2-19-20904/62 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja

Kohtunik

Piret Rõuk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

Kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 11. novembril 2022

tsiviilkantselei Lubja 4 Tallinnas ja e-toimiku kaudu

Tsiviilasja number

2-19-20904

Kohtuasi

M.A.G. Law Offices OÜ hagi X vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

45 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja M.A.G. Law Offices OÜ (registrikood 12739561,

asukoht J. Köleri 8, 10150 Tallinn), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Aleksei Ratnikov

Kostja: X (isikukood xxxx, elukoht xxxx) lepingulised

esindajad vandeadvokaat Yulia Zaitseva ja vandeadvokaat

Aivar Raudsik

Kohtuistungi aeg

30.septembril 2022

Resolutsioon

1. Rahuldada M.A.G. Law Offices OÜ hagi X vastu

käenduslepingust tuleneva võlgnevuse väljamõistmiseks

2. Välja mõista Xlt M.A.G. Law Offices OÜ kasuks

põhivõlgnevus 27 205 eurot, lepingujärgne intress

3 209,05 eurot ja lepingujärgne viivis põhivõlgnevuselt

14 585,95 eurot

Menetluskulude jaotus

Hagimenetluse kulud jätta X kanda ja määrata kindlaks

pärast kohtuotsuse jõustumist

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule

päeva

jooksul,

alates

otsuse

apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu

möödumisel

esimese

astme

kohtu

otsuse

avalikult

teatavakstegemisest

Hageja nõue

1. M.A.G. Law Offices OÜ (edaspidi hageja) palus kohtule X (edaspidi kostja) vastu esitatud

hagis välja mõista kostjalt hageja kasuks põhivõlgnevus 27 205 eurot, lepingujärgne intress

3 209,05 eurot ja lepingujärgne viivis põhivõlgnevuselt 14 585,95 eurot.

Hagiavalduse asjaolud

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja, NESKA GROUP OÜ (edaspidi laenuvõtja või

võlgnik) ja kostja 29.11.2016 laenulepingu (edaspidi laenuleping) ja käenduslepingu nr

RBMN-11/16 (edaspidi käendusleping). Laenulepingu p 2.1.2.1 kohaselt sai võlgnik

27.06.2016 D. R. laenu 11 500 eurot. Laenulepingu p 2.1.2.2 kohaselt sai võlgnik 12.07.2016

OÜ-lt Bussiness Office Management laenu 2105 eurot. Laenulepingu p 2.1.2.3 kohaselt sai

võlgnik hagejalt 14.07.2016 laenu 13 600 eurot. Laenulepingu p-s 2.1.3. kinnitas võlgnik

laenu, kokku 27 205 euro kättesaamist. Hageja on saanud kogu laenu võlausaldajaks D.R. ja

OÜ-ga Bussiness Office Management sõlmitud nõude loovutamiste lepingute alusel, millest

on lepingu pooled teadlikud ja on seda kinnitanud lepingu p-s 2.1.4.

3. Lepingu pooled on kokku leppinud lepingu p 2.1.5. järgmises saadud laenu tagastamise

graafikus - 29.detsembriks 2016 – 7 205 eurot ja intress 1297 eurot; 29.jaanuariks 2017 – 7 000

eurot ja intress 986,30 eurot; 28.veebruariks 2017 – 7 000 eurot ja intress 620 eurot;

01.aprilliks 2017 – 6 000 eurot ja intress 305,75 eurot, s.t. hiljemalt 01.04.2017 tagastab

laenusaaja laenuandjale kokku 30 414,05 eurot. Lepingu p 2.3.4 kohaselt oli laenu intressiks

5% laenu iga kuu kasutamise eest ehk 60%.aastas. Pooled leppisid kokku, et laenusaaja tasub

ajavahemikus alates 29.11.2016 kuni 01.04.2017 laenuandjale igakuist intressi 5% iga kuu

laenu kasutamise eest lepingu p-s 2.1.5. märgitud kuupäevadeks. Intressi maksmine toimub

sularahas või ülekandega. Laenusaaja kohustus tasuma intressi järgmiselt: laenu kasutamise

eest ajavahemikul 30.11.2016 – 29.12.2016 1297 eurot; ajavahemikul 30.12.2016 –

29.01.2017 986,30 eurot; ajavahemikul 30.01.2017 – 28.02.2017 620 eurot; ajavahemikul

