3-20-2365/26 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. november 2022, Tallinn

Haldusasja number

3-20-2365

Haldusasi

X kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 28.10.2020 otsuse

nr 4.2-1/2504-5 „Relvaloa kehtetuks tunnistamine“

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja v.adv Raiko Paas

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja AN

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 30.11.2021 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

14.11.2022 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 30.11.2021 otsus

haldusasjas nr 3-20-2365 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 23.12.2022, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-20-2365

2(6)

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 28.10.2020 otsusega nr 4.2-1/2504-5

relvaseaduse (RelvS) § 43 lg 31 ja § 44 lg 6 alusel kehtetuks X nimele välja antud relvaloa nr

RL810345 ning kohustas teda kolme kuu jooksul relvad ja laskemoona võõrandama või

alustama võõrandamist.

PPA 18.03.2020 otsusega nr 4.2-1/2504-2 peatati X relvaloa kehtivus kuni 17.10.2020, kuna

isikut oli karistatud mootorsõiduki juhtimise eest lubatud alkoholi piirmäära ületades. PPA

võttis arvesse lubatud alkoholipiirmäära ületamise määra (0,37 mg/l), isiku varasemat

relvaseaduse rikkumist (20.09.2018 relvaloa kehtivuse lõppemisel jättis isik relvad õigeaegselt

politseile üle andmata) ning isiku kahetsust. Isiku täiendaval kontrollimisel 16.10.2020 tuvastas

PPA, et X on relvaloa kehtivuse peatamise ajal rikkunud vähemalt kolmel korral liiklusseaduse

(LS) nõudeid ja ületanud lubatud suurimat sõidukiirust. Karistusregistri väljavõtte kohaselt oli

isikul kaks kehtivat karistust LS § 224 lg 2 ja § 227 lg 3 alusel. Relvaloa kehtivuse peatamise

aluseks olnud asjaolud ei pannud isikut muutma oma käitumist, järgima seadusi ega ühiskonnas

kehtivaid reegleid. Sõidukiiruse ületamisega seab juht reaalsesse ohtu nii enda kui ka

kaasliiklejate elu, tervise ja vara. X on näidanud oma käitumisega, et ta ei suuda või ei taha olla

seadusekuulekas. Tema antud selgitustest nähtub, et isik pigem õigustab oma käitumist seoses

kiiruseületamistega. Muude rikkumistega seoses isik selgitusi andnud ei ole. Relva omamine ei

ole kohustus, vaid eriõigus, mille saamiseks on kehtestatud kindlad nõuded ja reeglid nii

relvahoiutingimustele kui ka isikule. Relvaluba taotledes võtab isik kohustuse neid reegleid

järgida ja teab, et relvaloa kehtivus võidakse peatada või luba kehtetuks tunnistada, kui ta ei pea

reeglitest kinni. X puhul on oht, et ta võib käituda ettearvamatult olukorras, mis on seotud

tulirelva valdamise õiguse ja selle kasutamisega. Ohu realiseerumise tõenäosus on suur.

Seetõttu on relvaloa kehtetuks tunnistamine teiste isikute turvalisuse tagamiseks ning avaliku

korra kaitseks sobiv ja proportsionaalne meede. Jahiseltsi esimees on isikut iseloomustanud küll

valdavalt positiivselt, kuid see ei kaalu üles isiku poolt toimepandut ‒ korduvat ennast ja teisi

ohustavat ning mitte seadusekuulekat käitumist.

2. X esitas 27.11.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 28.10.2020 otsuse nr 4.2-

1/2504-5 tühistamiseks.

PPA seisukoht, et kaebaja näol on tegemist isikuga, kes võib käituda ettearvamatult ja mitte

seadusekuulekalt ka olukorras, mis on seotud tulirelvade valdamise õiguse ja kasutamisega, ei

ole põhjendatud ega tulene tuvastatud asjaoludest. Kaebaja on järjepidevalt omanud relvaluba

alates 26.11.2004, s.o juba ca 16 aastat. Relva valdamise või kasutamisega seotud rikkumiste

eest ei ole kaebajat kunagi karistatud. Karistusregistrist nähtuvalt omab kaebaja kahte kehtivat

