2-21-12860/23 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(8)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-21-12860

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. november 2022, Tartu

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital hagi Olga Khavunko

vastu

3987

euro

89

sendi,

intressi,

viivise,

laenuhaldustasu ja sissenõudekulu saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 1. märtsi 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Aktsiaseltsi PlusPlus Capital apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

275 eurot 17 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

(apellant):

Aktsiaselts

PlusPlus

Capital

(registrikood 11919806), lepinguline esindaja Tarvo Ilves

Kostja

(vastustaja):

Olga

Khavunko

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Tühistada Viru Maakohtu 1. märtsi 2022. a otsus osas, milles kohus jättis hagi

alates 17. augustist 2021 sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks

osaliselt rahuldamata (maakohtu otsuse resolutsiooni p 3). Teha tühistatud osas

uus otsus, millega rahuldada Aktsiaseltsi PlusPlus Capital nõue alates

2(8)

17. augustist 2021 sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks täies

ulatuses.

2. Rahuldada Aktsiaseltsi PlusPlus Capital apellatsioonkaebus.

3. Lugeda Viru Maakohtu 1. märtsi 2022. a otsuse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

"1. Rahuldada Aktsiaselts PlusPlus Capital hagi Olga Khavunko vastu.

2. Välja mõista Olga Khavunkolt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks

väikelaenu lepingust nr XXXXXXXXXXXX tulenev võlgnevus 3987 eurot 89

senti, intress 171 eurot 16 senti, laenuhaldustasu 6 eurot, viivis 882 eurot 34

senti ja sissenõudekulu 35 eurot.

3. Välja mõista Olga Khavunkolt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks alates

17. augustist 2021 sissenõutavaks muutuv viivis põhinõudelt (3987 eurot

89 senti) määras 14,9 % nõude tasumata osalt aastas kuni kohustuste kohase

täitmiseni."

4. Jätta mõlema kohtuastme menetluskulud Olga Khavunko kanda.

5. Mõista Olga Khavunkolt Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kasuks välja

menetluskulud 885 eurot, sh maakohtu menetluse kulud 785 eurot (riigilõiv

425 eurot

ja

esindajakulu

360

eurot

(koos

käibemaksuga))

ning

apellatsiooniastme kulud 100 eurot (riigilõiv).

6. Välja mõistetud menetluskulude summalt (885 eurot) tuleb Olga Khavunkol

tasuda Aktsiaseltsile PlusPlus Capital viivist alates käesoleva otsuse

jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 16. augustil 2021 Viru Maakohtule

Olga Khavunko (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt hageja kasuks välja mõista

põhivõla 3987 eurot 89 senti, intressi 171 eurot 16 senti, laenuhaldustasu 6 eurot, viivise

882 eurot 34 senti ja sissenõudekulud 35 eurot.

3(8)

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid kostja ja Inbank AS (laenuandja) 30. jaanuaril 2018

väikelaenulepingu nr XXXXXXXXXXXX, mille kohaselt sai kostja laenu 5000 eurot

(krediidileping). Kostja kohustus laenu tagastama maksegraafiku alusel igakuise maksena

107 eurot 96 senti alates 10. märtsist 2018 kuni 10. veebruarini 2024. Kostja nõustus

lepingutingimustega ning intressimääraga 14,9 % aastas.

Kostja lepinguga võetud kohustusi ei täitnud, mistõttu ütles laenuandja lepingu

20. veebruaril 2020 üles, andes tähtaja laenu tagastamiseks. Pärast lepingu ülesütlemist

pidi kostja tasuma sissenõutavaks muutnud põhiosa 3987 eurot 89 senti ja tasumata

intressiosamaksed 171 eurot 16 senti. 27. veebruaril 2020 loovutas laenuandja oma nõuded

kostja vastu hagejale. Nõuete loovutamisest teavitati kostjat kirjalikult. Hageja on

volitanud PlusPlus Baltic OÜ-d kostjalt võlgnevust sisse nõudma ja PlusPlus Baltic OÜ

kui sissenõudemenetluse kohtuväline esindaja on toimetanud teenusena kolm võlateatist

hagejale teadaolevale kostja aadressile XXXXXXX linn. Seetõttu on hagejal õigus nõuda

VÕS § 1132 lg 2 p 3 alusel kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist kokku 35 euro ulatuses.

Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista laenuandja ja kostja vahel 30. jaanuaril

2018 sõlmitud krediidilepingust tuleneva võla 3987 eurot 89 senti, intressi 171 eurot

16 senti, laenuhaldustasu 6 eurot, viivise 882 eurot 34 senti, sissenõudekulu 35 eurot, hagi

esitamise ajaks veel sissenõutavaks mitte muutunud viivise kuni põhinõude 3987 eurot

89 senti jäägi täieliku tasumiseni, lugedes viivise määraks 14,9 % aastas, alates

17. augustist 2021.

Seonduvalt kostja väidetega märkis hageja, et laenulepingust tulenevalt oli laenusummaks

5000 eurot. Kostja tasus maksegraafikujärgseid osamakseid kuni 10. novembrini 2019.

Kokku on kostja tasunud 2359 eurot 51 senti, millest põhiosa katteks on arvestatud

1012 eurot 11 senti, intressi katteks 1217 eurot 40 senti, lepingutasu kattes 100 eurot ja

laenuhaldustasudeks 30 eurot. Hageja nõuab üksnes maksegraafikujärgsete tasumata

osamaksete ning pärast lepingu ülesütlemist sissenõutavaks muutnud laenu põhiosa jäägi

3818 eurot 19 senti tasumist.

2. Kostja selgitas (allkirjastamata) vastuses, et ei ole nõus summa suurusega, kuna on

igakuiselt tasunud 110 eurot ning esialgne laen oli 4000 eurot.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus rahuldas 1. märtsi 2021. a otsusega hagi osaliselt. Kohus mõistis kostjalt

hageja kasuks välja laenulepingust tuleneva võla 3987 eurot 89 senti, intressi 171 eurot

16 senti, laenuhaldustasu 6 eurot, viivise 882 eurot 34 senti ja sissenõudekulu 35 eurot.

Samuti mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja viivise alates 17. augustist 2021 kuni

põhinõude (3987 eurot 89 senti) täitmiseni VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses. Hageja menetluskulud jättis maakohus 94% ulatuses kostja kanda ning mõistis

kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 737 eurot 90 senti ning viivise sellelt summalt

alates kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras.

Maakohus leidis, et poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et laenuandja ja kostja on

30. jaanuaril 2018 sõlminud krediidilepingu; lepingu kohaselt oli intressimäär 14,9 %

aastas; laenuandja on 4. veebruaril 2020 laenulepingu üles öelnud ja nõudnud kogu

võlgnevuse tasumist; laenuandja on 6. märtsil 2020 loovutanud nõude hagejale ning

hageja on 11. märtsil 2020 edastanud kostjale võlanõude.

Poolte vahel on vaidlus selle üle, kui suures summas kostja laenu sai ning kui palju ta

laenust on tasunud.

Kuna laenuandja on majandus- või kutsetegevuses tegutsev äriühing, kes annab või

kohustub andma tarbijale krediiti või laenu, on tegemist tarbijakrediidilepinguga

4(8)

VÕS § 402 mõttes. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või

seadusele. Kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või

mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine (VÕS § 100) ning rikkumine

annab võlausaldajale õiguse kasutada õiguskaitsevahendeid võlgniku vastu. Muuhulgas

võib võlausaldaja õiguskaitsevahendina nõuda võlgnikult kohustuse täitmist ja viivist

(VÕS § 101 lg 1 p-d 1 ja 6), samuti lepingu üles öelda (VÕS § 101 lg 1 p 4).

Kohtule esitatud laenulepingu kohaselt oli kostja laenusumma 5000 eurot, osamaksete

suurus 107 eurot 96 senti, lepingutasu on 100 eurot ning igakuine haldustasu 1 eurot

50 senti. Laenu kogukulu oli 7872 eurot 60 senti. Maksegraafiku kohaselt sisaldas igakuine

makse summas 107 eurot 96 senti põhiosa, intressi ja haldustasu, kusjuures graafiku

alguses on intressimaksed suuremad kui põhiosa maksed. Kostja ei ole laenulepingu

sõlmimisele vastu vaielnud.

Eelmärgitu põhjal luges maakohus tõendatuks, et kostja on saanud laenu 5000 eurot.

