3-21-2112/18 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristina Maimann

Otsuse tegemise aeg ja koht

21.11.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-21-2112

Haldusasi

OÜ

Tähetorni

Tehnopark

kaebus

keskkonnaministri

19.08.2021 käskkirja nr 1-2/21/370 tühistamiseks ja taotluste

uueks läbivaatamiseks kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja - OÜ Tähetorni Tehnopark; lepinguline esindaja

vandeadvokaat Toivo Viilup

Vastustaja – Keskkonnaminister; volitatud esindajad Lia

Vlasjuk, Jana Arula

Asja läbivaatamise vorm

Kohtuistungil 02.11.2022

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Menetlusosaliste menetluskulud jäävad nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 21.12.2022 (halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 181 lg 1). Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva

(HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ-le Tähetorni Tehnopark kuulub alates 07.08.2019 omandiõiguse alusel kinnistu Tallinnas

Haabersti linnaosas, mis koosneb Mäeküla tn 17 ja Moonalao tn 22 katastriüksustest.

Kaebaja esitas 06.07.2021 Keskkonnaametile (KeA) taotlused eelnimetatud katastriüksuste

riigi poolt omandamiseks, kuna nende sihtotstarbeline kasutamine on looduskaitseliste

piirangute tõttu oluliselt piiratud.

2. Keskkonnaminister otsustas 19.08.2021 käskkirjaga nr 1-2/21/370 keelduda kinnistu

(Mäeküla tn 17 katastriüksus, katastritunnus 78401:101:5299, pindala 70 924 m², sihtotstarbeta

2(13)

maa 100% ja Moonalao tn 22 katastriüksus, katastritunnus 78401:101:5300, pindala 38 108 m²,

sihtotstarbeta maa 100%) riigile omandamisest.

Keeldumise õiguslikeks alusteks on looduskaitseseaduse (LKS) § 20 ning Vabariigi Valitsuse

08.07.2004 määruse nr 242 „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt

omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala

kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, ning kinnisasja väärtuse

määramise kord ja alused“ (edaspidi Kord) § 6 lg 3. Käskkirja kohaselt ei piira kaitsekord

katastriüksuste sihtotstarbelist kasutamist Korra § 3¹ lg 7 mõttes oluliselt, mistõttu pole nende

omandamine riigile LKS § 20 lg 1³ p-i 2 alusel lubatav. Piirangud on olulised vähemal kui 50%

kinnisasja pindalast.

Püsielupaik (Mäeküla tn 17 katastriüksus asub 69,7% ulatuses püsielupaigas ja Moonalao tn 22

katastriüksus asub 44,6% ulatuses püsielupaigas) on kaitse alla võetud keskkonnaministri

10.06.2021 määrusega nr 30 „Astangu nahkhiirte, rohe-raunjala, püstkiviriku ja pruuni raunjala

püsielupaiga kaitse alla võtmine ja kaitse-eeskiri“ (edaspidi Kaitse-eeskiri). Ehk pärast kaebaja

poolt kinnistu omandamist. Mäeküla tn 17 katastriüksusest 0,15 ha on püsielupaiga

sihtkaitsevööndis ja 4,79 ha Astangu piiranguvööndis. Moonalao tn 22 katastriüksusest on 0,48

ha püsielupaiga sihtkaitsevööndis ning 0,75 ha Astangu piiranguvööndis ja 0,47 ha Moonalao

piiranguvööndis.

Mäeküla tn 17 katastriüksuse sihtotstarve on kinnistusraamatu andmetel 100% ulatuses

sihtotstarbeta maa ning kõlvikuline koosseis on maakatastri andmetel 11 695 m² ulatuses

metsamaa ja 59 229 m² ulatuses muu maa. Katastriüksuse püsielupaiga sihtkaitsevööndis

paiknev maa on 0,09 ha ulatuses metsamaa kõlvik ja 0,06 ha ulatuses muu maa kõlvik. Astangu

piiranguvööndis paiknev maa on 0,27 ha ulatuses metsamaa kõlvik ja 4,52 ha ulatuses muu maa

kõlvik.

Moonalao tn 22 katastriüksuse sihtotstarve on kinnistusraamatu andmetel 100% ulatuses

sihtotstarbeta maa ning kõlvikuline koosseis on maakatastri andmetel 29 484 m² ulatuses

metsamaa ja 8624 m² ulatuses muu maa. Katastriüksuse püsielupaiga sihtkaitsevööndis paiknev

maa on 0,31 ha ulatuses metsamaa kõlvik ja 0,17 ha ulatuses muu maa kõlvik. Astangu ja

Moonalao piiranguvööndites paiknev maa on 0,79 ha ulatuses metsamaa kõlvik ja 0,43 ha

ulatuses muu maa kõlvik.

Metsaressursi arvestuse riikliku registri andmetel on kinnistu metsa inventeerinud 04.11.2010

Metsanõustamise OÜ. Kinnistule ei ole esitatud metsateatisi ning perioodi 2010-2020

ortofotodelt nähtub, et kinnistul raieid tehtud ei ole.

Mäeküla tn 17 katastriüksuse sihtkaitsevööndis asuvas osas metsaeraldisi inventeeritud ei ole.

Katastriüksuse Astangu piiranguvööndisse jäävas osas on inventeeritud eraldis nr 5 (pindala 0,1

ha), mille arenguklass on küps mets.

Moonalao tn 22 katastriüksuse sihtkatsevööndis asuvas osas on inventeeritud eraldis nr 4

(pindala 0,3 ha), mille arenguklass on küps mets. Katastriüksuse Astangu ja Moonalao

piiranguvööndites asuvates osades on inventeeritud eraldis nr 3 (pindala 0,9 ha), mille

arenguklass on lähtuvalt inventeerimisandmetest ja juhindudes keskkonnaministri 16.01.2009

määruse nr 2 „Metsa korraldamise juhend“ lisast nr 3 käesoleval ajal küps mets.

Kinnistul ei esine pilliroogu, poollooduslikke kooslusi ega paikne kaitstava looduse

üksikobjekte.

Käskkirja põhjenduste kohaselt Mäeküla tn 17 katastriüksuse sihtotstarve on 100%

sihtotstarbeta maa. Uuendusraie seal välistatud pole. Püsielupaiga sihtkaitsevööndis paiknev

3(13)

osa moodustab 0,15 ha s.o 2,1% kinnisasja pindalast ja sellele laieneb Korra § 3¹ lg 2

(kaitsekord piirab sihtotstarbelist kasutamist oluliselt). Astangu piiranguvööndis paiknevale

osale (4,79 ha) jääb küps mets, kuid katastriüksus pole maatulundusmaa sihtotstarbega.

Piiranguvööndi metsamaa kõlvik (0,27 ha) moodustab 5,6% piiranguvööndis paikneva maa

pindalast ning kaitsekord uuendusraiet täielikult ei keela. Astangu piiranguvööndis paiknev osa

vastab Korra § 3¹ lg-s 3 sätestatule, mille kohaselt ei piira piiranguvööndi kaitsekord kinnisasja

sihtotstarbelist kasutamist oluliselt. Seega on püsielupaiga sihtkaitsevööndist tulenev oluline

piirang vaid 2,1% kinnisasja pindalast ehk alla 50%, mis Korra § 3¹ lg 7 mõttes pole oluline

piirang ega võimalda LKS § 20 lg 1² p 2 kohaselt katastriüksust omandada.

