2-20-4258/141 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Iris Kangur-Gontšarov, Meeli Kaur ja Maris Kuurberg

Määruse tegemise aeg ja koht 21. november 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-4258

Kohtuasi

X hagi OÜ Y vastu saamata jäänud tasu, kahjuhüvitise

ja

viivise

väljamõistmiseks.

Menetluskulude

kindlaksmääramine

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 3. juuni 2022 määrus

Kaebuse esitaja ja liik

X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja X (isikukood XXXXXXXXXX)

Kostja OÜ Y (registrikood XXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Reesa Laur

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta vastu võtmata X määruskaebuse lisana esitatud Harju Maakohtu 3. juuni

2022 määruse väljatrükk (III kd, tl 101 – 105 pöördel). Tagastada dokument X-le.

2. Jätta Harju Maakohtu 3. juuni 2022 määrus muutmata.

3. Jätta X määruskaebus rahuldamata.

4. Määruskaebuse menetlemise kulusid ei hüvitata.

5. Vabastada X määruskaebuselt tasumisele kuulunud riigilõivu summas 70 eurot

riigituludesse tasumise kohustusest.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X

(hageja)

esitas

20. detsembril

2019

(täpsustatud

23. detsembril

2019)

töövaidluskomisjonile OÜ Y (kostja) vastu avalduse, paludes mõista kostjalt hageja kasuks

välja perioodil 1. jaanuar 2018 kuni 30. aprill 2019 vähem tasutud töötasu kokku 1643,60 eurot

ning kahjuhüvitise 13,80 eurot. Töövaidluskomisjon jättis avalduse rahuldamata. Hageja esitas

18. märtsil 2020 (täpsustatud 25. novembril 2020 ja 22. märtsil 2021) Harju Maakohtule kostja

vastu hagi, milles palus mõista kostjalt välja perioodil 1. jaanuar 2018 kuni 30. aprill 2019

saamata jäänud töötasu ning tasu ületunni- ja öötöö eest kokku 1912,17 eurot, kahjuhüvitise

13,80 eurot, 2018. aastal kasutamata puhkuse eest hüvitise 250 eurot ning viivise seadusjärgses

määras saamata jäänud töötasult, tasult ületunni- ja öötöö eest ja puhkusehüvitiselt alates 21.

detsembrist 2019 kuni nõuete rahuldamiseni. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

2. Harju Maakohus jättis 30. juuni 2021 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Tallinna Ringkonnakohus võttis 28. septembri 2021 määrusega vastu hageja loobumise

kasutamata puhkuse eest hüvitise 250 eurot nõudes, tühistas selle nõude osas Harju Maakohtu

30. juuni 2021 otsuse ja lõpetas nõude osas menetluse. Tallinna Ringkonnakohus jättis

19. novembri 2021 otsusega hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Harju Maakohtu

30. juuni 2021 otsuse resolutsiooni muutmata osas, milles maakohus jättis hagi rahuldamata

saamata jäänud töötasu, kahjuhüvitise ja viivise saamiseks (resolutsiooni p 3) ning jaotas

menetluskulud (resolutsiooni p 4), täiendades otsuse põhjendusi. Ringkonnakohus jättis

apellatsiooniastmes kantud menetluskulud hageja kanda. Riigikohus jättis 25. aprilli 2022

määrusega hageja kassatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtu 19. novembri 2021 otsuse

peale menetlusse võtmata ja tagastas selle esitajale läbivaatamatult. Riigikohus jättis

kassatsiooniastme menetluskulud hageja kanda. Harju Maakohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu

otsused ning Riigikohtu määrus, millega jaotati asjas menetluskulud, jõustusid 25. aprillil 2022.

3. Kostja esitas maakohtu menetluses kantud menetluskulude osas menetluskulude nimekirja

20. mail 2021, paludes hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskulud summas 6000 eurot

(käibemaksuta)

ja

seadusjärgse

viivise

menetluskuludelt.

