3-20-2389/30 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Monika Laatsit ja Oliver Kask

Otsuse tegemise aeg ja koht

11.11.2022, Tallinn

Haldusasja number

3-20-2389

Haldusasi

XX kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 10.07.2020

otsusele nr 15.3-3.4/403-1 ja 29.10.2020 otsusele nr

15.3-3.1/2942-3 ning Siseministeeriumi

30.09.2020 otsusele nr 1-24/111

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, esindaja Olga Väina

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Ragne

Õunap

Vastustaja – Siseministeerium, esindaja Merje Joll

Kaasatud haldusorgan – Kaitsepolitseiamet

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 13.12.2021 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu

13.12.2021 otsus haldusasjas nr 3-20-2389 muutmata.

2. Apellatsioonimenetluse kulud jätta menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 12.12.2022.

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

3-20-2389

2(9)

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse

läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223

lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei ja Piirivalveamet (PPA) tunnistas 10.07.2020 otsusega nr 15.3-3.4/403-1 Ukraina

kodaniku XXi tähtajalise elamisloa kehtetuks alates 10.07.2020, tegi XXile koheselt

sundtäidetava lahkumisettekirjutuse Eesti Vabariigist lahkumiseks ning kohaldas XXile

sissesõidukeeldu viieks aastaks Schengeni konventsiooni liikmesriikide territooriumile.

XX elab Eestis elamislubade alusel alates 11.02.2009. Viimati väljastati talle tähtajaline

elamisluba välismaalaste seaduse (VMS) § 118 p 9 alusel perioodiks 08.02.2016– 07.02.2021.

VMS § 135 lg 2 p 3 kohaselt võib tähtajalise elamisloa tunnistada kehtetuks, kui välismaalane

kujutab endast ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Kaitsepolitseiameti (KAPO)

10.07.2020 teatisest nr 5526 nähtub, et XX kujutab ohtu Eesti Vabariigi julgeolekule. Eeltoodu

on tuvastatud KAPO 10.07.2020 salajase tasemega ettekandes nr s-07507/20, millest nähtub

XXist lähtuv reaalne ja tõsine oht Eesti Vabariigi julgeolekule. Elamisloa kehtetuks

tunnistamine on proportsionaalne. Rahvastikuregistri andmete kohaselt kuuluvad XXi

lähikondlaste ringi ema ja isa, abikaasat või elukaaslast tal pole. Seega ei ela XX Eesti

Vabariigis pereelu väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 29 lg 4 mõistes.

XXi ema on Ukraina kodanik ning elab Eestis tähtajalise elamisloa alusel. Emal on võimalik

oma poega Ukrainas külastada või soovi korral sinna elama asuda. Ukrainas elab XXi isa, kes

saab teda tagasipöördumisel ning integreerumisel aidata. Elamisloa kehtetuks tunnistamisega

kaasnev eraelu riive ei ole võrreldav XXist lähtuva ohuga Eesti julgeolekule.

XX on Eestis elanud alates 2009. a-st, mil ta oli 14-aastane ning kolis siis koos emaga. Perioodil

18.08.2011–18.06.2014 õppis ta Tallinna Transpordikoolis, kus omandas kutsekeskhariduse

laohoidja erialal. Perioodil 14.09.2015–28.02.2017 õppis ta Tallinna

Lasnamäe Mehaanikakoolis automaaleri erialal. Maksu- ja Tolliameti väljavõttest nähtub, et

XX on töötanud enamasti juhutöödel 12 erineva tööandja juures.

XXi puhul ei ole märgata püüdlusi Eesti ühiskonda lõimumisel – ta on õppinud Eesti Vabariigi

õppeasutustes ning elanud Eestis 2009. a-st, kuid ei ole eesti keelt ära õppinud, tema suhtluskeel

on vene keel. Ta ei ole avaldanud soovi taotleda Eesti Vabariigi kodakondsust. XXil ei ole

sihtriigis lõimumisel olulisi raskusi.