karistust, mõlemad seotud liiklusnõuete rikkumisega. Rikkumiste eest määratud trahvid on

tasutud, isik on nimetatud süütegude eest karistuse kandnud. Mööndes, et liiklusnõuete

rikkumisega võib kaasneda oht nii isiku enda kui ka kolmandate isikute tervisele ja varale, tuleb

konkreetsel juhul siiski arvestada ka järgmiste kaasuvate asjaoludega. Kaebaja rikkumistel ei

esinenud reaalseid tagajärgi. Seega oli võimalik oht üksnes kaudne. Kaebaja selgitas käitumise

tagamaid, mitte ei õigustanud oma tegevust. Enne 2020. a paari liiklusrikkumist ei ole kaebajal

ligi 4 aasta ja 7 kuu vältel ühtegi rikkumist esinenud. Arvestades perioodi, mil kaebaja on

käitunud seaduskuulekalt, on väär teha järeldust, et kaebaja on teiste turvalisust ohustava

eluviisiga. Puuduvad mistahes viited kaebaja vägivaldsusele kalduvusele või relvade omamise

õiguse kuritarvitamisele. Mootorsõiduki joobes juhtimisele reageeris PPA juba relvaluba

peatades, mis tähendab, et relvaloa kehtetuks tunnistamise on tinginud lubatud suurima

3-20-2365

3(6)

sõidukiiruse ületamine. Karistatud on kaebajat üksnes ühe süüteo eest seoses piirkiiruse

ületamisega. Kahel korral ei ole rikkumist peetud PPA poolt sedavõrd oluliseks, et määrata

karistus, vaid on piirdutud hoiatustrahviga.

Kaebaja on omanik, juhatuse liige ning igapäevaselt tegev Y OÜ-s, mille põhitegevusalaks on

pandimajade pidamine. Kuna on üldteada, et pandimajades töötamine on turvalisuse mõttes

ohtlik, vajab kaebaja relvaluba turvalisuse kaalutlustel, enese ja oma vara kaitseks. Kaebaja

õigus ja huvi relvaloa omamiseks on kaalukaks ning rikkumised, mis ei ole seostatavad relvade

käitlemisega ega kujuta endast reaalsest ohtu relvade kuritarvitamise läbi, ei anna põhjendatud

alust relvaloa kehtetuks tunnistamiseks.

3. PPA palus jätta kaebuse rahuldamata.

Otsuse tegemisel on olulisimaks kriteeriumiks ülekaalukas avalik huvi isiku põhiseadusliku

eneseteostuse õiguse ees. Kaebaja soov relvi omada ei kaalu üles avalikkuse õigust

turvalisusele.

Kaebaja väide, et relva valdamise või kasutamisega seotud rikkumiste eest ei ole teda kunagi

karistatud, ei vasta tegelikkusele. 20.09.2018 pani ta toime RelvS-i rikkumise, kui jättis relvad

PPA-le üle andmata.

Menetluses ei ole süüteo aegumise tõttu arvestatud asjaoluga, et kaebajal on ka varasemalt, vaid

aasta pärast esmase relvaloa soetamist 2005. a-l, olnud relvaloa kehtivus peatatud seoses joobes

juhtimisega. Kuigi nimetatud karistus on kustunud, iseloomustab relvatoimikus olev tõend

kaebajat hoolimatu liiklejana.

Tulirelva valdamise eelduseks on, et isik käitub ka muudes eluvaldkondades ühiskonnas kokku

lepitud reeglite järgi. Kui seda teha ei suudeta, siis võib järeldada, et isik ei ole usaldusväärne

ka relvaomanikuna. Korduvalt liiklusõigusrikkumisi toime pannud isiku puhul ei saa eeldada,

et ta relvaga ümber käies käitub hoolsalt ja nõuetekohaselt ka siis, kui ta senini ühtegi relva

hoidmise, kandmise või kasutamisega seotud rikkumist toime pannud ei ole.

Pandimaja ei saa olla ebaturvalisem kui ükski muu kauplemise või arveldamisega tegelev

ettevõte ei asutuse töötajate ega tema klientide jaoks. Ei ole eluliselt usutav, et ainuüksi

pandimajas viibimine on ohtlik sel määral, et seal viibivad isikud peavad ennast relvaga

kaitsma.

