud. Selline arusaam on ekslik, nagu halduskohus otsuses

põhjendatult selgitas.

20. Sõltumata eeltoodust oli kaebajale tagatud võimalus esitada oma seisukohti ja tõendeid, s.o

vaidlustada maksuotsuses tuvastatud asjaolud, vaidemenetluses. SKA selgitas 01.07.2020 kirjas

kaebajale täiendavate asjaolude ja tõendite esitamise võimalust (kaebaja kirjale ei reageerinud)

ning töösuhte asjaolusid analüüsiti sisuliselt SKA 06.08.2020 vaideotsuses, mille kohaselt ei

tekita kaebaja väited kahtlust SKAIS-i andmete õigsuses. Kuna vaideorganiks oli praegusel

juhul SKA ise, poleks kaebaja olnud kuidagi paremas olukorras, kui esialgne haldusakt oleks

kehtetuks tunnistatud ja SKA oleks menetlusega päris algusest peale alustanud. Kohtupraktikas

on peetud võimalikuks, et esialgse haldusmenetluse minetused kõrvaldatakse vaidemenetluses

ning menetlus- ja vormivigasid sisaldavad haldusaktid jäävad seetõttu tühistamata (Riigikohtu

otsused asjades nr 3-20-1548, 3-16-1573, 3-14-52416, 3-3-1-46-15). Kohtumenetluses tugines

kaebaja esialgu üksnes menetlusnormi formaalsele rikkumisele ning ta ei täitnud jätkuvalt oma

tõendamiskoormust. Kaebaja esitas ringkonnakohtule taotluse tunnistaja ülekuulamiseks ning

mõned kirjalikud tõendid alles pärast seda, kui haldusasjas nr 3-20-767 jõustus kohtuotsus,

millega jäeti rahuldamata kaebaja kaebus maksuotsuse peale. Ringkonnakohus leiab, et kaebajal

oli siinses asjas piisavalt võimalust esitada haldusorganile ja halduskohtule oma seisukohti ja

tõendeid. Nende esitamata jätmine oli tingitud kaebaja menetluslikest valikutest, mis toimus

tema enda riisikol. Halduskohus ega haldusorgan pole rikkunud kaebaja õigust olla ära kuulatud

ega õigust tõhusale õiguskaitsele.

21. Jõustunud kohtuotsusega haldusasjas nr 3-20-767 on kindlaks tehtud, et SKAIS-i andmete

muutmise aluseks olnud maksuotsus oli õiguspärane. Ringkonnakohus nõustub maksuotsuses

ja haldusasjas nr 3-20-767 tehtud Tartu Ringkonnakohtu otsuses tuvastatud asjaoludega ja neis

tehtud järeldustega. Kokkuvõtlikult tuvastati hüvitisepettus järgmiste asjaolude alusel. UÜ-l L

puudus majandustegevus. Maksustamisperioodide august–detsember 2018 TSD-d esitas ta

ainult X nimele. Väljamaksed X-le tehti E OÜ kontolt, kes tasus hiljem ka maksud.

Maksumenetluse käigus maksuhalduri jaoks koostatud dokumendid, mis väidetavalt kinnitasid

UÜ L poolt tööjõurendi teenuse osutamist E OÜ, olid vastuolulised ega tõendanud rendisuhet.

Ülekanded X-le ei ole seotud tööülesannete täitmisega ja sularahas tegelikult väljamakseid ei

tehtud. Seejuures kinnitas Y, et X ei teinud tööd E OÜ-s ning ta töötas UÜ-s L maksude

optimeerimise eesmärgil. D OÜ (kaebaja isa ettevõte, kus kaebaja töötas) deklareeris

maksustamisperioodil august–november 2018 X nimele täpselt sama suure töötasu (2593,36

eurot) kui L UÜ. Detsembri 2018 kohta deklareeris D OÜ X nimele väljamakse 5186,72 eurot

ja L UÜ deklareeris 5200 eurot. Selline kokkulangevus näitab, et seotud isikud (nii Y kui X

kinnitavad, et on omavahel nii head tuttavad, et usaldavad teineteist) deklareerisid

hüvitispettuse eesmärgil teadlikult ja kooskõlastatult X nimele väljamakseid, mille taga

tööpanust ei olnud. Kogu raha X palgamakseteks ja maksude tasumiseks tuli E OÜ-lt ja sinna

omakorda D OÜ-lt või sularaha sissemaksetest. Sularaha sissemaksed ei ole seostatavad E OÜ

majandustegevusega ja valdavalt kasutati just X-le palga maksmiseks, millest järeldub, et tehti

just sellel otstarbel ja järelikult tuli X-lt või temaga seotud isikutelt. Y ei andnud konkreetseid

vastuseid X tööülesannete, ametikohale sobivuse ja pädevuse, tööaja ja töötasu kujunemise

3-20-1658

9(9)

kohta. X teatas MTA-le, et keeldub küsimustele vastamast, sest vastamine tähendaks enda või

oma lähedase õigusrikkumises süüditunnistamist.

