2-19-17755/89 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Vallo Kariler ja Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

11. november 2022, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-17755

Kohtuasi

Eesti Jehoova Tunnistajate Koguduste Liidu, C ja Y hagi

Delfi Meedia AS-i (endine ärinimi AS Ekspress Meedia),

Q ja W vastu ebaõigete andmete ümberlükkamiseks ja

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 24. märtsi 2022. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Eesti Jehoova Tunnistajate Koguduste Liidu, C ja Y ühine

apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

Eesti

Jehoova

Tunnistajate

Koguduste

Liidu

apellatsioonkaebuse hind Delfi Meedia AS-i vastu 7000

eurot, Q vastu 3500 eurot ja W vastu 3500 eurot

C apellatsioonkaebuse hind Delfi Meedia AS-i vastu 3500

eurot, Q vastu 3500 eurot ja W vastu 3500 eurot

Y apellatsioonkaebuse hind Delfi Meedia AS-i vastu 3500

eurot, Q vastu 3500 eurot ja W vastu 3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Eesti Jehoova Tunnistajate Koguduste Liit

(registrikood 80202381)

Hageja C (isikukood XXXXXXXXXXX)

Hageja Y (isikukood XXXXXXXXXXX)

Hagejate lepinguline esindaja Niko Tapio Laukkonen

Kostja Delfi Meedia AS (endine ärinimi AS Ekspress

Meedia, registrikood 10586863)

Kostja Q (isikukood XXXXXXXXXXX)

Kostjate ühine lepinguline esindaja vandeadvokaat Mari

Männiko

Kostja W (isikukood XXXXXXXXXX), lepinguline

esindaja vandeadvokaat Tarmo Friedenthal

Menetluse liik

Asja läbivaatamine 11. oktoobri 2022. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 24. märtsi 2022. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2-19-17755

muutmata, kuid muuta osaliselt otsuse õiguslikke põhjendusi.

2. Jätta Eesti Jehoova Tunnistajate Koguduste Liidu, C ja Y apellatsioonkaebus

rahuldamata.

3. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud võrdsetes osades Eesti Jehoova

Tunnistajate Koguduste Liidu, C ja Y kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul

pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagejate nõuded ja nende aluseks olevad asjaolud

1. Eesti Jehoova Tunnistajate Koguduste Liit (hageja I), C (hageja II) ja Y (hageja III) (koos

hagejad) esitasid 13. novembril 2019 (täpsustatud 28. novembril 2019 ja 22. septembril 2020)

Harju Maakohtule hagi Delfi Meedia AS-i (endine ärinimi AS Ekspress Meedia, kostja I), Q

(kostja II) ja W (kostja III) (koos kostjad) vastu. Hageja I palus kohustada kostjat I lükkama

ümber hagejate kohta avaldatud ebaõiged ja au teotavad faktiväited. Lisaks palusid hagejad

välja mõista kostjatelt mittevaralise kahju hüvitise kohtu äranägemisel. Menetluskulud palusid

hagejad jätta kostjate kanda.

Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt avaldati 14. septembril 2018 ajalehes Eesti Päevaleht

artikkel „Kümme päeva koolitust ja 280 eurot ning lapsest saab selgeltnägija?“ (artikkel).

Ajalehte Eesti Päevaleht avaldab kostja I, artikli kirjutas kostja II ning artiklis sisaldus kostja

III avaldus. Pärast artikli avaldamist kirjutas hageja II Jehoova tunnistajana kostjale II, paludes

tal avaldada hageja II vastulause artiklile. Hageja II kirjale vastust ei saanud. Hagejad tõid välja,

et kostjad on avaldanud hagejate kohta järgmised ebaõiged ja au teotavad faktiväited: 1)

Jehoova tunnistajad on ohtlik, süstemaatilise ajupesuga sekt (edaspidi väide 1); 2) Jehoova

tunnistajate hulgast ei saa välja (edaspidi väide 2).

Avaldatud faktiväited kahjustavad nii hageja I kui Jehoova tunnistajate usulise ühenduse kui ka

hagejate II ja III kui üksikute Jehoova tunnistajate mainet, sest iga Jehoova tunnistaja on

Jehoova tunnistaja oma vabast tahtest, mitte ajupesu lõpptulemusena. Artiklis avaldatud

faktiväited tähendavad ka vihakõne, sest Jehoova tunnistajaid solvatakse ainult tulenevalt nende

usust. See, et Jehoova tunnistajad on kostjate I ja II arvates ajupestud, tähendab sisuliselt seda,

et Jehoova tunnistajatel pole inimestena (erinevalt kõigist teistest inimestest) mentaalset

võimekust teha enda eest otsuseid. Kostjad I ja II on kasutanud valeandmeid ning ületanud

teadlikult ja tarbetult õigustatud kriitika piirid, sooviga Jehoova tunnistajaid kahjustada. Väited

on häbistavad ja alandavad ning avaldatud naeruvääristava tooniga.

Kostjate avaldatud ebaõiged ja au teotavad faktiväited põhjustavad olulisi ebamugavusi ja

negatiivseid muudatusi Jehoova tunnistajate elukorralduses ning kahjustab ca 4000 Eestis elava

Jehoova tunnistaja mainet. Ebaõiged faktiväited põhjustavad eelarvamusi ja sallimatust

Jehoova tunnistajate vastu ühiskonnas. Nii kujuneb avalikkusele Jehoova tunnistajatest

negatiivne arvamus, mis omakorda mõjutab negatiivselt Jehoova tunnistajate igapäevaelu.

Seejuures on ka juriidilistel isikutel õigus mittevaralise kahju hüvitisele, kui juriidilise isiku

õigusi on rikutud.

Kostjate avaldatud ebaõiged ja au teotavad faktiväited ei ole põhjendatavad sõnavabadusega.

Kostja II on saanud kostjalt III kui psühholoogilt teavet, mis sisaldas tõsiseid süüdistusi Jehoova

tunnistajate kohta. Sellest hoolimata ei võtnud kostja II ühendust Jehoova tunnistajatega, et

küsida nendelt sellise arvamuse kohta seisukohta.

Kostjad I ja II on proovinud jätta mulje nagu avaldatud väited tugineksid avalikult

kättesaadavatele teaduslikele materjalidele. Nad on viidanud ühele magistritööle, mis ei toeta

avaldatud väiteid, sest selles öeldakse sõnaselgelt, et Jehoova tunnistajaid ei ole õige nimetada

sektiks. Samuti on dr. LA kirjutanud, et uususundite uurijad on loobunud kasutamast terminit

„sekt“ selle ühiskonnas negatiivse tähendus tõttu ning loobunud ka „ajupesuteooriast“. Lisaks

on oluline, et kõik Jehoova tunnistajatest eemaldatud või lahti öelnud isikud ei jaga kostjate I

ja II esitatud arvamusi. Samuti ei ole endised Jehoova tunnistajad erapooletu allikas kohtule

järelduste tegemiseks. Ka ei ole Jehoova tunnistajatega vahetult kokku puutunud inimeste

seisukohtadel kui subjektiivsetel arvamustel tähtsust. Need ei tõenda kuidagi, et Jehoova

tunnistajad on „ohtlik“ „süstemaatilise ajupesuga sekt“.