4. Tallinna

Halduskohus

jättis

30.11.2021

otsusega

kaebuse

rahuldamata

ja

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

PPA 28.10.2020 otsus nr 4.2-1/2504-5 on õiguspärane. Otsuse põhjendused on piisavad ja

kohus nõustub põhjendustega neid kordamata (HKMS § 165 lg 2).

Kaebaja pole relvaomanikuna enam usaldusväärne. Asjas on tuvastatud, et kaebajat on

karistatud mootorsõiduki juhtimise eest lubatud alkoholi piirmäära ületades. Nimetatud asjaolu

nähtub PPA 20.02.2020 otsusest väärteoasjas nr 2317,20,000940 ja karistusregistri väljavõttest

(dtl 11; 65‒66). Nimetatud põhjusel peatas PPA 18.03.2020 kaebaja relvaloa kehtivuse. Puudub

vaidlus, et kaebaja jätkas LS-i nõuete rikkumist ka pärast relvaloa kehtivuse peatamist, ületades

lubatud suurimat sõidukiirust kolmel korral (19.03.2020, 08.06.2020 ja 10.06.2020), viimasel

korral juhtis kaebaja mootorsõidukit lubatud suurima sõidukiirusega 50 km/h teelõigul

kiirusega 102 +/- 4 km/h. Nimetatud asjaolud nähtuvad PPA 10.06.2020 otsusest väärteoasjas

nr 2302,20,009570 ning karistusregistri ja infosüsteemi OPIS väljavõtetest (dtl 11; 42; 44; 67‒

69). Kaebuses esile toodud asjaolu, et neist kahe kiiruseületamise eest kaebajat ei karistatud

(talle määrati hoiatustrahv), ei oma vaidluses määravat tähtsust. Seega on vastustaja õigesti

3-20-2365

4(6)

leidnud, et esineb RelvS § 43 lg-s 31 sätestatud alus – kaebaja on ennast ja teisi ohustava

käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva omama. Relv on kõrgendatud ohu allikas ja selle

käitlejale on seatud kõrgendatud nõudmised. Avalik huvi on suunatud sellele, et tulirelvad

oleksid vaid selliste isikute valduses, kes vastavad neile kõrgendatud nõudmistele. Kaebaja

sellistele nõudmistele ei vasta. Vastustaja on õigesti leidnud, et avalik huvi kaalub üles kaebaja

relvavajaduse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. X palub 30.12.2021 apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 30.11.2021 otsus ja teha

asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus või alternatiivselt saata asi uueks arutamiseks

halduskohtule uues koosseisus. Kaebaja palub menetluskulud vastustajalt välja mõista.

Kohus on PPA otsuse põhjendustega nõustudes rikkunud HKMS § 165 lg-t 2. Põhjendustega

nõustumisel tuleb selgelt märkida, millise konkreetse põhjendusega kohus nõustub. Kohus ei

ole seda teinud.

Halduskohus pole kontrollinud, kas kaebaja relvaloa kehtetuks tunnistamine on tema vaba

eneseteostuse õiguse proportsionaalne riive ehk sobiv, vajalik ja mõõdukas soovitud eesmärgi

saavutamiseks (HKMS § 158 lg 3). Halduskohus pole arvestanud, et mitte iga rikkumise toime

pannud isik ei kujuta endast ohtu relvaloa kehtetuks tunnistamisega kaitstavatele

õigushüvedele. Kaebaja on selgitanud, et relvaluba on tal olnud vaja seonduvalt tegevusega

pandimajas, mis üldteadolevalt võib olla suuremaks kuritegevuse sihtmärgiks ning ohtlik

kaebaja elule ja varale. Vastustaja pole otsuses neid kaalutlusõiguse teostamiseks olulisi

argumente hinnanud. Ka pole vastustaja analüüsinud kaebaja rikkumiste iseloomu, (nt

rikkumise toimepanemise asjaolud ja kaebaja enda suhtumine neisse tagantjärgi) ja seda, kuidas

need liiklusalased rikkumised saaksid kaebaja isiksuseomadusi arvestades omada mõju sellele,

kuidas kaebaja edaspidi relvaga ümber käib või RelvS-i nõudeid täidab. Kaebaja on omanud

