3-21-578/26 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Virgo Saarmets ja

Maret Altnurme

Otsuse tegemise aeg ja koht

25.11.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-578

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 14.01.2021 otsuse

nr 4.2-1/116-4 ja 21.02.2021 vaideotsuse nr 4.2-1/116-

6 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja vandeadvokaat Vladimir

Sadekov

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja AN

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 28.01.2022 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 28.01.2022 otsus

haldusasjas nr 3-21-578 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 27.12.2022, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-21-578

2(5)

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) andis X-le (kuni 02.06.2020 X; 03.06.2020 kuni

06.07.2021 X) 03.11.2020 relvaloa kehtivusega kuni 01.12.2022. X-l oli relvaloa alusel õigus

vastava spordialaga tegelemise ning enese ja vara kaitseks omada ja kanda püstoleid CZ-

Shadow-2 (kaliiber 9x19) ja Makarov (kaliiber 9 mm) ning vintraudset püssi ADC-Custom

(kaliiber 223Rem). X-le oli antud ka Euroopa tulirelvapass kehtivusega kuni 01.12.2022.

2. PPA tunnistas 14.01.2021 otsusega nr 4.2-1/116-4 relvaloa ja tulirelvapassi relvaseaduse

(RelvS) § 43 lg 31 alusel kehtetuks, kohustas X hiljemalt otsuse kättesaamisele järgneval

tööpäeval andma relvad, laskemoona ja tulirelvapassi üle PPA-le ning võõrandama või

alustama relvade ja laskemoona võõrandamist kolme kuu jooksul.

X on enda ja teiste turvalisust ohustava eluviisi tõttu sobimatu tulirelva omama. PPA koostas

23.12.2020 väärteoprotokolli, milles heitis X-le ette tulirelva kandmist 23.12.2020 kl 01.05

avalikus kohas, padrun padrunipesas, ning võttis hoiule X-le kuuluva tulirelva Makarov ja

seitse padrunit. 2019. a-l rikkus X vähemalt kolmel korral ja 2020. a-l viiel korral liiklusseadust

(LS), 2011. ja 2014. a-l oli ta kahtlustatav tervisevastaste kuritegude toimepanemises ning

2017. a-l tulirelva olulise osa ebaseaduslikus käitlemises. Kriminaalasjad lõpetati otstarbekuse

kaalutlusel. Need rikkumised iseloomustavad X isikut hoolimata sellest, et teda ei ole

kuritegude toimepanemises süüdi mõistetud, sest näitavad, et X ei ole olnud seaduskuulekas

enne ega pärast relvaloa andmist. Tulirelva valdamise eelduseks on isiku õiguskuulekus, s.o

käitumine ühiskonnas kokku lepitud reeglite järgi ka neis valdkondades, mis ei ole seotud

tulirelvadega. Vastupidisel juhul saab järeldada, et isik ei ole usaldusväärne relvaomanik. X on

korduvalt ületanud lubatud suurimat sõidukiirust ja eksinud ka teiste LS-s sätestatud vähem

oluliste nõuete vastu. Liiklusrikkumistega seadis X lisaks enesele ohtu ka teised inimesed. Kui

isik käitub vastutustundetult mootorsõiduki kui kõrgendatud ohuallika roolis, siis on

põhjendatud kahtlus, et ta võib sarnaselt käituda ka teise kõrgendatud ohu allika ehk tulirelvaga.

23.12.2020 väärteoprotokolls on tuvastatud, et X kandis tulirelva avalikus kohas, padrun

padrunipesas. Pole tähtsust, et nimetatud väärteo eest ei ole teda veel karistatud, sest RelvS-i

rikkumine on tuvastatud. X on oma tegudega näidanud, et ta ei saa aru või ei hooli temale kui

tulirelva omanikule kehtestatud kõrgendatud nõuetest. Seetõttu on oht, et X võib käituda

ettearvamatult ka olukorras, mis on seotud tulirelva valdamise ja kasutamisega. Teiste isikute

turvalisuse tagamiseks ja avaliku korra kaitseks tuleb seetõttu tunnistada tema relvaluba

kehtetuks. Laskespordiklubi on küll X iseloomustanud positiivselt, kuid see ei kaalu üles temale

etteheidetud tegusid, s.o korduvat ennast ja teisi ohustavat ning õigusvastast käitumist. Kuigi

relvaloa kehtetuks tunnistamine tähendab, et X ei saa enam vallata tulirelvi enese ja vara

kaitseks ning vastava spordialaga tegelemiseks, peab kaitsma ka teiste isikute õigust elule ja

tervisele ning avalikku korda. Viimased kaaluvad üles X vaba eneseteostuse õiguse.