Kohus möönis, et kui laenusummat välja makstes arvestati sellelt maha lepingutasu, siis

kostjale laekunud summa ei saanud olla 5000 eurot, kuid see ei tähenda, et laenusumma ei

olnud 5000 eurot. Kostja väidab, et on igakuiselt maksnud üle 100 euro, kuid ei ole kohtule

tõendeid laenusumma tasumise kohta esitanud. Laenu võttes tekib kohustus laenu koos

lisakohustustega (viivis ja intress) tagasi maksta, sest ükski laenuandja ei anna laenu tasuta.

Kohus leidis eelneva põhjal, et lepingust tuleneva põhivõla ja laenuhaldustasu nõuded on

põhjendatud ning kuuluvad kostjalt väljamõistmisele.

VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud.

Vaidlust ei ole selles, et laenuandja on andnud laenu oma majandustegevuse raames.

Laenuandjal on õigus otsustada, millise intressiga ta laenu annab. Intress on tasu raha

kasutamise eest, mis lepitakse kokku lepingu kehtivuse ajaks. Lepingu kohaselt oli

intressimäär 14,9 % aastas ning krediidikulukuse määr 17,73% aastas. Intress on tasu raha

kasutamise andmise eest ning kostja on laenu võtnud ja raha kasutanud, seega on hageja

intressinõue põhjendatud ja õigustatud. Kostja on lepingut sõlmides sellise tingimuse ja

tasuga nõustunud ning krediidikulukuse määr ei ole vastuolus seadusega. Laen tuli

tagastada vastavalt maksegraafikule.

Kohus rahuldas hageja intressinõude 171 eurot 16 senti.

Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 võib võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks

muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud

kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga

ettenähtud intressimäär.

Hageja nõuab laenulepingust tulenevalt viivist ajavahemiku 21. veebruar 2020 kuni

16. august 2021 (hagi esitamise päev) eest põhisummalt 3987 eurot 89 senti kokku

882 eurot 34 senti (14,9 % aastas). Osapooled on kokku leppinud viivisemääras 0,04%

päevas. Kostja ei ole vastuväiteid viivisemäärale esitanud ega viivise vähendamist

nõudnud (VÕS § 162 lg 1, § 113 lg 8), mistõttu kohus rahuldas sissenõutavaks muutunud

viivisenõude täies ulatuses.

Edasiulatuva viivise osas leidis maakohus, et hagejal on õigus nõuda üksnes seadusest

tulenevalt viivist. VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega

viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist.

Kooskõlas VÕS § 415 lg-ga 1 kuulub rakendamisele seadusest tulenev viivisemäär, mitte

hageja poolt soovitud määr 14,9 % aastas.

5(8)

VÕS §-st 1131 tuleneb, et juhul kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda

võlgnikult võla sissenõudmiskulu hüvitamist summas 40 eurot. Hageja nõuab

sissenõudmiskulu 35 euro hüvitamist. Kostja sellele vastuväiteid ei esitanud, mistõttu

kohus leidis, et nõue on põhjendatud.

Hageja menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 1

alusel proportsionaalselt hagi rahuldamise ulatusega (94%) kostja kanda.

TsMS § 174 lg 1 ja 2 järgi määras kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude rahalise

suuruse. Hageja nimetatud menetluskulud on riigilõiv 425 eurot ning õigusabikulud

420 eurot.

Kohus leidis, et hageja menetluskulud on põhjendatud ja vajalikud riigilõivu osas täies

ulatuses (riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 ja lisa 1). Hageja õigusabi kulusid pidas kohus

põhjendatud ja vajalikuks (TsMS § 175 lg 1) osaliselt. Esindaja tunnitasu 100 eurot

(käibemaksuta) pidas kohus põhjendatuks, kuid toimingutele kulunud aega liialdatuks.

Kohus arvestas hageja õigusabikulude hindamisel hagihinda ja asjaolu, et esitatud on

masshagi avaldus. Asi ei ole sedavõrd keerukas, et hageja esindajal kuluks sellega

tegelemiseks ajaliselt 3,5 tundi. Hageja esitatud hagiavaldus on kolmel leheküljel, millest

sisulist teksti on kaks lehekülge ning tegemist on lihtsa võlavaidlusega. Kohtuistung

toimus video teel ning kestis 15 minutit. Kohus leidis, et põhjendatud ajakulu on kolm

tundi, mis teeb õigusabikulude suuruseks 360 eurot (3 × 100 × 20%).