Otsuse tegemisel ei ole XXile antud võimalust esitada haldusmenetluse seaduse

(HMS) § 40 lg-st 1 tulenevat arvamust ja vastuväiteid. Tegemist on HMS § 40 lg 3 p-st 1

tuleneva olukorraga, kus avalike huvide kaitseks on vaja viivitamatult tegutseda. Lisaks on

asjakohane HMS § 40 lg 3 p 4. PPA lähtub otsuse tegemisel eeldusest, et XX vaidleb haldusakti

andmisele vastu.

Kuna XXi elamisluba muutub alates 10.07.2020 kehtetuks, puudub tal seaduslik alus Eesti

viibimiseks. Lähtuvalt VSS § 7 lg-le 1 tuleb talle teha ettekirjutus Eestist lahkumiseks. VSS §

72 lg 2 p-i 4 alusel võib lahkumisettekirjutuse kohe sundtäita, kui välismaalane kujutab endast

3-20-2389

3(9)

ohtu avalikule korrale või riigi julgeolekule. Pärast elamisloa kehtetuks tunnistamist saadetakse

välismaalane vastavalt VSS § 14 lg-le 1 Eesti Vabariigist välja Ukrainasse.

XXile tuleb VSS § 74 lg 2 alusel kohaldada sissesõidukeeldu viieks aastaks Eesti Vabariiki ja

Schengeni konventsiooniga liitunud liikmesriikide territooriumile. XXist tulenev julgeolekuoht

on tõenäoline realiseeruma ka tulevikus. Puuduvad humaansed kaalutlused, mis tingiksid

sissesõidukeelu kohaldamise lühemaks perioodiks.

2. Siseministeerium jättis 30.09.2020 otsusega nr 1-24/111 rahuldamata XXi sissesõidukeelu

kehtetuks tunnistamise taotluse.

VSS § 32 lg 1 kohaselt võib sissesõidukeelu tunnistada kehtetuks või selle kehtivusaega

lühendada, kui sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud on muutunud või ära

langenud, samuti humaansetel kaalutlustel, kui sellega ei ohustata riigi julgeolekut ega avalikku

korda. XXi suhtes oli sissesõidukeelu kohaldamine põhjendatud, sest temast võib tuleneda oht

riigi julgeolekule ja avalikule korrale. Tema sissesõidu tõkestamine on jätkuvalt põhjendatud.

XXi taotluses välja toodud asjaolu, et tal on Eestis korter ja auto, ei ole põhjuseks, mis tingiks

sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamise.

3. PPA jättis 29.10.2020 otsusega nr 15.3-3.1/2942-3 ennistamata PPA 10.07.2020 otsusele

12.10.2020 esitatud vaide.

4. XX esitas 02.11.2020 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille halduskohus võttis

18.02.2021 määrusega menetlusse PPA 29.10.2020 vaide ennistamata jätmise otsuse ja

10.07.2020 otsuse tühistamise nõudes. Sama määrusega luges halduskohus PPA 10.07.2020

otsusele esitatud tühistamiskaebuse tähtaegseks (jõustus 12.08.2021). Halduskohus võttis

23.08.2021 määrusega menetlusse Siseministeeriumi 30.09.2020 otsusele esitatud kaebuse ning

liitis kõik nõuded ühte menetlusse.

PPA otsusest ei ole aru saada, millise ohu toob kaasa kaebaja viibimine Eestis. Igaühel on õigus

teada, milles teda kahtlustatakse. Ühestki dokumendist ei nähtu, et kaebajast võiks tuleneda oht

riigi julgeolekule või avalikule korrale.

Kaebaja õppis Medina islamiülikoolis araabia keelt alates 2019. a-st. Islamiülikoolis õppimine

ei kujuta endast ohtu Eesti Vabariigile ega Eesti elanikele. Kaebajale meeldib araabia keel ja

araabia kultuur. Kaebaja annetab vastavalt islami seadustele, sest inimesi tuleb aidata.

Kaebaja elab alates 2009. a-st Eestis koos emaga, kes sündis ja õppis Eestis. Kaebaja emal on

Eesti elamisluba abikaasa kaudu 5 aastaks. Kaebaja ema soovib saada Eesti kodakondsust. PPA

ei saa jätta kaebajat riiki, kus ta elas 2009. a-ni, kuid kus tal ei ole sugulasi ega eluaset.

