1-09-10536/29 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-09-10536

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17. detsembril 2010, Tartu Kriminaalasja number 1-09-10536 (06260102107) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus Kohtuistungi sekretär Kätlin Küla Kriminaalasi E.V süüdistus KarS § 199 lg 2 p 7, 8; § 266 lg 2 p 3; § 184 lg 2 p 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 30. septembri 2010 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatava E.V kaitsja Vello Luik Prokurör Marju Persidskaja Süüdistatav E.V

elukoht: XXX, isikukood: XXX, töökoht: XXX

varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja advokaat Vello Luik. Kohtuistungi toimumise aeg 17. novembril 2010

RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 4; 338 p 1 ;340 lg 2 p 2 tühistada Tartu Maakohtu

30. septembri 2010 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-09-10536 osaliselt see on E.V süüditunnistamises ja karistamises KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ja KarS § 64 lg 1 alusel moodustatud liitkaristuse osas.

Mõista E.V KarS § 184 lg 2 p 2 järgi õigeks.

2

KarS § 64 lg 1 alusel moodustada E.V-le KarS § 199 lg 2 p 7,8 ja 266 lg 2 p 3 järgi mõistetud karistuste alusel liitkaristus ning mõista E.V liitkaristuseks 1 aasta vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvata E.V eelvangistuses viibitud ajavahemik 29. august

kuni 30. august 2006, see on 2 päeva, karistusaja hulka ning lugeda E.V lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 11 kuud ja 28 päeva vangistust.

KarS § 74 lg 1,3 määrata, et E.V-le mõistetud karistust 11 kuud ja 28 päeva vangistust ei pöörata täitmisele, kui E.V 3 aasta pikkuse katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 sätestatud kontrollnõudeid.

KarS § 75 lg 1 kohaselt kohustada E.V katseajal järgima järgmisi kontrollnõudeid: 1) elama kohtu määratud alalises elukohas; 2) ilmuma kriminaalhooldaja määratud ajavahemike järel kriminaalhooldusosakonda registreerimisele; 3) alluma kriminaalhooldaja kontrollile oma elukohas ning esitama talle andmeid oma kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta; 4) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elukohast lahkumiseks kauemaks kui viieteistkümneks päevaks;

5) saama kriminaalhooldusametnikult eelneva loa elu-, töö- või õppimiskoha vahetamiseks.

Määrata E.V

katseajaks elukohajärgse kriminaalhooldusosakonna kriminaalhooldaja järelevalve alla.

Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

Apellatsioon rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu 17. detsembril 2010 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse poolel sellega võimalik tutvuda.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 18. detsembrist 2010.

Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool

esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 18. detsembrist 2010.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

3

Tartu Maakohtu 30. septembri 2010 otsusega mõisteti E.V süüdi ja karistati KarS § 199 lg 2 p 7, 8 järgi 6-kuulise vangistusega, KarS § 266 lg 2 p 3 järgi 6-kuulise vangistusega ja KarS § 184 lg 2 p 2 järgi 3-aastase vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja mõisteti liitkaristuseks 3 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud 2 päeva karistusaja hulka, karistusest jääb kanda 2 aastat 11 kuud 28 päeva vangistust. KarS § 74 lg 1, 3 alusel ei pöörata vangistust täielikult täitmisele, kui E.V

3-aastase katseaja jooksul ei pane toime uut kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 sätestatud kontrollnõudeid.

Maakohus arutas muuhulgas E.V-le KarS § 266 lg 2 p 3 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 19. aprillil 2008 kella 19.20 paiku grupis koos D. S. ja M. M. tungis valdaja K. K. tahte vastaselt ebaseaduslikult sisse lukustamata ukse avamise teel Tartumaal Haaslava vallas XXX kaupluse ette pargitud K. K. kuuluvasse sõiduautosse BMW 520, registreerimismärgiga XXX XXX. Sissetungimise käigus lõhuti ära kahe istme vaheline käetugi, käigukangi nupp ja tekitati mõlk ukseplekile ning tekitati sellega kahju kokku 1900 krooni.

Samuti arutas maakohus E.V-le KarS § 184 lg 2 p 2 järgi esitatud süüdistust selles, et tema omandas ajavahemikus 2006. a talvest kuni 2006. a juulikuuni korduvalt H. A. Tartus või Tartu maakonnas suures koguses narkootilist ainet järgmiselt:

ühel korral vähemalt 50 metüleendioksümetamfetamiini (MDMA) tabletti; kahel korral umbes 100 metüleendioksümetamfetamiini (MDMA) tabletti; ühel korral umbes 100 grammi

amfetamiini; ühel korral umbes 200 grammi amfetamiini; ühel korral 300

metüleendioksümetamfetamiini (MDMA) tabletti ja 300 grammi amfetamiini korraga.