Kostjate vastuväited

2. Kostjad I ja II palusid jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda.

Kostjate I ja II hinnangul on avaldatud väited väärtushinnangud, mitte faktiväited. Hinnang, et

Jehoova tunnistajad on süsteemse ajupesuga sekt, põhineb õigetel faktilistel asjaoludel, Jehoova

tunnistajatega vahetult kokku puutunud inimeste seisukohtadel ning avalikult kättesaadavatel

teaduslikel materjalidel. Ka on õige kostja III poolt kostjatele I ja II avaldatu, et kui seal juba

oled, siis välja sealt ei saa. Taganenud nimetavad Jehoova tunnistajaid kultusgrupiks ja on

loonud veebilehe, mis aitab inimestel Jehoova tunnistajate hulgast lahkuda. Lisaks on meedias

olnud Jehoova tunnistajate sektist väljaastumise võimalikkusest palju kajastusi, milles endised

Jehoova tunnistajad kirjeldavad raskusi endiste usukaaslastega suhtlemisel pärast Jehoova

tunnistajate hulgast lahkumist. Ka teaduslikus uurimustöös omistatakse Jehoova tunnistajatele

ususektile omaseid tunnuseid.

Avaldatud väiteid ei saa mõistliku inimese arusaama järgi omistada hagejatele personaalselt.

Artiklis ei ole hageja I kohta seisukohta avaldatud. Hageja I on koguduste liit, kuhu ei kuulu

ühtegi füüsilist isikut. Liitu kuulub 11 Eestis registreeritud Jehoova tunnistajate kogudust. Usku

saab tunnistada üksnes füüsiline isik, mitte juriidiliste isikute liit. Seega ei saa hageja I olla

isiklike õiguste kandjaks. Väide 2 ei riiva kuidagi füüsilisest isikutest hagejaid II ja III.

Kostjate I ja II hinnangul ei ole väidetes avaldatu puhul võimalik tuvastada vulgaarset,

inimväärikust alandavat ega mõnitavat tähendust, mis oleks mõistlikule lugejale ilmne.

Väidetel puudub olemuslikult ja sisuliselt au teotav iseloom. Kuivõrd kostjad I ja II ei ole

hagejate suhtes avaldanud ebaõigeid faktiväiteid ega ebakohaseid väärtushinnanguid, siis

puudub kostjate I ja II tegevuses õigusvastasus.

Isegi, kui hagejad tunnevad ennast väidete tõttu negatiivselt puudutatuna ja isegi, kui hagejatel

oleks nõudeõigus esitatud väidete osas, on neil siiski ka talumiskohustus, sest

ajakirjandusvabadus hõlmab ka õigust avaldada kriitilisi seisukohti. Kostjad I ja II ei ole

hagejate (ega Jehoova tunnistajate) kohta avaldanud kriitikat, mis ületaks ajakirjandusvabaduse

piirid. Hagejaid (ega Jehoova tunnistajaid) ei ole solvatud ega nende suhtes avaldatud

ebakohaseid väärtushinnanguid. Isegi, kui asuda seisukohale, et väited on õigusvastased ja

puudutavad hagejaid, siis tuleb kohaldada võlaõigusseaduse (VÕS) § 1046 lg-t 2. Kostjad I ja

II on väited avaldanud sõnavabaduse ning informatsioonivabaduse alusel. Ka on kostjad I ja II

järginud käibes vajalikku hoolsust ning küsisid artiklis käsitletud teemal psühholoogi arvamust.

Kostja III on Tallinna Perekeskuse psühholoogiline nõustaja ning kostjatel I ja II puudus

igasugune mõistlik põhjus kahelda kostja III hinnangus.

3. Kostja III palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda.

Kostja III hinnangul puudub hagejatel hagis kirjeldatud asjaoludel formaalne kohtusse

pöördumise õigus. Kostja III ei ole teinud ühtegi avaldust hagejate suunal, mistõttu ei saa asjas

esineda hagejate õiguste rikkumist. Lisaks on hageja I esitanud hagi abstraktse hulga füüsilistest

isikutest Jehoova tunnistajate, mitte enda õiguste kaitsmiseks. Kuna aga hageja I kui juriidiline

isik ei oma isikuõigusi, siis ei saanud kostja III ka teoreetiliselt vastavaid õigusi kahjustada.

Kostjale III on meelevaldselt omistatud väite „Jehoova tunnistajad on ohtlik, süstemaatilise

ajupesuga sekt“ avaldamine. Kostjale III saab artikli põhjal omistada järgmise avalduse:

„Näiteks Jehoova tunnistajad on ohtlikumad. Kui seal juba oled, siis välja sealt ei saa. Aga

selgeltnägemine on ohutum.“ Kostja III on avaldanud oma subjektiivse arvamuse, milles

sisaldub hinnang, et Jehoova tunnistajad on võrreldes selgeltnägijatega ohtlikumad, kuna

isikute sidemed organisatsioonis on tugevamad ja organisatsioonist lahkumine on seega

keerukas. Äärmisel juhul on kostja III avaldus käsitatav väärtushinnanguna.

Kostja III avaldus ei ole väärtushinnanguna ebakohane ja see ei riiva konkreetselt ega kaudselt

hagejate ega ka üldistatult Jehoova tunnistajate au ja väärikust. Kostja III avaldas kostjale II

oma isiklikku arvamust selgeltnägijate kursuse võimaliku mõju kohta ühiskonnas läbi võrdluse

Jehoova tunnistajatega. Kostja III kui psühholoogi avaldatu on õige, sest on tõendatud, et

Jehoova tunnistajate organisatsioonist lahkumine on väga raske ja toob isikule kaasa hingelisi

üleelamisi. Kostja III kasutatud väljenduslaad ei ole olnud vulgaarne, inimväärikust alandav

või mõnitav.

Hagejate taotletud eesmärk läheb otseselt vastuollu arvamusvabaduse põhiõigusega.

Arvestades artiklis avaldatu tonaalsust ja väljenduslaadi, ei riiva see ebaproportsionaalselt ja

õigusvastaselt hagejate huve ning sõna- ja arvamusvabadus kaalub seetõttu üles hagejate

väidetavalt riivatud õiguse.

Hagejad ei ole põhistanud, milles seisneb nende mittevaraline kahju. Arvestades, et hagejad on

pöördunud kohtusse enam kui aasta pärast artikli ilmumist, ei ole artikli mõju hagejatele olnud

intensiivne (pigem isegi mitte tunnetatav) ning hagejatele ei ole see vahetult mõjunud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Harju Maakohus jättis 24. märtsi 2022. a otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata.

