3-21-2778/23 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse

avalikult

teatavaks-

tegemise aeg ja koht

24.11.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2778

Haldusasi

Päästame Eesti Metsad MTÜ kaebus

Menetlusosalised

Kaebaja – Päästame Eesti Metsad MTÜ, seaduslik esindaja

Farištamo Eller

Vastustaja – Keskkonnaamet, volitatud esindaja Signe

Lehtme

Kolmas isik – Riigimetsa Majandamise Keskus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätkata kaebuse menetlust Keskkonnaameti registreeritud metsateatiste nr

50000483009, 50000483007, 50000489965, 50000499451, 50000500685, 50000500705,

50000500707, 50000500821, 50000500823, 50000500829, 50000500825, 50000500837,

50000500839, 50000500841, 50000501435, 50000501437, 50000508375, 50000515649,

50000516477, 50000507765, 50000507763, 50000507761, 50000507997, 50000507751,

50000516501 õigusvastasuse tuvastamise nõudes.

2. Lõpetada Keskkonnaameti registreeritud metsateatise nr 50000508792 (15.06.2021)

osas menetlus kaebetähtaja rikkumise tõttu.

3. Jätta kaebus tervikuna rahuldamata.

4. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

5. Sekretäril edastada käesolev kohtuotsus ja Tallinna Halduskohtu 04.11.2022 määrus

nr 3-21-2778 Osaühingule Valga Puu teadmiseks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Käesoleva kohtuotsuse resolutsiooni p 2 peale võib esitada määruskaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul otsuse avalikult teatavaks tegemisest arvates.

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 27.12.2022 (halduskohtumenetluse

seadus (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioon-

kaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kätte-

toimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnaamet on registreerinud metsateatised nr 50000492659, 50000507765,

50000507763, 50000507761, 50000507997, 50000495733, 50000495735, 50000486851,

50000486853, 50000486735, 50000486737, 50000508792, 50000490547, 50000507751,

50000486707, 50000493115, 50000492979, 50000492975, 50000481509, 50000492977,

50000493029, 50000493455, 50000500781, 50000500833, 50000500783, 50000513149,

50000513151, 50000513155, 50000513153, 50000477303, 50000477309, 50000507785,

50000507999, 50000477299, 50000513181, 50000513177, 50000513175, 50000513179,

50000513059, 50000513061, 50000513105, 50000468435, 50000467673, 50000468429,

50000515649, 50000489965, 50000499451, 50000474963, 50000474961, 50000516501,

50000500837, 50000500839, 50000500841, 50000490771, 50000490773, 50000490775,

50000500705, 50000500707, 50000516477, 50000501437, 50000501435, 50000500829,

50000500821, 50000500825, 50000500823, 50000483009, 50000483007, 50000489681,

50000489679, 50000500775, 50000516499, 50000500777, 50000515639, 50000515637,

50000515647, 50000500779, 50000500685, 50000508375, 50000490549, 50000490551 ja

50000467663.

2. Päästame Eesti Metsad MTÜ esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse tühistada

Keskkonnaameti registreeritud metsateatised nr 50000492659, 50000507765, 50000507763,

50000507761, 50000507997, 50000495733, 50000495735, 50000486851, 50000486853,

50000486735, 50000486737, 50000508792, 50000490547, 50000507751, 50000486707,

50000493115, 50000492979, 50000492975, 50000481509, 50000492977, 50000493029,

50000493455, 50000500781, 50000500833, 50000500783, 50000513149, 50000513151,

50000513155, 50000513153, 50000477303, 50000477309, 50000507785, 50000507999,

50000477299, 50000513181, 50000513177, 50000513175, 50000513179, 50000513059,

50000513061, 50000513105, 50000468435, 50000467673, 50000468429, 50000515649,

50000489965, 50000499451, 50000474963, 50000474961, 50000516501, 50000500837,

50000500839, 50000500841, 50000490771, 50000490773, 50000490775, 50000500705,

50000500707, 50000516477, 50000501437, 50000501435, 50000500829, 50000500821,

50000500825, 50000500823, 50000483009, 50000483007, 50000489681, 50000489679,

50000500775, 50000516499, 50000500777, 50000515639, 50000515637, 50000515647,

50000500779, 50000500685, 50000508375, 50000490549, 50000490551 ja 50000467663.

Kohus võttis kaebuse oma 03.12.2022 määrusega menetlusse ja kohaldas esialgselt õiguskaitset

ning peatas vaidlustatud metsateatiste kehtivuse.

3. 14.12.2021 teatas vastustaja kohtule, et talle teadaolevalt on registreeringute nr

50000486851, 50000486853, 50000486735, 50000486737, 50000490547, 50000486707,

50000493029, 50000493455, 50000500781, 50000500833, 50000500783, 50000477303,

50000477309, 50000507785, 50000507999, 50000477299, 50000468429, 50000515649,

50000489965, 50000499451, 50000474963, 50000474961, 50000500837, 50000500839,

50000500841, 50000500705, 50000500707, 50000516477, 50000501437, 50000501435,

50000500829, 50000500821, 50000500825, 50000500823, 50000483009, 50000483007,

50000489681, 50000489679, 50000500775, 50000516499, 50000500777, 50000515639,

50000515637, 50000515647, 50000500779, 50000500685, 50000508375, 50000490549,

50000490551 kehtivus realiseerimise tõttu lõppenud. Realiseeritud haldusakti üldjuhul enam

tühistada ei saa, millest tulenevalt palus vastustaja viidatud metsateatiste osas menetluse

lõpetada.

Lisaks palus vastustaja halduskohtul hinnata registreeringute nr 50000492659, 50000507765,

50000507763, 50000507761, 50000507997, 50000495733, 50000495735, 50000507751,

50000493115, 50000492979, 50000492975, 50000481509, 50000492977, 50000468435,

50000467673, 50000516501, 50000490771, 50000490773, 50000490775, 50000467663 osas

kaebuse tähtaegsust.

4. Tallinna Halduskohus otsustas oma 07.04.2022 määrusega mh: 1) Rahuldada vastustaja

taotlus jätta kaebus läbi vaatamata osaliselt; 2) Jätta Päästame Eesti Metsad MTÜ kaebus läbi

vaatamata nõudes tühistada Keskkonnaameti registreeritud metsateatised 50000468429;

50000474961; 50000474963; 50000477299; 50000477303; 50000477309; 50000486707;

50000486735; 50000486737; 50000486851; 50000486853; 50000489679; 50000489681;

50000490547; 50000490549; 50000490551; 50000493029; 50000493455; 50000500775;

50000500777; 50000500779; 50000500781; 50000500783; 50000500833; 50000507785;

50000507999; 50000515637; 50000515639; 50000515647; 50000516499. Nimetatud

metsateatiste osas keelduda kaebuse nõude muutmisest; 3) Rahuldada kaebaja nõude muutmise

taotlus osaliselt. Jätkata menetlust Keskkonnaameti registreeritud metsateatiste nr

50000483009, 50000483007, 50000489965, 50000499451, 50000500685, 50000500705,

50000500707, 50000500821, 50000500823, 50000500829, 50000500825, 50000500837,

50000500839, 50000500841, 50000501435, 50000501437, 50000508375, 50000515649 ja

50000516477 osas õigusvastasuse tuvastamise nõudes. 4) Rahuldada vastustaja taotlus kaebuse

menetluse osaliseks lõpetamiseks kaebetähtaja rikkumise tõttu osaliselt so järgmiste

metsateatiste osas 50000492659 (22.07.2021), 50000495733 (10.08.2021), 50000495735

(10.08.2021), 50000493115 (07.08.2021), 50000492979 (24.07.2021), 50000492975

(24.07.2021), 50000481509 (04.05.2021), 50000492977 (24.07.2021), 50000468435

(04.02.2021), 50000467673 (02.02.2021), 50000490771 (19.07.2021), 50000490773

(19.07.2021), 50000490775 (19.07.2021), 50000467663 (02.02.2021); 5) Lugeda kaebus

tähtaegseks järgmiste metsateatiste nr 50000507765 (04.10.2021), 50000507763 (04.10.2021),

50000507761 (05.10.2021), 50000507997 (05.10.2021), 50000507751 (04.10.2021),

50000516501

(15.11.2021)

osas

ning

jätkata

nende

osas

kaebuse

lahendamist

tühistamisnõudes.

5. 12.09.2022 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBAJA SEISUKOHAD

6. Päästame Eesti Metsad MTÜ kaebuse põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised.

6.1. Metsateatised on vastuolus maakonnaplaneeringu ja üldplaneeringutega.

6.1.1. Maakonnaplaneeringu ning Kõlleste valla ja Kanepi valla üldplaneeringute sätted.

Põlvamaa maakonnaplaneeringu rohevõrgustiku kaardilt (tervikteksti lisa 39, II kd tl 167)

nähtuvalt asuvad kõik käesoleva kaebusega vaidlustatud metsateatisega hõlmatud

metsaeraldised rohevõrgustiku alal. Üldplaneeringud peavad olema kooskõlas kõrgema taseme

ehk maakonnaplaneeringuga, seega ootuspäraselt on nende rohevõrgustiku ulatus ja sätted

sarnased.

Põlvamaa maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu „Põlva maakonna asustust ja maakasutust

suunavad keskkonnatingimused“ seletuskirja (tervikteksti lisa 40, II kd 168-183p) lk 6 kohaselt

määrab teemaplaneering maakasutust ja asustust suunavad üldised keskkonnatingimused, mis

on vajalikud väärtuslike maastike säilitamiseks ning rohelise võrgustiku toimimiseks.

Teemaplaneeringu seletuskirja ptk 2 („Alateema „Põlvamaa roheline võrgustik““) kohaselt on

rohelise võrgustiku määratlemise eesmärgiks tagada Põlvamaa iseloomulike ökosüsteemide ja

liikide säilimine, looduslike, poollooduslike jt väärtuslike ökosüsteemide kaitsmine ning

looduskasutuse juures säästlikkuse printsiibi järgimine. Rohelise võrgustiku määratlemine

toimus olemasoleva informatsiooni alusel ja seejuures tugineti eelkõige looduslikkusele ning

bioloogilisele mitmekesisusele. Roheline võrgustik koosneb tugialadest ja koridoridest, mis on

ühendatud ühtselt funktsioneerivaks tervikuks. Tugialad on ümbritseva keskkonna suhtes

kõrgema väärtusega loodusalad, millele valdavalt toetub rohelise võrgustiku funktsioneerimine.

Teemaplaneeringu seletuskirja lk-lt 28 nähtub rohelise võrgustiku toimimise tagamise olulisus.

Teemaplaneeringu seletuskirja ptk 2 („Üldised asustust ja maakasutust suunavad

keskkonnatingimused

rohevõrgustiku

aladel“)

kohaselt

saab

majandada

metsi

tulundusmetsana, aga samuti on sätestatud, et võrgustiku alal kavandatavate planeeringute,

kavade jms puhul põhitingimuseks, et roheline võrgustik jääks toimima, samuti on nõutud

bioloogilise

mitmekesisuse

säilitamine.

Kaebaja

märgib,

et

järelikult

tuleb

maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu kohaselt ka tulu saamise eesmärgil metsade

majandamise puhul lähtuda rohevõrgustiku eesmärkidest (nt bioloogilise mitmekesisuse

säilitamine), kasutada säästlikke raieliike ja mitte kahjustada võrgustiku funktsioneerimist.

Metsaregistrist ja Kanepi vallas kehtiva Kõlleste valla üldplaneeringu maakasutusplaanist

(tervikteksti lisa 41, II kd tl 184) nähtuvalt rohevõrgustiku alal raiete tegemiseks on väljastatud

järgmised metsateatised: 50000507765, 50000507763, 50000507761, 50000507997,

50000508792, 50000513149, 50000513151, 50000513155, 50000513153, 50000513181,

50000513177, 50000513175, 50000513179, 50000513059, 50000513061, 50000513105.

Metsateatisega nr 50000507751 hõlmatud eraldis asub osaliselt rohevõrgustiku alal, kaebaja

hinnangul u 50–70% ulatuses.

Kõlleste valla üldplaneeringu seletuskirja (tervikteksti lisa 42, II kd tl 185-218) ptk 5.7

„Rohelise võrgustiku aladel maade arendamise tingimused“) kohaselt on roheline võrgustik

määratud Põlva maakonnaplaneeringu temaplaneeringus „Asustust ja maakasutust suunavad

tingimused“. Kõlleste valla üldplaneeringu seletuskirjas on sätestatud, et rohevõrgustikus

toimub inimtekkeliste mõjude pehmendamine või ennetamine, mis loob eeldused koosluste

arenguks looduslikkuse suunas. See toetab bioloogilist mitmekesisust, tagab stabiilse

keskkonnaseisundi ning hoiab alal inimesele elutähtsaid keskkonda kujundavaid protsesse

(põhja- ja pinnavee teke, õhu puhastumine, keemiliste elementide looduslikud ringed jne).

Üldplaneeringu seletuskirja samas peatükis on välja toodud, et rohevõrgustiku eesmärk on

tagada ökosüsteemide ja liikide säilimine, looduslike, poollooduslike jt väärtuslike

ökosüsteemide kaitsmine ning looduskasutuse juures säästlikkuse printsiibi järgimine. Samuti

on seletuskirjas märgitud, et võrgustiku funktsioneerimiseks on vajalik, et looduslike alade

osatähtsus ei langeks alla 90%. Rohevõrgustiku alal metsa majandamisse puutuvalt on

seletuskirjas märgitud, et metsakategooriaks on üldjuhul tulundusmets. Lisaks tuleb seletuskirja

kohaselt säilitada bioloogiline mitmekesisus ja metsatüüpide esindatus.

Niisiis tuleneb Kõlleste valla üldplaneeringust kohustus arvestada loaandluses rohevõrgustiku

eesmärkidega, milleks on mh inimtekkeliste mõjude pehmendamine või ennetamine,

bioloogilise mitmekesisuse säilitamine, looduslike ökosüsteemide kaitsmine ja looduskasutuse

juures säästlikkuse printsiibi säilitamine.

Põlva valla metsateatiste nr 50000501437, 50000501435 (tervikteksti lisad 28 ja 29 II kd tl 156-

157p) puhul on välja toodud vääriselupaigaga kattumise võimalikkus. Keskkonnaamet ei ole

nende metsateatiste registreerimisel rakendanud uurimispõhimõtet (HMS § 6) ega

ettevaatuspõhimõtet (KeÜS § 11) või keskkonnaohu korral vältimispõhimõtet (§ 10), kuna ei

ole välja selgitanud, kas ja mis ulatuses tööala VEP-idega kattub ning kas VEPidega kattuda

võivate raietööde lubamine vääriselupaiku kahjustab. Riigimetsa vääriselupaikades on

metsaraie keelatud (Keskkonnaministri määruse 04.01.2007 nr 2 “Vääriselupaiga

klassifikaator, valiku juhend, kaitse korraldamine ning vääriselupaiga kaitseks lepingu

sõlmimine ja kasutusõiguse tasu arvutamise täpsustatud alused” § 27 lg 5) välja arvatud

erakorralised raied Keskkonnaameti nõusolekul. Sellise erakorralise raie vajadust nimetatud

metsateatistest ei nähtu. Sõltuvalt olulise tähendusega asjaolude väljaselgitamise tulemustest

võis Keskkonnaametil olla kohustus metsateatiste registreerimisest keelduda. Vaidlustatud

metsateatisest asjakohaseid kaalutlusi ega uurimispõhimõtte järgimist ei ilmne.

Põlva vallas kehtiva Põlva valla üldplaneeringu põhjaosa kaardi (valla põhjaosa kaart ilma

legendita: tervikteksti lisa 43, II kd tl 219; legend ehk leppemärgistik sisaldub ainult valla

lõunaosa kaardil: tervikteksti lisa 44, II kd tl 220) kohaselt on rohevõrgustiku alal raiete

tegemiseks registreeritud järgmised metsateatised: nr 50000515649, 50000489965,

50000499451, 50000516501, 50000500837, 50000500839, 50000500841, 50000500705,

50000500707, 50000516477, 50000501437, 50000501435, 50000500829, 50000500821,

50000500825, 50000500823, 50000483009, 50000483007, 50000500685, 50000508375.

Põlva valla kehtiva üldplaneeringu seletuskirja (tervikteksti lisa 45, II kd tl 221-244) ptk 2.1.5

(„Rohevõrgustik“) kohaselt tagab rohelise võrgustiku säilimise ja toimimise võrgustikku pikas

perspektiivis stabiilselt toetav maakasutus. Sama peatüki kohaselt tuleb tagada tuumalasisene

ja tuumaladevaheline ruumiline ning funktsionaalne sidusus. Samas peatükis sisalduvate

eritingimuste (lk 11) kohaselt on rohevõrgustikus lubatud majandustegevus, kuid ka

metsamajandamisse puutuvalt on sätestatud, et arvestada tuleb rohevõrgustiku eesmärke.

