3-20-2045/86 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

24. november 2022, Tallinn

Haldusasja number

3-20-2045

Haldusasi

X kaebus Maksu- ja Tolliameti 3. augusti 2020. a

vastutusotsuse nr 13-7/00993-12 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 25. oktoobri 2021. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja MK

Menetluse alus ringkonnakohtus

Maksu- ja Tolliameti apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Maksu- ja Tolliameti apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 25. oktoobri 2021. a otsus haldusasjas nr 3-20-2045

osas, milles Maksu- ja Tolliameti 3. augusti 2020. a vastutusotsus nr 13-7/00993-12

tühistati seonduvalt Steelstructure OÜ 2017. a juuli ja augusti maksukohustustega,

samuti muuta menetluskulude jaotust.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada X kaebus osaliselt ning tühistada

Maksu- ja Tolliameti 3. augusti 2020. a vastutusotsus nr 13-7/00993-12 osas, milles

X on kohustatud solidaarselt tasuma Steelstructure OÜ 2017. a juuni

maksukohustused 3724,27 eurot. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.

4. Mõista Maksu- ja Tolliametilt X menetluskulude hüvitamiseks välja 111,73 eurot

(ükssada üksteist eurot 73 senti). Ülejäänud osas jätta menetlusosaliste

menetluskulud esimese ja teise astme kohtus nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 27. detsembril 2022

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see

on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

3-20-2045

2(16)

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kohustas 26.02.2019 maksuotsusega nr 12.2-3/042242-26

Steelstructure OÜ-d (varasem ärinimi Best Steel Structure OÜ) tasuma maksusumma 32 341,90

eurot. Steelstructure OÜ-l puudus õigus arvata 2017. a juuni kuni septembri sisendkäibemaksu

hulgas maha EMUR Pro OÜ, MechTrade OÜ, Estpower CT OÜ ja Schwerin Holding OÜ

arvetel näidatud käibemaksu, sest tehinguid nimetatud äriühingutega tegelikult ei toimunud.

Lisaks sisaldas Steelstructure OÜ 2017. a juuli ja augusti sisendkäibemaksu arvestus 623,64

euro ulatuses kaupade ja teenuste soetust, mida äriühingu ettevõtluses ei kasutatud.

2. MTA kohustas 03.08.2020 vastutusotsusega nr 13-7/00993-12 X tasuma solidaarselt

Steelstructure OÜ maksukohustused summas 22 667,57 eurot. Vastutusotsusega nõutakse

maksusummat, mis määrati MTA 26.02.2019 maksuotsusega nr 12.2-3/042242-26 (v.a 2017. a

septembri käibemaks, mille Y deklareeris alles 17.01.2018), kuid mida Steelstructure OÜ ei ole

tasunud ja mida ei ole õnnestunud äriühingult sisse nõuda. Äriühingul puudub registervara ja

ta kustutati alates 03.10.2018 käibemaksukohustuslaste registrist, sest ta ei tõendanud Eestis

ettevõtlusega tegelemist. X oli Steelstructure OÜ juhatuse liige 07.11.2016–27.10.2017 ning

on juhatuse liikmena tahtlikult rikkunud maksukorralduse seaduse (MKS) §-s 8 sätestatud

kohustusi.

Äriühingu kontrollimenetluses selgus, et Steelstructure OÜ-l puudus õigus arvata 2017. a juuni

kuni augusti sisendkäibemaksu hulgas maha SalomoniKöömned OÜ (varasem ärinimi EMUR

Pro OÜ, kustutatud 23.03.2020), Estpower CT OÜ ja Schwerin Holding OÜ arvetel näidatud

käibemaksu, sest arvetel kajastatud tehinguid tegelikult ei toimunud. Lisaks sisaldus äriühingu

2017. a juuli ja augusti sisendkäibemaksu arvestuses selliste kaupade ja teenuste soetust, mida

ei kasutatud Steelstructure OÜ ettevõtluses (summas 623,64 eurot). Steelstructure OÜ 2017. a

juuni kuni augusti käibemaksudeklaratsioonid (KMD) esitas X ning kuigi Y esitas hiljem

deklaratsioonide parandused, kajastasid deklaratsioonid algusest peale eeltoodud äriühingute

nimel koostatud võltsarveid. X esitas KMD-del valeandmeid, millega pani toime

maksuõigusrikkumise (vt käibemaksuseaduse (KMS) § 29 lg 1 ja lg 3 p 1, § 31 lg 1) ja

Steelstructure OÜ sai maksueelise, vähendades alusetute arvete KMD-del kajastamisega riigile

tasumisele kuuluvat käibemaksu. X-l oli äriühingu juhatuse liikmena kohustus korraldada

Steelstructure

OÜ

maksukohustuste

täielik

ja

õigeaegne

täitmine,

sh

kajastada

maksudeklaratsioonides õigeid andmeid (MKS § 85 lg 4).

X on maksuotsusega määratud maksukohustuste osas rikkunud kohustust korraldada esindatava

tasumiskohustuse täitmine (MKS § 105 lg 1 koostoimes KMS § 38 lg-ga 1), sest ta otsustas

KMD-del võltsarvete kajastamisega varjata maksukohustuste tegelikku suurust ja vältida

sellega tegeliku maksusumma tasumist. Kui Steelstructure OÜ arvelduskontolt poleks 2017. a

3-20-2045

3(16)

juunist kuni augustini võltsarvete alusel alusetuid väljamakseid tehtud (kokku 83 893 eurot) ja

sularaha välja võetud (kokku 7500 eurot), oleks äriühingul olnud piisavalt rahalisi vahendeid

käibemaksukohustuse tasumiseks. X-l oli kuni 27.10.2017 õigus kasutada äriühingu

arvelduskontot ning jälgida seal toimuvat. X omas ülevaadet äriühingu rahaliste vahendite

kasutamisest ja vastutas selle eesmärgipärasuse eest. X oli juhatuse liikmena kohustatud

korraldama äriühingu maksuarvestuse nii, et see vastaks maksuseadustes sätestatule ja

maksukohustused oleksid täidetud õigeaegselt. Võltsarvete kaudu alusetult tegelikust suurema

sisendkäibemaksu deklareerimine eesmärgiga saada maksueelis (vähendada tasumisele

kuuluvat käibemaksu) ja viia äriühingust raha välja, oli teadlik ja tahtlik tegevus.

X rikkus Steelstructure OÜ juhatuse liikmena MKS § 8 lg-s 1 sätestatud kohustusi

võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 5 tähenduses tahtlikult. Steelstructure OÜ oli vaidlusalusel

perioodil täielikult X (juhatuse liige 07.11.2016–27.10.2017, osanik kuni 08.06.2018) ja Y

(juhatuse liige ja osanik alates 07.11.2016) kontrolli all. X omas MTA e-keskkonna kasutamise

õigust 05.01.2017–17.11.2017 ja tema esitas Steelstructure OÜ nimel maksudeklaratsioone.

Seega sai X igal ajal olla kursis e-maksuameti andmetega ja oli kursis maksudeklaratsioonidel

kajastatud andmetega. Samuti oli X-l juhatuse liikme volituste lõpuni juurdepääs äriühingu

arvelduskontole, õigus ja võimalus teha tehinguid ning kontrollida arvelduskontol toimuvat.

Kuigi enamuse tehinguid tegi äriühingu arvelduskonto kaudu Y, viitavad X seletused, et tal oli

täielik ülevaade arvelduskontol toimuvast. X-l on pikk ettevõtluskogemus, sest ta on lisaks

Steelstructure OÜ-le olnud või on jätkuvalt juhatuse liige kümnes äriühingus (sh varaseim

juhatuse liikme kogemus aastast 2013). Seega omab X piisavat kogemust ettevõtjana ning on

kursis äriühingul lasuvate kohustustega, samuti on teadlik, kuidas tuleb äriühingut juhtida ja

millised on juhatuse liikme kohustused äriühingu juhtimisel. X küllalt pikaaegset

ettevõtluskogemust arvestades pidi tal olema nii arusaam korraliku ettevõtja hoolsusstandardist

kui ka vajalikud teadmised ja oskused äriühingu majandustegevuse juhtimiseks.

X väitis vastutusmenetluses, et omas ligipääsu Steelstructure OÜ dokumentidele kuni 2017. a

juunini ja alates 2017. a suvest puudus koostöö teise juhatuse liikme Y-ga, kuid kogutud

andmed seda ei kinnita. X esitas veel 2017. a oktoobris viimase KMD 2017. a augusti kohta ja

äriühingu nimel maksumenetluses dokumente mh 2017. a detsembris. Seetõttu on alust arvata,

et X ja Y olid vähemalt 2017. a lõpuni omavahel suhtlevad äripartnerid ning X pidi olema

vaidlusalusel perioodil kursis Y tegemistega äriühingu majandustegevuse korraldamisel. X-l

oli võimalus kontrollida teise juhatuse liikme tegevust ning ta pidanuks juhatuse liikmena

äriühingu üldistest huvidest lähtudes vajadusel sekkuma. Väidetavalt alustas X juhatuse liikme

kohalt taandumise protsessi kohe pärast seda, kui Y tegevus muutus n-ö kahtlaseks, kuid samal

ajal ei võtnud ta mingeid meetmeid ebaõigete andmetega maksudeklaratsioonide

korrigeerimiseks. X väited Y-ga suhete katkemise aja kohta on olnud vastuolulised ja ei ole

seetõttu usaldusväärsed. Vastutuse kohaldamiseks ei ole seejuures määrav, kas X oli detailselt

teadlik Y tegevusest, sest igal juhatuse liikmel on MKS § 8 lg-st 1 tulenevalt kohustus tagada,

et äriühingu majandustegevus toimub kooskõlas õigusaktidega. Juhatuse liige peab täitma oma

kohustusi kõrgendatud hoolsusega. MTA-l puudub võimalus tuvastada, kas vastutusmenetluses

esitatud 20.06.2017 avaldus juhatuse liikme kohalt tagasi astumiseks on tehtud selles märgitud

kuupäeval või vormistatud tagantjärele vastutusest vabanemiseks, kuid muude andmete põhjal

ei saa seda pidada usaldusväärseks. X tegutses Steelstructure OÜ juhatuse liikmena eesmärgiga

hoida kõrvale maksude tasumisest, ta mõistis oma tegevuse õigusvastasust ning sai aru, et

tekitab sellise tegevusega äriühingule ja maksuhaldurile kahju. Kohustuste tahtliku rikkumise

tõttu kohaldab viieaastane aegumistähtaeg (MKS § 98 lg 1).