3. PPA jättis 21.02.2021 vaideotsusega nr 4.2-1/116-6 X vaide rahuldamata.

X ei ole pidanud kinni ühiskonnas kokku lepitud reeglitest. RelvS § 43 lg 31 kohaldamise eeldus

ei ole karistatus ega RelvS-s sätestatud nõuete rikkumine. Järelduse, et isiku eluviis ja käitumine

ohustab teiste isikute turvalisust, saab teha ka isiku muu käitumise ja muude tegude põhjal. X

varasem vägivaldne käitumine, mootorsõiduki juhtimisega seotud rikkumised ja relvaga seotud

juhtumid näitavad tema üldist hoiakut ühiskonnas kehtivate reeglite suhtes. Seetõttu ei saa olla

kindel, et X suudab tulevikus järgida tulirelva kui kõrgema ohu allika käitlemisega seotud

reegleid. Rikkumisi oli juba enne relvaloa andmist (sh enne esimest korda relvaloa andmist

2018. a-l), kuid PPA usaldas siiski X. Tema hilisem käitumine näitas, et see usaldus ei olnud

3-21-578

3(5)

õigustatud. Asjaolusid arvestades on X vaba eneseteostuse õiguse piirang proportsionaalne. Kui

X näitab aja jooksul, et suudab käituda ühiskonnas valitsevate üldtunnustatud reeglite järgi,

pole välistatud temale uuesti relvaloa andmine, kui muud RelvS-s sätestatud tingimused on

täidetud.

4. X esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus tühistada PPA 14.01.2021 otsus ja

21.02.2021 vaideotsus.

PPA 14.01.2021 otsus on ebaselge, kaalutlusvigadega ja ebaporportsionaalne. Relvaloa

kehtetuks tunnistamise alused on loetletud RelvS §-s 43, kuid kaebaja puhul ei kohaldu ükski

neist alustest. Vaidlustatud otsus rikub kaebaja vaba eneseteostuse õigust. Kaebaja oli mitu

aastat tagasi kuritegudes kahtlustatav, kuid kõik kriminaalmenetlused lõpetati. Seega ei ole

kaebajat kordagi kuriteo toimepanemises süüdi tunnistatud. Vastustaja tugines sellele alusele

ebaseaduslikult. Pealegi võib relvaloa kehtetuks tunnistada üksnes teatud liiki kuritegude

toimepanemise korral (RelvS § 36 lg 1 p 8). Kaebaja oleks reaalselt ohtlik ja sobimatu tulirelva

kandma, kui teda oleks karistatud mootorsõiduki juhtimise eest lubatud alkoholi piirmäära

ületades (RelvS § 43 lg 1 p 1), kuid sellist rikkumist ei ole kaebaja toime pannud. Igasugune

LS-i nõuete rikkumine ei tee kaebajat nii ohtlikuks, et tunnistada relvaluba kehtetuks.

Väärteoprotokollile ei saa tugineda, sest kaebaja tegutses 23.12.2020 vahejuhtumi puhul

hädakaitseseisundis. Harju Maakohus tühistas 22.04.2021 otsusega väärteoasjas nr 4-21-594

PPA 21.01.2021 otsuse väärteoasjas nr 2315,20,007208 ja lõpetas väärteomenetluse teos

väärteotunnuste puudumise tõttu. Soetamis- ja relvaloa kehtetuks tunnistamine võtab isikult

võimaluse kasutada relva relvaloas ettenähtud eesmärgil kuni võimaliku uue loa saamiseni. Uue

loa saamisega kaasneb aja- ja rahakulu. Seega on kaebaja õiguste piirang väga intensiivne.

5. PPA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud haldusaktide põhjenduste juurde.

6. Tallinna Halduskohus jättis 28.01.2022 otsusega kaebuse rahuldamata ja poolte

menetluskulud nende endi kanda.