Kohus jättis menetluskulud võrdsetes osades hagejate kanda ning hüvitatavate menetluskulude

suurust kindlaks ei määranud.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt avaldasid kostjad väite, et „Jehoova tunnistajad on

ohtlik, süstemaatilise ajupesuga sekt“ (väide 1). Samuti mõistab mõistlik inimene avaldatut nii,

et „Jehoova tunnistajate hulgast ei saa välja“ (väide 2).

Hinnates hageja I kohtusse pöördumise õigust, leidis maakohus, et hageja I saab esitada hagi

üksnes enda eeldatava ja seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Maakohtu hinnangul saab

mõistlik inimene aru, et kostjate poolt avaldatu käib Jehoova tunnistajate kui grupi kohta. Kuna

vaidlusaluste väidetega antakse hinnang ja väide Jehoova tunnistajate kui organisatsiooni kohta,

on hagejal I õigus nõuda nende ümberlükkamist sõltumata sellest, kas need sisaldavad

hinnanguid või väiteid otsesõnu hageja I enda või tema liitu kuuluvate koguduste ning sinna

liitu kuuluvate liikmete kohta.

Maakohus leidis, et väide 1 on subjektiivne hinnang Jehoova tunnistajate kohta. Maakohus

tugines seletavale sõnaraamatule ning leidis, et ajupesu ei ole võimalik tõendada. Maakohus

märkis, et sekti all tuleb mõista usulahku. Mõistlik inimene ei analüüsi avaldatut teaduslikust

või teoloogilisest aspektist, vaid mõistab avaldatut kõnekeelest lähtuvalt. Samuti ei omista

mõistlik lugeja Jehoova tunnistajale kuritegelikke jooni. Maakohtu hinnangul on ka väide 2

väärtushinnang. Väide 2 kajastab kostja III subjektiivset hinnangut, mille kostjad I ja II on

avaldanud. Väärtushinnanguid ei ole võimalik ümber lükata, mistõttu ei kuulu hageja I

ebaõigete väidete ümberlükkamise nõue rahuldamisele.

Hageja I mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas jäi maakohus kohtupraktikas

väljakununenud seisukoha juurde. Moraalse kahjuna mõistetakse isikule põhjustatud füüsilist

ja hingelist valu ning kannatusi. Hageja I on juriidiline isik, mistõttu ei ole talle võimalik

kannatusi, hingelisi üleelamisi ega füüsilist valu põhjustada. Maakohus asus seisukohale, et

kohtu ette toodud asjaolud ja hagejate viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) seisukohad

ei anna alust kohtupraktika muutmiseks.

Hagejate II ja III mittevaralise kahju nõude osas leidis maakohus, et kostjate poolt avaldatu ei

saa rikkuda hagejate II ja III õigusi. Jehoova tunnistajad ei olnud avaldatud artikli fookuses.

Mõistlik inimene saab kostjate poolt avaldatust aru, et avaldatu käib Jehoova tunnistajate kui

grupi kohta, mitte iga üksikisikust Jehoova tunnistaja kohta eraldi. Seega ei ole kostjad teinud

maakohtu hinnangul ühtegi konkreetset avaldust hagejate II ja III suunal. Kostja III on

avaldanud arvamust, kirjeldades seejuures erinevate organisatsioonide mõju, ja andnud sellele

hinnangu.

Apellatsioonkaebus

5. Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja teha uue

otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostjate kanda.

Maakohtu otsus ei ole piisavalt põhjendatud, mistõttu on maakohus rikkunud otsuse

põhjendamiskohustust. Ka on maakohus jätnud õigusvastaselt tsiviilasja materjalide juurde

võtmata hagejate esitatud tõendid.

Maakohus on ekslikult leidnud, et vaidlustatud väited on väärtushinnangud. Faktiväide võib

olla ka kaudne faktiväide, s.t faktiväide, mis sõnaselgelt ei nähtu, kuid mõistlikult võttes

järeldub. See, kas Jehoova tunnistajad on ohtlik, süstemaatilise ajupesuga sekt või mitte, on

kontrollitav. Samuti on kontrollitav see, kas Jehoova tunnistajate hulgast saab välja või mitte.

Olenemata sellest, kas vaidlustatud väiteid peetakse faktiväideteks või väärtushinnanguteks, on

need õigusvastased. Sõnade „ohtlik sekt” ja „ajupesu” arusaadaval ja tavalisel tähendusel on

äärmiselt negatiivne tähendus, mis on mõeldud Jehoova tunnistajate stigmatiseerimiseks ja

alandamiseks avalikus arvamuses.

Samuti on ekslik maakohtu järeldus, et hagejate nõuded mittevaralise kahju hüvitamiseks ei

kuulu rahuldamisele. Hageja I kui juriidilise isiku, kelle mainet on kahjustatud, õigust kahju

hüvitamisele kinnitab EIK praktika. Seejuures on hagejal I õigus esindada üksikisikutest

Jehoova tunnistajaid kahju hüvitamise nõudes. Hagejad II ja III on esitanud nõude Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklite 8 ja 9 alusel. Hagejatel II

ja III on õigus nõuda mittevaralise kahju hüvitamist, sest hagejad II ja III tundsid, et nende

õigusi on riivatud. Maakohtu seisukoht pole kooskõlas põhiseaduse ega EIK praktikaga.

Vastustajate seisukoht

6. Kostjad I ja II vaidlevad hagejate apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle

rahuldamata ja menetluskulud solidaarselt hagejate kanda.

7. Kostja III vaidleb hagejate apellatsioonkaebusele vastu, palub selle jätta rahuldamata ja

menetluskulud solidaarselt hagejate kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 657 lg 1 p 2¹ alusel rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, muutes

osaliselt otsuse õiguslikke põhjendusi.

9. Pooled ei vaidle selle üle, et 14. septembril 2018 avaldati ajalehes Eesti Päevaleht artikkel

„Kümme päeva koolitust ja 280 eurot ning lapsest saab selgeltnägija?“, milles avaldati: „Üksik

rühm on psühholoog W sõnul märksa turvalisem, kui süstemaatilise ajupesuga sekt,“ ja kostja

III tsitaat: „Näiteks Jehoova tunnistajad on ohtlikumad. Kui seal juba oled, siis välja sealt ei

saa. Aga selgeltnägemine on ohutum.“

10. Hageja I on esitanud kostja I vastu ebaõigete andmete ümberlükkamise nõude, samuti nõuab

ta kõikidelt kostjatelt mittevaralise kahju hüvitamist. Maakohus tuvastas, et hagejal I on kostjate

vastu hagi esitamise õigus. Selle seisukohaga ei nõustu kostja III, kes leiab jätkuvalt ka

apellatsioonimenetluses, et hagiavalduses esile toodud asjaoludel puudub hagejal I kohtusse

pöördumise õigus.