01.03.2017 – 01.04.2017 305,75 eurot. Võlgnik ei ole oma lepingulisi kohustusi

pretensioonidest hoolimata hageja ees nõuetekohaselt täitnud ja on tasunud vaid osaliselt

intressi katteks 03.11.2016 2500 eurot, mida tõendab asjaolu, et 29.11.2016 sõlmitud lepingus

on jätkuvalt laenusummaks märgitud 27 205 eurot.

4. Samas lepingus lepiti kokku käenduskohustuses ja laenulepingu hageja ees täitmise tagamises

kostja poolt. Lepingu p 8.1 kohaselt kohustub käendaja käenduslepinguga laenuandja ees

vastutama varaliselt laenuandja ja laenusaaja vahel 29.11.2016 sõlmitud laenulepinguga

võetud kohustuste nõuetekohase täitmise eest. Käenduslepingu p 8.2. kohaselt vastutab

käendaja laenuandja ees lepingu täitmise eest täielikult, kuid mitte suuremas ulatuses, kui

käenduslepingus sätestatud rahaline maksimumsumma 45 000 eurot. Käendaja vastutab

võlgniku poolt lepingu kohaselt tasumata summade, tasumata viivise, intressi jms ning

kohustuse rikkumisest tulenevate nõuete, eelkõige leppetrahvide, viivise ja võlgniku poolt

tekitatud kahju, samuti võlgnikult võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutuste ning kahju

hüvitamise eest, mh. lepingu ülesütlemise või taganemisega seotud kahjud/kulud. Seega

vastutab kostja käendajana hageja ees summas, mis ei ületa 45 000 eurot. Hageja on teavitanud

kostjat, et põhivõlgnik ei täida laenu tagastamise kohustust. Pooled on pidanud läbirääkimisi

26.07.2018 laenu tagastamise kohta, viimati sai hageja esindaja kontakteeruda kostjaga

septembris 2018, peale seda vältis kostja kontakti ega ole käendatud kohustust täitnud.

Kostja vastuväited

5. Kostja hagi ei tunnista ja palub jätta hagi rahuldamata. Vastuväidete kohaselt ei ole kostja

allkirjastanud 29.11.2016 lepingut. Leping on küll varustatud kostja digiallkirjaga, kuid

lepingule on alla kirjutanud kolmas isik, kostja isa A.F.. Kostja ei olnud lepingu allkirjastamise

faktist teadlik. Kuna kostja ei allkirjastanud käenduslepingut, on 29.11.2016 käendusleping

tühine. Antud asjaolust teavitas kostja hagejat. Lepingu allkirjastamiseks ei andnud kostja

nõusolekut. 2017.a astus kostja võlgniku juhatusest välja ja müüs oma osa. Äriühingu

juhatusse tuli J. K.. Kostjal puudus mistahes kontroll äriühingu üle ning eluliselt ei ole usutav,

et ta tahtis olla õiguslikult seotud kohustustega äriühingus, mille tegevuse üle tal puudub

mistahes kontroll. Vaatamata sellele, et võlgniku juhatuses oli kaks isikut, on käenduslepingule

alla kirjutanud vaid kostja. Selleks puudub mistahes relevantne seletus. Laenulepingu teksti

analüüsides on selge, et vaidlusaluses laenulepingus on poolte vastastikuste kohustuste

väärtused heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.

6. Käenduslepingus nr RBMN-11/16 toodud tingimustel ei oleks kostja käenduslepingule alla

kirjutanud. Võlgniku konto väljavõttest nähtuvalt andis D. R., olles ise juhatuses, 27.06.2016

võlgnikule 11 500 eurot selgitusega „firma arendamiseks“. Eluliselt ei ole usutav, et

äriühingule antud rahasumma eest pidi andma käenduse teine juhatuse liige ehk kostja.

Makseselgitusest ei nähtu, et tegemist on laenuga, tegemist võis olla ka kingitusega.