PPA 14.01.2021 otsus on selge ja arusaadav, selles on välja toodud relvaloa ja tulirelvapassi

kehtetuks tunnistamise õiguslikud alused ning sisulised põhjendused ja kaalutlused. Tõendid,

millele PPA on 14.01.2021 otsuses tuginenud (väärteoasjade materjalid jm), kinnitavad

vaidlustatud haldusakti aluseks olevate asjaolude õigsust.

Kaebaja viitas RelvS § 36 lg 1 p-le 8, kuid PPA ei ole sellele sättele 14.01.2021 otsuses

tuginenud ega ka otsuse põhjendustes märkinud, et kaebaja on relvaloa taotluse läbivaatamise

ajal kahtlustatav või süüdistatav. PPA on välja toonud, et kaebajat iseloomustab asjaolu, et teda

on mitmel korral kahtlustatud kuritegude toimepanemises, kuid see ei ole relvaloa kehtetuks

tunnistamise iseseisev alus. PPA põhjendab selle abil, et kaebaja ei ole enda käitumisest

tulenevalt RelvS § 43 lg 31 järgi sobilik relva omama. Sama puudutab LS-s ettenähtud nõuete

korduvaid rikkumisi. PPA järeldused on asjakohased ja nendega saab nõustuda, sest PPA välja

toodud rikkumised iseloomustavad kaebajat kui mitte seaduskuulekat inimest. Vastustajal on

relvaloa omaja eluviisile või käitumisele hinnangu andmisel avar kaalutlusõigus. Relv on

kõrgema ohu allikas ning relvaloa omaja peab käituma vastutustundlikult ja seaduskuulekalt.

Kui kaebaja rikub mootorsõiduki kui kõrgema ohu allika valdajana selle kasutamise reegleid,

ei pruugi ta käituda kohusetundlikult ka relva kui kõrgema ohu allikaga. Kaebaja rikkus LS-s

sätestatud nõudeid nii enne kui ka pärast relvaloa saamist. Relvaloa kehtetuks tunnistamise

ajendiks oli 23.12.2020 vahejuhtum ja kaebajale koostatud väärteoprotokoll, kuid asja

lahendamisel pole tähtsust, et maakohus tühistas hiljem kaebajale selle väärteo eest määratud

karistuse, sest RelvS-i rikkumist see ei muuda.

Vastustaja on arvestanud laskespordiklubi 06.01.2021 iseloomustusega, kuid leidnud, et see ei

kaalu üles kaebajale etteheidetud tegusid ning korduvat ennast ja teisi ohustavat ning mitte

3-21-578

4(5)

seaduskuulekat käitumist. Relvaloa omaja isiksuseomadustele ja käitumisele tuleb anda

terviklik hinnang kõigi oluliste asjaolude kogumis ja nende koosmõjus ning relvaloa andmine

ei tähenda, et hiljem on keelatud tugineda loa andmisele eelnenud, kuid isikut negatiivselt

iseloomustavatele asjaoludele.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. X palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus, tagastada relvaluba ja

tulirelvapass ning jätta menetluskulud vastustaja kanda.

Kaebaja jääb varasemate seisukohtade juurde. PPA 14.01.2021 otsus on kaalutlusvigadega ja

ebaproportsionaalne. Kaebaja ei ole rikkunud RelvS-st tulenevaid nõudeid ja teda ei ole kunagi

kriminaalkorras süüdi mõistetud. Harju Maakohus tühistas 21.01.2021 otsusega väärteoasjas nr

4-21-594 PPA väärteootsuse, millega kaebajat karistati RelvS § 891 lg 1 järgi. Kaebaja ei ole

teistele inimestele ohtlik, ta pole kunagi tulirelva kuritarvitanud ega kedagi tulirelvaga

ähvardanud. Laskespordiklubi iseloomustas kaebajat positiivselt. Neil asjaoludel on kaebaja

vaba eneseteostuse õiguse piirang ebaproportsionaalne.

8. PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jäädes varasemate seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

10. RelvS § 43 lg 31 kohaselt võib PPA tunnistada relvaloa kehtetuks, kui loa omaja on enda

või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva soetama

või omama. Selle normi kohaldamine ei eelda, et relvaloa omaja oleks süüdi tunnistatud mõnes

kuriteos või teda oleks karistatud väärteokorras RelvS-s sätestatud nõuete rikkumise eest või

LS-i alusel mootorsõiduki juhtimise eest lubatud alkoholipiirmäära ületades (vrd RelvS § 43 lg

3 p 2 koos § 36 lg 1 p-dega 6, 7 ja 11 ning § 43 lg 33). RelvS § 43 lg-s 31 peetakse silmas

laiemalt loa omaja isiksuseomadusi ja süstemaatilist käitumist, mis annavad aluse prognoosida

temast lähtuvat ohtu iseendale või teistele, kui ta saab relva jätkuvalt omada ja kasutada. Samas

võivad need asjaolud hõlmata ka kehtivat karistatust teisi isikuid ohustavate süütegude

toimepanemise eest. Haldusorgan saab isikust lähtuva ohu prognoosimisel üldjuhul

lähtealuseks võtta isiku poolt varem toime pandud tegude asjaolud ja selle, kuidas isik väljendab

oma suhtumist nendesse (vt Tallinna Ringkonnakohtu 28.04.2021 otsus nr 3-20-1675, p 9).

11. PPA ei tuginenud 14.01.2021 otsuses asjaolule, et kaebajat on kriminaalkorras karistatud

või kaebajal on kehtiv karistatus mingite kuritegude eest, vaid märkis, et kaebaja on olnud

kuritegudes kahtlustatav, kuid kriminaalmenetlused on otstarbekuse kaalutlusel lõpetatud. Pole

vaidlust, et kaebaja suhtes on kolmel korral alustatud kriminaalmenetlust, mis kõik on lõpetatud

kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 202 alusel, s.o põhjusel, et puudub avalik

menetlushuvi ja süü ei ole suur. KrMS § 202 kohaldamise eelduseks on eelnenud

kriminaalmenetluse käigus teo karistatavuse üldiste eelduste (süüteokoosseis, õigusvastasus ja

süü) tuvastamine kahtlustatava või süüdistatava käitumises (nt Riigikohtu 24.04.2010 otsus nr

3-1-1-19-10,

p

8.3). Põhja

Ringkonnaprokuratuuri

18.03.2014

ja

31.01.2011

kriminaalmenetluse lõpetamise määruste (dtl 122–125) kohaselt pani kaebaja toime KarS § 121

järgi kvalifitseeritavad teod (teise inimese tervise kahjustamine või valu tekitav kehaline

väärkohtlemine). Prokuratuuri 26.05.2017 kriminaalmenetluse lõpetamise määruse (dtl 120–

121) kohaselt tuvastati kriminaalmenetluse käigus, et kaebaja on toime pannud KarS § 418 lg

1 järgi kvalifitseeritava teo (tulirelva, selle olulise osa või laskemoona ebaseaduslik käitlemine,

välja arvatud laskemoona ebaolulises koguses ebaseaduslik käitlemine). Kuigi avaliku

menetlushuvi puudumist ja süü suurust arvestades ei karistatud kaebajat eespool nimetatud

tegude eest, vaid piirduti KrMS § 202 lg-s 2 loetletud kohustuste määramisega, iseloomustavad

need teod sellegipoolest kaebajat ja tema suhtumist õiguskorda pikema aja jooksul. Seega võis

3-21-578

5(5)

PPA neid otstarbekuse kaalutlusel lõpetatud kriminaalmenetlusi RelvS § 43 lg 31 kohaldamisel

arvestada.

12. PPA on lisaks arvesse võtnud, et kaebaja on 2019. a-l kolmel korral ja 2020. a-l viiel korral

rikkunud LS-s sätestatud nõudeid, sh ületanud korduvalt lubatud suurimat sõidukiirust (dtl 105–

107 ja 115–119). Seejuures on kaebaja LS-i rikkunud ka pärast 03.11.2020 relvaloa andmist.