Säilitada tuleb maastikulist mitmekesisust – metsakooslusi, poollooduslikke ja looduslikke niite

ja neid ühendavaid koridore. Järelikult peab Keskkonnaamet ka metsaraiete puhul arvestama

rohevõrgustiku

funktsioneerimisega

ja

sidususega

ning

metsakoosluste

säilitamise

kohustusega. Lisaks on üldplaneeringu seletuskirja ptk-s 2.1.5 märgitud majandatavate metsade

puhul elustiku säilitamise olulisust, sh monokultuurpuistute vältimist. Lageraie järel istutab

RMK raielankidele enamasti vaid kuuse- või männiistikuid, ning hiljem istandiku hooldamise

põhjendusel likvideerib looduslikult kasvama hakanud muude liikide puid, nt noori tammesid.

Seega praktikas tähendab lageraie lubamine riigimetsas mitte ainult lageraiega tavapäraselt

kaasnevat elustiku vaesestumist ja ökosüsteemi kahjustamist aastakümneteks, vaid ka ajal, mil

ökosüsteem peaks juba hakkama taastuma, asuvad seal tõenäoliselt elurikkusele vastanduvad

monokultuurpuistud.

Põlva valla üldplaneeringu seletuskirja lk 47 kohaselt võimaldab üldplaneeringu lahendus

olemasoleva rohevõrgustiku toimimist ning väärtuslike maastike säilimist, samuti kaitsealuste

alade ja objektide säilimist. Sellega peab Keskkonnaamet arvestama ka oma loaandluses, mida

amet käesoleva kaebuse esemeks olevate metsateatiste puhul teinud ei ole.

Kaebaja märgib, et metsateatis nr 50000516501 (tervikteksti lisa 21, II kd tl 149 ja selle

pöördel) on registreeritud raadamiseks laoplatside ehituseks, mis on nähtavasti vajalikud

selleks, et üldplaneeringuga vastuollu minevatest ulatuslikest rohevõrgustiku lageraietest

saadud metsamaterjali ladustada.

6.1.2. Metsateatiste vastuolud maakonnaplaneeringu ja üldplaneeringute rohevõrgustiku

sätetega.

Kaebaja leiab, et ulatuslik lageraie kujutab endast metsaökosüsteemide järk-järgulist hävitamist

järjest enamatelt aladelt ning on seega vastuolus Põlvamaa maakonnaplaneeringu

teemaplaneeringu, Kanepi valla üldplaneeringu ja Põlva valla üldplaneeringuga. Aveliina Helm

kirjutas hiljuti ökosüsteemide kahjustumise ja elurikkuse hävimise tähelepandamatusest.

(Helm. A. Loodus hävib hääletult. – Sirp, 26.11.2021. Kättesaadav arvutivõrgus:

https://sirp.ee/s1-artiklid/arvamus/loodus-havib-haaletult/ .)

Metsateatise registreerimisel kehtib Keskkonnaametile hoolimata metsateatise elektroonilisest

vormist põhjendamiskohustus (Riigikohut määrus 28.10.2020, 3-20-580, p 9). Rohevõrgustiku

alade lagedaks raiumist käsitlevaid põhjendusi ühestki vaidlustatud metsateatisest ei nähtu.

Samuti puuduvad kaalutlused selle kohta, kuidas tagatakse rohevõrgustiku toimimine.

Keskkonnaamet on jätnud asjakohase kaalutlusega arvestamata ja tegemist on olulise

diskretsiooniveaga, mis selgelt mõjutas lõpptulemust ehk metsateatiste registreerimist.

Kaebajale teadaolevalt on varasemalt tehtud samas piirkonnas rohevõrgustiku aladel juba

suuremahulisi uuendusraieid ning täiendavad lageraied kahjustavad veelgi oluliselt maastiku

ilmet, sidusust ja metsaökosüsteemi. Lageraie, mida Keskkonnaamet on Põlva ja Kanepi valla

rohevõrgustiku alal ulatuslikult lubanud, on väga intensiivne metsamajandamise viis, millega

raiutakse reeglina maha kõik kasvavad puud, v.a seemne- ja säilikpuud (Tallinna

Ringkonnakohut otsus 29.01.2021, 3-20-245, p 21, Tallinna Ringkonnakohtu määrus

14.07.2021, 3-21-1187, p14.)

Kaebaja ole vaidlustanud kaugeltki kõiki Kanepi ja Põlva valla rohevõrgustiku alal lageraiet

lubavaid metsateatisi. Kaebaja püüdis leida need riigimetsateatised, millega Keskkonnaamet

lubas lageraiet kontsentreeritult lähestikku asetsevatel aladel, leides samadel aladel ühtlasi lage-

ja sanitaarraieteatised kanakulli elupaigas ja lõheliste kudejõe kaitsevööndis. Metsaregistrist

nähtuvalt eksisteerib hulgaliselt lageraieteatisi Põlva ja Kanepi vallas ka väljaspool

rohevõrgustiku alasid – neid kaebaja käesoleva kaebusega vaidlustanud ei ole. Riigimetsa

majandaja peaks vähemalt üldplaneeringu järgsel rohevõrgustiku alal suutma rakendada

säästlikumaid raieliike ja ohustatud liikide elupaikades arvestama nende liikide

elupaigavajadustega.

Kohtupraktikas on leitud, et olenemata sellest, et lageraie järel säiliks iseenesest looduslik ala

ja kõlvikuliselt koosseisult on põhimõtteliselt jätkuvalt tegemist (uueneva) metsamaaga, ei anna

see alust ignoreerida asjaolu, et lageraie järel võtaks metsa tegelik uuenemine aega

aastakümneid. Samuti ei ole põhjust üldistavalt eeldada, et rohevõrgustiku eesmärgipärane

toimimine on igasugusel looduslikul alal alati ühetaoliselt tagatud, olgu tegemist siis raieküpse

metsaga või metsauuendusala või noorendikuga. Ringkonnakohus ei jaganud Keskkonnaameti

seisukohta, et kuna uuendusraiete (sh lageraie – MS § 28 lg 4 p 1) eesmärk on metsa

uuendamine või uuenemine (MS § 28 lg 6) ning erinevalt raadamisest ei ole alust väita, et raiete

tulemusel võiks väheneda looduslike alade (s.o rohevõrgustiku) ulatus, siis ei saa järeldada, et

lageraie võiks kahjustada rohevõrgustiku toimimist (Tallinna Ringkonnakohtu määrus

14.07.2021, 3-21-1187, p 14). Sarnaselt on ringkonnakohus leidnud teiseski lahendis, et

lageraie läheks üldplaneeringu rohevõrgustiku ala sätestatuga vastuollu (Tallinna

Ringkonnakohtu otsus 29.01.2021, 3-20-245, p-d 19.3, 20). Kaebaja on samuti seisukohal, et

uuendusraie, sh lageraie, on olemuselt niisugune metsamajandamise viis, mis kahjustab

oluliselt rohevõrgustiku toimimist.

Tallinna linna üldplaneeringu puhul, mille rohevõrgustiku sätetes oli mh käsitletud võrgustiku

sidusust, bioloogilise mitmekesisusese ja ökosüsteemide stabiilsusese tähtsust, on

ringkonnakohus leidnud, et uuendusraie (sh lageraie) on vastuolus üldplaneeringuga. Samale

järeldusele oli mainitud vaidluses jõudnud ka Keskkonnaamet. (Tallinna Ringkonnakohut otsus

29.01.2021, 3-20-245, p-d 19.3).

Haldusasjas nr 3-20-2500 tunnistas Keskkonnaamet kohtumenetluse kestel ise kehtetuks

metsateatised, mille kaebajad olid vaidlustanud mh põhjendusega, et need lähevad vastuollu

üldplaneeringu eesmärkidega. Halduskohtu seisukohtadest selgub, et Keskkonnaamet oleks nn

automatiseeritud menetluse asemel pidanud lähtuma HMS-ist ja suhtlema kohaliku

omavalitsusega ning et rohekoridoris paiknevate metsade olemasolu piirkonnas pidi

Keskkonnaametile teada olema (Tallinna Halduskohtu määrus 03.02.2021, 3-20-2500, p 11).

Eelviidatud haldusasjas oli Keskkonnaamet väitnud, et asjaomane üldplaneering on liiga

ebamäärane, ja eitanud üldplaneeringu seost metsateatiste kehtetuks tunnistamisega, kuid kohtu

hinnangul oli seos olemas. Käesolevas kaebuses käsitletud metsateatiste puhul on pealegi

kehtivad Kõlleste, Põlva ja Vastse-Kuuste valla üldplaneeringud kohalike omavalitsuste

ametlikelt veebilehtedel kättesaadavad ja kaebajal ei olnud nende leidmisega raskusi.

Samamoodi peaks kehtivad õigustloovad aktid üles leidma vastustaja, et nendega oma

loaandluses nõuetekohaselt arvestada.

Kõlleste ja Põlva valla üldplaneeringutes seatud piirangud raietele on HMS § 60 lg 2 järgi

kõigile kohustuslikud. Keskkonnaamet pidi enne metsateatiste kinnitamist veenduma, et raie

tegemine on kooskõlas üldplaneeringuga (MS § 41 lg 8; Riigikohtu otsused 25.05.2009, 3-3-1-

22-09, p 13; 15.10.2013, 3-3-1-35-13, p 18; Tallinna Ringkonnakohtu otsused 06.03.2009, 3-

06-2172, p 10; 28.02.2019, 3-17-1786, p 18).

Keskkonnaamet ei ole võtnud arvesse metsateatiste väljastamisel kehtivate üldplaneeringute

piiranguid ega kaalunud rohevõrgustiku eesmärkide ja lageraiete mõju rohevõrgustiku

funktsioneerimisele. Järelikult on vaidlustatud metsateatiste registreeringud vastuolus kehtivate

üldplaneeringutega ja sellest tulenevalt õigusvastased.

6.2.

Metsateatised

nr

50000499451,

50000500837,

50000500839,

50000500841,

50000500829, 50000500821, 50000500825, 50000500823, 50000483009, 50000483007

kahjustavad kanakulli.

Metsateatistega nr 50000499451, 50000483009, 50000483007 (tervikteksti lisad 20,34 ja 35,

II kd tl 148 ja selle pöördel,162-163p) on antud load lageraieks aladel, mis kuuluvad nii

rohevõrgustiku kui ka kanakulli elupaiga piiresse.

Metsateatistega nr 50000500837, 50000500839, 50000500841, 50000500829, 50000500821,

50000500825, 50000500823 (tervikteksti lisad 22, 23, 24, 30, 31, 32, 33, II kd tl 150-152p,

158-161p) on lubatud sanitaarraiet aladel, mis jäävad rohevõrgustiku ja kanakulli elupaikade

hulka.

Kanakull (Accipiter gentilis) on II kaitsekategooriasse kuuluv ohustatud linnuliik (vt LKS § 46

lg 2). Keskkonnaamet on kanakulli elupaikades raiet lubavates metsateatistes ise möönnud

kanakulli ohustatust ning kirjeldanud, kuidas raie, sh sanitaarraie kanakulli elupaika kahjustab.

Kaalutlusi, mis õigustaksid sellist elupaikade kahjustamist, ei ole metsateatistes toodud ning

puudub arutluskäik, mis loogiliselt viiks järelduseni, et õiguspärane on metsateatised

registreerida.

Kanakulli kaitse tegevuskavas (Kanakulli (Accipiter gentilis) kaitse tegevuskava: kättesaadav

arvutivõrgus:

https://old.envir.ee/sites/default/files/kanakulli_ltk_kinnitatud_2015_dirmuut.pdf) on leitud

järgmist: Kanakull ehitab oma pesa metsa ning valib selleks eelistatult suuremad metsaalad.

Pesitsuspuistu suurus on positiivses seoses pesa asustatusega (Woodbridge & Detrich 1994),

ning ehkki kanakullid võivad pesitseda ka väikestes fragmentides (Eestis 12 ha, Briti saartel 3

ha ja Saksamaal 2,2 ha suuruses metsas), on sigimisedukus väiksemates metsalaikudes

madalam, kuna pesad on seal kergemini kiskjatele leitavad (Petty 1989; Väli 2005).

Tegevuskava koostamise raames koondati info 2005 – 2011. a. üle Eesti asustatud

kanakullipesadest (Väli et al. koostamisel). Uuritud 117 pesapaiga ümber on 500 m raadiuses

metsamaad keskmiselt 70%. Reeglina hoitakse eemale metsaservadest ja teistest

potentsiaalsetest häiringuallikatest – pesa rajatakse keskmiselt 350 m kaugusele metsaservast

ning 350 m kaugusele noorest metsast. Leitud on, et ka lageraielankidest asub kanakulli pesa

keskmiselt 343 m kaugusel.

Siinkohal tasub tähele panna, et tegevuskavas viidatud uuringus oli Eesti puhul väikeseks

metsafragmendiks peetud 12 ha metsa.

Kanakulli kaitse tegevuskava p 4.1. („Pesapaikade hävimine“, lk 27) kohaselt on pesapaikade

olemasolu liigi esinemiseks üks olulisemaid eeldusi ning pesapaikade hävimine üks peamisi

kaitsealuste liikide ohutegureid. Kanakull pesitseb eelkõige vanades raieküpsetes metsades,

seetõttu on majanduslik surve tema pesapaikadele suur. Sobivad pesapaigad hävinevad nii

puistute täielikul kadumisel uuendusraie käigus, nende kõlbmatuks muutmisel liiga intensiivse

hooldusraiega või pesitsemiseks sobiva puistu pindala kahanemisel pesa lähedal toimuvate

raietega. Praegu asub piisava kaitsega aladel kokku vaid ca 60 paari pesapaigad (12–20%

asurkonnast).

Tegevuskava lk 28 kohaselt, kuna Eestis on kaitstud kanakulliasurkonnast vaid ca 12–20%

pesapaigad ning ülejäänud pesad on raieintensiivsuse suurenemise tõttu hävimisohus, on

pesapaikade hävimine Eesti kanakullipopulatsiooni jaoks suure tähtsusega ohutegur.

Sanitaarraieteatises nr 50000500841 toob Keskkonnaamet välja kanakulli arvukust vähendavad

ohutegurid (uuendusraie ja hooldusraie) ja samade metsateatistega rakendab kanakulli vastu

täpselt neid samu ohutegureid. Sanitaarraie, mida on mitmete metsateatistega kanakulli

elupaigas lubatud, on kanakulli ohuteguriks oleva hooldusraie üks liikidest (MS § 28 lg 4 p 2).

Teine kanakulli ohutegur on uuendusraie ning lageraie on üks uuendusraie liikidest (MS § 28

lg 4 p 1).

Kahes metsateatises on Keskkonnaamet maininud kanakulli pesa kaugust kavandatavast raie

asukohast: sanitaarraieteatises nr 50000500839 on selleks kauguseks 11 m ja sanitaarraie teatise

nr 50000500841 puhul üldiselt märgitud: "pesapuu asub eraldise lääneserva lähedal". Ei ole aga

välja toodud, mis ajast need andmed pärinevad. Ülejäänud metsateatiste puhul pole

Keskkonnaamet pesapuu kaugust kavandatavatest raietest metsateatisesse kirja pannud.

Keskkonnaamet on rikkunud uurimispõhimõtet, jättes välja uurimata olulise tähtsusega

asjaolud – konkreetsete lage- ja sanitaarraiete mõju kanakullile. Kanakulli elupaiga võimalik

hävimine või kahjustumine lageraie ja sanitaarraie tõttu kujutaks endast sisuliselt pöördumatut

muutust keskkonnas.

Keskkonnaamet ei ole nõuetekohaselt hinnanud ega kaalunud mõjusid rohevõrgustiku

toimimisele ja kanakullile. Mõnedest kanakulli elupaika registreeritud metsateatistes on

Keskkonnaamet välja toonud liigi ohustatuse ja ohutegurid, mis oleksid pidanud viima hoopis

metsateatiste registreerimisest keeldumiseni MS § 41 lg-te 7 ja 8 alusel.

6.3. Raadamist lubav metsateatis nr 50000508375 on vastuolus Põlva valla üldplaneeringu

ja loodusdirektiiviga

Metsateatis nr 50000508375 on antud raadamiseks. Metsateatise põhjenduses sisaldub järgnev

teave: Jõe tee rekonstrueerimise ja Miilaro tee ehitamise projekt. Töö nr 21-28. Järgida projekti.

Sisuliselt soovitakse rajada mitte kuhugi viivat teed keset riigimetsa rohevõrgustikku ja

Ihamaru-Tilleoru loodusala (Natura 2000 võrgustiku ala) lähedusse, nagu nähtub toodud

kaartidelt (vt kaardid 2-3 II kd, tl 126 ja selle pöördel). Tee ei vii ühegi elamu ega asustusüksuse

juurde ja lõpeb metsas kohas, kus asustus puudub. Tee ülemine haru luuakse metsa asemele –

ortofotot suurendades ilmnes, et sama koha peal ei ole praegu isegi pinnaseteed.