Moonalao tn 22 katastriüksuse sihtotstarve on samuti 100% sihtotstarbeta maa. Uuendusraie

seal välistatud pole. Püsielupaiga sihtkaitsevööndis paiknev osa moodustab 0,48 ha s.o 12,6%

kinnisasja pindalast ja sellele laieneb Korra § 3¹ lg 2 (kaitsekord piirab sihtotstarbelist

kasutamist oluliselt). Moonalao tn 22 katastriüksus paikneb 1,22 ha ulatuses Astangu ja

Moonalao piiranguvööndites. Piiranguvööndite metsamaa kõlvik (0,79 ha) moodustab 64,8%

piiranguvööndites paikneva maa pindalast ja seal kasvab küps mets, kuid katastriüksus ei ole

maatulundusmaa sihtotstarbega ning kaitsekord uuendusraiet täielikult ei keela. Kõnealusest

katastriüksusest Astangu ja Moonalao piiranguvööndites paiknev osa vastab Korra § 3¹ lg-s 3

sätestatule, mille kohaselt ei piira piiranguvööndi kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist

kasutamist oluliselt. Seega on püsielupaiga sihtkaitsevööndist tulenev oluline piirang vaid

12,6% kinnisasja pindalast ehk alla 50%, mis Korra § 3¹ lg 7 mõttes pole oluline piirang ega

võimalda LKS § 20 lg 1² p 2 kohaselt katastriüksust omandada.

3. OÜ Tähetorni Tehnopark esitas 16.09.2021 Tallinna Halduskohtule kaebuse

keskkonnaministri 19.08.2021 käskkirja tühistamiseks ning taotleb ka kaevatavas käskkirjas

viidatud Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määruse nr 242 Eesti Vabariigi põhiseadusega (PS)

vastuolus olevaks tunnistamist ja asja lahendamisel kohaldamata jätmist (PS § 152 lg 1). Kord

pole antud kooskõlas volitusnormiga osas, milles see sätestab Korra § 3¹ lg-s 7 täiendava

piirangu riigi poolt kinnisasja omandamiseks võrreldes LKS § 20 lg-s 1 sätestatud kriteeriumiga

(„mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab“). Käskkirja tühistamisel

tuleks vastustajal taotlused uuesti läbi vaadata.

4. Kohus võttis 22.12.2021 määrusega kaebuse menetlusse.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

5. Kaebaja palub kaebuse rahuldada ja vastustajalt välja mõista menetluskulud. Kaebuse

põhjendused (16.09.2021 ja 16.09.2022 menetlusdokument) on kokkuvõtlikult alljärgnevad.

1) Esialgse kaebuse punktides 1.2-1.13 kajastab kaebaja püsielupaiga moodustamise menetlust

ning sellega seoses erinevate haldusorganitega toimunud suhtlust. Samuti esitab arvamuse, et

püsielupaiga moodustamine kaebaja kinnistut hõlmavalt pole õiguspärane. Keskkonnaministri

vastavat määrust (Kaitse-eeskirja) kaebaja siiski ei vaidlusta.

2) Kaebaja ei vaidlusta, et katastriüksuste paiknemise ulatust püsielupaiga sihtkaitse- ja

piiranguvööndis.

3) Tallinna Linnavolikogu 20.04.2017 otsusega nr 40 kehtestatud Haabersti linnaosa

üldplaneering (edaspidi ÜP) näeb kaebaja kinnistul ette ehitusõiguse (vt ÜP teemakaart 2

„ehituspiirkonnad“; kaebaja kinnistu asub ehituspiirkonnas nr 40), mille kaitse-eeskiri välistab.

16.09.2022 kaebuse täpsustuse (p 3.2) kohaselt asub Moonalao tn 22 katastriüksus ÜP

seletuskirja kohaselt ehituspiirkondades 40, 43, 44 ning Mäeküla tn 17 katastriüksus

ehituspiirkonnas nr 40. Kui selles ehituspiirkonnas on maakasutuse juhtfunktsioon rohealad ja

4(13)

ettevõtlusala ning detailplaneeringu koostamise käigus võib ette näha ka teisi funktsioone (nt

korterelamud), siis ehituspiirkonnas nr 43 võivad olla ärihooned ja ehituspiirkonnas nr 44 mh

korterelamud. Riigikohus on 18.10.2004 otsuses asjas nr 3-3-1-37-04 leidnud, et

üldplaneeringul on oluline roll maakasutus- ja ehitustingimuste määramisel, sest see on vastavat

investeeringut ja ehitust ettevalmistava detailplaneeringu aluseks. Kaebaja sai ÜP-ga arvestada

sõltumata sellel hetkel kehtivast maa sihtotstarbest. Seega piirab kaitsekord oluliselt kinnistu

sihtotstarbelist kasutamist LKS § 20 lg 1 mõttes. Kaitsekord piirab kaebaja kinnisasja

kasutamist nii ulatuslikult, et on käsitatav de facto sundvõõrandamisena, st jätab kaebaja

peaaegu täielikult ilma omandiõiguse teostamise vabadusest. Rikutud on kaebaja omandiõigust,

ettevõtlusvabadust ja õiguspärase ootuse põhimõtet. Kaebaja on teinud aastaid kinnistuga

seoses kulutusi, mille tagasiteenimise kaitse-eeskiri välistab, mille eest peaks kaebajal olema

võimalik nõuda kinnistu kohest ja õiglase tasu eest omandamist.

4) Mäeküla tn 17 katastriüksuse püsielupaiga sihtkaitsevööndis paiknev osa (0,15 ha, 2,1%

kinnisasja pindalast) vastab Korra § 3¹ lg-le 2, mille kohaselt piirab sihtkaitsevööndi kaitsekord

kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt ning ka Moonalao tn 22 katastriüksuse

sihtkaitsevööndis paiknev osa (0,48 ha, 12,6% kinnisasja pindalast) vastab Korra § 3¹ lg-le 2.

Lisaks on kinnistu koosseisu kuuluv Mäeküla tn 17 katastriüksus ühtlasi 4,79 ha ulatuses ja

Moonalao tn 22 katastriüksus vastavalt 0,75 ha ulatuses Astangu piiranguvööndis, mis välistab

ka sellel alal kaebaja poolt ÜP-ga ettenähtud ehitusõiguse teostamise.

5) Vastustaja keeldus kinnistu omandamisest vaid seetõttu, et vastavalt Korra § 3¹ lg 7

„kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise piiranguid hinnatakse kinnisasja iga kõlviku kohta

eraldi. Kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine on oluliselt piiratud, kui piirangud on olulised

enamal kui 50% kinnisasja pindalast“.

6) LKS § 20 lg-st 1 ei tulene Korra § 3¹ lg-s 7 nimetatud täiendavat piirangut, et riik peab

omandama kinnisasja kokkuleppel omanikuga vaid siis, kui piirangud on olulised „enamal kui

50% kinnisasja pindalast“. Kaebaja võrdleb omandamismenetlust KAHOS-es reguleerituga,

mis ei sea erinevalt Korrast mistahes piiranguid sellele, millisel osal (millises ulatuses)

kinnisasjast on avalik-õiguslikud kitsendused kehtestatud.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on selgitanud 06.04.2021 otsuses asjas nr

5-20-12 (p 62, 63), et põhiõiguste piirang peab olema kooskõlas ka PS § 3 lg 1 esimese lausega.

Sellest sättest tulenevalt peab põhiõiguste seisukohalt olulisi küsimusi reguleerima seadusandja

(parlamendireservatsiooni ehk olulisuse põhimõte) ja põhiõiguste riivel olema seaduslik alus

(seadusliku aluse nõue). Viimase nõude sätestab ministri määruste jaoks ka PS § 94 lg 2.