Kostja

esitas

Tallinna

Ringkonnakohtus kantud menetluskulude nimekirjad 9. novembril 2021, paludes hagejalt

kostja kasuks välja mõista apellatsiooniastmes kantud menetluskulud kokku 3288 eurot

(käibemaksuta) ja seadusjärgse viivise menetluskuludelt.

4. Hageja esitas vastuväited kostja maakohtus kantud menetluskulude osas, leides, et vaidlust

ei saa pidada eriliselt keerukaks ja on põhjendamatu esitada sellises vaidluses menetluskulude

nõuet, mis ületab haginõuet rohkem kui kaks korda. Hageja esitas vastuväited kostja

ringkonnakohtu menetluses kantud menetluskulude osas, leides, et kostja lepingulise esindaja

tunnitasumäär ja ajakulu on ülepaisutatud.

Maakohtu määrus ja põhjendused

5. Harju Maakohus rahuldas 3. juuni 2022 määrusega (vaidlustatud määrus) kostja

menetluskulude kindlaksmääramise avalduse osaliselt ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja

6156 eurot (käibemaksuta) ning menetluskuludelt seadusjärgse edasiulatuva viivise.

5.1. Maakohus leidis, et kostjale õigusabi osutamine tunnitasumääraga 120 eurot

(käibemaksuta) on kooskõlas turu keskmise tasuga, samuti on see vaidluse sisu arvestades

mõistlik ning nimetatud tunnitasumäära on peetud mõistlikuks ka kohtupraktikas. Samas ei ole

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 175 lg 3 kohaselt põhjendatud praeguses asjas

mitme lepingulise esindaja kulude hüvitamine, kuna tegemist ei ole erakordselt keeruka või

spetsiifilise vaidlusega, samuti ei olnud mitme lepingulise esindaja osalemine menetluses

tingitud esindaja vahetamise vajadusest.

5.2. Kostja 20. mai 2021 menetluskulude nimekirja kohaselt on kostjale osutatud õigusabi

teenust kokku 50 tunni ulatuses, millest 13,9 tundi on kulunud menetlustoimingutele

töövaidluskomisjoni menetluses. Kostja töövaidluskomisjoni menetluses kantud kulude puhul

on tegemist kohtuväliste kuludega TsMS § 138 lg 1 ja § 144 p 4 mõttes. Hinnates ja analüüsides

kostja menetluskulude nimekirjas välja toodud lepingulise esindaja menetlustoiminguid ja neile

kulunud aega asja läbivaatamisel töövaidluskomisjonis, asus maakohus seisukohale, et asja

keerukust, töövaidluskomisjonis esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahtu ning

töövaidluskomisjonis 12. veebruaril 2020 toimunud istungi kestust arvestades on kostja

menetluskulude nimekirjas kajastuvad menetlustoimingud (perioodil 16. jaanuar 2020 kuni

27. veebruar 2020) ning neile kulunud aeg põhjendatud ja vajalik osaliselt, s.o kokku 10,7 tunni

ulatuses (s.o arvel nr 20010068 arvel märgitud menetlustoimingud mahus 6,8 tundi + arvel nr

20020153 märgitud menetlustoimingud mahus 3,9 tundi).

5.3. Maakohtu menetluses kantud kostja lepingulise esindaja kulusid pidas maakohus

põhjendatuks osaliselt. Maakohus leidis, et 36,1 tunni asemel on menetlusdokumentide sisu,

mahtu ja nende koostamiseks vajalike dokumentide analüüsimisele vajalikku aega ning asja

keerukust arvestades põhjendatud ja vajalik 25,7 tundi (s.o arvel nr 20050436 märgitud

menetlustoimingud mahus 1,5 tundi + arvel nr 20060525 märgitud menetlustoimingud mahus

2,6 tundi + arvel nr 20070632 märgitud menetlustoimingud mahus 0,5 tundi + arvel nr

20110955 märgitud menetlustoimingud mahus 2,9 tundi + arvel nr 20121053 märgitud

menetlustoimingud mahus 3,8 tundi + arvetel nr 21010045, 21020122, 21030225 ja 21050375

märgitud menetlustoimingud mahus kokku 14,4 tundi).