12.07.2016 makseselgitusest tuleneb, et äriühing Business Office Managemenet OÜ on

tasunud võlgniku arve nr 1 summas 2 105 eurot. Seega ei ole tegemist laenu andmisega, vaid

arve tasumisega. 14.07.2016 makseselgitusest tuleneb, et hageja maksab võlgnikule 13 600

eurot selgitusega „laenuleping“. 03.11.2016 saadab võlgnik 2500 eurot hagejale tagasi

selgitusega „laenulepingu alusel“. Tulenevalt eespooltoodust jääb arusaamatuks hageja väide,

et tema nõue kostja vastu on 13 600 eurot, mitte 11 100 eurot.

7. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud nõude loovutamist summas 2105 eurot

äriühingult Business Office Management OÜ hagejale. VÕS § 172 kohaselt võib võlgnik

keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt

väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja

on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Nõude loovutamisest pidi võlgnikku

teavitama vana võlausaldaja ehk D. R. ja Business Office Management OÜ, mitte uus

võlausaldaja ehk hageja. Kohtule esitatud laenulepingut ei ole allkirjastanud vana võlausaldaja

Business Office Management OÜ, seega ei ole nõude loovutamist toimunud. Nõuded summas

11 500 eurot ja 2105 eurot hagejale ei kuulu. Hagi on esitatud üksnes käendaja vastu, mis on

vastuolus lepingu p-ga 9.1. Kostja ei tunnista hagejapoolseid nõudeid, sh viivise nõuet. Hageja

ei tõendanud kostjale võlanõude, sh viivisenõude esitamist pärast võla sissenõutavaks

muutumist. Jättes viivisenõude mõistliku aja jooksul esitamata, ei toiminud hageja heas usus.

Kostja esitab kohtule taotluse viiviste vähendamiseks nullini.

Kohtuotsuse põhjendused

8. 29.11.2016 laenulepingu ja käenduslepinguga nr RBMN-11/16 on tõendatud, et hageja,

võlgnik ja kostja sõlmisid 29.11.2016 laenulepingu ja käenduslepingu, mille p 2.1.2.1 kohaselt

sai võlgnik 27.06.2016 D. R. laenu 11 500 eurot, p 2.1.2.2 kohaselt sai võlgnik 12.07.2016

OÜ-lt Bussiness Office Management laenu 2105 eurot ja p 2.1.2.3 kohaselt sai võlgnik hagejalt

14.07.2016 laenu 13 600 eurot. Laenulepingu p-s 2.1.3. kinnitas võlgnik laenu, kokku 27 205

euro kättesaamist. Lepingu p-s 2.1.4 kinnitasid lepingu pooled, et nad on teadlikud, et hageja

on saanud kogu laenu võlausaldajaks D.R. ja OÜ-ga Bussiness Office Management sõlmitud

nõude loovutamise lepingute alusel. Lepinguga on tõendatud, et selle allkirjastasid hageja

nimel A. L., võlgniku nimel D. R. ja käendajana kostja. Lepingus märgitud laenusummade

ülekandmine võlgnikule on tõendatud konto väljavõttega, millelt nähtub, et võlgnikule on

tehtud ülekanded 27.06.2016 D. R. 11 500 eurot, 12.07.2016 OÜ-lt Bussiness Office

Management 2105 eurot ja 14.07.2016 hagejalt 13 600 eurot, kokku 27 205 eurot. D.R. ja OÜ

Bussiness Office Management nõuete loovutamine hagejale on tõendatud lisaks lepingus

märgitud kinnitusele ka kohtule esitatud 29.11.2016 sõlmitud nõude loovutamise lepinguga.

9. VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele

isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi

maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

VÕS § 396 lg 2 kohaselt isik, kes võlgneb rahasumma või asendatava asja muul õiguslikul

alusel, võib võlausaldajaga kokku leppida, et rahasumma või asi võlgnetakse laenuna. Seega

on eeltoodud tõenditega tõendatud, et võlgnik on laenulepingus nimetatud laenusummad

tegelikult ka kätte saanud ning VÕS § 396 lg-ga 2 on kooskõlas olukord, kus varasemate

erinevatel alustel tehtud rahaülekannete kohta sõlmitakse laenuleping ning reguleeritakse ka

laenutingimusi ja tagasimakse tähtaega. Järelikult ei ole kostja vastuväited selle kohta, et laenu

andmine ei ole tõendatud, kuna kõikide pangaülekannete selgitustes ei ole märgitud, et

tegemist on laenuga, asjakohased.