Seadusandja pädevuses oleva küsimuse delegeerimine täitevvõimule ja täitevvõimu sekkumine

põhiõigustesse on lubatud üksnes seaduses sätestatud ja põhiseadusega kooskõlas oleva

delegatsiooninormi (määrusandlusvolituse) alusel. (vt ka Riigikohtu lahend asjas nr 3-4-1-55-

14, p 46; asjas nr 3-18-1432 p 33) Seadusandja pole määranud LKS-ga kindlaks valitsusele

antud diskretsiooni ulatust, millal lugeda kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist

oluliselt piiravaks (Riigikohtu lahend asjas 3-4-1-22-03, p 19). Korra § 3¹ lg-s 7 nimetatud

piirang ei ole volitusnormiga (LKS § 20 lg 3) kooskõlas ning on seega vastuolus PS-ga.

Parlamendireservatsioonist ehk olulisuse põhimõttest tulenevalt saaks LKS § 20 lg 1 alusel riigi

poolt kinnisasja omandamise piirang, et kaitsekord peab piirama kinnisasja sihtotstarbelist

kasutamist „enamal kui 50% kinnisasja pindalast“ olla õiguspärane vaid siis, kui see tuleneks

vahetult LKS-st, mitte ei oleks kehtestatud määrusega.

Looduskaitseliste piirangutega maa riigi poolt omandamisel tuleb lähtuda sellest, kas maa

omanik sai piirangutega kinnisasja omandamisel arvestada. (vt Looduskaitseseaduse ja

5(13)

riigivaraseaduse muutmise seaduse 289 SE eelnõu seletuskiri1). Kaebaja omandas kinnisasja

teadmisega, et sellel kehtib ÜP-ga ettenähtud ehitusõigus ning ei saanud ega võinud arvestada,

et kaitse-eeskiri hakkab tema omandi kasutamist piirama.2 Kaebaja hoiatas vastustajat, et

piirangute seadmine toob riigile kaasa kohustuse kinnistu vastavalt LKS § 20 lg-le 1 omandada

ning palus piiranguid mitte kehtestada või neid leevendada. Vastustaja aga seda ei teinud.

7) Kaebaja palub kohtul jätta kohaldamata Korra § 3¹ lg 7, kuivõrd see sätestab vastuolus LKS

§ 20 lg-ga 1 täiendava piirangu kaebaja kinnistu omandamiseks riigi poolt (piirang ei ole antud

vastavalt PS § 94 lg 2 seaduse alusel ega ole volitusnormiga kooskõlas). Olukorras, kus Korra

§ 3¹ lg 7 oli ainus motiiv, miks vastustaja ei alustanud kinnistu omandamise menetlust LKS §

20 lg 1³ p 2 alusel, tuleks Korra § 3¹ lg 7 kohaldamata jätmise tõttu käskkiri tühistada ning teha

vastustajale ettekirjutus kinnisasja riigile omandamise taotluste uueks otsustamiseks.

8) Puudub vaidlus selles, et Mäeküla tn 17 katastriüksus asub enam kui pooles ulatuses (s.o

kokku 69,7% ulatuses) püsielupaiga territooriumil. Seega tegelikkuses on vähemalt Mäeküla tn

17 katastriüksuse osas ka Korra § 3¹ lg 7 sätestatud (õigusvastane) kriteerium täidetud. Kaebaja

on eelnevalt selgitanud, et sõltumata sellest, kas kinnistule kohalduvad sihtkaitsevööndis või

piiranguvööndis kehtestatud piirangud, on kinnistu sihtotstarbeline kasutamine ja ÜP järgse

ehitusõiguse realiseerimine välistatud. Seega on igal juhul põhjendamatu vastustaja keeldumine

Mäeküla tn 17 katastriüksuse omandamisest.

6. Vastustaja palub jätta kaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda.

1) Puudub vaidlus selles, millises ulatuses kattuvad kaebaja katastriüksused püsielupaigaga,

mis on moodustatud kehtiva ja kaebaja poolt vaidlustamata määrusega. Puudub vaidlus ka

selles, et kaebaja omandas kinnistu (Mäeküla tn 17 ja Moonalao tn 22 katastriüksused) enne

kaitse-eeskirja kehtestamist. Puudub vaidlus, et kaebaja esitas katastriüksuste riigile

omandamiseks

taotlused

06.07.2021

(registreeritud

KeA

dokumendihaldusregistris

07.07.2021).

2) Haldusmenetluses tuvastatud asjaolud on toodud kaevatavas käskkirjas.

3) Kaevatava käskkirjaga otsustati kinnistute omandamisest keeldumine, kuivõrd piirangud on

olulised vähemal kui 50% kinnisasja pindalast ning Korra § 3¹ lg 7 kohaselt ei piira kaitsekord

katastriüksuste sihtotstarbelist kasutamist oluliselt. Riigil ei ole katastriüksuseid lubatav LKS §

20 lg 1³ p 2 alusel omandada.

4) Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamine otsustatakse LKS § 20

sätestatu ja Korras täpsustatud põhimõtetel ja metoodikal. LKS § 20 lg 3 sätestab, et kaitstavat

loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise korra

ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist

oluliselt piiravaks, kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.

5) Volitusnorm Vabariigi Valitsusele (VV) kehtestada kriteeriumid, mille alusel loetakse ala

kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, sätestati seaduses

Riigikogus 21.02.2007 vastu võetud ja 01.04.2007 jõustunud LKS ning keskkonnamõju

hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise seadusega (edaspidi eelnõu 927

SE3). Selle eelnõu eesmärgiks oli korrastada ja täpsustada erilist ökoloogilist väärtust omavate

1 Vt https://www.riigikogu.ee/download/dcdb2f05-a087-4b5b-99e5-39db7a854e35 , vt lk 5 ja lk 7

2 Vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15.06.2021 lahend asjas 5-21-3, kus olukord oli

vastupidine, vt https://www.riigikohus.ee/et/lahendid?asjaNr=5-21-3/11 , p 42.

Kättesaadav:

https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/e5366492-2219-3234-bc3d-

ea3a3335c600/Looduskaitseseaduse%20ning%20keskkonnam%C3%B5ju%20hindamise%20ja%20keskkonnaju

htimiss%C3%BCsteemi%20seaduse%20muutmise%20seadus

6(13)

kinnisasjade vahetamist ja võõrandamist käsitlevaid regulatsioone andmaks nendele

toimingutele konkreetsed piirid. Eelnõu 927 SE seletuskirjas on LKS § 20 lg-sse 3 VV-le

vastava volitusnormi lisamise vajadust selgitatud kokkuvõtvalt seaduses sisalduvast sättest

tulenevate vaidluste vältimisega, et tagada normi adressaatidele selgus, eelkõige juhtudel kui

sihtotstarbeline kasutamine on võimalik, kuid piiratud.

Kui enne 01.04.2007 kehtinud LKS redaktsiooni kohaselt oli vahetus- ja omandamismenetluses

keskkonnaministril sisuliselt pädevus määratleda, millal ala kaitsekord kinnisasja

sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piirab ja millal mitte, siis alates 01.04.2007 jõustunud LKS

muudatusega on seadusandja sõnaselgelt soovinud sellesisulise pädevuse anda VV-le.

Seadusandja

on

väljendanud

sellega

tahet

vältida

juhtumeid,

kus

vahetus-

ja

omandamismenetluse läbiviija suvaotsustus võib halvendada maaomaniku võimalust asendada

talle pandud avalike huvide talumiskohustus, aga samuti juhtumeid, kus riigivara arvelt

kompenseeritakse eraomandit, mille suhtes puudub intensiivne avalik huvi. Kriteeriumid,

millistel juhtudel loetakse LKS § 20 lg 1 tähenduses kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist

kasutamist oluliselt piiravaks, on sätestatud Korra §-s 3¹. Sellega on antud üheselt sisu LKS §

20 lg-s 1 sätestatud mõistele „sihtotstarbelise kasutamise oluline piirang“, seega ei ole tegemist

määratlemata õigusmõistega LKS tähenduses.