3. MTA jätis 08.09.2020 vaideotsusega nr 6-1/4703-2 rahuldamata X 01.09.2020 vaide

MTA 03.08.2020 vastutusotsuse nr 13-7/00993-12 kehtetuks tunnistamiseks. Kuna vaide

3-20-2045

4(16)

esitaja oli KMD-de esitamise ajal Steelstructure OÜ juhatuse liige, pidi ta vastutama, et äriühing

esitaks tõeseid maksudeklaratsioone. Selleks oli vaide esitajal kuni 27.10.2017 õigus kasutada

äriühingu arvelduskontot ja jälgida seal toimuvat, samuti omas ta ligipääsu e-maksuametile.

Usutav ei ole, et X oleks esitanud Steelstructure OÜ nimel KMD-d, ilma et tal oleks olnud

juurdepääs äriühingu raamatupidamisele. Kui raamatupidaja ja äriühingu teine juhatuse liige

varjasid tema eest raamatupidamisdokumente, oleks see pidanud tekitama vaide esitajas

kahtluse selles, kas kõik deklareeritavad andmed vastavad ikka tõele, ning iga mõistlikult käituv

juhatuse liige peaks sellist kahtlust kontrollima. Kohaseks sammuks ei ole seejuures juhatuse

liikme kohalt lahkumise avalduse esitamine, vaid raamatupidamisdokumentide väljanõudmine

ning lisaks teiselt juhatuse liikmelt ja vajadusel ka väidetavatelt tehingupartneritelt selgituste

küsimine. Sellist käitumist vaide esitaja poolt ei nähtu. Vastutusotsuse ja maksuotsuse vahel ei

ole vastuolu, sest kuigi maksumenetluses tuvastati, et Schwerin Holding OÜ ja Estpower CT

OÜ puhul pani maksupettuse toime Y, kes oli väidetavate tehingute toimumise ajal ka nende

äriühingute juhatuse liikmeks, leidis vastutusmenetluses tuvastamist, et X oli maksupettusest

teadlik, kuid ei võtnud selle ärahoidmiseks midagi ette. Maksuvõla tasumise eest vastutab

solidaarselt ka Y. Vaide esitaja juhatuse liikme volitused kehtisid kuni osanike otsuseni

(27.10.2017), mitte tagasiastumise avalduse esitamiseni. Juhatuse liikmel on volituste kehtivuse

ajal MKS § 8 lg-s 1 sätestatud kohustused, olenemata sellest, kas ta reaalselt juhatuse liikme

ülesandeid täidab või mitte.

4. X esitas Tallinna Halduskohtule 19.10.2020 kaebuse MTA 03.08.2020 vastutusotsuse nr

13-7/00993-12 tühistamiseks. Vastutusotsusega on kaebaja pandud vastutama äriühingu teise

juhatuse liikme ja tema abikaasa tegevuse eest olukorras, kus maksuhaldur on maksuotsusega

tuvastanud, et Steelstructure OÜ maksuvõla tekitas Y. Kuigi kaebaja esitas KMD-sid, olid need

Y abikaasa poolt eeltäidetud. Kaebajal puudus juurdepääs raamatupidamisprogrammile. Y ütles

13.10.2017 seletuste andmisel maksuhaldurile, et kaebaja tegeleb raamatupidamisega, kuid

kaebaja ei osanud sellele õigeaegselt reageerida. Suhted teise juhatuse liikmega halvenesid

2017. a juunis ja teine juhatuse liige hakkas viivitama deklaratsioonide esitamisega ning hoidis

kaebajat teadmatuses. Seetõttu esitas kaebaja avaldusi juhatuse liikme kohalt tagasi astumiseks,

mida teine juhatuse liige ignoreeris. MTA ei täitnud uurimiskohustust, kuigi kaebaja esitas

menetluse käigus korduvalt taotlusi täiendavate tõendite kogumiseks, sh Y küsitlemiseks.

Steelstructure OÜ tegutses pärast kaebaja juhatuse liikme kohalt lahkumist edasi mitmeid kuid

ja omas rahalisi vahendeid, et täita maksukohustus. Kaebaja ei saa vastutada selle eest, et Y viis

rahalised vahendid äriühingust välja. Isegi kui kaebaja vastutust oleks võimalik jaatada, ei ole

tegemist tahtluse, vaid hooletusega, ning maksuvõla sissenõudmine on aegunud.

5. Maksu- ja Tolliamet palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. Vastutusmenetluses ning

äriühingu kontrollimenetluses tuvastatud asjaolude ja kogutud tõendite alusel rikkus kaebaja

oma kohustusi tahtlikult, esitades Steelstructure OÜ 2017. a juuni kuni augusti KMD-del

valeandmeid. Kuigi maksumenetluses tuvastati, et maksupettuse pani toime teine juhatuse liige

Y, viitavad tõendid, et kaebaja oli maksupettusest teadlik, kuid ei võtnud midagi ette selle

ärahoidmiseks. Seetõttu vastutab kaebaja solidaarselt Y-ga. Kaebaja volitused lõppesid osanike

otsusega 27.10.2017 ning esitatud avaldused ei tõenda kaebaja soovi astuda äriühingu juhatuse

liikme kohalt tagasi ja need ei ole usaldusväärsed. Pole võimalik tuvastada, et 20.06.2017 ja

19.09.2017 avaldused on tehtud just nendel kuupäevadel ja mitte tagantjärele. Avalduste

usaldusväärsust vähendab asjaolu, et kaebaja ei viidanud maksumenetluses soovile astuda

äriühingu juhatuse liikme kohalt tagasi, vaid on kinnitanud, et on aktiivne juhatuse liige.

Kaebaja esitas 04.10.2017 äriühingu 2017. a juuli ja augusti KMD-d ning esitas 05.10.2017 ka

äriregistrile elektrooniliselt avalduse sidevahendite muutmiseks. Seega osales kaebaja 2017. a

oktoobris äriühingu juhtimises. Kuna MTA-l ei ole haldusmenetluse raames õigust nõuda välja

raamatupidamisprogrammi andmeid, serveris olevaid e-kirju ega internetipanga toimingute IP-

3-20-2045

5(16)

aadresse, siis ei saa olla tegemist MTA uurimiskohustuse rikkumisega. Vastuoluline on väide,

et kaebaja ei tegelenud Steelstructure OÜ raamatupidamisega, sest maksumenetluses selgitas

kaebaja, et raamatupidamist teeb tema, kasutades MERIT programmi.

6. Tallinna Halduskohus rahuldas 25.10.2021 otsusega X kaebuse, tühistas MTA

03.08.2020 vastutusotsuse nr 13-7/00993-12, mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja

menetluskulud 680,03 eurot ning jättis muud menetluskulud poolte endi kanda.

Vaidluse all ei ole Steelstructure OÜ maksuvõla olemasolu ega selle suurus, samuti asjaolu, et

äriühingu maksuvõlg tekkis ajal, mil kaebaja oli äriühingu juhatuse liige. Vaidlus on selle üle,

kas kaebaja rikkus tahtlikult deklareerimis- ja tasumiskohustust ning vastutab sellega tekitatud

äriühingu maksuvõla eest. X oli äriühingu juhatuse liige vähemalt kuni 27.10.2017 (äriregistri

andmetel kuni 18.01.2018) ning väidetav koostöö lõppemine Y-ga juba 2017. a suvel ei muuda

järeldust, et kaebaja oli temale etteheidetava maksuvõla tekkimise ajal Steelstructure OÜ

juhatuse liige. Vastutuse kohaldamiseks tuleb maksuhalduril MKS § 40 lg 1 kohaselt mh

tõendada, et juhatuse liige rikkus MKS § 8 lg-s 1 sätestatud kohustusi süüliselt. Vastutusotsuses

heidetakse kaebajale ette nii deklareerimis- kui ka tasumiskohustuse rikkumist. Kohus nõustub,

et faktiliselt on deklareerimiskohustust rikutud, sest kaebaja esitas KMD-del andmeid tehingute

kohta, mida tegelikkuses ei toimunud. Asjaolu, et andmed deklaratsioonide esitamiseks tulid

teiselt juhatuse liikmelt või tema abikaasalt ja deklaratsioonid olid eeltäidetud, ei tee olematuks,

et kaebaja esitas valeandmetega deklaratsioonid. Andmete päritolu mõjutab üksnes seda, kas

kaebaja rikkumise eest ka vastutab. Kohus ei nõustu, et kaebaja on rikkunud tasumiskohustust,

sest äriühingu suhtes alustati maksumenetlust 05.12.2017, kuid selleks ajaks oli kaebaja

juhatuse liikme kohalt tagasi astunud. Kuna kaebajal ei olnud KMD-de esitamise ajal

mõistlikku põhjust eeldada, et neis kajastatud andmed on valed ja tehinguid tegelikult ei

toimunud, siis ei saanud ta olla teadlik ka maksukohustuse olemasolust.

Maksuhaldur on heitnud kaebajale ette juhatuse liikme kohustuste rikkumist tahtlikult, kuid

vastutusotsuses (p 3.2) on sisuliselt põhjendatud hooletust (s.o hoolsuskohustuse rikkumist).

Juurdepääsust erinevatele andmebaasidele ei saa järeldada, et kaebaja teadis tehingute tegelikku

sisu ja esitas teadlikult KMD-del valeandmeid. Vastustaja ei ole tõendanud, et kaebaja eesmärk

ebaõigete andmetega KMD-de esitamisel oli vähendada tasumisele kuuluvat käibemaksu või

kaebaja oli teadlik teise juhatuse liikme sellise eesmärgiga tegevusest. Ka maksuotsuses leiti,

et äriühingu maksuvõlg on tekkinud Y tegevuse tulemusel. Kuna maksuhaldur on põhjendanud

rasket hooletust, tuleb kohaldada kolmeaastast aegumistähtaega (MKS § 98 lg 1) ning

03.08.2020 vastutusotsus on 2017. a juuni osas tehtud pärast aegumistähtaja (20.07.2020)

möödumist ja maksu sissenõudmine ei ole selles osas lubatud (MKS § 98 lg 4). Seega tuleb

vastutusotsus tühistada vähemasti 2017. a juuni osas.