Kolleegium leiab, et maakohus on eksinud, kui on leidnud, et hagejal I, kaitstes Jehoova

tunnistajate huve, on õigus nõuda kostjalt I ebaõigete andmete ümberlükkamist ja kõikidelt

kostjatelt mittevaralise kahju hüvitamist. Selles osas muudab ringkonnakohus maakohtu otsuse

põhjendusi, kuid vaatamata sellele on maakohus lõppastmes jätnud õigesti hagi ebaõigete

andmete ümberlükkamiseks ja mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata.

10.1. Kolleegium nõustub kostja III seisukohaga, et avaldatud andmed ei käi hageja I kohta.

Nii on leidnud ka maakohus, et avaldatu ei sisalda väiteid hageja I kohta. Väited, mis

puudutaksid hagejat I ja mille ümberlükkamist saaks nõuda, peaks puudutama koguduste liitu

kui sellist, mitte selle ühingu üksikuid liikmeid või nende tegevust (vt nt Riigikohtu

17. detsembri 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-144-15, p 12). Vaidluse all on see, kas tegemist

on TsMS § 3 lg-s 2 sätestatud olukorraga, mil seadus näeb isikule ette õiguse pöörduda

kohtusse teise isiku eeldatava seadusega kaitstud õiguse või huvi kaitseks. Kolleegiumi

hinnangul tuleb sellele vastata eitavalt.

10.2. VÕS § 1047 lg-te 1 ja 4 kohaselt peavad ebaõiged andmed käima isiku või tema tegevuse

kohta ning ebaõigete andmete avaldamise korral võib kannatanu nõuda andmete

ümberlükkamist. VÕS § 1043 kohaselt peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju

tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab

kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Seega peaksid ebaõiged andmed, mille

ümberlükkamist hageja I taotleb, seostuma hageja I õiguste või huviga (TsMS § 3 lg 1).

Eelkõige on see nii juhul, kui need andmed teotavad hageja I au või nende avaldamine sekkub

hageja I majandus- või kutsetegevusse. Praegusel juhul ei seostu ebaõiged andmed, mille

ümberlükkamist hageja I taotleb, hageja I õiguste või huviga.

10.3. TsMS § 3 lg 2 järgi menetleb kohus seaduses ettenähtud juhul tsiviilasja ka siis, kui isik

pöördub kohtusse teise isiku või avalikkuse eeldatava seadusega kaitstud õiguse või huvi

kaitseks. Seega peab seaduse järgi olema teisele isikule antud õigus isiku, kelle õigused või

kohustused on menetluse esemeks, kuid kes ise menetluses ei osale, huvide kaitseks kohtusse

pöörduda.

Poolte esile toodud asjaolude kohaselt on hageja I koguduste liit, kuhu kuulub 11 Eestis

registreeritud Jehoova tunnistajate kogudust. Kolleegiumi hinnangul puudub hagejal I

praeguses asjas õigus hagi esitada. Kollektiivse esindamise organisatsiooni õigus oma liikmete

õigusi teostada saab tuleneda kas lepingust või seadusest. Hageja I viidatud põhikiri talle sellist

õigust oma liikmete või füüsilistest isikutest Jehoova tunnistajate õiguste kaitsmiseks ei anna (I

kd, tl-d 19–22).

10.4. Hageja I leiab, et lähtuda tuleb EIK praktikat, sest vastasel juhul peaks hagi esitama 4000

füüsilist isikut, mis muudaks õiguste kaitsmise ebaefektiivseks ja ka illusoorseks. Kolleegium

saab hageja I õiguslikust käsitlusest aru, kuid sellega ei nõustu. Hagejal I ei ole võimalik

tugineda oma õiguste kaitseks EIÕK ega EIK praktikale, kui riigisisene õigus sellist kollektiivse

esindamise õigust hagejale I ette ei näe. Seega ei saa kolleegiumi hinnangul hageja I

hagemisõigust jaatada ka EIK praktikast tulenevalt.

Õige on hageja I seisukoht, et kuna EIÕK näol on tegemist Riigikogu ratifitseeritud

välislepinguga, siis on sellel prioriteet Eesti seaduste või muude aktide suhtes (vt nt Riigikohtu

üldkogu 6. jaanuari 2004. a otsus kohtuasjas nr 3-1-3-13-03, p 31). Kui välislepingutes on

sätestatud laiemad tagatised, mis ei sõltu subjektiivsete õiguste rikkumisest, tuleb neid

kaebeõiguse laiendusi kohaldada põhiseaduse (PS) §-st 15 sõltumata. Seega ei esine olukorda,

kus õiguskaitset tuleb osutada vahetult PS § 15 lg 1 esimese lause alusel.

10.5. Kuigi puudub riigisisene norm, mille alusel saaks hageja I olla kohtusse pöördumisel

Jehoova tunnistajate kollektiivse esindamise organisatsioon, siis kolleegium ei näe selles

põhiseadusvastasust. Kaebeõigus on dispositiivne õigus ning igaüks saab ise otsustada, kas

pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Nii saab ka füüsiline isik, kes tunneb, et artiklis

avaldatu kahjustab tema isiklikke õigusi, pöörduda oma õiguste kaitseks kohtusse. Seega on

riigisiseselt kohtusse pöördumise õigus kui ka EIÕK artikli 13 järgi õiguskaitsevahend EIÕK-

ga tagatud põhiõiguste kaitseks olemas. Samuti ei tulene ühestki välislepingust hagejale I

laiemaid tagatisi, mille puhul ei sõltuks kaebeõigus subjektiivsete õiguste rikkumisest.

10.6. Kolleegium ei nõustu hagejaga I, et kaebeõiguse laiendus tuleneb EIK praktikast ja EIÕK-

st. EIÕK peamine eesmärk on kehtestada teatud rahvusvahelised standardid, mida

lepinguosalised riigid peavad järgima suhtes nende jurisdiktsiooni alla kuuluvate isikutega.

Samas see ei tähenda, et nõutakse absoluutset ühtsust ja kuna lepinguosalistele riikidele jääb

vabadus valida meetmed, mida nad peavad sobivaks, ei saa EIK jätta tähelepanuta nende

riigisiseste seaduste sisulisi või menetluslikke eripärasid (EIK 26. aprilli 1979. a otsus asjas nr

6538/74: Sunday Times vs. Ühendkuningriik, p 61 ja selles viidatud kohtupraktika). Lisaks

sellele on EIK korduvalt rõhutanud, et riigisisese õiguse tõlgendamine ja kohaldamine on siiski

riigisiseste ametiasutuste, eelkõige kohtute ülesanne (EIK 16. juuni 2015. a otsus asjas nr

64569/09: Delfi vs. Eesti, p 120 ja selles viidatud kohtupraktika). Hageja I ei saa lähtuda EIÕK

artiklis 34 sätestatud „ohvri“ mõistest, sest esiteks, seda tõlgendatakse autonoomselt, ning

teiseks, kõnealune säte reguleerib EIK-i poolt kaebuste vastuvõtmise nõudeid.

