1-10-11081/16 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-10-11081

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17. detsember 2010. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-11081 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava, liikmed Ivi Kesküla ja Urmas Reinola Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Tõlk Irina Leetberg Kohtuistungi toimumise aeg 13. detsember 2010. a, avalik kohtuistung Kriminaalasi D.R-i süüdistuses KarS § 212 lg 1 järgi ja Oleg Silitšenko süüdistuses KarS § 22 lg 3 - § 212 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 21. oktoobri 2010. a otsus lühimenetluses Apellatsiooni esitaja D.R-i kaitsja Owe Ladva ja Oleg Silitšenko kaitsja Eva Rivis Prokurör Ruta Rammo Süüdistatav D.R

XXX elukoht XXXXX XXXXXXX XXXXXXXX

XXXXXX XX-XX, J. XXXXXXXXXXXXXX XXXXXXX, karistatus puudub

Oleg Silitšenko

36509030270 elukoht XXXXXXX XXXXXXXX X-XX, AS

K. XXXXXX, varem 2 korda kohtu poolt karistatud, viimati 30.10.2003. a Harju Maakohtu poolt KarS § 330 järgi KarS § 65 sätteid kohaldades 2 aasta 5 kuu 19 päeva vangistusega Kaitsja Vandeadvokaat Eva Rivis ja advokaat Owe Ladva RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu 21. oktoobri 2010. a otsus D.R-i ja Oleg Silitšenko suhtes jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

Edasikaebe kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks 17. detsembril 2010. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates

kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

2(5)

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 21. oktoobri 2010. a otsusega lühimenetluses tunnistati D.R süüdi

KarS § 212 lg 1 järgi ja talle mõisteti rahaline karistus 210 päevamäära ulatuses, päevamäära

arvestusega 67 krooni, so 14070 krooni. KrMS § 238 alusel vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja mõisteti tasumisele kuuluvaks kaaristuseks rahaline karistus 140 päevamäära summas 9380 krooni. O. Silitšenko tunnistati süüdi KarS § 22 lg 3 ja § 212 lg 1 järgi ja talle mõisteti rahaline karistus 150

miinimumpäevamäära ulatuses, päevamäära arvestusega 50 krooni. KrMS § 238 alusel vähendati

mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja tasumisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 5000 krooni.

2. D.R mõisteti süüdi selles, et ta esitas 3. septembril 2007. a kindlustusandjale, so B.

filiaalile teate selle kohta, et 2. septembril 2007. a kell 22:25 toimus Paldiskis Rae teel liiklusõnnetus, milles osalesid tema enda poolt juhitud Mercedes Benz ja O. Silitšenko poolt juhitud ja B. filiaalis kindlustatud sõiduk BMW.

3. oktoobril 2007. a esitas D.R B. filiaalile taotluse avarii käigus tema sõidukile Mercedese Benz tekitatud kahju hüvitamiseks summas 165 000 krooni.

Tegelikult juhtis 2. septembril 2007. a kella 22:25 ajal Paldiskis Rae teel sõidukit BMW mootorsõiduki juhtimisõiguseta V. B., kes palus O. Silitšenkol esineda D.R-i teadmisel kindlustusandja ees liiklusõnnetuse põhjustanud sõiduki juhina.

Seega tunnistati D.R süüdi kindlustusjuhtumi toimumise kohta ebaõige ettekujutuse loomises kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise eesmärgil ning O. Silitšenko sellele kuriteole kaasaaitamises.

3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatavate kaitsjad, kes taotlevad kohtuotsuse tühistamist ning D.R-i ja O. Silitšenko suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist.

3.1 O. Silitšenko kaitsja leiab, et O. Silitšenko süü kindlustuskelmusele kaasaitamises ei ole tõendatud.

Puuduvad tõendid selle kohta, et O. Silitšenko oleks tegutsenud eesmärgil aidata kellelgi põhjendamatult kindlustushüvitist saada. Ta soovis aidata temale töökoha leidmisel abiks olnud V.

B.. Valeandmeid esitades juhindus ta arusaamast, et kindlustus on kohustatud hüvitama avariis kannatada saanud ja selles mitte süüdi olnud auto omaniku kahjud sõltumata sellest, kes juhtis avarii põhjustanud autot. Selline arusaamine on inimeste seas üsna levinud.