6) Kuna kinnistu omandati enne kaitsekorra kehtestamist, siis omandamine oli LKS § 20 lg 1¹

mõttes lubatav. Seega tuli hinnata omandamise lubatavust kaitsekorrast tulenevate piirangute

kontekstis ja kinnisasja sihtotstarbelist kasutatavust arvestades.

Kaitse-eeskirja § 1 lg 1 sätestab, et määrusega võetakse kaitse alla Vabariigi Valitsuse

20.05.2004 määruse nr 195 „I ja II kaitsekategooriana kaitse alla võetavate liikide loeteluˮ § 1

lg 1 p-i 2 ja lg 2 p-i 20 ning § 5 lg 1 p-i 2 kohaselt I ja II kaitsekategooriasse kuuluvate

taimeliikide kasvukohad ning § 8 lg 2 p-ide 41, 42, 43, 44, 46 ja 51 kohaselt II

kaitsekategooriasse kuuluvate loomaliikide elupaigad, mis asuvad väljaspool kaitsealasid ja

hoiualasid ning mida tuleb kaitsta nende liikide soodsa seisundi tagamiseks. Liigid on seal

nimetatud. Sama sätte lg 2 ütleb, et Astangu nahkhiirte, rohe-raunjala, püstkiviriku ja pruuni

raunjala püsielupaiga maa-ala kuulub Astangu sihtkaitsevööndisse ning Moonalao ja Astangu

piiranguvööndisse.

Kaitse-eeskirja § 9 kohaselt on püsielupaiga valitseja nõusolekul sihtkaitsevööndis lubatud

olemasolevate ehitiste hooldustööd. Kaitse-eeskirja § 10 kohaselt on sihtkaitsevööndis keelatud

majandustegevus ning uute ehitiste püstitamine, välja arvatud püsielupaiga valitseja nõusolekul

rajatise püstitamine püsielupaiga tarbeks ning tee või tehnovõrgu rajatise püstitamine

püsielupaigas paikneva kinnistu tarbeks.

Kaitse-eeskirja eelnõu seletuskirja punkti 2.5.4.2 kohaselt on sihtkaitsevööndis püsielupaiga

valitseja nõusolekul lubatud olemasolevate ehitiste hooldustööd. Olemasolevaid ehitisi, nagu

näiteks tunnelladusid, võib olla vaja hooldada toetamise või konserveerimisega. Kuna tegemist

on ühtlasi nahkhiirte talvituspaigaga, siis on olemasolevate ehitiste hooldustööde lubamine ka

liigikaitseliselt oluline. Samuti on tunnellaod aktiivselt külastatavad ning inimeste ohutuse

tagamiseks on olemasolevate ehitiste hooldamise lubamine vajalik ja õigustatud.

Olemasolevate ehitiste hooldustöödena on lubatud ka näiteks sihtkaitsevööndisse jäävate

silikaadist hoonete hooldamine ja ohutuks muutmine, lammutamine, olemasolevate

teede/radade hooldamine ning tiikide korrastööd.

Kaitse-eeskirja eelnõu seletuskirja punkti 2.5.4.3 kohaselt on ehitustegevus üldjuhul

sihtkaitsevööndis keelatud, et vältida nahkhiirte talvitumispaikade ning rohe-raunjala,

püstkiviriku ka pruuni raunjala kasvukohtade otsest kahjustamist ja hävimist või nende seisundi

halvenemist ehitustegevusega kaasneva pinnase eemaldamise ja veerežiimi muutuste tõttu.

7(13)

Kaitse-eeskirja § 12 alusel on piiranguvööndis lubatud majandustegevus. Püsielupaiga valitseja

nõusolekul on piiranguvööndis lubatud uute ehitiste püstitamine Moonalao piiranguvööndis ja

rajatiste püstitamine Astangu piiranguvööndis.

Kaitse-eeskirja eelnõu seletuskirja punktis 2.5.5.2 on väljatoodud, et püsielupaiga

piiranguvööndites on lubatud püsielupaiga valitseja nõusolekul uute ehitiste püstitamine

Moonalao piiranguvööndis ja rajatiste püstitamine Astangu piiranguvööndis. Kaalutlusotsuse

tegemisel arvestab püsielupaiga valitseja, et Moonalao piiranguvööndisse võib lubada uusi

hooneid püstitada ennekõike vanade hoonevaremete ja neid ümbritsevate vallide asukohta ning

kõigi ehitiste püstitamisel tuleb maksimaalselt säilitada kõrghaljastust, et säilitada nahkhiirtele

sobivat toitumisala. Astangu piiranguvööndis ei ole lubatud uute hoonete püstitamine, kuna see

võib seada ohtu nahkhiirte talvituspaigana kasutuses olevad tunnellaod võimalike varingute

tõttu. Samuti kahjustaks hoonete püstitamine kaitsealuste taimeliikide kasvukohti. Erandina on

püsielupaiga valitseja nõusolekul rajatiste püstitamine, kuid mitte uute maaparandussüsteemide

ega muude kuivenduskraavide rajamine.

Seega on kaitse-eeskirja kohaselt sihtkaitsevööndis keelatud majandustegevus ning uute ehitiste

püstitamine ja püsielupaiga valitseja nõusolekul on sihtkaitsevööndis lubatud olemasolevate

ehitiste hooldustööd. Püsielupaiga piiranguvööndites on lubatud püsielupaiga valitseja

nõusolekul uute ehitiste püstitamine Moonalao piiranguvööndis ja rajatiste püstitamine Astangu

piiranguvööndis (sellest on informeeritud ka kaebajat KeA 30.09.2019 kirjaga nr 7-4/19/9846-

16).

7) KeA märgib siinkohal täiendavalt, et kommentaarid ehitusõiguse teostamise võimalikkuse

ja üldplaneeringuga vastavuse osas on antud KeA 30.09.2019 kirjas nr 7-4/19/ 9846-16, kus

muuhulgas on välja toodud, et lähtuvalt püsielupaiga väljatöötamiskavatsuse eelnõust ja

avalikustamise käigus tehtud ettepanekutest lisati kavandatavasse püsielupaika ka teine

piiranguvöönd (kaebuse lisa 3 kaardil hõreda rohelise viilutusega). Nimetatud piiranguvööndis

on püsielupaiga valitseja nõusolekul lubatud ehitiste (sh tehnovõrgu) püstitamine, kusjuures

hooneid võib püstitada ainult piiritletud hoonestusalale. Seega on võimaldatud ehitada hooneid

kinnistule püsielupaiga vastavasse piiranguvööndisse, mis on kooskõlas nii Haabersti linnaosa

üldplaneeringuga kui maaomaniku sooviga ehitusõiguse realiseerumiseks.

Olenemata eeltoodust on oluline välja tuua, et käesoleval juhul ei ole ei Mäeküla tn 17 ega

Moonalao tn 22 katastriüksuste puhul tegemist elamumaa, ärimaa või tootmismaa

sihtotstarbega katastriüksustega.

8) Kaitse-eeskirja § 13 lg 1 p-i 1 kohaselt on piiranguvööndis keelatud uuendusraie, välja

arvatud püsielupaiga valitseja nõusolekul turberaie kuni 0,5 ha suuruse langina 1. septembrist

30. aprillini, kusjuures raielangile tuleb jätta hektari kohta alles vähemalt 40 tihumeetrit

säilikpuid, säilitades õõnsustega puid.

Mäeküla tn 17 katastriüksus ei ole elamumaa, ärimaa, tootmismaa, mäetööstusmaa ega

maatulundusmaa sihtotstarbega. Katastriüksusel ei ole tehtud raieid, mis kinnisasja loodusliku

seisundi tõttu välistaksid uuendusraie järgmise 20 aasta jooksul ning sellel ei esine

poollooduslikke kooslusi ega pilliroogu.