Menetluskulude jaotusest lähtudes peab kostja tasuma hagejale menetluskulud 737 eurot

90 senti (785 × 94%), millele lisandub vastavalt hageja taotlusele (TsMS § 177 lg 2) viivis

kuni menetluskulude tasumiseni.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja palub 15. märtsil 2022 esitatud apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu

otsuse osas, milles kohus hagi ei rahuldanud, ning teha uus otsus, millega rahuldada hagi

täies ulatuses. Menetluskulud palub hageja jätta täies ulatuses kostja kanda.

Hageja ei nõustu maakohtu otsusega osas, milles kohus rahuldas hageja viivisenõude ja

nõude hagilt tasutud riigilõivu hüvitamiseks osaliselt. Kohus jättis rahuldamata

krediidilepingust tuleneva nõude edasiulatuva viivise saamiseks määraga 14,9 % aastas,

mis 3987 eurolt 89 sendilt teeks aastas 597 eurot 20 senti, ja mõistis viivise välja VÕS §

113 lg 1 teises lasuses ettenähtud ulatuses, mis teeks ühes aastas viivise summaks 319 eurot

3 senti, mis on 275 eurot 17 senti aastas vähem kui hageja palus hagis välja mõista.

Maakohtu otsus on vastuoluline ning kohus on rikkunud materiaalõiguse normi ja andis

vale hinnangu menetluses esitatud tõenditele. Kohus lähtus viivise vähendamisel

VÕS § 415 lg-st 1, mille kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega

viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Hageja

leiab, et hagiavalduses märgitud viivitusintressi kokkulepe vastab VÕS § 415 lg-le 1, kuna

nimetatud sättes märgitud viite kaudu VÕS § 113 lg-le 1 (sh kolmandale lausele) võib

tarbijakrediidilepingu puhul nõuda viivist, mis vastab lepingus kokku lepitud

intressimäärale (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 12). Kui pooled on

kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud

seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, peab võlgnik arvestama sellega, et

maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas lauses

sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära

järgi.

6(8)

Eelnevale tuginedes leiab hageja, et krediidilepingust tulenev viivisenõue 14,9 % aastas

(0,04% päevas) on põhjendatud ning hageja viivisenõue tuleb maakohtu poolt rahuldamata

jäetud osas rahuldada.

5. Kostja ei ole apellatsioonkaebusele vastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas, milles kohus jättis hagi

alates 17. augustist 2021 sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks osaliselt

rahuldamata, mõistes välja viivise üksnes VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ette nähtud

ulatuses (maakohtu otsuse resolutsiooni p 3). Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue

otsuse, millega rahuldab hageja nõude alates 17. augustist 2021 sissenõutavaks muutuva

viivise väljamõistmiseks täies ulatuses. Sellega seonduvalt muudab ringkonnakohus

maakohtu poolt kindlaksmääratud poolte menetluskulude jaotust ja menetluskulude

rahalist suurust. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2², esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures

kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

7. Hageja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu lahendit selle sisulises osas

üksnes alates 17. augustist 2021 sissenõutavaks muutuva viivise nõude osalise rahuldamata

jätmise osas. TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese

astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi

kaevatud. Osas, milles maakohus hagi rahuldas, ei ole maakohtu lahendit vaidlustatud.

Ringkonnakohus märib, et kui kohtuotsus vaidlustatakse muus osas kui menetluskulude

rahalise suuruse kindlaksmääramine, ei jõustu kohtuotsus TsMS § 456 lg 4 kolmanda lause

järgi menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise osas.

8. Apellatsioonimenetluses ei ole pooled vaidlustanud maakohtu tuvastatut, et

laenuandja ja kostja on 30. jaanuaril 2018 sõlminud krediidilepingu; lepingu kohaselt oli

intressimäär 14,9 % aastas; laenuandja on 4. veebruaril 2020 laenulepingu üles öelnud ja

nõudnud kogu võlgnevuse tasumist ning et laenuandja on loovutanud nõude hagejale.

Ringkonnakohus võtab need asjaolud TsMS § 652 lg 1 p-st 1 ja lg-st 5 lähtudes aluseks ka

apellatsioonkaebuse lahendamisel.