10. VÕS § 397 lg 1 teise lause kohaselt tuleb muu kui majandus- või kutsetegevuses antud laenu

korral maksta intressi üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Lepingu p 2.3.4 kohaselt oli

igakuine laenu intress 5% laenu kasutamise eest, seega 60% aastas. Pooled leppisid ka kokku,

et laenusaaja tasub ajavahemikul alates 29.11.2016 kuni 01.04.2017 laenuandjale igakuist

intressi 5% lepingu p-s 2.1.5. märgitud kuupäevadeks. Punktide 2.2.3 ja 2.3.4 järgi maksab

laenusaaja laenuandjale laenusumma ja intressi tagasi sularahas või ülekandega. Laenusaaja

kohustus tasuma intressi laenu kasutamise eest ajavahemikul 30.11.2016 – 29.12.2016 1297

eurot, ajavahemikul 30.12.2016 – 29.01.2017 986,30 eurot, ajavahemikul 30.01.2017 –

28.02.2017 620 eurot, ajavahemikul 01.03.2017 – 01.04.2017 305,75 eurot.

11. VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele

kindlaks määratud tähtpäeval. VÕS § 82 lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui

võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib

võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks

ettenähtud tähtaja möödumisel. Lepinguga on tõendatud hagiavalduse asjaolu, et pooled

leppisid kokku lepingu p-s 2.1.5. laenu tagastamise graafikus, mille järgi tuli laen tagastada

osadena graafiku alusel 29.detsembriks 2016 7 205 eurot lisanduva intressiga 1297 eurot,

29.jaanuariks 2017 7 000 eurot lisanduva intressiga 986,30 eurot, 28.veebruariks 2017 7 000

eurot lisanduva intressiga 620 eurot, 01.aprilliks 2017 6 000 eurot lisanduva intressiga 305,75

eurot ning selles, et hiljemalt 01.04.2017 tuleb laenusaajal tagastada laenuandjale kokku

30 414,05 eurot. Järelikult on laenu ja intressinõue muutunud sissenõutavateks.

12. Hagiavaldusest nähtuvalt ei täitnud võlgnik oma lepingulisi kohustusi hageja ees

nõuetekohaselt ning tasus üksnes intressi katteks 03.11.2016 2500 eurot. Antud asjaolu

tõendavad laenuleping, mille järgi on laenusummaks 27 205 eurot ning 2500 euro makse

pangakontol. Eeltoodud tõenditega loeb kohus tõendatuks, et võlgnikul oli hageja ees

laenulepingust tulenev põhivõlg 27 205 eurot ja intressivõlg 3209,05 eurot. 17.12.2018

pretensiooniga (korduv) on tõendatud, et hageja on pöördunud võlgniku poole ja palunud

laenukohustuse täitmist hiljemalt 27.12.2018, märkides ühtlasi, et ta on tähtajaks summa

tasumise korral nõus loobuma intressi ja viivise nõudest. Kostja ei ole tõendanud, et võlgnik

oleks oma kohustusi täitnud ja laenu põhisumma või intressimakseid osaliselt või täielikult

tasunud või laenu või intressi tasunud suuremas summas hagiavalduses toodud summast.

13. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või

mittekohane täitmine sh täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p-s 1 ja § 108 on sätestatud,

et juhul kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse

täitmist. Hagejal on õigus tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 6 ja § 113 lg-st 1 nõuda rahalise

kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist. VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse

täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis),

arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks

loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti

aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär,

loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Laenulepingu p-s 2.3.1 on kokku

lepitud, et juhul, kui laenusaaja ei maksa võetud laenusummat laenuandjale tagasi lepingus

märgitud tähtajaks, kohustub laenusaaja tasuma laenuandjale viivist 0,3% tasumata

laenusummalt iga selle tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Hageja on arvestanud viivist

põhisummalt 27 205 eurot alates 02.04.2017 kuni 30.12.2019 kokku 81 859,84 eurot

(27205x0,3%päevasx1003päeva), kuid esitanud selle kohtule summas 14 585,95 eurot.

