3-20-2215/25 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja

Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. november 2022, Tallinn

Haldusasja number

3-20-2215

Haldusasi

X kaebus Maksu- ja Tolliameti 16.09.2020 otsuse nr

12.2-3/053016-3

ja

teate

nr

12.2-3/053016-4

tühistamiseks ning Maksu- ja Tolliameti kohustamiseks

asja uuesti lahendamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 30. septembri 2021. a otsus

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, esindaja JL

Menetluse alus ringkonnakohtus

X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

19. oktoober 2022

RESOLUTSIOON

1. Jätta X apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 30. septembri

2021. a otsus haldusasjas nr 3-20-2215 muutmata.

2. Menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 12. detsembril 2022

(HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks

läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see

on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-20-2215

2(7)

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X võõrandas 24.03.2017 korteriomandi Tallinnas XXX (registriosa nr XXXXXXX)

müügihinnaga 120 000 eurot ning esitas 14.03.2018 residendist füüsilise isiku 2017. a

tuludeklaratsiooni, milles ei deklareerinud kasu vara võõrandamisest. Deklaratsiooni alusel

tekkis X-l tulumaksu tagastusnõue 749,34 eurot, millest 80,57 eurot jäi tulevaste

maksukohustuste katteks ja 668,77 eurot kanti isiku pangakontole 19.03.2018.

2. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kontrollis 28.12.2018 teate alusel X 2017. a tulude

deklareerimise õigsust kinnisvara võõrandamisel ja MTA 28.03.2019 maksuotsusega nr 12.2-

5/010410 kohustati X tasuma 2017. a eest tulumaksu 6159,36 eurot (sh nõuti tagasi alusetult

tagastatud tulumaks 749,34 eurot). Maksuhaldur tuvastas, et X ei kasutanud korterit enne

võõrandamist oma elukohana, vaid korter oli antud üürile, mille tõttu ei saanud X kasutada

tulumaksuseaduse (TuMS) § 15 lg 5 p-s 1 sätestatud maksuvabastust ja tal ei olnud TuMS § 25

lg 1 järgi alust saada maksusoodustust tasutud eluasemelaenu intressidelt (96,89 eurot). X

omandas korteri 19.12.2005 ostuhinnaga 86 280,73 eurot (1 350 000 krooni). Vara

võõrandamisel saadud kasust on tal õigus maha arvata soetamisel tasutud riigilõiv ja notaritasu

ning võõrandamisel tasutud notaritasu ja vahendustasu (kokku 3012,34 eurot).

3. Tallinna Halduskohus rahuldas 30.06.2020 otsusega nr 3-19-864 osaliselt X kaebuse ja

tühistas MTA 28.03.2019 maksuotsuse nr 12.2-5/010410 osas, milles MTA jättis kinnisvara

soetusmaksumust suurendavate kuludena arvestamata veetrassi ja gaasikatlamaja ehitusega

seotud dokumentaalselt tõestatud kulud. Muus osas jättis kohus kaebuse rahuldamata.

Halduskohus nõustus maksuhalduriga, et kaebaja ei kasutanud korterit kuni võõrandamiseni

oma peamise ja alalise elukohana, vaid see oli välja üüritud, mistõttu TuMS § 15 lg 5 p-st 1

tulenev maksuvabastus ei kohaldu. Samuti ei saanud kaebaja arvata oma maksustatavast tulust

maha korteriga seotud eluasemelaenu intresse (TuMS § 25 lg 1). TuMS § 38 lg-s 1 sätestatud

soetamismaksumuse koosseisu ei saa arvata kaebaja tasutud pangalaenu intresse, sest tegemist

on üksnes pangale makstava tasuga raha kasutamise eest. TuMS § 37 lg 1 ja § 38 lg 1 seavad

kulude arvestamise eelduseks dokumentaalsete tõendite olemasolu. Kaebaja ei ole tõendanud,

et tehingukulud olnuks maksuhalduri märgitust suuremad ning väidetavalt soetamise järgselt

korteris teostatud parenduste ja täienduste kulude (ca 30 000 eurot) kohta puuduvad kaebajal

dokumendid. Majavälise veetrassi ehituskulude (1971 eurot) ning gaasikatla ja majasisese

veetrassi rajamise kulude (1809,64 eurot) osas on maksuhaldur leidnud, et nende tegemine ei

ole nõuetekohaselt tõendatud ning osaliselt on tegu korteriühistu kulude ja osaliselt jooksvate

kuludega. Samas sai kaebaja esitatud dokumentide arvestamata jätmisest esmakordselt teada

alles maksuotsusest. Tegu on olemuselt kuludega, mida saab käsitada parendamisena TuMS

§ 38 lg 1 tähenduses. Koostöös kaebaja ja ühistuga on maksuhalduril võimalik selgitada välja,

kui suur osa kulutustest langes kaebajale ja kas ta on need reaalselt kandnud. Halduskohtu otsus

jõustus edasi kaebamata 31.07.2020.