9. Maakohus on iseenest õigesti märkinud, et VÕS § 415 lg 1 esimese lause järgi ei

või tarbijalt nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivisemäärast kõrgemat viivist. Samas

viitab VÕS § 415 lg 1 esimene lause ringkonnakohtu hinnangul ka VÕS § 113 lg 1

kolmandale lausele (vt Riigikohtu 14. jaanuari 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08,

p 12). Seega juhul, kui tarbijakrediidilepingus on kokku lepitud intressimäär, mis on

suurem kui seadusjärgne viivisemäär, on pooltel vastavalt VÕS § 113 lg 1 kolmandale

lausele lubatud kokku leppida intressimääraga samas viivisemääras või, kui kokkulepe

viivisemäära kohta puudub, kehtib viivisemäärana kokkulepitud intressimäär. Järelikult

kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku

leppinud seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, peab võlgnik arvestama

sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg-s 1 ja § 113 lg 1 kolmandas

lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud

intressimäära järgi.

Praegusel juhul on lepingus kokku lepitud intressimääras 14,9 % aastas ning selles, et

viivist arvestatakse intressimääraga võrdses määras (tl 5). Kuivõrd lepingujärgne

intressimäär on suurem kui VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud intressimäär, kohaldub

7(8)

VÕS § 113 lg 1 kolmas lause ja viivist tuleb arvestada lepingus ette nähtud intressimääras,

s.o 14,9 % aastas.

10. Ringkonnakohus märgib, et krediidilepingust tulenev viivisekokkulepe, mille

kohaselt arvestatakse viivist samas suurese intressimääraga (14,9 % aastas; 0,04% päevas

(tl 5)), on VÕS § 35 lg 1 mõttes hageja tüüptingimus, kuna tõenditest ei nähtu, et pooled

oleks seda viivisekokkuleppe eraldi läbi rääkinud. Lepingus, mille teiseks pooleks on

tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine

lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale

ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses

kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada

tegeliku kahju suurust (VÕS § 42 lg 3 p 5).

Kuna seadusandja lubab eelmärgitust tulenevalt VÕS § 415 lg 1 ja § 113 lg 1 kolmanda

lause alusel nõuda tarbijalt viivist samas ulatuses, mis on tarbijakrediidilepingus ette

nähtud intressimäär, siis ei saa sellist viivisekokkulepet pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes

tarbijat ebamõistlikult kahjustavaks ja VÕS § 42 lg 1 alusel tühiseks. Ringkonnakohtu

arvates ei saa pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes ebamõistlikuks sellist hüvitist, mida

seadusandja lubab tarbijalt nõuda.

11. Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 4062 lg-st 1 tulenevalt on tarbijakrediidileping

tervikuna tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr

(VÕS § 406 lg 1) aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase

kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse

määra enam kui kolm korda. Hagiavaldusest ega hagile lisatud lepingutingimustest ei

nähtu, et kostja poolt sõlmitud leping oleks VÕS § 4062 lg 1 alusel tühine. Enne lepingu

sõlmimist oli Eesti Pank viimati avaldanud tarbimislaenude keskmise kulukuse määra

30. novembril

2017,

mis

oli

panga

teate

järgi

18,81%

(https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102). Kostja poolt sõlmitud lepingust

nähtuv kulukuse aastamäär 17,73% (tl 5) ei ületa viidatud keskmist kulukuse määra enam

kui kolm korda.

12. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuses märgituga, et maakohtu otsus on

VÕS § 415 lg 1 kohaldamise osas ka vastuoluline. Ühelt poolt on maakohus (hagi osaliselt

rahuldamata jättes) leidnud, et VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate

maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud (seadusest

tulenevast) viivise määrast kõrgemat viivist. Teiselt poolt on maakohus ajavahemikku

21. veebruar 2020 kuni 16. august 2021 eest esitatud viivisenõude rahuldamisel lähtunud

poolte lepingus kokku lepitud viivise määrast 0,04% päevas (14,9 % aastas), mis on

kõrgem kui VÕS § 113 lõikes 1 teises lauses sätestatud viivisemäär. Riigikohus on oma

praktikas korduvalt selgitanud, et TsMS § 436 lg 1 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse

ja põhjendatuse nõue tähendab ka seda, et kohtuotsus ei või olla vastuoluline (vt nt

Riigikohtu 21. oktoobri 2020. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-18305/45, p 16 ja selles viidatud

lahendid).

13. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et hageja nõue alates 17. augustist 2021

sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmiseks on õiguslikult põhjendatud ning see

tuleb rahuldada. Seega tuleb apellatsioonkaebus rahuldada ja maakohtu lahend kõnealuses

osas tühistada. Ringkonnakohus teeb asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks

saatmata uue otsuse, millega rahuldab hagi täies ulatuses ning mõistab kostjalt hageja

kasuks välja alates 17. augustist 2021 sissenõutavaks muutuva viivise hagis taotletud

ulatuses.

Asja materjalidest ei nähtu, et kostja oleks menetluses taotlenud viivise vähendmist

VÕS § 113 lg 8 ja § 162 järgi.

8(8)

14. Maakohus jättis hageja menetluskulud TsMS § 163 lg-st 1 lähtudes 94% ulatuses

kostja kanda. Maakohus on jätnud TsMS § 173 lg-s 1 ja § 442 lg-s 5 sätestatut eirates

otsuse resolutsioonis märkimata, kelle kanda (ja millises ulatuses) jäävad kostja

menetluskulud (osas, milles kohus hagi ei rahuldanud). Kuna ringkonnakohus muudab

maakohtu lahendit, rahuldades hagi täies ulatuses, muudab ringkonnakohus TsMS § 173

lg 3 esimese lause alusel ka poolte menetluskulude jaotust maakohtu menetluses. Kuna

hagi ja apellatsioonkaebus rahuldatakse, jätab ringkonnakohus menetluskulud nii maa- kui

ka ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda.

15. Ringkonnakohus määrab TsMS § 174 lg-test 3 ja 5 lähtudes kindlaks hagejale

hüvitatavad menetluskulud maakohtu menetluses ja ringkonnakohtu menetluses. Kohus

määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses

(TsMS § 174 lg 1).

15.1. Maakohus on hinnanud hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust ning

leidnud, et hagiavalduselt tasutud riigilõiv 425 eurot on põhjendatud ja vajalik. Hageja

esindajakulu on maakohus pidanud põhjendatud ja vajalikuks (TsMS § 175 lg 1) osaliselt,

s.o 360 euro ulatuses (sh käibemaks). Apellatsioonkaebuses hageja neid maakohtu

järeldusi ei vaidlusta.

15.2. Lähtudes TsMS § 174 lg 1 teisest lausest, peab kohus määrama menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude

kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja

materjalid. Hageja ei ole esitanud apellatsiooniastme menetluskulude nimekirja, kuid asja

materjalidiest nähtuvalt on hageja tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu

100 eurot (tl 66).

RLS § 59 lg 15 järgi tuleb apellatsioonkaebuse esitamisel tasuda riigilõivu sama palju, kui

tuleb tasuda hagi esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades kaebuse ulatust.

TsMS §-s 367 sätestatud kõrvalnõude hagihinna arvutamisel liidetakse TsMS § 133 lg 2

kohaselt hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta

eest arvestatud viivise summale. Apellatsioonkaebuse ulatust arvestades on tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses 275 eurot 17 senti (ühe aasta eest arvestatud seadusjärgse viivise

(VÕS § 113 lg 1 teine lause) ja lepingust tuleneva viivise (14,9 %) summade vahe). RLS

§ 59 lg-te 1 ja 15 ning sama seaduse lisa 1 järgi tuli kaebuselt hinnaga 275 eurot 17 senti

tasuda riigilõivu 100 eurot. Seega on hageja poolt tasutud riigilõiv vajalik menetluskulu

(kohtukulu) TsMS § 138 lg-d 1 ja 2, § 139 lg-d 1 ja 2 mõttes.

15.3. Arvestades ülalesitatud menetluskulude jaotust, tuleb kostjalt hageja kausks välja

mõista hageja maakohtu menetluse menetluskulud 785 eurot (sh riigilõiv 425 eurot ja

esindajakulu 360 eurot) ja ringkonnakohtu menetluse menetluskulud 100 eurot (riigilõiv),

s.o kokku 885 eurot.

15.4. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt hageja taotlusele (tl 3) otsuse

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

15.5. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude

hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav

menetluskulude summa ületab 280 eurot (TsMS § 178 lg 2).

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Triin Uusen-Nacke

Kersti Kerstna-Vaks

Indrek Parrest