3.2 D.R-i kaitsja leiab, et kohus on andnud D.R-i käitumisele õiguslikult vale hinnangu. LKindlS § 38 lg 2 sätestab, et liiklusõnnetuses kahju tekitanud isik peab liiklusõnnetusest teatama oma kindlustusandjale. Seega käesoleval juhul oleks pidanud B. filiaali poole pöörduma kindlasti V. B., kuigi vastavalt LKindlS § 38 lg 1 sätestatule oli see õigus ka D.R. LKindlS mõistes oli D.R toimunud liiklusõnnetuses kannatanu ning seega kuulus talle

tekitatud liikluskahju hüvitamisele B. filiaali poolt sõltumata sellest, kes oli isikuliselt

liiklusõnnetuse põhjustaja, ehk sõiduauto juht. LKindlS § 44 lg 3 sätestab ammendavalt loetelu,

millistel juhtumitel ei kuulu liikluskahju kannatanule hüvitamisele ning kahju tekitanud isiku tunnused või omadused (näit. juhtimisõiguse olemasolu) siia ei kuulu.

3(5) D.R-i eesmärk ei olnud saada kindlustusandjalt kindlustushüvitist ebaõige ettekujutuse loomise läbi, kuna D.R oleks pidanud kindlustushüvitist saama sõltumata sellest, kes oli liiklusõnnetuses kahju tekitanud isik. Isegi kui oletada, et D.R oli teadlik või isegi

osaline ebaõigete andmete esitamisest, siis ei teinud ta seda kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise eesmärgil.

Kaitsja peab vajalikuks kohtu tähelepanu juhtida asjaolule, et ilmselgelt oli kahju tekitanud isiku kohta ebaõigete andmete esitamise eesmärk mitte saada kindlustushüvitist D.R-ile vaid vabaneda tagasinõude esitamise võimalusest V. B. kui LKindlS § 48 lg 2 p-s 4 sätestatud isiku vastu. Sellist süüdistust ei ole käesolevas kriminaalasjas aga kellelegi esitatud. Apellant on seisukohal, et ei ole tõendatud ka D.R kui väidetava kuriteo toimepanija roll ebaõigete andmete esitamisel kahju tekitanud isiku kohta. Sellise teo täideviijateks saavad olla vaid V. B. kui tagasinõudekohustusest vabanev isik või O. Silitšenko, kes ennast kahju tekitanud isikuna esitas. D.R-i ei saa käsitleda kuriteo toimepanijana.

Käsitledes D.R-i ütlusi ja tema tegutsemist väljaspool süüdistuses esitatud tegu, omistades mahakandmisele kuuluva BMW vajamist liiklusõnnetuseks on kohus väljunud süüdistuse piiridest ning rikkunud sellega oluliselt menetlusõigust.

4. Ringkonnakohtu istungil süüdistatavad ja kaitsjad toetasid apellatsioone ja taotlesid nende rahuldamist. Prokurör taotles jätta apellatsioonid rahuldamata ja kohtuotsus muutmata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, kuna see on seaduslik ja põhjendatud.

5.1 Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-17-03 märkinud, et kriminaalmenetluses

lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on

ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et

ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva väga

põhjaliku tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Ka on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo

faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Kohtukolleegium nendib, et KrMS § 61 lg 2 alusel on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav.

Kohus on põhjendanud, miks ta süüdistatavad neile esitatud süüdistuses süüdi mõistab. Kohtukolleegiumil puudub alus neid tõendeid teisiti hinnata. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes

Harju Maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades vajalikuks korrata.

5.2 LKindlS § 38 lg 1 kohaselt peab kannatanu esimesel võimalusel isiklikult või esindaja kaudu teatama liiklusõnnetusest mis tahes Eestis liikluskindlustusega tegelevale kindlustusandjale. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt peab liiklusõnnetuses kahju tekitanud isik samuti liiklusõnnetusest kindlustusandjale teatama. Samuti tuleb tal esitada kirjalik seletus toimunu kohta ja ülevaatuseks sõiduk, mis osales liiklusõnnetuses.