5.4. Ringkonnakohtu menetluses teostatud kostja lepingulise esindaja toimingud mahus 27,4

tundi olid maakohtu hinnangul kostja lepingulise esindaja ringkonnakohtu menetluses tehtud

menetlustoiminguid ja neile kulunud aega hinnates, samuti arvestades kõikide tehtud

menetlustoimingutega ja esitatud menetlusdokumentide sisu ja mahuga, osaliselt ülepaisutatud.

Põhjendatud ja vajalikuks saab pidada kostja lepingulise esindaja menetlustoiminguid ja neile

kulunud aega asja läbivaatamisel ringkonnakohtus kokku mahus 14,9 tundi (s.o arvel nr

21060490 märgitud menetlustoimingud mahus 0,4 tundi + arvel nr 21090749 märgitud

menetlustoimingud mahus 12,2 tundi + arvel nr 21110907 märgitud menetlustoimingud mahus

2,3 tundi).

5.5. Arvestades kostja lepingulise esindaja tunnitasumäära 120 eurot ja põhjendatud ning

vajalikke menetlustoiminguid ja nendele kulunud aega kokku mahus 51,3 tundi, luges

maakohus käesolevas tsiviilasjas põhjendatuks ja vajalikuks kostja õigusabikuluks 6156 eurot

(51,3 x 120).

5.6. Maakohus ei nõustunud hageja vastuväitega, mille kohaselt on kostjal põhjendamatu

esitada käesolevas vaidluses menetluskulude nõuet, mis ületab haginõuet rohkem kui kaks

korda. Põhjendatud ei ole lähtuda menetluskulude kindlaksmääramisel tsiviilasja hinnast, vaid

menetlusosaliste õigusabikulude suurust tuleb hinnata vastavalt lepingulise esindaja kulude

põhjendatusele ja vajalikkusele.

Määruskaebus ja menetluse edasine käik

6. Hageja esitas määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada ja teha uus lahend,

millega jätta asjas kõik menetluskulud poolte endi kanda. Hageja palus end vabastada

määruskaebuselt riigilõivu tasumisest.

Maakohus ei ole kaalunud TsMS § 162 lg 4 kohaldamist. Käesolevas asjas on alust pidada

kostja menetluskulude hagejalt väljamõistmist hageja suhtes äärmiselt ebaõiglaseks ja see

õigustab menetluskulude jagamist tavapärasest erinevalt. Hageja on vanaduspensionär, kelle

kogu sissetulek moodustub pensionist (ca 350 eurot) ja sotsiaaltoetusest (26,85 eurot), muud

vara hagejal ei ole. Hageja vältimatud püsikulutused on ca 380 eurot, mistõttu puuduvad hagejal

vahendid kostja menetluskulude hüvitamiseks. Kuigi asjas tehti lahend hageja kahjuks, jäi hagi

rahuldamata üksnes riigi õigusabi korras määratud esindaja tegevuse tõttu. Hageja ei ole

veendunud, et maakohus tuvastas kõik kostja põhjendamatud menetluskulud, kui vähendas

kulude suurust. Hageja jaoks tähendaks kostja menetluskulude väljamõistmine äärmiselt

ebaõiglast ja ebamõistlikku olukorda, kus kohtulahend poleks vabatahtlikult ega ka

sunniviisiliselt täidetav ja mis viiks vältimatult hageja pankrotini. Lisaks pole vaidlustatud

määrusest tulenev proportsionaalne, kuna välja mõistetud menetluskulude summa ületab

oluliselt hageja nõude suurust. Hagejale ei olnud ettenähtav, et menetluskulud võiksid jääda

riigi õigusabi ja menetlusabi saaja kanda ning seda pole kohus hagejale ka selgitanud.