Omandatud narkootilise aine müüs ajavahemikul 2006. a talvest kuni 2006. a juunikuuni Tartu linnas või Tartu maakonnas eeluurimisel seni tuvastamata isikutele edasi. E.V müüs A. K. Tartu linnas 2006. ja 2007. aastal erinevatel kordadel kokku vähemalt 0,5 grammi amfetamiini ja 2 ecstasy tabletti, s.o narkootilist ainet väikeses koguses. Narkootiliste ja psühhotroopsete ning nende lähteainete seaduse § 3 lg 1 järgi on narkootiliste

ainete käitlemine keelatud, välja arvatud meditsiinilisel või teaduslikul eesmärgil ning narkootiliste ainetega seotud kuritegude ennetamiseks, avastamiseks ning tõkestamiseks või nimetatud seaduses ettenähtud õppeotstarbel kasutamise eesmärgil.

Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 3’ lg 3 kohaselt

loetakse suureks koguseks narkootilise aine kogust, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele isikule.

Süüdistatav tunnistas end süüdi osaliselt.

Kohtuotsuse motiivide kohaselt on E.V süü KarS § 266 lg 2 p 3 järgi õigesti

kvalifitseeritud, kuna keegi kolmest autosse sisenenud isikust ei küsinud kannatanult enne tema autosse sisenemist luba ning kannatanu seda luba neile ka ise ei andnud ja ei olnud ka

eelnevalt andnud. E.V pani isikute grupis autosse omavolilise sissetungimise toime kavatsetult. E.V, M. M. ja D. S. käitumisest nähtuvalt oligi neil eesmärgiks siseneda autosse K. K. teadmata ning temalt selleks luba küsimata – neil ei olnud ühtegi takistust auto omanikuga suhtlemiseks, kuid nad ootasid kuni K. K. auto juurest lahkub ja poodi läheb ning alles siis läksid omaniku jaoks salaja tema autosse. M. M. ja E.V ütlused selle kohta, et nad arvasid, et kuna K. K. on oma küla inimene ja tuttav ning sellest tulenevalt ka sõber, siis ei ole ta enda autosse sisenemisele vastu ja sõbralt ei pea ka sõbra autosse sisenemiseks luba

küsima, ei ole E.V käitumise õigusvastasust välistavaks asjaoluks, kuna kohtulikul uurimisel K. K. ei kinnitanud E.V sellel ajal enda sõbraks olevat. E.V käitumise

4

õigusvastasust välistavaks asjaoluks ei ole ka kannatanu poolt politseile avalduse tegemise asjaolud, s.o K. K. avaldatu, et ta ei oleks politseile avaldust teinud, kui autos poleks lõhutud, ja et teda häiriski rohkem just lõhkumine.

E.V süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 2 järgi oli kohus seisukohal, et kuna süüdistatava käesolevas kriminaalasjas antud ütlused erinevad olulisel määral tema kohtueelsel uurimisel

ja kriminaalasjas nr 1-07-1404 kohtulikul uurimisel antud ütlustest ning ühtegi loogilist ja eluliselt usutavat põhjendust tal varasematest oluliselt erinevate ütluste andmiseks ei olnud,

siis on süüdistatava käesolevas kriminaalasjas kohtulikul uurimisel antud ütlused

ebausaldusväärsed ja kohus neile kohtuotsust ei raja. Kuna mõlemal E.V kahtlustatavana ülekuulamisel osales kaitsja, siis ei ole usutav, et kohtueelne menetleja oleks

avaldatud E.V-le ülekuulamistel lubamatut survet. E.V kahtlustatavana antud

ütlused on selleks ka liiga detailsed, et neid lihtsalt välja mõelda. Usutav ei ole ka süüdistatava väide, et ta valetas kohtus kriminaalasjas nr 1-07-1404 ütlusi andes, kuna kartis

vangi minna. Süüdistatava ütlustest ja kriminaalasjas nr 1-07-1404 3. mail 2007 alanud kohtuistungi protokollist tulenevalt oli E.V-le enne ütluste andmist kohtuistungil teada võimalus mitte anda ütlusi osas, mis võivad seonduda tema enda kahtlustusega.

Kriminaalasjas nr 1-07-1404 Tartu Maakohtu 19. novembri 2007 otsusega, mis jõustus 8. septembril 2008 Riigikohtu määrusega, tunnistati H. A. muuhulgas süüdi KarS § 184 lg 2 p

1, 2 järgi narkootiliste ainete, s.o amfetamiini ja ecstasy tablettide suures koguses omandamises ja E.V-le edasiandmises ning lisaks tunnistaja S. R. ütlustele loeti tema süü tõendatuks ka E.V-lt ja H. A. äravõetud mobiiltelefonide vaatlusprotokollidega ja

pangakonto väljavõttest nähtuvaga selle kohta, et E.V tasus ülekandega H. A. 700 krooni, mille kohta tunnistaja S. R. kohtuistungil avaldas, et peab võimalikuks, et tasus narkootikumide eest ka pangaülekandega. Kohtul pole alust kahelda jõustunud maakohtu 19.

novembri 2007 otsuses kajastatu õiguses ning kohus leidis nimetatud otsuse põhjal, et E.V

süü narkootiliste ainete suures koguses ebaseaduslikus ja enam kui ühel korral käitlemises KarS § 184 lg 2 p 2 järgi on tõendatud selles, et tema omandas 2006. a jaanuarist alates, kuid enne H. A. 17. augustil 2006 kahtlustatavana kinnipidamist ja vahistamist, H. A.

Tartus suures koguses narkootilisi aineid – üks kord 50 ecstasy (s.o MDMA ehk

metüleendioksümetamfetamiini) tabletti, üks kord 100 ecstasy tabletti ja viimane kord 300 ecstasy tabletti ning kahel korral 100 grammi amfetamiini ja saadud narkootilise aine andis edasi teistele isikutele, sh A. K. Tartu linnas 2006. a erinevatel kordadel kokku vähemalt 0,5 grammi amfetamiini ja 2 ecstasy tabletti. Narkootiliste ainete kogused osundavad selgelt, et need ei olnud võetud endale tarbimiseks, vaid teistele isikutele edasiandmiseks. Tunnistaja A. K. ütlustega on tõendatud, et E.V andis H. A. saadud narkootilistest ainetest A. K. Tartu linnas 2006. a erinevatel kordadel edasi vähemalt 0,5 grammi amfetamiini ja 2 ecstasy tabletti.

Kohus nõustus maakohtu 19. novembri 2007 otsuses märgituga ja hindas käesolevas kriminaalasjas tunnistajana ülekuulatud H. A. ütlused selle kohta, et tema ei ole narkootilisi aineid käidelnud, E.V on tema peale valetanud ja ta on E.V-le müünud vaid ühed teksapüksid, ebausaldusväärseteks. Ei ole usutav, et E.V valetas nii endale kui H. A. le

n.ö peale narkootiliste ainete ebaseadusliku suures koguses käitlemise. Jätnuks E.V

kriminaalasjas nr 1-07-1404 ütlused tunnistajana andmata, ei oleks saanud talle järgneda mingeid sanktsioone. Samuti tuvastati H. A. süü 19. novembri 2007 kohtuotsuses oluliselt

suuremas ulatuses kui ainult E.V-le narkootiliste ainete edasiandmises ja eelnevas omandamises.

997,6 grammi amfetamiini ebaseaduslikus käitlemises tunnistati 19. novembri 2007

kohtuotsusega süüdi ka Anatoli Rjabov, keda E.V on nimetanud Tolikuks ja kelle ta

5 Tolikuna ka ära tundis. A. Rjabovi hüüdnimi Toolik või Tolik on kajastatud nii E.V kui H. A. mobiiltelefonides kasutusel olnud SIM kaartide mälus.

Narkootiliste ainete ebaseadusliku ja suures koguses käitlemise pani E.V toime tahtlikult – H. A. ecstasy tablettide (üks kord 50 tabletti, üks kord 100 tabletti, viimane kord

300 tabletti) ja kahel korral 100 grammi amfetamiini omandamisel ning nende ainete edasiandmisel pidi E.V pidama võimalikuks ja vähemalt möönma, et üldteadaolevalt on see keelatud ja karistatav tegevus ning sellistes kogustes narkootikumidest ka iga omandamise korra kohta eraldivõetuna jätkub narkojoobe tekitamiseks kindlasti enamale kui 10 inimesele.

Kriminaalasjast materjalide eraldamise hindas kohus seaduslikuks. Lõuna Politseiprefektuuri 2. oktoobri 2006 määrusega eraldati kriminaalasjast nr 06260101125 V. Š., J. K., H. A. i, A.

R., V. Š., V. S., E.V , U. L., A. N. narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemise kahtlustuses iseseisvaks kriminaalasjaks nr 06260102107 materjalid E.V ja U. L: osas,

kuna nad ei ole teiste kahtlustatavatega koos kuritegusid toime pannud. Käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud, et E.V isikute grupis narkootilisi aineid käidelnud ei ole. 19. novembri 2007 kohtuotsusega on tuvastatud, et H. A. ei ole narkootilisi aineid käidelnud

isikute grupis koos E.V-ga . Lisaks olid enamus kriminaalasja nr 1-07-1404

süüdistatavatest kohtuotsuse kuulutamise ajal vahistatud. E.V-le esitatud varguse

kahtlustuse lahendamiseks vajalik DNA ekspertiisi tulemus selgus aga alles 28. juuli 2008

ekspertiisiaktist (DNA ekspertiis määrati 29. jaanuaril 2004). Seega eraldamine tagas vahistatute jaoks oluliselt kiirema lahenduse. Samuti ajal, mil kriminaalasjad eraldati, oli E.V

alaealine. Ülejäänud kahtlustatavad olid täisealised. KrMS § 216 lg 4 kohaselt on

kriminaalasjade eraldamine täisealiste kriminaalasjast lubatud alaealise huvides, kui see ei kahjusta kriminaalmenetluse igakülgsust, täielikkust ja objektiivsust. Käesoleval juhul ei ole eraldamine kahjustanud kriminaalmenetluse igakülgsust, täielikkust ja objektiivsust, vaid on taganud paremini vahistatute õigused ja kriminaalasjas kiirema tulemuse saabumise. Kuna V. Š., J. K., V. Š., V. S. ja A. N. olid varem kriminaalkorras karistatud, siis oli kindlasti alaealise

E.V huvides teda käsitleva kahtlustuse osa kriminaalasjast eraldamine, et tal ei kinnistuks kriminaalne maailmapilt ja kuritegelik käitumismuster.

Karistuse mõistmisel arvestas maakohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust

mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise

huvisid. Lähtudes süü ulatusest – kavatsetult toimepandud varguse ja omavolilise

sissetungimise ning vähemalt kaudse tahtlusega toimepandud narkootiliste ainete suures

koguses ebaseadusliku käitlemise asjaoludest ja sellest, et põllumajandusettevõtte jaoks on veskimootorist mähise osa vargus suurte kahjulike tagajärgedega; nii varguse kui omavolilise sissetungimisega kaasnes lõhkumiskahju, narkootilisi aineid käitles raha eest edasiandmiseks,

puuduvad karistust raskendavad asjaolud, kergendavaks asjaoluks on omavolilise sissetungimisega kaasnenud lõhkumiskahju vabatahtlik hüvitamine, karistas kohus varasemalt

kriminaalkorras karistamata E.V , kellel on väärteo eest tasumata rahatrahv 7200

krooni, varguse ja omavolilise sissetungimise eest sanktsiooni alammäärade lähedaste

vangistustega ja narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemise eest 3-aastase vangistusega. Kuna ei ole teada, et E.V oleks uusi kriminaalkorras karistamisele kuuluvaid tegusid toime pannud ja on alust järeldada, et ta on asunud seadusekuulekale teele, ta töötab, luges

kohus liitkaristuse mõistmisel kergemad karistused kaetuks raskeimaga ning vabastas E.V vangistusest tingimisi allutamisega käitumiskontrollile 3-aastaseks katseajaks.

Apellatsioonis esitatud taotluste sisu

6

Kaitsja palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt, s.o E.V süüditunnistamises ja karistamises KarS § 266 lg 2 p 3 ja § 184 lg 2 p 2 järgi, ning mõista E.V uue otsusega KarS § 266 lg 2 p 3 ja § 184 lg 2 p 2 järgi õigeks.

Apellatsiooni põhjenduste kohaselt puudub E.V käitumises KarS § 266 sätestatud

süüteokoosseisu subjektiivne tunnus. KarS § 266 koosseis eeldab subjektiivsest küljest

tahtlust. E.V avaldas, et kannatanu oli talle sõber, ta on varemgi kannatanu autos istunud ja ta ei saanud aru, et kannatanu on selle vastu, et ta autosse siseneb. Oleks ta teadnud, et kannatanu on selle vastu, poleks ta sõidukisse sisenenud. Seega nähtub E.V ütlustest, et ta ei soovinud kannatanu tahte vastaselt sõidukisse siseneda ja ei saanud ka aru, et siseneb autosse kannatanu tahte vastaselt. E.V ütlused on kooskõlas kannatanu selgitusega, et ta ei oleks teinud avaldust politseisse, kui autos ei oleks midagi lõhutud. Kohus on ka valesti

tõlgendanud kannatanu ütlusi, asudes seisukohale, et E.V ei olnud kannatanu sõber. Kannatanu ütluste kohaselt elas ta XXX ja E.V oli sel ajal tema sõber, ta ei ole XXX kunagi oma autol uksi lukustanud.

E.V süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 2 järgi on tuginedes Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi seisukohtadele otsuses nr 3-1-1-119-09 E.V osas materjalide

eraldamisel kriminaalasjast nr 06260101125 tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes. 2. oktoobri 2006 kriminaalasja eraldamise määrusest ei

nähtu ühtegi objektiivset takistust, mis välistanuks kriminaalasja edasise arutamise kõigi

süüdistatavate suhtes sama menetluse raames. Järelikult ei esinenud kriminaalmenetluse seadustikust tulenevat õiguslikku alust, mis oleks kaasa toonud vältimatu vajaduse materjalide eraldamiseks. Süüdistuste eraldamisega eirati KrMS § 216 lg 2 nõudeid ja kohtupraktikat. E.V

kuulati kriminaalasjas nr 1-07-1404 üle tunnistajana. Tunnistaja staatus ei

võimaldanud tal kasutada süüdistatava õigusi. E.V osavõtt vargusest Vastse-Kuuste XXX selgus ekspertiisiaktist 28. juulil 2008. Seega ei olnud kuni 28. juulini 2008 võimalik E.V

seostada antud vargusega ja puudus vajadus oodata DNA ekspertiisi tulemust. Eeltoodust tulenevalt on viide kriminaalasja kiiremale lahendamisele asjakohatu ja tulenevalt

Riigikohtu seisukohast otsuses nr 3-1-1-119-09 väljub taoline selgitus ilmselgelt õiguse

tõlgendamise piiridest ega ole kooskõlas PS § 3 lg 1 johtuva nõudega teostada riigivõimu seaduse alusel. E.V sai 18-aastaseks 6. oktoobril 2006, s.o 4 päeva pärast materjalide

eraldamist. Seega on asjakohatu rääkida alaealise E.V huvide kaitsmisest. Ka kriminaalasja eraldamise määruses ei ole viidatud KrMS § 216 lg 4 sättele.

Kriminaalasja nr 1-07-1404 kohtuistungil kuulati S. R. üle tunnistajana, kusjuures teda hoiatati alusetult ütluste andmisest keeldumise ja teadvalt valeütluste andmise eest KarS § 318

ja § 320 järgi. H. A. tunnistati süüdi KarS § 184 lg 2 p 2 järgi tuginedes seejuures S. R. ütlustele. Käesolevas kriminaalasjas avaldas S. R. kohtulikul uurimisel, et ei ole H. A. käest

narkootilist ainet omandanud ning andis kohtueelses menetluses ja kriminaalasjas nr 1-07-

1404 kohtus tunnistajana ebaõigeid ütlusi, kuna talle avaldati survet ning ta kartis vangi minna. Menetlusnorme rikkudes kriminaalasja eraldamine on tekitanud olukorra, kus isik on

andnud sama kuriteoepisoodi kohta kohtus ristküsitlusel ütlusi ühes kriminaalasjas

tunnistajana ja teises kriminaalasjas süüdistatavana. KrMS § 66 lg 2 sätestab, et kriminaalasjas ei või tunnistajana osaleda samas asjas kahtlustatav või süüdistatav isik. Seega

kriminaalmenetluse seaduses sätestatud tõendi mõiste ei võimalda käsitleda tõendina

üheaegselt nii isiku tunnistajana kui süüdistatavana antud ütlusi. Tulenevalt Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi seisukohtadest otsustes nr 3-1-1-119-09 ja 3-1-1-57-07 ei saa S. R.

kohtueelses menetluses ja kriminaalasjas nr 1-07-1404 kohtulikul uurimisel tunnistajana antud ütlusi käesolevas kriminaalasjas tõendina kasutada ning nimetatud ütlustele tuginemine

7 on käsitletav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Tõendina saab käsitleda ainult E.V kohtulikul uurimisel süüdistatavana antud ütlusi. Juhul, kui

kohus ei lugenud neid ütlusi usaldusväärseteks, oleks tulnud need tervikuna kõrvale jätta. Analoogilisele seisukohale on asunud ka Riigikohus otsuses nr 3-1-1-80-08, kus on leitud, et

isik kaotas surmaga menetlusosalise staatuse ja temast sai isik, kes oma eluajal teadis tõendamiseseme asjaolusid, st tunnistaja KrMS § 66 lg 1 mõistes. Apellant viitab Riigikohtu seisukohtadele otsustes nr 3-1-1-113-06 ja 3-1-1-89-06 ning KrMS §-dele 291 ja 294 ning leiab, et käesolevas asjas puuduvad KrMS §-des 291 ja 294 sätestatud

alused, millal saab avaldada tunnistaja ja süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlusi ning nendele kui tõenditele tugineda, kohtuistungil avaldati S. R. ütlusi seoses vastuoludega ütlustes, seega ei saa tõendina kasutada S. R. kui tunnistaja ütlusi. Kriminaalmenetluses peaks olema välistatud olukord, kus isik kuulatakse üle tunnistajana ja tuginedes nendele ütlustele mõistetakse süüdi, jättes kõrvale süüdistatavana antud ütlused.

Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, et jätnuks S. R. kriminaalasjas nr 1-07-1404 ütlused tunnistajana andmata, ei oleks saanud talle järgneda sanktsioone. S. R. väitel oli ta sundseisus,

kuna temalt sooviti ütlusi H. A. vastu ja lubati siis välja lasta, keeldumisel aga ähvardati

vangistusega marihuaana omandamise eest. S. R. kuulati kriminaalasjas nr 1-07-1404

kohtuistungil tunnistajana üle 3. mail 2008. 19. mai 2008 ekspertiisiaktist nähtus, et THC

sisaldus S. R. elukohast leitud marihuaanas ei ületa 0,2%, seega puudus S. R. käitumises kuriteokoosseis ja 25. juunil 2008 lõpetati tema suhtes menetlus nimetatud kuriteoepisoodis. Seega teadis S. R. kuni 2008. a juunini, et tema suhtes on kahtlustus marihuaana omamises ja oht saada karistatud vangistusega oli igati põhjendatud.

Kriminaalasjas puuduvad tõendid E.V poolt A. K. narkootilise aine üleandmise osas. E.V selgitas kohtuistungil, et ei ole A. K. narkootilisi aineid müünud. Tunnistaja A. K. avaldas, et võimalik, et sai E.V-lt narkootilisi aineid, kuid ei mäleta, kuidas aine mõjus. Ta ei ole kindel, et tegemist oli narkootilise ainega, kuna oli enne tarvitanud pool liitrit kanget

alkoholi ja ei oleks saanud aru, kui E.V andnuks suvalise tableti. Apellant leiab

Riigikohtu seisukohtade otsuses nr 3-1-1-82-03 alusel, et asjas ei ole ühtegi usaldusväärset tõendit selle kohta, et E.V oleks A. K. narkootilisi aineid üle andnud. A. K. kahtlevad ütlused ei saa olla aluseks E.V süüdimõistmisele.

Apellant viitab Riigikohtu seisukohtadele otsuses nr 3-1-1-29-07 ning leiab, et kriminaalasja materjalide eraldamisega on menetleja teadlikult ja tahtlikult rikkunud menetlusõigust ja see

on kaasa toonud olukorra, kus on kogutud lubamatud tõendid. Kohus, tunnistades lubatuks

taolise eraldamise ja tuginedes süüdimõistva otsuse tegemisel kõlbmatutele tõenditele, on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, mis on aluseks õigeksmõistva otsuse tegemisele.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatav ja kaitsja esitatud apellatsiooni juurde selles toodud põhjendustel.

Prokurör vaidles esitatud apellatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu. Tartu Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata.

Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja, prokuröri ning tutvunud kriminaalasja materjalidega, leiab, et Tartu Maakohtu otsus kuulub osalisele tühistamisele E.V süüdimõistmises ja karistamises KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ning KarS § 64 lg 1 alusel moodustatud liitkaristuse osas. E.V tuleb nimetatud süüdistuses õigeks mõista.

8

Apellatsioonis taotletakse E.V õigeksmõistmist KarS § 266 lg 2 p 3 järgi põhjendusel, et E.V käitumises puudub omavolilise sissetungi süüteokoosseisu subjektiivne tunnus.

Ringkonnakohus apellatsiooni sellekohaste väidetega ei nõustu. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus E.V süüditunnistamises ja karistamises KarS § 266 lg 2 p 3 järgi on seaduslik ja põhjendatud ning tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks selles toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata.

Kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et 19. aprillil kella 19.20 paiku tungis E.V koos D. S. ja M. M. ga K. K. autosse, kusjuures neil puudus selleks kannatanu luba. Vaidlust ei ole ka asjaolus, et K. K. sõiduauto oli E.V jaoks võõras, sest see oli K. K. omandis. Käesolevas kriminaalasjas on tõendamist leidnud ka asjaolu, et E.V sisenes kannatanu sõidukisse tema tahte vastaselt. Ringkonnakohus leiab, et valdaja tahte vastase sisenemisega

on tegemist siis, kui valdaja ei ole oma nõusolekut väljendanud. Seejuures peab süüdlane taolist nõusolekut taotlema ja selle ka valdajalt saavutama. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on K. K. kinnitanud, et E.V ja ka teistel autosse sisenejatel tema luba selleks ei olnud. Nimetatud asjaolu ei ole vaidlustanud ka süüdistatavad.

Kuivõrd E.V K. K. autosse sisenemiseks viimase luba ei olnud, siis on E.V tegevus käsitatav omavolilise sissetungimisena.

Ringkonnakohus leiab, et E.V puhul on täidetud ka süüteo subjektiivne teokoosseis, sest K. K. sõidukisse sisenes ta tahtlikult.

Ringkonnakohtu arvates puudub alus väiteks nagu ei saanuks E.V aru oma teo keelatusest, sest pidas K. K. t oma sõbraks.

Ringkonnakohtu arvates ei õigusta asjaolu, et E.V pidas K. K. t oma sõbraks, kuidagi tema omavolilist sisenemist võõrasse autosse. Kannatanu K. K. ütluste kohaselt, vaatamata sellele, et ta tundis E.V, ei ole viimane kunagi tema autoga sõitnud ja ta ei ole lubanud süüdistataval ilma tema juuresolekuta autosse siseneda. Samasisulisi ütlusi on andnud ka E.V ise, väites, et K. K. autoga ta sõitnud ei ole. E.V väidete kohaselt on ta küll kannatanu autos istunud, kuid ainult siis, kui kannatanu on ka ise seal viibinud. Ilma tema juuresolekuta ta seda teinud ei ole. Eeltoodud ütlustest nähtub ringkonnakohtu arvates üheselt, et E.V puudus igasugune alus arvata, et tal on K. K. luba tema autosse sisenemiseks. Ringkonnakohtu arvates viitab E.V ja kaassüüdistatavate soovile nimelt omavoliliselt kannatanu sõidukisse siseneda, süüdistatavate käitumine sündmuskohal.

Nii nähtub kriminaalasja materjalidest, et kõik süüdistatavad nägid kuidas K. K. oma

sõidukiga XXX kaupluse juurde sõitis ning selle sinna parkis. Ometi ei pöördunud keegi süüdistatavatest K. K. poole palvega tema autosse istumiseks, vaid oodati, kuni viimane oli sisenenud kauplusesse ning alles seejärel istuti sõidukisse. Samas lahkuti sõidukist enne K. K. väljumist kauplusest ning K. K. väljumisel temaga keegi kontakti ei võtnud.

Ringkonnakohtu arvates väärivad apellatsioonis esitatud väited E.V KarS § 184 lg 2 p 2 järgi süüditunnistamise kohta tähelepanu.

Tartu Maakohtu istungil andis S. R. ütlusi, et tema ei ole H. A. kunagi saanud narkootilist ainet. S. R. ütluste kohaselt andis ta varasemalt H. A. narkootikumide saamise kohta ütlusi

9 seetõttu, et teda ähvardati sellesisuliste ütluste mitteandmisel vangistusega. S. R. väidete kohaselt sunniti ennastsüüstavad ütlused talle politseitöötajate poolt peale.

Kuivõrd S. R. ülaltoodud ütlused olid vastuolus tema poolt kohtueelsel uurimisel antud

ütlustega, avaldas maakohus prokuröri taotlusel KrMS § 289 alusel tema kohtueelsel uurimisel antud ütlused. Maakohtu kohtuotsusest nähtuvalt leidis maakohus, et kuivõrd E.V poolt kohtuistungil antud ütlused on olulisel määral erinevad tema poolt kohtueelsel uurimisel ja kriminaalasjas nr 1-07-1404 antud ütlustest ning ühtegi eluliselt usutavat põhjendust oma ütluste muutmise

kohta E.V kohtule ei esitanud, siis tuleb E.V poolt maakohtus antud ütlused arutatavas kriminaalasjas lugeda ebausaldusväärseteks ja jätta need tõendite hulgast välja.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma korduvates otsustes märkinud, et ristküsitlusel on

kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine lubatav üksnes kohtuistungi protokollis

täpselt kirjapandava kohtumenetluse poole taotluse alusel siis, kui kohtus antud ütlused on

vastuolus kohtueelses menetluses antud ütlustega ja selline ütluste avaldamine teenib eranditult vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärki.

Kohus ei saa kohtumenetluse võistlevuse põhimõttest lähtuvalt lihtsalt öelda, et ütluste

lahknevusest tulenevalt jätab ta ristküsitluse koos selle tulemiga kõrvale ja tugineb kohtuotsuse tegemisel vaid kohtueelses menetluses antud ütlustele.

Maakohtu otsuse põhiosa sisust nähtuvalt on kohus E.V süüküsimuse otsustamisel

KarS § 184 lg 2 p 2 järgi, jätnud tõendite hulgast välja süüdistatava poolt kriminaalasja kohtulikul uurimisel antud ütlused, sest luges need ebausaldusväärseteks.

Samas on kohus, võrreldes E.V poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlusi ja kriminaalasjas nr 1-07-1404, s.o on kriminaalasjas, kus E.V kuulati üle tunnistajana, antud ütlusi, lugenud tõesteks süüdistatava poolt nimelt kohtueelsel uurimisel antud ütlused ja rajanud ainuüksi nendele ütlustele ka E.V süüdimõistva kohtuotsuse.

Seejuures peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et kuigi maakohus on käesolevas

kriminaalasjas E.V süüditunnistamisel viidanud kriminaalasjas nr 1-07-1404 tehtud

kohtuotsuses esitatud E.V ütlustele, on maakohus taoliselt otsustades sisuliselt

tunnistanud usaldusväärseteks ka E.V poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused, millised olid kasutatavad nii käesolevas kriminaalasjas kui ka kriminaalasjas nr 1-07-1404.