Kohtu hinnangul ei vastuta kaebaja ka raskest hooletusest juhatuse liikme kohustuste rikkumise

eest. Juhatuse liikme hoolsuskohustuse (nt Riigikohtu 11.12.2019 otsus nr 3-17-2235, p-d 13–

14 ja 19) saab lugeda täidetuks olukorras, kus kaebaja tegi kõik võimaliku teise juhatuse liikme

kontrollimiseks, kuid teise juhatuse liikme pahatahtliku tegevuse ja varjamise tõttu ei olnud

kaebajal võimalik äriühingu maksukohustuste täitmist kohaselt tagada. Hoolsuskohustuse

täitmata jätmist ei saa ette heita ka olukorras, kus tagantjärele analüüsides ei olnud juhatuse

liikmel käitumisvõimalusi, mis oleks võinud äriühingu maksukohustuse tekkimise ära hoida.

Äriühingule tehtud maksuotsuses leidis vastustaja, et maksuvõla tekitas Y, kusjuures

maksuvõlg tekkis näilikest tehingutest äriühingutega, millest kahe juhatuse liige oli Y ise

(Estpower CT OÜ, Schwerin Holding OÜ). Y kinnitas 30.08.2021 kohtuistungil, et äriühingut

juhtis pigem tema, samuti suhtles ta OÜ-dega EMUR Pro ja MechTrade ning tegi OÜ-de

3-20-2045

6(16)

Estpower CT ja Schwerin Holding alt tööd ise, teatades teistele juhatuse liikmetele ainult seda,

et teeb tehinguid. Arved väljastas Y ja need olid tema käes. Ka endine juhatuse liige Q selgitas,

et äriühingu tegevust ja rahalisi vahendeid kontrollis Y. Seega tegi maksukohustuse

põhjustanud tehingud Y ja kaebajale tehingute sisu kohta detailset infot ei antud. Vastustaja

juhtis kohtuistungil tähelepanu arvetel olevatele allkirjadele, kuid pole võimalik järeldada, et

need on kaebaja allkirjad ja seega pidi ta olema arvetest teadlik. Kaebaja ei kinnitanud, et

tegemist on tema allkirjadega, ning allkirjad ei ole piisavalt sarnased muudes dokumentides

kajastatutega, et järeldada kaebaja teadmist kõnealustest arvetest. Seda, et näilikud tehingud

tegi Y ja X ei olnud nende sisuga kursis, viitavad nii Y kinnitus kui ka asjaolu, et tehingute

kohta koostatud dokumentides on äriühingu esindajaks märgitud Y. Isegi juhul, kui kaebaja

arveid nägi, kinnitasid need koos pangakontodelt nähtuvate ülekannetega, et tehingud toimusid.

Kaebaja ei saanud olla KMD-de esitamise ajal teadlik, et tehinguid tegelikult ei toimunud, sest

maksuhaldur järeldas tehingute mittetoimumist mh tehingupartnerite majandustegevuse

puudumisest ja dokumentide esitamata jätmisest.

Kaebajal oli teoreetiliselt võimalik küsida Y-lt rohkem infot, kuid kohtumenetluses kogutud

tõendeid ja selgitusi arvestades ei oleks see andnud tulemust. Kaebaja on selgitanud, et koostöö

Y-ga ei kulgenud alates 2017. a suvest hästi ja väidetavalt olid Y-l terviseprobleemid, mille

tõttu ta palus KMD-de esitamisel kaebaja abi. Y-ga koostöö mittesujumist alates 2017. a suvest

kinnitas ka Q. Samuti selgitas Q, et kui tema või kaebaja tundsid Y vastutusala suhtes huvi, olid

Y-l alati olemas usutavad vastused ja info. Kaebaja vastutust ei saa järeldada sellest, et ta esitas

teise

juhatuse

liikme

terviseprobleemide

tõttu

KMD-d

ise.

Kaebaja

väitis

ka

vastutusmenetluses, et tema ei tegelenud raamatupidamisega, ei omanud ligipääsu

raamatupidamisprogrammile, dokumente nägi ainult Y ja tema abikaasa juuresolekul ning

alates 2017. a juunist ei olnud tal enam võimalust näha ka kuludokumente. Ka Q kinnitas, et

raamatupidamisega tegeles Y koos abikaasaga, raamatupidamisprogrammi ligipääse teistele

juhatuse liikmetele ei tehtud ja kõik müügiarved koostas Y. Äriühingul puudus kaebaja juhatuse

liikmeks oleku ajal MERIT raamatupidamisprogrammi litsents. Y selgitas 30.08.2021 istungil,

et olemas oli MERIT proovilitsents ja programm oli tema arvutis. Seda arvestades on usutav,

et kaebajal ei olnud tegelikult juurdepääsu raamatupidamisprogrammile ja andmed KMD-de

esitamiseks sai ta Y-lt või tema abikaasalt.

Kaebaja on mh tõendanud, et avaldas koostöö puudumise tõttu korduvalt soovi juhatuse liikme

kohalt lahkuda ja pidi selleks lõpuks kaasama õigusabi. Kaebaja sellist soovi on kinnitanud ka

Q, mistõttu ei ole alust kahelda 20.06.2017 avalduse tõelisuses. Kohtule ei nähtu, et kaebaja

oleks soovinud astuda juhatuse liikme kohalt tagasi põhjusel, et temale said teatavaks Y tehtud

alusetud tehingud või ta oleks soovinud vältida enda vastutust. Kaebajale ei saa ette heita, et

olukorras, kus koostöö teise juhatuse liikmega ei suju (sh on takistatud juhatuse liikme kohalt

tagasiastumine) ja kaebaja on endiselt juhatuse liige, täitis ta temale teadaoleva põhjal juhatuse

liikme kohustusi, sh esitas KMD-sid ja osales maksumenetluses. Pigem nähtub, et kaebaja

üritas keerulisest olukorrast olenemata täita juhatuse liikme kohustusi ja aidata mh kaasa

maksumenetlusele (sh pärast juhatuse liikme kohalt lahkumist). Kaebaja selgitused on olnud

järjepidevad ja oluliste vastuoludeta. Kohtule ei nähtu, mida kaebaja oleks saanud teha, et

vältida äriühingu maksukohustuse tekkimist, sest kujunenud olukorras ei olnud talle jäänud

võimalusi teise juhatuse liikme tegevust kontrollida. Majanduslikult mõistlik ei ole tõlgendus,

et äriühingus peab iga juhatuse liige tegema teise juhatuse liikme tehingute üle täiemahulist

järelkontrolli. Kuna praegusel juhul toimus osa tehinguid Y äriühingutega, olnuks selline

järelkontroll ka eesmärgipäratu. Kaebajal oli juurdepääs äriühingu pangakontodele ja

internetipangale ning e-maksuametile, kuid nendest ei nähtu tehtud tehingute alusdokumente.

Kui kaebajal puudus juurdepääs tehingute alusdokumentidele, ei saanud tal tekkida kahtlust, et

tehinguid tegelikkuses ei toimunud. Internetipanka sisselogimine ei tõenda ülekannete tegemist,

3-20-2045

7(16)

sest juurdepääs oli mõlemal juhatuse liikmel. Kaebaja saanuks keelduda tundmatuid tehinguid

kajastavate KMD-de esitamisest, kuid sellisel juhul saanuks vastustaja heita kaebajale ette, et

raamatupidamisdokumentidest nähtuvad tehingud on jäetud KMD-del kajastamata. Kaebajale

ei saa ette heita ka osalemist äriühingu maksumenetluses, sest sellest keeldumise korral olnuks

vastustajal alus heita kaebajale ette kaasaaitamiskohustuse rikkumist ja järeldada tema tahtlust

maksupettuse toimepanemiseks. Kaebaja selgitas, et soovis maksumenetluses asjad korda ajada

ja osales äriühingu tegevuses 2017. a lõpus veel ka töötajana, et lõpetada pooleliolevad asjad.

Arvestades kaebaja käitumist maksumenetluses, on need selgitused usutavad.

Kokkuvõtlikult oli kaebaja 2017. a suvel ja sügisel olukorras, kus juhatuse liikme kohustuste

täitmine oli teise juhatuse liikme tegevuse ja tegevusetuse tõttu oluliselt raskendatud. Sellises

olukorras ei saa kaebaja vastutada raskest hooletusest teise juhatuse liikme tegevusega tekkinud

maksuvõla eest, sest kaebaja tegi kõik endast oleneva, et äriühingu kohustused oleksid täidetud.

Mitme juhatuse liikme olemasolu korral toimub MKS § 8 lg-s 1 sätestatud kohustuste täitmine

siiski koostöös ja üks juhatuse liige ei pea eeldama teise pahatahtlikkust, kui sellele puuduvad

otsesed viited. Olukorras, kus äriühingu juhtimine oli peamise juhi kidakeelsuse tõttu muutunud

keerukaks, kuid kaebajal ei olnud sama juhatuse liikme tegevusetuse tõttu veel õnnestunud ka

juhatuse liikme kohalt lahkuda, proovis ta olukorda ja info nappust arvestades oma kohustusi

täita kohaselt. Kuna kaebaja ei olnud 2017. a juunist kuni augustini juhatuse liikme kohustuste

täitmisel raskelt hooletu, tuleb kaebus rahuldada ja vastutusotsus tühistada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

7. Maksu- ja Tolliamet palub 24.11.2021 apellatsioonkaebuses (täiendatud 03.11.2022)

tühistada halduskohtu otsus ja uue otsusega jätta kaebus rahuldamata ning menetluskulud

kaebaja kanda. Maksuhaldur jääb vastutusotsuses ja vaideotsuses esitatud seisukohtade juurde

ning ei korda neid.