Kaebaja kaotab võimaluse suhelda oma perega. Kaebajal on Eestis kinnisvara. Lisaks emale on

tal Eestis ka elukaaslane, poolõde ja ema vend.

5. PPA ja Siseministeerium palusid jätta kaebus rahuldamata.

6. KAPO selgitas, et PPA ja Siseministeeriumi otsused on õiguspärased. On põhjendatud alust

arvata, et kaebaja Eestisse saabumine või Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda,

tema tegevus on olnud suunatud või on suunatud Eesti riigi ja tema julgeoleku vastu ja ta

võib toime panna terrorikuriteo. Terrorism on tänapäeval aktuaalne probleem. Islamistlik ehk

džihadistlik terrorism on vägivaldne usul põhinev fenomen, mille ideoloogia järgi loob

seaduse ja reegleid ainult jumal ning läänelik elukorraldus ei ole õiguslik. Islamistliku riigi

loomiseks on radikaalide arvates vägivalla kasutamine õigustatud. Islamistliku terroriohu

puhul tuleb tähele panna islamisse pöördunuid (konvertiidid ehk usuvahetajad), kes on

asunud islamistlikku maailmavaadet iseäranis rangelt järgima. Oma äärmuslikkuses

tõlgendavad nad islamit moel, millega enamik islamiusulisi poleks kunagi nõus. On

3-20-2389

4(9)

põhjendatud alus arvata, et kaebaja muutunud käitumine ja uskumused võivad viia

vägivaldse äärmusluse ja terrorismini. Konkreetsed faktilised asjaolud on kajastatud

10.07.2021 salajase tasemega ettekandes nr s07507/20.

7. Tallinna Halduskohus jättis 13.12.2021 otsusega kaebuse rahuldamata.

Elamisloa kehtetuks tunnistamisele ei laiene kriminaalmenetlusele omased tagatised. Eesti

Vabariik ei käsitle kaebajat karistatuna ega süüdimõistetuna, sest vastavat menetlust ei ole

toimunud.

Haldusmenetluse üheks osaks menetlusosaliste õigustest on õigus tutvuda toimikuga (HMS §

37) ning saada põhjendatud haldusakt (HMS § 56). Samas sätestab VMS § 401, et andmeid ja

tõendeid ei avalikustata ulatuses, mis on vastuolus sama seaduse § 2793 lg-s 1 sätestatud

eesmärkidega. Nimetatud säte lubab muu hulgas piirata menetlusosalise juurdepääsu, kui see

võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut või ohustada avaliku korra kaitset. Analoogne

regulatsioon on VSS § 71 lg-s 1 ja § 336 lg-s 3.

Samuti on haldusmenetluse üheks olemuslikuks osaks isiku õigus ärakuulamisele (HMS § 40),

mis on eriti oluline kaalutlusotsuse korral. Vaidlust ei ole selles, et kaebajat ei ole ühegi PPA

poolt kaebaja suhtes tehtud otsustuse suhtes ära kuulatud. PPA on seda põhjendanud HMS § 40

lg 3 p-dest 1 ja 4 tulenevate alustega, s.o vajadusega viivitamatult tegutseda ning asjaoluga, et

ärakuulamine ei võimalda saavutada haldusakti eesmärki.

Kohus tutvus PPA otsuses viidatud 10.07.2020 salajase tasemega ettekandes nr s-07507/20

toodud teabega, kuulates ära ka PPA ja Siseministeeriumi ametnikud, kes haldusaktide

tegemise ajal teabega tutvusid. Teave on kooskõlas KAPO 22.09.2021 vastuse p-des 13 jj

toodud üldistatud teabega, mis on avaldatud ka kaebajale: kaebaja Eestisse saabumine või

Eestis viibimine võib ohustada avalikku korda, tema tegevus on olnud suunatud või on suunatud

Eesti riigi ja tema julgeoleku vastu ja ta võib panna toime terrorikuriteo; kaebaja muutunud

käitumine ja uskumused võivad viia vägivaldse (islami)äärmusluse ja terrorismini. Teave,

millega kohus tutvus, kinnitab, et kaebajast tulenev oht Eesti Vabariigi julgeolekule ja avalikule

korrale on põhjendatud. Tegemist ei ole üksnes üksiku teabeelemendi või teabeallikaga, vaid

laiema teabekogumiga.