4. MTA uuendas 08.07.2020 korraldusega nr 12.2-3/053016-1 maksumenetluse ja kohustas

X esitama kuludokumendid seonduvalt veetrasside ja gaasikatla ehitusega ning andma selgitusi

samade kulutuste tõendamiseks varem esitatud dokumentide kohta. X esitas maksuhaldurile

21.08.2020

taotluse

arvestada

XXX

korteri

soetusmaksumuse

hulka

täiendavad

parendamiskulud 26 260,87 eurot (sh katuse parandus 2182,28 eurot, parendused 17 484,84

eurot, vallasvara 5000 eurot, gaasitrass 1593,75 eurot).

3-20-2215

3(7)

5. MTA jättis 16.09.2020 otsusega nr 12.2-3/053016-3 rahuldamata X 21.08.2020 taotluse

MTA 28.03.2019 maksuotsuse muutmiseks. Halduskohtu otsusest tulenevalt uuendas MTA

08.07.2020 korraldusega menetluse üksnes veetrasside ja gaasikatla ehitusega seotud kulude

tuvastamise osas. X 11.08.2020 ja 12.08.2020 dokumentide ja selgituste põhjal hindas

maksuhaldur veetrasside ja gaasikatla ehituse kuludeks kokku 4238,76 eurot. X kinnitas

21.08.2020, et nõustub veetrasside kuludega 2766,24 eurot ja gaasikatla kuludega 1472,52

eurot, ning esitas taotluse arvestada soetusmaksumuse hulka täiendavalt 26 260,87 eurot.

Maksuhaldur käsitab seda maksuotsuse muutmise taotlusena vastavalt maksukorralduse

seaduse (MKS) § 102 lg 1 p-le 2. Gaasitrassi ehitamise kulu 1593,75 eurot ei saa arvestada

soetusmaksumuse hulka, sest need kandsid teised isikud. Esitatud uued kuludokumendid tuleb

jätta arvestamata, sest X jättis need MKS § 56 lg-s 1 sätestatud kaasaaitamiskohustust rikkudes

(hooletusest) maksumenetluses tähtaegselt esitamata. Osas, mis ei puuduta veetrasside ja

gaasikatlamaja ehituse kulusid, jääb maksuhaldur maksuotsuses toodud seisukohtade juurde,

millega on nõustunud ka halduskohus.

6. MTA lõpetas 16.09.2020 teatega nr 12.2-3/053016-4 X suhtes maksukontrolli

läbiviimise ning suurendas 28.03.2019 maksuotsuses tuvastatud soetusmaksumuse summat

4238,76 euro võrra (sh veetrassi kulud 2766,24 eurot ja gaasikatla kulud 1472,52 eurot, millega

X oli 21.08.2020 kinnituses nõustunud). Sellega vähenes maksuotsusega määratud

maksukohustus 847,75 euro võrra ja tagasinõutavaks tulumaksuks kujunes 5311,61 eurot.

7. X esitas Tallinna Halduskohtule 11.11.2020 kaebuse, mis võeti menetlusse nõuetega

tühistada MTA 16.09.2020 otsus nr 12.2-3/053016-3 ja 16.09.2020 teade nr 12.2-3/053016-4

ning vaadata vaidlusega seotud küsimus uuesti läbi. Maksuhaldur jättis alusetult arvestamata

gaasitrassi ehitamisega seotud kulu 1593,75 eurot. Jääb arusaamatuks, miks on osa kaebaja

esitatud kuludokumentidest jäetud kõrvale. Kaebaja suhtes rakendub TuMS § 15 lg 5 p 1, sest

ta võõrandas korteri 24.03.2017, mil seda ei olnud üürile antud. Kaebaja soetas XXX korteri

karbi kujul, mida tõendab 19.12.2005 sõlmitud notariaalne leping. Kuna korteris puudusid

täielikult elamiseks vajalikud elementaarsed asjad (põrandad, vaheseinad, vannituba, köök jne),

siis tuleb need lugeda korteri soetusmaksumuse hulka. Põhjendamatult on kõrvale jäetud ka

makstud vahendustasud ja lõivud.