MTA leidis, et kaebaja tegevusetus juhatuse liikmena on käsitatav tahtlusena ja seega kohaldub

viieaastane aegumistähtaeg. Halduskohus on kaebaja süüküsimust käsitlenud ebaõigesti. Kohus

ei hinnanud, kuidas mõjutab süüküsimust asjaolu, et kaebaja võttis äriühingu arvelduskontolt

sularahas välja 7500 eurot. Samuti ei ole kohus sisuliselt põhjendanud, miks ta ei nõustu MTA

seisukohaga, et kaebaja on andnud Steelstructure OÜ maksumenetluses ja vastutusmenetluses

vastuolulisi selgitusi. Juhatuse liikmete vahel ei olnud kirjalikku kokkulepet tööjaotuse kohta,

millega kaebaja võttis teadliku riski, et talle võidakse ette heita ka nende MKS § 8 lg-s 1 toodud

kohustuste täitmata jätmist, mis ei kuulu kaebaja vastutusvaldkonda (nt Riigikohtu 11.12.2019

otsus nr 3-17-2235, p-d 14–15). Kaebaja jättis teadlikult pöördumata vaidlusalused arved

koostanud kolmandate isikute poole ja teadlik käitumine on võrdsustatav tahtlusega. Juhatuse

liikme kohustuste täitmata jätmine on käsitatav tahtliku tegevusetusena.

Steelstructure OÜ maksumenetluses ei olnud maksuhalduril ligipääsu äriühingu internetipanga

sisselogimisandmetele. Kohtumenetluses selgus, et pangaülekanded teostas tegelikult kaebaja

(AS LHV Pank 09.07.2021 vastusele lisatud tabeli kohaselt on X 2017. a juunist kuni augustini

äriühingu internetipanka sisse loginud 177 korral). Halduskohus ei saanud kaebaja tahtluse

välistamisel seega tugineda maksuotsuses toodud hinnangule, et äriühingu maksuvõla tekitas

Y. Arvetel olevate allkirjadega seonduvalt ei ole kohus arvestanud, et kaebaja teostas ise

pangaülekandeid ja seda ei takistanud mh asjaolu, et enamustel arvetel ei olnud üldse allkirju.

Ülekannete tegemiseks pidi kaebaja arveid nägema, kuid ta ei ole nende sisu vastu mingit huvi

üles näidanud ega tehinguid ühelgi viisil kontrollinud. Kaebaja poolt 177 korral

pangaülekannete tegemine ei ole käsitatav lihtsalt passiivsusena, vaid kaebaja jättis teadlikult

oma juhatuse liikme kohustused täitmata. Kui kaebaja leidis, et Y tegevus muutus n-ö

3-20-2045

8(16)

kahtlaseks, siis pidanuks ta võtma meetmeid ebaõigete andmetega maksudeklaratsioonide

korrigeerimiseks (nt kontakteeruma arved väljastanud äriühingutega). Põhjendamatu on kohtu

väide, et kaebajal ei olnudki võimalik äriühingu maksukohustuse tekkimist ära hoida (nt oleks

MTA alustanud kaebaja vihje alusel äriühingu suhtes kontrollimenetlust). Kaebaja aktsepteeris

Y tegevust äriühingu juhatuse liikmena ning isegi kui nende koostöö ei laabunud, puudus

kaebajal objektiivne takistus, mis saaks õigustada tema passiivseks jäämist. Probleemid teise

juhatuse liikmega pidanuks kaebaja tegema eriti valvsaks ja seetõttu on kummastav kohtu

seisukoht, et kaebajal ei olnud KMD-de esitamise ajal mõistlikku põhjust eeldada, et andmed

on valed. Tahtluse jaatamiseks piisab, et kaebajal oli võimalus saada tehingute kohta teavet,

kuid ta ei kasutanud seda. Q oli Steelstructure OÜ juhatuse liige kuni 2017. a aprillini ja tema

selgitused 2017. a juuni kuni augusti kohta tulenevad X hinnangutest, mistõttu tuleb need jätta

arvestamata.

Kaebaja ei teinud äriühingu maksumenetluses MTA-ga koostööd, vaid püüdis hoopis teadlikult

vähendada enda rolli äriühingu juhtimises. Kaebaja esitas äriühingu kontrollimenetluses ja

vastutusmenetluses tõele mittevastavaid väiteid. Näiteks väitis kaebaja, et tema ei ole arveid

tasunud, kuid kohtumenetluses on see väide üheselt ümber lükatud. Halduskohus leidis, et

04.07.2017 ülekannet EMUR Pro OÜ-le ei teinud kaebaja, kuid jääb arusaamatuks, kes sellisel

juhul kõnealuse ülekande tegi (vt ka Riigikohtu 16.12.2019 otsus nr 2-16-124450, p 22). Kohus

on jätnud tähelepanuta ja hindamata, et AS-i LHV Pank esitatud tabel koosneb kahest lehest.

Isegi kui kaebaja ei teinud ülekandeid, vaid vaatas üksnes pangakonto andmeid, pidi ta olema

pangakontol toimuvast teadlik.

Halduskohus ei ole käsitlenud kaebaja tegevust tulenevalt sellest, kas ta oli teadlik oma tegude

võimalikest tagajärgedest. Kui isik teab temal lasuva kohustuse (MKS § 8 lg 1) olemasolust või

peab seda kõiki asjaolusid ja tõendeid kogumis arvestades teadma ja jätab kohustuse täitmata,

siis ei saa olla eluliselt usutav, et ta ei tahtnud õigusvastast tagajärge (s.o maksuvõla teket – nt

Riigikohtu 21.04.2022 otsus nr 3-20-1415, p 12.2). Kui isik loob teadlikult sellise kausaalahela

kulgemise, mille käiku ja tagajärgi ta ei suuda, oska ega ka taha kontrollida, siis kiidab ta need

tagajärjed samal ajal ka heaks (vt Riigikohtu 22.02.2022 otsus nr 1-20-6495, p 19). Nõustuda

ei saa ka seisukohaga, et juhatuse liige ei peagi teise juhatuse liikme tegevust kontrollima (vt

Riigikohtu 11.12.2019 otsus nr 3-17-2235, p 22; Tallinna Ringkonnakohtu 31.05.2021 otsus nr

3-20-659, p 14; 30.10.2020 otsus nr 3-20-76, p 22; 14.05.2020 otsus nr 3-18-1645, p 18). Õige

ei ole seegi, et Y tegevuse järelkontroll olnuks eesmärgipäratu nende tehingute puhul, mis

toimusid Y teiste äriühingutega, vaid need tehingud vajasid just teiste juhatuse liikmete

suuremat tähelepanu, et välistada ettevõtlusest kasumi varjatud väljaviimist. Kohus ei ole

põhjendanud, milles seisnes Y tegevusetus, mis objektiivselt takistas X-l juhatuse liikme

kohustuste täitmist, ja millisel määral siis peaksid juhatuse liikmed teineteise tegevust

kontrollima.

8. X palub 27.12.2021 vastuses jätta MTA apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu

otsus muutmata ning menetluskulud vastustaja kanda. Kaebaja esitas juba 2017. a juunis

esmakordselt avalduse äriühingu juhatuse liikme kohalt tagasiastumiseks ja sellest ajast ei

olnud ta enam juhatuse liige, sõltumata äriregistri andmetest. Arusaamatu on MTA väide, et

kohtumenetluses on tuvastatud, et kaebaja kajastas KMD-del teadlikult ebaõigeid andmeid, sest

see pidanuks olema tuvastatud juba vastutusmenetluses. MTA on suuresti piirdunud sellega, et

ei nõustu halduskohtu seisukohtadega, kuid ei ole oma mittenõustumist sisuliselt põhjendanud.

X-le ja Yle tehtud vastutusotsustest nähtub, et Y-le heidetakse ette teadlikku käitumist

eesmärgiga panna toime maksuõigusrikkumised, aga kaebajale heidetakse ette hooletut

käitumist, et ta ei kontrollinud piisavalt äriühingus toimuvat. Lõppjäreldusena on aegumise

3-20-2045

9(16)

vältimiseks viidatud teadlikule ja tahtlikule tegevusele, kuid see ei vasta sisulistele

etteheidetele.

Pole arusaadav, miks ei olnud MTA-l maksu- või vastutusmenetluses võimalik pöörduda panga

poole internetipanga sisselogimise andmete saamiseks, kuigi kaebaja seda korduvalt taotles.

Kui alles kohtumenetluses on selgunud, et kaebaja on internetipanka sisse loginud ja ülekandeid

teinud, siis jääb arusaamatuks, mille alusel väideti vastutusotsuses (p 4), et kaebaja on teinud

võltsarvete alusel väljamakseid ja viinud äriühingust välja sularaha. Kaebajat on ilma tõenditeta

ja alusetult süüdistatud probleemsete ülekannete tegemises. AS LHV Pank 09.07.2021 vastuse

lisaks olevas tabelis on tõepoolest kaks lehte, kuid esimene leht puudutab sisselogimisi ja teine

leht ülekandeid. Maksuhaldur on need alusetult võrdsustanud. Internetipanka sisselogimine ei

tähenda automaatselt pangaülekande tegemist. Panga esitatud andmete põhjal on kaebaja teinud

kaheksa kuu jooksul 15 ülekannet, millest ükski ei seondu vaidlusaluste arvetega (2017. a juulis

tegi kaebaja ainult ühe ülekande ja seda 20.07.2021). Kaebaja ei ole mh kusagil väitnud, et ta

oleks olnud (teadlikult) passiivne. MTA ei ole vastutusmenetluses teinud etteheiteid, et kaebaja

ei ole pangaülekannete ja KMD-del kajastatud tehingute kohta teabe saamiseks pöördunud

kolmandate isikute poole. MTA ei saa kohtumenetluses asendada maksuotsuse faktilist alust

(vt Riigikohtu 14.12.2016 otsus nr 3-3-1-77-16, p 16). Kaebaja jääb varasemale seisukohale, et

tal puudus tollel ajal alus kahelda vaidlusalustes tehingutes, mis oleks pidanud panema teda

pöörduma tehingupartnerite poole. Y-ga suhete halvenemine ei tähenda, et kaebaja pidanuks

kõiges kahtlema. Kaebajal puudub ka pädevus ja võimalus teostada maksuhalduriga võrreldava

põhjalikkusega järelkontrolli. Isegi kui kaebaja oleks pöördunud tehingupartnerite juhatuse

liikmete C ja Y poole, oleks ta saanud üksnes kinnitused tehingute toimumise kohta (nagu nad

kinnitasid MTA-le). Kaebaja on aidanud igati kaasa Steelstructure OÜ maksukontrolli

läbiviimisele. Halduskohus arvestas põhjendatult ka Q ütlustega. Kaebaja on Steelstructure OÜ

juhatuse liikmete vahelist tööjaotust selgitanud ja vastutusotsuses ei ole seda kahtluse alla

seatud.