14. VÕS § 142 lg 1 kohaselt kohustub käendaja käenduslepinguga kolmanda isiku (põhivõlgnik)

võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest ja lg 3 kohaselt võib käendus

olla piiratud tähtaja või rahasummaga, samuti võib see olla seotud muu tingimusega. VÕS

§145 lg 1 järgi kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja

ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul,

kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada ja lg 2 järgi käendaja vastutab

käendatava kohustuse eest täies ulatuses. Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate

tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti

lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Võla

põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti

sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida.

15. Käenduslepingu p 8.1 kohaselt kohustub käendaja käenduslepinguga laenuandja ees vastutama

varaliselt laenuandja ja laenusaaja vahel 29.11.2016 sõlmitud laenulepinguga võetud

kohustuste nõuetekohase täitmise eest. Lepingu p 8.2. kohaselt vastutab käendaja laenuandja

ees lepingu täitmise eest täielikult, kuid mitte suuremas ulatuses, kui käenduslepingus

sätestatud rahaline maksimumsumma. Käendaja vastutab võlgniku poolt lepingu kohaselt

tasumata summade, tasumata viivise, intressi jms ning kohustuse rikkumisest tulenevate

nõuete, eelkõige leppetrahvide, viivise ja võlgniku poolt tekitatud kahju, samuti võlgnikult

võlgnevuse sissenõudmisega seotud kulutuste ning kahju hüvitamise eest, mh. lepingu

ülesütlemise või taganemisega seotud kahjud/kulud. Käendaja vastutuse rahaliseks

maksimumsummaks (piirmääraks) on 45 000 eurot. Järelikult ei saa kostja vastutus käendajana

hageja ees ületada 45 000 eurot. Vastavalt käenduslepingu p-le 9.1. juhul, kui võlgnik ei täida

lepingust tulenevaid kohustusi, võib laenuandja nõuda lepingust tulenevate maksmata rahaliste

kohustuste täitmist omal äranägemisel kas laenusaajalt või käendajalt või mõlemalt ühiselt.

Käendaja on kohustatud täitma võlgniku poolt laenuandja kasuks täitmata rahalised

kohustused 5 kalendripäeva jooksul arvates laenuandja sellekohase kirjaliku teate

kättesaamisest. Hageja on väitnud, et pooled on pidanud läbirääkimisi 26.07.2018 laenu

tagastamise kohta, kuid hageja esindaja 26.07.2018 märkmiku väljavõte ei tõenda kohtumise

sisu.

16. Kostja vastuväited nõude loovutamise kohta on ümber lükatud laenu- ja käenduslepingu p-s

2.1.4 kinnitusega, et nad on teadlikud, et hageja on saanud kogu laenu võlausaldajaks D.R. ja

OÜ-ga Bussiness Office Management sõlmitud nõude loovutamise lepingute alusel. Hageja

väidet, et kostja sai teada nõuete loovutamisest veel 10.04.2019 või alternatiivselt tsiviilasja nr

2-19-7425 08.08.2019 määruse kättesaamisel, tõendavad kostjale edastatud e-kiri ja teave

Google andmete arhiivist google.com, mille järgi saadeti hageja e-kiri pealkirjaga

pankrotihoiatus ja manusega pankrotihoiatus, google.com poolt ID nr xxxx, ning google.com

kinnitus, et pankrotihoiatusega e-kiri loodi 10.04.2019 kell 3:53PM ja toimetati kohale 8

sekundi pärast, e-kiri pankrotihoiatusega saadeti e-posti aadressilt xxxx e-posti aadressile xxxx

ning kohtumäärus pankrotiavalduse menetlusse võtmise kohta.