Nähtuvalt 29.10.2020 RMK poolt Keskkonnaametile edastatud lähteülesandest, mida sisaldav

kiri on Keskkonnaameti dokumendiregistris registreeritud numbriga 7-9/20/18214 (

Kättesaadav

arvutivõrgus:

https://adr.envir.ee/et/document.html?id=7ece0d2d-5d5d-4ff2-

94c9-3f93da095453 ), on tegemist RMK soovitud kõvakattega teega raietööde hõlbustamiseks

(vastavalt lähteülesandele „parandamaks RMK Põlvamaa metskonna Kiidjärve metsandiku

metsade majandamist“). Sellisel teel ei ole järelikult muud funktsiooni peale RMK raietööde

lihtsustamise. Pärast raiete tegemist ja metsa väljavedamist on tee sisuliselt kasutu, st tee

rajamiseks ja teetrassi metsa raadamiseks ressursi raiskamine ja keskkonna kahjustamine

osutuvad asjatuks, kuna tee ei vii kuhugi. Tegemist on üle-eestilise probleemiga, RMK n-ö

fantoomteed neelavad arvestatavas mahus maavarasid, mille kaevandamiseks kahjustatakse

looduskeskkonda ja maainimeste elutingimusi. RMK-l on käesoleval aastal plaanis 2021. aasta

1. juuli seisuga ehitada või rekonstrueerida üle 1000 kilomeetri kõvakattega teid (Kättesaadav

arvutivõrgus: https://media.rmk.ee/files/MP_tood_2021_II.xlsx ).

Konkreetsel juhul on aga probleemiks asjaolu, et soovitakse raiutava metsa väljaviimist

hõlbustavat teed ehitada rohevõrgustiku alale. Selleks on metsateatise kohaselt ette nähtud

metsa raadata enam kui 2 hektarit. Rohevõrgustiku alal ja Natura alal kõrval metsade

majandamise „parandamise“ eesmärk ei ole õiguspärane seoses sellega, et samale

rohevõrgustiku alal tee rajamiseks metsa raadata. Raadamine kahjustab rohevõrgustikku ja

raadamise eesmärk (eelduslikult ulatuslike lageraiete hõlbustamine) ei ole rohevõrgustiku

eesmärkidega kooskõlas. RMK ei saa vaid enda mugavusest lähtuvalt ja avaliku

looduskaitsehuviga vastuolus keset rohevõrgustikku kõvakattega teid rajada, mis peale sama

rohevõrgustiku ala metsa raiumise ühtki muud arvestatavat huvi ei teeni ega funktsiooni ei

täida. Kaartidelt 2 ja 3 on näha, et raiete tegemist pole senine kõvakattega teede puudumine

takistanud – kavandatava tee ülemise aru juures, kust ortofotolt nähtuvalt ei paista isegi

olemasolevat metsateed, on küllaltki suured lageraielangi ilmega alad otse Ihamaru-Tilleoru

loodusala kõrval.

Riigimetsa rohevõrgustiku alale, Natura ala kõrvale ja asustusest eemale keset metsa lõppeva

tee rajamiseks pidi eelduslikult andma loa ka Keskkonnaamet. Keskkonnaameti

dokumendiregistrist nähtuvalt on Keskkonnaametilt tee ehitusprojektile kooskõlastust küsitud

27.08.2021

kirjaga

nr

7-9/21/18290

(Kättesaadav

arvutivõrgus:

https://adr.envir.ee/et/document.html?id=cc6f314e-8321-4325-8a9a-fe6f5284c883),

kuid

kaebaja ei leidnud dokumendiregistrist Keskkonnaameti kooskõlastust, ehkki otsis erinevatel

viisidel: tee-ehitusprojekti nime (Jõe tee rekonstrueerimise ja Miilaro tee ehitamise projekt),

märksõna Miilaro või metsateatises leiduva projekti numbri (Töö nr 21-28) järgi. Metsateatises

nr 50000508375 toodud teabe abil ei olnud kaebajal seega võimalik leida haldusakti, mis oleks

aluseks rohevõrgustiku alal ja Natura ala kõrval raadamist lubavale metsateatisele, ehkki MS §

32 p-de 2 ja 4 kohaselt peaks raadamise alusena niisugune akt eksisteerima.

Lisaks oli vastustajal kohustus hinnata, mis mõju avaldab Natura ala kõrvale keset riigimetsa

rohevõrgustiku ala rajatav tee ja metsas lõppev tee, mille eesmärk on selsamal rohevõrgustiku

alal ja Natura ala kõrval senisest enam metsa raiuda. Mõju hindamise kohustus tuleneb

Keskkonnaametile Euroopa Liidu loodusdirektiivi (direktiiv 92/43/EMÜ) (Nõukogu

21.05.1993 direktiiv 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja

taimestiku kaitse kohta) artikli 6 lõikest 3. Enne, kui Keskkonnaamet on kindlaks teinud, et

oluline negatiivne mõju on Ihamaru-Tilleoru loodusalale objektiivselt välistatud, ei oleks

tohtinud raiete hõlbustamiseks tee rajamise eesmärgil metsa raadamist lubada. Metsateatisest

ei nähtu, et Keskkonnaamet oleks Ihamaru- Tilleoru loodusala lähedusest teadlik olnud või et

Keskkonnaamet oleks tee- ehituse ja raadamise kooskõlastanud muul viisil kui raadamisteatist

registreerides.

6.4.

Metsateatised

nr

50000513175,

50000513179,

50000513059,

50000500705,

50000483009 ja 50000513149 on vastuolus veeseadusega.

Metsateatistega nr 50000513175, 50000513179 ja 50000513059 (tervikteksti lisad 13, 14 ja 15,

II kd tl 141-143p) on vastustaja lubanud raiet aladel, mis asuvad lisaks rohevõrgustiku alale ka

lõheliste kudejõe veekaitsevööndis.

Lisaks eelnevalt loetletud lõhejõe kudeala veekaitsevööndis lubatud raietele on muus ranna või

kalda veekaitsevööndis raie tegemiseks registreeritud metsateatised nr 50000500705 ja nr

50000483009 (tervikteksti lisad 25 ja 34, II kd tl 153 ja selle pöördel ning 162 ja selle pöördel).

Õiguskantsler on 18.11.2021 kirjas nr 7-4/211589/2107978 (Arvutivõrgus kättesaadav:

https://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/Raiet%C3%B6%C3%B6de

%20lubamine%20vee kaitsev%C3%B6%C3%B6ndis.pdf.) veekaitsevööndis raiete lubamisse

puutuvalt leidnud, et looduskaitseseaduse kohaselt on ranna ja kalda piiranguvööndis asuvate

metsade kaitse eesmärk vee ja pinnase kaitsmine ning puhketingimuste säilitamine (LKS § 37

lg 2). Veekogude veekaitsevööndid on määratud selleks, et oleks võimalik ära hoida kalda või

ranna erosiooni ja hajuheidet (veeseaduse (VeeS) § 118 lg 1). Kalda piiranguvööndis ei tohi

lageraielangi pindala olla suurem kui kaks hektarit (LKS § 37 lg 2) ning Keskkonnaameti

nõusolekuta on veekaitsevööndis puu- ja põõsarinde raie keelatud (v.a maaparandussüsteemi

ehitamiseks ja hoiuks, veeseaduse (VeeS) § 119 p 2). Mis kõige tähtsam, õiguskantsler on

asunud seisukohale, et kuna veekaitsevööndis on igasugune puu- ja põõsarinde raie üldjuhul

keelatud, tuleks Keskkonnaametil veekaitsevööndis raiet lubades üksikasjalikult põhjendada

oma kaalutlusotsust mh metsateatises. Õiguskantsler lisas, et Riigikogu on ette näinud, et

Keskkonnaametil tuleb oma erialateadmistele tuginedes teha kaalutlusotsused, mis piirkondade

veekaitsevööndites lubatakse raiet teha üksnes kõrvaltingimuste täitmisel ja mis piirkondade

veekaitsevööndites peaks raie üldse keelama.

Õiguskantsler märkis Riigikohtu lahenditele viidates, et haldusakti põhjendus peab veenma, et

haldusorgan on kaalutlusõigust teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et

kaalumine on olnud ratsionaalne (Riigikohtu otsus 10.10.2002, 3-3-1-42-02, p 11). Oluline on

ka faktid ja õiguslik motivatsioon omavahel loogiliselt siduda, mis peab haldusakti saajat ja

aktiga tutvujat veenma, et juhtumi asjaolud koos kohaldatavate õigusaktidega toovad kaasa just

sellesisulise haldusotsustuse (Riigikohtu otsus 06.11.2002, 3-3-1-62-02, p 12).

Nii lõheliste kudejõe veekaitsevööndis raie lubamisel kui ka muus ranna või kalda

veekaitsevööndis raiete lubamisel puuduvad vaidlustatud metsateatiste registreeringutest

Keskkonnaameti kaalutlused, seega otsuse kujunemist ei ole võimalik jälgida ega veenduda, et

Keskkonnaamet on üldse kaalumist teostanud. Keskkonnaamet oli andnud üksnes rutiinseid

soovitusi või lisatingimusi, kuid need ei kujuta endast haldusakti andmise kaalutlusi.

Keskkonnaamet on andnud lõheliste kudejõe kaitsevööndisse lähestikku metsateatisi.

Sealjuures oli osades metsateatistes vasturääkivusi isegi raieliigi osas, mis näitab, kuivõrd

rutiinselt olid veekaitsevööndis lageraie tegemiseks metsateatised registreeritud. Lõhelised on

kaitstud EL loodusdirektiiviga ja Keskkonnaamet teeb Eestis pingutusi lõhelistele sobivate

jõgede taastamiseks, tegutsedes aktiivselt paisutuste likvideerimise nimel. Eriti selles valguses

on mõistetamatu, kuidas sama riigiasutus lubab kaalumata ja mõjusid hindamata lõhelistele

sobivate kudejõgede ääres lageraiet, mis võib veekogu seisundit ja seeläbi ka lõhekalasid

kahjustada. Ranna või kalda kaitsevööndi eesmärk on mh vee kaitsmine ja hajuheite

ärahoidmine.

Metsateatise registreeringus nr 50000513149 (tervikteksti lisa 7, II kd tl 135 ja selle pöördel)

on Keskkonnaamet märkinud, et tööala võib kattuda kalda või ranna veekaitsevööndiga. Seal

oleks Keskkonnaamet samamoodi pidanud kaaluma, kas metsateatise registreerimine on

õiguspärane, ja uurimispõhimõttest lähtuvalt välja selgitama, kas tööala kattub kalda või ranna

veekaitsevööndiga või mitte

Asjaomaseid kaalutlusi ega uurimispõhimõtte täitmist metsateatise registreeringust ei nähtu.

Metsateatisega nr 50000483009 (tervikteksti lisa 34, II kd tl 162 ja selle pöördel) hõlmatud

metsaeraldis asub nii rohevõrgustiku alal, ranna või kalda veekaitsevööndis ja kui ka kanakulli

elupaigas.

6.5. Kokkuvõttes leiab kaebaja, et kaalutlusõiguse teostamata jätmine, sh osade metsateatiste

puhul mitut liiki kaalutluste osas (nt mõju rohevõrgustiku toimimisele ja kanakullile) kujutab

antud juhul olulist materiaalõiguse rikkumist. Kohus ei saa asuda kaalutlusõigust teostama

vastustaja asemel, mistõttu tuleb kaebus rahuldada.

RMK-l on võimalik esitada uuesti metsateatised, kuid sellisel juhul tuleb läbi viia ka

õigusaktides kehtestatud nõuetele vastav menetlus, s.o selgitada välja sedavõrd ulatusliku

metsaraiega kaasnevad tagajärjed looduskeskkonnale ning piirkonna elanike jt puudutatud

isikute õigustatud huvidele ja vajadustele. Alles seejärel saab vastustaja teha kaalutletud otsuse.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

7. Keskkonnaamet leiab, et kaebus tuleb rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.

7.1. MS § 41 lg 81 kohaselt registreerib Keskkonnaamet kavandatud raie metsaregistris, kui raie

vastab õigusaktide nõuetele. Seega õigusaktidega vastuolude puudumisel ei ole

Keskkonnaametil kaalutlusruumi, vaid metsateatis tuleb registreerida.

Kaalutlusotsustuste kohtulik kontroll on piiratud. Keskkonnaameti kaalutlusruum metsateatise

registreerimisel, raietele tingimuste seadmisel või sellest keeldumisel sõltub otseselt sellest, kui

täpsed on nõuded, mille vastavust tuleb kontrollida, aga ka olemasolevast puistute olukorrast ja

kavandatud raiemahtudest, samuti kaitstavat ala elupaigana kasutatavatest liikidest ning nende

pesitsusperioodidest.

7.2. Kaebaja väitel on registreeringutele (edaspidi ka metsateatis) 50000501437 ja

50000501435 märgitud, et tööala võib kattuda vääriselupaigaga.

Metsateatised 50000501437 ja 50000501435 on läbinud metsaregistri automaatse menetluse.

Selgitame, et automaatsüsteem on andmetöötluse automaatne vorm, millele on antud

konkreetsed kriteeriumid, mille alusel hinnata kavandatud raie vastavust õigusaktide nõuetele.

Kui süsteem tuvastab asjaolu, millest tulenevalt on vajalik metsateatise registreerimisest

keelduda või tuleb teostada täiendavat kaalumisõigust, suunab süsteem metsateatise

registreerimise tavamenetlusse ehk otsustamiseks ametnikule. Kui selliseid asjaolusid ei esine,

registreerib süsteem metsateatise. Keskkonnaamet on süsteemi väljatöötamisel kaalutlusõiguse

teostanud juba nii-öelda eelnevalt, otsustades, millisel juhul piisab metsateatise

registreerimiseks lihtsustatud menetluses metsateatisele hoiatuste ja soovituste lisamisest ning

millisel juhul tuleb metsateatis suunata tavamenetlusse.

Keskkonnaministri 04.01.2007 määruse nr 2 „Vääriselupaiga klassifikaator, valiku juhend,

kaitse korraldamine ning vääriselupaiga kaitseks lepingu sõlmimine ja kasutusõiguse tasu

arvutamise täpsustatud alused“ (edaspidi vääriselupaiga määrus) § 261 lõike 2 kohaselt on

riigimetsas asuvas keskkonnaregistrisse kantud vääriselupaigas keelatud raie, välja arvatud

erandkorras tehtav raie ja kujundusraie Keskkonnaameti nõusolekul.

Kui metsateatise automaatse menetluse käigus tuvastatakse, et kavandatud raieala kattub või

lõikub RMK vääriselupaigaga, siis keeldub Keskkonnaamet MS § 41 lg 8 alusel raie

registreerimisest. Vääriselupaigaga kattuvuse kontrollil on jäetud 2 m puhver st, et kui

kavandatav raieala kattub vääriselupaigaga alla 2 m, siis on tegemist diginihkega ja raiealale

vääriselupaika ei jää. Lisaks on seatud 20 m puhver väljaspool vääriselupaiga ala ning

kattumisel puhvri alaga lisataksegi metsateatisele tähelepanu juhtimine: „Tööala võib kattuda

objektiga: vääriselupaigaga. Tööde teostamisel jälgige seadusandlust ja objekti piirjooni. Abi

saamiseks võib pöörduda Keskkonnaameti poole.“

Metsateatiste nr 50000501437 ja 50000501435 automaatse menetluse käigus tuvastas süsteem

alla 2 m kattuvuse vääriselupaigaga ja juhtis registreeringul sellele tähelepanu. Süsteem

tuvastab kattuvuse mida inimene palja silmaga tuvastada ei suuda, näiteks tuvastatakse kattuvus

juba siis kui kattuvad objektide piirjooned.

Keskkonnaamet vaatas veelkord üle registreeringute 50000501437 ja 50000501435 raiealad ja

veendus, et süsteem on automaatse menetluse käigus teinud õige otsuse. Registreeringute

50000501437 ja 50000501435 raie alad ei jää vääriselupaika.

7.3. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et metsateatistega nr 50000499451,

50000500837, 50000500839, 50000500841, 50000500829, 50000500821, 50000500825,

50000500823, 50000483009, 50000483007 lubatud raied kahjustavad kanakulli.

Keskkonnaregistri andmetel jäävad metsateatistega nr 50000499451 lubatud lageraie ning

metsateatistega nr 50000474963, 50000500837, 50000500839 ja 50000500841 lubatud

sanitaarraied kanakulli elupaika (keskkonnaregistri kood KLO9123884).

Metsateatistega nr 50000500829, 50000500821, 50000500825 ja 50000500823 lubatud

sanitaarraied ning metsateatistega nr 50000483009 ja 50000483007 lubatud lageraied jäävad

kanakulli elupaika (KLO9127936).

Kanakull on Eestis arvatud II kaitsekategooriasse (vt looduskaitseseaduse (LKS) § 46, § 48 lg

2 ja lg 4).

Menetluses oleva keskkonnaministri määruse „Kanakulli püsielupaikade kaitse alla võtmine ja

kaitse-eeskiri“ muutmise algatamise käskkirja lisamaterjalis on selgitatud, et koos menetluses

olevate kavandatavate kanakulli püsielupaikadega (41 püsielupaika) ja muude projekteeritavate

kaitstavate aladega on 18.05.2021 seisuga kaitstud kanakulli elupaikade osakaal 56,5%

elupaikade koguarvust ja 66,3% elupaikade kogupindalast. Sellega on tagatud kanakulli

elupaikade piisav kaitse ja ülejäänud kanakulli elupaikades tuleb rakendada isendikaitset (LKS

§ 55 lõigete 6 ja 61 alusel) ehk tagada tuleb häirimatu pesitsemine ning pesade ja munade

säilimine.