22. Praeguses asjas täiendavalt uuritud tõendid ei kummuta maksuotsuses ja haldusasjas nr 3-

20-767 tuvastatud asjaolu, et kaebaja ei saanud töötada UÜ-s L ja skeem oli tehtud

hüvitisepettuseks. E OÜ (nüüd ärinimi E OÜ) pole MTA-le X kohta sotsiaalmaksu

deklareerinud. Kui inimene on tööd teinud, annab see alust maksta talle vanemahüvitist üksnes

siis, kui sotsiaalmaks tema pealt on deklareeritud nõuetekohaselt (õige isiku poolt ja õiges

suuruses). On selge, et kaebaja töötasu deklareeriti nii suures summas üksnes hüvitisepettuse

eesmärgil ja tegelikku tööpanust seal taga ei olnud. X ei esitanud MTA-le kontrollitavaid ja

usaldusväärseid tõendeid enda töötamise kohta ja jättis need esitamata ka praeguses asjas. Y

ütlused olid puudulikud ja ebalevad ega jätnud kohtule usaldusväärset muljet. Y kinnitas, et

hinnapakkumiste koostamisel andis sisulise sisendi tema ise ja X ülesandeks jäi vaid tehniline,

vormistuslik, tunnistaja enda sõnutsi n-ö rumal töö. On ebaloogiline ja ebausutav, et

majanduslikult ratsionaalselt toimiv ettevõtja maksab sellise töö eest, mille sisend tuleb juhatuse

liikmelt ja mille tulemus tuleb juhatuse liikmel üle kontrollida, ehitusvaldkonnas teadmist ja

kogemust mitteomavale töötajale nii suurt töötasu. Seejuures täpselt sama suurt tasu (2593,36

eurot), kui tema isa ettevõtte tasutav töötasu samal perioodil. Eelduslikult on hinnapakkumiste

tegemine väikese ehitusettevõtte omaniku jaoks kõige olulisem töölõik, kuna see määrab

ettevõtte kasumlikkuse, mistõttu teeb seda omanik üldjuhul ise või delegeerib ehitusäri väga

hästi tundvale abilisele. Isegi kui X tegi väikeses ulatuses mingeid töid Y või mõne tema

ettevõtte huvides, siis tekkis tal pärast pettuse avastamist ja tõendamist kõrgendatud

tõendamiskoormus näidata, milles seisnes töö sisu ja millises ulatuses võib töötasu maksmist

pidada majanduslikult põhjendatuks, s.o mitte kantuks ainuüksi hüvitisepettuse eesmärgist. See

eeldab üksikasjalike selgituste esitamist töösuhte oluliste asjaolude kohta, andmeid

koostööpartneritega suhtlemise kohta (kõned, meilid, kohtumised, mida peaks mäletama ka

koostööpartnerid), ettevõttesisese suhtlemise kohta (kõned, sõnumid, Dropboxi ajalugu). X pole

neid esitanud MTA-le, kohtule haldusasjas nr 3-20-767 ega ka siinses haldusasjas.

Ringkonnakohus tegi pärast tunnistaja ülekuulamist kaebajale ettepaneku teha ekspertiis

seadmetele, mida väidetavalt kasutati X tehtud töödega seotult, et kindlaks teha X tehtud tööde

sisu ja maht, kuid kaebaja ei soovinud seda teha (ehkki seadmed jäid Y kinnitusel X kätte).

Sisuliselt on kaebaja ja tunnistaja esitanud X töö kohta ainult paljasõnalised väited ning mõned

madala tõendusväärtusega dokumendid, mille seostamiseks konkreetselt X-ga puuduvad

tõendid. Need pole piisavad selleks, et lükata ümber maksuotsuse üksikasjalik ja eluliselt usutav

analüüs, mis kinnitab, et X eest deklareeriti sotsiaalmaksu ainult selleks, et ta saaks taotleda

SKA-lt suuremat vanemahüvitist.

23. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja pole ringkonnakohtule esitanud

andmeid menetluskulude kandmise kohta (HKMS § 109 lg 1), jäävad menetlusosaliste

apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)