Kokkuvõtlikult on kaebajat soovitud panna vastutama Y õigusrikkumiste eest, mida viimane

kaebaja eest varjas, sest ainult kaebajal on vara, mille arvelt maksuvõlga sisse nõuda.

Apellatsioonkaebuses on MTA asunud tegema kaebajale uusi etteheiteid, millele ei ole varem

tuginetud. MTA rikkus vastutusmenetluses uurimiskohustust ja pärast halduskohtu põhjalikku

tööd on vastustaja asunud otsima uusi argumente vastutusotsuse põhjendamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. MKS § 96 lg 1 kohaselt teeb maksuhaldur vastutusotsuse maksuvõla sissenõudmiseks

kolmandalt isikult, kes seaduse alusel vastutab maksumaksja või maksu kinnipidaja kohustuste

täitmise eest. MKS § 40 lg 1 näeb muu hulgas ette, et kui seaduslik esindaja rikub tahtlikult või

raskest hooletusest MKS §-s 8 nimetatud kohustusi, vastutab ta selle tõttu tekkinud maksuvõla

eest solidaarselt maksukohustuslasega. MKS § 8 lg 1 esimese lause järgi on juriidilise isiku

seaduslik esindaja kohustatud korraldama esindatava MKS-st ja maksuseadusest tulenevate

rahaliste ja mitterahaliste kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise. Neist sätetest tuleneb, et

äriühingu juhatuse liige vastutab äriühingu maksuvõla eest, kui ta rikkus oma MKS § 8 lg-s 1

nimetatud kohustusi, rikkumine oli tahtlik või pandi toime raskest hooletusest ning rikkumise

tagajärjel on tekkinud maksuvõlg (nt Riigikohtu 11.12.2019 otsus nr 3-17-2235, p 11). MKS

§ 96 lg-test 5 ja 6 tulenevalt ei ole vastutusotsuse tegemiseks lisaks alust siis, kui puudub kehtiv

maksuvõlg, maksusumma määramise aegumistähtaeg on möödunud, maksuvõlg on võimalik

nõuda sisse maksumaksjalt või maksu kinnipidajalt või juriidilise isiku õigusvõime on lõppenud

(vt ka Riigikohtu 28.01.2013 määrus nr 3-3-1-16-12, p 10; 27.11.2012 määrus nr 3-3-1-15-12,

p 50 alap-d „e“–„i“). Kui vastutusotsus on tehtud enne juriidilise isiku registrist kustutamist ja

3-20-2045

10(16)

maksukohustuste lõppemist, jääb nõue vastutusotsuse adressaadi suhtes kehtima (nt Riigikohtu

04.12.2009 otsus nr 3-3-1-75-09, p 11).

10. Formaalsed eeldused kaebaja suhtes vastutusotsuse koostamiseks on täidetud. X oli

kontrollitud maksustamisperioodidel (2017. a juuni–september) Steelstructure OÜ juhatuse

üheks liikmeks (äriregistri järgi 07.11.2016–18.01.2018, kuid osanike koosoleku 27.10.2017

otsusest nähtuvalt kuni 27.10.2017), äriühingul oli kehtiv maksuvõlg (Steelstructure OÜ ei ole

MTA 26.02.2019 maksuotsust nr 12.2-3/042242-26 vaidlustanud), mida ei olnud õnnestunud

enam kui kolme kuu jooksul äriühingult sisse nõuda (äriühingu pangakonto arestiti 25.04.2019

summas 32 341,90 eurot ehk maksuotsusega tasumiseks määratud maksusumma ulatuses, kuid

maksuvõlg ei ole sellele vaatamata enam kui 15 kuu jooksul vähenenud), ning Steelstructure

OÜ oli MTA 03.08.2020 vastutusotsuse nr 13-7/00993-12 tegemise ajal õigusvõimeline (teda

ei ole seniajani äriregistrist kustutatud). Vastutusotsuse tegemiseks on MKS § 96 lg 5 ja § 130

lg 1 p 3 kohaselt piisav, kui pangakontode arestimine ei anna kolme kuu jooksul tulemusi ning

seadus ei nõua täiendavaid sissenõudmistoiminguid (nt Riigikohtu 01.12.2021 otsus nr 3-18-

1606, p-d 19–21). Kaebajalt nõutakse solidaarselt maksukohustuslasega sisse Steelstructure OÜ

2017. a juuni kuni augusti käibemaksuvõlga. Varaseima käibemaksukohustuse deklareerimise

ja tasumise tähtpäev oli 20.07.2017 (KMS § 27 lg 1 ja § 38 lg 1). Kui kohaldada tuleb viieaastast

maksusumma määramise aegumistähtaega (MKS § 98 lg 1 ls 2), ei ole 03.08.2020 vastutusotsus

ühegi maksukohustuse puhul tehtud pärast aegumistähtaja möödumist. Kui aga kohaldada tuleb

kolmeaastast aegumistähtaega (MKS § 98 lg 1 ls 1), oleks maksukohustuse määramine aegunud

2017. a juuni osas, kuid mitte 2017. a juuli ja augusti osas, mille deklareerimise ja tasumise

tähtpäevad saabusid vastavalt 20.08.2017 ja 20.09.2017.

11. Seonduvalt kaebaja seisukohaga, et ta tuleks lugeda Steelstructure OÜ juhatuse liikme

kohalt tagasi astunuks juba alates esmakordse tagasiastumisavalduse esitamisest 20.06.2017,

märgib ringkonnakohus kõigepealt, et juhatuse liikme volituste tekkimine ja lõppemine ei sõltu

tõepoolest äriregistri kandest (vt äriseadustiku (ÄS) § 184 lg 8). Kui osaühingul ei ole nõukogu,

siis on juhatuse liikmete valimine ja tagasikutsumine ÄS § 168 lg 1 p 4 ning § 184 lg-te 1 ja 3

kohaselt osanike pädevuses. Samas annab ÄS § 184 lg 7 osaühingu juhatuse liikmele õiguse

sõltumata põhjusest juhatusest tagasi astuda, teatades sellest enda määranud organile. Avaldus,

milles juhatuse liige palub ennast juhatuse liikme kohalt vabastada, võib kujutada endast nii

ettepanekut lõpetada ametisuhe poolte kokkuleppel kui ka ametisuhte ülesütlemise avaldust.

Kui juhatuse liige soovib ametisuhet lõpetada poolte kokkuleppel, peab ta tegema sellekohase

ettepaneku kui tahteavalduse teda valinud organile (osanikud või nõukogu) ja suhte saab lugeda

kokkuleppel lõpetatuks, kui teine pool on sellega nõustunud. Juhatuse liikme tagasiastumine on

aga kujundusõigus ja õigussuhe loetakse lõpetatuks alates ajast, mil ametisuhte ülesütlemise

avaldus kui kindlale isikule (nõukogu puudumise korral osaühingu osanikele) suunatud ja seega

kättesaamist vajav tahteavaldus (vt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1) jõustub,

ehk ajast, mil õigussuhte teine pool avaldusest TsÜS § 69 lg 2 tähenduses teada saab. Seejuures

peab ülesütlemisavalduses olema väljendatud tahe olla seotud kindla õigusliku tagajärjega, st

lõpetada õigussuhe ühepoolselt (vt Riigikohtu 07.03.2018 otsus nr 2-16-11889, p-d 22–23).

12. Kaebaja edastas 30.10.2019 maksuhaldurile skaneeritult omakäelise 20.06.2017 avalduse

Y-le (vastutusotsuse lisad 13_1–13_3; kaebuse lisad 7–8), mille kohaselt X otsustas samast

päevast lahkuda äriühingu juhatusest ning palus Y-l vormistada kõik vajalikud dokumendid.

Avalduse kohaselt on teine osanik (Q) sellega nõus. Ühtlasi palus kaebaja Y-l saata avaldus

temale tagasi oma allkirjaga. MTA on märkinud (vt vastutusotsuse lk 8–9), et puudub võimalus

tuvastada, kas avaldus on koostatud 20.06.2017 või vormistatud tagantjärele eesmärgiga

vabaneda maksuvõla tasumisega seonduvast vastutusest. Kohtumenetluses on kaebaja esitanud

täiendavalt tõendeid, et püüdis 18.09.2017 ja 19.09.2017 samuti esitada ÄS § 184 lg 7 alusel

3-20-2045

11(16)

avalduse juhatuse liikme kohalt tagasiastumiseks ning palus selleks ka registripidaja abi (vt

kaebuse lisa 9; kaebaja 22.03.2021 seisukoha lisad). Äriühingu juhatusest taandumise

alustamisele 2017. a septembris on X viidanud mh 21.11.2018 seletustes (maksuotsuse lisa 12,

vastutusotsuse lisa 19). Maksuhalduri hinnangul on ka 2017. a septembri avalduse kohta

esitatud tõendid ebausaldusväärsed (MTA 23.11.2020 vastuse p 4.3; 19.03.2021 vastuse p 2.2).

Halduskohus pidas otsuse p-s 12.4 Q ütlusi arvestades usutavaks, et kaebaja esitas 2017. a suvel

tõesti avalduse juhatuse liikme kohalt lahkumiseks. Kuna otsuse p-s 7 on samas märgitud, et

kaebaja oli Steelstructure OÜ juhatuse liige vähemalt kuni osanike 27.10.2017 otsuseni, võib

järeldada, et halduskohtu hinnangul ei olnud 2017. a juuni ja septembri avaldused kehtivad ning

ei omanud õiguslikke tagajärgi. Ringkonnakohus nõustub selle lõppjäreldusega.