Vaidlusaluste metsateatistega kavandati raieid kanakulli elupaikades, mis ei asu kaitsealal,

hoiualal ega püsielupaigas. Seega pidi Keskkonnaamet kontrollima nende metsateatistega

kavandatud raiete vastavust LKS-s kehtestatud isendikaitse sätetega (LKS § 55) ning MS-ga.

Keskkonnaametil tuli rakendada metsateatiste alusel kavandatavate raiete kontrollimisel

kaalutlusõigust ning hinnata kaalutlusõiguse alusel, kas ja millistel tingimustel on võimalik

raiete teostamist lubada arvestades LKS § 55 lg-test 6 ja 61 tulenevaid keelde.

Kanakulli kaitse tagamisel on oluliseks teabeallikaks LKS § 49 alusel koostatud kanakulli

(Accipiter gentilis) kaitse tegevuskava (edaspidi tegevuskava), mis koondab informatsiooni

liigi bioloogia, arvukuse, leviku, elupaiganõudluse, ohutegurite jms kohta.

Tegevuskava kohaselt on kanakull pesitsusaegse häirimise suhtes kõige tundlikum

pesitsemiseks valmistumise, munemise, haudumise ja väikeste pesapoegade ajal, mil häirimine

võib kergesti põhjustada pesitsuse ebaõnnestumist. Ehkki igasugune inimese viibimine pesa

läheduses tundlikul perioodil võib kanakulli häirida, on peamiseks häirefaktoriks siiski

pesitsusaegsed raietööd. Kanakulli pesitsust ohustavad eeskätt lähemal kui 300 m kaugusel

pesast toimuvaid raied ja selle soovituse mittejärgimist tuleb käsitleda liigi häirimisena. Puidu

väljavedu mööda teid, mis läbivaid seda tsooni, on lühiajalise mõjuga, kuid metsamaterjali

laoplatse pesale lähemale kui 300 meetrit ei ole kevadisel perioodil samuti soovituslik rajada.

Kanakulli pesitsusperiood kestab 1. märtsist kuni 31 juulini.

Keskkonnaamet on lubanud kõik eelpoolnimetatud vaidlusaluste metsateatistega raied

tingimusel, et raietöid, sh metsamaterjali kokkuvedu, ei teostata ajavahemikus 1. märts – 31.

juuli so kanakulli pesitsusperioodil, seega on tagatud kanakulli häirimatu pesitsemine ning

pesade ja munade säilimine.

Metsateatisele nr 50000500841 oli lisatud tingimus, et pesapuu raie on keelatud ning soovitatud

võimalusel vältida raietöid 50 meetri raadiuses pesapuust. Metsateatistele, millega lubati

lageraiet, oli lisatud soovitus säilitada grupina ülevalitsevaid üksikuid suure võraga puid

vähemalt 15% raie-eelsest puidutagavarast.

Eeltoodule tuginedes ei ole Keskkonnaamet nõus kaebaja väitega, et Keskkonnaamet on

rikkunud uurimispõhimõtet, jättes välja uurimata lage- ja sanitaarraie mõju kanakullile.

Märgime täiendavalt, et raiete mõju kanakullile on hinnatud juba ka liigikaitse tegevuskava

raames. Keskkonnaamet peab vajalikuks selgitada, et metsateatise formaat ei võimalda

haldusakti pikka põhjendamist ning metsateatisele märgitakse vaid tingimused, mis on

metsateatise realiseerimiseks vältimatult vajalikud. Seega ei ole kõiki metsateatise

registreerimise aluseks olnud kaalutlusi, registreeringul välja toodud, kuid see ei tähenda, et

kaalutlus jäi metsateatise menetlemisel tegemata.

Keskkonnaamet on nõus kaebaja väitega, et metsateatisele lisatud soovitused ei ole raieloa

adressaadile õiguslikult siduvad, kuid see ei tähenda, et metsaomanik Keskkonnaameti

soovitustega ei arvesta.

Keskkonnaamet ei nõustu kaebaja väitega, et soovituste andmine ei aita tulemuslikult

leevendada elupaiga kahjustamist. Tegevuskava kohaselt kujunevad lageraiega jäetud

säilikpuudest kanakullile sobivad pesapuud ka suhteliselt noores puistus, seeläbi on võimalik

pikas perspektiivis kiirendada pesapaikade taastumist. Lisaks täidavad säilikpuud mitmeid

bioloogilise mitmekesisusega seotud funktsioone, mis võimaldavad metsal raiejärgselt taastuda

palju kiiremini ja liigirikkamana, sel moel suureneb ja mitmekesistub potentsiaalselt ka

kanakulli toidubaas. Kolmandaks kujutavad säilikpuud endast kanakullile sobivaid

varitsuskohti. Säilikpuude jätmise soovituslik kogus on vähemalt 15% raie-eelsest

puidutagavarast.

Tegevuskava kohaselt tuleb väljaspool kaitsealasid ja püsielupaiku asuvatel pesapaikadel

soovitada maaomanikel rakendada lageraie vältimine 50 m raadiuses ja harvendusraie vältimine

25 m raadiuses pesapuust.

Kokkuvõtvalt on metsateatised nr 50000499451, 50000500837, 50000500839, 50000500841,

50000500829, 50000500821, 50000500825, 50000500823, 50000483009, 50000483007

kooskõlas MS, LKS isendikaitse sätetega (tagatud on kanakulli häirimatu pesitsemine ning

pesade ja munade säilimine) ja Keskkonnaameti poolt seatud kõrvaltingimusi ja soovitusi

järgides ei kahjustata kanakulli seisundit.

7.4. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et metsateatised nr 50000513175, 50000513179,

50000513059, 50000500705, 50000483009 ja 50000513149 on vastuolus veeseadusega.

Metsateatise formaat ei võimalda haldusakti pikka põhjendamist, seetõttu ei ole kõiki

põhjendusi metsateatise selgitustes välja toodud, kuid see ei tähenda, et seda ei ole metsateatise

menetlemise käigus tehtud. Keskkonnaamet saab raie lubada vaid juhul, kui see vastab

õigusaktide nõuetele, järelikult tähendab raie registreerimine iseenesest juba seda, et vastav

kontroll on teostatud.

Keskkonnaregistri andmetel jäävad metsateatistega nr 50000513175, 50000513179,

50000513059 lubatud lageraied osaliselt Leevi jõe veekaitsevööndisse, Leevi jõgi on lõheliste

jõgi (VEE1047900). Metsateatistega nr 50000500705, 50000483009 on lubatud lageraie

osaliselt Hatiku oja veekaitsevööndis. Metsateatisega nr 50000513149 on lubatud lageraie

osaliselt Rakõssaarõ oja veekaitsevööndis.

Lageraiet lubavatele metsateatistele nr 50000513175, 50000513179 ja 50000513059, mis

ulatuvad ka Leevi jõe veekaitsevööndisse on Keskkonnaamet seadnud kõrvaltingimused ja

antud vastavad soovitused, milledest tuleneb sisuliselt, et veekaitsevööndis lageraiet teha ei saa

kuna raiuda on lubatud vaid vigastatud, surnud, vette langenud ning veekogu poole

lamanduvaid puid, st veekaitsevööndis puistu säilib. Leevi jõgi on lõheliste jõgi ja kaldapuistu

säilimine aitab tagada lõheliste jõe soodsa seisundi.

Jõe kallastel kasvavad taimed toimivad olulise filtrina, püüdes valgalalt pinnaseveega jõe poole

kanduvaid toitaineid. Kaldapuistu kadudes ja veerežiimi märgatava muutuse tagajärjel võib seni

selgeveeline jõgi sinna kanduvate toitainete ja pinnaseosakeste tõttu muutuda häguseks ning

vohama hakanud taimestik (nt niitjad rohevetikas ja veesisesed taimed). Kahjustades

olemasolevat vee-elupaika ning kaotades indikaatoriliikidele sobivad mikroelupaigad, sh

lõhilastele sobivad elutingimused jõesängis. Varjulised kaldapuistud kaitsevad veekeskkonda

otsese päikesepaiste eest, aidates hoida veetemperatuuri madalana. Vee jahedus on soojadel

suvekuudel elutähtis paljudele külmaveelistele vooluveeliikidele (nt jõeforell). On teada, et

jõelise elupaiga potentsiaalseks ohuteguriks on looduslikud voolutõkked. Eelkõige on oht

voolutõkete tekkimisel, kui veepiiril kasvab rohkesti bioloogilise küpsuse saavutanud leppasid

jt lühema elueaga lehtpuid, mis suure tõenäosusega lähiajal maha langevad . Seetõttu on oluline

veekaitsevööndist eemaldada vigastatud, surnud, vette langenud ning veekogu poole

lamanduvaid puid.

Eeltoodust tulenevalt on Keskkonnaamet Leevi jõe veekaitsevööndis seadnud lageraietele

kõrvaltingimuse, lubades raiuda vaid vigastatud, surnud, vette langenud ning veekogu poole

lamanduvaid puid.

Keskkonnaameti hinnangul piisab antud juhul lõheliste jõe soodsa seisundi tagamiseks, et

veekaitsevööndis kaldapuistu säilib, st sisuliselt on veekaitsevööndis lageraie keelatud. Leevi

jõgi on kitsas jõgi, mille kaldale jäetud terved puud ja põõsastik varjutab piisavalt veekogu, et

säiliks jõeforellile sobilikke elupaiku ning tagab piisava kaitse otsese päikesepaiste eest, aidates

hoida veetemperatuuri madalana, mis on elutähtis paljudele külmaveelistele vooluveeliikidele.

Nimetatud piirkonnas puuduvad suured põllumassiivid ja tööstused, mistõttu ei ole ohtu, et

valgalalt jõuaks veekogusse massiliselt orgaanilist toiteaineid ja mürgised ühendid (näiteks

väetised, taimekaitsemürgid või tööstuse heitveed). Keskkonnaamet kaalub iga metsateatise

menetlemisel raiete mõju lõhejõe ääres veekogust, elustikust ja kaitse-eesmärkidest lähtuvalt.

Lageraiet lubavate metsateatistega nr 50000500705, 50000483009 ja 50000513149, mis

ulatuvad ka Hatiku oja ja Rakõssaarõ ojal veekaitsevööndisse on Keskkonnaamet seadnud

samuti kõrvaltingimused ja andnud ka soovitused.

Igasugune taimestik, sh alusmetsa ja põõsarinde säilitamine veekaitsevööndis, samuti pärast

raietöid alles jäänud kännud takistavad veekogu kallaste erosiooni ja pinnase vette uhtumist.

Nii alusmetsa kui põõsarinde ja alles jäänud kändude juurestik seob toitaineid, takistades nii

orgaanika leostumist veekogusse. Alusmetsa ja põõsarinde säilitamine on vee-elustikule varju

andva mõjuga. Külmunud pinnase korral on võimalik mõju pinnasele minimaalne ning

erosiooni ohtu ei ole.

Mootorsõidukitega läbi veekogu või veekogu kaldal sõitmine on keelatud kuna see kahjustab

ja lõhub pinnast, mis omakorda soodustab erosiooni teket ja pinnase veekogusse kandumist.

Mootorsõidukitega veekogus või veekogu kaldal sõitmisel on võimalikuks ohuks ka

mootorsõiduki tehniline rike, mille tagajärjel võib kütus veekogusse valguda ja vee kvaliteeti

ohustada.

Seda, et Keskkonnaamet on veekaitsevööndis lageraiete lubamist kaalunud näitab ka asjaolu,

et erinevate veekogude veekaitsevööndis on metsateatisele lisatud tingimused erinevad. Leevi

jõe veekaitsevööndis on sisuliselt lageraie keelatud kuid Hatiku oja ja Rakõssaarõ ojal

veekaitsevööndis lageraie lubamisel on tingimused tunduvalt leebemad.

Kokkuvõtvalt on metsateatised nr 50000513175, 50000513179, 50000513059, 50000500705,

50000483009 ja 50000513149 kooskõlas VeeS-ga ja Keskkonnaameti poolt seatud

kõrvaltingimusi ja soovitusi järgides ei kahjustata Leevi jõe (lõheliste jõgi), Hatiku oja ja

Rakõssaarõ ojal seisundit.

7.5. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et raadamist lubav metsateatis nr 50000508375

on vastuolus loodusdirektiiviga.

Kaebaja heidab Keskkonnaametile ette, et on lubanud raadamist tee rajamise eesmärgil. RMK

soovib rajada mitte kuhugi viivat teed keset riigimetsa rohevõrgustikku ja Ihamaru-Tilleoru

loodusala (Natura 2000 võrgustiku ala) lähedusse.

Miks RMK antud teed rajada soovib ja kas see tee viib kuhugi või mitte, väljub antud vaidluse

raamest, sellest ei sõltu haldusakti õiguspärasus.

Keskkonnaamet on metsateatisega 50000508375 lubanud raadamist RMK kvartal PW042

eraldisel 901, 2,14 ha pinnal.

MS § 32 lõikest 1 ja 2 tulenevalt eeldab raadamine sellise alusdokumendi olemasolu ja

esitamist, mis on aluseks maa kasutamisele muul otstarbel kui metsa majandamiseks.

Antud juhul oli raadamise alusdokumendiks OÜ Laanekraav (registrikood 10010206) poolt

koostatud „Jõe tee rekonstrueerimise ja Milaano tee ehitamise projekt“.

26.11.2020 kirjaga „Seisukoht Jõe tee rekonstrueerimise ja Miilaro tee ehitamise

projekteerimise lähteülesande kohta“ on Keskkonnaamet projekti lähteülesandele seisukoha

andnud.

Rajatavast ja rekonstrueeritavast teest enam kui 200 m kaugusele jääb Ihamaru looduskaitseala,

Ihamaru sihtkaitsevöönd (KLO1100294). Ihamaru looduskaitseala hõlmab ka Natura 2000

võrgustikku kuuluva Ihamaru-Tilleoru loodusala (RAH0000206).

Keskkonnaamet on teadlik, et ka väljaspool Natura 2000 võrgustiku ala piire toimuval tegevusel

võib olla teatud juhtudel võrgustiku alale oluline mõju, kuid antud juhtumi puhul ei ole see

tuvastatav. Lähimad kaitseala kaitse eesmärgiks olevad elupaigad asuvad rekonstrueeritavast ja

ehitatavast teest enam kui 200 m kaugusel ja nende ehitamine ei mõjuta kuidagi väärtuslikke

elupaiku.

Rajatavast ja rekonstrueeritavast teest enam kui 120 m kaugusele jääb II kaitsekategooria liigi

kanakulli elupaiga (KLO9123884) piir. Elupaigas asuvad pesapuud jäävad rekonstrueeritavast

teest ligikaudu 700 m kaugusele. Kanakulli kaitse tegevuskava kohaselt on liik tundlik

häiringutele, s.h raietele, kui need toimuvad pesale lähemal kui 300 m, seega ei ole karta, et

teede rajamine võiks kanakulli häirida.

7.6. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et kõik vaidlustatud metsateatised vastuolus

Põlvamaa maakonnaplaneeringuga ja vastavalt kas Kanepi valla, Kõlleste valla või Põlva

valla üldplaneeringuga. Põlvamaa maakonnaplaneeringu rohevõrgustiku kaardilt

nähtuvalt asuvad kõik käesoleva kaebusega vaidlustatud metsateatisega hõlmatud

metsaeraldised rohevõrgustiku alal.

2017. aastal kehtestatud Põlva maakonnaplaneering sätestab üldised tingimused maakonna

tasemel rohelise võrgustiku toimimise tagamiseks ja säilitamiseks, kuid need ei käsitle otsesõnu

metsamajandamist. Seejuures kohustab maakonnaplaneering rohelise võrgustiku piire

täpsustama üldplaneeringuga. Põlva maakonnaplaneering ei sisalda konkreetseid metsaraie

piiranguid rohelise võrgustiku alal.

Kanepi, Kõlleste ja Põlva üldplaneeringud ei sisalda konkreetseid metsaraie piiranguid rohelise

võrgustiku alal.

Kokkuvõtvalt on vaidlustatud metsateatised kooskõlas Põlva maakonnaplaneeringu ja

vastavate üldplaneeringutega. Keskkonnaamet ei pidanud vaidlustatud metsateatiste

menetlemisel täiendavalt kaaluma, kas kavandatavate raietega hõlmatud mets vajaks suuremat

kaitset kui planeeringute alusel või kaitsealasid valides vajalikuks on peetud.

KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT

8. RMK leiab, et kaebus tuleb rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.

8.1. 12.09.2022 Tallinna Halduskohtu määruse kohaselt tuli kaebajal esitada parandatud

terviktekst 06.10.2022. Kohus selgitas, et terviktekst tuleb esitada vaid jätkuvas menetluses

olevate metsateatiste osas. Kolmas isik soovib pöörata tähelepanu asjaolule, et kohus on

pikendanud korduvalt kaebuse tervikteksti esitamiseks tähtaega, kuid 21.10.2022 esitatud

terviktekst sisaldab endiselt metsateatisi, mille osas menetlus enam ei jätku (50000513149,

50000513151, 50000513155, 50000513153, 50000513181, 50000513177, 50000513179,

50000513059, 50000513061, 50000513105, 50000513175) ning ka metsateatis 50000508792,

mis on esitatud raieks eramaal. Antud asjaolu näitab selgelt, et kaebaja ei ole soovinud

ajapikendust mitte tervikteksti parandamiseks, vaid menetluse takistamiseks ning otsusega

viivitamiseks.