8. Maksu- ja Tolliamet palus vastuses jätta kaebus rahuldamata. MTA 16.09.2020 teade

on kaebajat soodustav haldusakt. Veetrassi ja gaasikatla kulude (4238.76 eurot) arvestusega on

kaebaja nõustunud ning selle üle ei ole vaidlust. Põhjendatud ei ole etteheited gaasikatla ja

gaasitrassi kulude eristamisest, sest gaasitrassi ehituse kulu osas selgus, et seda ei kandnud

kaebaja, vaid teised isikud. Gaasitrassiga seotud väited väljuvad mh haldusasjas nr 3-19-864

tehtud otsuse p-s 18.4 maksuhaldurile ette antud piiridest (ülejäänud osas maksuotsus kehtib).

MTA 16.09.2020 otsus ei käsitle kaebaja tulumaksuarvestust, vaid kaebaja 21.08.2020 taotlust

arvestada täiendavate kuludega summas 26 260,87 eurot. Need kulud jäeti MKS § 102 lg 1 p 2

alusel kõrvale ja maksuhaldur on seda piisavalt põhjendanud (st osaliselt ei kandnud kulusid

kaebaja ja osaliselt jäid dokumendid hooletusest õigeaegselt esitamata). TuMS § 15 lg 5 p 1 ja

lg 6 kohaldamist on hinnatud Tallinna Halduskohtu 30.06.2020 otsuses. Kaebaja seisukohtadest

jääb mulje, et ta ei aktsepteeri haldusasjas nr 3-19-864 jõustunud kohtuotsust. Kuna haldusasja

nr 3-19-864 lõppedes jäi lahtiseks vaid küsimus veetrassi ja gaasikatla kulude arvestamisest

korteri soetusmaksumuse hulgas, siis ei ole põhjendatud etteheide, et MTA 16.09.2020 otsusest

ei selgu võõrandamisest saadud kasu arvutamise metoodika. Kaebaja ei saa praeguses asjas

uuesti avada vaidlust MTA 28.03.2019 maksuotsuse õiguspärasuse üle.

9. Tallinna Halduskohus jättis 30.09.2021 otsusega kaebuse rahuldamata. Vastustaja on

leidnud, et MTA 16.09.2020 teate osas on kaebus ebaõigesti menetlusse võetud, sest tegemist

3-20-2215

4(7)

on kaebajat soodustava haldusaktiga, kuid ei ole taotlenud kaebuse (osaliselt) läbi vaatamata

jätmist ega hilisemates seisukohtades kaebeõigusega enam tegelenud. Kaebuse HKMS § 151

lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata jätmine ei ole lisaks kohustuslik. MTA 16.09.2020 otsus baseerub

sisuliselt Tallinna Halduskohtu 30.06.2020 otsusel nr 3-19-864, mille kohaselt tuli vastustajal

koostöös kaebaja ja korteriühistuga selgitada välja veetrassi ja gaasikatlamaja ehitusega seotud

kulud. Maksuhaldur on aktsepteerinud veetrasside ja gaasikatla kuludena 4238,76 eurot ning

kaebaja on sellega 21.08.2020 nõustunud. Seejuures nähtub 14.08.2020 e-kirjast, et vastustaja

aktsepteeris teatud määral ka kaebaja väiteid kulude erinevate korterite vahel jagunemise kohta

ja eeldas, et kaebaja on kulutused korteriühistule hüvitanud. Seda ei saa pidada kaebaja jaoks

ebasoodsaks.