17. VÕS § 169 lg 1 sätestab, et kui võlgnik täitis kohustuse nõude loovutanud võlausaldajale ja ta

ei teadnud ega pidanudki kohustust täites nõude loovutamisest teadma, loetakse, et ta on

kohustuse täitnud õigele isikule. Kuna kostja ei ole väitnud, et ta oleks tasunud põhi- või

intressivõlga osaliselt või täielikult esialgsele võlausaldajale, siis ei oma nõude loovutamisest

teadasaamise aeg asja lahendamise seisukohast tähendust. VÕS § 172 kohaselt võib võlgnik

keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja poolt

väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja

on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Käesolevaks ajaks on kostjale esitatud

dokument nõude loovutamise kohta, mistõttu ei saa võlgnik keelduda uuele võlausaldajale

nõude täitmisest.

18. Kohus asub alljärgnevatele tõenditele tuginedes seisukohale, et kostja vastuväited, mille

kohaselt ei ole tema tegelenud võlgniku majandustegevusega ning käendajana andis laenu- ja

käenduslepingule digitaalse allkirja tema identifitseerimisvahendeid kasutades tema isa A.F.,

on tõendamata.

19. Hageja ei vaidlusta asjaolu, et A.F. tegeles muuhulgas võlgniku äritegevusega ning, et ta oli

Advokaadibüroo A.Ratnikov & Partners kliendiks, kes täitis A.F.ilt saadud käsundit. Hageja

on seisukohal, et tegemist oli n.ö pereäriga, millega tegelesid nii A.F. kui ka kostja ühiselt.

20. Kohtule esitatud võlgniku äriregistrikaardi väljavõtte ja 10.06.2016 juhatuse liikmete

omavaheliste kostjaga (endise nimega E.F.) ja D.R.ga sõlmitud lepingutega on tõendatud, et

kostja oli käendajana 29.11.2016 laenu- ja käenduslepingut allkirjastades registreeritud

võlgniku juhatuse liikmena (perioodidel 08.05.2015-02.12.2016 ja 02.12.2016-10.01.2017)

ning tal olid 10.06.2016 juhatuse liikme lepinguga ka äriühingu siseselt kõik võlgniku juhatuse

liikme õigused, erinevalt D.R.st, kelle esindusõigust oli äriühingu siseselt piiratud ja mis

seisnesid vaid võlgnikule laenu andmise ja selle kasutamise kontrolliga. Kostja isa A.F.i

27.02.2017 digitaallkirjastatud seletusega Harju Maakohtule on tõendatud, et A.F., kes oli

pankrotis, leppis kostjaga kokku selles, et kostja on võlgniku juhatuse liikmeks, et võlgniku

äri alustamiseks laenati raha D.R. käest ning lepiti kokku selles, et D.R. valiti juhatuse liikmeks

õigusega kontrollida kontot, kuhu laekusid laenud ja, et ettevõtet juhib kostja. Antud A.F.i

seletus ja 10.06.2016 juhatuse liikme lepingud on kooskõlas võlgniku 2015.a

majandusaastaaruandega, mille õigsust on kinnitanud ja allkirjastanud 30.05.2016 üksnes

kostja. 14.10.2016 laenulepingu A.F.i poolt allkirjastamata projektist nähtuvalt on võlgniku

nimel lepingu allkirjastajaks märgitud A.F. volikirja alusel. A.F.i arvutist ja telefonist tehtud

väljavõtetega ja sms-kirjavahetustega on tõendatud, et A.F. osales aktiivselt võlgniku

majandustegevuses. Osaühingu osa notariaalsete müügilepingutega on tõendatud, et kostja

esindas võlgnikku tehingute tegemisel nii juhatuse liikmena kui ka osales tehingutes

kaasosanikuna.

21. Kostja vande all antud ütlustest nähtuvalt ei osalenud ta võlgniku majandustegevuses, kuid

avas äriühingule pangakonto ja tegi isa palvel pangaülekandeid või maksis telefoni arveid, käis

notari juures tehinguid tegemas ja allkirjastas 2015.a majandusaastaaruande isa palvel. Seega

on nii dokumentaalsete tõenditega kui ka kostja enda ütlustega tõendatud, et ta on faktiliselt

täitnud äriseadustikus ja tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud juhatuse liikme kohustusi,

mida saab pidada võlgniku majandustegevusega tegelemiseks. Seejuures ei oma tähendust, kui

suures ulatuses ja kas suuliselt või kirjalikult volitas kostja oma isa äriühingu

majandustegevust juhtima, selles osalema või, et ta ise tegi mingeid tehinguid või allkirjastas

