2-21-4692/178 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks, Indrek Parrest

Määruse tegemise koht ja aeg Tartu, 9. november 2022

Tsiviilasja number

2-21-4692

Tsiviilasi

Nutikas

Kool

OÜ

(pankrotis)

pankrotimenetlus.

Pankrotihalduri avaldus Mart Mängeli tunnustatud

nõude uuesti läbivaatamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 14. veebruari 2022. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Mart Mängeli määruskaebus

Nutikas Kool OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Andrus

Õnniku määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Avaldaja Nutikas Kool OÜ (pankrotis) pankrotihaldur

Andrus Õnnik

Puudutatud isik (võlausaldaja, määruskaebuse esitaja) Mart

Mängel

(isikukood

XXXXXXXXXXXX),

esindaja

vandeadvokaat Karin Antsov

Asja läbivaatamine

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 14. veebruari 2022. a määrus tsiviilasjas nr 2-21-4692

järmistes osades:

•

osas, milles maakohus jättis pankrotihaldur Andrus Õnniku avalduse

võlausaldaja Mart Mängeli tunnustatud nõude uuesti läbivaatamiseks osaliselt

rahuldamata,

•

osas, milles maakohus kinnitas võlausaldajate nimekirja Nutikas Kool OÜ

(pankrotis) pankrotimenetluses, tunnustades Mart Mängeli nõuet 33 429 euro 83

sendi ulatuses,

•

osas, milles maakohus tuvastas 17. veebruari 2021. a lepingu tühisuse.

2. Teha tühistatud osas uus määrus, millega rahuldada pankrotihaldur Andrus Õnniku

avaldus võlausaldaja Mart Mängeli tunnustatud nõude uuesti läbivaatamiseks,

kinnitada võlausaldajate nimekiri, jättes Mart Mängeli 49 094 euro 24 sendi suuruse

nõude Nutikas Kool OÜ (pankrotis) pankrotimenetluses täielikult tunnustamata.

3. Rahuldada Nutikas Kool OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Andrus Õnniku

määruskaebus.

4. Rahuldada Mart Mängeli määruskaebus osaliselt.

5. Lugeda Tartu Maakohtu 14. veebruari 2022. a määruse resolutsioon tervikuna

sõnastatuks järgmiselt:

5.1. Rahuldada pankrotihaldur Andrus Õnniku avaldus võlausaldaja Mart Mängeli

tunnustatud nõude uuesti läbivaatamiseks.

5.2. Jätta Mart Mängeli 49 094 euro 24 sendi suurune nõue Nutikas Kool OÜ

(pankrotis) pankrotimenetluses täielikult tunnustamata.

5.3. Kinnitada võlausaldajate nimekiri Nutikas Kool OÜ (pankrotis) (registrikood

12869789) pankrotimenetluses järgnevalt: 2. rahuldamisjärk – muud tähtaegselt

esitatud tunnustatud nõuded (PankrS § 153 lg 1 p 2)

Jrk

nr

Võlausaldaja nimi, isiku- või registrikood

Nõude suurus

Jaotis

Siret Ollino (isikukood XXXXXXXXXXXX)

12 998,34

42,151%

UÜ Tikerber (registrikood 14472613)

353,75

1,147%

UÜ EcoBee (registrikood 14095027)

2014,87

6,534%

Living

Space

Systems UÜ

(registrikood

14625057)

4730

15,339%

Advokaadibüroo WALLESS OÜ (registrikood

14024560)

8048,57

26,100%

Margus

Lentsius1

(isikukood

XXXXXXXXXXXX)

2691,67*

8,729%

Kokku:

30 837,2

100,000%

* Margus Lentsiuse nõue on tingimuslik (nõude suurus sõltub jõustunud lahendist

tsiviilasjas nr 2-21-4382)

5.4. Jätta (tunnustatud nõude uuesti läbivaatamise avalduse lahendamisega seotud)

menetluskulud maakohtus menetlusosaliste (pankrotihaldur ja Mart Mängel)

endi kanda. Menetluskulude jaotust arvestades ei pea kohus menetluskulude

rahalist suurust kindlaks määrama.

6. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Mart Mängeli kanda.

7. Mõista Mart Mängelilt Nutikas Kool OÜ (pankrotis) pankrotihalduri Andrus Õnniku

kasuks välja menetluskuludena ringkonnakohtus 70 eurot. Eelmises lauses nimetatud

menetluskuludelt tuleb tasuda alates käesoleva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni

viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva

määruse

kättetoimetamisest.

Hagita

menetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Maakohtu 15. aprilli 2021. a määrusega kuulutati välja Nutikas Kool OÜ (võlgnik)

pankrot ning pankrotihalduriks nimetati Andrus Õnnik (pankrotihaldur).

2. Mart Mängel (võlausaldaja; puudutatud isik) esitas 28. aprillil 2021 võlgniku

pankrotimenetluses nõudeavalduse 49 094 eurot 26 senti (sh põhinõue 36 367 eurot 67 senti,

intressid 12 195 eurot 62 senti ja viivised 530 eurot 97 eurot).

Nõudeavalduse kohaselt sõlmisid võlausaldaja ja võlgnik 9. juulil 2018 laenulepingu

(laenuleping), mille alusel sai võlgnik võlausaldajalt laenu 40 000 eurot tagastamise tähtajaga

21. septembril 2018. 21. septembril 2018 pikendasid pooled laenu tagastamise tähtaega kuni

1. veebruarini 2021 (lisakokkulepe). Võlgnik kandis 9. septembril 2019 võlausaldajale 14 600

eurot, millest 10 967 eurot 67 senti arvestati intressi ja 3632 eurot 33 senti põhinõude katteks.

Võlausaldaja lisas nõudeavaldusele laenulepingu, lisakokkuleppe, maksekorralduse laenu

ülekandmise kohta, intressi- ja viiviseraportid ning volikirja. Võlausaldaja kinnitas, et tema

nõue ei ole pandiga tagatud.

3. Pankrotihaldur esitas 23. augustil 2021 maakohtule taotluse võlausaldajate nimekirja

kinnitamiseks. Maakohus kinnitas 21. septembri 2021. a määrusega võlausaldajate nimekirja,

sh võlausaldaja nõude 49 094 eurot 26 senti muu tähtaegselt esitatud tunnustatud nõudena

pankrotiseaduse (PankrS) § 153 lg 1 p 2 mõttes. Tartu Ringkonnakohus tühistas 18. novembri

2021. a määrusega maakohtu määruse osaliselt ning tegi tühistatud osas uue määruse, millega

tunnustas võlausaldaja Margus Lentsiuse 2691 euro 67 sendi suurust nõuet teise

rahuldamisjärgu tingimusliku nõudena ning muutis vastavalt jaotisi. Kuna teised võlausaldajad

määruskaebust ei esitanud, jäid nende nõuded kehtima maakohtu 21. septembri 2021. a

määrusega kinnitatud ulatuses.

4. Pankrotihaldur esitas 14. detsembril 2021 maakohtule avalduse võlausaldaja tunnustatud

nõude uuesti läbivaatamiseks, milles palus jätta võlausaldaja nõue võlgniku pankrotimenetluses

tunnustamata. Avalduse kohaselt analüüsis pankrotihaldur võlausaldajate nimekirja

koostamisel võlausaldaja nõudeavaldust ja selle lisasid, samuti võlgniku poolt esitatud

asjaolusid ja tõendeid, mis kinnitasid võlausaldaja poolt laenu ülekandmist võlgnikule.

Võlgnik oli pankrotihaldurile küll esitanud võlausaldaja ja võlgniku vahel 17. veebruaril 2021

sõlmitud tagatisloovutamise lepingu (17. veebruari 2021. a kokkulepe) võlgniku varaks oleva

354 tooli (toolid) tagatisloovutamise kohta võlausaldajale, kuid samas kinnitas võlgnik 4. mail

2021 vannet andes toolide olemasolu pankrotivara hulgas. Kuivõrd võlausaldaja oma

nõudeavalduses 17. veebruari 2021. a kokkulepet ei märkinud ning selles oli laenulepingu

tagastamise tähtajaks märgitud 21. september 2018, lisaks olid nõudeavalduses vead intressi ja

viivise arvestamisel, võis järeldada, et võlausaldaja tagatisloovutamise lepingut ei ole sõlminud

või ei tunnista, mistõttu pankrotihaldur võlausaldaja nõudele vastuväidet nõuete kaitsmisel ei

esitanud. Pankrotihalduri arvates kuulusid 354 tooli võlgnikule, mis tuli võlgniku juhatuse

liikmel Siret Ollinol talle üle anda.

Andmete ebaõigsus võlausaldaja nõudeavalduses ilmnes siis, kui S. Ollino teavitas haldurit

27. septembril 2021, et ta ei saa toole üle anda, kuna need on tagatisloovutatud võlausaldajale.

Ka pankrotihaldurile 19. oktoobril 2021 esitatud raamatupidamisdokumentide järgi on võlgnik

loovutanud võlausaldajale 17. veebruaril 2021 vara väärtuses 39 531 eurot 67 senti. Samuti on

vandeadvokaat Arsi Pavelts 19. novembril 2021 kohtule edastanud võlausaldaja 17. novembri

2021. a kirja, milles võlausaldaja kinnitab, et 354 tooli on temale tagastisloovutatud ning

kuuluvad talle. Toole haldurile üle antud ei ole. Lisaks sai pankrotihaldurile 22. novembril 2021

teatavaks, et võlausaldaja on võõrandanud 21 võlgnikule kuuluvat tooli Pärnu Vabakooli

Seltsile. Võlausaldaja ei ole eelnevat nõudeavalduses märkinud.