Mäeküla tn 17 katastriüksuse püsielupaiga sihtkaitsevööndis paiknev osa (0,15 ha, 2,1%

kinnisasja pindalast) vastab Korra § 3¹ lg-le 2, mille kohaselt piirab sihtkaitsevööndi kaitsekord

kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt ja sellele katastriüksuse osale ei laiene Korra §

3¹lg 2 p-des 1-3 ja Korra § 3¹ lg 6 p-des 1–3 sätestatud erandid, mille esinemisel ei loeta

sihtkaitsevööndi kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks.

Mäeküla tn 17 katastriüksus paikneb 4,79 ha ulatuses Astangu piiranguvööndis. Katastriüksuse

piiranguvööndi metsa arenguklass on kategoorias küps, kuid katastriüksus ei ole

8(13)

maatulundusmaa sihtotstarbega, piiranguvööndi metsamaa kõlvik (0,27 ha) moodustab 5,6%

piiranguvööndis paikneva maa pindalast ning kaitsekord ei keela uuendusraiet täielikult.

9) Moonalao tn 22 katastriüksus ei ole elamumaa, ärimaa, tootmismaa, mäetööstusmaa ega

maatulundusmaa sihtotstarbega. Katastriüksusel ei ole tehtud raieid, mis kinnisasja loodusliku

seisundi tõttu välistaksid uuendusraie järgmise 20 aasta jooksul ning sellel ei esine

poollooduslikke kooslusi ega pilliroogu.

Moonalao tn 22 katastriüksuse püsielupaiga sihtkaitsevööndis paiknev osa (0,48 ha, 12,6%

kinnisasja pindalast) vastab Korra § 3¹ lõikele 2, mille kohaselt piirab sihtkaitsevööndi

kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt ja sellele katastriüksuse osale ei laiene

Korra § 3¹ lõike 2 punktides 1–3 ja Korra § 3¹ lõike 6 punktides 1-3 sätestatud erandid, mille

esinemisel ei loeta sihtkaitsevööndi kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt

piiravaks.

Moonalao tn 22 katastriüksus paikneb 1,22 ha ulatuses Astangu ja Moonalao piiranguvööndites.

Katastriüksuse

piiranguvööndite

metsamaa

kõlvik

(0,79

ha)

moodustab

64,8%

piiranguvööndites paikneva maa pindalast ja metsa arenguklass on kategoorias küps, kuid

katastriüksus ei ole maatulundusmaa sihtotstarbega ning kaitsekord ei keela uuendusraiet

täielikult.

10) Mäeküla tn 17 katastriüksus asub 69,7% ulatuses püsielupaigas ning kinnisasja

sihtotstarbeline kasutamine on oluliselt piiratud üksnes püsielupaiga sihtkaitsevööndis

paiknevas osas, mis moodustab 2,1% kinnisasja pindalast.

Moonalao tn 22 katastriüksus asub 44,6% ulatuses püsielupaigas ning kinnisasja

sihtotstarbeline kasutamine on oluliselt piiratud üksnes püsielupaiga sihtkaitsevööndis

paiknevas osas, mis moodustab 12,6% kinnisasja pindalast.

Kuna piirangud on olulised vähemal kui 50% kinnisasja pindalast, siis tulenevalt Korra 3¹ lg-st

7 ei piira kaitsekord Mäeküla tn 17 katastriüksus ega Moonalao tn 22 katastriüksuse

sihtotstarbelist kasutamist oluliselt ning riigil ei ole seda lubatav omandada.

Sisuliselt on tegemist faktiliste asjaolude tuvastamisega ja nende vastavuse kontrollimisega

LKS-is ja korras sätestatule.

11) LKS-is on sätestatud erand sellistele kinnistutele, mis ei asu kogu ulatuses kaitsealal,

hoiualal või püsielupaigas. Sätte eesmärgiks on reguleerida olukordi, kui kaitsealast väljaspoole

jäävast kinnistu osast ei ole võimalik iseseisvat maakorraldusnõutele vastavat ja

sihtotstarbeliselt kasutatavat kinnisasja moodustada. Ometi tuleb ka sellises LKS § 20 lg 1²

nimetatud olukorras kaitsealale jäävas osas kinnistu sihtotstarbelise kasutamise olulisi

piiranguid hinnata selleks ettenähtud metoodika (Korra) järgi.

Mäeküla 17 ja Moonalao tn 22 katastriüksusel on keskkonnaregistri kohaselt (26.01.2022

seisuga) inventeeritud II kaitsekategooria liikide elupaigad ja kasvukohad. I kaitsekategooria

liikide elupaiku või kasvukohti Mäeküla tn 17 ja Moonalao tn 22 katastriüksustel ei asu.

12) LKS § 20 lg 1 sätestab, et riik omandab kinnisasja, mille sihtotstarbeline kasutamine on alal

kehtivast kaitsekorrast tulenevalt oluliselt piiratud. LKS § 1 kohaselt on selle seaduse eesmärk

looduse kaitsmine selle mitmekesisuse säilitamise, looduslike elupaikade ning loodusliku

loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamisega; kultuurilooliste ja

esteetiliselt väärtuslike looduskeskkonna või selle elementide säilitamine; loodusvarade

säästlikule kasutamisele kaasa aitamine. Sama seaduse § 2 kohaselt kaitstakse loodust looduse

säilitamise seisukohalt oluliste alade kasutamise piiramisega ning looduse kaitsel lähtutakse

tasakaalustatud ja säästva arengu põhimõtetest, kaaludesiga kord alternatiivsete, looduskaitse

seisukohalt tõhusamate lahenduste rakendamise võimalusi. Maakatastriseaduse (MaaKatS) § 2

9(13)

p 9 kohaselt on sihtotstarve õigusaktidega lubatud ja nendes sätestatud korras määratud

katastriüksuse kasutamise otstarve või otstarbed.

Lähtudes eeltoodud looduskaitse eesmärkidest ja põhimõtetest sätestab LKS ja selle alusel

kehtestatud kaitseala kaitsekord piirangud üksnes tegevustele, mis võivad kahjustada

kaitstavaid loodusväärtusi, ning sihtotstarbelise kasutamise piirangute all LKS tähenduses tuleb

mõista piiranguid konkreetsete tegevuste suhtes, millele loob eelduse kinnisasjale määratud

sihtotstarve. LKS alusel piirangute seadmisel, samuti kaitsekorrast tulenevate piirangute

olulisuse hindamisel ei oma olulist tähendust näiteks kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise

tulemusel saadav võimalik tulu või selle võimalik vähenemine.

Lisaks eeltoodule. LKS ei sätesta, et looduskaitseliste piirangutega maa peaks ilmtingimata

kuuluma riigile, see võib sõltumata looduskaitselistest piirangutest kuuluda ka eraomandisse,

sest keskkonnakaitse nõuded kehtivad kõigile. LKS § 20 lg 1 sätestatud võimalus kaitstavat

loodusobjekti sisaldava või tervikuna kaitstaval loodusobjektil paikneva kinnisaja

võõrandamiseks on ette nähtud juhtudeks, mil riik peab seda looduskaitselistel eesmärkidel

vajalikuks ja otstarbekaks, samuti LKS § 20 lg-s 1³ punktis sätestatud erand, kui kinnistu täies

ulatuses kaitsealal ei asu. Nagu juba eespool märgitud, kehtestatakse ala kaitsekord lähtudes

looduskaitse põhimõtetest ja alal leiduvatest kaitstavatest loodusväärtustest. Piirangud on

otseses sõltuvuses sellest, kui suurt väärtust omavad alal paiknevad kaitstavad loodusväärtused,

nende ohustatus vms. Seega, mida kõrgema väärtusega loodusobjektiga on tegemist, seda

olulisemad on ka kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise piirangud.