2015.a majandusaastaaruande isa palvel. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 115 lg-st

1 tulenevalt võib teha tehingu esindaja kaudu, TsÜS § 120 lg 2 järgi määrab volituse ulatuse

esindatav. Järelikult ei välista asjaolu, et kostja isa tegeles aktiivselt võlgniku

majandustegevusega, kostja osalemist võlgniku majandustegevuses. Tunnistaja R.F. ütlused

selle kohta, et kostja ei tegelenud võlgniku majandustegevusega, on vastuolus eelpooltoodud

dokumentaalsete tõenditega ega lükka neid ümber. Kostja huvi võlgniku majandustegevuse

suhtes näitab asjaolu, et ta on võlgniku esindaja likvideerijana alates 20.01.2020.

22. Kostja vastuväiteid selle kohta, et ta ei allkirjastanud 29.11.2016 käenduslepingut, vaid lepingu

allkirjastas tema isa A.F., ei pea kohus samuti tõendatuks.

23. 06.09.2021 menetlusdokumendi lisana 1 esitatud lepinguga on tõendatud, et lepingul on kostja

digitaalallkiri, see sisaldub digikonteineris koos lepingu failiga ning, et leping on allkirjastatud

01.12.2016 kell 15:07:37 kostja telefoni mobiil-ID-d kasutades.

24. Kostja vande all antud ütlustest nähtuvalt ei ole isa palunud tal käenduslepingut allkirjastada,

kuna ta teadis, et kostja sellist kohustust ei võtaks; et ta ei ole andnud isale oma mobiiltelefoni

lepingu allkirjastamiseks, kuid isa võis ise telefoni tema teadmata võtta ja lepingu allkirjastada;

et ta ei tea millal, kus või kuidas võis lepingu allkirjastamine toimuda; et kostjale ütles tema

ema peale isa surma, et isa allkirjastas lepingu kostja identifitseerimisvahendeid kasutades; et

ema varjas seda tema eest kuni nõude esitamiseni.

25. Tunnistaja R. F., kes on kostja ema, ütlustest nähtuvalt rääkis temale lepingule

allakirjutamisest kostja identifitseerimist võimaldavaid andmeid kasutades A.F.; et ta ise ei ole

lepingu allkirjastamist A.F.i poolt näinud; et kostja mobiiltelefoni koodid olid kõigile

kättesaadavas kohas nende kodus lauasahtlis, kuna neil olid perekonnas usaldusväärsed suhted;

et ta ei rääkinud kostjale sellest, kuna A.F. lubas, et kõik saab korda; et kostja abiellus

19.08.2016 ja alustas kolimist abikaasa juurde, kuid käis sageli vanemate juures.

26. Tunnistaja S.F., kes on kostja tädi, ütlustest nähtuvalt töötas ta koos A.F.iga Alvida Trans OÜ-

s logistina ja A.F. oli tema tööandja; et tsiviilasjas 2-19-6368 tehtud ekspertiisiga tuvastati, et

Varuimpex OÜ ja panga vahel sõlmitud käenduslepingul, mis tagas veoautode liisimist, oli

tema käendajana antud allkirja võltsitud; et ekspertiisiga ei tehtud kindlaks, kes allkirja võltsis;

et ta ei näinud allkirja võltsimist, kuid ta arvas, et seda tegi A.F., kuna ta tundis tema käekirja

ära; et enda allkirja võltsimisest lepingul sai ta teada pärast A.F.i surma ning, et võlgnikku ta

ei tea ega tea ka seda, kas A.F. on allkirjastanud dokumente kolmandate isikute eest.