Kuna kaebaja eest varjatud teave kinnitab, et temast võib tuleneda oht Eesti Vabariigi

julgeolekule, oli lubatav jätta isik HMS § 40 lg 3 p 4 alusel ära kuulamata. Samuti oli lubatav

jätta teabe osas kaebajale põhjendused esitamata.

Kuna kaebajast tulenevat ohtu on sisustatud salajase tasemega riigisaladust sisaldavas

ettekandes, ei ole kohtul lubatav ega võimalik kohtuotsuses kõrvutada seda teavet kaebaja

väidetega Medina ülikoolis õppimise kohta.

PPA on kontrollinud, et kaebajal ei ole Eestis abikaasat ega alaealist last. Kaebaja emal on

Soome elamisluba ning ta elab alates 2016. a-st kaebaja poolõega Soomes. Seega ei saa kaebajal

olla Eestis tihedaid isiklikke sidemeid ema ja poolõega. Kuigi vastustajad tõid selle asjaolu

välja alles kohtumenetluses, on sellega seatud kahtluse alla kaebaja esitatud väidete õigsus –

s.o soov elada ema ja poolõega perekonnaelu Eestis.

Kaebaja väidab, et tal on Eestis vabaabielunaine, kuid ei ole selle väite kohta esitanud

täiendavaid andmeid. Pöördumises Siseministeeriumi poole tugines kaebaja üksnes korteri ja

auto olemasolule ning sellele, et tal ei ole Ukrainas kuskile minna. Samas ei kaalu sellise

(väidetava) isikliku suhte olemasolu üles kaebajast nähtuvat ohtu. Kaebaja on kinnitanud, et

õppis 2019/2020. õppeaastal Medina ülikoolis, mis tähendab, et suhe on kas lühiajaline või

kaugsuhte vormis. Sellisena on isiklikku suhet võimalik jätkata ka Ukrainas viibides. Eestis

omandi olemasolu ei kohusta elamisluba andma ega välista sissesõidukeelu kohaldamist.

3-20-2389

5(9)

Kaebaja väidab, et tal on Eestis kinnisvara, kuid kinnistusraamatust ei nähtu, et talle oleks

praegu või varem ühtegi kinnisasja kuulunud. Ainuüksi sõiduki omamine ei tingi elamisloa

andmist.

Kaebaja on Ukraina kodanik. Ukrainas elab kaebaja isa, kaebaja suhtluskeeleks on vene keel

ning ta elas kuni 14-aastaseks saamiseni Ukrainas, mis tähendab, et tal ei ole olulisi raskusi

Ukraina ühiskonda lõimumisel.

PPA kaalutlused 10.07.2020 otsuse tegemisel on õiguspärased. Kaebajast tulenev oht

julgeolekule kaalub üles kaebajale tekkivad võimalikud muud riived. Oht kaalub üles ka

kaebaja soovi asuda lähiajal uuesti Eestisse.

Siseministeerium hindas 30.09.2020 otsuses üksnes sissesõidukeeldu kui kaebaja õigustele

kestvat mõju tekitavat piirangut. Sissesõidukeelu kohaldamine on vältimatult seotud

lahkumisettekirjutuse alusega, s.o ohuga avalikule korrale või julgeolekule. Kohus on eelnevalt

kontrollinud, et sellise ohu olemasolu on tõendatud. Kohtule ei nähtu, et kaebajast tulenev oht

oleks muutunud või ära langenud.