relvaluba juba 16 aastat ning selle aja jooksul pole märkimisväärseid RelvS-i rikkumisi

tuvastatud. Relva valdamise või kasutamisega seotud rikkumiste eest pole kaebajat kunagi

karistatud. Eelneva tõttu pole relvaloa kehtetuks tunnistamine proportsionaalne meede kaebaja

põhiõiguse piiramisel. Ka juhul, kui asuda seisukohale, et rikkumised mõjutaks laiemalt kaebaja

usaldusväärsust, pole rikkumistel siiski otsest seost relvaomaniku usaldusväärsusega, mistõttu

ei saa seda ohtu pidada kaalukamaks tagajärgedest, mida toob kaasa relvaloa kehtetuks

tunnistamine kaebaja jaoks (lisaks relva kasutamise õigusest ilmajäämisele mh relvade

võõrandamine alla nende soetamismaksumust, uue relvaloa taotlemine ja sellega seotud kulud

jne).

6. PPA palub 21.02.2022 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud

kaebaja kanda.

PPA otsus on seaduslik ja ammendavalt põhjendatud. HKMS § 158 lg 3 sätestab halduskohtu

kohustuse kontrollida haldusakti õiguspärasust, mitte aga kohustust hinnata ümber haldusakti

kaalutlused. Kui kohtul oleks kohustus iga argumenti, millega ta nõustub, üle korrata, kaotaks

HKMS § 165 lg 2 sisu ja mõtte. Kaebaja jätab tähelepanuta, et relvaloa omamine ei ole igaühe

õigus põhiseaduse tähenduses. Vaidlustatud otsus lähtub avalikust huvist. Kaebaja soov relvi

omada ei kaalu üles avalikkuse õigust turvalisusele. Kohtud on oma lahendites korduvalt

osutanud, et liiklusega seotud süütegudega kaasneb alati üldohtlikkus kaasliiklejate suhtes, kuna

nende toimepanemine ei sea ohtu mitte ainult rikkujat ennast, vaid ka teisi inimesi. Kui neid

reegleid ei suudeta järgida, siis jääb põhjendatud kahtlus, et isik võib lubada endale sarnast

käitumist ka tulirelva puhul.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3-20-2365

5(6)

7. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse muutmiseks ega

tühistamiseks.

8. Kaebaja relvaluba tunnistati kehtetuks RelvS § 43 lg 31 alusel, mis sätestab, et PPA võib

tunnistada relvaloa kehtetuks, kui loa omaja on enda või teise isiku turvalisust ohustava eluviisi

või käitumise tõttu sobimatu seda liiki relva omama. Sellest sättest tulenevalt on PPA-l sätte

kohaldamisel avar kaalutlusõigus otsustamaks, millist käitumist käsitada enda või teiste isikute

turvalisust ohustavana määral, mis toob kaasa relvaloa kehtetuks tunnistamise. Relvaloa RelvS

§ 43 lg 31 alusel kehtetuks tunnistamist tingivad põhjused ei või põhimõtteliselt siiski olla

vähem kaalukad RelvS § 43 lg-tes 3, 32 ja 33 ette nähtud kehtetuks tunnistamise alustest.

Ringkonnakohtu arvates on PPA õigusnormi eeldused õigesti sisustanud ning kaalutlusõigust

õiguspäraselt teostanud, s.t ei ole lähtunud asjakohatutest kaalutlustest ega jätnud vajalikke

asjaolusid tähelepanuta.

9. RelvS § 43 lg 31 kohaldamisel on eelkõige oluline tuvastada, kas isik pani toime teo, mis

annab tunnistust enda või teise isiku turvalisust ohustavast eluviisist või käitumisest. Vaadeldes

RelvS § 43 sätteid nende koosmõjus, võib järeldada, et enda või teise isiku turvalisust ohustav

eluviis või käitumine hõlmab ka muid asjaolusid peale karistatuse korduvalt toimepandud

süüteo eest. Siin peetakse silmas laiemalt loa omaja isiksuseomadusi ja süstemaatilist käitumist,

mis annavad aluse prognoosida temast lähtuvat ohtu iseendale või teistele, kui ta saab relva

jätkuvalt omada ja kasutada. Samas võivad need asjaolud hõlmata ka kehtivat karistatust teisi

isikuid ohustavate süütegude toimepanemise eest. Haldusorgan saab isikust lähtuva ohu

prognoosimisel üldjuhul lähtealuseks võtta isiku poolt varem toime pandud tegude asjaolud ja

selle, kuidas isik väljendab oma suhtumist nendesse (Tallinna Ringkonnakohtu 28.04.2021

otsus haldusasjas nr 3-20-1675, p 9). Ringkonnakohus on varasemas praktikas pidanud RelvS