8.2. Kolmas isik märgib, et metsateatiste 50000501437 ja 50000501435 alusel lubas

Keskkonnaamet teostada raiet riigimetsa kvartalil-eraldisel PW060-1 ja PW059-6. Eelnevalt

mainitud eraldised piirnevad vastavalt eraldistega PW060-19 ja PW060-3, millel paiknevad

vääriselupaigad. Riigimetsas asuvas Eesti looduse infosüsteemi kantud vääriselupaigas on raie

keelatud. Erandkorras tehtav raie ja kujundusraie on lubatud ainult Keskkonnaameti

nõusolekul. Vääriselupaikade paiknemise info on avalik ja sellega on võimalik kõigil

metsaregistri vahendusel tutvuda. Täiendavalt märgib ka Keskkonnaamet vajaliku hoiatuse

metsateatise kaaskirjas, mis edastatakse koos metsateatisega. RMK on väga hästi teadlik

vääriselupaikade paiknemisest ning oma tegevuses lähtub RMK vääriselupaikade kaitsest.

Kokkuvõtvalt ei pea paika kaebaja väide, et Keskkonnaamet ei ole rakendanud täiendavaid

ettevaatus-, uurimis- või vältimispõhimõtteid. Lisaks on kõnealune info vabalt kättesaadav

avalikust metsaregistrist, mida keskkonnaorganisatsioon peaks oskama hallata.

8.3. Keskkonnaamet on metsateatisega 50000508375 lubanud raadamist RMK katastriüksusel

61901:001:1090 pindalaga 2,14 ha, mille sisse jääb ka juba olemasolev tee. MS § 32 lõike 1

järgi on raadamine raie, mida tehakse, et võimaldada maa kasutamist muul otstarbel kui metsa

majandamiseks. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tehakse raadamist kaitsevööndiga ehitise

korral ehitise ja selle kaitsevööndi korrashoiu kohta kehtestatud nõuete täitmiseks

ehitusprojekti või elektripaigaldise käidukava alusel, kui detailplaneeringu kohustus puudub.

Raadamiseks antud metsateatise nr 50000508375 kohta on kaebajal etteheide, et soovitakse

ehitada raiutava metsa väljaviimist hõlbustavat teed ehitada rohevõrgustiku alale.

RMK selgitab, et metsateid ei ehitata üksnes metsa väljaveoks, vaid ka looduskaitseliste tööde

korraldamiseks, metsapõlengute korral hõlpsamaks juurdepääsuks, igaüheõiguse paremaks

võimaldamiseks, jahimajandamise korraldamiseks ja ka muudeks metsa kasutamise

vajadusteks. Keskkonnaamet on projekti ilma lisatingimusteta kooskõlastanud 06.09.2021.

Põlva vald on projekti ilma lisatingimusteta kooskõlastanud 24.09.2021. Täiendavalt teostas

RMK kõnealuste teede osas ka keskkonna mõjude analüüsi (III kd tl 6-7).

Lähtudes projektist oli enne raadamist Jõe tee puhul tegemist liivateega ning Miilaro tee puhul

tegemist võsastunud pinnasteega. Jõe tee puhul on tegemist teeregistris oleva teega, kuid

Miilaro tee puhul on vajalik teatud toimingute tegemine, et tee vastaks nõuetele ja saaks kantud

teeregistrisse.

Eeltoodud seisukohta toetab ka asjaolu, et pinnastee on nähtav põhikaardilt ja maa-ameti

aerofotodelt. Vaidlusaluse tee olemasolu kinnituseks esitab RMK väljavõtted kaartidel (III kd

tl 4 ja selle pöördel).

8.4.

Kaebaja

väitel

on

kõik

vaidlustatud

metsateatised

vastuolus

Põlvamaa

maakonnaplaneeringuga ja vastavalt ka Kanepi valla, Kõlleste valla või Põlva valla

üldplaneeringuga. Põlvamaa maakonnaplaneeringu rohevõrgustiku kaardilt nähtuvalt asuvad

kõik käesoleva kaebusega vaidlustatud metsateatisega hõlmatud metsaeraldised rohevõrgustiku

alal. 2017. aastal kehtestatud Põlva maakonnaplaneering sätestab üldised tingimused maakonna

tasemel rohelise võrgustiku toimimise tagamiseks ja säilitamiseks, kuid need ei käsitle otsesõnu

metsamajandamist. Seejuures kohustab maakonnaplaneering rohelise võrgustiku piire

täpsustama üldplaneeringuga.

Kaebaja viitab Põlva valla üldplaneeringu punktile 2.1.5, mille on kajastanud vaid osaliselt.

Lisaks heidab kaebaja ette, et lageraie järel istutab RMK raielankidele enamasti vaid kuuse- või

männiistikuid, ning hiljem istandiku hooldamise põhjendusel likvideerib looduslikult kasvama

hakanud muude liikide puid, nt noori tammesid. Seega praktikas tähendab lageraie lubamine

riigimetsas mitte ainult lageraiega tavapäraselt kaasnevat elustiku vaesestumist ja ökosüsteemi

kahjustamist aastakümneteks, vaid ka ajal, mil ökosüsteem peaks juba hakkama taastuma,

asuvad seal tõenäoliselt elurikkusele vastanduvad monokultuurpuistud.

Põlva maakonnaplaneering ei sisalda konkreetseid metsaraie piiranguid rohelise võrgustiku alal

vaid soovitatav on lähtuda hea metsamajanduse tavast ja Eesti FSC standarditest.

Eritingimustena on sätestatud, et majandatavates metsades on oluline metsaelustiku säilimist

toetavate tingimuste järgimine, nagu seemnepuude, elus ja surnud säilikpuude (elustikupuude)

jätmine,

monokultuurpuistute

vältimine,

metsade

väetamisest

loobumine,

ohtlike

taimekaitsevahendite (glüfosaatide) mittekasutamine, uute kuivendussüsteemide rajamise

vältimine.

Monokultuur (E. Laas, V.Uri, M.Valgepea (2012) - Metsamajanduse Alused, TÜ Kirjastus) on

põllu- ja tehniliste kultuuride korral pikaaegne katkematu ühe liigi kasvatamine ühes ja samas

kohas ilma külvikorrata. Monokultuuris tõrjutakse mehaaniliselt või keemiliselt kõiki

kultiveeritud liigile konkurentsi pakkuvad või kahjustavaid liike, kasutatakse väetisi ja

vajadusel kastmist ning kasvatuseesmärgiks on vaid tooraine saamine. Monokultuurina võiks

metsanduses käsitleda hübriidhaava ja energiatoormeks pajukloonide pikemaaegset

kasvatamist põllumaale rajatud istandikes. Puhtpuistu puhul on tegemist metsaosaga, kus

enamuspuuliigi osatähtsus on vähemalt 90% puistu tagavarast või pinnaspindalast. RMK

selgitab, et, lähtub oma tegevuses kehtestatud nõuetest ning ei ole eeltoodud tingimustele

vastavaid monokultuurpuistusid kunagi rajanud, vaid enam kui 70% RMK noorendikest on

tänapäeval segametsad. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja käsitlenud metsamajanduslikke

mõisteid meelevaldselt ning ajanud segamini monokultuuri ja puhtpuistu mõisted.

Kanepi vallas kehtiva Kõlleste valla üldplaneeringu seletuskirja p 5.7 sätestab rohelise

võrgustiku

toimimise

tagamiseks

kasutustingimused

(sh

maakonnaplaneeringu

teemaplaneeringus toodud tingimused ja soovitused). Ka Kõlleste valla üldplaneering ei sisalda

konkreetseid metsaraie piiranguid rohelise võrgustiku alal. Üldplaneeringu seletuskirja

kohaselt on rohelise võrgustiku tuumala ja koridorides metsakategooriaks üldjuhul

tulundusmets ja seal võib arendada metsamajandust. Rohevõrgustiku alale jäävatel

looduskaitselistel aladel (kaitsealad, I ja II kategooria liikide hoiualal jne) on majandustegevus

reguleeritud õigusaktidega. Seega ei välista üldplaneering rohevõrgustiku alal metsaraieid.

Õigusaktid ega ka planeering ei keela lageraie tegemist rohevõrgustiku alal. Kui raie olekski

kavandatud rohevõrgustiku alale ja planeeringuga ei ole täpsustatud rohevõrgustiku toimimist

tagavaid tingimusi, ei saa Keskkonnaamet registreeringust keelduda. Kaebuses toodud

etteheited kavandatud lageraietega ökosüsteemi kahjustamise, puistu koosseisu muutmise või

kaitsealuste liikide ohustamise kohta on alusetud ja meelevaldsed. Metsateatistega seati

tingimused, millega riigimetsa majandaja peab arvestama ning mis tagavad liikide hea käekäigu

ka

edaspidi.

Kokkuvõtvalt

on

vaidlustatud

metsateatised

kooskõlas

Põlva

maakonnaplaneeringu ja vastavate üldplaneeringutega.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

9. Kohus peab otsust langetama asudes esmalt vajalikuks märkida, et kontrollides asjas

vaidlustatud metsateatiste kehtivust kohtuotsuse tegemise aja seisuga nähtub, et kõik

vaidlustatud metsateatised on käesolevaks ajaks oma kehtivuse kaotanud sh need metsateatised,

mille suhtes oli kohtule esitatud tühistamiskaebus. Sellest tulenevalt leiab kohus, et ka

metsateatiste nr 50000507765 (04.10.2021), 50000507763 (04.10.2021), 50000507761

(05.10.2021), 50000507997 (05.10.2021), 50000507751 (04.10.2021), 50000516501

(15.11.2021) osas tuleb tühistamisnõudelt üle minna õigusvastasuse tuvastamise nõudele

lähtudes jätkutuvastuskaebusele sätestatud ülemineku reeglitest. Kehtivuse kaotanud

haldusaktide täiendav tühistamine kohtu poolt õiguslikult selges olukorras ei ole käesoleval

juhul vajalik.

Eeltoodust tulenevalt kontrollib kohus alljärgnevalt Keskkonnaameti registreeritud

metsateatiste nr 50000483009, 50000483007, 50000489965, 50000499451, 50000500685,

50000500705, 50000500707, 50000500821, 50000500823, 50000500829, 50000500825,

50000500837, 50000500839, 50000500841, 50000501435, 50000501437, 50000508375,

50000515649, 50000516477, 50000507765, 50000507763, 50000507761, 50000507997,

50000507751 ja 50000516501 õiguspärasust.

10. Kolmas isiks on välja toonud, et vaatamata kohtu nõudele esitada kaebuse terviktekst on

kaebaja endiselt viidanud ka mitmetele metsateatistele, mille osas on kohtumenetlus lõppenud.

Kolmas isik viitab metsateatistele nr (50000513149 (05.11.2021), 50000513151 (05.22.2021),

50000513155 (05.11.2021), 50000513153 (05.11.2021), 50000513181 (05.11.2021),

50000513177 (05.11.2021), 50000513179 (05.11.2021), 50000513059 (05.11.2021),

50000513061 (05.11.2021), 50000513105 (05.11.21021), 50000513175 (05.11.2021). Kohus

selgitab, et viidatud teatiste osas jätkus menetlus, kuna need olid kohtule esitatud tähtaegselt

(kaebus kohtule esitati 29.11.2022 ja teatised väljastati 05.11.2021) – nende osas ei olnud

vastustaja kohtule esitanud taotlust menetluse lõpetamiseks. Sellest tulenevalt ei olnud neid

teatisi kajastatud eraldi tähtaja küsimust lahendava määruse resolutsioonis, kuid nende

menetlus jätkus 03.12.2021 määruse alusel, millega kaebus menetlusse võeti.

Metsateatise 50000508792 (15.06.2021) osas märgib kohus, et see on ekslikult jäänud välja

07.04.2022 määruse resolutsiooni p 5, millega kohus lõpetas osade metsateatiste osas kaebuse

menetluse kaebetähtaja rikkumise tõttu. Kohus leiab, et kaebus 15.06.2021 metsateatisele ei ole

esitatud tähtaegselt kohtu 07.04.2022 määruse p 18-30 toodud põhjustel ja ka selle osas tuleb

kaebuse menetlus lõpetada kaebetähtaja rikkumise tõttu HKMS § 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2

alusel. Õige on kolmanda isiku poolt välja toodu, et metsateatis nr 50000508792 on välja antud

katastriüksusele katastritunnusega nr 35402:003:0412, mis kuulub kinnistusraamatu kohaselt

Osaühingule Valga Puu (registrikood 10600304). Kuivõrd kohus lõpetab ka nimetatud

metsateatise osas menetluse kaebetähtaja rikkumise tõttu, siis ei pea kohus vajalikuks enam

Osaühingu Valga Puu käesoleva asja menetlusse kaasamist kolmanda isikuna, kuna tema õigusi

selline lahend rikkuda ei saa. Kahjuks ei kaebaja, vastustaja ega ka kolmas isik ei ole kohtu

tähelepanu varasemalt eeltoodule ka juhtinud, vaid kolmas isik tegi seda alles oma 04.11.2022

lõplikus seisukohas. Arvestades käesolevas asjas vaidlustatud metsateatiste hulka, algses

kaebuses oli neid 81 ning kõik ülejäänud metsateatised olid väljastatud RMK-le, siis on vastav

asjaolu jäänud kahetsusväärselt tähelepanuta. Küll aga edastab kohus käesoleva kohtuotsuse ja

Tallinna Halduskohtu 04.11.2022 määruse käesolevas asjas Osaühingule Valga Puu

teadmiseks.

11. Metsateatiste väljastamise menetlust reguleerib eelkõige, aga mitte ainult, metsaseadus

(MS).

MS § 41 lg 1 p 1 kohaselt esitab metsaomanik või tema esindaja Keskkonnaametile

kavandatavate raiete kohta metsateatise MS § 41 lg 4 sätestatud viisil (paberil, digitaalselt

allkirjastatuna e-kirjaga või muu elektroonilise kanali kaudu, mis võimaldab ühest tuvastamist.

MS § 41 lg 7 kohaselt kontrollib Keskkonnaamet nõuetekohase metsateatise alusel kavandatud

raiete vastavust õigusaktide nõuetele ja seaduses ettenähtud juhtudel kehtivatele

inventeerimisandmetele või tegelikele andmetele metsa seisundi, vanuse, rinnaspindala ning

varude suuruse kohta, kui inventeerimisandmed ei vasta tegelikkusele. Juhul, kui kavandatud

raie vastab õigusaktide nõuetele, registreerib Keskkonnaamet selle MS § 41 lg 81 alusel

metsaregistris ja metsaseaduse § 41 lg 13 alusel võib metsaomanik teha raiet 12 kuu jooksul

pärast raie registreerimist metsaregistris.

Juhul, kui kavandatud raie ei vasta õigusaktide nõuetele, on Keskkonnaametil õigus tegevus

põhjendatud kirjaliku haldusaktiga keelata (MS § 41 lg 8).

Vastavalt keskkonnaministri 11.08.2017 määruse nr 28 „Metsateatisel esitatavate andmete

loetelu ning metsateatise esitamise, menetlemise ja registreerimise kord ning tähtajad“ (määrus

nr 28) § 2 lg 3 kontrollib Keskkonnaamet 15 tööpäeva jooksul pärast metsateatise saamist selle

nõuetekohasust ja raie vastavust õigusaktidega kehtestatud nõuetele. Vastavalt sama määruse

§ 4 lg-le 1 registreeritakse õigusaktide nõuetele vastav raie metsaregistris. Kui metsateatis on

esitatud paberil või digitaalselt allkirjastatuna e-kirjaga, saadab Keskkonnaamet metsateatise

esitajale raie registreerimise kohta registriväljavõtte. Sama määruse § 4 lg 2 kohaselt võib

keskkonnaamet põhjendatud juhtudel seada õigusaktidest lähtuvalt täiendavaid tingimusi

metsateatisega kavandatud raie tegemiseks.

Metsaregistris registreeritud metsateatist ja sellega seotud dokumente säilitatakse metsaregistris

10 aastat (määrus nr 28 § 5 lg 2).

KKA peab metsateatiste registreerimisel kontrollima kavandatava raie vastavust õigusaktidest

tulenevatele nõuetele ega saa lubada sellist raiet, mis oleks nende nõuetega vastuolus.