27. Eeltoodud tõenditest nähtuvalt ei ole kostja ega kumbki tunnistajatest ise näinud, et A.F. oleks

vaidlusaluse käenduslepingu kostja mobiiltelefoni kasutades allkirjastanud või, et ta oleks S.F.

allkirja käenduslepingul võltsinud. Ka tsiviilasjas 2-19-6368 tehtud ekspertiisiaktiga ei ole

kindlaks tehtud, et A.F. võltsis S.F. allkirja. Järelikult on S.F. allkirja võltsimine A.F.i poolt

oletuslik. Tunnistaja R.F. ütlused A.F.i poolt kostja mobiiltelefoni kasutamisega

käenduslepingu allkirjastamisest on ebausaldusväärsed, sest tunnistaja ei ole ise allkirjastamise

juures viibinud ega seda näinud, vaid vahendas ütlusi andes A.F.i juttu. Ka on kostja ja

tunnistaja R.F. ütlused omavahel kohati vastuolulised ja eluliselt ebausutavad, sest kostja on

muutnud oma ütlusi menetluse vältel äritegevusega (kalamarja müügiga) tegelemise kohta,

sest kostja ja tunnistaja R.F. väitsid nii seda, et kostja abiellus 19.08.2016 ja alustas kolimist

abikaasa

juurde,

kuid

kostja

mobiiltelefoni

kaudu

allkirjastamist

võimaldavad

identifitseerimisvahendid olid vanemate kodus lauasahtlis; et A.F. tegeles tööpäeviti

äritegevusega ja kostja oli alustanud kolimist abikaasa juurde, kuid kostja mobiiltelefoniga

allkirjastamiseks vajalikud identifitseerimisvahendid olid nende kodus nin samal ajal pidi

olema tema käsutuses ka kostja järelevalveta jäetud mobiiltelefon; et kostja peres olid

usaldusväärsed suhted, mistõttu olid kostja telefoni kasutamist ja sellega lepingu

allkirjastamist võimaldavad identifitseerimisvahendid nende kodus lauasahtlis kui ka seda, et

nii ema kui ka isa varjasid kostja eest tema allkirja võltsimist mitmete aastate vältel, mis viitab

ebausalduslikele suhetele ja oma lapse usalduse kuritarvitamisele. Kostja ei ole tõendanud S.F.

ütluste ja ekspertiisiaktiga ka väidet, et A.F.i käitumismustriks oli temale lähedaste isikute

allkirjade võltsimine, mis ilmneb pereliikmetele alles pärast A.F.i surma.

28. Kostja ja tunnistaja R.F. ütlused on vastuolus tunnistaja A. L.e ütlustega, millest nähtub, et

leping sõlmiti Tallinnas Köleri 8 kontoris ja enne lepingu allkirjastamist andis ta lepingu

osapooltele tutvumiseks; et lepingu allkirjastasid kohapeal tunnistaja ise ja D.R.; et A.F. viibis

samal ajal tunnistaja õigusbüroos, kuid helistas kostjale, paludes lepingu kostjal

elektrooniliselt allkirjastada ning, et kostja oli lepinguga nõus ja allkirjastas Mobiil-ID-iga ise

lepingu. Tunnistaja kinnitas, et A.F., kes oli tunnistaja ja D.R.ga samas ruumis, ei

allkirjastanud kostja asemel kostja telefoniga käenduslepingut.

29. Järelikult ei ole kostja vastuväited lepingu tühisuse kohta tema allkirja võltsituse tõttu

tõendatud ega välista hagi rahuldamist ja kostjalt kui käendajalt VÕS § 142 lg 1, § 145 lg 1 ja

VÕS § 108 lg 1 alusel võlgnevuse, mis on piiratud käenduslepingus sätestatud

maksimumsummaga, väljamõistmist. Kohus on seisukohal, et kuivõrd hageja on viivisenõuet

seoses käenduslepingu maksimumsumma ulatuses esitamisega oluliselt vähendanud, et viivise

kohaldamine ja määr on kokkulepitud kostjaga laenu- ja käenduslepingus, mistõttu ta oli

teadlik viivise kohaldamisest võlgnevuse tasumisega viivitamisel ning, et viivisenõue on

esitatud hagi aegumise tähtaja jooksul, siis jätab kohus kostja taotluse viivise vähendamiseks

nullini rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

30. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kohus rahuldas hagi täies ulatuses, siis tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.

31. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses

menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. TsMS § 177 lg 2 kohaselt kui kohus ei

määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks vastavalt käesoleva paragrahvi lõike 1

punktile 1, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks

määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.

Kohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kohtunik