13. Ajavahemikul 07.11.2016–08.06.2018 olid Steelstructure OÜ (osakapital 2500 eurot)

osanikeks Y (osamaks 834 eurot), Q (osamaks 833 eurot) ja X (osamaks 833 eurot). Seega tuli

kaebajal avaldus juhatusest tagasi astumiseks teha teatavaks teistele osanikele ning see oleks

muutunud kehtivaks kättesaamisega (TsÜS § 69 lg-d 1 ja 2). Kaebaja ei ole esitanud tõendeid,

mille põhjal saaks 20.06.2017 või 18.09.2017 / 19.09.2017 tagasiastumisavalduse lugeda Y ja

Q poolt kindlal ajahetkel kättesaaduks. Seega ei saa neid lugeda kehtivateks. Sellele, et juhatuse

liikme kohalt tagasi astumiseks varem esitatud võimalikud tahteavaldused ei olnud jõustunud,

viitab ka osanike 27.10.2017 koosoleku protokoll (vastutusotsuse lisa 10), sest kui X olnuks

selleks ajaks juhatusest kehtivalt tagasi astunud, ei oleks osanikud saanud teda enam juhatuse

liikme ametikohalt tagasi kutsuda. Sama kinnitab asjaolu, et X andis ka Steelstructure OÜ

maksumenetluses

13.10.2017

seletusi

maksukohustuslase

seadusliku

esindajana

(vastutusotsuse lisa 11). Kuigi vastustaja on iseenesest ebaõigesti leidnud, et juhatuse liikme

kohalt tagasiastumine saab n-ö realiseeruda alles osanike otsuse tegemisega (vt MTA

08.09.2020 vaideotsuse nr 6-1/4703-2 p 16), ei ole see toonud kaasa kaebaja juhatuse liikme

volituste kehtivusaja ebaõiget piiritlemist.

14. Vastutusotsuse adressaadil on vastutusotsuse vaidlustamisel võimalik esitada vastuväited

mh äriühingu maksuvõla kujunemisele, mis on kindlaks tehtud varasemas kontrollimenetluses

ja mille puhul on vastutusotsuses tuginetud üksnes varasema maksukontrolli tulemustele (nt

Riigikohtu 20.02.2018 otsus nr 3-15-706, p 14.2). Kuigi X viitas kaebuses (p-d 6–8) ka

maksuotsuse ja kontrollakti probleemidele, puudutasid sellekohased etteheited esmajoones

maksuhalduri hinnanguid äriühingu esindaja(te) tegevuse süülisusele, mitte ei olnud vaidlust

Steelstructure OÜ maksuvõla olemasolu või selle kujunemise üle. Kaebaja ei ole 01.09.2019

vaides ega kohtumenetluses väitnud, et maksuvõla tekkimise asjaolud oleksid MTA 26.02.2019

maksuotsuses ja selle lahutamatuks osaks olevas 28.01.2019 kontrollaktis nr 12.2-3/042242-25

tehtud kindlaks ebaõigesti. Seega ei ole vaidlust, et kaebaja juhatuse liikmeks oleku ajal tekkis

Steelstructure OÜ-l maksuvõlg, mida äriühing ei suutnud tasuda. Kuna kaebaja ei ole temalt

nõutava maksuvõla suurust ja selle kujunemist vaidlustanud, ei pea ringkonnakohus vajalikuks

maksuhalduri sellekohaseid põhjendusi korrata (vt vastutusotsuse lk 9–13). Ringkonnakohus

märgib üksnes, et maksuotsuses on loetud kõik Steelstructure OÜ 2017. a juuni kuni septembri

KMD-del kajastatud tehingud EMUR Pro OÜ-ga (12.06.2017–25.08.2017 kokku 27 arvet

kogusummas 115 733,60 eurot, sh käibemaks 19 288,83 eurot), MechTrade OÜ-ga (praegune

ärinimi KalimbarManovar Rakoteek OÜ, 11.09.2017–29.09.2017 kokku 11 arvet kogusummas

50 246 eurot, sh käibemaks 8374,33 eurot), Estpower CT OÜ-ga (30.06.2017–30.09.2017

kokku 8 arvet kogusummas 22 080 eurot, sh käibemaks 3680 eurot) ja Schwerin Holding

OÜ-ga (01.06.2017 kaks arvet kogusummas 2250 eurot, sh käibemaks 375 eurot) näilikeks ning

välistatud neid kajastavate arvete alusel sisendkäibemaksu mahaarvamine. Täiendavalt välistati

sisendkäibemaksu mahaarvamine (kokku 623,64 eurot) erinevate kaupade ja teenuste soetamise

arvete alusel, mis ei olnud seotud Steelstructure OÜ ettevõtlusega (sisustus- ja remondikaubad,

3-20-2045

12(16)

majutusteenus). Vaidlusaluse vastutusotsusega on hõlmatud üksnes 2017. a juuni kuni augusti

maksukohustused kogusummas 22 667,57 eurot (vt vastutusotsuse tabel 4).

15. Sisuline vaidlus on olnud selles, kas MTA on põhjendatult leidnud, et X rikkus MKS § 8

lg-s 1 sätestatud juhatuse liikme kohustusi (s.o deklareerimis- ja tasumiskohustust) tahtlikult

või vastab kaebaja käitumine hoopis (raske) hooletuse tunnustele või puudub üldse süüline

rikkumine. MKS § 40 lg 4 kohaselt lähtutakse tahtluse, raske hooletuse ja hooletuse

tuvastamisel VÕS § 104 lg-tes 3–5 sätestatust. Tahtlus on õigusvastase tagajärje soovimine

võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel (VÕS § 104 lg 5). Raske hooletus on käibes

vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine (VÕS § 104 lg 4). Tahtlus on seotud eeskätt

subjektiivsete tunnustega (s.o teadlikkus käitumise õigusvastasusest ja õigusvastase tagajärje

soovimine), kuid hooletus on valdavalt seotud objektiivsete tunnustega (s.o kohaste nõuete

mittejärgimine). Kui isik teab temal lasuva kohustuse olemasolust või peab seda kõiki

asjaolusid ja tõendeid kogumis arvestades teadma ja jätab kohustuse täitmata, siis ei saa olla

eluliselt usutav, et ta ei tahtnud õigusvastast tagajärge ehk maksuvõla teket (nt Riigikohtu

21.04.2022 otsus nr 3-20-1415, p 12.2).

16. Maksuhalduri esmaseks positsiooniks on see, et X tegutses 2017. a juuni–augusti KMD-

del võltsarveid deklareerides teadlikult ja tahtlikult eesmärgiga hoida kõrvale maksude

tasumisest. Alternatiivselt on maksuhaldur leidnud, et isegi kui X ei teadnud detailselt Y

tegevuse asjaolusid, pidanuks ta Y tegevust (st vaidlusaluste tehingutega seotud asjaolusid)

kontrollima ja vajadusel sekkuma ning X tegevusetus on samuti käsitatav MKS § 8 lg-s 1

sätestatud kohustuste tahtliku rikkumisena. Halduskohtu hinnangul ei ole maksuhaldur

vastutusotsuses sisuliselt põhjendanud mitte tahtlust, vaid hooletust (vt otsuse p 11), ja seega

tuleb vastutusotsus vähemalt 2017. a juunit puudutavas osas igal juhul tühistada.

Ringkonnakohus nõustub seisukohaga, et maksuhaldur ei ole vastutusotsuses kaebaja tahtlust

veenvalt põhjendanud ja praeguses asjas ei saa kohaldada viieaastast aegumistähtaega.

17. Vastutusotsuse p 2.1 sissejuhatuse kohaselt on MTA pidanud eelkõige oluliseks seda, kes

esitas kontrollitud maksustamisperioodide kohta maksudeklaratsioonid (sh on kaebaja vastutus

2017. a septembri maksukohustuste osas välistatud põhjusel, et selle kohta esitati KMD alles

17.01.2018 ja seda Y poolt). Vaidlust ei ole, et 2017. a juuni kuni augusti kohta on esialgsed

KMD-d e-maksuameti kaudu esitanud kaebaja (14.08.2017, 10.09.2017, 04.10.2017 – vt MTA

19.03.2021 vastuse lisa 4). Kuigi Y on deklaratsioone hiljem parandanud, on vastustaja esitanud

tõendid, et vaidlusalused tehingud kajastusid juba X esitatud KMD-del (vt MTA 19.03.2021

vastuse lisa 5). MKS § 85 lg 4 kohaselt on deklaratsiooni esitaja kohustatud esitama talle

teadaolevalt õigeid andmeid ja andmete õigsust kirjalikult kinnitama. Vastutusotsuses on

kaebaja teadmist KMD-de ebaõigsusest järeldatud sellest, et kaebaja esitas deklaratsioone ja

omas ligipääsu äriühingu pangakontole. Samuti ei pidanud MTA usutavaks, et kaebajal puudus

juurdepääs äriühingu raamatupidamise algdokumentidele. Maksuhaldur ei ole samas väitnud,

et X oleks olnud teadlik, et vaidlusalused arved ei kajasta tegelikke või äriühingu ettevõtlusega

seotud majandustehinguid, vaid on üksnes leidnud, et kaebajal pidi tekkima sellekohane

kahtlus.

18. EMUR Pro OÜ arvete ja aktide (maksuotsuse lisa 22) osas on MTA selgitanud, et kahtlusi

pidid tekitama asjaolud, et kuigi arvete alusel vähendati sisendkäibemaksu ja arvete summad

ületasid 1000 eurot, ei olnud neid kajastatud väidetavalt Y või tema abikaasa poolt eeltäidetud

KMD INF B osas, ning dokumendid olid oluliste puudustega (st arved ei vastanud KMS § 37

lg 7 nõuetele). Kaebaja on jätkuvalt väitnud, et temal puudus arvetele juurdepääs ja halduskohus

nõustus sellega. Ringkonnakohus ei jaga halduskohtu seisukohta, et EMUR Pro OÜ

12.06.2017–18.07.2017 arvetel (sh 30.08.2021 kohtuistungil uuritud 21.06.2017 arvel nr 1706-

3-20-2045

13(16)

11 ja 05.07.2017 arvel nr 1707-03) ja samasse ajavahemikku jäävatel mõningatel aktidel olevad

allkirjad ei ole piisavalt sarnased X muudes dokumentides (nt maksuhaldurile antud seletuste

protokollides) kajastatud allkirjadega ning pole võimalik järeldada, et need on kaebaja allkirjad.

X poolt istungil arvetele lisatud märkusest („Tundub, et on minu allkiri, aga ma ei saa seda

kuskilt kontrollida.“) ei saa tuletada, et kaebaja ei tunnistanud allkirju omaks, vaid pigem on ta

möönnud, et tegemist võib olla tema allkirjadega. Halduskohtu otsuse p-s 12.1 kirjeldatud

lahknevused on sedavõrd väheolulised, et omakäelise allkirja loomulikku varieeruvust

arvestades (mh sõltuvalt allkirja andmise ajast ja tingimustest) tuleb allkirjad siiski omistada

kaebajale. Seda eriti olukorras, kus pole esitatud ühtegi muud usutavat versiooni, kelle

allkirjadega oleks siis tegemist, ega väidetud mh kaebaja allkirjade võltsimist. Seega on alust

arvata, et vähemalt EMUR Pro OÜ 2017. a juuni ja juuli arved olid kaebajale kättesaadavad.