12. Haldusorgani raie lubatavuse kontrolli ulatus sõltub mitmetest asjaoludest – eelkõige tuleb

välja selgitada metsa, mille raiet taotletakse, tegelik seisund ja selle vastavus seaduse alusel

raie teostamise eeldustele (vanus, rinnaspindala, liigilisus jne), samuti erinevatest õigusaktidest

tulenevad võimalikud piirangud ja/või nende puudumine ning raiumisega kaasneva

looduskahju vältimise või vähendamise vajalikkus ja meetmed. Teatud looduskaitseliste või

muude seadustega sätestatud piirangute esinemisel tuleb seaduses sätestatud juhtudel ja ka

haldusorgani kaalutlusel enne otsustamist läbi viia eraldi reguleeritud keskkonnamõjude

hindamise menetlus või saada ekspertarvamus võimaliku raiega seotud küsimustes ning

vastaval juhul teostada ka lõplik kaalutlus raie lubatavuse osas. Alles seejärel on võimalik

haldusorganil langetada õiguspärane otsus ja metsateatise registreerimisega anda taotlejale

raieõigus kas täies mahus ilma eritingimusteta või piirata raieõiguse teostamist kas mahuliselt

või muul viisil sellele tingimuste seadmisega või ka selle andmisest põhjendatult keelduda (MS

§ 41 lg 8).

MS § 41 lg 81 kohaselt registreerib Keskkonnaamet kavandatud raie metsaregistris, kui see

vastab õigusaktide nõuetele. Seega õigusaktidega vastuolude puudumisel ei ole

Keskkonnaametil kaalutlusruumi, vaid metsateatis tuleb registreerida.

Kaebaja hinnangul esinesid käesoleval juhul vastuolud õigusaktide nõuetega, millest tulenevalt

pidanuks vastustaja teostama kaalutlusõigust, mida automaatsüsteem teostada ei saanud.

Järelikult peab kohus hindama, kas Keskkonnaamet on õigesti tuvastanud, et metsateatised

vastasid õigusaktide nõuetele või on automaatsüsteemi kasutamine käesoleval juhul viinud

kaalumisreeglite rikkumiseni.

Kohtu hinnangul ei ole poolautomaatse süsteemi kasutamine haldusotsuste langetamisel

keelatud. Tegemist on Keskkonnaameti sisemise töökorralduse juhtimisega. Kohtule

teadaolevalt on automaatsüsteem andmetöötluse automaatne vorm, millele on antud

konkreetsed kriteeriumid, mille alusel hinnata kavandatud raie õiguspärasust. Kui süsteem

tuvastab asjaolu, millest tulenevalt on vajalik metsateatise registreerimisest keelduda või

teostada kaalumisõigust, suunab süsteem metsateatise registreerimise tavamenetlusse ehk

otsustamiseks ametnikule. Kui selliseid asjaolusid ei esine, registreerib süsteem metsateatise.

Kuigi kohus nõustub kaebajaga, et selline süsteem ei suuda ise kaalutlusõigust teostada, on

Keskkonnaamet omal väitel süsteemi väljatöötamisel kaalutlusõigust teostanud, otsustades,

millisel juhul piisab metsateatise registreerimiseks lihtsustatud menetluses metsateatisele

hoiatuste ja soovituste lisamisest ning millisel juhul tuleb metsateatis suunata tavamenetlusse.

Seega ei tingi sellise süsteemi kasutamine automaatselt metsateatiste õigusvastasust. Kohus

märgib, et selline keskkonnaameti väide on vähemalt teatud mõttes siiski küsitav. Nimelt ei ole

võimalik kaalutlusõigust teostada ette ja teadmata konkreetsete loodusobjektide olukorda

kaalutluse teostamise hetkel. Samuti on väga raske sellisesse süsteemi sisse programmeerida

vajalikku sisulist kumulatiivsete mõjude hindamist. Kohus märgib, et pigem võtab haldusorgan

sellise automaatse otsuselangetamismeetodi kehtestamisel sisuliselt endale seadusandja

pädevuse ja välistab arvutisüsteemile üldreeglite kehtestamisega ajakriitilise tegeliku olukorra

ja asjaolude tundmisel põhineva kaalutlusotsuse tegemise. Aga isegi juhul, kui sellist

regulatsiooni õiguspäraseks pidada, võib probleem tekkida juhul, kui arvutisüsteem ei suuda

tuvastada sellist olukorda, mille puhul peaks metsateatise tavamenetlusse suunama. Seega tuleb

kohtul kindlaks teha, kas vaidlusaluste metsateatiste registreerimisel viis süsteemi kasutamine

ekslikult olukorrani, kus kaalutlusõiguse teostamist vajavaid registreeringuid ei menetletud

tavamenetluses.

13. Kohus vaatlebki alljärgnevalt otsuse langetamiseks vaidlusaluste metsateatistega seotud

faktilisi asjaolusid, mis iseloomustavad raiuda soovitava metsa asukohta ja ka seisundit.

14. Kaebaja hinnangul ei ole Keskkonnaamet vaidlustatud metsateatisi registreerides toiminud

kooskõlas Põlva maavanema 18.08.2017 korraldusega nr 1-1/17/676 kehtestatud Põlva

maakonnaplaneeringu teemaplaneeringuga „Põlva maakonna asustust ja maakasutust suunavad

keskkonnatingimused“ (vt I kd tl 99-115), Kõlleste vallavolikogu 10.07.2009 otsusega nr 9

kehtestatud „Kõlleste valla üldplaneeringuga“ (vt I kd tl 116-151) ja Põlva Vallavolikogu

20.12.2018 otsusega nr 1-3/60 kehtestatud „Põlva valla üldplaneeringu 2029+ osaline

kehtestamine“ (vt I kd tl 152-176).

15. Esmalt peab kohus vajalikuks märkida, et teemaplaneeringust „Põlva maakonna asustust ja

maakasutust

suunavad

keskkonnatingimused“

ei

tulene

tõepoolest

vaidlusaluste

metsateatistega hõlmatud alale lageraie keeldu. Nimetatud teemaplaneeringu kohaselt on

sätestatud

tingimused

rohelise

võrgustiku

toimimise

säilitamiseks.

Võrgustiku

funktsioneerimiseks on vajalik, et looduslike alade osatähtsus tuumalas ei langeks alla 90%.

Tuumaladel ja koridorides on metsakategooriaks üldjuhul tulundusmets ja seal võib vastavalt

metsakorralduskavadele arendada majandustegevust (vt I kd tl 113p).

Samasugune juhis tuleneb Põlva Maakonnaplaneering 2030 + seletuskirjast lk 33: käesolevas

planeeringus esitatud rohelise võrgustiku piire täpsustatakse kohaliku omavalitsuse

üldplaneeringutega. Tuumaladel ja koridorides, kus metsakategooriaks on tulundusmets, võib

arendada majandustegevust. Võrgustiku funktsioneerimiseks on vajalik, et looduslike alade

osatähtsus

tuumalas

ei

langeks

alla

90%

(Arvutivõrgus

kättesaadav:

https://maakonnaplaneering.ee/wp-content/uploads/2021/09/1_seletuskiri-3.pdf ).

Teiseks viitas kaebaja metsateatiste 50000507765, 50000507763, 50000507761, 50000507997,

50000508792, 50000513149, 50000513151, 50000513155, 50000513153, 50000513181,

50000513177, 50000513175, 50000513179, 50000513059, 50000513061, 50000513105 osas

vastuolule Kõlleste valla üldplaneeringu ptk 5.7.

Kaebaja toob välja, et Kõlleste valla üldplaneeringu seletuskirja ptk 5.7 „Rohelise võrgustiku

aladel maade arendamise tingimused“ kohaselt on roheline võrgustik määratud Põlva

maakonnaplaneeringu temaplaneeringus „Asustust ja maakasutust suunavad tingimused“.

Kõlleste valla üldplaneeringu seletuskirjas on sätestatud, et rohevõrgustikus toimub

inimtekkeliste mõjude pehmendamine või ennetamine, mis loob eeldused koosluste arenguks

looduslikkuse suunas. See toetab bioloogilist mitmekesisust, tagab stabiilse keskkonnaseisundi

ning hoiab alal inimesele elutähtsaid keskkonda kujundavaid protsesse (põhja- ja pinnavee teke,

õhu puhastumine, keemiliste elementide looduslikud ringed jne). Üldplaneeringu seletuskirja

samas peatükis on välja toodud, et rohevõrgustiku eesmärk on tagada ökosüsteemide ja liikide

säilimine, looduslike, poollooduslike jt väärtuslike ökosüsteemide kaitsmine ning

looduskasutuse juures säästlikkuse printsiibi järgimine. Samuti on seletuskirjas märgitud, et

võrgustiku funktsioneerimiseks on vajalik, et looduslike alade osatähtsus ei langeks alla 90%.

Rohevõrgustiku alal metsa majandamisse puutuvalt on seletuskirjas märgitud, et

metsakategooriaks on üldjuhul tulundusmets. Lisaks tuleb seletuskirja kohaselt säilitada

bioloogiline mitmekesisus ja metsatüüpide esindatus.

Esmalt märgib kohus, et metsateatise nr 50000508792 osas lõpetas kohus menetluse (vt ülal).

Samas kohus nõustub kaebajaga selles, et Kõlleste valla üldplaneeringust tuleneb kohustus

arvestada loaandluses rohevõrgustiku eesmärkidega, milleks on mh inimtekkeliste mõjude

pehmendamine või ennetamine, bioloogilise mitmekesisuse säilitamine, looduslike

ökosüsteemide kaitsmine ja looduskasutuse juures säästlikkuse printsiibi säilitamine. Küll aga

ei saa kohus nõustuda sellega, et eeltoodud üldplaneeringu regulatsioon keelab lageraiete

tegemise ning et vastustaja on eksinud vaidlustatud metsateatiste, mis jäävad viidatud

üldplaneeringu kohase rohevõrgustiku alale, väljastamisel seal sätestatu vastu. Selleks, et

üldplaneeringust saaks tulla lageraie keeld kui väga oluline omandiõiguse piirang, peab see

olema seal selgesõnaliselt sätestatud. Viidatud üldplaneeringust sellist piirangut ei tulene.

Lisaks on vastustaja asjakohaselt välja toonud, et üldplaneeringu järgi peab loodusliku ala

osatähtsus jääma vähemalt 90%. Kohtu hinnangul ei ole vaidlust, et ka peale lageraie tegemist

on tegemist loodusiku alaga. Kohus selgitab, et kohus saab aru , et viidatud piirang on sätestatud

eelkõige eesmärgiga vältida looduslikele aladele täisehitamist ja sellest ei tulene lageraie

keeldu.

Eeltoodust tulenevalt tuleb nõustuda kolmanda isiku poolt märgituga, et Kõlleste valla

üldplaneering ei sisalda konkreetseid metsaraie piiranguid rohelise võrgustiku alal.

Üldplaneeringu seletuskirja kohaselt on rohelise võrgustiku tuumala ja koridorides

metsakategooriaks üldjuhul

tulundusmets ja seal

võib

arendada

metsamajandust.

Rohevõrgustiku alale jäävatel looduskaitselistel aladel (kaitsealad, I ja II kategooria liikide

hoiualal jne) on majandustegevus reguleeritud õigusaktidega. Seega ei välista Kõlleste

üldplaneering rohevõrgustiku alal metsaraieid sh lageraieid.

Kolmandaks tõi kaebaja välja, et Põlva vallas kehtiva Põlva valla üldplaneeringu põhjaosa

kaardi (valla põhjaosa kaart ilma legendita: II kd tl 219; legend ehk leppemärgistik sisaldub

ainult valla lõunaosa kaardil: II kd tl 220) kohaselt on rohevõrgustiku alal raiete tegemiseks

registreeritud järgmised metsateatised: nr 50000515649, 50000489965, 50000499451,

50000516501, 50000500837, 50000500839, 50000500841, 50000500705, 50000500707,

50000516477, 50000501437, 50000501435, 50000500829, 50000500821, 50000500825,

50000500823, 50000483009, 50000483007, 50000500685, 50000508375.

Kaebaja viitas, et Põlva valla kehtiva üldplaneeringu seletuskirja (II kd tl 221) ptk 2.1.5

(„Rohevõrgustik“) kohaselt tagab rohelise võrgustiku säilimise ja toimimise võrgustikku pikas

perspektiivis stabiilselt toetav maakasutus. Sama peatüki kohaselt tuleb tagada tuumalasisene

ja tuumaladevaheline ruumiline ning funktsionaalne sidusus. Samas peatükis sisalduvate

eritingimuste (lk 11) kohaselt on rohevõrgustikus lubatud majandustegevus, kuid ka

metsamajandamisse puutuvalt on sätestatud, et arvestada tuleb rohevõrgustiku eesmärke.

Säilitada tuleb maastikulist mitmekesisust – metsakooslusi, poollooduslikke ja looduslikke niite

ja neid ühendavaid koridore. Järelikult peab Keskkonnaamet ka metsaraiete puhul arvestama

rohevõrgustiku

funktsioneerimisega

ja

sidususega

ning

metsakoosluste

säilitamise

kohustusega. Lisaks on üldplaneeringu seletuskirja ptk-s 2.1.5 märgitud: Majandatavates

metsades on oluline metsaelustiku säilimist toetavate tingimuste järgimine, nagu seemnepuude,

elus ja surnud säilikpuude (elustikupuude) jätmine, monokultuurpuistute vältimine, metsade

väetamisest loobumine, ohtlike taimekaitsevahendite (glüfosaatide) mittekasutamine, uute

kuivendussüsteemide rajamise vältimine. Soovitav on lähtuda Riigimetsa hea metsamajanduse

tavast ja Eesti FSC standardites.

Kohtule ei ole ära tuntav, et vastustaja oleks eeltoodud põhimõtete vastu metsateatiste

registreerimisel eksinud ning metsateatised oleks sellest tulenevalt õigusvastased. Viidatud

sätetest ei tulene jällegi lageraie keeldu. Kaebaja viide, et lageraie järel istutab RMK

raielankidele enamasti vaid kuuse- või männiistikuid, ning hiljem istandiku hooldamise

põhjendusel likvideerib looduslikult kasvama hakanud muude liikide puid, nt noori tammesid

ei ole metsateatiste õiguspärasuse kontrollimise seisukohalt asjakohane. Lisaks on selles osas

kolmas isik põhjendatult välja toonud, et monokultuur on põllu- ja tehniliste kultuuride korral

pikaaegne katkematu ühe liigi kasvatamine ühes ja samas kohas ilma külvikorrata.

Monokultuuris tõrjutakse mehaaniliselt või keemiliselt kõiki kultiveeritud liigile konkurentsi

pakkuvad või kahjustavaid liike, kasutatakse väetisi ja vajadusel kastmist ning

kasvatuseesmärgiks on vaid tooraine saamine. Monokultuurina võiks metsanduses käsitleda

hübriidhaava ja energiatoormeks pajukloonide pikemaaegset kasvatamist põllumaale rajatud

istandikes. Puhtpuistu puhul on tegemist metsaosaga, kus enamuspuuliigi osatähtsus on

vähemalt 90% puistu tagavarast või pinnaspindalast. RMK on selgitanud, et lähtub oma

tegevuses

kehtestatud

nõuetest

ning

ei

ole

eeltoodud

tingimustele

vastavaid

monokultuurpuistusid kunagi rajanud, vaid enam kui 70% RMK noorendikest on tänapäeval

segametsad. Kohtul puudub alus vastavates väidetes kahelda (kaebaja ei ole nende ümber

lükkamiseks ka ühtegi tõendit kohtule esitanud). Eeltoodust tulenevalt nõustub kohus kolmanda

isikuga ja leiab, et kaebaja on käsitlenud metsamajanduslikke mõisteid meelevaldselt ning

ajanud segamini monokultuuri ja puhtpuistu mõisted.

Kokkuvõtvalt märgib kohus, et kaebaja poolt viidatud õigusaktid ega ka planeering ei keela

lageraie tegemist rohevõrgustiku alal. Seega ei ole ei maakonnaplaneeringuga ega

üldplaneeringutega raied rohealadel välistatud. Kui raie on kavandatud rohevõrgustiku alale ja

planeeringuga ei ole täpsustatud rohevõrgustiku toimimist tagavaid tingimusi sh konkreetselt

sätestatud lageraie keeldu, ei saa Keskkonnaamet registreeringust keelduda. Kohus märgib, et

Keskkonnaamet saab metsateatisi registreerides arvestada vaid üldplaneeringus kehtestatud

piirangutega, mitte asuda kohaliku omavalitsuse asemel selles osas õigusruumi kujundama. Ka

kaebaja poolt viidatud kohtupraktika (Tallinna Ringkonnakohtu otsus asjas nr 3-20-245,

Tallinna Ringkonnakohtu 14.07.2021 määrus nr 3-21-1187, kus kohus lahendas esialgse

õiguskaitse taotlust ning Tallinna Halduskohtu määrus asjas 3-20-2500) eeltoodud seisukohti

ümber ei lükka. Lisaks on vastustaja ka põhjendatult välja toonud, et ka Tallinna Halduskohus

selgitas asjas 3-21-1187, et: „Õigusselguse põhimõttega ei oleks kooskõlas, et kõikidel nendel

aladel oleks ilma sõnaselge keeluta lageraie tegemine keelatud ning selline omandiõigust

intensiivselt piirav keeld tuleks pelgalt planeeringute eesmärkidest tuletada. Riigikohtu

25.09.2009 otsusest nr 3-3-1-22-09 tuleneb küll, et metsateatise registreerimisel peab lähtuma

ka planeeringu nõuetest, kuid kohtu hinnangul ei saa sellest järeldada, et Keskkonnaamet oleks

pidanud metsateatiste registreerimisel lähtuma planeeringute eesmärkidest laiemalt.