13) Riigivõimu kehtestatavad piirangud eraomandi kasutamisele ei kuulu üldjuhul

kompenseerimisele, sest piirangud kehtestatakse avalikes huvides ning ka PS kohaselt võib

omandiõigust üldistes huvides piirata. Põhiseaduslik kaitse laieneb olemasolevale varale, mitte

lootusele või võimalusele vara saada. LKS §-s 20 sätestatud regulatsiooni andmisega on

seadusandja tunnistanud, et teatud juhtudel võib eraisiku koormamine avalike huvide kaitsmise

kohustusega (tegutsemise või tegevusest hoidumise kohustusega) osutuda liiga intensiivseks

omandiõiguse riiveks. Sellistel, ning üksnes sellistel juhtudel on seadusandja pidanud

põhjendatuks omandiõiguse riive varalist kompenseerimist, mis LKS tähenduses väljendub

eraomandis oleva kinnisasja omandamises riigi poolt.

Eelnevat seisukohta toetab Riigikohtu praktika (otsused nr 3-3-1-79-05 p 13; nr 3-3-1-37-07,

p-d 10 ja 12; nr 3-3-1-37-10; nr 3-3-1-37-14). Seega on Riigikohus möönnud, et sõltumata

looduskaitseliste piirangute ulatusest ei ole need piirangud reeglina sedavõrd ulatuslikud, et

oleksid käsitatavad sundvõõrandamisena. Samuti on kohtus leidnud kinnitust, et

looduskaitseliste piirangute seadmine on omandikitsendus PS § 32 lg 2 teise lause tähenduses

(TlnRnK otsused nr 3-15-2538, p 15; nr 3-17-131, p 16; otsus nr 3-16-245, p 26; otsus nr 5-21-

3). Kinnisasjale looduskaitse eesmärgil piirangute seadmisel säilib omanikul faktiline

käsutusõigus ja piiratud ulatuses ka kasutusõigus. Rahva heaolu kindlustavad seadused on läbi

aegade sisaldanud piiranguid, mille eesmärk on avatud ruumi tagamine või ajalooliste paikade

säilitamine. Samuti piiranguid hoonete paiknemise tihedusele või kõrgusele. Seadusega on

keelatud ka ohustatud liikidega kauplemine. Kõik need piirangud võivad omanikule kaasa tuua

majandusliku kahju, kuid sellest hoolimata selliseid piiranguid ei hüvitata. Keskkonnakaitse, sh

looduskaitse eesmärgil seatud piirangud on sisuliselt samad, seetõttu ei ole ka põhjust

maaomanikke kohelda eriliselt. Looduse säilitamiseks on mitmeid põhjusi, millest peamine on,

et inimene ise on osa loodusest ja inimkonna säilimine sõltub looduse säilimisest. Õigustatult

on keskkonnaõigust käsitlevas erialakirjanduses märgitud, et kui maaomanikul oleks võimalus

iga looduskaitsepiirangu korral, mis toob kaasa majanduslikus mõttes tulude vähenemise,

taotleda kompensatsiooni, kujuneks keskkonnakaitse ja sh ka looduskaitse riigi jaoks väga

kulukaks, kui isegi mitte võimatuks. (H.Ch.Bugge. Environmental Law In Norway. Kluver Law

International, 2011, pp 30-311)

10(13)

14) Vaatamata eeltoodule on riik kehtestanud ulatuslikud hüvitusmeetmed ning üheks selliseks

on näiteks eriti rangete looduskaitseliste piirangutega maa riigile omandamine. Tagamaks

kõikide

looduskaitseliste

piirangutega

kinnisasjade

omanike

võrdne

kohtlemine

looduskaitseliste piirangute hindamisel, on seadusandja LKS § 20 lg-ga 3 pidanud vajalikuks

volitada Vabariigi Valitsust kehtestama ühtsed kriteeriumid.

LKS sätte ja mõttega on kooskõlas arvestada kaitsekorrast tuleneva kinnisasja sihtotstarbelise

kasutamise olulise piiranguna üksnes kaitsekorraga sätestatud piiranguid tegevustele, millele

seab eelduse kinnisasjale määratud sihtotstarve, mitte aga eeldatav võimalus tulu saada.

Seadusandja on 01.04.2007 jõustunud muudatusega sõnaselgelt väljendanud oma tahet anda

kaitsekorrast tulenevate kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise oluliste piirangute kriteeriumite

kehtestamine VV pädevusse. Seda enam, et VV on see organ, kelle pädevusse on antud

otsustada küsimus, kas ühe või teise ala looduskaitseline väärtus on sedavõrd oluline, et see ala

tuleb võtta riikliku kaitse alla. Üheks selliseks kriteeriumiks on ka oluliste piirangute pindalalise

ulatuse nõude kehtestamine.

Kõike eeltoodut arvestades ei ole põhjendatud ka kaebuse esitaja arvamus, et Korra § 3¹ lg 7 on

vastuolus PS §-ga 3 ja LKS § 20 lg-s 3 sätestatud volitusnormiga.

Vastustaja ei nõustu, et kriteeriumid ei või olla kehtestatud määrusega. Kriteeriumite, mille

alusel loetakse kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine oluliselt piiratuks LKS § 20 lg 1

tähenduses, kehtestamise delegeerimine Vabariigi Valitsusele ei ole vastuolus PS §-s 3

sätestatud seaduslikkuse põhimõttega ega ka PS § 32 lõikes 2 sätestatud põhimõttega. Korraga

kehtestatud kriteeriumid ei ole ka sisuliselt vastuolus LKS-s sätestatud looduskaitse põhimõtete

ja eesmärkidega, on proportsionaalsed, kaalutlusvigadeta ning kõikide huve võrdselt

arvestavad.

15) Kaebuses on kaebaja leidnud, et Mäeküla tn 17 katastriüksuse osas on Korra § 3¹ lg 7

sätestatud (õigusvastane) kriteerium täidetud. KeA leiab, et Korra § 3 lg-s 7 sätestatud

kriteerium ei ole täidetud, sest säte ütleb, et piirangud on olulised enamal kui 50% kinnisasja

pindalast. Püsielupaik ei ole iseenesest veel oluline piirang, piirangu olulisust aitavad sisustada

Korra § 3¹ lg-tes 1-6 sätestatud tingimused.

16) KeA on oma vastusele lisanud ka kaardimaterjali, mis kajastab, mis ulatuses on kinnistu

kasutamine oluliselt piiratud. Sh on kaardile täiendavalt kantud ka alal paiknevad kaitsealuste

liikide elupaigad ja kasvukohad.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Kohus jätab kaebuse rahuldamata ega näe vajadust algatada põhiseaduslikkuse järelevalve

menetlust asjassepuutuvate normide kohaldamata jätmisega, kuna puudub vastuolu

põhiseadusega.

8. Kaebaja vaidlustab keskkonnaministri 19.08.2021 käskkirja, millega keelduti kaebaja

kinnistu (Mäeküla tn 17 ja Moonalao tn 22 katastriüksuste) riigile omandamisest.

Kaebaja soovib tunnistada põhiseadusvastaseks ja jätta asja lahendamisel kohaldamata VV

08.07.2004 määrusega nr 242 kehtestatud korra osas, milles see sätestab täiendava piirangu riigi

poolt kinnisasja omandamisele (Korra § 3¹ lg 7), võrreldes LKS § 20 lg-s 1 sätestatud

seadusandja poolt määratud kriteeriumiga „mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord

oluliselt piirab“. Seadusandja pole seejuures LKS-s kindlaks määranud VV diskretsiooni ulatust

märgitud kriteeriumi sisustamiseks ning pidanuks selle kui põhiõiguste seisukohast olulise

küsimuse (s.o millal kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piirab) ise ära

reguleerima.