10.7. Kõike eelnevat arvestades jääb hageja I hagi kostjate vastu nii ebaõigete andmete

ümberlükkamiseks kui ka mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata põhjusel, et hagejal I

ei ole praeguses asjas õigust hagi esitada. Hagis vaidlustatu käib füüsiliste isikute (Jehoova

tunnistajad) kohta ning hagejal I ole õigust esitada hagi nende huvide kaitseks. Ringkonnakohus

ei pea vajalikuks hinnata teisi poolte esitatud väiteid ja tõendeid nõuete eelduste kohta, sh

puudub kohtul vajadus võtta seisukohta küsimuses, kas juriidiline isik saab nõuda mittevaralise

kahju hüvitamist.

11. Hagejad II ja III nõuavad kostjatelt mittevaralise kahju hüvitamist. Maakohus on

lõppastmes õigesti jätnud hagi mittevaralise kahju hüvitamiseks rahuldamata, kuid muuta tuleb

osaliselt vaidlustatud otsuse õiguslikke põhjendusi. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga

selles, et au teotavad andmed ei käi hagejate II ja III kohta. Vastupidiselt maakohtule on

ringkonnakohus seisukohal, et avaldatud andmed käivad nende kohta, kuid hagi tuleb jätta

rahuldamata põhjusel, et väidete avaldamine ei ole õigusvastane.

11.1. Maakohus leidis, et kuna avaldatu käib Jehoova tunnistajate kui grupi kohta, siis see ei

puuduta hagejat II ja III ning nende õigusi ei ole rikutud. Kolleegium maakohtuga ei nõustu,

sest kui vaidlusaluseid väiteid hinnata, siis vaatamata sellele, et need ei sisalda hagejate II ja III

nime, võivad need siiski käia hagejate II ja III kohta. Maakohus on tõlgendanud VÕS § 1046

koosmõjus § 134 lg-ga 2 liiga kitsalt.

11.2. Riigikohus on selgitanud, et avaldamine VÕS § 1046 ja § 1047 tähenduses on isiku kohta

andmete või väärtushinnangu kolmandatele isikutele teatavaks tegemine ning avaldajaks on

isik, kes teeb kolmandatele isikutele need hinnangud ja andmed teatavaks (nt Riigikohtu

10. juuni 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-43-09, p 14 ja selles viidatud kohtupraktika). Pooled

ei vaidle selle üle, et kostja I avaldas artikli, mille kirjutajaks oli kostja II ning artikkel sisaldas

kostja III poolt kostjale II avaldatud andmeid. Kui andmed avaldatakse meedias

(ajakirjanduses), siis võib lisaks meediaväljaandele olla avaldajaks ka andmeid

meediaväljaandele edastanud isik. Kostjad on käsitatavad avaldajatena VÕS § 1046 ja § 1047

mõttes.

11.3. Võlaõigusseaduse kohaselt on isiku au teotamine ja maine kahjustamine võimalik nii

väärtushinnangu, mh ebakohase väärtushinnangu (vt VÕS § 1046 lg 1) kui ka tegelikkusele

mittevastava asjaolu õigusvastase avaldamisega (vt VÕS § 1047 lg 2).

Riigikohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et faktiväitena on käsitatav isiku kohta mis tahes

andmeid sisaldav lause. Faktiväide (kohtupraktikas on faktiga samatähenduslikud „andmed“ ja

„asjaolu“) on põhimõtteliselt kontrollitav, selle tõesus või väärus kohtumenetluses tõendatav.

Seevastu väärtusotsustus väljendub isikule antud hinnangus, mis oma sisu või vormi tõttu on

konkreetses kultuuriruumis halvustava tähendusega. Väärtushinnangut saab küll põhjendada,

mitte aga tõendada selle sisu tõesust või väärust (vt nt Riigikohtu 31. mai 2006. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, p 10; 21. detsembri 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10, p 17).

Avaldatud väiteid tuleb võtta sellisena, nagu need on, st kohus peab vaidluse korral tuvastama,

mida kostja mõistliku inimese arusaama järgi üldsusele avaldas. See, mida avaldaja ise silmas

pidas, ei ole asjakohane (vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, p 11; Riigikohtu

19. veebruari 2008. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-07, p 13). Seejuures on Riigikohus

möönnud, et lause võib sisaldada üheaegselt nii faktiväiteid kui ka väärtushinnanguid (vt nt

eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-161-05, p 11; Riigikohtu 13. aprilli 2007. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-5-07, p 27). Samuti võivad VÕS § 1047 lg 4 järgi ebaõigeteks andmeteks

olla ka kaudsed faktiväited, st faktiväited, mida kostja avaldatust küll sõnaselgelt ei nähtu, kuid

mis sellest mõistlikult võttes järelduvad. On oluline, et faktiväited järelduvad artikli sisust

(Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-15, p-d 13–14).

11.4. Kuigi hagejad II ja III ei nõua faktiväidete ümberlükkamist, siis selleks, et teha kindlaks,

kas väited käivad hagejate II ja III kohta või rikuvad nende õigusi, tuleb kohtul tuvastada, mida

kostjad mõistliku inimese arusaama järgi üldsusele avaldasid, hinnates iga vaidlusalust väidet

eraldi. Selleks tuleb arvestada konteksti, väidete seost hagejatega II ja III ning kas nende

väidetega põhjendatakse hagejate II ja III kahjustavat väärtushinnangut (vt Riigikohtu

1. detsembri 2021. a määrus tsiviilasjas nr 2-15-18661/52, p 12).

11.5. Maakohus leidis, et kostjad avaldasid järgmised väited: 1) Jehoova tunnistajad on ohtlik,

süstemaatilise ajupesuga sekt (väide 1); 2) Jehoova tunnistajate hulgast ei saa välja (väide 2).

Samuti leidis maakohus, et tegemist on väärtushinnangutega. Hagejad maakohtuga ei nõustu,

leides, et avaldatud väidete näol on tegemist faktiväidetega. Kostja III leiab, et talle saab

omistada üksnes väite: „Näiteks Jehoova tunnistajad on ohtlikumad. Kui seal juba oled, siis

välja sealt ei saa. Aga selgeltnägemine on ohutum.“

Kolleegium leiab, et maakohus on õigesti leidnud, et vaidlusaluste väidete näol on tegemist

väärtushinnangutega. Samuti nõustub kolleegium maakohtuga selles, mida kostjad mõistliku

inimese arusaama järgi üldsusele avaldasid. Kolleegium ei näe alust asuda selles osas

maakohtust erinevale seisukohale.

11.6. Hagejad leiavad, et maakohus rikkus menetlusõiguse norme, jättes asjas tähtsust omavad

tõendid vastu võtmata, mis muutis ka maakohtu järelduse väidete hindamisel valeks.