Planeeringute koostajad on kaalutlusõiguse alusel planeeringute eesmärkide täitmiseks

kehtestanud planeeringutes teatavad nõuded ja piirangud (planeerimisseaduse (PlanS) § 3 lg 3).

Vaidlusaluste metsateatistega hõlmatud aladele ei olnud planeeringutega raiete teostamise osas

piiranguid seatud. Keskkonnaamet ei pidanud täiendavalt kaaluma, kas kavandatavate raietega

hõlmatud mets vajaks suuremat kaitset kui planeeringute alusel või kaitsealasid valides

vajalikuks on peetud.“ Kohus nõustub eeltoodud seisukohaga ja leiab, et vastav põhimõte on

asjakohane ka käesoleval juhul.

Kokkuvõtvalt - kuigi kohus nõustub, et lageraie on intensiivne ning pikaajaliste mõjudega

metsamajandamise viis, ei muuda see metsateatise registreerimist iseenesest õigusvastaseks ega

too tingimata kaasa rohelise võrgustiku alade toimimise olulist kahjustumist. Olukorras, kus

metsateatise alusel kavandatav raie on kooskõlas MS-is sätestatud piirangutega raietele, mille

eesmärgiks on mh ka lageraiete negatiivsete mõjude vähendamine (eelkõige metsa

uuendamiskohustus, lageraie keeld alade kõrval, mis ei ole uuenenud ning piirangud raiete

suurusele), ei pidanud Keskkonnaamet metsateatisi registreerides täiendavalt põhjendama,

miks raied üldplaneeringute kohaselt lubatud on.

16. Kaebaja tõi välja, et Põlva valla metsateatiste nr 50000501437, 50000501435 (II kd tl 156-

157p) puhul on välja toodud vääriselupaigaga (edaspidi ka VEP) kattumise võimalikkus ja et

Keskkonnaamet ei ole nende metsateatiste registreerimisel rakendanud ei uurimispõhimõtet

(HMS § 6), ettevaatuspõhimõtet (KeÜS § 11) ega/või keskkonnaohu korral vältimispõhimõtet

(§ 10), kuna ei ole välja selgitanud, kas ja mis ulatuses tööala VEP-idega kattub ning kas

VEPidega kattuda võivate raietööde lubamine vääriselupaiku kahjustab. Kaebaja viitab, et

riigimetsa vääriselupaikades on metsaraie keelatud (Keskkonnaministri määruse 04.01.2007 nr

2 “Vääriselupaiga klassifikaator, valiku juhend, kaitse korraldamine ning vääriselupaiga

kaitseks lepingu sõlmimine ja kasutusõiguse tasu arvutamise täpsustatud alused” (edaspidi

määrus nr 2) § 27 lg 5) välja arvatud erakorralised raied Keskkonnaameti nõusolekul. Sellise

erakorralise raie vajadust nimetatud metsateatistest ei nähtu. Sõltuvalt olulise tähendusega

asjaolude väljaselgitamise tulemustest võis Keskkonnaametil olla kohustus metsateatiste

registreerimisest

keelduda. Vaidlustatud

metsateatisest

asjakohaseid kaalutlusi ega

uurimispõhimõtte järgimist ei ilmne.

Kohus märgib esmalt, et Määruse nr 2 § 261 lõike 2 kohaselt on riigimetsas asuvas

keskkonnaregistrisse kantud vääriselupaigas keelatud raie, välja arvatud erandkorras tehtav raie

ja kujundusraie Keskkonnaameti nõusolekul.

Vastustaja on vastuses kaebusele selgitanud, et kui metsateatise automaatse menetluse käigus

tuvastatakse, et kavandatud raieala kattub või lõikub RMK vääriselupaigaga, siis keeldub

Keskkonnaamet MS § 41 lg 8 alusel raie registreerimisest. Vääriselupaigaga kattuvuse

kontrollil on jäetud 2 m puhver st, et kui kavandatav raieala kattub vääriselupaigaga alla 2 m,

siis on tegemist diginihkega ja raiealale vääriselupaika ei jää. Lisaks on seatud 20 m puhver

väljaspool vääriselupaiga ala ning kattumisel puhvri alaga lisataksegi metsateatisele tähelepanu

juhtimine: „Tööala võib kattuda objektiga: vääriselupaigaga. Tööde teostamisel jälgige

seadusandlust ja objekti piirjooni. Abi saamiseks võib pöörduda Keskkonnaameti poole.“

Metsateatiste nr 50000501437 ja 50000501435 automaatse menetluse käigus tuvastas süsteem

alla 2 m kattuvuse vääriselupaigaga ja juhtis registreeringul sellele tähelepanu. Süsteem

tuvastab kattuvuse, mida inimene palja silmaga tuvastada ei suuda, näiteks tuvastatakse

kattuvus juba siis kui kattuvad objektide piirjooned.

Keskkonnaamet on kohtule selgitanud, et vaatas veelkord üle registreeringute 50000501437 ja

50000501435 raiealad ja veendus, et süsteem on automaatse menetluse käigus teinud õige

otsuse. Registreeringute 50000501437 ja 50000501435 raie alad ei jää vääriselupaika. Kaebaja

ei ole vastavaid andmeid ümber lükanud. Sellest tulenevalt ei ole ka metsateatised nr

50000501437 ja 50000501435 õigusvastased.

17. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et vaidlustatud metsateatistega nr 50000499451,

50000483009, 50000483007 (II kd, tl 148 ja selle pöördel, 162-163p) on antud load lageraieks

aladel, mis kuuluvad nii rohevõrgustiku kui ka kanakulli elupaiga piiresse. Metsateatistega nr

50000500837, 50000500839, 50000500841, 50000500829, 50000500821, 50000500825,

50000500823 (II kd, tl 150-152p, 158-161p) on lubatud sanitaarraiet aladel, mis jäävad

rohevõrgustiku ja kanakulli elupaikade hulka.

Kohus käsitleb alljärgnevalt üksnes seoses kanakulli väidetava kahjustamisega seotud väiteid,

kuivõrd rohevõrgustiku osas võttis kohus omapoolse seisukoha juba ülal.

Vaidlust ei ole ka selles, et kanakull (Accipiter gentilis) on II kategooriaasse kuuluv ohustatud

linnuliik. Samas vaidlusalused metsateatised ei jää keskkonnaministri 13.12.2006 määrusega

nr 73 vastu võetud „Kanakulli püsielupaikade kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskirjas“ märgitud

aladele. Teisisõnu ei asu ükski väljastatud metsateatistest kanakulli suhtes kehtestatud

kaitsealade sihtkaitsevööndis ega piiranguvööndis. Tegemist on kaitsealuse liigi leiukohtade nr

KLO9127936 ja KLO9123884 vahetusse lähedusse ehk elupaikadesse väljastatud

metsateatistega.

Kaebaja hinnangul on vaidlustatud metsateatised õigusvastased põhjusel, et vastustaja ei ole

nende registreerimisel kindlaks teinud, et nende alusel kavandatavad raied ei ohusta kanakulli

rikkudes sellega oluliselt nii uurimiskohustust kui kaalutlusõigust.

Kaebaja väidab, et raied on vastuolus ala kaitse-eesmärgiga, aga see väide on ekslik.

Vaidlustatud metsateatistega hõlmatud alal ei ole kaitseala, hoiuala ega kaitsealuste liikide

püsielupaiku, mille piires oleks kehtestatud metsamajandamisele tavapärasest rangemad

piirangud. Ka ei ole vaidlustatud metsateatised registreeritud Natura alale.

Linnudirektiivi artikli 4 kohaselt klassifitseerivad liikmesriigid erikaitsealadena nende liikide

kaitseks eelkõige arvuliselt ja suuruselt kõige sobivamad alad, võttes arvesse nende liikide

kaitsenõudeid geograafilistel maismaa- ja merealadel, kus käesolevat direktiivi kohaldatakse.

LKS § 48 lg 2 järgi II kaitsekategooria liikide vähemalt 50 protsendi teadaolevate ja

keskkonnaregistris registreeritud elupaikade või kasvukohtade kaitse tagatakse kaitsealade või

hoiualade

moodustamise

või

püsielupaikade

kindlaksmääramisega

lähtuvalt

alade

esinduslikkusest. Väljaspoole kaitstavaid alasid jäävate kanakulli kaitse tagatakse

isendikaitsega (LKS § 55 lg 6 ja 61). Kaitsealade ja püsielupaikade võrgustik koostoimes

isendikaitsega peaks tagama liigi soodsa seisundi.

Kaebusest nähtub, et kaebaja laiemaks sooviks on sisuliselt kanakulli elupaikade ulatuslikum

kaitse, et tagada nende liikide soodne seisund. Isegi kui kanakulli kaitseks võivad vajalikud olla

täiendavad meetmed, ei tähenda see, et metsateatiste registreerimine oleks olnud õigusvastane.

Kaitsealade laiendamine ei ole vastustaja pädevusse kuuluv küsimus. LKS § 10 lg 1 kohaselt

otsustab ala kaitseala või hoiualana kaitse alla võtmise Vabariigi Valitsus ja LKS § 10 lg 2

kohaselt võtab ala püsielupaigana kaitse alla valdkonna eest vastutav minister. Keskkonnaamet

ei saa omaalgatuslikult metsateatiste registreerimise menetluses asuda kanakulli kaitseks

kaitsealuseid loodusobjekte faktiliselt laiendama. Põhjendamatu on nõuda, et mittekaitsealustel

aladel kehtiks kaitsealuste loodusobjektidega samaväärsed või rangemad piirangud.

Keskkonnaministri 13.12.2006 määruse nr 73 „Kanakulli püsielupaikade kaitse alla võtmine ja

kaitse-eeskiri“ § 4 lg 6 kohaselt ei ole ka kanakulli püsielupaiga piiranguvööndis lageraie ja

hooldusraie (milleks on ka mh sanitaarraie) täielikult keelatud. Niisiis ei ole ka kanakulli

elupaigas ja veelgi enam selle välisel alal alust eeldada, et raie näol on tingimata tegemist nii

intensiivse tegevusega, mis liigi kaitse seisukohast peaks keelatud olema. Ühtlasi kohaldub

püsielupaikadest väljaspool LKS isendikaitse regulatsioon, mis on suunatud kaitsealauste

liikide soodsa seisundi tagamisele ning mille järgimine on kohustuslik igaühele. Seega peab ka

raie teostaja registreeritud metsateatiste alusel raieid teostades isendikaitse nõudeid järgima.

Kõikides kaebaja poolt seoses kanakulli kaitsega nimetatud metsateatiste puhul on nende

registreerimist selgelt kaalutud lähtudes kanakulli kaitsest. Selle kaalumise tulemusel on

sätestatud raiekeeld kanakulli pesitsusajaks. Lisaks on metsateatisele lisatud ka kanakulli

kaitseks täiendavad soovitused, millest samuti nähtub, et on kaalutud, milline on vastavalt

sanitaarraie ja lageraie negatiivne mõju ning kuidas seda vähendada.

Metsateatisele nr 50000500841 oli lisatud tingimus, et pesapuu raie on keelatud ning soovitatud

võimalusel vältida raietöid 50 meetri raadiuses pesapuust.

Metsateatistele, millega lubati lageraiet, oli lisatud soovitus säilitada grupina ülevalitsevaid

üksikuid suure võraga puid vähemalt 15% raie-eelsest puidutagavarast.

Arvestades metsateatise registreerimise menetlust, ei ole kohtu hinnangul vastustajale

etteheidetav, et lisatud põhjendused ei ole põhjalikumad. Lisaks on Keskkonnaamet

kohtumenetluse käigus selgitanud, et tegevuskava kohaselt kujunevad lageraiega jäetud

säilikpuudest kanakullile sobivad pesapuud ka suhteliselt noores puistus, seeläbi on võimalik

pikas perspektiivis kiirendada pesapaikade taastumist. Lisaks täidavad säilikpuud mitmeid

bioloogilise mitmekesisusega seotud funktsioone, mis võimaldavad metsal raiejärgselt taastuda

palju kiiremini ja liigirikkamana, sel moel suureneb ja mitmekesistub potentsiaalselt ka

kanakulli toidubaas. Kolmandaks kujutavad säilikpuud endast kanakullile sobivaid

varitsuskohti. Säilikpuude jätmise soovituslik kogus on vähemalt 15% raie-eelsest

puidutagavarast.

Tegevuskava kohaselt tuleb väljaspool kaitsealasid ja püsielupaiku asuvatel pesapaikadel

soovitada maaomanikel rakendada lageraie vältimine 50 m raadiuses ja harvendusraie vältimine

25 m raadiuses pesapuust.

Seega on Keskkonnaamet selgelt lähtunud pikas perspektiivis kanakullile sobiva elupaiga

säilitamise kaalutlusest. Kohtu hinnangul ei ole Keskkonnaamet niisiis metsateatiste nr

50000499451, 50000483009, 50000483007, 50000500837, 50000500839, 50000500841,

50000500829, 50000500821, 50000500825, 50000500823 registreerimisel kaalutlusreegleid

rikkunud. Seejuures ei ole vastavad metsateatised antud automatiseeritud menetluses, vaid

metsateatistelt nähtub nende andmine konkreetse ametniku poolt kaalutlusõigust kasutades (vt

II kd tl 148 ja selle pöördel, 162-163p, 150-152p, 158-161p).

Kaebaja hinnangul on õigusvastane ka see, et metsateatistele lisatud soovitused ei ole sätestatud

siduvate tingimustena, et vältida kanakulli levikuala kahjustamist. Tegemist on vastustaja

kaalutlusruumi kuuluva otsustusega. Vastustaja on selgitanud, et kuigi soovitused ei ole

õiguslikult siduvad ei tähenda see seda, et metsaomanik Keskkonnaameti soovitustega ei

arvesta. Kuigi kohus nõustub, et soovitused ei ole RMK-le siduvad ning tõhusam meede oleks

sätestada siduvad kõrvaltingimused, ei muuda see valik metsateatisi õigusvastaseks.

18. Kaebaja väitel on metsateatised nr 50000513175, 50000513179, 50000513059,

50000500705, 50000483009 ja 50000513149 vastuolus veeseadusega.

Pooled ei vaidle selle üle, et Keskkonnaregistri andmetel jäävad metsateatistega nr

50000513175, 50000513179, 50000513059 lubatud lageraied

osaliselt Leevi

jõe

veekaitsevööndisse, Leevi jõgi on lõheliste jõgi (VEE1047900).

Metsateatistega nr 50000500705, 50000483009 on lubatud lageraie osaliselt Hatiku oja

veekaitsevööndis.

Metsateatisega nr 50000513149 on lubatud lageraie osaliselt Rakõssaarõ oja veekaitsevööndis.

Veeseaduse (edaspidi VeeS) § 118 lõike 1 järgi on veekogu kalda või ranna erosiooni ja

hajuheite vältimiseks veekogu kaldal või rannal veekaitsevöönd. VeeS § 119 punkti 2 järgi on

veekaitsevööndis keelatud puu- ja põõsarinde raie käesoleva seaduse § 118 lõike 2 punktides 1

ja 2 loetletud veekogude rannal või kaldal Keskkonnaameti nõusolekuta, välja arvatud

maaparandussüsteemi ehitamiseks ja hoiuks.

Veekaitsevööndi ulatus (veekaitsevööndi arvestamise lähtejoonest) on Leevi jõel, Hatiku ja

Rakõssaarõ ojal 10 m (VeeS § 118 lg 2 p 2).

Lageraiet lubavatele metsateatistele nr 50000513175, 50000513179 ja 50000513059, mis

ulatuvad ka Leevi jõe veekaitsevööndisse on Keskkonnaamet seadnud kõrvaltingimuse, et

veekaitsevööndis on: 1)

Lubatud raiuda vaid vigastatud, surnud, vette langenud ning

veekogu poole lamanduvaid puid. Erosiooniohu ja orgaanika veekogusse kandumise

takistamiseks tuleb põõsastikku veekaitsevööndites säilitada; 2)

Raidmed

tuleb

veekaitsevööndist ära vedada; 3) Mootorsõidukitega kallaste kahjustamine ja rööbaste

tekitamine on veekaitsevööndis keelatud.

Lisaks on antud soovitus: vee-elustiku häiringute ja pinnase kahjustamise vältimiseks teostada

veekaitsevööndis raietöid võimalusel külmunud pinnasega.

Kohus nõustub vastustajaga ja leiab, et sisuliselt tähendab see seda, et veekaitsevööndis

lageraiet teha ei saa kuna raiuda on lubatud vaid vigastatud, surnud, vette langenud ning

veekogu poole lamanduvaid puid, st veekaitsevööndis puistu säilib. Leevi jõgi on lõheliste

jõgi ja kaldapuistu säilimine aitab tagada lõheliste jõe soodsa seisundi. Kaebaja ei ole vastavaid

eeltoodud seisukohti ümber lükanud. Kaebaja heidab jällegi peamiselt ette kaalutlusõiguse

teostamata jätmist ning vastavate põhjenduste metsateatises kajastamata jätmist.