Ka on alust arvata, et võlausaldaja nõue põhineb osaliselt võltsitud andmetel, kuna võlausaldaja

esitatud 21. septembri 2018. a lisakokkulepe võib olla vormistatud oluliselt hiljem. S. Ollino

seda haldurile ei esitanud ega teavitanud selle olemasolust. Lisakokkulepe esitati selleks, et

arvestada intressi pikema aja jooksul. Isegi kui võlausaldaja ja võlgniku vahel oli sõlmitud

lisakokkulepe, tuleb vaatamata kahe lepingu vastuolule võtta aluseks hilisem 17. veebruari

2021. a kokkulepe (tagatisloovutamise leping). Eelnevat arvestades on võlausaldaja

nõudeavalduses esitanud ebaõigeid andmeid ning tema nõue on tunnustatud ebaõigetel

andmetel, mistõttu tuleb nõue uuesti läbi vaadata.

Laenulepingust ja 17. veebruari 2021. a kokkuleppest tulenev võlausaldaja nõude suurus

15. aprilli 2021 seisuga on 33 429 eurot 83 senti ning see kujunes järgmiselt. Laenu põhiosalt

40 000 eurot arvestatav intress 24% aastas 19. juulist 2018 kuni 21. septembrini 2018 on

1709 eurot 59 senti ning viivis 0,02% päevas 22. septembrist 2018 kuni 9. septembrini 2019 on

2824 eurot. Võlgnik tagastas 9. septembril 2019 laenu 14 600 eurot, millest tuleb arvestada

intresside katteks 1709 eurot 59 senti, viivise katteks 2824 eurot ja põhinõude katteks

10 066 eurot 41 senti. 10. septembri 2019 seisuga on põhinõue 29 933 eurot 59 senti, millele

lisandub viivis 10. septembri 2019 kuni 15. aprilli 2021 eest 3496 eurot 24 senti.

Kuivõrd tagatisloovutatud toolide bilansiliseks väärtuseks (bilansiline maksumus võrdub

soetusmaksumusega) on 39 531 eurot 67 senti, ületab üleantud vara maksumus võlausaldaja

nõude suurust 6101 euro 84 sendi võrra. Seetõttu tuleb võlausaldaja nõue jätta tunnustamata.

5. Võlausaldaja palus jätta pankrotihalduri avalduse läbi vaatamata või alternatiivselt

rahuldamata. Tunnustatud nõude uuesti läbivaatamiseks peavad PankrS § 106 lg-s 2 nimetatud

asjaolud ilmnema pärast nõude tunnustamist. Avalduses välja toodud asjaolud olid

pankrotihaldurile teada nõude esitamise ja võlausaldajate nimekirja koostamise ajaks. Haldur

on kinnitanud, et kontrollis võlausaldaja nõudeavaldust ja selles esitatud nõude põhjendatust,

kõrvutades seda muude haldurile teadaolevate andmete ja dokumentidega, sh 17. veebruari

2021. a kokkuleppega. Seejuures ei pöördunud haldur kordagi võlausaldaja poole

nõudeavalduses esitatud asjaolude täpsustamiseks. Seega ei ole tegemist hilisemalt ilmnenud

asjaoludega, mistõttu tuleb avaldus jätta läbi vaatamata.

Kui kohtu arvates tuleb avaldus sisuliselt läbi vaadata, tuleb see jätta rahuldamata, kuna

võlausaldaja nõue ei põhine võltsitud ega ebaõigetel andmetel. Ebaselgeks jääb, millised

andmed nõudeavalduses on ebaõiged. Halduri väide, et võlausaldaja ei ole nõudeavalduses

viidatud 17. veebruari 2021. a kokkuleppele, ei ole käsitletav ebaõigete andmetena. Haldur

teadis sellest kokkuleppest juba ajal, kui ta tegutses ajutise pankrotihaldurina. Sellele lepingule

on viidatud ka ajutise pankrotihalduri aruandes ja pankrotimääruses.

Nõudeavalduses polnud vaja 17. veebruari 2021. a kokkulepet märkida, sest tagatisloovutus ei

ole pandiõigus pankrotiseaduse mõttes. Tagatisloovutamise lepingu kohaselt on võlausaldajal

õigus müüa toolid mõistlikul viisil vastavalt oma äranägemisele. Müügist saadu võrra

vähenevad võlgniku kohustused võlausaldaja ees. Olukorras, kus nõudeavalduse esitamise ega

ka nõuete kaitsmise seisuga ei olnud täidetud tingimused nõude vähendamiseks, puudus

vajadus sellele viidata. Isegi kui nõudeavalduses oleks 17. veebruari 2021. a kokkuleppele

viidatud, poleks see muutnud võlausaldaja nõude alust, sisu ega suurust.

Halduri väide, justkui oleks toolide võlausaldajale kuulumine saanud haldurile teatavaks alles

pärast nõuete kaitsmist, on ebaõige. Kuna toolid on tagatisloovutatud, on ajutine pankrotihaldur

kajastanud aruandes võlgniku vara väärtusega 4600 eurot 34 senti. Ekslik on halduri seisukoht,

et eksisteerib kaks nõuet, millest üks välistab teise. Võlausaldajal on üksnes laenulepingust

tulenev rahaline nõue võlgniku vastu ning see tuleb lugeda põhjendatuks seni, kuni nõuet ei ole

rahuldatud. Samuti on ekslik halduri väide 21 tooli müüki paneku kohta. Haldur ei ole esitanud

oma väite kinnitamiseks ühtegi tõendit ega võõrandamise fakti tegelikkusele vastavust

kontrollinud. Halduri teadmine põhineb võlgniku juhatuse liikme Kauni Sillati 22. novembri

2021. a arvamusel. Tegelikult ei ole toole müüdud. Ka Pärnu Vabakooli direktor ei kinnita

toolide ostmist, vaid nende soetamist. Praeguseks on toolid võlausaldajale tagastatud.

Lisakokkuleppe väidetavat võltsitust on haldur põhjendanud väitega, et võlgnik seda ei esitanud

ning 17. veebruari 2021. a kokkuleppes ei ole sellele viidatud. Need asjaolud olid haldurile

teada nõudeavalduse esitamise ajaks. 17. veebruari 2021. a kokkuleppes märgitud laenu algne

tagastamise tähtaeg ei välista seda, et lepingupooled on sõlminud lisakokkuleppe laenu

tagastamise tähtaja pikendamiseks. Laenu tagastamise tähtaja pikendamise kokkuleppe

sõlmimine on usutav põhjusel, et 40 000 euro suuruse laenu tagastamiseks on kahekuuline

tähtaeg ilmselgelt liialt lühike. Pelgalt halduri oletuse põhjal ei saa lugeda dokumenti võltsituks.

Võlausaldajale teadaolevalt on andmed lisakokkuleppe kohta esitanud haldurile ka võlgnik.

Nõustuda ei saa halduri seisukohaga, et võlausaldajal puudub nõue, sest tema valduses olevate

toolide väärtus ületab nõude suurust. Esiteks on ebaõige halduri intressi- ja viivisearvestus, sest

haldur on käsitlenud laenu tagastamise tähtajana 21. septembrit 2018, kuid lisakokkuleppe järgi

oli laenu tagastamise tähtaeg 1. veebruar 2021. Teiseks on haldur ebaõigesti lugenud

võlausaldaja nõude täidetuks toolide tagatisloovutamisega, sest vastavalt 17. veebruari 2021. a

kokkuleppele väheneb võlg võlausaldaja ees üksnes tagatisloovutatud vara müügist laekunud

raha võrra. Kuivõrd see vara on müümata, puudub alus nõude vähendamiseks. Bilansilise

väärtuse võrra vähendamine on vastuolus 17. veebruari 2021. a kokkuleppes sätestatuga.

MAAKOHTU LAHEND

6. Maakohus rahuldas 14. veebruari 2022. a määrusega halduri avalduse osaliselt ning jättis

võlgniku pankrotimenetluses osaliselt tunnustamata võlausaldaja nõude 15 664 euro 43 sendi

ulatuses, kinnitas võlausaldajate nimekirja (sh võlausaldaja nõude 33 429 eurot 83 senti teise

järgu nõudena) ning tuvastas võlgniku ja võlausaldaja vahel väidetavalt 17. veebruaril 2021

sõlmitud lepingu tühisuse. Tunnustatud nõude uuesti läbivaatamisega seotud menetluskulud

jättis maakohus menetlusosaliste endi kanda ning märkis, et menetluskulude jaotust arvestades

menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määrata.

Määruse kohaselt hindas kohus seda, kas haldurile olid või pidid olema teada juba nõuete

kaitsmise ajal asjaolud, mis viitasid 21. septembril 2018 sõlmitud lisakokkuleppe võltsitusele

ning laenulepingust tuleneva nõude rahuldamiseks võlausaldajale üleantud võlgniku vara

omandamisele.