7. Maakohus rahuldas hageja menetlusabi taotluse ja vabastas ta määruskaebuse esitamisel

tasumisele kuuluva riigilõivu 70 eurot maksmisest.

8. Kostja palus määruskaebuse jätta rahuldamata.

9. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel

(koosmõjus §-ga 659) jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata.

11. Esmalt märgib ringkonnakohus, et kohus ei võta asja materjalide juurde määruskaebusega

esitatud Harju Maakohtu 3. juuni 2022 määruse väljatrükki, kuna määrus on toimikus juba

olemas. Hageja ei ole esile toonud, et ta sooviks määruse teksti markeeringutega midagi

tõendada. Dokument tuleb hagejale tagastada.

12. Hageja leiab määruskaebuses, et kostja menetluskulude tema kanda jätmine on hageja

suhtes ebaõiglane ning viitab seejuures TsMS § 162 lg-le 4, mis võimaldab menetluskulud jätta

poolte endi kanda.

12.1. Praeguses asjas määrati menetluskulude jaotus kindlaks Harju Maakohtu 30. juuni 2021

otsusega, Tallinna Ringkonnakohtu 19. novembri 2021 otsusega ja Riigikohtu 25. aprilli 2022

määrusega, mis jõustusid 25. aprillil 2022. Kõigis kohtuastmetes jäeti menetluskulud hageja

kanda. TsMS § 178 lg 1 sätestab, et menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Nii maakohus kui ka ringkonnakohus

viitasid oma otsustes TsMS § 178 lg-le 1 ja selgitasid menetluskulude jaotuse osas

edasikaebamise korda (Harju Maakohtu 30. juuni 2021 otsuse p 24; Tallinna Ringkonnakohtu

19. novembri 2021 otsuse p 16). Kui hageja leidis, et menetluskulude tema kanda jätmine oli

ebaõiglane, oli tal võimalus vastavad vastuväited esitada menetluses, kus menetluskulude

jaotus

kindlaks

määrati.

Menetluskulude

kindlaksmääramise

menetluses

hageja

menetluskulude jaotusega seonduvaid vastuväiteid enam esitada ei saa. Ka erialakirjanduses on

välja toodud, et kui menetlusosaline ei nõustu kohtulahendis märgitud menetluskulude

jaotusega ning menetluskulude jaotus ja menetluskulude kindlaksmääramine lahendatakse

erinevates kohtulahendites, ei saa menetluskulude jaotuse kindlaksmääramist menetluskulude

rahalise suuruse kindlaksmääramise menetluses enam vaidlustada (Kõve, V. jt (koost).

Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne. Juura: Tallinn 2017. § 178,

p 3.1.b). Kuivõrd otsused, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati, on jõustunud ja

menetluskulude rahaline suurus määrati kindlaks eraldi määrusega, ei pidanud ega oleks ka

saanud maakohus TsMS § 162 lg 4 kohaldamist vaidlustatud määruses kaaluda.

12.2. Asja materjalidest nähtuvalt on maakohus juba 30. juuni 2021 otsuses kaalunud võimalust

jätta menetluskulud poolte endi kanda TsMS § 162 lg 4 alusel, kuid leidis, et hageja esitatud

asjaolud (hageja on pensionär, kelle sissetulek koosneb vanaduspensionist ja raske puude

toetusest, kostja on tegutsev äriühing, kostja on hageja eelmine tööandja) ei anna alust jätta

menetluskulusid poolte endi kanda ning hagejale pidi olema kohtusse pöördumisel ettenähtav,

et menetlusega kaasnevad menetluskulud ja vaidluse kaotamisel võivad kulud jääda tema

kanda. Tallinna Ringkonnakohus on 19. novembri 2021 otsuses maakohtu menetluskulude

jaotamise õigsust kontrollinud ja leidnud, et maakohus hindas hageja välja toodud asjaolusid

ning leidis õigesti, et need ei anna alust jätta menetluskulusid poolte endi kanda.