§ 43 lg 31 alusel relvaloa kehtetuks tunnistamist õigustatuks ka olukorras, kus isikule süüks

pandud teo osas lõpetas prokuratuur menetluse KrMS § 199 lg 1 p 1 (puudub

kriminaalmenetluse alus) alusel (vt Tallinna Ringkonnakohtu 01.03.2019 otsus haldusasjas nr

3-17-2178). Et tegu ei pruugi olla ühiskonnaohtlik karistusõiguslikus mõttes (kaebaja viide

karistatuse puudumisest seoses RelvS-i rikkumisega), ei tähenda, et sama tegu (ka üksik

käitumisakt) ei võiks olla tunnistuseks enda või teise isiku turvalisust ohustavast eluviisist või

käitumisest RelvS § 43 lg-s 31 tähenduses. Isiku elustiili hindamisel omab mh tähtsust ka see,

kas esineb teavet, et sarnane käitumine võib isikule olla loomuomane.

10. Asja materjalidest nähtuvalt hoiatati kaebajat 20.09.2018 RelvS-i rikkumise eest (dtl 43),

kui ta jättis eelmise relvaloa kehtetuks tunnistamisel relvad õigeaegselt politseile üle andmata.

Kaebajat karistati Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 20.02.2020

otsusega (dtl 11, 65) LS § 224 lg 2 (mootorsõiduki juhtimine lubatud alkoholipiirmäära ületades)

järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 400 eurot. Tuginedes neile

kahele intsidendile peatas PPA 18.03.2020 otsusega (dtl 38) kaebaja relvaloa kehtivuse 7 kuuks

RelvS § 43 lg 1 p 1 alusel ehk kuni 17.10.2020. Vaidlustatud otsusest, kaebaja karistusregistri

väljavõttest (dtl 11) ning kiirmenetluse ja lühimenetluse otsustest (dtl 42, 44 ja 67) nähtub, et

relvaloa kehtivuse peatamise ajal rikkus kaebaja vähemalt kolmel korral LS-i nõudeid, ületades

lubatud suurimat sõidukiirust 19.03.2020, 08.06.2020 ja 10.06.2020. 10.06.2020 juhtis kaebaja

Tallinnas Merivälja teel mootorsõidukit kiirusega 102 +/- 4km/h, ületades lubatud sõidukiirust

mitte vähem kui 48 km/h. Kaebajat karistati Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse 10.06.2020 otsusega LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritud väärteo

toimepanemise eest rahatrahviga 540 eurot. Kaebaja põhjendas kiiruse ületamist sellega, et

soovis jõuda vilkuva fooritulega üle ristmiku ‒ selline põhjendus ei saa lubatud sõidukiiruse

ületamise ulatust arvestades olla ilmselgelt asjakohane. Niisiis oli kaebajal relvaloa kehtetuks

tunnistamise ajal kaks kehtivat karistust LS-i rikkumise eest: joobes juhtimise ja kiiruse

ületamise eest mitte vähem kui 48 km/h, kusjuures viimane väärtegu pandi toime relvaloa

3-20-2365

6(6)

kehtivuse peatamise ajal, mil isik võis eeldada, et iga uus rikkumine, mis on n-ö üldohtlik (nagu

kiiruse ületamine mitte vähem kui 48 km/h kahtlemata on), võib kaasa tuua relvaloa kehtetuks

tunnistamise, kuid isik siiski jätkas rikkumisi. Neid asjaolusid arvesse võttes on PPA

ringkonnakohtu hinnangul õiguspäraselt järeldanud, et isikule on omane käitumine, mis viitab

enda või teise isiku turvalisust ohustavale eluviisile. Isikule loomuomase käitumise hindamisel