Kuna EMUR Pro OÜ 2017. a augusti arvetel allkirjad puuduvad, võis kaebaja juurdepääs neile

olla tõepoolest takistatud. Ülejäänud tehingute (Estpower CT OÜ, Schwerin Holding OÜ) kohta

ei ole algdokumente üldse esitatud, mistõttu ei saa väita, et need olid kaebajale kättesaadavad.

19. Ringkonnakohus on seisukohal, et isegi kui kõik 2017. a juuni kuni augusti KMD-del

kajastatud algdokumendid olnuks kaebajale kättesaadavad ja tal oleks pidanud tekkima kahtlus

nende sisendkäibemaksuarvestuses kasutamise lubatavuses, ei järeldu sellest kaebaja teadmist

tehingute mittetoimumisest või ettevõtlusega mitteseotusest. Arved on küll tõsiste puudustega,

eelkõige ei ole arvetel kajastatud kaubad või teenused piisavalt identifitseeritavad (nt kauba või

teenuse kirjeldused on umbmäärased ning üksikute eranditega ei nähtu arvetest ega aktidest

kauba kogust või teenuse mahtu ja puuduvad ka ühikuhinnad), ning ei vasta seetõttu iseseisvalt

KMS § 37 lg 7 nõuetele ja selliste arvete alusel sisendkäibemaksu mahaarvamine ei oleks KMS

§ 31 lg 1 järgi lubatud (nt Riigikohtu 27.09.2017 otsus nr 3-14-53226, p 12; 13.04.2016 otsus

nr 3-3-1-51-15, p 11; 17.03.2015 otsus nr 3-3-1-76-14, p-d 15–17; 09.05.2013 otsus nr 3-3-1-

81-12, p 11). Pelgalt arvete puudulikkus ei pruugi siiski tingimata välistada sisendkäibemaksu

mahaarvamise õigust, sest KMS § 37 lg 7 nõuded võivad täita ka arved kogumis neis viidatud

või nende juurde kuuluvate teiste dokumentidega (nt aktid, lepingud, tellimused). Seega ei saa

ainult arvete põhjal järeldada kaebaja teadvalt õigusvastast käitumist. KMD-del valeandmete

tahtliku esitamisega oleks tegemist siis, kui kogutud tõendid kinnitavad, et kaebajal oli ülevaade

tehingute asjaoludest ja teadmine arvete kõlbmatusest sisendkäibemaksu mahaarvamiseks.

Praegusel juhul sellised tõendid puuduvad.

20. Kaebaja tahtlust ei saa tuletada mh asjaolust, et tal oli juurdepääs äriühingu pangakontole

ja ta on teinud mõningaid ülekandeid, sest pangakontol olevate rahaliste vahendite liikumised

ei anna sisulist ülevaadet maksetega seotud tehingute asjaoludest. Seejuures on MTA teinud

apellatsioonkaebuses AS LHV Pank 09.07.2021 vastuse lisaks olevast Exceli tabelist ebaõiged

järeldused. Tabeli esimene leht kajastab X internetipanka sisselogimise andmeid (sh

01.06.2017–31.08.2017 kokku 161 korda) ja teine leht tema poolt internetipangas tehtud

ülekannete andmeid (sh 01.06.2017–31.08.2017 kokku 11 ülekannet). Seda kinnitavad nii AS

LHV Pank 09.07.2021 vastuse sisu kui ka tabelis kajastatud andmeväljad (s.o ülekannete

digitaalne allkirjastamine). Lisaks nähtub tabeli lehtede võrdlusest, et igale ülekandele on alati

eelnenud loetud minutid varem toimunud sisselogimine samalt IP-aadressilt. Võrreldes tabeli

lehel 2 toodud ülekannete toimumisi äriühingu pangakonto väljavõttega (maksuotsuse lisa 36),

on tuvastatav, et X tehtud maksed ei seondunud vaidlusaluste tehingutega.

21. MTA on apellatsioonkaebuses (p 1.3) heitnud halduskohtule ette sedagi, et kohus ei ole

hinnanud, kuidas mõjutab kaebaja süüküsimust maksuhalduri tuvastatud asjaolu, et X on

võtnud 2017. a juunist kuni augustini äriühingu arvelduskontolt sularahas välja 7500 eurot.

Nimetatud summas sularaha väljavõtmisele on viidatud ka vastutusotsuses (p 2.2, lk 5; p 3.2,

lk 9; p 4, lk 13). Ringkonnakohus märgib esmalt, et MTA on sularahas välja võetud summad

3-20-2045

14(16)

tuvastanud ilmselt ekslikult. Steelstructure OÜ pangakonto väljavõttest (maksuotsuse lisa 36)

nähtuvalt on 2017. a juunist kuni augustini võetud sularahas välja 6190 eurot. Kui kõrvutada

seda AS LHV Pank 19.03.2020 vastusega konto kasutajate ja kaartide valdajate kohta (MTA

19.03.2021 vastuse lisa 1), nähtub, et sularaha on võetud 4690 euro ulatuses välja X valduses

olnud pangakaardiga ja 1500 euro ulatuses Y valduses olnud pangakaardiga. See on kooskõlas

ka X valduses olnud Steelstructure OÜ pangakaartide kasutamise andmetega (MTA 19.03.2021

vastuse lisa 2), mille järgi võttis kaebaja 02.06.2017–24.08.2017 sularahas välja 4690 eurot.

Maksuhalduri märgitud summa 7500 eurot on kontoväljavõtte põhjal võetud välja 2017. a

juunist kuni septembrini AS LHV Pank pangaautomaatidest (st ei hõlma neid summasid, mille

X ja Y on samal perioodil võtnud välja teiste pankade automaatide vahendusel, vastavalt 1540

eurot ja 8150 eurot). Eeltoodu ei ole samas vaidluse lahendamisel määrav, sest tõendid

kinnitavad X poolt sularaha väljavõtmist, olgugi väiksemas summas. Vastutusotsuses on

sularaha väljavõtmist heidetud ette koosmõjus vaidlusaluste arvete alusel tehtud

väljamaksetega tasumiskohustuse rikkumise kontekstis (st kui väljamakseid poleks tehtud ja

sularaha välja võetud, oleks äriühingul olnud piisavalt rahalisi vahendeid maksukohustuse

tasumiseks). Ringkonnakohtu hinnangul ei saa ainuüksi sularaha väljavõtmise faktist tuletada

juhatuse liikme kohustuste tahtlikku rikkumist. Maksuhaldur ei ole tõendanud, et just kaebaja

poolt sularaha väljavõtmine (02.06.2017–30.06.2017 kokku 2540 eurot ja 12.08.2017–

24.08.2017 kokku 1950 eurot) tingis maksukohustuste tasumata jätmise. Muu hulgas ei ole

Steelstructure OÜ maksumenetluses tuvastatud, et pangakontolt välja võetud sularaha ei

kasutatud äriühingu ettevõtluses (maksuotsus puudutas üksnes käibemaksu).

22. Maksuhalduri alternatiivne käsitus, et ka siis, kui X ei teadnud, et vaidlusalused arved ei

kajasta tegelikke tehinguid või soetused ei ole seotud Steelstructure OÜ ettevõtlusega ning

sellest tulenevalt ei saanud asjaomaste arvete alusel sisendkäibemaksu maha arvata, kuid tal

pidi asjaoludest tulenevalt olema tekkinud kahtlus, et tehingute KMD-del kajastamine ei ole

lubatav, ent sellele vaatamata ei võtnud ta midagi ette kahtluse kõrvaldamiseks (nt ei nõudnud

teiselt juhatuse liikmelt lisaselgitusi ja -dokumente ega pöördunud ka tehingupartnerite poole

lisateabe saamiseks), rikkus kaebaja oma tegevusetusega MKS § 8 lg-s 1 sätestatud kohustusi

ikkagi tahtlikult, ei ole ringkonnakohtu hinnangul õige. MTA on 03.11.2022 seisukoha p-s 5

tuginenud kohtupraktikale, milles on selgitatud kriminaalõiguses eristatava kaudse tahtluse (vt

karistusseadustiku § 16 lg 4) tähendust. Samas ei eristata VÕS § 104 lg-s 5 tahtluse liike ning

kohtupraktikas on leitud, et tahtlus VÕS § 104 lg 5 tähenduses ei hõlma kaudset tahtlust (nt

Riigikohtu 12.12.2012 otsus nr 3-3-1-23-12, p 14; 19.11.2014 otsus nr 3-3-1-43-14, p 15 – vt

lisaks V. Kõve. VÕS § 104 kommentaar, p 6.1.c – P. Varul jt (koost). Võlaõigusseadus I. Üldosa

(§§ 1–207). Kommenteeritud väljaanne. Tallinn, 2016, lk 492). Riigikohtu 21.04.2022 otsuses

nr 3-20-1415 (p 12.2) on küll samuti viidatud Riigikohtu 22.02.2022 otsusele kriminaalasjas nr

1-20-6495 (p 19), millele MTA tugineb, kuid nimetatud lahendist ei saa järeldada, et Riigikohus

oleks muutnud seisukohta, et VÕS § 104 lg 5 ei hõlma kriminaalõiguslikku kaudset tahtlust.

Sama otsuse p-s 12.3 on märgitud, et kaebaja tahtluse jaatamiseks peab tõenditest nähtuma, et

kaebaja teadis või pidi teadma, et ta deklareerib käibemaksu valesti. „Pidi teadma“ viitab selle

lahendi kontekstis seega kaudselt tõendatud teadmisele, mitte hoolsuskohustuse rikkumisele (nt

Riigikohtu 21.11.2018 otsus nr 3-12-1360, p 29; 08.11.2017 otsus nr 3-12-1360, p 17.4). Ka

Riigikohtu 11.12.2019 otsusest nr 3-17-2235 (p-d 19 ja 21) järeldub, et olukorras, kus korraliku

ettevõtja hoolsusega tegutseval juhatuse liikmel pidanuks sarnastel tingimustel tekkima kahtlus,

et äriühingu raamatupidamises on kajastatud valeandmeid ja juhatusel lasuvad kohustused ei

ole nõuetekohaselt täidetud, on tegevusetuks jäämine etteheidetav raske hooletusena, kuid mitte

tahtlusena.