Kohtu menetluses on ka PPA 29.10.2020 vaide tagastamise otsuse tühistamise nõue. Tegemist

on menetlusliku veaga. Vaide tagastamine on toiming, mitte haldusakt. Kaebajal puudub vaide

tagastamise otsuse vaidlustamiseks kaebeõigus (HKMS § 45 lg 4). Kuna kohus luges

18.02.2021 määruses kaebuse PPA 10.07.2020 otsusele esitatuks tähtaegselt, kadus sellega ära

vaide tagastamise otsuse mõju kaebaja õigustele. Kuna kohus ei tühista 10.07.2020 otsust, tuleb

vaide tagastamist puudutavas osas jätta kaebus kaebeõiguse puudumise ja/või 10.07.2020

otsuse sisulise õiguspärasuse tõttu rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

8. XX palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 13.12.2021 otsus tühistada ning teha

asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb halduskohtule esitatud seisukohtade

juurde, esitades halduskohtu otsusele järgmised vastuväited.

Kohus tugines lahendis ainult vastustaja poolt esitatud kaudsetele tõenditele ja väidetele.

Tõendatud pole, et kaebaja ohustab kogu Schengeni ala. Ebaõige on väide, et kaebaja isa elab

Ukrainas, sest isa suri 2014. a jaanuaris. Haldusmenetlus on läbi viidud pealiskaudselt.

Põhjendamatu on seisukoht, et kaebaja ema võib tal Ukrainas külas käia. Hetkel on

ülemaailmne koroonakriis ja piirid on kinni. Kohus ei selgitanud välja, kas kaebaja emal on

raha, et sõita Ukrainasse. Kaebaja saadeti riiki, kus ta ei ole elanud alates 13. eluaastast. Kaebaja

ema elab Soomes. Kõik kaebaja ema rahalised ressursid kuluvad kaebaja ülalpidamiseks. Kuna

kaebajal ei ole Ukrainas elamisluba, ei saa ta minna tööle ning on oht, et ta võetakse sõjaväkke

ja saadetakse piirkonda, kus toimub sõjategevus.

Vastustaja leidis vääralt, et kaebaja ei astunud piisavalt samme Eesti ühiskonda lõimumiseks.

Kaebaja õppis eesti keelt kolmes õppeasutuses, käis eesti keele kursustel ning võttis tunde

eraõpetaja juures. Kaebaja jaoks on eesti keel lihtsalt raske ning keele mitteoskamise tõttu ei

saa kedagi riigist välja saata. Kaebajal on eesti keelest väikesed teadmised siiski olemas, samuti

on tal eestlastest sõpru. Kaebajal pole ühtegi karistust.

Vastustaja märkis, et sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olnud asjaolud ei ole muutunud, kuid

pole seda tõendanud. Kaebaja pole Eestis olnud peaaegu kolm aastat ja seega pole võimalik, et

asjaolud pole muutunud.

Kaebaja pole terrorist ega kujuta endast ohtu Eesti Vabariigile ega selle elanikele. Politsei

laimab kaebajat ilma tõenditeta. Asjaolu, et kaebaja õppis Medina ülikoolis, ei tähenda, et tema

3-20-2389

6(9)

suhe perega on lühiajaline. See, et kaebaja on omaks võtnud teistsugused tõekspidamised, ei

anna õigust järelduseks, et kaebaja on ohtlik kogu Euroopa Liidule.

Kohus märkis otsuses, et kaebaja võib endast kujutada ohtu, mitte, et kaebaja reaalselt kujutab

endast ohtu. KAPO järeldas põhjendamatult, et islamiülikoolis õppimine võib endast kujutada

ohtu. Kaebajale lihtsalt meeldib araabia keel ja kultuur. Kaebaja ema kohtus avalikus kohas

KAPO töötajaga, kes kinnitas, et kaebaja pole midagi seadusevastast teinud. KAPO töötaja, kes

suhtles kaebajaga, toetas Medina ülikoolis õppimist.

Kaebajale ei antud isegi võimalust võtta kaasa asju, mida ta on enda elu jooksul Eestis soetanud,

sh ka auto, mis seisab Eesti parklas.