Kaebaja esitas täiendavalt kinnistusisese gaasitrassi ehitusega ja muude parendustega seotud

dokumente summas 26 260,87 eurot, et arvestada neid korteri soetusmaksumuse juurde. MTA

käsitas seda põhjendatult maksuotsuse muutmise taotlusena (MKS § 102 lg 1 p 2). Kaebaja on

seisukohal, et MTA 28.03.2019 maksuotsusega määratud tulumaksukohustust ei peaks üldse

eksisteerima. Vastustaja leiab, et tõendite varasemalt esitamata jätmine oli põhjustatud kaebaja

hooletusest ning kohus nõustub MTA 16.09.2020 otsuse sellekohaste põhjendustega ja ei pea

vajalikuks neid korrata (HKMS § 165 lg 2). Arvestamata ei saa jätta ka Tallinna Halduskohtu

30.06.2020 otsuse nr 3-19-864 põhjendusi, mille järgi oli vaidlustatud maksuotsus õiguspärane,

v.a veetrassi ja gaasikatlamaja ehitusega seotud kulude arvestamata jätmise osas. Sellega seoses

andis maksuhaldur kaebajale võimaluse esitada maksukohustust vähendavad kuludokumendid

ja neid ongi arvestatud. Praeguses haldusasjas ei saa MTA 28.03.2019 maksuotsust enam ümber

hinnata ega asuda seisukohale, et kaebajal maksukohustust üldse ei esinenud. Maksuhaldur on

hooletusest tingitud hilinemisele vaatamata kaebaja uusi tõendeid mingil määral siiski hinnanud

(nt tuvastas, et gaasitrassi eest maksid teised isikud).

MTA 16.09.2020 teade kontrolli lõpetamise kohta on olemuslikult seotud MTA 16.09.2020

otsusega ning kuna kaebaja maksukohustus on MTA 28.03.2019 maksuotsusega võrreldes

vähenenud, siis on see kaebaja jaoks soodne otsustus. Kuna MTA 16.09.2020 otsus on

õiguspärane, siis ei ole alust tühistada ka MTA 16.09.2020 teadet ja puudub vajadus korrata

selle põhjendusi (HKMS § 165 lg 2). Kuna 16.09.2020 otsus ja teade on õiguspärased, siis ei

saa rahuldada ka kohustamisnõuet.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

10. X palub 01.11.2021 apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega

rahuldada tema kaebus. Kaebaja soetas 19.12.2005 korteriomandi Tallinnas XXX. Lepingu p-

st 3.1 nähtub, et korter soetati siseviimistluseta (st puudusid vaheseinad, põrandad, WC-pott,

siseuksed, valamud, köök jne). Kaebaja võõrandas korteri 24.03.2017 ja vahetult enne müüki

oli see tema alaline elukoht. Kaebaja ei ole varem ühtegi korteriomandit võõrandanud.

Müügilepingu sõlmimise ajal ei olnud korterit üürile antud. Seega tuli kohaldada TuMS § 15 lg

5 p-s 1 ja lg-s 6 sätestatud maksuvabastust (vt Riigikohtu 12.02.2014 otsus nr 3-3-1-97-13, p

12). Maksuõiguses ei ole üldjuhul lubatud seaduse tõlgendamine maksumaksja kahjuks, st

maksukoormust suurendavalt (nt Riigikohtu 03.04.2000 otsus nr 3-3-1-4-00), nagu see on

toimunud praeguses asjas. Halduskohus on jätnud TuMS § 15 lg 5 p 1 ja lg 6 ning § 37 lg 1 ja

§ 38 lg 1 täielikult käsitlemata, kuigi kaebaja nendele tugines. Kohus on eiranud kaebaja soovi

ja tahet, mis on toonud kaasa ebaõige kohtuotsuse. Rikutud on ka menetlusnormi, sest kuigi

kaebaja taotles nõude uuesti läbi vaatamist, ei ole halduskohus seda teinud, samuti jättis kohus

igasuguste põhjendusteta kaebaja esitatud tõendid täielikult tähelepanuta. Vastustaja on

esitanud halduskohtule kuludokumente valikuliselt, kuigi kaebaja on kõik dokumendid omalt

poolt maksuhaldurile edastanud. Halduskohus jättis välja nõudmata ka kaebaja telefonivestluse

3-20-2215

5(7)

MTA ametnikuga, milles ametnik käskis kaebajal esitada taotluse koos kõikide lisadega, mida

kaebaja 21.08.2020 tegigi, kuid vastustaja neid kohtule ei esitanud. Seepärast esitaski kaebaja

taotluse koos lisadega kohtule ise, kuid halduskohus ei ole ainsatki tõendit hinnanud, rikkudes

sellega uurimispõhimõtet ja põhjendamiskohustust. Halduskohus nõudis kaebajalt riigilõivu

174,35 eurot, kuid ei ole tühistamisnõuet üldse käsitlenud.