Kolleegium nõustub hagejatega, et maakohus jättis ebaõigesti hagejate esitatud

dokumentaalsed tõendid asja juurde võtmata (vt ringkonnakohtu 29. septembri 2022. a määrus;

III kd, tl-d 177–179), kuid see ei muuda maakohtu järeldust valeks.

Maakohus on piisavas ulatuses oma seisukohta otsuse p-s 19 põhjendanud ning kolleegium neid

põhjendusi täies ulatuses ei korda (TsMS § 654 lg 6). Hagejad viitavad EIK praktikale ja

asjatundjate arvamustele. Asjatundjate arvamustes keskendutakse peamiselt üksikute sõnade

teaduslikule ja teoloogilisele tähendusele. Nende põhjal ei saa teha avaldatust hagejate soovitud

järeldust, sest need ei arvesta väidete sisu ega selle avaldamise konteksti. Samuti ei anna EIK

praktika põhjust lugeda avaldatud väiteid faktiväideteks, sest riigisisese õiguse tõlgendamine ja

kohaldamine on siiski riigisiseste ametiasutuste, eelkõige kohtute ülesanne (vt eespool viidatud

otsus Delfi vs. Eesti, p 120 ja selles viidatud kohtupraktika). Tulenevalt TsMS § 436 lg-test 4

ja 7 on kohtul õigus ja ka kohustus, kuivõrd on tegemist ka õigusliku hinnanguga, ise hinnata,

mis liiki väidetega tegemist on (vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-07, p 32).

11.7. Vastuseks kostja III väitele märgib kolleegium, et arvestades väidete avaldamise viisi, siis

on kostja III avaldanud, et „Jehoova tunnistajad on ohtlik, süstemaatilise ajupesuga sekt“, sest

see järgneb lausele: „Üksik rühm on psühholoog W sõnul märksa turvalisem, kui süstemaatilise

ajupesuga sekt,“ ning sellele järgneb tema tsitaat võrdlusega („Näiteks Jehoova tunnistajad on

ohtlikumad. [---]“).

11.8. Kolleegium märgib, et artiklis on avaldatud kostja III subjektiivne hinnang, et Jehoova

tunnistajad on võrreldes selgeltnägijatega ohtlikumad, kuna isikute sidemed organisatsioonis

on tugevamad ja organisatsioonist lahkumine on seega keerukas. Artiklis on kostja III

avaldanud arvamust selgeltnägijateks soovijate rahaliste koolituste korraldamises ning Jehoova

tunnistajaid mainitakse vaid võrdluseks. Kostja III on ajakirjanikule avaldanud selgeltnägijate

kursuse kohta arvamuse oma isikliku kogemuse põhjal psühholoogilise nõustajana. „Ajupesu“

ja „sekt“ on kasutatud kõnekeeles ning mõistlik inimene ei analüüsi neid sõnu teaduslikust või

teoloogilisest aspektist.

12. Kui tegemist on ebakohaste väärtushinnangutega, mille avaldamine on hageja au teotav ja

õigusvastane, võib hagejal olla VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 alusel õigus nõuda nende

avaldamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist.

Järgnevalt tuleb hinnata, kas artiklis esitatakse hagejate II ja III kohta ebakohaseid

väärtushinnanguid (kas need seostuvad hagejate II ja III õiguste ja huvidega). Erinevalt

maakohtust leiab ringkonnakohus, et hagejal I ei ole õigust kohtusse füüsiliste isikute (Jehoova

tunnistajad) kaitseks pöörduda. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejad II ja III on Jehoova

tunnistajad. Seetõttu leiab kolleegium, et hagejad II ja III on asjas kohased hagejad, sest

vaidlusalused väited käivad isikute grupi kohta, kuhu hagejad II ja III kuuluvad (vt Riigikohtu

11. veebruari 2004. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-04, p 12).

12.1. Kuna maakohus leidis, millega ringkonnakohtus nõustub, et kostjad avaldasid

väärtushinnanguid, siis tuleb järgmisena hinnata, kas väärtushinnangud on hagejate II ja III au

teotavad ja ebakohased, seejärel tuleb anda hinnang sellele, kas avaldamine oli õigusvastane

VÕS § 1045 lg 1 p 4 ja § 1046 tähenduses ning tuvastada kostjate süü VÕS §-de 1043 ja 1050

tähenduses. Isiku au teotamine väärtushinnanguga on VÕS § 1046 lg 1 järgi õigusvastane, kui

väärtushinnang on ebakohane. Väärtushinnangu ebakohasus võib olla tingitud selle

põhjendamatusest või ebasündsast väljendusviisist (vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-161-05, p 12 ja Riigikohtu 15. veebruari 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-14, p 17).

Isiklike õiguste rikkumise (VÕS § 1045 lg 1 p 4) õigusvastasuse kindlakstegemine tähendab

väärtusotsustust VÕS § 1046 lg-te 1 ja 2 järgi.

12.2. Riigikohtu väljakujunenud praktikast tulenevalt on isiku au teotava ebakohase

väärtushinnanguna käsitatav halvustava tähendusega hinnang isiku kohta, kui see hinnang ei

ole põhjendatud. See tähendab, et isik ei ole andnud põhjust (puudub alus) selliseks hinnanguks

ja väärtushinnangu avaldajal ei olnud mõistlikku õigustust teist isikut üldsuse ees halvustada

(Riigikohtu 13. juuni 2002. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-63-02, p 7). Põhjendamatuks loetakse

ka selline negatiivne hinnang, mille väärtushinnangu avaldaja on kujundanud kas ebaõigete

faktide (asjaolude) alusel, asjaolusid selgitamata või ilmselgelt meelevaldselt, arvestamata

faktilisi asjaolusid või nende puudumist (vt eespool viidatud otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-10,

p 20; Riigikohtu 25. septembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-13, p 36). Seevastu

väärtushinnangud, mida võimaldavad tegelikkusele vastavad andmed, võivad põhimõtteliselt

kahjustada isiku au ja head nime, kuid selline kahjustamine ei ole VÕS § 1046 lg 1 mõtte

kohaselt üldjuhul õigusvastane (Riigikohtu 13. jaanuari 2010. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-

09, p 15). Lisaks loetakse väärtushinnang ebakohaseks, kui esitatud hinnangu väljendusviis on

ebakohane või ebasünnis, sh kui selle tähendus on mõistliku isiku jaoks vulgaarne,

inimväärikust alandav ja inimest mõnitav (eespool viidatud otsused tsiviilasjas nr 3-2-1-43-09,

p 16 ja tsiviilasjas nr 3-2-1-152-09, p 15).

12.3. Kolleegium leiab, et väite 1 näol on keelelises väljenduses ebakohase väärtushinnanguga,

sest selle Jehoova tunnistajaid mõnitav tähendus on mõistlikule lugejale ilmne. Väide 1 on

halvustav oma tähenduse tõttu. Kostjate väited ei anna alust asuda teistsugusele seisukohale.