11(13)

Kuna looduskaitselised piirangud jätavad kaebaja faktiliselt peaaegu täielikult ilma

omandiõiguse teostamise võimalusest on kaebaja hinnangul tegu de facto sundvõõrandamisega,

kuid põhiseadusvastane korra säte jätab kaebaja ilma isegi efektiivsest võimalusest nõuda riigilt

kinnisasja omandamist koheselt ja õiglase tasu eest. See rikub kaebaja ettevõtlusvabadust ja

omandipõhiõigust, samuti õiguspärast ootust, mis tulenes kaebajale juba enne kaitse-eeskirja

kehtestamist kehtinud üldplaneeringust.

Lisaks eeltoodule leiab kaebaja, et isegi kui kohaldada õigusvastast Korra § 3¹ lg-t 7, asub

Mäeküla tn 17 katastriüksus enam kui pooles ulatuses (69,7%) püsielupaiga territooriumil ehk

vastab nõudele, et piirang peab olema oluline enamal kui 50% kinnisasja pindalast. Sõltumata

sellest, kas kinnistule kohalduvad piirangu- või sihtkaitsevööndi piirangud, on kinnistu

sihtotstarbeline kasutamine ja ÜP järgse ehitusõiguse realiseerimine välistatud.

9. Puudub vaidlus selles, millises ulatuses kattuvad kaebaja katastriüksused püsielupaigaga

ning kaebaja ei vaidlusta ka muid asjaolusid, mis on toodud kaevatava haldusakti asjaoludes

(p-s 1; sama kohtuotsuse asjaolude p-s 2). Vaidlus puudub, et I kaitsekategooria liikide elupaiku

või kasvukohti vaidlusalustel katastriüksustel pole, kuid esinevad II kaitsekategooria liikide

elupaigad ja kasvukohad (vt loetelu vastustaja vastuse p-s 2.25). Samuti ei ole vaidlust selles,

et kaebaja pole püsielupaiga moodustamise ja kaitsekorra kinnitamise aluseks olevat määrust

vaidlustanud. Puudub vaidlus ka selles, et kaebaja omandas kinnistu (Mäeküla tn 17 ja

Moonalao tn 22 katastriüksused) enne kaitse-eeskirja kehtestamist ning taotles kinnistu

omandamist riigi poolt 06.07.2021.

Kaebaja ei vaidlusta asjaolu, et kaevatavas haldusaktis (p 2) viidatud kehtiva Korra § 3¹ lg-id

2, 3 ja 6 on kohaldatud õigesti.

10. LKS § 20 lg 1 sätestab ühe tingimusena kinnisasja riigi poolt omandamisel, et püsielupaigas

asuva kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist peab ala kaitsekord piirama oluliselt. Seadusandja

pole LKS-s määratlenud mõistet „sihtotstarbelise kasutamise oluline piiramine“, kuid on LKS

§ 20 lg-ga 3 delegeerinud VV-le kriteeriumide, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja

sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, kehtestamise.

VV poolt kehtestatud Korra § 3¹ lg 7 kohaselt hinnatakse kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise

piiranguid kinnisasja iga kõlviku kohta eraldi. Kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine on

oluliselt piiratud, kui piirangud on olulised enamal kui 50% kinnisasja pindalast. Lisaks

sätestab Kord § 3¹ lg-tes 1-6 erinevad juhud, millal lugeda kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist

kasutamist oluliselt piiravaks ning millised on erandid üldreeglist.

11. Kohus ei nõustu kaebajaga, et Riigikogu oleks pidanud LKS-s ise detailselt ära sisustama

kõik need olukorrad, millal pidada kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks.

LKS § 20 lg 3 sisaldab volitusnormi VV-le ühtse korra kehtestamiseks, kus oleks lisaks olulise

piirangu sisustamisele ette nähtud ka menetluskord ja alused kinnisasja väärtuse määramiseks.

Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 15.06.2021 lahendis asjas 5-21-3

hinnanud

samas

Korras

sätestatud

kinnisasja

väärtuse

määramise

metoodika

põhiseaduspärasust ega ole seejuures leidnud vastuolu põhiseadusega tulenevalt VV-le Korra

kehtestamise õiguse delegeerimisega. Seadusandja on leidnud, et seaduse täitmise üksikasjad

on mõistlik ja otstarbekas reguleerida ühtse VV poolt kehtestatud Korraga ning seda ei saa

pidada põhiseadusvastaseks (PS § 3, § 94 lg 2). Korra § 3¹ reguleerib seitsmes lõikes

kriteeriumid, millal saab pidada kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, millise

regulatsiooni LKS §-i 20 kirjutamine polnuks mõistlik ega vajalik. Seadusandja on LKS § 20

lg-s 3 määranud ära selle, et kinnisasja kasutamist tuleb vaadata sihtotstarbepõhise kasutamise

järgi ja piirang peab riigi poolt omandamiseks olema oluline. Vastustaja on kohaselt viidanud

(27.01.2022 vastuse p 2.4) eelnõu 927SE seletuskirjale, kus on põhjendatud seaduse alusel

antava korraga seaduse täpsustamise vajadust ning et sihtotstarbe mõiste puhul lähtutakse

12(13)

maakatastriseadusest. Kohus nõustub vastustajaga, et korras kriteeriumide täpsustamise tõttu

pole tegemist määratlemata õigusmõistega, mis vähendab normi rakendaja poolt suvaotsuste

tegemist ja sellest tulenevalt võimalikku kahju nii avalikele kui erahuvidele ning ennetab

võimalikke vaidlusi. Kohane on ka vastustaja osundus, et VV on kaitsekorra kehtestaja ehk

kaalub looduskaitseliste piirangute rangust ja ulatust, millest mh võib tuleneda riigile

omandipõhiõiguse piirangu kompenseerimise kohustus. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 90

lg 1 kohaselt võib määruse anda ainult seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul ja kooskõlas

volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga. Vaidlusalune määrus nendele nõuetele vastab.

Kuna antud juhul on katastriüksused püsielupaigas küll vastavalt 44,6% ja 69,7% ulatuses, on

neil lasuvad olulised piirangud püsielupaiga sihtkaitsevööndis asumise tõttu üksnes vastavalt

12,6% ja 2,1% ulatuses kinnisasja pindalast. 12,6% ja 2,1% ulatuses tekkiv oluline piirang ei

saa isegi ligilähedaselt olla oluline LKS § 20 lg 1 mõttes ega ammugi mitte kvalifitseeruda

kinnisasja faktiliseks sundvõõrandamiseks (vrd RKPSJK lahend asjas 5-21-3, p-d 32-33, 36,

39). Korra § 3¹ lg 7 peab piirangut oluliseks kui see on enamal kui 50% kinnisasja pindalast.