PPA on 14.01.2021 otsuses asjakohaselt märkinud, et mootorsõidukit kui kõrgema ohu allikat

vastutustundetult juhtides ohustab kaebaja nii ennast kui ka teisi inimesi. Seepärast

iseloomustavad ka liiklusrikkumised kaebajat ja tema suhtumist õiguskorda. Kui kaebaja ei pea

oluliseks üldise ohutuse tagamiseks kehtestatud liiklusreeglitest kinnipidamist, on oht, et ta ei

pea oluliseks ka avaliku korra ja julgeoleku tagamise eesmärgil kehtestatud tulirelva käitlemise

nõuete järgimist (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 28.04.2021 otsus nr 3-20-1675, p 10 ja seal

viidatud kohtupraktika).

13. PPA 14.01.2021 otsuse õiguspärasust tuleb hinnata selle andmise aja seisuga

(haldusmenetluse seaduse § 54, HKMS § 158 lg 2). Kaebaja relvaloa kehtetuks tunnistamise

ajal ei olnud PPA veel teinud 21.01.2021 väärteootsust, millega kaebajat karistati RelvS § 891

lg 1 järgi RelvS § 50 lg-s 2 sätestatud nõuete rikkumise eest (dtl 36–40). PPA 14.01.2021

otsuses on viidatud 23.12.2020 koostatud väärteoprotokollile (dtl 24), mille järgi kandis kaebaja

23.12.2020 relva selliselt, et padrun oli padrunipesas. Kaebaja pole vastu vaielnud

väärteoporotokollis tuvastatud asjaolule, et ta kandis relva koos padrunipesas oleva padruniga,

ega sellele, et selline tegevus on RelvS § 50 lg 2 kohaselt keelatud.Vaidlustatud haldusaktis on

selgelt öeldud, et kaebajat ei ole selle teo eest veel karistatud (vt ka PPA 06.01.2021 e-kiri, dtl

110). Seega ei ole PPA 14.01.2021 otsuse õiguspärasuse seisukohalt määravat tähtsust, et

maakohus tunnistas 22.04.2021 kohtuotsusega väärteoasjas nr 4-21-594 (dtl 96–97) PPA

21.01.2021 väärteootsuse kehtetuks põhjusel, et kaebaja teos puudus väärteokoosseis

(väärteomenetluse seadustiku § 29 lg 1 p 1).

14. PPA ei teinud selliseid kaalumisvigu, mille tõttu tuleks vaidlustatud haldusaktid tühistada,

ning relvaloa kehtetuks tunnistamine ei ole ebaproportsionaalne. PPA arvestas kaebaja

õigusega vabale eneseteostusele ja möönis, et relvaloa kehtetuks tunnistamise korral ei saa

kaebaja enam tegeleda senisel viisil laskespordiga ega vallata tulirelvi enda ja oma vara

kaitseks. Samuti võttis PPA arvesse MTÜ Laskespordiklubi ALPHA juhatuse liikme

06.01.2021 iseloomustust (dtl 108), mille kohaselt on kaebaja selle spordiklubi liige alates

2015. a-st ja juhatusele teadaolevalt ei ole kaebajal olnud probleeme käitumise või teiste

laskespordiklubi liikmetega. PPA seisukoht, et vajadus kaitsta teiste isikute elu ja tervist ning

avalikku korda on kaebaja õigustest kaalukam, jääb vastustaja kaalutlusõiguse piiridesse. PPA

selgitab õigesti, et relva omamine on eriõigus, millega kaasneb kõrgendatud kohustus käituda

ühiskonnas kehtivate reeglite järgi nii tulirelvade omamisel ja hoidmisel kui ka muudes

valdkondades. Kaebajale on hoolimata tema varasematest õigusvastastest tegudest antud

23.11.2020 relvaluba, kuid kaebaja jätkas liiklusrikkumiste toimepanemist. PPA on

vaideotsuses selgitanud, et kaebajal vaba eneseteostuse piirang ei ole lõplik, vaid tal säilib

võimalus saada tulevikus uus relvaluba, kui ta näitab end pikema aja vältel õiguskuulekana.

Lasketiirus ja laskepaigas säilib kaebajal õigus laenutada ja kasutada relva RelvS §-s 86

ettenähtud korras, s.o piirang laskespordiga tegelemiseks ei ole absoluutne.

15. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja pole taotlenud kaebajalt menetluskulude

väljamõistmist (HKMS § 109 lg 1), jäävad menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud

nende endi kanda.

(digitaalselt allkirjastatud)