11. Maksu- ja Tolliamet palub 02.12.2021 vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata. Vaidlustatud kohtuotsus on õiguspärane ja piisavalt põhjendatud.

Vastustaja jääb 25.02.2021 vastuses ja 06.09.2021 täiendavas seisukohas esitatud põhjenduste

juurde. Kaebaja seisukoht, et XXX korter oli vahetult enne müüki tema alaline elukoht, on

vastuolus Tallinna Halduskohtu jõustunud 30.06.2020 otsusega nr 3-19-864 (p-d 13–15.4) ning

praeguses asjas sama vaidluse uuesti tõstatamine ei ole asjakohane. Kaebaja väited kohtu poolt

materiaalõiguse normide (TuMS § 15 lg 5 p 1, § 37 lg 1) rikkumisest rajanevad eeldusel, et

halduskohus pidanuks praeguses haldusasjas vaatama uuesti läbi haldusasjas nr 3-19-864 juba

lahendatud vaidluse maksuotsuse üle. See ei ole õige. Halduskohus märkis korrektselt, et

haldusasjas nr 3-19-864 jäi lahtiseks üksnes arvestuslik küsimus veetrassi ja gaasikatlamaja

ehitusega seotud ning dokumentaalselt tõendatud kulude osas, mis sai MTA 16.09.2020 teatega

kaebaja jaoks soodsa (st maksukohustust vähendava) lahenduse. Kaebaja tõstatatud TuMS § 15

lg 5 p 1 ja § 37 lg 1 küsimused on lahendatud varasemas jõustunud kohtuotsuses. Haldusasjas

nr 3-19-864 lahendamata jäänud küsimuste raamidest väljunud kaebaja taotluse maksuotsuse

muutmiseks lahendas maksuhaldus põhjendatult MKS § 102 lg 1 p 2 alusel tehtud otsusega.

Kuna kaebaja ei olnud esitanud temalt nõutud kuludokumente õigeaegselt, siis ei olnud alust

maksuotsust muuta. Osa praeguses asjas kohtule esitatud kuludokumentidest on esmakordsed

(sh paljud neist üldse loetamatud) ning kaebaja ei olnud neid esitanud varasemas maksu- ega

kohtumenetluses. Maksukohustuse vähendamise eesmärgil uute tõendite esitamine on piiratud

(MKS § 102 lg 1 p 2) ning kaebaja ei ole tõendite esitamisega hilinemist millegagi põhjendanud,

mistõttu saab järeldada vähemalt hooletust. Kaebaja hinnanguline kuluarvestus ei ole käsitatav

soetusmaksumusena, rääkimata vallasvarast. Gaasitrassiga seotud kulusid ei kandnud kaebaja,

vaid teised isikud. MTA ametnikud ei ole jaganud kaebajale tahtlikult valeinfot ning taotletud

telefonikõnede salvestisi ei oleks enam saanud esitada. Kaebaja peamine probleem näib olevat,

et ta ei aktsepteeri, et 16.09.2020 otsusega lahendati MKS § 102 lg 1 p 2 alusel üksnes tema

21.08.2020 taotlus, ning tal puudub võimalus veelkord vaidlustada 28.03.2019 maksuotsust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus leiab, et X apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta

rahuldamata.

13. Tallinna Halduskohus rahuldas 30.06.2020 otsusega nr 3-19-864 (jõustunud 31.07.2020)

X kaebuse ja tühistas MTA 28.03.2019 maksuotsuse nr 12.2-5/010410 osas, milles MTA jättis

XXX soetusmaksumust suurendavate kuludena arvestamata veetrassi ja gaasikatlamaja

ehitusega seotud dokumentaalselt tõestatud kulud. Halduskohtu otsuse kohaselt (p-d 18.3–18.4)

tuli maksuhalduril nende kulude täpne summa selgitada välja koostöös kaebaja ja

korteriühistuga. Muus osas jättis halduskohus kaebuse rahuldamata. MTA jätkas 08.07.2020

korraldusega nr 12.2-3/053016-1 varasemat kontrollimenetlust seoses veetrasside ja gaasikatla

ehitamise kuludega ning kohustas X esitama nendega seotud dokumente ja selgitusi.

14. Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud kaebajale jääda halduskohtu 30.06.2020 otsusest

või MTA 08.07.2020 korraldusest ekslikku muljet, et kontrollimenetlus jätkub kogu 28.03.2019

maksuotsusega tasumiseks määratud maksusumma suhtes. Kaebaja on küll väitnud, et ta ei

esitanud halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebust põhjusel, et vastustaja ametnikud olevat

3-20-2215

6(7)

telefonitsi kinnitanud, et tal on võimalik jätkuvas menetluses esitada kõik kuludokumendid (sh

muude kulude kohta), kuid asjas olevad tõendid seda versiooni ei toeta. Nimelt nähtub esitatud

e-kirjavahetusest (MTA 25.02.2021 vastuse lisa 14), et MTA püüdis 08.07.2020 korraldust

kaebajale korduvalt kätte toimetada ja alles 04.08.2020 e-kirjas on maksuaudiitor viidanud

eelnevale telefonivestlusele, saates samas korralduse kaebajale uuesti koos palvega kinnitada

selle kättesaamist ja esitada nõutud teave hiljemalt 11.08.2020. Kaebaja esitaski oma vastused

ning dokumendid 11.08.2020 ja 12.08.2020 e-kirjadega. Olukorras, kus e-kirjad kinnitavad, et

kaebaja on 08.07.2020 korraldusele esmakordselt reageerinud alles pärast halduskohtu otsuse

edasikaebamise tähtaja (30.07.2020) möödumist, ei saa mõistlikult järeldada, et halduskohtu

otsus jäi edasi kaebamata MTA ametnike ebaõigete selgituste tõttu. Kaebaja ei ole seejuures

täpsustanud, kes konkreetselt olevat temale valeinfot andnud. Vastustaja on selgitanud, et MTA

ei salvestanud 2020. a-l veel konkreetsete maksuaudiitorite töötelefonile tehtud kõnesid, vaid

üksnes kontaktkeskuse kõnesid ja sedagi vaid 90 päeva, mistõttu polnuks 11.11.2020 kaebuses

taotletud salvestisi ajavahemikust 01.07.2020–20.09.2020 suures osas enam juba objektiivselt

võimalik esitada (st isegi kui tegemist olnuks kaebaja kõnedega MTA kontaktkeskusesse).

15. Eeltoodust tulenevalt on maksuhaldur õigesti võtnud MTA 28.12.2018 teatega alanud ja

MTA 08.07.2020 korraldusega jätkatud kontrollimenetluse raames arvesse üksnes dokumente

ja seletusi, mis puudutasid veetrasside ja gaasikatlamaja ehitamiseks tehtud kulutusi, ning kõiki

ülejäänud kaebaja esitatud kuludokumente käsitanud MKS § 102 lg 1 p-s 2 sätestatud taotlusena

28.03.2019 maksuotsuse muutmiseks. Seejuures ei ole asjas vaidlust selle üle, et veetrasside ja

gaasikatlamaja ehituskuludena on XXX korteri soetusmaksumuse hulgas võetud õigesti arvesse

summat 4238,76 eurot (sh veetrasside kulud 2766,24 eurot ja gaasikatla kulud 1472,52 eurot).

X on nimetatud summaga nõustumist kinnitanud 21.08.2020 maksumenetluses (MTA

17.11.2020 vastuse lisa 1) ja ka kohtumenetluses, esitades vastuväited üksnes muude kulutuste

arvestamata jätmisele. Samuti ei ole kaebaja seadnud kahtluse alla MTA 16.09.2020 kontrolli

lõpetamise teates välja toodud tulumaksu arvestamise metoodikat. Sisuline vaidlus on eelkõige

MTA 16.09.2020 otsuse üle, millega keelduti 28.03.2019 maksuotsuse muutmisest.

16. MKS § 102 lg 1 p 2 kohaselt maksuotsus muudetakse või tunnistatakse kehtetuks uue

asjaolu või tõendi ilmnemise tõttu maksukohustuse vähendamiseks, kui asjaolu või tõendi

hilisem teatavakssaamine ei olnud põhjustatud maksukohustuslase tahtlusest või hooletusest.