Võlausaldajad peavad esitama tõese (täieliku) teabe faktiliste asjaolude kohta ja õiguspärased

tõendid nõudeavalduses. Praegusel juhul on võlausaldaja jätnud halduri ja kohtu nõuete

kaitsmise menetluses olulistest asjaoludest informeerimata – selle kohta, et on väidetavalt

sõlminud võlgnikuga lepingu, mille kohaselt on tema võimaliku pankrotivara (354 tooli)

omanik. Kuivõrd viidatud lepingus märgitud tagamisinstituuti Eesti seadusandlus ette ei näe,

kuid selle võimalikkust on kinnitatud õiguskirjanduses ja kohtupraktikas, ei ole põhjendatud

võlausaldaja seisukoht, et vaidlusaluse lepingu kajastamiseks nõudeavalduses puudus vajadus

ning tegemist olnuks vaid deklaratiivse viitega.

Vaidlust ei ole selle üle, et vastuolulisi andmeid toolide pankrotivara hulka kuulumise kohta on

haldurile ja kohtule esitanud ka võlgnik. Kuigi võlgnik ja võlausaldaja on väidetavalt

17. veebruaril 2021 sõlminud vaidlusaluse lepingu, on võlgnik 24. märtsil 2021 kohtule esitatud

pankrotiavalduses märkinud võlgniku varaks laos olevad 354 tooli. Kuna võlgnik esitas

8. aprillil 2021 ajutisele haldurile kõnealuse lepingu, ei lugenud haldur 12. aprilli 2021. a ajutise

halduri aruandes võlgniku vara hulka toole, pidades tehingut tagasivõidetavaks ja märkides

võlgniku vara väärtuseks 4600 eurot 34 senti. See kajastub ka pankrotimääruses. Samas on

võlgnik 4. mail 2021 vannet andes kinnitanud, et 30. aprilli 2021 seisuga kuuluvad toolid

võlgniku vara hulka.

Kuivõrd võlausaldaja oma nõudeavalduses 17. veebruari 2021. a lepingu olemasolust haldurit

ei teavitanud ja võlgnik kinnitas 4. mail 2021 toolide kuulumist pankrotivara hulka, on haldur

nõuete kaitsmisel õigustatult jätnud võlausaldaja nõude põhjendatuse kohta oma arvamuse

kujundamisel selle lepingu aluseks võtmata. Seejuures on vallasomandi tehinguliseks

üleandmiseks nõutav nii võõrandaja ja omandaja vaheline kokkulepe omandi ülemineku kohta

kui ka asja valduse üleandmine omandajale kooskõlas võõrandaja tahtega (asjaõigusseaduse

(AÕS) § 92 lg 1). AÕS §-de 93 ja 94 kohaselt on võimalik otsese valduse üleandmise asemel

piirduda ka kaudse valduse üleandmisega. Kokkuleppe sõlmimine ja valduse üleandmine ei pea

ajaliselt kokku langema, kuid omand ise saab siiski üle minna alles siis, kui omandajal tekib

võimalus asja suhtes tegelikku võimu teostada. Sel põhjusel tegi kohus võlausaldajale

17. jaanuaril 2022 ka ettepaneku teatada, millal sai võlausaldaja toolide omandi ja valduse, sh

kirjeldada detailselt valduse üleandmise protsessi. Võlausaldaja kohtunõuet ei täitnud.

Halduri esitatud andmetest nähtub, et temale sai 22. novembril 2021, s.o pärast nõuete kaitsmist

teatavaks, et võlausaldaja on 2021. a augustis 21 võlgnikule kuuluvat tooli võõrandanud. Seega

sai võlausaldaja hiljemalt 2021. a augustis toolide omanikuks. Vastupidist ei ole võlausaldaja

tõendanud.

Haldur on põhistanud 21. septembri 2018. a lisakokkuleppe võltsituse, kõrvutades sellest

tulenevat teavet muude tõenditega – laenulepingu ja 17. veebruari 2021. a kokkuleppega – tuues

välja lisakokkuleppe vastuolu muude faktiliste asjaoludega. Halduril tekkiski võlausaldaja

nõude aluse tõendamiseks esitatud dokumentide võrdlemise vajadus teabe saamisel

võlausaldaja poolt toolide üleandmise kohta Pärnu Vabakooli Seltsile. Haldur on teinud kohtule

usutavaks, et lisakokkulepe võib olla koostatud eesmärgiga esitada pankrotimenetluses

võimalikult suur nõue. Võlausaldaja tõendamiskoormise kandjana dokumendi ehtsust

tõendanud ei ole. Seega on põhjendatud jätta lisakokkuleppe kui ebausaldusväärse tõendiga

arvestamata. Lisaks on võlausaldaja võlgnikuga seotud isik, kes on jätnud avaldamata teabe

kogu asja aluseks oleva elulise olukorra kohta, samuti on võlgnik ise esitanud vastuolulisi

andmeid. Kohus ei nõustunud võlausaldaja väitega, et 40 000 euro suuruse laenusumma

tagastamiseks on kahekuuline tähtaeg ilmselgelt liiga lühike, mistõttu on laenu tagastamise

tähtaja pikendamise kokkuleppe sõlmimine eluliselt usutav.

Jättes lisakokkuleppe tõendina kõrvale, on laenulepingust tulenev võlausaldaja nõude suurus

15. aprilli 2021. a seisuga 33 429 eurot 83 senti, millest põhinõue on 29 933 eurot 59 senti ja

viivised 3496 eurot 24 senti. Nõustuda ei saa halduri seisukohaga selles, et võlausaldaja nõude

suurus tuleb arvutada laenulepingu ja 17. veebruari 2021. a kokkuleppe alusel. 17. veebruari

2021. a kokkulepe ei ole tagatisloovutamise leping, kuna sellel puuduvad tagatisomandamise

tunnused. Tagatisomandamise all peetakse silmas olukorda, kus nõude tagamise eesmärgil

kantakse tagamisperioodiks võlausaldajale üle mingi asja omandiõigus kohustusega see hiljem

pärast nõude rahuldamist endisele omanikule tagasi kanda. Ka kohtupraktikas on leitud, et

tagatisomandamise kokkuleppe korral ei saa eeldada, et lepingupooled oleks teinud tehingu

ilma tagasivõõrandamise kokkuleppeta. Kui tagatavat nõuet tagamisperioodi jooksul kohaselt

ei täideta, loetakse nõue sissenõutavaks muutunuks ning tagatisvõtjal on õigus tagatisese

kokkulepitud viisil realiseerida ja rahuldada saadud tulemi arvelt tagatisandja poolt täitmata

nõue. Esemelise tagatise puhul vastutab tagatisandja kohustuse täitmise eest tagatiseks antud

eseme väärtusega. Kui tagatiseseme väärtus ületab realiseerimise hetkel tagatavat nõuet, on

tagatisvõtja tagatisomandamise kokkuleppe olemusest tulenevalt kohustatud nõuet ületava

tulemi tagatisandjale väljaandmiseks.

Tagamiseesmärgist tulenevalt ei peeta võimalikuks seda, et pooltel oleks võimalik kokku

leppida, et tagatisvõtja võib tagatiseseme tagamisperioodi jooksul võõrandada. Praegusel juhul

oli laenulepingust tulenev nõue juba sissenõutav (tagatis on seatud olemasolevate kohustuste

täitmise tagamiseks) ja tagatise võtjal seeläbi tagatiseseme suhtes kohene võõrandamisõigus.

Sisuliselt on võlgnik lepingu punkti 8 kohaselt andnud võlausaldajale üle toolide omandiõiguse,

et viimane saaks need laenulepingust tulenevate võlgniku kohustuste katteks ise (või koostöös

võlgnikuga) realiseerida ega peaks seetõttu oma õiguste maksmapanekuks kohtusse pöörduma.

Selline kokkulepe vastab oma olemuselt pigem müügilepingule kui omandi tagatiseks

seadmisele, mistõttu on tegemist näiliku tehinguga tsiviilseadustiku üldosa (TsÜS) § 89 lg 1

mõttes. Tagatisomandamise kokkuleppe nime all on sõlmitud tavaline tasuline

võõrandamistehing võlausaldaja nõude rahuldamise eesmärgil. Seega tuvastab kohus võlgniku

ja võlausaldaja vahel väidetavalt 17. veebruaril 2021 sõlmitud lepingu tühisuse. Kohus tegi

võlausaldajale ka ettepaneku tõendada vaidlusaluse lepingu sõlmimise kuupäeva, aga kuna

võlausaldaja kohtu nõuet ei täitnud, on tegemist lepingupoolte poolt esitatud väidetava

kuupäevaga. TsÜS § 89 lg 2 järgi on näilik tehing tühine. Tehingu tühisuse korral tuleb

tagastada üleantu TsÜS § 84 lg 1 ja võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 järgi. Võlausaldaja nõuet

tuleb tunnustada osaliselt, s.o 33 429 eurot 83 senti, nõue jääb tunnustamata summas 15 664

eurot 43 senti.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

7. Võlausaldaja palub 1. märtsil 2022 esitatud määruskaebuses maakohtu määruse tühistada

osas, milles kohus jättis võlausaldaja nõude tunnustamata (15 664 eurot 43 senti), kinnitas uue

võlausaldajate nimekirja, tuvastas 17. veebruari 2021. a lepingu tühisuse ning jättis

menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Tühistatud osas palub võlausaldaja teha uue

määruse, millega jätta halduri avaldus läbi vaatamata või alternatiivselt rahuldamata ning

menetluskulud halduri kanda.

Määruskaebuse kohaselt kohaldas maakohus PankrS § 106 lg-t 2 ebaõigesti. Kohus leidis

ekslikult, et avalduse lahendamisel tuleb hinnata võlausaldajale üle antud võlgniku varaga

seonduvat. Maakohus pidanuks hindama seda, millised võlausaldaja nõudeavalduses

kajastatud andmed on ebaõiged ning kas need said haldurile teatavaks pärast nõuete kaitsmist.

Maakohus ei tuvastanud ühtegi sellist uut asjaolu. Kõik kohtu poolt viidatud asjaolud olid

haldurile juba varem teada.

Maakohus luges ekslikult lisakokkuleppe võltsituks. Advokaadibüroo WALLESS OÜ esitas

nõuete kaitsmisel võlausaldaja nõudele võltsituse vastuväite. Seega on kohus nõudeavaldust

kontrollinud, leides, et selline vastuväide on alusetu. Haldur seejuures ei pidanud vajalikuks

võlausaldaja nõudele vastuväidet esitada ning luges nõude põhjendatuks. Lisaks teadis haldur

asjaoludest, millele ta praegu esitatud avalduses võltsituse osas tugineb. Haldur teadis hiljemalt

28. aprillil 2021 sellest, et 17. veebruari 2021. a kokkuleppes ei ole viidatud lisakokkuleppele.

Ka leidis maakohus ekslikult, et dokument on ebausaldusväärne. Võlausaldaja esitas

nõudeavalduse lisana aktsepteeritava tõendi, milles on fikseeritud lepingupoolte tahe, mida ei

ole tühistatud.

Maakohtu väide, et lisakokkulepe on sõlmitud eesmärgiga esitada pankrotimenetluses

võimalikult suur nõue, ei ole sisuliselt põhjendatud ning on vastuolus pankrotimenetluses

varasemalt esitatuga. Pigem nähtub 17. veebruari 2021. a kokkuleppest ja ajutise halduri

aruandest, et võlausaldaja on esitanud nõudeavalduses väiksemas summas. Seejuures viitas

haldur ajutise haldurina selgelt, et tema valduses on dokumentatsioon, mille alusel võib

võlausaldaja nõude arvestus muutuda võrreldes võlgniku poolt avaldatuga ning nõude täpne

suurus selgub nõuete kaitsmisel. Lisaks ei ole maakohus viidanud ühelegi tõendile, kui ei

nõustunud võlausaldaja väitega, et laenu tagastamise tähtaja pikendamise kokkuleppe

sõlmimine on eluliselt usutav. Kuna kohus jättis ekslikult lisakokkuleppega arvestamata, on

ekslik ka maakohtu seisukoht, et laenulepingust tulenevalt on võlausaldaja nõude suuruseks

33 429 eurot 83 senti.

Maakohus on võlausaldaja nõudeavalduse osas tuginenud ebaõigesti tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 328 lg-le 1, kuid on jätnud samale normile tuginemata haldur avalduse

osas. Kõik kohtu poolt viidatud asjaolud olid nii haldurile kui ka kohtule teada hiljemalt kohtule

ajutise halduri aruande esitamise ajaks. Pigem on etteheited põhjendatud halduri osas, kes on

avaldanud kohtule ebaõigeid andmeid selle kohta, justkui ei olnud haldur teadlik 17. veebruari

2021. a kokkuleppest. Asjaolu, et nõudeavalduses ei ole viidatud 17. veebruari 2021. a

kokkuleppele, ei ole käsitletav TsMS § 328 lg-s 1 sätestatu rikkumisena. Võlausaldaja ei

pidanudki nõudeavalduses 17. veebruari 2021. a kokkuleppele tuginema, sest võlausaldajal

puudub alus nõude vähendamiseks seni, kuni tagatisloovutatud vara on müümata. Ekslik on

maakohtu seisukoht, et võlausaldaja on jätnud märkimata, et tal võib lisaks olla ka asjaõiguslik

nõue. Võlausaldaja esitas võlaõigusliku nõude ning lisas nõudeavaldusele selles kajastatud

asjaolusid kinnitavad tõendid.

Maakohus väljus PankrS § 106 lg 2 alusel lahendatava menetlusliku otsustuse piiridest, kui

tuvastas võlgniku ja võlausaldaja vahel väidetavalt 17. veebruaril 2021 sõlmitud lepingu

tühisuse. PankrS § 106 lg 2 alusel algatatud menetluses sai maakohus lahendada üksnes

küsimuse, kas võlausaldaja nõude uuesti läbivaatamiseks esineb alus ning kas halduri avaldus

nõude uueks läbivaatamiseks rahuldatakse või mitte.

Maakohus jättis lahendamata võlausaldaja 5. jaanuari 2022. a menetlusdokumendis esitatud

taotluse küsida haldurilt ja S. Ollinolt selgitusi selle kohta, kas ja millal on S. Ollino esitanud

haldurile andmed lisakokkuleppe kohta. Võlausaldaja jääb taotluse juurde ning palub selle

rahuldada.

8. Haldur vaidleb määruskaebusele vastu. Uus asjaolu, mis sai haldurile 22. novembril 2021,

s.o pärast nõuete kaitsmist teatavaks, oli see, et haldurile teadaolevalt pankrotivarasse kuuluva

354 tooli omand ja valdus on üle läinud võlausaldajale. Selgus, et võlausaldaja oli võõrandanud

21 võlgnikule kuuluvat tooli Pärnu Vabakooli Seltsile. Kuni selle ajani oli võlgniku esindaja

andnud toolide osas vastuolulist teavet. Haldur oli väidetavalt 17. veebruaril 2021 sõlmitud

lepingust teadlik, kuid sellega seotud vastuoluliste andmete ja vara üleandmise tõendamatuse

tõttu puudus alus nimetatud lepinguga arvestamiseks. Halduril ei ole olnud võimalik

vastuolulisi andmeid faktiliselt kontrollida, kuna vaidlusaluste lepingute originaale haldurile

üle ei ole antud.

Kui 22. novembril 2021 selgus, et võlgniku vara on võlausaldajale üle antud ning 17. veebruari

2021. a kokkulepe kehtiv, tekkis põhjendatud kahtlus lisakokkuleppe võltsituse osas. Lisaks on

lisakokkulepe ja 17. veebruari 2021. a kokkulepe vastuolulised laenu tagastamise tähtaja osas.

Ka võlgniku 2018. a ja 2019. a majandusaasta aruannete lisades nr 5 on märgitud laenu tähtajaks

21. september 2018.

Haldur ei nõustu võlausaldaja etteheitega avalduse osas TsMS § 328 lg 1 kohaldamata jätmise

kohta. Kaebuses ei ole välja toodud ega tõendatud ühtegi konkreetset näidet, millised halduri

väited on ebaõiged. Tagatisloovutamise sisuks on õiguse omandiõiguse üleandmine tagatise

andmise eesmärgil. See tähendab, et võlgnik loovutab võlausaldajale teatud õiguse

omandiõiguse (praegusel juhul toolide müügi õiguse), et tagada enda kohustuste täitmist. Kui

võlgnik ei täida võlausaldaja ees olevaid kohustusi nõuetekohaselt, loeb võlausaldaja oma

nõuded rahuldatuks. Kuna võlgnik praegusel juhul oma kohustust ei täitnud, loeti hiljemalt

pankroti väljakuulutamisega võlausaldaja nõuded toolide arvelt rahuldatuks. Olukorras, kus

võlausaldajal on oma nõude rahuldamiseks sisuliselt kaks õigust, peab võlausaldaja valima,

kumma suhte alusel ta täitmist nõuab. Kuna võlausaldaja on omandanud toolide müügiõiguse,

on 17. veebruari 2021. a kokkulepe seotud laenulepinguga ning sel alusel esitatud

nõudeavaldusega. Seega seondub 17. veebruari 2021. a kokkulepe võlausaldaja nõudega.

9. Haldur palub 8. märtsil 2022 esitatud määruskaebuses maakohtu määruse tühistada osas,

millega kohus võlausaldaja nõuet tunnustas (33 429 eurot 83 senti), kinnitas uue võlausaldajate

nimekirja võlgniku pankrotimenetluses ning jättis menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Tühistatud osas palub haldur teha uue määruse, millega avaldus rahuldada, jätta võlausaldaja

nõue täies ulatuses tunnustamata ning kinnitada võlausaldajate nimekiri. Menetluskulud palub

haldur jätta võlausaldaja kanda.

Määruskaebuse kohaselt on lisakokkuleppe puhul tegemist näiliku tehinguga TsÜS § 89 lg 1

mõttes, kuna 17. veebruari 2021. a kokkuleppega tahtsid pooled varjata vara tasulist

võõrandamislepingut. Samas ei nõustu haldur maakohtuga selles, et üleantud vara tuleb

TsÜS § 84 lg 1 ja VÕS § 1028 kohaselt tagastada ning võlausaldaja nõuet 33 429 euro 73 sendi

ulatuses tunnustada. Kohus jättis tähelepanuta TsÜS § 89 lg 3, mille järgi kohaldatakse juhul,

kui näiliku tehinguga varjatakse teist tehingut, varjatud tehingule selle tehingu kohta sätestatut.

Kohus ei saa piirduda vaid näiliku tehingu tühisuse tuvastamisega. Lähtuda tuleb sellest, et

varjatud tehing on kehtiv. Seega tuleb TsÜS § 89 lg 3 alusel kohaldada müügilepingu sätteid.

Samuti on maakohus jätnud tähelepanuta TsÜS § 84 lg 1 teise lause teise poole ning sama sätte

lõike 2. Lepingu alusel saadu ei kuulu tagastamisele, kuna tehing vastab müügitehingu

tunnustele ning müügileping ei ole tühine. Eelduslikult oleksid pooled sõlminud koheselt

müügilepingu, kui nad oleksid teadnud, et nende poolt algselt sõlmitud leping on tühine. Kuna

võlausaldaja sai 17. veebruaril 2021 sõlmitud müügilepingu alusel nõude rahuldamiseks enda

omandisse 354 tooli, puudub alus võlausaldaja nõude tunnustamiseks.

10. Võlausaldaja palub jätta halduri määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud halduri

kanda.

11. Maakohus jättis määruskaebused rahuldamata ning saatis need TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus, tutvunud määruskaebuste ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu

määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 järgi tühistada osas, milles maakohus jättis pankrotihalduri

avalduse võlausaldaja nõude uuesti läbivaatamiseks osaliselt rahuldamata, kinnitas

võlausaldajate nimekirja, tunnustades võlausaldaja nõuet 33 429 euro 83 sendi ulatuses, samuti

osas, milles maakohus tuvastas 17. veebruari 2021. a lepingu tühisuse. Ringkonnakohus teeb

tühistatud osas uue määruse, millega rahuldab pankrotihalduri avalduse ning kinnitab

võlausaldajate nimekirja, jättes võlausaldaja 49 094 euro 24 sendi suuruse nõude täielikult

tunnustamata. Avaldaja määruskaebus rahuldatakse täies ulatuses, puudutatud isiku

määruskaebus osaliselt.

Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² ja §-st 659, esitab ringkonnakohus määruse resolutsiooni juures

maakohtu lahendi kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

13. Maakohus tuvastas järgmised asja lahendamiseks olulised asjaolud:

• 9. juulil 2018 sõlmisid võlgnik ja võlausaldaja (pooled) laenulepingu (IV kd, tl 9), mille

järgi andis võlausaldaja võlgnikule laenu 40 000 eurot, intressimäär oli 24% aastas ja

laenu tagastamise tähtpäev 21. septembril 2018;

• 21. septembril 2018 sõlmiti väidetav lisakokkuleppe (IV kd, tl 133) laenu tagastamise

tähtaja pikendamiseks 1. veebruarini 2021 (maakohus leidis, et lepingu sõlmimine ei

ole tõendatud);

• 17. veebruaril 2021 sõlmiti väidetav tagatisloovutamise kokkulepe (IV kd, tl 138), mille

järgi andis võlgnik võlausaldajale üle 354 tooli eesmärgiga tagada 9. juuli 2018. a

laenulepingust tulenevate kohustuste täitmine (maakohtu hinnangul oli leping

näilikkuse tõttu tühine);

• 15. aprilli 2021. a Tartu Maakohtu määrusega kuulutati välja võlgniku pankrot ja

nõuded tuli võlausaldajatel esitada hiljemalt 15. juunil 2021;

• 28. aprillil 2021 esitas võlausaldaja 49 094 euro 26 sendi saamiseks nõudeavalduse (sh

põhinõue 36 367 eurot 67 senti, intress 12 195 eurot 62 senti ja viivis 530 eurot 97 senti),

millele olid lisatud laenuleping ja lisakokkulepe, kuid mitte 17. veebruari 2021. a

kokkulepe.

14. Pankrotihaldur ja võlausaldaja vaidlevad ringkonnakohtus võlausaldaja nõude tunnustamise

põhjendatuse ja selle üle, kas võlausaldaja nõude saab PankrS § 106 lg 2 kohaselt uuesti läbi

vaadata. Algselt kinnitatud võlausaldaja nimekirjas tunnustati võlausaldaja nõuet täies ulatuses

(IV kd, tl 118), kuid hiljem esitas pankrotihaldur avalduse, milles palus võlausaldaja nõude

PankrS § 106 lg 2 kohaselt uuesti läbi vaadata (IV kd, tl 125).

14.1. Pankrotihaldur leiab, et võlausaldaja nõue tuleb uuesti läbi vaadata, sest see põhineb

PankrS § 106 lg 2 mõttes ebaõigetel andmetel ning nõue tuleb jätta täies ulatuses tunnustamata,

sest võlausaldaja on saanud nõude rahuldamiseks 17. veebruari 2021. a lepingu alusel

võlgnikult 354 tooli.

14.2. Võlausaldaja on seisukohal, et nõude uuesti läbivaatamiseks PankrS § 106 lg 2 kohaselt

puuduvad alused, sest pankrotihaldur ei ole tõendanud, et ebaõiged andmed said talle teatavaks

pärast nõuete kaitsmist.

14.3. Ringkonnakohus leiab, et pankrotihalduri avaldus võlausaldaja nõude uuesti läbi

vaatamiseks PankrS § 106 lg 2 kohaselt on põhjendatud ja tuleb rahuldada (vt selle kohta

täpsemalt põhjenduste p-d 21 jj).

15. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega, et võlausaldaja tõendas, et võlgnik ja

võlausaldaja sõlmisid 9. juulil 2018 laenulepingu, kuid ei tõendanud, et pooled sõlmisid

21. septembril 2018 lisakokkuleppe. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu

põhjendustega ning neid TsMS § 654 lg-st 6 ja §-st 659 lähtudes ei korda.

15.1. Vastusena võlausaldaja määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et maakohus ei

rikkunud eeltoodud järeldusteni jõudmisel menetlusõigust. Maakohus selgitas võlausaldajale

lisakokkuleppe ehtsuse tõendamise vajadust ja andis tähtaja lisatõendite esitamiseks (IV kd,

tl 176), kuid võlausaldajal täiendavaid tõendeid esitada ei olnud (IV kd, tl 185). Maakohus ei

rikkunud ka tõendite igakülgse ja täieliku hindamise kohustust TsMS § 232 lg 1 mõttes ning on

oma järeldusi põhjendanud.

15.2. Võlausaldajal võib olla võlgniku vastu nõue tulenevalt 9. juulil 2018 poolte vahel

sõlmitud laenulepingust. Laenu tagastamise tähtaeg oli laenulepingu p 2.1 järgi 21. septembril

2018, seega on võlausaldaja nõue sissenõutavaks muutunud.

16. Võlausaldaja laenulepingust tulenevat nõuet võib aga mõjutada asjaolu, et pooled sõlmisid

väidetavalt 17. veebruaril 2021 tagatisloovutamise kokkuleppe, mille järgi pidi võlgnik andma

võlausaldajale üle 354 tooli omandi. Maakohus leidis, et tagatisomandamise leping on tühine

selle näilikkuse tõttu TsÜS § 89 lg 2 mõttes, sest tagatisomandamise (loovutamise) nime all on

tegelikult sõlmitud tasuline võõrandamisleping, mille eesmärk oli võlausaldaja nõue rahuldada,

mitte seda tagada. Ringkonnakohus selle käsitlusega ei nõustu ja põhjendab seda alljärgnevalt.

16.1. Maakohus leidis iseenesest põhjendatult, et poolte vahel 17. veebruaril 2021 sõlmitud

kokkulepe ei vasta tagatisomandamise ega tagatisloovutamise tunnustele, sest võlausaldaja

laenu tagastamise nõue, mille tagamiseks võlausaldajale väidetavalt toolid üle anti, oli

muutunud sissenõutavaks ning tagatisomandamise olemusega ei olnud kooskõlas poolte

kokkulepe,

mis

võimaldas

võlausaldajal

tagamisperioodi

kestel

354 tooli

müüa.

Ringkonnakohtu arvates järeldas maakohus sellest aga põhjendamatult, et pooltevaheline

kokkulepe oli näilikkuse tõttu tühine.

16.2. Põhjendatud on ka puudutatud isiku määruskaebuse väide, et maakohus väljus nõude

piiridest, kui tuvastas kohtumääruse resolutsioonis (väidetavalt) 17. veebruari 2021. a sõlmitud

lepingu tühisuse. Käesolev vaidlus puudutab võlausaldajate nimekirja kinnitamist ja

võlausaldaja nõude uuesti läbi vaatamist. Kohtule ei esitatud tuvastushagi 17. veebruari 2021. a

kokkuleppe tühisuse tuvastamiseks. Seega ei saanud kohus TsMS § 439 ja § 463 lg 2 kohaselt

teha kohtumääruses otsustust nõude kohta, mida ei olnud esitatud. Võlausaldaja määruskaebus

tuleb selles osas rahuldada ja maakohtu määrus tühistada.

16.3. Asjaolu, et pooled nimetasid 17. veebruari 2021. a kokkuleppe p-s 8 toolide üleandmist

ebaõigesti tagatisloovutamiseks, ei muutnud pooltevahelist kokkulepet näilikkuse tõttu

tühiseks. 17. veebruaril 2021. a kokkuleppe pooled soovisid selles avaldatud tahtele vastavaid

õiguslikke tagajärgi. Vastupidist ei ole sisuliselt tuvastanud ka maakohus, kuna esitas

vaidlustatud määruses mh põhjendused kokkuleppe tegeliku majandusliku eesmärgi kohta.

Ringkonnakohus märgib, et seaduse kohaldamine ja poolte esitatud asjaoludele õigusliku

hinnangu andmine (kvalifitseerimine) on kohtu ülesanne, misjuures ei ole kohus TsMS § 436

lg 7, § 438 lg 1 järgi seotud poolte antava õigusliku hinnanguga (vt nt Riigikohtu 24. märtsi

2021. a otsus tsiviilasjas nr 2-19-2439/36, p 14; 5. juuni 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-17-

17217/37, p 12).

16.4. Kuna 17. veebruari 2021. a kokkulepe ei vastanud tagatisloovutamise tunnustele, oleks

maakohus pidanud esitatud asjaolude ja tõendite pinnalt tuvastama, milles pooled kokku

leppisid ning sellest lähtudes pooltevahelise õigussuhte kvalifitseerima. Ringkonnakohus saab

nimetatud vea kõrvaldada.

17. Maakohus leidis põhjendatult, et võlausaldaja nõude uuesti läbivaatamisel tuleb hinnata,

kuidas mõjutas 9. juuli 2018 laenulepingust tulenevat nõuet asjaolu, et nõude rahuldamiseks

anti võlausaldajale üle võlgnikule kuulunud 354 tooli. Võlausaldaja vastupidine seisukoht

määruskaebuses ei ole põhjendatud. 17. veebruari 2021. a kokkuleppe õiguslikust

kvalifitseerimisest ja võlausaldajale toolide üleandmisest sõltub, kas võlausaldajal on võlgniku

vastu nõue ning milline on selle ulatus.

17.1. Võlgnik ja võlausaldaja leppisid 17. veebruari 2021. a kokkuleppe p-s 8 mh kokku:

" /…/on pooled leppinud kokku, et NK tagatisloovutab tema omanduses olevad ja laos asuvad

toolid PantoMove-LuPo, kokku 354 tükki, MM-le laenulepingust tulenevate kohustuste

täitmise tagamiseks. MM võib talle tagatisloovutatud vara müüa mõistlikul viisi vastavalt oma

äranägemisele. Vara müügist saadu võrra vähenevad NK kohustused MM-i ees. NK poolt kõigi

võlgnetavate kohustuste kohasel täitmisel MM-le tagastab MM tagatisloovutatud ja seni

müümata vara (toolid) NK-le."

17.2. Maakohus leidis, et tegemist on näilikkuse tõttu tühise tagatisomandamise lepinguga, mis

vastab oma olemuselt pigem müügilepingule ning pooled vaidlevad kokkulepe õigusliku

kvalifitseerimise üle.

Pankrotihaldur on nõude uuesti läbivaatamise avalduses leidnud, et võlausaldajal võib olla nõue

kahel alternatiivsel alusel, millest üks välistab teise (laenu tagastamise nõue ja toolide

realiseerimisõigus). Võlausaldajal puudub pankrotimenetluses nõue, sest hiljemalt võlgniku

pankroti väljakuulutamisel 15. aprillil 2021 selgus, et võlgnik ei täida enda kohustusi, mistõttu

tuli lugeda võlausaldaja nõue rahuldatuks toolide arvel. Võlausaldaja valduses olevate toolide

väärtus ületab nõude suurust (IV kd, tl 128).

Võlausaldaja on aga olnud seisukohal, et nõude vähendamiseks puudub alus, sest võlgnevus

pidi vähenema üksnes toolide müügist laekunud summa võrra ning kuni toole ei ole müüdud,

puudub alus nõuet vähendada (IV kd, tl 169).

17.3. Riigikohus on selgitanud, et seadus ei võimalda tuvastada õigussuhet üksnes kirjalikult

vormistatud lepingu pealkirja või selles kasutatud terminite alusel. Vaidlusaluse kokkuleppe

õigusliku iseloomu kindlaksmääramine eeldab selle tõlgendamist kooskõlas VÕS §-s 29

sätestatud tõlgendamisreeglitega. Lepingu tõlgendamisel lähtutakse VÕS § 29 lg-te 1 ja 4

kohaselt lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest või sellest, kuidas lepingupooltega sarnane

mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Eelkõige arvestatakse lepingu

tõlgendamisel VÕS § 29 lg-s 5 sätestatud asjaoludega (vt nt Riigikohtu 20. mai 2020. a otsus

tsiviilasjas nr 2-18-6908/47, p 13).

Eeltoodut arvestades hindab ringkonnakohus poolte ühist tegelikku tahet 17. veebruari 2021. a

kokkuleppe sõlmimisel, arvestades mh lepingu sõlmimise asjaolusid, poolte käitumist ja

lepingu olemust ja eesmärki.

18. Maakohus tuvastas, et pooled sõlmisid 354 tooli üleandmiseks väidetavalt kokkuleppe

(lepingu) 17. veebruaril 2021 ning võlausaldaja sai toolide omanikuks hiljemalt 2021. a

augustis. Maakohus tugines sellele, et kuigi võlausaldaja ei ole vaatamata kohtu ettepanekule

uusi tõendeid esitanud (IV kd, tl-d 176, 185), ei vaidle võlgnik ja võlausaldaja kokkuleppe

sõlmimise fakti üle, ning pankrotihaldur tõendas, et võlausaldaja müüs 21 tooli Pärnu

Vabakooli Seltsile (IV kd, tl 164). Ringkonnakohtu hinnangul tõendavad asjaolu, et 354 tooli

omand ja valdus on üle antud võlausaldajale, lisaks eelnevale ka pankrotihalduri kirjavahetus

S. Ollinoga ja M. Mängeli kinnitus (IV kd, tl-d 156, 163). Seega sai võlausaldaja 17. veebruari

2021. a kokkuleppe kohaselt toolide omanikuks.

18.1. Kuigi võlgnik ja võlausaldaja käsitavad nendevahelist kokkulepet tagatisloovutamisena,

ei saa poolte ühist tahet VÕS § 29 lg-te 1 ja 2 mõttes tõlgendada selliselt, et võlausaldajale

354 tooli omandi üleandmise eesmärk oli "laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise

tagamine", vaatamata sellele, et selliselt on sõnastatud kokkuleppe p 8. Arvestades VÕS § 29

lg 5 p-de 1 ja 3 ning lg 6 kohaselt kokkuleppe tingimusi nende koostoimes, samuti lepingu

sõlmimise asjaolusid ja poolte käitumist, ei olnud poolte ühine tahe anda toolide omand üle

tagatisena.

18.2. Poolte kokkulepet ei saa käsitada tagatisloovutamisena, sest toolid on kehalised esemed.

Nõustuda võib maakohtuga, et kokkulepet ei saa käsitada ka tagatisomandamisena, sest

tagamise olemusega ei olnud kooskõlas võlausaldajale lepingu p-s 8 antud kohene võimalus

müüa väidetava tagamisperioodi kestel toolid "mõistlikul viisil vastavalt oma äranägemisele".

Maakohtu tuvastatud asjaoludel võlausaldaja seda võimalust ka kasutas, müües 21 tooli Pärnu

Vabakooli Seltsile.

18.3. Kokkulepet ei saa käsitada tagatisomandamisena ka seetõttu, et maakohtu tuvastatud

asjaoludel sõlmisid pooled kokkuleppe pärast laenulepingust tulenevate kohustuste

sissenõutavaks muutumist. Laenulepingust tulenevad kohustused muutusid sissenõutavaks

21. septembril 2018, kuid kokkulepe toolide omandi üleandmise kohta sõlmiti alles

17. veebruaril 2021. Poolte eesmärk VÕS § 29 lg 5 p 4 mõttes ei saanud olla laenulepingust

tulenevate kohustuste kohane täitmine tagamisperioodi jooksul, sest laenulepingust tulenevate

kohustuste õigeaegne täitmine oli muutunud võimatuks. Samale järeldusele oleks tulnud jõuda

ka juhul, kui pooltevaheline 21. septembri 2018. a lisakokkulepe oleks leidnud tõendamist, sest

selle järgi oli laenu tagastamise tähtpäev 1. veebruaril 2021. Kokkulepe toolide omandi

üleandmise kohta sõlmiti aga 17. veebruaril 2021, seega hiljem.

19. Ringkonnakohus leiab, et poolte ühine tahe VÕS § 29 lg-te 1, 2 ja 5 mõttes oli anda toolide

omand võlausaldajale üle laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseks. Arvestades lepingu

sõlmimise asjaolusid, poolte käitumist ja lepingutingimusi VÕS § 29 lg 5 p-de 1 ja 3 ning lg 6

kohaselt nende koostoimes, soovisid pooled konstateerida, et võlgnik on laenulepingu järgi

võlausaldajale võlgu, leppida kokku selles, et võlgnik annab võlausaldajale laenulepingust

tulenevate kohustuste täitmiseks üle 354 tooli ning lugeda sellega pooltevahelisest

laenulepingust tulenev võlasuhe VÕS § 186 p 4 mõttes kokkuleppel lõppenuks.

19.1. Asjaolu, et toolide omandi üleandmine seostus pooltevahelise laenulepinguga nähtub

sellest, et pooled konstateerisid kokkuleppes, et võlgnikul on võlausaldaja ees võlgnevus

tulenevalt nende vahel 9. juulil 2018 sõlmitud laenulepingust (p-d 1–7), mida võlgnik ei ole

täitnud (p 8). Toolide omandi üleandmine ei seostunud tagatisomandamisega või mõne uue

sõlmitava võlaõigusliku lepinguga, sest pooled kajastasid lepingu p-des 1–7 asjaolusid, milles

nad olid lepingu preambuli järgi "varasemalt kokku leppinud". Samuti nähtub seos

laenulepinguga lepingu p-s 7 toodud kinnitusest laenulepingujärgse võla kohta.

19.2. Asjaolu, et võlgnik andis 354 tooli omandi võlausaldajale üle laenulepingu täitmiseks

nähtub VÕS § 29 lg 6 mõttes sellest, et pärast lepingu p-des 1–7 antud kinnitusi selle kohta, et

võlgnik on võlausaldajale võlgu, märkisid pooled lepingu p-s 8, et "NK ei ole oma kohustusi

MM ees täitnud" ning leppisid kokku, et "NK tagatisloovutab tema omanduses olevad ja laos

asuvad toolid PantoMove-LuPo, kokku 354 tükki, MM-le laenulepingust tulenevate kohustuste

täitmise tagamiseks."

Lepingu p 8 järgi andis võlgnik võlausaldajale toolide omandi üle ning võlausaldajal oli õigus

toolid "müüa mõistlikul viisil vastavalt oma äranägemisele". Seejuures ei taganud toolide

omandi üleandmine, et võlgnik tasuks võlajäägi enda muude vahendite arvel, vaid pooled

leppisid p-s 8 kokku, et "Vara müügist saadu võrra vähenevad NK kohustused MM-i ees.".

Võlgnikule oli jäetud võimalus müüa toole kokkuleppel võlausaldajaga ka ise, kuid lepingu p

8 järgi oli ka sel juhul ette nähtud, et "Kõik toolide müügist saadud summad kantakse

viivitamatult MM-i arvelduskontole.". Seega oli võlausaldajale toolide omandi üleandmine

koos õigusega toolid maha müüa 17. veebruari 2021. a kokkuleppe järgi käsitatav laenulepingu

täitmisena.

19.3. Poolte ühine tahe VÕS § 29 lg-te 1 ja 2 ning lg 5 p 4 mõttes, oli leppida kokku, et toolide

omandi üleandmisega lõpeb pooltevaheline laenulepingul põhinev võlasuhe VÕS § 186 p 4

mõttes kokkuleppel, sest toolide väärtus ületas võlgnevust.

Maakohtu tuvastatud asjaolude kohaselt oli võlausaldajal 9. juulil 2018 sõlmitud laenulepingu

järgi võlgniku vastu 33 429 euro 83 sendi suurune nõue (resolutsiooni p 3, põhjendav osa p 22).

Toolide väärtus oli aga pankrotihalduri nõude uuesti läbivaatamise avalduse lisas 11 toodud

võlgniku pearaamatu kohaselt 39 531 eurot 67 senti (IV kd, tl 151). Asjaolu, et toolide väärtus

ületab võlgnevust nähtub ka poolte kokkuleppe p-st 8, kus nad on täpsustanud, et "NK poolt

kõigi võlgnetavate kohustuste kohasel täitmisel MM-le tagastab MM tagatisloovutatud ja seni

müümata vara (toolid) NK-le."

19.4. Eeltoodust lähtudes leiab ringkonnakohus, et poolte ühine tahe VÕS § 29 lg-te 1 ja 2

mõttes oli, et võlgnik annaks laenulepingust tuleneva võlgnevuse katteks võlausaldajale toolid,

mille võlausaldaja saab ise maha müüa ja lugeda selle arvel kohustused täidetuks. Nentides

seda, et toolide väärtus ületas laenulepingujärgset võlgnevust, leppisid pooled kokku ka selles,

et toolid müügist ülejääva raha annab võlausaldaja võlgnikule tagasi.

Seega sisaldusid 17. veebruari 2021. a kokkuleppes kolm tehingut. Esiteks sõlmisid võlgnik ja

võlausaldaja võlaõigusliku kokkuleppe, milles leppisid kokku, et kui võlgnik on võlausaldajale

toolide omandi andnud, lõppevad laenulepingul põhinevast võlasuhtest tulenevad kohustused

kokkuleppel VÕS § 186 p 4 mõttes. Teiseks tegi võlausaldaja laenulepingust tulenevate nõuete

kohta käsutustehingu, millega loobus laenulepingust tulenevatest nõuetest, saades vastutasuks

354 tooli omandi. Kolmandaks sõlmisid pooled 354 tooli käsutustehingu, milles leppisid kokku,

et toolide omand läheb üle võlausaldajale.

20. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et võlausaldajal puudub võlgniku vastu 9. juulil

2018 sõlmitud laenulepingust tulenev nõue, mida ta saaks esitada võlgniku pankrotimenetluses,

sest võlgniku ja võlausaldaja vaheline laenulepingul põhinev võlasuhe lõppes VÕS § 186 p 4

mõttes kokkuleppel 17. veebruaril 2021, kui pooled leppisid kokku selles, et laenulepingu

täitmisena annab võlgnik võlausaldajale üle 354 tooli omandi, sh õiguse need laenulepingust

tulenevate kohustuste täitmiseks müüa.

Võlgnik on võlasuhte lõpetamise kokkuleppest tuleneva kohustuse ka täitnud. Maakohtu

tuvastatud asjaoludel sai võlausaldaja 354 tooli omandi hiljemalt augustis 2021. Kuna võlgnik

on võlausaldaja nõude rahuldanud, tuleb võlausaldaja nõue jätta pankrotimenetluses

tunnustamata.

20.1. Ringkonnakohus märgib, et pankrotihaldur on nõude uuesti läbivaatamise avalduse

esitamisest alates tuginenud läbivalt sellele, et võlausaldaja nõue tuleb jätta tunnustamata, sest

tema nõue tuleb lugeda toolide arvel rahuldatuks (IV kd, tl 128). Puudutatud isikul on olnud

võimalus esitada selle kohta vastuväiteid, mida ta on ka teinud, esitades seisukoha (IV kd,

tl-d 168–172) ja määruskaebuse maakohtu määruse peale.

20.2. Vastusena võlausaldaja määruskaebuse väitele märgib ringkonnakohus, et põhjendamatu

on puudutatud isiku väide, et nõuet ei saa lugeda täidetuks, sest kuni toolid on müümata, on

võlausaldaja nõue rahuldamata. Ringkonnakohus leidis eespool, et arvestades VÕS § 29 lg-te 1,

2 ja 5 kohaselt 17. veebruari 2021. a kokkuleppe olemust, eesmärki, poolte käitumist ja

kokkuleppe sõlmimise asjaolusid, tuleb poolte kokkulepet tõlgendada selliselt, et 354 tooli

omandi üleandmisega loetakse pooltevahelisest laenulepingust tulenevad kohustused täidetuks

(vt määruse p 19).

21. Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud asjaolusid arvestades põhines võlausaldaja nõue

võlgniku vastu PankrS § 106 lg 2 mõttes ebaõigetel andmetel, sest võlausaldaja esitas võlgniku

pankrotimenetluses nõudeavalduse, millele ta jättis lisamata võlgnikuga 17. veebruaril 2021

sõlmitud kokkuleppe, millest nähtub, et võlgnik on võlausaldaja nõude täies ulatuses

rahuldanud. Pankrotihalduri avaldus võlausaldaja nõude uuesti läbi vaatamiseks PankrS § 106

lg 2 kohaselt oli seega põhjendatud ja tuleb rahuldada. Võlausaldaja määruskaebuse väited ei

anna alust asuda teistsugusele seisukohale.

21.1. Võlausaldaja on peamiselt on peamiselt tuginenud sellele, et haldur ei ole välja toonud,

milles seisnevad uued asjaolud, mis said talle teatavaks pärast nõuete kaitsmist, ning leidnud,

et pankrotihaldurile olid 28. aprillil 2021 kõik võlausaldaja nõude uuesti läbivaatamise

avalduses esitatud asjaolud teada. Sealjuures nähtub toolide tagatisloovutamine mh ajutise

halduri aruandest, millele viidatakse ka Tartu Maakohtu 15. aprilli 2021. a määruses.

Võlausaldaja on leidnud ka seda, et ta ei pidanud 17. veebruari 2021. a kokkulepet enda

nõudeavaldusele lisama ning kokkulepe ei välista võlaõiguslikust laenulepingust tulenevat

nõuet kuni toolid ei ole müüdud. Nõudeavalduses tuleb küll märkida, kui nõue on pandiga

tagatud, kuid tagatisloovutamine ei ole pandiõigus.

21.2. Vastusena võlausaldaja määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus, et on eespool

põhjendanud, miks tuleb võlausaldaja nõue lugeda rahuldatuks sellega, kui võlgnik andis 17.

veebruari 2021. a kokkuleppega võlausaldajale üle 354 tooli omandi (määruse p-d 17–20).

Kuna võlgnik rahuldas toolide omandi üleandmisega võlausaldaja nõude, on ekslikud

võlausaldaja väited, et kokkulepe ei mõjutanud võlausaldaja laenulepingust tuleneva nõude

olemasolu ega ulatust. Nagu eespool viidatud, sisaldus 17. veebruari 2021. a kokkuleppes kolm

tehingut, mh kokkulepe võlasuhte lõpetamiseks kokkuleppel. Võlasuhte lõpetamine

kokkuleppel lõpetas võlasuhte ja välistas võlausaldaja laenulepingust tulenevate nõuete

esitamise võlgniku pankrotimenetluses. Võlasuhte lõpetamisele oleks tulnud nõudeavalduses

viidata.

22. Vastusena selle kohta, et pankrotihaldur ei ole põhjendanud, milles seisnevad PankrS § 106

lg 2 mõttes uued asjaolud, mis said talle teatavaks pärast nõuete kaitsmist, juhib

ringkonnakohus esmalt tähelepanu sellele, et maksejõuetusõiguse revisjoni käigus laiendati

tunnustatud nõude uuesti läbivaatamise aluseid PankrS § 106 lg 2 mõttes.

22.1. Maksejõuetusõiguse revisjoni raames lisati PankrS § 106 lg-sse 2 võimalus vaadata nõue

uuesti läbi mh juhul, kui ilmneb, et nõude või tunnustamine põhineb "ebaõigetel andmetel".

Muudatused jõustusid 1. veebruaril 2021. Muudatuse eesmärk oli nõude uuesti läbivaatamise

aluseid kindlate juhtude tarbeks laiendada.

Muudatuse selline eesmärk nähtub ka eelnõu seletuskirjast: "Ebaõiged andmed on laiem alus

kui võltsitud andmed, mille puhul peab olema tuvastatud reaalne andmete võltsimine.

Tunnustatud nõude ulatus võib aga muutuda ka selle aluseks olnud andmete muutumisel.

Näiteks on praktikas esinenud olukordi, kus nõuet tagab käendus ja käendaja on osa nõudest

ära maksnud, kuid pankrotivõlausaldaja võlgniku suhtes nõuet pankrotimenetluses ei vähenda.

Selliselt säilitab ta endale suurema häälte arvu ja suurema osa jaotisest, küll aga ei ole see

õiglane teiste võlausaldajate suhtes, kui tema nõue reaalselt enam nii suur ei ole." (Riigikogu

XIV koosseis. Pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse 195 SE seletuskiri, lk 128).

22.2. Eeltoodust nähtub, et seadusandja soovis kehtestada võimalusega vaadata nõue uuesti läbi

ebaõigete andmete tõttu PankrS § 106 lg 2 kohaselt varasemast laiema aluse. Seletuskirjas

toodud näidet arvestades lisati täiendav alus just olukordadeks, mil muutuvad nõude aluseks

olevad andmed, mh kui nõue on osaliselt või täielikult rahuldatud.

Ringkonnakohus leiab, et ka käesolevas asjas esineb alus nõude uuesti läbivaatamiseks

ebaõigete andmete tõttu PankrS § 106 lg 2 mõttes. Võlausaldaja nõudeavaldusest ei nähtunud,

et ta oli kokkuleppel võlgniku võlasuhte lõpetanud ning saanud laenulepingu täitmisena endale

354 tooli omandi. Seega põhines võlausaldaja nõudeavaldus ebaõigetel andmetel, sest võlgnik

oli laenulepingust tuleneva kohustuse täitnud ja võlasuhe kokkuleppel lõppenud.

22.3. Asjaolu, et tunnustatud nõude uuesti läbivaatamise aluseid on 1. veebruaril 2021

jõustunud seadusemuudatustega taotluslikult laiemaks muudetud, tuleb silmas pidada ka

Riigikohtu varasemas praktikas väljendatud seisukohtade arvestamisel, mille järgi on nõude

uuesti läbivaatamine võimalik vaid erandlikel juhtudel, kui tuginetakse andmete võltsitusele.

Riigikohtu praktikas ei ole nõude uuesti läbivaatamist "ebaõigete andmete" tõttu kitsendatud.

Puudutatud isiku määruskaebuses viidatud lahend (Riigikohtu 9. juuni 2021. a otsus tsiviilasjas

nr 2-18-13387/72, p 12) käsitleb nõude uuesti läbivaatamist võltsitud andmete tõttu. Ainuüksi

ülalviidatud seletuskirjas väljendatud eesmärki arvestades oleks põhjendamatu laiendada

Riigikohtu praktikas andmete võltsituse kohta avaldatud seisukohti olukorrale, kus nõude uuesti

läbivaatamist PankrS § 106 lg 2 alusel taotletakse ebaõigete andmete tõttu, mh põhjusel, et

võlgnik on nõude rahuldanud. Samuti oleks põhjendamatu võimaldada võlausaldajal esitada

pankrotimenetluses olematul võlasuhtel põhinevat nõuet või nõuet, mille võlgnik on

rahuldanud.

22.4. Ringkonnakohus lisab, et ka olukorras, kus nõude uuesti läbivaatamine andmete

ebaõigsuse tõttu PankrS § 106 lg 2 kohaselt eeldaks, et pärast nõuete kaitsmist on ilmnenud

uued asjaolud, nähtub käesolevas asjas maakohtu tuvastatud asjaoludest ja tsiviilasja

materjalidest kogumis, et alused nõude uuesti läbivaatamiseks olid olemas.

Maakohus tuvastas, et võlausaldaja jättis pankrotihalduri ja kohtu nõuete kaitsmise menetluses

informeerimata sellest, et ta on sõlminud võlgnikuga kokkuleppe, mille kohaselt kuuluvad

354 tooli temale ning võlgnik kajastas pankrotiavalduses ja võlgniku vandes pankrotivarana ka

vaidlusaluseid toole.

Kuna võlgnik esitas 8. aprillil 2021 ajutisele haldurile 17. veebruari 2021. a kokkuleppe, ei

lugenud haldur 12. aprilli 2021. a ajutise halduri aruandes võlgniku vara hulka võlgnikule

varudena kuulunud toole, pidades tehingut tagasivõidetavaks ja märkides võlgniku vara

hetkeväärtuseks 4600 eurot 34 senti. Maakohus on välja toonud ka selle, et pankrotihaldur sai

alles 22. novembril 2021, seega pärast nõuete kaitsmise menetlust, teada, et võlausaldaja müüs

2021. augustis 21 tooli (maakohtu määruse p 17).

Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas pankrotihaldur ei teadnud ega pidanud teadma enne

nõuete kaitsmist ega selle ajal asjaoludest, mis andsid alust arvata, et võlausaldaja nõue põhineb

ebaõigetel andmetel PankrS § 106 lg 2 mõttes. Pankrotihaldur ei olnud ega pidanud olema

ebaõigetest andmetest teadlik, sest võlausaldaja ja võlgnik esitasid toolide pankrotivara hulka

kuulumise kohta vastuolulisi andmeid, võlausaldaja ei toonud nõudeavalduses välja, et toolid

kuuluvad talle ja võlasuhe on kokkuleppel lõppenud. Samuti sai pankrotihaldur pärast nõuete

kaitsmist teada toolide müügist ja sellest, et võlausaldajal ei ole laenulepingust tulenevat nõuet,

sest võlasuhe lõppes kokkuleppel ning tema nõue rahuldati toolide omandi üleandmisega

hiljemalt augustis 2021. Seega tuleks avaldus rahuldada ka juhul, kui pankrotihaldur oleks

pidanud tõendama, et ilmnenud on uued asjaolud (vt Riigikohtu 9. juuni 2021. a otsus

tsiviilasjas nr 2-18-13387/72, p-d 12–16).

22.5. Asja lahendust ei muudaks ka see, kui lisakokkuleppe sõlmimine 21. septembril 2018

oleks tõendatud. Kuna võlgniku ja võlausaldaja vaheline laenulepingust tulenev võlasuhe

lõppes kokkuleppel VÕS § 186 p 4 mõttes 354 tooli omandi üleandmisega võlausaldajale,

puudub võlausaldajal nõue võlgniku vastu, mida ta saaks võlgniku pankrotimenetluses esitada.

23. Puudutatud isik on määruskaebuses tuginenud ka maakohtu menetlusnormi rikkumisele.

Puudutatud isik leiab, et maakohus rikkus oluliselt menetlusõigust TsMS § 463 lg 1 mõttes, kui

jättis põhjendamatult lahendamata võlausaldaja 5. jaanuari 2022. a menetlusdokumendis

esitatud taotluse (IV kd, tl 168). Nimetatud taotluses palus puudutatud isik küsida

pankrotihaldurilt ja võlgniku juhatuse liikmelt teavet selle kohta, kas ja kui siis, millal esitas

võlgniku juhatuse liige pankrotihaldurile andmed võlgniku ja võlausaldaja vahel 21. septembril

2018 sõlmitud lisakokkuleppe kohta.

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu menetlusnormi rikkumine ei muuda asja lahendust, sest

maakohtu

menetlusnormi

rikkumine

oli

võimalik

kõrvaldada

ringkonnakohtus.

Ringkonnakohus lahendas taotluse ja küsis seisukohti 27. aprillil 2022, millele saabusid

vastused 9. ja 11. mail 2022, mille kohta oli võlausaldajal võimalik seisukohti esitada.

24. Kuna avaldaja määruskaebus rahuldatakse ning puudutatud isiku määruskaebus

rahuldatakse osaliselt, ei muuda ringkonnakohus menetluskulude jaotust maakohtus, kuid jätab

menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 172 lg 1 teise lause kohaselt võlausaldaja kanda.

Pankrotihaldur on palunud menetluskulude nimekirjas tema kasuks välja mõista määruskaebuse

esitamisel tasutud 70 euro suuruse riigilõivu ja seadusjärgse viivise sellelt. TsMS § 174 lg 1

kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vajalikus ja põhjendatud

ulatuses. Pankrotihalduril tuli määruskaebuse esitamisel riigilõivu tasuda 70 eurot

(riigilõivuseaduse § 59 lg 14). Võlausaldajalt tuleb seega võlgniku pankrotihalduri kasuks välja

mõista menetluskuludena ringkonnakohtus 70 eurot ja võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud

määras viivis sellelt.

(allkirjastatud digitaalselt)

Triin Uusen-Nacke

(allkirjastatud digitaalselt)

Kersti Kerstna-Vaks

(allkirjastatud digitaalselt)

Indrek Parrest