Kohus märgib, et lähtudes metsateatiste formaadist võib pidada eeltoodud kõrvaltingimusi ja

soovitusi siiski piisavaks, milledest nähtub, et vastustaja on kaalutlusõigust teostanud. Lisaks

on kohtumenetluses vastustaja täiendavalt välja toonud, et vastustaja hinnangul piisab antud

juhul lõheliste jõe soodsa seisundi tagamiseks, et veekaitsevööndis kaldapuistu säilib, st

sisuliselt on veekaitsevööndis lageraie keelatud. Kohtul puudub antud juhul alus vastustaja

seisukohas kahelda. Vastustaja on põhjendanud veel, et Leevi jõgi on kitsas jõgi, mille kaldale

jäetud terved puud ja põõsastik varjutab piisavalt veekogu, et säiliks jõeforellile sobilikke

elupaiku ning tagab piisava kaitse otsese päikesepaiste eest, aidates hoida veetemperatuuri

madalana, mis on elutähtis paljudele külmaveelistele vooluveeliikidele. Nimetatud piirkonnas

puuduvad suured põllumassiivid ja tööstused, mistõttu ei ole ohtu, et valgalalt jõuaks

veekogusse massiliselt orgaanilist toiteaineid ja mürgised ühendid (näiteks väetised,

taimekaitsemürgid või tööstuse heitveed). Keskkonnaamet kaalub iga metsateatise

menetlemisel raiete mõju lõhejõe ääres veekogust, elustikust ja kaitse-eesmärkidest lähtuvalt.

Kohtule nähtub, et vastustaja on seda teinud ka käesoleval juhul. Seejuures ei ole vastavad

metsateatised antud automatiseeritud menetluses, vaid metsateatistelt nähtub nende andmine

konkreetse ametniku poolt (vt II kd tl 141-143p). Eeltoodud põhjustel ei ole metsateatised nr

50000513175, 50000513179 ja 50000513059 õigusvastased.

Lageraiet lubavate metsateatistega nr 50000500705, 50000483009 ja 50000513149, mis

ulatuvad ka Hatiku oja ja Rakõssaarõ ojal veekaitsevööndisse on Keskkonnaamet seadnud

kõrvaltingimuseks, et veekaitsevööndis on: 1) Keelatud raiejäätmete jätmine veekogusse; 2)

Ei ole lubatud veekogu läbimine mootorsõidukiga. Lisaks on antud soovitus: 1) Vee-elustiku

häiringute ja pinnase kahjustamise vältimiseks teostada raietöid võimalusel külmunud

pinnasega; 2) Säilitada veekogu veekaitsevööndis maksimaalselt alusmetsa ja põõsarinnet.

Kohus leiab, et ka nimetatud metsateatiste puhul on vastustaja teostanud piisavalt

kaalutlusõigust seades veekaitsevööndis tööde teostamisele konkreetsed tingimused ja andnud

soovitused. Seejuures metsateatis 50000483009 on antud ametniku poolt tavamenetluses (vt II

kd tl 34 ja selle pöördel).

Lisaks on vastustaja kohtumenetluses selgitanud, et igasugune taimestik, sh alusmetsa ja

põõsarinde säilitamine veekaitsevööndis, samuti pärast raietöid alles jäänud kännud takistavad

veekogu kallaste erosiooni ja pinnase vette uhtumist. Nii alusmetsa kui põõsarinde ja alles

jäänud kändude juurestik seob toitaineid, takistades nii orgaanika leostumist veekogusse.

Alusmetsa ja põõsarinde säilitamine on vee-elustikule varju andva mõjuga. Külmunud pinnase

korral on võimalik mõju pinnasele minimaalne ning erosiooni ohtu ei ole. Mootorsõidukitega

läbi veekogu või veekogu kaldal sõitmine on keelatud kuna see kahjustab ja lõhub pinnast, mis

omakorda soodustab erosiooni teket ja pinnase veekogusse kandumist. Mootorsõidukitega

veekogus või veekogu kaldal sõitmisel on võimalikuks ohuks ka mootorsõiduki tehniline rike,

mille tagajärjel võib kütus veekogusse valguda ja vee kvaliteeti ohustada. Kohus leiab, et

vastavad põhjendused on asjakohased. Asjakohane on vastustaja seisukoht ka selles, et seda, et

Keskkonnaamet on veekaitsevööndis lageraiete lubamist kaalunud näitab ka asjaolu, et

erinevate veekogude veekaitsevööndis on metsateatisele lisatud tingimused erinevad.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et ka metsateatised nr 50000500705, 50000483009 ja

50000513149 on õiguspärased.

19. Kaebaja leiab, et raadamist lubav metsateatis nr 50000508375 on vastuolus

loodusdirektiiviga ja Põlva valla üldplaneeringuga.

Nimetatud

metsateatisega on

Keskkonnaamet lubanud raadamist RMK kvartal PW042 eraldisel 901, kokku 2,14 ha pinnal.

Kuivõrd kohus juba käsitles ülal ka nimetatud metsateatise võimalikku vastuolu

üldplaneeringuga ja leidis, et vastuolu puudub, siis selles osas kohus oma seisukohti ei korda.

Samuti peab kohus vajalikuks kaebajale selgitada, et kõik kaebaja väited, mis puudutavad tee

rajamist kaebaja sõnade kohaselt mitte kuhugi ja sellest tulenevat ressursside raiskamist

väljuvad kaebuse esemest. Seejuures on kolmas isik ümber lükanud kaebaja väited sellest, et

Miilaro tee planeeritavas asukohas varem üldse teed ei asunud. Tegemist on võsastunud

pinnasteega, mis on nähtav ka põhikaardilt ja maa-ameti aerofotodelt (III kd tl 4 ja selle

pöördel). Jõe tee puhul on tegemist olemasoleva liivateega, mis on kantud ka teeregistrisse

käesoleval

ajal

(tee

number

6190204,

kättesaadav

arvutivõrgus:

https://teeregister.mnt.ee/reet/search ). Lisaks on kolmas isik asjakohaselt välja toonud, et tee

rajamine on vajalik lisaks ka metsapõlengute korral hõlpsamaks juurdepääsuks, igaüheõiguse

paremaks võimaldamiseks, jahimajandamise korraldamiseks ja ka muudeks metsa kasutamise

vajadusteks. Kuigi neid väiteid ei ole täpsemalt põhjendatud ja selgitatud, ei saa kohus asuda

seisukohale, et need oleksid täiesti sisutud.

MS § 32 lg 1 järgi on raadamine raie, mida tehakse, et võimaldada maa kasutamist muul

otstarbel kui metsa majandamiseks. Sama paragrahvi lg 2 p 2 kohaselt tehakse raadamist

kaitsevööndiga ehitise korral ehitise ja selle kaitsevööndi korrashoiu kohta kehtestatud nõuete

täitmiseks ehitusprojekti või elektripaigaldise käidukava alusel, kui detailplaneeringu kohustus

puudub. Viidatud normidest tulenevalt eeldab raadamine sellise alusdokumendi olemasolu ja

esitamist, mis on aluseks maa kasutamisele muul otstarbel kui metsa majandamiseks. Antud

juhul oli raadamise alusdokumendiks OÜ Laanekraav (registrikood 10010206) poolt koostatud

„Jõe tee rekonstrueerimise ja Milaano tee ehitamise projekt“. Vaidlust ei ole, et Keskkonnaamet

on projekti 06.09.2021 ilma lisatingimusteta kooskõlastanud (kättesaadav arvutivõrgus:

https://adr.envir.ee/et/document.html?id=cbec05aa-96fe-47ec-b38c-12f36a32b724)

ning

andnud 26.11.2020 omapoolse seisukoha ka Jõe tee rekonstrueerimise ja Miilaro tee ehitamise

projekteerimise

lähteülesande

kohta

(kättesaadav

arvutivõrgus:

https://adr.envir.ee/et/document.html?id=07fa3d76-95d2-4b83-af76-b5af378f5ecc).

Põlva

vald on projekti ilma lisatingimusteta kooskõlastanud 24.09.2021 (kättesaadav arvutivõrgus:

http://delta.andmevara.ee/polva2014_vald/dokument/4945054). Täiendavalt teostas RMK

kõnealuste teede osas ka keskkonnamõjude analüüsi (III kd tl 6-7). Tee ehitusprojekt on kehtiv

ja kaebaja ei ole vastavaid asjaolusid ümber lükanud. Järelikult oli MS § 32 tingimused täidetud.

Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas metsateatis nr 50000508375 on vastuolus loodusdirektiivi

(direktiiv 92/43/EMÜ) art 6 lg 3, mis sätestab, et iga kava või projekti, mis ei ole otseselt seotud

ala kaitsekorraldusega või ei ole selleks otseselt vajalik, kuid mis tõenäoliselt avaldab alale

olulist mõju eraldi või koos muude kavade või projektidega, tuleb asjakohaselt hinnata seoses

tagajärgedega, mida see ala kaitse-eesmärkidele avaldab. Pädevad siseriiklikud asutused

annavad kavale või projektile kava või projekti tagajärgede hindamise järelduste alusel ning

lõike 4 sätete kohaselt nõusoleku alles pärast seda, kui nad on kindlaks teinud, et see ei avalda

asjaomase ala terviklikkusele negatiivset mõju, ja teevad seda vajaduse korral pärast avaliku

arvamuse saamist.

Pooled ei vaidle selle üle, et rajatavast ja rekonstrueeritavast teest enam kui 200 m kaugusele

jääb

Ihamaru

looduskaitseala,

Ihamaru

sihtkaitsevöönd

(KLO1100294).

Ihamaru

looduskaitseala hõlmab ka Natura 2000 võrgustikku kuuluva Ihamaru-Tilleoru loodusala

(RAH0000206). Kaitseala kaitse eesmärgiks on looduslike metsakoosluste, Ahja jõe ja selle

allikaliste niidualade ning EÜ nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning

loodusliku taimestiku ja loomastiku kaitse kohta I lisas nimetatud elupaigatüüpide ja II lisas

nimetatud liikide elupaikade – jõed ja ojad (3260)3, niiskuslembesed kõrgrohustud (6430),

vanad loodusmetsad (9010*), harilik võldas (Cottus gobio) – kaitse, samuti III kategooria

kaitsealuste liikide elupaikade – karukold (Lycopodium clavatum), mets-vareskold (Diphasium

complanatum), kahelehine käokeel (Platanhera bifolia), vööthuul-sõrmkäpp (Dactylorhiza

fuchsii), harilik näsiniin (Daphne mezereum), roomav öövilge (Goodyera repens) – kaitse.

Küll aga leiab kaebaja, et lähtudes Natura 2000 ala lähedusest oleks pidanud vastustaja enne

metsateatise nr 50000508375 registreerimist selgitama välja ja hindama võimalikku

keskkonnamõju Natura 2000 alale. Kohus mõistab kaebaja seisukohta selliselt, et kaebaja leiab

sisuliselt, et vastustaja oleks pidanud läbi viima seaduses sätestatud korras keskkonnamõjude

hindamise.

Kohus leiab, et Keskkonnaamet ei ole metsateatise registreerimise menetluses õigusvastaselt

keskkonnamõju hindamist läbi viimata jätnud. Vastustajal ei olnud uurimiskohustust

vaidlusaluse metsateatise suhtes eraldi Natura hindamist läbi viia. Keskkonnamõju hindamise

ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 3 lg 1 kohaselt hinnatakse keskkonnamõju,

kui taotletakse tegevusluba või selle muutmist ning tegevusloa taotlemise või muutmise

põhjuseks olev kavandatav tegevus toob eeldatavalt kaasa olulise keskkonnamõju, või kui

kavandatakse tegevust, mille korral ei ole objektiivse teabe põhjal välistatud, et sellega võib

kaasneda eraldi või koos muude tegevustega eeldatavalt oluline ebasoodne mõju Natura 2000

võrgustiku ala kaitse-eesmärgile ja mis ei ole otseselt seotud ala kaitsekorraldusega või ei ole

selleks otseselt vajalik. KeHJS alusel läbiviidava keskkonnamõju hindamise eelduseks on

niisiis tegevusloa alusel kavandatav tegevus. Kohus leiab, et vaidlustatud metsateatis ei ole

tegevusluba KeHJS § 7 mõttes (vt ka Tallinna Halduskohtu 07.09.2020 otsus nr 3-20-605, p 46

ja03.11.2022 otsus nr 3-21-2624 p 17.4). Nimelt on KeHJS § 6 lg 1 p-st 311, selgelt sätestatud,

et olulise keskkonnamõjuga tegevuseks loetakse üle 100 hektari suuruse pindalaga metsamaa

raadamist, käesolevas asjas vaidlustatud metsateatise alusel võib raadamise teostada üksnes

2,14 ha.

Sisuliselt leiab kaebaja, et vastustaja pidi andma KeHJS § 6 lg 2 p 1 kohase eelhinnangu selle

kohta, kas metsamajandusel on oluline keskkonnamõju. Pole vaidlust, et kavandatud raie ei ole

olulise keskkonnamõjuga tegevused KeHJS § 6 lg 1 mõttes. MS §-i 6 lg 2 punktist 1 tuleneb,

et kui kavandatav tegevus ei kuulu käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatute hulka, peab

otsustaja andma eelhinnangu selle kohta, kas mh metsamajanduse valdkonna tegevusel on

oluline keskkonnamõju. KeHJS § 6 lg 4 alusel on kehtestatud sama paragrahvi lõikes 2

nimetatud tegevusvaldkondade täpsustatud loetelu Vabariigi Valitsus 29.08.2005 määrusega nr

224. Nimetatud määruse §-s 9 on välja toodud nende põllu-, metsa- ja kalamajanduse ning

maaparanduse valdkonda jäävate tegevuste loetelu, millisel juhul tuleb anda keskkonnamõju

hindamise vajalikkuse eelhinnang. Vaidlusaluse metsateatisega kavandatav raie ei ole

nimetatud ka selles tegevuste loetelus. Seega ei ole õige kaebaja seisukoht justkui pidanuks

vastustaja andma tingimata käesoleval juhul kavandatavale raiele KeHJS § 6 lg 2 p 1 kohase

eelhinnangu.

Lisaks on Riigikohus selgitanud, et Natura hindamise võib tegemata jätta kui on kahtlusteta

selge, et kavandatav tegevus ei mõjuta ala neid tunnuseid, mis on selle kaitse eesmärkide

seisukohalt olulised, või kui tegevus võib küll mõjutada ala sellised tunnuseid, kuid mõju on

selgelt ebaoluline, arvestades ka alal valitsevat olukorda ning kaitstavate elupaikade ja liikide

haavatavust (Riigikohtu halduskolleegiumi 19.05.2020 otsus nr 3-18-529, p 18). Kuigi ka

väljaspool Natura 2000 võrgustiku ala piire toimuval tegevusel võib olla teatud juhtudel

võrgustiku alale oluline mõju, ei ole see antud juhtumi puhul tuvastatav. Vaidlusaluse

metsateatisega hõlmatud metsaeraldis asub Ihamaru-Tilleoru loodusalast piisavalt kaugel ning

selle alusel kavandatud raadamist metsatee ehitamise eesmärgil 2,14 hektaril ei saa pidada

ümbritsevale keskkonnale niivõrd suureks, et see mõjutaks oluliselt Natura ala kaitse-

eesmärkide seisukohalt olulisi tunnuseid. Lähimad kaitseala kaitse eesmärgiks olevad

elupaigad asuvad rekonstrueeritavast ja ehitatavast teest enam kui 200 m kaugusel ja nende

ehitamine ei mõjuta kuidagi väärtuslikke elupaiku. Vastustaja on välja toonud, et rajatavast ja

rekonstrueeritavast teest enam kui 120 m kaugusele jääb II kaitsekategooria liigi kanakulli

elupaiga (KLO9123884) piir. Elupaigas asuvad pesapuud jäävad rekonstrueeritavast teest

ligikaudu 700 m kaugusele. Kanakulli kaitse tegevuskava kohaselt on liik tundlik häiringutele,

s.h raietele, kui need toimuvad pesale lähemal kui 300 m. Seega ei ole karta, et teede rajamine

võiks kanakulli häirida. Kaebaja ei ole vastavaid andmeid ümber lükanud ega tõendanud

vastupidist. Kohtu hinnangul ei pidanud vastustaja seetõttu kaaluma metsateatise

registreerimisel täiendavalt raadamise mõju Ihamaru-Tilleoru loodusala kaitse-eesmärkidele.

Kokkuvõttes on kohus seisukohal, et Keskkonnaamet on ka metsateatise nr 50000508375

õiguspäraselt registreerinud, mistõttu puudub alus selle õigusvastasuse tuvastamiseks.

Eeltoodust tulenevalt jääb kaebus tervikuna rahuldamata.

20. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

otsus tehti kaebaja kahjuks, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ega

kolmas isik ei ole taotlenud menetluskulude väljamõistmist, mistõttu jäävad nende võimalikud

menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv

Kohtunik

OSALISELT JÕUSTUNUD TALLINNA RINGKONNAKOHTU 15.02.2024

KOHTUOTSUSEGA.