Kohtu arvates on ilmne, et seadusandja tahteks ei saaks ka LKS-s reguleerimise korral olla

kinnisasjade riigile omandamine väheintensiivse sihtotstarbelise kasutamise piirangu tõttu,

arvestades, et põhiseadus ei nõua igasuguse üldistes huvides seatud omandikitsenduse

hüvitamist ning looduse kaitsmine on lisaks riigi põhiseadusest tulenevale ülesandele ühtlasi

igaühe kohustus (RKPSJK lahend asjas 5-21-3, p 40-41). Kõik looduskaitseliste piirangutega

maad ei pea kuuluma riigile. Riigikohus on rõhutanud, et looduskaitseliste piirangute talumise

kohustus on üldjuhul kõrge ja nende kehtestamist õigustab tugev üldine huvi. Kui riik peaks

kompenseerima omandikitsenduse ka väheintensiivse riive korral nagu antud juhul kaebaja

puhul, poleks põhiseadusest (PS § 5) tulenev rahvusliku rikkuse kaitsmise kohustus riigile

materiaalselt jõukohane. Seejuures kinnisasja riigi poolt omandamiseks peab ala senise

sihtotstarbelise kasutamise oluline piirang tulenema üksnes kehtestatud kaitsekorrast. Tähtsust

ei oma seejuures sihtotstarbelise kasutamise võimalik tulusus. Eraisikule kuuluva kinnisasja

pelgalt püsielupaigas asumine ei tähenda sihtotstarbelise kasutamise olulist piirangut.

Riigikohus on eelviidatud lahendis (p 36) pidanud erahuvide teenimist täielikult välistavaks

olukorda, kus alal on loodusreservaadi kaitsekord ning püsielupaiga sihtkaitsevööndi

kaitsekorda on käsitanud kasutamist tugevalt piiravana (p 33). Kaebaja kinnisasi on

sihtkaitsevööndist tulenevate tugevate piirangutega vaid katastriüksuste lõikes 12,6% ja 2,1%

ulatuses kinnisasja pindalast (vt maakatastri kaart, vastustaja 27.01.2022 vastuse lisa 5).

Püsielupaiga Astangu piiranguvööndis on Mäeküla tn 17 katastriüksusest 4,79 ha ning

Moonalao tn 22 katastriüksusest 0,75 ha ja Moonalao piiranguvööndis 0,47 ha. Kinnisasi on

100% ulatuses sihtotstarbeta maa, ehk sellele pole määratud nt elamumaa, ärimaa või

tootmismaa sihtotstarvet. Kinnistul kasvab küpset metsa, mille puhul pole piiranguvööndisse

jäävas osas uuendusraie täielikult välistatud (Kaitse-eeskirja § 13 lg 1 p 1). Piiranguvööndis on

lubatud majandustegevus ning KeA nõusolekul uute ehitiste püstitamine Moonalao

piiranguvööndis (ennekõike vanade hoonevaremete ja neid ümbritsevate vallide asukohta) ja

rajatiste püstitamine Astangu piiranguvööndis (Kaitse-eeskirja § 12; selle seletuskirja p

2.5.5.2). Sihtkaitsevööndisse jäävas osas võib olemasolevaid ehitisi üksnes ohutuse tagamiseks

hooldada (Kaitse-eeskirja §-d 9 ja 10). Kohus möönab, et asjakohased LKS-ga kooskõlas

olevad kaitse-eeskirja sätted (tutvudes ka vastavate sätete kohta käiva seletuskirjaga) ei

võimalda vaidlusalustel katastriüksustel eeldada tulusa äritegevuse arendamist (nt tulusat elu-

ja/või ärihoonete ehitus vms), kuid omandikitsenduste kompenseerimisel (kinnistu riigi poolt

omandamisel) tuleb lähtuda kaitsekorrast tulenevast kinnisasja senise sihtotstarbekohase

kasutamise olulisest piirangust, mitte võimalikult tulusa kasutamise võimalikkusest.

Tähtsust ei oma praeguse vaidluse kontekstis kaebaja argumendid looduskaitsepiirangute

kehtestamise menetluse kestusest ja sellel ajal tehtud kinnistuga seotud kulutustest ning

13(13)

jätkuvast menetlusest kohaliku kaitseala moodustamiseks. Neid asjaolusid Kord kinnisasja

omandamisel arvesse võtta ei võimalda.

Asjakohane pole kaebaja võrdlus muude avalikes huvides seatavate piirangutega, mille puhul

rakendub KAHOS. Seadusandja on looduskaitseliste piirangutega kinnisasjade omandamise

teadlikult KAHOS-e reguleerimisalast välja jätnud, kuna looduskaitselised piirangud ei too

reeglina kaasa sundvõõrandamise olukorda. Eelnev ei tähenda siiski seda, et faktilise

sundvõõrandamise olukorra tekkimisel (nt eraomandis maale loodusreservaadi kaitsekorra

kehtestamisel) ei võiks nõuda hüvitist PS § 32 lg 1 teisest lausest tulenevalt (vt Riigikohus

12.11.2018 otsuses asjas 3-16-812). Kohus kaebaja puhul faktilise sundvõõrandamise olukorra

tekkimise väitega ei nõustu.

12. Praeguses asjas leiab kaebaja, et Haabersti linnaosa üldplaneering (kehtestatud 20.04.2017)

tekitas õiguspärase ootuse, et kinnistut on võimalik kasutada ehitamiseks.

Kohus kordab esmalt, et kaebaja kinnistu on 100% ulatuses sihtotstarbeta maa ning selle

sihtotstarbeks pole nt detailplaneeringuga määratud elamumaad vms. Samuti ei määra ÜP

konkreetse kinnistu osas ehitusõigust, küll aga ala maakasutuse üldpõhimõtted ja ala

kasutamise juhtotstarbe. Kaebaja 16.09.2022 menetlusdokumendi lisaks olevast ÜP

seletuskirjast nähtub, et ehituspiirkonna nr 40 maakasutuse juhtotstarve võib täpsustuda

Astangu looduskaitseala moodustamise ning kaitsekorralduskava kehtestamise käigus.

Ehituspiirkonna nr 43 osas märgitakse, et juhtotstarbeks on mh ka roheala ning uushoonestust

võib rajada militaarhoonete varemetele. Ehituspiirkonna nr 44 juhtotstarbeks on korterelamute

ala aga ka roheala. Lisatud on, et kuna enamik alast jääb väärtusliku kõrghaljastuse tõttu

rohealaks on hoonestust lubatud sellel osal alast ainult militaarhoonete varemete asukohta.

Kaebusele lisatud KeA 30.09.2019 kirjast nähtub, et maaomanikke (sh Kadaka tee 98c end.

omanikku) teavitati 11.06.2019 püsielupaiga väljatöötamiskavatsuse eelnõust ja kaebaja uue

omanikuna esitas püsielupaiga moodustamise osas ettepaneku haldusorganile 04.09.2019. KeA

vastuses kaebajale selgitatakse mh et püsielupaiga piiranguvööndis säilitatakse ÜP-ga

kooskõlas olev võimalus hoonevaremete asukohtadesse uute ehitiste püstitamiseks ning

tegemist on aladega, mis ka ÜP järgi peaks võimalikult ulatuslikult säilima rohealadena (lk 2).

Kohtu hinnangul polnud kaebajale ka enne kaitse-eeskirja kehtestamist tagatud vaidlusaluste

katastriüksuste piiranguteta hoonestamise võimalust. ÜP pidi arvestama LKS-st tulenevaga,

mida selle seletuskirjast nähtuvalt on ka tehtud (otseselt viidatakse looduskaitseala

moodustamise protsessile) ning sellega pidi arvestama ka maaomanik.

13. Kokkuvõtvalt, kohus leiab, et kaevatav haldusakt on õiguspärane ega riku kaebaja

subjektiivseid õigusi. Selle aluseks olev Korra § 3¹ lg 7 ei ole vastuolus põhiseadusega ega LKS

§ 20 lg-s 3 sätestatud volitusnormiga. Puudub alus selle kohaldamata jätmiseks.

Tühistamisnõude ja sellega seotud kohustamisnõude rahuldamiseks alus puudub.

14. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja

menetluskulud jäävad viidatud sättest tulenevalt tema enda kanda. Vastustaja pole

menetluskulude väljamõistmise taotlust ega kuludokumente esitanud, mistõttu jäävad ka

vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt)