2-21-10122/48 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Indrek Parrest, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 16. november 2022

Tsiviilasja number

2-21-10122

Tsiviilasi

SCANDINAVIAN

FURNITURE

OSAÜHING

(pankrotis) pankrotihaldur Anne Tammeri hagi

OÜ Edenbell vastu tehingu tagasivõitmise korras

kehtetuks tunnistamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

37 000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 31. märtsi 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Edenbell apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): OÜ Edenbell (registrikood

11245101), lepinguline esindaja vandeadvokaat Terje

Eipre

Vastustaja

(hageja):

SCANDINAVIAN

FURNITURE

OSAÜHING

(pankrotis)

(registrikood

11600499),

pankrotihaldur

Anne

Tammer

RESOLUTSIOON

1. Jätta

OÜ

Edenbell

apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Jätta Tartu Maakohtu 31. märtsi 2022. a otsus

muutmata.

3. Jätta

SCANDINAVIAN

FURNITURE

OSAÜHING (pankrotis) pankrotihaldur Anne

Tammeri menetluskulud ringkonnakohtus OÜ

Edenbell kanda.

4. Määrata

SCANDINAVIAN

FURNITURE

OSAÜHING (pankrotis) pankrotihaldur Anne

Tammeri

menetluskulude

suuruseks

ringkonnakohtus 1080 eurot (koos käibemaksuga).

5. Mõista OÜ-lt Edenbell SCANDINAVIAN

FURNITURE

OSAÜHING

(pankrotis)

pankrotivarasse

välja

menetluskulud

ringkonnakohtus 1080 eurot (koos käibemaksuga).

Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb

tasuda kulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1

teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Otsuse

peale

võib

esitada

kassatsioonkaebuse

Riigikohtule

päeva

jooksul

otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi

esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab

ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks

või

riigilõivu

tasumiseks

või

kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis

on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi

taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. SCANDINAVIAN FURNITURE OSAÜHINGU (pankrotis) (võlgnik) pankrotihaldur Anne

Tammer (hageja) esitas 27. juunil 2021 hagiavalduse OÜ Edenbell (kostja) vastu tehingu

tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks. Koos hagiavaldusega esitas hageja hagi

tagamise taotluse, milles palus hagi tagamise korras arestida kostjale kuuluv kinnisasi

registriosa nr 1956140 asukohaga Valga maakond, Tõrva vald, Roobe küla, Tööstuse tn 13c ja

kanda Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa nr 1956140 kolmandasse jakku esimesele

vabale järjekohale keelumärge kinnisasja käsutamise keelamiseks võlgniku kasuks. Tartu

Maakohus rahuldas hagi tagamise taotluse 29. juuni 2021. a määrusega.

Hagiavalduse kohaselt kuulutati Tartu Maakohtu 7. augusti 2020. a määrusega tsiviilasjas

nr 2-20-8000 välja võlgniku pankrot ning pankrotihalduriks nimetati Anne Tammer.

Võlgnikule kuulus Valga maakonnas Tõrva vallas Roobe külas Tööstuse tn 13c asuv kinnisasi

(registriosa nr 1956140), tootmismaa 100%, pindala 8372 m2, millel asub puidutööstuse hoone

suletud netopinnaga 981 m2. Võlgnik müüs kinnistu 6. novembri 2019 müügi- ja

asjaõiguslepinguga kostjale ja leppis kokku lepingu eseme omandi üleandmises. Kinnisasja

müügihinnaks oli lepingu p-i 3.1 kohaselt 22 000 eurot. Samas lepingupunktis kinnitab võlgnik

müüjana, et eelnimetatud summa on ostja poolt müüjale tasutud ja müüja tõendab summa

saamist lepingul allkirjaga. Võlgniku pangakontodele ei ole müügihind laekunud. Hageja palub

tunnistada pankrotiseaduse (PankrS) § 110 lg 1 p 2 alusel tagasivõitmise korras kehtetuks 6.

novembril 2019 sõlmitud Tööstuse tn 13c kinnisasja müügileping.

Võlgniku ajutine haldur nimetati 18. juunil 2020 ning võlgniku pankrot kuulutati välja

7. augustil 2020. Vaidlusalune leping sõlmiti 6. novembril 2019, seega on tehing tehtud enne

pankroti väljakuulutamist ning 7 kuud 12 päeva enne ajutise halduri nimetamist. Tehingu

tegemise aja seisuga oli võlgnikul tarnijate ees sissenõutavaks muutunud kohustusi üle 0,2

miljoni euro. Kuna võlgnik oma lepingulisi kohustusi ei täitnud, pöördusid võlausaldajad

NTEX AB ja Kase Furniture OÜ kohtu poole. Vaidlused lõppesid kompromissiga, kuid võlgnik

võlausaldajatele makseid ei teinud. Kompromisside sõlmimise ajaks oli võlgnik lõpetanud oma

majandustegevuse ning võõrandanud kõik tootmiseks vajalikud masinad, seadmed ja laovarud,

sh Tööstuse tn 13c asuva maatüki. Seega puudus võlgnikul müügitulu, mille arvel pandiga

tagamata võlausaldajate nõudeid rahuldada. Kuna allesjäänud kinnisasjad olid koormatud

hüpoteekidega ja nende arvel oli tarnijate nõuete rahuldamine võimatu, siis oli võlgnik

kompromisse sõlmides teadlik, et makseid kohtusse pöördunud tarnijatele tegelikult ei ole

võimalik teha. 6. novembri 2019 seisuga olid võlgniku tagastamata laenukohustused Luminor

Bank AS ees üle 0,85 miljoni euro, mille tagastamiseks hüpoteekide realiseerimisest ei piisa.

Seega olid vaidlustatud tehingu tegemise ajal võlgnikul olemas võlausaldajad, kelle huvisid

kinnisasja müügileping kahjustas.

Lepingus kokkulepitud müügihind on turuhinnast oluliselt madalam. Hageja hinnangul oli

novembris 2019 kinnisasja turuväärtus vähemalt 65 000 eurot. Võlgniku pangakontodelt ei

nähtu müügihinna tasumist. Järelikult on kostja saanud kinnisasja tasuta vastusooritust

tegemata. Tegemist ei olnud tavapärase majandustegevuse raames toimunud tehinguga ning

kinnisasja võõrandamine ei olnud vajalik võlgniku majandustegevuse jätkamiseks.

Kinnistu ei olnud koormatud hüpoteegiga. Kui kinnisasja ei oleks võõrandatud kostjale ja see

oleks pankroti väljakuulutamisel olnud võlgniku omandis, oleks selle müügist saaduga

võimalik rahuldada pandiga tagamata võlausaldajate nõudeid. Võlgniku pankrotimenetluses

11. jaanuaril 2021 toimunud nõuete kaitsmise koosolekul on tunnustatud teise rahuldamisjärgu

nõuetena 64 võlausaldaja nõudeid kokku 568 800 eurot 32 senti. Kinnisasja võõrandamisega

on teadlikult vähendatud võlgniku varalisi õigusi ning muudetud võimatuks pandiga tagamata

nõuetega võlausaldajate võimalus saada oma nõue rahuldatud võlgniku vara müügist laekuva

raha arvelt. Selline käitumine on käsitletav võlausaldajate huvide kahjustamisena.

Võlgnik tegeles kõva- ja pehme mööbli tootmisega oktoobrini 2019. Oktoobris ja novembris

2019 võõrandas võlgnik kõik masinad, seadmed ja laovarud ning kinnisasja Tööstuse tn 13c,

mis oli ainuke võlgnikule kuulunud hüpoteegiga koormamata kinnisasi. Müümata jäid üksnes

hüpoteekidega koormatud kinnisasjad. Pehme mööbli tootmise seadmed, masinad ja varud

müüs võlgnik Sime Beds OÜ-le. Kõva mööbli tootmise seadmed, masinad ja varud on võlgnik

müünud Stemwood OÜ-le. Nimetatud äriühingutele on hageja andnud üürile ka tootmiseks

vajalikud kinnisasjad. Stemwood OÜ alustas kõvamööbli tootmisega samades ruumides, kus

oli tegutsenud võlgnik ning kostjale kuulunud tööstushoones asukohaga Tööstuse tn 3. Pärast

eelnimetatud lepingute sõlmimist ei jäänud võlgnikule mööbli tootmiseks vajalikke vahendeid

ega tegevuskohta, mistõttu oli võlgniku majandustegevuse jätkamine võimatu.

Maksu- ja Tolliamet (MTA) kontrollis Stemwood OÜ maksudeklaratsioonide andmete õigsust

ja esitas 10. augustil 2020 Tartu Halduskohtule taotluse Stemwood OÜ ettemaksukonto

arestimiseks. Tartu Halduskohtu 11. augusti 2020. a määruse haldusasjas nr 3-20-1475 p-st 10

nähtub, et Stemwood OÜ on varatu äriühing. Võlgnikult ostetud varad on Stemwood OÜ

kiiresti ettevõttest välja viinud. Stemwood OÜ alustas kõvamööbli tootmisega samal ajal, kui

võlgnik hakkas mööbli tootmise asemel tegelema tööjõu rentimisega. 30. novembril 2019

sõlmiti võlgniku ja Stemwood OÜ vahel väidetavalt tööjõuvahenduse koostööleping, mille

kohaselt andis võlgnik Stemwood OÜ käsutusse tööjõudu. Sisuliselt jätkas Stemwood OÜ

võlgniku tootmistegevust samade töövahenditega, samades tootmisruumides ja samade

töötajatega. Renditöötajad töötasid samadel kohtadel, nagu võlgniku juures. Tegelikkuses

tööjõu tellimuste esitamist ei toimunud, kuna kõik töötajad tulid korraga Stemwood OÜ-sse

tööle ja kogu tootmise tööprotsessi korraldas Stemwood OÜ töötaja Andres Purgats, kes on

olnud võlgniku pikaajaline töötaja alates 2010.

MTA leidis Stemwood OÜ suhtes tehtud kontrolliaktis, et võlgniku kõvamööbli tootmistegevus

hakkas lõppema juhatuse liikme vahetusega. Andrus Horn oli võlgniku juhatuse liige ja

ainuosanik üle 10 aasta alates võlgniku asutamisest. A. Horn oli teadlik võlgniku rahalistest

raskustest ja äriühingu tegevuse jätkamise perspektiivitusest, mistõttu toimus oktoobris 2019. a

võlgniku juhatuse liikme vahetus ja 28. jaanuaril 2020 võlgniku osa omanikuvahetus, mille

tulemusena sai võlgniku ainuosanikuks Raido Rätsep. Võlgniku juhatuse liikmel R. Rätsepal

puudus võlgniku majandustegevusest ülevaade, ta ei tegelenud reaalselt võlgniku tegevuse

juhtimisega. MTA leidis, et kogu tegevuse üle omab kontrolli Stemwood OÜ.

MTA leidis, et Stemwood OÜ ainuosanik ja juhatuse liige Virve Korjus oli teadlik, et võlgnik

tegelikult tööjõuvahendusteenust ei osuta. V. Korjus oli teadlik võlgniku maksuvõlgadest,

tundis võlgniku endist omanikku ja juhatuse liiget A. Horni, teadis, et võlgnikul vahetus

juhatuse liige. V. Korjusel oli alates 2009. a-st võlgniku arvelduskonto käsutamise õigus, tal oli

ülevaade võlgniku raha liikumistest, varadest ja kohustustest, võlgniku rahalisest olukorrast, ta

sai teha ülekandeid võlgniku pangakontolt.

A. Horn, V. Korjus ja A. Purgats on kostja juhatuse liikme Ago Kasaku pikaajalised tuttavad

ja usaldusisikud. V. Korjus tegeles mh võlgniku raamatupidamisega ning oli võlgniku

majandustegevusega jätkanud Stemwood OÜ ainuosanik ja juhatuse liige kuni 21. detsembrini

2020, mil ta võõrandas Stemwood OÜ osa A. Purgatsile. Kuigi kostja juhatuse liige ja tegelik

kasusaaja A. Kasak ei ole äriregistri andmetel olnud võlgniku juhatuse liige ega osanik, on nii

võlgnik, kui ka OÜ Stemwood, kes jätkas võlgniku majandustegevust, A. Kasaku kontrolli all.

A. Kasak töötas võlgniku juures ärikonsultandina kuni 20. juulini 2020, tundis võlgniku

majandustegevust, oli teadlik tema finantsmajanduslikust olukorrast, varadest ja kohustustest.

Tõrva vallas Roobe külas Tööstuse tn 3 asuv kinnisasi kuulus kostjale ajavahemikul

20. november 2006 – 28. august 2020. Enne võlgnikku tegeles nimetatud aadressil kõvamööbli

tootmisega Dirolex OÜ, mille juhatuse liige oli A. Kasak alates 29. juunist 2006. V. Korjus oli

Dirolex OÜ juhatuse liige 29. juunist 2006 – 4. veebruarini 2008. Tartu Maakohus kuulutas

12. oktoobril 2009 välja Dirolex OÜ pankroti. Võlgniku kinnisasjad aadressidel Tõrva linn

Tööstuse tn 10, Tööstuse tn 11, Tööstuse tn 13a, Tööstuse tn 13e ning praegu kostjale kuuluv

Roobe küla Tööstuse tn 13c omandati Dirolex OÜ-lt 16. mail 2012.

Kostja võõrandas 6. augustil 2020 Tööstuse tn 1 ja Tööstuse tn 3 asuva kinnisasja Andres ja P

Kinnisvara OÜ-le (end. OÜ G9TC4), mille ainuosanik ja juhatuse liige oli ajavahemikus

4. augustist 2020 – 21. detsembrini 2020 A. Purgats. A. Purgats võõrandas 21. detsembril 2020

Andres ja P Kinnisvara OÜ osa A. Kasakule. Samal päeval omandas A. Purgats V. Korjuselt

Stemwood OÜ osa, mõlemad tehingud toimusid ühe ja sama notari juures, mis näitab, et

A. Kasak, V. Korjus ja A. Purgats tegutsesid koos teadlikult ja kooskõlastatult.

Võlgniku kõvamööbli tootmine jätkus samade masinate ja seadmete ning töötajatega samades

ruumides, mis kuulusid kostjale. Praktiliselt kõik Stemwood OÜ poolt toodetavad tooted on

identsed võlgniku poolt toodetud toodetega. Stemwood OÜ kodulehel kajastatud info on

identne võlgniku kodulehel kajastatud infoga. Kostja on otseselt seotud võlgniku

majandustegevuse lõpetamisega ja võlgniku varade võõrandamisega läbi Stemwood OÜ

kostjale ning ettevõtte üleminekuga Stemwood OÜ-le.

Võlgnik ja kostja on tegutsenud koos V. Korjuse ja A. Purgatsiga majanduslikus mõttes

kooskõlastatult ning neil on olnud ühine majanduslik huvi võõrandada kostjale kõik

kõvamööbli tootmiseks vajalikud seadmed ja masinad ning ainuke pandiga koormamata

kinnisasi Tööstuse tn 13c ning jätkata kõvamööbli tootmist Stemwood OÜ kaudu kostjale

kuulunud ruumides. Seega on võlgnik ja kostja tegutsenud teineteise kasuks ja võlgniku

võlausaldajate kahjuks. Ühine majanduslik huvi on olnud sedavõrd suur, et kostja tuleb lugeda

võlgniku lähikondseks PankrS § 117 lg 2 p-i 5 ja § 117 lg 3 alusel.

Kostja teadis, et tehinguga kahjustatakse võlgniku võlausaldajate huvisid, sest kostja on enda

juhatuse liikme A. Kasaku kaudu teadlik võlgniku majanduslikust olukorrast. Kostja juhatuse

liige A. Kasak töötas töötamise registri andmete järgi võlgniku juures ärikonsultandina

1. aprillist 2013 kuni 29. veebruarini 2016 ja 1. veebruarist 2018 kuni 20. juulini 2020. MTA

on tuvastanud, et 56 võlgniku töötajat, nende hulgas ka kostja juhatuse liige A. Kasak, olid juba

2019. a novembris Stemwood OÜ töötajad. Kostja andis temale kuulunud Tööstuse tn 3

tootmishoones asuvad ruumid, mida kuni 2019. a oktoobrini kasutas kõvamööbli tootmiseks

võlgnik ja kus asusid tootmiseks vajalikud seadmed ja masinad alates 1. novembrist 2019 üürile

Stemwood OÜ-le, kelle heaks töötas kostja juhatuse liige A. Kasak. Kostja ja Stemwood OÜ

kokkuleppel tõsteti üüri 4000 eurolt 10 000 euroni kuus ning Stemwood OÜ andis võlgnikult

omandatud seadmed ja masinad kostjale üürivõla katteks.

Kostja ei ole tõendanud oma vastunõuet ega nõuete tasaarvestamist. Kostja väidab üksnes

üldsõnaliselt, et aastate jooksul hilines võlgnik üüri tasumisega ja alates 2017. aastast hakkas

süsteemselt võlgu jääma, kuid kostja ei ole näidanud ega tõendanud, kas, kui suur ja millise

perioodi üür oli võlgnikul väidetavalt tasumata, kas ja milliselt võlgnevuselt ning kuidas oli

arvutatud viivis. Kostja nõude tõendamiseks ei piisa kostja enda raamatupidamisprogrammi

väljatrükist, et hinnata kostja väidetava vastunõude olemasolu.

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Vastavalt 5. augusti 2021. a Pindi Kinnisvara OÜ vara hindaja, litsentseeritud maa hindaja ja

riiklikult tunnustatud eksperdi Andres Tederi hinnangule oli Tööstuse tn 13c kinnistu

müügihind ja ka eeldatud turuhind 22 000 eurot. See summa on kostja poolt võlgnikule tasutud

tasaarvestuse korras. Müügilepingu alusel on kogu ostusumma tasutud ning müügilepingul ei

ole turuhinnale mittevastavuse tõttu kinke iseloomu. Tehing, mis vastab turuhinnale ning mis

on kogu ulatuses täidetud, ei saa kahjustada müüja võlausaldajaid.

Kostja nõue tulenes 2. märtsi 2009. a võlgnikuga sõlmitud üürilepingust, millega kostja andis

ja võlgnik võttis üürile aadressil Valgamaa, Helme vald, Roobe küla, Tööstuse tn 3 asuvad

mitteeluruumid ja territooriumi. Üürihind kuus oli umbes 10 000 eurot. Aastate jooksul hilines

võlgnik üüri tasumisega ja alates 2017. aastast hakkas süsteemselt võlgu jääma. Tööstuse tn

13c kinnistu müügi hetkel võlgnes võlgnik kostjale 63 910 eurot. Peale kinnistu müüki ja

vastastikuste nõuete tasaarvestust oli kostja nõude raamatupidamislik jääk võlgniku vastu

41 910 eurot. Kostja tegelik nõue võlgniku vastu oli müügi hetkel üürimaksetega hilinemise

eest kokku 395 594 eurot 90 senti (üürimaksetelt arvestatud viivis 381 684 eurot 90 senti,

tasumata üür 13 910 eurot) ja peale müüki 379 594 eurot 90 senti (395 594,90 – 22 000).

Võlgnikul esines 2019. aasta lõpus tõsine likviidsete vahendite puudus, millest tulenevalt

polnud ettevõttel võimalik kostjale maksta. Tööstuse tn 13c kinnistu müük kostjale oli üks

allesjäänud moodus võla vähendamiseks ja pooled seda ka kasutasid. Vastasel juhul oleks

kostja kasutanud üürileandja pandiõigust ja kogu võlgniku tootmistegevus oleks sellest

tulenevalt seiskunud, mida võlgnik ei saanud lubada, kuna loodeti makseraskustest välja tulla.

Kostja ja tema esindaja ei ole olnud võlgniku lähikondsed PankrS § 117 tähenduses. Hageja

heaks töötamine ei tähenda, et A. Kasakul oli kõnealuse tehingu tegemise ajal täielik ülevaade

tööandja majanduslikust olukorrast. Hageja väited, et võlgnik ja kostja on seotud läbi kostja

juhatuse liikme A. Kasaku, ei ole tõendatud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 31. märtsi 2022. a otsusega hagi, tunnistas tagasivõitmise korras

kehtetuks võlgniku ja kostja vahel 6. novembril 2019 sõlmitud kinnisasja registriosa numbriga

1956140 (asukoht Valga maakond, Tõrva vald, Roobe küla, Tööstuse tn 13c) müügilepingu,

kohustas kostjat üle andma hagejale omandi kinnisasjale ning andma nõusolek

(kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 1 tähenduses) Tartu Maakohtu kinnistusosakonna registriosa

nr 1956140 teise jakku kostja kohta tehtud omanikukande kustutamiseks ja uue kande

tegemiseks, millega kantakse kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse võlgnik, märkides, et

TsMS § 68 lg 5 kohaselt asendab kohtulahend kostja eespool nimetatud tahteavaldusi.

Maakohus jättis kohtulahendi täitmist tagava abinõuna jõusse 21. juuni 2021. a määrusega

kohaldatud hagi tagamise abinõu. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda, mõistis kostjalt

hageja kasuks välja menetluskulud 6750 eurot 80 senti ning Eesti Vabariigi kasuks riigilõivu

1000 eurot, märkides, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses.

PankrS § 109 lg 1 kohaselt tunnistab kohus tagasivõitmisel PankrS §-des 110–114 sätestatud

alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti

väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. PankrS § 110 lg 1 p 2 kohaselt tunnistab

kohus kehtetuks tehingu, mis oli tehtud ühe aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui

teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve.

Hageja palub tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks 6. novembril 2019 sõlmitud Tööstuse

tn 13c asuva kinnisasja müügilepingu. Pooled ei vaidle selle üle, et 6. novembril 2019 sõlmisid

võlgnik müüjana ja kostja ostjana müügilepingu Tööstuse 13c kinnisasja suhtes hinnaga 22 000

eurot. Võlgniku ajutine haldur nimetati 18. juunil 2020. Müügileping sõlmiti aasta jooksul enne

ajutise halduri nimetamist. Müügilepingus on pooled avaldanud, et müügihind on kostja poolt

tasutud. Müügihinda ei ole kostja poolt tasutud sularahas ega ülekandega.

Pooled vaidlevad selle üle, kas müügilepinguga kahjustati võlgniku võlausaldajate huve, sh

selle üle, kas võlgniku müügihinna nõue võib olla tasaarvestatud kostja nõuetega võlgniku vastu

pooltevahelisest üürilepingust tulenevalt, kas kostja teadis või pidi teadma, et tehinguga

kahjustatakse võlausaldajate huve ning kas kostjat saab lugeda müügilepingu sõlmimise ajal

võlgniku lähikondseks, kelle puhul PankrS § 110 lg 3 kohaselt eeldatakse et ta teadis, et võlgnik

kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve.

Kohtuotsuse tegemise aja seisuga puudub pooltel vaidlus selles, et Tööstuse tn 13 c turuväärtus

6. novembri 2019. a seisuga oli 37 000 eurot. Nimetatud asjaolu on tuvastatud 1. märtsi 2022. a

Eduard Elbrechti eksperthinnanguga nr 3886/0222TH (I kd tl 178 – II kd tl 16). Müügilepingu

kohaselt oli müügihinnaks 22 000 eurot. Seega oli tehingu tegemise ajal kinnisasja müügihind

müügilepingus 15 000 euro võrra väiksem kinnisasja tegelikust turuväärtusest. Tehing, milles

kinnisasja müügihind määrati asja tegelikust väärtusest 40,5% võrra madalamaks kahjustas igal

juhul võlgniku võlausaldajate huve, vähendades vara, mille arvelt saanuks võlgnik oma

kohustusi võlausaldajate ees täita.

Hageja väitel ei ole ka müügihinda 22 000 eurot tegelikult tasutud. Kostja väitis, et müügihinna

nõue tasaarvestati kostja nõudega võlgniku vastu. Kostja väitel andis ta 2. märtsi 2009. a

üürilepinguga (I kd, tl 120–121, 137–140) võlgnikule üürile äripinna asukohaga Tööstuse tn 3,

Rooba küla, Tõrva vald. Üürilepingu p-i 2.1.1 kohaselt pidi võlgnik esimese nelja kuu eest

tasuma üüri 187 500 Eesti krooni ning alates juulist 2009. a 150 000 Eesti krooni kuus.

Asjaolu, et kostjal oli võlgniku vastu nõue, mida ta saanuks tasaarvestada võlgniku müügihinna

tasumise nõudega, ei ole tõendamist leidnud. Üürilepingust ei nähtu, missuguse üüriobjekti

suhtes on leping sõlmitud. Maksete liikumine võlgniku kontolt kostja kontole perioodil 2012–

2017. a ei tõenda, et poolte vahel oli ka peale 2017. aasta lõppu üürisuhe või mistahes muu

õigussuhe, millest saanuks tuleneda kostja nõue võlgniku vastu. Samuti ei saa asjaolust, et

kostja on esitanud võlgnikule 2017. a arveid selgitusega „kinnistu rent“ (I kd, tl 137–139)

järeldada, et kostjal ning võlgnikul oli üürisuhe ka hiljem ning et sellest said tekkida väidetavad

võlgnevused, mida saanuks võlgniku müügihinna nõudega tasaarvestada. Kostja selgitustest

nähtuvalt ei esitanud ta võlgnikule ühtegi üüriarvet 2018. ning 2019. aasta eest enne 6. augustit

2020. Eluliselt usutav ei ole, et tegelikku majanduslikku sisu omava üürisuhte eksisteerimise

korral oleks üürileandja jätnud sedavõrd pikka aega üürnikule üüriarved esitamata.

Ka ei ole eluliselt usutav, et võlgnikul saanuks eksisteerida kostja ees võlgnevusi 2017. a arvete

osas. Esitatud dokumentidest ei nähtu, et kostja oleks pöördunud võlgniku poole 2017. a

võlgnevuste likvideerimiseks. Tegelikku majanduslikku sisu omava tehingu puhul ei oleks

seesugune olukord mõeldav. Kostja poolt esitatud müügireskontro (I kd, tl 122) kohaselt olid

võlgnikul 6. novembri 2019. a seisuga kostjale tasumata juuni 2017. a arve nr 2017017 ning

juuli 2017. a arve nr 2017019. Kostja pangakonto väljavõttelt nähtuvalt on võlgnik kostjale

nendel kuudel kandnud üle arvestatavaid summasid, mis ületavad vastavate kuude eest esitatud

üüriarvete summasid (I kd, tl 137–138). Kohtule ei ole esitatud ühtki asjakohast tõendit, mis

võimaldaks nende arvete osas eelöeldust hoolimata tõdeda, et tegemist on tasumata arvetega.

Selliseks tõendiks ei saa olla müügireskontro väljavõte, mis on vastuolus teiste esitatud

tõenditega. Selliseks tõendiks ei saa olla ka kostja esitatud viivisearvestus (I kd, tl 141–146),

sest kohtul ei ole võimalik kontrollida selle arvestuse paikapidavust (algdokumente ei ole

esitatud). Väidetavalt tasaarvestatud arve nr 2019002 summas 50 000 eurot on koostatud

2. novembril 2019. Seega tehti arve vahetult enne müügitehingut, mis viitab, et arve on loodud

kunstlikult tekitamaks kostjale nõue võlgniku vastu, mida saaks kinnisasja müügihinna nõudega

tasaarvestada. Õigussuhte eksisteerimist ei tee eluliselt usutavamaks kostja väited, et ta esitas

arveid siis ja sellises ulatuses, nagu võlgniku majanduslik olukord seda võimaldas. Kui see nii

oli, siis näitab see asjaolu pigem kinnisasja tasuta kasutusse andmist alates 2018. aastast.

Müügileping kahjustas võlgniku võlausaldajate huve, sest tehing on tehtud ühe võlausaldaja

väidetava viivisenõude rahuldamiseks, eelistades seda võlausaldajat teistele võlausaldajatele,

andes kostjale üle võlgniku ainsa hüpoteekidega koormamata kinnisasja turuhinnast oluliselt

madalama hinnaga ning reaalse vastusoorituseta. Võlausaldajate huve kahjustav on juba see, et

koormamata kinnisvara omandi üleandmisel otsustati tasaarvestada vaid viivisenõuet, jättes

väidetavad põhinõuded täielikult tasaarvestusest kõrvale. Seesugust tehingut ei saa lugeda kõigi

võlausaldajate huve arvestades kuidagi mõistlikuks. Ka ei olnud see tehing majanduslikult

otstarbekas. Kostja vastuväited, et võlausaldajate kahjustamist ei toimunud, sest võlgnevused

vähenesid, on ainetud. Tehing on tehtud ka ajal, mil võlgnikul olid kohtuvaidlused

võlausaldajatega rahaliste kohustuste täitmata jätmise tõttu (I kd, tl 28–33).

Võlgnikul oli 5. veebruaril 2020 saabumas tähtpäev laenu põhiosa makse 364 987 eurot 84 senti

tagastamiseks Luminor Bank AS-iga sõlmitud laenulepingu nr TAL15K/67 alusel ja

12. veebruaril 2020 laenu põhiosa makse 190 588 eurot 48 senti tagastamiseks sama pangaga

sõlmitud laenulepingu nr 09321324231 alusel. Võlgnik sõlmis 11. septembril 2019 Luminor

Bank AS-iga arvelduslaenu lepingu nr TAL15K/68 lisakokkuleppe, millega kohustus

tagastama 28. septembril 2020 arvelduslaenu 300 000 eurot. 6. novembri 2019. a seisuga olid

võlgniku tagastamata laenukohustused Luminor Bank AS ees üle 0,85 miljoni euro, mille

tagastamiseks hüpoteekide realiseerimisest ei piisa. Hageja ei ole neid väiteid tõendanud, kuid

arvestades, et võlgniku pankrotimenetluses on kokku tunnustatud nõudeid enam kui 1,5 miljoni

euro ulatuses, sealhulgas Luminor Bank AS nõue 934 573 eurot 29 senti (I kd, tl 27), ei

kahelnud maakohus nende asjaolude paikapidavuses. Arvestades, et võlgniku majandustegevus

oli müügilepingu sõlmimise ajal faktiliselt lõppenud, võib eeldada, et arvestatav osa neist

kohustustest esines juba müügilepingu sõlmimise ajal.

Müügilepingu sõlmimise ajaks oli võlgniku majandustegevus juba lõppenud ja vajalikud varad

müüdud või müümisel (I kd, tl 37–52). Pankrotiavalduse esitamise asemel lõpetas võlgnik

tootmise ja muutis ennast vajalike seadmete, masinate, laovarude ning Tööstuse 13c kinnisasja

võõrandamisega pandiga tagamata nõuetega võlausaldajate jaoks varatuks. Seega oli võlgnik

tehingu tegemise ajal maksejõuetu. Võlausaldajate huvide kahjustamine on põhjendatav ka

asjaoluga, et tegemist ei olnud tavapärase majandustegevuse raames toimunud tehinguga ning

kinnisasja võõrandamine ei olnud vajalik võlgniku majandustegevuse jätkamiseks.

Kostja pidi teadma pankrotivõlgniku maksejõuetusest ja võlausaldajate huvide kahjustamisest.

Kostja juhatuse liige A. Kasak oli müügilepingu sõlmimise ajal võlgniku ärikonsultant (I kd, tl

65). Oma ametist tulenevalt pidi tal olema hea ülevaade võlgniku majanduslikust seisundist.

Kostja ei tõendanud oma väiteid, et A. Kasaku ülesandeks ärikonsultandina oli määratleda

ettevõtte arengusuunad ja otsida selleks võimalused. Eluliselt usutav ei ole, et seda sai teha ilma

äriühingu finantsseisust, finantsilistest ja varalistest võimalustest ning kohustustest põhjalikku

ülevaadet omamata. Kostjal pidi oma juhatuse liikme kaudu olema põhjalik ülevaade võlgniku

majandustegevusest. Kostjale kuulus müügilepingu sõlmimise ajal kinnisasi aadressiga

Tööstuse tn 3 (I kd, tl 34–35), kus toimus võlgniku poolt kõvamööbli tootmine ja asusid kõik

tootmiseks vajalikud seadmed. Alates 1. novembrist 2019 üüris kostja nimetatud kinnisasja

Stemwood OÜ-le (I kd, tl 38). Järelikult pidi kostjale olema tehingu tegemisel teada, et

Tööstuse tn 3 tootmishoones ei saa võlgnik enam oma põhitegevusega tegeleda. Seega on

ebaõige kostja väide, nagu oleks pooled teinud tehingu üürileandja pandiõiguse kasutamise

vältimiseks ning seeläbi võlgniku tootmistegevuse seiskumise vältimiseks.

Ehkki kostja väidab, et tema ja võlgniku vahel oli üürisuhe, ei esitanud kostja aastatel 2018 ja

2019 võlgnikule ühtegi üüriarvet. Järelikult teadis kostja, et võlgnikul ei olnud raha arvete

tasumiseks ja võib järeldada, et selline teadmine pidi tal olema juba pikemat aega enne

müügilepingu sõlmimist. Sellise teadmise olemasolu jaatas kostja ise, kinnitades, et

müügileping sõlmiti seetõttu, et pankrotivõlgnikul esines 2019. a lõpus tõsine likviidsete

vahendite puudus, millest tulenevalt polnud ettevõttel võimalik kostjale maksta.

Kostjat saab lugeda pankrotivõlgniku lähikondseks. PankrS § 117 lg 2 p 5 kohaselt on võlgniku

lähikondseks füüsiline või juriidiline isik, kellel on võlgnikuga ühine oluline majanduslik huvi.

Sama paragrahvi lg 3 kohaselt võib kohus pankrotivõlgniku lähikondseks lugeda ka

PankrS § 117 lg-s 2 nimetamata isiku. Tegemist on kohtu diskretsioonotsustusega.

Lähikondsena, kellel on võlgnikuga ühine oluline majanduslik huvi, tuleb käsitada isikuid, kelle

tegutsemist majandussuhetes saab vaadelda võlgnikuga ühiste huvide tõttu majanduslikus

mõttes kooskõlastatuna. Maakohus nõustus hagejaga, et kostja juhatuse liige A. Kasak, kostja

ja võlgniku raamatupidaja ning Stemwood OÜ varasem juhatuse liige V. Korjus ja võlgniku

töötleva tööstuse ettevõtte juht A. Purgats olid teadlikud võlgniku majanduslikust olukorrast ja

suutmatusest rahuldada kõikide võlausaldajate nõudeid ning korraldasid teadlikult ja

kooskõlastatult võlgniku tootmiseks vajalike seadmete, masinate ja laovarude müümise

Stemwood OÜ-le ning kõvamööbli tootmise jätkamise kostjale kuulunud tööstushoones

Tööstuse tn 3, samuti Tööstuse tn 13c kinnisasja võõrandamise kostjale (I kd, tl 37–57, tl 59–

62, tl 64–83). 25. oktoobril 2019 Stemwood OÜ-le müüdud kõvamööbli tootmiseks vajalikud

seadmed ja masinad võõrandati kiiresti edasi kostjale üürimaksete katteks, et vältida nende

tagasivõitmist

võlgniku

pankrotimenetluses.

Kostja

on

otseselt

seotud

võlgniku

majandustegevuse lõpetamisega ja võlgniku varade võõrandamisega läbi Stemwood OÜ

kostjale ning ettevõtte üleminekuga Stemwood OÜ-le.

Hageja poolt esile toodud asjaolud ja tõendid võlgniku ning temaga seotud isikute seoste ja

tehtud tehingute osas kinnitavad, et võlgnik ja kostja on tegutsenud koos V. Korjuse ja

A. Purgatsiga majanduslikus mõttes kooskõlastatult ning neil oli ühine majanduslik huvi

võõrandada kostjale kõik kõvamööbli tootmiseks vajalikud seadmed ja masinad ning ainuke

pandiga koormamata kinnisasi ning jätkata tootmist Stemwood OÜ kaudu kostjale kuulunud

ruumides. Võlgnik ja kostja on tegutsenud teineteise kasuks ja võlgniku võlausaldajate kahjuks.

Nimetatud isikute ühine majanduslik huvi on olnud sedavõrd suur ja ülekaalukas, et kostja tuleb

lugeda võlgniku lähikondseks PankrS § 117 lg 2 p 5 ja § 117 lg 3 alusel. Ühist majanduslikku

huvi väljendab ka see, et kostja on tehtud müügitehingust saanud selgelt majanduslikku kasu

(kinnisasja omandamine alla turuhinna ning vastusoorituseta). Seotud tehingute koordineeritud

tegemisega A. Kasaku, A. Purgatsi ja V. Korjuse koostöös on kostja oma juhatuse liikme kaudu

teostanud reaalset kontrolli võlgniku üle viimase varatuks muutmisel ning vähendades

võlausaldajate võimalusi saada oma nõuded hilisemas pankrotimenetluse rahuldatud.

Kostja reaalset ja olulist kontrolli võlgniku üle näitab lisaks see, et kostja võimaldas hagejal

kasutada enda omandis oleva Tööstuse tn 3 kinnistul olevat tootmishoonet, mis oli võlgniku

põhitegevuse toimumiseks eluliselt oluline, tehes seda ilma selle eest 2018. aastal ning 2019.

aastal tasu nõudmata. Seesugune olukord on võimalik vaid lähikondsete isikute puhul.

Oluliste varade paiknemine (Tööstuse tn 3 hoone on olnud kostja omandis ning on ka täna läbi

A. Kasaku kontrolli all oleva Andres ja P Kinnisvara OÜ kaudu) ning muude oluliste varade

liikumise suund laias laastus OÜ-lt Dirolex (mille juhatuse liige oli A. Kasak) võlgnikule ning

seejärel kostjale (mille juhatuse liige on samuti A. Kasak) või muul viisil A. Kasaku kontrolli

alla viitab sellele, et üheks keskseimaks kontrolli teostajaks võlgniku ning tema varade üle võis

olla just kostja juhatuse liige A. Kasak, kes on alates 22. jaanuarist 2021 ühtlasi ka kostja

ainuosaniku OÜ Restriktaas ainuosanik (I kd, tl 63).

Kuivõrd kostja tuleb lugeda võlgniku lähikondseks, eeldatakse tema puhul PankrS § 110 lg 3

kohaselt, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Kostja ei

ole seda eeldust ümber lükanud. PankrS § 110 lg 1 p-s 2 sätestatud tehingu tagasivõitmise

eeldused on täidetud. Maakohus tunnistas võlgniku ja kostja vahel 6. novembril 2019 sõlmitud

kinnisasja müügilepingu tagasivõitmise korras kehtetuks.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsuse täies ulatuses ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt puudub vaidlus selles, et müügileping sõlmiti aasta jooksul enne

ajutise halduri nimetamist. Menetluses tuvastati, et kinnistu turuväärtus oli 6. novembri 2019. a

seisuga 37 000 eurot (I kd, tl 178 – II kd, tl 16).

Kostja on tõendanud, et tal oli Tööstuse tn 3 tootmishoone üürimisest tulenev nõue võlgniku

vastu vähemalt kokkulepitud müügihinna, s.o 22 000 euro ulatuses. Tööstuse 13c kinnistu

müügitehingust tuleneva ostuhinna tasumine toimus nimetatud nõude tasaarvestamisega.

Vastavalt 5. augusti 2021. a Pindi Kinnisvara OÜ vara esialgsele hinnangule oli Tööstuse tn

13c asuva kinnistu turuhind seisuga 6. november 2019. a vahemikus 20 000 – 30 000 eurot.

Sarnase hinnavahemiku ütlesid kinnisvaramaaklerid kostjale ka enne tehingu tegemist ja kostjal

polnud alust kahtlustada, et müügihind ei pruugi olla kooskolas turuhinnaga. Kinnistu hinda

mõjutasid oluliselt ka see, et kinnistu asub Helme turbasoo peal, kus asus ka endine prügimägi,

tal pole iseseisvaid kommunikatsioone. Soojust ja elektrit saadakse läbi naaberkinnistu, kuid

mingeid kehtivaid kokkuleppeid varustamiseks pole. Kinnistul asuval hoonel puudub

nõuetekohane soojustus. Müügi hetkel valdas kinnistut üürnik, kellel oli üürivõlg võlgniku ees.

Seega kinnistu hinna kujundamisel mängis rolli ka asjaolu, et uus omanik peab hakkama

tegelema üürnikust vabanemisega ning sellega seonduv aja ja raha kulu ei olnud ette teada.

Maakohus ei ole arusaadavalt põhjendanud, millistele tõenditele tuginedes saab järeldada, et

kostja oli teadlik võlgniku majanduslikust olukorrast. Kostja teadmiste kohaselt oli ta kuni

2020. a keskpaigani hageja ainus arvestatav võlausaldaja. Võlgniku heaks töötamine ei tähenda,

et A. Kasakul oli vaidlusaluse tehingu tegemise ajal täielik ülevaade võlgniku majanduslikust

olukorrast. A. Kasaku kui ärikonsultandi ülesanne on määratleda ettevõtte arengusuunad ja

otsida selleks võimalusi ning tegeleda ebaefektiivsete tootmisprotsesside tuvastamisega ja neile

lahenduse leidmisega. Ärikonsultandi tööülesannete hulka ei kuulu mahuka tootmisettevõtte

võlgnevustega tegelemine, mis on juhatuse ja raamatupidaja pädevuses.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata, maakohtu otsuse

muutmata ja menetluskulud kostja kanda.

Kostja ei ole tõendanud üürisuhet võlgniku ja kostja vahel ega väidetavast üürisuhtest

tulenevaid nõudeid võlgniku vastu. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et võlgnik kasutas

kuni oktoobrini 2019. a ruume kostjale kuulunud tootmishoones Tööstuse tn 3, kuid kostja ei

ole tõendanud, et see toimus 2. septembril 2009 sõlmitud üürilepingu alusel. Üürilepingust ei

nähtu, et selle esemeks oleksid olnud Tööstuse tn 3 tootmishoones asunud ruumid. Kuigi

väidetav üürileping nägi ette üüri maksmise igakuiselt, ei nähtu kostja 2009 – 2017 pangakonto

väljavõtetest, et võlgnik oleks regulaarselt ja igakuiselt kostjale lepingujärgset üüri maksnud.

Kostja on esitanud viivise arvestuse (I kd, tl 141–146), kuid seda ei ole võimalik kontrollida,

vastavaid arveid ei ole esitatud ning jääb arusaamatuks, kas ja kuidas on need arved seotud

2. septembri 2009. a üürilepinguga. Arvete summad ning tasumise tähtpäevad ei vasta

üürilepingule. Alates 1. jaanuarist 2018 ei ole võlgnik teinud kostjale ühtegi makset. Isegi kui

tinglikult nõustuda kostjaga, et poolte vahel oli üürisuhe ja vastavalt jooksvatele kokkulepetele

esitati üüriarveid väiksemates summades, siis on need käsitletavad üürilepingu muutmise

kokkulepetena, millega on poolte kokkuleppel üüri vähendatud ja hiljem anti ruumid tasuta

kasutusse. Seega on alusetu rääkida üüri maksmisega viivitamisest.

Eksperdi arvamuse kohaselt oli Tööstuse tn 13c kinnisasja turuväärtus 6. novembri 2019. a

seisuga 37 000 eurot. Kinnisasja müük kostjale 22 000 euro eest, s.o turuhinnast 40% odavamalt

kahjustab võlausaldajate huve. Tegelikult ei ole kostja tasunud ka müügilepingus kokkulepitud

hinda ning sai kinnisasja vastusooritust tegemata, seega tasuta.

Kostja enda väidete kohaselt hilines võlgnik arvete tasumisega ning alates 2018. a hakkas

süsteemselt võlgu jääma. Seega oli kostja teadlik võlgniku püsivatest makseraskustest.

Müügilepingu sõlmimise ajal ei saanud võlgnikul olla soovi säilitada tootmine Tööstuse tn 3

ruumides, sest võlgnik oli ruumides asuvad seadmed ja masinad ning muud toomiseks vajalikud

vahendid eelnevalt müünud Stemwood OÜ-le ning võlgniku majandustegevus ruumides oli

lõppenud. Seda teadis ka kostja, kes oli 1. novembril 2019 sõlminud Stemwood OÜ-ga

üürilepingu, millega andis seni võlgniku poolt kasutatud ruumid üürile Stemwood OÜ-le.

Kuigi kostja juhatuse liige ja tegelik kasusaaja A. Kasak ei ole äriregistri andmetel olnud

võlgniku juhatuse liige ega osanik, on nii võlgnik, kui ka Stemwood OÜ, kes jätkas võlgniku

majandustegevust, olnud A. Kasaku kontrolli all. A. Kasak tundis võlgniku majandustegevust

ning oli teadlik võlgniku finantsmajanduslikust olukorrast, tema varadest ja kohustustest ning

võlausaldajate huvide kahjustamisest. V. Korjus ning A. Purgats on A. Kasaku pikaajalised

tuttavad ja usaldusisikud. Enne võlgnikku omas Tööstuse tn 3, 10, 11, 13a, 13e ja 13c kinnisasju

Dirolex OÜ, mis tegeles kõvamööbli tootmisega. Dirolex OÜ juhatuse ja nõukogu liikmed on

olnud nii A. Kasak kui ka V. Korjus. Pärast Dirolex OÜ pankrotti jätkas kõvamööbli tootmisega

samas kohas võlgnik, kellele osutas raamatupidamisteenust V. Korjus. A. Kasak on juba enne

võlgniku ärikonsultandina tööle asumist tegutsenud võlgniku nimel, sõlmides 31. märtsil 2011

võlgniku nimel kirjaliku kokkuleppe, millega andis Rabatec OÜ-le tasuta kasutamiseks

võlgnikule kuuluva Tööstuse 13c kinnisasja ja sellel asuva viilhalli ning Tööstuse 11 asuva

maa-ala ning pidas võlgniku nimel läbirääkimisi müügilepingu sõlmimise ja müügihinna üle.

Kostja käitumine, kus üüri maksmist nõuti vastavalt võlgniku võimalustele ning võlgnikul

võimaldati aastaid tegutseda kostja ruumides tasuta, näitab kostja tihedat seotust võlgnikuga

ning ühiseid huve.

Stemwood OÜ ainuosanik ja juhatuse liige oli V. Korjus ning äriühingu põhitegevus oli

raamatupidamine

ja

maksualane

nõustamine.

V. Korjus

osutas

võlgnikule

raamatupidamisteenust ja oli teadlik võlgniku finantsmajanduslikust olukorrast. 25. oktoobril

2019 ostis V. Korjus võlgnikult Stemwood OÜ-le kõik kõvamööbli tootmiseks vajaminevad

seadmed, sõlmis 1. novembril 2019 kostjaga üürilepingu Tööstuse tn 3 tootmishoone

kasutamiseks ning hakkas tegelema kõvamööbli tootmisega. Kõik tootmisega seotud võlgniku

töötajad, sh A. Kasak, töötasid alates 1. novembrist 2019 Stemwood OÜ heaks. Pärast lepingute

sõlmimist ei jäänud võlgnikule enam mööbli tootmiseks vajalikke vahendeid ega tegevuskohta,

mistõttu võlgniku majandustegevus lõppes.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab kohtuotsuse TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel

muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jäävad

kostja kanda.

7. Hageja on esitanud kostja vastu nõude tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks

tunnistamiseks PankrS §-de 109 lg 1 ja 110 lg 1 p 2 alusel. Ringkonnakohus leiab, et maakohus

on õigesti hageja nõude rahuldanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega

ega korda neid kõiki TsMS § 654 lg 6 alusel.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele leiab ringkonnakohus järgmist.

Maakohus on kohtuistungil selgitanud pooltele, millised on kohtu jaoks olulised asjaolud, mida

pooled on esile toonud ja andnud pooltele võimaluse selgituste andmiseks (I kd, tl 158jj), kohus

ei ole oma järeldustes tuginenud asjaoludele, mille suhtes ei ole menetlusosalistel olnud

võimalust oma seisukohta avaldada.

Apellatsioonkaebuses ei vaidlusta kostja maakohtu poolt tuvastatut, et võlgnik ja kostja

sõlmisid 6. novembril 2019 müügilepingu Roobe külas asuva Tööstuse 13c kinnisasja müügiks

hinnaga 22 000 eurot. Maakohtu menetluses on ekspertarvamusega tuvastatud, et kinnisasja

turuväärtus oli 37 000 eurot. Müügilepingu p-s 3.1. avaldasid pooled, et müügihind on kostja

poolt tasutud ja summa saamist tõestab müüja (võlgnik) allkirjaga lepingul.

PankrS § 110 lg 1 p 2 järgi tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mis oli tehtud ühe aasta jooksul

enne ajutise halduri nimetamist, kui teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga

kahjustatakse võlausaldajate huve. Võlgnikule nimetati ajutine haldur 18. juunil 2020, seega

sõlmiti müügileping aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti asunud seisukohale, et müügileping oli

võlausaldajate huve kahjustav. Maakohus on hinnanud võlgniku majanduslikku seisu

müügilepingu sõlmimise ajal, ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega

(p 13.3–13.6). Võlgnikul olid tehingu tegemise ajal erinevatest võlasuhetest tulenevad

võlgnevused.

Maakohus on samuti õigesti tõendeid hinnates asunud seisukohale, et turuväärtusest 40,5%

võrra madalam kinnisasja ostuhind kahjustab hagejate võlausaldajate huve. Lisaks on tehing

tehtud kostja, kui ühe väidetava võlausaldaja viivisenõude rahuldamiseks, eelistades seda

konkreetset võlausaldajat teistele hageja võlausaldajatele. Kostjale on lepingu sõlmimise hetkel

antud üle võlgniku ainus hüpoteekidega koormamata kinnisasi turuhinnast oluliselt madalama

hinnaga.

Pooled ei vaidle selle üle, et ostuhinda ei ole tasutud kostja poolt ei sularahas ega ka ülekandega.

Kostja väitel on ostuhind tasutud tasaarvestuse korras. Kostja väitel tasaarvestas ta

müügilepingust tuleneva ostuhinna tasumise nõude tema nõudega võlgniku vastu, mis tulenes

võlgniku ja kostja vahelisest üürilepingust. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on

õigesti järeldanud, et kostja ei ole oma tasaarvestatavat nõuet tõendanud, kostja ei ole seega

oma müügilepingust tulenevat vastusooritust tõendanud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus

ei ole oma hinnangus võlgniku ja kostja vahelisele üürisuhtele olnud vasturääkiv.

Maakohus on õigesti leidnud, et esitatud üürilepingust (I kd, tl 120–121) ei nähtu, missuguse

üüriobjekti suhtes on leping sõlmitud. Ekslik on apellatsioonkaebuse väide, et lepingus viite

puudumine üürilepingu esemele (selle aadress) ei oma asjas tähtsust. Kostja on esitanud selle

kohtule tõendina üürisuhte olemasolu kohta. Kui lepingueset ei ole võimalik kindlaks teha, ei

tõenda see ka üürisuhte olemasolu vaidlusaluse kinnisasja suhtes. Üürisuhet ei tõenda ka

võlgniku kontolt tehtud ülekanded kostja kontole perioodil 2012–2017. a, samuti ei tõenda need

maksed, et poolte vahel oli ka peale 2017. aasta lõppu üürisuhe, millest saanuks tuleneda kostja

nõuded võlgniku vastu. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega otsuse p-s 13.2.

Eluliselt ei ole usutav ka apellatsioonkaebuse väide, et äriühingud (võlgnik ja kostja) olid lisaks

üürilepingule leppinud pikema ajavahemiku suhtes kokku nii, et üüriarveid esitati kostja poolt

reeglina väiksemates summades, kui lepingus määratud. Selline arvete esitamise viis ei vasta

tavapärasele toimiva ettevõtte majandustegevuse loogikale.

Kostja ei ole vaidlustanud apellatsioonkaebuses maakohtu poolt tuvastatut, et kostja poolt

esitatud müügireskontro (I kd, tl 122) kohaselt olid võlgnikul 6. novembri 2019. a seisuga

kostjale tasumata mh 2017. a juunikuu arve nr 2017017 ning 2017. a juulikuu arve nr 2017019.

Maakohus leidis, et kostja pangakonto väljavõttelt nähtuvalt on aga hageja kostjale nendel

kuudel kandnud üle arvestatavaid summasid, mis ületavad vastavate kuude eest esitatud

üüriarvete summasid (I kd, tl 137–138). Maakohus on eelnevast õigesti järeldanud, et

müügireskontro väljavõte ei tõenda, et võlgnik oleks jätnud arved tasumata, seda ei tõenda ka

kostja esitatud viivisearvestus (I kd. tl 141–146).

Väidetavalt

tasaarvestatud

arve

nr

2019002

summas

50 000

eurot

kuupäevaga

2. november 2019. a on tehtud vahetult enne vaidlusalust müügitehingut.

Maakohus on õigesti järeldanud, et menetluses on tõendatud, et müügilepingu sõlmimise ajaks

oli võlgniku majandustegevus juba lõppenud ja selleks vajalikud varad müüdud või müümisel.

Maksejõuetuse olukorras ning oluliste muude võlakohustuste eksisteerimisel koormamata

kinnisasja sisuliselt tasuta üle andmine on võlausaldajate huve kahjustav.

8. Maakohus on õigesti leidnud, et kostja pidi teadma võlausaldajate huvide kahjustamisest.

Esmalt on maakohus õigesti järeldanud, et kostja pidi teadma võlgniku majanduslikust

olukorrast ja võimalikest teistest võlausaldajatest. Kostja juhatuse liige Ago Kasak oli

müügilepingu sõlmimise ajal ühtlasi pankrotivõlgniku ärikonsultant (I kd, tl 65).

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et oma ametist tulenevalt pidi tal olema piisav

ülevaade võlgniku majanduslikust seisundist. Maakohus on õigesti leidnud, et ei ole usutav, et

äriühingu arengusuundi oleks võimalik määratleda ning selleks võimalusi otsida ilma

ülevaateta äriühingu finantsseisust. Kostja esindaja selgitas maakohtule, et arveid võlgnikule

esitati ebaregulaarselt vastavalt jooksvatele kokkulepetele. Majandustegevus oli kahjumis ja

võlgnik ei olnud võimeline üüriarveid tasuma, mistõttu ei tahtnud kostja esitada regulaarseid

üüriarveid käibemaksukohustuse tõttu (I kd, tl 161). Oli teada, et võlgnikul ei olnud raha. Esitati

arve, kui oli raha tasuda ja viimased arved jäid maksmata. Kostja ei esitanud aastatel 2018 ja

2019 võlgnikule ühtegi üüriarvet. Järelikult teadis kostja, et võlgnikul ei olnud raha arvete

tasumiseks ja võib järeldada, et selline teadmine pidi tal olema juba pikemat aega enne

müügilepingu sõlmimist.

9. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele leiab ringkonnakohus, et maakohus ei ole oma

põhjendustes kostja teadmise hindamisel võlausaldajate huvide kahjustamisest tuginenud

kinnisasja tehingujärgsele hinnale.

Maakohus otsuse p-s 14.5 jõudnud järeldusele, et kostjat saab pidada võlgniku lähikondseks

PankrS § 117 lg 2 mõttes, kostja ei ole maakohtu järeldust apellatsioonkaebuses selgelt ja

üheselt arusaadavalt ka vaidlustanud. Apellatsioonkaebuse p-s 1.24 kirjeldab kostja võlgnikuga

seotud isikuid. Maakohus leidis, et kostja juhatuse liige Ago Kasak, kostja ja pankrotivõlgniku

raamatupidaja ning Stemwood OÜ varasem juhatuse liige Virve Korjus ja hageja töötleva

tööstuse ettevõtte juht Andres Purgats olid teadlikud võlgniku majanduslikust olukorrast ja

suutmatusest rahuldada kõikide võlausaldajate nõudeid ning korraldasid teadlikult ja

kooskõlastatult võlgniku tootmiseks vajalike seadmete, masinate ja laovarude müümise

Stemwood OÜ-le ning kõvamööbli tootmise jätkamise kostjale kuulunud tööstushoones

Tööstuse tn 3, samuti Tööstuse tn 13c kinnisasja võõrandamise kostjale. Kostja juhatuse liige

Ago Kasak oli müügilepingu sõlmimise ajal võlgniku ärikonsultant (I kd, tl 65), A. Kasak on

hagejat esindanud ka tehingute tegemisel (I kd, tl 128).

Kui kostja on võlgniku lähikondne, pöördub võlausaldajate huvide kahjustamisest teadmise

osas menetluses tõendamiskoormis (PankrS § 110 lg 3) ning kostjal tuleb tõendada, et ta

võlausaldajate huvide kahjustamisest ei teadnud. Kostja on esitanud 5. augusti 2021 Pindi

Kinnisvara OÜ varahindaja hinnangu kinnisasja väärtuse kohta, mille kohaselt oli vaidlusaluse

kinnisasja turuhind 6. novembri 2019. a seisuga 20 000 – 30 000 eurot, kostja ei ole aga

tõendanud, et selline teadmine oli tal ka tehingu tegemise hetkel. Apellatsioonkaebuses viidatud

kinnisasja puuduste kohta (apellatsioonkaebuse p 1.22) on hageja taotluse alusel menetluses

läbiviidud ekspertiisiaktis suures osas seisukoht võetud.

Maakohus on käsitlenud võlgniku teisi võlausaldajaid tehingu tegemise hetkel otsuse p-des

13.4jj. Eluliselt ei ole usutav, et äriühingu ärikonsultandile ei olnud nii suurte nõuetega

võlausaldajad (seega äriühingule võetud kohustused) teada.

10. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse muutmata, puudub vajadus muuta

menetluskulude jaotust ja rahalist suurust maakohtu menetluses. Maakohus ei ole

menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel diskretsiooniõigust rikkunud.

11. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta

kostja kanda (TsMS § 171 lg 1).

PankrS § 65 lg 14 sätestab, et kui haldur vastab TsMS § 218 lg 1 p-des 1 ja 2 lepingulisele

esindajale seatud nõuetele ja osaleb oma ülesannete tõttu kohtuvaidlustes ilma täiendavat

õigusabi kasutamata, võib ta nõuda kohtuvaidlusega seotud õigusabikulude väljamõistmist

menetluskuluna pankrotivarasse menetlusosaliselt, kelle kanda jäävad menetluskulude jaotuse

kohaselt menetluskulud. Hageja vastab eespool nimetatud nõuetele, hageja osales menetluses

ilma täiendavat õigusabi kasutamata ning seega on tal õigus taotleda kostjalt kohtuvaidlusega

seotud õigusabikulude väljamõistmist pankrotivarasse.

Hageja menetluskuludeks ringkonnakohtus on õigusabikulu 1080 eurot (käibemaksuga) 7,5

töötunni eest, tunnitasuga 144 eurot. Hageja ei ole käibemaksukohustuslane (PankrS § 65 lg

11).

Ringkonnakohtu hinnangul on hageja menetluskulud põhjendatud ja vajalikud (TsMS § 175 lg

1). Hageja tunnitasu 144 eurot (käibemaksuga) on mõistlik ning hageja poolt

apellatsiooniastmes kulutatud aeg 7,5 tundi vastab tsiviilasja keerukusele ja materjalide

mahukusele (maakohtu otsus 14 lk, apellatsioonkaebus 6 lk, vastus sellele 5 lk, menetluskulude

nimekiri).

Ringkonnakohus

rahuldab

hageja

taotluse

apellatsioonimenetlusekuludelt

viivise

väljamõistmiseks TsMS § 177 lg 4 alusel ning mõistab kostjalt võlgniku pankrotivarasse

väljamõistetud apellatsiooniastme menetluskuludelt viivist kohtuotsuse jõustumisest alates

kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Vahur-Peeter Liin

Indrek Parrest

Triin Uusen-Nacke