Ringkonnakohus märkis, et TsMS § 162 lg 4 kohaldamiseks ei piisa üksnes ebaõiglusest või

ebamõistlikkusest, vaid seadusandja on selle sättega kehtestanud kõrgendatud standardi, mille

järgi peab olema äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik kohtukulude väljamõistmine poolelt,

kelle kahjuks otsus tehti (vt nt Riigikohtu 26. jaanuari 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-

10, p 10). Selliseid erandlikke asjaolusid ringkonnakohtu hinnangul praeguses asjas ei

esinenud. Ringkonnakohus jättis ka apellatsioonkaebuse menetlemise kulud hageja kanda, kuna

puudusid asjaolud, mis oleksid võimaldanud kulusid jätta täielikult või osaliselt poolte endi

kanda. Seega on kohtud varasemalt põhjalikult kaalunud TsMS § 162 lg 4 kohaldamist

praeguses asjas, kuid pole seda pidanud põhjendatuks.

13. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse

hindamine on TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi kohtu kaalutlusotsus, mille kohus teeb

eelkõige õigusabile kulunud aega ja vaidluse keerukust hinnates, mistõttu sekkub kõrgema

astme kohus sellesse üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsiooni piire (vt nt Riigikohtu

üldkogu 2. mai 2017 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-16, p 56). Ringkonnakohtul puudub alus

maakohtu diskretsiooni menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel sekkuda üksnes

hageja üldsõnalisel väitel, et kostja kulud on ebaproportsionaalsed. Maakohus hindas detailselt

kõiki kostja menetluskulude nimekirjades väljatoodud lepingulise esindaja kulusid ja põhjendas

miks iga konkreetne toiming ja sellele kulunud aeg olid põhjendatud või põhjendamatud ning

millistel kaalutlustel tuli kulusid vähendada. Maakohus vastas ka hageja vastuväitele seoses

sellega, et põhjendamatu on kostjal esitada käesolevas vaidluses menetluskulude nõuet, mis

ületab haginõuet rohkem kui kaks korda. Vaidlustatud määrust ei ole põhjendatud muuta ka

hageja väite põhjal, et talle polnud ettenähtav riigi õigusabi ja menetlusabi saamise korral

menetluskulude tema kanda jätmise võimalus ning et kohus pole seda talle selgitanud. Hageja

seisukoht on ekslik. Maakohus on 5. mai 2020 riigi õigusabi andmise määruse p-s 10

selgitanud, et TsMS § 190 lg 1 kohaselt ei välista ega piira menetlusabi andmine menetlusabi

saaja kohustust hüvitada kohtulahendi alusel vastaspoolele tekkinud kulutused. Eeltoodut on

Tallinna Ringkonnakohus korranud 3. augusti 2021 menetlusabi andmise määruse p-s 12.

14. TsMS § 178 lg 4 järgi kulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei

hüvitata.

15. Harju Maakohus rahuldas 22. juuni 2022 määrusega hageja menetlusabi taotluse ja vabastas

ta määruskaebuse esitamisel riigilõivu summas 70 eurot tasumisest. Määruskaebus rahuldamata

jätmise tõttu tuleks määruskaebuse esitajalt TsMS § 190 lg-te 2 ja 4 alusel mõista riigi kasuks

välja 70 eurot, s.o riigilõiv, mille tasumisest ta määruskaebuse esitamisel vabastati. Kuna

maakohus tuvastas, et hagejal ei ole sissetulekut või muid rahalisi vahendeid, mille arvelt

käesolevas tsiviilasjas määruskaebuse esitamisel tasumisele kuuluvat riigilõivu tasuda, samuti

registritesse kantud kergesti võõrandatavat vara, ning puuduvad andmed, et hageja majanduslik

olukord oleks paranenud, peab ringkonnakohus põhjendatuks vabastada hageja TsMS § 190

lg 7 alusel riigilõivu tasumisest riigituludesse määruskaebuselt tasumisele kuulunud 70 euro

osas.

16. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)