Pole kaalutud kaebaja õigusi ja huvi saladuse hoidmise vastu, vaid kohus tegutses nii, et kaebaja

õiguste piirang oli maksimaalne. Menetluses osalemise ja dokumentidega tutvumise õigust ei

võimaldatud. Juurdepääsuõigust tõenditele võib riigisaladuse kaitse vajadusest lähtuvalt piirata

eeldusel, et seeläbi ei piirata tõhusat õiguskaitset ning kohus võtab kasutusele meetmed

juurdepääsupiirangu tasakaalustamiseks. Haldus- ja halduskohtumenetluses tuleb võimalusel

korral vältida sellistele tõenditele tuginemist, mis on kaitstud riigisaladusega, ning püüda

koguda sama teavet muudest avalikest allikatest. Selle võimatuse puhul on oluline, et kaebaja

teaks vähemalt peamisi asjaolusid, mis on tema kohta tehtud otsustuse aluseks.

Direktiivi 2003/109/EÜ art 12 lg 1 sätestab, et liikmesriik saab teha otsuse pikaajalise elaniku

väljasaatmiseks üksnes siis, kui isik kujutab tegelikku ja piisavalt tõsist ohtu avalikule korrale

või julgeolekule.

PPA ei ole arvestatud kaebaja perekonnaelule tekkivaid tagajärgi. Kaebajal on Eestis

kinnisvara, ema, vabaabielunaine, poolõde ja ema vend. Kaebaja ole kunagi elanud täisealisena

Ukrainas, tal ei ole seal elukohta ega lähedasi sugulasi. Väljasaatmise ajal oli kaebaja

erakordselt haavatavas seisundis.

9. PPA, Siseministeerium ja KAPO esitasid apellatsioonkaebuse kohta ühise seisukoha,

nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega ning paludes jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata.

Kaebaja väited on ebajärjekindlad ja paljasõnalised. Samuti lisab ta ootamatult uusi väiteid

asjaolude kohta, mis olla toimunud juba aastaid tagasi, samas kui nende väidete varem

väljatoomiseks ei ole tal olnud takistusi (nt väide isa surma kohta). Lisaks on ta esitanud

otseseid valeväiteid (nt väide, et kaebaja vajab Ukrainas töötamiseks elamisluba või et tema

ema ja poolõde elavad Eestis).

Kaebajast lähtuv oht avalikule korrale ja julgeolekule on tuvastatud õigesti. Kaebaja omistab

julgeolekuohuga seoses põhjendamatult olulist tähtsust õppeasutusele, kus ta õppis. Õppimine

iseenesest ei ole vaidlustatud haldusaktide andmise aluseks. Eestis elab mitmeid isikuid, kes on

avalikest allikatest nähtuvalt õppinud samas õppeasutuses ning kelle suhtes ei ole põhjendatud

alust arvata, et nad võiksid kujutada ohtu riigi julgeolekule või avalikule korrale.

Asjaolu, kas täisealisel isikul on või ei ole oma päritoluriigis sugulasi, ei ole määrava tähtsusega

ei tema väljasaatmise otsustamisel ega tema sellesse ühiskonda lõimumise suutlikkuse

hindamisel. Kodakondsusjärgse riigi kohustus on tagada oma kodanike toimetulek. Ka juhul,

kui PPA-le oleks otsuse tegemise ajal olnud teada, et kaebaja isa on surnud, ei oleks see toonud

kaasa teistsuguse otsuse tegemist.

Kaebaja ja tema sugulaste materiaalne seisund ei ole asjassepuutuv, kuna tänapäeval on

suhtlemiseks võimalik kasutada ka elektroonilisi kanaleid.

3-20-2389

7(9)

Andmetele ja dokumentidele juurdepääsupiirangute seadmine on olnud kaalutud. Kogu

asjassepuutuv teave on tehtud kaebajale võimalikult suurel määral kättesaadavaks. Salastatud

teabe kasutamisel on haldusakti kontrollitavus tagatud kaebeõiguse ja kohtuliku kontrolli

kaudu.

Kaebaja viitas apellatsioonkaebuses direktiividele, mis puudutavad rahvusvahelise kaitse

andmist ja pikaajalise elaniku staatust. Kaebaja on Ukraina kodakondsusega isik, kellel oli

tähtajaline elamisluba Eestis elamiseks. Seega ei ole eelnimetatud õigusaktid asjakohased.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele

märgib ringkonnakohus järgmist.