23. Kuigi kaebajale ei saa heita ette tahtlikke rikkumisi, on maksuhaldur ringkonnakohtu

hinnangul asjakohaselt ja piisavalt tõendanud, et kaebaja on jätnud äriühingu juhatuse liikmelt

3-20-2045

15(16)

nõutava hoole olulisel määral järgimata ja see on põhjuslikus seoses maksuvõla tekkimisega,

mida äriühing ei ole suutnud tasuda. Põhjusliku seose tuvastamisel saab juhinduda nn vältimatu

põhjuse (conditio sine qua non) käsitusest, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse

hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust

toimunud. Selleks on võimalik kasutada elimineerimismeetodit, mille abil jäetakse väidetavalt

õigusvastase tagajärje põhjustanud tegu mõtteliselt kõrvale ja uuritakse, kas tagajärg oleks ilma

selleta saabunud. Tegevusetuse korral on kasutatav asendamismeetod, mille abil asendatakse

ära jäänud tegevus mõtteliselt ning vaadatakse, kas õigusvastane tagajärg oleks siis jäänud

saabumata (vrd Riigikohtu 08.01.2013 otsus nr 3-2-1-173-12, p-d 18–19). Kui äriühingu

maksuvõla tekkimist ei oleks saanud ära hoida ka see, kui kaebaja ei oleks juhatuse liikme

kohustusi rikkunud (st oleks käitunud vastavalt juhatuse liikme hoolsusstandardile ning

kontrollinuks deklareeritavate andmete õigsust ja esitanuks deklaratsioonid õigete andmetega),

siis kohustuse rikkumise ja vastutusotsusega nõutava maksuvõla tekkimise vahel põhjuslikku

seost ei esine (vrd Riigikohtu 27.01.2022 otsus nr 3-19-1876, p 14). MKS § 40 lg-s 1 sätestatud

vastutuse kohaldamine ei eelda samas, et maksuvõla tekkimine peaks seonduma ainult kaebaja

rikkumisega, vaid oluline on hoopis see, et õigusvastane tagajärg olnuks kaebaja õiguspärase

tegevuse korral välditav. Solidaarselt maksukohustuslasega võivad MKS § 40 lg 1 alusel ühel

ajal vastutada mitu juhatuse liiget, nagu ka praegusel juhul (vt Y suhtes koostatud MTA

03.08.2020 vastutusotsus nr 13-7/00993-11 – MTA 19.02.2021 vastuse lisa 4). Asjaolu, et

maksuvõla peamiseks põhjustajaks tuleb pidada Y, kes korraldas mh võltsarvete Steelstructure

OÜ raamatupidamises ja maksuarvestuses kajastamise, ei välista iseenesest veel X

(kaas)vastutust, kui kaebajal oli võimalik maksuvõla tekkimine ära hoida.

24. Nõustuda ei saa halduskohtu hinnanguga (vt otsuse p-d 12–14), et X tegi kõik temalt

mõistlikult oodatava ning kaebajal ei pidanudki tekkima ajendit vaidlusaluste tehingute

asjaolusid täiendavalt uurida või ei oleks see olnud eeldatavasti tulemuslik ja ei oleks seetõttu

võimaldanud äriühingu maksuvõla tekkimist vältida. Kui äriühingul on mitu juhatuse liiget,

saavad nad MKS § 8 lg-s 1 sätestatud kohususte täitmist põhimõtteliselt omavahel jagada, kuid

ühelgi juhatuse liikmel ei ole ka tööjaotuse kokkuleppimise korral siiski võimalik kohustustest

täielikult vabaneda, vaid tal lasub alati kohustus olla mõistlikul määral informeeritud ja võtta

vajaduse korral meetmeid lisateabe kogumiseks. See, mil määral saab juhatuse liige tugineda

usalduspõhimõttele, sõltub konkreetse juhtumi asjaoludest (vt ka Riigikohtu 11.12.2019 otsus

nr 3-17-2235, p-d 14–15). Praegusel juhul ei olnud juhatuse liikmed fikseerinud omavahelist

tööjaotust. Kuigi kaebaja on selgitanud, et tema ülesanded seondusid ainult turundusega ning

tootmisega (sh selleks vajalike kaupade ja teenuste hankimisega) tegeles Y, ei kinnita kogutud

tõendid, et need valdkonnad olnuks selgelt lahutatud ja kaebajal ei pidanudki tekkima kahtlust

vaidlusaluste arvete äriühingu sisendkäibemaksuarvestuses kajastamise lubatavuses. Arvete

KMS § 37 lg 7 nõuetele mittevastavus, üle 1000 euro suuruste arvete KMD INF B osas

isikustamata jätmine, puuduvate algdokumentide alusel väljamaksete tegemine ja väidetavalt

probleemsed suhted Y-ga pidanuks andma kaebajale piisava ajendi süüvida tehingute sisusse

ning nõuda teiselt juhatuse liikmelt või tehingupartneritelt täiendavaid dokumente või selgitusi,

et veenduda tehingute tegelikus toimumises. Halduskohtu vastupidised põhjendused on

ebaveenvad ning tuginevad ülemääraselt X ja Q tagantjärele antud seletustele. Asjaolust, et Y

ei andnud tehingute kohta detailseid selgitusi, ei järeldu automaatselt, et kaebajal polnudki üldse

võimalik tehinguid sisuliselt kontrollida.

25. Pelgalt selle põhjal, et kahe tehingupartneri (Estpower CT OÜ ja Schwerin Holding OÜ)

seaduslikuks esindajaks oli Y ise, ei saa samuti eeldada, et isegi kui kaebaja oleks püüdnud

majandustehingutest ülevaadet saada, ei oleks see maksuvõla tekkimist ära hoidnud. Lähtuda

ei saa ainult hinnangust, et tehingupartnerid oleksid kinnitanud tehingute toimumist, vaid

kaebajal olnuks võimalik selgitada, et KMS § 31 lg 1 järgi saab sisendkäibemaksu maha arvata

3-20-2045

16(16)

vaid KMS § 37 lg 7 nõuetele vastava arve alusel, ja nõuda puuduolevate arvete esitamist või

puudulike arvete parandamist (sh täiendavaid dokumente, mis kajastaksid arvetel näidatud

majandustehingute sisu). Steelstructure OÜ kontoväljavõttest nähtub seejuures, et Schwerin

Holding OÜ arveid on 2017. a juunist kuni augustini tasutud oluliselt rohkem, kui need kaks

ülekannet, mille maksuhaldur on kahtluse alla seadnud, sest konkreetse numbriga algdokumenti

menetlejale ei esitatud (vt kontrollakti lisa 6). Kui vajalikke andmeid ei esitata, oleks kaebaja

pidanud keelduma nende KMD-del kajastamisest. Kaebajalt ei ole nõutud maksumenetlusega

võrreldava järelkontrolli tegemist, vaid mõistlike sammude astumist, veendumaks esitatavatel

deklaratsioonidel kajastatud andmete õigsuses, milles tal pidi olema alust kahelda. Halduskohtu

põhjendus, et kui kaebaja oleks keeldunud tundmatute tehingute KMD-del kajastamisest, siis

saanuks maksuhaldur heita kaebajale ette raamatupidamisdokumentidest nähtuvate tehingute

KMD-del kajastamata jätmist, on ilmselgelt otsitud. Vastustajal ei oleks olnud mingit alust heita

kaebajale ette MKS § 8 lg-s 1 sätestatud kohustuste rikkumist olukorras, kus kaebaja keeldub

KMD-del kajastamast selliseid tehinguid, mille kohta raamatupidamise algdokumendid üldse

puuduvad või mis ei vasta KMS § 37 lg 7 nõuetele.

26. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 3 alusel tuleb MTA apellatsioonkaebus rahuldada

osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tallinna Halduskohtu 25.10.2021 otsuse osas, milles kohus

tühistas MTA 03.08.2020 vastutusotsuse seonduvalt Steelstructure OÜ 2017. a juuli ja augusti

maksukohustustega. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas asjas uue otsuse, millega rahuldab X

kaebuse osaliselt ja tühistab MTA 03.08.2020 vastutusotsuse osas, milles kaebajat kohustati

solidaarselt tasuma Steelstructure OÜ 2017. a juuni maksukohustused 3724,27 eurot. Ülejäänud

osas (s.o seonduvalt Steelstructure OÜ 2017. a juuli ja augusti maksukohustustega kokku

18 943,30 eurot) jääb kaebus rahuldamata.

27. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega

(HKMS § 108 lg 2). Kui kõrgema astme kohus muudab madalama astme kohtu lahendit või

teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109

lg 4). Menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide esitamata jätmise korral menetluskulusid

välja ei mõisteta (HKMS § 109 lg 1). Ringkonnakohtu otsuse tagajärjel on X kaebus rahuldatud

osaliselt ja menetluskulud tuleb jagada proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. X tasus

kaebuselt riigilõivu 680,03 eurot, kuid ei ole esitanud esimese ega teise astme kohtule andmeid

muude menetluskulude kandmise kohta. MTA 03.08.2020 vastutusotsusega kohustati kaebajat

solidaarselt tasuma 22 667,57 eurot, millest 3724,27 eurot seondus 2017. a juuni

maksukohustustega. Seega jääb vastutuskohustus käesoleva otsuse tagajärjel kehtima

18 943,30 euro ulatuses ning kaebus on rahuldatud 16,43% ulatuses. Sellest lähtudes tuleb

vastustajalt mõista kaebaja menetluskulu (riigilõivu) hüvitamiseks HKMS § 108 lg 2 alusel

välja 111,73 eurot (680,03 eurot × 0,1643). Ülejäänud osas jäävad kaebaja menetluskulud

esimese ja teise astme kohtus tema enda kanda. MTA on apellatsioonkaebuse esitamisel olnud

riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud ning vastustaja ei ole esitanud andmeid ka muude

menetluskulude kandmise kohta. MTA võimalikud menetluskulud esimese ja teise astme

kohtus jäävad seetõttu HKMS § 108 lg 2 ja § 109 lg 1 alusel samuti tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)