Ringkonnakohus leiab, et maakohtul puudus seaduslik alus võrrelda E.V poolt

eeluurimisel tunnistajana antud ütlusi kriminaalasjas nr 1-07-1404, s.o hoopis teises kriminaalasjas, antud ütlustega ning taolise võrdluse alusel teha järeldus, et E.V poolt

kohtueelsel uurimisel antud ütlused on usaldusväärsed kuna neis puuduvad vastuolud kriminaalasjas nr 1-07-1404 antud ütlustega. Ringkonnakohus leiab, et kohtul oli võimalik E.V

poolt kriminaalasjas nr 1-07-1404 antud ja kohtuprotokollis kajastatud ütlusi avaldada ristküsitluses käigus, kuid seda vaid eesmärgiga hinnata E.V poolt käesoleva kriminaalasja raames kohtus antud ütluste usaldusväärsust.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt märkinud, et situatsioonis, kus isiku ütlused

kohtueelsel uurimisel ja kohtus on diametraalselt vastuolulised, ei tule kohtul lahendada küsimust, milliseid sama isiku vastuolulistest ütlustest (erinevatest tõenditest) teineteisele

eelistada, vaid otsustada, kas sellist tunnistajat saab tõendiallikana üldse usaldada. Eitava vastuse korral tuleb konkreetse tunnistaja ütlused tõendikogumist tervikuna välja jätta.

10

Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd E.V poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlused

erinesid olulisel määral tema poolt kohtulikul uurimisel antud ütlustest ja E.V ei ole mõistusepäraselt suutnud selgitada oma ütluste muutmise asjaolusid, siis tulnuks maakohtul E.V ütlused tervikuna tõendite hulgast välja jätta. Ringkonnakohus leiab, et rajades E.V süüdimõistva otsuse KarS § 184 lg 2 p 2 järgi

vaid süüdistatava poolt kohtueelsel uurimisel antud ütlustele rikkus maakohus kriminaalmenetlusõiguse norme.

Ülaltoodust lähtudes jätab ringkonnakohus E.V ütlused tervikuna tõendite hulgast välja.

Jättes E.V ütlused tervikuna tõendite hulgast välja, tuleb ringkonnakohtul süüdistatava

süüküsimuse otsustamisel vaagida, kas kriminaalasjas on kogutud teisi tõendeid, millistele tuginedes saab tõsikindlalt väita, et E.V on toime pannud KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Kohtuistungil ülekuulatud H. A. on andnud ütlusi, et tema ei ole kunagi E.V-le narkootilisi aineid üle andnud. Tema arvates E.V lihtsalt valetas tema peale, kui väitis vastupidist. Kriminaalasjas tunnistajana ülekuulatud A. K. ütlustest nähtuvalt tunneb ta E.V oma tuttavate tuttavate kaudu. A. K. ütluste kohaselt on võimalik, et ta on saanud E.V-lt narkootilisi aineid. Samas ei oska tunnistaja öelda, milliseid aineid ta E.V-lt sai ja millal.

A. K. on ülekuulamisel kohtus vaid väitnud, et need võisid olla juhulikud korrad kuskil pidudele, kuid täpsemalt ta öelda ei oska. Ka ei oska A. K. anda ütlusi selle kohta, kas ta sai narkootikume E.V-lt raha eest või

ilma, kuidas need olid pakendatud ning kas saadud ainete näol oli tegemist üldse

narkootikumidega või mitte, sest tavaliselt tarvitas ta narkootikume pidudel siis, kui ta oli juba eelnevalt tarvitanud alkoholi. Ringkonnakohus leiab, et A. K. ülalesitatud ebakonkreetsed ütlused ei tõenda millegagi, et E.V oleks ajavahemikul 2006 talvest kuni sama aasta suveni omandanud korduvalt H. A. suures koguses narkootilist ainet. Ringkonnakohtu arvates ei tõenda E.V poolt talle süüks arvatud teo toimepanemist ka asjaolu, et süüdistuses näidatud ajavahemikul suhtlesid H. A. ja E.V omavahel telefoni teel, sest kumbki nimetatutest ei ole eitanud omavahelist tutvust.

Ühtki muud tõendit, mis kinnitaks E.V süüd H. A. narkootilise aine omandamises aga kohtule esitatud ei ole.

Ülaltoodust tulenevalt tuleb E.V küllaldaste tõendite puudumise tõttu talle KarS § 184 lg 2 p 2 järgi esitatud süüdistuses õigeks mõista.

Kuivõrd ringkonnakohus mõistis E.V õigeks talle KarS § 184 lg 2 p 2 järgi süüks arvatud kuriteo toimepanemises, siis kuulub tühistamisele tema suhtes KarS § 64 lg 1 alusel moodustatud liitkaristus. Maakohus on E.V KarS § 199 lg 2 p 7,8 järgi karistanud 6 kuulise vangistusega ja KarS § 266 lg 2 p 3 järgi 6 kuulise karistusega.

Ringkonnakohus leiab, et E.V-le varguse ja omavolilise sissetungi eest mõistetud karistuste mõistmisel on maakohus igati järginud KarS § 56 lg 1 sätestatut ning mingeid uusi

asjaolusid, mis tingiksid E.V-le mõistetud karistuse muutmist, ringkonnakohtule ei esitatud.

11

Ringkonnakohus leiab, arvestades E.V süü suurust, et on põhjendatud E.V-le mõistetud karistuste täies osas liitmine.

Aarne Sarjas

Maarika Kuusk

Tiit Lõhmus