11. Kaebaja hinnangul ei ole tõendatud, et ta kujutab endast ohtu avalikule korrale ja riigi

julgeolekule. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et KAPO 10.07.2020 ettekandes nr

s07507/20 kajastatud asjaolud annavad piisava aluse hinnata kaebaja tegevus ohuks avalikule

korrale ja riigi julgeolekule. Nagu halduskohus on õigesti märkinud, ei põhine selline hinnang

ainuüksi asjaolul, et kaebaja õppis islamiülikoolis, vaid oluliselt suuremal teabehulgal, mis

iseloomustab kaebaja usulist radikaliseerumist.

VMS § 135 lg 2 p-s 3 sätestatud tähtajalise elamisloa kehtetuks tunnistamise aluse

kohaldamiseks ei pea välismaalane olema ühiskonnaohtlikku tegu juba korda saatnud. Ohu

mõiste on defineeritud korrakaitseseaduse (KorS) § 5 lg-s 2 ning selle järgi on oht olukord, kus

ilmnenud asjaoludele antava objektiivse hinnangu põhjal võib pidada piisavalt tõenäoliseks, et

lähitulevikus leiab aset korrarikkumine. Eelviidatud KAPO 10.07.2020 ettekandes on esile

toodud nii kaebaja suhtes ilmnenud asjaolud kui ka põhistused, miks võib nende asjaolude

põhjal pidada piisavalt tõenäoliseks, et kaebaja võib toime panna olulise korrarikkumise.

12. Kui välismaalase osas on tuvastatud, et tema tegevus kujutab ohtu avalikule korrale või

riigi julgeolekule, tuleb elamisluba reeglina kehtetuks tunnistada. Kaebaja puhul ei esine

selliseid asjaolusid, mis viitavad võimalusele, et elamisloa kehtetuks tunnistamine ei pruugi

olla proportsionaalne tagajärg.

Kaebaja elab Eestis 2009. a-st, kuid nagu halduskohus on õigesti märkinud, ei ole ta Eesti

ühiskonda lõimunud. Ta pole omandanud riigikeelt ega omanud püsivat töökohta. Kaebaja ema

ja poolõde elavad Soomes ning väidetava elukaaslase kohta pole kaebaja esitanud mingeid

tõendeid. Kuigi kaebaja väidab, et tal on Eestis kinnisvara, siis registriandmed seda ei kinnita.

Auto olemasolu ei saa üles kaaluda kaebajast tulenevat ohtu avalikule korrale või riigi

julgeolekule.

Ukraina on kaebaja kodakondsusjärgne riik. Kui ka vastab tõele kaebaja väide Ukrainas elanud

isa surma kohta 2014. a-l ning kaebajal ei ole Ukrainas muid sugulasi ja tuttavaid, ei muuda see

kaebaja elamisloa kehtetuks tunnistamist õigusvastaseks. Ukraina ei ole kaebajale täiesti võõras

riik, ta elas seal lapsepõlves ning tal on võimalik sealsesse ühiskonda integreeruda. Võimalike

raskuste esinemisel saab kaebaja pöörduda Ukraina pädevate organite poole. Arusaamatu on

kaebaja väide, et ta ei saa Ukrainas töötada, sest tal pole elamisluba. Kaebaja on Ukraina

kodanik, millest võib järeldada, et ta ei vaja eraldi luba riigis elamiseks või töötamiseks.

Võimalus, et kaebaja peab kandma sõjaväekohustust oma kodakondsusjärgse riigi ees, ei tingi

tema õigust jääda Eestisse.

13. Kuna PPA tunnistas kaebaja elamisloa õiguspäraselt kehtetuks VMS § 135 lg 2 p 3

alusel, oli õiguspärane ka koheselt sundtäidetava lahkumisettekirjutuse tegemine vastavalt VSS

3-20-2389

8(9)

§ 7 lg-le 1 ja § 72 lg 2 p-le 4. Samuti oli õigustatud 5-aastase sissesõidukeelu kohaldamine (VSS

§ 74 lg 2).