Selles sättes väljendub põhimõte, et kaasaaitamiskohustust (MKS § 56 lg 1) süüliselt rikkunud

maksukohustuslane ei saa pärast maksuotsuse tegemist tugineda sellistele tema maksukohustust

vähendavatele tõenditele, mis tal olnuks võimalik esitada või mille kogumist saanuks ta taotleda

juba maksumenetluses. Kohtupraktikas on aktsepteeritud, et mõningate tõendite esitamise või

kogumise vajadus võib maksukohustuslasele selguda alles maksuotsusest, kuid sel juhul tuleb

need esitada või nende kogumist taotleda maksuotsuse üle peetavas halduskohtumenetluses (nt

Riigikohtu 08.02.2022 otsus nr 3-20-928, p-d 17 ja 20; 15.12.2016 otsus nr 3-3-1-56-16, p-d

21–22).

17. Ringkonnakohus nõustub maksuhalduriga, et kaebaja oli 21.08.2020 ja 26.08.2020 uute

tõendite esitamisel (v.a seoses veetrasside ja gaasikatlamaja ehituskuludega) vähemasti hooletu,

mistõttu ei saanud neid MKS § 102 lg 1 p-st 2 tulenevalt võtta arvesse tema maksukohustust

vähendavatena. Vastustaja poolt haldusasjas nr 3-19-864 esitatud varasema kontrollimenetluse

dokumentidest (vt MTA 25.02.2021 vastuse lisa 23.1) nähtub, et juba MTA 28.12.2018 e-kirjas

paluti kaebajal esitada mh XXX korteri soetamisega otseselt seotud kulutusi tõendavad

dokumendid, tuues rõhutatult välja, et TuMS § 37 lg 1 ja § 38 lg 1 järgi saab arvestada ainult

dokumentaalselt tõendatud kulusid. Dokumentide esitamist nõuti täiendavalt MTA 10.01.2019,

24.01.2019 ja 27.02.2019 e-kirjadega ning MTA 06.03.2019 korraldusega nr 9-1/0927. Seda,

et tema esitatud dokumendid ei ole piisavad, pidi kaebaja mõistma hiljemalt MTA 28.03.2019

3-20-2215

7(7)

maksuotsusest, kuid ka maksuotsuse tühistamiseks esitatud kaebuse menetlemise käigus ei ole

X esitanud tõendeid, millele ta on soovinud tugineda 21.08.2020 taotluses, vaid piirdus

paljasõnaliste väidete ja hinnangutega (vt Tallinna Halduskohtu 30.06.2020 otsus nr 3-19-864,

p-d 17.1–18.2). Praeguses kohtumenetluses on kaebaja koos 04.08.2021 seisukohaga esitanud

hulgaliselt lisadokumente, mida ei olnud maksuhaldurile esitatud isegi enne 16.09.2020 otsuse

tegemist (st KA dateerimata kinnituskiri ning failides „IMG-7112“ kuni „IMG-7117“

sisalduvad osaliselt poolikud ja loetamatud kulutšekid). Seejuures ei ole kaebaja kordagi

põhjendanud, miks tal ei olnud dokumente võimalik hoolikalt tegutsedes esitada juba varem.

18. Seonduvalt kaebaja väitega, et XXX korteriomandi oluliseks osaks olev eluruum oli kuni

võõrandamiseni tema elukohaks, mistõttu tulnuks selle korteri müügist saadud kasule

kohaldada TuMS § 15 lg 5 p-s 1 ja lg-s 6 ettenähtud maksuvabastust, märgib ringkonnakohus,

et see küsimus on Tallinna Halduskohtu 30.06.2020 otsusega nr 3-19-864 lõplikult lahendatud

ja praeguses haldusasjas ei ole võimalik sama vaidlust uuesti pidada (vt HKMS § 43 lg 1 p 1,

§ 152 lg 1 p 1, § 177 lg 1). MTA ei pidanud maksuvabastusega seonduvat 16.09.2020 otsuses

ka eraldi käsitlema (st MKS § 102 lg 1 p 2 kontekstis), sest kaebaja ei olnud selles küsimuses

maksuhaldurile mingeid uusi tõendeid esitanud.

19. Eelneva põhjal ja HKMS § 200 p 1 alusel jääb X apellatsioonkaebus rahuldamata ning

Tallinna Halduskohtu 30.09.2021 otsus muutmata.

20. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS

§ 109 lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude

nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

X on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 174,35 eurot, kuid pole esitanud

andmeid muude menetluskulude kandmise kohta. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata,

jäävad kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.

MTA ei ole menetluskulude kandmise kohta andmeid esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja

võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)