Kostjad leiavad, et väitena 1 esitatud väärtushinnang ei ole ebakohane ega riiva hagejate II ja

III õigusi. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Kuna maakohus leidis ekslikult, et avaldatut ei

saa käsitada konkreetselt kellelegi suunatult, siis selle tõttu ei ole maakohus väidete

põhjendatust ja kohasust nõuetekohaselt hinnanud.

12.4. Ringkonnakohus nõustub hagejatega, et väljendil „ohtlik, süstemaatiline ajupesuga sekt“

on tänapäevases keelekasutuses negatiivne varjund. Selliste sõnade kasutamine solvab hagejaid

II ja III. Kuigi kostjad on põhjendanud, et Jehoova tunnistajaid ja nende käitumist saab

kritiseerida, siis see ei õigusta vaidlusaluse väljendi kasutamist. Kuigi kostja III avaldas

ajakirjandusele oma arvamust Jehoova tunnistajate suhtes, tegi ta seda kolleegiumi arvates

solvavas keelepruugis, mille kasutamine ei olnud negatiivse arvamuse väljendamiseks vajalik.

Kostjad oleksid saanud sõnastada Jehoova tunnistajate kohta kriitika (agressiivse ja teisi

veendumusi välistava kuulutustöö tegemise ning organisatsiooni juhtkonnale allutamise kohta)

neutraalsemate alternatiividega ja selliseid solvavaid väljendeid kasutamata (vt EIK

6. veebruari 2001. a otsus asjas nr 41205/98: Tammer vs. Eesti, p 67 ja selles viidatud

kohtupraktika).

12.5. Kolleegium nõustub hagejatega, et sõnadel „ohtlik sekt“ ja „ajupesu“ on tavapärases

keelepruugis mõne religiooni järgija kirjeldamiseks negatiivne tähendus.

Vaidlusalune väljend seostub 20. sajandi totalitaarsete režiimide tegevusega, on halvustava

tähendusega ning loob Jehoova tunnistajatest avalikkuses negatiivse kuvandi. Seda tõendavad

asjatundjate LA, RR ja MA arvamused, mida ringkonnakohus hindab TsMS § 229 lg 2 järgi

dokumentaalsete tõenditena (II kd, tl-d 43–45, 47–48, 163–166 pöördel). Kolleegium arvestab

kostjate kriitikat, et asjatundjad on hinnanud vaidlusaluseid sõnu kontekstist väljavõetuna ning

teaduslikus tähenduses, kuid vaatamata sellele leiab kohus, et nende arvamuste alusel saab

hinnata

väljendite

sobivust

keskmise

mõistliku

isiku

seisukohast

tänapäevases

kultuurikeskkonnas. Eesti Keeleressursside Keskuse sõnaraamatu järgi tähendab ajupesu

inimese või inimhulga suhtes rakendatavat (massi)psühholoogilist vägivalda, millega

välistatakse

isikute

või

tervete

põlvkondade

seisukohavõtud

propageeritavate

seisukohavõttudega (II kd, tl 109). Eelnevat arvestades leiab ringkonnakohus, et asjaolu, et

Jehoova tunnistajad tegelevad kuulutustööga ning oma koguduse liikmete süsteemselt ja

organiseeritult veenmisega nende õpetuse õigsuses, ei õigusta sellise väljendi kasutamist.

12.6. Väite 2 (Jehoova tunnistajate hulgast ei saa välja) osas leiab ringkonnakohus, et tegemist

on väärtushinnanguga, mis põhimõtteliselt kahjustab Jehoova tunnistajate au ja head nime, kuid

selline kahjustamine ei ole VÕS § 1046 lg 1 mõtte kohaselt õigusvastane, sest kostjad on

tõendanud, et selline hinnang on põhjendatud. Tegemist ei ole ainult emotsiooni, spekulatsiooni

või väljamõeldisega.

Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet

rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel (VÕS § 1046 lg 1 teine lause).

Tegemist on vähetähtsa rikkumisega, mida hagejad II ja III peavad mõistlikult võttes taluma.

Samuti on tegemist väärtushinnanguga, mida võimaldavad tegelikkusele vastavad andmed.

Kostja III tõi esile, et tema arvamus põhineb kokkupuutel endiste Jehoova tunnistajatega ning

ta teab nende organisatsiooni sotsiaalsetest sidemetest. Jehoova tunnistajate ajakiri Vahitorn

õpetab Jehoova tunnistajatele, kuidas kogudusest väljaastunuid kohelda, järgmiselt: „Kõik

koguduseliikmed saavad väljendada põhimõttekindlat armastust sel moel, et väldivad

eemaldatuga igasugust kontakti ja suhtlemist.“ Oma kogemust on kirjeldanud tunnistajana üle

kuulatud F (vt maakohtu 23. novembri 2020. a istungiprotokoll, ajamärgid 00:12:28–00:33:41;

II kd, tl-d 111 ja pöördel). Tunnistaja kirjeldab isiklikke üleelamisi usuorganisatsioonist

lahkumisega – see oli väga raske, kõik inimsuhted katkevad, „tõelistel usklikel“ keelatakse

suhtlus „eemaldatuga“ ning oma elu tuleb uuesti nullist alustada.

13. Vaatamata sellele, et väide 1 on hagejate II ja III au teotav, leiab ringkonnakohus, et sellise

hinnangu avaldamine ei olnud nii intensiivne hagejate II ja III õiguste rikkumine, et

sõnavabadusse tuleb sekkuda.

VÕS § 1046 lg 1 esimesest lausest tulenevalt on isiku au teotamine ebakohase

väärtushinnanguga eelduslikult õigusvastane (vt Riigikohtu 18. mai 2022. a otsus tsiviilasjas nr

2-20-12495/29, p 12). VÕS § 1046 lg 1 teine lause sätestab, et õigusvastasuse tuvastamisel

tuleb arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi

ja rikkumise raskuse vahel. VÕS § 1046 lg 2 järgi ei ole isikliku õiguse rikkumine

õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja

kolmandate isikute või avalikkuse huve. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb sellisel juhul

lähtuda erinevate kaitstud hüvede ja huvide võrdlevast hindamisest. Seega tuleb hinnata,

missuguses olukorras au teotamine toimus ning õigusvastasuse kindlakstegemisel tuleb kaaluda

eri õigushüvesid. VÕS § 1046 järgi isiklike õiguste rikkumise õiguspärasuse põhjendamine ja

tõendamine lasub õiguste rikkujal (Riigikohtu 9. detsembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

104-09, p 15).