Seoses sissesõidukeeluga on kaebaja leidnud, et põhjendatud polnud sissesõidukeelu

kohaldamine kõigi Schengeni konventsiooni liikmesriikide suhtes. Vaidlustatud haldusakti

andmise ajal kehtinud VSS § 74 lg 41 sätestas, et PPA võib lahkumisettekirjutuses piirata

välismaalase suhtes kohaldatud sissesõidukeelu kehtivust Eesti Vabariigi territooriumiga, kui

välismaalasel on seaduslik alus Schengeni konventsiooni liikmesriigis elamiseks või ajutiseks

viibimiseks. Kaebaja ei ole väitnud, et tal oli seaduslik alus mõnes teises Schengeni

konventsiooni

liikmesriigis elamiseks

või

viibimiseks. Seega määras

vastustaja sissesõidukeelu piirkonna ulatuse õigesti. Hetkel kehtiv VSS § 74 lg 41

välistab samuti teistsuguse haldusakti andmise, sest selle järgi välismaalase suhtes, kes ei ole

Euroopa Liidu, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi ega Šveitsi Konföderatsiooni kodanik

või tema perekonnaliige, kohaldatakse Schengeni sissesõidukeeldu.

14. Seoses Siseministeeriumi 30.09.2020 otsusega märgib ringkonnakohus, et vastustaja

leidis õigesti, et kaebaja ei toonud oma taotluses välja asjaolusid, mis võisid tingida

sissesõidukeelu kehtivusaja muutmise. Elukoha ja auto olemasolu ei ole selliseks asjaoluks.

Halduskohus hindab haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2 ls

2). Seega ei saa Siseministeeriumi 30.09.2020 otsuse hindamisel arvestada asjaolusid, mis on

toimunud pärast 30.09.2020. Muu hulgas ei saa kohus arvestada 24.02.2022 alanud

sõjategevusega. Kui pärast 30.09.2020 on toimunud sündmusi või ilmnenud asjaolusid, mis

võiksid sissesõidukeelu kehtivust mõjutada, tuleb kaebajal Siseministeeriumile esitada uus

taotlus.

15. Halduskohus kuulutas 22.09.2021 määrusega menetluse osaliselt kinniseks ning

eemaldas kaebaja ja tema esindaja menetlustoimingutelt osas, milles kohus tutvub KAPO

10.07.2020 dokumendiga ja kuulab ära sellega seotud ametnike selgitused. Samuti keelas kohus

kaebajal ja tema esindajal vastava dokumendi ja ärakuulamisel antavate selgitustega tutvumise

ja neist ärakirjade saamise. Halduskohus on nimetatud määruses asjakohaselt põhjendanud,

miks on eeltoodud piirangute seadmine vajalik. Kaebaja ei vaidlustanud määrust, kuigi vastavat

õigust oli määruses selgitatud. Seega pole põhjendatud kaebaja etteheited, et halduskohus pole

kaebaja huve kaalunud.

Riigisaladust sisaldavate dokumentide kasutamine ei ole haldus- ja halduskohtumenetluses

keelatud, vaid nendega ümberkäimine on reguleeritud (nt HKMS §-d 79 ja 88). Kaebaja

etteheited on üldist laadi ning neist ei nähtu, mille vastu on halduskohus eksinud. Halduskohus

on leidnud õige tasakaalu riigi julgeolekuhuvide ja kaebaja kaitseõiguse vahel. Vastuses

kaebusele on KAPO välja toonud olulise osa PPA 10.07.2020 otsuse andmise aluseks olnud

asjaoludest ja kaalutlustest. Kaebaja on saanud esitada neile vastuväiteid.

16. Kaebaja on apellatsioonkaebuses

tuginenud direktiividele 2013/32/EL ning

2003/109/EÜ. Vastustajad ja kaasatud haldusorgan on vastuses apellatsioonkaebusele juhtinud

õigesti tähelepanu asjaolule, et eelnimetatud direktiivid ei ole praeguses vaidluses asjakohased,

sest reguleerivad rahvusvahelise kaitse taotlejate ja pikaajaliste elanike õigusi. Kaebaja puhul

pole tegemist kummagagi neist.

17. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda

kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

(allkirjastatud digitaalselt)

3-20-2389

9(9)