4(5) Sama paragrahvi lõige 3 sätestab, et kui liiklusõnnetuses osalenud isik ei tea, kas ta on liikluskahju tekitanu või kannatanu, peab ta käituma lõikes 2 sätestatud viisil. LKindlS § 48 lg 2 p 4 kohaselt on kindlustusandjal õigus esitada tagasinõue kahju tekitanud sõiduki valdaja või omaniku vastu, kui sõidukit juhtinud isik ei omanud vastava kategooria sõiduki juhtimise õigust või sõidukijuhtimise õigus oli peatatud või sõiduki juhtimine oli üle antud vastava kategooria sõiduki juhtimise õiguseta isikule.

5.3 Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et liiklusõnnetuses osalenud sõidukijuhid D.R

ja V. B. jõudsid omavahel kokkuleppele, et liiklusõnnetuse põhjustas BMW

juhtimisõiguseta juht V. B.. V. B. liiklusõnnetusest kindlustusandjale ei teatanud ega avariilist sõidukit ülevaatuseks ei esitanud. Selle põhjuseks oli asjaolu, et kuna V. B. juhtimisõigus puudus,

siis oleks ta pidanud tema poolt põhjustatud liikluskahju LKindlS § 48 lg 2 p 4 kohaselt

kindlustusandjale hüvitama. Kuna liikluskahju tekitanud sõiduauto BMW oli B. filiaalis

kindlustatud, siis oleks kindlustusandja D.R-ile tekitatud liikluskahju igal juhul hüvitanud. Kuna D.R ja V. B. olid omavahel tuttavad, siis lepiti kokku, et kutsutakse kohale O. Silitšenko, kes esineb ise liiklusõnnetuse põhjustanud auto juhina. Seega vastab tõele kaitsjate väide, et D.R ja O. Silitšenko aitasid oma tegevusega V. B. liikluskahju hüvitamisest kõrvale hoiduda.

5.4 See asjaolu aga kohtukolleegiumi hinnangul ei välista nende vastutust KarS § 212 lg 1 ja KarS §

22 lg 3 - § 212 lg 1 järgi kindlustuskelmuse ja selle katse eest, sest D.R-i tegelik

eesmärk oli saada kindlustushüvitist. Kindlustushüvitise saamiseks esitas ta kindlustusandjale

ebaõigeid andmeid liiklusõnnetuses osalenud sõiduki juhtide ja selle toimumise asjaolude kohta.

Lisaks sellele esitaski ta hiljem kindlustusandjale taotluse kindlustushüvitise väljamaksmiseks.

Seega lõi ta kindlustusandjas kindlustusjuhtumi toimumise kohta ebeõige ettekujutuse

kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise eesmärgil. Ehkki D.R-ile

kindlustushüvitist välja ei makstud, ei ole siiski tegemist kuriteo katsega, sest antud koosseis kujutab

endast analoogselt väljapressimisega nn kärbitud süüteokoosseisu, mis materiaalset tagajärge ei nõua.

5.5 KarS § 212 subjektiks saab olla üksnes erilise isikutunnusega isik, so kindlustusvõtja. Muu isik

saab olla üksnes osavõtja. Seega on D.R kui kindlustatud auto omanik mõistetud põhjendatult süüdi kindlustuskelmuse täideviijana ja O. Silitšenko kui muu isik sellele kaasaaitajana.

6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 on kohtukolleegium seisukohal, et Harju Maakohtu 21. oktoobri 2010. a otsus D.R-i ja O. Silitšenko suhtes tuleb jätta muutmata.

Meelika Aava Ivi Kesküla Urmas Reinola

Osaliselt tühistatud Riigikohtu 13 05 2011 otsusega nr 3-1-1-32-11

RESOLUTSIOON 1. Tühistada Harju Maakohtu 21. oktoobri 2010. a ja Tallinna Ringkonnakohtu 17. detsembri 2010. a kohtuotsused:

5(5) 1.1 D.R-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 212 lg 1 järgi ning Oleg Silitšenko süüditunnistamises ja karistamises KarS § 22 lg 3 ja § 212 lg 1 järgi; 1.2 D.R-ilt ja Oleg Silitšenkolt kriminaalmenetluse kulude väljamõistmise osas. 2. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. detsembri 2010. a määrused D.R-ilt ja O. Silitšenkolt kaitsjatasu väljamõistmise osas. 3. Mõista D.R ja Oleg Silitšenko neile esitatud süüdistuses õigeks. 4. Jätta Oleg Silitšenkole ja D.R-ile kriminaalasjas riigi õigusabi osutamise eest kaitsjatele makstud tasu riigi kanda. 5. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata. 6. Kassatsioon rahuldada.