13.1. Praegusel juhul esineb väljendusvabaduse ning au ja hea nime konflikt (PS §-d 17 ja 45,

mille sisule vastavad EIÕK artiklid 8 ja 10). Igaüks peab oma õiguste ja vabaduste kasutamisel

ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima

seadust (PS § 19). PS § 45 esimese lõike teises lauses sisaldub võimalus piirata

väljendusvabadust au ja hea nime kaitseks seadusega (vt eespool viidatud Riigikohtu otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-43-09, p 15). Sellise sekkumise õigus tuleneb ka EIÕK artikkel 10 lg-st 2.

13.2. PS §-s 45 fikseeritakse igaühe õigus ja vabadus levitada ideid, arvamusi, veendumusi ja

muud informatsiooni sõnas, trükis, pildis või muul viisil. Väärtushinnangud ehk

väärtusotsustused on subjektiivsed hinnangud ja arusaamised, mis ei või siiski olla puhtalt

spekulatiivsed. Neil peab olema teatud üldine (objektiivne) faktiline baas, millest aga võivad

eri inimesed teha eri järeldusi ehk väärtusotsustusi. Kuigi kostjate kasutatavad sõnad olid selgelt

provokatiivsed ja kutsusid Jehoova tunnistajate seas esile tugevaid reaktsioone, tuleb arvestada,

missuguses olukorras need avaldati.

13.3. Peamised põhimõtted seoses sellega, kas sõnavabadusse sekkumine on „demokraatlikus

ühiskonnas vajalik”, on EIK praktikas välja kujunenud ning selles rõhutatakse, et sõnavabadus

on demokraatliku ühiskonna üks alustaladest ning selle arenemise ja iga inimese eneseteostuse

põhieeldusi (vt nt EIK 25. augusti 1998. a otsus asjas Hertel vs. Šveits, p 46). Kriteeriumid, mis

on olulised sõnavabaduse ja eraelu austamise õiguse tasakaalustamisel, on järgmised: panus

üldist huvi pakkuvasse arutelusse; kui tuntud on asjassepuutuv isik ja mis on arutluse teema;

tema eelnev käitumine; teabe saamise viis ja selle õigsus; avaldamise sisu, vorm ja tagajärjed;

ja määratud sanktsiooni raskust (EIK 7. veebruari 2012. a otsus asjas nr 39954/08: Axel

Springer AG vs. Saksamaa, p 83, 89–95).

Kolleegium märgib, et eristada tuleb ühelt poolt ehedat ja tõsist ekstremismi ja üleskutset

vägivallale ning teiselt poolt inimese õigust väljendada oma mõtteid ja ideid vabalt. Oma idee

või arvamuse, ka äärmusliku sisuga arvamuse kaitsmine, ei ole vihakõne. Praegusel juhul

vahendas ajakirjandus kostja III arvamust. Artiklis on selgelt esile tõstetud ja eristatud, et

tsiteeritakse või vahendatakse teise isiku arvamust. Kolleegium leiab, et tegemist ei olnud

üksikisiku või isikute grupi vastu suunatud halvustamise ja vihkamisega isiku(te)

grupikuuluvuse alusel. Artikkel ei sekkunud Jehoova tunnistajate usuvabadusse, mis on PS §-

ga 40 ja EIÕK artikliga 9 tagatud õigus (EIK 31. oktoobri 2006. a otsus asjas nr 72208/01: Klein

vs. Slovakkia, p-d 47, 51 ja 52). Artikli eesmärgiks ei olnud teha Jehoova tunnistajaid

naeruvääristav, neisse vaenulikku suhtumist õhutav ning usulise tagakiusamise iseloomuga

lugu.

13.4. Ringkonnakohus leiab, et avaldatu näol ei olnud tegemist õigustatud kriitika piiri teadliku

ja tarbetu ületamisega ning sooviga teisi inimesi alandada. Hagejate EIK praktikast toodud

näidete puhul ei ole tegemist praeguse asjaga võrreldavatel asjaoludel tehtud otsustega. Esiteks,

teemakäsitluse puhul ei toimunud isikustamist (ei nimetatud ühtegi kindlat isikut, vaid olid

suunatud isikute grupi vastu), siis ei olnud rünne hagejate II ja III maine vastu sellise

raskusastmega, mis kahjustab õigust eraelu austamisele (vt EIÕK artikli 8 kohaldamise kohta

EIK 9. aprilli 2009. a otsus asjas nr 28070/06: A. vs. Norra, p 64). Teiseks, artikli sisu ei

keskendu Jehoova tunnistajatele, vaid käsitleb selgeltnägijateks soovijatele rahaliste koolituste

korraldamist. Jehoova tunnistajaid mainitakse artiklis vaid ühel korral ja seda võrdluses

selgeltnägijatega ning hinnangu kontekstis, mille kohaselt on Jehoova tunnistajad

organisatsioonina ohtlikumad kui selgeltnägijad. Kolmandaks, ajakirjanikule on oma isiklikul

kogemusel põhineva arvamuse selgeltnägijate kursuse suhtes avaldanud kostja III, kes on

Tallinna Perekeskuse psühholoogiline nõustaja. Kostjad on tõendanud, et Jehoova tunnistajad

tegelevad süsteemselt ja organiseeritult oma koguduse liikmete veenmisega nende õpetuse

õigsuses ning Jehoova tunnistajate hulgast lahkumine tähendab sotsiaalsete sidemete katkemist

kogudustesse jäänutega (L. Kanna magistritöö „Jehoova tunnistajad Eestis“; I kd, tl-d 65–122

pöördel; II kd, tl 60–87, eesti keeles II kd, tl 118–134). Hagejate kriitika kostjate

dokumentaalsete tõendite kohta ei ole põhjendatud ning puudub alus tõendite arvestamata

jätmiseks. Lõpetuseks arvestab ringkonnakohus artikli tonaalsust. Nii on artiklis kasutatud sõna

„poolmuhelemisi“ ja toodud näidetena kivikeste ja kristallide ostmist, mis on selle sisu

pehmendav („Näiteks Jehoova tunnistajad on ohtlikumad. Kui seal juba oled, siis välja sealt ei

saa. Aga selgeltnägemine on ohutum,“ toob ta (kostja III) poolmuhelemisi näiteks teisigi totrusi,

nagu kivikeste ja kristallide ostmist).

13.5. Kõike eelnevat arvestades leiab ringkonnakohus, et au teotamine väärtushinnanguga ei

ole õigusvastane, sest see on hõlmatud väljendusvabaduse õigusega (VÕS § 1046 lg-d 1 ja 2).

Menetluskulude jaotus

14. Maakohtu otsuse muutmata jätmise tõttu ei näe kolleegium põhjust maakohtus kantud

menetluskulude jaotust muuta.

15. TsMS § 173 lg 1 järgi märgib ringkonnakohus apellatsiooniastme menetluskulude jaotuse.

Kuna hagejad osalevad menetluses samas ulatuses, jäävad TsMS § 165 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel

hagejate apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud hagejate kanda võrdsetes

osades.

16. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (TsMS § 178 lg 1 esimene lause).

(allkirjastatud digitaalselt)