ei ole õigusvastane tugineda ka nendele andmetele, mis on karistusregistrist kustutatud või mida

sinna ei kantagi (lühimenetlus). Sellistele andmetele tuginemisel ei anta hinnangut kaebaja

tegude retsidiivsusele karistusõiguslikus mõttes (vt RelvS § 43 lg 33), vaid kasutatakse isiku

suhtes teadaolevat infot isikut iseloomustavana. Niisiis iseloomustavad kaebajat lisaks

kehtivatele karistustele ka lühimenetlustes fikseeritud kiiruse ületamised, mis viitavad

koosmõjus kehtivate karistustega, enda õigustamisega ja relvaloa peatamise asjaoludega

kaebaja ükskõiksusele enda ja teiste isikute turvalisuse ning üldise õiguskuulekuse suhtes. Kui

kaebaja ei pea oluliseks üldise ohutuse tagamiseks kehtestatud liiklusreeglitest kinnipidamist,

on oht, et ta ei pea oluliseks ka avaliku korra ja julgeoleku tagamise eesmärgil kehtestatud

tulirelva käitlemise nõuete järgimist (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 28.04.2021 otsus nr 3-20-

1675, p 10 ja seal viidatud kohtupraktika). Asjaolust, et kaebajal võis juba relvaloa andmise

ajal olla mitmeid rikkumisi (karistusregistri arhiivist nähtuvad mitmed varasemad LS-i

rikkumised), ei tekita kaitstavat usaldust, et hilisemate rikkumiste puhul relvaluba kehtetuks ei

tunnistata.

11. Kaebaja ringkonnakohtu istungil tehtud viide Tartu Ringkonnakohtu 17.10.2019 otsusele nr

3-18-88 ei ole asjakohane. Selles asjas oli isiku relvaluba tunnistatud kehtetuks teisel õiguslikul

alusel, mida ringkonnakohus tõlgendas, ning PPA otsus tunnistati kehtetuks suuresti

põhjendamispuudustele viidates. Lisaks ei oleks selles otsuses väljendatud seisukohad, kui need

oleksid ka asjakohased, praeguse vaidluse lahendamisel siduvad.

12. Mis puudutab kaebaja isikut iseloomustavate andmete ja kaebaja huvidega (pandimajas

töötamine ja jahipidamine) arvestamist, siis märgib ringkonnakohus järgmist. Relvaloa

kehtetuks tunnistamisel on tegemist isikust potentsiaalselt tuleneva ohu maandamisega teiste

isikute turvalisuse kaitseks. Seejuures ei pea PPA tõendama, et kaebaja on edaspidi relva

kasutades ohtlik, vaid piisab, et asjaoludest tulenevalt saab sellise ohu realiseerumist pidada

usutavaks. Relvaloa kehtetuks tunnistamise korral on tegemist isiku vaba eneseteostuse õiguse

riivega ning selle riive eesmärgiks on isikute elu ja tervise, riigi julgeoleku ja avaliku korra

kaitsmine. Riigikohus on 18.06.2019 otsuses nr 5-19-26 leidnud, et nimetatud eesmärkidel isiku

relvaloa kehtetuks tunnistamine on tema vaba eneseteostuse õiguse proportsionaalne riive.

Riigikohus on viidatud otsuse p-des 50 ja 51 märkinud, et ei saa väita, et relvaloa kehtetuks

tunnistamisega või uue relvaloa taotlemisega isikule kaasnevad kohustused ja ebameeldivused

kaaluksid üles selliste põhiseaduslike alusväärtuste nagu inimeste elu ja tervis kaitsmise

vajaduse ennetavalt. Kuni uue relvaloa saamiseni (kui kaebaja otsustab seda taotleda) on

kaebajal võimalik jahitegevusest osa võtta passiivselt ning pandimajas kasutada enesekaitseks

alternatiivseid meetodeid (elektrooniline valvesüsteem vms).

13. Kõike eelnevat kokku võttes jääb X apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata (HKMS § 200 p 1). Kaebaja apellatsiooniastme menetluskulud jäävad HKMS § 108

lg 1 alusel kaebaja enda kanda ning vastustaja võimalikud menetluskulud vastustaja kanda

HKMS § 109 lg 1 alusel.

(allkirjastatud digitaalselt)